ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
12. veebruar 2014(*)
Dumping – Hiinast ja Taiwanist pärit roostevabast terasest kinnitusdetailide import – Tasutud tollimaksu tagasimaksmise taotlus – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 8 teine lõik – Õiguskindlus
Kohtuasjas T‑81/12,
Beco Metallteile-Handels GmbH, asukoht Spaichingen (Saksamaa), esindaja: advokaat T. Pfeiffer,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: H. van Vliet ja T. Maxian Rusche,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 13. detsembri 2011. aasta otsus K(2011) 9112 (lõplik), mis puudutab Hiina Rahvavabariigist ja Taiwanist pärit roostevabast terasest kinnitusdetailide impordile kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu tagasimaksmise taotlust,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood ning kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades kirjalikus menetluses ja 5. juuni 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Beco Metallteile‑Handels GmbH importis ajavahemikus 8. septembrist 2000 kuni 5. maini 2003 Saksamaale roostevabast terasest kinnitusdetaile, mida Hauptzollamt Karlsruhe (Karlsruhe (Saksamaa) kesktolliasutus; edaspidi „Hauptzollamt”) pidas Hiinast ja Taiwanist pärinevaks.
2 Kohaldades nõukogu 16. veebruari 1998. aasta määrust (EÜ) nr 393/98, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist, Indiast, Korea Vabariigist, Malaisiast, Taiwanist ja Taist pärit teatavate roostevabast terasest kinnitusdetailide ja nende osade impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (EÜT L 50, lk 1), koostas Hauptzollamt 17. augustil 2005 maksuteate, millega hagejat teavitati, et tal tuli tasuda 815 754,32 euro suuruses summas eespool nimetatud impordile kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse (edaspidi „2005. aasta maksuteade”).
3 Hageja esitas 22. augustil 2005 Hauptzollamtile vaide 2005. aasta maksuteate peale ning palus nimetatud maksuteate täitmine peatada.
4 Hauptzollamt peatas 2. septembri 2005. aasta otsusega 2005. aasta maksuteate täitmise kuni sisulise otsuse tegemiseni.
5 Hauptzollamt vähendas 14. aprilli 2010. aasta parandatud maksuteatega (edaspidi „esimene 2010. aasta parandatud maksuteade”) hageja poolt tasumisele kuuluvate dumpinguvastaste tollimaksude summat ja määras selleks 633 475,99 euro suuruse summa, mida kohustas tasuma hiljemalt 30. aprilliks 2010. Nimetatud parandatud maksuteate peale oli käesoleva hagi esitamise ajal esitatud hagi Finanzgericht Baden-Württembergile (Baden-Württembergi maksukohus, Saksamaa).
6 Hageja esitas 19. aprillil 2010 nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51; parandus ELT 2010, L 7, lk 22; edaspidi „algmäärus”), artikli 11 lõike 8 alusel taotluse 2005. aasta maksuteates kindlaks määratud dumpinguvastaste tollimaksude ehk 815 754,32 euro suuruse summa tagasimaksmiseks. Üldkohtu küsimusele vastates täpsustas hageja – ilma, et Euroopa Komisjon oleks seda vaidlustanud – põhjuseid, miks tagasimaksetaotlus käsitleb 2005. aasta maksuteates, mitte esimeses 2010. aasta parandatud maksuteates märgitud summat. Nimelt kuna viimati nimetatud teade toimetati hageja advokaadile kätte alles 19. aprillil 2010, ei võetud seda samal päeval saadetud tagasimaksetaotluses arvesse, kuna hageja advokaadil ei olnud võimalik sellega enne tagasimaksetaotluse saatmist tutvuda.
7 Hageja väitis oma tagasimaksetaotluses, et 2005. aasta maksuteate aluseks olnud dumpingumarginaal kõrvaldati või isegi seda vähendati tasemeni, mis oli alla kohaldatava dumpinguvastase tollimaksu taseme. Leides, et selline tagasimaksetaotlus eeldab, et kõnealused dumpinguvastased tollimaksud on juba makstud, palus hageja komisjoni teatise dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta (EÜT 2002, C 127, lk 10; edaspidi „tõlgendav teatis”) 6. joonealuse märkuse alusel samuti peatada uurimine, kuni need tollimaksud on lõplikult kindlaks määratud.
8 Hauptzollamt koostas 28. aprillil 2010 teise parandatud maksuteatise (edaspidi „teine 2010. aasta parandatud maksuteatis”), milles ta nõudis hagejalt tagasiulatuvalt 101 356,15 euro suuruses summas impordikäibemaksu põhjusel, et ta vabastati sellest ebaõigesti.
9 Hageja maksis 30. aprillil 2010 esimese 2010. aasta parandatud maksuteate täitmiseks 633 475,99 euro suuruse summa ja 14. mail 2010 teise 2010. aasta parandatud maksuteate täitmiseks 101 356,15 euro suuruse summa.
10 Komisjon teavitas 15. novembri 2010. aasta kirjaga hagejat, et asjaomast tagasimaksetaotlust peetakse algmääruse artikli 11 lõike 8 ja tõlgendava teatise kohaselt vastuvõetamatuks.
11 Hageja vastas 15. detsembri 2010. aasta kirjas, et tõlgendava teatise punkti 2.1 kohaselt ei hakka dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluse esitamise tähtaeg kulgema enne, kui dumpinguvastased tollimaksud on makstud. Ta oli arvamusel, et tõlgendava teatise punkti 2.1 6. joonealuse märkuse kohaselt võis ta esitada oma tagasimaksetaotluse enne dumpinguvastaste tollimaksude maksmist, kuid ta ei olnud kohustatud seda tegema. Kuna ta maksis kõnealused dumpinguvastased tollimaksud alles 30. aprillil 2010, oleks pidanud leidma, et asjaomane tagasimaksetaotlus oli esitatud õigusnormidele vastava kuuekuulise tähtaja jooksul ning seetõttu vastuvõetav.
12 Komisjon teavitas 2. augusti 2011. aasta kirjaga hagejat põhilistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille alusel asjaomane tagasimaksetaotlus tuleb rahuldamata jätta.
13 Hageja 15. septembri 2011. aasta vastuses jäi ta tõlgendava teatise tõlgenduse juurde, mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktis 11. Ta väitis samuti, et kui komisjon jätab asjaomase tagasimaksetaotluse rahuldamata, ei tegutse ta heas usus ning rikub õiguskindluse põhimõtet ja tõlgendava teatise sõnastusest tulenevaid õiguspäraseid ootusi.
14 Oma 13. detsembri 2011. aasta otsusega K (2011) 9112 (lõplik), mis puudutab Hiina Rahvavabariigist ja Taiwanist pärit roostevabast terasest kinnitusdetailide impordile kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu tagasimaksmise taotlust (edaspidi „vaidlustatud otsus”), jättis komisjon asjaomase tagasimaksetaotluse rahuldamata.
15 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 täpsustas komisjon, et asjaomase tagasimaksetaotluse esitamiseks ette nähtud kuuekuuline tähtaeg hakkas kulgema hetkest, mil dumpinguvastaste tollimaksude summa nõuetekohaselt kindlaks määrati ehk 17. augustil 2005. Ta oli arvamusel, et nimetatud tähtaeg möödus seega 17. veebruaril 2006. Hageja esitas nimetatud tagasimaksetaotluse aga alles 19. aprillil 2010, mistõttu ei oleks seda saanud sisuliselt lahendada selle ilmselge vastuvõetamatuse tõttu.
16 Selleks et lükata ümber hageja poolt haldusmenetluses esitatud argumendid, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 8, 9 ja 15 kõigepealt, et algmääruse artikli 11 lõike 8 teine lõik puudutab just nimelt tähtaega, mille jooksul tagasimaksetaotluse peab esitama. Tema arvates näeb see säte ette, et tagasimaksetaotluse esitamise tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil maksmisele kuuluvate dumpinguvastaste tollimaksude summa oli nõuetekohaselt kindlaks määratud ehk 17. augustil 2005, mitte nende tollimaksude maksmise hetkest. Asjaolu, et Hauptzollamt peatas 2005. aasta maksuteate täitmise, seda järeldust ei muuda.
17 Seejärel märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 10, 11 ja 15, et tõlgendava teatise punkti 2.1 alapunkti b sõnastust tuleb lugeda tervikuna, mis tähendab, et tuli arvestada nii selle sätte sõnastust kui ka sellele lisatud 6. joonealust märkust. Viimati nimetatud joonealuses märkuses ta täpsustas, et kui importija vaidlustab dumpinguvastase tollimaksu kohaldatavuse tema tehingule, peaks ta ikkagi, kui ta soovib, kuue kuu jooksul esitama dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluse üheskoos palvega, et komisjon peataks uurimise, kuni tollimaksukohustus on lõplikult kindlaks määratud. Joonealuses märkuses selliste väljendite nagu „peaks” ja „kui ta soovib” kasutamine viitab asjaolule, et importija võib otsustada sellise taotluse algmääruse artikli 11 lõikes 8 ette nähtud kuuekuulise tähtaja jooksul esitada või mitte, kuid see ei tähenda sellegipoolest, et importija võiks nõuetekohaselt taotleda tagasimaksmist veel pärast selle tähtaja möödumist. Vaidlustatud otsuse punktis 15 väitis komisjon, et tõlgendava teatise punkt 3.1.3 kinnitab seda seisukohta, kuna selles täpsustatakse, et kuuekuulisest tähtajast peab kinni pidama isegi juhul, kui selle määruse kohaldamine, millega kehtestatakse kõnealune tollimaks, vaidlustatakse siseriiklikes haldus‑ või kohtuorganites.
18 Seetõttu jõudis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 17 järeldusele, et tõlgendav teatis ei ole vastuolus algmääruse artikli 11 lõikega 8 ning see ei tekita õiguspärast ootust juhul, kui tollimakse ei ole makstud.
19 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 16 märkis komisjon samuti, et hageja tegevus näis olevat vastuolus esitatud argumendiga, mille kohaselt dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotlus on vastuvõetav ainult siis, kui need tollimaksud on juba makstud. Nimelt esitas hageja oma tagasimaksetaotluse 19. aprillil 2010, kuigi kõnealused dumpinguvastased tollimaksud maksti alles 30. aprillil 2010.
20 Mis puudutab lõpuks hageja osutatud erinevaid kohtuotsuseid selle väitmiseks, et kui komisjon jätab tema tagasimaksetaotluse rahuldamata, ei tegutse ta heas usus ning rikub õiguskindluse põhimõtet ja tõlgendava teatise sõnastusest tulenevaid õiguspäraseid ootusi, siis asus komisjon vaidlustatud otsuse punktides 19–21 seisukohale, et need kohtuotsused hageja taotlust ei põhistanud.
Menetlus ja poolte nõuded
21 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. veebruaril 2012.
22 Menetlust korraldava meetmena palus Üldkohus (teine koda) pooltel esitada teatavaid dokumente ja vastata teatavatele küsimustele. Pooled täitsid selle nõude määratud tähtaja jooksul.
23 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (teine koda) avada suulise menetluse.
24 Pooled kohtuistungi ettekande kohta seisukohti ei esitanud.
25 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimustele kuulati ära 5. juuni 2013. aasta kohtuistungil.
26 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
27 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
28 Hagi põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt kaks väidet. Esimene käsitleb algmääruse artikli 11 lõike 8 ja tõlgendava teatise rikkumist. Teine väide puudutab õiguspärase ootuse kaitse, hea usu ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist.
Esimene väide, et on rikutud algmääruse artikli 11 lõiget 8 ja tõlgendavat teatist
29 Esimene väide koosneb kahest etteheitest. Esimene käsitleb algmääruse artikli 11 lõike 8 rikkumist ja teine tõlgendava teatise rikkumist.
Esimene etteheide, et on rikutud algmääruse artikli 11 lõiget 8
30 Hageja leiab, viidates algmääruse artikli 11 lõike 8 esimesele lõigule, mille kohaselt „võib importija taotleda tasutud tollimaksu tagasimaksmist, kui on näidatud, et dumpingumarginaal, mille alusel tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla kehtiva tollimaksu taseme”, et selline tagasimaksetaotlus on vastuvõetav alles pärast kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude maksmist.
31 Komisjon seevastu on arvamusel, et algmääruse artikli 11 lõike 8 esimene lõik näeb pelgalt ette sisulised tingimused, mille esinemisel importija makstud dumpinguvastased tollimaksud võib tagasi maksta, ning et menetluse erinormid näeb ette selle lõike teine lõik.
32 Komisjoni arvates on pealegi dumpinguvastase tollimaksu summa nõuetekohaselt kindlaks määratud tollivõlast teatamisega vastavalt nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), artikli 221 lõikele 1, kuna võlgnik on alates sellest hetkest sellest summast teada saanud. Puudub süsteemne põhjus, mis muudaks algmääruse artikli 11 lõike 8 alusel tagasimaksetaotluse esitamisel vajalikuks oodata siseriiklikul tasemel tühistamishagi kohta otsuse tegemist, kuna mitte liikmesriigi ametiasutused, vaid ainult komisjon võib kõnealuse importija konkreetsel juhtumil tõdeda, et dumpingumarginaal, mille alusel dumpinguvastaseid tollimakse arvutati, on kaotatud või seda on vähendatud.
33 Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi algmääruse artikli 11 lõike 8 esimene lõik näeb ette, et „[o]lenemata lõikest 2 võib importija taotleda tasutud tollimaksu tagasimaksmist, kui on näidatud, et dumpingumarginaal, mille alusel tollimakse maksti, on kaotatud või seda on vähendatud tasemeni, mis on alla kehtiva tollimaksu taseme”, täpsustavad selles sättes sisalduvad väljendid „tasutud tollimaks” ja „tollimakse maksti” pelgalt seda, et tagasimakse esemeks saavad olla üksnes juba makstud summad. See säte määratleb seega ainult tagasimaksmise põhimõtte ja sisulised tingimused.
34 Mis puudutab järgitavat menetlust, siis on asjakohane säte algmääruse artikli 11 lõike 8 teine lõik. Selle sätte sõnastus viitab „maksmisele kuuluvatele” dumpinguvastastele tollimaksudele. Sellest ei selgu seega tagasimaksetaotluse vastuvõetavuse tingimus, mis on seotud nende tollimaksude maksmisega.
35 Järelikult ei ole algmääruse artikli 11 lõike 8 teises lõigus ette nähtud kuuekuulise tähtaja algusele seatud tingimust, et dumpinguvastased tollimaksud peavad olema eelnevalt makstud.
36 Pärast Üldkohtu esitatud küsimust väidab hageja siiski, et algmääruse artikli 11 lõike 8 kolmas lõik mõjutab kaudselt selle kindlakstegemist, millal hakkab kulgema sama lõike teises lõigus ette nähtud tähtaeg.
37 Algmääruse artikli 11 lõike 8 kolmas lõik näeb ette, et „tagasimaksetaotlus loetakse tõendusmaterjaliga nõuetekohaselt varustatuks siis, kui see sisaldab täpset teavet nõutud dumpinguvastase tollimaksu tagasimakstava summa kohta ja kogu tollidokumentatsiooni, mis on seotud selle summa arvutamise ja maksmisega”, et „[s]amuti peab see sisaldama tõendeid normaalväärtuste ja [liitu] suunatud ekspordi hindade kohta vaatlusperioodil selle eksportija või tootja puhul, kelle suhtes tollimaks kehtib”, et „[j]uhul kui importija ei ole asjaomase eksportija ega tootjaga seotud ja selline teave ei ole kohe kättesaadav või kui eksportija või tootja ei soovi seda importijale anda, peab taotlus sisaldama eksportija või tootja avaldust selle kohta, et dumpingumarginaali on vähendatud või see on kaotatud, nagu käesolevas artiklis näidatud, ning et vastav tõendusmaterjal esitatakse komisjonile” ning et „[k]ui sellist tõendusmaterjali eksportijalt või tootjalt mõistliku aja jooksul ei saada, lükatakse taotlus tagasi”.
38 Hageja väidab, et kuna algmääruse artikli 11 lõike 8 kolmanda lõigu esimene lause näeb ette, et selleks, et tagasimaksetaotlust loetaks „tõendusmaterjaliga nõuetekohaselt varustatuks”, peab sellele olema lisatud kogu tollidokumentatsioon, mis on seotud kõnealuse dumpinguvastase tollimaksu summa arvutamise ja maksmisega, mistõttu maksmine on seega tagasimaksetaotluse vastuvõetavuse tingimus.
39 Nagu komisjon väitis, mõjutab algmääruse artikli 11 lõike 8 kolmas lõik ainult sama määruse artikli 11 lõike 8 neljanda lõigu teises lauses ette nähtud tähtaja alguse kindlaksmääramist. See lause näeb nimelt ette, et „[dumpinguvastane] tollimaks tuleb harilikult tagasi maksta 12 kuu jooksul ja mitte ühelgi juhul hiljem kui 18 kuu jooksul alates kuupäevast, mil dumpinguvastase tollimaksuga maksustatud toote importija esitas nõuetekohase tõendusmaterjaliga varustatud tagasimaksetaotluse”.
40 Lisaks ei võimalda miski algmääruse artikli 11 lõike 8 teise lõigu sõnastuses asuda seisukohale, et tagasimaksetaotlused peavad olema sama lõike kolmanda lõigu tähenduses tõendusmaterjaliga nõuetekohaselt varustatud esitamisest peale. Tagasimaksetaotlusi võib menetluse jooksul täiendada. Vastasel korral oleks seadusandja algmääruse artikli 11 lõike 8 neljanda lõigu teises lauses märkinud, et 12‑kuuline või isegi 18‑kuuline tähtaeg hakkab kulgema tagasimaksetaotluse esitamisest, mitte hetkest, kui tagasimaksetaotlus on „nõuetekohase tõendusmaterjaliga varustatud”.
41 Sellest tuleneb, et algmääruse artikli 11 lõike 8 kolmandat lõiku puudutav argument ei muuda eespool punktides 34 ja 35 tehtud järeldusi.
42 Repliigis väidab hageja samuti, et selleks, et dumpinguvastaseid tollimakse saaks lugeda nõuetekohaselt kindlaks määratuks, peab nende summa olema õigesti arvutatud. Kuna aga esimene 2010. aasta parandatud maksuteade vähendas oluliselt maksmisele kuuluvate dumpinguvastaste tollimaksude summat, siis ei saa asuda seisukohale, et lõplike maksmisele kuuluvate tollimaksude summa määras „nõuetekohaselt” kindlaks 2005. aasta maksuteade. Tema tagasimaksetaotlust ei saa seega pidada hilinenult esitatuks.
43 Käesoleval juhul piisab, kui tõdeda, et kõnealused argumendid tuginevad sellele, et liikmesriigi ametiasutused võtsid vastu esimese 2010. aasta parandatud maksuteate, millest komisjon vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel aga ei olnud teadlik, nagu komisjoni õigesti märkis.
44 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et vaidlustatud akti õiguspärasust tuleb hinnata selle vastuvõtmise hetkel eksisteerinud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7, ja 5. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 114/83: Société d’initiatives et de coopération agricoles ja Société interprofessionnelle des producteurs et expéditeurs de fruits, légumes, bulbes et fleurs d’Ille-et-Vilaine vs. komisjon, EKL 1984, lk 2589, punkt 22; Üldkohtu 22. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑79/95 ja T‑80/95: SNCF ja British Railways vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1491, punkt 48, ja 22. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑46/09: Kreeka vs. komisjon, punkt 149). Eelkõige peab komisjoni hinnanguid uurima vaid selliste asjaolude seisukohast, mis olid komisjonile teada nende hinnangute andmise ajal (Üldkohtu 11. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjas T‑111/01 ja T‑133/01: Saxonia Edelmetalle ja ZEMAG vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1579, punkt 67).
45 Siiski väidab hageja sisuliselt, et esimese parandatud maksuteate esitamata või sellele viitamata jätmine haldusmenetluses tuleneb täielikult komisjoni hooletusest. Ta väidab, et vastupidi sellele, mis on ette nähtud tõlgendava teatise punkti 3.2.1 alapunktis b, ei nõudnud komisjon temalt muud teavet eelkõige selle kohta, mis puudutab sissenõutud dumpinguvastaste tollimaksude summa arvutamise alust ja nende täpset summat.
46 Kuigi on tõsi, et tõlgendava teatise punkt 3.2.1 näeb ette, et komisjon teatab taotlejale, milline teave tuleb esitada, ja määrab kindlaks mõistliku aja, mille jooksul tuleb esitada nõutav tõendusmaterjal, ning et selle hulka kuuluvad tollidokumendid, kus on näidatud imporditehingud, mille osas tagasimakset taotletakse, eelkõige maksmisele kuuluva tollimaksu summa määramise alus ja sissenõutud dumpinguvastaste tollimaksude täpne summa, väidab komisjon õigesti, et ta ei ole kohustatud omal algatusel ja oletustele tuginedes uurima, milline on see teave, mida oleks talle võidud haldusmenetluses esitada. Seda sätet ei saa nimelt mõista nii, et komisjonil on kohustus teatada taotlejale, millist tüüpi või millisesse kategooriasse kuuluva teabe või dokumendid peab talle esitama, et ta saaks tagasimaksetaotlust menetleda.
47 Järelikult ei saa nõustuda hageja argumendiga, et lõplike maksmisele kuuluvate dumpinguvastaste tollimaksude summat 2005. aasta maksuteade „nõuetekohaselt” kindlaks ei määranud.
48 Seega tuleb etteheide algmääruse artikli 11 lõike 8 rikkumise kohta tagasi lükata.
Teine etteheide, et on rikutud tõlgendavat teatist
49 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub tõlgendava teatise punkti 1, punkti 2.1 alapunkti b ja viimasele lisatud 6. joonealust märkust ning punkti 2.2 alapunkti a.
50 Sellega seoses piisab, kui märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selline tõlgendav akt nagu tõlgendav teatis, mis vastavalt selle preambulile esitab suunised algmääruse artikli 11 lõike 8 kohaldamiseks, ei saa muuta määruses sisalduvaid kohustuslikke norme (Euroopa Kohtu 28. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑266/90: Soba, EKL 1992, lk I‑287, punkt 19, ja Üldkohtu 22. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑9/92: Peugeot vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑493, punkt 44).
51 Selgelt väljakujunenud kohtupraktikast nimelt tuleneb, et juhised ja teatised, mida komisjon vastu võtab, on talle kohustuslikud ainult tingimusel, et need ei kaldu kõrvale neist kõrgemalseisvatest õigusnormidest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑464/09 P: Holland Malt vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑12443, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Seega kui tõlgendav akt kõrgemalseisva õigusnormiga kattub ja on vastuolus, siis on viimane tõlgendava akti suhtes ülimuslik (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑110/03: Belgia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑2801, punkt 33).
53 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuses tõlgendava teatise teatud sätete võimalik järgimata jätmine ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks oleva algmääruse artikli 11 lõike 8 õigesti kohaldamist komisjoni poolt. Osas, milles hageja toob nende argumentidega tegelikult välja õiguskindluse põhimõtte rikkumise, kattuvad need teise väite raames esitatud argumentidega ning seetõttu analüüsitakse neid edaspidi punktis 55 ja järgnevates punktides.
54 Sellest tuleneb, et teine etteheide ja seega esimene väide tervikuna tuleb tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse, hea usu ja õiguskindluse põhimõtet
55 Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb hinnata etteheidet õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta.
56 Hageja väidab, et õiguskindluse põhimõte nõuab, et õigusnorm oleks selge ja täpne, et puudutatud isikud saaksid üheselt teada, millised on nende õigused ja kohustused. Kuna tõlgendava teatise punkt 1, punkti 2.1 alapunkt b ja punkti 2.2 alapunkt a viitavad aga sisuliselt vastavalt „tasutud dumpinguvastaste[le] tollimaksude[le]”, „tehingute[le], mille eest on dumpinguvastased tollimaksud täielikult tasutud” ja „iga[le] importija[le], kes suudab tõendada, et on […] tasunud dumpinguvastased tollimaksud konkreetse sisseveo eest”, siis nimetatud põhimõte keelab jätta hageja tagasimaksetaotluse rahuldamata põhjusel, et ta oleks pidanud esitama oma taotluse juba enne dumpinguvastaste tollimaksude maksmist.
57 Samuti näeb tõlgendavale teatisele lisatud tagasimaksetaotluse näidis „kohustusliku minimaalse sisu” all ette kinnituse esitamise selle kohta, et dumpinguvastased tollimaksud, mille tagasimaksmist ta taotleb, on täielikult tasutud.
58 Pealegi täpsustab tõlgendava teatise punkti 2.1 alapunktile b lisatud 6. joonealune märkus, et „[k]ui importija vaidlustab dumpinguvastase tollimaksu kohaldatavuse tema tehingu(te) suhtes (olenemata sellest, kas selline meede peatab tollimaksu tasumise või mitte) või kui siseriiklik võimuorgan on võtnud tagatise võimaliku kohustuse suhtes maksta dumpinguvastast tollimaksu, peaks importija ikkagi (kui ta soovib) kuue kuu jooksul esitama dumpinguvastaste tollimaksude tagasisaamise taotluse üheskoos palvega, et komisjon peataks uurimise, kuni tollimaksukohustus on lõplikult kindlaks määratud”. Selles joonealuses märkuses kasutatud väljendid „peaks” ja „kui ta soovib” viitavad sellele, et kui vaidlustatakse maksmisele kuuluva dumpinguvastase tollimaksu summa, siis kuuekuuline tähtaeg ei hakka kulgema.
59 Tõlgendava teatise 6. joonealusest märkusest tuleneb, et seni, kuni kõnealused dumpinguvastased tollimaksud ei ole makstud, võib asjaomane importija, ilma et ta oleks selleks kohustatud, esitada tagasimaksetaotluse. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei kohaldata nimetatud joonealust märkust mitte üksnes juhul, kui on esitatud tagatis.
60 Hageja aga kinnitab, et ta järgis kohaldamisele kuuluvaid sätteid, kui ta esitas 19. aprillil 2010 nende dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise nõude, mis olid kindlaks määratud 2005. aasta maksuteates, ning kui ta lisas sellele palve uurimise peatamise kohta, kuivõrd neid tollimakse ei olnud veel makstud.
61 Sel põhjusel väidab hageja, et algmääruse artikli 11 lõike 8 teises lõigus ette nähtud tähtaeg ei saa mööduda enne, kui ta on saanud nõuetekohaselt esitada tagasimaksetaotluse.
62 Komisjon omakorda leiab, et tõlgendav teatis nägi selgesti ette, et tagasimaksetaotluse esitamise tähtaeg on kuus kuud alates hetkest, mil maksmisele kuuluva dumpinguvastase tollimaksu summa on nõuetekohaselt kindlaks määratud.
63 Tõlgendava teatise punkti 2.1 alapunkti b sõnastust tuleb lugeda tervikuna ehk koos sellele lisatud 6. joonealuse märkusega. Sellest tuleneb, et kui importija vaidlustab dumpinguvastase tollimaksu kohaldatavuse tema tehingule, peaks ta ikkagi kuue kuu jooksul esitama dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluse üheskoos palvega, et komisjon peataks uurimise, kuni tollimaksukohustus on lõplikult kindlaks määratud.
64 Tõlgendava teatise punkti 2.1 alapunkt b puudutab nimelt põhiliselt olukorda, kui dumpinguvastase tollimaksu summa ei ole veel nõuetekohaselt kindlaks määratud ning kui importija esitab tagatise seniks, kuni see summa kindlaks määratakse. Tõlgendava teatise 6. joonealune märkus käsitleb olukorda, mille puhul ühenduse tolliseadustik näeb ise ette tagatise esitamise.
65 Tegemist on olukorraga, kui importija on liikmesriigi ametiasutustele ühenduse tolliseadustiku artikli 243 alusel esitanud kaebuse seoses dumpinguvastase tollimaksu nõuetekohase kindlaksmääramisega. Tolliseadustiku artikkel 244 näeb ette, et kui liikmesriigi ametiasutused erandkorras täitmise peatavad, siis on selle eelduseks tagatise esitamine. Tõlgendava teatise 6. joonealune märkus toob välja, et teisel viidatud juhul on võimalik esitada tagasimaksetaotlus. See tuleneb asjaolust, et erinevalt esimesest viidatud juhust, mida reguleerib tõlgendava teatise punkti 2.1 alapunkt b, on dumpinguvastane tollimaks juba nõuetekohaselt kindlaks määratud. Komisjon väidab, et kasutades väljendeid „peaks” ja „kui ta soovib”, oli tema eesmärk rõhutada esiteks, et tagasimaksetaotluse esitamine ei ole liikmesriigi ametiasutustele kaebuse esitamise eeltingimus, ning teiseks, et sellise taotluse esitamise otsustab importija. Nendest väljenditest ei saa järeldada, et importija saab õiguspäraselt taotleda tagasimaksmist veel pärast tähtaja möödumist.
66 Sarnaselt algmääruse artikli 11 lõike 8 esimese lõiguga näevad tõlgendava teatise punkt 1, punkti 2.1 alapunkt b ja punkti 2.2 alapunkt a, millele hageja tugineb, ette üksnes tagasimaksmise sisulised tingimused. Nimelt on normaalne, et selleks, et summa saaks tagasi maksta, tuleb see enne tasuda. Seevastu järgitava menetlusega seotud normid on omakorda ette nähtud tõlgendava teatise punkti 2.6 alapunktis a ja punkti 3.1.3 alapunkti a teises lõigus, mille pealkirjad on vastavalt „Millised on tähtajad?” ja „Kuuekuuline tähtaeg”. Kuna nendes nähakse ette, et „[a]lgmääruse artikli 11 lõike 8 kohased taotlused tuleb esitada […] kuue kuu jooksul kuupäevast, mil määrati kindlaks nendele kaupadele kehtivad dumpinguvastased tollimaksud” ning et „kuuekuulisest tähtajast peab kinni pidama isegi juhul, kui määrus, millega kehtestatakse kõnealune tollimaks, vaidlustatakse [Üld]kohtus või määruse kohaldamine vaidlustakse siseriiklikes haldus‑ või kohtuorganites”, siis need kinnitavad kuuekuulise tähtaja õiguslikku siduvust alates hetkest, mil lõplike dumpinguvastaste tollimaksude summa on nõuetekohaselt kindlaks määratud.
67 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb aga liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks kõnealune säte on (Euroopa Kohtu 17. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 292/82: Merck, EKL 1983, lk 3781, punkt 12). Seega ei tohi tõlgendava teatise punkti 1, punkti 2.1 alapunkti b ja punkti 2.2 alapunkti a vaadelda eraldi, vaid seda tuleb teha tõlgendava teatise teiste sätete ja algmääruse artikli 11 lõike 8 kontekstis.
68 Sellega seoses nähtub kohtupraktikast, et õiguskindluse põhimõte, mis on liidu õiguse aluspõhimõte, nõuab eelkõige, et õigusnorm oleks selge ja täpne, et õigussubjektid saaksid üheselt teada oma õigused ja kohustused ning tegutseda sellest lähtuvalt. Ent kui õigusnormi sisu ja ulatuse kohta esineb mõningane ebakindlus, tuleb kontrollida, kas asjaomane õigusnorm on niivõrd mitmetähenduslik, et see takistab õigussubjektidel piisava kindlusega kõrvaldada selle normi ulatuse või sisu suhtes esinevad võimalikud kahtlused (Üldkohtu 22. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑216/05: Mebrom vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑1507, punkt 108).
69 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et hageja poolt algmääruse artikli 11 lõikele 8 antud tõlgendus tuleb tagasi lükata, nagu esimese väite esimese etteheite analüüsimisel järeldati. Siiski tuleb samuti märkida, et selle sätte suhtes, mis on vaidlustatud otsuse õiguslik alus, esineb mõningane ebakindlus asjaomase õigusnormi sisu ja ulatuse kohta. See mõningane ebakindlus tuleneb sellest, et samas sättes kasutatakse korraga väljendeid „makstud tollimaks” või „tasutud tollimaks”, vastandades neid väljenditele „lõplikud maksmisele kuuluvad tollimaksud”, mille summa „on nõuetekohaselt kindlaks määratud”.
70 Tuleb meenutada, et teatistes või tõlgendavates teatistes sisalduvad suunised on võetud komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ootuspärasuse ja õiguskindluse tagamiseks (Euroopa Kohtu 30. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑270/11: komisjon vs. Rootsi, punkt 41).
71 Eespool punktis 68 viidatud kohtuotsuse Mebrom vs. komisjon punktist 109 nähtub samuti, et tõlgendav teatis võib teatud tingimustel takistada õigussubjektidel piisava kindlusega hajutada tõlgendatava õigusnormi ulatuse ja sisu kohta esinevaid võimalikke kahtlusi.
72 Käesoleval juhul ilmneb tõlgendava teatise preambulist, et selle eesmärk on esitada suunised algmääruse artikli 11 lõike 8 kohaldamiseks ja seega selgitada erinevatele tagastamismenetlusega seotud isikutele nõudeid, mis tuleb taotlemisel täita. Seega võeti see vastu eesmärgiga suurendada algmääruse artikli 11 lõike 8 õiguskindlust nende isikute jaoks.
73 Kuna tõlgendav teatis on mõeldud nendele majandustegevuses osalejatele, kel ei ole oma igapäevaste tehingute jaoks kohustust ühtelugu õigusabi kasutada, on väga oluline, et algmääruse artikli 11 lõiget 8 tõlgendatakse väga selgelt ja üheselt mõistetavalt. Tõlgendava teatise sätete lugemine peab teatise eesmärki ja olemust arvestades võimaldama hoolikal ja informeeritud majandustegevuses osalejal teada üheselt oma õigusi ja kohustusi ja isegi hajutada nende õigusnormide ulatuse ja sisu kohta tekkinud võimalikke kahtlusi.
74 Neid tingimusi ei täida aga tõlgendav teatis, mis edastab vastakaid signaale selle kohta, millised on dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluse esitamise tingimused.
75 Käesolevas asjas näeb tõlgendava teatise punkti 2.6 alapunkt a sisuliselt ette, et algmääruse artikli 11 lõike 8 kohased taotlused tuleb esitada kuue kuu jooksul kuupäevast, mil dumpinguvastased tollimaksud nõuetekohaselt kindlaks määrati.
76 Mis puudutab tõlgendava teatise punkti 1, siis selles märgitakse sarnaselt algmääruse artikli 11 lõike 8 esimese lõiguga ainult, et tagasimakse esemeks saavad olla ainult need summad, mis on juba makstud (vt eespool punkt 33). See säte piirdub seega ainult tagasimaksmise põhimõtte ja sisuliste tingimuste määratlemisega.
77 Siiski osas, milles tõlgendava teatise punkti 2.1 alapunkt b ja punkti 2.2 alapunkt a näevad ette ühelt poolt, et tagasimakse esemeks saavad olla tehingud, mille eest on dumpinguvastased tollimaksud täielikult tasutud, ja teiselt poolt, et dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist saab taotleda importija, kes tõendas, et ta on dumpinguvastased tollimaksud tasunud, on need sätted vastuolus tõlgendava teatise punkti 2.6 alapunktiga a.
78 Hageja seisukohta põhistab ka tõlgendava teatise lisa, mis sisaldab tagasimaksetaotluse näidist ja meelespead, kuna selles nähakse lahtris „Kohustuslik minimaalne sisu” ette, et tagasimakse taotleja kinnitab, et dumpinguvastased tollimaksud, mille tagasimaksmist ta taotleb, on täielikult tasutud.
79 Mis puudutab tõlgendava teatise 6. joonealust märkust, millele hageja väited konkreetselt tuginevad, ja mis näeb ette, et kui importija vaidlustab dumpinguvastase tollimaksu kohaldatavuse tema tehingu(te) suhtes, olenemata sellest, kas selline meede peatab tollimaksu tasumise või mitte, „peaks” – mitte „peab” – ta ikkagi, kui ta soovib, esitama kuue kuu jooksul dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluse üheskoos palvega, et komisjon peataks uurimise, kuni tollimaksukohustus on lõplikult kindlaks määratud, siis seda joonealust märkust ei saa iseenesest mõista nii, et see paneb importijale, kes on sellises olukorras, kohustuse esitada taotlus kuue kuu jooksul alates sellest, kui dumpinguvastaste tollimaksude summa on nõuetekohaselt kindlaks määratud. Sellisena on joonealune märkus seega vastuolus tõlgendava teatise punkti 2.6 alapunktiga a.
80 Siiski, võttes arvesse, et tõlgendava teatise punkti 2 pealkirja all olevast esimesest lausest tuleneb, et see punkt on lühiülevaade tagastamismenetlusest, mis on üksikasjalikult esitatud punktis 3, tuleb tõlgendava teatise 6. joonealust märkust tõlgendada punkti 3.1.3 alapunkti a teist taanet arvestades, mis näeb samuti ette olukorra, kui maksmisele kuuluvate dumpinguvastaste tollimaksude summa on liikmesriigi ametiasutustes vaidlustatud. See säte toob omakorda välja, et algmääruse artikli 11 lõike 8 teises lõigus kindlaks määratud kuuekuulisest tähtajast tuleb kinni pidada isegi sellisel juhul.
81 Tõlgendava teatise punkti 3.1.3 alapunkti a kolmanda ja neljanda lõigu kohaselt peavad kõik taotlused siiski vastama sama teatise punktis 3.1.1. sätestatud nõuetele kuuekuulise tähtaja jooksul alates hetkest, mil dumpinguvastaste tollimaksude summa on nõuetekohaselt kindlaks määratud. Kuna aga punkti 3.1.1 alapunktid i ja ii näevad ette, et tagasimakse taotleja peab taotluses esitama kinnituse, et dumpinguvastased tollimaksud, mille tagasimakset taotletakse, on täielikult tasutud, siis tegelikult on sellise taotluse vastuvõetavuse tingimuseks kõnealuste dumpinguvastaste tollimaksude tasumine algmääruse artikli 11 lõike 8 teises lõigus ette nähtud tähtaja jooksul. Selline kohustus ei ole kooskõlas viimati nimetatud sätte ega tõlgendava teatise punkti 2.6 alapunktiga a, ning pealegi võib olla seda võimatu täita importijal, kes soovib kasutada maksuteate täitmise peatamist, millega liikmesriigi ametiasutused on ühenduse tolliseadustikku kohaldades nõustunud. Viimati nimetatud meetme kasuliku mõju säilitamiseks ei saa dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise taotluse esitamise tähtaeg seega hakata kulgema seni, kuni asjaomasel isikul ei ole kohustust kõnealuseid dumpinguvastaseid tollimakse maksta.
82 Sellest tuleneb, et tõlgendava teatise 6. joonealune märkus koostoimes punkti 3.1.3 alapunkti a kolmanda lõiguga on vastuolus selle teatise punkti 2.6 alapunktiga a.
83 Tõlgendav teatis, mille eesmärk on selgitada majandustegevuses osalejatele dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise menetlust ning seega suurendada nende õiguskindlust, tekitab seetõttu vastupidise tulemuse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punktid 556 ja 557). Nii võib sellistel majandustegevuses osalejatel nagu hageja, kes tõlgendavale teatisele oma igapäevaste tehingute tegemisel tuginevad, esineda selle lugemisel õiguspäraseid kahtlusi selles, kuidas algmääruse artikli 11 lõiget 8 õigesti tõlgendada.
84 Pealegi kinnitavad eespool punktis 83 välja toodud järeldust vastused, mida komisjon andis Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimustele tõlgendava teatise teatud sätete vastuolu kohta, ning milles komisjon sisuliselt möönis, et tõlgendava teatise sõnastus võiks olla parem.
85 Etteheide õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta on seega põhjendatud.
86 Ilma et oleks vaja ülejäänud etteheiteid analüüsida, tuleb teise väitega nõustuda ja seega vaidlustatud otsus tühistada.
Kohtukulud
87 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 13. detsembri 2011. aasta otsus K(2011) 9112 (lõplik), mis puudutab Hiina Rahvavabariigist ja Taiwanist pärit roostevabast terasest kinnitusdetailide impordile kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu tagasimaksmise taotlust.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Forwood | Dehousse | Schwarcz |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. veebruaril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad