EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
17. juuli 2008(*)
Telekommunikatsioonisektor – Võrgud ja teenused – Hindade tasakaalustamine – Direktiivi 90/388/EMÜ artikkel 4c – Direktiivi 97/33/EÜ artikli 7 lõige 2 – Direktiivi 98/61/EÜ artikli 12 lõige 7 – Reguleeriv asutus – Direktiivide vahetu õigusmõju – Kolmepoolne suhe
Liidetud kohtuasjades C‑152/07, C‑153/07 ja C‑154/07,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Bundesverwaltungsgericht’i (Saksamaa) 13. detsembri 2006. aasta otsustega esitatud kolm eelotsusetaotlust, mis saabusid Euroopa Kohtusse 20. märtsil 2007, menetlustes
Arcor AG & Co. KG (C‑152/07),
Communication Services TELE2 GmbH (C‑153/07),
Firma 01051 Telekom GmbH (C‑154/07)
versus
Bundesrepublik Deutschland,
menetluses osales:
Deutsche Telekom AG,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Lenaerts ja L. Bay Larsen, kohtunikud K. Schiemann, J. Makarczyk, P. Kūris (ettekandja), E. Juhász, A. Ó Caoimh, P. Lindh ja J.-C. Bonichot,
kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,
kohtusekretär: ametnik K. Sztranc-Sławiczek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 19. veebruari 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Arcor AG & Co. KG, esindajad: Rechtsanwalt T. Bosch ja Rechtsanwalt D. Herrmann,
– Communication Services TELE2 GmbH, esindaja: Rechtsanwalt P. Rädler,
– Firma 01051 Telekom GmbH, esindajad: Rechtsanwalt M. Schütze ja Rechtsanwalt M. Salevic,
– Saksamaa valitsus, esindajad: Rechtsanwalt J. Scherer ja Rechtsanwalt J. Hagelberg,
– Deutsche Telekom AG, esindajad: Rechtsanwalt T. Mayen ja Rechtsanwalt U. Karpenstein,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: V. Jackson ja M. Hoskins,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Braun ja K. Mojzesowicz,
olles 1. aprilli 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsustaotlused puudutavad esiteks komisjoni 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/338/EMÜ konkurentsi kohta telekommunikatsiooniteenuse turgudel (EÜT L 192, lk 10), muudetud komisjoni 13. märtsi 1996. aasta direktiiviga 96/19/EÜ (EÜT L 74, lk 13; edaspidi „direktiiv 90/388”), ning teiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiivi 97/33/EÜ vastastikuse sidumise kohta telekommunikatsioonisektoris seoses universaalteenuse ja koostalitlusvõime tagamisega avatud võrgu pakkumise põhimõtete kohaldamise teel (EÜT L 199, lk 32), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 1998. aasta direktiiviga 98/61/EÜ (EÜT L 268, lk 37; edaspidi „direktiiv 97/33”) [siin ja edaspidi on osundatud direktiive tsiteeritud mitteametlikus tõlkes] tõlgendamist.
2 Need taotlused esitati kolme kassatsioonimenetluse raames, mille pooled on ühelt poolt vastavalt Arcor AG & Co. KG (edaspidi „Arcor”), Communication Services TELE2 GmbH (edaspidi „TELE2”) ja Firma 01051 Telekom GmbH (edaspidi „01051 Telekom”), üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatorid, ja teiselt poolt Saksamaa Liitvabariik, keda esindab Bundesnetzagentur für Elektrizität, Gas, Telekommunikation, Post und Eisenbahnen (föderaalne elektri-, gaasi-, telekommunikatsiooni-, posti- ja raudteeamet; edaspidi „reguleeriv asutus”), ja menetluses osales Deutsche Telekom AG (edaspidi „Deutsche Telekom”); see menetlus puudutas reguleeriva asutuse 29. aprilli 2003. aasta otsust lubada alates 1. juulist 2003 0,004 euro suurust kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu minutilt kõnehinna pealt ühenduse loomise eest Deutche Telekomi riiklikust telefonivõrgust vastastikuse sidumise partnerile kui sidevõrgu operaatorile kohalike kõnede eest (edaspidi „Telekom-B2 (kohalik) teenus”).
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigus
3 Direktiivi 96/19 põhjenduses 5 on märgitud:
„[...] et võimaldada telekommunikatsiooniettevõtjatel lõpule viia ettevalmistused konkurentsiks ja eeskätt jätkata oma hindade vajalikku tasakaalustamist, võivad liikmesriigid säilitada olemasolevad telefoniside ainu- ja eriõigused kuni hiljemalt 1. jaanuarini 1998; [...] vähem arenenud võrkudega või väikeste võrkudega liikmesriikidel peab olema õigus ajutisele erandile, kui seda õigustab vajadus viia läbi struktuurseid muudatusi, kuid üksnes nende muudatuste kestuse ajaks; [...] sellistele liikmesriikidele tuleb nende taotluse korral anda täiendav tähtaeg kas maksimaalselt viieks või kaheks aastaks, kui see on vajalike struktuursete muudatuste teostamiseks tarvilik; [...] selle võimaluse võib anda järgnevatele liikmesriikidele: Hispaania, Iirimaa, Kreeka ja Portugal seoses vähem arenenud võrkudega ning Luksemburg seoses väga väikese võrguga; [...]
4 Direktiivi 96/19 põhjenduses 20 on märgitud:
„[...] liikmesriigid peavad võimalikult kiiresti järk-järgult kaotama säilinud õigustamata piirangud hindade tasakaalustamisele telekommunikatsiooniettevõtjate poolt ja eeskätt sellised hindade kohandamist takistavad piirangud, mis ei ole seotud kuludega ning mis suurendavad universaalteenuse osutamise maksumust; […]”
5 Direktiivi 90/388 artikli 4c kolmas lõik, mis lisati direktiivi 96/19 artikli 1 punktiga 6, sätestab:
„Liikmesriigid lubavad oma telekommunikatsiooniettevõtjatel tasakaalustada oma hinnad, võttes arvesse turu erilisi tingimusi ja vajadust tagada taskukohane universaalteenus, eeskätt lubavad nad neil ettevõtjatel kohandada oma olemasolevad hinnad, mis ei ole seotud kuludega ja suurendavad universaalteenuse osutamise maksumust, et saavutada tegelikel kuludel põhinevad hinnad. Kui tasakaalustamist ei suudeta enne 1. jaanuari 1998 läbi viia, koostavad asjaomased liikmesriigid komisjonile aruande hindade säilinud tasakaalutuse järkjärgulise kaotamise kohta. See aruanne hõlmab rakendamise üksikasjalikku ajakava.”
6 Direktiivi 97/33 artikli 7 lõikes 2 on sätestatud:
„Vastastikuse sidumise tasu peab lähtuma läbipaistvuse ja kulupõhisuse põhimõttest. Ettevõtja, kes pakub oma seadmetega vastastikuse sidumise teenust, peab tõendama, et tasud tulenevad tegelikest kuludest, mis sisaldavad mõistlikku kasumit tehtud investeeringutelt. Riigi reguleerivad asutused võivad nõuda, et ettevõtjad esitaksid täielikud põhjendused oma tasude kohta, ja nõuda vajaduse korral ka nende korrigeerimist. Käesolev lõige on kohaldatav ka I lisa kolmandas osas määratletud isikute suhtes, kellest riigi reguleerivad asutused on teavitanud kui siseriiklikul vastastikuse sidumise turul tugevat positsiooni omavatest isikutest. ”
7 Direktiivi 97/33 artikli 12 lõikes 7, mis lisati direktiiviga 98/61, on sätestatud:
„Riigi reguleerivad asutused nõuavad vähemalt neilt ettevõtjatelt, kes käitavad I lisa esimeses osas märgitud üldkasutatavaid telekommunikatsioonivõrke ja kellest riigi reguleerivad asutused on teavitanud kui tugevat positsiooni omavatest ettevõtjatest riiklikul vastastikuse sidumise turul, et need pakuksid oma abonentidele, k.a neile, kes kasutavad ISDN-i [integreeritud teenusega digitaalvõrk], ükskõik milliste avalikult kättesaadavate telekommunikatsiooniteenuste vastastikuselt seotud teenusepakkuja ühendusteenuseid. Selle tarvis tuleb kehtestada mehhanismid hiljemalt 1. jaanuariks 2000 või riikides, kellele on antud täiendav üleminekuperiood, niipea kui võimalik pärast seda kuupäeva, kuid hiljemalt kaks aasta pärast kõige viimast kuupäeva telefoniside teenuste liberaliseerimiseks, et abonent saaks eelnevalt neid teenuseid valida ja et ta saaks oma eelvalikut muuta iga üksiku kõne korral, valides lühikese tunnusnumbri.
Riigi reguleerivad asutused järgivad, et selle teenuse osutamisega seotud vastastikuse sidumise tasu oleks seotud kuluga ja et olenevalt olukorrast ei oleks tarbija makstav tasu selle teenuse kasutamist takistav.”
Siseriiklik õigus
8 25. juuli 1996. aasta Telekommunikationsgesetz’i (telekommunikatsiooniseadus, BGBl. 1996 I, lk 1120, edaspidi „TKG 1996”) § 43 lõige 6, muudetud 21. oktoobri 2002. aasta seadusega Erste Gesetz zur Änderung des Telekommunikationsgesetzes (telekommunikatsiooniseaduse esimene parandusseadus, BGB1. 2002 I, lk 4186), sätestab:
„Üldkasutatavate telekommunikatsioonivõrkude operaatorid, kellel on valitsev seisund Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränkungen’i [konkurentsipiirangute vastane seadus] § 19 tähenduses, peavad kolmanda lause kohaselt tagama oma võrkudes igale kasutajale võimaluse valida kõigi otseselt vastastikku seotud üldkasutatavate telekommunikatsioonivõrkude operaatorite telekommunikatsiooniteenuste vahel, ja seda nii sel viisil, et nad valivad operaatori igal üksikjuhul, valides lühikese tunnusnumbri, kui ka operaatori eelvaliku teel, kusjuures selle teise võimaluse korral peab olema võimalus muuta oma eelvalikut, valides teise operaatori lühikese tunnusnumbri. Kasutaja peab saama teostada ka erinevaid eelvalikuid kohalike ja kaugekõnede jaoks. Selle kohustuse täitmiseks vajaliku võrkude vastastikuse sidumise elluviimise raames tuleb käesoleva seaduse kolmanda, neljanda ja kuuenda osa rakendamiseks võetavate otsuste korral järgida, et ei kaotataks stiimulit tõhusateks investeeringuteks infrastruktuuriseadmetesse, mis tagavad tugevama pikaajalise konkurentsi, ja järgida samuti, et olemasolevat võrku kasutatakse tõhusalt, mis tagab juurdepääsu võrgu igale osale. Nii toimides tuleb eeskätt järgida, et kasutaja valitud võrguoperaator kannab kohase osa kasutajale võimaldatud ühenduse kuludest. Reguleeriv asutus võib täielikult või osaliselt peatada esimeses lauses märgitud kohustuse, nii kaua ja sel määral, kui see on tehniliselt õigustatud. Mobiilsidevõrkude haldajate suhtes on kohustus võimaldada operaatori valikut või eelvalikut peatatud. See vaadatakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul [(universaalteenuse direktiiv)] (EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367) artikli 19 lõike 2 nõuete ülevõtmise raames.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
9 Eelotsusetaotlustest ilmneb, et Deutsche Telekomi taotlusel lubas reguleeriv asutus oma 29. aprilli 2003. aasta otsusega alates 1. juulist 2003 kuni 30. novembrini 2003 0,004 euro suurust kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu minutilt kõnehinna pealt Telekom-B2 (kohalik) teenuse eest. See luba ulatus tervele vastastikusele sidumisele, mis oli 7. maiks 2003 kokku lepitud või kehtestatud. Selle otsuse aluseks oli TKG 1996 § 43 lõike 6 neljas lause ning seda põhjendas asjaolu, et abonentide liitumise aktiveerimisest saadud tulud ei katnud abonentide kliendiliinide kättesaadavaks tegemise kulusid, nii et oli tekkinud puudujääk.
10 Reguleeriv asutus tühistas 23. septembri 2003. aasta otsusega 29. aprilli 2003. aasta otsuse põhjendusega, et Deutsche Telekomil ei tekkinud enam kliendiliinide kättesaadavaks tegemisest puudujääki, sest vahepeal oli antud luba tõsta hindu, mida maksab lõppklient abonentühenduse aktiveerimise eest.
11 Arcor, TELE2 ja 01051 Telekom esitasid kõik 29. aprilli 2003. aasta otsuse peale Verwaltungsgericht Köln’ile (Kölni halduskohus) kaebuse.
12 See kohus tühistas 3. novembri 2005. aasta otsustega vaidlustatud otsuse.
13 Nende kohtuotsuste peale esitasid kohtuasja C‑152/07 kõik põhikohtuasja pooled ja kohtuasjade C‑153/07 ja C‑154/07 põhikohtuasjade kostjad ja menetlusse astujad kassatsioonkaebused Bundesverwaltungsgericht’ile (föderaalne halduskohus).
14 Selles olukorras otsustas Bundesverwaltungsgericht kolmes põhikohtuasjas menetlused peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] direktiivi 90/388 […] ja […] direktiivi 97/33 […] tuleb mõista nii, et riigi reguleerival asutusel puudub õigus panna üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga vastastikku seotud sidevõrgu operaatorile kohustus maksta turgu valitsevat seisundit omavale abonentvõrgu operaatorile 2003. aasta eest kompensatsiooni puudujäägi eest, mis tekkis abonentvõrgu operaatoril kliendiliini kättesaadavaks tegemise tõttu?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis [kas] siseriiklik kohus peab sidevõrgu operaatorilt täiendava tasu nõudmiseks antud luba käsitlevas kohtumenetluses arvestama sellise siseriiklikus õiguses ettenähtud kohustuse vastuolu ühenduse õigusega?”
15 Euroopa Kohtu president otsustas 1. juuni 2007. aasta määrusega liita kohtuasjad C‑152/07–C‑154/07 kirjaliku ja suulise menetluse huvides ning kohtuotsuse tegemiseks.
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
16 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiividega 90/388 ja 97/33 on vastuolus see, kui riigi reguleeriv asutus võib kohustada üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga vastastikku seotud sidevõrgu operaatorit maksma turgu valitsevat seisundit omavale abonentvõrgu operaatorile lisatasu puudujäägi eest, mis tekkis abonentvõrgu operaatoril kliendiliini kättesaadavaks tegemise tõttu.
17 Vaidlust ei ole selles, et põhikohtuasjas käsitletav kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu, mis kehtestati TKG 1996 § 43 lõike 6 neljandas lauses, on eraldiseisev tasu ja seda makstakse lisaks vastastikuse sidumise tasule, mida võetakse TKG 1996 § 39 alusel. Kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu põhimõte kehtestati direktiivi 98/61 Saksa õigusesse ülevõtmisega. Selle kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu summa arvutatakse Deutsche Telekomi puudujäägi põhjal, mis tekkis seetõttu, et kliendiliini kättesaadavaks tegemisega saadud tulud ei kata nimetatud liinide tegeliku kättesaadavaks tegemisega seotud kulusid.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul peab abonendi poolt vahetult või eelvalikuna valitud sidevõrgu operaator osalema kliendiliini kättesaadavaks tegemise kulude tasumises. See on hüvitis turgu valitseva abonentvõrgu operaatori Deutsche Telekom ühenduskuludega seotud puudujäägi eest, mitte aga vastutasu selle operaatori poolt sidevõrgu operaatorile osutatud teenuse eest.
19 Seega on põhikohtuasjas käsitletud lisatasu eesmärk hüvitada täiendavalt abonentide kliendiliinide kättesaadavaks tegemisest tekkinud kulusid, mida kliendilt sissenõutavad tasud ei kata. Seda peavad tasuma üksnes sellised sidevõrgu operaatorid, kes on Deutsche Telekomiga sõlminud vastastikuse sidumise lepingu seoses kohalikes võrkudes operaatori otsevaliku või eelvaliku teenustega.
20 Direktiivi 97/33 artikli 12 lõikest 7 ilmneb, et riigi reguleerivad asutused järgivad, et telefoniside teenuse – mis annab abonendile võimaluse valida neid teenuseid eelvalikuga või süsteemi alusel, mille kohaselt ta võib iga üksiku kõne korral eelvalikust loobuda, valides lühikese tunnusnumbri – osutamisega seotud vastastikuse sidumise tasu oleks seotud kuluga ja et makstav tasu ei oleks sellele tarbijale teenuse kasutamist takistav.
21 Tuleb sedastada, et põhikohtuasjas käsitletud kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu, mis sõltub operaatori eelvaliku teenuste korral vastastikuse sidumise lepingust, maksavad sidevõrgu operaatorid ja et see toimub telekommunikatsiooniturgude suurenenud liberaliseerimise raames.
22 Sellest tuleneb, et nimetatud lisatasu kuulub direktiivi 97/33 artikli 12 lõike 7 kohaldamisalasse ja sellele tuleb seega kohaldada samu kehtestamise tingimusi kui ranges mõttes vastastikuse sidumise tasule, st et järgida tuleb hindade kulupõhisuse põhimõtet.
23 Direktiivi 97/33 artikli 7 lõike 2 kohaselt kohustab see põhimõte lisatasu kehtestama lähtuvalt tegelikest kuludest.
24 Niisiis tuleb sedastada, et direktiivi 97/33 artikli 12 lõige 7 ei võimalda riigi reguleerival asutusel lubada kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu, mille summat ei kehtestata kulude põhjal, kuigi see on oma laadilt sama kui vastastikuse sidumise tasu ja seda kogutakse täiendavalt sellele lisatasule.
25 Pealegi ei ole vaidlust ka selles, et 1996. aastast alustati Deutsche Telekomi hindade tasakaalustamist eesmärgiga kohandada selle operaatori hinnad tegelike kuludega ja lõpetada abonentliinide rentimise tasude risttoetused, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus esile toob ja mis seisnevad selles, et lõppklientide poolt ühendusteenuste eest makstavate tasude üks osa kantakse kliendiliini kättesaadavaks tegemise kuludega seotud puudujäägi hüvitamiseks, kuid et seda tasakaalu ei olnud 2002. aastaks veel saavutatud.
26 Lisaks ei ole vaidlust selles, et universaalteenuse kohustusi ei ole Saksamaal määratletud ja seega ei pandud selliseid kohustusi ka Deutsche Telekomile, kuna nendega rahuldatavad vajadused olid turu tavalistes tingimustes rahuldatud.
27 Et nende vajaduste rahuldamist turu tavalistes tingimustes siiski jätkata, tuleb veenduda, et järgitakse ja tagatakse konkurentsieeskirju.
28 Esiteks tuleb sedastada, et põhikohtuasjas käsitletud kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu võimaldab tegelikkuses rahastada turgu valitseva abonentvõrgu operaatori puudujääki teiste vastastikku seotud võrkude operaatorite klientide kaudu, ja teiseks, kui selline rahastamine ei toimu universaalteenuse kohustuste rahastamise raames, siis on see vastuolus vaba konkurentsi põhimõttega.
29 Sellega seoses ja vastupidi Deutsche Telekomi väitele ei ilmne, et sellise lisatasu eesmärk on takistada konkurentsimoonutusi ühelt poolt selliste operaatorite, kes on investeerinud telekommunikatsioonivõrku, ja teiselt poolt uute kohalikule turule sisenenud operaatorite vahel. Tegelikult ei ole vaidlust selles, et põhikohtuasjas käsitletud kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu tagajärjel üksnes kaitstakse turgu valitsevat abonentvõrgu operaatorit, võimaldades tal säilitada omaenda abonentide sidetasud tegelikest kuludest madalamal ja nii rahastada oma puudujääki.
30 Lisaks tuleb märkida, et kuigi direktiivi 90/388 artiklis 4c ei ole ette nähtud tähtaega hindade tasakaalustamise kohustuse täitmiseks, on siiski selge, et direktiivi 96/19 mitu elementi viitavad sellele, et see tasakaalustamine tuleb läbi viia püsiva rütmiga, et võimaldada telekommunikatsioonituru avamist konkurentsile. Nimelt ilmneb direktiivi 96/19 põhjenduste 5 ja 20 ning direktiiviga 96/19 direktiivile 90/388 lisatud artikli 4c koostoimes tõlgendamisest, et liikmesriikidel oli kohustus kaotada piirangud hindade tasakaalustamisele niipea kui võimalik pärast direktiivi 96/19 jõustumist ja hiljemalt 1. jaanuariks 1998 (7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑500/01: komisjon vs. Hispaania, EKL 2004, lk I‑583, punkt 32). Kui need liikmesriigid seda tasakaalustamist enne 1. jaanuari 1998 läbi ei viinud, pidid nad esitama komisjonile aruande oma kavadest hindade säilinud tasakaalutuse järkjärguliseks kaotamiseks; selles aruandes tuli esitada nende kavade rakendamise üksikasjalik ajakava. See faas pidi lõppema enne 1. jaanuari 2000.
31 Tuleb sedastada, et TKG 1996 § 43 lõige 6 1. detsembril 2002 jõustunud versioonis viidi seadusesse sisse pärast 1. jaanuari 2000, mis oli viimane kuupäev hindade tasakaalustamise saavutamiseks, kuna Saksamaa Liitvabariigi valitsus ei olnud komisjonile esitanud tasakaalustamise kava. Igal juhul selle § 43 lõike 6 neljas lause ei ärgita abonentvõrgu operaatorit, kelle kasuks näeb see säte ette kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu, kaotama oma hindade korrigeerimisega temal tekkinud puudujääki.
32 Sellest tuleneb, et direktiiv 90/388 ei võimalda riigi reguleerival asutusel lubada turgu valitsevat seisundit omaval abonentvõrgu operaatoril saada kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu lisaks vastastikuse sidumise tasule 2003. aasta eest.
33 Kõigest eelnevast nähtub, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 97/33 artikli 12 lõiget 7 ja direktiivi 90/388 artiklit 4a koostoimes direktiivi 96/19 põhjendustega 5 ja 20 tuleb tõlgendada nii, et riigi reguleeriv asutus ei või kohustada üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga vastastikku seotud sidevõrgu operaatorit maksma turgu valitsevat seisundit omavale abonentvõrgu operaatorile lisaks vastastikuse sidumise tasule 2003. aasta eest ka kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu puudujäägi eest, mis tekkis abonentvõrgu operaatoril kliendiliini kättesaadavaks tegemise tõttu.
Teine küsimus
34 Esimesele küsimusele antud vastust arvestades tuleb vastata teisele küsimusele, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas sellises olukorras, nagu käsitleti põhikohtuasjades, võib eraõiguslik isik tugineda siseriiklikus kohtus direktiivi 90/388 artiklile 4c ja direktiivi 97/33 artikli 12 lõikele 7.
35 Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa direktiivi kui sellisega panna eraõiguslikule isikule kohustusi, vaid ainult õigusi. Järelikult ei saa eraõiguslik isik riigi vastu algatatud menetluses direktiivile tugineda, kui tegu on riigi kohustusega, mis on otseselt seotud sellise teise kohustusega, mida selle direktiivi kohaselt peab täitma kolmas isik (vt 7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑201/02: Wells, EKL 2004, lk I‑723, punkt 56 ja viidatud kohtupraktika).
36 Samas ei õigusta pelk negatiivne tagajärg kolmandate isikute õigustele, isegi kui see tagajärg on kindel, seda, et isikul keelataks tugineda direktiivi sätetele asjassepuutuva liikmesriigi vastu (eespool viidatud kohtuotsus Wells, punkt 57 ja viidatud kohtupraktika).
37 Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 104, on põhikohtuasjades eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimuvad menetlused algatanud eraõiguslikud isikud liikmesriigi vastu, kes tegutseb riigi reguleeriva asutuse kaudu, kes omakorda võttis vastu vaidlustatud otsuse ja on ainsana pädev kehtestama vastastikuse sidumise tasu ning sellele lisaks makstavat põhikohtuasjas käsitletud kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu.
38 Niisiis tuleb sedastada, et põhikohtuasjas toimuva menetluse seisukohast on Deutsche Telekom kolmas isik ja talle võib tekkida negatiivne tagajärg üksnes seetõttu, et see operaator sai põhikohtuasjas käsitletud kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu ja selle lisatasu kaotamise korral peaks ta omaenda abonentide tariife tõstma. Käesolevas asjas ei saa eelise sellist kaotamist lugeda nende direktiividega, millele põhikohtuasja hagejad eelotsusetaotluse esitanud kohtus viitasid, kolmandatele isikutele pandud kohustuseks.
39 Eelnevat silmas pidades tuleb uurida, kas direktiivi 90/388 artikkel 4c ja direktiivi 97/33 artikli 12 lõige 7 vastavad vahetu õigusmõju tekkimise tingimustele.
40 Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad eraõiguslikud isikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses liikmesriigi vastu toetuda juhul, kui liikmesriik on direktiivi ebakorrektselt üle võtnud (vt 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/01–C‑403/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I‑8835, punkt 103 ja viidatud kohtupraktika).
41 Esiteks vastab direktiivi 90/388 artikli 4c kolmas lõik neile kriteeriumidele, kuna selles on selgelt väljendatud, et hindade tasakaalustamine peab olema toimunud enne 1. jaanuari 1998 või hiljemalt 1. jaanuaril 2000, ja kuna selle kohustusega ei ole seotud ühtegi tingimust.
42 Teiseks kehtib see sama direktiivi 97/33 artikli 12 lõike 7 puhul, kuna see säte määratleb piirid, mida peavad järgima sellised lisatasud, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
43 Järelikult vastavad direktiivi 90/388 artikli 4c ja direktiivi 97/33 artikli 12 lõike 7 sätted kõigile vahetu õigusmõju tekkimise tingimustele.
44 Kõige eelneva alusel tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 90/388 artiklil 4c ja direktiivi 97/33 artikli 12 lõikel 7 on vahetu õigusmõju ning eraõiguslikud isikud võivad neile sätetele siseriiklikus kohtus tugineda, et vaidlustada riigi reguleeriva asutuse otsus.
Kohtukulud
45 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiivi 97/33/EÜ vastastikuse sidumise kohta telekommunikatsioonisektoris seoses universaalteenuse ja koostalitlusvõime tagamisega avatud võrgu pakkumise põhimõtete kohaldamise teel, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 1998. aasta direktiiviga 98/61/EÜ, artikli 12 lõiget 7 ja komisjoni 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/338/EMÜ konkurentsi kohta telekommunikatsiooniteenuse turgudel, muudetud komisjoni 13. märtsi 1996. aasta direktiiviga 96/19/EÜ, artiklit 4c koostoimes direktiivi 96/19 põhjendustega 5 ja 20 tuleb tõlgendada nii, et riigi reguleeriv asutus ei või kohustada üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga vastastikku seotud sidevõrgu operaatorit maksma turgu valitsevat seisundit omavale abonentvõrgu operaatorile lisaks vastastikuse sidumise tasule 2003. aasta eest ka kliendiliini kättesaadavaks tegemise lisatasu puudujäägi eest, mis tekkis abonentvõrgu operaatoril kliendiliini kättesaadavaks tegemise tõttu.
2. Direktiivi 90/388, muudetud direktiiviga 96/19, artiklil 4c ja direktiivi 97/33, muudetud direktiiviga 98/61, artikli 12 lõikel 7 on vahetu õigusmõju ning eraõiguslikud isikud võivad neile sätetele siseriiklikus kohtus tugineda, et vaidlustada riigi reguleeriva asutuse otsus.
Allkirjad