Ühtse Kriisilahendusnõukogu 4. detsembril 2020 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas laiendatud koda) 23. septembri 2020. aasta otsuse peale kohtuasjas T-414/17: Hypo Vorarlberg Bank AG versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu

(kohtuasi C-663/20 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB) (esindajad: H. Ehlers, P. A. Messina ja J. Kerlin ning advokaadid H.-G. Kamann, F. Louis, P. Gey)

Teine menetlusosaline: Hypo Vorarlberg Bank AG

Apellandi nõuded

Apellant palub

tühistada Üldkohtu 23. septembri 2020. aasta otsus Hypo Vorarlberg Bank vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (T-414/17, EU:T:2020:437);

jätta tühistamishagi rahuldamata;

mõista kohtukulud välja apellandilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse esimene väide: rikutud on Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõiget 3, moonutatud on tõendeid ja rikutud on SRB õigust õiglasele menetlusele

Esimesena väidab SRB, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas vääralt oma kodukorra artikli 85 lõiget 3, kui ta otsustas, et SRB ei kinnitanud nõuetekohaselt oma 11. aprilli 2017. aasta otsust ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2017. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2017/05) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), sest SRB poolt kohtuistungil nõuetekohase kinnitamise kohta esitatud tõendid ei ole lubatavad. Selle kohta märgib SRB esiteks, et SRB otsuse nõuetekohase kinnitamise kohta tõendite esitamine kohtuistungil oli põhjendatud, sest kinnitamise puudumise küsimus ei olnud enne seda kirjaliku menetluse ese ning seda ei käsitletud ka Üldkohtu menetlust korraldava meetme või menetlustoimingu raames. Teiseks väidab SRB, et Üldkohus moonutas talle esitatud tõendeid, sest ta jättis need tähelepanuta ja tuvastas, et need tõendid oleksid ka nende lubatavuse korral asjakohatud. Seejuures jättis Üldkohus oma tuvastusega, et esitatud tõendid ei tõenda lahutamatut seost SRB esimehe poolt allkirjastatud kaaskirja ja vaidlusaluse otsuse lisa vahel, arvesse võtmata kaaskirjal olevat viitenumbrit, mille tõttu oli kaaskiri lahutamatult seotud elektroonilise aktiga, mis omakorda sisaldab vaidlustatud otsust ja selle lisa. Kolmandaks väidab SRB, et Üldkohus rikkus tema õigust õiglasele menetlusele, kuna ta ei tõstatanud kinnituse puudumise küsimust enne kohtuistungit, ei võtnud vastu SRB ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid ning ei maininud SRB-le kordagi, et ta ei pea tõendeid piisavaks.

Apellatsioonkaebuse teine väide: rikutud on ELTL artiklit 296

Teisena väidab SRB, et Üldkohus pingutas ELTL artiklist 296 ja põhiõiguste harta artiklist 47 tulenevate nõuetega üle, kui ta tuvastas, et vaidlustatud otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud seetõttu, et Hypo Vorarlberg Bank ei saanud otsuses toodud arvutuse õigsust täielikult kontrollida. Üldkohtul ei õnnestunud viia neid nõudeid kooskõlla konfidentsiaalsuskohustusega, mis tuleneb ELTL artiklist 339, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses ei maininud, ning samuti muudest liidu õiguse põhimõtetest. Määrus (EL) 2015/63¹ , mille põhjal osamaksed arvutati ja mille kehtivust Hypo Vorarlberg Bank ka ei vaidlustanud, saavutab proportsionaalse tasakaalu läbipaistvuse põhimõtte, ametisaladuse hoidmise kohustuse ja muude sellega taotletud eesmärkide vahel, eelkõige mis puudutab eesmärki saavutada ühtse kriisilahendusfondi rahastamiseks makstavate osamaksete sihttase ja et osamaksed kogutaks kõigilt asjasse puutuvatelt krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt õiglaselt ja proportsionaalselt. SRB järgis vaidlusaluse otsuse põhjendamisel seda õiguslikku raamistikku ja seega täitis korrakohaselt oma kohustust põhjendada vaidlusalust otsust nõuetekohaselt.

____________

¹ Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).