EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
18. detsember 2007 (*)
Teenuste osutamise vabadus – Direktiiv 96/71/EÜ – Ehitustöötajate lähetamine – Siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades töötingimused, välja arvatud palga alammäära – Ehitussektori kollektiivleping, mille sätted kehtestavad soodsamad tingimused või käsitlevad muid valdkondi – Ametiühingute võimalus püüda kollektiivse tegutsemise abil kohustada muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjaid leppima iga kord eraldi kokku palgamäärades, mida töötajatele tuleb maksta, ja ühinema ehitussektori kollektiivlepinguga
Kohtuasjas C‑341/05,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Arbetsdomstolen’i (Rootsi) 15. septembri 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. septembril 2005, menetluses
Laval un Partneri Ltd
versus
Svenska Byggnadsarbetareförbundet,
Svenska Byggnadsarbetareförbundets avdelning 1, Byggettan ja
Svenska Elektrikerförbundet,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, A. Rosas, K. Lenaerts, U. Lõhmus (ettekandja) ja L. Bay Larsen, kohtunikud R. Schintgen, R. Silva de Lapuerta, K. Schiemann, J. Makarczyk, P. Kūris, E. Levits ja A. Ó Caoimh,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: ametnik J. Swedenborg,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Laval un Partneri Ltd, esindajad: advokater A. Elmér ja M. Agell,
– Svenska Byggnadsarbetareförbundet, Svenska Byggnadsarbetareförbundets avd. 1, Byggettan ja Svenska Elektrikerförbundet, esindajad: jurist D. Holke ning advokater P. Kindblom ja U. Öberg,
– Rootsi valitsus, esindaja: A. Kruse,
– Belgia valitsus, esindajad: M. Wimmer ja L. Van den Broeck,
– Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,
– Taani valitsus, esindajad: J. Molde ja J. Bering Liisberg,
– Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja C. Schulze-Bahr,
– Eesti valitsus, esindaja: L. Uibo,
– Hispaania valitsus, esindaja: N. Díaz Abad,
– Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja O. Christmann,
– Iirimaa, esindajad: D. O’Hagan ja C. Loughlin, keda abistasid B. O’Moore, SC ja N. Travers, BL,
– Läti valitsus, esindajad: E. Balode-Buraka ja K. Bārdiņa,
– Leedu valitsus, esindaja: D. Kriaučiūnas,
– Austria valitsus, esindajad: C. Pesendorfer ja G. Hesse,
– Poola valitsus, esindajad: J. Pietras, M. Korolec ja M. Szymańska,
– Soome valitsus, esindajad: E. Bygglin ja J. Himmanen,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: E. O’Neill ja D. Anderson,
– Islandi valitsus, esindaja: F. Birgisson,
– Norra valitsus, esindajad: K. Waage, E. Jarbo ja F. Sejersted,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Enegren, E. Traversa ja K. Simonsson,
– EFTA järelevalveamet, esindajad: A. T. Andersen, N. Fenger ja B. Alterskjær,
olles 23. mai 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 12 ja 49 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431) tõlgendamist.
2 Taotlus esitati Laval un Partneri Ltd (edaspidi „Laval”), mis on Läti õiguse alusel asutatud äriühing registrijärgse asukohaga Riias (Läti), ja Svenska Byggnadsarbetareförbundeti (Rootsi ehitustöötajate ametiühing; edaspidi „Byggnads”), Svenska Byggnadsarbetareförbundet avdelning 1, Byggettani (selle ametiühingu kohalik osakond nr 1; edaspidi „Byggettan”) ning Svenska Elektrikerförbundeti (Rootsi elektritöötajate ametiühing; edaspidi „Elektrikerna”) vahelises kohtuasjas, mille Laval oli algatanud esiteks selleks, et tunnistataks õigusvastaseks Byggnadsi ja Byggettani kollektiivne tegutsemine, mis puudutas kõiki selle äriühingu ehitusplatse, ja Elektrikerna toetustegevus kõigi pooleliolevate elektritööde blokeerimisel, teiseks selleks, et nõutaks nende tegevuste lõpetamist, ja kolmandaks, et nimetatud ametiühingutelt mõistetaks välja hüvitis talle tekitatud kahju eest.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
3 Direktiivi 96/71 põhjendustes 6, 13, 17 ja 22 on märgitud:
„töösuhte riikidevaheliseks muutumine tekitab töösuhte-alaste õigusaktidega seotud probleeme; poolte huvides tuleb sätestada kavandatava töösuhte tingimused;”
„liikmesriikide õigusaktid tuleb kooskõlastada, et sätestada minimaalse kaitse põhilised kohustuslikud sätted, mida peavad [vastuvõtjariigis] täitma tööandjad, kes lähetavad töötajaid ajutiselt tegema tööd selle liikmesriigi territooriumil, milles teenuseid osutatakse; selline kooskõlastamine on võimalik ainult ühenduse õigusaktide abil;” [täpsustatud tõlge]
„[vastuvõtjariigis] kehtivad minimaalse kaitse kohustuslikud sätted ei tohi takistada töötajate jaoks soodsamate töötingimuste kohaldamist;” [täpsustatud tõlge]
„käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad kollektiivmeetmeid ameti- ja erialaste huvide kaitseks”.
4 Direktiivi 96/71 artikkel 1 sätestab:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid lõike 3 kohaselt [teise] liikmesriigi territooriumile.
[…]
3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse niivõrd, kuivõrd lõikes 1 nimetatud ettevõtjad võtavad ühe järgmistest riikidevahelistest meetmetest:
a) […]
[või]
b) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte;
[…]”
5 Selle direktiivi artikkel 3 sätestab:
„Töötingimused
1. Liikmesriigid jälgivad, et olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest tagaksid artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad liikmesriigi territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud: [täpsustatud tõlge]
– õigusnormidega ja/või
– lõike 8 tähenduses üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutega või vahekohtu otsustega, niivõrd kuivõrd need käsitlevad lisas nimetatud toiminguid, järgmistes küsimustes:
a) maksimaalne tööaeg ja minimaalne puhkeaeg;
b) tasulise põhipuhkuse minimaalne pikkus;
c) töötasu miinimummäärad, kaasa arvatud ületunnitöötasud; seda punkti ei kohaldata täiendavate kutsealaste vanaduspensioniskeemide suhtes;
d) töötajate vahendamise tingimused, eelkõige ajutist tööjõudu vahendavate ettevõtjate poolt vahendatavate töötajate puhul;
e) töötervishoid, -ohutus ja -hügieen;
f) rasedate või hiljuti sünnitanud naiste ning laste ja noorukite töötingimuste suhtes kohaldatavad kaitsemeetmed;
g) meeste ja naiste võrdne kohtlemine ning muud mittediskrimineerimise sätted.
Käesoleva direktiivi kohaldamisel määratletakse lõike 1 punktis c nimetatud töötasu miinimummäärade mõiste vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele, mille territooriumile töötaja lähetatakse.
[…]
7. Lõiked 1–6 ei piira töötajate jaoks soodsamate töötingimuste kohaldamist.
Lähetusega seotud toetused loetakse palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks.
8. Mõiste „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud või vahekohtu otsused” hõlmab kollektiivlepinguid ja vahekohtu otsuseid, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus.
Kui puudub kollektiivlepingute või vahekohtu otsuste üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteem esimese lõigu tähenduses, võivad liikmesriigid otsustada aluseks võtta:
– kollektiivlepingud või vahekohtu otsused, mida tavaliselt kohaldatakse kõigi samalaadsete ettevõtjate suhtes, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus, ja/või
– kollektiivlepingud, mille on sõlminud riigi tasandil kõige esindavamad tööandjate ja töötajate organisatsioonid ning mida kohaldatakse kogu riigi territooriumil,
kui nende kohaldamisel artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjate suhtes käesoleva artikli lõike 1 esimeses lõigus loetletud küsimustes on tagatud kõnealuste ettevõtjate ja muude selles lõigus nimetatud samalaadses olukorras olevate ettevõtjate võrdne kohtlemine.
Võrdne kohtlemine käesoleva artikli tähenduses loetakse tagatuks, kui samalaadses olukorras olevad [kodumaised] ettevõtjad:
– peavad kõnealuses kohas või asjaomasel tegevusalal täitma lõike 1 esimeses lõigus loetletud küsimustes samu kohustusi nagu lähetavad ettevõtjad,
[ja]
– peavad täitma kõnealused kohustused sama tulemusega.
[…]
10. Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike kooskõlas asutamislepingu ja võrdse kohtlemise põhimõttega kohaldamast [kodumaiste ettevõtjate] ja muude riikide ettevõtjate suhtes:
– töötingimusi muudes kui lõike 1 esimeses lõigus nimetatud küsimustes, kui tegemist on avaliku korra sätetega,
– töötingimusi, mis on ette nähtud kollektiivlepingute või vahekohtu otsustega lõike 8 tähenduses ning on seotud muude kui lisas loetletud toimingutega.”
6 Direktiivi 96/71 artikkel 4 sätestab:
„Koostöö teavitamisel
1. Käesoleva direktiivi rakendamisel määravad liikmesriigid siseriiklike õigusaktide ja/või tavade kohaselt ühe või mitu kontaktasutust või ühe või mitu pädevat riigiasutust.
2. Liikmesriigid näevad ette koostöö ametivõimude vahel, kes siseriiklike õigusaktide kohaselt vastutavad artiklis 3 nimetatud töötingimuste järelevalve eest. Koostöö hõlmab eelkõige vastamist kõnealuste ametivõimude põhjendatud infonõuetele töötajate riikidevahelise vahendamise kohta, kaasa arvatud ilmsete rikkumiste või võimalike riikidevahelise ebaseadusliku tegevuse juhtude kohta.
Komisjon ja esimeses lõigus nimetatud ametivõimud teevad tihedat koostööd raskuste analüüsimisel, mis võivad tekkida artikli 3 lõike 10 kohaldamisel.
Vastastikust haldusabi antakse tasuta.
3. Iga liikmesriik võtab asjakohased meetmed, et teha teave artiklis 3 nimetatud töötingimuste kohta üldkättesaadavaks.
4. Iga liikmesriik teatab muudele liikmesriikidele ja komisjonile lõikes 1 nimetatud kontaktasutustest ja/või pädevatest asutustest.”
Siseriiklikud õigusnormid
Direktiivi 96/71 ülevõtmine
7 Toimikust selgub, et Rootsi Kuningriigis ei ole kollektiivlepingute üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteemi ja kuna kõik Rootsi tööandjad ei ole seotud kollektiivlepinguga, siis diskrimineerimise vältimiseks ei ole välismaistele ettevõtjatele kehtestatud seadusest tulenevat kohustust kohaldada Rootsi kollektiivlepinguid.
8 Direktiiv 96/71 võeti Rootsi õigusesse üle 9. detsembri 1999. aasta seadusega (1999:678) töötajate lähetamise kohta (Lag om utstationering av arbetstagare (1999:678), edaspidi „töötajate lähetamise seadus”). Menetlusdokumentidest nähtub, et lähetatud töötajatele kohaldatavad töötingimused, mis puudutavad direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a ja b ning d–g nimetatud valdkondi, on kehtestatud õigusnormidega selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lõigu esimese taande tähenduses. Rootsi õigusaktidega ei ole aga kehtestatud palga alammäära, mida nimetab selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punkt c.
9 Toimiku materjalidest nähtub, et kontaktasutus (Arbetsmiljöverket), mis on loodud direktiivi 96/71 artikli 4 lõike 1 alusel muu hulgas selleks, et anda huvitatud isikuile teavet kollektiivlepingute kohta, mis võivad töötajate Rootsi lähetamisel olla kohaldatavad, ja suunata need isikud põhjalikuma informatsiooni saamiseks vastava kollektiivlepingu osapoolte juurde.
Õigus kollektiivselt tegutseda
10 Rootsi põhiseaduse (Regeringsformen) 2. peatükis on loetletud kodanike põhiõigused ja –vabadused. Selle artiklist 17 tulenevalt on töötajate organisatsioonidel ning tööandjatel ja nende organisatsioonidel õigus kollektiivselt tegutseda, kui seaduses või lepingus ei ole sätestatud teisiti.
11 10. juuni 1976. aasta seadus (1976:580) töötajate otsustamisele kaasamise kohta (Lag om medbestämmande i arbetslivet (1976:580); edaspidi „töötajate kaasamise seadus”) sätestab normid ühinemisõiguse ja läbirääkimiste, kollektiivlepingute, kollektiivsete töötülide lahendamise ning töörahu kohta ja sisaldab sätteid, mis piiravad ametiühingute õigust kollektiivselt tegutseda.
12 Töötajate kaasamise seaduse artikli 41 kohaselt kehtib kollektiivlepingu sõlminud partnerite vahel töörahu ning kollektiivne tegutsemine lepingu muutmise saavutamiseks on keelatud. Kollektiivne tegutsemine on siiski lubatud, kui tööturu osapooled ei ole omavahel kollektiivlepingut sõlminud.
13 Töötajate kaasamise seaduse artikkel 42 näeb ette:
„Tööandjate või töötajate organisatsioonidel ei ole õigust korraldada või muul viisil õhutada õigusvastast kollektiivset tegutsemist. Samuti ei ole neil õigust osaleda õigusvastases kollektiivses tegutsemises toetajana või muul viisil. Kollektiivlepinguga seotud organisatsioon on oma liikmete korraldatud õigusvastase kollektiivse tegutsemise ohu korral või sellise tegutsemise elluviimisel kohustatud seda takistama või aitama kaasa selle lõpetamisele.
Kui isik on algatanud õigusvastase kollektiivse tegutsemise, siis on kõigil teistel isikutel keelatud selles osaleda.
Esimese lõigu kahe esimese lause sätteid kohaldatakse üksnes siis, kui organisatsioon algatab kollektiivse tegutsemise, mis on otseselt seotud käesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluvate töötingimustega.”
14 Töötajate kaasamise seaduse artikli 42 esimesele lõigule kohtupraktikas antud tõlgenduse kohaselt on keelatud kollektiivne tegutsemine, mille eesmärk on saavutada kolmandate isikute vahel sõlmitud kollektiivlepingu tühistamine või muutmine. Arbetsdomstolen sedastas nn Britannia otsuses (1989, nr 120), et see keeld laieneb Rootsis algatatud kollektiivsele tegutsemisele, mille eesmärk on saavutada välismaiste osapoolte vahel välismaal asuvas tööde teostamise kohas sõlmitud kollektiivlepingu lõpetamine või muutmine, kui niisugune kollektiivne tegutsemine on keelatud selle kollektiivlepingu poolte suhtes kohaldatava välisriigi õigusega.
15 Nn „lex Britannia” seadusega, mis jõustus 1. juulil 1991, soovis seadusandja kitsendada Britannia kohtuotsuses väljendatud põhimõtte kohaldamisala. Lex Britannia sisaldab kolme töötajate kaasamise seadusele lisatud sätet ehk artiklit 25a, artiklit 31a ja artikli 42 kolmandat lõiku.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest nähtub, et alates töötajate kaasamise seaduse artiklisse 42 kolmanda lõigu lisamisest ei ole enam keelatud kasutada Rootsis ajutiselt tegutseva välismaise tööandja vastu kollektiivset tegutsemist, kui kõiki asjaolusid hinnates on võimalik järeldada, et side nimetatud liikmesriigiga on selleks liiga õrn, et võiks asuda seisukohale, et vaidlusalustele töötingimustele kohaldatakse vahetult töötajate kaasamise seadust.
Ehitussektori kollektiivleping
17 Byggnads on ametiühing, mis ühendab Rootsis ehitussektori töötajaid. Tema esitatud märkustest selgub, et 2006. aastal oli tal 31 kohalikku osakonda, mille hulka kuulus ka Byggettan, et tal oli 128 000 liiget, kellest 95 000 olid tööealised, ja et tema liikmeteks olid eelkõige puu- ja betoonitöölised, müürsepad, parketipanijad, ehitussektori töölised, teetöölised ja torulukksepad. Ligikaudu 87% ehitussektori töötajaist olid selle ametiühingu liikmed.
18 Byggnads kui ehitussektori töötajaid esindav keskorganisatsioon ja Sveriges Byggindustrier (ehitussektori tööandjaid esindav keskorganisatsioon) olid sõlminud kollektiivlepingu (edaspidi „ehitussektori kollektiivleping”).
19 Ehitussektori kollektiivleping sisaldab sätteid tööaja ja iga-aastase puhkuse kohta, mida võib kollektiivlepingutes reguleerida teisiti, kui on sätestatud õigusaktides. Lisaks sisaldab see kollektiivleping sätteid ka ajutise töötuse ja ooteaja, lähetuskulude ja tööga seotud kulutuste hüvitamise, vallandamiskaitse, õppepuhkuse ning täiendkoolituse kohta.
20 Ehitussektori kollektiivlepinguga ühinemine tähendab asjaomastele ettevõtjatele ka nõustumist mitmesuguste rahaliste kohustustega. Nõnda peavad need ettevõtjad maksma Byggettanile tema poolt teostatava palgakontrolli eest summa, mis võrdub 1,5%-ga palgafondist, ja kindlustusseltsile FORA esiteks 0,8% palgafondist „kümnist” või „ehitussektori lisatasu” ja teiseks 5,9% palgafondist erinevate kindlustusmaksete katteks.
21 Nn kümnise või ehitussektori lisatasu eesmärk on rahastada kollektiivseid elukindlustuslepinguid, hoolekannet ja kindlustust, mis katab väljaspool tööaega toimunud õnnetusjuhtumeid, Rootsi ehitusettevõtjate teadus- ja arendusfondi (Svenska Byggbranschens Utvecklingsfond), organisatsiooni Galaxen, mida juhivad tööandjad ja mille eesmärk on töökohtade kohandamine liikumispuudega inimestele ja nende ümberõpe, ehitussektori elukutsete täiendkoolituse arendamist ning halduskulusid ja juhtimiskulusid.
22 FORA pakutavad erinevad kindlustuslepingud tagavad töötajatele täiendava pensionikindlustuse, haiguskulude katmise, töötushüvitise, hüvitise tööõnnetuse korral ja rahalise abi töötaja surma korral tema ülalpidamisel olnud isikutele.
23 Ehitussektori kollektiivlepinguga ühinemise korral on tööandjad, sh ka töötajaid Rootsi lähetavad tööandjad, seotud üldjuhul kõigi selle lepingu tingimustega, kuigi teatud tingimusi kohaldatakse siiski juhtumipõhiselt, lähtudes peamiselt ehitustööde iseloomust ja nende teostamise korraldusest.
Palga kindlaksmääramine
24 Rootsi valitsuse märkustest selgub, et Rootsis on palgatöötajate palga kindlaksmääramine täielikult usaldatud tööturu osapooltele ja see toimub kollektiivläbirääkimiste kaudu. Kollektiivlepingud ei sisalda üldjuhul sätteid alampalga kohta. Paljudes kollektiivlepingutes mainitud kõige madalam palk puudutab erialase ettevalmistuse ja töökogemuseta töötajaid, mis tähendab, et üldjuhul hõlmab see vaid väga väheseid isikuid. Ülejäänud töötajate puhul määratakse nende palk kindlaks tööde teostamise kohas toimuvate läbirääkimiste käigus lähtuvalt töötajate kutseoskustest ja nende täidetavatest ülesannetest.
25 Märkuste kohaselt, mille kolm põhikohtuasjas kostjaks olevat ametiühingut käesolevas kohtuasjas esitasid, on ehitussektori kollektiivlepingus tükitasu tavaline tasustamisviis. Tükitöö alusel tasustamise kord tähendab, et iga ehitatava objekti kohta sõlmitakse eraldi palgakokkulepped. Tööandjad ja ametiühingu kohalik osakond võivad siiski kokku leppida, et konkreetse ehituse puhul kohaldatakse tunnitasu. Ühtegi kuupalgal põhinevat süsteemi põhikohtuasjas kõne all olevate töötajate kategooriale ei kohaldata.
26 Samade ametiühingute sõnutsi kehtib palgaläbirääkimiste ajal töörahu, mis on kohustuslik alates kollektiivlepingu sõlmimisest. Üldjuhul sõlmitakse palgakokkulepe ametiühingu ja tööandja vahel kohalikul tasandil. Kui tööturu osapooled ei saavuta kokkulepet sellel tasandil, siis toimuvad palgaläbirääkimised kesktasandil, kus töötajate poolel on peamine esindaja Byggnads. Kui tööturu osapooled ei suuda kokkulepet saavutada ka nende läbirääkimiste tulemusena, siis määratakse baaspalk kindlaks vastavalt „varusättele”. See „varupalk”, mis kujutab endast viimase võimalusena kasutatavat läbirääkimisviisi ning mis ei ole alampalk, oli nimetatud ametiühingute sõnutsi 2004. aasta teises pooles 109 Rootsi krooni (ligikaudu 12 eurot) tunnis.
Põhikohtuasi
27 Eelotsusetaotlusest nähtub, et Laval on Läti õiguse alusel asutatud äriühing registrijärgse asukohaga Riias. Ajavahemikul 2004. aasta maist detsembrini lähetas ta ligikaudu 35 töötajat Rootsi ehitustöödele, täpsemini kooli ehitusele Vaxholmis, mida teostas L&P Baltic Bygg AB (edaspidi „Baltic”), Rootsi õiguse alusel asutatud äriühing, milles Laval omas 2003. aasta lõpuni 100% osalust.
28 Laval oli 14. septembril ja 20. oktoobril 2004 sõlminud Lätis ehitustöötajate ametiühinguga kollektiivlepingud ega olnud osaline üheski kollektiivlepingus, mille olid sõlminud Byggnads, Byggettan või Elektrikerna, kelle liikmetest ei olnud Lavali personali seas ühtegi isikut. Umbes 65% nendest Läti töötajatest olid oma päritoluriigis ehitustöötajate ametiühingu liikmed.
29 Toimiku materjalidest nähtub, et 2004. aasta juunis tekkisid kontaktid Byggettani ning Lavali ja Balticu vahel ning algasid läbirääkimised Lavali ühinemiseks ehitussektori kollektiivlepinguga. Laval soovis, et palk ja muud töötingimused määrataks kindlaks paralleelselt nende läbirääkimistega, selleks et palgatase ja töötingimused saaksid selgeks juba selle lepinguga ühinemisel. Byggettan nõustus selle sooviga, kuigi üldjuhul oleks tulnud lõpetada läbirääkimised kollektiivlepingu üle, et arutelu palga ja muude töötingimuste üle võiks seejärel toimuda kohustusliku töörahu tingimustes. Byggettan ei nõustunud kuupalga süsteemi kohaldamisega, kuid võttis vastu Lavali ettepaneku tunnitasu põhimõtte kohta.
30 Eelotsusetaotlusest selgub, et 15. septembri 2004. aasta läbirääkimiskohtumisel nõudis Byggettan Lavalilt esiteks ehitussektori kollektiivlepinguga ühinemist Vaxholmi ehitustööde teostamiseks ja teiseks tagatist, et lähetatud töötajad saavad tunnitasu vähemalt 145 Rootsi krooni (ligikaudu 16‑eurot). See tunnitasu põhines Stockholmi (Rootsi) piirkonna palgastatistikal kutsetunnistust omavate betoonitööliste ja puuseppade palkade kohta 2004. aasta esimeses kvartalis. Byggettan märkis, et kui niisugust kokkulepet ei saavutata, on ta koheselt valmis käivitama kollektiivse tegutsemise.
31 Toimikus sisalduvate dokumentide kohaselt on Laval Arbetsdomstoleni menetluses märkinud, et ta maksis oma töötajatele kuupalka 13 600 Rootsi krooni (ligikaudu 1 500 eurot), millele lisandusid erinevad loonustasuna makstavad hüvitised toitlustus-, eluaseme- ja reisikuludeks väärtuses 6 000 Rootsi krooni (ligikaudu 660 eurot) kuus.
32 Ehitussektori kollektiivlepinguga ühinemisel oleks Laval olnud seotud põhimõtteliselt kõigi selle lepingu tingimustega, sh nendega, mis käsitlesid käesoleva kohtuotsuse punktis 20 loetletud rahalisi kohustusi Byggettani ja FORA ees. FORA-ga kindlustuslepingute sõlmimise ettepanek tehti Lavalile 2004. aasta detsembris saadetud deklaratsioonivormiga.
33 Kuna need läbirääkimised ei andnud tulemust, siis palus Byggettan Byggnadsil võtta meetmed, et rakendada Lavali suhtes kollektiivset tegutsemist, millest oli teatatud 15. septembri 2004. aasta läbirääkimiskohtumisel. Hoiatus saadeti oktoobris 2004.
34 Vaxholmi ehitusplatsi blokaad algas 2. novembril 2004. See blokaad seisnes muu hulgas selles, et takistati kaupade ehitusplatsile toimetamist, korraldati pikett ning sõidukitele ja Läti töötajatele keelati ehitusplatsile sisenemine. Laval palus abi politseilt, kes teatas talle, et kuna siseriikliku õiguse kohaselt on kollektiivne tegutsemine õiguspärane, siis ei ole neil lubatud sekkuda ega kõrvaldada ehitusplatsile sissepääsu tõkestavaid takistusi.
35 2004. aasta novembri lõpus pöördus Laval käesoleva kohtuotsuse punktis 9 nimetatud kontaktasutusse, et saada teavet töötingimuste kohta, mida ta peab Rootsis kohaldama, samuti alampalga olemasolu ja tasude kohta, mida ta peab maksma. Selle asutuse õigusosakonna juhataja andis talle 2. detsembri 2004. aasta kirjas teada, et ta peab kohaldama sätteid, millele viitab töötajate lähetamise seadus, et palgaküsimustes peavad kokkuleppele jõudma tööturu osapooled, et kollektiivlepinguis ette nähtud miinimumtingimused on kohaldatavad ka välisriigist lähetatud töötajaile ja et kui välismaisele tööandjale kohaldatakse topeltmakseid, siis võib ta pöörduda kohtusse. Kollektiivlepingute tingimuste teadasaamiseks soovitati Lavalil pöörduda selle tegevusharu tööturu osapoolte poole.
36 Byggettan tegi 1. detsembril 2004 toimunud lepituskohtumisel ja sama kuu 20. kuupäeval Arbetsdomstolenis toimunud lepitusistungil Lavalile ettepaneku ühineda ehitussektori kollektiivlepinguga enne palgaküsimuse käsitlemist. Kui Laval oleks selle ettepanekuga nõustunud, oleks kollektiivne tegutsemine koheselt lõpetatud ja jõustunud oleks töörahu, mis oleks võimaldanud alustada palgaläbirääkimisi. Laval siiski keeldus selle lepinguga ühinemisest, kuna tal ei olnud võimalik eelnevalt teada palgaga seonduvaid kohustusi.
37 Lavali vastu suunatud kollektiivne tegutsemine intensiivistus 2004. aasta detsembris. 3. detsembril 2004 alustas Elektrikerna toetustegevust. Selle meetme tulemusena ei saanud elektritöid teostavate tööandjate organisatsiooni kuuluvad Rootsi ettevõtjad Lavalile teenuseid osutada. Jõulude ajal pöördusid Lavali lähetatud töötajad Lätisse tagasi ega ole eespoolnimetatud ehitusplatsile naasnud.
38 2005. aasta jaanuaris kuulutasid ka muud ametiühingud välja toetustegevuse, mis seisnes kõigi ehitustööde boikoteerimises, mis Laval oli Rootsis ette võtnud, mistõttu ei olnud sellel ettevõtjal enam võimalik nimetatud liikmesriigi territooriumil tegutseda. Vaxholmi linn nõudis 2005. aasta veebruaris Balticuga sõlmitud lepingu lõpetamist ja 24. märtsil 2005 kuulutati välja selle ettevõtja pankrot.
Eelotsuse küsimused
39 Laval esitas 7. detsembril 2004 Arbetsdomstolenile Byggnadsi, Byggettani ja Elektrikerna vastu hagi, milles ta taotles, et tema kõikide ehitusplatside blokaad ja toetustegevus tunnistataks õigusvastaseks ning nõutaks nende lõpetamist. Lisaks nõudis ta, et ametiühingutelt mõistetaks välja hüvitis tekitatud kahju eest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus jättis 22. detsembri 2004. aasta otsusega rahuldamata hageja esialgse õiguskaitse taotluse kollektiivse tegutsemise lõpetamiseks.
40 Kuna Arbetsdomstolen ei olnud kindel, kas EÜ artiklitega 12 ja 49 ning direktiiviga 96/71 on vastuolus, kui ametiühingud üritavad kollektiivse tegutsemisega kohustada töötajaid Rootsi lähetavat välismaist ettevõtjat kohaldama Rootsi kollektiivlepingut, otsustas ta 29. aprillil 2005 menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. 15. septembril 2005 tehtud eelotsusetaotluses esitas see kohus järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas EÜ asutamislepingu teenuste osutamise vabaduse ja kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu sätetega ning direktiiviga 96/71 […] on kooskõlas ametiühingute püüe kohustada blokaadi vormis kollektiivse tegutsemisega välismaist teenuseosutajat ühinema vastuvõtjariigis niisuguse töötingimusi reguleeriva kollektiivlepinguga, nagu [ehitussektori kollektiivleping], kui olukord vastuvõtjariigis on selline, et kõnealust direktiivi ülevõtvates õigusaktides puuduvad sõnaselged sätted kollektiivlepingutes sisalduvate töötingimuste kohaldamise kohta?
2. [Töötajate kaasamise seadus] keelab ametiühingute kollektiivse tegutsemise, millega püütakse jätta kõrvale teiste tööturu osapoolte vahel sõlmitud kollektiivlepingut. Sellist keeldu kohaldatakse vastavalt ühele erisättele, mis moodustab osa nn lex Britanniast, siiski vaid juhul, kui ametiühing kasutab kollektiivset tegutsemist töötingimuste tõttu, millele kohaldatakse vahetult [töötajate kaasamise seadust], mis praktikas tähendab seda, et keeldu ei kohaldata kollektiivsele tegutsemisele välismaiste ettevõtjate vastu, kes tegutsevad Rootsis ajutiselt, kasutades enda töötajaid. Kas EÜ asutamislepingu teenuste osutamise vabaduse ja kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu sätted ning direktiiv 96/71 keelavad selle viimatimainitud sätte kohaldamise – mis koos lex Britannia muude sätetega tähendab praktikas, et Rootsi kollektiivlepingud muutuvad kohaldatavaks ja ülimuslikuks välismaiste varem sõlmitud kollektiivlepingute suhtes – blokaadi vormis kollektiivsele tegutsemisele, mille Rootsi ametiühingud võtsid ette ajutiselt Rootsis tegutseva välismaise teenuseosutaja vastu?”
41 15. novembri 2005. aasta määrusega jättis Euroopa Kohtu president rahuldamata eelotsusetaotluse esitanud kohtu 15.septembri 2005. aasta taotluse kohaldada käesoleva kohtuasja puhul kodukorra artikli 104a esimese lõigu alusel kiirendatud menetlust.
Vastuvõetavus
42 Byggnads, Byggettan ja Elektrikerna vaidlustavad eelotsusetaotluse vastuvõetavuse.
43 Esiteks väidavad nad, et esitatud küsimuste ja põhikohtuasja asjaolude vahel puudub seos. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul tõlgendada teenuste osutamise vabadust reguleerivaid sätteid ja direktiivi 96/71, samas kui Laval on Rootsis asutatud vastavalt EÜ artiklile 43 oma tütarettevõtja Baltic kaudu, milles tal oli 2003. aasta lõpuni 100% osalus. Kuna Laval ja Baltic kuulusid samadele isikutele ning nendel äriühingutel olid samad esindajad ja nad kasutasid sama kaubamärki, siis tuleb neid ühenduse õiguse mõttes lugeda üheks majandusüksuseks, kuigi tegemist on kahe eraldiseisva juriidilise isikuga. Järelikult oli Lavalil kohustus tegutseda Rootsis EÜ artikli 43 teisest lõigust tulenevalt neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle liikmesriigi õigus.
44 Teiseks väidavad nad, et põhikohtuasja vaidluse eesmärk on võimaldada Lavalil vältida Rootsi õigusaktide kohaldamist, mistõttu see vaidlus on vähemalt osaliselt kunstlik. Laval, kelle tegevus seisnes Lätist pärit personali ajutises andmises Rootsi turul tegutsevate äriühingute teenistusse, üritas vältida kollektiivlepinguid puudutavaist Rootsi õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja püüdis teenuseid käsitlevatele asutamislepingu sätetele ja direktiivile 96/71 tuginedes kasutada ühenduse õigusega antud võimalusi õigusvastasel viisil.
45 Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 sätestatud menetluses, mis põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on kohtuasja faktide hindamine siseriikliku kohtu pädevuses. Samuti on üksnes siseriikliku kohtu pädevuses, kellele vaidlus on lahendada antud ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, hinnata kohtuasja eripära arvestades nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui need küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, peab Euroopa Kohus üldjuhul otsuse tegema (vt eelkõige 25. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑326/00: IKA, EKL 2003, lk I‑1703, punkt 27; 12. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑145/03: Keller, EKL 2005, lk I‑2529, punkt 33, ja 22. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑419/04: Conseil général de la Vienne, EKL 2006, lk I‑5645, punkt 19).
46 Euroopa Kohus on siiski ka tõdenud, et erandjuhtudel peab ta oma pädevuse hindamiseks kindlaks tegema, millistel asjaoludel siseriiklik kohus eelotsusetaotluse esitas (vt selle kohta 16. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 244/80: Foglia, EKL 1981, lk 3045, punkt 21). Siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest keeldumine on võimalik vaid siis, kui on ilmselge, et ühenduse õigusnormi tõlgendamine, mida siseriiklik kohus on palunud, ei ole seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui Euroopa Kohtule esitatud probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud (vt eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I‑2099, punkt 39, ja 22. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑390/99: Canal Satélite Digital, EKL 2002, lk I‑607, punkt 19, ja eespool viidatud kohtuotsus Conseil général de la Vienne, punkt 20).
47 Peale selle tuleb meenutada, et Euroopa Kohus peab ühenduse ja siseriiklike kohtute pädevuste jaotuse raames võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti, nii nagu see on määratletud eelotsusetaotluses (vt eelkõige 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑475/99: Ambulanz Glöckner, EKL 2001, lk I‑8089, punkt 10; 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑136/03: Dörr ja Ünal, EKL 2005, lk I‑4759, punkt 46, ja eespool viidatud kohtuotsus Conseil général de la Vienne, punkt 24).
48 Käesolevas asjas, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 97, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustes tõlgendada EÜ artikleid 12 ja 49 ning direktiivi 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. Eelotsusetaotlusest nähtub, et need küsimused esitati Lavali ning Byggnadsi, Byggettani ja Elektrikerna vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb kollektiivset tegutsemist, mida viimatinimetatud alustasid pärast Lavali keeldumist ühineda ehitussektori kollektiivlepinguga; et vaidlus puudutab Läti töötajatele pakutavaid töötingimusi, kelle Laval lähetas Rootsi ehitustöödele, mida teostas Lavali kontserni kuuluv ettevõtja, ning et kollektiivse tegutsemise ja tööde katkestamise tõttu pöördusid lähetatud töötajad Lätisse tagasi.
49 Järelikult on esitatud küsimustel seos põhikohtuasja esemega, nii nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selle on määratlenud, ja nende küsimuste faktiline kontekst ei võimalda järeldada, et vaidlus oleks kunstlik.
50 Sellest järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.
Esimene küsimus
51 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esimese küsimusega teada, kas EÜ asutamislepingu teenuste osutamise vabaduse ja kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu sätetega ning direktiiviga 96/71 on kooskõlas ametiühingute püüe kohustada blokaadi vormis kollektiivse tegutsemisega välismaist teenuseosutajat ühinema vastuvõtvas liikmesriigis niisuguse töötingimusi reguleeriva kollektiivlepinguga nagu ehitussektori kollektiivleping, kui olukord nimetatud liikmesriigis on selline, et kõnealust direktiivi ülevõtvates õigusaktides puuduvad sõnaselged sätted kollektiivlepingutes sisalduvate töötingimuste kohaldamise kohta.
52 Eelotsusetaotlusest nähtub, et Byggnadsi ja Byggettani kollektiivset tegutsemist põhjendati nii Lavali keeldumisega tagada oma Rootsi lähetatud töötajaile tunnitasu, mida need ametiühingud nõudsid, samas kui see liikmesriik ei ole palga alammäära kehtestanud, kui ka Lavali keeldumisega ühineda ehitussektori kollektiivlepinguga, mille sätted näevad osades direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades ette soodsamad tingimused kui need, mis tulenevad asjakohastest õigusnormidest, samas kui lepingu teised sätted käsitlevad valdkondi, mida selles artiklis ei ole nimetatud.
53 Järelikult tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimest küsimust mõista nõnda, et sisuliselt soovib ta teada, kas EÜ artikleid 12 ja 49 ning direktiivi 96/71 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui liikmesriigis, kus direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades kehtestatud töötingimused, välja arvatud palga alammäär, sisalduvad õigusnormides, võib ametiühing püüda sellise ehitustööde blokaadi vormis toimuva kollektiivse tegutsemise abil, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohustada muus liikmesriigis asutatud teenuseosutajat alustama temaga läbirääkimisi palgamäärade üle, mida lähetatud töötajatele tuleb maksta, ja ühinema kollektiivlepinguga, mille sätted kehtestavad mõne valdkonna puhul soodsamad tingimused kui need, mis tulenevad asjaomastest õigusnormidest, samas kui lepingu teised sätted käsitlevad valdkondi, mida selle direktiivi artiklis 3 ei ole nimetatud.
Kohaldatavad ühenduse õiguse sätted
54 Tuvastamaks ühenduse õiguse sätteid, mida tuleb kohaldada niisuguses kohtuasjas nagu põhikohtuasi, tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldub EÜ artikkel 12, mis sätestab kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte, iseseisvalt üksnes nendele ühenduse õigusega reguleeritud juhtudele, mille suhtes ei ole EÜ asutamislepingus ette nähtud diskrimineerimist keelavat erisätet (vt 26. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑100/01: Oteiza Olazabal, EKL 2002, lk I‑10981, punkt 25, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑387/01: Weigel, EKL 2004, lk I‑4981, punkt 57).
55 Teenuste osutamise vabaduse puhul on seda põhimõtet rakendatud ja täpsustatud EÜ artiklis 49 (16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑22/98: Becu jt, EKL 1999, lk I‑5665, punkt 32, ja 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑55/98: Vestergaard, EKL 1999, lk I‑7641, punkt 17). Euroopa Kohus ei pea seega otsuse tegemisel lähtuma EÜ artiklist 12.
56 Mis puutub töötajate ajutisse lähetamisse teise liikmesriiki ehitustööde tegemiseks tööandja poolt osutatava teenuse raames, siis Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et EÜ artiklitega 49 ja 50 on vastuolus, kui üks liikmesriik keelab oma territooriumil muus liikmesriigis asutatud teenuseosutajal koos oma töötajatega vabalt liikuda või kui see liikmesriik seab kõnesolevate töötajate liikumisele rangemad tingimused. Selliste tingimuste kehtestamine teise liikmesriigi teenuseosutajale diskrimineerib teda võrreldes tema konkurentidega, kes on asutatud vastuvõtvas riigis ja kes võivad oma töötajaid vabalt kasutada, ning mõjutab lisaks ka tema võimet teenust osutada (27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑113/89: Rush Portuguesa, EKL 1990, lk I‑1417, punkt 12).
57 Ühenduse õigus ei takista seevastu liikmesriike kohaldamast oma õigusakte või tööturu osapoolte vahel sõlmitud alampalka käsitlevaid kollektiivlepinguid mis tahes isikule, kes sõltumata tööandja asukohariigist teeb kas või ajutiselt nende territooriumil tasustatud tööd (vt eelkõige 3. veebruari 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 62/81 ja 63/81: Seco ja Desquenne & Giral, EKL 1982, lk 223, punkt 14, ja 24. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑164/99: Portugaia Construções, EKL 2002, lk I‑787, punkt 21). Niisuguste normide kohaldamine peab olema sobiv taotletava eesmärgi, lähetatud töötajate kaitse saavutamiseks ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta eelkõige 23. novembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑369/96 ja C‑376/96: Arblade jt, EKL 1999, lk I‑8453, punkt 35, ja 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑341/02: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2005, lk I‑2733, punkt 24).
58 Sellesse konteksti asetub direktiiv 96/71, mille ühenduse seadusandja, nagu nähtub selle põhjendusest 6, võttis vastu selleks, et sätestada tööandjate ja nende töötajate huvides töötingimused, mida kohaldatakse töösuhtele, kui ühes liikmesriigis asutatud ettevõtja lähetab töötajaid teenuse osutamiseks ajutiselt teise liikmesriigi territooriumile.
59 Direktiivi 96/71 põhjendusest 13 nähtub, et liikmesriikide õigusaktid tuleb kooskõlastada, sätestades minimaalset kaitset tagavad põhilised kohustuslikud reeglid, mida peavad vastuvõtjariigis täitma sinna töötajaid lähetavad tööandjad.
60 Kuid direktiiviga 96/71 ei ühtlustatud nende minimaalset kaitset tagavate kohustuslike sätete sisu. Seega võivad liikmesriigid nende sisu vabalt määratleda, järgides sealjuures asutamiselepingut ning ühenduse õiguse üldpõhimõtteid (18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑490/04: komisjon vs. Saksamaa, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 19).
61 Kuna põhikohtuasja aluseks olevad asjaolud leidsid aset 2004. aastal, seega pärast liikmesriikidele direktiivi 96/71 ülevõtmiseks antud tähtaja möödumist 16. detsembril 1999, ning kuna need asjaolud kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse, siis tuleb esimest küsimust analüüsida lähtuvalt kõnesoleva direktiivi sätteist, mida tõlgendatakse EÜ artiklit 49 silmas pidades (12. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑60/03: Wolff & Müller, EKL 2004, lk I‑9553, punktid 25–27 ja 45), ja vajadusel ka lähtuvalt viimati nimetatud artiklist endast.
Liikmesriikide võimalused lähetatud töötajate töötingimuste, sh palga alammäära kindlaksmääramiseks
62 EÜ artiklis 234 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames ning selleks, et anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada (vt 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑334/95: Krüger, EKL 1997, lk I‑4517, punkt 22; 28. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑88/99: Roquette Frères, EKL 2000, lk I‑10465, punkt 18, ja 15. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑393/04 ja C‑41/05: Air Liquide Industries Belgium, EKL 2006, lk I‑5293, punkt 23), tuleb uurida võimalusi, mis liikmesriikidel on direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g loetletud valdkondade töötingimuste ja sealhulgas ka palga alammäära kindlaksmääramiseks, mille ettevõtjad peavad tagama töötajatele, kelle nad lähetavad seoses riikidevahelise teenuste osutamisega.
63 Nii eelotsusetaotlusest kui käesolevas menetluses esitatud märkustest nähtub esiteks, et mis puudutab lähetatud töötajate töötingimuste kindlaksmääramist nimetatud valdkondades, siis sellega seoses on palga alammäär ainus tingimus, mille sätestamisel ei ole Rootsis järgitud mõnda direktiivis 96/71 ette nähtud võimalustest, ja teiseks, et põhikohtuasja vaidluse aluseks on Lavalile pandud kohustused pidada ametiühingutega läbirääkimisi saamaks teada, millist tasu ta peab oma töötajatele maksma, ja ühineda ehitussektori kollektiivlepinguga.
64 Riikidevahelisel ehitusteenuste osutamisel kehtestatakse direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu esimese ja teise taande kohaselt selle sätte punktides a–g loetletud valdkondades töötingimused kas õigusnormidega või üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingute või vahekohtu otsustega. Kollektiivlepingud ja vahekohtu otsused on selle sätte tähenduses need, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus.
65 Direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 8 teine lõik annab kollektiivlepingute või vahekohtu otsuste üldiselt kohaldatavaks tunnistamise süsteemi puudumisel liikmesriikidele lisaks võimaluse võtta aluseks kollektiivlepingud või vahekohtu otsused, mida tavaliselt kohaldatakse kõigi samalaadsete ettevõtjate suhtes, kes tegutsevad asjaomases tööstusharus, või need kollektiivlepingud, mille on sõlminud riigi tasandil kõige esindavamad tööandjate ja töötajate organisatsioonid ning mida kohaldatakse kogu riigi territooriumil.
66 Selle sätte sõnastusest tuleneb, et viimati nimetatud võimaluse kasutamine nõuab esiteks, et liikmesriik oleks selle nõnda otsustanud ja teiseks, et kollektiivlepingute kohaldamisel töötajaid lähetavate ettevõtjate suhtes oleks tagatud, et neid koheldakse direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g loetletud valdkondades võrdselt vastuvõtva liikmesriigi ettevõtjatega, kes tegutsevad samal kutsealal või samas tööstusharus ja asuvad samalaadses olukorras. Direktiivi artikli 3 lõike 8 mõttes on võrdne kohtlemine tagatud, kui viimati nimetatud ettevõtjatele on pandud nendes valdkondades samad kohustused kui lähetavatele ettevõtjatele ja kui mõlemad peavad täitma neid kohustusi ühesuguselt.
67 On selge, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondi puudutavad töötingimused, kui palga alammäär välja arvata, on Rootsis sätestatud õigusnormidega. Samuti on selge, et kollektiivlepinguid ei ole tunnistatud üldkohaldatavaks ja et see liikmesriik ei ole kasutanud selle direktiivi artikli 3 lõike 8 teises lõigus ette nähtud võimalust.
68 Tuleb tõdeda, et kuna direktiivi 96/71 eesmärk ei ole ühtlustada liikmesriikide töötingimuste sätestamise süsteeme, siis on liikmesriikidel vabadus valida siseriiklikul tasandil ka süsteem, mida direktiivis sõnaselgelt ei ole nimetatud, tingimusel et see ei takista liikmesriikidevahelist teenuste osutamist.
69 Toimiku materjalidest nähtub, et Rootsi ametiasutused on jätnud nende palgamäärade kindlaksmääramise, mida kodumaised ettevõtjad peavad oma töötajatele maksma, tööturu osapooltele, mis toimub kollektiivsete läbirääkimiste teel, ja ehitusettevõtjate puhul tähendab see, et iga tööobjekti osas peetakse eraldi läbirääkimisi, mille käigus võetakse arvesse töötajate kutseoskusi ja ülesandeid.
70 Mis puutub muudes liikmesriikides asutatud teenuseosutajate palgakohustustesse, siis tuleb meenutada, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punkt c hõlmab vaid palga alammäära. Seega ei saa sellele sättele tugineda, et õigustada välismaiste teenuseosutajate kohustust kohaldada selliseid palgamäärasid, mida põhikohtuasja kostjatest ametiühingud soovivad käesolevas asjas Rootsi süsteemi toel kohustuslikuks muuta ning mis ei ole alampalk ega ole ka kehtestatud kõnesoleva direktiivi artikli 3 lõikeis 1 ja 8 sätestatud eeskirjade kohaselt.
71 Seega tuleb siinkohal järeldada, et liikmesriigil, kus palga alammäär ei ole kindlaks määratud mõnel direktiivi 96/71 artikli 3 lõigetes 1 ja 8 ette nähtud viisil, ei ole tulenevalt sellest direktiivist õigust kohustada muus liikmesriigis asutatud ettevõtjaid riikidevahelise teenuste osutamise käigus pidama iga tööobjekti osas eraldi läbirääkimisi, mille käigus võetakse arvesse töötajate kutseoskusi ja ülesandeid, et need ettevõtjad saaksid teada, millist palka nad peavad oma lähetatud töötajatele maksma.
72 Käesolevas kohtuotsuses tuleb nüüd EÜ artikli 49 põhjal hinnata kohustusi, mis niisugusest palga kindlaksmääramise süsteemist tulenevad muus liikmesriigis asutatud ettevõtjatele.
Valdkonnad, milles võib kehtestada lähetatud töötajatele kohaldatavaid töötingimusi
73 Minimaalset kaitset tagavate kohustuslike sätete järgimiseks näeb direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimene lõik ette, et liikmesriigid jälgivad, et olenemata töösuhtele kohaldatavatest õigusaktidest tagaksid ettevõtjad riikidevahelisel teenuste osutamisel nende territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused selles sättes loetletud valdkondades: maksimaalne tööaeg ja minimaalne puhkeaeg; tasulise põhipuhkuse minimaalne pikkus; palga alammäärad, kaasa arvatud ületunnitöötasud; töötajate vahendamise tingimused, eelkõige ajutist tööjõudu vahendavate ettevõtjate poolt vahendatavate töötajate puhul; töötervishoid, -ohutus ja -hügieen; rasedate või hiljuti sünnitanud naiste ning laste ja noorukite töötingimuste suhtes kohaldatavad kaitsemeetmed ning meeste ja naiste võrdne kohtlemine ning muud mittediskrimineerimise sätted.
74 Selle sätte eesmärk on esiteks kindlustada kodumaiste ettevõtjate ja riikidevahelist teenust osutavate ettevõtjate aus konkurents, kohustades viimati nimetatuid tagama oma töötajaile ammendavalt loetletud valdkondades töötingimused, mis on vastuvõtvas liikmesriigis sätestatud õigusnormide või kollektiivlepingute või vahekohtu otsustega direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 8 tähenduses, ja mis on minimaalse kaitse kohustuslikud sätted.
75 Nimetatud säte takistab seega, et muus liikmesriigis asutatud ettevõtjad, kes kohaldavad oma töötajaile nendes valdkondades päritoluliikmesriigis kehtivaid töötingimusi, võiksid riikidevahelise teenuse osutamise käigus pakkuda ebaausat konkurentsi vastuvõtva liikmesriigi ettevõtjatele, kui sotsiaalse kaitse tase on viimases riigis kõrgem.
76 Teiseks on selle sätte eesmärk kindlustada, et kui lähetatud töötajad teevad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil ajutiselt tööd, siis kohaldatakse neile mainitud valdkondade töötingimuste osas vastuvõtva liikmesriigi minimaalset kaitset tagavaid sätteid.
77 Niisuguse minimaalse kaitse tunnustamine tagab, et kui lähetatud töötajate jaoks on töötingimustest tuleneva sotsiaalse kaitse tase direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades päritoluriigis madalam kui vastuvõtvas liikmesriigis, kohaldatakse neile viimati nimetatud liikmesriigis soodsamaid töötingimusi.
78 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 19 nähtub, erineb osa põhikohtuasja ehitussektori kollektiivlepingu sätetest mõnes direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkonnas ja eelkõige tööaja ning põhipuhkuse valdkondades Rootsi õigusnormidest, millega on kehtestatud lähetatud töötajatele kohaldatavad töötingimused, nähes ette soodsamad tingimused.
79 On tõsi, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõige 7 näeb ette, et selle artikli lõiked 1–6 ei piira töötajate jaoks soodsamate töötingimuste kohaldamist. Lisaks selgub selle direktiivi põhjendusest 17, et vastuvõtjariigis kehtivad minimaalse kaitse kohustuslikud sätted ei tohi takistada töötajate jaoks soodsamate töötingimuste kohaldamist.
80 Direktiivi 96/71 artikli 3 lõiget 7 ei saa siiski tõlgendada nii, et see lubab vastuvõtval liikmesriigil seada oma territooriumil teenuste osutamise sõltuvusse töötingimustest, mis lähevad kaugemale minimaalset kaitset tagavatest kohustuslikest sätetest. Direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades näeb see direktiiv sõnaselgelt ette kaitse taseme, mille järgimist vastuvõttev liikmesriik võib oma territooriumile lähetatud töötajate huvides muus liikmesriigis asutatud ettevõtjatelt nõuda. Pealegi võtaks niisugune tõlgendus sellelt direktiivilt tema kasuliku mõju.
81 Järelikult, kui muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjad ei kasuta õigust ühineda vastuvõtvas liikmesriigis vabatahtlikult eelkõige oma lähetatud töötajate suhtes võetud kohustuse täitmiseks võimaliku soodsama kollektiivlepinguga, on kaitstuse tase, mis peab olema tagatud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile lähetatud töötajaile, põhimõtteliselt piiratud sellega, mis on ette nähtud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g, välja arvatud juhul, kui nendel töötajatel ei ole juba päritoluliikmesriigi õigusest või kollektiivlepinguist tulenevalt selles sättes loetletud valdkondades soodsamaid töötingimusi.
82 Lisaks tuleb täpsustada, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 esimesest taandest tulenevalt võivad liikmesriigid kooskõlas asutamislepinguga nõuda töötingimuste järgimist ka muudes kui selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g otsesõnu nimetatud valdkondades, kui tegemist on avaliku korra sätetega, mis kehtivad ühte moodi nii oma riigi ettevõtjatele kui ka teiste liikmesriikide ettevõtjatele.
83 Põhikohtuasjas käsitlevad mõned ehitussektori kollektiivlepingu sätted valdkondi, mida direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g otsesõnu ei ole nimetatud. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 20, tähendab selle kollektiivlepinguga ühinemine ettevõtjate jaoks nõustumist selliste rahaliste kohustustega nagu kohustus maksta Byggettanile tema poolt teostatava palgakontrolli eest summa, mis võrdub 1,5%-ga palgafondist, ja kindlustusseltsile FORA esiteks 0,8% palgafondist „ehitussektori lisatasu” ja teiseks 5,9% palgafondist erinevate kindlustusmaksete katteks.
84 Samas on selge, et need kohustused on kehtestatud, ilma et liikmesriigi ametiasutused oleks tuginenud direktiivi 96/71 artikli 3 lõikele 10. Ehitussektori kollektiivlepingu vaidlusalustes tingimustes on läbirääkimiste teel kokku leppinud tööturu osapooled, kes ei ole avalik-õiguslikud isikud ega saa kasutada seda sätet, et tugineda avalikust korrast tulenevatele põhjustele tõestamaks, et niisugune kollektiivne tegutsemine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kooskõlas ühenduse õigusega.
85 EÜ artiklit 49 silmas pidades tuleb lisaks hinnata ka põhikohtuasja kostjatest ametiühingute poolt korraldatud kollektiivset tegevust nii osas, milles sellega kohustatakse muus liikmesriigis asutatud ettevõtjat alustama läbirääkimisi palga üle, mida lähetatud töötajatele tuleb maksta, kui ka osas, milles teenuseosutajat kohustatakse ühinema kollektiivlepinguga, mille sätted näevad ette mõnes direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkonnas soodsamad tingimused kui need, mis tulenevad asjaomastest õigusnormidest, samas kui lepingu teised sätted käsitlevad valdkondi, mida selle direktiivi artiklis 3 ei ole nimetatud.
Põhikohtuasjas vaidlusaluse kollektiivse tegevuse hindamine EÜ artikli 49 alusel
86 Põhikohtuasja kostjad ning Taani ja Rootsi valitsus väidavad nende surveabinõude kohta, mis on ametiühingute kasutuses kohustamaks kedagi ühinema kollektiivlepinguga või alustama palgaläbirääkimisi, et õigus alustada tööandjaga peetavate läbirääkimiste käigus kollektiivset tegevust ei kuulu EÜ artikli 49 kohaldamisalasse, kuna vastavalt EÜ artikli 137 lõikele 5, mida on muudetud Nice’i lepinguga, ei ole selle õiguse reguleerimine ühenduse pädevuses.
87 Selles osas on piisav märkida, et kuigi on tõsi, et valdkondades, mis ei kuulu ühenduse pädevusse, on liikmesriikidel põhimõtteliselt õigus määrata kindlaks kõne all olevate õiguste olemasolu ja kasutamise tingimused, peavad liikmesriigid sellegipoolest oma pädevust kasutades järgima ühenduse õigust (vt analoogia alusel sotsiaalkindlustuse valdkonnaga 28. aprilli 1998. aasta otsused kohtuasjades C‑120/95: Decker, EKL 1998, lk I‑1831, punktid 22 ja 23, ning C‑158/96: Kohll, EKL 1998, lk I‑1931, punktid 18 ja 19; ning otsese maksustamisega 4. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑334/02: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2004, lk I‑2229, punkt 21, ja 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑446/03: Marks & Spencer, EKL 2005, lk I‑10837, punkt 29).
88 Järelikult ei ole asjaolu, et EÜ artikkel 137 ei ole streigiõiguse ega töösuluõiguse suhtes kohaldatav, seda laadi, et see välistaks põhikohtuasjas kõne all oleva kollektiivse tegevuse kuulumise teenuste osutamise vabaduse valdkonda.
89 Taani valitsuse ja Rootsi valitsuse esitatud märkuste kohaselt on kollektiivse tegutsemise õigus põhiõigus, mis ei kuulu EÜ artikli 49 ega direktiivi 96/71 kohaldamisalasse.
90 Sellega seoses tuleb märkida, et kollektiivse tegutsemise õigust tunnustatakse mitmes rahvusvahelises õigusaktis, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud – nagu 18. oktoobril 1961 Torinos allakirjutatud Euroopa sotsiaalharta, mida on pealegi EÜ artiklis 136 otseselt mainitud, ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 9. juuli 1948 aasta konventsioon nr 87 ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta – ning samuti tunnustatakse seda aktides, mille liikmesriigid on välja töötanud ühenduse tasandil või Euroopa Liidu raames, näiteks ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, mis võeti vastu 9. detsembril 1989 Strasbourgis toimunud Euroopa Ülemkogu istungil ja mida on samuti mainitud EÜ artiklis 136, ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mis kuulutati välja 7. detsembril 2000 Nice’is (EÜT C 364, lk 1).
91 Kuigi õigust kollektiivselt tegutseda tuleb tunnustada kui põhiõigust, mis on lahutamatu osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist Euroopa Kohus tagab, võib selle kasutamisele siiski seada piiranguid. Nagu kinnitab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 28, on see õigus kaitstud kooskõlas ühenduse õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega.
92 Kuigi on tõsi, nagu märgib ka Rootsi valitsus, et kollektiivse tegutsemise õigus on Rootsis ja ka muudes liikmesriikides kaitstud põhiseadusega, võib Rootsi põhiseaduse kohaselt, nagu selgub käesoleva kohtuotsuse punktist 10, seda õigust – mis hõlmab selles liikmesriigis ka ehitustööde blokeerimist – kasutada üksnes siis, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepingu sätetega.
93 Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et põhiõiguste kaitse on õigustatud huvi, mille tõttu võib ühenduse õigusest tulenevate kohustuste piiramine olla üldjuhul õigustatud isegi selliste kohustuste puhul, mis tulenevad EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabadustest, nagu kaupade vaba liikumine (vt 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I‑5659, punkt 74) või teenuste osutamise vabadus (vt 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑36/02: Omega, EKL 2004, lk I‑9609, punkt 35).
94 Nagu Euroopa Kohus eespool viidatud Schmidbergeri ja Omega kohtuotsustes leidis, kuulub kõne all olnud põhiõiguste, s.o sõnavabaduse ja kogunemisvabaduse kasutamine ning inimväärikuse austamine asutamislepingu sätete kohaldamisalasse. Nende õiguste kasutamine tuleb sobitada nõuetega, mis tulenevad asutamislepinguga kaitstud õigustest, ning peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (vt selle kohta eespool viidatud Schmidbergeri kohtuotsus, punkt 77, ja Omega kohtuotsus, punkt 36).
95 Eeltoodust tuleneb, et kollektiivse tegutsemise õiguse põhiõiguslik iseloom ei välista, et kollektiivne tegevus, mis on suunatud muus liikmesriigis asutatud ettevõtja vastu, kes lähetab töötajaid riikidevahelise teenuse osutamise käigus, kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse.
96 Järelikult tuleb hinnata, kas asjaolu, et liikmesriigi ametiühingud võivad korraldada eespool kirjeldatud tingimustel kollektiivset tegevust, piirab teenuste osutamise vabadust ja kui vastus sellele on jaatav, siis kas seda piirangut saab õigustada.
97 Sellega seoses tuleb meenutada, et kuna EÜ artikli 49 eesmärk on kõrvaldada teenuste osutamise vabaduse piirangud, mis tulenevad sellest, et teenuse osutaja on asutatud muus liikmesriigis kui see, kus teenust osutatakse, on see artikkel üleminekuperioodi lõppedes muutunud liikmesriikide õiguskordades vahetult kohaldatavaks ja annab üksikisikutele õigusi, millele nad võivad kohtus tugineda ning mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma (vt eelkõige 3. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 33/74: van Binsbergen, EKL 1974, lk 1299, punkt 26; 14. juuli 1976. aasta otsus kohtuasjas 13/76: Donà, EKL 1976, lk 1333, punkt 20; 4. detsembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 206/84: komisjon vs. Iirimaa, EKL 1986, lk 3817, punkt 16, ja 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑208/05: ITC, EKL 2007, lk I‑181, punkt 67).
98 Samuti tuleb meenutada, et EÜ artikkel 49 kehtib ka avalikku õigusesse mittekuuluvate eeskirjade suhtes, mille eesmärk on kollektiivselt reguleerida teenuste osutamist. Teenuste osutamise vabaduse takistuste kaotamine liikmesriikide vahel oleks ohustatud, kui riikide loodud tõkete kõrvaldamise muudaks olematuks takistused, mis tulenevad avaliku õigusega mittereguleeritud liitude või organisatsioonide õigusliku autonoomia teostamisest (vt 12. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 36/74: Walrave ja Koch, EKL 1974, lk 1405, punktid 17 ja 18; 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punktid 83 ja 84, ja 19. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑309/99: Wouters jt, EKL 2002, lk I‑1577, punkt 120).
99 Põhikohtuasja osas tuleb tõdeda, et liikmesriigi ametiühingute õigus kollektiivselt tegutseda, et kohustada muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjaid ühinema ehitussektori kollektiivlepinguga, mille osad tingimused erinevad õigusnormides sätestatust, kehtestades direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades soodsamad töötingimused, ning teised puudutavad selles artiklis käsitlemata valdkondi, võib muuta Rootsi territooriumil ehitustööde teostamise nende ettevõtjate jaoks vähem atraktiivseks või keerulisemaks, mistõttu see kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut EÜ artikli 49 tähenduses.
100 Sama järeldus kehtib ka asjaolu kohta, mille kohaselt selleks, et saada teada, millist palga alammäära peavad ettevõtjad oma lähetatud töötajatele maksma, võivad nad kollektiivse tegutsemise tõttu olla kohustatud pidama ametiühingutega määramata kestusega läbirääkimisi teenuste osutamise kohas.
101 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuna teenuste osutamise vabadus on üks ühenduse aluspõhimõtteist (vt eelkõige 4. detsembri 1986. aasta otsused kohtuasjas 220/83: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1986, lk 3663, punkt 17, ja kohtuasjas 252/83: komisjon vs. Taani, EKL 1986, lk 3713, punkt 17), siis saab selle vabaduse piirangut lubada üksnes juhul, kui see järgib asutamislepinguga kooskõlas olevat õiguspärast eesmärki ja kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi, ning lisaks peab piirav meede olema sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige 5. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑398/95: SETTG, EKL 1997, lk I‑3091, punkt 21; 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I‑2941, punkt 37, ja 5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑94/04 ja C‑202/04: Cipolla jt, EKL 2006, lk I‑11421, punkt 61).
102 Põhikohtuasja kostjatest ametiühingud ja Rootsi valitsus väidavad, et kõne all olevad piirangud on õigustatud, kuna need on vajalikud ühenduse õiguses tunnustatud põhiõiguse kaitsmiseks ja nende eesmärk on töötajate õiguste kaitsmine, mis on ülekaalukas üldine huvi.
103 Sellega seoses tuleb täheldada, et õigus kollektiivselt tegutseda eesmärgiga kaitsta vastuvõtjariigi töötajaid võimaliku sotsiaalse dumpingu eest võib Euroopa Kohtu praktika tähenduses olla ülekaalukas üldine huvi, mis üldjuhul õigustab asutamislepinguga tagatud põhivabaduste piiramist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt, punkt 36; 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑165/98: Mazzoleni ja ISA, EKL 2001, lk I‑2189, punkt 27; 25. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑49/98, C‑50/98, C‑52/98–C‑54/98 ja C‑68/98–C‑71/98: Finalarte jt, EKL 2001, lk I‑7831, punkt 33, ja 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑438/05: International Transport Worker’s Federation ja Finnish Seamen’s Union, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 77).
104 Olgu lisatud, et EÜ artikli 3 lõike 1 punktide c ja j kohaselt hõlmab ühenduse tegevus mitte üksnes „siseturgu, mida iseloomustab kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel”, vaid ka „sotsiaalpoliitikat”. EÜ artikkel 2 näeb ette, et muu hulgas on ühenduse ülesanne edendada „majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut” ning „tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset”.
105 Kuna ühenduse eesmärgid ei ole ainult majanduslikud, vaid on ka sotsiaalsed, peab kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist käsitlevatest asutamislepingu sätetest tulenevate õiguste puhul võtma arvesse sotsiaalpoliitika eesmärke, mille hulgas on vastavalt EÜ artikli 136 esimesele lõigule eelkõige parandatud elamis- ja töötingimused, et võimaldada nende ühtlustamist samal ajal jätkuva parandamisega, piisav sotsiaalkaitse ja tööturu osapoolte dialoog.
106 Byggnads ja Byggettan väidavad põhikohtuasjas, et Lavali suhtes kehtestatud blokaadi eesmärk oli töötajate kaitse.
107 Selles osas tuleb märkida, et vastuvõtva liikmesriigi ametiühingu korraldatud blokaad, mis on suunatud sellele, et kindlustada riikidevahelise teenuste osutamise käigus lähetatud töötajatele teatud tasemega töötingimused, järgib üldjuhul töötajate kaitse eesmärki.
108 Siiski tuleb asuda seisukohale, et niisugune eesmärk ei saa olla õigustuseks takistusele, mis seisneb põhikohtuasjas kõne all olevas kollektiivses tegutsemises, millega ametiühingud üritavad muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjatele panna kohustusi, mis on seotud ehitussektori kollektiivlepinguga ühinemisega. Lisaks sellele, mis nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 81 ja 83, on riikidevahelise teenuse osutamise käigus lähetatud töötajate tööandja kohustatud direktiiviga 96/71 toimunud kooskõlastamise tulemusena järgima vastuvõtvas liikmesriigis minimaalset kaitset tagavaid kohustuslikke sätteid.
109 Lõpuks tuleb rõhutada, mis puutub palgaläbirääkimistesse, milleks ametiühingud üritavad põhikohtuasjas kõne all oleva kollektiivse tegevusega sundida muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjaid, kes lähetavad töötajaid ajutiselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumile, et ühenduse õigus ei keela liikmesriikidel sobivate vahendite abil kohustada selliseid ettevõtjaid järgima alampalga kohta kehtestatud õigusnorme (vt eespool viidatud kohtuotsused Seco ja Desquenne & Giral, punkt 14; Rush Portuguesa, punkt 18, ja Arblade jt, punkt 41).
110 Sellist kollektiivset tegevust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa siiski õigustada lähtudes ülekaalukast üldisest huvist, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 102, kui palgaläbirääkimised, mida selle tegevuse abil üritatakse peale suruda muus liikmesriigis asutatud ettevõtjale, on osa siseriiklikust korrast, kus puudub igasugune regulatsioon, mis oleks piisavalt täpne ja kättesaadav, et mitte muuta ettevõtja jaoks praktikas võimatuks või ülemäära raskeks nende kohustuste kindlakstegemist, mida ta peab alampalgaga seoses järgima (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Arblade jt, punkt 43).
111 Eelnevat silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et EÜ artiklit 49 ja direktiivi 96/71 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui liikmesriigis, kus direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades kehtestatud töötingimused, välja arvatud palga alammäär, sisalduvad õigusnormides, võib ametiühing püüda kohustada sellise ehitustööde blokaadi vormis kollektiivse tegevuse abil, nagu on kõne all põhikohtuasjas, muus liikmesriigis asutatud teenuseosutajat alustama temaga läbirääkimisi palgamäärade üle, mida lähetatud töötajatele tuleb maksta, ja ühinema kollektiivlepinguga, mille sätted kehtestavad mõne valdkonna puhul soodsamad tingimused, kui need, mis tulenevad asjaomastest õigusnormidest, samas kui lepingu teised sätted käsitlevad valdkondi, mida selle direktiivi artiklis 3 ei ole nimetatud.
Teine küsimus
112 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teise küsimusega sisuliselt teada seda, kas EÜ artiklitega 49 ja 50 on vastuolus see, kui liikmesriigis ametiühingutele kehtestatud keeld kasutada kollektiivset tegevust eesmärgiga saavutada kolmandate isikute vahelise kollektiivlepingu lõpetamine või muutmine, eeldab, et tegevus puudutab töötingimusi, millele kohaldatakse vahetult siseriiklikku õigust, mis toob ettevõtja jaoks, kes lähetab töötajaid teenuse osutamiseks sellesse liikmesriiki ja kes on seotud kollektiivlepinguga, millele kohaldatakse mõne muu liikmesriigi õigust, kaasa selle, et tal ei ole võimalik tugineda kõnesolevale keelule nende organisatsioonide vastu.
113 See küsimus puudutab töötajate kaasamise seaduse kohaldamist, millega on loodud sotsiaalse dumpingu vastu võitlemise süsteem, millest tulenevalt ei ole teenuseosutajal liikmesriigis, milles ta oma teenust osutab, õigust eeldada, et võetakse arvesse tema asukohariigis kehtivaist kollektiivlepinguist tulenevaid kohustusi. Niisugusest süsteemist tuleneb, et kollektiivset tegutsemist võib kasutada nii nende ettevõtjate vastu, kes on seotud kollektiivlepinguga, millele kohaldatakse mõne muu liikmesriigi õigust, kui ka nende ettevõtjate vastu, kes ei ole seotud ühegi kollektiivlepinguga.
114 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab teenuste osutamise vabadus eelkõige igasuguse diskrimineerimise kõrvaldamist, mis põhineb teenuseosutaja kodakondsusel või asjaolul, et ta on asutatud muus liikmesriigis kui see, kus teenust tuleb osutada (vt eelkõige 26. veebruari 1991. aasta otsused kohtuasjas C‑154/89: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1991, lk I‑659, punkt 12; kohtuasjas C‑180/89: komisjon vs. Itaalia, EKL 1991, lk I‑709, punkt 15; kohtuasjas C‑198/89: komisjon vs. Kreeka, EKL 1991, lk I‑727, punkt 16, ning 18. juuli 2007. aasta otsus eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa, punkt 83).
115 Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et diskrimineerimine võib seisneda erinevate normide kohaldamises sarnastele olukordadele või siis sama normi kohaldamises erinevatele olukordadele (vt eelkõige 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑279/93: Schumacker, EKL 1995, lk I‑225, punkt 30; 22. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑383/05: Talotta, EKL 2007, lk I‑2555, punkt 18, ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑182/06: Lakebrink ja Peters-Lakebrink, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 27).
116 Selles osas tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid, mis ei arvesta kollektiivlepingutega, millega töötajaid Rootsi lähetavad ettevõtjad on juba seotud, olenemata nende lepingute sisust, on nende ettevõtjate suhtes diskrimineerivad, kuna neid koheldakse sama moodi nagu Rootsi ettevõtjaid, kes ei ole sõlminud kollektiivlepingut.
117 EÜ artiklist 46, mida tuleb tõlgendada kitsalt, tuleneb, et diskrimineerivad normid võivad olla õigustatud vaid avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvides (vt eespool viidatud 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 86).
118 Eelotsusetaotlusest selgub, et nende õigusnormide kohaldamine muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjatele, kes on seotud kollektiivlepingutega, mille suhtes ei kohaldata vahetult Rootsi õigust, võimaldab esiteks lubada ametiühingutel tagada, et kõik Rootsi tööturul tegutsevad tööandjad maksaksid niisugust palka ja pakuksid selliseid töötingimusi nagu Rootsis tavaks, ja teiseks luua tingimused ausaks konkurentsiks võrdsetel alustel Rootsi tööandjate ja muudest liikmesriikidest pärit ettevõtjate vahel.
119 Kuna ükski eelmises punktis nimetatud kaalutlustest ei ole seotud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvidega EÜ artikli 46 tähenduses, mida kohaldatakse koostoimes EÜ artikliga 55, siis tuleb sedastada, et sellist diskrimineerimist, nagu on kõne all käesolevas asjas, ei saa õigustada.
120 Eelnevat silmas pidades tuleb teisele küsimusele vastata, et EÜ artiklitega 49 ja 50 on vastuolus see, kui liikmesriigis ametiühingutele kehtestatud keeld kasutada kollektiivset tegevust eesmärgiga saavutada kolmandate isikute vahelise kollektiivlepingu lõpetamine või muutmine, eeldab, et tegevus puudutab töötingimusi, millele kohaldatakse vahetult siseriiklikku õigust.
Kohtukulud
121 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. EÜ artiklit 49 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui liikmesriigis, kus selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades kehtestatud töötingimused, välja arvatud palga alammäär, sisalduvad õigusnormides, võib ametiühing püüda sellise ehitustööde blokaadi vormis kollektiivse tegutsemise abil, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohustada muus liikmesriigis asutatud teenuseosutajat alustama temaga läbirääkimisi palgamäärade üle, mida lähetatud töötajatele tuleb maksta, ja ühinema kollektiivlepinguga, mille sätted kehtestavad mõne valdkonna puhul soodsamad tingimused kui need, mis tulenevad asjaomastest õigusnormidest, samas kui lepingu teised sätted käsitlevad valdkondi, mida selle direktiivi artiklis 3 ei ole nimetatud.
2. EÜ artiklitega 49 ja 50 on vastuolus see, kui liikmesriigis ametiühingutele kehtestatud keeld kasutada kollektiivset tegevust eesmärgiga saavutada kolmandate isikute vahelise kollektiivlepingu lõpetamine või muutmine, eeldab, et tegevus puudutab töötingimusi, millele kohaldatakse vahetult siseriiklikku õigust.
Allkirjad