KOHTUJURISTI ETTEPANEK

DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER 

esitatud 10. mail 2005(1)

Liidetud kohtuasjad C-465/02 ja C-466/02

Saksamaa Liitvabariik

ja

Taani Kuningriik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon 

Põllumajandus – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafilised tähised ja päritolunimetused – Nimetus „feta” – Üldnimetused – Traditsioonilised nimetused – Määruse (EÜ) nr 1829/2002 kehtivus

Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Õiguslik raamistik: ühenduse õiguses geograafilistele tähistele ja päritolunimetustele antav kaitse

A.     Taust

B.     Ühenduse õigusnormide esimesed sammud

C.     Kehtivad ühenduse õigusnormid

1.     Veinisektori tooted

2.     Põllumajandussaadused ja toiduained

D.     Määrus nr 2081/92

1.     Päritolunimetuse ja geograafilise tähise mõisted

a)     Üldine määratlus

i)     Geograafiline seos

ii)   Kvaliteedi seos

b)     Samastatud mõisted

i)     Traditsioonilised nimetused

ii)   Teised territoriaalsed nimetused

2.     Mitteregistreeritavad nimetused

a)     Üldnimetused

b)     Eksitavad nimetused

3.     Registreerimismenetlus

a)     Harilik menetlus

b)     Lihtsustatud menetlus

c)     Teaduskomitee

E.     Määrus nr 1107/96

III. Euroopa Kohtu praktika uurimine

A.     Tööstus- ja kaubandusomandi õigustena käsitamine

B.     Kaitsega taotletav eesmärk

C.     Alusmäärus

1.     Kohaldamisala

2.     Kaitse laiendamine

3.     Registreerimine ja selle tagajärjed

4.     Järeldus

IV.   Vaidluste taust

A.     „Feta” esimene lisamine määrusesse nr 1107/96

B.     Feta kohtuotsus

C.     „Feta” teine lisamine määrusesse nr 1107/96 määruse nr 1829/2002 alusel

D.     Kohtuasi Canadane Cheese Trading ja Kouri

V.     Tühistamishagid

A.     Tühistamishagide vastuvõetavus

B.     Vormilised väited

1.     Tähtaegade ületamine ja keelekorra rikkumine

2.     Ebapiisav põhjendatus

C.     Sisulised väited

1.     „Feta” kui üldnimetus

a)     „Üldnimetus”

b)     Piiritluskriteeriumid

i)     Olukord liikmesriigis, kust nimetus pärineb, ning tarbimispiirkondades

–       Olukord päritoluriigis

–       Olukord tarbimispiirkondades

ii)   Olukord teistes ühenduse riikides

–       Üldine olukord ülejäänud riikides

–       Olukord juustu tootvates riikides

iii) Asjakohased siseriiklikud või ühenduse õigusaktid

–       Siseriiklikud õigusnormid

–       Ühenduse õigusaktid

iv)   Muud tegurid

–       Olukord kolmandates riikides

–       Ajaline olukord

c)     Kriteeriumide ja tagajärgede hindamine

2.     „Feta” kui traditsiooniline nimetus

a)     Nimetuse traditsioonilisus

b)     Teatud territoriaalsetest piirkondadest pärit toiduaine tähistamine

c)     „Feta” kvaliteedi või omaduste põhjus ning selle tootmise, töötlemise ja valmistamise territoriaalne piiritlemine.

i)     Geograafilisest piirkonnast tulenev kvaliteet

ii)   Tootmine, töötlemine ja valmistamine määratletud piirkonnas

d)     Tagajärjed

VI.   Kohtukulud

VII. Ettepanek

I.      Sissejuhatus

1.        Käesoleva tühistamishagi raames vaieldakse Euroopa Kohtus taas selle üle, kas nime „feta” kandmine Euroopa Ühenduse geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registrisse on õiguspärane.

2.        Selle üle on varem vaieldud Symvoulio tis Epikrateias’e (Kreeka riiginõukogu) esitatud ja hiljem tagasi võetud eelotsuse küsimuse puhul, milles ma tegin ettepaneku 24. juunil 1997,(2) ja ühes teises tühistamishagis, milles tehti otsus,(3) millega tühistati registreerimine vormilistel põhjustel, mistõttu ei olnud võimalust välja selgitada, kas kõnealune nomenklatuur on „üldine” või kas seda võib kohaldatava õigusnormi seisukohast pidada „traditsiooniliseks”.

3.        Hiljem võttis komisjon meetmed kohtuotsuses esile toodud puuduste kõrvaldamiseks ja kandis uuesti sõna „feta” määrusega (EÜ) nr 1829/2002(4) kaitstud nimetuste hulka; selle otsuse peale esitasid Saksamaa ja Taani valitsused tühistamishagi.

4.        Käesolevas ettepanekus uuritakse enne vaidluste tausta esitamist ja tühistamise toetuseks esitatud väidete uurimist õiguslikku raamistikku ning Euroopa Kohtu praktikat selles valdkonnas.

II.    Õiguslik raamistik: ühenduse õiguses geograafilistele tähistele ja päritolunimetustele antav kaitse

A.      Taust

5.        Esimene viide päritolunimetusele esineb Piiblis, kus jutustatakse, kuidas ehitati Jeruusalemma templit, mille kuningas Taavet oli tõotanud Jahvele ja mille ehituseks Tüürose ja Siidoni kuningas Hiiram raius Liibanoni seedreid Saalomoni käsul, kelle palee ehitati pärast rikkalikult nendest seedritest ja oli tuntud Liibanonimetsakojana, sest selles oli neli rida sambaid sellest hinnatud puidust, millega oli kaetud ka troonisaal, „kus ta kohut mõistis, kohtusaal […]”.(5) Peale nimede või tähiste oli territoriaalse päritolu nimetamine tõenäoliselt üks esimesi inimeste ja asjade nimetamise viise nende eristamiseks teiste omasuguste hulgast.(6) Paljud tõendid annavad tunnistust sellest, et antiikajast peale on tunnustatud teatud piirkondadest pärit toodete tuntust ja mainet. Sellised klassikalised autorid nagu Herodotos, Aristoteles või Platon näitavad kreeklaste lugupidamist Korintose pronksi, Früügia ja Parose marmori, Ateena savinõude, Thisbe terrakotast kujukeste, Araabia lõhnaõlide või Naxose, Rhodose ja Korintose veinide vastu.(7) Vergilius jutustab „Aeneisis”, et Helenos tõi Aeneasele riidas ande, „kõik raskeim kuld, elevandiluisedki nikerdet nõud, hõbeaardeid määratud koormad, liudu ja kausse Dodonast”(8) ning lisab Andromache kingituste hulka Ascaniusele „kuldlõngadest kirjaga kootud riideid ja Früügia rüü”.(9) Horatius vürtsitas oma teoseid tõelise Rooma geograafiliste nimetuste kollektsiooniga, hoiatades võltsingute eest.(10)

6.        Asjade ja nende päritolu vahelises seoses ei tehtud vahet loomulikult tekkinud ja inimese sekkumise viljana saadud asjade vahel, ning see ei vastanud täpsele mõistele; samuti ei allunud see seadustele.(11)

7.        Sama toimus keskajal, mil ühes Alceo tekstilõigus nimetatakse lühikese tera ja laia peaga Chalkída mõõku, mida nimetati nii nende valmistamise koha järgi.(12) Sellel perioodil võib täheldada teatud segadust käsitöömeistrite kaubamärkide ja kaupade päritolukohale viitavate märgistuste vahel, mis tulenesid tsunftiliikmete kohustusest oma loodud tooteid tähistada, sest muidu heideti nad tsunftist välja. Selle tagajärjel ilmuvad kahte liiki kaubamärgid: gildimärgid (signum collegii) ja autorimärgid (signum privati).(13) Sel viisil tõendati, et toote valmistamisel järgiti teatud tingimusi, mille kaudselt kindlustas ka valmistuskoht.

8.        Prantsuse revolutsiooniga kaotati gildid ja kehtestati kaubanduses täielik vabadus enamuse nende protektsionistlike praktikate kõrvaldamisega. Kuid see ei olnud täielik, sest XIX sajandi esimesel poolel säilisid eeskirjad teatud asualade eritoodete, nagu Marseille’ seebi, Vestfaali ja Reini terase või Austria sepiste(14) müügi edendamiseks.

9.        Sellest ajast peale võtavad mõned rahvused meetmeid looduslike või valmistatud toodete päritolualaste võltsingute vältimiseks, eriti veinitootmise alal.(15) Tarbijat püütakse kaitsta kauba ehtsuse tagamisega ja ettevõtjat tema kauba lubamatu järeletegemise eest.(16) Hiljem seatakse sisse kaitsesüsteem, mis annab päritolunimetusele omaette tähenduse, sarnaselt kaupu eristavatele tähistele antud olemusega.

10.      Samal ajal pakatab Euroopa kirjandus ja kultuur arvukatest päritoluviidetest teatud toodetele nende tunnustatud kvaliteedi või eripära esiletoomiseks. Cervantes nimetab oma teoses „Don Quijote” Guadarrama kedervarsi,(17) mõningaid toiduaineid, nagu Martose herneid,(18) Milano laanepüüsid, Rooma faasaneid, Sorrento vasikaliha, Moroni nurmkanu või Lavajose hanesid,(19) Napoli seepi(20) ja teatud kangaid, nagu jäme Cuenca kalev ja Segovia kalev;(21) Lope de Vega kiidab Prantsuse mantlit(22) ja nimetab Cuenca riiet(23) ja Talavera taldrikuid;(24) Shakespeare vihjab teoses „Hamlet, Taani prints” kuninga joomapilgarile reinveiniga(25) ning Claudiuse ja Laertese kihlveole kuue berberi täku peale kuue Prantsuse rapiiri ja pistoda vastu;(26) Proust jagab kiitusi magusroale, öeldes, et selle auks tuleks avada Porto portveini pudel(27) ja viitab jutustaja kohtumisele Balbec’i hotellis hallist Hiina krepist kleidi uduloori mähitud Guermantes’i hertsoginnaga;(28) ning Carpentier, tõetruu Euroopa kultuuri väljendus Ameerika mandril, kirjutab bordoo veinist,(29) Itaalia õlgkübaratest,(30) Prantsuse ja Itaalia nukkudest või Šoti wisky’st.(31)

11.      Nüüd eristatakse asju seeläbi, et neid turustatakse iga tootja oma kaubamärgiga, kuid paljudel juhtudel ka tootmiskoha märkimisega. Maailmas, mida valdavad sümbolid ja kus kaubavahetuse areng pakub kasutajale palju alternatiive, osutub eristav kaubamärk kauba valikul otsustavaks elemendiks – siit selle suur majanduslik tähtsus.

B.      Ühenduse õigusnormide esimesed sammud

12.      EÜ asutamislepingus ei ole geograafiliste tähiste kohta ühtegi sätet. Esitatud arengu tagajärjel kaitsti selle vastuvõtmise ajal geograafilisi tähiseid siseriiklike õigusaktidega erinevalt. Kui ühed riigid pakkusid üldisi tagatisi kõlvatut konkurentsi tõkestavate õigusnormide abil – nimelt tõesuse põhimõtte kohaldamisega –, siis teised, nagu Prantsusmaa või Hispaania, kehtestasid erikorra, mis on paralleelne teatud eristavate elementide jaoks mõeldud korraga, millele on iseloomulik „päritolutähise” piiritlemine „päritolunimetusest”.(32)

13.      Nende erinevate kaitsekordade olemasolu Euroopa Liidus tekitab pingeid põhiõiguste osas, sest ühe nime kasutamise ainuõiguse tunnustamine mõjutab kaubandust.(33) Seda mõju on asutamislepingus siiski sõnaselgelt käsitletud: kuigi EÜ artiklites 28 ja 29 keelatakse koguselised impordi- ja ekspordipiirangud ning samaväärse toimega meetmed, hoiatatakse EÜ artiklis 30, et need sätted ei välista piirangute kehtestamist, kui need on muude põhjuste hulgas õigustatud „tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks”;(34) ent liikmesriikide pädevus neid piiranguid kehtestada ei kehti, kui ühendus võtab omandi kaitseks ühtlustamismeetmed. Igal juhul, nagu ma allpool selgitan, on olnud Euroopa Kohtu ülesanne kindlaks teha, mil määral on see omandiõigus vaba liikumise suhtes ülimuslik.

14.      EÜ artikli 28 mõjude paindlikult kasutamise võimalus selles valdkonnas sätestati komisjoni 22. detsembri 1969. aasta direktiivis 70/50/EMÜ koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmete kaotamise kohta, mis ei ole ette nähtud muudes asutamislepingu kohaselt vastu võetud sätetes(35) ning milles märgitakse, et nimetatud meetmete hulka tuleb lugeda meetmed, mis näevad ette selliste nimede kasutamise, mis ei viita päritolule ega allikatele, üksnes kodumaiste toodete puhul (artikli 2 lõike 3 punkt s). Mis tähendab a sensu contrario, et välistatud ei ole meetmed, mis vastavad ühele nendest kahest mõistest.

15.      Hiljem käsitleti nõukogu 18. detsembri 1978. aasta direktiivis 79/112/EMÜ lõpptarbijale müüdava toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(36) võimalust, et iga riigi ametiasutused keelustaksid nende toodete turustamise tööstus- ja kaubandusomandi, päritolutähiste, päritolunimetuste kaitsmiseks ja kõlvatu konkurentsi tõkestamiseks (artikli 15 lõige 2).

C.      Kehtivad ühenduse õigusnormid

16.      Alguses piirdus ühenduse huvi veinitootmise valdkonnaga ja laienes hiljem põllumajandus- ja toiduainesektoritesse ning võib tulevikus ulatuda teistesse sektoritesse,(37) nagu nähtub nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2081/92 (edaspidi „alusmäärus”) põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta(38) üheksandast põhjendusest, kus selle kohaldamisala piiratakse toiduainetega „mille puhul on olemas seos toote või toiduaine omaduste ja geograafilise päritolu vahel; seda reguleerimisala võib siiski laiendada, et see hõlmaks ka muid tooteid ja toiduaineid […]”.(39)

1.      Veinisektori tooted

17.      Viinamarjaveinid, -virded ja -mahlad lisati asutamislepingu II lisa kaupade loetellu, mille kohta pidi kavandatama ühine põllumajanduspoliitika. See asjaolu selgitab, miks kehtestati väga varakult nõukogu 4. aprilli 1962. aasta määrusega (EMÜ) nr 24 veinituru järkjärgulise ühise korralduse kohta,(40) aluspõhimõtted ja nähti ette „teatud piirkondades toodetud kvaliteetveinide” kohta eeskirjade koostamine.

18.      Praegu on nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusest (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta(41) saanud peamine sammas selle sektori reguleerimises, ilma et see piiraks eri valdkondades kehtestatud mõningate erinormide kohaldamist.(42)

19.      Põhinedes sellel, et „määruses käsitletud toodete kirjeldamine, nimetamine ja esitusviis võib märkimisväärselt nende turustamisvõimalusi mõjutada”, on osa määrusest pühendatud sellele, et „sätestada teatavate terminite kohustuslik kasutamine toote tuvastamiseks” ja „tarbijatele teatava olulise teabe andmiseks ning muu vabatahtliku teabe kasutamine Euroopa Ühenduse eeskirjade või pettuste vältimist käsitlevate eeskirjade alusel” (50. põhjendus). Artikli 47 lõike 1 kohaselt on selle eesmärkide hulgas tarbijate (punkt a) ja tootjate (punkt b) seaduslike huvide kaitse, siseturu tõrgeteta toimimine (punkt c) ja kvaliteettoodete tootmise edendamine (punkt d).

20.      Ülejäänu osas täiendatakse kavandatud korda eri liikmesriikides vastu võetud konkreetsete seadustega.

2.      Põllumajandussaadused ja toiduained

21.      Tuli oodata möödunud sajandi 1990-ndate alguseni, et ühendus saaks territoriaalsete nimetuste kasutamist reguleeriva õigusakti teiste kaupade, eelkõige põllumajandussaaduste ja toiduainete osas, sest kuigi eespool viidatud direktiiv 79/112 märgistuse kohta näis alguses piisava ja sobiva vahendina tarbijate kaitsmiseks pettuseohu vastu,(43) ilmnes hiljem, et sellest ei piisanud teiste huvide kaitseks. Direktiiv oli hea täiend, kuid see ei kaitsnud geograafilisi tähiseid ega pakkunud ostjatele tõhusat kaitset.(44)

22.      Kaubanduses uute takistuste vältimise ning tarbijatele ja tootjatele asjakohase kaitse pakkumiseks õigusaktide kehtestamise vajadusest loodi ühenduse kvaliteedipoliitika,(45) et korvata tuvastatud ja Euroopa Kohtus esile toodud puudusi.(46)

23.      Järgnenud arutelus tehti palju soovitusi, sealhulgas soovitus tagada toiduainete päritolukohti tähistavatele sõnadele suur kaitse.(47) Komisjon töötas selles suunas(48) ja Euroopa Parlament andis samuti oma panuse.(49)

24.      Sel viisil võttis nõukogu 1991. aasta veebruaris tehtud ettepaneku põhjal 14. juulil 1992. aastal vastu juba nimetatud ja selles valdkonnas peamise määruse nr 2081/92.(50) Erinevalt veinisektorist põhineb süsteem päritolunimetuse traditsioonilisele mõistele, mis tagatakse kohustusliku registreerimisega, sest kaitset annab ainult registrisse kandmine.(51)

D.      Määrus nr 2081/92

25.      Määruse põhjendustes viidatakse mõnedele selle vastuvõtmist õigustavatele algatustele: põllumajandustoodangu mitmekesistamise soodustamine, teatavate omadustega toodete edendamine ja tarbijatele toodete päritolu kohta selge ja sisutiheda teabe andmine. Avaldades tunnustust päritolunimetusi kaitsvate õiguskordadega liikmesriikides saavutatud rahuldavatele tulemustele (viies põhjendus) ja tõdedes selles valdkonnas valitsevaid erinevusi, märgitakse määruses, et „[…] ühenduse kaitse-eeskirjad soodustavad geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste arengut, kuna tänu ühtsemale lähenemisviisile tagavad kõnealused eeskirjad ausa konkurentsi selliseid märgiseid kandvate toodete tootjate vahel ning suurendavad toote usaldusväärsust tarbija silmis” (kuues põhjendus).

26.      Pakutav kaitse on laiaulatuslik, sest artikli 13 kohaselt kaitstakse registreeritud nimetusi: a) nende otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest registreerimisega hõlmamata toodete puhul; b) väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule; c) muude toote lähtekohta, päritolu, laadi või olulisi omadusi käsitlevate valede või eksitavate märgete eest, ja d) muu tegevuse eest, mis võib üldsust eksitada toote tegeliku päritolu osas.

27.      Kokkuvõttes, nagu ma märkisin kohtuasjas Canadane Cheese Trading ja Kouri tehtud ettepanekus, „annab geograafilise nimetuse õiguslik kaitse, erinevalt kaubamärgist, mida võib kasutada ainult märgi omanik, tootjate rühmale ühismonopoli selle nimetuse kaubanduslikuks kasutamiseks vastavalt selle geograafilisele asukohale”.(52) See peaks olema tasu nimetuse ühisomanike jõupingutuste eest, kelle teatud viisil töötlemise teel omandavad tooted selle tööstusomandi alusel kaitset vääriva maine. Kaitsega välditakse majanduslik kahju tähise omanikele, takistades ühtlasi teiste isikute alusetut rikastumist.

28.      Kuid lähtuvalt rahvusvahelisel tasandil saavutatud edust ja soovist leida lahendus siseriiklikes õigusaktides olemasolevatele suunistele ei piirdu kaitse tüüpiliste päritolunimetustega, vaid hõlmab ka, ehkki vähemal määral, geograafilisi tähiseid, mis on mõlemad mõisted, millel tuleks käesolevate tühistamishagide huvides peatuda. Samuti tuleb vaadelda mitteregistreeritavaid nimetusi ja registreerimismenetlust.

1.      Päritolunimetuse ja geograafilise tähise mõisted

29.      Alusmääruse artiklis 2 kirjeldatakse nende mõistete tähendust. Lõikes 2 määratletakse need üldjoontes ja täpsustatakse järgnevates lõigetes 3 ja 4.

a)      Üldine määratlus

30.      Artikli 2 lõige 2 sätestab:

a)      Päritolunimetus – „piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet,

–      mis on pärit konkreetsest piirkonnast, kohast või riigist, ning

–      mille kvaliteediomadused tulenevad valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega ning mille tootmine, töötlemine ja valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas”(53).

b)      Geograafiline tähis – „piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet,

–      mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist, ning

–      mille eriline kvaliteet, maine või muud omadused tulenevad asjaomasest geograafilisest piirkonnast ning mille tootmine ja/või töötlemine ja/või valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas”.

31.      Seega on nimetused kaitstud üksnes siis, kui ühelt poolt toote ja teiselt poolt selle nimetuse vahel on kahekordne, st nii ruumiline kui ka kvaliteedi seos. Kvaliteedi seos võimaldab ühtlasi eristada päritolunimetust geograafilisest tähisest, kuna seos keskkonnaga on teise puhul vähem määrav.(54)

i)      Geograafiline seos

32.      Mõlemal juhul on vajalik otsene seos teatud kohaga. Sellel seoselisel elemendil ei ole miinimumpiiri, sest „konkreetse koha” all mõistetakse kõige väiksemat osa, nagu ühte oru osa, mäe nõlva või jõe kallast.

33.      Vastupidi, piirang on seatud maksimumulatuse kohta väljendiga „riik” – territoriaalne üksus, mille kaitse on tagatud ainult „erandjuhtudel”. Põhimõtteliselt võib arvata, et selline võimalus on mõeldud väikese pindalaga riikide jaoks.(55) Kuid kui see oleks nii, oleks seda määruses märgitud,(56) millest tulenevalt on seega võimalik, et ette nähtud tingimuste täitmise korral kaitstakse suure ulatusega alade nimetusi, sealhulgas tervet riiki hõlmavaid nimetusi.(57)

34.      Tuleks rõhutada võimalust, et päritolunimetus hõlmab kogu territooriumi, mis tähendab, et mõned nii siseriiklikud kui ka rahvusvahelised õigusaktid ei näe ette ülempiiri.(58) Teatud ühenduse eeskirjad, nagu eespool veinisektori kohta viidatud, nimetavad vastupidi sellise laia ulatuse erandlikkust.(59)

35.      Kahtlemata võib tervet riiki hõlmav nimetus kalduda protektsionismi, kuivõrd selle tooted omandavad eelised pelgalt selle tõttu, et need on seal valmistatud. Kuid selliste juhtude „erandlikeks” pidamisega tahetakse määruses näidata, kui harva esinevad juhud, kus kauba omadused seonduvad terve riigi looduslike ja inimmõju elementidega;(60) see olukord tekitab vähem pingeid väikeste riikide puhul, see ei takista aga erandite kohaldamist teistes olukordades. Sellega seoses on sobiv näiteks tuua Svecia(61) või Salamini italiani alla cacciatora(62) registreerimine.

ii)    Kvaliteedi seos

36.      See nõue on kehtestatud selleks, et kaup oleks niisuguse kvaliteedi või selliste omadustega, mis eristavad seda teiste sama liiki toodete hulgast selle päritolukeskkonna teatud eritingimuste, näiteks kliima või taimestiku poolest.

37.      Eripära tuleneb üldjuhul aga enam kui ühest põhjusest, vahel mitme põhjuse kombinatsioonist. Määruses nimetatakse „looduslikke ja inimfaktoreid”.(63) Kuigi sidesõna „ja” kasutamine näitab, et nõutavad on mõlemad, ei takista miski seda, et tavaliselt on neist valdav üks, nii et enamjaolt, kui eripära tuleneb looduslike olude mõjust, kaitstakse toodet päritolunimetusega, ja kui erijooned saadakse eelkõige inimese toimel, siis geograafilise tähisega.(64)

b)      Samastatud mõisted

38.      Artikli 2 lõigetes 3 ja 4 laiendatakse päritolunimetuste mõistet, lisades traditsioonilised nimetused ja teised füüsiliste omadustega seonduvad tähised.

i)      Traditsioonilised nimetused

39.      Tavaliselt kannavad territoriaalsed tähised linna, paiga, suurema või väiksema piirkonna või maakonna nime. Kuid kaubanduses tuntakse teisi suurema ulatusega tähiseid, mis ei viita otseselt või üheselt piirkondlikule päritolule, vaid vihjavad selle kaudselt. Nii on see traditsiooniliste nimetuste puhul, mis ei viita vahetult ühele paigale, kuid mis osutuvad sobivaks kauba päritolu märkimiseks, sest need panevad tarbijaid neid kaupu mõne paigaga seostama.(65)

40.      Artikli 2 lõike 3 kohaselt käsitatakse päritolunimetustena teatavaid traditsioonilisi, geograafilisi või mittegeograafilisi nimetusi, mis tähistavad teatavast piirkonnast või konkreetsest kohast pärit põllumajandustoodet või toiduainet, mis vastavad lõike 2 punkti a teises taandes osutatud tingimustele.(66)

41.      Nendes nimetustes, mis on lubatud ka teistes valdkondades, näiteks veinisektoris,(67) geograafiline seos kaob, kuigi põhielemendina säilib seos konkreetse piirkonnaga, kust pärinevad teatud eriomadused. Need on erandlikud juhud − sättes märgitakse „teatavaid […] nimetusi” –, mis vastavad selle mõiste põhinõuetele, millega neid samastatakse.

42.      Erinevalt teistest sektoritest, kus kaitse antakse ainult sõnaselgelt nimetatud kvaliteediomaduste kohta, pakutakse nüüd „teatavast piirkonnast või konrkeetsest kohast” pärit kaupadele, põllumajandustoodetele või toiduainetele üldist kaitset tingimusel, et nende kvaliteet või omadused tulenevad peamiselt või eranditult nii looduslike kui ka inimteguritega geograafilisest keskkonnast, ning mille koristamine, töötlemine ja valmistamine toimuvad piiritletud territooriumil.

ii)    Teised territoriaalsed nimetused

43.      Artikli 2 lõige 4 laiendab kaitset juhtudele, kus asjaomaste toodete tooraine pärineb geograafilisest piirkonnast, mis on suurem kui töötlemispiirkond või erineb sellest, tingimusel et tooraine tootmispiirkond on piiratud, tooraine tootmiseks kehtivad eritingimused ning nende tingimuste täitmise tagamiseks on olemas kontrollimeetmed.

44.      Siia kuuluvad juhud, kus päritolunimetusega märgitud kaup ei pärine siiski määratud kohtadest.(68)

2.      Mitteregistreeritavad nimetused

45.      Artiklis 3 sätestatakse negatiivne piiritlemine, mis välistab teatud nimede, nagu üldnimetuste ja kauba tegeliku päritolu suhtes eksitavate nimetuste registreerimise võimaluse.

a)      Üldnimetused

46.      Siseriiklike valitsusasutuste kohaldatavat ja Euroopa Kohtu tunnustatud klassikalist keeldu kasutades(69) keelustab nimetatud artikli lõige 1 registreerida „nimetusi, mis on muutunud üldnimetusteks”. Seda sätet täiendatakse artikli 17 lõikega 2, mis välistab samuti „üldnimetused”, isegi kui need on kaitstud ühenduse liikmesriikides või on kasutuses kinnistunud teistes riikides, kus ei ole kaitsesüsteemi ette nähtud.

47.      Keeld on õigustatud, sest nimetused ei täida sel juhul enam oma põhiülesannet, kui on kadunud seos päritolupiirkonnaga ning nad ei iseloomusta kaupa ennast kui teatud paigast pärinevat, muutudes kaupa või teatud liiki esemeid kirjeldavateks.(70)

48.      Alusmääruses endas teadvustatakse sellest keelust tekkivaid raskusi ja kehtestatakse eeskirjad keelu piiritlemiseks. Ühelt poolt sätestatakse, et „käesoleva määruse kohaldamisel tähendab „nimetus, mis on muutunud üldnimetuseks” põllumajandustoote või toiduaine nimetust, mis vaatamata sellele, et see on seotud koha või piirkonnaga, kus [see] algselt valmistati või turustati, on muutunud põllumajandustoote või toiduaine üldnimetuseks”. Teiselt poolt lisatakse, et „[o]tsustamaks, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki tegureid, eelkõige:

–        olukorda liikmesriigis, kust nimetus pärineb, ning tarbimispiirkondades,

–        olukorda teistes liikmesriikides,

–        asjakohaseid riigi või ühenduse õigusakte.”

49.      Ettevaatusabinõud sellega ei lõpe, sest samas artiklis 3 sätestatakse nõue, et nõukogu koostab ja kinnitab enne õigusnormide jõustumist mittetäieliku soovitusliku loetelu kõnealuse määruse kohaldamisalasse kuuluvate põllumajandustoodete ja toiduainete nimetustest, mida käsitatakse üldnimetustena lõike 1 tingimuste kohaselt ning mida ei või seega registreerida. Ent käesoleva ettepaneku tegemise kuupäevaks ei ole seda loetelu veel koostatud.

b)      Eksitavad nimetused

50.      Artikli 3 lõikes 2 keelatakse selliste nimetuste registreerimine, mis on „vastuolus taimesordi või loomatõu nimetusega ning eksitaks tõenäoliselt üldsust toote tegeliku päritolu osas”.

3.      Registreerimismenetlus

51.      Samamoodi nagu teiste tööstusomandi õiguste puhul, sõltub põllumajandussaaduse või toiduaine eristusmärgi tagatis registreerimisest, mis on olemuselt ja eesmärkide poolest ühenduse kaubamärgi registreerimisega analoogne toiming,(71) erinevalt veinisektoris toimuvast.

52.      Kuna see on ainus selliste märkide kaitsmise vahend ühenduses, tuleb seda nõuet vastavalt artikli 17 lõikele 3 täita ka nimetuste puhul, mis olid enne alusmääruse jõustumist juba kaitstud siseriikliku õiguse alusel või kasutuse läbi kinnistunud riikides, kes kohaldasid muud süsteemi. Registreerida võib tavaliselt või lihtsustatud korras.

a)      Harilik menetlus

53.      See toimub kahes järjestikuses etapis, millest esimene siseriiklikus valitsuses ja teine komisjonis. See viimane toiming seisneb kontrollimises, vajadusel vastuväidete esitamises ja registreerimise üle otsustamises.

54.      Käesolevate tühistamishagide seisukohast tuleks ainult esile tuua, et alusmääruse artiklis 15(72) luuakse komitee (edaspidi „korralduskomitee”), kellele esitatakse arvamuse avaldamiseks meetmete eelnõu. Seejärel on kaks võimalust: kui komitee nõustub meetmetega, võtab ta need vastu; kui nõusolekut ei anta, esitatakse eelnõu viivitamatult nõukogule. Viimast võimalust kohaldatakse ka juhul, kui komitee arvamust ei avalda, mis tuleneb paljudel juhtudel sellest, et ei saada piisavat häältearvu. Kui nõukogu ei tee otsust kolme kuu jooksul, „võtab komisjon ettepandud meetmed vastu”.

b)      Lihtsustatud menetlus

55.      Peale nende meetmete sisaldas artikkel 17 – see säte tunnistati kehtetuks eespool viidatud määrusega nr 692/2003 – teisi lihtsamaid meetmeid selle vältimiseks, et siseriiklikes õiguskordades juba kaitstud nimetused takerduksid samade takistuste ja viivituste taha mis uued.

56.      See artikkel sisaldas järgmisi toiminguid: a) liikmesriigid teatavad komisjonile kuue kuu jooksul pärast määruse jõustumist seaduslikult kaitstud nimetused või liikmesriikides, kus kaitsesüsteem puudub, kasutuses kinnistunud nimetused, mida liikmesriigid soovivad registreerida; ja b) artiklite 2 ja 4 tingimustele vastavate nimetuste registreerimine nimetatud institutsioonis artiklis 15 sätestatud korras, ilma et kohaldataks artiklit 7, kusjuures „üldnimetusi” ei registreerita.(73)

c)      Teaduskomitee

57.      Selles süsteemis tuleb olenemata valitud menetlusviisist sageli uurida väga tehnilisi küsimusi. Nendes küsimustes nõustamiseks asutas komisjon 21. detsembri 1992. aasta otsusega(74) teaduskomitee, kuhu kuuluvad kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid, kelle ülesanne on uurida tähiste ja nimetuste määratlemise elemente, nende erandeid ja üldist iseloomu ning hinnata kauba traditsioonilist mõõdet ja vastuolujuhtudel tarbijate eksitamise ohuga seonduvaid kriteeriume.

E.      Määrus nr 1107/96

58.      Alusmääruse artiklis 17 ette nähtud teatiste põhjal võttis komisjon 12. juunil 1996 vastu määruse nr 1107/96(75) ühenduse tasandil registreeritud nimetuste avaldamiseks. Artikkel 1 sätestab, et „lisas loetletud nimetused registreeritakse kaitstud geograafiliste tähistena (KGT) või kaitstud päritolunimetustena (KPN)”.

59.      Seda lisa muudeti ja täiendati korduvalt, tavaliselt mõne nimetuse lisamiseks.(76) Nimelt põhjustaski üks selline lisamine käesolevad kohtus vaieldavad hagid.

III. Euroopa Kohtu praktika uurimine

60.      Vaatlusaluste mõistete, omistatud kaitse ja alusmääruse tähenduse uurimisel omavad erilist tähtsust Euroopa Kohtu otsused.

A.      Tööstus- ja kaubandusomandi õigustena käsitamine

61.      Kohtuotsuses Dassonville(77) käsitleti päritolunimetusi esimest korda, ehkki kõrvalisena, eelotsusemenetluses EÜ asutamislepingu endiste artiklite 30, 31, 32, 33, 36 ja 85 tõlgendamise kohta seoses Belgias kehtiva nõudega, et eksportiva riigi valitsus peab väljastama päritolunimetusega kaupade kohta ametliku dokumendi. Euroopa Kohus tuvastas esiteks, et see nõue on samaväärse toimega meede (punkt 5), ja leidis, et kuni puudub ühenduse süsteem tarbijatele toote päritolu autentsuse tagamiseks, on liikmesriigid ebaausa tegevuse vältimiseks volitatud võtma mõistlikke, mittediskrimineerivaid ja mittepiiravaid meetmeid (punktid 6 ja 7).

62.      Juba nimetatud kohtuotsuses Sekt-Weinbrand käsitleti seda küsimust otsesemalt kaupade vaba liikumise aspektist. Komisjon oli seisukohal, et Saksamaa rikkus seda vabadust, reserveerides nimetused Sekt ja Weinbrand omamaistele veinidele ja brändidele ning nimetuse Prädikatssekt kõnealuses riigis valmistatud Sekt-jookidele, mis sisaldasid minimaalses osakaalus Saksamaa viinamarju. Nii mõistis seda ka Euroopa Kohus, väites, et kuigi asutamislepinguga ei ole vastuolus, et igal riigil on õigus kehtestada selles valdkonnas õigusakte, keelab see uute meelevaldsete ja põhjendamatute tingimuste kehtestamise, millega kaasneb koguseliste piirangutega samaväärne toime, millega on nimelt tegemist, kui päritolunimetuste jaoks mõeldud kaitse antakse muudele nimetustele – mis ei ole päritolunimetused – nagu antud juhul on üldnimetused.

63.      Kohtuotsuses tuvastati, et vaba liikumise piirang oli õigustatud päritolunimetuste kaitse tagamise vajadusega, kuivõrd nende nimetustega kaitstakse tootjate huve kõlvatu konkurentsi vastu ja tarbijate huve eksitada võivate nimetuste vastu (punkt 7). Cassis de Dijon’i kohtuotsuses(78) vihjati piirangu õigustamiseks taas „kaubandustehingute aususele” ja „tarbijate kaitsele”.

64.      Need põhjendused ei kuulu siiski EÜ artiklis 30 nimetatute hulka, mida ei või „laiendada muudele kui spetsiaalselt ettenähtud juhtude”,(79) ning mida tuleb tõlgendada kitsalt.(80) Sealt tulenevadki kahtlused seoses kõnealuse sätte kohaldatavusega eseme päritolule viitava nimetuse suhtes.

65.      Õigusteoorias pooldatakse enamjaolt nende kuulumist tööstus- ja kaubandusomandi mõiste alla, mida on viidatud sättes nimetatud.(81) Selles on tuginetud 20. märtsi 1883. aasta tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioonile,(82) mille artikli 1 lõikes 2 on koos patentide ja kaubamärkidega nimetatud „päritolutähiseid või päritolunimesid”.

66.      Kohtuotsuses Delhaize ja Le Lion(83) lähtuti sellest väitest, kui analüüsiti võimalust villida veini selle valmistamise kohast erinevas kohas ja leiti, et selle mittelubamine oleks keelatud meede, mis on õigustatud üksnes „tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks EÜ asutamislepingu artikli 36 [muudetuna EÜ artikkel 30] tähenduses, kui on vaja tagada, et päritolunimetus täidaks oma eriülesannet” (punkt 16). Sama seisukohta toetati ka kohtuotsustes Exportur(84) ja Belgia v. Hispaania(85); selle viimase kohaselt „kuuluvad päritolunimetused tööstus- ja kaubandusomandi õiguste alla. Kehtivad õigusnormid kaitsevad nende omanikke selliste nimetuste kuritarvitamise eest kolmandate isikute poolt, kes soovivad nimetusega omandatud mainet ära kasutada. Nende eesmärk on tagada, et nimetusega kaitstud kaup pärineb teatud geograafilisest piirkonnast ja sellel on eriomadused” (punkt 54). Sama mõtet korrati ka kohtuotsuses Ravil(86) ning kohtuotsuses Consorzio del Prosciutto di Parma ja Salumificio S. Rita(87).

B.      Kaitsega taotletav eesmärk

67.      Eespool viidatud kohtuotsuses Sekt-Weinbrand täpsustati, et päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste ülesanne seisneb teavitamises ja kindlustamises, et nimetatud kaubal „on tõepoolest kvaliteet ja omadused, mis tulenevad selle päritolupaiga geograafilisest asukohast” (punkt 7). Selles teoorias eeldati ruumilise ja kvalitatiivse(88) topeltseose nõudele vastamist, mis on sätestatud alusmääruses, mida rõhutati ka juba viidatud kohtuotsuses Delhaize ja Le Lion.

68.      Samuti viidatud kohtuotsuses Belgia v. Hispaania rõhutati tuntusele tarbijate seas, mida ettevõtjad võivad kasutada endale klientide võitmiseks. Selles öeldi, et „päritolunimetuste maine sõltub kuvandist, mis tarbijatel nendest on tekkinud. See kuvand omakorda sõltub peamiselt toote eriomadustest ja selle kvaliteedist üldisemalt, kusjuures see viimane määrabki maine” (punkt 56).

69.      Tööstus- ja kaubandusomandina käsitamine annab nimetuste omandile uue väljavaate, mis põhineb nende toodete otsesel või kaudsel tuntusel,(89) kaitstes neid väärkasutamise vastu nende poolt, kes kavatsevad nimetust selleks õiguslikku alust omamata kasutada. Teisisõnu tähendab see kasutusmonopoli omistamist. Nagu tuvastati kohtuotsuses Keurkoop,(90) on sellise omandi tagamise eesmärk EÜ artikli 30 alusel „määratleda kõnealusele omandile iseloomulikud ainuõigused” (punkt 14).

70.      Kuid niinimetatud lihtsate päritolutähiste kaitse, nagu nähtub kohtuotsusest Warsteiner Brauerei(91) ja sõnaselgemalt juba viidatud CMA kohtuotsusest, ei tulene tööstus- ja kaubandusomandist, vaid vajadusel tarbijate kaitsest. Viimati nimetatud otsuse punktis 26 kummutatakse väide, et „vaidlustatud kord on EÜ asutamislepingu artikli 36 alusel õigustatud, tuginedes tööstus- ja kaubandusomandi kaitseks kehtestatud erandile, sest kaubamärk CMA on lihtne geograafilise päritolu tähis”.

C.      Alusmäärus

71.      Euroopa Kohus on määrust nr 2081/92 uurinud mitmel korral. Sellest üldise ülevaate saamiseks kohtupraktika süstematiseerimisel on võimalik eristada kohtuotsuseid kohaldamisala, ühenduse kaitse laiendamise ning registreerimise ja selle tagajärgede kohta.

1.      Kohaldamisala

72.      Kohtuotsuses Itaalia v. komisjon(92) täpsustati hagis, millega vaidlustati oliiviõli kaubanduseeskirju käsitlev määrus,(93) et alusmääruses esitatud kriteeriumid „puudutavad teatud ühtlaseid geograafilisi piirkondi ning need ei või muutuda asjaomaste piirkondade ulatusest ja ebaühtlusest sõltumatult kohaldatavateks üldeeskirjadeks”, ilma et oleks „üldist põhimõtet, mille kohaselt tuleb eri põllumajandussaaduste päritolu tingimata ja ühteviisi määrata nende tootmise geograafilise piirkonna järgi” (punkt 24).

73.      Peale selle, nagu lisati kohtuotsuses Budéjovický Budvar,(94) sõltub alusmääruse kasutamine „peamiselt nimetuse olemusest selles tähenduses, et määrus piirdub nende toodete nimetustega, mis viitavad erilisele seosele toote omaduste ja selle geograafilise päritolu vahel, ning omistatud kaitse ulatusest ühenduses”.

74.      Konkreetsemalt näidati kohtuotsuses Pistre jt, mida ma juba Prantsusmaa Cour de cassation’i esitatud eelotsuse küsimusele vastates käsitlesin, põllumajandussaaduste ja toiduainete puhul väljendi „mägi” kasutamise kohta, et vajalik on seos ühelt poolt toodete kvaliteedi ja omaduste ning teiselt poolt füüsilise keskkonna vahel. Seda seost ei ole nimetatud sõnas, mis lisaks vihjab omadustele, mis on ostja jaoks seotud abstraktselt mägiste paikadega, mitte koha, piirkonna või riigiga.

75.      Igatahes, nagu tuleneb viimati nimetatud kohtuotsusest, säilib liikmesriikidel väljaspool alusmääruse kohaldamisala õigus reguleerida oma territooriumil territoriaalsete nimetuste kasutamist. Samuti viidatud kohtuotsuses Warsteiner Brauerie kinnitati seda kriteeriumi lihtsate tähiste suhtes, tuvastades, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus „sellise siseriikliku õigusnormi kohaldamine, mis keelustab pettuseohu tõttu geograafilise päritolu tähise kasutamise alati, kui toote omadustel puudub seos geograafilise päritoluga” (punkt 54). Seda mõtet korrati ka juba viidatud kohtuotsuses Budéjovický Budvari.

2.      Kaitse laiendamine

76.      Kohtuotsuses Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola(95) märgiti ühelt poolt, et ühenduse õiguse hetkeseisus ei takista kaupade vaba liikumise põhimõte liikmesriigil võtta meetmeid registreeritud nimetuste kaitsmiseks. Teiselt poolt lisati, et alusmääruse kaitse laieneb kõikidele nimetustele (artikli 13 lõike 1 punkt b), isegi kui märgitakse tegelik päritolu, mis hõlmab juhtumeid, kus kasutatav nimetus sisaldab osa kaitstud nimetusest, kusjuures sel puhul ei ole määrav, et see võib tekitada segadust (punktid 25 ja 26).

77.      Valmistamise ja turustamise vahel on harilikult mitu etappi, mistõttu juba viidatud kohtuotsuses Ravil ning kohtuotsuses Consorzio del Prosciutto di Parma ja Salumificio S. Rita otsustati võimaluse üle, et juustu riivimine ja pakendamine ning singi viilutamine toimub valmistamiskohast erinevas kohas. Mõlemas otsuses toetati seisukohta, et päritolunimetustega taotletava eesmärgi tagamiseks ei piisa kohustusest teavitada ostjaid nende toimingute teostamisest teises kohas ega kontrollidest väljaspool päritolupiirkonda.(96)

3.      Registreerimine ja selle tagajärjed

78.      Kohtuotsuses Chiciak ja Fol(97) ning juba viidatud kohtuotsuses Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola käsitleti teavitamiskohustust, kusjuures teises kohtuotsuses tugineti esimesele, väites, et siseriikliku ametiasutuse antud kaitse ei jätku pärast toote registreerimist komisjoni poolt, isegi kui see kaitse oli ulatuslikum kui Euroopa tasandil antud kaitse (punkt 18).

79.      Kohtuotsuses Chiciak ja Fol omakorda piiritleti registreerimise tagajärjed, uurides võimalust registreeritud nimetust ühepoolselt muuta alusmääruse artiklis 17 sätestatud lihtsustatud korras. Selline võimalus lükati tagasi, tõlgendades õigusnormi „nii, et pärast määruse jõustumist ei või liikmesriik siseriiklike õigusaktide vastuvõtmise teel muuta päritolunimetust, mille registreerimist taotleti vastavalt artiklile 17, ega kaitsta seda siseriiklikul tasandil” (punkt 33).

80.      Registreerimise tagajärgede suhtes tuleb märkida ka kohtuotsust Bigi(98). Kõnealuses kohtuvaidluses oli küsimus selles, kas riivitud juustu võib nimega Parmesan müüa väljaspool Itaaliat – kus seda toodetakse ja kus on sellise nimetuse kasutamine keelatud –, kuna see ei vasta Parmigiano Reggiano tootekirjeldusele. Vastus oli väga selge: kui riik taotleb registreerimist lihtsustatud menetluse korras, ei või vastavatele klauslitele mittevastavaid kaupu seaduslikult selle riigi pinnal turustada; lisaks kui tooted on loetellu kantud, kohaldub alusmääruse artikli 13 lõikes 2 ette nähtud erandkord ainult toodetele, mis ei ole pärit selle riigi territooriumilt.

81.      Teisel tasandil võimaldas määruse nr 1107/96 ühe muudatuse, millega lisati määrusesse kaitstud päritolutähisena Spreewälder Gurken,(99) vaidlustamine Euroopa Kohtul kohtuasjas Carl Kühne jt(100) käsitleda registreerimismenetluses pädevuste jagamist riikide ja komisjoni vahel, selgitades alusmääruse artiklis 17 kasutatava „kasutamise käigus kehtestatud” nimetuse mõistet. Esimese aspekti kohta märkis Euroopa Kohus, et pädevuse jagamine on seletatav tõigaga, et registreerimine eeldab kontrollimist, „et teatud nõudmised on täidetud, mis nõuab asjaomase liikmesriigi eripäraste asjaolude põhjalikku tundmist, mida võivad kõige paremini kinnitada kõnealuse riigi pädevad ametiasutused” (punkt 53), samas kui komisjoni ülesanne on kindlaks teha, et „taotlusega kaasnev tootekirjeldus on määruse artikliga 4 kooskõlas”: see tähendab, kas see sisaldab nõutavaid andmeid, kas nendes esineb ilmseid vigu, ning „kas nimetus vastab määruse artikli 2 lõike 2 punktides a või b sätestatud nõuetele” (punkt 54). Teise punkti suhtes oli Euroopa Kohus seisukohal, et nimetuse kasutuses kinnistumist peavad enne komisjonile registreerimistaotluse esitamist kontrollimise teel hindama siseriiklikud pädevad ametiasutused vajadusel siseriiklike kohtuorganite kontrolli all (punkt 60).

4.      Järeldus

82.      Kõik need kohtuotsused peegeldavad Euroopa õigusnormide kalduvust väärtustada ühise põllumajanduspoliitika raames toodete kvaliteeti, soosides nende mainet, nagu tunnustatakse sõnaselgelt juba viidatud kohtuotsuses Ravil ning kohtuotsuses Consorzio del Prosciutto di Parma ja Salumificio S. Rita(101), mis omistavad päritolunimetustele topelteesmärgi: tähistatud toote päritolu tagamine ja nimetuse petturliku kasutamise takistamine, kaitstes samas tööstus- ja kaubandusomandit, mis omandab seoses kaupade vaba liikumise põhimõttega üha suurema tähtsuse.

IV.    Vaidluste taust

A.      „Feta” esimene lisamine määrusesse nr 1107/96(102)

83.      Kreeka ametiasutused taotlesid 21. jaanuaril 1994 alusmääruse artikli 17 lõike 1 alusel komisjonilt sõna „feta” registreerimist teatud juustuliigi kaitstud päritolunimetusena. Lisatud toimik sisaldas andmeid valmistamisel kasutatava tooraine territoriaalse päritolu, valmistamise piirkonna looduslike tingimuste, loomaliikide ja -tõugude kohta, kellelt saadakse kasutatavat piima, piima kvaliteediomaduste, juustuvalmistusprotsesside ja selle eripära kohta.

84.      Lisatud oli põllumajandusministeeriumi 11. jaanuari 1994. aasta otsus nr 313025/1994,(103) millega anti kõnealusele nimetusele siseriiklik kaitse:

–        Selle artikli 1 lõike 1 kohaselt on nimetus „feta” „tunnustatud kaitstud päritolunimetusena (KPN) soolvees säilitatava toorjuustu jaoks, mida valmistatakse traditsiooniliselt Kreekas, täpsemalt käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud piirkondades lambapiimast või lamba- ja kitsepiima segust”.

–        Artikli 1 lõike 2 kohaselt peab „feta” valmistamiseks kasutatav piim pärinema „üksnes Makedoonia, Traakia, Ípeirose, Thessalia, Kesk-Kreeka, Peloponnesose piirkondadest ja Lesbose maakonnast (Nomos).”

–        Järgnevates sätetes reguleeritakse piima, valmistusprotsessi, juustu omaduste, eelkõige kvaliteedi, organoleptiliste ja maitseomaduste ning pakenditähistuste suhtes kehtestatud nõudeid.

–        Artikli 6 lõikes 2 keelatakse eespool nimetatud tingimustele mittevastava juustu valmistamine, importimine, eksportimine, levitamine ja turustamine „feta” juustuna.

85.      Komisjon pidas vajalikuks toimida äärmise ettevaatusega ja lasi 1994. aastal läbi viia Eurobaromeetri küsitluse, milleks valiti 12 800 inimest ja mille lõplik aruanne kinnitati 24. oktoobril 1994.

–        Keskmiselt iga viies Euroopa Liidu kodanik on nimetust kuulnud või näinud selle graafilist kujutust. Kahes riigis, nimelt Kreeka Vabariigis ja Taani Kuningriigis tunnevad seda peaaegu kõik.

–        Nimetust tundnutest enamik seostab seda juustuga ja suur osa täpsustab, et see on Kreekast pärit.

–        „Fetat” tundvast neljast inimesest kolm täpsustavad, et see meenutab maad või piirkonda, millega sellel on teatud seosed.

–        Nimetust näinutest või kuulnutest 37,2% peavad seda üldnimetuseks – Taanis ulatub see osakaal 63%-ni –, samas kui 35,2% arvavad, et see tähistab kindla päritoluga toodet – Kreekas moodustab see arvamus 52%. Ülejäänud arvamust ei avalda.

–        Viimaseks täheldatakse suurt arvamuste jagunemist selle suhtes, kas see on üldine või kindla päritoluga toiduaine. Nimetusele spontaanselt reageerinute ja seda juustuks nimetanutest 50% omistab seda konkreetsele päritolule ja 47% peab seda üldnimetuseks.

86.      Teaduskomitee avaldas 15. novembril 1994 arvamuse, milles ta väitis nelja häälega kolme vastu, et saadud andmete põhjal on registreerimiseks vajalikud, eelkõige alusmääruse artikli 2 lõike 3 tingimused täidetud. Ta tuvastas samuti, seekord ühehäälselt, et nimetus ei ole üldnimetus.

87.      Komisjon kinnitas 19. jaanuaril 1996 nimekirja, mis sisaldas nimetust „feta”, mis võidakse registreerida vastavalt nimetatud määruse artiklile 17. Korralduskomitee ei teinud otsust selleks määratud tähtaja jooksul; ettepanek esitati 6. märtsil 1996 nõukogule, kes samuti ei teinud otsust selleks ettenähtud kolme kuu jooksul.

88.      Komisjon võttis 12. juunil 1996 vastu määruse nr 1107/96, mille lisa A osas „EÜ asutamislepingu II lisas loetletud inimtoiduks mõeldud tooted” pealkirja all „Juustud” „Kreeka” on „feta” esitatud registreeritud kaitstud päritolunimetusena (KPN).

89.      Taani, Saksamaa ja Prantsusmaa valitsus vaidlustasid selle registreerimise ja esitasid Euroopa Kohtusse vastavad tühistamishagid.

B.      Feta kohtuotsus

90.      Selle kohtuotsusega lõpetati need kolm vaidlust, „tühistades komisjoni 12. juuni 1996. aasta määruse (EÜ) nr 1107/96 geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse (EMÜ) nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras, selles osas, mis puudutab nimetuse „feta” registreerimist kaitstud päritolunimetusena”.

91.      Hagejad olid tuginenud peamiselt kahele alusmääruse artikli 2 lõikega 3 ja artikli 3 lõikega 1 seonduvale väitele. Esimeses väites kaebasid nad, et registreerimiseks vajalikud nõuded ei olnud täidetud, sest nimetatud toiduaine ei pärinenud teatud kindlast piirkonnast või kohast ning sel ei olnud kvaliteediomadusi või tunnuseid, mis tulenevad põhiliselt või eranditult päritolukoha geograafilisest keskkonnast tänu selle looduslikele ja inimteguritele. Teiseks väitsid nad, et väljend oli üldnimi, mistõttu ei saa seda registreerida.

92.      Euroopa Kohus alustas uurimist sellest viimasest küsimusest, sest keeld puudutab tervet rida nimetusi, sealhulgas neid, mis vastavad kaitse andmiseks nõutavatele tingimustele (punkt 52).

93.      Olles esitanud ühelt poolt hagejate riikide väited (punktid 53–64) ja teiselt poolt komisjoni ja Kreeka, kes nagu praegu astus menetlusse vaidlustatud määruse seaduslikkuse toetuseks, väited (punktid 65–77), andis Euroopa Kohus oma hinnangu, millest võib välja tuua järgmised punktid:

–      Alusmääruse artiklis 3 sisalduvat registreerimise keeldu kohaldatakse ka „nimetustele, mis on alati olnud üldnimetused” (punkt 80).

–      Kuna mõned valitsused esitasid sellel teemal argumente „nii üldnimetuste loetelu eelnõu koostamise […] kui ka vaidlustatud määruse vastuvõtmise korraga seoses”, omandavad suure tähtsuse enne taotluse käsitlemist ja selle käsitlemise käigus komisjoni esitatud „kaalutlused” (punktid 82–86).

–      Nende uurimisel selgub, et kõnealune institutsioon „minimeeris päritoluriigist erinevates liikmesriikides esineva olukorra tähtsust ja eitas nende siseriiklike õigusnormide asjakohasust” (punkt 87), kuigi neid asjaolusid ühes tegeliku olukorraga ühenduse riigis, kust nimetus pärineb, ja tarbimispiirkondades, nimetatakse sõnaselgelt artikli 3 lõikes 1 (punkt 88).

–      Eespool öelduga seoses võetakse artikli 7 lõike 4 teise taande kohaselt teise liikmesriigi esitatud vastuväide vastu üksnes juhul, kui see näitab, „et nimetuse […] registreerimine kahjustaks olemasolevat, täielikult või osaliselt identset nime või tootemarki või olemasolevaid tooteid, mida turustatakse seaduslikult”, mis isegi juhul, kui see on sõnaselgelt ette nähtud hariliku registreerimismenetluse puhul, avaldab toimet ka lihtsustatud menetluses, sest tuleb võtta „arvesse täpselt ja traditsiooniliselt järgitavaid tavasid ning segiajamise tegelikku tõenäosust” (punktid 91–94).

–      Samuti tuleb hinnata registreerimist taotlenud päritoluriigist erinevates liikmesriikides kõnealuse nimetuse all seaduslikult turustatavate toodete konkurentsi turul (punkt 96).

–      Kohtuasjades ei kaalutud asjaolu, et kõnealust nimetust „kasutati juba ammu teatud liikmesriikides peale Kreeka Vabariigi” (punkt 101).

94.      Eelnevate punktide põhjal otsustas Euroopa Kohus, et komisjon ei olnud hinnanud „kõiki tegureid, mida tuli alusmääruse artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt arvesse võtta”, ja mille tõttu tehti eespool nimetatud tühistamisotsus.

95.      Kohtuotsuses ei uuritud registreerimiseks nõutavaid materiaalseid tingimusi, eelkõige seda, kas nimetus on üldnimetus, vaid lihtsalt hinnati komisjoni analüüsi, pidades seda ebatäielikuks. Samuti ei kontrollinud Euroopa Kohus traditsiooniliste nimetuste jaoks kehtestatud vorminõuete täitmist.

C.      „Feta” teine lisamine määrusesse nr 1107/96 määruse nr 1829/2002 alusel

96.      Pärast kommenteeritud kohtuotsust kustutati määrusega nr 1070/1999 nimetus „feta” registrist.

97.      Kuid arvestades tühistamise põhjuseid, soovis komisjon ammendavalt ja ajakohastatud viisil hinnata ühenduses „feta” tootmise, tarbimise ja tundmise olukorda ning ta saatis 15. oktoobril 1999 kõikidele riikidele küsitluse, millel tuleks peatuda, vaatamata selle puhtalt nõuandvale iseloomule.(104)

a)      Juustu valmistamise kohta on ainult Kreekal – alates aastast 1935 – ja Taanil – alates aastast 1963 – spetsiaalsed õigusaktid,(105) kuigi juustu valmistavad ka Saksamaa ja Prantsusmaa:

–        Kreeka tootis seda juustu 115 000 tonni, mis oli peaaegu kõik mõeldud siseturu jaoks.

–        Taanis ulatus toodang 1998. aastal 27 640 tonnini, mis põhiliselt eksporditi.

–        Saksamaa alustas tootmist 1972. aastal ja toodang kõikus 19 757 ja 39 201 tonni vahel, mida esialgu tarbisid immigrandid, kuid hiljem suunati see toodang väliskaubandusse.

–        Prantsusmaa alustas tootmist 1931. aastal ja see ulatus 19 964 tonnini, millest kolm neljandikku müüakse teistesse riikidesse.(106)

Tuleks rõhutada, et, kui kreeklased kasutavad ainult lambapiima või lamba- ja kitsepiima segu, siis taanlased ja sakslased kasutavad peaaegu eranditult lehmapiima, samas kui prantslased kasutavad lambapiima ja vähemal määral lehmapiima.

b)      Tarbimise osas ilmneb selles suhtes väljendatud kahtlusi piiramata,(107) et ajal, mil Kreeka Vabariik liitus ühendusega, moodustas tarbimine Kreekas 92% vastava juustu tarbimisest ühenduses, mis vähenes hiljem 73%-ni, tulenevalt tarbimise suurenemisest teistes riikides. Kui üldistada tarbimise mahtu inimese kohta aastas, saab tulemuseks järgmised andmed:

–        Hispaanias, Luksemburgis, Portugalis, Itaalias ja Madalmaades on see vähem või kuni 0,010 kg (umbes 0,08% ühenduse kogutarbimisest inimese kohta aastas).

–        Iirimaal, Ühendkuningriigis, Austrias, Prantsusmaal, Rootsis, Belgias ja Soomes kõigub see 0,040 ja 0,150 kg vahel (0,32%–1,22%).

–        Saksamaal on see 0,290 kg (2,36%).

–        Taanis 0,700 kg (5%).

–        Kreekas ulatub 10,500 kg-ni (85,64%).

c)      Tarbijate seisukohast näib, et üldiselt kalduvad nad „fetat” seostama Kreekaga, nagu tuleneb juustu märgistusest,(108) väljaannetest ja reklaamist.

98.      Need andmed edastati teaduskomiteele, kes avaldas 24. aprillil 2001 arvamuse, mis võeti ühehäälselt vastu(109) ja milles eitati, et tegemist on üldnimetusega, järgmistel põhjustel:

a)      juustu toodetakse ja tarbitakse enamjaolt Kreekas, kus kasutatakse teistest liikmesriikidest erinevat toorainet ja tootmisprotsesse, mis annab juustule ühisturul domineeriva positsiooni; paljudes riikides, kus seda ei valmistata ega tarbita, ka ei kasutata nimetust, mistõttu ei saa seda pidada üldnimetuseks;

b)      tarbija ettekujutuses seondub sõna „feta” konkreetse päritoluga: Kreeka;

c)      riikides, kus on selle toiduaine kohta olemas eriõigusaktid, täheldatakse märkimisväärseid tehnilisi erinevusi; asjaolu, et väljendit kasutatakse ühise tollitariifistiku nomenklatuuris ja eksporditoetusi käsitlevates ühenduse õigusnormides, ei ole antud juhul asjassepuutuv.

99.      Komisjon tegi tema käsutuses olevat teavet võrreldes ettepaneku, et „fetale” tuleks uuesti kaitse tagada.(110) Korralduskomitee avaldas esimehe kehtestatud tähtajaks arvamuse. Ettepanek esitati nõukogule, kes ei teinud kolme kuu jooksul otsust.

100. Nendel asjaoludel sätestati määrusega nr 1829/2002 registreerimine päritolunimetusena alusmääruse artikli 6 lõikes 3 ette nähtud registris, „kuna terminit „feta” ei ole kinnitatud üldnimetusena” (34. põhjendus) ja kuna see on „traditsiooniline muu kui geograafiline nimetus” (35. põhjendus).

D.      Kohtuasi Canadane Cheese Trading ja Kouri

101. Selles eelotsusemenetluses oli Euroopa Kohus valmis otsustama Kreeka valitsuse poolt „feta” kaitsmiseks võetud meetmete üle, millest oli varem juttu. Ta ei teinud otsust, sest kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus võttis esitatud küsimused tagasi, ei jäänud tal muud üle kui kustutada kohtuasi 8. augusti 1997. aasta määrusega registrist.

102. Tuleks kasvõi kokkuvõtlikult meenutada seda kohtuasja ja kaalutlusi, mis ma oma ettepanekus esitasin.

103. Ilma et see piiraks mõningaid varasemaid tavasid ja esimest piiravat õigusnormi,(111) algatas Kreeka valitsus „feta” juustu valmistamise ja turustamise tingimuste järkjärgulist reguleerimist rahandus- ja põllumajandusministeeriumide ministri otsusega nr 2109/1988,(112) millele järgnesid nende samade ministeeriumide teised kaks otsust nr 688/1989(113) ja nr 565/1991(114), millega muudeti toiduseadustiku artikli 83 sätteid, mida tehti ka eespool viidatud otsusega nr 313025/1994.

104. Nende õigusnormidega keelustasid Kreeka ametiasutused selle nime all osa Taanist imporditud juustu müümise. Taani ettevõtja Canadane Cheese Trading AMBA ja Kreeka ettevõtja Afoi G. Kouri AEVE vaidlustasid keelu ning turule juurdepääsu tingimuseks seatud nõude, et tuleb kasutada väljendit „soolvees säilitatav pastöriseeritud lehmapiimast valmistatud Taani toorjuust” (ettepaneku punktid 1–6). Järgnenud kohtuprotsessides esitas riiginõukogu Euroopa Kohtule kolm küsimust (punkt 7), et teada saada, kas õigusakt, millega keelatakse ühes ühenduse riigis nimetuse „feta” all müüa teises liikmesriigis seaduslikult sama nimetuse all toodetud ja turustatavat juustu, on ühenduse õigusega vastuolus oleva meetmega samaväärse toimega meede; ning jaatava vastuse korral, kas see on õigustatud (punkt 46).

105. Ettepanekus viitasin ma kõnealuse juustu valmistamisele ja turustamisele ühenduses (punktid 9–19), kirjeldades üksikasjalikult Kreekas kasutatavat tootmisprotsessi ja juustu põhiomadusi: selle looduslikku valget värvust, iseloomulikku maitset ja lõhna (hapukas, soolane ja rasvane) ning kompaktset tekstuuri (punktid 15 ja 16). Samuti käsitlesin ma üksikasjalikult seda toiduainet käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme (punktid 20–25). Arvestades, et alusmäärus ei olnud asjaolude toimumise ajal jõustunud, peatusin ma Euroopa Kohtu praktikal ning toodete müüginimetusi käsitlevatel ühenduse õigusnormidel; viimase kohta esitasin järgmise tüpoloogia:

a)      ühenduse nimetused (punkt 27), mis hõlmavad „eurotoiduaineid” – nagu mesi või šokolaad – ja mida turustatakse piiranguteta;

b)      üldnimetused (punktid 28–34), mis hõlmavad põllumajandussaaduste või toiduainete tähistamiseks kasutatavaid lihtnimetusi, mis kuuluvad üldisesse kultuuri- ja gastronoomiapärandisse, mida võivad põhimõtteliselt kasutada kõik, kes neid valmistavad. Nimetasin sellistena äädikat, džinni, õlut, pastat, jogurtit, Edam juustu, juuste, vorstitooteid ja leiba;

c)      geograafilised nimetused (punktid 35–44), mis tähistavad toiduained, viidates nende päritolule teatud paigast. Viitamine võib olla otsene, kui lisatakse täpne viide (queso manchego, prosciutto di Parma, faba asturiana või camembert de Normadie) või kaudne, kui nimi ei sisalda kohanime (queso de tetilla, reblochon, grappa, ouzo, cava).

106. Eelotsuse küsimuste põhisisus tuli esiteks kontrollida, kas vaidlustatud eeskirjad olid samaväärse toimega meetmed, mis on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 30. Jaatava vastuse korral tuli analüüsida, kas need on õigustatud.

a)      Siseriiklikke õigusnorme kohtupraktika seisukohast uurides järeldasin ma, et need olid asutamislepingus nimetatud koguselise piiranguga samaväärse toimega meetmed (punktid 47–49).

b)      Järelikult tuli välja selgitada, kas piirang oli EÜ asutamislepingu artikliga 30 või vajadusel artikliga 36 õigustatud:

–        tarbijate kaitse ja kaubandustehingute ausust tagava kaitse kontrollimiseks analüüsisin ma Kreeka ja Taani juustude sarnasusi ja erinevusi koostise ja valmistusviiside seisukohast (punktid 61 ja 62), rahvusvaheliste õigusnormide (punkt 63), importiva riigi õigusnormide ja tarbijate ootuste (punkt 64) ning ülejäänud liikmesriikide õigusnormide ja tarbijate ootuste (punkt 65) ning ühenduse õigusaktide seisukohast (punkt 66). Järelmiks sain, et kahe toote vahel ei ole sisulist erinevust; tarbijate ja kaubanduse usaldusväärsuse kaitset sai tagada adekvaatse märgistamisega (punktid 67 ja 68).

–        Seevastu, kui uurimises võtta aluseks Kreeka õiguskord, on tööstus- ja kaubandusomandi õigustega lubatud piirangud, sest nimetus „feta” vastab Kreekas tingimustele, mis tõsteti esile kohtuotsusega Exportur: a) see näitab kaudselt sellise väljendi all turustatava juustu päritolu (punkt 73); b) tagab eriliste omadustega toiduaine, mille kvaliteet annab hea maine selle riigi tarbijate seas (punktid 74 ja 75); c) on kaitstud siseriikliku õigusega (punkt 76); ja d) ei ole kõnealuses riigis kannatanud pöördumatu erosiooni läbi, mis oleks muutnud selle üldnimetuseks (punkt 77).

107. Nendest põhjustest lähtudes tegin Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Liikmesriigi õigusnorm, mis takistab teises liikmesriigis seaduslikult „feta” nimetuse all toodetud ja turustatava juustu turustamist kõnealuse müüginimetusega, on EÜ asutamislepingu artikliga 30 vastuolus oleva koguselise piiranguga samaväärse toimega meede.

2.      Liikmesriigi õigusnormi, mis reserveerib nimetuse „feta” kasutamise omamaistele toodetele, ei õigusta tarbijate kaitse ega kaubandustehingute aususe tagamine.

3.      Liikmesriigi õigusnorm, mis on mõeldud geograafilise nimetusega spetsialiteedi, nagu nimetuse „feta” õiguste kaitsmiseks, on õigustatud EÜ asutamislepingu artiklis 36 sätestatud tööstus- ja kaubandusomandi kaitsega.

V.      Tühistamishagid

108. Saksamaa ja Taani nõuavad määruse nr 1829/2002(115) tühistamist; Prantsusmaa ja Ühendkuningriik toetavad neid. Komisjon väidab, et kõnealune õigusnorm on õigusega kooskõlas, ja teda toetab Kreeka, kes väidab oma märkustes lisaks, et hagid tuleb jätta rahuldamata, kuna need on esitatud pärast tähtaja möödumist.

109. Saksamaa hagiavalduses nimetatakse vormilisi tühisuspõhjuseid, mida tuleb uurida enne põhiküsimuse väidete uurimist, mis on nii sel juhul kui ka Taani hagi puhul sisuliselt ühtelangevad väidetega kohtuasjades, milles tehti eespool kommenteeritud 16. märtsi 1999. aasta otsus. Nimelt väideti, et nimetus „feta” on üldnimetus ja ei vasta selle traditsiooniliseks nimetuseks pidamiseks ja alusmäärusega antava kaitse saamiseks vajalikele nõuetele.

110. 2005. aasta 15. veebruari kohtuistungil osalesid suuliste märkuste esitamisel Saksamaa, Taani, Prantsusmaa, Kreeka ja komisjoni esindajad.

A.      Tühistamishagide vastuvõetavus

111. Kreeka valitsus väidab, et hagiavalduste esitamise ajal 30. detsembril 2002 oli EÜ artikli 230 viiendas lõigus sätestatud kahekuuline tähtaeg möödas, sest määrus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 15. oktoobril 2002.

112. Selle menetlusliku vastuväitega ei saa nõustuda, sest asutamislepingus sätte vaidlustamiseks kehtestatud tähtaega tuleb arvestama hakata kodukorra artiklis 81 sätestatud korras,(116) mille lõige 1 näeb ette, et „[k]ui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamiseks ettenähtud tähtaega arvutatakse selle õigusakti avaldamisest, hakkab see tähtaeg kulgema artikli 80 lõike 1 punkti a kohaselt ajast, mil on möödunud neliteist päeva õigusakti avaldamise päevast Euroopa Liidu Teatajas.”; lõikes 2 lisatakse, et „[m]enetlustähtaegu pikendatakse seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra”.

113. Neid sätteid arvestades ei hakata seega antud kohtuasjades kahekuulist tähtaega arvestama mitte 15. oktoobril, vaid 30. oktoobril, nii et kui hagejad pöördusid Euroopa Kohtu kantseleisse 30. detsembril, tegid nad seda tähtaegselt.

114. Järelikult tuleb tagasi lükata vastuvõetamatuse vastuväide, mis tugines hagi hilinenult esitamisele.

B.      Vormilised väited

115. Saksamaa esitab teise võimalusena tühistamisväited seoses korralduskomitee sisekorra eeskirjade ja ühenduses kasutatavaid keeli käsitleva määruse(117) rikkumisega ning ebapiisava põhjendatusega.

1.      Tähtaegade ületamine ja keelekorra rikkumine

116. Saksamaa valitsus nimetab, et kutse korralduskomitee 20. novembri 2001. aasta koosolekule saadeti 9. novembril 2001 elektronpostiga, millega olid kaasas ainult prantsus- ja inglisekeelsed manused, mille tõlget vaatamata sellekohasele kaebusele ei antud.

117. Ta kaebab seega, et kutse esitati vähem kui neliteist päeva enne koosolekut(118) ja manuseid ei lisatud kõikides keeltes. Komisjon seda ei eita, ent ta ei nõustu selle õiguslike tagajärgede osas.

118. Küsimuse käsitlemisel tuleks meenutada, et vorm ei ole eesmärk iseenesest. See mõte omandab veelgi suurema tähenduse, kui arvestada, et kui vigu ei oleks esinenud, oleks lõpptulemus olnud sarnane.(119)

119. Ei või ignoreerida, et 20. novembri 2001. aasta koosolekul, nagu protokollist nähtub, toimus ainult arvamustevahetus „feta” toimiku teemal ja sünteesiti komisjoni saadetud küsimustiku vastuseid. 16. mail 2002 arutati ja hääletati määruse eelnõu.(120)

120. Need andmed võimaldavad antud juhtu eristada kohtuotsusest Saksamaa v. komisjon,(121) millele hageja tugines ja milles Euroopa Kohtu tuvastatud vorminõuete rikkumine, mis hiljem määras vaidlustatud õigusakti tühistamise, tehti selle õigusakti ettepaneku arutamise koosolekul. Euroopa Kohtu hinnangu kokkuvõtteks märgiti punktis 32, „[…] et alalise ehituskomitee arvamuse vastuvõtmine, eirates kaks korda määratud tähtajaks arvamuse saatmise kohustust ja lükkamata hääletamist edasi, vaatamata ühe liikmesriigi sellekohasele taotlusele, kätkeb endas olulisi vormivigu, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada”.

121. Selles kohtuasjas esitatud ettepanekus eristasin ma kõnealuse komitee sisekorra eeskirjade sisust lähtuvalt juhtumeid, kus edastati üldisi või koosolekut ettevalmistavaid töödokumente ja muid dokumente, milles arutatakse teatud määruse vastuvõtmist. Mõlemal puhul on oluline vorm, kuid esmatähtis on see ainult teisel juhul, mille puhul sõltuvad tagajärjed täiel määral määruse nr 1 artikli 3 nõudest, et institutsioonide tekstid tuleb koostada selle riigi keeles, kellele need saadetakse.

122. Selle arutluskäigu järgi ei ole 20. novembri 2001. aasta kohtumist puudutavad rikkumised peamised ega põhjusta seega vaidlustatud määruse tühistamist, mille kohta tehtud ettepanekut arutati hiljem toimunud kohtumisel, mille puhul tõendati, et need rikkumised ei avaldanud sellele mingit mõju. Samuti ei näi tõenäoline, et koosolekukutse ja koosoleku toimumise vahelise päevade vähendamine või teaduskomitee arvamuse ja küsitluse andmete tõlke puudumine põhjustasid kaitseõiguse rikkumise.

123. Lisaks, kui neid vigu oleks välditud, oleks vaevalt saadud erinev tulemus korralduskomitee hilisemas otsuses komisjoni esitatud eelnõu kohta. Vastupidi, on loogiline mõelda, et lahendus oleks olnud identne – häälteenamuse puudumine; vaidlustatud määruse tühistamise tõttu mindaks menetluses tagasi hetkesse, kus vead tekkisid, et pärast nende parandamist toimuks menetluskäik tõenäoliselt samamoodi.

124. Sellises tähenduses tuleb mõista vaidlustatud määruse 10. põhjendust, kui selles kinnitatakse, et komisjon ja liikmesriigid tegid antud teabest üldkokkuvõtte ning neil oli võimalik teha sellesse parandusi ja muudatusi. Isegi kui viimati nimetatu on osaliselt vale, ei saa sellest tulenevalt määrust tühistada.

2.      Ebapiisav põhjendatus

125. Kohtuasjas Portugal v. komisjon(122) tehtud ettepanekus märkisin ma, et põhjendused „moodustavad akti olemuslik osa”(123) ja et põhjendamiskohustus ei ole üksnes asjaosaliste poolte kaitseks, vaid peab ka andma Euroopa Kohtule tema kohtuliku kontrolli ülesande täielikuks täitmiseks vajalikud andmed.(124) Kohtupraktikas on samuti tuvastatud, et põhjendused peavad selgelt ja ühemõtteliselt ära näitama vaidlustatud eeskirja vastu võtnud institutsiooni kaalutlused, nii et asjaomased isikud võiksid tutvuda võetud meetme põhistustega ning kohus võiks teostada selle üle kontrolli; sellegipoolest ei ole nõutav, et põhjendused sisaldaksid kõiki asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, kuna arvesse tuleb võtta mitte ainult otsuse sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni(125) (punkt 83).

126. Komisjon selgitab vaidlustatud määruses, kuidas ta Kreeka ametiasutuste taotlusel nõustus „fetat” registreerima, kuigi ta oli 16. märtsi 1999. aasta määrusega andnud korralduse selle registrist kustutamiseks (1. ja 5. põhjendus). Seejärel viidatakse liikmesriikidele esitatud küsimustikule, et hinnata selle nimetusega toote tootmist, tarbimist ja tarbijate seas tuntust üldiselt, esitades ja kommenteerides selle sisu (6.–21. põhjendus). Vahetult pärast seda viitab ta teaduskomitee arvamusele, mille lõpuosa ta esitab (22.–32. põhjendus). Seejärel sedastab ta, „et juriidilise, ajaloolise, kultuurilise, poliitilise, sotsiaalse, majandusliku, teadusliku ja tehnilise teabe põhjaliku üldanalüüsi põhjal saab järeldada, et eelkõige ei ole täidetud ükski määruse (EMÜ) nr 2081/92 artiklis 3 nõutud kriteerium, mille alusel otsustatakse, kas nimi on üldnimetus” (33. põhjendus), vaid vastupidi, et „feta” on traditsiooniline muu kui geograafiline nimetus, mis tuleneb teatud üksikasjades looduslike ja inimtegurite koosmõjust selle nimetusega juustu valmistamisel (34.–36. põhjendus). Lõpuks nimetab ta, et tootekirjelduses on esitatud nõutav teave (37. põhjendus), vajadust muuta määrust nr 1107/96 (38. põhjendus) ja järgitavat menetlust (39. põhjendus).

127. Öeldust järeldub, et põhjendatus on piisav. Esitatud arutluskäigu ulatuse või sisuga ei pruugi nõustuda, kuid see kriitika ei tähenda, et esitatud põhjendused ei ole nõuetekohased.

C.      Sisulised väited

128. Kahe sisulise tühistamisväite uurimisel on asjakohane järgida Euroopa Kohtu 16. märtsi 1999. aasta otsuses soovitatud korda, analüüsides esiteks, kas nimetust „feta” võib pidada üldnimetuseks, et seejärel uurida, kas tegemist on traditsioonilise nimetusega.(126)

1.      „Feta” kui üldnimetus

129. Enne õigusnormides nimetuse määratlemiseks kehtestatud tegurite kontrollimist ja nende kohaldamist antud juhul tuleks selgitada, mida tähendab „üldine”.

a)      „Üldnimetus”

130. Üldine on see, mis on ühine mitmele liigile ning vastab ühtlasi tingimustele, mis on omased ühele klassile või kategooriale, mis määravad selle olemuse või omadused. Nii on see näiteks apelsini puhul, mille nimetust kohaldatakse kõikidele seda teistest eristavate teatud vormi-, värvi-, lõhna- või maitseomadustega puuviljadele.(127)

131. Üldine iseloom võib tuleneda väljendist endast – sest see on alati olnud üldine – või selle järkjärgulisest üldistumisest. Tegemist on nimetustega, millel ei ole kunagi olnud individualiseerivat funktsiooni või mis on selle kaotanud ning mis ei võimalda päritolukoha järgi eristamist.

132. Kuigi kohtupraktikas ei määratleta, mida tuleb „üldnimetuse”(128) all mõista, eeldab selle mõiste kasutamine toiduainete puhul, et nende hulka loetakse, nagu ma märkisin kohtuasjas Canadane Cheese Trading ja Kouri tehtud ettepanekus, „üldisesse kultuuri- ja gastronoomiapärandisse kuuluvad [toiduained] mida võib põhimõtteliselt kasutada iga tootja” (punkt 28). Sellega seoses hõlmab see ka märke, mis ei viita valmistamisele teatud paigas ja järelikult toote päritolule, vaid ainult selle omadustele, mis seonduvad asjaoluga, et kasutati väga sarnaseid valmistusmeetodeid.(129)

133. See nimetus hõlmab ka teisi väljendeid, millel oli algul territoriaalne tähendus mis kadus nimetuse üldlevinuks muutumise käigus, mis tähendab, et neid väljendeid ei kasutata enam teatud päritoluga toote iseloomustamiseks nii, et neid ei kasuta üksnes vastavas piirkonnas asuvad ettevõtjad.

134. Nimetuse üldiseks muutumise põhjus on tavaliselt,(130) et mõned nimetuse tekkekohast väljaspool asuvad tootjad hakkavad seda kasutama eraldi või koos paikkonnaga mitteseotud nimetusega − sel juhul kogu protsess aeglustub. Paljudel juhtudel hakatakse nimetust kasutama suure sisserändega piirkondades, kuna mõned töösturid jätkavad tegevust päritoluriigis arendatud tegevusalal, et juurutada seda vastuvõtvas riigis või et vastata oma traditsioonilisi toiduained soovivate äsjasaabunute nõudmisele; mõlemal juhul toimivad nad tahtlikust kavatsusest tootega juba saavutatud mainet ära kasutada. Sedamööda, kuidas geograafiline seos nõrgeneb, toimitakse heauskselt veendumuses, et väljendid tähistavad ainult teatud omadustega toodete klassi. Muutumisprotsess on lõpule jõudnud, kui nimetus kirjeldab liiki ja seda kasutatakse vabalt.

135. Üks teine element, millel on protsessis oma osa, on asjaosaliste passiivsus. Nimetus nõrgeneb eraisikute ja ametiasutuste tegevusetusest selle kuritarvitamise suhtes, samas kui nimetus tugevneb asjakohase reageerimise läbi. Kuid ei tohiks unustada, et kaitsemeetmed vaibuvad nii seaduste vähesuse tõttu, mis alles hiljuti puudusid täielikult, kui ka siseriiklike kohtute ükskõiksuse tõttu.(131)

b)      Piiritluskriteeriumid

136. Alusmäärusega kavandatud süsteem omistab nimetuse üldise iseloomu üle otsustamise pädevuse komisjonile, kes teeb otsuse esitatud menetluse korras, olles ära kuulanud teaduskomitee arvamuse. Samuti on see vähemal määral nõukogu ülesanne, arvestades, nagu mainitud, et ta on artikli 3 lõike 3 alusel kohustatud koostama kõnealuse klassi põllumajandustoodete või toiduainete nimetuste loetelu.

137. See korraldus ei takista hilisemat täielikku kohtulikku kontrolli otsuse seaduslikkuse üle. Ei ole mõeldud, et Euroopa Kohus asendab nimetatud institutsiooni ja analüüsib võimalikke õigusväliseid põhjuseid, mis on võimaldanud nimetuse registreerimist, vaid et ta kontrollib, kas registreerimine on õigusega kooskõlas.(132)

138. Probleemi tekitab see, et tegemist on määratlemata õigusmõistega, mida täpsustatakse iga juhtumi puhul eraldi, ja et päritolunimetuse registreerimine, kuivõrd nimetus kajastab kaubale vastavat „ajaloolist, kultuurilist, juriidilist ja majanduslikku tegelikkust”(133), on seda raskem, mida populaarsemaks nimetust peetakse ja mida sagedamini seda kasutatakse.

139. Alusmääruses tunnistatakse, et enamjaolt on nimetuse piiritlemine raske ja keeruline. Selle lihtsustamiseks näeb määrus ette kaks meetodit: üldnimetuste loetelu koostamine (artikli 3 lõige 3) ja hindamisel aluseks võetavate tegurite nimetamine (sama artikli lõige 1).(134)

140. Nagu varem vihjati, ei ole ikka veel jõutud kokkuleppele selliste nimetuste loetelu vastuvõtmiseks, mida ei saa registreerida, sest need on muutunud üldnimetusteks,(135) mis näitab selle ülesande keerulisust, mistõttu tuntakse erilist huvi teise eristamismehhanismi vastu, mille olemasolu juba tõestab, et „üldnimetust” ei saa määratleda „erinimetusega” vastandamise teel.(136)

141. Lisaks tuleb selliseks määratlemiseks hinnata „kõiki tegureid”, arvestades „eelkõige” kolme: olukorda liikmesriigis, kust nimetus pärineb, ning tarbimispiirkondades, olukorda teistes liikmesriikides ja asjakohaseid riigi või ühenduse õigusakte. Seega ei välistata teiste kriteeriumide hindamist.

i)      Olukord liikmesriigis, kust nimetus pärineb, ning tarbimispiirkondades

142. See hõlmab kahte erinevat komponenti: toiduaine positsioon selle tekkekohas ja tarbimiskohas, ilma et need kaks piirkonda peaks kattuma.

–       Olukord päritoluriigis

143. Eespool viidatud kohtuotsuses Exportur rõhutati selle kriteeriumi olulisust, täpsustades, et märgi kaitse laieneb ühenduse teise riigi territooriumile ainult sel määral, kuivõrd see on jätkuvalt seaduslik päritoluriigis. Kuid olukorra hindamiseks tuleb lisaks kaitsesätetele kaaluda teisi komponente, näiteks tootmise ja tarbimise maht, elanike arvamus ja huvi toote vastu.

144. Toimikust ilmneb, et kreeklased arvavad üksmeelselt, et „feta” tähistab teatud kindlast piimast erilise tootmisprotsessi teel valmistatud nende oma traditsioonilist toiduainet. Samale veendumusele jõuab, kui arvestada komisjoni andmeid.

145. Hagejad ei eita neid asjaolusid, kuid nad rõhutavad veel teisi tegureid, millel on kahtlemata eriline tähtsus, sest tegemist ei ole teatud nimetuste kaitse laiendamisega ühest riigist teise, vaid eesmärgiga pakkuda ühist õiguslikku kaitset kõikides liikmesriikides.

–       Olukord tarbimispiirkondades

146. Näib loogiline märkida, et isegi kui alguses asub kauba klientuur selle valmistamise kohas, laieneb see tavaliselt hiljem teistesse paikadesse ning esialgne kohaga samastamine kaob. Sageli saab mõnda asja osta väga erinevatest kohtadest, mis ei ühti selle tootmis- või päritolukohtadega. Siit tulebki sümboli taju olulisus toote üldleviku hindamisel nendes paikades.

147. Väljend „tarbimispiirkond” viitab tarbijatele. Õigusteoorias on välja toodud osaliste arvamuse olulisus nimetuse juriidilisel määratlemisel,(137) sest nemad väljendavad lõplikult toote tähtsust turul. Sellegipoolest arutatakse antud juhul enne tarbijate kaitset eelkõige asutamislepingus tunnustatud tööstus- ja kaubandusomandi õiguste kaitset.

148. Kõigepealt näib, et arvesse tuleb võtta ainult ühenduse piirkondi. „Feta” kohta on väidetud, et seda valmistatakse ja tarbitakse ka Balkanimaades. Kuna alusmääruse artikkel 3 kohustab arvestama „kõiki” määratlemist mõjutavaid tegureid, võib praegu piirduda olukorra hindamisega ühenduse territooriumil, jättes olukorra hindamise teistes riikides pärastiseks.

149. Teiselt poolt tuleb piirkondade hulka, kus juustu ostetakse, lisada päritolupiirkonnad, kui need on kokkulangevad, nagu antud juhul. Siit tulenevalt ei saa jätta arvestamata Kreeka kodanike arvamust, kelle seas on juustul eriti hea maine, mis aitab ettevõtjatel säilitada väga suurt klientuuri.

150. Niisugusest mitmetahulisest vaatepunktist lähtuvalt samastavad selle riigi tarbijad „fetat” rahvustootega ja suur osa ülejäänud riikide tarbijatest seostab seda juustu Kreekaga, kuivõrd märgistusel on otsesed või kaudsed viited Kreeka kultuurile, isegi kui erandlikult leidub silte, raamatuid, ajakirju või muid neutraalseid tunnistusi, mis seda seost ei sisalda.

ii)    Olukord teistes ühenduse riikides

151. Toote tarbimine kõikides kohtades ei ole nõutav, mistõttu on see tegur kohaldatav kahes valdkonnas: ühelt poolt üldine olukord nimetust taotlevast riigist erinevates riikides ja teiselt poolt riikides, kus seda toiduainet samuti valmistatakse.

–       Üldine olukord ülejäänud riikides

152. Esimeses nimetatud valdkonnas jääb Eurobaromeetri andmete ja komisjoni saadetud küsimustiku tulemuste järgi mulje, et sarnaselt tarbimispiirkonnas toimuvaga, seostavad väljendit „feta” tundvates piirkondades kodanikud ja eri väljaanded seda Kreeka kultuuriga. Nii ei ole see Taanis ja Saksamaal ega ka Prantsusmaal (kuigi vähemal määral), mis on seletatav sellega, et nendes piirkondades toodetakse juustu suures koguses – aspekt, mida tuleb uurida alljärgnevalt.

153. Peale selle tuleb rõhutada ühte aspekti: iga viies küsitletu tunneb nimetust; kui nimetus oleks muutunud üldnimetuseks, kas siis ei tunneks seda rohkem küsitletuid? Tuleks meenutada, et tegemist on tööstus- ja kaubandusomandi õiguste kaitsega kogu ühenduses, mitte ainult seal, kus seda juustu praegu valmistatakse ja tarbitakse, sest tõenäoliselt tulevikus selle ostmine levib. Teisisõnu, väljend peab olema levinud paljudes ühiskondades, mitte piirduma territoriaalselt selle kaubanduslikust kasutamisest huvitatud paikadega.

–       Olukord juustu tootvates riikides

154. Selles teises valdkonnas märgiti Feta kohtuotsuses vajadust uurida, kas on teisi kaupu, mida turustatakse sama nimetusega päritoluriigist erinevates liikmesriikides (punkt 96).

155. Euroopa Kohus tugines selleks alusmääruse artikli 7 lõike 4 teisele taandele, milles nimetatakse seda asjaolu registreerimisest keeldumise ühe põhjusena. Kuid niisuguse sätte kohaldamine on ette nähtud tavalise menetluse korras registreerimise puhul,(138) antud juhul on aga tegemist siseriiklike eeskirjadega juba kaitstud nimetusega, millele taotletakse ühenduse kaitset lihtsustatud korras. Need on seega erinevad olukorrad.

156. Eelnevast lähtudes leian, et selles kohtuotsuses väljendatud seisukoht on rõhutada ühte olukorda – teistel territooriumidel olevat olukorda – mitte sellele teiste suhtes esmasuse andmiseks, vaid selle alahindamise vältimiseks, nagu oli komisjon esialgu teinud. Sellepärast tuleb toonitada kohtuotsuses väljendatud mõtet, sest muidu nõustutaks pikemalt mõtlemata tegevusetuse teooriaga, mis näitab vähest mõistvust paljude ettevõtjate juriidilise kaitsetuse suhtes enne kõnealuse õigusnormi jõustumist, mis asetas nad tõsisesse ohtu, lubades üldlevinuks muutumise protsessi pelgalt seetõttu, et kolmandad isikud väärkasutavad nimetust ilma loata. See oleks vastuolus varasema kohtupraktikaga, sest juba viidatud kohtuotsuses SMW Winzersekt veinide nimetuste kaitse kohta peeti päritolunimetuste eesmärgi saavutamiseks peamiseks, „[…] et tootja ei saaks omaenda toote jaoks ära kasutada teise piirkonna tootjate teenitud head mainet sarnase toote jaoks […]”, ning et „[…] lõpptarbija saaks nii täpset teavet, kui on asjaomaste toodete hindamiseks vajalik”. Lõpuks kahjustaks nimetatud tegurile suurema tähtsuse omistamine neid kaupu, mis levivad oma dünaamilisuse tõttu varsti pärast teatud turule ilmumist kaubanduses teistesse paikadesse, sest konkurendid teevad neid tänapäeva tehnoloogia võimalustega järele ja kasutavad sama nimetust.

157. Ühesõnaga tuleb sama nimetusega kaupade seadusliku esinemise nimetamist tõlgendada vastavalt sätestatud kaitsesüsteemile. See üldine seisukohavõtt tähendab ainult, et juhtudel, nagu praegu vaatluse all olev, ei või eirata teistes liikmesriikides valitsevat olukorda. Mingil juhul ei piisa üksnes sellest alusmääruse artikli 17 alusel esitatud registreerimistaotluse rahuldamata jätmiseks.

158. Arutelus niisugusele asjaolule keskendudes täheldatakse, et nimetuse „feta” all valmistatakse juustu eelkõige Taanis, Saksamaal ja Prantsusmaal, ilma et kasutataks sama liiki piima või valmistusmeetodeid, mida kasutatakse Kreekas.

159. Selle viimase aspekti suhtes tuleks anda terviklik ülevaade kohtuasjas Canadane Cheese Trading ja Kouri tehtud ettepaneku punktidest 61 ja 62:

a)      ühte või teist liiki piima kasutamine tähendab, et kuna lamba- või kitsepiimal on lehmapiimast erinevad keemilised ja organoleptilised omadused, siis tulemuses täheldatakse järgmisi erinevusi:

–      lambapiima kasutamisel on toiduaine puhast valget värvi, samas kui teisel juhul on see kollakasvalget värvi, mida saab varjata üksnes keemiliste ainetega.

–      lambapiim annab juustule rasvase, soolase ja kergelt hapuka maitse ning tugeva aroomi, mis lehmapiimast valmistatud juustul, mis on mahedam, puudub.

–      lehmapiima kasutamisel on juustus vähem auke kui lambapiima kasutamisel, sest soolvesi ei avalda mõlema puhul sama toimet.

b)      Isegi kui ultrafiltratsiooniga valmib juust kiiremini, sest vadak eemaldatakse enne kalgendamist, ei näi erineval valmistusviisil olevat märkimisväärne mõju.

iii) Asjakohased siseriiklikud või ühenduse õigusaktid

160. Alusmäärus nõuab liikmesriikides ja ühenduses kehtivate õigusaktide arvessevõtmist.

–       Siseriiklikud õigusnormid

161. Siseriiklikele õigusaktidele viitamise eesmärk on kontrollida, kas nimetus on päritoluriigis ja teistes riikides kaitstud, olenemata sellest, kui suur on selle pealt teenitav käive. Siin tuleks meenutada juba eespool nimetatud aspekti: enne ühenduse õigusnormi vastuvõtmist ei olnud enamikes riikides geograafiliste nimetuste kaitse seaduslikke struktuure, mis muudab selle teguri tähtsuse teatud viisil suhteliseks.

162. Selles osas piirduti Kreeka 1980-ndate aastate õigusnormides märgi traditsioonilise, mitu sajandit vana kirjaviisi sätestamisega, reguleerides „feta” valmistamise ja turustamise.

163. Selle toiduaine kohta on eeskirjad vastu võetud ka Taanis – Madalmaades kehtisid need mõnda aega –, kuigi ei kehtestatud piiranguid kaubandusele, sest oleks vastuoluline kaitsta nimetust, mida peetakse üldnimetuseks.

164. Samuti tuleb märkida, et Austria reserveeris selle nimetuse juba viidatud 20. juunil 1972. aastal sõlmitud kahepoolse kokkuleppe alusel Kreekast pärit juustule.

–       Ühenduse õigusaktid

165. Selles valdkonnas on nimetuse üldlevinuks muutumise hindamise elementidena kasutatatud nii ühise tollitariifistiku kombineeritud nomenklatuuri kui eksporditoetusi käsitlevaid määrusi.

166. Kuid arvestades nende elementidega taotletavat eesmärki, ei saa neid kasutada tööstusomandi õigusi piiritleva kriteeriumina.(139) Sama kehtib ühise põllumajanduspoliitika raames teatud hindade toetamiseks vastu võetud õigusnormide kohta. Selliste õigusnormide vastuvõtmisel ja kohaldamisel ei hinnata, kas adressaat kasutab konkreetset nimetust seaduslikult. Neid tuleks pidada kõige enam suunavateks, mitte mingil juhul määravaks.

167. Võib tuua ühe näite kombineeritud nomenklatuuri range kohaldamise mõjude kohta.(140)Mozartkugeln on tuntud Austria martsipani- ja pähklimaiustus piimašokolaadis. Kui seda pidada šokolaaditooteks, isegi kui see sisaldab viimast minimaalsel määral, jääks see alusmääruse kohaldamisalast välja, kuna see ei ole asutamislepingu I lisas ette nähtud; kui seda tunnistada koogiks, kuuluks see nimetatud määruse I lisa loetellu, isegi kui see sisaldab teatud osakaalus šokolaadi.

iv)    Muud tegurid

168. Tuleb meelde tuletada kohustust hinnata „kõiki asjakohaseid tegureid”. Õigusteoorias on mõnda nimetatud: nimetuse kasutamine teatmeteostes, nagu sõnaraamatutes, reisiteatmikes või restoranijuhtides;(141) käive määratletud territooriumil või sellest väljaspool või territooriumil, millega põhimõtteliselt nimetus seondub;(142) üldnimetusena klassifitseerimine rahvusvahelises lepingus, mille on ratifitseerinud vähemalt üks liikmesriik.(143)

169. Antud juhul võib rõhutada kahte tegurit: olukord ühendusevälistes piirkondades ja ajaline element.

–       Olukord kolmandates riikides

170. Väljaspool ühendust asuvates piirkondades toimuvat tuleb arvestada alusmääruse artikli 3 lõikes 1 märgitud „tarbimispiirkondade” ning artikli 12 alusel, mis näeb ette määruse kohaldamise „kolmandast riigist pärit põllumajandustoote või toiduaine suhtes” tingimusel, et täidetakse teatud tingimusi.

171. Käesolevas tühistamishagis ei eitata, et Euroopa teistes piirkondades valmistatakse „fetaga” sarnaseid soolvees säilitatavaid toorjuustusid, nagu näiteks Bulgaarias. Samuti toodetakse sarnast liiki juustusid Iraanis ja Saudi Araabias lambapiimast ning Ühendriikides ja Uus-Meremaal, kus kasutatakse tavaliselt lehmapiima.(144)

172. Seega saab nendes riikides esinevat arusaama kasutada mõiste õige piiritlemise parameetrina, kuigi selle mõju ei saa liialdada mängus oleva kaitse eesmärgi suhtes, ilma et see piiraks nimetuse levikut territoriaalselt rahvusvaheliste lepingute kaudu, nagu toimub teiste nimetustega.(145)

–       Ajaline olukord

173. Isegi kui olukord taotluse esitanud liikmesriigis näib viitavat praegusele olukorrale, mõjutab möödunud aja mälu inimeste taju nimetuse üldnimetuseks muutumisest peamiselt selleks, et määratleda, kas nimetus on alati olnud üldnimetus. Ajalooline perspektiiv on selles asjas väga tähtis.

174. Meenutades kohtuasjas Canadane Cheese Trading ja Kouri tehtud ettepanekus öeldut, tuleks rõhutada, et nimetus „feta” on Itaalia päritolu ja tuleb sõnast fetta, mis tähendab lõiku, ümarat viilu või seibi. See tuli Kreekasse Veneetsia mõjul ja seda hakati kasutama XIX sajandil suures osas selles riigis ja teistes Balkanimaade piirkondades ammustest aegadest peale valmistatava traditsioonilise soolvees säilitatava toorjuustu nimetamiseks.

Homerose „Odüsseias” jutustatakse, et Polyphemos „kükikil istudes lüpsis uted ja määgivad kitsed, kõik tehes korrast; alla ka sai iga utt oma voona. Valgest piimast ta siis kohe laskis kupata poole, sest surus juustugi ning põimvakkades kõrvale tõstis […]”(146). Nii valmistas kükloop Polyphemos juustusid, mille Odüsseus ja tema mehed leidsid kükloobi koopast. Ei ole imestada, et Polyphemos ei osanud sel traditsiooniliselt tänapäeva Kreekas kasutatavale valmistusviisile nii lähedasel viisil juustu valmistades aimatagi juriidilisi probleeme, mida tekitab selle toote vaba ringlus kaubanduses XX sajandi lõpul, mitte üksnes seetõttu, et on võimatu ette näha 27 sajandi pärast esinevat probleemirägastikku kaitstud nimetuse asjus, vaid ka tema enda olemuse tõttu, sest kükloobid näivad igasugusest õigluse ja seaduse ideest väga kaugete olenditena.(147) Samuti vihjatakse „Odüsseias” sellele, kuidas Pandareose muistsetel aegadel „viis ära nõnda ju torm Pandareose tütred, surmasid taevased neil isa ning ema, orbudeks jäid nad majja üksinda” ja kuidas „juustu ja mett Aphrodite ju tõi ning head punaveini”(148).

Homerose teises eeposes „Ilias” on näha juustu tähtsust VIII sajandi e.m.a. Kreekas(149).

„Feta” saadakse lambapiimast või lamba- ja kitsepiima segust loomuliku nõrutamise teel ilma surveta. Kreeka ametiasutused reguleerisid selle tootmise alles 1988. aastal, kui sellest oli juba tekkinud arvukalt kohalikke või piirkondlikke sorte (ettepaneku punktid 14–16).

175. Tehniliste spetsifikatsioonide puudumine rahvusvahelisel tasandil võimaldas eri riikides erinevate, kaasaegsemate ja konkurentsivõimelisemate tootmisviiside arengut, mis oli esialgu suunatud kreeklastest immigrantide nõudluse rahuldamisele – nagu Saksamaa ja Prantsusmaa esindajad kohtuistungil tunnistasid. XX sajandi teisel poolel hakatakse Taanis, Saksamaal ja Madalmaades valmistama lehmapiimast tööstuslikul ultrafiltratsiooni meetodil juustu, mida turustatakse sama nimetusega. Prantsusmaal valmistatakse sama nimetusega lehmapiimast juustu ja mõnedes kohtades, nagu Korsika saarel või mõnedes Keskmassiivi piirkondades lambapiimast juustu – neis viimastes piirkondades nimelt kasutamata piimakoguste äratarvitamiseks Roquefort’i tootmisel (nimetatud ettepaneku punkt 17).

176. Miks otsustavad need kaupmehed nimetada „fetaks” soolvees säilitatavat toorjuustu, mis on toodetud lehmapiimast? Kahtlemata selleks, et anda tootele nimetus, mis tähendaks midagi tarbijatele. Ühesõnaga, nagu kinnitas komisjon kohtuistungil, otsiti nimetust, mis suurendaks läbimüüki.(150)

c)      Kriteeriumide ja tagajärgede hindamine

177. Alusmääruses ei koostata märgi üldnimetuseks muutumise üle otsustamiseks asjakohaste tingimuste pingerida, mistõttu tekib kahtlus, kas mõni neist on teistest tähtsam.

178. Korduvalt nimetatud kohtuotsuses Exportur, mis tehti enne selle määruse jõustumist, kalduti omistama suuremat kaalu olukorrale päritolukohas, seda seisukohta pooldasin ka kohtuasjas Canadane Cheese Trading ja Kouri tehtud ettepanekus.(151)

179. Juba kommenteeritud Feta kohtuotsuses seda kohtupraktikat siiski muudeti, et mitte alahinnata ühtegi selles sättes(152) sõnaselgelt nimetatud tegurit, eelkõige olukorda teistes liikmesriikides. Nii ei ole seega ükski tegur teistest olulisem ja hinnata tuleb kõiki, kusjuures arvestada võib veel teisi; ja miski ei takista, et selles hindamises omistatakse põhjendatult suurt tähtsust mõnele tegurile, arvestades, et nende otstarve määratlemata õigusmõiste piiritlemise vahendina sõltub sellest, mil määral on nende abil võimalik kõnealust eesmärki saavutada.

180. Sellises mõttekäigus ilmneb kahtlus, kas sõna „feta” on muutunud nii, et selle tähendus on laienenud tervele juustuliigile ning juustu päritolu, valmistamisviisi ja koostist üldistatakse.

181. Lisaks iga teguri eraldi analüüsimisele tuleb neid tingimata hinnata tervikuna, mis hõlmab:

–        kõiki kaudseid ja vahetuid taustelemente, sest mõnikord nagu antud juhul omandab ajalooline perspektiiv põhitähtsuse.

–        poolte faktilisi ja juriidilisi väiteid ning vaidlustatud registreerimise menetluses esitatud tõendeid.

–        teaduskomitee arvamust, mille on koostanud kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid (varem viidatud otsuse artikkel 3).(153)

–        omal ajal läbi viidud arvamusküsitlust ja komisjoni esitatud küsimustikule antud vastuseid.(154)

182. Kõik need elemendid veenavad, et ühenduse tasandil ei ole nimetus muutunud üldnimetuseks – samuti mitte Kreekas, nagu ma väitsin eespool viidatud ettepanekus kohtuasjale Canadane Cheese Trading ja Kouri –, sest nimetust „feta” seostatakse lahutamatult konkreetse toiduainega: juustuga, mida valmistatakse selle riigi ulatuslikul alal lambapiimast või lamba- ja kitsepiima segust loomulikul ja käsitöönduslikul valmistusviisil, surveta nõrutamise teel.

183. Nimetuse monopoli eitamine, kaasa arvatud juhtudel, kus samade omadustega kaupa võib valmistada teises kohas, tähendab leiutaja ilmajätmist patendiõigusest, kuna teine isik saavutab midagi sarnast pärast leiutise registreerimist.(155)

2.      „Feta” kui traditsiooniline nimetus

184. Kui Euroopa Kohus nõustub eespool esitatud arutluskäiguga ja välistab nimetuse üldise iseloomu, tuleb järgida alusmääruse artikli 2 lõiget 3, millega on lubatud, et päritolunimetustena käsitatakse ka „teatavaid traditsioonilisi geograafilisi või mittegeograafilisi nimetusi, mis tähistavad teatavast piirkonnast või konkreetsest kohast pärit põllumajandustoodet või toiduainet ja vastavad lõike 2 punkti a teises taandes osutatud tingimustele”.

185. „Feta” ei vihja otseselt ühelegi konkreetsele kohale, mistõttu on vaja tõestada, kas see vastab geograafiliste tähiste suhtes kehtestatud nõuetele, nimelt: kas see on traditsiooniline nimetus, kas see tähistab teatud piirkonnast või paigast pärit toiduainet, kas selle kvaliteet või omadused tulenevad põhiliselt või eranditult geograafilisest keskkonnast, ning kas seda toodetakse, töödeldakse ja valmistatakse lõpptulemuse saamiseks selgelt piiritletud piirkonnas.

a)      Nimetuse traditsioonilisus

186. Traditsioon kujutab endast teadmiste, teooriate, lugude, riituste või tavade edasiandmist põlvest põlve. Traditsioonilisteks peetakse mineviku mõtetest, eeskirjadest või tavadest juhinduvat toimimist.

187. Nimetuse läbi aegade tajumise kohta esitatud põhjendustest lähtuvalt ei ole kahtlust, et nimetusel „feta” on selle viidatud määruse alusel „traditsiooniliseks” pidamiseks vajalikud omadused. Kuid ainult sellest hinnangust nimetuse registreerimiseks ei piisa. Täidetud peavad olema teised sätestatud nõudmised.

b)      Teatud territoriaalsetest piirkondadest pärit toiduaine tähistamine

188. Nagu ma kohtuasjas Canadane Cheese Trading ja Kouri tehtud ettepanekus kinnistasin, samamoodi, nagu nimetused grappa, ouzo või cava meenutavad kaudselt teatud piirkonnaga seonduvat Itaalia, Kreeka või Hispaania päritolu, ilma et need sisaldaks vastavat kohanime, seondub nimetus „feta” Kreekas valmistatud juustuga, kuigi sõna fetta tuleb etümoloogiliselt itaalia keelest (punkt 73).

189. Tekib probleem, sest päritolu seostatakse „piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetusega” (alusmääruse artikli 2 lõige 2), samas kui siin on tegemist „teatavast piirkonnast või konkreetsest kohast” pärit vilja või toiduainega – märkigem, et ei öelda „eranditult pärit” – (sama määruse artikli 2 lõige 3), sest „feta” seondub Kreeka suure osaga, nii ajalooliselt kui ka praeguses tegelikkuses.(156)

190. Pakun selle probleemi lahendamiseks välja mõned mõtted:

a)      Nimetatud artikli lõiget 2 kohaldatakse otsestele nimetustele, mistõttu on nõutav seos piirkonnaga, mis võib erandjuhtudel hõlmata kogu riiki. Seevastu lõikes 3 reguleeritakse kaudseid nimetusi, mis seostavad toodet ja mitte grammatilist terminit geograafilise piirkonnaga. Seega käivad need kaks lõiku erinevate olukordade kohta.

b)      Oleks vastuoluline seostada territoriaalselt piiritletud paika traditsioonilise nimetusega, kui säte ise ei viita seosele kohaga ja seda seost enamjaolt ei ole.

c)      Lõikes 3 ei nimetata „riiki”, millest hagejad järeldavad, et ei ole võimalik, et traditsiooniline nimetus oleks sellise ulatusega. Saab aga ka teisiti tõlgendada: märke puudumine tähendab, et territoriaalset ülempiiri ei ole. Vastupidine võib takistada, et mitme riigi või koguni kahe või enamate riikide alasid peetakse „piirkonnaks”.(157) Oluline on, et toiduaine, mitte selle nimetus, seondub piiritletud alaga, mis välistab, et piirkond on määratlemata.

d)      Lõpuks näib, et ollakse üksmeelel selle suhtes, et ühenduse seadusandja kasutatud mõiste „piirkond” ei ühti selle mõiste haldusliku tähendusega.(158)

191. Sellest arutluskäigust lähtuvalt tuleks tõdeda, et „feta” kui laialt, kuid siiski konkreetselt territooriumilt pärit juustu nimetus, vastab nimetatud tingimusele. Selle päritoluala ulatus ei ole asjassepuutuv, määrav on, et tootel on eripära, mis seda teistest eristab.

192. See väide ei ole vastuolus eespool viidatud CMA kohtuotsuse seisukohaga, mille punktis 27 väljendati, olles meenutanud, et kohtuotsuses Exportur tunnistati, et geograafiliste nimetuste kaitse „võib teatud tingimustel olla asutamislepingu artikli 36 tähenduses tööstus- ja kaubandusomandi kaitse osa”, ja leiti seejärel, et korda, mille kohaselt Saksamaa oli andnud tema territooriumil toodetud ja teatud kindlatele nõuetele vastavatele toodetele kvaliteedimärgi, ei või pidada geograafiliseks tähiseks, mis on asutamislepingu artikli 36 alusel õigustatud. Sellest kohtupraktika kontekstist ei ilmne siiski, et oleks võimatu, et päritolunimetus hõlmab kogu riiki; lisaks on käesolevas kohtuasjas arutataval traditsioonilisel nimetusel CMA kohtuotsuses vaidlustatud nimetusest erinev eripära.

c)      „Feta” kvaliteedi või omaduste põhjus ning selle tootmise, töötlemise ja valmistamise territoriaalne piiritlemine.

193. Traditsiooniliste nimetuste puhul nõuab alusmääruse artikli 2 lõige 3 sama määruse artikli 2 lõike 2 punkti a teisele taandele viidates, et toote kvaliteet või omadused tuleneksid valdavalt või eranditult teatavast geograafilisest piirkonnast koos selle looduslike ja inimfaktoritega, ning et selle tootmine, töötlemine ja valmistamine toimuks määratletud piirkonnas. See nõue tuleb vajadusest, et kaubal oleks päritoluterritooriumiga määratletud seos, nagu on täpsustatud tsiteeritud taande kahes punktis.

i)      Geograafilisest piirkonnast tulenev kvaliteet

194. Kui nõustuda, et „feta” tähistab kindlas kohas toodetud juustu, tuleb veel tõendada nende tingimuste täitmist „feta” kvaliteedi ja omaduste suhtes.

195. Käesolevas menetluses nimetatakse eripära põhjustajateks valmistamispiirkonna kliimat, taimestiku rikkust ja mitmekesisust, valmistamisel kasutatavat piima, mida saadakse sügavalt juurdunud tavade järgi kasvatatud lammastelt ja kitsedelt, ühes asjaoluga, et juustu valmistavad kogenud käsitöömeistrid looduslikul, surveta nõrutamismeetodil.

196. Toote eripära sõltuvust nendest elementidest tuleb hinnata koos kõigi nende teguritega, tuues välja nende omavahelise seose üldise mulje saamiseks.(159)

197. Järelikult tulenevad „feta” juustu kvaliteet ja omadused hagejate arvates Kreeka oludest, kus seda valmistatakse, sest on tõendatud põhiline seos ühelt poolt juustu värvi, tekstuuri, maitse, koostise ja sisuliste omaduste ning teiselt poolt selle tekkekoha loodusliku keskkonna, seda toetava kultuuri ja Kreekas järgitava traditsioonilise valmistusviisi vahel.

198. Seda väidet ei kummuta asjaolu, et Kreeka eri piirkondadest pärit juustude vahel on erinevusi, ega ühtsuse puudumine muudes aspektides, nagu karjamaade pinnavormid või kvaliteet, sest valdavad on ühised aspektid ja peamised tekitajad on ühtelangevad. Hagejate kritiseeritud piiritlemine ühtib nimelt selle ideega, sest peale Lesbose maakonna(160) on Kreeka Vabariigi saarte ala välja jäetud. Selles suhtes võib täheldada, et Traakia või Thessalia lambad ja kitsed on omavahel väga sarnased, seevastu erinevad need suuresti Šoti, Prantsuse või Hispaania omadest; umbes sama on lugu söödaga, millega loomi toidetakse, mägede ja karjamaadega, kus loomi kasvatatakse, kliima ja selle toote tekkimist mõjutavate ülejäänud tingimustega. Tahaksin taas viidata Italo Calvino romaanile „Palomar”, milles jutustatakse meisterlikult peategelase kogemusest ühes Pariisi poes: „[…] iga juustu taga on erinevat rohelist tooni karjamaa erineva taeva all: Normandia loodetes igal õhtul ladestunud soolaga pikitud heinamaad; päikesest ja tuulest lõhnavad Provence’i heinamaad; seal on igasuguseid kariloomi lautades ja laudikutes; on sajandeid edasi kantud meistrisaladusi. See pood on muuseum: seda külastades tunneb härra Palomar nagu Louvre’is iga väljapandud eseme taga selle vormi valanud tsivilisatsiooni kohalolu”(161).

ii)    Tootmine, töötlemine ja valmistamine määratletud piirkonnas

199. Nõue, et toiduaine valmistamise protsess peab tervikuna toimuma määratletud piirkonnas, ei laiene tootele antavale nimetusele, millel ei pruugi olla mõttelist seost geograafilise piirkonnaga.

200. Püütakse vältida, et valmistusjärkude osadeks jaotamisel või nende seostamisel määratlemata paikadega nõrgeneb kauba seos keskkonnaga.

201. „Feta” puhul ei ole selle nõude täitmises suuri kahtlusi, sest see on kehtestatud Kreeka õigusnormidega, kuigi teatud kohandustega juhtudel, kui piirkond, kus juustu valmistatakse, on ulatuslikum kui tooraine saamiseks piiritletud ala. Tuleb märkida, et kasutatava piima päritolupiirkonda on piiratud, et piim peab tulema pärismaistelt loomatõugudelt, keda kasvatatakse traditsioonilistel meetoditel ja toidetakse lubatud piirkondadest pärit söödaga. Kuid see eraldamine ei ole eriti oluline, kui arvestada, et alusmäärus ei nõua territooriumi täielikult kindlaksmääramist, võimaldades ühise keskpunktiga ringidena korraldatud piiritlemist tingimusel, et need on täpselt määratletud.

202. Märgitud piirkonna suurus ei näi määravana, sest miski ei takista, et see hõlmaks kogu Kreeka poolsaare pinda, isegi kui sellega kaasneks tootes teatud mitmekesisus; põhiline on see, et erinevad valmistusjärgud toimuvad täpselt piiritletud alal, mida on käesolevas asjas tõestatud.

d)      Tagajärjed

203. Eelnevates punktides tehtud analüüs kinnitab vaidlustatud määruse juriidilist õigsust sõna „feta” määratlemisel nimetusena, mis tähistab olulisest Kreeka osast pärit juustu, mille kvaliteet või omadused tulenevad valdavalt või eranditult geograafilisest keskkonnast, ja mille tootmine, töötlemine ja valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas.

204. Territooriumi ulatusest tingitult on „fetat” olemas mitut sorti, kuid kõikidele on ühine sisuline ühtsus nende eripära rõhutavate ühiste elementide tõttu.

205. Esitatud põhjendustest tuleneb, et nimetus „feta” ei ole üldnimetus, kuna see vastab nõuetele selle samastamiseks traditsioonilise nimetuse päritolunimetusega, mis väärib tööstus- ja kaubandusomandi avaldusena kaitset kogu ühenduse territooriumil. Järelikult tuleb käesolevas menetluses esitatud tühistamisväited tagasi lükata ja kinnitada vaidlustatud sätete kehtivust.

VI.    Kohtukulud

206. Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on hagejad kohtuvaidluse kaotanud ja kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb hagejate kohtukulud jätta nende endi kanda ning neilt tuleb välja mõista nimetatud institutsiooni kohtukulud. Sama sätte lõike 4 kohaselt kannavad menetlusse astujana kohtuvaidluses osalenud liikmesriigid oma kohtukulud ise.

VII. Ettepanek

207. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

1)         jätta komisjoni 14. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1829/2002, millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1107/96 lisa seoses nimetusega „feta”, tühistamiseks esitatud Saksamaa Liitvabariigi ja Taani Kuningriigi hagid rahuldamata;

2)         jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud;

3)         jätta Prantsuse Vabariigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Kreeka Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.

1 – Algkeel: hispaania.

2 – 8. augusti 1997. aasta määrus kohtuasjas C‑317/95: Canadane Cheese Trading ja Kouri (EKL 1997, lk I‑4681).

3 – 16. märtsi 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑289/96, C‑293/96 ja C‑299/96: Taani, Saksamaa ja Prantsusmaa v. komisjon, tuntud kui Feta kohtuotsus (EKL 1999, lk I‑1541).

4 – 14. oktoobri 2002. aasta määrus, millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1107/96 lisa seoses nimetusega „feta” (EÜT L 277, lk 10; ELT eriväljaanne 3/27, lk 195).

5 – Piibel, Esimene Kuningate raamat, 5–7. Piiblis kirjeldatakse ka mõningaid tuntud kvaliteediga tooteid, mis tuuakse esile nende geograafilise päritolu järgi, nagu Baasani härjad, Jordani oru põhjapiirkond, kus kasvatati eriti tugevaid ja raevukaid isendeid (Psalmid, 22, 13); Tarsise lehthõbe ja Uufase kuld (Jeremija Nutulaulud 10, 9); ja Een-Gedi viinapuud (Saalomoni Ülemlaul, 1, 14).

6 – Harte Bavendamm, H., „Geographical Indications and Trademarks: Harmony or Conflict”, Symposium on the International Protection of Geographical Indications, Somerset West, South Africa, September 1 ja 2, OMPI, Genf, 1999, lk 59.

7 – Cortés Martín, J.M. kogutud viited, La protección de las indicaciones geográficas en el comercio internacional y comunitario, Ministerio de Agricultura, Pesca y Alimentación, Madrid, 2003, lk 25 ja 26.

8 – Vergilius, Aeneis, tlk Ants Oras, Tallinn, Hortus Litterarum, 1992. Dodona oli paikkond Ípeiroses, kus asus Zeusi oraakel; seal valmistati kausse, mida kasutati selgeltnägemiseks, tõlgendades müra, mida need tekitasid iileksi okstele riputatuna, kui tuul neid liigutas (III raamat, 465. värss, lk 110).

9 – Ibidem, III raamat, 484. värss, lk 111.

10 – „Teda, kes ei oska vahet teha Tüürose purpuril või Aquinumi kinaverpunast imavatel nahkadel, ei varitse lähim ja kindlam oht kui mitte osata eristada tõelist valest”, Horatius, X epistel; XVII, I Ood, XXI ja XXIX. 6, tsiteerinud Plaisant M., ja Jacq, F., Traité de noms et appellations d´origine, Librairies Techniques, Paris, 1974, lk 1.

11 – Kuigi on võimalik, et Roomas leidus ilminguid suhtelisest kaitsest Lex Cornelia de Falsis’e kaudu, mis kaitses kaupmeest tema tunnusmärgi ebaseadusliku omandamise vastu actio iniarium või actio doli teel. Vt Franceschelli, R., Trattado di Diritto Industriale, Giuffrè, Milano, 1973, lk 77 jj.

12 – Ferragio, G. M., „Denominazione di origine, indicazione di provinienza e d´intorni”, Rivista di Diritto Industriale, 1990, nr 2, lk 224 jj.

13 – Mõnel juhul koosnes toote ühismärk selle valmistamiskoha asula nime algustähest või vapist: A täht tähistas Audernarde’i gobeläänvaipu; B tähistas Brüsselist pärit kaupu; kaks kõrvuti E tähte Enghienist pärit kaupu. Eespool 8. joonealuses märkuses viidatud Cortés Martín, J. M., lk 27, kus tsiteeritakse Braun, A., Nouveau traité des marques de fabrique et de commerce, droit belge, droit international et droit comparé, Bruxelles, lk XXIII‑XXIV.

14 – Coiné, H., Derecho privado europeo, 2. kd, „El siglo XIX”, Fundación Cultural del Notariado, Madrid, 1996, lk 213–214, nimetab Lyonis töödeldud siidi, Bielefeldi linast riiet ja Erzbergi vikateid Steiermarkis.

15 – XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses kestnud viinapuu-lehetäi epideemia tagajärjel. Selle kohta eespool viidatud Girardeu, J. M., „The Use of Geographical Indications in a Collective Marketing Strategy: The Example of Cognac”, Symposium on the International Protection of Geographical Indications, lk 70.

16 – Seda suundumust käsitleti Prantsuse 1. augusti 1905. aasta seaduses kaupade müügil pettuste vältimise ning põllusaaduste ja toiduainete võltsimise kohta, kuigi alles eritoodete kaitset käsitlevate seadustega – nagu 26. juuli 1925. aasta seadus nimetuse „Roquefort” kaitseks – ja horisontaalsete määrustega teatud nimetuste liikide kohta − nagu 30. juuli 1935. aasta seadus veinisektori päritolunimetuste kaitse kohta – saavutati kaitses toodete eristamine teatud eripära järgi. Hispaanias tunnustatakse kuninga 8. septembri 1932. aasta dekreediga vastu võetud veinimääruses (Estatuto del Vino) päritolunimetuse kui eristusmärgi sõltumatust.

17 – Cervantes, M. de, Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast, tlk Aita Kurfeldt, 3. tr, Tallinn, Eesti Raamat, 1987 (I osa, IV ptk, lk 47), nimetab neid ketramisel lõnga korrutamiseks ja lõnga pooli pealt maha võtmiseks kasutatavaid puidust tööriistu, mis olid eriti au sees, kui need olid valmistatud Guadarrama mäestikus kasvavast pöögist.

18 – Ibidem, II osa, XXXVIII ptk, lk 264.

19 – Ibidem, II osa, XLIX ptk, lk 335.

20 – Ibidem, II osa, XXXII ptk, lk 227.

21 – Ibidem, II osa, XXXIII ptk, lk 238.

22 – Vega y Carpio, Lope de, El caballero de Olmedo, éd. Francisco Rico, Cátedra, Madrid, 1981, I vaatus, värss 103, lk 111.

23 – Vega y Carpio, Lope de, Peribáñez y el comendador de Ocaña, éd. Juan Mª Marín, Cátedra, Madrid, 1979, I vaatus, XIII tseen, värss 677, lk 89.

24 – Ibidem, I vaatus, XIII stseen, värss 739, lk 91.

25 – Shakespeare, W., Hamlet, tlk Georg Meri, Tallinn, Eesti Raamat, 1970, I vaatus, IV stseen, lk 25.

26 – Ibidem, V vaatus, II stseen, lk 116.

27 – Proust, M., À la recherche du temps perdu, III kd, Sodome et Gomorrhe, lk 330.

28 – Ibidem, III kd, La prisonnière, lk 542.

29 – Carpentier, A., La consagración de la primavera, Siglo XXI de España Editores, 7. éd., Madrid, 1979, III osa, ptk 18, lk 219.

30 – Ibidem, VII osa, ptk 35, lk 463.

31 – Ibidem, VII osa, ptk 36, lk 480. Lisaks jutustatakse selles romaanis, et ühel selle tegelasel, Teresal, oli haruldane võime läbi näha „igasugust pettust või kelmust kaaviari ostmisel, foie-gras’ päritolu või kuulsat marki ja heade saagiaastate veinide ehtsuse suhtes”. See proua noomib oma kokka, öeldes talle: „Sa tead, et minu kaasmaalased ei tea tuhandikkugi, sest neile võid sa anda samahästi coca-colat kui pepsi-colat, aga mind sa oma Galicia punasega täidetud Mouton-Rotschild’i pudelitega ei peta. Ja järgmine kord, kui sa püüad mulle pakkuda teise sordi Champagne’i Dom Perignon’ pähe, saadan sind Prantsusmaale tagasi […]” (III osa, ptk 18, lk 219).

32 – Maroño Gargallo, M.M., La protección jurídica de las denominaciones de origen en los Derechos español y comunitario, Marcial Pons, Madrid, 2002, lk 176.

33 – „[…] tööstusomandi õigused tähendavad ainuõiguse andmist terve turu kohta, mille all mõistetakse territoriumi, kus toimub kaupade vaba liikumine […] kui turu laienedes riigiüleseks ei kohandata tööstusomandi kohta omistatud ainuõigusi selle uue alaga, tekib vältimatult konflikt […]”, Bercovitz, A., „La propiedad industrial e intelectual en el Derecho comunitario”, ühisteoses Tratado de Derecho Comunitario Europeo, II kd, Civitas, Madrid, 1986, lk 532.

34 – Euroopa põhiseaduse lepingu artiklis III‑154 (ELT 2004, C 310, lk 1) nimetatakse samuti sama põhjust ühe kaupade impordi-, ekspordi- või transiidikeeldude või -piirangute õigustusena.

35 – EÜT 1970, L 13, lk 29; ELT eriväljaanne 02/01, lk 3.

36 – EÜT 1979, L 33, lk 1. Sarnaselt on väljendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 109, lk 29; ELT eriväljaanne 15/05, lk 75) artikli 18 lõikes 2, millega tunnistatakse eelmine direktiiv kehtetuks.

37 – Kõik sõltub sellest, kas eelistatakse traditsioonilist lähenemisviisi – toodete kaitsmiseks, mille eritunnused tulenevad peamiselt päritolupiirkonna looduslikest teguritest – või laiemat, milles sellist eripära üldistatakse. Selles osas ei ole välistatud, et säilitatakse muude kaupade päritolunimetused. Vt selle kohta Pellicer, R., „Primeros pasos de una política comunitaria de defensa de la calidad de los productos alimenticios. Reglamento sobre la “especificidad” y Reglamento sobre denominaciones de origen e indicaciones geográficas”, Gaceta Jurídica, B‑83 ja B‑84, mai 1993, vastavalt lk 13 ja 15; B‑84, lk 16.

38 – EÜT L 208, lk 1; ELT eriväljaanne 3/13, lk 4.

39 – Nõukogu 8. aprilli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 692/2003, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 99, lk 1; ELT eriväljaanne 3/38, lk 454), kaldub selles suunas, ehkki ettevaatlikult selgitades, et „[m]õnede tootjate ootustele vastamiseks on osutunud samuti vajalikuks laiendada määruse (EMÜ) nr 2081/92 II lisas osutatud põllumajandustoodete loetelu. Samuti on asjakohane laiendada kõnealuse määruse I lisas osutatud loetelu nii, et see sisaldaks asutamislepingu I lisas esitatud toodetest saadud vähetöödeldud toiduaineid” (esimene põhjendus).

40 – EÜT 1962, 30, lk 989.

41 – EÜT L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 3/26, lk 25. Sellele eelnes 28. aprilli 1970. aasta määrus (EMÜ) nr 816/70, millega nähakse ette lisasätted veinituru ühise korralduse kohta (EÜT L 99, lk 1) ja 28. aprilli 1970. aasta määrus (EMÜ) nr 817/70, millega nähakse ette erisätted määratletud piirkonnas valmistatud kvaliteetveinide suhtes (EÜT L 99, lk 20). Need asendati vastavalt nõukogu 5. veebruari 1979. aasta määrustega (EMÜ) nr 337/79 ja nr 338/79 (EÜT L 54, vastavalt lk 1 ja 48), mis asendati omakorda nõukogu 16. märtsi 1987. aasta määrustega (EMÜ) nr 822/87 ja nr 823/87 (EÜT L 84, vastavalt lk 1 ja 59), mis tunnistati kehtetuks hetkel kehtiva määrusega nr 1493/1999.

42 – Nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 1576/89, millega kehtestatakse piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirjad (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 3/09, lk 59), ja nõukogu 10. juuni 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 1601/91, millega sätestatakse aromatiseeritud veinide, aromatiseeritud veinijookide ja aromatiseeritud veinikokteilide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirjad (EÜT L 149, lk 1; ELT eriväljaanne 3/11, lk 286), alusel reserveeriti geograafilised märgistused nendele toodetele eranditult piirkondade järgi, kus need „saavad iseloomulikud tunnused ja määravad omadused” (vastavalt artikli 5 lõike 3 punkt b ja artikli 6 lõike 2 punkt b).

43 – Nagu tuleneb nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 1 punktist a, on see eeskiri mõeldud ostjate kaitsmiseks igasuguste pettuste või segaduste eest seoses kaupade nimetustega. Veinisektoris oli sellega võrdväärne nõukogu 24. juuli 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 2392/89, milles on sätestatud üldeeskiri veinide ja kääritamata viinamarjamahlade kirjelduse ja esitlemise kohta (EÜT L 232, lk 13), mis tunnistati kehtetuks viidatud määrusega nr 1493/1999.

44 – Salignon, G. „La jurisprudence et la réglementation communautaires relatives à la protection des appellations d'origine, des dénominations géographiques et des indications de provenance”, Revue du Marché Unique Européen, nr 4, 1994, lk 107.

45 – Eesmärk, mille komisjon oli välja kuulutanud 1985. aastal Euroopa põllumajanduse tuleviku rohelises raamatus (Bulletin CE 7/8‑1985, punktid 1.2.1 jj, ja KOM(85) 333 lõplik) ja teatises ühisturu rajamise kohta: ühenduse toidualased õigusnormid (Bulletin CE 11‑1985, punkt 2.1.18 ja KOM(85) 603 lõplik).

46 – Eelkõige 20. veebruari 1979. aasta otsuses kohtuasjas 120/78: Rewe-Zentral, tuntud kui Cassis de Dijon’i kohtuotsus (EKL 1979, lk 649), millele ma viitan edaspidi.

47 – Selle ettepaneku tegi Prantsuse valitsus 1988. aasta jaanuaris nõukogule saadetud memorandumis pealkirjaga „Panus toiduainete siseturu rajamisse”, milles ta palus tungivalt lisaks soovitusele toiduainete päritolunimetuste kaitse ühtlustamise kohta komisjonil jätkata vertikaalse ühtlustamise eeskirjade koostamist – eelkõige põhitoodete osas – ühenduses iga liikmesriigi gastronoomiatraditsioonidesse kuuluvate eriliste toiduainete tunnustamise süsteemi kasutuselvõtmisega ja sõlmida kokkulepped kvaliteedi sertifitseerimise kohta. Vt Brouwer, O., „Community Protection of Geographical Indications and Specific Character as a Means of Enhancing Foodstuffs Quality”, Common Market Law Review, nr 28‑1991, lk 618.

48 – Näiteks komisjoni tõlgendav teatis toiduainete müüginimetuste kohta, 24. oktoober 1989 (EÜT C 271, lk 2).

49 – See institutsioon võttis vastu mitu resolutsiooni, mille hulgas tõuseb esile 28. aprilli 1989. aasta resolutsioon ettepanekuga luua ühenduses päritolunimetuste kaitse kord, kuigi ainult juustude kohta.

50 – Ta võttis samal kuupäeval vastu ka määruse (EMÜ) nr 2082/92 põllumajandustoodete ja toiduainete eripärasertifikaatide kohta (EÜT L 208, lk 9; ELT eriväljaanne 3/13, lk 12), mille eesmärk on samuti kehtestada turul toodete eristamise meetod teatud tootjate müügi suurendamiseks või kasumi parandamiseks, luues kontrollitud eritunnustega toodete traditsioonilise registreerimise ja märgistamise korra, milles aga, erinevalt päritolunimetustest ja geograafilistest tähistest, ei seostataks tootmist või töötlemist teatud kohaga, ning see kehtiks koos siseriiklike sertifitseerimiseeskirjadega.

51 – Eespool viidatud Maroño Gargallo, M. M., lk 217.

52 – Eespool 2. joonealuses märkuses viidatud, punkt 36. Vt ka punkt 42, milles nimetatakse alusmääruse kohaselt registreerimise tagajärgi.

53 –      Sellise sõnastusega määratletakse mõiste sarnaselt traditsiooniliselt rahvusvahelistes tekstides ja siseriiklikes õigustes määratletud mõistega. Tsiteeritud säte meenutab päritolunimetuste kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise alase 31. oktoobri 1958. aasta Lissaboni kokkuleppe, mis vaadati läbi Stockholmis 14. juulil 1967, artikli 2 lõikes 1 antud määratlust (Recueil des traités des Nations unies, kd 923, nr 13172, lk 205). Samuti on see lähedane määratlusele, mis on antud Hispaania 2. detsembri 1970. aasta seaduse 25/1970 artiklis 79 (BOE nr 291), millega võeti vastu viinamarjakasvatust, veini ja kangeid alkohoolseid jooke käsitlevad eeskirjad, ning viinamarjakasvatust ja veini käsitleva ja eelnevat seadust kehtetuks tunnistava 10. juuli 2003. aasta seaduse 24/2003 (BOE nr 165) artiklis 22 esitatud mõistele.

54 – Mõned autorid on seisukohal, et vahet tehakse ainult eristusastme, mitte sisu poolest, näiteks Sordelli, L., „Indicazioni geografiche e denominazioni di origine nella disciplina comunitaria”, Diritto Industriale, 1994, lk 837 jj.; teised kinnitavad, et erinevus ei ilmne selgelt, vt López Benítez, M., Las denominaciones de origen, Cedecs, Córdoba, 1996, lk 85; seda arvamust oli avaldanud ka Majandus- ja Sotsiaalkomitee 3. juuli 1991. aasta arvamuses ettepanekule nõukogu määruseks (EMÜ) põllumajandussaaduste ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse teemal (EÜT C 269, lk 62).

55 – Põllumajanduse erikomitee 12. juuni 1992. aasta protokollis nr 7290/92 märgitakse, et „komisjon ja nõukogu teatavad, et artikli 2 lõike 2 punktide a ja b sätete kohaselt loetakse Luksemburgi Suurhertsogiriiki erandjuhuks. Nõukogu ja komisjon kinnitavad, et Luksemburgi riiklik märk kuulub määruse artikli 2 alla”. Vt eespool viidatud Pellicer, R., B‑84, lk 16 ja 17.

56 – Nagu Majandus- ja Sotsiaalkomitee oli tol ajal oma eespool viidatud arvamuses ettepanekule määruseks soovitanud.

57 – Viimati nimetatud võimalust märkis juba kohtujurist F. G. Jacobs oma ettepanekus 5. novembri 2002. aasta otsusele kohtuasjas C‑325/00: komisjon v. Saksamaa, tuntud kui CMA kohtuotsus (EKL 2002, lk I‑9977), kui ta märkis punktis 40, et piiritlemist kohaldatakse põhimõtteliselt juhtudel, kus liikmesriik „on eriti väike (näiteks Luksemburg) ja vahest ehk juhtudel, kus taotletakse konkreetse toote registreerimist kogu liikmesriigi kohta, kuna selle kvaliteeti või mainet võib omistada nimetatud riigile”.

58 – Prantsuse 6. juuli 1966. aasta seaduses on piiranguteta lubatud päritolunimetuse väljendamine riigi nimega. Ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu 1.C lisas olev intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping, mis kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), ei sisalda territoriaalseid piiranguid. Selle artiklis 22 määratletakse geograafilisi tähiseid tähistena, „mis näitavad, et kaup on pärit teatud liikme territooriumilt või selle territooriumi teatud piirkonnast või paikkonnast, kui kauba teatud omadus, maine või mõni muu iseloomustav tunnus on olulisel määral seostatav kauba geograafilise päritoluga”. Samuti on see juba viidatud 1958. aasta Lissaboni kokkuleppes päritolunimetuste määratluse puhul.

59 – Nii tuleneb eespool viidatud määruse nr 1493/1999 VI lisa punktis A esitatud mõistest „määratletud piirkond”, mis käsitleb üksnes „viinamarjakasvatuspiirkonda või viinamarjakasvatuspiirkondi”. Otsesemalt täpsustatakse samuti eespool viidatud määruse nr 1576/89 kolmandas põhjenduses, et „[…] Euroopa Ühenduse eeskirjad peaksid teatud territooriumidele, mille hulka erandina võivad kuuluda ka mõned riigid, säilitama nendele viitavate geograafiliste märgistuste kasutusõiguse […]”, ning artikli 5 lõikes 3 on esitatud konkreetne erand Luksemburgi kohta – marque nationale luxembourgeoise.

60 – Eespool viidatud Cortés Martín, J. M., lk 351. Selle kohta on õigusega märgitud, et niisuguse seose tõendamise võimalus „väheneb sedamööda, mida suurem on nimetuses viidatud territoorium” (kohtujurist A. La Pérgola ettepanek Feta kohtuotsusele, punkt 8).

61 – Komisjoni 24. novembri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2325/97, millega täiendatakse määruse (EÜ) nr 1107/96 (geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse (EMÜ) nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras) lisa (EÜT L 322, lk 33; ELT eriväljaanne 3/22, lk 95).

62 – Komisjoni 7. septembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1778/2001, millega täiendatakse määruse (EÜ) nr 1107/96 lisa (EÜT L 240, lk 6; ELT eriväljaanne 3/33, lk 348).

63 – Kohtujurist G. Cosmas nimetas ettepanekus 4. mai 1999. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑108/97 ja C‑109/97: Windsurfing Chiemsee, (EKL 1999, lk I‑2779, punkt 45) looduslikeks teguriteks toorainet, piirkonna pinnast ja kliimat; inimteguritena samalaadsete ettevõtete kontsentratsiooni piirkonnas, teatud toodete valmistamisele või töötlemisele spetsialiseerumist ja teatud kvaliteeditaseme säilitamist.

64 – Tegelikult on paljud mineraalveed – milles on valdavad looduslikud tegurid – registreeritud päritolunimetustena, samas kui pagaritooted, maiustused või kondiitritooted on registreeritud geograafiliste tähistena. Tuleb arvesse võtta, et määrusega nr 692/2003 jäeti mineraal- ja allikaveed alusmääruse kohaldamisalast välja, nii et pärast kümne aasta möödumist nende registreerimisest, jäävad need nimetused registrist välja (artikkel 2).

65 – Fernández Novoa, C., La protección internacional de las denominaciones geográficas de los productos, Tecnos, Madrid, 1970, lk 3.

66 – Määruse ettepanekus (EÜT C 30, lk 11) samastatakse need geograafiliste tähistega. Teiselt poolt on mõned autorid pidanud asjaolu, et puuduvad sätted, mis laiendavad mõistet viimastele, diskrimineerivaks: Beier, F. K., ja Knaak, R., „The Protection of Direct and Indirect Geographical Indications of Source in Germany and The European Community”, International Review of Industrial Property and Copyright Law, kd 25‑1994, lk 32; Tilmann, W., „EG-Schutz für Geographische Herkünftsangaben”, Gewerblicher Rechtsschutz und Urheberrecht, 1992, lk 833, ja Jiménez Blanco, P., Las denominaciones de origen en el Derecho del comercio internacional, Eurolex, Madrid, 1996, lk 52.

67 – Määruse nr 1493/1999 VI lisas sätestatakse, et nimetusi muscadet, blanquette, vinho verde, cava ja manzanilla tunnustatakse vastavate määratletud piirkondade nimedena, mis on liikmesriikide poolt piiritletud ja reguleeritud enne 1. märtsi 1986. Samamoodi kaitseb määrus nr 1576/89 nimetusi pacharán, korn, kornbrand ja jägertee.

68 – See erand sätestati määruses Ühendkuningriigi ettepanekul registreerida „Stilton’i juust”, mille valmistamine sai alguse selles Inglismaa linnas, kuigi hiljem kandus see üle selle lähistele, säilitades nimetuse, mille all juustu traditsiooniliselt tunti.

69 – 20. veebruari 1975. aasta otsus kohtuasjas 12/74: komisjon v. Saksamaa, tuntud kui Sekt-Weinbrand’i kohtuotsus (EKL 1975, lk 181).

70 – Eespool viidatud Fernández Novoa, C., lk 39; ka Mattera, A., El mercado único, sus reglas y su funcionamiento, Civitas, Madrid, 1991, lk 447.

71 – Reguleeritud nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruses (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146).

72 – See säte on esitatud uues redaktsioonis nõukogu 14. aprilli 2003. aasta määruses (EÜ) nr 806/2003 konsulteerimiskorra kohaselt (kvalifitseeritud häälteenamusega) vastuvõetud nõukogu õigusaktides sätestatud rakendusvolituste kasutamisel komisjoni abistavaid komiteesid käsitlevate sätete kohandamise kohta otsusega 1999/468/EÜ (EÜT L 122, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 301).

73 – Selle menetluse üksikasjalikud andmed on esitatud komisjoni teatises põllumajandussaaduste ja toiduainete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste alal tegutsevatele majandusettevõtjatele ühenduse tasandil registreerimise kohta määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud lihtsustatud korras (EÜT C 273, 9. oktoober 1993, lk 4). Õigusteoorias kritiseeriti teravalt sellise menetluse puudumist, milles registreerimisega seotud eraisikud saaksid vastuväiteid esitada, sh eespool viidatud Cortés Martín, lk 386 ja 387. Eespool nimetatud määruse nr 692/2003 13. põhjenduse kohaselt viis see puudus – ühes teiste põhjustega – lihtsustatud korra kaotamiseni.

74 – 21. detsembri 1992. aasta otsus 93/53/EMÜ, millega asutatakse päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja eripärasertifikaatide teaduskomitee (EÜT 1993, L 13, lk 16; ELT eriväljaanne 03/13, lk 349), mida on muudetud 14. juuni 1994. aasta otsusega 94/437/EÜ (EÜT L 180, lk 47; ELT eriväljaanne 03/16, lk 262) ja 2. oktoobri 1997. aasta otsusega 97/656/EÜ (EÜT L 277, lk 30; ELT eriväljaanne 03/22, lk 5).

75 – Geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse (EMÜ) nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras (EÜT L 148, lk 1; ELT eriväljaanne 03/19, lk 176).

76 – Komisjoni 1. juuli 1996. aasta määrus (EÜ) nr 1263/96 (EÜT L 163, lk 19; ELT eriväljaanne 3/19, lk 234); 23. jaanuari 1997. aasta määrus nr 123/97 (EÜT L 22, lk 19; ELT eriväljaanne 3/20, lk 212); 12. juuni 1997. aasta määrus nr 1065/97 (EÜT L 156, lk 5; ELT eriväljaanne 3/21, lk 143); 20. jaanuari 1998. aasta määrus nr 134/98 (EÜT L 15, lk 6; ELT eriväljaanne 3/22, lk 232); 20. märtsi 1998. aasta määrus nr 644/98 (EÜT L 87, lk 8; ELT eriväljaanne 3/22, lk 333); 17. juuli 1998. aasta määrus nr 1549/98 (EÜT L 202, lk 25; ELT eriväljaanne 3/23, lk 235); 13. jaanuari 1999.aasta määrus nr 83/1999 (EÜT L 8, lk 17; ELT eriväljaanne 3/24, lk 287); 18. märtsi 1999. aasta määrus nr 590/1999 (EÜT L 74, lk 8; ELT eriväljaanne 3/25, lk 66); 25. mai 1999. aasta määrus nr 1070/1999 (EÜT L 130, lk 18; ELT eriväljaanne 3/25, lk 274); 29. oktoobri 1999. aasta määrus nr 2317/1999 (EÜT L 280, lk 66; ELT eriväljaanne 3/26, lk 385); 17. aprilli 2000. aasta määrus nr 813/2000 (EÜT L 100, lk 5; ELT eriväljaanne 3/29, lk 20); 11. detsembri 2000. aasta määrus nr 2703/2000 (EÜT L 311, lk 25; ELT eriväljaanne 3/31, lk 39); 10. mai 2001. aasta määrus nr 913/2001 (EÜT L 129, lk 8; ELT eriväljaanne 3/32, lk 231); 28. juuni 2001. aasta määrus nr 1347/2001 (EÜT L 182, lk 3; ELT eriväljaanne 3/33, lk 97); 19. septembri 2003. aasta määrus nr 1660/2003, (ELT L 234, lk 10; ELT eriväljaanne 3/40, lk 52); eespool viidatud määrused nr 2325/97 ja nr 1778/2001 ja käesolevas asjas vaidlustatud määrus nr 1829/2002.

77 – 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74 (EKL 1974, lk 837).

78 – Eespool viidatud 20. veebruari 1979. aasta Cassis de Dijon’i kohtuotsus, mis on nime saanud 15–20% alkoholisisaldusega Prantsuse marjaliköörilt, mida Prantsusmaal vabalt müüakse ja mida taheti turustada Saksamaal, milleks oli nõutav, et minimaalne alkoholisisaldus oleks vähemalt 25%.

79 – 17. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas 113/80: komisjon v. Iirimaa (EKL 1981, lk 1625, punkt 7); 9. juuni 1982. aasta otsus kohtuasjas 95/81: komisjon v. Itaalia (EKL 1982, lk 2187, punktid 20 ja 21), ja 7. mai 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑321/94–C‑324/94: Pistre jt (EKL 1997, lk I‑2343, punkt 52).

80 – 19. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑205/89: komisjon v. Kreeka (EKL 1991, lk I‑1361, punkt 9).

81 – Näiteks Beier, F.-K., „Propiedad industrial y libre circulación de mercancías en el mercado interior y en el comercio con terceros Estados”, Revista General de Derecho, nr 549, juuni 1990, lk 4521 ja märkus 31, lk 4519; samuti eespool viidatud Bercovitz, A., lk 520.

82 – Läbi vaadatud Stockholmis 14. juulil 1967, Recueil des traités des Nations unies, kd 828, nr 11851, lk 305.

83 – 9. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑47/90 (EKL 1992, lk I‑3669).

84 – 10. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑3/91 (EKL 1992, lk I‑5529).

85 – 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑388/95 (EKL 2000, lk I‑3123).

86 – 20. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑469/00 (EKL 2003, lk I‑5053, punkt 49).

87 – 20. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑108/01 (EKL 2003, lk I‑5121, punkt 64).

88 – Topeltseose nõuet ka päritolutähiste puhul kritiseeriti õigusteoorias teravalt. Teiste hulgas Beier, F.-K., „La nécessité de protéger les indications de provenance et les appellations d´origine dans le Marché Commun. En marge de l´Arret Sekt/Weinbrand de la Cour de Justice des Communautés européennes du 20 février 1975”, Propieté Industrielle, OMPI/BIRPI, 1977, lk 160.

89 – Sõnaselgelt nimetati „mainet” näiteks 23. mai 1978. aasta otsuses kohtuasjas 102/77: Hoffmann-La Roche (EKL 1978, lk 1139, punkt 7); 11. juuli 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑71/94, C‑72/94 ja C‑73/94: Eurim-Pharm (EKL 1996, lk I‑3603, punkt 31) –mõlemad kaubamärkide kohta; eespool viidatud 10. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas Exportur (punkt 28), või 13. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑306/93: SMW Winzersekt (EKL 1994, lk I‑5555, punkt 25).

90 – 14. septembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 144/81 (EKL 1982, lk 2853).

91 – 7. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑312/98 (EKL 2000, lk I‑9187), mis vastab kohtuvaidluses õlle märgistamise teemal tekkinud eelotsuse küsimusele.

92 – 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑99/99 (EKL 2000, lk I‑11535).

93 – Komisjoni 22. detsembri 1998. aasta määrus (EÜ) nr 2815/98 (EÜT L 349, lk 56).

94 – 18. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑216/01 (EKL 2003, lk I‑13617).

95 – 4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑87/97 (EKL 1999, lk I‑1301). Uuritavas kohtuasjas olid konfliktis nimetused Cambozola – juust, mida imporditakse Itaaliasse teisest liikmesriigist, kus seda seaduslikult valmistatakse ja Gorgonzola – Itaalia juust, mille päritolunimetus on kantud ühenduse registrisse. Euroopa Kohus leidis, et, kuigi nende kahe toiduaine välimuses ei puudu sarnasus, näib õigustatud arvestada, et nimi meenutab kaitstud nimetust, kui silpide arv on võrdne ja kaks viimast silpi on samad, põhjustades kahe nimetuse foneetilise ja optilise sarnasuse.

96 – Arvestades, et päritolunimetuste tootekirjeldusi ei avaldata, uuritakse nendes kohtuotsustes ka võimalust tugineda nendele tootekirjeldustele kolmandate isikute vastu.

97 – 9. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑129/97 ja C‑130/97 (EKL 1998, lk I‑3315). Faktilised asjaolud seisnevad selles, et Prantsuse valitsus oli registreerinud nimetuse époisses deBourgogne lihtsustatud menetluse korras ja taotles nimetuse muutmist, kaitstes edaspidi ainult nimetust époisses.

98 – 25. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑66/00 (EKL 2002, lk I‑5917).

99 – Vastavalt komisjoni 18. märtsi 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 590/1999, millega täiendatakse määruse (EÜ) nr 1107/96 lisa (EÜT L 74, lk 8; ELT eriväljaanne 03/25, lk 66).

100 – 6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑269/99 (EKL 2001, lk I‑9517).

101 – Kohtujurist S. Alber oli väljendanud sama seisukohta mõlemas kohtuasjas tehtud ettepanekus (vastavalt punktid 92 ja 97).

102 – Vt vaidluse aluseks olevad asjaolud, mis on esitatud alljärgnevalt üksikasjalikult käsitletava Feta kohtuotsuse punktides 22–47.

103 – FEK B 8.

104 – Küsimustiku terviklik ülevaade on esitatud komisjoni vastuste 1. lisana. Selle suunavat olemust rõhutatakse määruses nr 1829/2002 endas, mille 17. põhjenduses hoiatatakse, et „konkreetse õigusliku raamistiku puudumine peaaegu kõikides liikmesriikides ja termini „feta” väga üldine määratlus kombineeritud nomenklatuuris toob mõnikord kaasa üsna ligikaudsed hinnangud ning tulemuste ristvõrdlus põhjustab kõikuvaid statistilisi andmeid. Paljud liikmesriigid leiavad, et omamaisel toodangul ja reekspordil on keeruline vahet teha, ning tulemuseks on eksitav statistika”.

105 –      Madalmaades olid samuti aastatel 1981–1998 seda liiki õigusnormid. Austria reserveerib nimetuse Kreeka toodetele nende kahe riigi vahel 5. juunil 1970 allkirjastatud lepingu päritolunimetuste, põllumajandussaaduste, käsitöötoodete ja tööstuskaupade nimetuste kaitse kohta alusel 20. juunil 1972 Kreekaga sõlmitud kokkuleppele vastavalt (BGBl. nr 378/1972 ja 379/1972; Österreichisches Patentblatt nr 11/1972, 15.11.1972).

106 – Prantsusmaa esindaja sõnul oli selles riigis toodang 2003. aastal 10 325 tonni ja 2004. aastal 11 200 tonni.

107 –      Määruse nr 1829/2002 19. põhjenduse kohaselt on brutokoguste hindamine „mõnel juhul osutunud ebapiisavaks või andnud kõrvalekalduvaid tulemusi: kuna ei ole võimalik võtta arvesse olemasolevaid varusid, reeksporditud koguseid ja muid tegureid, on arvutuste tulemuseks olnud teoreetiliselt negatiivne tarbimine mõnes liikmesriigis”.

108 –      Kohtuistungil tõendati, et nende viidetega silte kasutavad Saksamaa ja Taani tootjad, nagu tuleneb ka dokumentidest, mis komisjon lisas hagiavaldusele antud vastusele.

109 – See on terviklikult esitatud komisjoni vastuse 3. lisana. Hinnangud on esitatud määruse nr 1829/2002 30.–32. põhjenduses.

110 – Kuigi õigusteoorias väidetakse, et konfliktis saab lahendusele jõuda ainult kompromissi abil. Fluir, A., „Feta als geschützte Ursprungsbezeichnung – eine Leidensgeschichte”, European Law Reporter, 2002, nr 11, lk 437.

111 – Rahandus- ja põllumajandusministeeriumide otsus nr 15294/1987 (FEK B 347).

112 – FEK B 892.

113 – FEK B 663.

114 – FEK B 667.

115 – Esimese Astme Kohus on samuti saanud kõnealuse määruse vastu mitmeid seda liiki hagisid, mille on esitanud Alpenhain-Camembert-Werk jt (T‑370/02), Confédération générale des producteurs de lait de brebis et des industriels de Roquefort (T‑381/02) ning Arla Foods jt (T‑397/02). 6. juuli 2004. aasta määrus (EKL 2004, lk II‑2097), mis tehti esimeses nimetatud kohtuasjadest, tunnistab õigeks komisjoni esitatud erandi ja leides, et vaidlustatud õigusakt ei puuduta konkreetselt hagejaid, jätab rahuldamata „feta” juustuna turustatavat juustu tootvate Saksa ettevõtjate nõudmised. Ülejäänud kaks kohtuasja on veel lahendamisel.

116 – Euroopa Kohtu 19. juunil 1991. aasta kodukord (EÜT L 176, lk 7), korduvalt muudetud (viimane koondtekst avaldatud 14. augustil 2003, ELT C 193, lk 1).

117 – Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määrus nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3).

118 – Päevakorra ja meetmeettepanekute ning muude töödokumentide edastamine vähemalt 14 päeva enne koosoleku kuupäeva on sätestatud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ vastu võetud töökorra standardeeskirjade artiklis 3 (EÜT 2001, C 38, lk 3). Arvesse tuleb võtta ka nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsust 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124) ja juba viidatud määrust nr 806/2003.

119 – Esitasin sarnase mõttekäigu ettepanekus 7. jaanuari 2004. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt v. komisjon (EKL 2004, lk I‑123), juhtides tähelepanu sellele, et menetluse lõpetamise akt tühistatakse ainult juhul, „kui täheldatakse, et menetluse tulemus oleks olnud erinev ja asjassepuutuva isiku jaoks soodsam, kui menetluseeskirju oleks rangelt järgitud, või kui nimelt vorminõuete rikkumise tõttu ei ole võimalik teada, kas otsus oleks olnud erinev”. Ma lisasin samuti, et „vorminõuete rikkumist ei saa käsitada kohtuasja sisust eraldiseisvana. Kui tühistatakse pärast vorminõuete rikkumist tehtud kohtuotsus, sest selle tegemiseks järgitud menetluskäigu vigade tõttu on see põhiküsimuse osas ebaõige, määrab tühistamise see sisuline puudus, mitte menetluskäigus tehtud viga. Vorminõuete rikkumine omandab eraldi tähenduse, kui selle tõttu ei ole võimalik tehtud kohtulahendi üle otsustada”.

120 – Nagu tuleneb koosoleku protokollist, ei saavutatud kokkulepet, kuna ettepanekule anti 47 poolthäält, 23 vastuhäält ja 17 hääletajat hoidusid hääletamisest. Kõnealuse dokumendiga, nagu põllumajandussaaduste ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste komitee ülejäänud protokollidega saab tutvuda Interneti‑aadressil: www.europa.eu.int/comm/agriculture/minco/regco.

121 – 10. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑263/95 (EKL 1998, lk I‑441).

122 – 11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑249/02 (EKL 2004, lk I‑10717).

123 – 23. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 131/86: Ühendkuningriik v. nõukogu (EKL 1988, lk 905, punkt 37).

124 – 20. märtsi 1959. aasta otsus kohtuasjas 18/57: Nold KG v. Ülemamet (EKL 1959, lk 89) ja sellele järgnenud otsused.

125 – 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑350/88: Delacre jt v. komisjon (EKL 1990, lk I‑395) ja 15. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑22/94: Irish Farmers Association jt (EKL 1997, lk I‑1809).

126 – Taani hagiavalduses järgitakse samuti seda järjekorda, samas kui Saksamaa hagiavalduses vaidlustatakse kohe nimetuse traditsioonilist olemust ja väidetakse, et see on üldnimetus.

127 – Kohtujurist on hispaaniakeelse näite võtnud teosest Diccionario de la Real Academia Española, 22. éd.

128 – Siiski, nagu ma märkisin eespool viidatud ettepanekus kohtuasjale Canadane Cheese Trading ja Kouri, punktis 28, on sellisteks peetud: äädikat (9. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 193/80: komisjon v. Itaalia, EKL 1981, lk 3019); džinni (26. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 182/84: Miro, EKL 1985, lk 3731); õlut (12. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 178/84: komisjon v. Saksamaa, EKL 1987, lk 1227); pastat (14. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 407/85: 3 Glocken jt, EKL 1988, lk 4233 ja 90/86: Zoni, EKL 1988, lk 4285); jogurtit (14. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 298/87: Smanor, EKL 1988, lk 4489); Edam juustu (22. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 286/86: Deserbais, EKL 1988, lk 4907); juuste (11. oktoobri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑210/89: komisjon v. Itaalia, EKL 1990, lk I‑3697 ja 11. oktoobri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑196/89: Nespoli ja Crippa, EKL 1990, lk I‑3647); vorstitooteid (13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑269/89: Bonfait, EKL 1990, lk I‑4169), ja leiba (19. veebruari 1981. aasta otsus kohtuasjas 130/80: Kelderman, EKL 1981, lk 527, 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑17/93: Van der Veldt, EKL 1994, lk I‑3537, ja 13. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑358/95: Morellato, EKL 1997, lk I‑1431).

129 – Kohtujurist A. Saggio ettepanek 5. detsembri 2000. aasta otsusele kohtuasjas C‑448/98: Guimont (EKL 2000, lk I‑10663, punkt 11).

130 – Erinevalt kaubamärkide valdkonnas toimuvast ei määrata alusmääruses kindlaks üldnimetuseks muutumise põhjuseid, mida on mõneti kritiseeritud. Vt Lobato García-Miján, L., „La protección de las Denominaciones de origen: estudio del reglamento (CEE) 2081/92”, Estudios de Derecho Mercantil en homenaje al profesor Manuel Brosseta Pont, II kd, Tirant lo Blanch, Valencia, 1995, lk 1985 jj. Üldlevinuks muutumise protsessi kohta vt eespool viidatud Fernández Novoa, C., lk 42.

131 – Inglise kohtupraktikas, näiteks High Court of Justice’i (England & Wales) 31. juuli 1967. aasta otsuses kohtuasjas „Wine Products Ltd. & others vs. Mackenzie & Co. Ltd & others”, lubati Austraalia ja Lõuna-Aafrika ettevõtjatel kasutada Inglise turul nimetust Jerez (Sherry), mis on koht Hispaanias, tingimusel, et nad lisavad omadussõnana „Austraalia” või „Lõuna-Aafrika” (Australian Sherry või South African Sherry), leides, et oleks ebaõiglane lubada Jerezi tootjatel neid väljendeid vaidlustada, kui nad on olnud sellisest kasutusest teadlikud – vt eespool viidatud kohtujurist J. P. Warneri ettepanek kohtuasjas Sekt-Weinbrand. Prantsuse kohtupraktikas kommenteeriti palju Cour d’Appel de Montpellier’ 25. augusti 1984. aasta otsust nimetuste Jijona ja Alicante kohta, uurides seda Euroopa Kohtu esitatud argumentide seisukohast eespool viidatud kohtuotsuses Exportur, mis tehti nimelt selles asjas esitatud eelotsuse küsimuse kohta.

132 – Siin ma toonitan eespool viidatud kohtujurist P. Léger’ ettepanekut kohtuasjas Bigi, punkt 40, kus ta märgib, et „arvestades, et määruse kohaselt on komisjoni ülesanne otsustada, kas nimetus on üldnimetus, olen seisukohal, et Euroopa Kohus ei pea komisjoni selles osas asendama. Euroopa Kohtu osa on ainult kontrollida selles valdkonnas tehtud komisjoni (või nõukogu) otsuste seaduslikkust vastavalt EÜ artikli 230 sätetele”. Kuna see teine osa ei ole vaidlustatav, leian, et kui Euroopa Kohtus nimetuse üldnimetuse staatuse väljaselgitamiseks läbiviidud õigusliku analüüsi tagajärjel õigusakt tühistatakse, ei asendata selles teist institutsiooni ega võeta temalt volitusi.

133 – Eespool viidatud kohtujurist P. Léger’ sõnastus ettepanekus kohtuasjale Bigi, punkt 50.

134 – See kahesus tuleb eklektilise lahenduse vastuvõtmisest eri liikmesriikides esineva erineva kaitsetaseme suhtes.

135 – Komisjoni menetluskäiku soovitusliku mittetäieliku nimekirja koostamiseks nimetuste kohta, mida on keelatud registreerida, sest neid peetakse üldnimetusteks, kirjeldatakse Feta kohtuotsuses, punktid 22–28.

136 – López Escudero, M., „Parmigiano, feta, époisse y otros manjares en Luxemburgo: las denominaciones geográficas ante el TJCE”, Une Communauté de droit:Festschrift für Gil Carlos Rodríguez Iglesias, BMW-Berliner Wissenschafts-Verlag, 2003, lk 409 jj, kritiseerib teravalt nõuet, et selle välja selgitamiseks, et toote nimetus ei ole üldnimetus, on nõutav välistav seos piirkonnaga.

137 – Nt eespool viidatud Fernández Novoa, C., lk 46; Saksa õigusteoorias Bussman, K., „Herkunftsangabe oder Gattungsbezeichnung”, Gewerblicher Rechtsschutz und Urheberrecht, 1965, lk 281 jj.

138 – Menetlus, mille tulemusel see registreeritakse, asub korduvalt muudetud komisjoni 17. detsembri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2400/96, teatavate nimede kandmise kohta kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registrisse, mis on ette nähtud nõukogu määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandussaaduste ja toiduainete geograafiliste tähiste ning päritolunimetuste kaitse kohta (EÜT L 327, lk 11; ELT eriväljaanne 3/20, lk 143) lisas.

139 – Selle kohta eespool viidatud Cortés Martín, J. M., lk 381.

140 – Võetud eespool viidatud Cortés Martín, J. M., 1206. joonealusest märkusest, lk 335.

141 – Eespool viidatud Fernández Novoa, C., lk 43.

142 – Rochard, D., „„Rillettes du Mans”, „Rilettes de la Sarthe”: dénominations génériques ou IGP? C´est le juge qui va déguster!”, Revue de Droit Rural, nr 251, 1997, lk 175.

143 – Eespool viidatud Rochard, D., nimetab konkreetselt 1. juunil 1951. aastal sõlmitud Stresa konventsiooni, millega lubatakse lepinguosalistel kasutada II lisas loetletud nimetusi tingimusel, et järgitakse valmistamiseeskirju ja märgitakse tootev riik; seevastu võivad I lisa nimetusi kasutada ainult vastava geograafilise piirkonna tootjad. Tuleb rõhutada, et Taani kirjutas kõnealusele konventsioonile – mis ei ole „feta” suhtes kohaldatav – alla, kuigi hiljem loobus sellest, ning Kreeka ei ole sellega ühinenud.

144 – Vt ettepanek kohtuasjale Canadane Cheese Trading ja Kouri, punkt 19.

145 – Selles rahvusvahelises valdkonnas vt nt 25. juunil 2001. aastal Luxembourgis sõlmitud Euroopa-Vahemere piirkonna assotsiatsioonileping, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Egiptuse Araabia Vabariigi vahel (EÜT 2004, L 304, lk 39), konkreetselt artikkel 37, VI lisa ja ühisavaldus mõlema kohta; 8. detsembril 1997. aastal Brüsselis sõlmitud Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Mehhiko Ühendriikide vaheline majanduspartnerlust, poliitilist kooskõlastamist ja koostööd käsitlev leping (EÜT 2000, L 276, lk 45; ELT eriväljaanne 11/34, lk 214, ja 11/55, lk 336), eriti artikkel 12, või 8. märtsil 1993 Brüsselis ühelt poolt Euroopa Ühenduse, Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ja teiselt poolt Bulgaaria Vabariigi vahel sõlmitud kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlev vaheleping (EÜT L 323, lk 2).

146 –      Homeros, Odüsseia, 2. tr, tlk August Annist, Tallinn, Varrak, 2006, IX laul, värsid 244–247, lk 114.

147 –      Ibidem, IX laul, „kükloopide maale nüüd saime, kes on mehed jõhkrad, tundmata seadust ja õigust” (värss 107, lk 110); „meestel ka seal pole koosolekuid, ega seadusi anta” (värsid 112 ja 113, lk 111); „on igamees oma naise ja laste käskija ja kohus ainus. Ta teistest miskit ei hooli.” (värsid 114 ja 115, lk 111); „meest, kel röögatu palju on jõudu, kuid kel metslase meel ega tunne ta õigust ja seadust” (värsid 214 ja 215, lk 113).

148 –      Ibidem, XX laul, värss 69, lk 264.

149 –      Homeros, Ilias, tlk August Annist, Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, XI laul, värss 539, lk 187, jutustab, kuidas kenalokine neid Hekameda kaapis kitsejuustu vaskse kaapmega Pramnia veini peale, valmistades sellest segu Patroklosele ja Nestorile.

150 – Vt O’Connor, B., ja Kirieeva, I., „What’s in a name?: The Feta cheese saga”, International trade law and regulation, kd 9, 2003, lk 117 jj.

151 – See seisukoht järgib pigem juba viidatud Lissaboni kokkuleppe artikli 6 sätteid kui samuti nimetatud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artikli 24 lõikes 6 sätestatut, mis annab eesõiguse nimetuse staatusele tarbimispiirkondades.

152 – Alusmääruse artiklis 3 märgitakse sõnaselgelt, et „[…] [o]tsustamaks, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki tegureid, eelkõige: – olukorda liikmesriigis, kust nimetus pärineb, ning tarbimispiirkondades; – olukorda teistes liikmesriikides; – asjakohaseid riigi või ühenduse õigusakte […]”.

153 – Kuigi Taani vaidlustab arvamuse, ei esita ta kaalukaid põhjendusi selle ümberlükkamiseks.

154 – Esialgsest umbusaldusest üle saades tunnustatakse arvamusküsitluste kasulikkust eespool viidatud kohtuotsuses Windsurfing Chiemsee, punkt 53, ja 16. juuli 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑210/96: Gut Springenheide ja Tusky (EKL 1998, lk I‑4657, punkt 37). Kuigi nendes otsustes viidatakse sellele meetodile kaubamärkide valdkonnas ja arutluskäik on mõeldud siseriiklikele kohtutele, võib seda lähenemist üldistada päritolunimetuste valdkonnale ja ühenduse institutsioonide tegevusele.

155 – Konkreetselt patentide valdkonnas kinnitatakse 5. detsembri 1996. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑267/95 ja C‑268/95: Merck ja Beecham (EKL 1996, lk I‑6285), et tööstus- ja kaubandusomandi erieesmärk on kõnealuses valdkonnas „tasuks leiutaja loomepingutuse eest tagada omanikule eelkõige leiutise kasutamise ainuõigus tööstustoodete valmistamiseks ja esmakordselt turustamiseks otseselt või kolmandatele isikutele litsentside väljastamise teel ning õigus esitada vastuväiteid nende õiguste rikkumise peale” (punkt 30).

156 – Kreeka määruste ja ühenduse registrisse kandmise taotlusega kaasneva tootekirjelduse kohaselt on lubatud valmistamine Makedoonias, Traakias, Ípeiroses, Thessaalias, Kesk-Kreekas, Peloponnesoses – peaaegu kogu Mandri-Kreekas – ja Lesbose maakonnas (nomos).

157 –      Ei või silmist lasta Euroopa Liidu teekonda järjestikuste laienemistega, millest mõne käigus ühinesid väikese ulatusega riigid. See nähtus jätkub ja vahest laieneb ühenduse praeguse territooriumi piirkondades mõnele tootele antud kaitse teistele uutele riikidele.

158 –      Kohtujurist A. La Pérgola ise nõustus selle mõttega ettepanekus Feta kohtuotsusele (punkt 8).

159 – Ma juba märkisin seda eespool viidatud ettepanekus kohtuasjale Canadane Cheese Trading ja Kouri, punkt 75, rõhutades, et muidu oleks võimatu „kaitsta paljusid geograafilisi nimetusi, sest kaasaegsed tootmistehnikad võimaldavad peaaegu piiranguteta valmistada toodet kus iganes”.

160 – Mis tähendab, et see ei hõlma isegi tervet seda saart.

161 – Calvino, I., Palomar, éd. Giulio Einaudi, Torino, 1983, lk 85.