Language of document : ECLI:EU:F:2014:254

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(teine koda)

26. november 2014

Kohtuasi F‑57/11 DEP

Gustav Eklund

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Vältimatud kulud – Institutsiooni poolt teda esindavale advokaadile makstav tasu – Hagejal kaotuse korral lasuv kohustus see tasu enda kanda võtta – Tõhus kohtulik kaitse – Õigus pöörduda kohtusse

Ese:      Taotlus hüvitatavate kulude kindlaksmääramiseks, mille Euroopa Komisjon esitas pärast kohtuotsust Eklund vs. komisjon (F‑57/11, EU:F:2012:145) siis kehtinud kodukorra (edaspidi „endine kodukord”) artikli 92 alusel.

Otsus:      Määrata Euroopa Komisjonile G. Eklundi poolt kohtuasja F‑57/11: Eklund vs. komisjon makstavate hüvitamisele kuuluvate kulude summaks 5709 eurot, millele lisandub viivitusintress alates käesoleva kohtumääruse kättetoimetamisest kuni maksmise kuupäevani määras, mida kohaldatakse maksmise tähtpäevaks oleva kuu esimesel päeval ning mis on arvutatud Euroopa Keskpanga poolt peamistele refinantseerimistoimingutele kehtestatud määra alusel, millele lisandub kolm ja pool protsendipunkti.

Kokkuvõte

1.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Poolte vältimatud kulud – Mõiste – Institutsiooni poolt teda esindavale advokaadile makstav tasu – Hõlmamine

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 61 esimene lõik ja I lisa artikli 7 lõige 1; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 91 punkt b)

2.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestamine – Liidu kohtusse esitatud hagi raames institutsiooni kantud kulud – Hüvitamisele kuuluvate kulude väljamõistmine vastaspoolelt – Lubatavus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 esimene lõik)

1.      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 esimesest lõigust, mida põhikirja I lisa artikli lõike 1 kohaselt kohaldatakse Avaliku Teenistuse Kohtule, nähtub, et liidu institutsioonid võivad kasutada advokaadi abi. Advokaadi tasu on hõlmatud menetlusega seotud vältimatute kulude mõistega, ilma et institutsioon peaks tõendama, et selline abi oli objektiivselt põhjendatud.

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi asjaolu, et institutsioon kasutas mitut esindajat ja ühte advokaati, ei mõjuta asjaomaste kulude võimalikku hüvitatavust, kuna miski ei võimalda neid kulusid põhimõtteliselt välistada, võib see mõjutada nende menetlusega seotud kulude summa kindlaksmääramist, mis lõpuks hüvitamisele kuuluvad. Mis tahes muu hinnang, mis seaks institutsiooni õiguse nõuda advokaaditasu täielikku või osalist hüvitamist sõltuvusse tingimusest, et tõendatakse „objektiivset” vajadust advokaadi teenuste järele, kujutaks endast tegelikult kaudset piirangut Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 esimeses lõigus tagatud vabadusele ning paneks liidu kohtule kohustuse asendada teenistusüksuste töö korralduse eest vastutavate institutsioonide ja asutuste hinnang enda hinnanguga. Selline ülesanne ei ole aga kooskõlas ei Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 esimese lõigu ega sisestruktuuri alase pädevusega, mis liidu institutsioonidel ja asutustel liidu kohtutes oma kohtuasjade korraldamisel on. Seevastu selle arvesse võtmine, et lisaks asjaomasele advokaadile osales üks või mitu esindajat, on kooskõlas liidu kohtule antud hindamispädevusega kohtukulude kindalaksmääramise menetluse raames Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 91 punkti b alusel.

(vt punktid 34 ja 35)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtumäärused, Dietz vs. komisjon, 126/76 DEP, EU:C:1979:158, punkt 6, ning komisjon vs. Kallianos, C‑323/06 P‑DEP, EU:C:2012:49, punktid 10 ja 11.

Euroopa Liidu Üldkohus: kohtumäärused, Kerstens vs. komisjon, T‑498/09 P-DEP, EU:T:2012:147, punkt 20, ning Marcuccio vs. komisjon, T‑278/07 P-DEP, EU:T:2013:269, punktid 14 ja 15.

2.      Õigus pöörduda kohtusse on liidu õiguse üldpõhimõte, mida väljendab nüüd Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teine lõik ja mis vastab Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikele 1.

Lisaks ilmneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nimetatud artikli 6 lõike 1 tõlgendamise kohta, et selle artikliga tagatud õigus pöörduda kohtusse on konkreetne ja tegelik, mitte teoreetiline või illusoorne.

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi poolelt, kelle kanda kohtukulud on jäetud, ilmselgelt liigsete kulude hüvitamise nõudmine võib esiteks mõjutada kohtusse pöördumise õiguse konkreetset ja tegelikku olemust, on liidu seadusandja tõhusa õiguskaitse tagamiseks ette näinud, et isikud, kes ei suuda Avaliku Teenistuse Kohtus õigusabi ja esindamisega seotud kulusid täielikult või osaliselt tasuda, võivad saada tasuta õigusabi; teiseks lubavad Avaliku Teenistuse Kohtu menetlusnormid nõuda üksnes menetlusega seotud vältimatute poolte kulude hüvitamist.

(vt punktid 40–42)

Viide:

Euroopa Kohus: kohtuotsus, Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), C‑334/12 RX-II, EU:C:2013:134, punktid 40 ja 42.