EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
17. veebruar 2005(*)
Teenuste osutamise vabadus – Konkurents – Reklaamplakatite ülespanemise teenus – Kohalikku reklaamimaksu kehtestav siseriiklik õigusnorm – Kohaliku omavalitsuse osutatav avalik reklaamplakatite ülespanemise teenus – Kohaliku omavalitsuse pädevus reguleerida reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamist – Mittediskrimineeriv siseriiklik maksustamine
Kohtuasjas C-134/03,
mille esemeks on Giudice di pace di Genova-Voltri (Itaalia) 10. märtsi 2003. aasta otsusega EÜ artikli 234 alusel esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. märtsil 2003, menetluses
Viacom Outdoor Srl
versus
Giotto Immobilier SARL,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas (ettekandja), kohtunikud A. Borg Barthet, J.‑P. Puissochet, J. Malenovský ja U. Lõhmus,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. septembri 2004. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Viacom Outdoor Srl, esindaja: solicitor B. O’Connor ja avvocato F. Filpo,
– Giotto Immobilier SARL, esindaja: avvocato G. Travaglino,
– Itaalia Vabariik, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato O. Fiumara,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: P. Oliver ja K. Banks, keda abistas avvocato M. Bay,
olles 28. oktoobri 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 49, 82, 86, 87 ja 88 tõlgendamist.
2 See taotlus esitati Viacom Outdoor Srl-i (edaspidi „Viacom”), asukoht Milano (Itaalia), ja Giotto Immobilier SARL-i (edaspidi „Giotto”), asukoht Menton (Prantsusmaa), vahelise lepingulise vaidluse raames.
Menetlus põhikohtuasjas
3 Toimikust nähtub, et Giotto müüb Prantsusmaal kinnisvara ja et 9. septembril 2000 sõlmitud lepinguga kohustas ta Viacomi (endise nimega „Società Manifesti Affissioni SpA”) osutama Genova provintsi (Itaalia) territooriumil tema arvel reklaamplakatite ülespanemise teenust. Viacom osutas lepingu esemeks olevaid teenuseid 2000. aasta oktoobrikuu jooksul.
4 Viacomi ja Giotto vaheline vaidlus puudutab Giotto keeldumist hüvitada Genova provintsile imposta comunale sulla pubblicità (kohalik reklaamimaks) alusel tasutud 439 385 Itaalia liiri ehk 226,92 euro suurune summa. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule kohustus Giotto lisaks teenuste osutamise hinnale tasuma Viacomile mainitud toimingute raames viimase poolt kantud „spetsiifilised ja dokumenteeritud kulud”. Vaatamata sellele väitis Giotto vaidlust lahendavas Giudice di pace di Genova-Voltri’s (Itaalia), et Itaalia õigusnormid, mis kehtestavad ja reguleerivad kohalikku reklaamimaksu, on vastuolus ühenduse õigusega, täpsemalt EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste vaba osutamise põhimõttega ning EÜ artiklites 82, 86, 87 ja 88 sätestatud konkurentsireeglitega.
Siseriiklik õiguslik raamistik
5 Kohalikku reklaamimaksu ja reklaamplakatimaksu reguleerib 15. novembri 1993. aasta seadusandlik dekreet nr 507 – Revisione ed armonizzazione dell’imposta comunale sulla pubblicità e del diritto sulle pubbliche affissioni (seadusandlik dekreet nr 507 – Kohaliku reklaamimaksu ja reklaamplakatimaksu muutmine ja ühtlustamine; Gazzetta ufficiale della Reppublica italiana nr 288, Supplemento ordinario, 9.12.1993; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 507/93”) põhikohtuasja ajal kehtivas redaktsioonis.
6 Seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikkel 1 sätestab:
„Välisreklaamile ja avalikele reklaamplakatitele kehtestatakse järgnevate sätete kohaselt vastavalt maks või lõiv kohaliku omavalitsuse kasuks, mille territooriumil neid levitatakse.”
7 Nimetatud seadusandliku dekreedi artikkel 3 näeb ette:
„1. Kohalik omavalitsus annab reklaamimaksu kohaldamiseks ja reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamiseks määruse.
2. Selles määruses kehtestab kohalik omavalitsus reklaami levitamise viisi ning võib üldist huvi arvestades piirata ja keelata teatud eripäraseid reklaamivorme.
3. Määruses tuleb igal juhul kindlaks määrata reklaamaluste liik ja suurus, paigaldusloa saamise eeskirjad ning paigalduse üldplaani teostamise kriteeriumid. Samuti peab määrus sätestama ametiasutuste reklaamplakatite, sotsiaalse või igal juhul muu kui majandusliku eesmärgiga reklaamplakatite ning kaubandusliku olemusega reklaamplakatite tarbeks mõeldud avalike paigalduspindade jaotuse ning eraisikutele otseseks reklaamiks mõeldud paigalduspinnad.
[…]”.
8 Seadusandliku dekreedi artikli 5 lõige 1 määratleb asjaolud, mille esinemisel kohaldatakse reklaamimaksu:
„Visuaalses või akustilises vormis ja reklaamplakatimaksuga maksustatud reklaamidest erinevate reklaamsõnumite levitamise eest avalikes või üldsusele avatud kohtades või nendest kohtadest nähtavates kohtades tuleb tasuda käesoleva dekreediga sätestatud reklaamimaksu.”
9 Vastavalt seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 6 lõikele 1 on maksu kohustatud tasuma „igaüks, kes mis tahes alusel omab vahendit, mille abil reklaamsõnumeid levitatakse”. Sama artikli lõike 2 kohaselt on igaüks, kes toodab või müüb kaupu või osutab reklaami objektiks olevat teenust, solidaarselt kohustatud tasuma maksu.
10 Maksu tasumist reguleerib nimetatud seadusandliku dekreedi artikkel 9. Selle lõige 7 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui reklaam on asetatud alusele, mis on paigaldatud kohalikule omavalitsusele kuuluvatele või tema valdusesse antud pindadele, ei välista reklaamimaksu kohaldamine avalike pindade kasutusmaksu ega üüri või kontsessioonitasu tasumist, kusjuures viimased peavad olema proportsionaalsed avaliku pinnaga, mille reklaamalus tegelikult hõivab.”
11 Avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamise kohta sätestab seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikkel 18 muu hulgas järgmist:
„1. Avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse eesmärk on tagada spetsiaalselt kohaliku omavalitsuse poolne igat liiki reklaamplakatite paigaldamine selleks ette nähtud alustele; nimetatud reklaamplakatid sisaldavad ametialase, sotsiaalse või igal juhul muu kui majandusliku eesmärgiga teadaandeid või kui see on asjakohane, siis ka artiklis 3 toodud sätetes kehtestatud ulatuses majandustegevuse raames levitatud teateid.
2. Teenuse tagamine on kohustuslik provintsides, mille residentidest koosnev elanikkond oli jooksva aasta suhtes üle-eelmise aasta 31. detsembril suurem kui kolm tuhat elanikku; ülejäänud provintsides on see teenus vabatahtlik.
3. Pind avalike reklaamplakatite ülespanemiseks kehtestatakse kohaliku omavalitsuse määrusega proportsionaalselt elanike arvuga, kusjuures see pind ei tohi ühelgi juhul olla väiksem kui 18 ruutmeetrit tuhande elaniku kohta provintsides, mille elanikkond on suurem kui kolmkümmend tuhat elanikku, ja väiksem kui 12 ruutmeetrit ülejäänud provintsides.”
12 Seadusandliku dekreedi artikli 19 lõige 1 näeb ette reklaamplakatimaksu tasumise:
„Teenusetaotleja ja isik, kelle huvides teenust taotleti, on avaliku reklaamplakati ülespanemise eest kohustatud selle teostamist läbiviiva kohaliku omavalitsuse kasuks tasuma solidaarselt maksu, mis sisaldab reklaamimaksu.”
13 Genova provintsis jõustati seadusandliku dekreedi nr 507/93 sätted kohaliku omavalitsuse 21. detsembri 1998. aasta istungil vastu võetud nuovo regolamento per l’applicazione dell’imposta sulla pubblicita’ e per l’effettuazione del servizio delle pubbliche affissione’ga (uus määrus reklaamimaksu rakendamise ja avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamise kohta). Seda määrust on muudetud 1999. ja 2000. aastal ning see asendati lõpuks kohaliku omavalitsuse 26. märtsi 2001. aasta istungil vastu võetud määrusega.
Eelotsusetaotlusele eelnenud menetlus ja Euroopa Kohtule esitatud küsimused
14 Põhikohtuasja menetluse raames esitas Giudice di pace di Genova-Voltri oma 9. aprilli 2002. aasta otsusega Euroopa Kohtule esimese eelotsuse küsimuse EÜ artikli 2, artikli 3 lõike 1 punktide a, b ja c, artikli 23, artikli 27 punktide a, b ja d, artikli 31 lõigete 1 ja 3 ning artiklite 49, 50, 81, 82, 86 ja 87 tõlgendamise kohta.
15 Euroopa Kohus leidis 8. oktoobri 2002. aasta kohtuasjas C-190/02: Viacom tehtud määrusega (EKL 2002, lk I-8287), et see taotlus on vastuvõetamatu. Esiteks sedastas kohus määruse punktides 13–21, et eelotsusetaotlus ei sisaldanud piisavalt teavet võimaldamaks esitada ühenduse õiguse tõlgendust, millest oleks siseriiklikule kohtule kasu. Seejärel täpsustas Euroopa Kohus, et Giudice di pace esitatud küsimused olid ilmselgelt vastuvõetamatud, kuna siseriiklik kohus ei selgitanud eelotsusetaotluses põhikohtuasja faktilist ja õiguslikku raamistikku, põhjusi, mis viisid ühenduse õiguse teatud sätete tõlgenduse küsimiseni ega seost, mis esineb nende sätete ja nimetatud vaidluses kohaldatava siseriikliku õiguse vahel (eespool viidatud Viacomi määrus, punktid 24 ja 26).
16 Giudice di pace taastas 18. detsembri 2002. aasta otsusega põhikohtuasjas menetluse. Pärast poolte ärakuulamist leidis kohus, et säilinud on teatud asjaolud, mis olid aluseks Euroopa Kohtule esitatud eelmisele eelotsusetaotlusele, ja et Euroopa Kohtule tuleb esitada uus eelotsusetaotlus, mis piirdub EÜ asutamislepingu teenuste vaba osutamist ja konkurentsi puudutavate sätete tõlgendamisega. Seega otsustas siseriiklik kohus parandada Euroopa Kohtule esitatud teabe ebapiisavust ja määratleda uues eelotsusetaotluses paremini põhikohtuasja faktilised ja õiguslikud asjaolud.
17 Mis puudutab selles uues otsuses tõstatatud küsimuste olulisust põhikohtuasja lahenduse jaoks, siis täpsustab Giudice di pace, et reklaamimaksu ja reklaamplakatimaksu reguleerivate siseriiklike sätete võimalik vastuolu asutamislepinguga tooks kaasa nimetatud sätete õigusvastasuse või mittekohalduvuse ning võtaks Viacomi esitatud kulude hüvitamise nõudelt aluse, mistõttu tuleks see jätta rahuldamata.
18 Järeldusi, milleni Giudice di pace oma õigusliku analüüsi lõpus jõudis, resümeerib ta alljärgnevalt:
„ – seadusandliku dekreedi nr 507/93 ja selle hilisemate muudatuste ning kohalike rakendusmäärustega kehtestatud regulatsiooni kohaselt on provintside kui kohalike omavalitsusüksuste näol tegemist avalik-õiguslike ettevõtetega, mis käesoleval juhul viivad läbi majandustegevust (reklaamplakatite ülespanemine);
– teostatavad toimingud (reklaamplakatite ülespanemine) kujutavad endast majandustegevust, mida viiakse läbi konkurentsis eraõiguslike isikutega ja mis võib mõjutada ühendusesisest kaubandust;
– eeltoodut arvesse võttes võib põhjendatult mõelda, et lõivud, mida kohalikud omavalitsused teenuse osutamisel nõuavad ja sellest ühe osa moodustav maks kujutavad endast eriõigust EÜ artikli 86 tähenduses;
– seega on äärmiselt küsitav, kas kõnealune regulatsioon on ühenduse õigusega kooskõlas; juhul kui kõnealused õigusnormid osutuksid mittevastavateks, tooks see kaasa selle, et vastav osa Viacomi poolt Giotto kasuks osutatud teenuste eest tasu saamise nõudest muutuks õigusvastaseks, võttes seeläbi aluse hageja põhinõudelt, st käesoleva vaidluse esemelt.”
19 Neid kaalutlusi arvesse võttes otsustas Giudice di pace di Genova-Voltri menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas eespool käsitletud maksu ja lõivude haldamise õiguse andmine avalik-õiguslikule ettevõttele (provintsile), mis tegutseb turul, mis moodustab olulise osa ühisturust, ning kus see avalik-õiguslik ettevõte omab turgu valitsevat seisundit, on vastuolus:
a) EÜ artikliga 86 kohaldatuna koos artikliga 82;
b) EÜ artikliga 86 kohaldatuna koos artikliga 49?
2. Kas kõnealusest maksust ja lõivudest saadava tulu laekumine sellele avalik-õiguslikule ettevõttele on vastuolus:
a) EÜ artikliga 86 kohaldatuna koos artikliga 82;
b) EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamisega niivõrd, kuivõrd see moodustab ebaseadusliku (teavitamata) ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi?”
Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus
20 Itaalia valitsus kahtleb eelotsusetaotluse vastuvõetavuses, leides, et põhikohtuasja faktilist raamistikku ei ole eelotsusetaotluses piisavalt kirjeldatud. Ka Euroopa Ühenduste Komisjon asus oma kirjalikes märkustes järeldusele, et eelotsusetaotlus tervikuna on vastuvõetamatu, arvestades selles sisalduvaid erinevaid puudujääke, vasturääkivusi ja kahemõttelisusi. Taotluses kirjeldatud faktiline ja õiguslik raamistik on niivõrd ebaselge, et komisjon ei suuda anda Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuste sisu puudutavaid vastuseid. Sellegipoolest leidis komisjon kohtuistungi käigus, et arvestades põhikohtuasja poolte ja Itaalia valitsuse poolt nende kirjalikes märkustes ja Euroopa Kohtu poolt neile kirjalikult esitatud küsimuste vastustes antud teatud selgitusi, on võimalik anda Euroopa Kohtule EÜ artiklite 49 ja 87 tõlgendamist puudutavates küsimustes asjakohane vastus.
21 Alustuseks tuleb märkida, et erinevalt eelviidatud Viacomi määruse aluseks olnud eelotsusetaotlusest ei tulene eelotsust taotlenud otsusest üheselt, et Giudice di pace ei ole Euroopa Kohtule esitanud piisavalt teavet põhjuste kohta, mis ajendasid teda küsima ühenduse õiguse teatud sätete tõlgendust, ega seose kohta, mis esineb nende sätete ja vaidlusele kohaldatava siseriikliku õiguse vahel. Selles otsuses märgib eelotsust taotlenud kohus selgelt, et Euroopa Kohtu tõlgendus asutamislepingu teenuste vaba osutamist (EÜ artikkel 49), eri- või ainuõiguste andmist (EÜ artikkel 86 ja 82) ja riigiabi (EÜ artiklid 87 ja 88) puudutavate sätete kohta tundub talle vajalik seetõttu, et kui reklaamimaksu ja reklaamplakatimaksu reguleerivad siseriiklikud õigusaktid on nende ühenduse sätetega vastuolus, tuleb Itaalia õigusaktidega Genova provintsi kasuks kehtestatud maksud lugeda ebaseaduslikeks, mistõttu kaoks Viacomi esitatud raha maksmise nõudelt õiguslik alus ja see tuleks jätta rahuldamata.
22 Vastavalt kohtupraktikale on selleks, et Euroopa Kohus saaks talle esitatud eelotsuse küsimustele anda tõhusa vastuse, vaja ka veel seda, et siseriiklik kohus määratleks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevat faktilist olukorda (eespool viidatud Viacomi määrus, punkt 15 ja viidatud kohtupraktika).
23 Kinnitamaks, et Giudice di pace esitatud materjal vastab nendele nõuetele, tuleb arvesse võtta esitatud küsimuste olemust ja ulatust. Kuna faktilise ja õigusliku raamistiku täpsuse nõue on iseäranis oluline konkurentsi valdkonnas, mida iseloomustavad keerulised faktilised ja õiguslikud olukorrad (eespool viidatud Viacomi määrus, punkt 22 ja viidatud kohtupraktika), tuleb esimese asjana uurida, kas eelotsusetaotlus sisaldab piisavalt infot, mis võimaldaks Euroopa Kohtul anda asjakohane vastus EÜ artiklite 82, 86, 87 ja 88 tõlgendamist puudutavatele küsimustele.
24 Õigusliku raamistiku kohta tuleb tõdeda, et hoolimata kahemõttelistest ja vastuolulistest viidetest Genova provintsi poolt vastu võetud seadusandliku dekreedi nr 507/93 rakendussätetele, on eelotsusetaotluses esitatud eelotsuse küsimuste uurimiseks oluliste siseriiklike õigusnormide piisavalt selge ja täielik kirjeldus. Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 39, on siseriiklikus kontekstis kohaldatavad seadusandliku dekreedi nr 507/93 sätted need, mis kujutavad endast asjaomase õigusliku raamistiku olulist osa, kuna kohalikud määrused üksnes täpsustavad selle seadusandliku dekreedi teatavaid sätteid. Siseriikliku õigusliku raamistiku oluliste osade hulgas esinevad täpsemalt sätted kohaliku reklaamimaksu ja/või reklaamplakatimaksu kogumise kohta, millega on määratletud avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse ese ja mis annavad kohalikele omavalitsustele pädevuse reguleerida reklaamimaksu kohaldamist ja reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamist.
25 Faktilist raamistikku silmas pidades tuleb vastupidi tõdeda, et eelotsusetaotlus ei anna teavet, mis on vajalik selleks, et võimaldada Euroopa Kohtul vastata tõhusalt eelotsuse küsimustele EÜ artiklite 86 ja 82 tõlgendamise kohta.
26 Tuleb meenutada, et need asutamislepingu sätted keelavad põhimõtteliselt liikmesriikidel kehtestada või kehtivatena hoida meetmeid, mis lubavad avalik-õiguslikel ettevõtetel ja ettevõtetel, kellele nad annavad eri- või ainuõigusi, kasutada ühisturul või selle olulisel osal oma turgu valitsevat seisundit diskrimineerival moel.
27 Nagu rõhutab kohtujurist oma ettepaneku punktis 44, on konkurentsiõigusest lähtuva hinnangu andmise lähtepunktiks asjaomase turu piiritlemine toodete ja geograafilise ala mõttes ning sellel turul tegutsevate erinevate ettevõtjate turuosade arvutamine.
28 Käesolevas asjas piirdub Giudice di pace sellega, et annab mõned viited kohalike omavalitsuste poolt pakutavate reklaamplakatite ülespanemise või avalike reklaampindade pakkumise teenuste kohta ning kinnitab, et need teenused on asendatavad eraõiguslike ettevõtjate pakutavate teenustega. Sellegipoolest ei tulene neist viidetest, et avalikku reklaamplakatite ülespanemise teenust tarbivaid kliente saaks tõhusalt võrrelda nendega, kes pöörduvad eraettevõtjate poole, eelkõige nende reklaamikampaaniate kaubandusliku või mittekaubandusliku sisu ja kasutatava eelarve küsimuses. Lisaks sellele ei sisalda eelotsusetaotlus mingisugust teavet kõnealuseid teenuseid osutavate äriühingute arvu ega nende vastavate turuosade kohta, kuigi sellest taotlusest tulenevalt tundub, et asjaomasena käsitletav geograafiline ala piirdub Genova provintsi territooriumiga. Ometi ei tundu see asjaomase geograafilise turu piiramine eriti veenev sellal, kui Giudice di pace rajab oma ühendusesisese kaubanduse mõjutamist puudutavad põhjendused muu hulgas tõsiasjale, et seadusandliku dekreediga nr 507/93 kehtestatud regulatsioon kehtib kõigi Itaalia provintside suhtes. Igal juhul tunduvad eelotsusetaotluses mainitud faktilised asjaolud liiga ebatäielikud, võimaldamaks järeldada, et Genova provintsil on asjaomasel turul turgu valitsev seisund.
29 Sellistel tingimustel ei ole võimalik kindlaks teha, kas EÜ artiklid 86 ja 82 välistavad kohaliku reklaamimaksu sissenõudmise sellises olukorras nagu põhikohtuasjas. Seega on eelotsuse küsimused nende artiklite tõlgendamise kohta vastuvõetamatud.
30 Mis puudutab EÜ artikleid 87 ja 88, mille tõlgendamist on eelotsust taotlenud kohus samuti küsinud, siis tuleb meenutada, et neid sätteid kohaldavad riigid või neid kohaldatakse riigi ressursside arvel antavale mis tahes vormis abile, mis teatud ettevõtjaid või toodangut eelistades rikub või ähvardab rikkuda konkurentsi.
31 Selles suhtes tuleb märkida, et eelotsusetaotluses ei ole esitatud piisavalt täpsustusi ei kohalikust reklaamimaksust tulenevate tulude kasutamise ega avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamise konkreetsete tingimuste osas, mis peavad tingimata olema tagatud Itaalia provintsides, mille elanikkond on suurem kui 3000, nagu sätestab seadusandliku dekreedi nr 507/93 artikli 18 lõige 2. Järelikult ei ole Giudice di pace esitatud materjali põhjal võimalik teada saada, millise juriidilise ja eelarvelise autonoomia annavad Genova provints ning teised Itaalia provintsid inim- ja tehnilisele ressursile, mida avaliku reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamisel kasutatakse, samuti ei saa järeldada, et vaidlusalusest maksust saadavat tulu kasutatakse täielikult või osaliselt selle teenuse osutamisega kaasnevate kulude rahastamiseks. Vastupidiselt kohtuistungil komisjoni poolt väljendatud seisukohale ei tundu seega olevat võimalik kindlalt väita, et kõnealused tulud on eranditult mõeldud üksnes kohaliku omavalitsuse üldise eelarve täitmiseks ja et neid ei saa mingil juhul kasutada riigiabi andmiseks EÜ artikli 87 mõttes.
32 Sellest järeldub, et eelotsuseküsimus EÜ artiklite 87 ja 88 tõlgendamise kohta on samuti vastuvõetamatu.
33 Mis puudutab küsimust, kas kohalik reklaamimaks kujutab endast EÜ artikliga 49 vastuolus olevat takistust teenuste vabale osutamisele, siis on eelotsust taotlenud kohtu esitatud teave sellele küsimusele tõhusa vastuse andmiseks piisav.
Eelotsuse küsimus EÜ artikli 49 tõlgendamise kohta
34 Giudice di pace küsib oma küsimusega Euroopa Kohtult sisuliselt, kas EÜ artikkel 49 keelab nõuda sellist maksu, nagu seda on seadusandliku dekreediga nr 507/93 kehtestatud kohalik reklaamimaks, mida kohaldatakse kas teenusepakkuja või teenusesaaja asukohast tuleneva piiriülese iseloomuga reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutamise suhtes.
35 Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale nõuab EÜ artikkel 49 igasuguste teenuste vaba osutamise piirangute kaotamist isegi juhul, kui piirang kehtib samaväärselt siseriiklike ning teiste liikmesriikide teenuseosutajate suhtes, kui see piirang keelab või muul moel takistab teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja tegevust, kui ta osutab seaduslikult analoogseid teenuseid. Lisaks sellele kasutavad teenuste vabast osutamisest tulenevat hüve nii teenuseosutaja kui teenusesaaja (13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑262/02: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 2004, lk I‑6569, punkt 22, ja otsus kohtuasjas C‑429/02: Bacardi, EKL 2004, lk I‑6613, punkt 31 ning viidatud kohtupraktika).
36 Muu hulgas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba tunnustanud, et teenuste vaba osutamist takistav siseriiklik fiskaalne meede võib kujutada endast keelatud meedet, olenemata sellest, kas meetme kehtestas liikmesriik ise või kohalik omavalitsus (vt selle kohta 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑17/00: De Coster, EKL 2001, lk I‑9445, punktid 26 ja 27).
37 Küsimuse kohta, kas sellise maksu nagu reklaamimaksu nõudmine kohalike ametivõimude poolt kujutab endast EÜ artikliga 49 vastuolus olevat takistust, tuleb esiteks märkida, et sellist maksu kohaldatakse samaväärselt kõikidele teenuste osutamistele, mis sisaldavad välisreklaami ja avalikke reklaamplakateid kõnealuse provintsi territooriumil. Selle maksu nõudmist puudutavad õigusnormid ei näe seega ette mingit eristamist ei reklaamplakatite ülespanemise teenuse osutaja või saaja asukohast ega levitatavate reklaamsõnumite objektiks olevate kaupade või teenuste päritolust lähtuvalt.
38 Järgmisena tuleb tõdeda, et selline maks kohaldub üksnes kohaliku omavalitsuse valduses oleval pinnal asuvatele välisreklaamidele ja et maksu suurusena on ette nähtud kindel määr, mida võib maksuga koormatud teenuste väärtuse suhtes pidada tagasihoidlikuks. Sellises olukorras ei keela ega takista sellise maksu nõudmine mitte mingil juhul reklaamteenuste osutamist kõnealuste provintside territooriumil ega vähenda muul moel selle atraktiivsust, sealhulgas ka mitte juhul, kui osutatavatel teenustel on teenuseosutaja või teenusesaaja asukohast tulenevalt piiriülene iseloom.
39 Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et selline maks nagu seadusandliku dekreediga nr 507/93 kehtestatud kohalik reklaamimaks ei ole sellega vastuolus.
Kohtukulud
40 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Eelotsuse küsimused EÜ artiklite 82, 86, 87 ja 88 tõlgendamise kohta on vastuvõetamatud.
2. EÜ artikliga 49 ei ole vastuolus sellise maksu nõudmine, nagu seda on 15. novembri 1993. aasta decreto legislativo nº 507 – Revisione ed armonizzazione dell’imposta comunale sulla pubblicità e del diritto sulle pubbliche affissioni’ga (seadusandlik dekreet nr 507 – Kohaliku reklaamimaksu ja reklaamplakatimaksu muutmine ja ühtlustamine) kehtestatud kohalik reklaamimaks.
Allkirjad