Kohtuasi C‑132/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Määrus (EMÜ) nr 2081/92 – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Juust „Parmigiano Reggiano” – Nimetuse „parmesan” kasutamine – Liikmesriigi kohustus omal algatusel karistada kaitstud päritolunimetuse kuritarvitusi

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(Nõukogu määrus nr 2081/92, artiklid 13 ja 17; komisjoni määrus nr 1107/96)

2.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(Nõukogu määrus nr 2081/92, artikli 13 lõike 1 punkt b)

3.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(Nõukogu määrus nr 2081/92, artikli 3 lõige 1)

4.        Institutsioonide aktid – Määrused – Vahetu kohaldatavus

(EÜ artikkel 249; nõukogu määrus nr 2081/92)

5.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(Nõukogu määrus nr 2081/92, artikkel 10 ja artikli 13 lõike 1 punkt b)

1.        Määruse nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta artiklis 17 sätestatud lihtsustatud korras registreeritud „liitnimetuse” osas ei ole see, et määruse nr 1107/96 lisa joonealuses märkuses puudub kinnitus selle kohta, et nimetuse mõnele koostisosale ei ole määruse nr 2081/92 artiklis 13 sätestatud kaitset taotletud, kõnealuse kaitse ulatuse kindlaksmääramiseks piisav alus. Määrusega nr 2081/92 loodud kaitsesüsteemi kohaselt peab küsimusele nimetuste erinevatele osadele omistatava kaitse kohta ja eelkõige küsimusele, kas tegemist on üldnimetuse või koostisosaga, mis on kaitstud kõnealuse määruse artiklis 13 osutatud tegevuste eest, andma hinnangu siseriiklik kohus, lähtudes huvitatud isikute poolt esitatud asjaomase faktilise olukorra üksikasjalikust analüüsist.

(vt punktid 28–30)

2.        Nimetuse „parmesan” kasutamist tuleb pidada kaitstud päritolunimetusega „Parmigiano Reggiano” seoste tekitamiseks määruse nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (mis kaitseb registreeritud nimetusi ennekõike igasuguse väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud) artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses.

Nimetused „parmesan” ja „Parmigiano Reggiano” on foneetiliselt ja visuaalselt sarnased ning samas on asjaomased tooted riivitud või riivimiseks ette nähtud kõvad juustud, mistõttu nende välimus on sarnane. Peale selle tuleb sõltumata sellest, kas nimetus „parmesan” on või ole kaitstud päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” või mõiste „Parmigiano” täpne tõlge, võtta arvesse nende kahe mõiste kontseptuaalset sarnasust erinevate keelte lõikes. Selline sarnasus ning asjaomane foneetiline ja visuaalne sarnasus võivad oma laadilt luua tarbija kujutluses pildi juustust, millele laieneb päritolunimetuse „Parmigiano Reggiano” kaitse, kui see tarbija puutub kokku riivitud või riivimiseks ette nähtud kõva juustuga, mis kannab nimetust „parmesan”.

(vt punktid 46–49)

3.        Nimetuse üldise laadi hindamisel tuleb määruse nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta artikli 3 lõike 1 kohaselt võtta arvesse asjaomase toote tootmiskohta nii selles liikmesriigi, kelle taotlusel kõnealune nimetus registreeriti, sees kui väljaspool seda liikmesriiki, asjaomase toote tarbimist ning seda, kuidas tarbijad kõnealust nimetust asjaomases liikmesriigis ja väljaspool seda tajuvad, konkreetselt asjaomast toodet puudutavate siseriiklike õigusaktide olemasolu ning nime kasutamist ühenduse õigusaktide kohaselt.

(vt punkt 53)

4.        Õigussubjektide õigus tugineda siseriiklikus kohtus määruse sätetele ei vabasta liikmesriike kohustusest võtta vajaduse korral selle määruse täielikku ja terviklikku kohaldamist tagavaid siseriiklikke meetmeid.

Siseriiklik õiguskord, milles on olemas sellised õigusnormid, mille eesmärk on määrusest nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta tulenevate isikuõiguste tõhus kaitsmine, nagu õigusaktid, mis võimaldavad vaidlustada kaitstud päritolunimetuste seadusvastast kasutamist, nagu näiteks seadus, mis käsitleb kõlvatu konkurentsi tõkestamist ning seadus kaubamärkide ja muude eristavate tähiste õiguskaitse kohta, millega ei nähta ette käitumise peale, millega rikutakse kaitstud päritolunimetusest tulenevaid õigusi, kaebuse esitamise võimalus mitte ainult asjaomase nimetuse õiguspärasele omanikule, vaid vastupidi ka konkurentidele, äriliitudele ja tarbijaühendustele, võib tagada mitte ainult päritolunimetusega kaitstud kaupade tootjate, vaid ka tarbijate huvide kaitse.

(vt punktid 68–70)

5.        Liikmesriikide kohustus võtta omal algatusel määruse nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (mis kaitseb registreeritud nimetusi ennekõike igasuguse väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud) artikli 13 lõike 1 punkti b rikkumiste karistamiseks vajalikke meetmeid ei tulene nimetatud määruse artiklist 10. Määruse nr 2081/92 sätete tõhususe tagamiseks nähakse nimetatud määruse artikli 10 lõikes 1 tõesti ette, et liikmesriigid tagavad, et vähemalt kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumist oleksid loodud kontrollistruktuurid. Seega on nad kohustatud sellised struktuurid looma. Kuna kõnealuse määruse artikli 10 lõige 4 sätestab, et „[k]ui liikmesriigi määratud kontrolliasutus ja/või heakskiidetud eraasutus tuvastab, et asjaomasest liikmesriigist pärit ja kaitstud päritolunimetust kandev põllumajandustoode või toiduaine ei vasta tehnospetsifikaadi nõuetele, võtab asutus vajalikud meetmed, et tagada käesoleva määruse järgimine […]”, siis on liikmesriigi määratud kontrolliasutuse ja/või heakskiidetud eraasutuse puhul siiski tegemist selle liikmesriigi asutusega, kust pärineb kaitstud päritolunimetus. See, et kõnealuse määruse artikli 10 lõige 3 kehtib „tootjate või töötlejate suhtes, keda nad kontrollivad”, et selle artikli lõikes 6 sätestatakse tootjate õigus pääseda ligi kontrollisüsteemile ning et sama artikli lõike 7 kohaselt on viimased kohustatud kandma nimetatud kontrollide kulud, kinnitab asjaolu, et kõnealune artikkel 10 käsitleb nende liikmesriikide kohustusi, kust kaitstud päritolunimetus pärineb.

Seda tõlgendust kinnitavad määruse nr 2081/92 artikli 4 lõike 2 punkt g koostoimes artikli 5 lõigetega 3 ja 4, millest tuleneb, et registreerimistaotlus peab sisaldama tehnospetsifikatsiooni, et taotlus saadetakse liikmesriigile, kus asjaomane geograafiline piirkond asub, ning et asjaomases tehnospetsifikatsioonis peavad olema kirjas „üksikasjad artiklis 10 sätestatud kontrollistruktuuride kohta”. Sellest tuleneb, et kontrollistruktuuride puhul, kellel on kohustus tagada vastavus kaitstud päritolunimetuse tehnospetsifikaadile, on tegemist selle liikmesriigi asutusega, kust asjaomane kaitstud päritolunimetus on pärit.

(vt punktid 72–78)