ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
26. juuli 2023(*)
Vahekohtuklausel – Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ (2014–2020) – Projekt „aDvanced sOcial enGineering And vulNerability Assessment Framework (Dogana)“ – Toetusleping – Tühistamishagi – Lõplik auditiaruanne – Võlateade – Vaidlustamatud aktid – Aktid, mis on seotud üksnes lepinguga, millest nad on lahutamatud – Vastuvõetamatus – Kostja määratlemine – Pädevuse puudumine – Personalikulud – Äriliste eesmärkide põhjal arvutatud tulemustasud – Rahastamiskõlbmatus – Õiguspärane ootus
Kohtuasjas T‑222/22,
Engineering – Ingegneria Informatica SpA, asukoht Rooma (Itaalia), esindajad: advokaadid S. Villata, L. Montevecchi ja C. Oncia,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: M. Ilkova ja S. Romoli,
ja
Euroopa Teadusuuringute Rakendusamet (REA), esindajad: S. Payan‑Lagrou ja V. Canetti, keda abistas advokaat D. Gullo,
kostjad,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president K. Kowalik-Bańczyk (ettekandja) ning kohtunikud E. Buttigieg ja B. Ricziová,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikus menetluses esitatut, konkreetselt:
– vastuvõetamatuse vastuväidet, mille komisjon esitas Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. juulil 2022,
– hageja seisukohti selle vastuväite kohta, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 22. augustil 2022,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud hageja ega REA esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Engineering – Ingegneria Informatica SpA palub oma ELTL artiklite 263 ja 272 alusel esitatud hagis sisuliselt esiteks tühistada mitu Euroopa Komisjoni ja Euroopa Teadusuuringute Rakendusameti (REA) akti, mis puudutavad toetuslepingu nr 653618 (edaspidi „toetusleping“) täitmist seoses projektiga „aDvanced sOcial enGineering And vulNerability Assessment Framework (Dogana)“ (kõrgema taseme sotsiaalse inseneeria ja haavatavuse hindamisraamistik) (edaspidi „projekt“), ja teiseks tuvastada, et teatavad kulud on selle lepingu alusel rahastamiskõlblikud, ning seega, et komisjonil ja REA‑l puudub õigus nõuda nendele kuludele vastavate summade tagasimaksmist.
Vaidluse taust
2 Hageja on tehnoloogiasektoris teadus- ja arendustegevusega tegelev äriühing.
3 REA on rakendusamet, mis on loodud Euroopa Liidu teadustegevuse juhtimiseks. Nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 58/2003, millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded (EÜT 2003, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 235), artikli 4 lõike 2 kohaselt on ta juriidilise isik, tal on kõigis liikmesriikides kõige laialdasem õigus- ja teovõime ning ta võib muu hulgas olla kohtus hagejaks ja kostjaks.
Toetusleping
4 Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ (2014–2020) (edaspidi „raamprogramm „Horisont 2020““) raames sõlmisid ühelt poolt koordinaator Engineering International Belgium SA ja teised toetusesaajad ning teiselt poolt REA 28. aprillil 2015 toetuslepingu. 2017. aasta detsembris ja 2018. aasta märtsis allkirjastatud kahe muudatuse kohaselt sai hageja alates 5. juulist 2017 toetusesaajaks ning alates 15. detsembrist 2017 asendas ta koordinaatorina Engineering International Belgiumi.
5 Toetuslepingu artikkel 2 näeb ette projektile toetuse andmise (edaspidi „toetus“). Lepingu artikli 3 kohaselt pidi projekti elluviimine algama 1. septembril 2015 ja kestma 36 kuud.
6 Toetuslepingu artikli 5.2 kohaselt hüvitatakse toetusega muu hulgas 70% nende toetusesaajate rahastamiskõlblikest kuludest, kes on kasumit taotlevad juriidilised isikud. Nende rahastamiskõlblike kulude hulka kuuluvad eelkõige esiteks „otsesed personalikulud“ ja teiseks kindlasummaliselt arvutatud „kaudsed kulud“ [siin ja edaspidi on toetuslepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]. „Otsesed personalikulud“ jagunevad omakorda kahte kategooriasse: esiteks „tegelikult kantud kulud“ või „tegelikud kulud“ ja teiseks „ühikukulud“, mis määratakse kindlaks ühiku kohta summa alusel, mis arvutatakse vastavalt toetusesaaja tavapärasele kuluarvestustavale.
7 Toetuslepingu artikli 6.1 punkti a alapunkti iv kohaselt on tegelikud kulud rahastamiskõlblikud eelkõige tingimusel, et need on „[projektiga] seotud ja vajalikud selle elluviimiseks“.
8 Toetuslepingu artikli 6.2 punktis A.1 on sätestatud, et „personalikulud on rahastamiskõlblikud, kui need on seotud töötajatega, kes töötavad toetusesaaja juures töölepingu (või samaväärse töölevõtmise akti) alusel ja kes on määratud [projektis osalema]“. Samas artiklis on täpsustatud, et personalikulud „peavad piirduma […] palkade, sotsiaalkindlustusmaksete, maksude ja muude töötasus sisalduvate kuludega, kui need tulenevad riigisisesest õigusest või töölepingust (või samaväärsest töölevõtmise aktist)“.
9 Toetuslepingu artiklis 6.5 on määratletud ja loetletud rahastamiskõlbmatud kulud. Selle artikli punktis a on nimetatud „kulud, mis ei vasta [sama lepingu] artiklites 6.1–6.4 sätestatud tingimustele“, eelkõige punkti a alapunktis i mainitud „investeeritud kapitali tootluse kulud“.
10 Toetuslepingu artiklis 6.6 on ette nähtud, et deklareeritud rahastamiskõlbmatud kulud lükatakse tagasi.
11 Toetuslepingu artikli 22.1.3 kohaselt võivad REA või komisjon auditeerida projekti nõuetekohast elluviimist ja lepingus kindlaks määratud kohustuste täitmist. Seejärel koostatakse auditiaruande kavand ja seejärel auditiaruanne ning tehakse need teatavaks asjaomasele koordinaatorile või toetusesaajale.
12 Toetuslepingu artiklis 22.5.1 on sätestatud, et auditite käigus tehtud järeldused võivad muu hulgas viia rahastamiskõlbmatute kulude tagasilükkamiseni. Samas artiklis on sätestatud, et kui auditites avastatakse süsteemseid või korduvaid vigu, võivad neil olla tagajärjed teistele sarnastel tingimustel antud toetustele, laiendades nendele toetustele selle toetuse kohta tehtud järeldusi.
13 Toetuslepingu artiklis 42.1 on sätestatud, et REA lükkab tagasi kõik rahastamiskõlbmatud kulud, eelkõige pärast auditeid.
14 Toetuslepingu artiklis 44.1 on ette nähtud, et REA nõuab kõiki summasid, mis on makstud, kuid mida ei tule selle lepingu alusel maksta. Sama lepingu artiklis 44.1.3, mida kohaldatakse summade tagasinõudmisele pärast lõppmakse tegemist, on sisuliselt sätestatud, et REA saadab toetusesaajale eelteate ning seejärel kinnituskirja ja võlateate. Kui makset ei tehta, võib REA seejärel teha tasaarvestuse, pöörduda kohtusse või võtta ELTL artikli 299 alusel vastu täitmisele pööratava otsuse.
15 Toetuslepingu artiklis 57.1 on ette nähtud, et selle suhtes kohaldatakse kehtivat liidu õigust, mida vajaduse korral täiendab Belgia õigus.
16 Toetuslepingu artiklis 57.2 on sätestatud, et Üldkohus või apellatsiooni korral Euroopa Kohus on ainsana pädevad lahendama vaidlusi, mis on seotud selle lepingu tõlgendamise, kohaldamise või kehtivusega vastavalt ELTL artiklile 272.
17 Toetuslepingu täitmiseks sai hageja REA‑lt 240 171,21 euro suuruse toetuse, mis põhines deklareeritud rahastamiskõlblike kulude summal 343 101,72 eurot ja 70% hüvitamismääral.
Auditimenetlus
18 Komisjon viis 2021. aastal läbi auditi, mis puudutas hageja poolt raamprogrammi „Horisont 2020“ raames sõlmitud kolme toetuslepingu täitmist, mille hulgas oli ka käesolevas kohtuasjas kõne all olev toetusleping. Viimati nimetatud lepingu puhul puudutas audit ajavahemikku 1. septembrist 2015 kuni 31. augustini 2018.
19 Komisjon edastas 30. juunil 2021 hagejale auditiaruande kavandi.
20 Komisjon teavitas 21. detsembri 2021. aasta kirjaga (edaspidi „lõpetamiskiri“) ja sama kuupäeva kandva lõpliku auditiaruandega hagejat auditi lõplikest tulemustest.
21 Auditi käigus tegi komisjon toetuslepingu kohaselt rahastamiskõlblike kulude osas mitu kohandust.
22 Eelkõige leidis komisjon, et teatavad tulemus- või komisjonitasud (edaspidi „vaidlusalused tulemustasud“), mida maksti hageja kahele töötajale (edaspidi „kaks asjaomast töötajat“) ja mille hageja oli personalikuludena deklareerinud, olid seotud erinevate ärilist laadi eesmärkide saavutamisega. Ta järeldas sellest, et nende tulemustasudega seotud kulusid ei olnud tehtud projekti raames ning need ei olnud selle projekti elluviimiseks vajalikud, mistõttu ei vastanud need toetuslepingu artikli 6.1 punkti a alapunktis iv ette nähtud rahastamiskõlblikkuse tingimustele, mida on selgitatud raamprogrammi „Horisont 2020“ toetuslepingu kommenteeritud näidises (edaspidi „toetuslepingu kommenteeritud näidis“). Ta leidis seega, et vaidlusalused tulemustasud summas 14 758,03 eurot ei olnud rahastamiskõlblikud, ning tegi seetõttu kohanduse.
23 Võttes arvesse erinevaid kohandusi, mis tehti kas REA või hageja kasuks, vähendas komisjon toetuslepingu alusel rahastamiskõlblike kulude kogusummat 12 927,34 euro võrra.
24 Lisaks leidis komisjon, et teatavad auditi käigus tuvastatud vead olid potentsiaalselt süsteemsed või korduvad. Seetõttu algatas komisjon kooskõlas toetuslepingu artikliga 22.5.1 menetluse auditi järelduste muudele toetustele laiendamiseks.
25 Siiski teatas komisjon 21. veebruari 2022. aasta kirjas (edaspidi „täpsustuskiri“) hagejale, et ta oli laiendanud auditi järeldusi üksnes rakendatavatele toetustele, välistades auditeerimata ajavahemikud või subsiidiumid. Ta täpsustas, et see auditi järelduste laiendamise menetluse piiramine oli lubatud erandjuhul, kuna varasemate auditite käigus ei olnud tuvastatud, et vaidlusalused tulemustasud, mis põhinesid ärilistel eesmärkidel, ei olnud rahastamiskõlblikud.
Tagasinõudmismenetlus
26 REA teatas 17. jaanuari 2022. aasta kirjas „Eelteade“ hagejale, et vastavalt komisjoni läbiviidud auditile ja võttes arvesse 70% hüvitamismäära, kavatseb ta tagasi nõuda 9049,14 euro suuruse summa.
27 Hagejale 23. veebruaril 2022 saadetud kirjas (edaspidi „kinnituskiri“) kinnitas REA, et ta nõuab tagasi 9049,14 eurot. Kirjale oli lisatud sama summaga võlateade, mille REA oli väljastanud samal päeval (edaspidi „võlateade“).
Poolte nõuded
28 Hageja palub Üldkohtul:
– tunnistada komisjoni ja REA antud aktid, eelkõige lõpetamiskiri, lõplik auditiaruanne, kinnituskiri ja võlateade, „kehtetuks, ebaseaduslikuks ja õigustühiseks“;
– tunnistada rahastamiskõlblike kulude hulgast välja jäetud summad rahastamiskõlblikuks, tuvastada tema õigus sellele, et neid summasid toetuse summa arvutamisel arvesse võetakse, ning tuvastada, et komisjonil puudub õigus neid summasid tagasi nõuda;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt ja REA‑lt.
29 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi teda puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
30 REA palub Üldkohtul:
– jätta hagi teda puudutavas osas tervikuna või osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi ese ja ulatus
31 Hageja menetlusdokumentide sõnastusest ja sisust tervikuna, eelkõige hagiavalduse pealkirjast ja repliigis esitatud täpsustustest ning asjaolust, et komisjon viis läbi auditimenetluse, ja sellest, et REA algatas tagasinõudmismenetluse, ilmneb, et hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– esiteks ELTL artikli 263 alusel esitatud esimese nõudega tühistada aktid, mille komisjon ja REA on tema suhtes andnud, eelkõige lõpetamiskiri, lõplik auditiaruanne, kinnituskiri ja võlateade, osas, milles need aktid puudutavad toetuslepingu täitmist;
– teiseks oma teises nõudes, mis põhineb ELTL artiklil 272, tuvastada, et vaidlusalused tulemustasud on rahastamiskõlblikud, ja seega, et komisjonil ja sellest tulenevalt ka REA‑l puudub õigus nõuda neile lisatasudele vastavate summade tagasimaksmist.
Üldkohtu pädevus ja hagi vastuvõetavus
ELTL artikli 263 alusel esitatud nõuded
32 Komisjon esitab Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel vastuväite, milles ta väidab eelkõige, et hageja tühistamisnõuded on vastuvõetamatud. Ta väidab sisuliselt esiteks, et need nõuded on suunatud aktide vastu, mis on antud lepingulises kontekstis ja mis ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi ega hõlma avaliku võimu volituste teostamist. Pealegi oli mõne neist aktidest, nimelt kinnituskirja ja võlateate koostanud REA, mistõttu komisjonil ei ole nende suhtes kostjaks olemise õigust. Teiseks ei vasta hagiavaldus kodukorra artikli 76 punktide d ja e nõuetele, kuna selles ei ole selgelt välja toodud hagi õiguslikku alust ega põhjendatud nõuet tunnistada vaidlustatud aktid „kehtetuks, ebaseaduslikuks ja õigustühiseks“ faktiliste ja õiguslike asjaoludega.
33 Esitamata formaalselt vastuväidet kodukorra artikli 130 lõike 1 tähenduses, palub REA samuti tunnistada tühistamisnõuded vastuvõetamatuks samadel põhjustel, millele tugines komisjon. Ta väidab sisuliselt ühelt poolt eelkõige, et hageja palub tühistada lepingulisi, mitte haldusakte, ja teiselt poolt, et kuna tühistamisnõude põhjenduseks esitatud väiteid ei ole täpsustatud, siis ei vasta hagiavaldus kodukorra artikli 76 punkti d nõuetele.
34 Hageja vaidleb komisjoni ja REA argumentidele vastu ning väidab, et tema tühistamisnõuded on vastuvõetavad.
35 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib ELTL artikli 263 alusel üldjuhul esitada tühistamishagi liidu institutsioonide kõikide aktide peale – sõltumata nende laadist või vormist –, mille eesmärk on tuua kaasa hageja huve mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, muutes selgelt tema õiguslikku seisundit (11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9; vt ka 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon, C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Vaidlustatavateks aktideks on põhimõtteliselt üksnes meetmed, mis kinnitavad haldusmenetluse lõppedes liidu institutsiooni, organi või asutuse lõpliku seisukoha ja tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi, välja arvatud eelkõige vahemeetmed, mille eesmärk on valmistada ette lõplik otsus ja millel selliseid tagajärgi ei ole (11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 10, ja 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 42).
37 Kui hagejat seob liidu mõne institutsiooni, organi või asutusega leping, siis saab liidu kohtule ELTL artikli 263 alusel hagi esitada üksnes juhul, kui vaidlustatud akti eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis jäävad väljapoole pooli siduvat lepingulist suhet ja mis eeldavad, et lepingupooleks olev institutsioon, organ või asutus teostab talle kui haldusorganile antud avaliku võimu volitusi (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 20; 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 50, ja 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon, C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punkt 65).
38 Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et kõik erinevad vaidlustatud aktid kuuluvad toetuslepingu konteksti ega ole sellest eraldatavad.
39 Ühelt poolt põhinevad komisjoni antud aktid – eelkõige lõpetamiskiri ja lõplik auditiaruanne – toetuslepingu artiklite 22.1.3 ja 22.5.1 sätetel, millest tuleneb, et see institutsioon võib läbi viia auditeid, mille tagajärjel võidakse rahastamiskõlbmatud kulud tagasi lükata (vt eespool punktid 11 ja 12).
40 Teiselt poolt põhinevad REA antud aktid, eelkõige kinnituskiri ja võlateade, toetuslepingu artiklitel 42.1 ja 44, millest nähtub, et pärast auditit lükkab REA tagasi kulud, mis ei ole rahastamiskõlblikud, ja nõuab toetusesaajalt väljamakstud, kuid tasumisele mittekuuluvad summad tagasi (vt eespool punktid 13 ja 14).
41 Teiseks ei võimalda ükski toimiku dokument järeldada, et komisjon ja REA tegutsesid oma avaliku võimu volitusi teostades.
42 Ühelt poolt ei kohusta komisjoni antud aktid, eelkõige lõpetamiskiri ja lõplik auditiaruanne, hagejat mingit summat tagasi maksma ega isegi kutsu teda üles seda tagasi maksma ega muuda seega tema õiguslikku olukorda.
43 Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei nähtu ei komisjoni antud aktide sõnastusest ega nende kontekstist, et see institutsioon oleks soovinud kohustada REAd järgima lõpliku auditiaruande järeldusi ja keelama tal neist kõrvale kalduda. Nimelt on lõplikus auditiaruandes täpsustatud, et selle eesmärk on väljendada „sõltumatut arvamust“ selle kohta, kas toetuse aluseks olnud kulud on tegelikud ja rahastamiskõlblikud. Mis puudutab lõpetamiskirja, siis on selles täpsustatud, et see kiri piirdub hageja teavitamisega auditi tulemustest ega väljenda lõplikku seisukohta auditi rahaliste tagajärgede kohta, kuna REA peab veel analüüsima neid tagajärgi ja teavitama sellest hagejat.
44 Sellest järeldub, et komisjoni antud aktid, eelkõige lõpetamiskiri ja lõplik auditiaruanne, on ettevalmistavad aktid, millel iseenesest ei ole hageja või REA suhtes mingit siduvat õigusmõju (vt analoogia alusel 8. veebruari 2010. aasta kohtumäärus Alisei vs. komisjon, T‑481/08, EU:T:2010:32, punktid 67 ja 75, ning 9. juuni 2016. aasta kohtumäärus IREPA vs. komisjon ja kontrollikoda, T‑825/14, ei avaldata, EU:T:2016:345, punkt 30). Seda enam ei kujuta nende aktide andmine endast avaliku võimu volituste teostamist.
45 Teiselt poolt on REA antud aktides – eelkõige kinnituskirjas ja võlateates – piirdutud sellega, et nõutakse hagejalt 9049,14 euro tasumist ja antakse talle teada, et kui makset ei tehta, nõuab REA selle summa sisse, tehes näiteks tasaarvestuse või tehes täitmisele pööratava otsuse ELTL artikli 299 alusel.
46 Euroopa Kohus on aga täpsustanud, et võlateadet ega märgukirja, milles on märgitud maksetähtpäev ja lepingust tuleneva võla tasumise tingimused, ei saa võrdsustada täitedokumendi kui sellisega isegi siis, kui neis on juhuks, kui võlgnik kohustust ette nähtud tähtajal ei täida, nimetatud üks võimalustest kasutada ELTL artiklis 299 ette nähtud täitemenetlust. Seega ei ole võlateate ega märgukirja eesmärk tekitada õiguslikke tagajärgi, mis tulenevad avaliku võimu volituste teostamisest (vt selle kohta 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punktid 23 ja 24; 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punkt 52, ja 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon, C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punkt 66).
47 Sellest järeldub, et REA antud aktid, eelkõige kinnituskiri ja võlateade, ei tähenda samuti avaliku võimu volituste teostamist.
48 Neil asjaoludel ei saa vaidlustatud aktide peale esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel.
49 Seetõttu tuleb hageja tühistamisnõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta vastavalt komisjoni ja REA esitatud vastuvõetamatuse vastuväitele ja asja läbivaatamist takistavale asjaolule. Neil asjaoludel ei ole vaja analüüsida nende argumente, mille kohaselt ei vasta need nõuded kodukorra artikli 76 punktide d ja e nõuetele.
ELTL artikli 272 alusel komisjoni vastu esitatud nõuded
50 Kodukorra artikli 130 alusel esitatud vastuväites väidab komisjon, et tema vastu ELTL artikli 272 alusel esitatud nõuded on „vastuvõetamatud“. Nimelt, kuna ta ei ole toetuslepingu pool, ei ole tal kostjaks olemise õigust.
51 Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu ja väidab, et komisjoni suhtes võib algatada menetluse ELTL artikli 272 alusel.
52 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi poolteks olla üksnes vahekohtuklauslit sisaldava lepingu pooled (vt selle kohta 7. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Pellegrini vs. komisjon ja Flexon-Italia, 23/76, EU:C:1976:174, punkt 31, ning 16. juuni 2021. aasta kohtumäärus Green Power Technologies vs. komisjon ja ühisettevõte ECSEL, T‑533/20, ei avaldata, EU:T:2021:375, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Käesoleval juhul on selge, et toetusleping sisaldab vahekohtuklauslit, mis annab Üldkohtule pädevuse (vt selle lepingu artikkel 57.2, mis on nimetatud eespool punktis 16).
54 Siiski kirjutasid toetuslepingule alla üksnes hageja ja REA, kes on liidust eraldiseisev juriidiline isik (vt eespool punkt 3). Seega on REA hageja ainus lepingupartner ja komisjoni ei saa pidada selle lepingu pooleks.
55 Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et REA antud aktid, eelkõige kinnituskiri ja võlateade, põhinevad komisjoni antud aktidel, eelkõige lõpetamiskirjal ja lõplikul auditiaruandel. Nimelt on toetuslepingu tingimused – mis näevad ette, et komisjon võib läbi viia auditi (vt toetuslepingu artikkel 22.1.3, mis on nimetatud eespool punktis 11) ning et REA võib seejärel teha sellest auditist järeldused, eelkõige lükates tagasi rahastamiskõlbmatud kulud (vt toetuslepingu artiklid 22.5.1 ja 42.1, mis on nimetatud eespool punktides 12 ja 13) – tüüptingimused, mis tavaliselt lisatakse toetuslepingusse, ja nende eesmärk ega tagajärg ei ole anda komisjonile toetuslepingu poole staatust (vt selle kohta 16. juuni 2021. aasta kohtumäärus Green Power Technologies vs. komisjon ja ühisettevõte ECSEL, T‑533/20, ei avaldata, EU:T:2021:375, punktid 44 ning 45).
56 Sellest järeldub, et kuna komisjon ei ole toetuslepingu pool, ei ole Üldkohus pädev tegema otsust hageja poolt ELTL artikli 272 alusel selle institutsiooni vastu esitatud nõuete kohta (vt selle kohta 7. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Pellegrini vs. komisjon ja Flexon-Italia, 23/76, EU:C:1976:174, punkt 31, ning 16. juuni 2021. aasta kohtumäärus Green Power Technologies vs. komisjon ja ühisettevõte ECSEL, T‑533/20, ei avaldata, EU:T:2021:375, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).
57 Järelikult tuleb hageja poolt komisjoni vastu ELTL artikli 272 alusel esitatud nõuded rahuldamata jätta, kuna need on esitatud kohtule, kes ei ole pädev neid menetlema.
58 Eeltoodust tuleneb, et hagi saab sisuliselt läbi vaadata üksnes osas, milles see on ELTL artikli 272 alusel esitatud REA vastu.
ELTL artikli 272 alusel REA vastu esitatud nõuete põhjendatus
59 ELTL artikli 272 alusel REA vastu esitatud nõuete põhjendamiseks esitab hageja formaalselt kolm väidet, millest esimene puudutab seda, et vaidlusalused tulemustasud ei ole ärilist laadi, teine õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ja kolmas toetuslepingu väära tõlgendamist.
60 Nende kolme väite sisu arvestades tuleb kõigepealt ja koos analüüsida esimest ja kolmandat väidet, mis mõlemad puudutavad sisuliselt toetuslepingu rikkumist, ning seejärel teist väidet, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.
Esimene ja kolmas väide, et on rikutud toetuslepingut
61 Oma esimeses ja kolmandas väites väidab hageja sisuliselt, et vaidlusaluseid tulemustasusid maksti projekti raames ja need olid vajalikud projekti elluviimiseks, mistõttu need vastasid toetuslepingu artikli 6.1 punkti a alapunktis iv ette nähtud rahastamiskõlblikkuse tingimustele, tõlgendatuna lähtuvalt toetuslepingu kommenteeritud näidisest.
62 REA vaidleb hageja argumentidele vastu.
– Üldised kaalutlused
63 Esiteks tuleneb eespool punktides 7 ja 8 tsiteeritud toetuslepingu artikli 6.1 punkti a alapunkti iv ja artikli 6.2 punkti A.1 sätetest nende koostoimes, et tegelikud ja kaudsed personalikulud on rahastamiskõlblikud eelkõige tingimusel, et need on „[projektiga] seotud“ ja „vajalikud selle elluviimiseks“.
64 Teiseks viitavad hageja ja REA ka selgitustele, mis on toetuslepingu kommenteeritud näidises toodud personalikulude rahastamiskõlblikkuse tingimuste kohta. Kohtuasja asjaolude kohta kohaldatavas 30. märtsi 2015. aasta redaktsioonis (vt selle näidise lk 46) on selles dokumendis, milles kommenteeritakse komisjoni välja töötatud üldise toetuslepingu näidise (edaspidi „üldine toetuslepingu näidis“) artiklit 6, täpsustatud:
„[…] Töötajatele makstavad dividendid (kasumi jaotamine) on rahastamiskõlbmatud [üldise toetuslepingu näidise] artikli 6.5 punkti a alapunkti i tähenduses. ([Palga] lisatasusid, mis põhinevad organisatsiooni üldisel finantstulemusel (nt kasumlikkus või ülejääk), võib siiski aktsepteerida muutuvate lisatasudena, kui need vastavad allpool loetletud tingimustele.)
Näited (aktsepteeritavad):
Kui äriühingul on aasta lõpus rohkem kui X [eurot] (või üle X%), saab iga töötaja lisatasu z% oma brutopalgast (või kindlasummalise lisatasu x [eurot] oma brutopalga osana).
Näited (mitteaktsepteeritavad):
Kui äriühingu kasum aasta lõpus on üle X [euro] (või üle X%), jaotatakse z% sellest kasumist töötajatele lisatasu maksmise kaudu.
Mis tahes osa tasust, mis on arvutatud äriliste eesmärkide põhjal (nt x [eurot] müügieesmärgi saavutamiseks, x% müügilt) või rahaliste vahendite kogumise eesmärkide põhjal (nt tulemustasu x [eurot] saadud välisrahastamise projekti kohta, x% saadud välisrahastusest), on rahastamiskõlbmatu. Selle põhjuseks on asjaolu, et [need kulud] ei ole [asjaomase projektiga] seotud ega vajalikud selle elluviimiseks.
Näide (abikõlblik, kuna see on seotud rahaliste vahendite kogumise eesmärgiga): [k]onkreetse toetuse saamise eest makstav tulemustasu on rahastamiskõlbmatu […]“. [mitteametlik tõlge]
65 Tuleb märkida, et nagu on täpsustatud toetuslepingu kommenteeritud näidise sissejuhatuses, on selle näidise eesmärk selgitada üldist toetuslepingu näidist ning võimaldada kasutajatel mõista ja tõlgendada selle näidise alusel koostatud toetuslepinguid. Kuigi see ei ole siduv, on see dokument, mis on avaldatud ja kõigile töövõtjatele kättesaadav, osa kontekstist, milles toetusleping sõlmiti, ja seega peab Üldkohus seda lepingu tõlgendamisel arvesse võtma (vt selle kohta analoogia alusel 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, T‑831/14, ei avaldata, EU:T:2017:804, punktid 68 ja 104, ning 13. juuli 2022. aasta kohtuotsus VeriGraft vs. Eismea, T‑457/20, EU:T:2022:457, punkt 109).
66 Kolmandaks reguleerib tõendamiskoormise jaotust seoses hageja kantud kulude rahastamiskõlblikkusega toetuslepingule kohaldatav materiaalõigus, see tähendab liidu õigus, mida vajaduse korral täiendab Belgia õigus (vt eespool punkt 15). Kuna liidu õiguses puudub lepingute täitmist reguleeriv säte, tuleb kohaldada endise Belgia tsiviilseadustiku artiklit 1315, mis on ajaliselt kohaldatav käesoleva juhtumi asjaoludele. Selles artiklis on sätestatud, et isik, kes nõuab kohustuse täitmist, peab seda tõendama, ja et vastupidi, isik, kes väidab, et ta on vabastatud, peab põhjendama maksmist või asjaolu, mis tõi kaasa tema kohustuse lõppemise. Sellest järeldub, et hageja, kes on deklareerinud kulud liidu rahalise toetuse saamiseks, peab tõendama, et need kulud vastavad toetuslepingus ette nähtud rahastamiskõlblikkuse tingimustele (vt selle kohta 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Isotis vs. komisjon, T‑59/11, EU:T:2014:679, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Sieć Badawcza Łukasiewicz – Port Polski Ośrodek Rozwoju Technologii vs. komisjon, T‑4/20, EU:T:2022:242, punktid 113 ja 114 ning seal viidatud kohtupraktika).
– Hageja kehtestatud tulemustasude süsteemi kirjeldus
67 Hageja kehtestas oma töötajatele makstavate tulemustasude süsteemi.
68 Hageja sisedokumentidest nähtub, et üldiselt võetakse nende tulemustasude summa kindlaksmääramisel arvesse erinevaid eesmärke või sihte, nagu i) tellimuse marginaal, ii) panustamismarginaal, iii) uute tellimuste saamine, iv) keskmine laekumise aeg, v) töötaja poolt konkreetse tellimuse täitmisele kulutatud päevade arv, vi) väljastatavad arved, vii) konkreetsest tellimusest saadud tulu ja viii) tegevuse koguülejääk (edaspidi vastavalt „eesmärk i“; „eesmärk ii“, „eesmärk iii“, „eesmärk iv“, „eesmärk v“, „eesmärk vi“, „eesmärk vii“ ja „eesmärk viii“).
69 Praktikas on need eesmärgid seotud kas konkreetse tellimusega (eesmärgid i, v ja vii), hageja osakonna tegevusega võrdluspiirkonnas aasta jooksul (eesmärgid ii–iv ja vi) või hageja või tema kontserni üldiste finantstulemustega (eesmärk viii). Need loetakse saavutatuks, kui saavutatakse läviväärtus (minimaalne või maksimaalne).
70 Tulemustasude põhimõte ja summa määratakse kindlaks vastavalt hageja ja tema töötajate vahel kokku lepitud individuaalsetes motivatsioonikavades ette nähtud jaotus- ja arvutamisreeglitele. Nendes motivatsioonikavades on üldiselt ette nähtud, et tulemustasu makstakse, kui üks eesmärkidest i–vii on saavutatud, ja et selle tulemustasu brutosumma arvutatakse asjaomase eesmärgi raames saavutatud tulemuste põhjal. Vajaduse korral liidetakse üldiste tulemustasude saamiseks erinevatest arvesse võetud eesmärkidest tulenevad tulemustasud. „Mittevastavuse kõrvaldamisega viivitamise“ korral kohaldatakse leppetrahvi. Lõpuks kohaldatakse eesmärgiga viii seotud kordajat, et kohandada üldist tulemustasu ja saada töötajale makstav tulemustasu, mis ei tohi siiski ületada teatavat maksimumsummat.
71 Konkreetselt toetuslepingu esemeks oleva projektiga seoses lisati toimikusse kahe asjaomase töötajaga kokku lepitud motivatsioonikavad. Nendest motivatsioonikavadest nähtub, et neile kahele töötajale makstavad tulemustasud arvutatakse esiteks konkreetse tellimuse marginaali alusel (eesmärk i, ainult ühele kahest töötajast), teiseks panustamismarginaali alusel (eesmärk ii) ja kolmandaks tegevuse koguülejäägi alusel (eesmärk viii). Lisaks on neile kahele töötajale makstavate tulemustasude ülempiir vastavalt 9450 eurot ja 20 250 eurot aastas.
– Vaidlusaluste tulemustasude rahastamiskõlblikkus
72 Auditi- ja tagasinõudmismenetluse käigus leidsid komisjon ja REA sisuliselt, et vaidlusalused tulemustasud on seotud ärilist laadi eesmärkide saavutamisega ning seetõttu ei kujuta need endast rahastamiskõlblikke kulusid (vt eespool punkt 22).
73 Üldkohtus täpsustas REA oma seisukohta ja selgitas muu hulgas, et eespool punktis 68 loetletud eesmärgid, eelkõige need, mis puudutavad konkreetse tellimuse marginaali (eesmärk i) ja panustamismarginaali (eesmärk ii), vastavad ilmselgelt ärilist laadi tegevustele. Ta märkis samuti, et vaidlusaluste tulemustasude summa määratakse otseselt kindlaks vastavalt ärilistele eesmärkidele. Näiteks määratakse saavutatud marginaalidega seotud tulemustasud võrdlusväärtuse ületamise korral ja korrutades saadud marginaalid kordajaga. Tuginedes toetuslepingu kommenteeritud näidises esitatud selgitustele, järeldab REA sellest, et vaidlusaluste tulemustasude omadusi arvestades on need ärilised ja seega ei vasta need projektiga seoses kantud kuludele ega ole selle elluviimiseks vajalikud, mistõttu ei vasta need toetuslepingu artikli 6.1 punkti a alapunktis iv ette nähtud rahastamiskõlblikkuse tingimustele.
74 Hageja möönab, et vastavalt toetuslepingu kommenteeritud näidises esitatud selgitustele ei ole igasugune tasu, mis arvutatakse äriliste eesmärkide alusel, rahastamiskõlblik. Ta ei vaidle vastu ka REA järeldusele, et vaidlusalused tulemustasud on tingimuslikud ja proportsionaalsed teatavate eesmärkide saavutamisega (vt eespool punkt 73).
75 Siiski vaidleb hageja vastu sellele, et vaidlusalused tulemustasud on ärilist laadi. Ta väidab sisuliselt, et vaatamata sellele, et vaidlusalused tulemustasud kvalifitseeriti ekslikult „komisjonitasudeks“, on need seotud ettevõtja või vähemalt ettevõtja osakonna tasandil määratletud üldiste ja kollektiivsete majanduslike eesmärkide saavutamisega, mitte individuaalsete äriliste (ning eelkõige müügi)eesmärkide saavutamisega, mis on kindlaks määratud iga töötaja tasandil. Seega kujutavad need tulemustasud endast „lisatasusid, mis põhinevad organisatsiooni üldisel finantstulemusel“ ja on seega rahastamiskõlblikud vastavalt toetuslepingu kommenteeritud näidises esitatud selgitustele.
76 Lisaks väidab hageja, et vaidlusaluste tulemustasude summa on piiratud, mistõttu ei saa neid tulemustasusid samastada rahastamiskõlbmatute „dividendidega“ toetuslepingu kommenteeritud näidise tähenduses.
77 Enne kui konkreetselt analüüsida, kas vaidlusalused tulemustasud olid rahastamiskõlblikud, ja analüüsida hageja argumente, tuleb tõlgendada toetuslepingu artikli 6.1 punkti a alapunkti iv, võttes arvesse toetuslepingu kommenteeritud näidises esitatud selgitusi.
78 Kõigepealt tuleb märkida, et toetuslepingu kommenteeritud näidise väljavõte, millele pooled viitavad ja mis on ära toodud eespool punktis 64, välistab rahastamiskõlbmatuna kaks eraldi kulukategooriat, nimelt esiteks töötajatele makstud dividendid ja kasumi ning teiseks lisatasud, mis on arvutatud äriliste eesmärkide või rahaliste vahendite kogumise eesmärkide põhjal. Nimelt ei saa neid kahte kulukategooriat pidada „[asjaomase projektiga] seotud ja […] selle elluviimiseks [vajalikeks kuludeks]“ üldise toetuslepingu näidise artikli 6.1 punkti a alapunkti iv tähenduses.
79 Lisaks tuleb teha järgmised täpsustused.
80 Esiteks, mis puudutab töötajatele makstavaid dividende ja kasumit, siis toetuslepingu kommenteeritud näidises on märgitud, et muutuv- või kindlaksmääratud lisatasud, mis põhinevad organisatsiooni üldisel finantstulemusel, võivad siiski olla rahastamiskõlblikud, kui need vastavad teatud tingimustele.
81 Esimene neist tingimustest puudutab lisatasu arvutamise meetodit. Toetuslepingu kommenteeritud näidises toodud näidetest nähtub, et lisatasu võib maksta kindlasummalise maksena või teatava protsendina põhitöötasust. Seevastu ei tohi see lisatasu olla teatud protsendi vormis äriühingu kasumist, sest sellisel juhul sarnaneks see dividendide väljamaksmisega.
82 Teine tingimus puudutab selliste lisatasude välistamist, mis on arvutatud äriliste või rahaliste vahendite kogumise eesmärkide põhjal (vt tagapool punkt 83). Sellest järeldub, nagu REA sisuliselt õigesti märgib, et lisatasu, mis põhineb organisatsiooni üldisel finantstulemusel, on rahastamiskõlbmatu, kui see põhineb lahutamatult ka ärilistel või rahaliste vahendite kogumise eesmärkidel.
83 Teiseks, mis puudutab äriliste eesmärkide või rahaliste vahendite kogumise eesmärkide põhjal arvutatud lisatasusid, siis on toetuslepingu kommenteeritud näidises sisuliselt täpsustatud, et selliste eesmärkide saavutamise eest makstavad kindlasummalised või muutuvad tasud ei ole rahastamiskõlblikud. Nii on see eelkõige tulemustasude puhul, mis makstakse kindlas summas, mis sõltub müügi või rahaliste vahendite kogumise eesmärgi saavutamisest, või teatava protsendi ulatuses müügist või kogutud rahalistest vahenditest.
84 Toetuslepingu kommenteeritud näidisest ei nähtu, et ärilisteks või rahaliste vahendite kogumise eesmärkideks saaks pidada üksnes eesmärke, mis on kindlaks määratud töötaja tasandil, mistõttu ei saaks organisatsiooni kui terviku või selle osakonna tasandil kindlaks määratud eesmärgid määratluse kohaselt olla ärilised ega rahaliste vahendite kogumisega seotud. Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole lisatasud, mis põhinevad kogu organisatsiooni tasandil (või a fortiori selle osakonna tasandil) kindlaks määratud eesmärkidel, tingimata rahastamiskõlblikud. Nii tuleb toetuslepingu kommenteeritud näidises ette nähtud rahastamiskõlblikud lisatasud kõigepealt kindlaks määrata organisatsiooni kui terviku tasandil, seejärel peavad need põhinema selle organisatsiooni üldisel finantstulemusel ning lõpuks ei tohi need põhineda ärilistel ega rahaliste vahendite kogumise eesmärkidel.
85 Toetuslepingu sätteid tuleb tõlgendada neid kaalutlusi silmas pidades ning tuleb hinnata, kas vaidlusalused tulemustasud olid rahastamiskõlblikud või mitte.
86 Selles osas tuleb märkida, et hageja kehtestatud tulemustasude maksmise kord tugineb kahte liiki eesmärkidele.
87 Esiteks on eespool punktis 68 loetletud seitse esimest eesmärki määratletud kas konkreetse tellimuse alusel või hageja ühe osakonna tegevuse põhjal aasta jooksul. Nii on see eelkõige konkreetse tellimuse marginaali puhul (eesmärk i) ja panustamismarginaali puhul (eesmärk ii), mida on mainitud kahe asjaomase töötaja motivatsioonikavas ning millest esimene on seotud konkreetse tellimusega ja teine hageja ühe osakonna tegevusega aasta jooksul (vt eespool punkt 69). Seega ilmneb, et need erinevad eesmärgid on ärilised ega ole seotud hageja üldiste finantstulemustega.
88 Lisaks on esimese seitsme eesmärgi alusel makstavad tulemustasud tingimuslikud ja proportsionaalsed nende eesmärkide saavutamisega. Eelkõige on tellimuste marginaali ja panustamismarginaaliga seotud tulemustasud, mida on nimetatud kahe asjaomase töötaja motivatsioonikavades, otseselt proportsionaalsed saavutatud marginaalidega (vt eespool punktid 73 ja 74).
89 Sellest järeldub, et esimese seitsme eesmärgi alusel makstavad tulemustasud on nii nende eseme kui ka arvutusmeetodi poolest ärilist laadi.
90 Teiseks on eespool punktis 68 nimetatud kaheksas ja viimane eesmärk, nimelt tegevuse koguülejääk, mida samuti on sõnaselgelt mainitud kahe asjaomase töötaja motivatsioonikavades, tõesti seotud hageja ja tema kontserni teiste äriühingute üldiste finantstulemustega.
91 Kuid sõltumata isegi küsimusest, kas hageja kontserni teiste äriühingute finantstulemuste arvessevõtmine on lubatav, tuleb tõdeda, et tegevuse koguülejääki ei võeta arvesse iseseisva tulemustasu arvutamisel, mis võib vastavalt toetuslepingu kommenteeritud näidisele olla kindlasummaline või teatav protsent põhipalgast. Nimelt kasutatakse seda eesmärki üksnes selleks, et kohandada makstavate tulemustasude suurust vastavalt seitsmele esimesele eesmärgile (vt eespool punkt 70). Nende põhimõte ja suurus sõltuvad aga äriliste eesmärkide saavutamisest (vt eespool punkt 89).
92 Neil asjaoludel ilmneb, et tulemustasud, mida hageja oma töötajatele maksis, põhinevad peamiselt ärilistel eesmärkidel ning seetõttu ei ole nendele tulemustasudele vastavaid kulusid kantud projektiga seoses ega ole need projekti elluviimiseks vajalikud. Järelikult ei vasta sellised tulemustasud toetuslepingu artikli 6.1 punkti a alapunktis iv ette nähtud tingimustele.
93 Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argumendid, mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktides 75 ja 76.
94 Esiteks tugineb hageja asjaolule, et eespool punktis 68 loetletud eesmärgid ei ole seotud töötaja individuaalse tegevusega, vaid kollektiivsete tulemustega, mida ettevõtja või üks tema osakondadest saavutab.
95 Isegi kui eeldada, et eespool punktis 68 loetletud eesmärgid ei ole seotud töötaja individuaalse tegevusega, tuleneb eespool punktis 84 nimetatud põhimõtetest siiski, et organisatsiooni või selle osakonna tasandil kindlaksmääratud eesmärgid võivad olla ärilised. Kuid seitsme esimese eesmärgi puhul see ongi nii (vt eespool punkt 87).
96 Teiseks leiab hageja, et kuna tegemist ei ole kaupade või teenuste „müügiga“, ei kujuta eespool punktis 68 loetletud eesmärgid endast mitte „ärilisi“, vaid „majanduslikke“ eesmärke.
97 Hageja ei esita siiski ühtegi veenvat selgitust, mis võimaldaks piiritleda mõiste „äriline eesmärk“ üksnes „müügitegevusega“, määratleda eraldi mõiste „majanduslik eesmärk“ ja tunnistada rahastamiskõlblikuks tulemustasud, mis põhinevad „majanduslikel eesmärkidel“, mis ei ole seotud organisatsiooni üldiste finantstulemustega. Eelkõige tuleb märkida, et toetuslepingu kommenteeritud näidises ei ole selliseid „majanduslikke eesmärke“ mainitud. Selles dokumendis on üksnes nimetatud ühelt poolt teatud tingimustel rahastamiskõlblike tulemustasude kategooriat, nimelt tulemustasusid, mis põhinevad organisatsiooni üldistel finantstulemustel, ja teiselt poolt kahte liiki tulemustasusid, mis ei ole mingil juhul rahastamiskõlblikud, st äriliste eesmärkide põhjal arvutatud tulemustasud ja rahaliste vahendite kogumise eesmärkide põhjal arvutatud lisatasud.
98 Kolmandaks viitab hageja asjaolule, et töötajale makstava tulemustasu summa on piiratud.
99 Nagu REA õigesti märgib, ei mõjuta see ülempiir siiski tulemustasu rahastamiskõlblikkust. Nimelt on äriliste eesmärkide põhjal arvutatud tulemustasu juba määratluse kohaselt rahastamiskõlbmatu, sõltumata selle arvutamise viisist, sellest, kas see on kindlasummaline või muutuv, või sellest, kas see on ülempiiriga või mitte.
100 Neljandaks väidab hageja, et vaidlusaluseid tulemustasusid ei saa samastada dividendidega, mille kaudu töötajad saavad organisatsioonilt kasumit.
101 See argument on edutu. Nimelt on äriliste eesmärkide põhjal arvutatud tulemustasu, nagu hageja maksab oma töötajatele, juba määratluse kohaselt rahastamiskõlbmatu, isegi kui sellel ei ole dividendide tunnuseid.
102 Viiendaks viitab hageja ühe sõltumatu auditiühingu koostatud teatele, milles leitakse, et tulemustasud, mida hageja oma töötajatele maksis, on rahastamiskõlblikud.
103 Kuid ühelt poolt ei saa seda teadet pidada neutraalseks ja sõltumatuks ekspertiisiks, kuna see on koostatud hageja palvel. Sellest tuleneb, et sellel ei ole vaieldamatut tõenduslikku väärtust (vt analoogia alusel 3. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Siemens vs. komisjon, T‑110/07, EU:T:2011:68, punkt 137). Teiselt poolt piirdub nimetatud teade hageja kehtestatud tulemustasu maksmise korra lühianalüüsiga ega viita ühelegi täiendavale õiguslikule või faktilisele asjaolule võrreldes nendega, mida on käesolevas kohtuotsuses juba analüüsitud.
104 Neil asjaoludel ei ole hageja tõendanud vaidlusaluste tulemustasude rahastamiskõlblikkust.
105 Järelikult tuleb esimene ja kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
106 Neil asjaoludel ei ole vaja analüüsida REA nimetatud asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mis puudutavad esiteks seda, et hagiavaldus ei vasta kolmanda väite osas kodukorra artikli 76 punkti d nõuetele, ja teiseks seda, et eespool punktis 96 kokkuvõtlikult esitatud hageja argument sisaldab uut väidet, mis esitati esimest korda alles repliigis.
Teine väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
107 Teises väites väidab hageja sisuliselt, et vaidlusaluste tulemustasude rahastamiskõlblikkuse kahtluse alla seadmine komisjoni ja REA poolt kujutab endast õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist. Nimelt on komisjon korduvalt tunnistanud rahastamiskõlblike kulude kindlaksmääramise meetodi põhjendatust ja nõustunud vaidlusaluste tulemustasude rahastamiskõlblike kuludena arvessevõtmisega.
108 REA vaidleb hageja argumentidele vastu.
109 Kõigepealt tuleb märkida, et liidu institutsioonid, organid ja asutused jäävad lepingu täitmisel seotuks neile Euroopa Liidu põhiõiguste hartast ja liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevate kohustustega (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon, C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punkt 86). Kui pooled annavad lepingus vahekohtuklausliga liidu kohtule pädevuse vaadata läbi selle lepinguga seotud vaidlusi, siis on nimetatud kohus sõltumata lepingus määratletud kohaldatavast õigusest pädev hindama võimalikke põhiõiguste harta ja liidu õiguse üldpõhimõtete rikkumisi (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon, C‑378/16 P, EU:C:2020:575, punkt 81).
110 Sellest järeldub, et viidates oma ELTL artikli 272 alusel esitatud nõuete toetuseks õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele, viitab hageja tõesti õigusnormile, mida liidu haldusasutus on kohustatud lepingulises raamistikus järgima.
111 Lisaks võib käesolevas asjas subsidiaarselt kohaldatava Belgia õiguse kohaselt (vt eespool punktid 15 ja 66) lepinguõiguses tugineda õiguspärase ootuse reeglile, sest see sisaldub lepingupoolte kohustuses täita lepingut heas usus (vt selle kohta 18. novembri 2015. aasta kohtuotsus Synergy Hellas vs. komisjon, T‑106/13, EU:T:2015:860, punktid 72 ja 73, ning 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Meta Group vs. komisjon, T‑744/14, ei avaldata, EU:T:2017:304, punktid 193 ja 194).
112 Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, et liidu pädevad asutused on huvitatud isikule andnud volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi. Samas ei saa keegi tugineda selle põhimõtte rikkumisele, kui need tagatised puuduvad (vt 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus AJD Tuna, C‑221/09, EU:C:2011:153, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon, C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
113 Käesolevas asjas tugineb hageja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise tõendamiseks kolmele komisjoni seisukohale, mida tuleb analüüsida järgemööda ja kronoloogiliselt.
114 Esiteks selgitab hageja, et teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) (edaspidi „seitsmes raamprogramm“) kontekstis kiitis komisjon heaks tema personalikulude arvutamiseks kasutatud metoodika ja palus tal teatada kõigist selles metoodikas tehtud muudatustest.
115 Selles osas on selge, et hageja esitas 17. märtsil 2011 komisjonile sertifitseerimisvormi, milles oli kirjeldatud personalikulude arvutamiseks kasutatud metoodikat (edaspidi „metoodikasertifikaat“). Selles dokumendis oli nimetatud muutuvaid tulemustasusid, mida maksti „soodustuskirjade“ abil ja mis määrati kindlaks ühelt poolt töötaja individuaalse töötulemuste alusel ning teiselt poolt ettevõtja ja tema selle osakonna töötulemuste põhjal, kuhu töötaja oli määratud.
116 Komisjon kiitis 1. juuli 2011. aasta kirjaga heaks metoodikasertifikaadi (edaspidi „kiri, millega kiideti heaks metoodikasertifikaat“). Selles kirjas oli muu hulgas täpsustatud, et juhul, kui sertifitseeritud metoodikat muudetakse, peab hageja komisjonile teatama tehtud muudatustest ja esitama uue metoodikasertifikaadi.
117 Siiski tuleb sarnaselt REAga esiteks märkida, et metoodikasertifikaat puudutab seitsmendat raamprogrammi. Vaatamata sarnasusele ja järjepidevusele erineb see seitsmes raamprogramm raamprogrammist „Horisont 2020“, millega esimene asendati ja mille osaks projekt on. Lisaks on kirjas, millega kiideti heaks metoodikasertifikaat, märgitud, et see sertifikaat kehtib seitsmenda raamprogrammi kehtivuse ajal ega näe ette selle kehtivuse võimalikku pikendamist hilisema raamprogrammi raames. Toetuslepingu kommenteeritud näidises (vt selle näidise lk 155) on sõnaselgelt täpsustatud, et seitsmenda raamprogrammi raames heaks kiidetud metoodikasertifikaat ei ole raamprogrammi „Horisont 2020“ kontekstis kehtiv.
118 Teiseks on kirja, millega kiideti heaks metoodikasertifikaat, ulatus ka seitsmendas raamprogrammis piiratud. Ühelt poolt piirdutakse selles kirjas märkimisega, et see vabastab hageja kohustusest esitada vahemaksete taotlemisel finantsaruannetega seotud vahesertifikaate. Teiselt poolt on toetuslepingu kommenteeritud näidises märgitud, et heakskiit puudutab tavapäraseid kuluarvestustavasid ning selle heakskiitmise tulemusel ei sea komisjon deklareeritud ühikukulusid kahtluse alla. Toetuslepingu artikli 5.2 sätetest, mis on kokku võetud eespool punktis 6, nähtub aga, et „ühikukulud“ kujutavad endast ühte personalikulude kategooriat, mis erineb „tegelikest kuludest“, mille hulka kuuluvad vaidlusalused tulemustasud. Lisaks kehtib selle lepingu artikli 6.1 punkti a alapunktis i ette nähtud tingimus mitte „ühikukulude“, vaid „tegelike kulude“ suhtes.
119 Kolmandaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei kohustanud kiri, millega kiideti heaks metoodikasertifikaat, teda säilitama oma kulude struktuuri, et tagada nende rahastamiskõlblikkus. Nimelt nähtub nii selle kirja sõnastusest kui ka toetuslepingu kommenteeritud näidises esitatud selgitustest, et see kiri kohustas hagejat üksnes teatama komisjonile oma metoodikas tehtud muudatustest ja esitama vajaduse korral uue metoodikasertifikaadi.
120 Seega ei sisaldanud kiri, millega kiideti heaks metoodikasertifikaat, mingit täpset ja tingimusteta tagatist selle kohta, et hageja poolt oma töötajatele makstud tulemustasud, nagu vaidlusalused tulemustasud, on raamprogrammi „Horisont 2020“, eelkõige toetuslepingu raames rahastamiskõlblikud.
121 Teiseks väidab hageja, et projektide Festival, PATHway ja WeLive auditis (edaspidi „FPW audit“) nõustus komisjon võtma rahastamiskõlblike kuludena arvesse tema töötajatele makstud tulemustasusid.
122 Sellega seoses on tõsi, et FPW auditi 18. märtsi 2018. aasta lõpparuandes (edaspidi „FPW auditiaruanne“) märkis komisjon kõigepealt, et hageja töötajate motivatsioonikavades ette nähtud tulemustasud „[põhinesid] organisatsiooni üldisel finantstulemusel, [vastasid] riigisiseste projektide tavapärasele tasustamistavale ja [olid] seega põhitöötasuna rahastamiskõlblikud“, lisades seejärel, et ta „võis kinnitada muutuvate lisatasude õigsust, objektiivsust ja olemasolu“, ning lõpuks, et „[oli] piisavalt tõendeid, et kinnitada [neile lisatasudele vastavate] kulude rahastamiskõlblikkust“.
123 Siiski tuleb esiteks märkida nagu REAgi, et FPW audit puudutas muid projekte kui toetuslepingus nimetatud projekt.
124 Teiseks ei nähtu toimikust, et komisjon oleks FPW auditi raames analüüsinud põhjalikult ja ammendavalt hageja rakendatud tulemustasude süsteemi kõiki asjaomaste projektide suhtes kohaldatavas toetuslepingus ette nähtud rahastamiskõlblikkuse tingimusi arvesse võttes. Vastupidi, FPW auditiaruanne piirdub väga üldises sõnastuses kõnealuste tulemustasude rahastamiskõlblikkuse kinnitamise ja kahetsusega, et hageja ja tema töötajate vahel läbi räägitud motivatsioonikavasid ei ole need töötajad allkirjastanud.
125 Kolmandaks märkis komisjon FPW auditiaruandes sõnaselgelt, et tegemist on „erandliku aruandega“ ja et „see iseenesest ei saa tavaliselt tekitada õiguspärast ootust, et deklareeritud kulud ja kasutatud arvutusmeetodid vastavad nõuetele“. Ta selgitas ka, et „kõik auditid on määratluse kohaselt mitteammendav kontroll, mis põhineb representatiivsetel tõenditel ja näidetel“, et „teatav avastamata jäämise oht on […] omane kõigile audititele“ ja et seetõttu „ei saa auditiaruanded tekitada ootusi, et deklareeritud kulud ja kasutatud arvutusmeetodid vastavad nõuetele“. Kuid sellised reservatsioonid FPW auditiaruande ulatuse kohta on piisavad, et tekitada ebakindlust, mis takistab selle aruande sisust tuleneva õiguspärase ootuse tekkimist (vt analoogia alusel 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Sieć Badawcza Łukasiewicz – Port Polski Ośrodek Rozwoju Technologii vs. komisjon, T‑4/20, EU:T:2022:242, punkt 141).
126 Seega ei sisaldanud FPW auditiaruanne täpset ja tingimusteta tagatist hageja poolt oma töötajatele makstud tulemustasude – nagu vaidlusalused tulemustasud – rahastamiskõlblikkuse kohta.
127 Kolmandaks märgib hageja, et komisjon loobus täpsustuskirjas laiendamast auditi järeldusi kõikidele toetuslepingutele põhjendusel, et varasemates auditites ei olnud ärilistel eesmärkidel põhinevate vaidlusaluste tulemustasude rahastamiskõlbmatust tuvastatud (vt eespool punkt 25). Hageja sõnul on see auditi järelduste laiendamise piiramine ühelt poolt ebapiisav ja teiselt poolt näitab see, et komisjon oli teadlik, et ta kahjustas ilmselgelt hageja huve ja õiguspäraseid ootusi.
128 Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et hageja argument, et auditi järelduste laiendamise piiramine on väidetavalt ebapiisav, ei ole käesoleva vaidluse raames üldse asjakohane. Vaidlusaluste tulemustasude rahastamiskõlbmatus tuvastati nimelt just auditi käigus, mitte selle auditi järelduste laiendamisel.
129 Teiselt poolt väidab REA õigesti, et hageja kasuks tehtud komisjoni otsus piirata auditi järelduste laiendamist kuulus selle institutsiooni kaalutlusõiguse alla vastavalt toetuslepingu artiklile 22.5.1, mistõttu ei saa selle otsuse põhjal käesoleva väite raames mingeid järeldusi teha. Tuleb lisada, et kuna täpsustuskiri on projekti elluviimisest hilisem, ei saa see mingil juhul kujutada endast õigel ajal antud tagatist vaidlusaluste tulemustasude rahastamiskõlblikkuse kohta.
130 Neil asjaoludel ei põhjenda hageja, et komisjon andis talle vaidlusaluste tulemustasude rahastamiskõlblikkuse kohta täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi. Järelikult ei saa hageja vastavalt eespool punktis 112 viidatud kohtupraktikale tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele.
131 Seega tuleb teine väide tagasi lükata.
132 Sellest järeldub, et hageja poolt ELTL artikli 272 alusel REA vastu esitatud nõuded tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
133 Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
134 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
135 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt vastavalt komisjoni ja REA nõuetele välja nende kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Engineering – Ingegneria Informatica SpA-lt.
Kowalik-Bańczyk | Buttigieg | Ricziová |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. juulil 2023 Luxembourgis.
Allkirjad