ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
28. mai 2013(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piirangud seoses olukorraga Tuneesias – Rahaliste vahendite külmutamine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõige 1 – Kahju hüvitamise nõue – Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkt c – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑187/11,
Mohamed Trabelsi,
Ines Lejri,
Moncef Trabelsi,
Selima Trabelsi,
Tarek Trabelsi,
keda esialgu esindasid advokaadid A. Metzke ja A. Tekari,
hagejad,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, keda esialgu esindasid G. Étienne ja A. Vitro, hiljem G. Étienne, M. Bishop ja M.‑M. Joséphidès,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bordes ja M. Konstantinidis,
ja
Tuneesia Vabariik, esindaja: advokaat W. Bourdon,
menetlusse astujad,
mille ese on esiteks nõue tühistada nõukogu 4. veebruari 2011. aasta rakendusotsus 2011/79/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/72/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Tuneesias (ELT L 31, lk 40) ja teiseks kahju hüvitamise nõue,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: esimees O. Czúcz, kohtunikud I. Labucka ja D. Gratsias (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. novembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Tuneesias 2010. aasta detsembris ja 2011. aasta jaanuaris toimunud poliitiliste sündmuste tagajärjel võttis Euroopa Liidu Nõukogu 31. jaanuaril 2011 eeskätt ELL artikli 29 alusel vastu otsuse 2011/72/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Tuneesias (ELT L 28, lk 62).
2 Otsuse 2011/73 põhjendustes 1 ja 2 on märgitud:
„Nõukogu kinnitas 31. jaanuaril 2011 oma täielikku solidaarsust Tuneesia ja selle rahvaga ning oma toetust nende püüdlustele saavutada stabiilne demokraatia, õigusriik, demokraatlik pluralism ning inimõiguste ja põhivabaduste täielik austamine.
Lisaks otsustas nõukogu võtta piiravad meetmed Tuneesia riigi vara seadusevastase omastamise eest vastutavate isikute vastu, kes võtavad seeläbi Tuneesia rahvalt võimaluse saada kasu oma majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikust arengust ning õõnestavad demokraatia arengut riigis.”
3 Otsuse 2011/72 artikkel 1 näeb ette:
„1. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad Tuneesia riigi vara seadusevastase omastamise eest vastutavatele lisas loetletud isikutele ja nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele või üksustele või on nende omandis, valduses või kontrolli all.
2. Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute või üksuste käsutusse ega nende toetuseks.
3. Liikmesriigi pädev asutus võib tingimustel, mida ta sobivaiks peab, lubada teatud külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamist või teatud rahaliste vahendite või majandusressursside kättesaadavaks tegemist pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et need rahalised vahendid või majandusressursid on:
a) vajalikud lisas loetletud isikute ja nende ülalpeetavate pereliikmete põhivajaduste rahuldamiseks […];
b) ette nähtud üksnes õigusabiteenuste osutamisega seotud mõistlike töötasude maksmiseks ja nendest teenustest tulenevate kulude hüvitamiseks;
c) ette nähtud üksnes tasude või teenustasude maksmiseks külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside tavapärase haldamise või säilitamise eest või
d) vajalikud erakorraliste kulutuste katteks […].”
4 Otsuse 2011/72 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud: „[n]õukogu koostab liikmesriigi või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekul lisas esitatud loetelu ja teeb sellesse muudatusi”.
5 Otsuse 2011/72 artikli 3 lõige 1 näeb ette: „[l]isa sisaldab isikute ja üksuste loetellu kandmise põhjuseid”.
6 Otsuse 2011/72 artiklis 5 on sätestatud:
„Käesolevat otsust kohaldatakse 12 kuu jooksul. Seda vaadatakse pidevalt uuesti läbi. Seda uuendatakse või vajaduse korral muudetakse, kui nõukogu leiab, et selle eesmärke ei ole saavutatud.”
7 Otsusele 2011/72 lisatud loetelu sisaldas vaid kahe füüsilise isiku nime – Tuneesia Vabariigi endine president Zine el‑Abidine Ben Hamda Ben Ali ja tema abikaasa Leïla Bent Mohammed Trabelsi.
8 „[Otsuse 2011/72,] eriti selle artikli 2 lõi[ke] 1, koostoimes [ELL] artikli 31 lõikega 2” alusel võttis nõukogu 4. veebruaril 2011 vastu rakendusotsuse 2011/79/ÜJVP, millega rakendatakse otsust 2011/72/ÜVJP (ELT L 31, lk 40; edaspidi „vaidlustatud otsus”).
9 Vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgiti, et otsusele 2011/72 lisatud loetelu asendati uue loeteluga. Uus loetelu sisaldas 48 füüsilise isiku nime. Selle uue loetelu neljandal real oli tulpa „Nimi” kantud „Mohamed Ben Moncef Ben Mohamed TRABELSI”. Tulbas „Tuvastamisandmed” oli täpsustatud: „Tuneeslane, sündinud 7. jaanuaril 1980 Șabhās, Liibüas, Yamina SOUIEI poeg, ettevõtte juht, abielus Inès LEJRI’GA, elukoht résidence de l’étoile du nord, suite B 7. korrus, korter nr 25 – Centre urbain du nord – El Khadra – Tunis, kasutab isikutunnistust nr 04524472”. Tulbas „Põhjendus” oli märgitud: „Isik on Tuneesia ametivõimude kohtuliku uurimise all seoses kinnis- ja vallasvara soetamisega ning rahapesu raames pangaarvete avamisega ja varade valdamisega mitmes riigis”.
10 Vastavalt vaidlustatud otsuse artiklile 2 jõustus see otsus selle vastuvõtmise päeval.
11 ELTL artikli 215 lõike 2 ning otsuse 2011/72 alusel võttis nõukogu 4. veebruaril 2011, st vaidlustatud otsusega samal päeval vastu määruse (EL) nr 101/2011, mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Tuneesias (ELT L 31, lk 1). Nagu tuleneb määruse põhjendusest 2, võeti see määrus vastu sellepärast, et otsusega 2011/72 kehtestatud meetmed „kuulu[sid] [ELTL] reguleerimisalasse ja seepärast [oli] nende rakendamiseks vaja EL‑i tasandi õigusakti”.
12 Määruse nr 101/2011 artikli 2 lõiked 1 ja 2 kordasid sisuliselt otsuse 2011/72 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 sätestatut. Sellel määrusel oli lisaks „I lisa”, mis vastas täpselt otsuse 2011/72 lisale vaidlustatud otsusega muudetud kujul.
13 Mohamed Ben Moncef Ben Mohamed Trabelsile saadeti 7. veebruaril 2011 kiri, et teha talle teatavaks esiteks see, et tema vastu oli vaidlustatud otsuse alusel võetud piiravad meetmed; teiseks, et tal oli võimalik esitada asjaomase liikmesriigi pädevatele ametiasutustele taotlus, et saada luba külmutatud vahendite kasutamiseks põhivajaduste rahuldamise või teatud maksete tegemise eesmärgil; kolmandaks, et tal oli võimalik taotleda nõukogult oma olukorra uut läbivaatamist; neljandaks, et tal oli võimalik vaidlustada vaidlustatud otsus Üldkohtus. Üldkohtule esitatud toimiku materjalidest nähtub, et see kiri tuli komisjonile tagasi, ilma et seda oleks olnud võimalik adressaadile kätte toimetada.
14 Esiteks nõukogu 27. jaanuari 2012. aasta otsusega 2012/50/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/72 (ELT L 27, lk 11), ja teiseks nõukogu 31. jaanuari 2013. aasta otsusega 2013/72/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/72 (ELT L 32, lk 20), pikendati otsusega 2011/72 (vaidlustatud otsusega muudetud kujul) ette nähtud piiravate meetmete kehtivust vastavalt 31. jaanuarini 2013 ja 31. jaanuarini 2014.
Menetlus ja poolte nõuded
15 Üldkohtu kantseleisse 30. märtsil 2011 esitatud hagiavaldusega algatasid Mohamed Ben Moncef Ben Mohamed Trabelsi, tema abikaasa Ines Lejri ning nende kolm alaealist last Moncef, Selima ja Tarek (edaspidi vastavalt „esimene hageja, teine hageja, kolmas hageja, neljas hageja ja viies hageja”) käesoleva menetluse. Nad palusid Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– „kustutada” sellest otsusest esiteks esimese ja teise hageja nimed ja samuti esimese hageja ema nimi ning teiseks esimese hageja aadress;
– „anda vastamisõigus” esimesele ja teisele hagejale;
– „kaitsta” viiendat hagejat;
– kohustada nõukogu „oma akt uuesti läbi vaatama ning pidama kinni süütuse presumptsiooni põhimõttest”;
– „peatada [nõukogu] akti kohaldamine”;
– mõista nõukogult esimesele hagejale tekitatud kahju eest hüvitisena välja 150 000 euro suurune summa;
– „kohustada liitu maksma kohtukuludena 25 000 eurot”;
– „mõista liikmesriigilt välja kulud, mis ei kuulu kohtukulude hulka ja mille summa tuleb [Prantsuse halduskohtumenetluse seadustiku] artikli L. 761-1 järgi õiglaselt kindlaks määrata Üldkohtul”.
16 Hagejad esitasid Üldkohtu kantseleisse 31. märtsil 2011 esitatud eraldi dokumendiga ajutiste meetmete kohaldamise taotluse. Üldkohtu president jättis selle taotluse 14. juuli 2011. aasta määrusega rahuldamata ja jättis kohtukulude kandmise üle otsustamise edaspidiseks.
17 Tuneesia Vabariik esitas 24. juunil 2011 menetlusse astumise avalduse. Üldkohtu kolmanda koja esimees rahuldas selle avalduse 26. septembri 2011. aasta määrusega, märkides seejuures, et kohtuasjas tuleb Tuneesia Vabariigi suhtes kohaldada konfidentsiaalsust.
18 Euroopa Komisjon esitas 11. juulil 2011 menetlusse astumise avalduse. Üldkohtu kolmanda koja esimees rahuldas selle avalduse 26. septembri 2011. aasta määrusega.
19 Nõukogu esitas 28. septembril 2011 Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse. Ta palus Üldkohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejatelt.
20 Komisjon andis 17. novembril 2011 teada, et ta ei kavatse esitada menetlusse astuja seisukohti. Tuneesia Vabariik omalt poolt ei esitanud talle Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõike 4 alusel määratud tähtaja jooksul menetlusse astuja seisukohti.
21 Hagejad ei esitanud neile kodukorra artikli 47 lõike 2 alusel määratud tähtaja jooksul repliiki.
22 Ettekandja‑kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada suulise menetluse. Ta palus menetlust korraldava meetme abil pooltel vastata ühele küsimusele.
23 Komisjon täitis selle nõude 27. septembril 2012, hagejad 28. septembril 2012 ja nõukogu 2. oktoobril 2012 Üldkohtu kantseleis registreeritud aktiga.
24 Nõukogu esitas lisaks 30. oktoobril 2012 ja 5. novembril 2012 Üldkohtu kantseleis registreeritud aktidega uued tõendid.
25 Hagejate ja nõukogu kohtukõned ning nende vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 7. novembri 2012. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
A – Vastuvõetavus
26 Kodukorra artiklis 111 on sätestatud, et eeskätt siis, kui Üldkohus ei ole ilmselgelt pädev hagi läbi vaatama või kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu, võib ta ilma menetlust jätkamata lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.
27 A fortiori, kui Üldkohus ei ole ilmselgelt pädev teatud nõuet läbi vaatama või kui hagi sisaldab mis tahes põhjusel nõuet, mis on ilmselgelt vastuvõetamatu, võib Üldkohus isegi omal algatusel sellise eelnevalt lahendamist vajava küsimuse tõstatada ja sellele otsusega vastata (Üldkohtu 29. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑225/07 ja T‑364/07: Thomson Sales Europe vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 217; ja 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑246/09: Insula vs. komisjon, punkt 105).
28 Neist kaalutlustest lähtudes tuleb uurida seda, kas Üldkohus on pädev otsustama hagejate esitatud nõuete üle ning kas need on vastuvõetavad.
1. Tühistamisnõuete ulatus ja vastuvõetavus
a) Tühistamisnõuete ulatus
29 Nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 15, palusid hagejad oma hagiavalduses tühistada kogu vaidlustatud otsuse. Lisaks sellele palusid nad Üldkohtul „kustutada” sellest otsusest esiteks esimese ja teise hageja nimed ja samuti esimese hageja ema nime ning teiseks esimese hageja aadressi.
30 Selles osas on oluline märkida, et viimane neist nõuetest on loomulikult hõlmatud nõudega tühistada vaidlustatud otsus.
31 Lisaks sellele tuleb tõdeda, et kui hagejate advokaadile esitati kohtuistungil käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nimetatud nõuete ulatuse kohta küsimusi, märkis ta, et tema kliendid paluvad vaidlustatud otsuse tühistada üksnes osas, milles see puudutab esimest hagejat. Selle kohta tehti kanne istungi protokolli.
b) Hagejate põhjendatud huvi aluseks oleva kohtumenetlusõigus- ja teovõime olemasolu
32 ELTL artikli 263 neljandas lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu.
33 Käesolevas kohtuasjas on vaidlustatud otsuses nimeliselt ära märgitud esimene hageja. Temal on seega täiesti põhjendatud huvi nõuda selle otsuse tühistamist teda puudutavas osas. See põhjendatud huvi on pealegi olemas ka praegu, kuivõrd otsuses 2011/72 (muudetud vaidlustatud otsusega) ette nähtud piiravate meetmete kohaldamist pikendati.
34 Seoses teiste hagejatega, st esimese hageja abikaasa ja alaealised lapsed, ei ole põhjust uurida, kas neil on kohtumenetlusõigus- ja teovõime ja seega ka põhjendatud huvi, kuivõrd nad ei ole esitanud esimese hageja esitatutest erinevaid nõudeid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punkt 31; Üldkohtu 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑374/00: Verband der freien Rohrwerke jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2275, punkt 57; ja Üldkohtu 9. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑282/06: Sun Chemical Group jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑2149, punkt 50).
2. Ülejäänud nõuete vastuvõetavus
a) Nõue, et Üldkohus annaks „[esimesele ja teisele hagejale] vastamisõigus[e]” ja kaitseks viiendat hagejat
35 Hagejad paluvad Üldkohtul „kaitsta” viiendat hagejat.
36 Ükski aluslepingute säte ega põhimõte ei anna aga Üldkohtule pädevust teha otsus sellise nõude kohta. Lisaks ei ole hagejad täpsustanud, millisele õiguslikule alusele nad tuginevad.
37 Neil tingimustel tuleb see nõue jätta läbi vaatamata põhjusel, et see on esitatud kohtule, kes ei ole ilmselgelt pädev seda läbi vaatama.
38 Lisaks paluvad hagejad Üldkohtul „anda vastamisõigus [esimesele ja teisele hagejale]”. Kuid see nõue tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 36 nimetatud põhjustel jätta läbi vaatamata – nagu seda väitis nõukogu – põhjusel, et see on esitatud kohtule, kes ei ole ilmselgelt pädev seda läbi vaatama.
b) Nõue teha ettekirjutus
39 Hagejad paluvad Üldkohtul kohustada nõukogu „oma akt uuesti läbi vaatama ning pidama kinni süütuse presumptsiooni põhimõttest”.
40 Liidu kohtul ei ole siiski talle ELTL artikli 263 sätetega antud tühistamispädevuse raames volitust teha institutsioonidele ettekirjutusi (Üldkohtu 12. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑266/03: CB vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 78, ja 9. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑74/08: Now Pharm vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑4661, punkt 19).
41 Üldkohus ei ole seega pädev läbi vaatama käesoleva kohtuotsuse punktis 39 nimetatud nõuet teha ettekirjutus, mis tuleb seega ilmselge vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.
c) Nõue peatada kohaldamine
42 ELTL artiklis 278 on sätestatud:
„[…] kohus [võib] määrata, et vaidlusaluse õigusakti kohaldamine tuleb peatada, kui tema arvates asjaolud seda nõuavad”.
43 Kodukorra artikli 104 lõike 2 kohaselt peab ELTL artikli 278 kohaselt esitatud taotluses kohaldamise peatamiseks olema nimetatud eeskätt kiireloomulisust põhjendavad asjaolud. Sama artikli lõike 3 kohaselt tuleb selline taotlus esitada eraldi dokumendina.
44 Käesolevas kohtuasjas paluvad hagejad oma hagis Üldkohtul „peatada nõukogu akti kohaldamine”.
45 Arvestades nõude sõnastust, tuleb seda käsitada ELTL artikli 278 kohase taotlusena kohaldamise peatamiseks. Seda ei ole aga esitatud eraldi dokumendina. Seetõttu tuleb see juba ainuüksi viimati nimetatud põhjusel jätta ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
d) Kahju hüvitamise nõue
46 Kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c kehtestatud nõuetele vastamiseks peavad liidu institutsiooni või organi tekitatud kahju hüvitamise nõuet sisaldavas hagiavalduses olema esitatud andmed, mis võimaldavad kindlaks teha hageja poolt asjaomasele institutsioonile või organile etteheidetava käitumise, põhjused, miks hageja leiab, et sellise käitumise ja talle väidetavalt tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos, ning selle kahju laad ja ulatus (vt Üldkohtu 2. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑16/04: Arcelor vs. parlament ja nõukogu, EKL 2010, lk II‑211, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Käesolevas kohtuasjas paluvad hagejad Üldkohtul kohustada nõukogu maksma esimesele hagejale kahjuhüvitisena 150 000 eurot.
48 Kuna hagiavaldus ei sisalda selles osas täpsustusi ning puuduvad isegi toimiku teistes materjalides sisalduvad kaudsed tõendid, ei saa Üldkohus aga kindlalt kindlaks teha hagejate viidatud kahju täpset laadi ega seda, kas eksisteerib põhjuslik seos, mille esinemist eeldatakse käitumise, mida hagejad nõukogule ette heidavad, ja selle kahju vahel. Lisaks sellele ei võimalda ükski hagiavalduses esitatud selgitus asuda seisukohale, et käitumine, mida hagejad nõukogule ette heidavad, seisneb vaidlustatud otsuse vastuvõtmises. Nimelt ei toeta ükski väide – vähemalt mitte sõnaselgelt – kahju hüvitamise nõuet, mida on mainitud üksnes hagiavalduse viimases punktis, kus on loetletud hagejate esitatud nõuded. Kahju hüvitamise nõue on seega ebatäpne ning tuleb seetõttu jätta ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
e) Nõue mõista välja kulud, mis ei kuulu kohtukulude hulka
49 Hagejad paluvad Üldkohtul „mõista liikmesriigilt välja kulud, mis ei kuulu kohtukulude hulka ja mille summa tuleb [Prantsuse halduskohtumenetluse seadustiku] artikli L. 761-1 järgi õiglaselt kindlaks määrata Üldkohtul”.
50 Kuid nagu märkis nõukogu, ei ole liidu kohus pädev tegema otsust riigi vastu esitatud nõuete kohta, mis on esitatud liikmesriigi õigusnormide alusel (vt analoogia alusel Üldkohtu 1. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑413/04: Gómez Cobacho vs. Hispaania, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 7).
51 Seetõttu tuleb eespool nimetatud nõuded jätta läbi vaatamata põhjusel, et see on esitatud kohtule, kes ei ole ilmselgelt pädev seda läbi vaatama.
B – Ülejäänud hagi
52 Hagejad põhjendavad tühistamisnõudeid esiteks väitega, et vaidlustatud otsuse andjal puudus pädevus; teiseks väitega, et eirati põhjendamiskohustust; kolmandaks väitega, et rikuti põhiõigusi ja eelkõige omandiõigust; neljandaks väitega, et tehti ilmselge hindamisviga ning viiendaks väitega, et kuritarvitati võimu.
1. Esimene väide, et vaidlustatud otsuse andjal puudus pädevus
53 Esimese väitega väljendavad hagejad seisukohta, et vaidlustatud otsuse võttis vastu ebapädev ametivõim, sest otsuse allkirjastajal ei olnud nõuetekohast allkirjastamise volitust.
a) Kohaldatavad õigusnormid
54 ELL artikli 16 lõikes 9 on sätestatud:
„Nõukogu eri koosseisude, välja arvatud välisasjade nõukogu eesistujana toimivad liikmesriikide esindajad nõukogus võrdse rotatsiooni alusel vastavalt tingimustele, mis on kehtestatud [ELTL] artikli 236 kohaselt.”
55 ELL artikli 18 lõikes 3 on sätestatud:
„Kõrge esindaja on välisasjade nõukogu eesistuja.”
56 Nõukogu kodukorra, mis on lisatud nõukogu 1. detsembri 2009. aasta otsusele, millega võetakse vastu nõukogu kodukord (ELT L 325, lk 36) artikli 2 lõike 5 teises lõigus on sätestatud:
„Välisasjade nõukogu eesistuja on liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, keda vajaduse korral võib asendada välisasjade nõukogu koosseisu liige, kes esindab liikmesriiki, kes kõnealusel poolaastal tegutseb nõukogu eesistujana.”
57 Neist sätetest koosmõjus nähtub, et välisasjade nõukogu poolt vastuvõetud aktidele allakirjutamiseks pädev ametnik on põhimõtteliselt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. Vajaduse korral võib teda siiski asendada välisasjade nõukogu koosseisu liige, kes esindab liikmesriiki, kes kõnealusel poolaastal tegutseb nõukogu eesistujana.
b) Kohaldamine käesoleva kohtuasja suhtes
58 Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlustatud asjaolu, et vaidlustatud otsuse võttis vastu nõukogu, välisasjade nõukogu koosseisus. Samuti ei ole vaidlustatud asjaolu, et 4. veebruaril 2011, mil otsus vastu võeti, oli János Martonyi välisasjade nõukogu liige, kes esindas liikmesriiki, kes kõnealusel poolaastal tegutses nõukogu eesistujana. Lisaks sellele tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 57 esitatud kaalutlustest, et sellest staatusest tulenevalt võis ta seaduspäraselt asendada liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja oli pädev vaidlustatud otsusele alla kirjutama, ilma et ta oleks pidanud õigustama – nagu seda väidavad hagejad – allkirjastamisvolituse olemasolu.
59 Seetõttu tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Teine väide, et eirati põhjendamiskohustust
a) Väite ulatus
60 Teise väitega väljendavad hagejad seisukohta, et vaidlustatud otsuse puhul ei ole järgitud Prantsuse 11. juuli 1979. aasta seaduse nr 79‑587, relative à la motivation des actes administratifs et à l’amélioration des relations entre l’administration et le public (seadus haldusaktide põhjendamise ning haldusasutuste ja avalikkuse vaheliste suhete parendamise kohta; Journal officiel de la République française, 12.7.1979, lk 1711) artiklis 3 kehtestatud põhjendamiskohustust. Hagejad on seisukohal, et selles otsuses piirdutakse nimelt stereotüüpse väljendi kordamisega, mis on vastuolus Prantsuse halduskohtute praktikaga.
61 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et EL lepingust ja EL toimimise lepingust tuleneva, autonoomsest allikast lähtuva õiguse vastu ei saa selle õiguse laadi tõttu kohtulikult tugineda mis tahes siseriiklikele õigusnormidele, seadmata seejuures kahtluse alla liidu enda õiguslikku alust. Seetõttu ei saa siseriiklikule õigusnormile tulemuslikult tugineda liidu akti vastu esitatud tühistamishagi põhjendamiseks (Euroopa Kohtu 4. veebruari 1959. aasta otsus kohtuasjas 1/58: Stork vs. Ülemamet, EKL 1959, lk 43, punkt 4; 17. detsembri 1970. aasta otsus kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft, EKL 1970, lk 1125, punkt 3, ja 8. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑409/06: Winner Wetten, EKL 2010, lk I‑8015, punkt 61).
62 Seetõttu ei saa hagejad oma käesoleva hagi toetuseks tulemuslikult tugineda sellise Prantsuse õigusnormi eiramisele, mis näeb ette haldusasutuste kohustuse põhjendada oma teatud akte.
63 Siiski tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui kohaldatava sätte kindlaksmääramisel on eksitud, ei too see kaasa esitatud nõude vastuvõetamatust, kui selle nõude ese ja sisu ülevaade tulenevad piisavalt selgelt hagiavaldusest (Euroopa Kohtu 7. mai 1969. aasta otsus kohtuasjas 12/68: X vs. kontrollikomisjon, EKL 1969, lk 109, punkt 7; Üldkohtu 10. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑171/99: Corus UK vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2967, punkt 36, ja Üldkohtu 13. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑128/05: SPM vs. nõukogu ja komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 65). Sellest tuleneb, et hageja ei pea tingimata sõnaselgelt viitama spetsiifilisele õigusnormile, millele ta nõue tugineb, juhul kui tema argumendid on piisavalt selged, et vastaspool ja liidu kohus saaksid hõlpsalt selle õigusnormi kindlaks teha (eespool viidatud kohtuotsus SPM vs. nõukogu ja komisjon, punkt 65; vt selle kohta ka Üldkohtu 10. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/03: Galileo International Technology jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1291, punkt 47). Seetõttu, ja vaatamata ekslikule viitele Prantsuse õigusnormile, tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 60 kirjeldatud väidet mõista nii, et hagejad soovisid selle abil väljendada seisukohta, et arvestades vaidlustatud otsuse stereotüüpse laadiga, oli selle puhul eiratud liidu õigusaktide põhjendamise kohustust, mis on ette nähtud ELTL artiklis 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 389) artiklis 41. Hagiavalduse sellise tõlgenduse võttis lisaks kohtuistungil omaks hagejate advokaat.
b) Väite põhjendatus
64 ELTL artikli 296 teine lõik näeb ette, et liidu institutsioonide vastuvõetud: „[õ]igusaktides esitatakse nende vastuvõtmise põhjused”.
65 Harta artikli 41 lõike 2 punkti c kohaselt kätkeb õigus heale haldusele eeskätt „asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid”.
66 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikliga 296 ja põhiõiguste harta artikliga 41 nõutavad põhjendused vastama asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada järelevalvet seaduslikkuse üle. Põhjendamise nõude täidetust tuleb hinnata juhtumi asjaoludest lähtudes (vt Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpselt ära toodud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 ja põhiõiguste harta artikli 41 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Eeskätt on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista. Lisaks sellele peab otsuse põhjenduste täpsuse aste olema proportsionaalne materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtajaga, millest kinni pidades see tuleb teha (vt eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Eelkõige ei saa vahendite külmutamise meetme põhjendused reeglina seisneda üldises ja stereotüüpses formuleeringus. Eelmises punktis öeldut piiramata peab sellise meetme puhul, vastupidi, olema ära näidatud spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leiab, et asjaomased õigusnormid on puudutatud isiku suhtes kohaldatavad (vt eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 143).
69 Käesolevas kohtuasjas on vaidlustatud otsuses üheselt ära näidatud õiguslikud asjaolud, millel see põhineb. Nimelt nimetatakse selle otsuse alustele viidates „otsust [2011/72,] eriti selle artikli 2 lõiget 1, koostoimes [ELL] artikli 31 lõikega 2”. Vaidlustatud otsuse lisa viitab omakorda otsuse 2011/72 artiklile 1.
70 Lisaks sellele nähtub vaidlustatud otsuse lisast, koostoimes selle otsuse pealkirjaga, et esimese hageja suhtes kohaldati piiravaid meetmeid „seoses olukorraga Tuneesias”, sest ta „on Tuneesia ametivõimude kohtuliku uurimise all seoses kinnis- ja vallasvara soetamisega ning rahapesu raames pangaarvete avamisega ja varade valdamisega mitmes riigis”. Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt esimese hageja suhtes kohaldati vahendite külmutamist, on seega selgelt ja täpselt ära näidatud.
71 Vastupidi hagejate väidetele ei ole need põhjendused lisaks stereotüüpsed. Nimelt ei korda need üldkohaldatava õigusnormi sõnastust. Need põhjendused kattuvad küll nendega, mille alusel teiste vaidlustatud otsuses nimetatud füüsiliste isikute suhtes kohaldati vahendite külmutamist. Ent need on siiski seotud esimese hageja konkreetse olukorraga, kes nõukogu väitel on sarnaselt teiste isikutega Tuneesia ametivõimude kohtuliku uurimise all seoses rahapesuga.
72 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuses on esitatud õiguslikud ja faktilised asjaolud, mis on selle otsuse andja arvates selle otsuse aluseks. Teisisõnu selgub akti sõnastusest selgelt ja üheselt nõukogu arutluskäik. Seetõttu on vaidlustatud otsus täielikult kooskõlas ELTL artiklis 296 ja harta artiklis 41 kehtestatud nõuetega.
73 Neil tingimustel tuleb teine väide tagasi lükata.
3. Kolmas väide, et rikuti omandiõigust
74 Kolmanda väitega väljendavad hagejad seisukohta, et vaidlustatud otsusega rikuti harta artikli 17 lõiget 1.
a) Omandiõiguse teostamise piirangu olemasolu
75 Põhiõiguste harta artikli 17 lõige 1 tagab omandiõiguse. Siiski ei kujuta see õigus endast absoluutset õigust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4/73: Nold vs. komisjon, EKL 1974, lk 491, punkt 14, ja 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punkt 355) ja seda võib seega piirata.
76 Käesolevas kohtuasjas võttis nõukogu vastu vaidlustatud otsuse eesmärgiga külmutada eeskätt esimese hageja vahendid 12 kuu pikkuse ajavahemiku vältel, mida saab pikendada. Selleks võttis nõukogu otsuse 2011/72 alusel, mille lisa oli vahepeal vaidlustatud otsusega muudetud, vastu määruse nr 101/2011, milles nähti ette piiravate meetmete kohaldamine esimese hageja suhtes tema vahendite külmutamise näol. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmine kujutas sel moel endast esimese hageja vahendite külmutamise protsessi vajalikku ja otsustavat etappi, mistõttu see otsus kujutab endast sellisena meedet, millega piiratakse esimese hageja omandiõiguse teostamist.
b) Tingimused, mille puhul võib omandiõiguse teostamise piirang olla lubatav
77 Põhiõiguste harta artikli 52 lõige 1 näeb esiteks ette, et „[põhiõiguste h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust” ja teiselt poolt, et „[p]roportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi”.
78 Sellest artiklist tuleneb, et selleks, et omandiõiguse teostamise piirang oleks kooskõlas liidu õigusega, peab see igal juhul vastama kolmele tingimusele.
79 Esiteks peab piirang olema „sätestatud seaduses” (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑6375, punkt 91). Teiste sõnadega peab asjaomasel meetmel olema seaduslik alus.
80 Teiseks peab piirang vastama liidu poolt sellisena tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile. Selliste eesmärkide hulka kuuluvad eesmärgid, mida taotletakse ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames ning mida on nimetatud ELL artikli 21 lõike 2 punktides b ja d, st toetada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja arengumaade säästvat arengut, pidades esmaseks eesmärgiks vaesuse kaotamist.
81 Kolmandaks ei tohi piirang olla ülemäärane. Esiteks peab see olema taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ning sellega proportsionaalne (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus, EKL 1996, lk I‑3953, punkt 36, ja käesoleva kohtuotsuse punktis 75 viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punktid 355 ja 360). Teiseks ei tohi riivata asjaomase õiguse või vabaduse „põhiolemust”, st selle sisu (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 75 viidatud kohtuotsus Nold vs. komisjon, punkt 14, ja käesoleva kohtuotsuse punktis 75 viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 355).
c) Käesoleva kohtuotsuse punktides 79–81 ära toodud tingimuste täidetuse analüüsimise vajalikkus
82 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi otsus tuleb teha juhindudes üksnes poolte nõuetest, kelle ülesanne on vaidluse ulatus kindlaks määrata, ei pea liidu kohus piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on oma väidete toetuseks esitanud – vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääradele õiguslikele kaalutlustele (Euroopa Kohtu 13. juuni 2006. aasta määrus kohtuasjas C‑172/05 P: Mancini vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41, ja Euroopa Kohtu 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I‑8533, punkt 65; Üldkohtu 20. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑246/99: Tirrenia di Navigazione jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 102, ja Üldkohtu 8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑160/08 P: komisjon vs. Putterie-De-Beukelaer, EKL 2010, lk II‑3751, punkt 65).
83 Käesolevas kohtuasjas on omandiõiguse rikkumisel põhinevale kolmandale väitele vastamiseks eeskätt vajalik kontrollida, kas on täidetud esimene käesoleva kohtuotsuse punktides 79–81 nimetatud tingimustest, ja seda vaatamata sellele, et ükski pooltest ei ole Üldkohtul palunud seda kontrollida. Nimelt, kui Üldkohus kontrolliks nimetatud punktides kirjeldatud ülejäänud tingimuste täidetust, jättes kontrollimata esimese tingimuse täidetuse, oleks oht, et ta tugineb vääradele õiguslikele kaalutlustele.
d) Käesoleva kohtuotsuse punktis 79 nimetatud tingimuse täidetus
Kas vaidlustatud otsus peab olema kooskõlas otsuses 2011/72 sätestatuga?
84 Nagu sai täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 79, on esimese hageja omandiõiguse teostamise piiramine vaidlustatud otsusega õiguspärane vaid siis, kui sellel otsusel on seaduslik alus. Selle väljaselgitamiseks tuleb esiteks kindlaks teha, millised on vaidlustatud otsuse ja otsuse 2011/72 vaheline suhe.
85 Selles osas tuleb märkida, et otsuse 2011/72 artiklites 1–3 ning artiklis 5 on määratletud vahendite külmutamise kord, mis on kohaldatav kõigi isikute, üksuste või rühmituste suhtes, mis vastavad selle otsuse artikli 1 lõikes 1 määratletud objektiivsetele kriteeriumidele. Tegemist on „Tuneesia riigi vara seadusevastase omastamise eest vastutava[te]” isikute ja nendega seotud isikutega. Nii peetakse neis sätetes silmas objektiivselt, üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute, üksuste ja rühmituste kategooriat.
86 Otsuse 2011/72 lisa sisaldab omakorda „[a]rtiklis 1 osutatud isikute ja üksuste loetelu”. Lisa esialgses redaktsioonis nähti aga loeteluga ette vahendite külmutamise –, mille kord on määratletud nimetatud otsuse artiklites 1–3 ja artiklis 5 (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 7) – kohaldamine kahe, nimeliselt ära toodud füüsilise isiku suhtes.
87 Vaidlustatud otsuse ainus eesmärk on vastavalt selle artiklile 1 aga omakorda otsusele 2011/72 algselt lisatud loetelu muutmine, et lisada sinna täiendavalt 46 isikut, sealhulgas esimene hageja.
88 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus peab eeskätt olema kooskõlas otsuse 2011/72 artikli 1 lõikega 1, mis on selle aluseks.
Kas vaidlustatud otsuses on järgitud otsuse 2011/72 artikli 1 lõikes 1 sätestatut?
89 Seega tuleb analüüsida, kas vaidlustatud otsuses on esimest hagejat puudutavas tegelikult järgitud otsuse 2011/72 artikli 1 lõikes 1 sätestatut; selleks on vajalik eelnevalt kindlaks määrata esiteks asjaomase sätte ja teiseks vaidlustatud otsuse mõte ja ulatus.
90 Selles osas tuleb rõhutada, et nagu märgiti käesoleva kohtuotsuse punktis 83, ei taotlenud hagejad oma kirjalikes dokumentides sõnaselgelt sellise kontrolli läbiviimist. Seetõttu otsustas Üldkohus menetluse võistleva laadi tagamiseks paluda menetlust korraldava meetme abil pooltel täpsustada, kas „nende arvates kohaldas nõukogu vaidlustatud otsuses ka tegelikult otsuse 2011/72 […] artiklis 1 ettenähtud kriteeriume […]” (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 22).
– Otsuse 2011/72 artikli 1 lõike 1 mõte ja ulatus
91 Nagu sai märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 3 ning meenutatud eespool punktis 85, näeb otsuse 2011/72 artikli 1 lõige 1 ette „Tuneesia riigi vara seadusevastase omastamise” eest vastutavate isikute ja nendega seotud isikute kõigi vahendite külmutamise. Teiste sõnadega nimetatakse selles sättes, mille sõnastus on selge ja täpne, selliste asjaolude spetsiifilist kategooriat, mille eest Tuneesia õigus näeb ette kriminaalkorras karistamise: tegemist ei ole majandusalase väärteo või ‑kuriteona määratletava mis tahes teoga, vaid üksnes tegevusega, mis võib olla määratletav „Tuneesia riigi vara seadusevastase omastamise[na]”.
92 Selles osas on nimetatud sätte sõnastus muuseas täpselt kooskõlas nõukogu taotletavate eesmärkidega. Nimelt tuleneb otsuse 2011/72 põhjendustest, et selle otsusega soovitakse toetada Tuneesia rahva püüdlusi saavutada „stabiilne demokraatia”, aidates neil saada kasu „oma majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikust arengust”. Sellised eesmärgid, mis kuuluvad ELL artikli 21 lõike 2 punktides b ja d nimetatud eesmärkide alla, mis on võimalik saavutada selliste vahendite külmutamise meetmetega, mille kohaldamisala piirdub – nagu põhikohtuasjas – „Tuneesia riigi vara” seadusevastase omastamise eest „vastutavate isikute” ja nendega seotud isikutega, st isikutega, kelle tegevus tõenäoliselt ruineeris Tuneesia avalik-õiguslike asutuste ja nendega seotud organite nõuetekohase toimimise.
– Vaidlustatud otsuse mõte ja ulatus osas, milles see puudutab esimest hagejat
93 Nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 9, lisati vaidlustatud otsusega esimese hageja nimi isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse otsuse 2011/72 artikliga 1 ette nähtud vahendite külmutamist, seetõttu, et ta „on Tuneesia ametivõimude kohtuliku uurimise all” seoses „rahapesu raames” toimepandud tegudega.
94 See põhjendus tugineb aga mõistele „rahapesu”, mida ei ole otsuse 2011/72 artikli 1 lõikes 1 kasutatud. Seetõttu peab selleks, et nimetatud põhjendust saaks käsitada otsuse 2011/72 artikli 1 lõikes 1 ette nähtud põhjenduste alla kuuluvana, olema tuvastatud vähemalt see, et kohaldatava siseriikliku õiguse alusel, milleks on Tuneesia õigus, hõlmab „riigi vara seadusvastase omastamise” mõiste, nagu seda on kasutatud otsuse 2011/72 artikli 1 lõikes 1, „rahapesu” või vähemalt tingimata eeldab seda. Käesoleval juhul ei ole nõukogu aga tõendanud ega isegi mitte väitnud, et vaatamata mõistete „rahapesu” ja „riigi vara seadusvastane omandamine” vahel esmapilgul esinevatele erisustele oleks Tuneesia kriminaalõiguse alusel võimalik kvalifitseerida isik „riigi vara seadusvastase omandamise eest vastutava isikuna” või sellise isikuga seotud isikuna ainuüksi seetõttu, et ta on „kohtuliku uurimise all” seoses „rahapesu[ga]”.
95 Täiendava detailina võib märkida, et liidu õiguse raames hõlmab „rahapesu” eeskätt mis tahes kuritegevusliku tegevuse tulemusel saadud vara tahtlikku muundamist või ülekandmist eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või sellises tegevuses osalenud isiku abistamist, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest. See tuleneb eeskätt määratlusest, mis on antud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, lk 15) artikli 1 lõikes 2, mille sõnastus kordab sisuliselt Euroopa Nõukogu rahapesu ning kriminaaltulu avastamist, arestimist ja konfiskeerimist ning terrorismi rahastamist käsitleva konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks 16. mail 2005 ja millele Euroopa Ühendus kirjutas alla 2. aprillil 2009, kuid liit ei ole veel heaks kiitnud, artikli 9 sõnastust. Tuleb aga möönda, et selliselt määratletuna ei vasta „rahapesu” ainuüksi sellisele tegevusele, mis võimaldab hoida saladuses riigi vara seadusvastasest omandamisest tuleneva vara ebaseaduslikku päritolu.
96 Eelnevast tuleneb, et vaidlustatud otsusega lisati esimene hageja nende isikute loetellu, kelle vahendid tuli otsuse 2011/72 alusel külmutada, kohaldades muud kriteeriumi kui see, mis on ette nähtud viimati nimetatud otsuse artikli 1 lõikes 1. Sel moel toimides rikuti sätet, mida otsusega pidi rakendatama, mistõttu esimese hageja omandiõiguse teostamise piirangut ei saa pidada seaduses sätestatuks põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.
– Kostja argumendid
97 Eelmises punktis tehtud järelduse ümberlükkamiseks väitis nõukogu, keda toetas komisjon, sisuliselt, et vaidlustatud otsuse grammatiline tõlgendus ei ole lubatud; seda tõlgendades tuleb hoopis arvestada otsuse faktilist konteksti.
98 Oma seisukoha toetuseks esitas nõukogu kolm argumenti.
99 Esimese argumendiga väitis nõukogu kohtuistungil, et tõendid, mille alusel otsustati lisada esimene hageja nende isikute loetellu, kelle vahendid tuli otsuse 2011/72 alusel külmutada, annavad tunnistust sellest, et Tuneesia ametivõimud peavad esimest hagejat „Tuneesia riigi vara seadusevastase omastamise eest vastutava[ks] isiku[ks]” või selliseks isikuks, kes võis olla seotud selliste tegude eest vastutava isikuga.
100 See argument tuleb igal juhul tagasi lükata.
101 Nimelt nähtub toimiku materjalidest, et esimese hageja nimi lisati vaidlustatud otsusesse pärast kahe dokumendi arvessevõttu.
102 Esimene dokument on Tuneesia Vabariigi avaliku julgeoleku peadirektoraadi 20. jaanuari 2011. aasta teatis Tuneesia esimese astme kohtu eeluurimiskohtunike vanemale. Selle teatise sõnastusest endast nähtub, et see sisaldab endise Tuneesia riigipea „sugulaste ja liitlaste” nimekirja. Selles nimekirjas on ära toodud esimese hageja nimi.
103 Teine dokument on Tuneesia Vabariigi välisministri 29. aprilli 2011. aasta suuline noot Euroopa Liidu delegatsioonile Tuneesias. Selles noodis osutati, et esimeses dokumendis nimetatud isikud on Tuneesias eeluurimise all „seoses rahapesuga võimu ja kutsealase ning ühiskondliku tegevuse kuritarvitava kasutamise tagajärjel”.
104 Käesoleva kohtuotsuse punktis 102 nimetatud dokumendis on muidugi selgelt välja toodud esimese hageja ja endise Tuneesia riigipea vahelised perekondlikud suhted. Ühelgi juhul ei tulene sellest aga kuidagi, et nimetatud riigipea pereliikmed oleksid olnud Tuneesias vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval „riigi vara ebaseadusliku omastamisega” seoses eeluurimise all. Nagu on eespool märgitud, esitatakse selles dokumendis üksnes endise Tuneesia riigipea „sugulaste ja liitlaste” „täielikke isikuandmeid” sisaldav nimekiri.
105 Käesoleva kohtuotsuse punktis 103 kirjeldatud suulises noodis ei mainita omakorda esimese hageja konkreetset olukorda. Lisaks viidatakse selles noodis kohtulikule eeluurimisele seoses kahe eri kategooria tegudega: esiteks rahapesu „võimu […] kuritarvitava kasutamise” tagajärjel ning teiseks rahapesu „kutsealase ning ühiskondliku tegevuse” kuritarvitava kasutamise tagajärjel.
106 Ehkki nimetatud suulises noodis mainiti kohtulikku eeluurimist seoses rahapesuga „võimu […] kuritarvitava kasutamise” tagajärjel, ei ole selles täpsustatud, kas kõnealune võim oli eraõiguslik või avalik. Seega ei saa loomulikult välistada, et esimeses dokumendis ära toodud nimekirjas loetletud isikutest mõned on nimetatud suulises avalduses viidatud kohtuliku eeluurimise all tõepoolest seoses tegudega, mis võidakse määratleda „rahapesuna” avaliku „võimu […] kuritarvitava kasutamise tagajärjel” ja mille täidesaatjaid võib mõistlikult pidada riigi vara ebaseadusliku omastamise eest vastutavateks isikuteks või selliste isikutega „seotud isikuteks”. Samas ei ole Üldkohtul võimalik üksnes käesoleva kohtuotsuse punktides 102 ja 103 kirjeldatud dokumentide alusel järeldada, et selliseid tegusid heideti konkreetselt ette esimesele hagejale. Selline järeldus on seda kindlam, et nõukogu ei ole väitnud ega isegi mitte mõista andnud, et esimesel hageja teostas avalikku võimu.
107 Juhul kui esimese hageja suhtes algatati eeluurimine seoses rahapesuga „kutsealase ning ühiskondliku tegevuse” kuritarvitava kasutamise tagajärjel, ei tulene lisaks ühestki eespool kirjeldatud dokumendist, et sellise eeluurimise esemeks olev tegevus oli seotud avalikule võimule omase pädevuse teostamisega või Tuneesia avaliku haldusega.
108 Lisaks ei ole käesoleva kohtuotsuse punktides 102 ja 103 kirjeldatud dokumentide alusel võimalik kindlalt tuvastada, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeval oli esimene hageja kohtuliku eeluurimise all seoses rahapesuga riigi vara seadusvastase omastamise tagajärjel.
109 Teise argumendiga väitis nõukogu, et esimesele hagejale etteheidetav rahapesu, millele vaidlustatud otsuses viidatakse, oli vältimatult seotud riigi vara seadusvastase omastamisega, sest huvitatud isik oli endise Tuneesia riigipea abikaasa õepoeg.
110 Nõukogu esitas 30. oktoobril 2012 selle argumenti toetuseks Tuneesia „Riigikantselei” veebisaidilt 26. jaanuari 2011. aastal tehtud väljatrüki, millest nähtub, et endise Tuneesia riigipea, tema abikaasa ja „nende mitme pereliikme” suhtes oli algatatud eeluurimine seoses mitme süüdistusega, sealhulgas seoses „vallas‑ ja kinnisvara […] ebaseadusliku soetamisega välismaal”.
111 Sellegipoolest ei nähtu sellest dokumendist, kus ei ole esimesele hagejale viidatud, et endise Tuneesia riigipea teatavaid muid pereliikmeid peale esimese hageja võidi vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeval pidada „riigi vara seadusvastase omastamise eest vastutavaks” – „vallas‑ ja kinnisvara […] ebaseadusli[k] soetami[ne] välismaal” ei kujuta endast tingimata riigi vara ebaseaduslikku omandamist.
112 Arvestades lisaks käesoleva kohtuotsuse punktis 94 märgituga ja isegi juhul, kui endise Tuneesia riigipea abikaasat või tema muid pereliikmeid peale esimese hageja oleks vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeval olnud võimalik määratleda „Tuneesia riigi vara seadusvastase omastamise eest vastutavate isikutena”, ei saaks Üldkohus sellest samasisuliste otseste või kaudsete tõendite puudumise tõttu järeldada, et esimesele hagejale etteheidetav „rahapesu” oli otseselt või kaudselt seotud „Tuneesia riigi vara seadusvastase omastamisega”, mille nimetatud isikud võisid olla toime pannud. Vastupidise väitmine tähendaks möönmist, et kõik rahapesu toimingud, mille endise Tuneesia riigipea pereliikmed võisid toime panna, on tingimata seotud riigi vara seadusvastase omastamisega.
113 Eelnevast lähtuvalt tuleb nõukogu teine argument igal juhul tagasi lükata.
114 Kolmanda argumendiga, mille nõukogu esitas kohtuistungil, väidab ta, et Tuneesia esimese astme kohtu eeluurimiskohtunike vanema kohtusekretäri tõendist, mis esitati Üldkohtule 30. oktoobril 2012, nähtub, et esimest hagejat süüdistati eeskätt selles, et ta „aitas kaasa riigi vara seadusvastasele omastamisele avaliku teenistuja või avaliku teenistujaga samastatud isiku poolt”. Nõukogu on seisukohal, et sellise teabe alusel on võimalik asuda seisukohale, et eeluurimine, millele vaidlustatud otsuses viidatakse, on tingimata – kas või kaudselt – seotud „Tuneesia riigi vara seadusvastase omastamisega”.
115 Nõukogu poolt kohtuistungil esitatud teabest, mida esimese hageja advokaat kinnitas, tuleneb siiski, et asjaomane tõend ei kanna mitte kuupäeva 16. september 2001, nagu see tuleneb dokumendi prantsuskeelsest tõlkest, vaid see on dateeritud 16. septembril 2011, nagu on märgitud araabiakeelses originaalis. Nimetatud tõend on seega vaidlustatud otsusest hilisem. Vahendite külmutamise otsuse õiguspärasust tuleb aga hinnata seda teavet arvesse võttes, mis oli nõukogu käsutuses selle otsuse tegemise hetkel (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 168). Seetõttu ei saa asjaomase tõendi sõnastus igal juhul mõjutada vaidlustatud otsuse tõlgendust.
116 Lisaks sellele tuleb täiendava detailina märkida, et selles tõendis ei ole täpsustatud, kas vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päeval oli esimene hageja juba eeluurimise all seoses „Tuneesia riigi vara seadusvastase omastamisega”. Tõendis piirdutakse nende kuriteokoosseisude loetlemisega, millega seoses oli esimese hageja suhtes 16. septembri 2011. aasta seisuga algatatud „eeluurimine N 19592/1”.
117 Kõigest eelnevast järeldub seega, et kolmanda väitega, et on rikutud omandiõigust, tuleb nõustuda, mistõttu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles see puudutab esimest hagejat, ilma et oleks vaja teha otsust ülejäänud hagi aluste kohta.
C – Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise ajaline mõju
118 Kohtuotsustel, millega Üldkohus tühistab liidu institutsiooni või organi otsuse, on põhimõtteliselt vahetu õigusmõju selles mõttes, et tühistatud akt kõrvaldatakse õiguskorrast tagasiulatuvalt ning loetakse, et seda ei ole kunagi vastu võetud (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 66 viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 35). ELTL artikli 264 teise lõigu alusel võib Üldkohus siiski jätta tühistatud otsuse tagajärjed ajutiselt kehtima (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktis 75 viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punktid 373–376, ja Üldkohtu 16. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑316/11: Kadio Morokro vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 39).
119 Käesolevas kohtuasjas tuleb meenutada, et eespool punktis 14 nimetatud otsused piirdusid sellega, et asendasid otsuse 2011/72 artikli 5 esialgse sõnastuse – nagu see on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 6 – nii, et selle otsusega kehtestatud meetmete aegumise kuupäevaks sai esiteks 31. jaanuar 2013 ning seejärel 31. jaanuar 2014. Ülejäänud osas selle artikli sõnastust ei muudetud.
120 Seetõttu ei asendatud kõnealuste otsustega otsusele 2011/72 (vaidlustatud otsusega muudetud kujul) lisatud loetelu. Nende ainsaks tagajärjeks oli kõnealuse otsusega kehtestatud meetmete kohaldamisaja pikendamine. Vaidlustatud otsuse tühistamise tagasiulatuva mõju tõttu tuleb aga alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest lugeda, et neid meetmeid ei ole esimese hageja suhtes kunagi võetud.
121 Seetõttu, kui käesolev kohtuotsus jõustuks viivitamatult, puuduks määrusel nr 101/2011 esimest hagejat puudutavas osas õiguslik alus ning ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel oleks nõukogu kohustatud selle esimest hagejat puudutavas osas tühistama. Esimesel hagejal oleks sellisel juhul võimalik kanda kogu oma vara või osa sellest üle väljapoole Euroopa Liitu, mis võiks oluliselt ja pöördumatult kahjustada vahendite külmutamise tõhusust, mida nõukogu võib tulevikus otsustada tema suhtes kohaldada (vt selle kohta analoogia alusel käesoleva kohtuotsuse punktis 75 viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 373).
122 Arvestades aga vastuvõetud väite laadiga ei ole välistatud, et esimese hageja kandmine otsusele 2011/72 lisatud loetellu on õigustatud muudel põhjustel kui need, mida on nimetatud vaidlustatud otsuses.
123 Sellest tuleneb, et analoogia alusel Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teise lõigu sätetega, mis käsitlevad tühistatud määrusi, tuleb vaidlustatud otsuse tagajärjed jätta kehtima, kuni möödub apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg või juhul, kui selle tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus, siis selle rahuldamata jätmise kuupäevani.
Kohtukulud
124 Kodukorra artikli 87 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]ohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. […]”
125 Kodukorra artikli 87 lõikes 4 on sätestatud:
„Menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid kannavad ise oma kohtukulud.
EMP lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, ning EFTA järelevalveamet kannavad menetlusse astumisel ise oma kohtukulud.
Üldkohus võib otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole eelmises lõigus nimetatud, kannab ise oma kohtukulud.”
126 Kuna nõukogu on põhiosas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesolevas kohtuasjas kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud vastavalt hagejate nõuetele välja mõista nõukogult. Seoses sellega, et hagejad on viidanud konkreetsele summale, mille nõukogu peaks neile kohtukulude näol hüvitama, tuleb siiski meenutada, et juhul kui pooltel tekib hüvitatavate kulude üle vaidlus ning huvitatud pool esitab taotluse, lahendab Üldkohus hagejate hüvitatavate kulude küsimuse kodukorra artikli 92 lõike 1 alusel tehtud kohtumäärusega.
127 Lisaks sellele kannab komisjon kui menetlusse astunud institutsioon ise oma kohtukulud. Lõpuks kannab ka Tuneesia Vabariik oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada nõukogu 4. veebruari 2011. aasta rakendusotsus 2011/79/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/72/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Tuneesias, osas, milles see puudutab Mohamed Trabelsit.
2. Rakendusotsuse 2011/79 tagajärjed Mohamed Trabelsit puudutavas osas jäetakse kehtima, kuni möödub käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg või juhul, kui selle tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus, siis selle rahuldamata jätmise kuupäevani.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja ka Mohamed Trabelsi, Ines Lejri, Moncef Trabelsi, Selima Trabelsi ja Tarek Trabelsi kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud.
5. Jätta Euroopa Komisjoni ja Tuneesia Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. mail 2013 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
A – Vastuvõetavus
1. Tühistamisnõuete ulatus ja vastuvõetavus
a) Tühistamisnõuete ulatus
b) Hagejate põhjendatud huvi aluseks oleva kohtumenetlusõigus- ja teovõime olemasolu
2. Ülejäänud nõuete vastuvõetavus
a) Nõue, et Üldkohus annaks „[esimesele ja teisele hagejale] vastamisõigus[e]” ja kaitseks viiendat hagejat
b) Nõue teha ettekirjutus
c) Nõue peatada kohaldamine
d) Kahju hüvitamise nõue
e) Nõue mõista välja kulud, mis ei kuulu kohtukulude hulka
B – Ülejäänud hagi
1. Esimene väide, et vaidlustatud otsuse andjal puudus pädevus
a) Kohaldatavad õigusnormid
b) Kohaldamine käesoleva kohtuasja suhtes
2. Teine väide, et eirati põhjendamiskohustust
a) Väite ulatus
b) Väite põhjendatus
3. Kolmas väide, et rikuti omandiõigust
a) Omandiõiguse teostamise piirangu olemasolu
b) Tingimused, mille puhul võib omandiõiguse teostamise piirang olla lubatav
c) Käesoleva kohtuotsuse punktides 79–81 ära toodud tingimuste täidetuse analüüsimise vajalikkus
d) Käesoleva kohtuotsuse punktis 79 nimetatud tingimuse täidetus
Kas vaidlustatud otsus peab olema kooskõlas otsuses 2011/72 sätestatuga?
Kas vaidlustatud otsuses on järgitud otsuse 2011/72 artikli 1 lõikes 1 sätestatut?
– Otsuse 2011/72 artikli 1 lõike 1 mõte ja ulatus
– Vaidlustatud otsuse mõte ja ulatus osas, milles see puudutab esimest hagejat
– Kostja argumendid
C – Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise ajaline mõju
Kohtukulud