ÜLDKOHTU MÄÄRUS (esimene koda)
7. juuli 2014(*)
Tühistamishagi – Keskkond – Direktiiv 94/62/EÜ – Pakendid ja pakendijäätmed – Direktiiv 2013/2/EL – Elastsesse materjali mähitud torud ja silindrid – Kutseliit – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑202/13,
Group’Hygiène, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: avocat J.‑M. Leprêtre ja avocat N. Chahid‑Nouraï,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Alcover San Pedro ja J.‑ F. Brakeland,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 7. veebruari 2013. aasta direktiiv 2013/2/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 94/62/EÜ (pakendite ja pakendijäätmete kohta) I lisa (ELT L 37, lk 10), osas, milles komisjon kandis elastsesse materjali mähitud torud ja silindrid, välja arvatud sellised torud ja silindrid, mis on ette nähtud kasutamiseks tootmisseadme osana ja mida ei kasutata toote esitamiseks kaubaüksusena, nende toodete loetellu, mis on esitatud selgitavate näidetena mõiste „pakend” määratlemisel kasutatavate kriteeriumide kohaldamise kohta,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 20. detsembril 1994 vastu direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (EÜT L 365, lk 10; ELT eriväljaanne 13/13, lk 349), mille eesmärk vastavalt selle artiklile 1 on pakendite ja pakendijäätmete käitlemist käsitlevate siseriiklike meetmete ühtlustamine, et ühelt poolt vältida või leevendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale kõikides liikmesriikides ja tagada keskkonnakaitse kõrge tase ning teiselt poolt tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist Euroopa Liidus. Selleks teeb direktiiv liikmesriikidele ülesandeks võtta meetmed, millega ennetataks pakendijäätmete teket ja vähendataks nende lõplikku kõrvaldamist eelkõige niisuguste süsteemide loomise kaudu, mille abil on ühest küljest võimalik kasutatud pakendeid või pakendijäätmeid tagastada või koguda, ja teisest küljest kogutud pakendeid või pakendijäätmeid korduv‑ või taaskasutada.
2 Vastavalt direktiivi 94/62 põhjendusele 5 ja artiklile 2 hõlmab see direktiiv üldjoontes kõiki ühenduse turule viidavaid pakendeid.
3 Direktiivi 94/62 artikli 3 punktis 1 on määratletud mõiste „pakend”.
4 Selles osas on direktiivi 94/62 muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiiviga 2004/12/EÜ (ELT L 47, lk 26; ELT eriväljaanne 13/34, lk 3), mille eesmärk on muu hulgas täpsustada mõiste „pakend” määratlust, esitades kindlad kriteeriumid ja tuues nende kriteeriumide kohaldamise kohta I lisas nii positiivseid kui ka negatiivseid selgitavaid näiteid (direktiivi 2004/12 põhjendus 2). Direktiiviga 2004/12 muudeti direktiivi 94/62 artikli 3 punkti 1, lisades sinna kaks lõiku, sealhulgas neljanda lõigu, mis näeb ette, et Euroopa Komisjon kontrollib ja vaatab vajaduse korral läbi kooskõlas viimati nimetatud direktiivi artiklis 21 sätestatud menetlusega I lisas antud pakendite määratluse selgitavad näited. Elastsesse materjali mähitud torud ja silindrid on sellest ajast saadik sõnaselgelt mainitud nende toodete hulgas, mida komisjon peab kontrollima esmajärjekorras.
5 Kohaldades direktiivi 94/62 artikli 3 punkti 1 neljandat lõiku, võttis komisjon selle direktiivi artiklis 21 sätestatud menetluse kohaselt 7. veebruaril 2013 vastu direktiivi 2013/2/EL, millega muudetakse direktiivi 94/62 I lisa (ELT L 37, lk 10; edaspidi „vaidlustatud direktiiv”). Vaidlustatud direktiiviga kandis komisjon direktiivi 94/62 I lisas olevasse nende toodete näidisloetellu, mis kujutavad endast pakendit, „[e]lastsesse materjali (nt plastkilesse, alumiiniumfooliumi, paberisse) mähitud torud ja silindrid, v.a sellised torud ja silindrid, mis on ette nähtud kasutamiseks tootmisseadme osana ja mida ei kasutata toote esitamiseks kaubaüksusena” (edaspidi „elastsesse materjali mähitud torud ja silindrid”).
6 Direktiiv 94/62 võeti Prantsuse õigusesse üle eelkõige keskkonnaseadustiku artiklitega L 541‑10 jj ja R 543‑42 jj, mida direktiivi 2004/12 ülevõtmisel muudeti ministri 7. veebruari 2012. aasta määrusega mõistet „pakend” täpsustavate kriteeriumide kohaldamise näidete kohta, mis on määratletud keskkonnaseadustiku artiklis R 543‑43 (JORF, 23.2.2012, lk 3070). Keskkonnaseadustiku artiklitest L 541‑10 II ja R 543‑56 ilmneb, et tootjad, importijad või ettevõtjad, kes vastutavad niisuguste toodete Prantsuse turul esmaturustuse eest, mida tarbivad või kasutavad kodumajapidamised ja mida turustatakse pakendis, peavad panustama oma kõigi toodete pakendijäätmete käitlemisse või käitlemise tagamisse. Sellega seoses peavad nad määratlema pakendid, mille käitlemise nad on teinud ülesandeks sellekohast tunnustust omavale organisatsioonile või ettevõtjale, ja ülejäänud pakendid ise tagasi võtma. Artiklis R 543‑43 I on esitatud mõiste „pakend” määratlemisel kasutatavad kriteeriumid ja nähtud ette, et näited nende kriteeriumide kohaldamise kohta tuuakse keskkonnaministri määrusega.
7 Vaidlustatud direktiiv võeti Prantsuse õigusesse üle ministri 6. augusti 2013. aasta määrusega, millega muudetakse 7. veebruari 2012. aasta määrusega mõistet „pakend” täpsustavate kriteeriumide kohaldamise näidete kohta, mis on määratletud keskkonnaseadustiku artiklis R 543‑43 (JORF, 27.8.2013, lk 14487), lisades sinna elastsesse materjali mähitud torud ja silindrid näitena toodetest, mis kujutavad endast pakendit.
8 Hageja, Group’Hygiène, on Prantsusmaal registreeritud kutseliit, mis oma põhikirja kohaselt esindab ühekordseks kasutamiseks mõeldud hügieeni‑, tervise‑ ja pühkimistoodete (nagu tualett- ja majapidamispaber) tootjaid, kes tegutsevad Prantsuse turul. Group’Hygièneʼi liikmed toodavad tooteid, mille toeks on kartongpoolid, mis asuvad tualettpaberi või majapidamispaberi rullide keskel.
9 2013. aasta jaanuaris pöördus mitme hageja liikme vastu Prantsuse kohtusse eraõiguslik öko-organisatsioon, kellele on Prantsusmaal antud luba pakendijäätmete käitlemiseks (edaspidi „ökoorganisatsioon”), väites, et kostjad ei olnud pakendijäätmete käitlemise süsteemis osalemise raames deklareerinud jäätmeid, mis tekivad nende poolt Prantsuse turul turustatud toodetes olevate torude ja silindrite näol, ja niisiis ei ole nad maksnud vastavat tasu.
Menetlus ja poolte nõuded
10 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. aprillil 2013.
11 Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel esitas komisjon Üldkohtusse 27. juunil 2013 eraldi dokumendina saabunud vastuvõetamatuse vastuväite.
12 Sphère France SAS ja Schweitzer SAS esitasid Üldkohtu kantseleisse 26. juulil 2013 saabunud dokumendiga avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks.
13 Hageja esitas 23. septembril 2013 oma märkused vastuvõetamatuse vastuväite kohta.
14 Hagiavalduses palub hageja Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud direktiiv osas, milles sellega lisatakse muud kui tööstuslikuks kasutamiseks mõeldud elastsesse materjali mähitud torud ja silindrid direktiivi 94/62 I lisas esitatud näitlikku loetellu pakenditest; ning lugeda kohtulahendi tagajärjed kohe siduvaks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
15 Vastuvõetamatuse vastuväites palub komisjon Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
16 Oma vastuvõetamatuse vastuväites palub hageja Üldkohtul:
– lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;
– osaliselt tühistada vaidlustatud direktiiv, lugedes kohtulahendi tagajärjed kohe siduvaks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Õiguslik käsitlus
17 Kodukorra artikli 114 lõigete 1 ja 4 alusel võib Üldkohus, kui pool seda taotleb, otsustada vastuvõetamatuse küsimuse ilma asja sisuliselt arutamata. Sama artikli lõike 3 kohaselt on edasine menetlus suuline, kui Üldkohus ei otsusta teisiti. Üldkohus leiab, et käesolevas asjas piisab kohtutoimiku dokumentidest ja suulise menetluse avamine ei ole vajalik.
18 Komisjon põhjendab käesoleva hagi vastuvõetamatuse väidet kolme asja läbivaatamist takistava asjaoluga, mis puudutavad esiteks hageja põhjendatud huvi puudumist, kuna vaidlustatud direktiivi tühistamine ei tooks kasu ei temale ega tema liikmetele; teiseks asjaoluga, et vaidlustatud direktiiv ei ole hageja liikmeid otseselt puudutav üldkohaldatav akt ega sisalda rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses; ning kolmandaks sellega, et hagejal puudub õigus esitada hagi, kuna vaidlustatud direktiiv ei mõjuta tema liikmeid otseselt ja isiklikult.
19 Kuna Group’Hygiène on liit, kes esindab ühekordselt kasutatavate hügieeni‑, tervise‑ ja pühkimistoodete tootjate huve, saab ta vastavalt kohtupraktikale põhimõtteliselt esitada tühistamishagi üksnes siis, kui isikud, keda ta esindab, või mõni neist, võivad ka individuaalselt hagi esitada või kui liidul on võimalik viidata isiklikule huvile hagi esitada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑182/03 ja C‑217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5479, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika, ja Üldkohtu 4. juuni 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑381/11: Eurofer vs. komisjon, EKL 2012, punkt 18).
20 Hageja ei tugine omaenda huvile vaidlustatud direktiivi tühistamise vastu, kuid väidab, et tema liikmetel on huvi selle vastu, et kõnealune direktiiv tühistataks, samuti on neil õigus selle vastu individuaalselt tühistamishagi esitada.
21 Kõigepealt tuleb analüüsida hageja liikmete õigust esitada hagi.
22 ELTL artikli 263 neljandas lõigus on sätestatud, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava üksikakti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid.”
23 Vastavalt ELTL artikli 288 kolmandale lõigule on direktiiv adresseeritud liikmesriikidele. Nõnda saavad üksikisikud, nagu seda on hageja liikmed, ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt esitada direktiivi peale tühistamishagi üksnes siis, kui selle puhul on tegemist üldkohaldatava aktiga, mis neid otseselt puudutab ja mis ei sisalda rakendusmeetmeid, või kui see puudutab neid otseselt ja isiklikult (vt selle kohta Üldkohtu 25. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑262/10: Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑7697, punkt 19, ja 6. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑483/11: Sepro Europe vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 29).
24 Üldkohus leiab, et otstarbekas on alustada otsese puutumuse puudumist käsitlevast vastuvõetamatuse vastuväitest, kuna see põhineb niisugusel hagi vastuvõetavuse tingimusel, mis kehtib nii teise kui ka kolmanda eespool punktis 22 nimetatud õigusakti liigi puhul.
25 Komisjon väidab sisuliselt, et vaidlustatud direktiiv ei avalda otsest mõju hageja liikmete õiguslikule olukorrale. Komisjoni hinnangul ei piisa asjaolust, et direktiiv võib neid rahaliselt mõjutada, selle järeldamiseks, et see puudutab neid otseselt. Pealegi on liikmesriikidel kaalutlusõigus direktiiviga 94/62 ettenähtud eesmärkide saavutamisel seoses elastsesse materjali mähitud torude ja silindritega, mis vaidlustatud direktiiviga lisati nende toodete näidisloetellu, mis kujutavad endast pakendit direktiivi 94/62 artikli 3 punkti 1 tähenduses.
26 Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud direktiivist tuleneb automaatselt, et elastsesse materjali mähitud torusid ja silindreid tuleb nüüdsest käsitada pakenditena, ning liikmesriigi pädevatele ametiasutustele ei jäeta selles küsimuses mingit kaalutlusõigust. Vaidlustatud direktiivi otsene ja vahetu tagajärg on seega, et Group’Hygièneʼi liikmetele pannakse täiendavaid, eelkõige rahalisi kohustusi tulenevalt osalemisest nimetatud toodetest tekkinud pakendijäätmete käitlemise süsteemis.
27 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlustatud direktiiv on nii vormilt kui ka sisult üldkohaldatav akt, mis on kohaldatav objektiivselt määratletud olukordades ja mis on üldiselt ja abstraktselt adresseeritud kõikidele liikmesriikide ettevõtjatele, kes tegutsevad niisuguste pakendite valdkonnas, mille puhul on tegemist vaidlustatud direktiiviga direktiivi 94/62 I lisasse kantud toodetega, sealhulgas elastsesse materjali mähitud torude ja silindritega.
28 Olgu meelde tuletatud, et Euroopa Kohus on direktiivi mitmel korral kvalifitseerinud üldkohaldatavaks aktiks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas 70/83: Kloppenburg, EKL 1984, lk 1075, punkt 11, ja 29. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑298/89: Gibraltar vs. nõukogu, EKL 1993, lk I‑3605, punkt 16; Euroopa Kohtu 23. novembri 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑10/95 P: Asocarne vs. nõukogu, EKL 1995, lk I‑4149, punkt 29). Siiski ei ole välistatud, et teatud juhtudel võivad niisuguse üldkohaldatava akti sätted puudutada üksikisikut otseselt ja isiklikult (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑309/89: Codorniu vs. nõukogu, EKL 1994, lk I‑1853, punktid 19–22; Üldkohtu 27. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑172/98, T‑175/98–T‑177/98: Salamander jt vs. parlament ja nõukogu, EKL 2000, lk II‑2487, punkt 30, ja 2. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑16/04: Arcelor vs. parlament ja nõukogu, EKL 2010, lk II‑211, punkt 96).
29 Seoses otsese puutumuse tingimusega, nagu see oli sätestatud EÜ artikli 230 neljandas lõigus, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see tingimus nõuab esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ja et teiseks ei jätaks see meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine peab olema puhtautomaatne ja tulenema vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2309, punkt 43; eespool punktis 28 viidatud kohtuotsused Salamander jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 52; Arcelor vs. parlament ja nõukogu, punkt 97, ja eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon, punkt 27).
30 See tähendab, et kui institutsiooni poolt liikmesriigile adresseeritud õigusakti puhul on toimingud, mida liikmesriik selle akti tõttu peab tegema, automaatsed, või igal juhul kui nende toimingute tulemus ei ole ebaselge, puudutab see akt otseselt kõiki isikuid, keda need toimingud mõjutavad. Kui aga õigusakt jätab liikmesriigile vastupidi võimaluse tegutseda või mitte tegutseda, siis mõjutab puudutatud isikut liikmesriigi tegevus või tegevusetus, mitte õigusakt ise. Teisisõnu ei tohi asjassepuutuv õigusakt oma mõju saavutamiseks sõltuda kolmanda isiku kaalutlusõiguse kasutamisest, või vähemalt peab olema selge, et niisugust kaalutlusõigust saab kasutada ainult kindlal viisil (Üldkohtu 10. septembri 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑223/01: Japan Tobacco ja JT International vs. parlament ja nõukogu, EKL 2002, lk II‑3259, punkt 46).
31 Kuna ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud otsese puutumuse tingimust ei ole muudetud, on viidatud kohtupraktika kohaldatav ka käesolevas asjas (Euroopa Kohtu 9. juuli 2013. aasta määrus kohtuasjas C‑586/11 P: Regione Puglia vs. komisjon, punkt 31; vt selle kohta ka Üldkohtu 15. juuni 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑259/10: Ax vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 21, ja 12. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑149/11: GS vs. parlament ja nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 19).
32 Üldkohtu ülesanne on kontrollida, kas vaidlustatud direktiiv ise avaldab mõju hageja liikmete õiguslikule olukorrale.
33 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et direktiiv ise ei saa üksikisikule kohustusi luua ja seega ei saa direktiivile üksikisiku vastu iseenesest tugineda (Euroopa Kohtu 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 152/84: Marshall, EKL 1986, lk 723, punkt 48, ja 7. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑192/94, El Corte Inglés, EKL 1996, lk I‑1281, punkt 15; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑91/92: Faccini Dori, EKL 1994, lk I‑3325, punkt 25). Sellest järeldub, et direktiiv, mis sarnaselt käesolevale asjale kohustab liikmesriike käsitama teatavaid tooteid pakenditena direktiivi 94/62 artikli 3 punkti 1 tähenduses, ei saa enne, kui liikmesriik on võtnud ülevõtmismeetmed, ega nendest ülevõtmismeetmetest sõltumatult, iseenesest otseselt puudutada ettevõtjate õiguslikku olukorda ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Salamander jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 54).
34 Hageja väidab sellegipoolest, et vaidlustatud direktiiv puudutas tema liikmeid otseselt isegi enne selle ülevõtmist, ja ülevõtmisest sõltumata.
35 Esiteks viitab hageja majanduslikele tagasilöökidele, mida tema liikmed kannavad või võivad kanda vaidlustatud direktiivi vastuvõtmise tõttu, kuivõrd sellega kantakse elastsesse materjali mähitud torud ja silindrid pakendite näidisloetellu. Niisiis peavad hagejad, kes kasutavad neid tooteid enda toodete sees, osalema nendest toodetest tekkivate pakendijäätmete käitlemise süsteemis, olles kohustatud maksma selle eest teatavat rahalist tasu. Vaidlus, mis nende ja öko-organisatsiooni vahel Prantsuse kohtus pooleli on, annab tunnistust sellest, et need rahalised tagasilöögid on vältimatud ja määratakse peatselt.
36 Sellega seoses tuleb tõdeda, et niisugused tagajärjed ei tulene vaidlustatud direktiivist, vaid selle ülevõtmisest Prantsuse ametiasutuste poolt. Direktiiv piirdub üksnes nende toodete näidisloetelu muutmisega, mida tuleb või ei tule käsitada pakendina direktiivi 94/62 artikli 3 punkti 1 tähenduses. Asjaolu, et teatavad tooted, näiteks elastsesse materjali mähitud torud ja silindrid, on kantud pakendite näidisloetellu, ei pane nendest toodetest koosnevate pakendite sektoris tegutsevatele ettevõtjatele iseenesest kohustusi osaleda nende käitlemissüsteemis. Kuigi peab paika, et vaidlustatud direktiivi artikli 1 ja selle I lisa tagajärjel tuleb elastsesse materjali mähitud torusid ja silindreid liikmesriikide õigussüsteemides nüüdsest käsitada pakenditena direktiivi 94/62 artikli 3 punkti 1 tähenduses, ei anna vaidlustatud direktiiv täpseid juhiseid meetmete kohta, mida liikmesriigi ametiasutused peavad võtma, saavutamaks kõnealuste toodete puhul direktiivi 94/62 eesmärke.
37 Täpsemalt, direktiivi 94/62 artiklis 7 sätestatud kohustus luua vaidlustatud direktiivis pakenditena määratletud toodetest tekkinud jäätmete tagastamise, kogumise ja taaskasutamise süsteem ei ole hageja liikmetele otsekohaldatav. See kohustus eeldab nimelt asjaomase liikmesriigi akti, mis täpsustaks, kuidas liikmesriik kavatseb kõnealust kohustust elastsesse materjali mähitud torude ja silindrite puhul rakendada (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 22. juuni 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑136/04: Freiherr von Cramer-Klett ja Rechtlerverband Pfronten vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1805, punkt 52).
38 Seetõttu avaldavad hageja liikmete õiguslikule olukorrale mõju liikmesriigi õigusnormid, millega vaidlustatud direktiiv üle võetakse, mitte vaidlustatud direktiiv ise.
39 Seetõttu ei saa vaidlustatud direktiivi käsitada hageja liikmete õigusi või nende õiguste teostamist otseselt puudutavana.
40 Igal juhul ei avalda rahalised tagasilöögid, millele hageja viitab, mõju tema liikmete õiguslikule olukorrale, vaid ainult nende faktilisele olukorrale (vt selle kohta eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Salamander jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 62, ja Üldkohtu 19. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑122/05: Benkö jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2939, punkt 47). Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et ainuüksi sellest, et akt võib avaldada mõju hageja varalisele olukorrale, ei piisa, et võiks leida, et see puudutab teda otseselt. Õiguse pöörduda kohtusse ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel võib õigussubjektile, kes väidab, et akt mõjutab tema seisundit turul, anda üksnes eriliste asjaolude esinemine (Euroopa Kohtu 10. detsembri 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 10/68 ja 18/68: Eridania jt vs. komisjon, EKL 1969, lk 459, punkt 7, ja Üldkohtu 18. veebruari 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑189/97: Comité d’entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑335, punkt 48, ning Üldkohtu 21. septembri 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑343/10: Etimine ja Etiproducts vs. Euroopa Kemikaaliamet, EKL 2011, lk II‑6611, punkt 41). Kuna käesoleval juhul on hagejad ainult väitnud, et tema liikmetele pannakse täiendavaid rahalisi kohustusi tulenevalt osalemisest elastsesse materjali mähitud torudes ja silindrites seisnevate pakendijäätmete käitlemise süsteemis, siis ei ole niisuguste eriliste asjaolude esinemine tõendatud.
41 Teiseks märgib hageja, et vaidlustatud direktiiv avaldab otsest mõju tema liikmete õiguslikule olukorrale, kuna ökoorganisatsioon võib sellele tugineda Prantsuse kohtutes toimuvates vaidlustes, nõudmaks neilt tasu osalemise eest elastsesse materjali mähitud torudest ja silindritest tekkinud pakendijäätmete käitlemise süsteemis.
42 Sellega seoses tuleb sarnaselt eespool punktis 33 meelde tuletatuga rõhutada, et direktiiv ise ei saa üksikisikule kohustusi luua ja seega ei saa direktiivile üksikisiku vastu iseenesest tugineda. Hageja argument ei ole seega põhjendatud.
43 Kolmandaks ei ole põhjendatud ka hageja argument, et sõltumata vaidlustatud direktiivi ülevõtmisest puudutab see tema liikmeid otseselt, kuna see ei jäta liikmesriikidele ülevõtmismeetmete osas mingit kaalutlusruumi. Peab tõesti paika – nagu hageja väidab –, et vaidlustatud direktiiv ei jäta liikmesriikidele kaalutlusruumi seoses võimalusega käsitada elastsesse materjali mähitud torusid ja silindreid nüüdsest pakenditena direktiivi 94/62 artikli 3 punkti 1 tähenduses. Sellele vaatamata on liikmesriikidel endiselt kaalutlusruum nende meetmete valikul, mida seoses kõnealuste toodetega võtta direktiiviga 94/62 seatud eesmärkide saavutamiseks. Võimalik mõju hageja liikmete õiguslikule olukorrale ei tulene aga nõudest see tulemus saavutada, vaid sellest, milliseid meetmeid liikmesriik otsustab kasutada nõutava tulemuse saavutamiseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑125/06 P: komisjon vs. Infront WM, EKL 2008, lk I‑1451, punktid 62 ja 63).
44 Nimelt ei ole direktiivis 94/62 ega vaidlustatud direktiivis määratletud niisuguste majapidamises ühekordselt kasutatavatest pakenditest nagu hageja liikmete toodetes olevad torud ja silindrid tekkivate jäätmete käitlemise süsteemi, mis võimaldaks saavutada seatud eesmärgid. Niisiis jätavad need liikmesriikidele valikuvõimaluse sobivaima süsteemi kasuks otsustamisel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑309/02: Radlberger Getränkegesellschaft ja S. Spitz, EKL 2004, lk I‑11763, punkt 42). Direktiiv 94/62 jätab liikmesriikidele ka vabaduse määratleda nende ettevõtjate ring, kelle ülesanne on osaleda direktiivi 94/62 artikli 7 lõike 1 alusel loodud süsteemis, mille abil tagatakse pakendite korduvkasutamine, ringlussevõtt ja muud pakendijäätmete taaskasutamise viisid, tingimusel, et need süsteemid oleks „osavõtuks avatud asjaomaste sektorite ettevõtjatele ja pädevatele ametivõimudele” (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. veebruari 2006. aasta määrus kohtuasjas C‑26/05: Plato Plastik Robert Frank, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 33). Niisiis ei näe direktiiv 94/62 ega vaidlustatud direktiiv ette niisuguste pakendikasutajate nagu hageja liikmed kohustuslikku osalemist pakendijäätmete käitlemise süsteemis, mille Prantsuse Vabariik loob elastsesse materjali mähitud torude ja silindrite jaoks.
45 Asjaolu, et liikmesriigi ametiasutused on juba võtnud meetmeid direktiivi 94/62 alusel, ei tähenda, et liikmesriigi kaalutlusõigus direktiivi rakendamisel oleks puhtalt teoreetiline, kuna ei ole välistatud, et liikmesriigi ametiasutused võtavad selle direktiivi alusel teistsuguseid meetmeid (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 14. juuli 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑366/06: Calebus vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 43).
46 Neljandaks ei saa nõustuda ka argumendiga, mille hageja tuletab eespool punktis 23 viidatud kohtuotsusest ja mille kohaselt Üldkohus möönis, et vaidlusalune otsus, millega keelati asjasse puutunud keemilise aine turustamine, avaldas otsest mõju hagejate õiguslikule olukorrale. Esiteks tuleb märkida, et akt, mille pooled kõnealuses kohtuasjas vaidlustasid, oli otsus, mis ELTL artikli 288 neljanda lõigu kohaselt on tervikuna siduv. Käesolevas kohtuasjas on vaidlustatud akt aga direktiiv, mis ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohaselt on liikmesriikidele siduv saavutatava tulemuse seisukohalt, jättes samas vormi ja meetodite valiku riikide ametiasutustele.
47 Teiseks, vastupidi eespool punktis 23 viidatud kohtuasjas Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon käsitletud otsusele ei sea vaidlustatud direktiiv hageja liikmetele mingeid keelde ega kohustusi, vaid jätab liikmesriikide ülesandeks määrata kindlaks, millised tagajärjed kaasnevad direktiiviga 94/62 seatud eesmärke arvestades asjassepuutuvate ettevõtjate jaoks teatavate toodete kandmisega pakendite näidisloetellu.
48 Sama kehtib ka argumendi kohta, mille hageja tuletab Üldkohtu 7. oktoobri 2009. aasta otsusest kohtuasjas T‑420/05: Vischim vs. komisjon (EKL 2009, lk II‑3841), kus Üldkohus otsustas, et hagejal oli õigus esitada hagi niisuguse direktiivi tühistamise nõudes, mis nägi ette teatava ravimite koostisse kuuluva toimeaine liidu turul turustamise tingimused. Kohtuasjas, milles tehti nimetatud kohtuotsus, avaldas vaidlustatud direktiiv nimelt vahetut mõju hagejaks olnud poolele, kes oli seda toimeainet tootev äriühing. Viidatud kohtuotsuse tegemise aluseks olnud asjaolud erinevad aga käesoleva kohtuasja omadest, kuna käesolevas asjas vaidlustatud direktiiv ei näe ette niisuguste pakendite turustamise tingimusi, mis koosnevad selle direktiiviga direktiivi 94/62 I lisasse kantud toodetest.
49 Seetõttu erinevad nii eespool punktis 23 viidatud kohtuotsuse Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon tegemiseks aluseks olnud kohtuasjas käsitletud asjaolud (punkt 29) kui ka eespool punktis 48 viidatud kohtuotsuse Vischim vs. komisjon tegemiseks aluseks olnud kohtuasjas käsitletud asjaolud (punkt 77) käesoleva kohtuasja asjaoludest.
50 Kuna otsese puutumuse tingimus on ühine vastuvõetavuse tingimus nii hagide puhul, mis on suunatud aktide vastu, mille adressaat hageja ei ole, kui ka hagide puhul, mis on suunatud üldkohaldatavate aktide vastu, mis ei sisalda rakendusmeetmeid, siis ei ole vaja analüüsida küsimust, kas vaidlustatud direktiivi puhul on või ei ole tegemist üldkohaldatava aktiga ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses, selleks et järeldada, et hagejatel ei ole käesoleval juhul õigust esitada hagi (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud kohtumäärus Ax vs. nõukogu, punkt 25, eespool punktis 31 viidatud kohtumäärus GS vs. parlament ja nõukogu, punkt 28).
51 Kuna hageja liikmetel ei ole õigust hagi esitada ja hageja ei ole tõendanud omaenda huvide puudutatust, siis tuleb vastavalt eespool punktis 19 meelde tuletatud kohtupraktikale järeldada, et käesolev hagi on vastuvõetamatu, ilma et oleks vaja lahendada hageja liikmete põhjendatud huvi puudumist käsitleva vastuväite põhjendatuse küsimust.
52 Neil asjaoludel puudub ka vajadus lahendada Sphère France’i ja Schweitzeri avaldused astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. juuli 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑341/00 P: Conseil national des professions de l’automobile jt vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑5263, punktid 33–37).
Kohtukulud
53 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Vajadus lahendada Sphère France SAS‑i ja Schweitzer SAS‑i menetlusse astumise avaldused on ära langenud.
3. Jätta Group’Hygiène’i kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
7. juulil 2014 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |