EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
10. september 2009(*)
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartellikokkulepped – EÜ artikli 81 lõige 1 – EMP lepingu artikli 53 lõige 1 – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 – Ettevõtjate kontsern – Rikkumiste süüks panemine – Emaettevõtja vastutus konkurentsieeskirjade rikkumiste eest, mille pani toime tema tütarettevõtja – Emaettevõtja otsustav mõju – Ümberlükatav eeldus 100% osaluse puhul
Kohtuasjas C‑97/08 P,
mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 27. veebruaril 2008 esitatud apellatsioonkaebus
Akzo Nobel NV, asukoht Arnhem (Madalmaad),
Akzo Nobel Nederland BV, asukoht Arnhem,
Akzo Nobel Chemicals International BV, asukoht Amersfoort (Madalmaad),
Akzo Nobel Chemicals BV, asukoht Amersfoort,
Akzo Nobel Functional Chemicals BV, asukoht Amersfoort,
esindajad: advokaadid C. Swaak, M. van der Woude ja M. Mollica,
apellandid,
teine menetlusosaline:
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja F. Castillo de la Torre, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja esimese astme kohtus,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues, J. Klučka, P. Lindh ja A. Arabadjiev (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 23. aprilli 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Akzo Nobel NV (edaspidi „Akzo Nobel”), Akzo Nobel Nederland BV (edaspidi „Akzo Nobel Nederland”), Akzo Nobel Chemicals International BV (edaspidi „Akzo Nobel Chemicals International”), Akzo Nobel Chemicals BV (edaspidi „Akzo Nobel Chemicals”) ja Akzo Nobel Functional Chemicals BV (edaspidi „Akzo Nobel Functional Chemicals”) paluvad oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑5049, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega see kohus jättis rahuldamata nende hagi nõudega tühistada komisjoni 9. detsembri 2004. aasta otsus 2005/566/EÜ EÜ artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum C.37.533 – Koliinkloriid) (ELT 2005, L 190, lk 22; edaspidi „vaidlusalune otsus”).
2 Selles otsuses süüdistas komisjon otsuse adressaate EÜ artikli 81 lõike 1 ja alates 1. jaanuarist 1994 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1992, L 1, lk 3) artikli 53 lõike 1 ühe ja vältava rikkumise toimepanemises.
Ühenduse õiguslik raamistik
3 Määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 15 lõikes 2 on sätestatud:
„Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000 – 1 000 000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:
a) rikuvad asutamislepingu artikli [81] lõiget 1 või artiklit [82]; või
[…]”
4 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõige 2 sätestab:
„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:
a) rikuvad asutamislepingu artiklit 81 või 82; või
[…]
Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.
[…]”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
5 Komisjoni tuvastatu kohaselt, millele Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses viitab, on vaidluse aluseks järgmised asjaolud.
6 Pärast USA tootjalt 1999. aasta aprillis trahvide määramata jätmise või vähendamise taotluse saamist algatas komisjon maailma koliinkloriidisektoris uurimise, mis kestis 1992. aastast kuni 1998. aasta lõpuni.
7 Koliinkloriid kuulub vesilahustuvate vitamiinide B‑kompleksi rühma (vitamiin B4). Seda kasutatakse peamiselt söödatööstuses söödalisandina. Lisaks tootjatele puudutab koliinkloriidi turg ühelt poolt töötlejaid, kes ostavad kas tootja või iseenda arvel tootjalt kauba vedelal kujul ja töötlevad selle kandjal koliinkloriidiks, ning teiselt poolt turustajaid.
8 Apellandid on viis Akzo Nobeli kontserni kuuluvat äriühingut ja nad kuuluvad koliinkloriidi tootjate hulka. Komisjoni uurimise ajal omas kontserni emaettevõtja Akzo Nobel otseselt või kaudselt teiste hagejate aktsia- või osakapitalis 100% osalust. Ta omas 100% osalust oma tütarettevõtjate Akzo Nobel Nederlandi ja Akzo Nobel Chemicals Internationali aktsia- või osakapitalis. Akzo Nobel Nederland omas 100% osalust enda tütarettevõtja Akzo Nobel Chemicalsi aktsia- või osakapitalis, kes omakorda omas Akzo Nobel Functional Chemicalsi kogu aktsia- või osakapitali.
9 Akzo Nobeli deklareeritud ülemaailmne konsolideeritud käive oli 2003. aastal, mis on vaidlusalusele otsusele vahetult eelnev majandusaasta, 13 miljardit eurot.
10 Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) osas sõlmiti kartellikokkulepe kahel erineval, kuid tihedalt seotud tasandil: maailmatasandil ja Euroopa tasandil.
11 Maailmatasandil osales mitu Põhja-Ameerika ja Euroopa tootjat, nende hulgas ka apellandid, otse või kaudselt konkurentsivastases tegevuses 1992. aasta juunist kuni 1994. aasta aprillini. Kohtumistel, kus loodi 1994. aasta märtsist kuni 1998. aasta oktoobrini kestnud Euroopa tasandi kartell, osalesid vaid Euroopa tootjad, nende hulgas ka apellandid.
12 Komisjon käsitas maailma ja Euroopa tasandil sõlmitud leppeid EMP‑d puudutava ühe ja järjepideva keerulise rikkumisena, milles Põhja-Ameerika tootjad osalesid teatava kindla aja jooksul ja Euroopa tootjad kogu perioodil, mida komisjon uuris.
13 9. detsembril 2004 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse. Selle otsuse artiklis 1 leidis ta, et mitu ettevõtjat, nende hulgas apellandid, on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mis puudutavad hindade kindlaksmääramist, turgude jagamist ja kooskõlastatud tegevust konkurentide kahjuks koliinkloriidisektoris EMP‑s.
14 Mis puudutab Akzo Nobeli kontserni, siis otsustas komisjon vaidlusaluse otsuse adresseerida solidaarselt kõikidele apellantidele. Akzo Nobel Nederland, Akzo Nobel Chemicals International ja Akzo Nobel Chemicals või nende õiguseellased osalesid rikkumises vahetult. Akzo Nobel Functional Chemicals loodi Akzo Nobel Chemicalsi tütarettevõtjana 1999. aasta juunis. Seega leidis komisjon, et Akzo Nobel Functional Chemicals on koliinkloriidi valdkonnas varem tema emaettevõtja tegevuse osas tema õigusjärglane ning sellest tulenevalt ka otsuse adressaat.
15 Täpsemalt Akzo Nobeli osas leidis komisjon, et ta moodustab koos teiste vaidlusaluse otsuse adressaadiks olevate Akzo Nobeli kontserni juriidiliste isikutega majandusüksuse ja et just see majandusüksus osales kartellikokkuleppes. Komisjon järeldas, et nimetatud äriühing oli võimeline avaldama otsustavat mõju oma nende tütarettevõtjate turunduspoliitikale, kelle aktsia- või osakapitalis ta otse või kaudselt omas 100% osalust, ning et on võimalik eeldada, et ta seda tegelikkuses ka tegi. Seega leidis komisjon, et Akzo Nobeli tütarettevõtjad ei olnud äriliselt iseseisvad, mistõttu ta adresseeriski vaidlusaluse otsuse just Akzo Nobelile, sõltumata asjaolust, et ta isiklikult kartellikokkuleppes ei osalenud.
16 Komisjon leidis, et Akzo Nobeli kontserni tegutsevate äriühingute või äriüksuste ärilise iseseisvuse puudumist tõendavad ka dokumendid, mille Akzo Nobel esitas haldusmenetluses.
17 Tuginedes kõikide apellantide turuosale ja eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktis 9 nimetatud andmetele, määras komisjon vaidlusaluse otsuse artiklis 2 apellantidele selle otsuse artiklis 1 viidatud rikkumiste eest solidaarselt 20,99 miljoni euro suuruse trahvi.
Hagi Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
18 Esimese Astme Kohtusse vaidlusaluse otsuse tühistamiseks esitatud hagi toetuseks tuginesid apellandid kolmele väitele.
19 Komisjon pidas seda hagi vastuvõetamatuks põhjendusel, et tema arvates ei olnud see esitatud vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 44 või kuna see oli ilmselgelt põhjendamatu osas, mis puudutab Akzo Nobel Nederlandi, Akzo Nobel Chemicals Internationali ja Akzo Nobel Chemicalsi, kuna nimetatud hagi, mida tuli analüüsida viie individuaalse hagina, ei sisaldanud väiteid, mis õigustaks vaidlusaluse otsuse tühistamist osas, milles see nägi ette nende äriühingute vastutuse või osas, milles see määras kindlaks nende trahvisumma. Teise võimalusena väitis komisjon, et samadel põhjustel on ilmne, et Akzo Nobeli tütarettevõtjatel – olgugi et nad on nimetatud otsuse adressaadid – puudus selle otsuse tühistamise nõudmiseks põhjendatud huvi.
20 Esimese Astme Kohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 31 ja 32 komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väite tagasi.
21 Apellantide esimene sisuline väide põhines Akzo Nobelile, kes on kontserni valdusäriühing ja kes omab otse või kaudselt oma tütarettevõtjate aktsia- või osakapitalis 100% osalust, solidaarvastutuse ekslikul omistamisel.
22 Apellandid väitsid, et otsustav mõju, mida emaettevõtja peab omama selleks, et teda saaks tütarettevõtja tegevuse eest vastutavaks pidada, peab puudutama tütarettevõtja turunduspoliitikat stricto sensu.
23 Komisjon pidanuks seega tõendama esiteks emaettevõtja võimalust teostada juhtimisvõimu nii, et see võtaks tema tütarettevõtjalt ärialases tegevuses igasuguse iseseisvuse, ja teiseks asjaolu, et emaettevõtja on seda võimu kasutanud.
24 Ühenduse kohtupraktikast tuleneb, et 100% tütarettevõtja suhtes võib eeldada, et ta on kohaldanud talle emaettevõtja poolt antud juhiseid. Neil tingimustel on selleks, et komisjon oleks antud juhul kohustatud vastutavaks pidama üksnes tütarettevõtjat, vaja, et viimatimainitu määraks oma turunduspoliitika suures osas kindlaks ise. Kui nimetatud asjaolu on tõendatud, lasub komisjonil uuesti kohustus tõendada, et emaettevõtja omas konkreetsel juhul ka tegelikult otsustavat mõju.
25 Sellest tuleneb, et selline ühtne äriühingute organisatsioon nagu Akzo Nobeli kontsern ei ole iseenesest piisav, et muuta üleliigseks vajadust tõendada emaettevõtja tõhusat seotust.
26 Apellandid arvasid, et on tõendatud, et Akzo Nobeli tütarettevõtjad määravad oma turunduspoliitika suures osas kindlaks ise, ja arvasid, et on seega ümber lükanud vastutuse eelduse, millest komisjon võis lähtuda. Nad leidsid, et komisjon oleks pidanud tõendama, et Akzo Nobel avaldas otsustavat mõju teiste hagejate turunduspoliitikale. Komisjon seda kohustust siiski ei täitnud, arvestades asjaolu, et tõendid – välja arvatud kogu aktsiakapitali omamine –, millele komisjon tugines, et Akzo Nobelit rikkumise eest solidaarselt vastutavaks pidada, on kas asjakohatud või ekslikud.
27 Apellantide poolt hagi toetuseks esitatud esimese väite osas uuris Esimese Astme Kohus kõigepealt tütarettevõtja rikkuva tegevuse emaettevõtjale süüksarvamise küsimust, sedastades:
„57 Kõigepealt tuleb meenutada, et ettevõtja mõiste EÜ artikli 81 tähenduses hõlmab majandusüksusi, millest igaühel on isiklikest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnev ühtne organisatsioon, mis kestvalt taotleb kindlaksmääratud majanduslikku eesmärki ja mis võib aidata kaasa selles sättes nimetatud rikkumise toimepanemisele (vt Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 54 ja viidatud kohtupraktika).
58 Seega ei anna komisjonile õigust adresseerida trahve määrav otsus äriühingute kontserni emaettevõtjale mitte rikkumisele ässitav side emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel ega ka seda enam emaettevõtja seotus nimetatud rikkumisega, vaid asjaolu, et nad moodustavad ülalmainitud tähenduses üheainsa ettevõtja. Tuleb meenutada, et ühenduse konkurentsiõiguse kohaselt kujutavad ühte kontserni kuuluvad erinevad äriühingud endast majanduslikku üksust ja seega ettevõtjat EÜ artiklite 81 ja 82 tähenduses, kui asjaomased äriühingud ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt (Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 290).
59. Samuti tuleb märkida, et komisjoni otsuste rakendamiseks ja täitmiseks konkurentsiõiguse valdkonnas on vaja adressaadina tuvastada üksus, mis on juriidiline isik (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, nn PVC II kohtuotsus, EKL 1999, lk II‑931, punkt 978).
60. Juhul kui emaettevõtja omab rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib lihtsalt eeldada, et mainitud emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG[-Telefunken] vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 50, ja eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus PVC II, punktid 961 ja 984) ja et nad moodustavad ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses (Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, […], punkt 59). Seega peab emaettevõtja, kes vaidlustab ühenduse kohtus komisjoni otsuse talle tema tütarettevõtja tegevuse eest trahv määrata, selle eelduse ümber lükkama, esitades tütarettevõtja iseseisvust kinnitavaid tõendeid (Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 136; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, edaspidi „Stora kohtuotsus”, punkt 29).
61. Selles osas tuleb rõhutada, et kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus tugines eespool punktis 60 viidatud Stora kohtuotsuse punktides 28 ja 29 peale 100% osaluse tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis muudele asjaoludele, nagu emaettevõtja mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale mittevaidlustamine ja äriühingute ühine esindamine haldusmenetluses, tõstis Euroopa Kohus need asjaolud esile siiski üksnes eesmärgiga näidata tõendite kogumit, millele Esimese Astme Kohus oli oma põhjendused rajanud, et järeldada, et ta ei tuginenud ainult emaettevõtja osalusele tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis. Seega asjaolu, et Euroopa Kohus kinnitas Esimese Astme Kohtu hinnangut selles kohtuasjas, ei muuda eespool punktis 60 viidatud kohtuotsuse AEG[Telefunken] vs. komisjon punktis 50 esitatud põhimõtet.
62. Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali, et järeldada, et emaettevõtja mõjutab otsustavalt tütarettevõtja turunduspoliitikat. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui viimati mainitu tõendab, et tema tütarettevõtja ei rakenda olulisel määral kehtestatud juhiseid ja tegutseb seetõttu turul iseseisvalt.
63. Sissejuhatavate märkuste raames tuleb samuti uurida hagejate poolt kohtule esitatud kirjalikes dokumentides esinevat keskset argumenti, mille kohaselt puudutab emaettevõtja mõju, mis tal on seetõttu, et ta omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali, tütarettevõtja turunduspoliitikat stricto sensu […]. Hagejad on seisukohal, et selle poliitika alla kuulub turustusstrateegia ja hinnad. Seega võis emaettevõtja mainitud argumendi kohaselt lükata selle eelduse ümber, tõendades, et just tütarettevõtja on see, kes otsustab oma turunduspoliitika selliste spetsiifiliste küsimuste üle, saamata selleks mingeid juhiseid.
64. Siinkohal tuleb märkida, et kontserni kuuluvate mitmete äriühingute vahel ühe majandusüksuse olemasolu analüüsimise raames on ühenduse kohus uurinud, kas emaettevõtja võis mõjutada hinnapoliitikat (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsuseid kohtuasjas 48/69: [Imperial Chemical Industries] vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punkt 137, ja kohtuasjas 52/69: Geigy vs. komisjon, EKL 1972, lk 787, punkt 45), tootmis- ja turustustegevust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223, punktid 37 ja 39–41), müügieesmärke, brutomarginaale, müügikulu, cash flow’d, laoseisu ja turustamist (Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑102/92: Viho vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑17, punkt 48). Samas ei saa sellest järeldada, et vaid need aspektid kuuluvad tütarettevõtja turunduspoliitika mõiste alla, et kohaldada EÜ artikleid 81 ja 82 tema emaettevõtja suhtes.
65. Vastupidi, sellest kohtupraktikast koostoimes eespool punktides 57 ja 58 esitatud kaalutlustega tuleneb, et emaettevõtja kohustus on esitada Esimese Astme Kohtule hindamiseks kõik asjaolud, mis puudutavad organisatsioonilisi, majanduslikke ja juriidilisi seoseid tütarettevõtja ja tema enda vahel ning et ta peab tõendama, et nad ei ole üks majanduslik üksus. Samuti nähtub, et Esimese Astme Kohus peab hindamisel arvesse võtma kõiki tõendeid, mis pooled on talle esitanud ja mille iseloom ning tähtsus võivad sõltuvalt igast konkreetsest juhtumist olla erinevad.
66. Nende kaalutluste taustal tulebki kindlaks teha, kas Akzo Nobel ja tema tütarettevõtjad, kellele otsus adresseeriti, moodustavad ühe majandusüksuse.”
28 Siis uuris Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67–85 erinevaid toimikumaterjale ja leidis, et apellandid ei suutnud ümber lükata eeldust, mille kohaselt vaidlusaluse otsuse adressaadiks olevate tütarettevõtjate aktsia- või osakapitalist 100% omav emaettevõtja Akzo Nobel avaldas tütarettevõtjate poliitikale otsustavat mõju. Kohus järeldas sellest, et nimetatud äriühing moodustas koos teiste apellantidega ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, ilma et oleks vaja kontrollida, kas ta avaldas nende käitumisele mõju, ja jättis apellantide poolt hagi toetuseks esitatud esimese väite rahuldamata.
29 Mis puudutab teist ja kolmandat väidet, mis tulenevad vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 rikkumisest selles, et trahvisumma ületab 10% Akzo Nobel Functional Chemicalsi 2003. aasta käibest, ja põhjendamiskohustuse rikkumisest osas, mis puudutab Akzo Nobelile solidaarvastutuse panemist, siis need jättis Esimese Astme Kohus rahuldamata vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 91 ning 94–96. Selle otsuse punktis 97 jättis kohus talle esitatud hagi terves ulatuses rahuldamata.
Poolte nõuded
30 Apellandid paluvad apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles jäeti rahuldamata väide Akzo Nobelile solidaarvastutuse ekslikus omistamises;
– tühistada vaidlusalune otsus osas, milles vastutus rikkumise eest omistatakse Akzo Nobelile, ja
– mõista komisjonilt välja kõik kohtukulud, st nii esimese astme kohtus kui ka apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud osas, milles need puudutavad käesolevas apellatsioonkaebuses esitatud väidet.
31 Komisjon palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.
Apellatsioonkaebus
Vastuvõetavus
Muude apellantide kui Akzo Nobel põhjendatud huvi
32 Komisjon väidab sisuliselt, et kuna apellatsioonkaebuse üks väide puudutab eranditult Akzo Nobeli vastutust, on üksnes viimati mainitul põhjendatud huvi vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Teiste apellantide osas on apellatsioonkaebus vastuvõetamatu, sest nende vastutust või neile määratud trahvi ei ole vaidlustatud.
33 Seoses sellega tuleb meenutada, et apellandi põhjendatud huvi eelduseks on see, et apellatsioonkaebuse tulemused võivad tuua selle esitanud poolele mingit kasu (vt selle kohta 8. aprilli 2008. aasta määrus kohtuasjas C‑503/07 P: Saint-Gobain Glass Deutschland vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑2217, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Käesolevas asjas kinnitas vaidlustatud kohtuotsus vaidlusalust otsust, millega kohustatakse kõiki apellante ühiselt ja solidaarselt maksma komisjoni määratud trahvi summas 20,99 miljonit eurot. Sellest tuleneb, et Akzo Nobel Nederlandil, Akzo Nobel Chemicals Internationalil, Akzo Nobel Chemicalsil ja Akzo Nobel Functional Chemicalsil on huvi vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 2. augusti 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑111/01 R: Saxonia Edelmetalle vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2335, punkt 17).
35 Juhul kui vaidlustatud kohtuotsus tuleb Akzo Nobeli vastutuse osas tühistada, muutub tema tütarettevõtjate olukord eelkõige seoses solidaarvastutuse põhimõttest tulenevate tagajärgedega.
36 Seega tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, mis puudutab Akzo Nobel Nederlandi, Akzo Nobel Chemicals Internationali, Akzo Nobel Chemicalsi ja Akzo Nobel Functional Chemicalsi põhjendatud huvi, tagasi lükata.
Uus väide, mis esitati esimest korda apellatsioonkaebuse raames
37 Komisjon väidab samuti, et apellatsioonkaebuse ainus väide kujutab endast uut väidet, mis esitati esimest korda apellatsioonkaebuse raames ja mis on seega vastuvõetamatu osas, milles see sisaldab punkte, mida apellandid Esimese Astme Kohtus ei puudutanud. Antud väitega vaidlustavad apellandid üldse sellise eelduse olemasolu, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjale otsustavat mõju siis, kui ta omab selle tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, olgugi et Esimese Astme Kohtus nad selle eelduse olemasolu kordagi ei vaidlustanud ja möönsid, üritades seda ümber lükata, et see on antud asjas kohaldatav. Samuti on vastuvõetamatud apellantide argumendid, mis puudutavad tütarettevõtja selle tegevuse asjakohast eset, millele emaettevõtja otsustavat mõju avaldab.
38 Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 118 kohaldatakse kodukorra artikli 42 lõiget 2, millega keelatakse põhimõtteliselt uute väidete esitamine selles kohtuastmes, Euroopa Kohtus toimuvale menetlusele, mille ese on Esimese Astme Kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus. Nii on Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses piiratud Esimese Astme Kohtu poolt talle esitatud väidete kohta antud hinnangu uurimisega (vt eelkõige 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑439, punkt 61). Kui ühel poolel lubataks Euroopa Kohtus esitada esimest korda väide, mida ta ei ole esitanud Esimese Astme Kohtus, tähendaks see, et tal on õigus Esimese Astme Kohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas 189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 165).
39 Selles osas tuleb märkida, et apellandid esitasid Esimese Astme Kohtus väite, mis tugineb Akzo Nobelile solidaarvastutuse ekslikule omistamisele ja millega nad kinnitasid, et Akzo Nobel ei avaldanud oma tütarettevõtjate ärilisele tegevusele otsustavat mõju ning et ta ei moodustanud nende tütarettevõtjatega majandusüksust. Seega tuleb apellantide poolt Euroopa Kohtus esitatud argumente, mis puudutavad eeldust, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjale otsustavat mõju siis, kui ta omab tema aktsia- või osakapitalis 100% osalust, pidada nimetatud väite arenduseks. Kuivõrd nii need argumendid kui ka argumendid, mis puudutavad tütarettevõtja selle tegevuse asjakohast eset, millele emaettevõtja otsustavat mõju avaldab, kujutavad endast täiendavaid argumente, mis puudutavad Akzo Nobelile tema tütarettevõtjate tegevuse süüksarvamist käsitlevate eeskirjade kohaldamist, ei ole apellandid Esimese Astme Kohtus käsitletud vaidluse eset muutnud.
40 Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus tunnistada vastuvõetavaks.
Põhiküsimus
41 Apellandid esitavad oma apellatsioonkaebuse toetuseks ühe väite, milles nad leiavad, et lükates tagasi väite, mis tugineb Akzo Nobelile rikkumise eest ekslikule vastutuse omistamisele, kohaldas Esimese Astme Kohus „ettevõtja” mõistet ÜE artikli 81 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 tähenduses ebatäpselt. Käesolev väide koosneb kahest erinevast osast.
Ainsa väite esimene osa, mis tugineb komisjonil tütarettevõtja iseseisvuse puudumisega seoses lasuva tõendamiskoormise väärale määratlusele
– Poolte argumendid
42 Apellandid väidavad, et Esimese Astme Kohus kohaldas vale õiguslikku kriteeriumi, et teha kindlaks, kas Akzo Nobeli tütarettevõtjad tegutsesid turul iseseisvalt või mitte.
43 Hagejate arvates on tavapäraselt komisjon see, kes on kohustatud tõendama emaettevõtja tegelikku otsustavat ärilist mõju oma tütarettevõtjale. Et seda tõendamiskoormist leevendada, on Euroopa Kohus loonud siiski ümberlükatava eelduse.
44 Kohtuotsuses Stora täpsustas Euroopa Kohus otsesõnu, et emaettevõtja 100% osalusest tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis iseenesest ei piisa selleks, tõendada emaettevõtja vastutust, kui on vaidlustatud asjaolu, et emaettevõtja avaldas sellele tütarettevõtjale otsustavat ärilist mõju. Selles kohtuotsuses järgis Euroopa Kohus seega kohtujurist Mischo arutluskäiku, mis on välja toodud mainitud kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas esitatud ettepaneku punktis 48 ja millest tuleneb, et kuigi komisjoni kohustust tõendada, et emaettevõtja tegelikult avaldas oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, leevendab see, kui emaettevõtja omab tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, on võrreldes osalusprotsendiga lisaks vaja täiendavat asjaolu, kuid see võib olla ka kaudsete tõendite vormis.
45 Järelikult loob 100% osalus tütarettevõtja aktsiakapitalis koos täiendavate kaudsete tõenditega eelduse, et tütarettevõtja ei tegutsenud turul iseseisvalt. Seega ei pääse komisjon tal lasuvast tõendamiskoormisest, tuginedes üksnes asjaolule, et emaettevõtja omab oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust. Komisjon peab esitama ka teisi tõendeid, mis kinnitavad, et emaettevõtja ka tegelikult oma tütarettevõtjale otsustavat mõju avaldab. Esimese Astme Kohus rikkus seda põhimõtet, kui leidis, et selleks, et järeldada, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja turunduspoliitikale otsustavat mõju, on piisav, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali.
46 Lisaks sellele kohaldas Esimese Astme Kohus kahes kohtuotsuses, st 15. septembri 2005. aasta otsuses kohtuasjas T‑325/01: DaimlerChrysler vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑3319) ning 26. aprilli 2007. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑947) eelmises punktis meenutatud põhimõtet õigesti, leides et kuigi emaettevõtja 100% osalus tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis on kaalukas tõend emaettevõtja otsustava mõju kohta tütarettevõtja tegevusele turul, ei ole see üksi piisav selleks, et omistada vastutus tütarettevõtja tegevuse eest emaettevõtjale ning osalusprotsendile lisaks on vaja täiendavat asjaolu, kuid see võib olla ka kaudsete tõendite vormis.
47 Apellandid heidavad Esimese Astme Kohtule veel ette seda, et viimane leevendas komisjoni tõendamiskoormist ja andis sellele koormisele sisu, mis rikub kaitseõigust. Komisjon on kohustatud esitama selle, mida nemad peavad täiendavateks tõenditeks Stora kohtuotsuse tähenduses, nagu nad seda tõlgendavad, vastuväiteteatise staadiumis, mitte üksnes otsuse staadiumis. Komisjon võttis vastuväiteteatises oma kavatsuse aluseks pidada Akzo Nobelit ühiselt ja solidaarselt vastutavaks üksnes asjaolu, et see äriühing omas rikkumises osalenud tütarettevõtjate aktsia- või osakapitalis 100% osalust. Seevastu vaidlusaluses otsuses tugines ta ka sellistele väidetavatele täiendavatele tõenditele Stora kohtuotsuse tähenduses, mis loodi kunstlikult, moonutades tõendeid, mille apellandid esitasid oma vastuses vastuväiteteatisele.
48 Lõpuks kritiseerivad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 62, milles Esimese Astme Kohus – leides, et kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks tuleb tõendada, et tütarettevõtja ei rakenda olulisel määral emaettevõtja kehtestatud juhiseid – jõudis lahendusele, millega kaasneb see, et mainitud eelduse saab ümber lükata üksnes siis, kui juhised kehtestas emaettevõtja.
49 Komisjon väidab, et asjaolu, et tütarettevõtjal on emaettevõtjast eraldiseisev õigusvõime, ei ole piisav selleks, et välistada tema rikkumise süüksarvamist emaettevõtjale, eriti kui tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid. Liigne on kontrollida, kas emaettevõtja tegelikult oma võimalust tütarettevõtja turunduspoliitikat otsustaval määral mõjutada ka kasutas, kui ta omab tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust.
50 Euroopa Kohus seda põhimõtet Stora kohtuotsuses kahtluse alla ei seadnud. Ta möönis, et juhul, kui emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalus, eeldatakse, et emaettevõtja kasutas oma võimalust mõjutada tütarettevõtja käitumist. Komisjon märgib, et kuigi Euroopa Kohus leidis Stora kohtuotsuse punktis 29, et Esimese Astme Kohus tugines õiguspäraselt sellele eeldusele, iseäranis pärast seda, kui ta oli sedastanud, et emaettevõtja esitles end haldusmenetluses kui ainsat komisjoniga asjassepuutuva rikkumise teemal suhtlejat, viitas Euroopa Kohus sellele asjaolule teise võimalusena, pidades seda täiendavaks tõendiks, mis toetab rikkumise süüksarvamist emaettevõtjale.
51 Nimetatud eeldust on kohaldatud reas Esimese Astme Kohtu otsustes, viidates Stora kohtuotsusele, seadmata selle kohaldamist sõltuvusse täiendavate tõendite esitamisest. Eespool viidatud kohtuotsused DaimlerChrysler vs. komisjon ning Bolloré jt vs. komisjon selle eelduse kohaldamist kahtluse alla ei seadnud. Neis kohtuotsustes ajas Esimese Astme Kohus segamini tütarettevõtja kontrolli ja selle kontrolli teostamise mõisted, arvestades, et eeldatakse üksnes viimast, kui emaettevõtja omab 100% osalust tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis. Lisaks sellele uuriti täiendavaid tõendeid eelduse ümberlükkamiseks esitatud tõendite analüüsimisel.
52 Kaitseõiguse rikkumist puudutava argumendi osas leiab komisjon, et ühenduse konkurentsiõiguses ei ole eelduste olemasolu ebatavaline. Teatades asjaomasele ettevõtjale, et tal on kavatsus tugineda eeldusele, pakub komisjon sellele ettevõtjale võimalust võtta selles küsimuses seisukoht ja esitada talle kõik tema seisukohta kinnitada võivad tõendid. Arvestades, et ettevõtja sisemise toimimise kohta omab kogu teavet just ettevõtja, on selline tõendamiskoormise jaotus igati loogiline.
53 Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 62 kriitika kohta väidab komisjon, et see kriitika põhineb kontekstist välja võetud lause vääral mõistmisel. Esimese Astme Kohus soovis öelda, et tütarettevõtja on iseseisev majandusüksus, kui ta ei järgi emaettevõtja juhiseid. See on nii kas seetõttu, et ühtegi juhist ei ole antud või seetõttu, et juhiseid ei ole järgitud.
– Euroopa Kohtu hinnang
54 Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et ühenduse konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele (7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 59) ja et ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 112; 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt, EKL 2006, lk I‑289, punkt 107, ja 11. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑205/03 P: FENIN vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑6295, punkt 25).
55 Euroopa Kohus täpsustas ka, et mõistet „ettevõtja” tuleb selles kontekstis mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑217/05: Confederaciόn Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I‑11987, punkt 40).
56 Juhul kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 145; 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punkt 78, ning 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑280/06: ETI jt, EKL 2007, lk I‑10893, punkt 39).
57 Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumine tuleb üheselt süüks arvata juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata, ning vastuväiteteatis tuleb talle edastada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 60, ja 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, punkt 38). Samuti on oluline, et vastuväiteteatises oleks märgitud, millises rollis juriidilisele isikule väidetavaid asjaolusid ette heidetakse.
58 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tütarettevõtja tegevuse võib süüks arvata emaettevõtjale eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punktid 132 ja 133; eespool viidatud kohtuotsus Geigy vs. komisjon, punkt 44; 21. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 6/72: Europemballage ja Continental Can vs. komisjon, EKL 1973, lk 215, punkt 15, ning Stora kohtuotsus, punkt 26), arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 117, ja ETI jt, punkt 49).
59 See on nii seetõttu, et sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja käesoleva kohtuotsuse punktides 54 ja 55 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, komisjonil adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega.
60 Juhul kui emaettevõtja omab ühenduse konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib see esiteks emaettevõtja selle tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punktid 136 ja 137) ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja käitumisele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused AEG‑Telefunken vs. komisjon, punkt 50, ja Stora, punkt 29).
61 Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali, et järeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt selle kohta Stora kohtuotsus, punkt 29).
62 Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 õiguspäraselt märkis, et kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus tugines Stora kohtuotsuse punktides 28 ja 29 peale 100% osaluse tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis muudele asjaoludele, nagu emaettevõtja mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale mittevaidlustamine ja äriühingute ühine esindamine haldusmenetluses, tõstis Euroopa Kohus need asjaolud esile siiski üksnes eesmärgiga näidata tõendite kogumit, millele Esimese Astme Kohus oli oma põhjendused rajanud, mitte aga selleks, et seada käesoleva kohtuotsuse punktis 60 nimetatud eelduse kohaldamine sõltuvusse selliste täiendavate tõendite esitamisest, mis puudutavad emaettevõtja mõju tegelikku avaldamist.
63 Kõikidest nendest kaalutlustest tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi, kui leidis, et juhul, kui emaettevõtja omab oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, esineb ümberlükatav eeldus, et mainitud emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju.
64 Seega, kuna komisjon ei ole kohustatud rikkumise süüksarvamise osas vastuväiteteatise staadiumis esitama muid tõendeid kui need, mis puudutavad emaettevõtja osalust tütarettevõtjate aktsia- või osakapitalis, siis ei saa nõustuda apellantide argumendiga kaitseõiguse rikkumise kohta.
65 Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 62 kohta esitatud kriitikat, siis piisab, kui märkida, et sellest punktist ei tulene kuidagi, et Esimese Astme Kohus piiras võimalust lükata käesoleva kohtuotsuse punktis 60 nimetatud eeldus ümber ainult juhtudega, kui juhiseid kehtestas emaettevõtja. Vastupidi, vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 60 ja 65 tuleneb, et Esimese Astme Kohus võttis selles osas suhteliselt ulatusliku positsiooni, leides eelkõige, et emaettevõtja kohustus on esitada Esimese Astme Kohtule hindamiseks kõik tõendid, mis puudutavad emaettevõtja ja tütarettevõtja vahelisi organisatsioonilisi, majanduslikke ja õiguslikke sidemeid ning mis kinnitavad, et nad ei kujuta endast ühte majandusüksust.
66 Sellest järeldub, et apellantide poolt oma apellatsioonkaebuse toetamiseks esitatud ainsa väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Ainsa väite teine osa, mis tugineb tütarettevõtja turunduspoliitika mõiste väärale määratlemisele
– Poolte argumendid
67 Apellandid on seisukohal, et Esimese Astme Kohus leidis valesti, et sellise tütarettevõtja turunduspoliitika hulka, kellele emaettevõtja otsustavat mõju avaldab, kuuluvad muud aspektid kui need, mis on mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, ja et tütarettevõtja iseseisvuse tuvastamiseks on olulised emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahelised organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud sidemed.
68 Turunduspoliitika on seotud käitumisega turul ja see piirdub nende kaupade ja teenuste tootmisega, mida ettevõtja teatud tingimustel tarbijatele konkreetsel territooriumil ja ajal müüb. See ei hõlma muid aspekte.
69 Apellandid on seisukohal, et turunduspoliitika mõiste laiendamine nii, et see sisaldaks ka muud kui tütarettevõtja käitumist turul, toob kaasa süüst sõltumatu vastutuse korra kehtestamise, mis on vastuolus isikliku vastutuse põhimõttega, mille tagab Euroopa Kohtu praktika.
70 Komisjon väidab, et küsimus, kas lähtuda tuleb turunduspoliitika mõiste laiast või kitsast määratlusest, ei ole oluline ühe ettevõtja olemasolu kindlakstegemisel, mille puhul Euroopa Kohus arvestab pigem äriühingutevahelisi majanduslikke ja organisatsioonilisi sidemeid.
71 Mis puudutab argumenti süüst sõltumatu vastutuse kohta, siis leiab komisjon, et ühenduse konkurentsiõiguses süüst sõltumatu vastutuse põhimõtet ei ole, arvestades, et komisjoni otsused ei pane äriühingutele vastutust sellekohast tõendit esitamata. Isikliku vastutuse põhimõttega ei ole vastuolus see, kui emaettevõtjale pannakse vastutus tema sellise tütarettevõtja tegude eest, kelle aktsia- või osakapitalis ta omab 100% osalust.
– Euroopa Kohtu hinnang
72 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 58 on märgitud, võib tütarettevõtja tegevuse süüks arvata emaettevõtjale eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid.
73 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 87–94 märkis, tuleneb sellest, et tütarettevõtja käitumine turul ei ole ainus asjaolu, mis võimaldab vastutuse emaettevõtjale omistada, vaid et see on kõigest üks märk majandusüksuse olemasolu kohta.
74 Käesoleva kohtuotsuse punktist 58 tuleneb samuti, et tegemaks kindlaks, kas tütarettevõtja määrab oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, tuleb võtta arvesse mitte üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 loetletud asjaolusid, vaid ka kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seda tütarettevõtjat ja emaettevõtjat seovad ja mis võivad sõltuvalt olukorrast muutuda, ja seega ei ole nende loetelu ammendav.
75 Sellest järeldub, et Esimese Astme Kohus ei ole rikkunud õigusnormi seoses valdkonnaga, milles emaettevõtja mõju tütarettevõtjale avaldub.
76 Seda järeldust ei nõrgesta apellantide argument süüst sõltumatu vastutuse kohta.
77 Selles osas tuleb märkida, et – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 56 – ühenduse konkurentsiõigus põhineb rikkumise toime pannud majandusüksuse isikliku vastutuse põhimõttel. Kui emaettevõtja kuulub sellesse majandusüksusesse, mis – nagu on öeldud kohtuotsuse punktis 55 – võib koosneda mitmest juriidilisest isikust, peetakse asjaomast emaettevõtjat konkurentsiõiguse rikkumiste eest solidaarselt vastutavaks koos teiste juriidiliste isikutega, kes selle üksuse moodustavad. Isegi kui emaettevõtja otseselt rikkumises ei osale, avaldab ta sellises olukorras otsustavat mõju rikkumises osalenud tütarettevõtjatele. Sellest tuleneb, et antud kontekstis ei saa emaettevõtja vastutust pidada süüst sõltumatuks vastutuseks.
78 Seega ei saa apellantide poolt oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud ainsa väite teise osaga nõustuda ja järelikult tuleb apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
79 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on taotlenud, et apellant hüvitaks kulud, ning apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, mõistetakse kohtukulud välja apellandilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Akzo Nobel NV‑lt, Akzo Nobel Nederland BV‑lt, Akzo Nobel Chemicals International BV‑lt, Akzo Nobel Chemicals BV‑lt ja Akzo Nobel Functional Chemicals BV‑lt.
Allkirjad