EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
2. aprill 2009(*)
Konkurents – Kartellikokkulepped – EÜ artikkel 81 – Mootorikütuse ja muu kütuse ainuõiguslik tarneleping – Erand – Määrus (EMÜ) nr 1984/83 – Artikli 12 lõige 2 – Määrus (EMÜ) nr 2790/1999 – Artikli 4 punkt a ja artikli 5 punkt a – Ainuõiguse kestus – Jaemüügihinna kindlaksmääramine
Kohtuasjas C‑260/07,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Audiencia Provincial de Barcelona (Hispaania) 13. detsembri 2006. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 31. mail 2007, menetluses
Pedro IV Servicios SL
versus
Total España SA,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J. Klučka, U. Lõhmus (ettekandja), P. Lindh ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. juuni 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Pedro IV Servicios SL, esindajad: abogado A. Hernández Pardo, abogado M. Gaitán Luján ja abogado I. Sobrepera Millet,
– Total España SA, esindajad: abogado J. A. de Velasco Esteban, abogado C. Fernández Vicién ja abogado I. Moreno-Tapia Rivas,
– Hispaania valitsus, esindaja: M. Muñoz Pérez,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja E. Gippini Fournier,
olles 4. septembri 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 81, komisjoni 22. juuni 1983. aasta määruse (EMÜ) nr 1984/83 asutamislepingu artikli [81] lõike 3 kohaldamise kohta ainuõigusliku ostukokkuleppe liikide suhtes (EÜT L 173, lk 5, parandus EÜT 1984, L 79, lk 38), muudetud komisjoni 30. juuli 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1582/97 (EÜT L 214, lk 27), (edaspidi „määrus nr 1984/83”) artiklite 11 ja 12 ning komisjoni 22. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 2790/1999 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta vertikaalkokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes (EÜT L 336, lk 21; ELT eriväljaanne 08/01, lk 364) artikli 4 punkti a ja artikli 5 punkti a tõlgendamist.
2 Taotlus esitati Pedro IV Servicios SL‑i (edaspidi „Pedro IV”) ja Total España SA (edaspidi „Total”) vahelises kohtuasjas, milles Pedro IV palus tühistada kahe äriühingu vahel sõlmitud lepingud kogumis, kuna need sisaldavad konkurentsi piiravaid sätteid.
Ühenduse õiguslik raamistik
Määrus nr 1984/83
3 Määrus nr 1984/83 välistas EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalast mõned ainuõigusliku ostukokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse liigid, mis tavapäraselt vastasid mainitud artikli lõikes 3 ette nähtud tingimustele, põhjendusel et need tõid üldjuhul kaasa kaupade turustamise paranemise.
4 Määruse nr 1984/83 põhjendused 8 ja 13 sätestasid:
„(8) käesolevas määruses tuleb määratleda konkurentsipiirangud, mis võivad sisalduda ainuõiguslikus ostukokkuleppes; lisaks ainuõiguslikule ostukohustusele on lubatud ka konkurentsipiirangud, mis viivad pooltel lasuvate ülesannete selge jaotuseni ning kohustavad edasimüüjat keskenduma lepingus märgitud kauba müümisele; kuna nendes piirangutes lepitakse kokku vaid kokkuleppe kestuse ajaks, on need üldjuhul vajalikud, et turustamine paraneks ostu ainuõiguse abil; muudele konkurentsi piiravatele tingimustele, eeskätt sellistele, mis piiravad edasimüüja vabadust kindlaks määrata oma edasimüügihinnad või -tingimused või valida oma kliente, ei saa määruse alusel seevastu erandit teha;
[…]
(13) [teenindusjaamalepingutele] on üldiselt iseloomulik, et ühelt poolt annab tarnija edasimüüjale eriti olulised majanduslikud või rahalised eelised, tasudes talle tagastamatuid rahasummasid, andes või hankides talle soodsate tingimustega laene, loovutades talle […] teenindusjaama pidamiseks maatüki või ruumid, andes tema käsutusse tehnilise sisseseade või muud seadmed või tehes muid investeeringuid edasimüüja huvides, ning et teiselt poolt võtab edasimüüja endale tarnija ees pikaajalise ainuõigusliku ostukohustuse, millega tavaliselt kaasneb konkurentsikeeld”. [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
5 Teenindusjaamalepingutele kohaldatavad erisätted olid ette nähtud määruse nr 1984/83 artiklites 10–13.
6 Selle määruse artikkel 10 sätestas:
„Vastavalt asutamislepingu artikli [81] lõikele 3 ja käesoleva määruse artiklitele 11–13 deklareeritakse käesolevaga, et asutamislepingu artikli [81] lõiget 1 ei kohaldata kokkulepete suhtes, milles kokkuleppepoolteks on ainult kaks ettevõtjat ja milles üks kokkuleppepool (edasimüüja) lepib kokku teise kokkuleppepoolega (tarnija), et ta vastutasuks saadud eriliste majanduslike või rahaliste eeliste eest ostab kokkuleppes nimetatud teatavaid naftal põhinevaid mootorsõidukikütuseid või kokkuleppes nimetatud teatavaid naftal põhinevaid mootorsõidukikütuseid ja muid kütuseid edasimüümiseks kokkuleppes kindlaksmääratud teenindusjaamas üksnes sellelt tarnijalt, tarnijaga seotud ettevõtjalt või ettevõtjalt, kellele tarnija on usaldanud oma kaupade turustamise.”
7 Määruse artikkel 11 sätestas:
„Lisaks artiklis 10 tähendatud kohustusele ei kehtestata edasimüüjale mingeid muid konkurentsipiiranguid peale:
a) kohustuse mitte müüa kokkuleppes kindlaksmääratud teenindusjaamas teiste ettevõtjate tarnitud mootorsõidukikütust ja muid kütuseid;
b) kohustuse mitte kasutada kokkuleppes kindlaksmääratud teenindusjaamas teiste ettevõtjate tarnitud määrdeõlisid või muid samalaadseid naftal põhinevaid tooteid, kui tarnija või seotud ettevõtja on teinud edasimüüjale kättesaadavaks õlitamiskanali või muu mootorsõidukite õlitamiseks mõeldud sisseseade või rahastanud selle hankimist;
c) kohustuse reklaamida teiste ettevõtjate tarnitud kaupu kokkuleppes kindlaksmääratud teenindusjaamas või väljaspool seda üksnes vastavalt sellele, milline on kõnealuste kaupade osatähtsus teenindusjaamas müümisel saadud kogukäibest;
d) kohustuse lasta tarnijale või seotud ettevõtjale kuuluvat või tarnija või seotud ettevõtja rahastatud sisseseadet hooldada vaid tarnijal või tarnija määratud ettevõtjal.”
8 Määruse nr 1984/83 artikkel 12 sätestas:
„1. Artiklit 10 ei kohaldata, kui
[…]
c) kokkulepe sõlmitakse määramata ajaks või kestusega üle kümne aasta;
[…]
2. Kui kokkulepe puudutab teenindusjaama, mille tarnija on edasimüüjale rendile andnud või mida ta lubab edasimüüjal kasutada mõnel muul õiguslikul või faktilisel alusel, võib sõltumata lõike 1 punktis c sätestatust edasimüüja suhtes kohaldada käesolevas peatükis nimetatud ainuõiguslikku ostukohustust ja konkurentsikeeldu kogu perioodi jooksul, mil edasimüüja teenindusjaama tegelikult kasutab.”
9 Määrus nr 1984/83 kehtis kuni 31. detsembrini 1999. 1. jaanuaril 2000 jõustus määrus nr 2790/1999, millega pikendati kuni 31. maini 2000 muu hulgas määrusega nr 1984/83 ette nähtud erandite kohaldamist.
Määrus nr 2790/1999
10 Määruse nr 2790/1999 artikli 2 lõige 1 sätestab:
„Vastavalt asutamislepingu artikli 81 lõikele 3 ja käesoleva määruse sätete kohaselt deklareeritakse käesolevaga, et artikli 81 lõiget 1 ei kohaldata kokkulepete ega kooskõlastatud tegevuste suhtes, mis on sõlmitud kahe või enama ettevõtja vahel, kes kõik tegutsevad kokkuleppe täitmise eesmärgil tootmis- või turustamisahela eri tasanditel, ja mis käsitlevad tingimusi, mille alusel pooled võivad teatavaid kaupu või teenuseid osta, müüa või edasi müüa („vertikaalkokkulepped”).
Käesolevat erandit kohaldatakse sedavõrd, kui sellised kokkulepped sisaldavad artikli 81 lõike 1 reguleerimisalasse kuuluvaid konkurentsipiiranguid („vertikaalpiirangud”).”
11 Määruse nr 2790/1999 artikli 3 lõige 1 sätestab:
„Võttes arvesse käesoleva artikli lõiget 2, kohaldatakse artiklis 2 sätestatud erandit tingimusel, et tarnija turuosa ei ole suurem kui 30% asjaomasest turust, millel ta lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüb.”
12 Määruse nr 2790/1999 artikli 4 punkt a sätestab, et erandit EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelust ei kohaldata vertikaalkokkulepete suhtes, mille eesmärk on otseselt või kaudselt, üksikult või muude poolte kontrolli all olevate teguritega kombineeritult:
„piirata ostja võimet määrata kindlaks oma müügihind, ilma et see piiraks tarnija võimalust kehtestada maksimaalne müügihind või soovituslik müügihind tingimusel, et poolte survel või nende pakutud stiimulite põhjal ei ulatu need fikseeritud või minimaalse müügihinnani”.
13 Sama määruse artikkel 5 sätestab:
„Artiklis 2 sätestatud erand ei kehti järgmiste vertikaalkokkulepetes sisalduvate kohustuste suhtes:
a) kõik otsesed või kaudsed konkurentsikeelukohustused, mille kehtivusaeg on kindlaks määramata või pikem kui viis aastat. Konkurentsikeelukohustusi, mida saab vaikimisi uuendada pikemaks ajaks kui viis aastat, käsitatakse määramata kehtivusega kohustustena. Viie aasta pikkust ajalist piirangut ei kohaldata siiski juhul, kui ostja müüb lepingujärgseid kaupu või teenuseid ruumides või territooriumil, mis kuuluvad tarnijale või mida tarnija üürib kolmandatelt isikutelt, kes ei ole ostjaga seotud, ja kui konkurentsikeelukohustuse kestus ei ole pikem kui see aeg, mille jooksul ostja kõnealuseid ruume või territooriumi kasutab;
[…]”
14 Määruse nr 2790/1999 artikli 12 kohaselt, nagu on juba täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 9, jätkati muu hulgas määruses nr 1984/83 sätestatud erandi kohaldamist kuni 31. maini 2000. EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeldu ei kohaldata ajavahemikul 1. juunist 2000 kuni 31. detsembrini 2001 nende kokkulepete suhtes, mis 31. mail 2000 juba kehtisid ja mis ei vasta määruses nr 2790/1999 sätestatud erandi tingimustele, kuid vastavad määruses nr 1984/83 sätestatud erandi tingimustele.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 Pedro IV käitab teenindusjaama Hispaanias. Eelotsusetaotlusest nähtub, et 26. oktoobril 1989 sõlmis ta naftatoodete tarnija Totaliga neli lepingut.
16 Neist esimese lepingu kohaselt annab Pedro IV Totalile 20 aastaks piiratud asjaõiguse, niinimetatud hoonestusõiguse talle kuuluvale maatükile. See leping lubab Totalil kahe ja poole aasta jooksul ehitada sellele maatükile teenindusjaama, mis läheb Pedro IV‑le makstava tasu eest tema omandisse. Tasu suuruseks määrati 250 000 Hispaania peseetat kuus (ligikaudu 1500 eurot) 20 aasta jooksul. Selle 20‑aastase tähtaja lõpus läheb Totali ehitatud teenindusjaam Pedro IV omandisse. 20‑aastane tähtaeg hakkab kulgema alates teenindusjaama kasutuselevõtust. Pooled leppisid kokku, et hoonestusõigust ei või üle anda maatüki omaniku nõusolekuta.
17 Neist teine leping on ehitatava teenindusjaama rendileping. Selle lepingu kohaselt annab Total Pedro IV‑le üheks aastaks õiguse kasutada teenindusjaama ja omandada selle kasutamise vilju. Lepingu kestust on siiski võimalik pikendada, kusjuures rendileandja on kohustatud seda pikendama kuu kaupa ainuõigusliku tarnelepingu kogu kestuse vältel, mille Total samuti kohustub Pedro IV‑ga sõlmima. Igal juhul lõpeb rendileping samal ajal kui Totalile antud hoonestusõigus. Igakuine rent, mida Pedro IV peab tasuma, on 600 000 Hispaania peseetat (ligikaudu 3600 eurot).
18 Kolmas leping, mis on sõlmitud samuti 20 aastaks, on mootorikütuse ainuõiguslik tarneleping, mille kohaselt kohustub Pedro IV hetkest, mil teenindusjaam talle üle antakse, hankima jaama käitamisel kaupa ainult Totalilt ning kasutama tema imagot, värve, kaubamärki ja tunnusmärki. Selle lepingu järgi toimub hankimine tagatud müügi korras nii, et turustajale läheb kütuse omandiõigus üle hetkest, kui tarnija selle teenindusjaamas tema käsutusse annab, kusjuures turustaja on kohustatud seda enda arvel ja riisikol edasi müüma. Vastutasuks ainuõiguse eest peab Total tasuma Pedro IV‑le igakuiselt 350 000 Hispaania peseetat (ligikaudu 2100 eurot).
19 Peale selle kohustub Total sama lepingu kohaselt teatama Pedro IV‑le soovituslikud jaemüügihinnad ja tagama nende konkurentsivõimelisuse hindadega, mida pakuvad heauskselt teised konkurendid samas piirkonnas. Samuti kohustub Total kehtestama edasimüüjale tarnitava kütuse hinnad kõige soodsamatel tingimustel, mis ta saavutab läbirääkimistel teiste teenindusjaamadega, kes võivad Barcelonas tegutsema hakata, ilma et see hind võiks mingil juhul olla kõrgem teiste turul tähtsust omavate Barcelonas tegutsevate tarnijate kehtestatud keskmisest hinnast.
20 Põhikohtuasja pooled on samuti kokku leppinud, et nad tasaarveldavad kolme eespool nimetatud lepingu alusel vastastikku tasumisele kuuluvad summad. Sellest tulenevalt ei pea kumbki pool teisele midagi maksma, sest need summad, mida mõlemad pooled teineteisele tasuma pidid, kattuvad täielikult.
21 Lõpuks annab Total neljanda lepingu alusel 30 000 000 Hispaania peseeta (ligikaudu 180 300 eurot) suuruse hüpoteeklaenu Pedro IV‑le, kes seab tagatiseks oma maatükile 20 aastaks hüpoteegi, tingimusel et teenindusjaam ehitatakse.
22 Eelotsusetaotlusest nähtub, et pärast nende nelja lepingu sõlmimist teenindusjaam tõepoolest Pedro IV‑le kuuluvale maatükile ka ehitati ning Total varustas viimast ainuõiguslikult järgneva 12 aasta jooksul.
23 Pedro IV esitas 6. detsembril 2004 Juzgado de lo Mercantil nr 3 de Barcelonale (Barcelona kaubanduskohus) hagi eespool kirjeldatud nelja lepinguga loodud õigussuhete tühistamiseks, kuna esiteks sisaldasid need lepingud väga tõsiste konkurentsipiirangutega tingimusi, nimelt ainuõiguslike tarnelepingute liiga pikk kehtivusaeg üle ühenduse õiguses lubatud maksimaalse kehtivusaja. Teiseks nägi kolmas nendest lepingutest ette edasimüügihindade kaudse kindlaksmääramise, kuigi selline tegevus on EÜ artikli 81 kohaselt keelatud. Lisaks palus Pedro IV pärast juba amortiseeritud summade mahaarvamist tagastada poolte vastastikku tehtud maksed.
24 Pärast seda, kui hagi jäeti 7. detsembri 2005. aasta kohtuotsusega täies ulatuses rahuldamata, esitas Pedro IV eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse.
25 Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Barcelona peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kui [määruse nr 1984/83] artikli 12 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]ui kokkulepe puudutab teenindusjaama, mille tarnija on edasimüüjale rendile andnud või mida ta lubab edasimüüjal kasutada mõnel muul õiguslikul või faktilisel alusel, võib sõltumata lõike 1 punktis c sätestatust edasimüüja suhtes kohaldada käesolevas peatükis nimetatud ainuõiguslikku ostukohustust ja konkurentsikeeldu kogu perioodi jooksul, mil edasimüüja teenindusjaama tegelikult kasutab”, siis kas seda tuleb tõlgendada nii, et see säte viitab olukorrale, kus tarnija on algselt maatüki ja seadmete omanik, või tähendab viide teenindusjaama rendileandmisele vastupidi seda, et tarnija omandiõigus puudutab üksnes teenindusjaama, mistõttu ta võib selle anda ise rendile maatüki omanikule, olemata seotud ajaliste piiridega, mis määrus ainuõiguslikele kokkulepetele seab?
2. Juhul kui käesolevas asjas on kohaldatav [määrus nr 2790/1999], mille artiklist 5 tulenevalt ei kohaldata erandit, kui ainuõigusliku ostukokkuleppe kehtivusaeg on pikem kui viis aastat, kuigi „ajalist piirangut ei kohaldata […] juhul, kui ostja müüb lepingujärgseid kaupu või teenuseid ruumides või territooriumil, mis kuuluvad tarnijale või mida tarnija rendib kolmandatelt isikutelt, kes ei ole ostjaga seotud, ja kui konkurentsikeelukohustuse kestus ei ole pikem kui see aeg, mille jooksul ostja kõnealuseid ruume või territooriumi kasutab”, siis kas seda tuleb tõlgendada nii, et rendileandmise mainimine viitab olukorrale, kus tarnija on algselt ka maatüki ja seadmete omanik, või tähendab viide teenindusjaama rendileandmisele vastupidi seda, et tarnija omandiõigus puudutab üksnes teenindusjaama, mistõttu ta võib selle anda ise rendile maatüki omanikule, olemata seotud ajaliste piiridega, mis määrus ainuõiguslikele kokkulepetele seab?
3. Kui EÜ artikli 81 lõike 1 punkt a keelab kokkulepped, mille eesmärk on kaudselt määrata kindlaks ostu- või müügihinnad, ja kui [määruse nr 1984/83] põhjenduses 8 on rõhutatud, et „muudele konkurentsi piiravatele sätetele, eeskätt sellistele, mis piiravad edasimüüja vabadust kindlaks määrata oma edasimüügihinnad või -tingimused või valida oma kliente, ei saa määruse alusel seevastu erandit teha”, mainimata artiklis 11 lubatud konkurentsipiirangute seas kokkuleppeid, mis määravad kindlaks edasimüügihinna, siis kas neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega peetakse silmas mis tahes tingimust, mis piirab edasimüüja vabadust määrata kindlaks jaemüügihind, nagu tingimus, mis võimaldab tarnijal määrata kindlaks teenindusjaama käitaja müügimarginaali, kehtestades selle mootorikütuse hinna, mida ta edasimüüjale tarnib kõige soodsamatel tingimustel, mis ta saavutab läbirääkimistel teiste teenindusjaamadega, kes võivad Barcelonas tegutsema hakata, ilma et see hind võiks mingil juhul olla kõrgem teiste turul tähtsust omavate tarnijate kehtestatud keskmisest hinnast, ning lisades sobivaks peetava minimaalse marginaali, saades nii [jaemüügihinna], mida tarnija otseselt ei kohusta, vaid soovitab kohaldada?
4. Kui EÜ artikli 81 lõike 1 punkt a keelab kokkulepped, mille eesmärk on kaudselt määrata kindlaks ostu- või müügihinnad, ja kui [määruse nr 2790/1999] artikli 4 punkt a käsitleb edasimüügihinna kehtestamist eriti range konkurentsipiiranguna, siis kas neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et need hõlmavad mis tahes tingimust, mis piirab edasimüüja vabadust määrata kindlaks jaemüügihind, nagu tingimus, mis võimaldab tarnijal määrata kindlaks teenindusjaama käitaja müügimarginaali, kehtestades selle mootorikütuse hinna, mida ta edasimüüjale tarnib kõige soodsamatel tingimustel, mis ta saavutab läbirääkimistel teiste teenindusjaamadega, kes võivad Barcelonas tegutsema hakata, ilma et see hind võiks mingil juhul olla kõrgem teiste turul tähtsust omavate tarnijate kehtestatud keskmisest hinnast, ning lisades sobivaks peetava minimaalse marginaali, saades nii [jaemüügihinna], mille kohaldamist tarnija otseselt ei sea kohustuseks, vaid mida ta soovitab kohaldada?”
Eelotsuse küsimused
Vastuvõetavus
26 Total palub Euroopa Kohtul tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks erinevatel põhjustel. Esiteks jättis eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule esitamata põhikohtuasja puudutava olulise teabe, mistõttu ei ole viimasel võimalik saada täpset ja tõest ülevaadet faktilisest ja õiguslikust kontekstist kohtuasjas, milles ta peab tegema otsuse. Teiseks ei ole eelotsusetaotlus põhjendatud, kuna vastused esitatud küsimustele on selgelt tuletatavad nii ühenduse kui ka Hispaania kohtupraktikast. Lõpuks ei ole esitatud küsimused põhikohtuasja lahendamisel asjakohased.
27 Ka Hispaania valitsus kahtleb eelotsusetaotluse osalises vastuvõetavuses, rõhutades, et määrusi nr 1984/83 ja nr 2790/1999 ei saa kohaldada samaaegselt. Seetõttu on küsimused, mis puudutavad nimelt määruse nr 1984/83 tõlgendamist, see tähendab esimene ja kolmas eelotsuse küsimus, puhtalt oletuslikud ning need tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.
28 Siinkohal tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust (7. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑306/99: BIAO, EKL 2003, lk I‑1, punkt 88, ja 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑217/05: Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I‑11987, edaspidi „kohtuotsus CEEES”, punkt 16 ja viidatud kohtupraktika).
29 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab vajadus anda siseriiklikule kohtule tarvilik ühenduse õiguse tõlgendus, et viimane määratleks oma esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevat faktilist olukorda (9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑72/03: Carbonati Apuani, EKL 2004, lk I‑8027, punkt 10; 17. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑134/03: Viacom Outdoor, EKL 2005, lk I‑1167, punkt 22, ja eespool viidatud kohtuotsus CEEES, punkt 26).
30 Selles osas tuleb sedastada, et kuigi on tõsi, et eelotsusetaotluses puuduvad teatavad andmed, mis on olulised põhikohtuasjas lahendi tegemisel, on eelotsusetaotluse abil siiski võimalik kindlaks teha eelotsuse küsimuste ulatus ning nende esitamise kontekst. Vaatamata nendele lünkadele on Euroopa Kohtul seega piisavalt pidepunkte, et tõlgendada asjaomaseid ühenduse õigusnorme ning anda neile küsimustele tarvilik vastus. Lisaks annab Euroopa Kohtule käesolevas kohtuasjas esitatud märkuste sisu igal juhul tunnistust sellest, et teave faktilise ja õigusliku raamistiku kohta oli piisav ja võimaldas põhikohtuasja pooltel ja teistel huvitatud isikutel eelotsuse küsimuste suhtes tõhusalt oma seisukoha kujundada.
31 Eelotsusetaotlust ei saa vastuvõetamatuks lugeda ka põhjusel, et vastused esitatud küsimustele tulenevad – nagu väidab Total – nii ühenduse kui ka siseriiklike kohtute väljakujunenud praktikast. Isegi kui esitatud küsimused oleksid sisult identsed nendega, mille kohta on analoogses kohtuasjas juba eelotsus tehtud, ei keela see asjaolu mingil viisil siseriiklikul kohtul esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimust ega võta Euroopa Kohtult nendele küsimustele vastamise pädevust (vt selle kohta 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: Cilfit jt, EKL 1982, lk 3415, punktid 13 ja 15). Siiski võib Euroopa Kohus sellisel juhul vastavalt oma kodukorra artikli 104 lõikele 3 igal ajal pärast kohtujuristi ärakuulamist asja lahendada põhistatud määrusega, milles viidatakse vastavalt Euroopa Kohtu varasemale otsusele või asjakohasele kohtupraktikale.
32 Lisaks on EÜ artikliga 234 loodud eelotsusetaotluse mehhanismi eesmärk nimelt tagada ühenduse õiguse õige kohaldamine ja ühetaoline tõlgendamine kõigis liikmesriikides ning ära hoida mis tahes liikmesriigis selle õiguse normidega vastuolus oleva siseriikliku kohtupraktika tekkimine (vt 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑495/03: Intermodal Transports, EKL 2005, lk I‑8151, punkt 38, ja 12. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑458/06: Gourmet Classic, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 32).
33 Juhul kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud neile vastama, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse tegelik eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, et ühenduse õiguse tõlgendamine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või ka juhul, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (eespool viidatud kohtuotsus CEEES, punkt 17 ja viidatud kohtupraktika).
34 Põhikohtuasjas niisugust olukorda siiski ei esine. Nimelt piisab, kui tuvastada, et eelotsusetaotlusest nähtub selgelt, et vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele on viimasele vajalik, et otsustada, kas põhikohtuasjas käsitletav lepinguline suhe võib kuuluda määrustega nr 1984/83 ja nr 2790/1999 kehtestatud grupierandi alla.
35 Sellega seoses tuleb samuti tagasi lükata Totali argument, mille kohaselt ei ole eelotsuse küsimused põhikohtuasja lahendamisel asjakohased, kuna selleks et leida, et kokkulepe on vastuolus konkurentsieeskirjadega, ei piisa, kui tõendada, et kokkuleppes sisalduvad tingimused on vastuolus grupierandi määrusega, vaid need sätted peavad tõepoolest olema vastuolus EÜ artikliga 81.
36 Kuigi on tõsi, et grupierandi määrused on kohaldatavad siis, kui kokkulepped sisaldavad konkurentsipiiranguid, mis jäävad EÜ artikli 81 lõike 1 reguleerimisalasse, on siiski sageli otstarbekam kõigepealt kontrollida, kas need määrused on kohaldatavad konkreetse kokkuleppe suhtes, et – juhul kui see nii ei ole – vältida keerulist majanduslikku ja õiguslikku analüüsi küsimuses, kas EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud. Igal juhul tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Cilfit jt alguse saanud kohtupraktikast, et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle otsuseid ei saa enam siseriikliku õiguse alusel edasi kaevata ning kes peab tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldama ühenduse õigusnormi, ei ole kohustatud küsima Euroopa Kohtult selle sätte tõlgendust, kui Euroopa Kohus on kõnealuse õigusliku küsimuse oma väljakujunenud praktikas lahendanud, sõltumata sellest, millist laadi olid menetlused, milles see kohtupraktika kujunes, ja isegi siis, kui vaidlusalused küsimused ei ole täielikult identsed.
37 Samuti tuleb tagasi lükata Hispaania valitsuse argument, et eelotsusetaotlus on osaliselt vastuvõetamatu, kuna mõlemad määruse nr 1984/83 tõlgendamist puudutavad küsimused on hüpoteetilist laadi.
38 Kuigi on selge, et see määrus kehtis kuni 31. detsembrini 1999, jätkati selles sätestatud erandi kohaldamist määruse nr 2790/1999 alusel kuni 31. maini 2000. Viimati nimetatud määrusega kehtestati 31. detsembril 2001 lõppev üleminekuaeg, mille kestel EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeld ei kehtinud lepingute suhtes, mis olid jõus 31. mail 2000 ning mis vastasid mitte selles määruses, vaid hoopis määruses nr 1984/83 sätestatud grupierandi tingimustele. Kuna vaidlusalused lepingud sõlmiti 1989. aastal ning nende täitmine toimus kuni Pedro IV poolt hagi esitamiseni 2004. aastal, siis tuleb analüüsida, kas erandi tingimused olid kohaldatavad nii määruse nr 1984/83 kui ka määruse nr 2790/1999 alusel, et siseriiklik kohus saaks vajaduse korral otsustada, kas need lepingud olid konkurentsiõigusega kooskõlas kogu nende täitmise kestel või olid teatud hetkest tühised.
39 Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
Esimene ja teine küsimus, mis puudutavad ainuõiguse kestust
40 Oma kahe esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas esiteks määruse nr 1984/83 artikli 12 lõiget 2 ning teiseks määruse nr 2790/1999 artikli 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et nende sätete kohaselt on seoses grupierandi korra kohaldamisega lubatav, et ainuõiguslik kokkulepe ületab neis määrustes sätestatud ajalised piirid vaid siis, kui tarnija on algselt nii maatüki, kus asub teenindusjaam, kui ka teenindusjaama enda omanik, või kas piisab, kui tarnija omandiõigus puudutab üksnes teenindusjaama, mille ta annab rendile maatüki omanikule.
41 Kuna nende kahe sätte sõnastus ei ole identne, tuleb neid määrusi vaadelda eraldi.
Määruse nr 1984/83 tõlgendamine
42 Tuleb meenutada, et määrus nr 1984/83 sätestas EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamise teatavat liiki ainuõiguslikele ostukokkulepetele, mis on sõlmitud kahe ettevõtja vahel naftatoodete edasimüümiseks teenindusjaamades ning mis võivad kuuluda sama artikli lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse.
43 Lisaks selle määruse artiklites 10 ja 11 sätestatud grupierandi kohaldamise tingimustele on määruse artikli 12 lõike 1 punktis c märgitud, et määrus nr 1984/83 on teenindusjaamalepingutele kohaldatav vaid siis, kui kokkulepe sõlmitakse määramata ajaks või kestusega üle kümne aasta. Siiski täpsustab sama määruse artikli 12 lõige 2, et „[k]ui kokkulepe puudutab teenindusjaama, mille tarnija on edasimüüjale rendile andnud või mida ta lubab edasimüüjal kasutada mõnel muul õiguslikul või faktilisel alusel, võib sõltumata lõike 1 punktis c sätestatust edasimüüja suhtes kohaldada [teenindusjaamalepinguid puudutavates sätetes] nimetatud ainuõiguslikku ostukohustust ja konkurentsikeeldu kogu perioodi jooksul, mil edasimüüja teenindusjaama tegelikult kasutab”.
44 Seega tuleneb määruse nr 1984/83 artikli 12 lõike 2 enda sõnastusest, et selle määruse kohaldamine on võimalik, kui tegemist on teenindusjaamalepinguga, mille kestus on üle kümne aasta, tingimusel et tarnija on edasimüüjale teenindusjaama rendile andnud või lubab seda edasimüüjal kasutada mõnel muul õiguslikul või faktilisel alusel.
45 Siiski on Pedro IV ja Euroopa Ühenduste Komisjon seisukohal, et selles sättes ette nähtud erandi kohaldamise eelduseks tuleb seada kahekordne tingimus, et nii teenindusjaam kui ka maatükk, millele see on ehitatud, kuuluksid tarnijale.
46 Pedro IV selgitab oma seisukohta, viidates esiteks kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb grupierandi määrusi tõlgendada kitsalt, et vältida seda, et need mõjutaks selliseid kokkuleppeid või olukordi, mida need ei peaks hõlmama (vt selle kohta 24. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑70/93: Bayerische Motorenwerke, EKL 1995, lk I‑3439, punkt 28, ja 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑306/96: Javico, EKL 1998, lk I‑1983, punkt 32).
47 Pedro IV leiab teiseks, et Totali poolt talle antud eelised, see tähendab teenindusjaama kasutada andmine ning soodsatel tingimustel laenu andmine, vastavad määruse nr 1984/83 artiklis 10 ja artikli 12 lõike 1 punktis c sätestatud juhtudele, nii et ainuõiguslik ostukokkulepe ja konkurentsikeelu kokkulepe võisid kesta vaid kõige enam kuni kümme aastat. Tarnija ja edasimüüja vahel üksteisega seotud erinevate turgu lõhestavate lepingute sõlmimise eesmärk on laiendada määruse nr 1984/83 artikli 12 lõike 2 kohaldamist kunstlikult juhtumitele, mis ei ole selles sättes toodud juhtumitega võrreldavad.
48 Komisjon leiab, et piiramatu ainuõiguslik ostukohustus, mis lasub edasimüüjal konkurentsikeelu kokkuleppe või ainuõigusliku ostukokkuleppe alusel, on põhjendatud tarnija vastusoorituste tõttu, mis ei ole üksnes „iseäranis olulised”, vaid ka „absoluutsed” – nimelt alustab edasimüüja tegevust, ilma et ta teeks vähimagi investeeringu või makse. Olukord, kus maatükid või ruumid kuuluvad edasimüüjale, ei ole kuidagi kooskõlas määruse nr 1984/83 artikli 12 lõikes 2 sätestatud erinormiga.
49 Lisaks märgib komisjon, et määruste nr 1984/83 ja nr 2790/1999 vahelist järjepidevust arvestades tuleb neid määrusi tõlgendada ühtviisi, isegi kui need on sõnastatud erinevalt ning isegi kui viimane neist täpsustab selgelt, et selles sätestatud erand on kohaldatav vaid siis, kui tarnija on nii selle maatüki kui nende ruumide omanik, kus edasimüüja müüb lepingujärgseid kaupu või teenuseid.
50 Selliste argumentidega ei saa nõustuda.
51 Kuigi on tõsi, et grupierandi määruses sisalduvaid erandi tegemise sätteid ei tohi tõlgendada laiendavalt, on siiski tõsi ka see, et kõnealused sätted on sõnastatud selgelt ja üheselt mõistetavalt.
52 Pedro IV ja komisjoni arvates väidetavalt määrusest nr 1984/83 tulenevat kahekordset tingimust, et nii teenindusjaam kui ka maatükk, millele see on ehitatud, peavad kuuluma tarnijale, ei ole nimelt määruse preambulis ega ka määruse ülejäänud osas.
53 Määruse põhjendus 13 nimetab tarnija poolt edasimüüjale antavate majanduslike ja rahaliste eeliste hulgas teenindusjaama pidamiseks maatüki või ruumide, mitte aga mõlema üleandmist. Kuna määruse nr 1984/83 artikli 12 lõige 2 mainib siiski vaid juhtumit, kus tarnija on teenindusjaama edasimüüjale rendile andnud või lubab seda edasimüüjal kasutada mõnel muul õiguslikul või faktilisel alusel, ei saa Euroopa Kohus selle sätte ulatust vähendada sellega, et ta lisab määruses puuduva täiendava tingimuse.
54 Määruse nr 1984/83 artiklis 10 mainitud eriliste majanduslike ja rahaliste eeliste osas tuleneb 11. septembri 2008. aasta otsusest kohtuasjas C‑279/06: CEPSA (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 54), et need eelised ei pea üksnes olema olulised kümme aastat kestva ainuõigusliku tarnimise õigustamiseks, vaid need peavad kaasa tooma ka turustamise paranemise, muutma teenindusjaama sisseseadmise või kaasajastamise lihtsamaks ja vähendama turustuskulusid.
55 Tuleb märkida, et määruse nr 1984/83 artikli 12 lõikes 2 sätestatud eelis on eriti oluline seetõttu, et see muudab edasimüüja juurdepääsu turustusvõrgule märkimisväärselt lihtsamaks, vähendades tal sisseseadmis- ja turustuskulusid. Sellegipoolest ei saa selle määruse sõnastusest ega selle eesmärgist või ülesehitusest järeldada, et – nagu väidab komisjon – selle määruse artikli 12 lõike 2 kohaldamine sõltub täiendavast tingimusest, nimelt sellest, et edasimüüja oleks teenindusjaama käitajana vabastatud igasugustest maksetest või investeeringutest oma majandustegevusesse.
56 Samuti tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt oli kahekordne tingimus, mis on sõnaselgelt sätestatud määruse nr 2790/1999 artikli 5 punktis a, olemas juba määruse nr 1984/83 artikli 12 lõike 2 mõttes.
57 Määrusel nr 1984/83 oli sõltumatu ning kitsam kohaldamisala kui määrusel nr 2790/1999, kuna see sisaldas erisätteid teenindusjaamalepingute kohta. EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamise tingimused seda liiki kokkulepetele olid määruse nr 1984/83 kohaselt erinevad määruses nr 2790/1999 sätestatud tingimustest nii ainuõigusliku tarnelepingu maksimaalse kestuse kui ka asjaomaste ettevõtjate turuvõimu poolest.
58 Peale selle tuleneb ka komisjoni vastusest Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele, et määrusest nr 2790/1999 tuleneva ainuõiguse maksimaalse kestuse erandi muutmises lepiti kokku 24. septembril 1999 alanud avaliku arutelu käigus ning et selle määruse eelnõu esialgses versioonis puudus kahekordne tingimus.
59 Neil asjaoludel ei ole komisjoni väljapakutud kahekordse tingimuse kohaldamine kuidagi õigustatud.
60 Eespool toodud põhjendusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1984/83 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud erandi kohaldamiseks ei olnud nõutav, et tarnija oleks selle maatüki omanik, kuhu ta ehitab teenindusjaama, mille ta annab edasimüüjale rendile.
Määruse nr 2790/1999 tõlgendamine
61 Määrus nr 2790/1999 kehtestab tingimused EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta vertikaalkokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes, sisaldamata eritingimusi teenindusjaamalepingute kohta. Vastavalt määruse artikli 3 lõikele 1 kohaldatakse selles sätestatud erandit tingimusel, et tarnija turuosa ei ole suurem kui 30% asjaomasest turust, millel ta lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüb.
62 Siinkohal tuleb täpsustada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on enne seda, kui ta teostab kontrolli teiste selles määruses sätestatud tingimuste alusel, kaaluda, kas Totali turuosa ei ületa alates määruse nr 2790/1999 jõustumisest 30% asjaomasest turust, võttes arvesse viimase võimalikku osalust – nagu Pedro IV ja komisjon Euroopa Kohtus leidsid – teiste naftatoodete tarnijate aktsia- või osakapitalis samal turul.
63 Määruse nr 2790/1999 artikli 5 punkt a sätestab, et konkurentsikeelukohustuse viie aasta pikkust ajalist piirangut ei kohaldata juhul, kui ostja müüb lepingujärgseid kaupu või teenuseid ruumides ja territooriumil, mis kuuluvad tarnijale või mida tarnija rendib kolmandatelt isikutelt, kes ei ole ostjaga seotud, ja kui selle kohustuse kestus ei ole pikem kui see aeg, mille jooksul ostja kõnealuseid ruume või territooriumi kasutab.
64 Selle sätte sõnastusest tuleneb, et selles normis sisalduva erandi kohaldamine on teenindusjaamalepingute puhul võimalik kahel juhul, nimelt olukorras, kus tarnija omandis on nii teenindusjaam, mida ta rendib edasimüüjale, kui ka maatükk, millele see on ehitatud, ning olukorras, kus tarnija rendib maatükki ja teenindusjaama kolmandatelt isikutelt, kes ei ole edasimüüjaga seotud, et need viimati mainitule allrendile anda.
65 Selline muudatus erandi kohaldamise tingimustes tehti, nagu juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 58, märkuste alusel, mis huvitatud pooled esitasid avaliku arutelu käigus grupierandi määruse eelnõu kohta. Muudatuse põhjenduseks oli komisjoni sõnul kuritarvituste vastu võitlemine ning eeskätt soov takistada seda, et määrusega ainuõiguslikele sätetele kehtestatud maksimaalsest tähtajast võidakse mööda minna.
66 Näib, et põhikohtuasjas kõne all oleva juhtumiga sarnases olukorras ei ole määruse nr 2790/1999 artikli 5 punkti a kohaldamise tingimused täidetud. Sellegipoolest on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne võtta seisukoht Totali argumendi suhtes, mille kohaselt annab hoonestusõigus talle mitte üksnes teenindusjaama omandi, vaid ka selle maatüki omandi, millele on teenindusjaam ehitatud. Kuna mõiste „hoonestusõigus” kuulub siseriikliku asjaõiguse hulka, on tarvilik, et siseriiklik kohus määrab selle õiguse ulatuse.
67 Juhul kui siseriiklik kohus leiab, et põhikohtuasja poolte vahel sõlmitud kokkulepped täidavad määruses nr 1984/83 sätestatud tingimused erandi tegemiseks, kuid ei vasta määruse nr 2790/1999 tingimustele, tuleb jõuda järeldusele, et need kokkulepped jäävad määruse nr 2790/1999 artiklis 12 sätestatud üleminekukorra alusel EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalast kuni 31. detsembrini 2001 välja.
68 Kui kokkulepe ei vasta kõigile erandimääruses sätestatud tingimustele, on see EÜ artikli 81 lõike 1 alusel keelatud üksnes juhul, kui kokkuleppe eesmärk või tagajärg on oluliselt piirata konkurentsi ühisturul ja kui see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Viimati nimetatud juhul ja EÜ artikli 81 lõikest 3 tuleneva konkreetse erandi puudumisel oleks hinnakokkulepe vastavalt sama artikli lõikele 2 algusest peale tühine (vt selle kohta 30. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑230/96: Cabour, EKL 1998, lk I‑2055, punkt 48, ja eespool viidatud kohtuotsus CEPSA, punkt 72).
69 Eespool toodut arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 2790/1999 artikli 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud erandi kohaldamiseks on nõutav, et tarnija omandisse kuuluks nii teenindusjaam, mille ta annab edasimüüjale rendile, kui ka maatükk, millele on teenindusjaam ehitatud, või juhul, kui ta ei ole teenindusjaama ja maatüki omanik, rendiks ta need kolmandatelt isikutelt, kes ei ole edasimüüjaga seotud.
Kolmas ja neljas küsimus, mis puudutavad jaemüügihinna kindlaksmääramist
70 Oma kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellised kaupade jaemüügihindu puudutavad lepingutingimused, nagu on põhikohtuasjas kõne all, on EÜ artikli 81 lõike 1 punkti a alusel keelatud ja neile ei saa kohaldada grupierandi norme nimelt vastavalt määruse nr 1984/83 põhjendusele 8 või määruse nr 2790/1999 artikli 4 punktile a, lähtudes mõlema määruse ajalisest kohaldamisalast.
71 Tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 lõike 1 punkt a keelab muu hulgas kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires, iseäranis need kokkulepped, millega otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad.
72 Määrus nr 1984/83 sätestab, et – nagu nähtub määruse põhjendusest 8 – konkurentsi piiravatele tingimustele, eeskätt sellistele, mis piiravad edasimüüja vabadust kindlaks määrata oma edasimüügihinnad, ei saa määruse alusel erandit teha.
73 Sama määruse osas on Euroopa Kohus juba leidnud, et selle artiklis 11 oli ammendav loetelu kohustustest, mida lisaks ainuõigusklauslile võis edasimüüjale panna, kuid nende hulgas ei olnud jaemüügihinna kindlaksmääramist. Järelikult ei ole selline kohustus määruse artiklis 10 ette nähtud erandiga hõlmatud (vt eespool viidatud kohtuotsus CEEES, punkt 64, ja eespool viidatud kohtuotsus CEPSA, punkt 65).
74 Mis puudutab määrust nr 2790/1999, siis selle artikli 4 punkt a sätestab, et grupierandit ei kohaldata vertikaalkokkulepete suhtes, mille eesmärk on „piirata ostja võimet määrata kindlaks oma müügihind, ilma et see piiraks tarnija võimalust kehtestada maksimaalne müügihind või soovituslik müügihind tingimusel, et poolte survel või nende pakutud stiimulite põhjal ei ulatu need fikseeritud või minimaalse müügihinnani”.
75 Sellest tuleneb, et määrustes nr 1984/83 ja nr 2790/1999 sätestatud grupierandit ei saa kohaldada kokkuleppele, millega tarnija määrab kindlaks jaemüügihinna või kehtestab minimaalse müügihinna. Seevastu on tarnija määruse nr 2790/1999 artikli 4 punkti a kohaselt oma tegevuses vaba soovitama edasimüüjale müügihinda või kehtestama talle maksimaalse müügihinna.
76 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvamuse kohaselt sätestab mootorikütuse ainuõiguslik tarneleping, et esiteks määrab Total kindlaks hinna mootorikütusel, mida ta tarnib Pedro IV‑le kõige soodsamatel tingimustel, mis ta saavutab läbirääkimistel teiste teenindusjaamadega, kes võivad Barcelonas tegutsema hakata, ning teiseks tagab Total, et see hind ei ole mingil juhul kõrgem teiste turul tähtsust omavate tarnijate kehtestatud keskmisest hinnast. Lisades sellele hinnale teenindusjaama käitamise marginaali, mida ta sobivaks peab, saab Total nii jaemüügihinna, mida ta soovitab Pedro IV‑l kohaldada.
77 Lepingu esimene tingimus puudutab hinda, mida Pedro IV peab tasuma mootorikütuse tarnimise eest; selle hinna kindlaksmääramine kuulub lepingupoolte pädevusse ning ei kahjusta konkurentsi.
78 Jaemüügihinna osas tuleneb lepingu teise tingimuse sõnastusest endast, et tarnija ei kohusta, vaid soovitab seda hinda kohaldada, kusjuures maksimaalset müügihinda ei ole isegi mitte sätestatud. Oluline ei ole see, kuidas arvutatakse soovituslikku müügihinda, kui edasimüüjale on jäetud tegutsemisruum müügihinna tegelikuks määramiseks. See tegutsemisruum puudub siiski juhul, kui tarnija kehtestab edasimüüjale kindla müügimarginaali, millest ta ei tohi kõrvale kalduda.
79 Pidades silmas liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu pädevuste jaotust EÜ artiklis 234 sätestatud koostöö raames, on sellises olukorras eelotsusetaotluse esitanud kohtu – kellel ainsana on otsene ülevaade pooleliolevast kohtuasjast – ülesanne hinnata põhikohtuasjas jaemüügihinna kindlaksmääramise meetodeid. Võttes arvesse kõiki lepingulisi kohustusi nende majanduslikus ja õiguslikus kontekstis, samuti põhikohtuasja poolte tegevust, tuleb tal eeskätt kontrollida, kas tarnija soovitatud jaemüügihind ei tähenda tegelikult fikseeritud või minimaalse müügihinna kindlaksmääramist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus CEPSA, punktid 67 ja 70).
80 Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne analüüsida, kas edasimüüjal on tegelikult võimalik soovitatavat müügihinda alandada. Eelkõige tuleb kontrollida, kas sellist jaemüügihinda ei määrata tegelikult kindlaks kaudsete või varjatud vahenditega, näiteks edasimüüja müügimarginaali kindlaksmääramise teel, maksimaalse piiri kehtestamisega allahindlustele, mida võib edasimüüja soovitatavatele müügihindadele teha, või ähvarduste, hirmutamise, hoiatuste, sanktsioonide või stiimulite abil (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus CEPSA, punkt 71).
81 Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et Pedro IV oli tegelikult kohustatud järgima Totali kehtestatud fikseeritud või minimaalset müügihinda, ei saa mootorikütuse ainuõiguslikule tarnelepingule grupierandit kohaldada ei määruse nr 1984/83 ega ka määruse nr 2790/1999 kohaselt.
82 Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 68, siis kuigi kauba jaemüügihinna kindlaksmääramine kujutab endast konkurentsipiirangut, mis on sõnaselgelt ette nähtud EÜ artikli 81 lõike 1 punktis a, on kokkulepe selle sätte alusel keelatud vaid juhul, kui sätte kohaldamise kõik teised tingimused on täidetud, see tähendab kui kokkuleppe eesmärk või tagajärg on oluliselt piirata konkurentsi ühisturul ja kui see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Cabour, punkt 48, ja eespool viidatud kohtuotsus CEPSA, punkt 42).
83 Mis puudutab täpsemalt ainuõiguslikke ostukokkuleppeid, siis tuleb ka meenutada, et isegi kui kokkulepete eesmärk ei ole piirata konkurentsi EÜ artikli 81 tähenduses, tuleb siiski kindlaks teha, kas neil ei ole konkurentsi takistavaid, piiravaid või kahjustavaid tagajärgi. Ainuõigusliku ostukokkuleppe tagajärgede hindamisel on vaja võtta arvesse selle majanduslikku ja õiguslikku konteksti, milles see võib koos teiste lepingutega kumulatiivselt konkurentsi toimimist mõjutada. Seetõttu tulebki analüüsida sellise lepingu tagajärgi koostoimes teiste sama liiki lepingutega siseriiklike või teistest liikmesriikidest pärit konkurentide võimalustele end asjaomasel turul sisse seada või oma turuosa suurendada (vt 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑234/89: Delimitis, EKL 1991, lk I‑935, punktid 13–15; 7. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑214/99: Neste, EKL 2000, lk I‑11121, punkt 25, ja eespool viidatud kohtuotsus CEPSA, punkt 43).
84 Eespool toodut arvesse võttes tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et sellistele jaemüügihindu puudutavatele lepingutingimustele, nagu on põhikohtuasjas kõne all, saab määruste nr 1984/83 ja nr 2790/1999 alusel kohaldada grupierandit juhul, kui tarnija piirdub vaid maksimaalse müügihinna kehtestamisega või müügihinna soovitamisega ning kui edasimüüjal on seetõttu tegelik võimalus kindlaks määrata jaemüügihind. Seevastu ei saa grupierandit kohaldada tingimustele, mis toovad otseselt või kaudselt või varjatult endaga kaasa tarnija poolt jaemüügihinna kindlaksmääramise või minimaalse müügihinna kehtestamise. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kõiki lepingulisi kohustusi nende majanduslikus ja õiguslikus kontekstis ning samuti põhikohtuasja poolte tegevust arvesse võttes kontrollida, kas edasimüüja suhtes kehtib selline sund.
Kohtukulud
85 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Komisjoni 22. juuni 1983. aasta määruse (EMÜ) nr 1984/83 (asutamislepingu artikli [81] lõike 3 kohaldamise kohta ainuõigusliku ostukokkuleppe liikide suhtes, muudetud komisjoni 30. juuli 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1582/97) artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud erandi kohaldamiseks ei olnud nõutav, et tarnija oleks selle maatüki omanik, kuhu ta ehitab teenindusjaama, mille ta annab edasimüüjale rendile.
2. Komisjoni 22. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 2790/1999 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta vertikaalkokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes artikli 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud erandi kohaldamiseks on nõutav, et tarnija omandisse kuuluks nii teenindusjaam, mille ta annab edasimüüjale rendile, kui ka maatükk, millele on teenindusjaam ehitatud, või juhul, kui ta ei ole teenindusjaama ja maatüki omanik, rendiks ta need kolmandatelt isikutelt, kes ei ole edasimüüjaga seotud.
3. Sellistele jaemüügihindu puudutavatele lepingutingimustele, nagu on põhikohtuasjas kõne all, saab määruse nr 1984/83 (muudetud määrusega nr 1582/97) ja määruse nr 2790/1999 alusel kohaldada grupierandit juhul, kui tarnija piirdub vaid maksimaalse müügihinna kehtestamisega või müügihinna soovitamisega ning kui edasimüüjal on seetõttu tegelik võimalus kindlaks määrata jaemüügihind. Seevastu ei saa grupierandit kohaldada tingimustele, mis toovad otseselt või kaudselt või varjatult endaga kaasa tarnija poolt jaemüügihinna kindlaksmääramise või minimaalse müügihinna kehtestamise. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kõiki lepingulisi kohustusi nende majanduslikus ja õiguslikus kontekstis ning samuti põhikohtuasja poolte tegevust arvesse võttes kontrollida, kas edasimüüja suhtes kehtib selline sund.
Allkirjad