ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
12. juuli 2012 (*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Vastulause esitaja poolt apellatsioonikojale esitatud selgituse edastamine – Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 50 lõige 1, eeskirja 20 lõige 2 ja eeskirja 67 lõige 1 – Kaitseõigused
Kohtuasjas T‑279/09,
Antonino Aiello, elukoht Vico Equense (Itaalia), esindajad: advokaadid M. Coccia ja L. Pardo,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: O. Montalto,
kostja,
teine pool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses oli
Cantoni ITC SpA, asukoht Milano (Itaalia),
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 2. aprilli 2009. aasta otsuse (asi R 1148/2008‑1) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust Cantoni ITC SpA ja Antonino Aiello vahel,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen (ettekandja), kohtunikud N. Wahl ja S. Soldevila Fragoso,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades 9. juulil 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 23. oktoobril 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 29. jaanuaril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades 10. märtsil 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud vasturepliiki,
arvestades 15. märtsil 2012 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja A. Aiello esitas 5. märtsil 2004 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad, millele kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbivaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 3, 18 ja 25 ning vastavad igas nimetatud klassis järgmisele kirjeldusele:
– klass 3: „pleegitusained ja muud pesuained; puhastus‑, poleer‑, küürimisained, abrasiivtöötlusvahendid, seebid, parfümeeriatooted, eeterlikud õlid, kosmeetikavahendid, juukseveed; hambapastad”;
– klass 18: „nahk, tehisnahk ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse, loomanahad; reisikohvrid ja ‑kotid; vihma‑ ja päikesevarjud; jalutuskepid”;
– klass 25: „rõivad, sh saapad, kingad ja sussid”.
4 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 11. aprilli 2005. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 15/2005.
5 Cantoni ITC SpA (edaspidi „vastulause esitaja”) esitas 14. juunil 2005 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele vastulause.
6 Vastulause tugines alljärgnevatele varasematele õigustele:
– ühenduse kujutismärk, mis on 10. veebruaril 2004 registreeritud numbri 2 689 891 all ja mille kujutis on järgmine:
– Itaalia sõnamärk CAPRI, mis on 27. jaanuaril 1986 registreeritud numbri 396 526 all.
7 Varasema ühenduse kaubamärgi osas põhines vastulause kõigil klassidesse 3, 18 ja 25 kuuluvatel kaupadel, mida asjaomane kaubamärk tähistab ja mis vastavad igas nimetatud klassis järgmisele kirjeldusele:
– klass 3: „seebid, parfümeeriatooted, eeterlikud õlid, kosmeetikavahendid, juukseveed, šampoonid, hambapastad”;
– klass 18: „nahk, tehisnahk ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; loomanahad; diplomaadikohvrid, käekotid, randmekotid; reisikohvrid ja ‑kotid; vihma‑ ja päikesevarjud; jalutuskepid; piitsad ja sadulsepatooted”;
– klass 25: „pealisrõivad ja aluspesu, jalatsid, peakatted”.
8 Varasema Itaalia kaubamärgi osas põhines vastulause klassidesse 3 ja 25 kuuluvatel kaupadel, mida asjaomane kaubamärk tähistab ja mis vastavad igas nimetatud klassis järgmisele kirjeldusele:
– klass 3: „seebid, parfümeeriatooted, eeterlikud õlid, kosmeetikavahendid, juukseveed, hambapastad”;
– klass 25: „sise‑ ja välisrõivad, jalatsid, peakatted”.
9 Vastulause oli esitatud eespool punktis 3 osutatud kaupade osas.
10 Vastulause toetuseks esitati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b ja artikli 8 lõikes 5 (nüüd vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b ja artikli 8 lõige 5) toodud põhjendused.
11 Vastulausete osakond rahuldas 30. mai 2008. aasta otsusega vastulause. Ta märkis kõigepealt, et taotletava kaubamärgiga tähistatud kaubad ja varasema ühenduse kaubamärgiga hõlmatud kaubad on „peaaegu identsed”. Vastulausete osakond leidis lisaks, et vastandatud tähised on visuaalselt ja foneetiliselt keskmiselt sarnased ning et need on kontseptuaalselt sarnased. Ta leidis ka, et varasema ühenduse kaubamärgi eristusvõime on tavapärane ning järeldas sellest, et vastandatud kaubamärkide segiajamine on tõenäoline.
12 Hageja esitas 30. juulil 2008 ühtlustamisametile vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse, lisades selgituse edasikaebuse aluste kohta. Vastulause esitaja esitas hageja eelnimetatud selgitusele 23. oktoobril 2008 vastuse (edaspidi „vastulause esitaja vastus”).
13 Ühtlustamisamet saatis 24. novembril 2008 vastulause esitaja vastuse faksi teel sellele numbrile, mille hageja oli oma kaubamärgitaotluses märkinud.
14 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda jättis 2. aprilli 2009. otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsuse kohaselt oli hageja vastulause esitaja vastusele vastamisest loobunud. Sisulisest küljest leidis apellatsioonikoda eelkõige, et varasema ühenduse kaubamärgiga hõlmatud kaubad on suunatud laiale üldsusele ning et taotletava kaubamärgiga hõlmatavad kaubad on varasema ühenduse kaubamärgiga hõlmatavate kaupadega peaaegu identsed. Vastandatud tähiste võrdluse osas leidis apellatsioonikoda, et need on visuaalselt väga sarnased, foneetiliselt keskmisel määral sarnased ning kontseptuaalselt peaaegu identsed. Apellatsioonikoda märkis ka, et varasem ühenduse kaubamärk on eristusvõimeline, kuna keskmise tarbija seisukohalt puudub Capri saart tähistava geograafilise nime ja asjaomase kaubamärgiga hõlmatud kaupade vahel seos.
Poolte nõuded
15 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus ja lükata vastulause tagasi;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
16 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Selle nõude vastuvõetavus, milles palutakse kohustada ühtlustamisametit vastulause tagasi lükkama
17 Hageja palub oma esimeses nõudes Üldkohtul kohustada ühtlustamisametit vastulause tagasi lükkama ja anda seega luba taotletav kaubamärk registreerida. Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ühtlustamisamet liidu kohtule ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse peale esitatud hagi korral võtma vastavalt määruse nr 40/94 artikli 63 lõikele 6 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 65 lõige 6) vajalikud meetmed nimetatud kohtu otsuse täitmiseks. Seega ei ole Üldkohtu pädevuses teha ühtlustamisametile ettekirjutusi. Tegelikult on ühtlustamisamet ise kohustatud Üldkohtu otsuse resolutsioonist ja põhjendustest järeldusi tegema (Üldkohtu 9. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑33/03: Osotspa vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Distribution & Marketing (Hai), EKL 2005, lk II‑763, punkt 15; vt selle kohta Üldkohtu 3. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑129/01: Alejandro vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Anheuser-Busch (BUDMEN), EKL 2003, lk II‑2251, punkt 22).
18 Seetõttu ei ole hageja nõue, milles palutakse kohustada ühtlustamisametit vastulause tagasi lükkama, vastuvõetav.
Sisulised küsimused
19 Hageja tugines oma hagis kahele tühistamisnõuet põhjendavale väitele. Esimeses väites viitab ta komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) eeskirja 50 lõike 1 ja eeskirja 20 lõike 2 rikkumisele. Teises väites viitab ta sisuliselt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisele.
20 Esimeses väites märgib hageja sisuliselt, et talle ei ole apellatsioonikoja menetluses esitatud vastulause esitaja vastusest määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõiget 1 ja eeskirja 20 lõiget 2 rikkudes teatatud. Selline teatamata jätmine kujutab endast tema kaitseõiguste „tõsist” rikkumist, kuna nii võeti temalt võimalus esitada vastulause esitaja vastuse kohta omapoolne seisukoht.
21 Sisuliselt väidab ühtlustamisamet vastu, et hagejat teavitati vastulause esitaja vastusest isiklikult ning seega ei saa ta kaitseõiguste rikkumisele tugineda.
22 Määruse nr 2868/95 apellatsioonikojas kaebuste menetlemist käsitlev eeskiri 50 sätestab lõikes 1, et „[k]ui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse kaebuse menetlusele mutatis mutandis sätteid, mis kehtivad menetluste puhul osakonnas, kelle otsuse peale kaevatakse”.
23 Vastulausete osakonna menetlust käsitlevate sätete osas näeb määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõige 2 ette, et ühtlustamisamet „teatab […] vastulause esitamisest taotlejale ja palub taotlejal esitada [ühtlustamisameti] määratud tähtaja jooksul selle kohta omapoolse seisukoha”.
24 Määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 ja eeskirja 20 lõike 2 koostoimest tuleneb, et apellatsioonikoja menetluses teatab ühtlustamisamet ühenduse kaubamärgi taotlejale, kes on esitanud apellatsioonikojale kaebuse, vastulause esitamisest ja palub tal esitada selle kohta omapoolse seisukoha.
25 Ühtlustamisamet ei eita tõsiasja, et ta oli kohustatud edastama vastulause esitaja vastuse hagejale, et viimasel oleks omapoolse seisukoha esitamise võimalus enne seda, kui apellatsioonikoda tegi vaidlustatud otsuse. Ühtlustamisamet tunnistab ka seda, et ta edastas vastulause esitaja vastuse hagejale faksi teel sellel numbril, mille hageja oli taotletava kaubamärgi registreerimistaotluses märkinud.
26 Kohtuistungil möönis ühtlustamisamet kirjalikule küsimusele vastates, mille Üldkohtus oli menetlust korraldava meetmena Üldkohtu kodukorra artikli 64 alusel esitanud, et ta tegi vea, kui saatis vastulause esitaja vastuse faksi teel sellele numbrile, mis oli taotletava kaubamärgi registreerimistaotluses märgitud, mitte aga vastulause‑ ja apellatsioonimenetluses hagejat esindanud isiku faksinumbrile. Viimati nimetatud number oli apellatsioonikojale esitatud kaebuse formulari märgitud.
27 Ühtlustamisamet väidab samas, et hoolimata sellest veast oli hageja vastulause esitaja vastusest teadlik, mistõttu tal oli võimalik ennast kaitsta. Ühtlustamisamet väidab, et teated edastati nimelt otse hagejale sellel numbril, mille ta oli taotletava kaubamärgi registreerimistaotluses märkinud ning et kuna hageja oli vaidlustatud otsusest teadlik, siis ei saa ta väita, et ei olnud vastulause esitaja vastusest teadlik.
28 Siiski ei saa ühtlustamisamet järeldada asjaolust, et hageja sai vaidlustatud otsusest teada, seda, et viimane oli vastulause esitaja vastusele õigeaegselt vastamiseks ka nimetatud vastusest teadlik. Selle kohta, et nii vaidlustatud otsus kui ka vastulause esitaja vastus edastati faksi teel sellele numbrile, mis oli märgitud taotletava kaubamärgi registreerimistaotluses, väitis hageja kohtuistungil ühelt poolt, et tegemist on ühe ärikonsultandi numbriga, kes teda 2004. aastal registreerimismenetluse ajal esindas, ning teiselt poolt, et hageja sai vaidlustatud otsusest isiklikult teada 2009. aasta mais juhuslikult Itaalias viibides. Seega ei ole kuidagi tõendatud, et hageja sai vastulause esitaja vastusest isiklikult teada nii, et tal oleks olnud võimalus sellele apellatsioonikoja menetluses vastata.
29 Igal juhul tuleb meenutada, et määruse nr 2868/95 eeskirja 67 lõike 1 kohaselt adresseeritakse juhul, „[k]ui on määratud esindaja või kui ühises taotluses esimesena märgitud taotleja loetakse eeskirja 75 lõike 1 kohaselt ühiseks esindajaks, […] teated ja dokumendid kõnealusele määratud esindajale või ühisele esindajale”. Seetõttu ei saa ühtlustamisamet tugineda asjaolu õigustamiseks, et ta ei adresseerinud vastulause esitaja vastust hageja esindajale, selle dokumendi adresseerimisele hagejale endale.
30 Lisaks tuleb rõhutada, et kohtuistungil märkis ühtlustamisamet ise, et apellatsioonikoja kantselei praktika kohaselt edastatakse kõik dokumendid konkreetselt nimetatud esindajale, mille eesmärk on tagada, et esindatav, kes võib olla väljaspool Euroopa Liitu, saaks kõik teated kätte.
31 Pealegi tuleb arvestada sellega, et vastupidi ühtlustamisameti poolt kohtuistungil esitatud väidetele ei saa määruse nr 2868/95 eeskirja 77 põhjal, mille kohaselt teadete või muu informatsiooni edastamisel esindajale on sama mõju, nagu oleks need edastatud esindatavale, järeldada, et teabe edastamine esindatavale on võrdväärne selle edastamisega esindajale. Kui see oleks nii, siis puuduks määruse eeskirjal 67 igasugune mõju.
32 Mis puutub ühtlustamisameti argumenti, et hoolimata tema tehtud veast oli hagejal võimalik ennast kaitsta, esitades Üldkohtule hagi, repliigi ja kohtuistungil oma seisukohad, siis piisab, kui meenutada, et nagu hageja on välja toonud, tehti vaidlustatud otsus, andmata hagejale võimalust esitada vastulause esitaja vastuse kohta omapoolne seisukoht.
33 Vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 75 teisele lausele võivad ühtlustamisameti otsuste aluseks olla üksnes põhjused, mille kohta on huvitatud isikutel olnud võimalik esitada oma seisukoht. Nimetatud sätte kohaselt võivad ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse aluseks olla üksnes faktilised või õiguslikud asjaolud, mille kohta on huvitatud isikutel olnud võimalik esitada oma seisukoht (Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑447/02 P: KWS Saat vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑10107, punktid 41 ja 42; Üldkohtu 13. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑242/02: Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TOP), EKL 2005, lk II‑2793, punktid 58 ja 59, ja Üldkohtu 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑168/04: L & D vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Sämann (Aire Limpio), EKL 2006, lk II‑2699, punkt 115).
34 Osutatud säte tunnustab kaitseõiguste kaitse üldpõhimõtet ühenduse kaubamärgiõiguses (Üldkohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑320/03: Citicorp vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (LIVE RICHLY), EKL 2005, lk II‑3411, punkt 21, ja Üldkohtu 7. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑317/05: Kustom Musical Amplification vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (kitarri kuju), EKL 2007, lk II‑427, punkt 26). Vastavalt sellele üldpõhimõttele peab ametiasutuste otsuste adressaatidel, kelle huve märkimisväärselt riivatakse, olema tõhus võimalus oma seisukohtade teatavaks tegemiseks (Euroopa Kohtu 23. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 17/74: Transocean Marine Paint Association vs. komisjon, EKL 1974, lk 1063, punkt 15; Üldkohtu 27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑34/00: Eurocool Logistik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EUROCOOL), EKL 2002, lk II‑683, punkt 21, ja eespool viidatud kohtuotsus LIVE RICHLY, punkt 22).
35 Vastab tõele, et menetlusnormide rikkumine toob otsuse täieliku või osalise tühistamise kaasa üksnes siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga (Üldkohtu 11. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑247/03: Torres vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bodegas Muga (Torre Muga), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 79, ja Üldkohtu 24. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑137/09: Nike International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Muñoz Molina (R10), EKL 2010, lk II‑5433, punkt 30).
36 Käesoleval juhul väitis hageja kohtuistungil, et vastulause esitaja esitas oma mitme lehekülje pikkuse varasema kaubamärgi eristusvõime käsitluse. Olgugi et hageja oli apellatsioonikojale esitatud selgituses edasikaebuse aluste kohta toonud välja argumendid varasema kaubamärgi eristusvõime kohta, tuleb nentida, et apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 17 varasema vastulause esitaja vastusega sarnases sõnastuses kaubamärgi eristusvõime osas järeldusi tehes, et Capri saare geograafilise nime ja varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade vahel puudub seos. Selle aspekti kohta pole hagejal aga olnud võimalust vastulause esitaja vastusele vastamiseks omapoolset seisukohta esitada, mistõttu ei saa vastupidi ühtlustamisameti poolt kohtuistungil esitatud väidetele olla seisukohal, et selle rikkumise puudumisel ei oleks vaidlustatud otsus saanud olla teistsugune.
37 Kõige eeltoodu põhjal tuleb määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 ja eeskirja 20 lõike 2 rikkumisele osutava väitega nõustuda, ilma et teist väidet oleks vaja uurida.
38 Seetõttu tuleb hagi rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada.
Kohtukulud
39 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud ühtlustamisameti kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista ühtlustamisametilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 2. aprilli 2009. aasta otsus (asi R 1148/2008‑1).
2. Mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.
Kanninen | Wahl | Soldevila Fragoso |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2012 Luxembourgis.
Allkirjad