EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(kolmas koda)

20. märts 2014

Kohtuasi F‑44/13

Françoise Michel

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnik – Kahju hüvitamise nõue – Töötasu – Ametisse nimetamine kolmandasse riiki – Elamistingimuste eest makstav toetus – Hüvitise arvutamine – Toitjakaotuspensionilt tasutava maksu ekslik arvessevõtmine – Ametisse nimetava asutuse või ametiisiku eksimus – Kahju hüvitamise nõue – Töötasuteatiste lõplikkus – Aegumistähtajale tuginemine ametniku vastu – Personalieeskirjade artikkel 85 – Kohaldamatus – Kodukorra artikkel 76 – Ilmselgelt vastuvõetamatu hagi

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega F. Michel palub põhiliselt tühistada Euroopa Komisjoni ametisse nimetava asutuse 25. jaanuari 2013. aasta otsuse, millega see asutus rahuldas ainult osaliselt tema kaebuse, keeldudes taotluse hilinenult esitamise tõttu hüvitamast kahju, mis on seotud veaga, mis esines ligikaudu kümne aasta jooksul elamistingimuste eest makstava toetuse summa arvutamisel.

Otsus:      Jätta hagi osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Jätta F. Michelʼi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Kahju hüvitamise nõue – Väited – Ametisse nimetava asutuse ebaseaduslik otsus, mida ei ole tähtaja jooksul vaidlustatud – Vastuvõetamatus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Õiguskord

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnike hagid – Institutsioonile esitatud kahju hüvitamise nõue – Töötasu reguleerivatest normidest arusaamise raskusele tuginemine, et põhjendada taotluse hilinenult esitamist – Lubamatus – Administratsiooni poolt vabatahtlikult sellise hüvitise maksmine, mis on arvutatud taotleja nõude kohaselt – Alusetult saadu tagastamise taotlustega seotud tähtaja kohaldamine – Välistamine

(Personalieeskirjad, artikli 85 teine lõik ja artikli 90 lõige 1)

4.      Ametnikud – Töötasu – Õigus viivitusintressile – Tingimused

1.      Ametnik või teenistuja, kes on jätnud õigel ajal teda kahjustava meetme peale kaebuse ja hiljem tühistamishagi esitamata, ei saa seda tegevusetust korvata ning kasutada nii uusi hagi esitamise tähtaegu hiljem esitatava kahju hüvitamise nõude kaudu, mille eesmärk on selgelt sama rahalise tulemuse saavutamine, milleni oleks viinud õigel ajal esitatud tühistamishagi nende aktide peale.

(vt punkt 45)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 13. juuli 1993, kohtuasi T‑20/92: Moat vs. komisjon (punkt 46).

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. september 2011, kohtuasi F‑12/11: Hecq vs. komisjon (punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Selliste kaebuse ja hagi esitamise tähtaegade eesmärk, mis põhinevad avalikul huvil ning mis ei ole ei poolte ega kohtu määrata, seisneb liidu institutsioonides õiguskindluse tagamises, mis on nende nõuetekohaseks toimimiseks hädavajalik, vältides õiguslikke tagajärgi tekitavate liidu aktide lõputut vaidlustamist, ning õigusemõistmise käigus mis tahes diskrimineerimise või suvalise kohtlemise ärahoidmises. Personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 nimetatud taotluse esitamise võimalus ei anna seega ametnikule õigust jätta personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kaebuse ja hagi esitamiseks ettenähtud tähtajad järgimata, vaidlustades hiljem esitatud taotlusega kaudselt varasema otsuse, mida ei ole ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustatud.

Sellega seoses tuleb märkida, et kuna need tähtajad põhinevad avalikul huvil, siis asjaolu, et institutsioon nõustub osaliselt hilinenult esitatud ja seega vastuvõetamatu kaebuse sisulise lahendamisega, tulemus ei või olla, et kohustuslikest tähtaegade süsteemist kaldutakse kõrvale.

(vt punktid 46 ja 68)

Viited:

Euroopa Kohus: 13. november 1986, kohtuasi 232/85: Becker vs. komisjon (punkt 8).

Esimese Astme Kohus: 29. jaanuar 1997, kohtuasi T‑7/94: Adriaenssens jt vs. komisjon (punktid 27 ja 33 ning seal viidatud kohtupraktika); 24. märts 1998, kohtuasi T‑181/97: Meyer jt vs. Euroopa Kohus (punkt 31); 5. märts 2008, kohtuasi T‑414/06 P: Combescot vs. komisjon (punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

3.      Ametnik ei saa põhjendada tema töötasult maksustatava summaga seotud kahju hüvitamise nõude hilinenult esitamist, tuues välja kogetud raskused arvutusmeetodi kindlakstegemisel ja mõistmisel. Nimelt eeldatakse, et iga tavapäraselt hoolikas ametnik tunneb personalieeskirju ja täpsemalt tema töötasu reguleerivaid norme.

Pealegi asjaolu, et ametisse nimetav asutus otsustas puhtalt vabatahtlikult arvutada asjaomase isiku kasuks tagasiulatuvalt õigesti toetust, mille saamise tingimustele ta vastas ning mis enne arvutati vaidlusalust maksustatavat summat arvesse võttes, ei anna talle õigust mutatis mutandis tugineda viieaastasele tähtajale, mis on ette nähtud personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teises lauses. Igal juhul ei ole tegemist institutsiooni ametialase eksimusega, kui ta ei juhi ametniku tähelepanu hüvitise arvutusmeetodile. Sellise institutsiooni olukord, kes peab tagama töötasude ja erinevate toetuste maksmise tuhandetele ametnikele ja teenistujatele, ei ole võrreldav sellise ametniku olukorraga, kel on isiklik huvi kontrollida talle igakuiselt tehtavaid makseid.

(vt punktid 52–54 ja 69–73)

Viited:

Euroopa Kohus: 18. märts 1975, liidetud kohtuasjad 44/74, 46/74 ja 49/74: Acton jt vs. komisjon (punkt 29); 27. oktoober 1987,liidetud kohtuasjad 176/86 ja 177/86: Houyoux ja Guery vs. komisjon (punktid 9 ja 14–16).

Esimese Astme Kohus: 10. veebruar 1994, kohtuasi T‑107/92: White vs. komisjon (punkt 47); 5. november 2002, kohtuasi T‑205/01: Ronsse vs. komisjon (punkt 52); 16. mai 2007, kohtuasi T‑324/04: F vs. komisjon (punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 12. märts 2014, kohtuasi F‑128/12: CR vs. parlament (punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Kui administratsiooni tehtud viga personalieeskirjade sätte kohaldamisel ei lähe kaugemale tavapärastest eksimustest ja parandustest, mis võivad tekkida igakuiste töötasude arvutamisel ning mis võivad olla tehtud asjaomase ametniku kasuks või vastupidi tema kahjuks, siis on normaalne, et juhul kui need vead parandatakse siis, kui need avastatakse, ei nõuta ei ametnikult ega administratsioonilt viivitusintressi, välja arvatud erijuhtudel, mis puudutavad ametisse nimetava asutuse tõsist viga, kusjuures kaebuse või hagi tulemusel tehtud parandusi ei eristata tavapärastest parandustest.

Pealegi saab näha ette viivitusintressi maksmist summalt, mida institutsioon kavatseb vabatahtlikult maksta, igal juhul ainult esiteks siis, kui põhivõla summa on kindel või vähemalt on seda võimalik kindlaks teha tuvastatud objektiivsete asjaolude põhjal, ning teiseks siis, kui administratsioon viivitas asjaomase makse tegemisega nõuetevastaselt.

(vt punktid 80 ja 82)

Viited:

Euroopa Kohus: 13. oktoober 1977, kohtuasi 106/76: Gelders-Deboeck vs. komisjon (punktid 26–29).

Esimese Astme Kohus: 12. märts 1996, kohtuasi T‑361/94: Weir vs. komisjon (punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).