Kohtuasi C‑166/13

Sophie Mukarubega

versus

Préfet de police ja Préfet de la Seine-Saint-Denis

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal administratif de Melun)

Eelotsusetaotlus – Viisad, varjupaik, sisseränne ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika – Direktiiv 2008/115/EÜ – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Tagasisaatmisotsuse tegemise menetlus – Kaitseõiguste järgimise põhimõte – Riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku õigus olla enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist ära kuulatud – Haldusasutuse otsus keelduda niisugusele kodanikule varjupaiga andmise korras elamisloa andmisest ja sellega kaasnev korraldus riigi territooriumilt lahkuda – Õigus olla ära kuulatud enne tagasisaatmisotsuse tegemist

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 5. november 2014

1.        Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Õigus olla ära kuulatud – Liikmesriikide suhtes kohaldamatu õigus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a)

2.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust direktiivi 2008/115 tähenduses – Tagasisaatmisotsus, mis tehti pärast seda, kui nimetatud kodanikule oli keeldutud varjupaiga korras elamisluba andmast – Kodanik, kes oli varjupaigataotluse raames ära kuulatud – Õigus olla ära kuulatud enne tagasisaatmisotsuse tegemist – Puudumine – Tingimused

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikkel 6)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 43 ja 44)

2.        Õigust olla kõigis menetlustes ära kuulatud – nagu seda kohaldatakse direktiivi 2008/115 ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel ja eeskätt selle artikli 6 raames – tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui olukorras, kus siseriiklik ametiasutus kavatseb teha kolmanda riigi kodaniku suhtes tagasisaatmisotsuse, olles tuvastanud varasemas menetluses, mille raames see isik kuulati ära, et viimane viibib riigi territooriumil ebaseaduslikult – ja olenemata sellest, kas tagasisaatmisotsus tehakse elamisloa andmisest keeldumise tagajärjel või mitte –, ei kuula see asutus kolmanda riigi kodanikku ära konkreetselt tagasisaatmisotsuse asjus.

Nimelt, kuna tagasisaatmisotsus on direktiivi 2008/115 alusel tihedalt seotud ebaseadusliku riigisviibimise tuvastamisega, ei saa õigust olla ära kuulatud tõlgendada nii, et kui pädev ametiasutus kavatseb samal ajal võtta vastu ebaseaduslikku riigisviibimist tuvastava otsuse ja tagasisaatmisotsuse, siis peab see asutus kindlasti kuulama huvitatud isiku üle viisil, mis võimaldab tal teha teatavaks oma seisukoht konkreetselt viimati nimetatud küsimuses, tingimusel et tal on olnud võimalik tegelikult ja tõhusalt esitada seisukoht oma ebaseadusliku riigisviibimise ja põhjenduste osas, mis võivad siseriiklikust õigusest tulenevalt olla aluseks sellele, et nimetatud ametiasutus loobub tagasisaatmisotsuse tegemisest.

Siiski tuleneb selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud kohustusest teha riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike suhtes tagasisaatmisotsus õiglase ja läbipaistva korra kohaselt, et liikmesriigid peavad neil oleva menetlusautonoomia raames esiteks sätestama oma siseriiklikus õiguses sõnaselgelt kohustuse ebaseadusliku riigisviibimise korral riigist lahkuda, ja teiseks tagama, et huvitatud isik oleks tema elamisloataotluse menetluses või vajadusel tema ebaseadusliku riigisviibimise osas nõuetekohaselt ära kuulatud. Selles osas ei saa õigust olla ära kuulatud kasutada ära selleks, et haldusmenetlust lõputult uuesti algatada – eesmärk on säilitada tasakaal asjaomase isiku põhiõiguse vahel olla enne tema huve kahjustava otsuse tegemist ära kuulatud ja liikmesriikide kohustuse vahel võidelda ebaseadusliku sisserändega.

(vt punktid 60–62, 71, 82 ja resolutsioon)