ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)

20. märts 2002(*)

Konkurents – Kartellikokkulepe – Kaugküttetorud – EÜ asutamislepingu artikkel 85 (nüüd EÜ artikkel 81) – Vältav rikkumine – Boikott – Juurdepääs toimikule – Trahv – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Tagasiulatuva jõu puudumine – Õiguspärane ootus

Kohtuasjas T‑23/99,

LR AF 1998 A/S, varem Løgstør Rør A/S, asukoht Løgstør (Taani), esindajad: advokaadid D. Waelbroeck ja H. Peytz, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: P. Oliver ja É. Gippini Fournier, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 21. oktoobri 1998. aasta otsus 1999/60/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 85 kohast menetlust (IV/35.691/E-4 – Eelisoleeritud torud) (EÜT 1999, L 24, lk 1), või teise võimalusena nõue vähendada selle otsusega hagejale määratud trahvi,

EUROOPA ÜHENDUSTE

ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja esimees P. Mengozzi, kohtunikud V. Tiili ja R. M. Moura Ramos,

kohtusekretär: ametnik G. Herzig,

arvestades kirjalikus menetluses ja 25. oktoobri 2000. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Äriühing LR AF 1998 A/S, varem Løgstør Rør A/S, on Taani äriühing, kes asjaolude asetleidmise ajal valmistas ja müüs eelisoleeritud torusid, mida kasutati muu hulgas kaugkütte puhul.

2        Kaugküttesüsteemides juhitakse keskuses soojendatud vesi maa-aluste torude abil köetavatesse ruumidesse. Kuna torudes liikuva vee (või auru) temperatuur on väga kõrge, siis peavad torud ökonoomse ja ohutu jaotamise tagamiseks olema eelisoleeritud. Kasutatavad torud on eelisoleeritud ja koosnevad sellest tulenevalt tavaliselt plastmasstoruga ümbritsetud terastorust, kusjuures kahe toru vahele on paigaldatud isolatsioonivahtplasti kiht.

3        Kaugküttetorude valdkonnas toimub oluline liikmesriikidevaheline kaubandus. Suurimad Euroopa Liidu siseriiklikud turud on Saksamaa 40%‑ga ühenduse kogutarbimisest ja Taani 20%‑ga ühenduse kogutarbimisest. Taani on 50%‑ga Euroopa Liidu tootmisvõimsusest liidu peamine tootmiskeskus, kes varustab kõiki liikmesriike, kus kasutatakse kaugkütet.

4        18. jaanuari 1995. aasta kaebusega andis Rootsi ettevõtja Powerpipe AB komisjonile teada, et teised kaugküttetorude tootjad ja tarnijad olid kartellikokkuleppe raames omavahel Euroopa turu ära jaotanud ning võtnud kooskõlastatud meetmeid tema tegevuse kahjustamiseks või tema tegevuse piiramiseks Rootsi turuga või isegi lihtsalt tema kõrvaldamiseks nimetatud valdkonnast.

5        Komisjoni ametnikud ja asjaomaste liikmesriikide konkurentsiametite esindajad viisid 28. juunil 1995 komisjoni 12. juuni 1995. aasta otsuse alusel ühel ajal ja ette teatamata läbi uurimised kaugküttesektoris tegutsevas kümnes ettevõttes või ühenduses, sh hageja juures (edaspidi „uurimised”).

6        Seejärel saatis komisjon hagejale ja enamikule vaidlusaluste asjaoludega seotud ettevõtjatele nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 (esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta) (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 11 alusel informatsiooninõuded.

7        Komisjon saatis 20. märtsil 1997 hagejale ja teistele asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise. Seejärel toimus 24. ja 25. novembril 1997 asjaomaste ettevõtjate ärakuulamine.

8        Komisjon võttis 21. oktoobril 1998 vastu otsuse 1999/60/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 85 kohast menetlust (IV/35.691/E-4 – Eelisoleeritud torud) (EÜT 1999, L 24, lk 1), mida enne avaldamist parandati 6. novembri 1998. aasta otsusega K(1998) 3415 (lõplik) (edaspidi „otsus” või „vaidlustatud otsus”) ja milles tuvastati mitmesuguste ettevõtjate, sealhulgas hageja osalemine teatavas hulgas kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses EÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 1 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 1) tähenduses (edaspidi „kartell”).

9        Otsuse kohaselt sõlmiti 1990. aasta lõpus nelja Taani kaugküttetorude tootja vahel kokkulepe üldise koostöö põhimõtte kohta nende siseriiklikul turul. Selle kokkuleppe pooled olid hageja, Šveitsi-Rootsi kontserni ABB Asea Brown Boveri Ltd (edaspidi „ABB”) Taani tütarettevõtja ABB IC Møller A/S, Dansk Rørindustri A/S, kes on tuntud ka nime Starpipe all (edaspidi „Dansk Rørindustri”) ning Tarco Energi A/S (edaspidi „Tarco”) (edaspidi neli ettevõtjat koos „Taani tootjad”). Üks esimesi meetmeid oli kooskõlastada hinnatõus nii Taani turul kui ka eksporditurgudel. Taani turu jagamiseks kehtestas asjaomaste ettevõtjate müügijuhtidest koosnev „kontaktgrupp” kvoodid ning seejärel kohaldas ja kontrollis neid. Iga äriprojekti (edaspidi „projekt”) puhul teavitas ettevõtja, kellele kontaktgrupp oli projekti määranud, teisi osalejaid hinnast, mida ta kavatses pakkuda, ning viimased tegid seepeale kõrgema pakkumise, selleks et kartelli määratud tarnijat kaitsta.

10      Otsuse kohaselt asusid kaks Saksa tootjat – kontsern Henss/Isoplus (edaspidi „Henss/Isoplus”) ja Pan-Isovit GmbH – alates 1991. aasta sügisest Taani tootjate regulaarsetest koosolekutest osa võtma. Nendel koosolekutel toimusid läbirääkimised Saksa turu jagamise üle. Läbirääkimiste tulemusel jõuti 1993. aasta augustis kokkulepeteni, milles määrati kindlaks iga osaleva ettevõtja müügikvoodid.

11      Otsusest nähtub ka, et 1994. aastal sõlmiti kõigi nende tootjate vahel kokkulepe, milles määrati kindlaks kvoodid tervel Euroopa turul. Sellel üle-euroopalisel kartellil oli kahetasemeline struktuur. Kartellis osalevate ettevõtjate direktoritest või peadirektoritest koosnev „juhtide klubi” andis igale ettevõtjale kvoodid nii tervel turul kui ka igal siseriiklikul turul, täpsemalt Saksa, Austria, Taani, Soome, Itaalia, Madalmaade ja Rootsi turul. Osadel siseriiklikel turgudel loodi „kontaktgrupp”, kuhu kuulusid kohalikud müügijuhid, kelle ülesanne oli hallata kokkuleppeid, jagades projekte ja kooskõlastades hankemenetlustes pakkumiste esitamist.

12      Saksa turu kohta on vaidlusaluses otsuses mainitud, et kuue peamise Euroopa tootja (ABB, Dansk Rørindustri, Henss/Isoplus, Pan-Isovit, Tarco ja hageja) ning Brugg Rohrsysteme GmbH (edaspidi „Brugg”) 18. augusti 1994. aasta koosoleku järel korraldati 7. oktoobril 1994 Saksamaa kontaktgrupi esimene koosolek. Selle grupi koosolekud jätkusid pikalt ka pärast komisjoni uurimist 1995. aasta juuni lõpus, kuigi neid korraldati sellest hetkest alates väljaspool Euroopa Liitu, Zürichis. Zürichis jätkusid koosolekud kuni 25. märtsini 1996.

13      Vaidlustatud otsuses on kartelli ühe osana märgitud ka selliste kooskõlastatud meetmete vastuvõtmine ja rakendamine, mille eesmärk oli kõrvaldada ainus suur ettevõtja, kes kartellis ei osalenud – Powerpipe. Komisjon täpsustab, et mõned kartelliosalised olid värvanud Powerpipe’i „võtmetöötajaid” ja olid sellele ettevõtjale mõista andnud, et ta peaks Saksa turult lahkuma. Kui Powerpipe’iga sõlmiti 1995. aasta märtsis leping suure Saksa projekti teostamiseks, korraldati Düsseldorfis koosolek, kus osalesid kuus eespool nimetatud ettevõtjat ja Brugg. Komisjoni sõnul otsustati sellel koosolekul kehtestada kollektiivne boikott Powerpipe’i klientidele ja tarnijatele. Hiljem viidi boikott ellu.

14      Komisjon esitab otsuses põhjused, miks nii Taani tootjate vahel 1990. aasta lõpul sõlmitud otsest turgude jagamise kokkulepet kui ka alates 1991. aasta oktoobrist sõlmitud kokkuleppeid võib tervikuna lugeda asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaselt keelatud „kokkuleppeks”. Lisaks rõhutab komisjon, et „Taani” kartell ja „üle-euroopaline” kartell kujutasid üksnes ühte ja sama kartelli, mis küll asutati Taanis, kuid millel oli algusest peale pikaajalisem eesmärk laiendada selles osalejate kontrolli kogu turule. Komisjoni sõnul on tootjatevahelisel vältaval kokkuleppel arvestatav mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

15      Neil põhjustel on otsuse resolutiivosa järgmine:

„Artikkel 1

ABB Asea Brown Boveri Ltd, Brugg Rohrsysteme GmbH, Dansk Rørindustri A/S, kontsern Henss/Isoplus, KE KELIT Kunststoffwerk GmbH, Oy KWH Tech AB, Løgstør Rør A/S, Pan-Isovit GmbH, Sigma Tecnologie di rivestimento Srl ja Tarco Energi A/S rikkusid asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, kuna nad osalesid põhjendavas osas märgitud viisil ja ulatuses kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mis said alguse 1990. aasta novembris või detsembris nelja Taani ettevõtja vahel, mida laiendati hiljem teistele siseriiklikele turgudele, millega liitusid Pan-Isovit ja Henss/Isoplus ning mis viis 1994. aasta lõpus tervet ühisturgu hõlmava kartelli tekkeni.

Rikkumise kestus oli järgmine:

–        […] Løgstøri […] puhul: enam-vähem alates 1990. aasta novembrist-detsembrist kuni vähemalt 1996. aasta märtsi või aprillini,

[…]

Kartelli peamised tunnused olid:

–        tootjate vahel erinevate siseriiklike turgude ja hiljem terve Euroopa turu jagamine kvootide süsteemi abil,

–        siseriiklike turgude määramine teatavatele tootjatele ja teiste tootjate turult lahkumise korraldamine,

–        kauba hinna ja iga projekti hinna kindlaksmääramine,

–        projektide andmine selleks kindlaksmääratud tootjatele ja pakkumismenetluste manipuleerimine eesmärgiga tagada, et asjaomased lepingud sõlmitaks nende tootjatega,

–        selleks et kaitsta kartelli ainsa sellesse mittekuuluva olulise ettevõtja Powerpipe AB konkurentsi eest, selliste kooskõlastatud meetmete vastuvõtmine ja rakendamine, mille eesmärk oli tema kaubandustegevuse takistamine, tema äritegevuse häireteta kulgemise kahjustamine või isegi lihtsalt tema kõrvaldamine turult.

[…]

Artikkel 3

Artiklis 1 loetletud ettevõtjatele määratakse kõnealuses artiklis tuvastatud rikkumise eest järgmised trahvid:

[…].

g)      [Løgstørile] trahv summas 8 900 000 eküüd;

[…]”

16      Otsus tehti hagejale teatavaks 12. novembri 1998. aasta kirjaga, mille ta sai kätte järgmisel päeval.

 Menetlus ja poolte nõuded

17      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. jaanuaril 1999.

18      Ülejäänud üheksast rikkumise eest vastutusele võetud ettevõtjast seitse esitasid otsuse peale samuti hagi (kohtuasjad T‑9/99, T‑15/99, T‑16/99, T‑17/99, T‑21/99, T‑28/99 ja T‑31/99).

19      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (neljas koda) alustada suulist menetlust ning palus menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata kirjalikele küsimustele ja esitada teatud dokumente. Pooled täitsid need nõudmised.

20      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele kuulati ära avalikul kohtuistungil, mis toimus 25. oktoobril 2000.

21      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada oluliselt tema trahvi suurust;

–        mõista kohtukulud välja kostjalt.

22      Kostja palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Põhiküsimus

23      Hageja esitab sisuliselt viis väidet. Esimene väide puudutab faktivigu asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisel. Teine väide puudutab kaitseõiguste rikkumist. Kolmas väide puudutab aluspõhimõtete rikkumist ja faktivigu trahvisumma kindlaksmääramisel. Neljas väide puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist trahvisumma kindlaksmääramisel. Lõpuks puudutab viies väide seda, kas intressimäära taset, mida kohaldatakse juhul, kui hageja ei maksa trahvi viivitamata, on liiga kõrge.

I –  Esimene väide, et asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisel on tehtud faktivigu

A –  Hüvitiste mehhanism Taani kartellis

1.     Poolte argumendid

24      Hageja märgib, et komisjon tegi vea, kui ta väitis otsuse põhjenduses 35, et 1991. aasta lõpus osales hageja hüvitiste mehhanismis. Kui Tarco taotles hüvitist kaotatud turuosa eest, tegi hageja üksnes ettepaneku võtta Tarco kasuks tagasi Islandi turul tehtud pakkumine, mille kohta ta juba teadis, et Islandi klient keeldub sellest. Kuigi arutleti ka muude hüvitusmehhanismide üle, ei maksnud hageja Tarcole lõpuks midagi. See näitab, et tal ei olnud kavatsust osaleda hüvitiste süsteemis ning et ta selles ka faktiliselt ei osalenud.

25      Kostja juhib tähelepanu sellele, et hageja selgitused on ebapiisavad, võttes arvesse, et hageja möönab, et ta arutles Tarcoga hüvitiste üle ja tegi ettepaneku hankemenetlusest taganeda. Argument, et mingit rahalist hüvitist ei makstud, ei lükka ümber otsuses hüvitiste süsteemi kohta läbi viidud analüüsi.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

26      Tuleb märkida, et komisjon väidab otsuse põhjenduses 35, et Taani turul tegutsenud kartelli osas on vaieldamatult selge, et hüvitiste mehhanism viidi ellu 1991. aasta lõpus, kuid hüvitamise kord jääb segaseks. Selles suhtes viitab komisjon esiteks Tarco avaldustele, mille kohaselt maksti hüvitised sularahas ja fiktiivsete torutarnete eest esitatud arvete abil, ning teiseks hageja poolt 26. augusti 1997. aasta informatsiooninõudele 2. oktoobril 1997 esitatud vastusele, mille kohaselt rahuldati Tarco hüvitise taotlus neid tellimusi arvesse võttes, mis hageja oli juba Tarcole esitanud, ja seeläbi, et hageja loobus Tarco kasuks osalemast ühisprojektist Islandil (otsuse põhjenduse 35 teine lõik). Edasi järeldas komisjon, et olenemata sellest, milline oli täpne hüvitiste süsteem 1991. aastal, lepiti kokku, et 1992. aastal kohaldatakse uut süsteemi, mille kohaselt kvoote ületavad turuosad „kantakse üle” ja antakse tootjatele, kes ei täitnud määratud kvooti (otsuse punkti 35 kolmas lõik).

27      Tuleb tõdeda, et hageja möönab, et aruteludel, mis peeti Tarcoga seetõttu, et ta esitas taotluse saada hüvitist kaotatud projektide eest, õnnestus tal see taotlus rahuldada, teatades, et ta võtab Islandi projekti puudutava pakkumise tagasi.

28      Ent isegi kui hageja teadis, et ta seda projekti niikuinii ei saa, ja isegi kui Tarcoga peetud arutelude tulemusel ühtegi makset ei tehtud, on vaieldamatu, et hageja loobus projektist Tarco kasuks, selleks et rahuldada hüvitise taotlus, mis põhines kartellis välja töötatud mehhanismil.

29      Järelikult kinnitas komisjon õigesti, et isegi kui hüvitamise kord jääb segaseks, on tuvastatud, et hüvitiste mehhanism viidi ellu.

30      Seetõttu tuleb hageja esitatud etteheide tagasi lükata.

B –  Vältava kartellikokkuleppe olemasolu alates 1990. aastast kuni 1996. aastani

31      Hageja väidab, et ta ei osalenud asutamislepingu artikli 85 rikkumises katkematul perioodil „alates 1990. aasta novembrist-detsembrist kuni vähemalt 1996. aasta märtsini või aprillini”. Hageja sõnul oli olemas kaks eraldiseisvat kartelli, millest esimene piirdus Taani turuga ja vältas 1991. aasta jaanuarist kuni 1993. aasta aprillini ning teine ulatus Euroopa turule ja vältas 1995. aasta märtsist kuni 1995. aasta novembrini või detsembrini ning seda täiendas Taani ja Saksamaa osas alates 1994. aasta lõpust vahelduva eduga kuni 1996. aasta märtsini toimunud koostöö.

32      Kõigepealt tuleb analüüsida argumente, mis puudutavad hageja osalemist kartelli tegevuses väljaspool Taani turgu ajavahemikus 1990–1993, seejärel argumente, mis puudutavad tema osalemise peatamist 1993. aastal ja üle-euroopalise kartelli loomist alates 1994. aastast, ning lõpuks argumente, mis puudutavad kartelli kestust ja vältavat laadi.

1.     Kartellis osalemine väljaspool Taani turgu ajavahemikus 1990–1993

–       Poolte argumendid

33      Hageja juhib tähelepanu sellele, et kuigi ajavahemikus 1991–1993 püüdsid asjaomased ettevõtjad teataval arvul kordadel jõuda koostööni Saksamaal, ei krooninud neid püüde edu ja konkurentsi sel perioodil ei kahjustatud. Hageja ei soovinud sõlmida mingit kokkulepet turu jagamise kohta, kuna ta leidis, et ta on võimeline oma turuosa suurendama. Koosolekutel, millel ta osales, võttis ta passiivse hoiaku ega sidunud ennast vähimagi kohustusega.

34      Esiteks ei osalenud hageja 1991. aasta hinnatõusu kokkuleppes, mis puudutas ka hinda eksporditurgudel. Komisjon tugineb selles suhtes valesti märkmetele, mis tehti Taani kaugküttenõukogu (kartelliväline ühing) alakomitee 22. novembri 1990. aasta koosolekul, võttes arvesse asjaolu, et hinnatõusude kohta, millest tootjad sel puhul teatasid, oli otsus tehtud ühepoolselt. Mis puudutab hageja hindade tõusu, mis jõustus 12. novembril 1990, siis seda tõendab asjaolu, et uued hinnad olid avaldatud juba enne seda koosolekut. Tootjad ei saanud „kooskõlastada” hinnatõuse, mille kohta neist igaüks oli juba otsuse teinud. Tarco vastupidine avaldus, millele komisjon samuti tugineb, on vale. Pealegi ei kuulunud sellele avaldusele alla kirjutanud isik tol ajal Tarco töötajate hulka ega osalenud kõnealusel koosolekul.

35      Ajavahemikus 1991–1993 olid ainsad rikkumised väljaspool Taani turgu Saksamaad puudutav kokkulepe, mille eesmärk oli tõsta hinnakirjas brutohindu alates 1. jaanuarist 1992, ning 14. oktoobril 1991 sõlmitud Itaalia koostöökokkulepe, mis puudutas Torino projekti. Kokkulepe brutohindade kohta sõlmiti alles 10. detsembri 1991. aasta koosolekul. Sellel koosolekul ei sõlmitud aga ühtegi kokkulepet ühiste hinnakirjade ega igakuiste koosolekute programmi kohta. Kokkuleppel brutohindade kohta ei olnud tõenäoliselt mingit otsest mõju Saksa turule, kuna hageja müüs seal sõltumatu turustaja vahendusel, kes määras ise oma lõpphinnad, ning kuna hinnakirjadele vastavad hinnatõusud kompenseeriti hageja poolt oma Saksa turustajale tehtud hinnaalandustega. Mis puudutab Torino projekti, siis see oli eraldiseisev koostöönäide, mis ei mõjutanud turgu mingil viisil.

36      Teiseks ei osalenud hageja kokkuleppes Saksa turu jagamise kohta 1994. aastal, nagu kinnitab komisjon otsuse põhjendustes 50 ja 51. Hageja ei mäleta midagi koosolekutest, mis toimusid 30. juunil 1993 Kopenhaagenis ja 18. või 19. augustil 1993 Zürichis, nii nagu neid on kirjeldatud otsuse põhjendustes 49 ja 50. Ta ei andnud ka nõusolekut ühtse hinnakirja koostamisele ega sanktsioonisüsteemi väljatöötamisele. Hageja poolt vastuväiteteatisele esitatud märkuste lisas 7 olev dokument, mille komisjon esitas tõendina sellise kokkuleppe sisu kohta, on üksnes ABB ettepanek, mis esitati hiljem hagejale (edaspidi „ABB ettepanek”). Hageja keeldumine sellisele kokkuleppele alla kirjutamast ei olnud vastuolus asjaoluga, et ta nõustus kartelli liikmete poolt korraldatud auditiga, mille viisid läbi Šveitsi raamatupidajad, selleks et saada arvandmeid Saksa turu kogusuuruse kohta, ega ka asjaoluga, et Pan-Isovitile jäi mulje, et hageja soovib kokkulepet sõlmida. Tegelikult aga hageja teeskles huvi kokkuleppe vastu, mille kohta ta teadis, et selle tingimused on kartelli kuuluvatele Saksa ettevõtjatele vastuvõetamatud. 8. septembril 1993 toimunud lühikesel koosolekul, kus osales ka hageja, teatas ta, et ta ei soovi sõlmida vähimatki kokkulepet Saksa turu kohta. 29. septembri 1993. aasta koosolekul keeldus ta veel kord ABB ettepanekut vastu võtmast. Hageja järeldab sellest, et ta mitte ainult ei keeldunud sõlmimast kokkulepet Saksa turu jagamise kohta, vaid ka nurjas sellise kokkuleppe elluviimise katsed.

37      Hageja sõnul ei saa üksnes tema osalemine konkurentsivastase eesmärgiga koosolekutel kaasa tuua vastutust kartelliosalisena, võttes arvesse, et ta selgitas teistele osalejatele korduvalt, et ta ei ole huvitatud kavandatava koostöö jätkamisest, teatades seega „avalikult”, et ta ei loe ennast koosolekutel arutatuga seotuks. Lisaks ei olnud nendel aruteludel kunagi tulemust ega mingit mõju turule.

38      Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et mis puudutab koostööd väljaspool Taanit aastatel 1991–1993, siis sõlmiti selge kokkulepe alguses Taani tootjate vahel ekspordihindade tõstmise kohta 1991. aasta alguses ning seejärel Saksamaal hindade tõstmise kohta alates jaanuarist 1992, hindade kindlaksmääramise kohta ja projektide jagamise kohta Itaalias ning turuosade vormis kvoodisüsteemi kohta 1994. aastal. Nende kokkulepete sõlmimist ei saa käsitada eraldiseisvate sündmustena. Hageja osales ju paljudel regulaarsetel koosolekutel kartellis, mis alates 1991. aasta sügisest laiendas Taani tootjate ametliku koostöö ka Saksa turule.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

39      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui ettevõtja osaleb – isegi kui ta ei võta aktiivselt osa – ettevõtjate konkurentsivastase eesmärgiga koosolekutel ja kui ta ei avalda, et ta ei loe ennast koosolekutel arutatuga seotuks, andes teistele osalejatele mõista, et ta nõustub koosolekute tulemusega ja tegutseb sellele vastavalt, võib ettevõtja osalemise nende koosolekute tagajärjeks olevas kartellis lugeda tõendatuks (vt Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 232; 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑12/89: Solvay vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑907, punkt 98, ja 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑141/89: Tréfileurope vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑791, punktid 85 ja 86).

40      Selles kontekstis tuleb ajavahemiku osas, mis kestis 1991. aasta oktoobrist kuni 1993. aasta oktoobrini, hinnata komisjoni kogutud tõendeid ja järeldusi, mis ta tegi nendest otsuse põhjenduses 38 ja sellele järgnevates põhjendustes.

41      Esiteks tuleb tõdeda, et komisjon järeldas otsuse põhjendustes 31, 38 ja 135 õigesti, et hageja osales eksporditurgudel hindade tõstmises, mille Taani tootjad olid omavahel kooskõlastanud.

42      Hageja tegelikult ei eita, et ta osales 22. novembri 1990. aasta koosolekul, mille protokoll (vastuväiteteatise lisa 19) sisaldab hinnatõusude nimekirja, milles on iga Taani tootja kohta märgitud üks või kaks protsendimäära koos kuupäevaga nii tulbas „Taani” kui ka tulbas „Eksport”. Järeldust, mille komisjon sellest dokumendist tegi ja mille kohaselt kõnealusel koosolekul osalejad leppisid kokku, et nad kooskõlastavad oma hinnatõusu eksporditurgudel, kinnitab ka Tarco avaldus, mille kohaselt leppisid koosolekul osalejad kokku oma baashindade kooskõlastatud tõstmises nii siseriikliku müügi kui eksportmüügi puhul (Tarco 26. aprilli 1996. aasta vastus 13. märtsi 1996. aasta informatsiooninõudele, edaspidi „Tarco vastus”).

43      Hageja ei saa komisjoni järeldust vaidlustada väitega, et ekspordihindade tõusus ei „lepitud kokku” kõnealusel koosolekul. Tuleb märkida, et komisjon piirdus tõdemisega, et Taani tootjad „koordineerisid” oma ekspordihindade tõstmist, mis tähendab, et osalejad leppisid kokku vähemalt kavandatavate hinnatõusude elluviimise viisis, väitmata siiski, et osalejad leppisid kõnealusel koosolekul kokku ka hinnatõusude põhimõttes või täpses protsendimääras. 22. novembri 1990. aasta koosoleku protokollist nähtubki, et osalejad teatasid igal juhul kuupäevad, mil nad kavatsesid hinda tõsta, ning vajaduse korral ka hindade järkjärgulise tõstmise määrad. Seetõttu oli komisjonil õigus tuvastada, et tegemist oli kooskõlastatud hinnatõusuga.

44      Hageja argument, et ta oli juba enne komitee 22. novembri 1990. aasta koosolekut avaldanud tõstetud hindade nimekirja, ei ole asjakohane. Esiteks ei täpsustanud hageja, millises ulatuses ta kohaldas 12. novembril 1990 taani keeles avaldatud hinnakirja ka ekspordimüügile, võttes arvesse, et 22. novembri 1990. aasta koosolekul peeti vajalikuks käsitleda ekspordihindu Taani turul kehtivatest hindadest eraldi. Teiseks vastab selle hinnakirja jõustumise kuupäev (12. november 1990) 22. novembri 1990. aasta koosoleku protokollis mainitud kuupäevale, mil hageja pidi hindu tõstma Taani turul, samal ajal kui kõik muud tulbas „Eksport” teatatud hinnatõusud pidid jõustuma hilisemal kuupäeval (1. detsembril 1990 Dansk Rørindustri puhul ning 1. jaanuaril 1991 Tarco ja hageja puhul). Hageja ei saa seega väita, et ta tõstis ekspordihindu, ilma et ta oleks olnud teadlik teiste tootjate kavatsusest samamoodi tegutseda.

45      Siinkohal tuleb veel märkida, et vastupidi hageja väidetele ei mõjuta Tarco vastuse tõendusjõudu mingil viisil asjaolu, et sellele alla kirjutanud isik ei osalenud 22. novembri 1990. aasta koosolekul ega kuulunud tol ajal Tarco töötajate hulka. Kuna see vastus esitati ettevõtja kui sellise nimel, on see usaldusväärsem kui võiks olla mõne töötaja vastus, olenemata sellise töötaja isiklikust kogemusest või arvamusest. Pealegi märkisid Tarco esindajad oma vastuses sõnaselgelt, et see vastus on koostatud ettevõttes läbi viidud siseauditi tulemusel.

46      Teiseks on kohane märkida, et hageja möönab, et ta osales kokkuleppes, mis puudutas Saksamaal alates 1. jaanuarist 1992 brutohindade tõstmist, ning 1991. aasta oktoobris sõlmitud koostöökokkuleppes, mis puudutas Torino projekti.

47      Selles suhtes ei ole asjakohane argument, et kõnealused kokkulepped ei mõjutanud turgu. Samuti ei saa tulemust olla argumendil, mille kohaselt pärast brutohindade tõstmise kokkuleppe sõlmimist toimus turul elav konkurents, mis tõi kaasa hindade languse. Asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisel on ülemäärane võtta arvesse kokkuleppe tegelikku mõju, kui ilmneb, et kokkuleppe eesmärk oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires (Euroopa Kohtu 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon, EKL 1966, lk 429, 496; 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 99, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 178; Esimese Astme Kohtu 23. veebruari 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑39/92 ja T‑40/92: CB ja Europay vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑49, punkt 87). Mis puudutab brutohindade tõstmise kokkulepet Saksamaal, siis on kohane märkida, et asjaolu, et ettevõtja, kes osaleb koos teistega koosolekutel, mille käigus tehakse otsuseid hindade kohta, ei järgi kindlaksmääratud hindu, ei kõrvalda fakti, et nendel koosolekutel oli konkurentsivastane eesmärk ja et seega osales asjaomane ettevõtja kartellikokkulepetes, vaid võib kõige enam vaid tõendada, et ettevõtja ei viinud kõnealuseid kokkuleppeid ellu (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑148/89: Tréfilunion vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1063, punkt 79).

48      Lisaks ei saa otsuse kehtivust Saksamaal brutohindade tõstmise kokkuleppe osas kahtluse alla seada hageja kinnitusega, et see kokkulepe ei sisaldanud kõiki komisjoni otsuse põhjenduse 44 teises lõigus mainitud tingimusi. Kokkuleppe olulised tingimused, milles vastavalt ABB 4. juuni 1996. aasta vastusele 13. märtsi 1996. aasta informatsiooninõudele (edaspidi „ABB vastus”) lepiti üldjoontes kokku 9. või 10. oktoobri 1991. aasta koosolekul ja mis sisalduvad 10. detsembri 1991. aasta koosolekut käsitlevates hageja tehtud lühidates käsikirjalistes märkmetes (vastuväiteteatise lisa 36), milles on mainitud muu hulgas „Klientidele kohaldatavate miinimumhindade loetelu”, „Hind tehasest hangituna +7%”, „Igakuine koosolek (igakuised koosolekud)” ning „Loetelu 13.1.92”. Isegi kui kokkulepe sõlmiti üksnes brutohindade tõstmise kohta, ei muuda see otsust õigusvastaseks, kuna põhjenduse 137 kolmandast lõigust nähtub, et komisjon võttis selle perioodi osas kokkuleppena asutamislepingu artikli 85 tähenduses arvesse ainult kokkulepet Saksamaal alates 1. jaanuarist 1992 hindade tõstmise kohta. Asjaolu, et selline kokkulepe sõlmiti 10. detsembri 1991. aasta koosolekul, mitte 9. või 10. oktoobri 1991. aasta koosolekul, ei saa samuti muuta õigusvastaseks järeldust, mille komisjon tegi järjestikustest koosolekutest ja mille kohaselt Taani kartellikokkulepet, milles hageja sel ajal osales, täiendati millalgi 1991. aasta sügisel Saksa turul brutohindade tõstmise kokkuleppega. Pealegi ei ole vastu vaieldud sellele, et kokkuleppe üle, mis igal juhul sõlmiti hiljemalt 1991. aasta detsembris, toimus arutelu juba 9. või 10. oktoobri 1991. aasta koosolekul.

49      Kolmandaks ilmneb, et komisjon tõendas nõuetekohaselt, et hageja osales 1993. aasta lõpus kokkuleppes Saksa turu jagamise kohta.

50      Selle kohta tuleb märkida, et ABB on tunnistanud, et pärast auditit, mille käigus tehti kindlaks iga tootja 1992. aasta tulud, jõudsid tootjad 18. augustil 1993 kokkuleppele, et Saksa turg jagatakse vastavalt 1992. aastal saadud turuosadele, et koostatakse uus ühtne hinnakiri ning et hiljem töötatakse välja sanktsioonisüsteem (ABB vastus). ABB sõnul jätkusid läbirääkimised turuosade jagamise üle ka 8. või 9. septembril 1993 Kopenhaagenis ja seejärel Frankfurdis toimunud koosolekutel (ABB vastus).

51      Tuleb aga tõdeda, et mis puudutab auditit, mille käigus tehti kindlaks 1992. aasta tulud, siis vastab ABB antud ülevaade järeldustele, mis tulenevad ABB IC Mølleri 19. augusti 1993. aasta memorandumist (vastuväiteteatise lisa 53), milles sisalduvas tabelis on märgitud Taani tootjate ning Pan-Isoviti ja Henss/Isoplusi käibed ja turuosa 1992. aastal ning arv, mis kujutab endast 1994. aastaks ette nähtud turuosa. ABB sõnul esitas andmed asjaomaste ettevõtjate käivete ja turuosade kohta üks Šveitsi audiitorbüroo (ABB 4. juuni 1996. aasta vastus). Ka hageja möönis vastuväiteteatise kohta esitatud märkuste leheküljel 36 Šveitsi audiitorbüroo poolt läbi viidud müügiauditi olemasolu. Mis puudutab auditi eesmärki, siis ABB antud selgituste usutavust ei saa kahtluse alla seada hageja väitega, et ta nõudis oma turustajalt Saksamaal müügiauditit üksnes selleks, et esitada usaldusväärseid arvandmeid Saksa turu kogusuuruse kohta. On raske ette kujutada, et ettevõtja teeb koostööd audiitorbürooga, kellele ta esitab andmed müügikäibe kohta, üksnes eesmärgiga olla hiljem võimeline ise kindlaks tegema oma turuosa suurust võrreldes kogu turuga, samal ajal kui teised sama auditiga nõustunud ettevõtjad eeldavad, et neile edastatakse kogu teave turuosade kohta.

52      Mis puudutab järgmiseks põhimõttelist kokkulepet turu jagamise kohta, siis ABB vastuses sisalduvat väidet, et ettevõtjad leppisid 1993. aasta augustis kokku Saksa turu jagamises, kuigi iga osaleja täpse turuosa üle toimusid veel läbirääkimised, mis jätkusid veel mitmel koosolekul, kinnitavad mitte ainult ABB IC Mølleri eespool mainitud memorandumis sisalduvad andmed 1994. aasta turuosade kohta, vaid ka Pan-Isoviti 18. augusti 1993. aasta memorandum (vastuväiteteatise lisa 52) ja ABB ettepanek, mis kogumina tõendavad, et 1993. aasta augustis ja septembris kestsid läbirääkimised turuosade jagamise üle Saksamaal.

53      Esiteks kinnitab selliste läbirääkimiste toimumist eespool mainitud 18. augusti 1993. aasta memorandum, mille Pan-Isovit koostas oma emaettevõtjale ja mis käsitleb 3. augustil 1993 toimunud visiiti hageja juurde ning millest nähtub, et Pan-Isoviti oli teavitatud sellest, et hageja oli „hinnakokkulepetest põhimõtteliselt huvitatud, kuid üksnes juhul, kui [tema] turuosa […] on sobiv”, ning asjaolust, et ta „püü[dis] ABB nõusolekul Tarco Taanis ja Saksamaal kontrolli alla saada.”

54      Teiseks kinnitab ABB ettepanek, et turu jagamise osas oli 1993. aasta septembris vaja arutada veel vaid individuaalsete kvootide suuruse küsimust. Siinkohal tuleb märkida, et ABB ettepaneku, mis käsitleb Saksa turu jagamise süsteemi, mis põhineb tulude auditil, kvootide ületamise korral maksta tulevatel summadel ning ühisel hinnakirjal, sai hageja vastuväiteteatisele esitatud märkuste kohaselt kätte 1993. aasta septembris ning seda ettepanekut toetasid Pan-Isovit ja Henss/Isoplus. Turuosade kohta tuleb märkida, et selles ettepanekus nimetatud protsendimäärad vastavad ABB IC Mølleri eespool mainitud memorandumis sisalduvatele arvudele („26” Pan-Isovitile, „25” ABB Isolrohrile, „12” hagejale, „4” Dansk Rørindustri/Starpipe’ile), välja arvatud Tarco ja Henss/Isoplusi osas, kellele kõnealuses dokumendis omistatakse vastavalt „17” ja „16”, samal ajal kui ABB ettepanekus on mainitud „17,7%” ja „15,3%”. Mis puudutab Tarco osa suurendamist, siis on kohane mainida, et ABB teatab oma vastuses, et ABB IC Mølleri memorandumis 1994. aasta kohta esitatud arvud „kajastavad 18. augusti [1993. aasta] koosolekul sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt need turuosad säilitatakse 1994. aastal väheste kohandustega, mis tulenevad sellel koosolekul toimunud arueludest”, ning et 8. või 9. septembri 1993. aasta koosolekul näis „koosoleku eesmärk olevat turuosade jagamise üle läbirääkimiste pidamise jätkamine [Šveitsi audiitorbüroo] aruande põhjal: ilmnes, et Tarco nõudis endale 18% Saksa turust”. Pidades silmas, et ühelt poolt ABB avaldused ja teiselt poolt Tarco osa suurendamine, milleks 1993. aasta septembris tegid ettepaneku ABB, Pan Isovit ja Henss/Isoplus võrreldes 1993. aasta augustis ABB IC Mølleri memorandumis mainitud turuosaga, on omavahel kooskõlas, tuleb järeldada, et 1993. aasta augustis ja septembris peetud koosolekute lõpuks oli olemas kokkulepe, mille eesmärk oli Saksa turu jagamine, kuigi arutelu kvootide üle veel jätkus.

55      Hageja argument, mille kohaselt ta ei nõustunud selle süsteemiga ABB ettepanekus sisalduvatel tingimustel, on asjakohatu. Ei oleks ju olnud võimalik korraldada järjestikusi koosolekuid, kus ettevõtjad kohtusid selleks, et arutada turuosade jagamise küsimust, kui tol ajal ei oleks olnud koosolekutel osalejate ühist tahet piirata müüki Saksa turul igale ettevõtjale turuosa omistamise teel.

56      Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud kokkuleppe olemasoluks piisab sellest, kui asjaomased ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet tegutseda turul teatud kindlal viisil (vt näiteks Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 112; 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: Van Landewyck vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 86; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 130; Esimese Astme Kohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑1/89: Rhône Poulenc vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑867, punkt 120).

57      Neil asjaoludel järeldas komisjon õigesti turuosade jagamise koosolekute jätkumisest 1993. aasta augustis ja septembris, et nendel koosolekutel osalejate vahel oli sõlmitud kokkulepe, mis käsitles vähemalt Saksa turu jagamise põhimõtet.

58      On tõsi, et komisjon ei ole tõendanud, et selline põhimõtteline kokkulepe oli olemas ka kvootide ületamise korral teha tulevate maksete süsteemi ja ühise hinnakirja kohta. See ei muuda otsuse järeldusi siiski õigusvastaseks, kuna põhjenduse 137 kolmandast lõigust nähtub, et komisjon võttis 1993. aasta augusti osas kokkuleppena asutamislepingu artikli 85 tähenduses arvesse ainult kokkulepet turuosade vormis kvoodisüsteemi kohta.

59      Mis puudutab hageja osalemist sellises põhimõttelises kokkuleppes Saksa turu jagamise kohta, siis tuleb märkida, et tema osalemist 30. juuni ja 18. või 19. augusti 1993. aasta koosolekutel – millest ta väidab end mitte midagi mäletavat – tõendas ABB oma vastuses, samal ajal kui osalemist 8. või 9. septembri 1993. aasta koosolekul tunnistas ta ise.

60      Siinkohal tuleb märkida, et isegi kui hageja ei osalenud 30. juuni ja 18. või 19. augusti 1993. aasta koosolekutel, nähtub toimikust, et ta oli siiski kaasatud läbirääkimistesse, mille raames need kaks koosolekut toimusid. Esiteks tuleb tõdeda, et kui hageja andis 1993. aasta suvel nõusoleku korraldada audit tema Saksa turul toimuva müügi suhtes, täitis ta sellekohast otsust, mis oli vastu võetud 30. juuni 1993. aasta koosolekul. Teiseks möönis hageja, et 1993. aasta juunis ABB‑ga peetud koosolekul arutati Saksa turu jagamist ja et sellel koosolekul kinnitas ta, et ta ei taha nõustuda kõnealuse turu jagamisega ühelt poolt Saksa ettevõtjate ja teiselt poolt Taani ettevõtjate vahel, kui suhe on sellel turul väiksem kui 60/40 (märkused vastuväiteteatise kohta). Samal ajal kavandas ka ABB jagamist sama suhte alusel, nagu nähtub 2. juuli 1993. aasta memorandumist, mille ta koostas hagejaga kohtumist ette valmistades (vastuväiteteatise lisa 48) ja milles ta kinnitab, et hageja tahtis tegelikult suuremat turuosa. Kõnealusest dokumendist ja Pan-Isoviti 18. augusti 1993. aasta memorandumist nähtub, et isegi kui enne 18. või 19. augusti 1993. aasta koosolekut ei olnud veel kokkulepet Saksa turu jagamise kohta, kuulus hageja siiski nende ettevõtjate hulka, kes püüdsid sellist kokkulepet saavutada.

61      Neil asjaoludel ei vabane hageja vastutusest Saksa turu jagamist puudutava põhimõttelise kokkuleppe eest väite abil, et ta teatas 8. või 9. septembri 1993. aasta koosolekul, et ta ei soovi sõlmida mingit kokkulepet Saksamaal, ning et ta 29. septembri 1993. aasta koosolekul keeldus ABB ettepanekut vastu võtmast.

62      Siinkohal tuleb tõdeda, et hageja hoiak 8. või 9. ja 29. septembri 1993. aasta koosolekutel ei kujutanud endast avalikku teatamist, et ta ei loe ennast seotuks Saksa turu jagamist puudutava põhimõttelise kokkuleppega, mille üle oli peetud läbirääkimisi 1993. aasta augustis ja septembris. On tõsi, et selle, et kokkulepet Saksa turu jagamise kohta ei vormistatud lõpuks kirjaliku kokkuleppena ja hiljem ebaõnnestus see täielikult, põhjustas peamiselt hageja tegevus, nagu ABB on möönnud oma vastuses. Kuna aga teatud hetkel oli olemas konsensus Saksa turu jagamise põhimõtte suhtes, ei ole hageja siiski piisavalt tõendanud, et sel hetkel võttis ta hoiaku, mis oleks teistele läbirääkimistel osalejatele selgelt märku andnud, et ta ei loe ennast sellise jagamisega seotuks. Kõigist eespool punktides 52–54 kirjeldatud dokumentidest nähtub, et augustis ja septembris ei mõistnud teised osalejad, nagu Pan-Isovit ja ABB, hageja hoiakut sellisena, et ta ei loe ennast turu jagamise põhimõttega seotuks.

63      Osaledes 1993. aasta augustis ja septembris aset leidnud läbirääkimistel, eelkõige viibides kohal 8. või 9. septembri 1993. aasta koosolekul, avaldamata, et ta ei loe ennast koosolekul arutatuga seotuks, andis hageja teistele osalejatele mõista, et ta nõustub koosoleku tulemusega ja tegutseb sellele vastavalt, mistõttu võib ettevõtja osalemise selle koosoleku tagajärjeks olevas kokkuleppes lugeda tõendatuks (vt eespool punktis 39 viidatud kohtupraktika).

64      Võttes arvesse, et komisjon ei heida hagejale ette, et ta sõlmis asutamislepingu artikli 85 tähenduses kokkuleppe hüvitismaksete süsteemi ja ühise hinnakirja kohta, ega väida ka seda, et kokkulepet Saksa turu jagamise kohta tegelikult täideti, on hagejal mõttetu tugineda asjaolule, et ta oli hüvitismakseid ja ühist hinnakirja käsitleva kirjaliku kokkuleppe sõlmimise vastu, ega ka asjaolule, et kokkulepet turu jagamise kohta ei viidud ellu.

65      Eelnevast tuleneb, et ajavahemiku osas, mis kestis 1990. aasta novembrist kuni 1993. aasta septembrini, on komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et hageja osales kokkulepetes väljaspool Taanit hindade tõstmise kohta 1990. aastal, Saksamaal hindade tõstmise kohta alates 1. jaanuarist 1992, hindade kindlaksmääramise kohta ja projektide jagamise kohta Itaalias ning turuosade vormis kvoodisüsteemi kohta 1993. aasta augustis.

66      Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mis puudutavad tema osalemist konkurentsivastases tegevuses väljaspool Taani turgu ajavahemikus 1990–1993.

2.     Kartellis osalemise peatamine 1993. aastal ja kartellis osalemine alates 1994. aastast

–       Poolte argumendid

67      Hageja väidab, et ta lahkus kartellist 1993. aasta aprillis. Seega väidab komisjon valesti, et tol ajal „langesid Taanis hinnad kartellis valitsenud jõudude vahekorra tagajärjel, mitte kartelli tähtsuse vähenemise tõttu”. Hageja taandumist kartellist kinnitavad mitu ABB sisememorandumit, milles mainitakse tema „kokkuleppevastast” ja „agressiivset” tegevust ning Taani turu jaotuse märkimisväärset muutmist seetõttu, et hageja nõudis endale suuremat turuosa.

68      Mis puudutab Saksamaad enne 1994. aastat ja Taanit 1993. aasta aprillist kuni 1994. aastani, siis ei tohi alahinnata kartellis aset leidnud vastuolusid, mille tagajärjel hageja 1993. aastal kartellist lahkus. Ajavahemiku 1993–1994 osas ei ole komisjon tõendanud vähimagi ühetaolise tegevuse toimumist asjaomasel turul, kus toimus hoopis hinnasõda.

69      Hageja ei vaidle vastu sellele, et aastatel 1993 ja 1994 osales ta mõnel juhuslikul koosolekul. Näiteks osales ta ABB‑ga 5. ja 6. juulil 1993 peetud koosolekul, mille käigus ta lükkas tagasi ABB ettepanekud tema kartelli naasmiseks. Selline osalemine ei saa siiski tõendada seda, et vaidlusalusel perioodil toimus katkematult paralleelne tegevus. Mõne asjaomase ettevõtja osalemine juhuslikel üksnes Saksa turgu puudutavatel koosolekutel ei ole asjakohane, kuna kõik need ettevõtjad – ja eriti hageja – määrasid oma hoiaku asjaomasel turul kindlaks teistest sõltumatult. Kooskõlastatud tegevuse tuvastamiseks ei piisa sellest, et ettevõtjad olid omavahel ühendust pidanud, kui nad selle alusel ei saavutanud kokkulepet turu jagamise küsimuses. Olukord asjaomasel turul 1995. aastale eelnevatel aastatel tõendab selgelt, et paralleelset tegevust ei toimunud.

70      Mis puudutab üle-euroopalist kartelli, siis hageja möönab, et ta osales 3. mai 1994. aasta koosolekul, kus arutleti Saksa turul kohaldatavate hindade üle, kuid eitab, et ta kasutas tol ajal mingitki hinnakirja. Hageja ei mäleta, et ta oleks osalenud 18. augustil 1994 Kopenhaagenis toimunud koosolekul, ning väidab, et ta osales mitmepoolsel koosolekul esimest korda alles 30. septembril 1994. Otsuses on siiski valesti märgitud, et oli olemas koondkokkulepe Euroopa turu jagamise kohta alates 1994. aasta sügisest. Alles 20. märtsil 1995 sõlmiti seda turgu puudutav lõplik kokkulepe ja ligikaudu sel ajal püüti ka kõnealust kokkulepet ellu viia. Saksa turu osas ei jõutud kontaktgrupi esimesel kohtumisel 7. oktoobril 1994 mingi kokkuleppeni. Esimene koosolek, mille käigus jagati osalejatele konkreetseid projekte, toimus 1995. aasta jaanuaris. Taani turu osas ei olnud formaalne kokkulepe turu jagamise kohta jõustunud isegi veel märtsiks 1995.

71      Kostja sõnul ei lahkunud hageja 1993. aasta aprillis kartellist. Kogu rikkumise kestuse ajal jätkas ta regulaarsetel koosolekutel osalemist. Oma ähvardustega soovis ta tegelikult saavutada üksnes seda, et talle antaks suurem kvoot kui ABB‑le. Lisaks osales ta 1993. aasta augusti ja septembri koosolekutel ja nõustus 1993. aasta sügisel või 1994. aasta alguses ABB palvel panustama Powerpipe’is töötava värvatud isiku palga maksmisesse.

72      Hagejal ei ole mõtet püüda tõendada, et kartelli tegevus oli aastatel 1993–1994 peatatud, kuna komisjon on juba otsuses möönnud, et vaatamata kartelliosaliste kahepoolsete kontaktide jätkumisele, olid mitmesugused kokkulepped 1993. aasta lõpust kuni 1994. aasta alguseni peatatud.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

73      Hageja argumente tuleb mõista nii, et pärast tema väidetavat taandumist kartellist 1993. aasta aprillis osales ta kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses asutamislepingu artikli 85 tähenduses alles pärast Euroopa turu jagamist puudutava lõpliku kokkuleppe sõlmimist, st alates 1995. aasta märtsist.

74      Esiteks tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei saa Taani kartelli muutumisest 1993. aasta aprillis järeldada, et hageja lõpetas tol ajal osalemise konkurentsivastases tegevuses kaugküttesektoris.

75      Piisab sellest, kui tõdeda, et isegi kui alates 1993. aasta märtsist või aprillist hakkasid hinnad Taani turul langema ja kokkuleppeid projektide jagamise kohta enam ei täidetud, jätkasid Taani tootjad ning Pan-Isovit ja Henss/Isoplus läbirääkimisi Saksa turu jagamise üle 30. juunil 1993 Kopenhaagenis, 18. või 19. augustil 1993 Zürichis ja 8. või 9. septembril 1993 Kopenhaagenis ja Frankfurdis toimunud koosolekutel, mille tulemusel jõuti 1993. aasta augustis põhimõttelise kokkuleppeni, mida arendati seejärel edasi 1993. aasta septembris toimunud koosolekutel. Nagu märgiti eespool punktides 59–63, tõendas komisjon õiguslikult piisavalt, et hageja osales nendel läbirääkimistel, eelkõige seeläbi, et ta viibis kohal 8. või 9. septembri 1993. aasta koosolekul.

76      Selles kontekstis kinnitas komisjon otsuse põhjenduses 37 seega õigesti, et tol ajal langesid Taanis hinnad kartellis valitsenud jõudude vahekorra tagajärjel, mitte kartelli tähtsuse vähenemise tõttu.

77      Mis puudutab teiseks perioodi, mis järgnes Saksa turu jagamist käsitleva kokkuleppe muutmisele – mis toimus 1993. aasta septembris või oktoobris –, siis on kohane täpsustada, et komisjon ise möönis otsuses, et teatud perioodil ei olnud konkurentsivastane tegevus turul märkimisväärne või vähemalt ei saanud selle toimumist tõendada.

78      Komisjon kinnitas otsuse põhjenduses 52, et tol ajal langesid hinnad peamistel siseriiklikel turgudel mõne kuu jooksul 20%. Komisjon märkis, et tootjad jätkasid siiski kohtumist, kuigi teatud perioodil asendusid mitmepoolsed koosolekud kahe‑ ja kolmepoolsete kohtumistega. Komisjoni sõnul tundub väga tõenäoline, et ABB püüdis nendel kohtumistel pidada läbirääkimisi uue kokkuleppe sõlmimiseks, selleks et taastada turgudel „kord” (otsuse põhjenduse 52 viies lõik). Otsuse kohaselt kohtus hageja ABB‑ga 28. jaanuaril, 23. veebruaril ja 11. märtsil 1994 ning Tarcoga 8. jaanuaril ja 19. märtsil 1994 (põhjenduse 52 kuues ja seitsmes lõik). Nende kohtumiste kohta puudub aga igasugune teave peale hageja kinnituse, et Tarco oli „rahuläbirääkimiste” eeldusena edutult nõudnud temalt hüvitist (otsuse põhjenduse 52 seitsmes lõik).

79      Seejärel märkis komisjon otsuse põhjenduses 53, et koosolekud kuue tootja vahel toimusid taas 7. märtsil, 15. aprillil ja 3. mail 1994. Märtsi ja aprilli koosolekutel arutati eelkõige hinnatõusu küsimust, kuid näis, et tulemusi ei saavutatud. Pärast 3. mai 1994. aasta koosolekut, kus osalesid hageja, ABB, Henss ja Pan-Isovit, koostati hinnakiri, mis pidi olema aluseks kõigile tarnetele Saksa turul (otsuse põhjenduse 54 esimene lõik). Komisjoni sõnul on tõenäoline, et kuue kõige suurema ettevõtja ja Bruggi vahel 18. augustil 1994 toimunud koosolekul lepiti kokku uue ühise hinnakirja väljatöötamises ja hinnaalanduste piiramises teatud tasemeni (otsuse põhjenduse 56 kolmas lõik).

80      Sellest tuleneb, et pärast 1993. aasta septembrit või oktoobrit alanud perioodi osas möönis komisjon, et kuigi ettevõtjad jätkasid ühenduse pidamist, puuduvad kuni Saksa turgu puudutava hinnatõusu läbirääkimisteni tõendid selle kohta, et oli olemas kokkulepe või et toimus kooskõlastatud tegevus asutamislepingu artikli 85 tähenduses. Nimetatud läbirääkimiste kohta on otsuses mainitud, et nende tulemusel jõuti kokkuleppeni alles pärast 3. mai 1994. aasta koosolekut.

81      Samuti leidis komisjon asjaolude õiguslikku hindamist käsitlevas otsuse osas, et toimus kartellikokkulepete peatamine. Kõigepealt möönis komisjon käesolevas asjas käsitletava rikkumise laadi hindamisel, et kuigi Taani kartelli ja üle-euroopalise kartelli vahel oli järjepidevus, mistõttu oli tegemist üheainsa ja vältava rikkumisega, olid kokkulepped lühikese perioodi jooksul peatatud (otsuse põhjenduse 145 kolmas lõik). Täpsemalt märkis komisjon selle kohta otsuse põhjenduse 141 kolmandas lõigus, et mis puudutab ajavahemikku 1993. aasta septembrist kuni 1994. aasta märtsini, siis „[i]ga katkestust võib käsitada tavapäraste kokkulepete ja suhete peatamisena: tootjad tunnistasid varsti, et pikaajaline võimuvõitlus on vastuolus nende huvidega, ning pöördusid tagasi nõupidamiste laua taha”. Ka rikkumise kestuse hindamisel tõdes komisjon, et „[k]uute kuud 1993. aasta oktoobrist kuni 1994. aasta märtsini võib lugeda perioodiks, mil kokkulepped olid peatatud, isegi kui kahe‑ ja kolmepoolsed kohtumised (ABB sõnul) jätkusid”, ning et „alates 1994. aasta maikuust taastati Saksamaal salajane koostöö kogu Euroopat puudutava hinnakirja kohaldamisega (otsuse põhjenduse 152 esimene lõik).

82      Selles kontekstis ei saa hageja väita, et komisjon heitis talle otsuses ette osalemist konkurentsivastases tegevuses perioodil, mis järgnes tema keeldumisele allkirjastada kokkulepe Saksa turu jagamise kohta, st alates 1993. aasta septembrist-oktoobrist kuni 1994. aasta märtsini.

83      Kartelli tegevuse taastamise kohta tuleb märkida, et komisjon tuvastas õigesti, et hageja osales 3. mai 1994. aasta koosoleku tulemusel kokkuleppes Saksa turgu puudutava hinnakirja kohta ning seejärel alates 1994. aasta sügisest kokkuleppes Euroopa turul kohaldatava kvoodisüsteemi kohta.

84      Kõigepealt tuleb Saksa turgu puudutava hinnakirja kohta märkida, et ABB vastuse kohaselt oli olemas hinnakiri, mida 3. mail 1994 Hannoveris peetud koosoleku tulemusel tuli kasutada kõikide Saksa turustajatele tehtavate tarnete puhul. Seda kinnitab ka 10. juuni 1994. aasta kiri, millega kartelli koordinaator kutsus hr Henssi ning hageja, ABB, Dansk Rørindustri, Pan-Isoviti ja Tarco direktorid koosolekule, mis pidi toimuma 18. augustil 1994 (vastuväiteteatise lisa 56), ning milles on märgitud:

„SLV turu olukorda puudutava koosoleku toimumisaeg on määratud järgmiseks kuupäevaks.

Neljapäev, 18. august 1994 kell 11 […]

Kuna 9. mai 1994. aasta nimekiri ei ole teatud punktides täielik ning seetõttu tõi pakkumiste võrdlemine kaasa vastasseise ja olulisi erinevusi tõlgendustes, täiendan ma puuduolevaid punkte käesolevale kirjale lisatud loeteluga.”

85      Kõnealusest kirjast nähtub seega, et oli olemas loetelu hindadest, mida tuli pakkumiste esitamisel järgida ja mille elluviimine oli juba alanud, kuigi problemaatiliselt. Sellise loetelu olemasolu kinnitab ka Tarco 13. märtsi 1996. aasta informatsiooninõudele 31. mail 1996 saadetud teises vastuses, milles on mainitud kartelli koordinaatori poolt direktoritele „tõenäoliselt 1994. aasta mais” edastatud hinnakirja. ABB vastuse kohaselt arutati Saksamaa hinnataseme „parandamise” meetmeid seejärel 18. augustil 1994 Kopenhaagenis toimunud koosolekul.

86      Mis puudutab hageja osalemist kokkuleppes ühise hinnakirja kohta, siis tuleb märkida, et hageja tunnistab, et ta viibis 3. mai 1994. aasta koosolekul, kus arutati Saksa turul kehtivate hindade olukorda, ning et seejärel saadeti talle tõepoolest hinnakiri. Lisaks tuleb lugeda tõendatuks, et hageja osales 18. augusti 1994. aasta koosolekul, isegi kui ta väidab Esimese Astme Kohtus, et tema müügidirektor kavatses sellel koosolekul osaleda, kuid lõpuks ei teinud seda. Tuleb tõdeda, et hageja esindaja viibimist sellel koosolekul on kinnitanud mitte üksnes hageja ise müügidirektori ärireise puudutava tabeliga, mis on lisatud 25. aprilli 1996. aasta vastusele, mille ta saatis 13. märtsi 1996. aasta informatsiooninõudele, vaid seda kinnitavad ka ABB vastus ja Brugg (Bruggi poolt informatsiooninõudele 9. augustil 1996 saadetud vastuse lisas 2 sisalduv tabel). Pidades silmas hagejale adresseeritud kirja, mis sisaldas kutset 18. augusti 1994. aasta koosolekule ja milles mainiti talle saadetud hinnakirja, järeldas komisjon hageja viibimisest 3. mai ja 18. augusti 1994. aasta koosolekutel õigesti, et ta osales hinnakirja puudutavas kokkuleppes.

87      Siinkohal tuleb meenutada, et hageja ei saa tugineda asjaolule, et ta ei kohaldanud kunagi sellist kokkulepet, kuna üksnes asjaolu, et ettevõtja, kes osaleb koos teistega koosolekutel, mille käigus tehakse otsuseid hindade kohta, ei järgi kindlaksmääratud hindu, ei kõrvalda fakti, et nendel koosolekutel oli konkurentsivastane eesmärk ja et seega osales asjaomane ettevõtja kartellis, vaid võib kõige enam vaid tõendada, et ettevõtja ei viinud kõnealuseid kokkuleppeid ellu (vt eespool punktis 47 viidatud kohtupraktika).

88      Edasi tuleb Euroopa turu jagamise osas täpsustada, et hageja tunnistab, et 30. septembri koosolekul ning seejärel 12. oktoobri ja 16. novembri 1994. aasta koosolekul arutati Euroopa turu jagamise küsimust, kuid ta väidab, et kokkulepe saavutati alles 1995. aasta märtsis.

89      Siinkohal on põhjust märkida, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt oma väidet, et 30. septembri 1994. aasta koosolekul sõlmiti põhimõtteline kokkulepe Euroopa turul kogukvootide süsteemi kehtestamise kohta ning jäeti iga siseriikliku turu osas täpsete arvude määramine ja kvootide rakendamine madalamal tasemel kontaktgruppide hooleks (otsuse põhjenduse 59 neljas lõik).

90      Kõigepealt tuleb tõdeda, et ABB tunnistas oma vastuses, et Euroopa turu jagamise põhimõttes lepiti kokku juba 1994. aasta septembri koosolekul ning konkreetsete osade jaotus otsustati hiljem, st 16. novembri 1994. aasta koosolekul. 30. septembri 1994. aasta koosoleku osas tunnistas hageja – väites küll samas, et sellel koosolekul ei sõlmitud ühtegi kokkulepet ja et kokkuleppe sõlmimiseks oli vaja Bruggi ja ühe teise Euroopa ettevõtja KWH osavõttu –, et oli olemas konsensus menetluse jätkamiseks, et lepiti kokku, et hageja kaalub ABB ettepanekut, et ABB külastab kõiki ettevõtjaid, sealhulgas KWH‑d ja Bruggi, selleks et välja töötada lõplik lahendus, ning et turuosad määratakse kindlaks, kui ABB‑l õnnestub KWH kokkuleppesse kaasata. Tuleb aga tõdeda, et hageja selline kinnitus ei saa kummutada järeldust, mille komisjon tegi ABB vastusest ja mille kohaselt 30. septembri 1994. aasta koosolekul osalejad olid kokku leppinud Euroopa turu jagamise põhimõttes. Andes ABB‑le ülesande töötada välja kokkulepe kõikide kaasatud ettevõtjatega, väljendasid koosolekul osalejad oma ühist tahet kooskõlastada oma tegevust turul igale ettevõtjale turuosa andmise teel, isegi kui iga ettevõtja turuosa määramine sõltus võimalikust turuosade andmisest Bruggile ja KWH‑le.

91      Järelikult oli komisjonil õigus, kui ta kinnitas, et kokkulepe Euroopa turu jagamise kohta sõlmiti põhimõtteliselt 30. septembri 1994. aasta koosolekul, isegi kui konkreetsete osade määramine pidi otsustatama alles hiljem. Siinkohal tuleb veel märkida, et igal juhul ei saa 20. märtsi 1995 pidada kuupäevaks, mil esimest korda sõlmiti ühine kokkulepe Euroopa turu osade jagamise kohta, võttes arvesse, et ABB vastuses esitatud avalduste ja nendega kooskõlas olevate Pan-Isoviti avalduste (Pan-Isoviti 17. juuni 1996. aasta vastus informatsiooninõudele) kohaselt sõlmiti selline kokkulepe 16. novembri 1994. aasta koosolekul.

92      Lõpuks on põhjust märkida, et pidades silmas, et hageja osalemine koondkokkuleppes Euroopa turu jagamise kohta on tõendatud tema viibimisega 30. septembri, 12. oktoobri ja 16. novembri 1994. aasta koosolekutel, ei saa tulemust olla väitel, et seda kokkulepet hakati erinevatel siseriiklikel turgudel ellu viima alles hiljem, st pärast seda, kui olid sõlmitud kokkulepped siseriiklikes kontaktgruppides.

93      Eelnevast tuleneb, et hageja argumendid tuleb tagasi lükata osas, milles nendega soovitakse vaidlustada otsuses tehtud järeldust, mis puudutab hageja kartellis osalemise peatamist 1993. aasta lõpus ja taas osalema asumist alates 1994. aasta algusest.

94      Siiski tuleb veel uurida hageja seisukohti osas, milles ta vaidlustab ka rikkumise kestusele ja vältavale iseloomule antud hinnangu.

3.     Hagejale süüks pandava rikkumise kestus ja vältav iseloom

–       Poolte argumendid

95      Hageja juhib tähelepanu sellele, et võttes arvesse, et tegemist oli kahe eraldiseisva kartelliga, ei osalenud ta asutamislepingu artikli 85 rikkumises katkematul perioodil „alates 1990. aasta novembrist-detsembrist kuni vähemalt 1996. aasta märtsi või aprillini”, st kokku 5 aasta ja 5 kuu vältel. Selle asemel tuleks kestusena arvesse võtta algse Taani kartelli puhul pigem 2 aastat ja 3 kuud ja hilisema üle-euroopalise kartelli puhul olenevalt riigist 4–16 kuud või Saksamaa puhul kõige enam 18 kuud.

96      Kuna kostja väidab, et ta võttis arvesse asjaolu, et „kokkulepped olid alguses ebatäielikud ning neil oli väljaspool Taani turgu piiratud mõju”, tuleb hageja meelest märkida, et väiksema ulatusega rikkumise tuvastamine oleks pidanud kaasa tooma väiksema raskusastme määramise, mitte rikkumise kestuse vähendamise.

97      Kostja juhib tähelepanu sellele, et kartell kujutas endast pigem terviklikku rikkumist, mitte paljusid eraldiseisvaid kokkuleppeid, ja see kestis kuni 1996. aasta kevadeni, mitte 1995. aasta sügiseni, ning oli lõpu poole veel hullem kui enne.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

98      Otsuse artikli 1 teise lõigu kohaselt kestis hagejale süüks pandav rikkumine „enam-vähem alates 1990. aasta novembrist-detsembrist kuni vähemalt 1996. aasta märtsi või aprillini”.

99      Lisaks leiab komisjon otsuse põhjenduse 153 neljandas lõigus, et ta „peab järeldama, et mitmesuguste ettevõtjate rikkumises osalemise kestus oli järgmine: a) ABB, [hageja], Tarco ja [Dansk Rørindustri]: algas 1990. aasta novembri paiku Taanis, seejärel laienes järk-järgult kogu ühendusse ja kestis kuni vähemalt 1996. aasta märtsi või aprillini, vaibus kõige enam kuueks kuuks, st 1993. aasta oktoobrist ligikaudu 1994. aasta märtsini, mille jooksul olid kokkulepped peatatud.”

100    On alust leida, et komisjon arvutas hagejale süüks pandava rikkumise kestuse õigesti.

101    Esiteks ei saa vastu vaielda sellele, et hageja osalemine algas „1990. aasta novembris-detsembris” Taani turul ning et ta lõpetas üle-euroopalises kartellis osalemise alles „1996. aasta märtsis või aprillis”. Ühelt poolt tuvastati eespool punktides 42–45, et hageja osales 1990. aasta novembris hindade kooskõlastatud tõstmises, milles lepiti kokku 22. novembri 1990. aasta koosolekul. Mis puudutab teiselt poolt kartellis osalemise lõpetamist, siis piisab tõdemisest, et hageja möönab, et ta osales veel ühel direktorite klubi koosolekul 4. märtsil 1996 ja Saksa kontaktgrupi koosolekutel kuni 25. märtsini 1996.

102    Teiseks väidab hageja valesti, et komisjon oleks pidanud tuvastama kahe eraldiseisva kartelli olemasolu ning oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et tema osalemine Taani kartellis lõppes 1993. aasta aprillis ja tema osalemine üle-euroopalises kartellis algas alles 1995. aasta märtsis. Eespool punktides 50–65 ja 84–88 leiti, et hageja osales Saksa turu jagamist puudutavas põhimõttelises kokkuleppes veel 1993. aasta augustis või septembris ja osales seejärel alates 1994. aasta maist kokkuleppes ühise hinnakirja kohta Saksamaal. Otsuse põhjendusest 153 nähtub, et komisjon võttis hagejale süüks pandava rikkumise kestuse hindamisel arvesse just kartellikokkulepete peatamist ajavahemikus 1993. aasta oktoobrist ligikaudu 1994. aasta märtsini.

103    Lisaks kinnitati seda, et komisjon võttis arvesse kartelli peatamise perioodi, ka hagejale määratud trahvi arvutamisel. Otsuse põhjenduse 175 kolmandast lõigust nähtub ju, et trahvi kindlaksmääramisel aluseks võetud kestus on identne ABB puhul arvesse võetuga. Mis puudutab viimati mainitut, siis on otsuse põhjenduses 170 täpsustatud, et asjaolu, et kokkulepped olid „1993. aasta lõpust kuni 1994. aasta alguseni” peatatud, kuulub koos asjaoluga, et kokkulepped olid alguses ebatäielikud ning neil oli väljaspool Taani turgu piiratud mõju, ning asjaoluga, et kokkulepped omandasid oma kõige arenenuma vormi alles 1994/1995. aastal loodud üle-euroopalise kartelliga, tegurite hulka, mida komisjon võttis arvesse, kui ta määras kauem kui viis aastat kestnud rikkumise eest määratava trahvi suurendusteguriks 1,4.

104    Siinkohal tuleb märkida, et asjaolu, et hageja asus taas kartellis osalema 1994. aasta mais, kuid otsuses on arvesse võetud osalemise peatamist ainult kuni „ligikaudu 1994. aasta märtsini”, ei saa muuta valeks komisjoni poolt rikkumise kestusele antud hinnangut, võttes arvesse, et otsuse põhjendusest 170 nähtub, et kartelli peatamine teatud kuudeks oli niikuinii vaid üks tegur muude tegurite hulgas, mille põhjal ta tegi kindlaks rikkumise kestuse tagajärjed, millega tuli arvestada trahvi arvutamisel, mistõttu need tagajärjed ei sõltunud nende kuude täpsest arvust, mille vältel kartellikokkulepped olid peatatud.

105    Pidades silmas asjaolu, et kartelli tegevuse peatamist võeti kartelli kestuse hindamisel arvesse, ei saa hageja komisjonile ette heita ka seda, et ta kvalifitseeris kartelli üheks ja vältavaks rikkumiseks.

106    Tuleb märkida, et kui komisjon kvalifitseeris kartelli üheks ja vältavaks rikkumiseks, lükkas ta haldusmenetluses tagasi eelkõige hageja poolt esitatud argumendi, mille kohaselt „Taani” kartell ja „üle-euroopaline” kartell kujutasid endast kahte täiesti eraldiseisvat ja teineteisest sõltumatut rikkumist. Selles kontekstis rõhutas komisjon, et Taani kartellil oli algusest peale pikaajalisem eesmärk laiendada kontrolli kogu turule (otsuse põhjenduse 140 kolmas lõik), et ajavahemikus 1993. aasta septembrist kuni 1994. aasta märtsini võib iga katkestust käsitada tavapäraste kokkulepete ja suhete peatamisena (otsuse põhjenduse 141 kolmas lõik) ning et meetodite ja tegevuste osas oli olemas 1994. aasta lõpus kogu Euroopa turu kohta sõlmitud uue kokkuleppe ilmne järjepidevus varasemate kokkulepetega (otsuse põhjenduse 142 esimene lõik).

107    Sellest tulenevalt ei võtnud komisjon hageja puhul aluseks katkematut kartellis osalemist kogu perioodil 1990. aasta novembrist kuni 1996. aasta märtsini, kui ta leidis otsuses, et 1994. aasta lõpus asutatud üle-euroopaline kartell kujutas endast üksnes sellise varasema kartelli jätkamist, mille tootjad olid loonud kaugkütteturul. See tõlgendus on õige eriti seetõttu, et komisjon möönis sõnaselgelt, et „kuigi tegemist on ühe ja jätkuva rikkumisega, on selle intensiivsus ja tagajärjed ajas muutunud kogu asjaomase perioodi vältel: rikkumine laienes järk-järgult (olenemata lühikesest ajavahemikust, mil kokkulepped olid peatatud) algselt 1991. aastal vaid Taanit puudutavatelt kokkulepetelt muude turgudeni, kuni 1994. aasta paiku loodi üle-euroopaline kartell, mis hõlmas peaaegu kogu kaubavahetust asjaomases valdkonnas” (otsuse põhjenduse 145 kolmas lõik).

108    Järelikult tuleb hageja argumendid rikkumise kestuse ja vältava iseloomu kohta tagasi lükata.

109    Sellest tulenevalt tuleb tagasi lükata kogu etteheide, mis puudutab vältava kartellikokkuleppe olemasolu alates 1990. aastast kuni 1996. aastani.

C –  Osalemine üle-euroopalises kartellis Itaalia turul

1.     Poolte argumendid

110    Hageja heidab komisjonile ette, et ta võttis tema puhul ekslikult arvesse Itaalia turgu, kus hageja ei tegutsenud. Hageja leiab, et teda ei saa pidada vastutavaks rikkumiste eest, mis sellel turul pani toime tema kohalik turustaja Socologstor, võttes arvesse, et hageja osalus selles äriühingus oli vaid 49%.

111    Seega ei ole põhjust käsitleda Socologstori olukorda erinevalt KE KELIT Kunststoffwerk GmbH‑st (edaspidi „KE KELIT”), kes oli samuti hageja kauba turustaja, kuid kellele määrati trahv eraldi. Isegi kui hageja viibimine Itaalia turgu puudutavatel koosolekutel võib endast kujutada konkurentsieeskirjade rikkumist, ei ole komisjon tõendanud, et hagejal oli võimalus oma tahet Socologstorile peale sundida, selleks et teatavat konkurentsipiirangut ellu viia.

112    Kostja viitab tõenditele Itaaliat puudutavate kvootide andmise kohta kõigile tootjatele, sealhulgas hagejale, ning asjaolule, et hageja viibis Itaalia kontaktgrupi koosolekul ja 9. juunil 1995 ühel teisel koosolekul, mis puudutas sama riiki. Hageja ei oleks vaevunud koosolekutel osalema, kui tal ei oleks Itaalias olnud mingit tegelikku huvi. Pealegi ei kõrvalda asjaolu, et komisjonil oli võimalik alustada menetlust otse Socologstori suhtes, hageja süüd kartelli tegude toimepanemises Itaalias.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

113    Tuleb tõdeda, et hageja ei vaidle vastu sellele, et ta osales Itaalia kontaktgrupi esimesel koosolekul 21. märtsil 1995 Milanos ning ühel teisel Itaaliat puudutaval koosolekul 9. juunil 1995 Zürichis.

114    Lisaks nähtub mõnest memorandumist, mis komisjon sai asjaomastelt ettevõtjatelt, et Itaalia turu osas oli hageja kaasatud kvootide ja projektide jagamisse (vastuväiteteatise lisad 64, 111 ja 188), mida kinnitab ka Pan-Isovit (Pan-Isoviti 17. juuni 1996. aasta vastus informatsiooninõudele).

115    Järelikult tuleb leida, et komisjonil oli piisavalt andmeid selleks, et järeldada, et hageja osalemine üle-euroopalises kartellis hõlmas ka Itaalia turgu, ilma et oleks olnud vaja hinnata, millises ulatuses oli hagejal võimalik kontrollida oma turustaja tegevust kõnealusel turul.

116    Hageja esitatud etteheide tuleb seega tagasi lükata.

D –  Kvaliteedinorme puudutav koostöö

1.     Poolte argumendid

117    Hageja kinnitab, et ta ei osalenud torude tootjatele süüks pandavas rikkumises, mis seisneb kvaliteedinormide kasutamises selleks, et säilitada teatud hinnatase ja lükata edasi ökonoomsema uue tehnoloogia kasutuselevõttu. Vastupidi, ta oli hoopis sellise tegevuse ohver, kuna see tegevus oli eeskätt suunatud tema arendatud tehnoloogia vastu.

118    Hageja leiab, et kostja väidab valesti, et kõnealune rikkumine ei kuulu nende tegude hulka, mille eest otsuses on karistus määratud. Kuigi selline rikkumine ei ole hõlmatud rikkumise „põhitunnustega”, on otsuse põhjenduses 2 sätestatud, et kõnealune tegevus kujutab endast eraldiseisvat rikkumist, mida pannakse süüks ka hagejale. Otsuse artiklis 1 viidatakse kõnealuse rikkumise määratlemisel sõnaselgelt mujal otsuses esitatud põhjendustele.

119    Kostja märgib, et otsuse resolutiivosa artiklis 1 ei ole mainitud kvaliteedinormide kasutamist rikkumise põhitunnuste hulgas. Küsimust, kas hageja, kellel on tõhusam tehnoloogia, oli kvaliteedinorme puudutava koostöö ohver, tuleb uurida trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetud kergendavate asjaolude hindamisel.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

120    Tuleb tõdeda, et kvaliteedinormide kasutamine selleks, et säilitada teatud hinnatase ja lükata edasi ökonoomsema uue tehnoloogia kasutuselevõttu, on nimetatud asjaomase rikkumise tunnuste hulgas, nii nagu need on loetletud otsuse põhjenduses 2. Analüüsides kutseliidu „European District Heating Pipe Manufacturers Association” (edaspidi „EuHP”) rolli kartellis, toob komisjon otsuse põhjendustes 113–115 esile ABB kavatsuse kasutada kvaliteedinorme vahendina, millega takistada hagejat kasutamast katkematut tootmisprotsessi, mis võimaldab vähendada tootmiskulusid ja seega ka hinda. Lisaks kuulus otsuse põhjenduse 147 viimase taande kohaselt kartelliga tekitatud konkurentsipiirangute hulka ka „normide kasutamine, et takistada või lükata edasi sellise uue tehnika kasutuselevõttu, mis võib kaasa tuua hindade languse (EuHP liikmed)”.

121    Tuleb siiski tõdeda, et kvaliteedinorme puudutavat koostööd ei ole vaidlustatud otsuse (muudetud kujul) resolutiivosa artikli 1 kolmandas lõigus loetletud kartelli põhitunnuste hulgas. Selle kohta tuleb märkida, et otsuse taanikeelne versioon, mis tehti hagejale teatavaks 21. oktoobril 1998, sisaldas resolutiivosas tõepoolest lõiku, milles mainiti kvaliteedinorme puudutavat koostööd kartelli põhitunnuste hulgas. Kuna komisjon aga jättis 6. novembri 1998. aasta parandusotsusega reolutiivosast just selle lõigu välja, väljendas ta selgelt oma kavatsust jätta see koostöö hagejale süüks pandava rikkumise osana arvesse võtmata.

122    Kuigi jätkuvalt esineb teatav määramatus, kuna kvaliteedinorme puudutavat koostööd ei ole mainitud otsuse resolutiivosas asjaomase rikkumise põhitunnuste hulgas, kuid seda on siiski korduvalt kirjeldatud otsuse põhjendustes, puudub tänu eespool mainitud parandusega antud selgitusele igasugune kahtlus asjaolu suhtes, et komisjon ei pane hagejale süüks asutamislepingu artikli 85 rikkumist kvaliteedinorme puudutavas koostöös osalemise teel.

123    Järelikult ei saa hageja vaidlustada otsuse kehtivust väitega, et ta ei osalenud sellises koostöös.

124    Seega tuleb etteheide tagasi lükata.

E –  Kooskõlastatud tegevus Powerpipe’i vastu

1.     Poolte argumendid

125    Hageja vaidleb vastu kõigile otsuses sisalduvatele teda puudutavatele väidetele, mis on seotud Powerpipe’i vastu suunatud kooskõlastatud tegevusega. Kuigi ta viibis koosolekutel, mille käigus arutati Powerpipe’i vastu suunatud tegevust, ei osalenud ta vähimaski tema vastu suunatud kooskõlastatud tegevuses.

126    Kõigepealt täpsustab hageja, et Billundi 1992. aasta juulikuine koosolek ja Rootsi ettevõtja Powerpipe’i peadirektori värbamine eelnesid Rootsi ühinemisele Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 1995. Sellest tulenevalt on need faktid asjakohased üksnes ulatuses, milles need mõjutasid konkurentsi Euroopa Liidus. Ent isegi kui selline mõju esines, oli see väga vähene.

127    Hageja viibis küll Billundi koosolekul, kus osalesid ABB, Powerpipe ja hageja ise ja mille käigus ABB hoiatas Powerpipe’i. Kõnealuse koosoleku eesmärk oli siiski arutada Powerpipe’i võimalikku müümist ABB‑le ja/või hagejale ning viimane taandus läbirääkimistest ABB‑ga hetkel, mil ABB väljendas selgelt oma kavatsust Powerpipe sulgeda ja tükkideks jagada.

128    Mis puudutab Powerpipe’i peadirektori värbamist, siis oli mõnda aega olnud kavas avada Brüsselis huvigrupi kontor ja ABB ettepanek värvata see isik ühiselt sellesse kontorisse tundus hea. See küsimus tõstatati uuesti alles hiljem, tõenäoliselt 1993. aasta sügisel või 1994. aasta alguses. Hageja sai tema värbamisest tegelikult teada alles siis, kui ABB esitas talle arve sellega seotud kulude eest. Hageja sai aru, et kõnealune isik soovis lahkuda Powerpipe’ist ja võttis ise ABB‑ga ühendust. Selles kontekstis nõustus hageja maksma osa tema värbamisega seotud kuludest. Hageja ei olnud teadlik mingist ABB kampaaniast, mille eesmärk oli Powerpipe’i teistegi töötajate üleostmine, ega osalenud selles.

129    Hageja ei vaidle vastu sellele, et ta võttis 1994. aastal Powerpipe’iga ühendust selleks, et veenda teda Neubrandenburgi projektist loobuma pärast seda, kui Henss oli avaldanud selles küsimuses tugevat survet, ega ka sellele, et ta soovitas Powerpipe’il leida sõbralik lahendus Henss/Isoplusiga. Sellegipoolest väidab ta, et ta ei ähvardanud Powerpipe’i mingil viisil ei selle vestluse ajal ega ka teise telefonivestluse ajal.

130    Mis puudutab Leipzig-Lippendorfi projekti, siis märgib hageja, et vaatamata asjaolule, et kartelli raames oli kokku lepitud, et see projekt tuli anda kolmele Saksa tootjale, oli ta otsustanud püüda seda endale saada. Ta täpsustab, et ta pidi siiski andma oma Saksa tütarettevõtjale korralduse võtta tagasi selle projekti raames tehtud pakkumine 20‑meetriste torude osas ja asendada see 18‑meetriste torude pakkumisega. Esimene pakkumine eeldas uude tootmisüksusesse märkimisväärsete investeeringute tegemist, mis ei oleks saanud olla kasumlikud. Kogemata aga uut pakkumist ei esitatudki. Kuna projekti tellija oli häiritud esimese pakkumise tagasivõtmisest, katkestati läbirääkimised hagejaga.

131    24. märtsi 1995. aasta koosoleku osas juhib hageja tähelepanu sellele, et tol hetkel ei olnud Leipzig-Lippendorfi projekti tellija tema teada veel otsustanud projekti Powerpipe’ile anda. Hageja ei viibinud kohal selle koosoleku esimeses osas, mille käigus võidi arutada Powerpipe’i vastu suunatud ühismeetmeid. Koosoleku selles osas, milles hageja osales, nõudis Henss ühismeetmete tarvitusele võtmist. Hageja tegi siiski kolme Saksa tootja konsortsiumile ettepaneku püüda pakkuda samu hindu nagu Powerpipe, ning pakkus isegi, et ta võib tarnida torusid allhankijana. Arutelu keskendus lisaks Powerpipe’i tehnilisele võimetusele pakkumist täita, seda eelkõige ettenähtud tähtaja jooksul. Koosolekul soovitas hageja ABB‑l selgitada projekti tellijale, millist kahju oli kaugkütte üldisele mainele juba tekitatud seeläbi, et Torino projekti puhul valiti ebapiisavalt kvalifitseeritud tarnija. ABB pingutused projekti tellija juures ei kandnud vilja, kuna konsortsium ei soovinud pakkuda samu hindu nagu Powerpipe. Alles 1995. aasta aprillis sai hageja teada, et leping sõlmiti Powerpipe’iga.

132    Hageja ei täitnud ühtegi Powerpipe’i vastu suunatud kokkulepet. Tema teada ei teinud seda ka teised tootjad peale ABB ja Isoplusi. Kaks viimati nimetatud ettevõtjat nõudsid EuHP 5. mai 1995. aasta koosolekul, et võetaks kooskõlastatud meetmeid Powerpipe’i vastu, selleks et tal tekiksid tarneraskused. Kuna hageja ei valmistanud Leipzig-Lippendorfi projekti allhankija soovitud seadmeid, ei olnud tal niigi võimalik neid tarnida. 13. juuni 1995. aasta koosolekul ei leidnud kinnitust, et oli sõlmitud Powerpipe’i vastu suunatud kokkulepe.

133    Mis puudutab hageja allhankija Lymatexi juhtumit, siis ei andnud hageja talle mingit korraldust Powerpipe’i kahjustamiseks. Tol ajal oli Lymatexil tekkinud suur viivitus hagejale liitmike tarnimisel, samal ajal kui hagejal oli lepinguline kohustus hankida kõik vajalikud liitmikud 1995. aastal Lymatexilt. Vastupidi otsuse põhjenduses 102 väidetule nõudis hageja Lymatexilt üksnes seda, et viimane täidaks oma lepingulisi kohustusi tema ees. Lymatex saatis hagejale omal algatusel Powerpipe’ile mõeldud kirja projekti ilmselt selleks, et näidata talle, et Lymatex teeb pingutusi tarneprobleemide lahendamiseks, kuid hageja ei kommenteerinud seda kirja.

134    Pealegi tulenesid probleemid, mis Powerpipe’il tekkisid oma lepinguliste kohustuste täitmisel, tema enda tegevusest. Århus Kommunale Væerkeri (ÅKV) projekti puhul nõustus Powerpipe ebarealistliku lepinguga, millega pandi talle võimatu kohustus tarnida sama tüüpi liitmikke nagu hageja liitmikud, ning seda lühikese tähtaja jooksul. Projekti tellija ütles lepingu üles just seetõttu, et Powerpipe ei olnud võimeline neid tarneid tegema. Otsus leping üles öelda tehti seega sõltumata Lymatexi otsusest Powerpipe’i enam mitte varustada. Seda kinnitab ka asjaolu, et otsus tühistada Powerpipe’i tarned tehti 10. mail 1995, st samal päeval, kui Lymatex teatas Powerpipe’ile, et tal on ajutised tarneraskused ja seetõttu ei saa ta enne 1995. aasta septembrit uusi tellimusi vastu võtta. Põhjustel, mille tõttu klient lepingu üles ütles, ei ole mingit seost hageja tegevusega.

135    Järelikult puudus hagejal igasugune roll Powerpipe’i turult väljatõrjumise katsetes. Asjaolu, et ta nõudis Lymatexilt talle tarnete tegemist, oli täiesti õiguspärane ja selle hoiaku väidetavad tagajärjed Powerpipe’ile ei tulenenud õigusvastasest tegevusest.

136    Kostja juhib tähelepanu sellele, et hageja tunnistab, et ta osales paljudel koosolekutel, kus arutati Powerpipe’i vastu suunatud meetmeid, sealhulgas ABB ja Powerpipe’iga 1992. aasta juulis peetud koosolekul, mille käigus Powerpipe’i „hoiatati”. Sellest tunnistusest piisab, et järeldada, et hageja osales Powerpipe’i vastu suunatud kooskõlastatud tegevuses. Lisaks ei ole hageja esitanud tõendeid, mis seaksid kahtluse alla otsuse põhjendustes 143 ja 144 tehtud järeldusi, mille kohaselt ta viibis 24. märtsi 1995. aasta koosolekul ning osales seega kokkuleppes, mille eesmärk oli Powerpipe’i kahjustada.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

137    Esiteks tuleb märkida, et hageja ei suuda kummutada komisjoni järeldusi, mis puudutavad tema koostööd Powerpipe’i kõrvaldamiseks ning eriti Powerpipe’i võtmetöötajate värbamist.

138    Hageja ei eitagi, et ta osales Billundi 1992. aasta juulikuisel koosolekul, mida on kirjeldatud otsuse põhjenduses 91. Lisaks ei ole vaidlustatud seda, et hageja sõlmis ja viis ellu kokkuleppe ABB‑ga, mille eesmärk oli Powerpipe’i peadirektor üle osta ja tema värbamisega seotud kulusid jagada.

139    Selles suhtes ei saa nõustuda hageja selgitusega, mille kohaselt värbamiskuludesse panustamise kokkuleppe eesmärk ei olnud Powerpipe’i kahjustada. Pidades silmas hoiatust, mille ABB tegi Powerpipe’ile juba temaga kohtumisel 1992. aasta juulis hageja juuresviibimisel, ei saanud hagejale olla teadmata, et ABB kavatsus värvata Powerpipe’i töötajaid kuulus Powerpipe’i kahjustamise strateegia hulka. ABB 2. juuli 1993. aasta memorandumist, mis oli mõeldud hagejaga kohtumise ettevalmistamiseks, nähtub, et kõnealuse peadirektori värbamist käsitati „Powerpipe’i vastu suunatud ühismeetmena” (vastuväiteteatise lisa 48). Hageja möönis ka haldusmenetluses, et ta teab, et kõnealuse isiku värbamist võidakse pidada Powerpipe’i vastu suunatud negatiivseks teoks (hr Bechi avaldus, mis on hageja poolt 13. märtsi 1996. aasta informatsiooninõudele 25. aprillil saadetud vastuse lisas).

140    Igal juhul tuleb märkida, et isegi kui hageja võib väita, et ta alguses nõustus värbamiskulude katmises osalema üksnes eesmärgiga võimaldada avada huvigrupi kontor, ei saa selle selgitusega õigustada asjaolu, et ta nõustus maksma kavandatud osa hetkel, mil oli juba ilmne, et ABB oli kõnealuse isiku värvanud täitma muid ülesandeid kui need, mida alguses silmas peeti.

141    Teiseks ei ole vastu vaieldud ka sellele, et ajal, mil Powerpipe esitas pakkumise Neubrandenburgi projekti teostamiseks, leppis hageja ABB ja Henssiga kokku, et nad avaldavad Powerpipe’ile survet, et ta võtaks oma pakkumise tagasi. Isegi kui hageja ise ei ähvardanud Powerpipe’i temaga vestlemisel, on selge, et ta tegutses vastavalt teiste kartelliosalistega kooskõlastatud käitumisviisile. Hageja möönabki, et tema müügidirektor kinnitas tollal Powerpipe’ile, et sektoris tegutsevate ettevõtjate vahel on sõlmitud teatud kartellikokkulepe.

142    Mis puudutab hagejale avaldatud survet, siis tuleb märkida, et ettevõtja, kes osaleb koos teistega konkurentsivastases tegevuses, ei saa tugineda asjaolule, et ta osaleb selles teiste osalejate sunnil. Tegelikult oleks ta võinud ju pädevatele asutustele teatada talle avaldatavast survest ja esitada komisjonile kaebuse määruse nr 17 artikli 3 alusel, selle asemel et kõnealuses tegevuses osaleda (vt Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑9/89: Hüls vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑499, punktid 123 ja 128, ning eespool viidatud kohtuotsus Tréfileurope vs. komisjon, punkt 58).

143    Mis puudutab kolmandaks lepingu sõlmimist Leipzig-Lippendorfi projekti teostamiseks, siis tuleb märkida, et komisjoni järeldused põhinevad 24. märtsil 1995 Düsseldorfis toimunud koosoleku tulemustel.

144    Siinkohal on alust kõigepealt tõdeda, et hageja ei vaidle vastu sellele, et kartelli raames oli olemas kokkulepe, mille kohaselt oli Leipzig-Lippendorfi projekt mõeldud ABB‑le, Henss/Isoplusile ja Pan-Isovitile.

145    Selles kontekstis oli komisjonil õigus otsuse põhjenduses 99 järeldada, et hageja poolt seoses selle projektiga esitatud pakkumise tagasivõtmine oli vähemalt osaliselt seletatav teiste tootjate avaldatud survega. Isegi kui hageja leidis, et esimene pakkumine eeldas investeeringuid, mis ei saanud olla kasumlikud, ei ole usutav tema väide, et uus pakkumine jäeti esitamata täiesti „kogemata”, võttes arvesse, et ta oleks pidanud kartellis projekti määramise tõttu teadma, et selline tegevus vastab hoiakule, mida teised kartelliosalised temalt ootavad.

146    Edasi nähtub Tarco märkmetest, mis puudutavad 24. märtsi 1995. aasta koosolekut (vastuväiteteatise lisa 143), et asjaolu, et Powerpipe sai Leipzig-Lippendorfi projekti endale, andis alust aruteluks terve hulga meetmete üle. Märkmetes on kirjas:

„[Powerpipe] sai Leipzig Lippendorfi [projekti] ilmselt endale.

–        Ükski tootja ei tohi tarnida ühtegi toodet järgmistele ettevõtjatele: L L, IKR, Mannesmann Seiffert, VEAG.

–        Kõik projektiga seotud informatsiooninõuded tuleb edastada [X‑le].

–        Ükski meie allhankijatest ei tohi töötada [Powerpipe’i] heaks; vastasel juhul lõpetatakse temaga igasugune koostöö.

–        Me püüame takistada [Powerpipe’i] näiteks plasti hankimast jne.

–        EuHP püüab kindlaks teha, kas me võime esitada kaebuse selle peale, et leping sõlmiti ettevõtjaga, kes ei ole selleks kvalifitseeritud.”

147    Tuleb meenutada, et kui ettevõtja osaleb ilmselgelt konkurentsivastase eesmärgiga koosolekul ja kui ta ei avalda, et ta ei loe ennast koosolekul arutatuga seotuks, annab ta teistele osalejatele mõista, et ta nõustub koosoleku tulemusega ja tegutseb sellele vastavalt (vt eespool punktis 39 viidatud kohtupraktika). Sellistel asjaoludel piisab sellest, kui koosolekul, kus kõnealune ettevõtja osaleb, arutatakse õigusvastast kooskõlastatud tegevust, selleks et lugeda tõendatuks, et ta osaleb asjaomases kooskõlastatud tegevuses.

148    Võttes arvesse, et 24. märtsi 1995. aasta koosolekul arutati konkurentsivastaseid meetmeid, tuleb kõikide ettevõtjate puhul, kes osalesid kõnealusel koosolekul, avaldamata, et nad ei loe ennast arutatuga seotuks, lugeda tõendatuks, et nad osalesid kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses, mida kujutavad endast sellised meetmed.

149    Siinkohal tuleb märkida, et küsimus, kas Leipzig-Lippendorfi projekti kohta oli 24. märtsi 1995. aasta koosoleku ajaks Powerpipe’iga leping juba sõlmitud, ei ole asjakohane. 24. märtsi 1995. aasta koosolekul arutatud meetmed puudutasid tõenäoliselt olukorda, kui Powerpipe’iga see leping sõlmitakse. Kuigi on võimalik, et leping hanke korraldanud äriühingu VEAG ja Powerpipe’i vahel allkirjastati alles pärast kõnealuse koosoleku kuupäeva, nähtub VEAG 21. märtsi 1995. aasta kirjast projekti peatöövõtjale (vastuväiteteatise lisa 142) ning VEAG 29. septembri 1995. aasta vastusest informatsiooninõudele, et hankekomisjoni otsus Powerpipe’i kasuks oli tehtud juba 21. märtsil 1995, st enne süüks pandavat koosolekut.

150    Pealegi ei saa vastutusest vabanemiseks väita, et ta ei viibinud kohal koosoleku selles osas, mille käigus võidi arutada Powerpipe’i vastu suunatud ühismeetmeid. Koosoleku selle osa kohta, milles hageja osales, tunnistab ta, et Henss nõudis „ühismeetmete” tarvitusele võtmist.

151    Lisaks ei saa hageja käitumist 24. märtsi 1995. aasta koosolekul kuidagi mõista kui avalikku teatamist, et ta ei loe ennast seotuks otsusega lõpetada tarned Powerpipe’ile, võttes arvesse, et konteksti ja eelkõige Powerpipe’i olukorda ÅKV projektis ja Lymatexi tarneraskusi silmas pidades andis hageja tegevus tunnistust seda otsust toetavast hoiakust.

152    Esiteks ei eita hageja, et ta väljendas rahulolematust, kui ta sai teada, et olles saanud ÅKV projekti, mille kartell oli määranud ABB‑le ja hagejale, õnnestus Powerpipe’il selle lepingu täitmisel hankida hageja Rootsi tütarettevõtjalt. Selline hoiak annab tunnistust hageja tahtest tekitada Powerpipe’ile tema projektide täitmisel hankeprobleeme.

153    Teiseks tuleb lugeda tõendatuks, et hageja andis Lymatexile korralduse Powerpipe’ile tarnimisega viivitada. Powerpipe’i väidet, et üks Lymatexi töötaja kinnitas talle, et otsus mitte tarnida enne 1995. aasta septembrit ei olnud mingil viisil seotud tootmisprobleemidega, millest Lymatex oli Powerpipe’ile teatanud oma 10. mai 1995. aasta kirjas (vastuväiteteatise lisa 153), kinnitab asjaolu, et kui komisjon viis 28. juunil 1995 läbi uurimist, asus selle kirja projekt (vastuväiteteatise lisa 155) hageja direktori kabinetis. Asjaolu, et Lymatex pidas vajalikuks hagejat teavitada oma vastusest Powerpipe’i tellimusele, enne kui vastus Powerpipe’ile saadeti, näitab, et Lymatex tahtis anda hagejale vähemalt võimaluse sekkuda sellele tellimusele antava vastuse koostamisse. Pidades silmas 24. märtsi 1995. aasta koosolekul tehtud otsust mitte tarnida Powerpipe’ile, ei saa Lymatexi vastuse projekti leidmist hageja juurest mõista muul viisil kui kinnitusena asjaolu kohta, et hageja suhtles Lymatexiga 10. mail 1995 või varem ja väljendas oma tahet Powerpipe’ile tarnimisega viivitada. Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et Lymatex ei tühistanud Powerpipe’i muid tellimusi. Lisaks tuleb tõdeda, et Lymatex ei andnud komisjonile ausat selgitust oma vastuse projekti hagejale saatmise kohta, vaid väitis, et tegemist ei olnud Powerpipe’ile saadetud kirja projektiga, vaid koopiaga, ning et ta soovis sellega üksnes näidata, et ta võtab midagi ette oma lepinguliste kohustuste täitmiseks hageja ees (vastuväiteteatise lisa 157), kuigi hageja valduses olnud kirja versioonist nähtub selgelt, et tegemist on projektiga, mis saadeti hagejale mõni tund enne lõpliku versiooni saatmist Powerpipe’ile.

154    Võttes arvesse, et on piisavalt tõendatud, et hageja ei teatanud, et ta ei loe ennast 24. märtsi 1995. aasta koosolekul tehtud boikotiotsusega seotuks, ei ole vaja kindlaks teha, millises ulatuses hageja tegevus oli Powerpipe’ile väidetavalt tekitatud kahju otsene põhjus, sealhulgas ÅKV projekti puhul.

155    Järelikult tuvastas komisjon õigesti, et hageja osales kokkuleppes, mille eesmärk oli Powerpipe’i kahjustada, kuna hageja ei tõendanud, et ta teatas, et ei loe ennast kõnealuse koosoleku tulemusega seotuks.

156    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka hageja argument, et igal juhul ei olnud tal võimalik Powerpipe’i vastu suunatud boikotti ellu viia, kuna ta ei valmistanud kõnealuse projekti allhankija soovitud seadmeid.

157    Boikotti võib ettevõtjale süüks panna, ilma et ta tegelikult osaleks või isegi saaks osaleda selle elluviimises. Vastupidise seisukoha tulemusena vabaneksid ettevõtjad, kes on boikotimeetmed heaks kiitnud, kuid kes ei ole leidnud võimalust boikoti elluviimiseks ise meetmeid võtta, igasugusest vastutusest kokkuleppes osalemise eest.

158    Siinkohal tuleb märkida, et ettevõtja, kes osales konkurentsieeskirjade mitmelaadilises rikkumises temale omase tegevusega, mis vastab asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistele ning mille eesmärk on aidata kaasa rikkumise kui terviku toimepanemisele, võib kogu rikkumises osalemise perioodi ulatuses olla vastutav ka sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud tegude eest, kui tuvastatakse, et kõnealune ettevõtja on teadlik teiste osalejate õigusvastastest tegudest või võib neid mõistlikult ette näha ja on valmis seda riski kandma (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 203).

159    Viibides 24. märtsi 1995. aasta koosolekul, oli hageja teadlik meetmetest, mida kavandati Powerpipe’i kaubandustegevuse takistamiseks. Kuna ta ei teatanud, et ta ei loe ennast nende meetmetega seotuks, andis ta teistele koosolekul osalejatele vähemalt mõista, et ta nõustub koosoleku tulemusega, tegutseb sellele vastavalt ja on valmis seda riski kandma.

160    Lõpuks piisab, kui selle kohta, et komisjon viitas tegevusele, mis leidis aset Rootsis enne selle riigi Euroopa Liiduga ühinemist 1. jaanuaril 1995, märkida, et Powerpipe’i tegevuse takistamiseks mõeldud meetmed, mille eest tuleb hagejat vastutavaks pidada, olid ajendatud Powerpipe’i tulekust Saksa turule ja algselt oli nende eesmärk seega takistada tal Euroopa Liidus oma tegevust arendada. Nõustudes panustama Powerpipe’i peadirektori värbamisse, viis hageja juba enne 1. jaanuari 1995 ühisturul tegelikult ellu kokkulepet, mille eesmärk oli Powerpipe’i tegevust takistada. Järelikult võttis komisjon Rootsist alguse saanud konkurentsivastast tegevust arvesse ulatuses, milles see tegelikult mõjutas konkurentsi Euroopa Liidus.

161    Selle kohta on otsuse põhjenduses 148 selgelt märgitud järgmist:

„[K]äesolevas menetluses võtab komisjon Powerpipe’i vastu suunatud ühistegevust, mis toimus enne Rootsi liitumist ühendusega (1. [jaanuaril] 1995), arvesse üksnes ulatuses, milles see tegevus kahjustas konkurentsi liidu piires (Powerpipe’i tulek Saksa turule) ja kujutas endast kaudset tõendit jätkuva kava kohta Powerpipe’i pärast seda kuupäeva kahjustada või ta turult kõrvaldada.”

162    Kõigest eelnevast tuleneb, et etteheide, mis puudutab Powerpipe’i vastu suunatud kooskõlastatud tegevust, tuleb samuti tagasi lükata.

F –  ABB avaldatud surve

1.     Poolte argumendid

163    Hageja väidab, et komisjon alahindas survet, mida ABB talle avaldas, ning kostja vaidleb sellele vastu.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

164    On kohane tõdeda, et nagu märkis hageja, viitas komisjon oma otsuses korduvalt asjaolule, et ABB avaldas teistele sektoris tegutsevatele ettevõtjatele märkimisväärset survet, selleks et neid veenda nõustuma asjaomaste konkurentsivastaste kokkulepetega. Lisaks möönis komisjon ABB‑le määratud trahvi suuruse kindlaksmääramisel, et ABB „kasutas rahvusvahelise suurettevõtjana süstemaatiliselt ära oma majanduslikku võimsust ja ressursse, selleks et suurendada kartelli tõhusust ja tagada, et teised ettevõtjad alluvad tema tahtele” (otsuse põhjendus 169).

165    Mis puudutab hagejale süüks pandavat rikkumist, siis piisab sellest, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ettevõtja, kes osaleb konkurentsivastases tegevuses teiste osalejate sunnil, tugineda sellele sunnile, kuna ta oleks võinud pädevatele asutustele teatada talle avaldatavast survest, selle asemel et kõnealuses tegevuses osaleda (vt eespool punktis 142 viidatud kohtupraktika).

166    Kuna selle etteheitega ei saa nõustuda, tuleb tagasi lükata kogu väide, et asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisel on tehtud faktivigu.

II –  Teine väide, et on rikutud kaitseõigusi

A –  Õigus toimikuga tutvuda

1.     Poolte argumendid

167    Hageja väidab, et komisjon pärssis tema tahet nõuda võimalust toimikuga tutvuda. Pan-Isovitti, kes seda nähtavasti tegi, karistati sellega, et tema trahvisummat vähendati koostöö alusel vähem kui teiste ettevõtjate puhul. Hageja nõustus surve all osadest oma õigustest loobuma, lootuses, et ta saab kartelli puudutavad dokumendid otse ABB‑lt. ABB aga edastas talle dokumente ainult valikuliselt ja lisaks ei olnud need dokumendid täielikud. Selles kontekstis väidab hageja, et komisjoni otsus jätta toimikusse kuuluvate dokumentide omavahel vahetamine asjaomaste ettevõtjate endi hooleks ei olnud rahuldav lahendus.

168    Kostja eitab, et ta takistas ettevõtjatel toimikuga tutvuda, ning meenutab, et hageja andis nõusoleku asjaomaste ettevõtjate vahel dokumentide vahetamise korraldamiseks. Pan-Isoviti trahvisumma vähendamisel ei ole mingit seost selle ettevõtja suhtumisega toimikuga tutvumise õigusesse. Mis puudutab ABB‑d, siis ei ole õige väita, et ta ei edastanud kogu dokumentatsiooni.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

169    Konkurentsiasjades on toimikuga tutvumise õiguse eesmärk võimaldada vastuväiteteatise adressaatidel tutvuda komisjoni toimikus sisalduvate tõenditega, selleks et nad saaksid nende tõendite alusel avaldada tõhusalt arvamust järelduste kohta, millele komisjon vastuväiteteatises jõudis (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 89, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4235, punkt 75; Esimese Astme Kohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1775, punkt 59, ja 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑36/91: ICI vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1847, punkt 69). Õigus toimikuga tutvuda kuulub seega menetluslike tagatiste hulka, mille eesmärk on kaitsta kaitseõigusi ja iseäranis tagada, et määruse nr 17 artikli 19 lõigetes 1 ja 2 ning komisjoni 25. juuli 1963. aasta määruse nr 99/63/EMÜ (määruse nr 17 artikli 19 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud ärakuulamiste kohta) (EÜT 1963, 127, lk 2268) artiklis 2 ette nähtud õigust olla ära kuulatud on võimalik tõhusalt teostada (Esimese Astme Kohtu 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑65/89: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑389, punkt 30).

170    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjon kohustatud selleks, et anda asjaomastele ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele võimalus ennast tõhusalt kaitsta vastuväiteteatises nende kohta esitatud väidete eest, võimaldama neil tutvuda kogu uurimistoimikuga, välja arvatud dokumentidega, mis sisaldavad teiste ettevõtjate ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet, ja komisjoni sisedokumentidega (eespool viidatud Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas Hercules Chemicals vs. komisjon, punkt 54, ja 19. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑175/95: BASF Coatings vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1581).

171    Määruses nr 17 ette nähtud võistlevas menetluses ei saa ainult komisjonil olla õigus otsustada, millised on kaitse jaoks tarvilikud dokumendid (eespool viidatud 29. juuni 1995. aasta otsused kohtuasjas Solvay vs. komisjon, punkt 81, ja kohtuasjas ICI vs. komisjon, punkt 91). Pidades silmas menetlusliku võrdsuse põhimõtet, ei saa lubada seda, et komisjon võib üksi otsustada, kas teatud dokumente ettevõtjate vastu kasutada või mitte, samal ajal kui ettevõtjatel ei ole võimalust nende dokumentidega tutvuda ja nad ei saa seega otsustada, kas neid enda kaitseks kasutada või mitte (eespool viidatud 29. juuni 1995. aasta otsused kohtuasjas Solvay vs. komisjon, punkt 83, ja kohtuasjas ICI vs. komisjon, punkt 93).

172    Neid norme silmas pidades tuleb kontrollida, kas käesoleval juhul täitis komisjon oma kohustust võimaldada tutvuda kogu uurimistoimikuga.

173    Kõigepealt tuleb märkida, et hagejale teatavaks tehtud vastuväiteteatisele lisatud 20. märtsi 1997. aasta kirjas teatas komisjon:

„Selleks et aidata ettevõtjatel ette valmistada oma märkusi neile esitatud etteheidete kohta, võib komisjon võimaldada neil tutvuda neid puudutava toimikuga. Komisjon lisas vastuväiteteatisele kõik asjakohased dokumendid, mille hulgas olid kogu asjakohane määruse [nr 17] artikli 11 alusel toimunud kirjavahetus. Viited faktidele, mis üldse ei puuduta juhtumi eset, kustutati vastuväiteteatisele lisatud dokumentidest.

Juhul kui te soovite komisjoni ruumides uurida dokumente, millega võib tutvuda ja mis on seotud teie ettevõttega, või kui teil on küsimusi käesoleva menetluse kohta, siis palun võtke ühendust […] kolme nädala jooksul alates käesoleva kirja kättesaamisest.”

174    Hageja kinnitas vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, et ta võttis 23. aprillil 1997 komisjoniga ühendust, selleks et saada luba tutvuda kogu toimikuga. Kuigi puudub vaidlus selle üle, et telefonivestlus toimus, on pooled erineval seisukohal selle täpse sisu osas, eelkõige küsimuses, kas esiteks komisjon keeldus võimaldamast hagejal toimikuga tutvuda, teatades – nagu väidab hageja –, et ettevõtjad „peavad ise tagama koopiate vahetamise, kui nad tahavad üldse koostöövalmidust üles näidata”, ning kas teiseks hageja üldse palus lõpuks võimalust toimikuga tutvuda. Vaidlust ei ole siiski selle üle, et vestluse käigus arutati asjaomaste ettevõtjate vahel dokumentide vahetamise küsimust.

175    On selge, et 1997. aasta aprillis ja mais soovitas komisjon vastuväiteteatise adressaatideks olevatel ettevõtjatel korraldada nende juurest uurimise käigus leitud dokumentide vahetamine. Vaidlus puudub ka selle üle, et kõik asjaomased ettevõtjad peale Dansk Rørindustri nõustusid sellise dokumentide vahetamisega. Seejärel said kõik dokumentide vahetamises osalenud ettevõtjad, sealhulgas hageja, kõikidelt teistelt ettevõtjatelt nende juurest leitud dokumendid, millele oli lisatud loetelu, mille oli koostanud kas asjaomane ettevõtja või ABB ja Pan-Isoviti puhul nende palvel komisjon. Mis puudutab Dansk Rørindustri juurest leitud dokumente, siis nendest üks osa edastati komisjoni palvel teistele ettevõtjatele 18. juunil 1997 ning teise osa edastas komisjon ise 24. septembril 1997.

176    Samuti puudub vaidlus selle üle, et pärast 23. aprilli 1997. aasta telefonivestlust ei võtnud hageja enam toimikuga tutvumise teemal komisjoni teenistustega ühendust.

177    Vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele väidab hageja, et ta järeldas sellest telefonivestlusest, et tema huvides on mitte taotleda võimalust tutvuda komisjoni kogu toimikuga, kuna vastasel juhul võidakse talle seetõttu ette heita koostöövalmiduse puudumist haldusmenetluses.

178    Tuleb siiski tõdeda, et hageja ei esita ühtegi tõendit komisjoni tegevuse kohta, millest ta oleks võinud tollal mõistlikult järeldada, et uurimistoimikuga tutvumise õiguse teostamine oleks mõjutanud seda, kuidas hiljem trahvisumma arvutamisel hinnatakse tema koostöö taset. On tõsi, et ABB sidus 6. juunil 1997 komisjonile saadetud kirjas ettepaneku dokumente vahetada oma tahtega komisjoniga koostööd teha ning et Tarco kinnitas omalt poolt 19. juunil 1997 komisjonile saadetud kirjas, et dokumentide vahetamises osaledes „jätka[b ta oma] koostöötahte näitamist ja tegeliku koostöö tegemist komisjoniga, isegi kui võib juhtuda, et talle ei anta võimalust kogu toimikuga tutvuda”. Kuigi need kinnitused viitavad asjaomaste ettevõtjate tahtele jätkata koostööd, ei viita need siiski komisjoni tegevusele, mille alusel oleks võinud tekkida mulje, et taotlus toimikuga tutvuda oleks kaasa toonud trahvi suurendamise. Hageja ei ole tõendanud ka oma hagiavalduses sisalduvat väidet, mille kohaselt nõustus ta „surve all” mitte nõudma võimalust toimikuga tutvuda. Sama kehtib ka tema väite suhtes, et Pan-Isoviti puhul mõjutas taotlus toimikuga tutvuda trahvisumma arvutamisel tema koostööle antud hinnangut.

179    Seega tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon avaldas talle survet, selleks et ta ei kasutaks võimalust kogu uurimistoimikuga tutvuda. Sellest tulenevalt on alust oletada, et hageja otsustas seda võimalust mitte kasutada.

180    Igal juhul tuleb leida, et kuna komisjon nägi ette ja korraldas toimikuga tutvumise oma ruumides, nii nagu ta teatas vastuväiteteatisele lisatud kirjas, täitis ta oma kohustust anda ettevõtjatele omal algatusel ja ettevõtjatepoolseid toiminguid ootamata võimalus uurimistoimikuga tutvuda.

181    Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita ka seda, et ta soovis hõlbustada uurimistoimikuga tutvumist ja tegi asjaomastele ettevõtjatele ettepaneku omavahel ja nõustajate vahendusel vahetada nende juurest uurimiste käigus leitud dokumente.

182    Siinkohal tuleb märkida, et hageja ei saa väita, et tal ei võimaldatud toimikuga tutvuda seetõttu, et dokumentide vahetamise käigus saatis ABB talle dokumente, mille osad lõigud olid kustutatud.

183    ABB nõustajate poolt 4. juunil 1997 hageja nõustajatele saadetud kirjast nähtub, et ABB „toimetas” (redacted) mõningaid dokumente, kuna need olid sisedokumendid, mis sisaldasid konfidentsiaalset teavet. Siinkohal tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa õigus toimikuga tutvuda laieneda teiste ettevõtjate ärisaladustele ega muule konfidentsiaalsele teabele (vt eespool punkt 170). Kui hagejal oli mis tahes kahtlus teatavate ABB või teiste konkurentide ettevalmistatud dokumentide suhtes, eelkõige ABB poolt mõnes dokumendis kustutatud teabe osas, või kui hagejal oli mis tahes kahtlus konkurentide koostatud dokumendiloetelude ammendavuse suhtes, ei takistanud miski teda komisjoniga ühendust võtmast ja vajaduse korral kasutamast oma õigust tutvuda kogu uurimistoimikuga komisjoni ruumides.

184    Kõigest eelnevast nähtub, et kuna komisjon tegi asjaomastele ettevõtjatele ettepaneku hõlbustada dokumentidega tutvumist dokumentide vahetamise teel, tagades ise võimaluse tutvuda kogu uurimistoimikuga, järgis ta korrakohaselt nõudeid, mis tulenevad Esimese Astme Kohtu praktikast, mille kohaselt ei saa dokumentide vahetamine ettevõtjate vahel mingil juhul kõrvaldada komisjoni kohustust tagada ise konkurentsiõiguse rikkumise uurimise ajal asjaomaste ettevõtjate kaitseõigustega arvestamine. Ettevõtja kaitse ei tohi sõltuda teise sellise ettevõtja heast tahtest, kes on tema konkurent, kellele komisjon on esitanud sarnased etteheited ja kelle majanduslikud ja menetluslikud huvid on tihti vastupidised (eespool viidatud 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas Solvay vs. komisjon, punktid 85 ja 86, ning eespool viidatud otsus kohtuasjas ICI vs. komisjon, punktid 95 ja 96).

185    Sellest lähtuvalt tuleb etteheide, et hagejal ei võimaldatud toimikuga tutvuda, tagasi lükata.

B –  Õiguse olla ärakuulatud rikkumine uute tõendite esitamise osas

1.     Poolte argumendid

186    Hageja heidab komisjonile ette, et viimane rikkus tema kaitseõigusi seeläbi, et lisas pärast vastuväiteteatise saatmist kahel korral, st 22. mai ja 9. oktoobri 1997. aasta kirjadega süüdistust toetavaid täiendavaid dokumente. Komisjonil ei ole õigust nendele dokumentidele tugineda, kuna ta ei märkinud vastuväiteteatises selgelt, et ta kavatseb seda teha.

187    Kostja juhib tähelepanu sellele, et ükski menetlusnorm ei takista tal pärast vastuväiteteatise saatmist täiendavaid tõendeid esitada. Kõnealustes kirjades selgitas komisjon, et kirjadele lisatud dokumendid puudutavad vastuväiteteatises või selle kohta esitatud märkustes sisalduvaid argumente. Kuivõrd need kirjad saadeti aegsasti enne ärakuulamist, oli hagejal täiesti võimalik neile vastata ja seda ta ka tegi.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

188    Määruse nr 17 artikli 19 lõikest 1 koostoimes määruse nr 99/63 artiklitega 2 ja 4 tuleneb, et komisjon peab asjaomaseid ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi teavitama vastuväidetest, mis ta neile esitab, ning tal on oma otsuste tegemisel õigus võtta arvesse vaid neid väiteid, mille kohta nimetatud ettevõtjad ja ühendused on saanud oma seisukohta väljendada (vt eespool viidatud kohtuotsus CB ja Europay vs. komisjon, punkt 47).

189    Samuti nõuab kaitseõigusega arvestamine – mis kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet ja mis tuleb tagada igas olukorras, sealhulgas igas menetluses, mille tulemusena võidakse määrata karistus, isegi kui tegemist on haldusmenetlusega –, et asjaomastel ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel võimaldataks alates haldusmenetluse staadiumist esitada tõhusalt oma seisukoht komisjoni esitatud faktide, väidete ja asjaolude tõepärasuse ja asjakohasuse kohta (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 11; Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑757, punkt 39).

190    Ükski säte ei keela komisjonil edastada pärast vastuväiteteatise saatmist uusi tõendeid, mille kohta ta arvab, et need toetavad tema seisukohti, eeldusel et ettevõtjatele jäetakse piisavalt aega selle kohta oma arvamus esitada (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 29).

191    Mis puudutab 22. mai 1997. aasta kirja, siis tuleb tõdeda, et komisjon selgitas lisades X1–X9 olnud dokumentide seotust 20. märtsi 1997. aasta vastuväiteteatisega, märkides vastuväiteteatise osa, mida iga dokument puudutas. Järelikult teavitati hagejat piisavalt kõnealuste dokumentide asjakohasusest seoses juba esitatud vastuväidetega.

192    Mis puudutab 9. oktoobri 1997. aasta kirjale lisatud dokumente, siis tuleb täpsustada, et tegemist on vastuväiteteatist täiendavate dokumentidega, mis kannavad numbreid 1–18, ja hulga vastustega, mis teatud ettevõtjad on andnud informatsiooninõuetele ja mis saadeti koos tabelitega, milles on iga dokumendi kohta märgitud selle teema ning viide vastuväiteteatise asjakohasele lõigule ja vajaduse korral vastuväiteteatise kohta ettevõtjate poolt esitatud märkuste lõikudele.

193    Järelikult ei esitatud komisjoni 22. mai ja 9. oktoobri 1997. aasta kirjades uusi väiteid, vaid nendes on nimetatud teatud dokumente, mis kujutavad endast täiendavaid tõendeid vastuväiteteatises esitatud väidete kohta.

194    Võttes arvesse, et komisjon täpsustas piisavalt, millises ulatuses iga pärast vastuväiteteatise saatmist edastatud dokument on seotud vastuväiteteatisega, ning et pealegi ei väida hageja, et tal ei olnud vajalikul määral aega nende kohta märkuste esitamiseks, tuleb tõdeda, et hagejal oli võimalik esitada tõhusalt oma seisukoht nendes dokumentides esitatud faktide, väidete ja asjaolude tõepärasuse ja asjakohasuse kohta.

195    Neil põhjustel tuleb etteheide tagasi lükata osas, mis puudutab uute tõendite esitamist.

C –  Õiguse olla ärakuulatud rikkumine suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta kohaldamise osas

1.     Poolte argumendid

196    Hageja meelest rikkus komisjon tema kaitseõigusi, kui ta tugines uutele suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) (edaspidi „uued suunised” või „suunised”). Kuigi suunised muutsid põhjalikult seni kehtinud norme, ei andnud komisjon vastuväiteteatises mingil viisil mõista, et ta kohaldab trahvide arvutamisel uut poliitikat. Üldiselt oleks soovitav, et komisjon märgiks vastuväiteteatises kriteeriumid, mida ta kavatseb trahvisumma kindlaksmääramisel kohaldada.

197    Vastuväiteteatises trahvi taseme kohta märkuse puudumise suhtes tuletab kostja meelde, et tal ei ole mingit sellist kohustust.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

198    Kõigepealt tuleb märkida, et vastu ei vaielda sellele, et komisjon määras hageja trahvi kindlaks vastavalt trahvide arvutamise üldisele meetodile, mis on sätestatud suunistes.

199    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt täidab komisjon oma kohustust arvestada ettevõtjate õigusega olla ära kuulatud, niipea kui komisjon märgib vastuväiteteatises sõnaselgelt, et ta kavatseb uurida, kas asjaomastele ettevõtjatele tuleb trahv määrata, ja toob esile peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi kaasa tuua, näiteks väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime „tahtlikult või hooletusest”. Nii käitudes annab komisjon ettevõtjatele vajaliku teabe enda kaitsmiseks mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka neile trahvi määramise eest (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 21).

200    Sellest tuleneb, et trahvisumma kindlaksmääramise osas tagatakse asjaomaste ettevõtjate kaitseõigus komisjoni ees võimalusega esitada märkusi neile süüks pandavate asjaolude kestuse, raskusastme ja konkurentsivastase laadi kohta. Ettevõtjatel on trahvisumma kindlaksmääramise puhul ka täiendav tagatis, kuna Esimese Astme Kohtul on määruse nr 17 artikli 17 alusel täielik pädevus ja ta võib muu hulgas trahvi tühistada või seda vähendada (Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑755, punkt 235).

201    Siinkohal tuleb tõdeda, et komisjon selgitas hagejale saadetud vastuväiteteatise lehekülgedel 53 ja 54, millise rikkumise kestuse ta kavatseb hageja puhul aluseks võtta.

202    Seejärel esitas komisjon vastuväiteteatise lehekülgedel 57 ja 58 põhjused, mille tõttu ta leidis, et kõnealune rikkumine kujutas endast väga rasket rikkumist, ning loetles asjaolud, mida ta pidas raskendavateks asjaoludeks, st pakkumismenetluste manipuleerimine, kartelli agressiivne elluviimine kõigi kokkulepetes osalejate kuulekuse tagamiseks ja ainsa kartellis mitteosaleva olulise konkurendi kõrvaldamiseks ning rikkumise jätkamine pärast uurimise läbiviimist.

203    Samas dokumendis täpsustas komisjon, et igale konkreetsele ettevõtjale määratava trahvi kindlaksmääramisel võtab ta arvesse muu hulgas iga ettevõtja rolli konkurentsivastases tegevuses, kõiki olulisi erinevusi, mis on seotud ettevõtjate kartellis osalemise kestusega, nende olulisusega kaugküttetööstuses, nende kaugküttesektori käibega ja vajaduse korral nende kogukäibega – et võtta arvesse kõnealuse ettevõtja suurust ja majanduslikku võimsust ja tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju – ning lõpuks kõiki kergendavaid asjaolusid.

204    Seejärel märkis komisjon vastuväiteteatise leheküljel 58 hageja kohta, et tal oli kartelli eestvedaja roll, et ta oli suuruselt teine kaugküttetorude tootja ja et ta osales kõigis kartelli tegevustes aktiivselt, kuigi tema roll oli ABB omast vähem tähtis.

205    Komisjon täpsustas sel moel vastuväiteteatises hagejale määratava trahvi arvutamise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud, arvestades nõuetekohaselt viimase õigusega olla ärakuulatud.

206    Tuleb märkida, et kuna komisjon oli esile toonud arvutamise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud, ei olnud tal kohustust täpsustada, millisel moel ta iga asjaolu trahvi taseme kindlaksmääramisel kasutab. Tegelikult oleks kavandatavatest trahvisummadest teavitamine seni, kuni ettevõtjatele ei ole antud võimalust esitada märkusi nende kohta esitatud väidetele, komisjoni otsuse sobimatu ennetamine (eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 21, ja 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 19).

207    Järelikult ei olnud komisjonil haldusmenetluses ka kohustust teavitada asjaomaseid ettevõtjaid oma kavatsusest kohaldada uut trahvide arvutamise meetodit.

208    Täpsemalt ei olnud komisjon kohustatud vastuväiteteatises viitama võimalusele, et tema trahvisummade taset puudutav poliitika võib ühel päeval muutuda, st võimalusele, mis sõltub konkurentsipoliitika üldistest kaalutlustest ja millel ei ole otsest seost käesolevate juhtumite konkreetsete asjaoludega (eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 22). Komisjonil puudub ka kohustus ettevõtjaid hoiatada, teatades neile oma kavatsusest tõsta trahvide üldist taset (eespool viidatud 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas Solvay vs. komisjon, punkt 311).

209    Järelikult ei kohusta hageja õigus olla ärakuulatud komisjoni hagejale teatama oma kavatsusest kohaldada tema suhtes uusi suuniseid.

210    Kõigil neil põhjustel tuleb etteheide, et on rikutud õigust olla ärakuulatud, tagasi lükata ka osas, mis puudutab suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta kohaldamist.

III –  Kolmas väide, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud üldpõhimõtteid ja on tehtud faktivigu

A –  Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumine

1.     Poolte argumendid

211    Hageja heidab komisjonile ette, et ta rikkus tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, kui ta kohaldas tema juhtumile uusi suuniseid, kuigi hageja oli komisjoniga koostööd teinud, olemata teadlik tema kavatsusest muuta põhjalikult oma poliitikat trahvide valdkonnas.

212    Siinkohal märgib hageja, et määruse nr 17 artiklis 15 ette nähtud trahvid on karistusõiguslikku laadi ja seega on need hõlmatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIÕK) artikli 7 lõikega 1, mis keelab kohaldada raskemat karistust kui süüteo toimepanemise ajal ettenähtu. Järelikult on see vastuolus EIÕK artikli 7 lõikega 1, kui kohaldatakse uusi õigusnorme, mis komisjon on ise endale kehtestanud trahvisumma kindlaksmääramise valdkonnas ja mis on õigustloovat laadi ja komisjoni jaoks siduvad. Isegi kui neid uusi norme ei saaks käsitada õigustloovat laadi normidena, vaid neid tuleks vaadelda üksnes komisjoni praktika muudatusena, oleks sellisest muudatusest tulenevate normide kohaldamine vastuolus eespool viidatud sättes sisalduvate põhimõtetega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nähtub, et need põhimõtted on kohaldatavad ka kohtupraktika muudatuste suhtes.

213    Hageja tunnistab, et komisjonil on tavaliselt õigus eelneva hoiatuseta tõsta trahvide üldist taset. Käesoleval juhul muutis aga komisjon radikaalselt oma poliitikat ja praktikat trahvide valdkonnas, mistõttu oli tal eelneva hoiatamise kohustus, eriti kui ettevõtja – nagu hageja – esitas vabatahtlikult ennast süüstavaid tõendeid, olemata sellisest radikaalsest muudatusest teadlik.

214    Suunised tõid hagejaga samalaadses olukorras olevate ettevõtjate jaoks tõepoolest kaasa trahvide taseme süstemaatilise tõusu. Arvutades trahvisumma absoluutskaalal esitatud summade põhjal, kehtestavad suunised arvutamismeetodi, mis koormavad väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid oluliselt rohkem kui süsteem, mille puhul trahv sõltub täielikult või osaliselt asjaomase ettevõtja käibest.

215    Kostja vastab sellele, et uued suunised üksnes väljendavad raamistikku, milles komisjon kohaldab määruse nr 17 artiklit 15, ega muuda seda raamistikku mingil viisil. Komisjon oleks võinud hagejale määrata täpselt sama trahvi ka juhul, kui ta ei oleks kunagi uusi suuniseid vastu võtnud.

216    Pealegi väljendavad suunised komisjoni üldise lähenemise muudatust trahvide arvutamise valdkonnas ja see ei too konkreetsel juhul tingimata kaasa trahvi suurendamist. Isegi kui suuniste eesmärk oleks määrata suuremaid trahve, oleks see täielikult kooskõlas kohtupraktikaga.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

217    Tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhiõigused lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab ühenduse kohus (vt eelkõige Euroopa Kohtu 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94, EKL 1996, lk I‑1759, punkt 33, ja Euroopa Kohtu 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑299/95: Kremzow, EKL 1997, lk I‑2629, punkt 14). Seda tehes lähtub ühenduse kohus liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest ning inimõiguste kaitset käsitlevates sellistes rahvusvahelistes lepingutes sisalduvatest juhistest, mille raames liikmesriigid teevad koostööd ja millega nad on ühinenud. EIÕK‑l on siinjuures eriline tähendus (eespool viidatud kohtuotsus Kremzow, punkt 14; Esimese Astme Kohtu 20. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑112/98: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑729, punkt 60). Lisaks on Euroopa Liidu lepingu artikli F lõikes 2 (nüüd muudetuna EL artikli 6 lõige 2) sätestatud: „Liit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud [EIÕK‑ga] ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

218    Vastavalt EIÕK artikli 7 lõikele 1 „ei või [kedagi] tunnistada süüdi kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu.”

219    Tuleb märkida, et karistusõiguslike sätete tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, mis on põhiõigusena sätestatud EIÕK artiklis 7, on kõikide liikmesriikide õiguskordadele ühine põhimõte ja lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab ühenduse kohus (Euroopa Kohtu 10. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 63/83: Kirk, EKL 1984, lk 2689, punkt 22).

220    Isegi kui määruse nr 17 artikli 15 lõikest 4 ilmneb, et komisjoni otsused, millega määratakse konkurentsiõiguse rikkumise eest trahve, ei ole karistusõiguslikku laadi (eespool viidatud kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon, punkt 235), on komisjonil siiski kohustus igas haldusmenetluses, mille tulemusena võidakse asutamislepingu konkurentsieeskirjade alusel määrata karistus, järgida ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, sealhulgas tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 7).

221    Üldpõhimõtete järgimine nõuab, et ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud karistus vastaks teo toimepanemise ajal ettenähtule.

222    Siinkohal tuleb täpsustada, et karistused, mida komisjon võib määrata ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, on määratletud määruse nr 17 artiklis 15, mis on vastu võetud enne rikkumise alguskuupäeva. Esiteks on kohane meelde tuletada, et komisjonil ei ole pädevust muuta määrust nr 17 ega sellest kõrvale kalduda, ka mitte üldnormidega, mis ta kehtestab iseendale. Teiseks tuleb märkida, et kuigi on selge, et komisjon määras hageja trahvisumma kindlaks vastavalt trahvide arvutamise üldisele meetodile, mis on sätestatud suunistes, tuleb tõdeda, et seda tehes jäi ta määruse nr 17 artiklis 15 määratletud karistuste raamidesse.

223    Vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 võib „[k]omisjon […] otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1000000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest […] rikuvad EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõiget 1”. Samas sättes on ette nähtud, et „[t]rahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust”.

224    Suuniste punkti 1 esimeses lõigus on aga sätestatud, et trahvisumma arvutamisel määratakse põhisumma kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal, mis on ainsad määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 osutatud kriteeriumid.

225    Vastavalt suunistele lähtub komisjon trahvisumma arvutamisel rikkumise raskusastme põhjal määratletud summast (edaspidi „üldine lähtepunkt”). Rikkumise raskusastme hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust (punkti 1 A esimene lõik). Selles raamistikus jagunevad rikkumised kolme kategooriasse: „kerged rikkumised”, mille puhul võimalik trahvisumma on 1000–1 miljon eküüd, „rasked rikkumised”, mille puhul võimalik trahvisumma on 1–20 miljonit eküüd, ja „väga rasked rikkumised”, mille puhul trahvisumma võib olla rohkem kui 20 miljonit eküüd (punkti 1 A teise lõigu esimene kuni kolmas taane). Igas kategoorias ning eeskätte „raskete” ja „väga raskete” rikkumiste puhul võimaldab väljapakutud trahviastmik rakendada ettevõtjate suhtes erinevat kohtlemist vastavalt toimepandud rikkumiste laadile (punkti 1 A kolmas lõik). Samuti on vaja arvesse võtta rikkumise toime pannud ettevõtjate tegelikku majanduslikku suutlikkust tekitada olulist kahju teistele turuosalistele, sealhulgas tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (punkti 1 A neljas lõik).

226    Seejärel võidakse arvesse võtta ka asjaolu, et suurtel ettevõtjatel on enamasti olemas piisavad infrastruktuurid, tänu millele on neil õigus- ja majandusteadmised, mis võimaldavad neil hõlpsamini kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlik rikkumise tagajärgedest, mis tulenevad konkurentsiõigusest (punkti 1 A viies lõik).

227    Kõigis eespool nimetatud kolmes kategoorias võib mõnel juhul osutuda vajalikuks kasutada kindlaksmääratud summa puhul kaalutegureid, selleks et võtta arvesse konkreetse juhtumi kaalu ja seega iga ettevõtja toime pandud rikkumise tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toime pannud ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt, ja kohandada seega üldist lähtepunkti vastavalt iga ettevõtja eripärale (edaspidi „spetsiifiline lähtepunkt”) (punkti 1 A kuues lõik).

228    Rikkumise kestust puudutava teguri osas eristatakse suunistes lühiajalisi rikkumisi (üldiselt lühemad kui üks aasta), mille puhul raskusastme põhjal määratud trahvisummat ei suurendata; keskmise kestusega rikkumisi (kestavad üldiselt üks kuni viis aastat), mille puhul võib seda summat suurendada kuni 50%, ja pikaajalised rikkumised (üldiselt pikemad kui viis aastat), mille puhul võib seda summat suurendada kuni 10% aasta kohta (punkti 1 B esimese lõigu esimene kuni kolmas taane).

229    Seejärel esitatakse suunistes näidisloetelu raskendavatest ja kergendavatest asjaoludest, mida võib arvesse võtta põhisumma suurendamisel või vähendamisel, ning viidatakse komisjoni 18. juuli 1996. aasta teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul (EÜT C 207, lk 4) (edaspidi „koostööteatis”).

230    Üldise märkusena täpsustatakse suunistes, et selle meetodi alusel trahvisumma arvutamise lõpptulemus (põhisumma, mida on suurendatud või vähendatud teatava protsendimäära võrra) ei või ühelgi juhul ületada 10% ettevõtjate ülemaailmsest käibest, nagu on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 (punkti 5 alapunkt a). Lisaks on suunistes sätestatud, et sõltuvalt asjaoludest tuleks pärast eespool kirjeldatud arvutuste tegemist arvesse võtta selliseid objektiivseid tegureid nagu majanduskeskkonna eripära, rikkujate saadud majanduslik või rahaline kasu, asjaomaste ettevõtjate tunnusjooned ja nende tegelik maksevõime vastavates ühiskondlikes oludes, ning trahvisummasid tuleks vastavalt kohandada (punkti 5 alapunkt b).

231    Järelikult toimub trahvisummade arvutamine vastavalt suunistes sätestatud meetodile jätkuvalt määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 nimetatud kahe kriteeriumi, nimelt rikkumise raskusastme ja rikkumise kestuse alusel, arvestades samas sättes kehtestatud ülempiiri, mis lähtub iga ettevõtja käibest.

232    Järelikult ei saa suuniseid pidada selles sättes määratletud karistuste õiguslikust raamistikust väljuvateks.

233    Vastupidi hageja väidetele ei kujuta suunistega komisjoni olemasolevasse halduspraktikasse tehtud muudatus endast ka võimalikke trahve määratleva õigusliku raamistiku muudatust ning ei ole seega vastuolus EIÕK artikli 7 lõikes 1 sisalduvate põhimõtetega.

234    Esiteks ei ole komisjoni varasem otsustuspraktika iseenesest käsitatav konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna, kuna see on määratletud üksnes määruses nr 17.

235    Teiseks tuleb märkida, et pidades silmas määrusega nr 17 komisjonile jäetud kaalutlusruumi, ei saa komisjoni poolt sellise uue trahvide arvutamise meetodi kasutuselevõttu, mis võib teatavates olukordades kaasa tuua trahvisumma tõusu, ilma et siiski ületataks samas määruses kehtestatud ülempiiri, pidada seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus olevaks määruse nr 17 artiklis 15 õiguslikult ette nähtud trahvide tagasiulatuvaks raskendamiseks.

236    Selles suhtes ei ole asjakohane väita, et trahvisumma arvutamine suunistes sätestatud meetodi alusel, st lähtudes summast, mis määratakse üldjuhul kindlaks rikkumise raskuse alusel, võib kaasa tuua selle, et komisjon määrab suuremaid trahve kui varasemas praktikas. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb rikkumise raskusaste tuvastada paljude asjaolude alusel, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ning trahvide hoiatav mõju, ning seda ilma, et oleks kehtestatud kohustuslikult arvesse võetavate kriteeriumide siduv või ammendav loetelu (Euroopa Kohtu 25. märtsi 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑137/95 P: SPO jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑1611, punkt 54; Euroopa Kohtu 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑4411, punkt 33; vt samuti Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑295/94: Buchmann vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑813, punkt 163). Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjonil on määruse nr 17 raames kaalutlusruum trahvisumma kindlaksmääramisel, selleks et suunata ettevõtjaid konkurentsieeskirju järgima (Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑150/89: Martinelli vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1165, punkt 59; 11. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑49/95: Van Megen Sports vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1799, punkt 53, ja 21. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑229/94: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1689, punkt 127).

237    Peale selle tuleneb kohtupraktikast, et asjaolu, et komisjon on varem kohaldanud teatava suurusega trahve teatavat liiki rikkumistele, ei saa võtta temalt võimalust seda taset määruses nr 17 märgitud piirides tõsta, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109; eespool viidatud 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, punkt 309; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑304/94: Europa Carton vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑869, punkt 89). Ühenduse konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine nõuab vastupidi, et komisjon võiks mis tahes hetkel kohandada trahvide taset selle poliitika vajadustele (eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 109).

238    Kõigil neil põhjustel tuleb tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte väidetavat rikkumist puudutav etteheide tagasi lükata.

B –  Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

1.     Poolte argumendid

239    Hageja väidab, et trahvide arvutamise uue poliitika kohaldamine pärast seda, kui ta esitas vabatahtlikult ennast süüstavaid tõendeid, on vastuolus õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega. Ta leiab, et tal oli õigus tugineda komisjoni praktikale, mis kehtis trahvisumma arvutamise valdkonnas ajal, mil ta võttis komisjoniga ühendust. Komisjoni hindamisruum oli seetõttu piiratud asjaoluga, et hageja tegi temaga koostööd lähtuvalt arvutamismeetodist, mida kasutati komisjoni 13. juuli 1994. aasta otsuses 94/601/EÜ, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 85 kohast menetlust (IV/C/33.833 – Karbipapp) (EÜT L 243, lk 1; edaspidi „karbipapi otsus”), ja komisjoni teatise eelnõus, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul (EÜT 1995, C 341, lk 13; edaspidi „koostööteatise eelnõu”), millele tollal tuginesid nii hageja kui ka komisjon.

240    Kostja sõnul tuleneb kohtupraktikast, et konkurentsieeskirjade rikkujatel ei ole „õigust” kindla suurusega trahvile. Lisaks ei saa hageja väita, et ta otsustas komisjonile dokumente esitada koostööteatisele tuginedes ning märkas seejärel, et uute suunistega oli trahvipoliitikat muudetud. Komisjon järgis täielikult kõnealuse teatise sätet ja mõtet, vähendades trahvi 30% võrra. Võttes arvesse, et koostööteatis ei käsitle trahvi põhisumma arvutamist, ei saanud ta anda asjaomastele ettevõtjatele lootust trahvi taseme osas enne selle vähendamist kõnealuse teatise alusel.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

241    Seoses konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvide määramisega tuleb märkida, et komisjon teostab oma pädevust määrusest nr 17 tuleneva kaalutlusruumi piirides. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust, et säilib mingi olukord, mida ühenduse institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust teostades muuta (vt Euroopa Kohtu 15. juuli 1982. aasta otsus kohtuasjas 245/81: Edeka, EKL 1982, lk 2745, punkt 27, ja 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑350/88: Delacre jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑395, punkt 33).

242    Vastupidi, komisjon võib määruses nr 17 kehtestatud piirides tõsta trahvide üldist taset, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks (vt eespool punktis 237 viidatud kohtupraktika).

243    Sellest tuleneb, et ettevõtjatel, kes on kaasatud haldusmenetlusse, mille tulemusena võidakse määrata trahv, ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varem määratud trahvide taset.

244    Mis puudutab ootusi, mis hagejal tekkisid karbipapi otsuse tõttu eelkõige selle suhtes, kui palju peab tema trahvi vähendama haldusmenetluses tehtud koostöö alusel, siis tuleb lisada, et ainuüksi asjaolu, et komisjon oma varasemas otsustuspraktikas on teatava tegevuse korral trahvi teatud kindlal määral vähendanud, ei tähenda, et tal on kohustus hilisema haldusmenetluse käigus sarnase käitumise hindamisel trahvi proportsionaalselt sama palju vähendada (vt kergendava asjaolu kohta Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑347/94: Mayr Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 368).

245    Igal juhul ei saanud komisjon käesoleval juhul kohaldada poliitikat, mida ta kohaldas karbipapi otsuse vastuvõtmise ajal, kuna vahepeal oli ta vastu võtnud koostööteatise, mis avaldati 18. juulil 1996. Alates sellest kuupäevast tekitas komisjon ettevõtjatel õiguspärase ootuse, et kohaldatakse kriteeriume, mis on sätestatud koostööteatises, mis kohustab teda edaspidi neid kriteeriume rakendama.

246    Siinkohal tuleb rõhutada, et komisjoniga ühenduse võtmise hetkel ei saanud hageja kuidagi arvata, et komisjon kohaldab tema juhtumi suhtes koostööteatise eelnõus ette nähtud meetodit, kuna Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud tekstist nähtub selgelt, et tegemist oli eelnõuga. Komisjon lisas sellele tekstile selgituse, mille kohaselt ta kavatses vastu võtta teatise, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist ettevõtjate puhul, kes teevad temaga koostööd rikkumiste uurimise või menetluse käigus, ning palus enne teatise vastuvõtmist kõigil huvitatud isikutel esitada oma märkused kõnealuse eelnõu kohta. Sellise eelnõu ainus tagajärg sai olla asjaomaste ettevõtjate teavitamine sellest, et komisjon kavatses selleteemalise teatise vastu võtta.

247    Osas, milles hageja arutluskäik lähtub eeldusest, et komisjon ei järginud koostööteatist, segunevad tema argumendid nendega, mis puudutavad kõnealuse teatise väära kohaldamist.

248    Sellest tuleneb, et esitatud etteheide tuleb tagasi lükata osas, milles see puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.

C –  Võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine ja suuniste õiguspärasus

1.     Poolte argumendid

249    Hageja esitab mitu argumenti, et toetada oma väidet, et komisjon määras talle liiga suure ja diskrimineeriva trahvi, rikkudes nii võrdse kohtlemise kui ka proportsionaalsuse põhimõtet.

250    Esiteks diskrimineeris komisjon väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kasutades trahvi arvutamisel üksnes rikkumise raskuse alusel lähtepunktina abstraktseid summasid. Komisjon liigitas asjaomased ettevõtjad nende suuruse alusel nelja rühma. Kuna spetsiifiline lähtepunkt, mille komisjon valis ABB‑le kui esimese rühma ettevõtjale, oli väiksem kui 10% selle ettevõtja käibest, võimaldas trahvi arvutamise meetod võtta täielikult arvesse kõiki asjakohaseid tegureid trahvi lõppsumma kindlaksmääramisel. Seevastu hageja ja teiste ettevõtjate puhul, kes ABB‑st väiksematena kuulusid teise ja kolmandasse rühma, olid spetsiifilised lähtepunktid nii kõrged, et neid tegureid ei saanud arvesse võtta määruse nr 17 artiklis 17 sätestatu tõttu, mille kohaselt ei tohi trahv ületada 10% käibest.

251    Järelikult diskrimineeris komisjon väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid, mis on vastuolus tema üldise poliitikaga kohelda leebemalt äriühinguid, kes tegutsevad peamiselt rikkumisega seotud sektoris, võrreldes rahvusvaheliste ettevõtjatega, kelle tegevus hõlmab korraga mitut valdkonda. Komisjoni tegevus on vastuolus ka EÜ asutamislepingu artikli 130 lõikega 1 (nüüd EÜ artikli 157 lõige 1), mille kohaselt peab komisjon ergutama sellise keskkonna tekkimist, mis soodustaks algatuslikkust ja ettevõtjate, eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate arengut.

252    Teiseks viis komisjoni kasutatud arvutamismeetod selleni, et teise ja kolmanda rühma ettevõtjatele määratud trahvi põhisummad ületasid määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud piiri, milleks on 10% käibest. Hageja leiab, et seda piiri ei tohi ületada arvutamise üheski staadiumis. Kui komisjonil oleks lubatud arvutada trahvi põhisumma alusel, mis ületab 10% piiri, oleks trahvisumma igasugune korrigeerimine komisjoni poolt täielikult petlik ning ei mõjutaks trahvi lõppsummat, mis oleks igal juhul võrdne 10%‑ga kogukäibest.

253    Repliigis lisab hageja, et suuniste punkti 5 alapunkt a sätestab, et „selle meetodiga leitud lõppsumma (põhisumma, mida on suurendatud või vähendatud teatava protsendimääraga)” ei või ühelgi juhul ületada piiri, milleks on 10% ettevõtja käibest. Suunised ise ei luba seega mingit arvutust, mille tulemus ületaks 10% käibest.

254    Hageja märgib, et selleks, et võtta arvesse käibel põhinevat 10% piiri trahvi arvutamise staadiumis pärast kergendavate asjaolude arvessevõtmist, kuid enne koostöö alusel trahvisumma vähendamist, vähendas komisjon teise ja kolmanda rühma ettevõtjate trahvi kõige kõrgema tasemeni, mis õiguslikult on võimalik. Hageja puhul oli enne trahvi vähendamist koostöö alusel selle suuruseks määratud 12 700 000 eküüd, mis moodustab täpselt 10% tema käibest.

255    Kolmandaks määras komisjon trahvi kindlaks tasemel, mis ei kajasta konkreetse ettevõtja suurust. Kui oma varasemas praktikas eelistas komisjon rikkumisega seotud kaupade käivet, siis käesolevas asjas vähendas komisjon hagejale määratud trahvi 10%‑ni tema kogukäibest. Komisjon on aga trahvi määramisel kohustatud arvestama mõlemat käivet, et võtta arvesse asjaomase ettevõtja suurust ning tema tegutsemist erinevatel turgudel.

256    Selles osas leiab hageja veel, et komisjon jättis arvesse võtmata hageja tegeliku olukorra, kvalifitseerides ta ettevõtjaks, kes on spetsialiseerunud peamiselt kõnealusele tootele, samal ajal kui hageja käive kõnealusel turul moodustas tegelikult vaid 36,8% tema kogukäibest. Hageja olukorra vale hindamise tõttu määrati hagejale trahv, mis on ebaproportsionaalne tema käibega asjaomasel turul. Kasutatud arvutamismeetodi tulemusel diskrimineeriti hagejat võrreldes kolmandasse rühma kuuluvate ettevõtjatega, kuna hageja trahvi ja nende ettevõtjate trahvi vaheline erinevus on ebaproportsionaalne nende ettevõtjate suuruse erinevusega.

257    Neljandaks, arvutades trahvisumma kõrgema summa alusel kui õiguslikult lubatav kõrgeim tase, võttis komisjon võimaluse võtta arvesse muid tegureid, mida tuleb arvestada rikkumise raskusastme hindamisel. Nii ei arvutanud komisjon trahvi lähtuvalt kasumist, mida iga kõnealune ettevõtja sai asjaomasel turul, kuigi vajadust võtta seda tegurit arvesse on tunnustatud Euroopa Kohtu ja komisjoni enda praktikas ning käsitletud komisjoni XXI konkurentsipoliitika aruandes. Komisjon jättis tähelepanuta, et hageja ei saanud väidetava rikkumise kestuse ajal ülemäärast tulu. Hageja ei mõista, kuidas ülejäänud tegurid, millele komisjon trahvi määramisel tugines, saavad kajastada iga ettevõtja teoreetilist tulu, nagu väidab kostja.

258    Lõpuks oli trahv ebaproportsionaalne, kuna komisjon ei võtnud arvesse hageja trahvi tasumise võimet ning määras sellise tasemega trahvi, mis ohustab hageja jätkusuutlikkust. Seevastu oma varasemas praktikas on komisjon mitmel juhul määranud trahvi summas, mis on tavapärasest madalam asjaomase ettevõtja rahaliste raskuste tõttu. Lisaks on komisjon suunistes selgitanud oma kavatsust võrra arvesse ettevõtjate tegelikku maksevõimet vastavates ühiskondlikes oludes, et kavandatavaid trahvisummasid vastavalt kohandada. Selle kavatsuse põhjal tekkis ettevõtjatel õiguspärane ootus. Hageja kahjum oli aastatel 1997 ja 1998 suur, mis koos trahviga ületas tema omakapitali puhasväärtust. Pankroti vältimiseks ning trahvi tasumiseks vahendite saamiseks pidi ta müüma suure osa oma tootmis- ja kaubandustegevusest ning ärinime „Løgstør Rør”. Kuigi hageja on veel juriidilise isikuna olemas, kõrvaldati ta seega asjaomaselt turult.

259    Hageja lisab, et trahvisummat kindlaks määrates peab komisjoni eesmärk olema hoiatav, mitte aga selline, mis kõrvaldab ettevõtjad asjaomaselt turult ning kahjustab sel moel konkurentsi kõnealuses sektoris. Nii kõrgel tasemel trahvide määramine võib aga endaga kaasa tuua kahe ABB peamise konkurendi, st hageja ja Tarco turult kadumise.

260    Hageja leiab, et komisjoni uued suunised, mille alusel komisjon määras liiga suure ja diskrimineeriva trahvi, on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 184 (nüüd EÜ artikkel 241). Komisjon kehtestas oma suunistes trahvi arvutamiseks nii kõrged põhisummad, et need võtavad komisjonilt talle määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 antud kaalutlusruumi võtta arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, sealhulgas võimalikke kergendavaid asjaolusid.

261    Kostja märgib kõigepealt, et alusetu on väide, et ta tegutses trahvide arvutamiseks vajalike summade kindlaksmääramisel diskrimineerivalt.

262    Ühtse arvu 20 miljonit eurot kasutamist lähtepunktina kõigi rikkumise toime pannud isikute puhul ei saa käsitleda diskrimineerimisena, sest seda summat kohandati veel igast rikkujast ja nende rikkumises osalemise raskusest lähtuvalt. Komisjon võttis selgelt arvesse kõnealuste ettevõtjate erinevat suurust ja majanduslikku võimsust, suurendades eeskätt ABB‑le määratava trahvi esialgset summat. Hageja trahv 8,9 miljonit eküüd ei ole kindlasti mitte kõige kõrgema lubatava tasemega, vaid jääb allapoole määruses nr 17 lubatud ülempiiri.

263    Isegi kui ABB‑d oleks võrreldes hagejaga koheldud õigusvastaselt soodsamalt, ei saaks see kaasa tuua hagejale määratud trahvi vähendamist, kuna keegi ei saa enda huvides tugineda teise isiku kasuks toime pandud õigusvastasele teole. Igal juhul ei saa hagejat pidada keskmise suurusega ettevõtjaks. Mis puudutab asutamislepingu artiklit 130, siis näib selle üldise iseloomu tõttu peaaegu mõeldamatu, et meedet saaks tühistada seetõttu, et see on kõnealuse sättega vastuolus.

264    Edasi vaidleb kostja vastu sellele, et trahvide arvutamiseks kasutatud summad ei tohi mingilgi arvutamise hetkel ületada 10% käibest. Määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kindlaks määratud piiri puhul on oluline vaid trahvide arvutamise lõpptulemus, mitte arvutamise käigus saadavad summad. Komisjon oleks võinud samuti kasutada madalamat lähtepunkti kui 10% käibest, mis oleks kaasa toonud sama suure trahvi lõppsumma. Juhul kui suuniste kriteeriumide kohaldamisel ületaks summa ülempiiri, ei takistaks miski komisjonil seda summat vähendada täpselt selle piirini, enne kui ta kohaldab koostööteatises sisalduvaid kriteeriume. Osas, milles hageja tugineb repliigis suuniste punkti 5 alapunktile a, on see argument uus ning Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel vastuvõetamatu.

265    Peale selle on hageja tõlgendus käibel põhineva 10% piiri kohta põhjendamatu, kuna see kohustab alustama arvutamist ülemäära madalalt tasemelt, et arvutamise mingil hetkel ei ületataks seda piiri – see võib viia sellise lähtepunkti määramiseni, mis ei ole enam kooskõlas suunistes sätestatud kriteeriumidega. Selle meetodi kohaselt tuleks kogu arvutus pöörata ümber ning lähtepunkt selguks alles tehte lõpus. See oleks meelevaldne ning põhjustaks selle, et komisjon hakkaks tähelepanuta jätma iga üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid.

266    Komisjonil on õigus määrata trahv, mis ei ületa 10% ettevõtja ülemaailmsest käibest. Kuigi komisjon on sageli trahvisumma arvutamise lähtepunktina kasutanud käivet asjaomasel turul, ei ole ta kohustatud seda varasemat praktikat järgima. Trahvisumma arvutamisel tuleb arvesse võtta paljusid asjaolusid, seetõttu ei tohi käibele omistada ebaproportsionaalselt suurt tähtsust. Pealegi ei ole komisjoni varasem praktika olnud ühesugune, kuna trahve on kindlaks määratud ka muu käibe alusel kui käive, mis on saadud asjaomasel turul, või rikkumisest saadud eeliseid arvesse võttes.

267    Sellega, et hageja oli spetsialiseerunud ühele tootele, ei tahetud otsuses öelda seda, et ta toodab vaid ühte toodet. Hageja kirjeldamine ettevõtjana, kes on spetsialiseerunud peamiselt ühele tootele, ei ole vale, kuna tema enda esitatud teabe kohaselt hõlmasid eelisoleeritud torud uurimise läbiviimise ajal ligikaudu 80% tema ülemaailmsest käibest. Komisjon tugines sellele asjaolule üksnes selleks, et eristada hagejat ABB‑st ning et vähendada tema trahvi lähtepunkti 20 miljonilt eküült 10 miljoni eküüni.

268    Rikkumisest saadud eeliseid ei ole komisjon kohustatud arvesse võtma. Üleüldse on keeruline tuvastada, milliseid eeliseid iga ettevõtja rikkumises osalemisest sai, ja just sellise olukorraga on tegemist ka käesolevas asjas. Ülejäänud asjaolud, millele komisjon tugines, peaksid igal juhul kajastuma iga ettevõtja saadud teoreetilistes eelistes. Kui tegemist on asutamislepingu artikli 85 tahtlikult toime pandud raske rikkumisega, võib seda rikkumist pidada nii oluliseks, et komisjonil ei ole tarvis erilist tähelepanu pöörata rikkumisest saadud tegelikule kasule.

269    Komisjon ei ole ka kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma ettevõtja halba rahalist olukorda, eeldusel et trahv jääb allapoole määruses nr 17 kehtestatud ülempiiri. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et trahv kujutab ohtu tema olemasolule või et tema vara müük on vajalik trahvi tasumiseks. Sellist meedet võib võtta paljudel põhjustel ning seda ei tohi mingil juhul samastada ettevõtja kõrvaldamisega kõnealuselt turult.

270    Kuna trahv ei ole üleliia suur ega diskrimineeriv, puudub hagejal igasugune põhjus vaidlustada suuniste õiguspärasust. Ka ei ole tõene väide, et komisjon sidus end suuniste vastuvõtmisega nii, et see välistas võimalike kergendavate asjaolude ja kartellikokkuleppe erinevate poolte rolli arvessevõtmise.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

271    Koos argumentidega võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumise kohta vaidlustas hageja asutamislepingu artikli 184 alusel suuniste õiguspärasuse, kuna suuniste vastuvõtmisega jäi komisjon väidetavalt ilma talle määrusega nr 17 antud kaalutlusõigusest, eeskätt õigusest võtta arvesse konkreetse ettevõtja suurust ning iga ettevõtja rolli rikkumises. Kõigepealt tuleb uurida väidet suuniste õigusvastasuse kohta.

–       Väide suuniste õigusvastasuse kohta

272    Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt väljendab asutamislepingu artikkel 184 üldpõhimõtet, mis tagab kõikidele pooltele õiguse vaidlustada neid otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamiseks institutsioonide selliste varasemate aktide kehtivus, mis – isegi kui need ei ole määruse vormis – on vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks, kui poolel ei olnud õigust esitada otse asutamislepingu artikli 173 alusel hagi nende õigusaktide peale, mis toovad talle kaasa tagajärgi, ilma et tal oleks võimalust nõuda nende aktide tühistamist (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon, EKL 1979, lk 777, punktid 39 ja 40).

273    Võttes arvesse, et asutamislepingu artikli 184 eesmärk ei ole võimaldada poolel vaidlustada mis tahes üldakti kehtivust mis tahes hagi puhul, vaid üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav ning kõnealuse üldakti ja vaidlustatud üksikotsuse vahel peab olema vahetu õiguslik seos (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1965. aasta otsus kohtuasjas 21/64: Macchiorlati Dalmas e Figli vs. Ülemamet, EKL 1965, lk 227, 245, ja 13. juuli 1966. aasta otsus kohtuasjas 32/65: Itaalia vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1966, lk 563, 594; Esimese Astme Kohtu 26. oktoobri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑6/92 ja T‑52/92: Reinarz vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1047, punkt 57).

274    Suuniste kohta tuleb märkida, et komisjon teatas nende esimestes lõikudes: „Käesolevates suunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires […]käibest [ja … t]rahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel”. Järelikult, kuigi suunised ei ole vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks, kuna see põhineb määruse nr 17 artiklil 3 ja artikli 15 lõikel 2, määravad need siiski üldiselt ja abstraktselt kindlaks metodoloogia, mille komisjon on endale kehtestanud, selleks et määrata kindlaks otsusega määratud trahvide suurus, ning tagavad seega ettevõtjate õiguskindluse.

275    Lisaks on selge, et komisjon määras hageja trahvisumma kindlaks vastavalt trahvide arvutamise üldisele meetodile, mis ta kehtestas endale suunistes (vt eespool punkt 222).

276    Järelikult on olemas vahetu õiguslik seos käesolevas asjas vaidlustatud üksikotsuse ja üldakti vahel, milleks on suunised. Võttes arvesse, et hagejal ei olnud võimalik nõuda suuniste kui üldakti tühistamist, võib ta nende suhtes esitada õigusvastasuse väite.

277    Selles kontekstis tuleb tõdeda, et nagu märgiti eespool punktides 223–232, teatas komisjon suunistes, millist meetodit ta kavatseb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt määratavate trahvide arvutamisel kasutada, ning jäi seega kõnealuse sättega kehtestatud õigusliku raamistiku piiridesse.

278    Vastupidi hageja väidetele ei ole komisjonil trahvisummade kindlaksmääramisel vastavalt konkreetse rikkumise raskusastmele ja kestusele kohustust arvutada trahv lähtuvalt asjaomaste ettevõtjate käibel põhinevast summast ega tagada – kui trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale –, et tema arvutuste tulemusena saadud trahvide lõppsummad, mis määratakse asjaomastele ettevõtjatele, väljendavad kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi nii kogukäibe kui ka asjaomase toote turul saadud käibe osas.

279    Siinkohal tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb rikkumise raskusaste tuvastada paljude asjaolude alusel, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ning trahvide hoiatav mõju, ning seda ilma, et oleks kehtestatud kohustuslikult arvessevõetavate kriteeriumide siduv või ammendav loetelu (vt eespool punktis 236 viidatud kohtupraktika).

280    Rikkumise raskusastme hindamistegurite hulka võivad olenevalt asjaoludest kuuluda rikkumise esemeks olnud kaupade kogus ja väärtus, ettevõtja suurus ja majanduslik võimsus ja seega selle ettevõtja võimalik mõju asjaomasele turule. Esiteks tuleneb sellest, et trahvi kindlaksmääramisel on lubatud arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üheks, olgugi ligikaudseks ja ebatäiuslikuks näitajaks ettevõtja suuruse ja majandusliku võimsuse kohta, kui ka käibe seda osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olnud kaupade müügist ja mis võib näidata selle rikkumise ulatust. Teiseks tuleneb sellest, et ei ühele ega teisele käibele ei tohi omistada tähtsust, mis on teiste hindamisteguritega võrreldes ebaproportsionaalne, ja et seetõttu ei saa trahvisumma kindlaksmääramine toimuda üksnes kogukäibel põhineva arvutuse alusel (eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 120 ja 121; Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑77/92: Parker Pen vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑549, punkt 94, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 176).

281    Kohtupraktikast tulenebki, et komisjonil on õigus arvutada trahv rikkumise raskuse alusel, võtmata arvesse asjaomaste ettevõtjate erinevaid käibeid. Nii tuvastas ühenduse kohus, et õiguspärane on arvutamismeetod, mille kohaselt komisjon määrab kõigepealt kindlaks määratavate trahvide kogusumma ja jagab seejärel selle asjaomaste ettevõtjate vahel vastavalt nende tegevusele asjaomases sektoris (Euroopa Kohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punktid 48–53) või vastavalt nende osalemise ulatusele, rollile kartellis ja osatähtsusele turul, mis arvutati ettevõtjale viiteperioodi jooksul kuulunud keskmise turuosa alusel.

282    Järelikult kui komisjon kehtestas suunistes trahvi arvutamise meetodi, mis ei lähtu asjaomaste ettevõtjate käibest, ei kaldunud ta kõrvale määruse nr 17 artiklile 15 kohtupraktikas antud tõlgendusest.

283    Selle kohta tuleb märkida, et kuigi suunistes ei ole ette nähtud, et trahvisumma tuleb arvutada asjaomaste ettevõtjate kogukäibe või asjaomase toote turul saadud käibe alusel, ei ole nendega ka vastuolus see, kui neid käibeid võetakse trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse, selleks et järgida ühenduse õiguse üldpõhimõtteid ja juhul, kui asjaolud seda nõuavad.

284    Ilmneb, et suuniste kohaldamisel võib asjaomaste ettevõtjate käive tähtsust omada, kui hinnatakse rikkumise toime pannud ettevõtjate tegelikku majanduslikku võimet teistele ettevõtjatele olulist kahju tekitada ning vajadust tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju või kui võetakse arvesse asjaolu, et suurtel ettevõtjatel on tavaliselt olemas piisavad infrastruktuurid, tänu millele on neil õigus- ja majandusteadmised, mis võimaldavad neil hõlpsamini kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlik rikkumise tagajärgedest, mis tulenevad konkurentsiõigusest (vt eespool punkt 226). Asjaomaste ettevõtjate käive võib tähtsust omada ka juhul, kui tehakse kindlaks konkreetse juhtumi kaalu ja seega iga ettevõtja toimepandud rikkumise tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toime pannud ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt (vt eespool punkt 227). Samuti võib ettevõtjate käive näidata rikkujate saadud majanduslikku või rahalist kasu või muid asjaomaste ettevõtjate tunnusjooni, mida olenevalt olukorrast tuleb arvesse võtta (vt eespool punkt 230).

285    Lisaks on suunistes sätestatud, et sama tegevuse eest võrdse karistamise põhimõttest lähtuvalt võib sõltuvalt asjaoludest määrata asjaomastele ettevõtjatele erineva trahvisumma, ilma et see eristamine põhineks aritmeetilisel arvutusel (punkti 1 A seitsmes lõik).

286    Vastupidi hageja väidetele ei lähe suunised kaugemale määruses nr 17 ettenähtust. Hageja väidab, et suunised võimaldavad komisjonil rikkumise raskusastme alusel määrata trahvisumma arvutamiseks nii kõrge lähtepunkti, et võttes arvesse asjaolu, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt ei või trahvisumma ühelgi juhul ületada 10% asjaomase ettevõtja käibest, ei saa muud tegurid, nagu kestus või kergendavad või raskendavad asjaolud teatud juhtudel enam trahvi taset mõjutada.

287    Siinkohal tuleb märkida, et määruse nr 17 artikli 15 lõige 2, milles on sätestatud, et komisjon võib määrata trahvi summas kuni 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, nõuab tegelikult seda, et ettevõtjale määratud lõplikku trahvi vähendatakse juhul, kui trahvisumma ületab 10% ettevõtja käibest ja seda sõltumata vahepealsetest arvutustehetest, mille eesmärk on võtta arvesse rikkumise raskusastet ja kestust.

288    Järelikult ei keela määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 komisjonil arvutuste käigus aluseks võtta vahepealset summat, mis ületab 10% asjaomase ettevõtja käibest, tingimusel et lõplik trahvisumma ei ületa seda ülempiiri.

289    Suunised kasutavad sama lähenemisviisi, sätestades, et „selle meetodiga leitud lõppsumma (põhisumma, mida on suurendatud või vähendatud teatava protsendimääraga) ei või ühelgi juhul ületada 10% ettevõtjate ülemaailmsest käibest, nagu on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2” (punkti 5 alapunkt a).

290    Juhul kui komisjon võtab arvutuste käigus aluseks vahepealse summa, mis ületab 10% asjaomase ettevõtja käibest, ei saa talle ette heita seda, et mõned arvutuse käigus arvesse võetud tegurid ei kajastu trahvi lõppsummas, kuna see tuleneb määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud keelust ületada 10% asjaomase ettevõtja käibest.

291    Hageja väide, et suunised on määruse nr 17 seisukohast õigusvastased, tuleb seega tagasi lükata.

–       Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

292    Tuleb märkida, et hageja heidab komisjonile ette, et viimane määras talle, nagu ka teistele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele trahvi, mis võrreldes ABB‑le määratud trahviga ei võtnud piisavalt arvesse tema käivet ja suurust.

293    Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet üksnes siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 106/83: Sermide, EKL 1984, lk 4209, punkt 28, ja 28. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑174/89: Hoche, EKL 1990, lk I‑2681, punkt 25; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 309).

294    Tuleb märkida, et käesolevas asjas leidis komisjon, et tegemist on väga raske rikkumisega, mille eest määratakse tavaliselt trahv summas 20 miljonit eküüd (otsuse põhjendus 165).

295    Edasi tuleb märkida, et komisjon jagas rikkumises osalenud ettevõtjad nende suuruse erinevuse arvessevõtmiseks nelja rühma vastavalt nende olulisusele ühenduse turul, välistamata kohandusi, mis on mõeldud selleks, et tagada tegeliku hoiatava mõju vajaduse arvessevõtmine (otsuse põhjenduse 166 teine kuni neljas lõik). Otsuse põhjendustest 168–183 tuleneb, et neile neljale rühmale määrati nende tähtsuse järjekorras trahvisummade arvutamiseks spetsiifilised lähtepunktid summas 20 miljonit eküüd, 10 miljonit eküüd, 5 miljonit eküüd ja 1 miljon eküüd.

296    Komisjon selgitas iga rühma lähtepunktide kindlaksmääramise osas vastusena Esimese Astme Kohtu küsimusele, et need summad väljendavad iga ettevõtja olulisust eelisoleeritud torude sektoris, võttes arvesse ettevõtja suurust ja tema kaalu võrreldes ABB‑ga ja kartelli kontekstis. Seetõttu võttis komisjon arvesse mitte üksnes nende käivet asjaomasel turul, vaid ka suhtelist olulisust, mille kartelli liikmed omistasid igale neist, nagu nähtub vastuväiteteatise lisas 60 esitatud kartellisisestest kvootidest ning vastuväiteteatise lisades 169–170 esitatud 1995. aastal saadud ja kavandatud tulemustest.

297    Lisaks suurendas komisjon ABB trahvisumma arvutamise lähtepunkti veel 50 miljoni eküüni, selleks et võtta arvesse tema seisundit ühe põhilise Euroopa kontsernina (otsuse põhjendus 168).

298    Selles kontekstis tuleb kõiki spetsiifiliste lähtepunktide määramisel arvesse võetud tegureid silmas pidades leida, et ühelt poolt hagejale ja teiselt poolt ABB‑le määratud lähtepunkti erinevus on objektiivselt põhjendatud. Kuna komisjon ei ole kohustatud tagama, et tema arvutuste tulemusel asjaomastele ettevõtjatele määratavad lõplikud trahvisummad väljendavad kõiki nende ettevõtjate vahelisi erinevusi käibe osas, siis ei saa hageja komisjonile ette heita, et ta määras talle põhisumma, mis viis lõpliku trahvini, mis moodustas suurema protsendi tema kogukäibest kui ABB‑le määratud trahv ABB käibest.

299    Esimese Astme Kohus on juba leidnud, et kui komisjon tugines trahvisummade kindlaksmääramisel ettevõtja käibele asjaomasel turul, ei ole ta kohustatud rikkumise raskusastme hindamisel arvesse võtma olemasolevat suhet ettevõtja kogukäibe ja rikkumise esemeks oleva toote müügist saadud käibe vahel (eespool viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 184). Seda enam ei ole komisjon kohustatud trahvisummat kindlaks määrama asjaomaste ettevõtjate kogukäibe alusel sellises olukorras, nagu on käesolevas kohtuasjas kõne all ja kus ta otsustas arvesse võtta kõiki asjakohaseid tegureid, selleks et hinnata rikkumise raskusastet ja kestust ning kindlaks määrata trahvide arvutamise lähtepunktid.

300    Kuna hageja puhul aluseks võetud lähtepunkt on objektiivselt erinev ABB lähtepunktist, ei saa komisjonile ette heita seda, et mõned arvutuse käigus arvesse võetud tegurid ei kajastu trahvi lõppsummas, kuna see tuleneb määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud keelust ületada 10% asjaomase ettevõtja käibest (vt eespool punkt 290). Mis aga puudutab väidet, et hageja roll rikkumises oli vähem tähtis kui ABB oma, siis tuleb märkida, et nagu nähtub otsuse põhjendusest 171, võeti ABB erilist rolli arvesse raskendava asjaoluna ning suurendati selle alusel ABB trahvisummat.

301    Järelikult ei ole hageja tõendanud seda, et komisjon määras talle võrreldes ABB‑le määratud trahviga diskrimineeriva trahvi, ega ka seda, et komisjon diskrimineeris üldiselt väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid võrreldes selliste suurte ettevõtjatega nagu ABB.

–       Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

302    Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise osas tuleb märkida, et hageja heidab komisjonile esiteks ette seda, et komisjon ei ole piisavalt arvesse võtnud tema käivet asjaomasel turul, mille tõttu komisjon määras hagejale diskrimineeriva trahvi võrreldes kolmanda rühma ettevõtjatele määratud trahvidega.

303    Selles osas piisab, kui märkida, et nii otsusest kui Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele komisjoni antud selgitustest tuleneb, et viimane võttis trahvisummade arvutamise spetsiifiliste lähtepunkide kindlaksmääramisel arvesse paljusid tegureid, mis kajastavad iga ettevõtja suurust eelisoleeritud torude sektoris ning mille hulka kuulub asjaomasel turul saadud käive. Üksnes asjaolust, et komisjon ei tuginenud selles kontekstis eranditult iga ettevõtja asjaomasel turul saadud käibele, vaid võttis arvesse ka muid sellel turul tegutsevate ettevõtjate suurust puudutavaid tegureid, ei saa järeldada, et komisjon määras ebaproportsionaalse trahvi. Kohtupraktikast tuleneb, et ei ettevõtja kogukäibele ega käibele, mis saadakse rikkumise esemeks olnud kaupade müügist, ei tohi omistada tähtsust, mis on teiste hindamisteguritega võrreldes ebaproportsionaalne (vt eespool punkt 280).

304    Selles kontekstis ei saa järeldada, et hagejale määratud trahvisumma on ebaproportsionaalne, kuna hageja trahvi lähtepunkt on õigustatud nende kriteeriumide alusel, mida komisjon võttis arvesse iga ettevõtja tähtsuse hindamisel asjaomasel turul. Arvestades kartellikokkuleppe alusel hagejale antud kvooti ning kavandatud tulemusi, nagu need nähtuvad vastuväiteteatise lisadest 60 ning 169–171, oli komisjonil õigus määrata talle vähemalt kaks korda kõrgem lähtepunkt kui kolmanda rühma ettevõtjatele.

305    Siinkohal ei saa hageja tugineda asjaolule, et komisjon liigitas ta oma otsuse põhjenduses 175 „ühele ainsale tootele spetsialiseerunud ettevõtjaks”. Sellest lõigust tuleneb, et sellise liigituse eesmärk oli vaid õigustada, miks tema trahvi lähtepunkt oli madalam kui ABB‑l. Hagejal ei ole õnnestunud selgitada, mil määral selline liigitus – eeldusel, et see on vale – võis teda halvemasse olukorda seada.

306    Kuna hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei võtnud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud käibel põhineva 10% piiri kohaldamisel arvesse tema käivet asjaomasel turul, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud käibe all mõeldud ettevõtjate kogukäivet, mis ainsana annab ligikaudse pildi hageja suurusest ja mõjust turul (eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 119; Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑144/89: Cockerill Sambre vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑947, punkt 98, ja 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑441, punkt 160). Järgides määruse nr 17 sätetega kindlaksmääratud piiri, võib komisjon ise valida, millise käibe alusel ta trahvisumma kindlaks määrab, võttes aluseks geograafilise asukoha ning asjaomased tooted.

307    Teiseks ei saa hageja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele viidates tugineda asjaolule, et komisjon ei arvutanud tema trahvi asjaomasel turul tema saadud kasumist lähtudes. Isegi kui ettevõtjate tegevusest saada võidav kasum on üks asjaoludest, mida rikkumise raskusastme hindamisel arvestada (eespool viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punkt 129, ja eespool viidatud kohtuotsus Deutsche Bahn vs. komisjon, punkt 127), ning kui komisjon võib – niivõrd kui tal on võimalik lugeda see kasum ebaseaduslikuks – määrata trahvi seda kasumit ületaval tasemel, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et rikkumise raskusaste tuleb tuvastada paljude asjaolude alusel, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ning trahvide hoiatav mõju, ning seda ilma, et oleks kehtestatud kohustuslikult arvesse võetavate kriteeriumide siduv või ammendav loetelu (vt eespool punkt 236). Lisaks märkis komisjon oma suunistes, et trahvisummade kohandamisel tuleb objektiivsete tegurite hulgas „sõltuvalt asjaoludest” arvesse võtta rikkujate saadud majanduslikku või rahalist kasu (vt eespool punkt 230). Kuna komisjon määras hageja trahvi lähtepunkti tegurite kogumi alusel, mis kajastavad tema olulisust turul, ei saa mingil juhul väida, et komisjon jättis tähelepanuta eelised, mida hageja võis saada kõnealusest rikkumisest.

308    Trahvi tasumise võime osas piisab, kui märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma ettevõtja halba rahalist olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni (eespool viidatud kohtuotsus IAZ jt vs. komisjon, punktid 54 ja 55; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑319/94: Fiskeby Board vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1331, punktid 75 ja 76, ning 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑348/94: Enso Española vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1875, punkt 316). Samuti sätestavad suunised, et trahvisumma kohandamisel tuleb arvesse võtta „tegelik[ku] maksevõime[t] vastavates ühiskondlikes oludes”, märkides vaid, et see peab toimuma „sõltuvalt asjaoludest” (vt eespool punkt 230).

309    Seega tuleb tagasi lükata ka hageja argumendid, mis puudutavad proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

310    Järelikult tuleb etteheide, et rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet ja suunised on õigusvastased, tervikuna tagasi lükata.

D –  Rikkumise kestuse väär hindamine

1.     Poolte argumendid

311    Hageja arvates ei olnud komisjonil kartellikokkuleppe väidetavalt viie aasta pikkuse kestuse tõttu õigus korrutada trahvi vahesummat 1,4‑ga, sest ta osales vaid suhteliselt lühikest aega Taani kartellis, kust ta lahkus 1993. aastal, ning suuremas lühiajalises kartellis, mis kestis vaid mõne kuu, enne kui koostöö viimati nimetatus täielikult lõppes. Tema puhul ei saa rikkumise kestuse arvutamisel omada tähtsust see, et ABB tunnistas vältava rikkumise olemasolu.

312    Lisaks oleks tulnud asjaolu, et „kokkulepped olid alguses ebatäielikud ning neil oli väljaspool Taani turgu piiratud mõju”, kartellikokkuleppe kestuse hindamisel samuti arvesse võtta.

313    Kostja märgib, et hageja argument tähendab, et ta eitab osalemist vältavas kartellikokkuleppes. Tuvastades otsuse põhjenduses 170, et rikkumine kestis viis aastat, võttis komisjon igal juhul arvesse ka seda, et kokkulepped olid väljaspool Taanit alguses ebatäielikud.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

314    Nagu eespool punktides 99–109 märgitud, arvutas komisjon hagejale süüks pandava rikkumise kestuse õigesti.

315    Mis puudutab asjaolu, et kokkulepped olid kartellis alguses ebatäielikud ning neil oli väljaspool Taani turgu piiratud mõju, siis piisab, kui tõdeda, et komisjon võttis seda asjaolu hagejale süüks pandava rikkumise kestuse hindamisel piisavalt arvesse.

316    Seega tuleb etteheide tagasi lükata.

E –  Raskendavate asjaolude väär kohaldamine

1.     Poolte argumendid

317    Hageja vaidleb vastu trahvi põhisumma suurendamisele 30% võrra komisjoni tuvastatud raskendavate asjaolude tõttu, milleks olid eeskätt asjaolu, et ta jätkas tahtlikult rikkumises osalemist pärast komisjoni toimetatud uurimisi, ning tema väidetav aktiivne roll Powerpipe’i vastu karistusmeetmete võtmisel. Seejuures ei tõendanud komisjon muu hulgas ühtegi oma suuniste punktis 2 loetletud raskendavat asjaolu.

318    Komisjon suurendas ebaõigesti trahvi rikkumise jätkamise eest pärast uurimisi. Kõnealuse tegevuse jätkamine pärast komisjoni uurimise algust on omane igale rikkumisele ning seda ei saa lugeda raskendavaks asjaoluks. Seda kinnitab asjaolu, et nii komisjoni otsustuspraktikast kui ka viimase suunistest tuleneb, et rikkumise jätkamise puudumist tuleb võtta arvesse kergendava asjaoluna. Kuigi rikkumise varast lõpetamist võib lugeda kergendavaks asjaoluks, ei ole põhjust käsitada rikkumise jätkamist pärast uurimise algust raskendava asjaoluna.

319    Mis puudutab Powerpipe’i vastu võetud kooskõlastatud meetmeid, siis kordab hageja, et ta ei osalenud üheski Powerpipe’i vastases karistusaktsioonis.

320    Kostja märgib, et suunistes sisalduv raskendavate asjaolude loetelu ei ole ammendav. Järelikult oli tal õigus lugeda rikkumise jätkamine raskendavaks asjaoluks, iseäranis seetõttu, et rikkumised olid nii rasked, et ükski mõistlik isik ei saanud sellist tegevust lugeda õiguspäraseks. Lõpuks oli ka hageja vastutus Powerpipe’i vastu suunatud kooskõlastatud tegevuse eest otsuses tõendatud.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

321    Esiteks tuleb suunistes sisalduva raskendavate asjaolude loetelu kohta märkida, et suunistest nähtub selgelt, et tegemist on vaid näidisloeteluga.

322    Mis puudutab hageja aktiivset rolli Powerpipe’i vastu karistusmeetmete võtmisel, siis piisab, kui meenutada, et on tõendatud – nagu seda on tõdetud eespool punktides 139–164 –, et hageja võttis ABB‑ga ühendust juba juulis 1992, selleks et takistada Powerpipe’i tegevust, et hageja leppis ABB‑ga 1993. aastal kokku selle ettevõtja võtmetöötaja üleostmises ning et hageja püüdis pärast 24. märtsi 1995. aasta koosolekut ühe oma tarnija kaudu korraldada selle tarnija tarne hilinemist Powerpipe’ile. Neil asjaoludel heitis komisjon õigesti hagejale raskendava asjaoluna ette tema aktiivset rolli Powerpipe’i vastu karistusmeetmete võtmisel, kusjuures ABB juhtiv roll selles küsimuses oli muu hulgas teada.

323    Teiseks tuleb märkida, et hageja ei vaidle vastu sellele, et ta jätkas oma rikkumist pärast komisjoni uurimisi.

324    Asjaolu, et rikkumise lõpetamist võib kohe, kui komisjon sekkub, võtta arvesse kergendava asjaoluna, ei tähenda vastupidi hageja väidetule seda, et rikkumise jätkamist sellisest olukorras ei võiks pidada raskendavaks asjaoluks. Ettevõtja reageeringut tema tegevust puudutava uurimise alustamisele saab hinnata vaid käesoleva asja eripärases kontekstis. Kuna komisjoni ei saa seega üldjuhul kohustada lugema rikkumise jätkamist raskendavaks asjaoluks ega käsitama rikkumise lõpetamist kergendava asjaoluna, ei saa võimalus, et rikkumise lõpetamise võib üksikjuhtumil lugeda kergendavaks asjaoluks, võtta temalt pädevust käsitada rikkumise jätkamist mõnel muul juhul raskendava asjaoluna.

325    Järelikult ei saa etteheitega nõustuda.

F –  Kergendavate asjaolude arvessevõtmata jätmine

1.     Poolte argumendid

326    Hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei ole võtnud arvesse teatud tegureid, mida varem oleks reeglina loetud kergendavateks asjaoludeks, nimelt ühe ettevõtja survet teisele ettevõtjale või ühenduse õigusega kooskõlas oleva poliitika juurutamist ettevõttes.

327    Esiteks oleks komisjon pidanud arvesse võtma asjaolu, et hageja on keskmise suurusega pereettevõte ning seega ei ole tema käsutuses nii palju vara, nagu on kontserni kuuluval ettevõtjal, seetõttu on piiratud tema võime tasuda trahvi.

328    Teiseks avaldas hagejale pidevalt tugevat survet ABB, kellel oli sektoris valitseva seisundi omamiseks võimsus ning vajalikud vahendid. Tegelikult ei ole ABB kunagi varjanud, et tema pikaajaline eesmärk oli saada kontroll hageja üle või kahjustada viimast ohu tõttu, mida kujutas hageja odavam tehnoloogia. Seetõttu oli hageja eesmärk pigem mitte sattuda ABB‑ga vastuollu, kui järgida viimase pealesunnitud kartellikokkulepet. ABB avaldatud survet oleks seetõttu tulnud hageja suhtes arvesse võtta kergendava asjaoluna.

329    Selles küsimuses vaidleb hageja vastu kostja argumendile, et piisab, kui neid asjaolusid võtta arvesse ABB tegevuse raskuse hindamisel. Iga ettevõtja individuaalsel hindamisel oleks komisjon pidanud olema kohustatud uurima ABB surve tegelikku mõju ettevõtjate ning seega ka hageja tegevusele. Igal juhul oleks otsuses tulnud arvesse võtta hageja suhteliselt vähetähtsat rolli võrreldes ABB kui kartelli eestvedaja rolliga.

330    Kolmandaks oleks komisjon pidanud arvestama asjaolu, et hagejal oli tõhusam tehnoloogia, mis võimaldas tal suruda hindu allapoole. Tal oli seega igal hetkel suurem huvi suurendada oma turuosa, kui külmutada oma turuseisund. EuHP‑s muutus ta oma uue tehnoloogia kasutamise vastuseisu ohvriks.

331    Mis puudutab kostja argumenti, et ta ei saanud seda olukorda käsitleda kergendava asjaoluna, sest hageja ei esitanud kaebust, on vastuolus koostööteatise enda sõnastusega.

332    Neljandaks sai hageja osalemisel kartellikokkuleppes olla vaid piiratud mõju turul, kuna tema turuosa Taanis aastatel 1991 ja 1992 oli tunduvalt suurem, kui talle oli antud. Seega ei lugenud ta ennast kohtupraktikas nõutaval määral seotuks kvootide süsteemiga, mida kasutasid teised ettevõtjad. Samuti tuleb rõhutada, et just hageja oli see, kes lõpetas esimese kartellikokkuleppe Taanis juba aprillis 1993.

333    Viiendaks tuleb märkida, et 1997. aasta lõpus lahkus hageja EuHP‑st. Koostöö EuHP‑s kuulus hageja arvates otsuses karistatud tegevuse hulka. Komisjon oleks trahvi kindlaksmääramisel pidanud arvesse võtma asjaolusid, mis tingisid tema lahkumise EuHP-st.

334    Lõpuks kehtestas hageja kevadel 1997 ühenduse õigusega vastavusse viimise sisemise programmi, mis hõlmas selleteemalise vastavusjuhendi jagamist ning ettekandeid ja arutelusid tema Taani ja Saksa personaliga.

335    Kostja kinnitab, et mitte ühtegi hagiavalduses loetletud asjaoludest ei tule kergendava asjaoluna arvesse võtta.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

336    Tuleb märkida, et käesolevas asjas leidis komisjon õigesti, et hageja suhtes ei esinenud ühtegi kergendavat asjaolu.

337    Kõigepealt tuleb märkida, et pelgalt asjaolust, et komisjon leidis oma varasemas otsustuspraktikas, et teatavad seigad kujutavad trahvi kindlaksmääramisel endast kergendavaid asjaolusid, ei saa tuletada, et komisjon oleks kohustatud samale järeldusele jõudma ka hilisemas otsuses (eespool viidatud kohtuotsus Mayr Melnhof vs. komisjon, punkt 368).

338    Edasi tuleb tõdeda, et asjaolu, et hageja on keskmise suurusega pereettevõte, ei saa kuidagi olla kergendav asjaolu. Isegi kui oletada, et äriühingu aktsionäride perekondliku suhte olemasolu ning ettevõtja maksejõulisuse vahel on seos, mis ei ole tõendatud, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei ole kohustatud arvesse võtma asjaomase ettevõtja halba rahalist olukorda, kuna sellise kohustuse tunnistamine viiks õigustamatu konkurentsieelise andmiseni ettevõtjatele, kes on vähem kohandunud turutingimustega (vt eespool punkt 308).

339    Edasi, mis puudutab ABB survet hagejale, siis tuleb meenutada, et selle asemel, et osaleda kartellikokkuleppes, oleks hageja võinud pädevale ametivõimule teatada talle osaks saanud survest ning esitada komisjonile määruse nr 17 artikli 3 kohaselt kaebuse (vt eespool punkt 142). Igal juhul ei saa komisjonile ette heita sellise surve tähelepanuta jätmist, kuna ABB‑le trahvi määramisel võeti survet, mida viimane avaldas teistele ettevõtjatele, et veenda neid kartelliga ühinema, arvesse kui asjaolu, mille tulemusel suurendati tema trahvi.

340    Sama kehtib surve kohta, mida avaldasid EuHP‑s osalenud teised ettevõtjad hagejale tema uue tehnoloogia kasutamise tõttu. Selles osas tuleb märkida, et hageja oli just kulusid säästa võimaldava tehnoloogia olemasolu tõttu tugevamas seisundis kartelli tegevusele vastuseismisel ning juhul, kui kartell oleks takistanud kasutamast tema tehnoloogiat, komisjonile kaebuse esitamisel.

341    Muu hulgas tuleb rõhutada, et mitte miski koostööteatise ega suuniste tekstis ei keela seda, et kui esitatud ei ole kaebust konkureerivate ettevõtjate surve kohta, siis ei võeta sellise surve avaldamist kergendava asjaoluna arvesse.

342    Lõpuks ei saa hageja tugineda sellele, et Taani kartelli raames ei järginud ta alati kartellikokkuleppes otsustatud kvootide jagamist. Nagu on leitud otsuse põhjendustes 36 ja 37, siis isegi kui hageja ähvardas lahkuda kartellist, ei lõpetanud ta oma osalemist selles, vaid hoopis püüdis sel teel saada suuremaid kvoote. Selles osas tuleb märkida, et hageja möönis, et ta tegi ise toona ettepanekuid turuosade jagamise muutmiseks (hageja vastus vastuväiteteatisele). Edasi, mis puudutab tema lahkumist Taani kartellist aprillis 1993, siis tuleb märkida, et nagu on tõdetud eespool punktides 75–77, oli ta pärast Taani kartelli nõrgenemist seotud veel Saksa turu jagamist puudutavate läbirääkimistega.

343    Neil asjaoludel võis komisjon põhjendatult leida, et hageja tegevusest kartellis ei ole võimalik leida ühtegi kergendavat asjaolu.

344    Hageja lahkumise osas EuHP‑st 1997. aasta alguses piisab, kui tõdeda, et kuna komisjon ei võtnud koostööd EuHP‑s hageja puhul arvesse kui rikkumise koostisosa ning lähtus lisaks sellest, et rikkumine lõppes kevadel 1996, siis ei olnud tal tarvis käsitleda kergendava asjaoluna hageja suhtes seda, et viimane lahkus EuHP‑st, mis pealegi toimus pärast rikkumise lõppemist.

345    Lõpuks ei saa komisjonile ette heita, et ta ei lugenud kergendavaks asjaoluks seda, et hageja kehtestas ühenduse õigusega vastavusse viimise sisemise programmi. Tõepoolest, on küll oluline, et hageja võttis meetmeid takistamaks seda, et tema personal rikub tulevikus uuesti ühenduse konkurentsinorme, kuid see ei muuda midagi käesolevas asjas tuvastatud rikkumise olemasolus (17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas Hercules Chemicals vs. komisjon, punkt 357). Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kuigi ühenduse konkurentsieeskirjadega vastavusse viimise programmi kehtestamine kinnitab kõnealuse ettevõtja tahet vältida tulevikus rikkumisi ning kujutab endast seega tegurit, mis võimaldab komisjonil paremini täita oma ülesannet, mis seisneb muu hulgas konkurentsi valdkonnas asutamislepinguga kehtestatud põhimõtete rakendamises ning selles tähenduses ettevõtjate käitumise juhendamises, siis pelk asjaolu, et komisjon võttis oma varasemas otsustuspraktikas teatavatel juhtudel sellist programmi kergendava asjaoluna arvesse, ei tähenda siiski, et ta on konkreetsel juhul kohustatud sama moodi tegutsema (eespool viidatud Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas Fiskeby Board vs. komisjon, punkt 83, ja 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1989, punkt 417). Seda enam on see nii, kui kõnealune rikkumine kujutab – nagu käesolevas asjas – endast EÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 1 punktide a ja c ilmselget rikkumist.

346    Kõigil neil põhjustel tuleb etteheide tagasi lükata.

G –  Koostööteatise väär kohaldamine

1.     Poolte argumendid

347    Hageja väidab esiteks, et trahvi 30% võrra vähendamine vastavalt koostööteatise punktile D ei väärtusta piisavalt tema koostööd komisjoniga. Teiseks leiab ta, et komisjon oleks tema suhtes pidanud kohaldama tema koostööteatise eelnõus esitatud põhimõtteid, mitte aga selle koostööteatise lõppversiooni sätteid. Kolmandaks ei oleks tohtinud talle määrata trahvi pärast uurimisi aset leidnud sündmuste eest.

348    Esiteks oleks komisjon pidanud arvesse võtma asjaolu, et hageja teavitas esimese ettevõtjana ajakirjandust sellest, et ta tegi komisjoniga uurimise käigus koostööd. Hageja esitas esimese ettevõtjana komisjonile teavet ja olulisi tõendeid, sh tõendid kartellikokkuleppe jätkamise kohta pärast uurimisi, millest komisjon ei olnud teadlik. Oma kavakindlas koostöös komisjoniga käitus hageja paindlikult, loobudes oma õigusest tutvuda toimikuga ning oma õigusest iseennast mitte süüstada. Oma keeldumist vähendada hageja trahvi rohkem ei saa komisjon põhjendada üksnes asjaoluga, et hageja alustas koostööd alles tükk aega pärast uurimise algust, kuna koostööteatise punkt D nõuab vaid seda, et koostöö toimuks enne vastuväiteteatise saatmist.

349    Hageja leiab, et tema koostöö tõttu oleks tulnud trahvi vähendada rohkem kui 30%, kuna tema koostöö ületas kaugelt lähenemist mitte vaidlustada fakte, mis näiteks karbipapi otsuses tõi kaasa trahvi vähendamise 33% võrra. Käesolevas asjas tõi üksnes lähenemine mitte vaidlustada fakte KE KELIT‑i jaoks kaasa trahvi vähendamise 20%.

350    Hageja võis arvestada trahvi analoogse vähendamisega, nagu see toimus karbipapi otsuses, millele samuti viitas komisjon nendevahelise esimese kontakti käigus. Komisjoni 21. jaanuari 1998. aasta otsuses 98/247/ESTÜ ESTÜ lepingu artikli 65 kohaldamise menetluses (asi IV/35.814 – Extra d’alliage) (EÜT 1998, L 100, lk 55; edaspidi „Extra d’alliage’i otsus”) vähendati trahvi 40% võrra tõendite esitamise eest ning esimesena tõendid esitanud ettevõtjale ei määratud üldse trahvi.

351    Teiseks oleks komisjon pidanud kohaldama oma koostööteatise eelnõus, mitte aga selle lõppversioonis esitatud põhimõtteid. Kuna seda lõppversiooni ei olnud veel avaldatud, otsustas hageja teha komisjoniga koostööd koostööteatise eelnõust ning komisjoni varasemast praktikast lähtudes. Oma koostööteatise eelnõus kinnitas komisjon muu hulgas, et ta on teadlik asjaolust, et koostööteatis tekitab õiguspärase ootuse, millele saavad ettevõtjad tugineda, kui nad soovivad komisjoni kartellikokkuleppest teavitada.

352    Koostööteatise eelnõu kohaselt tuleb vähendada trahvi 50% võrra, kui ettevõtja täidab pärast komisjoni uurimiste läbiviimist kolm tingimust: esiteks on esimene, kes teeb komisjoniga koostööd, teiseks annab komisjonile kõikehõlmavat teavet ja on valmis tegema alalist koostööd ning kolmandaks ei ole sundinud ühtegi ettevõtjat osalema kartellikokkuleppes ega ole omanud õigusvastases tegevuses määravat rolli. Kõnealune koostööteatise eelnõu ei sisalda seega lõppversioonis olevat tingimust, mille kohaselt ei pea uurimised andma piisavat alust menetluse algatamiseks, et teha otsus. Koostööteatise eelnõus kajastub selles osas komisjoni toonane praktika, mida selgitab eeskätt karbipapi otsus, milles vähendati ettevõtjate trahve kahe kolmandiku võrra, kuna nad esitasid tõendid, mis vähendasid komisjoni vajadust tugineda kaudsetele tõenditele, ning mõjutasid teisi asjassepuutuvaid ettevõtjaid, kes muidu oleksid võinud jätkata rikkumise eitamist.

353    Isegi kui komisjonil oli õigus kohaldada oma koostööteatise lõppversiooni ning kui ta järeldas õigesti, et hageja kuulus koostööteatise punktis D kirjeldatud tingimuse alla, ei ole hageja jaoks selge, miks tema trahvi ei vähendatud võimalikul maksimaalsel määral, s.o 50%.

354    Kolmandaks ei oleks tohtinud määrata hagejale trahvi pärast uurimisi toime pandud õigusvastaste tegude eest, kuna tema teavitas komisjoni sellisest tegevusest, millest komisjon enda sõnul veel ei teadnud. Nii koostööteatise eelnõu kui selle lõppversioon sätestasid punktis B, et ettevõtjal, kes teavitab komisjoni kartellikokkuleppest, mis ei ole viimasele teada, on õigus trahvi olulisele vähendamisele või isegi – vastavalt koostööteatise eelnõule – trahvist vabastamisele.

355    Käesolevas asjas vähendati hagejale määratud trahvi väga vähe, kuna komisjonile teatavaks tehtud asjaolud tõid juba endaga kaasa trahvi suurendamise esimest korda rikkumise kestuse pikendamise tõttu ning teist korda peamiselt seepärast, et trahvi suurendati 30% võrra rikkumise raskuse tõttu.

356    Kostja kinnitab, et ta teostas oma kaalutlusõigust, mis tal on oma koostööteatise kohaldamisel, õiguspäraselt ja mõistlikult. Koostööteatise punkti D kohaselt väärib hageja osutatud abi trahvi vähendamist üksnes 30% võrra, kuna ta ei alustanud koostööd enne informatsiooninõude saamist. Peale selle ei ole ka hageja argumenteeritult näidanud, et koostööteatise punkt B või C oli kohaldatav. Igal juhul ei saanud komisjon kõrvale kalduda oma koostööteatise lõppversioonist, kuna ta peab järgima tema enda avalikuks tehtud poliitikat.

357    Kuna komisjonil on selles osas – arvestades suurt hulka arvessevõetavaid tegureid – lai kaalutlusruum, ei saa hagejal tekkida õiguspärast ootust trahvi erilise vähendamise suhtes sarnaselt varasemate kohtuasjadega, nagu karbipapi otsus. Hageja juhtum ei ole ka võrreldav nende ettevõtjate juhtumiga, kelle trahve vähendati Extra d’alliage’i otsuses 40% võrra. KE KELIT‑i trahvi 20% võrra vähendamist puudutav argument võib üksnes kaasa tuua viimasele määratud trahvi suurendamise.

358    Igal juhul ei saa hageja tugineda koostööteatise punktile B, et viidata immuniteedile, mis puudutab pärast uurimise algatamist toimepandud tegusid. Seevastu on rikkumise jätkamine neil asjaoludel piisavalt rikkuvat laadi, mille tõttu leidis komisjon, et ta peab hoiatamise eesmärgil suurendama trahvi.

2.     Esimese Astme Kohtu hinnang

359    Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon määratles oma koostööteatises tingimused, mil võib kartelli suhtes läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid makstava trahvi tasumisest vabastada või selle summat vähendada (vt koostööteatise punkt A 3).

360    Nagu on märgitud koostööteatise punktis E 3, tekitas see õiguspärase ootuse, millele ettevõtjad tuginevad, kui nad soovivad komisjoni kartellist teavitada. Võttes arvesse õiguspärast ootust, mis komisjoniga koostööd teha soovivatel ettevõtjatel koostööteatisest tulenevalt võib tekkida, oli komisjon kohustatud hageja trahvisumma kindlaksmääramisel tema koostööd hinnates sellest juhinduma.

361    Seevastu ei saa hageja väita, et komisjon oleks pidanud tema juhtumil kohaldama oma koostööteatise eelnõus sätestatud kriteeriume. Nagu eespool punktis 246 on märgitud, ei saanud see eelnõu, millega juhiti ettevõtjate tähelepanu sellele, et komisjon kavatses rikkumiste uurimisel ja menetlemisel väljastada teatise ettevõtjate koostöö kohta, kui selline tekitada mingitki ootust, et selles teatises sisalduvad kriteeriumid võetakse tõepoolest vastu ning seejärel viiakse need ellu. Vastupidisel tulemusel oleks soovimatu mõju, mis sunniks komisjoni hoiduma koostööteatiste eelnõude avaldamisest, et saada asjaomaste ettevõtjate seisukohti.

362    Edasi, mis puudutab koostööteatise kohaldamist hageja puhul, siis tuleb märkida, et hageja ei lange selle teatise punkti B kohaldamisalasse, mis hõlmab juhtumit, kus ettevõtja teavitab komisjoni salajasest kartellikokkuleppest, enne kui viimane on algatanud uurimise (juhtum, kus trahvi võidakse vähendada vähemalt 75%), ega teatise punkti C kohaldamisalasse, mis puudutab ettevõtjat, kes teatas salajasest kartellikokkuleppest pärast seda, kui komisjon viis läbi uurimise, mille käigus ei suudetud saada piisavalt aluseid, et õigustada menetluse algatamist otsuse tegemiseks (juhtum, kus trahvi võidakse vähendada 50–75%).

363    Koostööteatise punkt D sätestab, et „[k]ui ettevõtja teeb koostööd, kuid kõik [punktides] B ja C nimetatud tingimused ei ole täidetud, vähendatakse trahvisummat, mis oleks talle koostöö puudumisel määratud, 10–50% võrra”. Koostööteatises on täpsustatud:

„Selline olukord võib esineda eelkõige juhul, kui:

–        ettevõtja esitab enne vastuväiteteatise saatmist komisjonile informatsiooni, dokumente või muid tõendeid, mis aitavad toime pandud rikkumise olemasolu kinnitada;

–        pärast vastuväiteteatise saamist teatab ettevõtja komisjonile, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.” [mitteametlik tõlge]

364    Tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon, tunnistades, et hageja esitas talle vabatahtlikult kirjalikud dokumendid, mis aitasid märkimisväärselt tuvastada juhtumiga seotud olulisi asjaolusid, eeskätt fakti, et kartellikokkuleppe liikmed otsustasid jätkata pärast uurimist kartellikokkulepet, mida komisjon küll kahtlustas, kuid ei suutnud tõendada (otsuse põhjendus 177), oleks pidanud vähendama hageja trahvi rohkem kui vähendatud 30%.

365    Nagu komisjon oma otsuse põhjenduses 177 märkis, andsid informatsiooninõuded hagejale võimaluse esitada rikkumist puudutavad tõendid. Selles osas tuleneb otsusest, et komisjon oli seoses ABB pakutava koostööga seisukohal, et viimase trahvi ei saa punkti D alusel 50% võrra vähendada, kuna ta nõustus koostööga alles siis, kui komisjon oli väljastanud üksikasjalikud informatsiooninõuded (põhjenduse 174 kolmas ja neljas lõik). Järelikult ei olnud komisjon valmis vähendama trahvi 50% võrra, kui kõnealune ettevõtja ei ole talle enne informatsiooninõude saamist teavet edastanud. Selge on see, et hageja esitas komisjonile dokumendid alles pärast viimaselt vastava informatsiooninõude saamist.

366    Käesoleva asja varasema praktikaga võrdlemise osas tuleb märkida, et ainuüksi asjaolu, et komisjon oma varasemas otsustuspraktikas on teatava tegevuse korral vähendanud teataval määral trahvi, ei tähenda veel, et tal on kohustus proportsionaalselt sama palju trahvi vähendada sarnase tegevuse hindamisel hilisema haldusmenetluse käigus (vt eespool punkt 244).

367    Hageja ei saa tugineda ka argumendile, et KE KELIT‑i trahvi vähendati 20% võrra, kuna ta ei vaidlustanud talle ette heidetud asjaolusid. Isegi kui eeldada, et komisjon vähendas selle ettevõtja trahvi liiga palju, tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõte peab arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt keegi ei saa enda huvides tugineda teise isiku kasuks toimepandud õigusvastasele teole (eespool viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 160, ja eespool viidatud kohtuotsus Mayr Melnhof vs. komisjon, punkt 334).

368    Lisaks ei saa hageja pärast uurimise algatamist alanud perioodi alusel, mille jooksul rikkumist jätkati ning mille kohta esitas hageja komisjonile tõendid, nõuda, et trahvi oleks rohkem vähendatud. Kuna kartellikokkuleppe jätkamine on rikkumise lahutamatu osa, siis saab rikkumist koostööteatise kohaldamisel käsitleda üksnes tervikuna. Kuna hageja ei täida koostööteatise punkti B ega punkti C kohaldamise tingimusi, tuleb hageja tegevust hinnata punkti D alusel.

369    Lõpuks oli komisjonil õigus rikkumise jätkamist pärast uurimisi võtta lisaks rikkumise kestuse arvutamisele arvesse ka raskendava asjaoluna, kuna selline käitumine kinnitas kartellikokkuleppe poolte erilist kindlameelsust jätkata oma rikkumist vaatamata trahvi saamise ohule.

370    Neil asjaoludel ei ole komisjon koostööteatise kohaldamisel rikkunud ühtegi õigusnormi ega teinud ühtegi faktiviga. Seega tuleb etteheide tagasi lükata.

IV –  Neljas väide, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud põhjendamiskohustust

A –  Poolte argumendid

371    Hageja heidab komisjonile ette põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna viimane ei taganud trahvi arvutamise meetodi läbipaistvust. Komisjon ei selgitanud asjaolu, et trahv määrati kindlaks absoluutsummades väljendatud, ettevõtjate käibest sõltumatute ning õiguslikult lubatavat ülempiiri ületavate lähtepunktide alusel. Ta ei selgitanud, kuidas ta hindas rikkumise raskust väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul. Iseäranis ei selgitanud ta seda, miks ta kaldus kõrvale oma varasemast praktikast määrata trahvid kindlaks proportsionaalselt asjaomasel turul saadud käibega.

372    Hageja leiab, et lisaks rikkus komisjon põhjendamiskohustust sellega, et trahvide arvutamisel kohaldas ta tagasiulatuvalt ilma igasuguse õigustuseta oma uusi suuniseid.

373    Lisaks rikuti nimetatud kohustust sellega, et komisjon kaldus kõrvale oma varasemast praktikast leebema kohtlemise alal ning oma koostööteatise projektist, milles muu hulgas käsitleti leebemat kohtlemist, ning kohaldas selle asemel koostööteatise lõplikus versioonis sätestatud teistsugust poliitikat.

374    Peale selle rikkus komisjon oma põhjendamiskohustust, jättes tähelepanuta kõik hageja väljatoodud kergendavad asjaolud. Isegi kui komisjon ei olnud kohustatud võtma arvesse hageja loetletud asjaolusid, oleks ta pidanud selgitama, miks ta jättis need tegurid tähelepanuta.

375    Kostja märgib, et põhjendamiskohustust puudutavas väites toob hageja teise nurga alt esile need argumendid, mille ta juba esitas seoses väidetava diskrimineerimisega.

376    Igal juhul on hageja argument väidetavalt puuduliku põhjendamise kohta alusetu nii uute suuniste „tagasiulatuva” kohaldamise kui ka asjaolu tõttu, et komisjon kaldus kõrvale koostööteatise projektist. Lõpuks, kuna komisjon ei olnud kohustatud käsitlema teatavaid asjaolusid kergendavate asjaoludena, ei olnud selles küsimuses ka nõutav esitada põhjendust.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

377    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ asutamislepingu artikli 190 (nüüd EÜ artikkel 253) järgi nõutud põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma vaidlusaluse akti vastuvõtnud ühenduse ametivõimu arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ning pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ja akti adressaatide või teiste otseselt ja isiklikult puudutatud asjaomaste isikute huvist saada selgitusi (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63).

378    Otsuse puhul, millega määratakse – nagu käesolevas asjas – mitmele ettevõtjale trahv ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, tuleb põhjendamiskohustuse ulatus kindlaks määrata eelkõige seda silmas pidades, et rikkumiste raskusaste tuleb tuvastada paljude asjaolude alusel, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ning trahvide hoiatav mõju, ning seda ilma, et oleks kehtestatud kohustuslikult arvesse võetavate kriteeriumide siduv või ammendav loetelu (eespool viidatud kohtumäärus SPO jt vs. komisjon, punkt 54).

379    Käesolevas asjas esitas komisjon oma otsuses kõigepealt üldised seisukohad kõnealuse rikkumise raskuse kohta ning kartelli erilised asjaolud, millele tuginedes jõudis ta järeldusele, et käesolevas asjas on tegemist väga raske rikkumisega, mille eest tavaliselt määratav trahv on vähemalt 20 miljonit eküüd (otsuse põhjendused 164 ja 165). Edasi selgitas ta, et seda summat tuleb kohandada, võttes arvesse rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju konkurentsile ning vajadust tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju (otsuse põhjendus 166). Seejärel märkis komisjon, et trahvisumma kindlaksmääramisel võttis ta arvesse võimalikke raskendavaid või kergendavaid asjaolusid ning iga ettevõtja seisundit koostööteatise suhtes (otsuse põhjendus 167).

380    Hagejale määratava trahvi osas märgib komisjon lõpuks, et arvestades seda, et hageja oli eelisoleeritud torude tootjate hulgas Euroopas suuruselt teisel kohal, ning kuna tema puhul oli tegemist ühele ainsale tootele spetsialiseerunud ettevõtjaga, tuleb tema trahvi lähtepunkt rikkumise raskuse tõttu kohandada 10 miljonile eküüle (otsuse põhjenduse 175 esimene ja teine lõik). Edasi selgitab komisjon, kuidas tuleb hagejale määratavat trahvi rikkumise kestuse alusel kaaluda (otsuse põhjenduse 175 kolmas lõik).

381    Seejärel leiab komisjon, et hageja trahvi põhisummat tuleb suurendada eriti raskendava asjaolu tõttu, kuna ta jätkas tahtlikult pärast uurimisi rikkumises osalemist, ning täiendava raskendava asjaolu tõttu, mis seisneb hageja aktiivses rollis Powerpipe’i vastu karistusmeetmete võtmisel, kuigi küll mitte ABB‑ga samal tasemel (otsuse põhjenduse 176 esimene ja teine lõik). Komisjon märgib ka, et kergendavaid asjaolusid ei esine, selgitades, et isegi kui ABB avaldas hagejale erinevatel ajahetkedel survet, liialdab ta märkimisväärselt, väites, et ABB tõmbas ta tema tahte vastaselt endaga kaasa kartelli (otsuse põhjenduse 176 kolmas lõik). Peale selle täpsustab komisjon, et kuna selle meetodi alusel arvutatud lõppsumma ei tohi mitte mingil juhul ületada 10% hageja ülemaailmsest käibest, nagu see on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2, tuleb trahviks määrata 12 700 000 eküüd, nii et see ei ületa lubatud piiri (otsuse põhjenduse 176 neljas lõik).

382    Lõpuks leiab komisjon, et koostööteatise alusel tuleb hageja trahvi vähendada 30%, kuna ta esitas vabatahtlikult kirjalikud tõendid, mis aitasid märkimisväärselt tuvastada kohtuasjas olulisi aspekte, eriti asjaolu, et kartelli liikmed otsustasid pärast uurimisi kartelli jätkata, mida komisjon küll kahtlustas, kuid mille kohta tal puudusid tõendid (otsuse põhjendus 177).

383    Tuleb tõdeda, et tõlgendades otsust igale adressaadile süüks pandavate faktilisi asjaolusid arvestades, sisalduvad otsuse põhjendustes 164–167 ja 175–177 piisavad ja asjakohased viited asjaoludele, mida võeti arvesse hageja toimepandud rikkumise raskusastme ja kestuse kindlaksmääramisel (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9641, punkt 43).

384    Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita seda, et ta ei ole täpsemalt põhjendanud hagejale määratud trahvi põhi- ja lõppsumma tasemeid ega tema koostöö tõttu vähendamise määra, seda enam et viimase punkti osas määratles otsus tema koostöö tähtsuse koostööteatise punkti D alusel.

385    Isegi kui oletada, et trahvimäära osas toob otsus endaga kaasa selle märkimisväärse suurenemise võrreldes varasemate otsustega, esitas komisjon täiesti sõnaselgelt põhjused, millest tulenevalt ta määras hageja trahvi sellisele tasemele (vt Euroopa Kohtu 26. novembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 73/74: Groupement des fabricants de papiers peints de Belgique jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1491, punkt 31).

386    Hageja ei saa komisjonile ette heita ka seda, et viimane ei põhjendanud trahvi arvutamist teiste tegurite abil, mille ta tõi välja kergendavate asjaoludena.

387    Kuna komisjon selgitas oma otsuses, et ta ei võtnud hageja suhtes arvesse ühtegi kergendavat asjaolu, esitas ta kõik vajalikud andmed, mille alusel oli hagejal võimalik tuvastada, kas otsus on põhjendatud või sisaldab võimalikku puudust, mille tõttu saab selle kehtivust vaidlustada otsuse kehtivus.

388    Lisaks, kuigi komisjon on EÜ asutamislepingu artikli 190 kohaselt kohustatud põhjendama oma otsust, nimetades faktilised asjaolud, millest sõltub otsuse õiguspärasus, ning otsuseni viinud põhjendused, ei kohusta see säte komisjoni analüüsima kõiki haldusmenetluses käsitletud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mida käsitleti haldusmenetluses (eespool viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punktid 14 ja 15, ning eespool viidatud kohtuotsus Fiskeby Board vs. komisjon, punkt 127).

389    Hagejale avaldatud surve osas nimetas komisjon otsuse põhjenduse 176 kolmandas lõigus põhjused, miks ta ei võtnud seda survet arvesse asjaoluna, mille tõttu tuleks vähendada trahvi.

390    Lõpuks ei saa komisjonile ette heita seda, et ta ei selgitanud käesolevas asjas kohalduvat õiguslikku raamistikku, iseäranis uute suuniste või ka koostööteatise kohaldamist. Ei ole nõutav, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna õigusakti põhjenduse vastavust EÜ asutamislepingu artikli 190 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 63). Kuna komisjon oli võtnud kohustuse pärast oma suuniste ja koostööteatise avaldamist konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määramisel neid ka järgida (vt eespool punktid 245 ja 274), ei pidanud ta täpsustama, kas ja millistel põhjustel kohaldas ta neid hagejale määratava trahvi kindlaksmääramisel.

391    Järelikult tuleb põhjendamiskohustuse rikkumist puudutav väide tagasi lükata.

V –  Viies väide, et trahvi intressimäär on liiga kõrge

A –  Poolte argumendid

392    Hageja leiab, et ülemäära kõrge on otsuse artiklis 4 kohaldatud intressimäär 7,5%, mis koosneb intressimäärast, mida kohaldas Euroopa Keskpank oma eküü-tehingutele selle kuu esimesel tööpäeval, mil tehti kõnealune otsus, ning mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra. See intressimäär avaldab hagejale ebamõistlikku survet, sundides trahvi kiiresti tasuma, kuigi hageja leiab, et tal on otsuse vaidlustamiseks tugevad õiguslikud põhjused. Intressimäära tuleks seetõttu langetada mõistliku tasemeni.

393    Siinkohal viitab hageja kohtujurist Fennelly ettepanekule liidetud kohtuasjades C‑395/96 P ja C‑396/96 P: Compagnie maritime belge jt vs. komisjon, milles Euroopa Kohus tegi 16. märtsil 2000 otsuse (EKL 2000, lk I‑1365, I‑1371) ning milles kohtujurist täpsustas, et intressimäär ei tohi olla nii kõrge, et see kohustaks ettevõtjat tasuma trahvi kohe, ning et intressimäära igasuguse selgituseta tõstmine 3,5 protsendipunkti võrra juba niigi kõrge määrani ei ole aktsepteeritav.

394    Kostja märgib, et tal oli õigus valida piisavalt kõrge määr, selleks et pärssida ettevõtjate tahet tasuda trahv hilinemisega. Arvestades kommertspankade tänaseid intressimäärasid, oli 7,5% suurune määr täiesti mõistlik ning asus täpselt tema hindamisruumi piirides.

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

395    Viivitusintressi kohaldamine trahvide suhtes, mis on määratud ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletuse tõttu rikuvad EÜ asutamislepingu artikli 85 sätteid, tagab asutamislepingu kasuliku mõju. Viivitusintress tugevdab komisjoni pädevust talle EÜ asutamislepingu artikliga 89 (nüüd EÜ artikkel 85) pandud ülesande täitmisel, mis seisneb konkurentsieeskirjade kohaldamise jälgimises ning selle tagamises, et ettevõtjad, kes viivitavad neile määratud trahvide tasumisega, ei võtaks oma ühepoolselt rakendatava praktikaga asutamislepingu sätetelt mõju. Kui komisjonil ei oleks õigust lisaks trahvidele nõuda ka viivitusintressi, siis oleksid oma trahvide tasumisega viivitavad ettevõtjad eelisseisundis võrreldes nendega, kes tasuvad oma trahvi kindlaksmääratud tähtajaks (Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑275/94: CB vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2169, punktid 48 ja 49).

396    Kui ühenduse õigus ei lubaks meetmeid, mille eesmärk on hüvitada eelis, mille ettevõtja võib saada trahvi tasumisest viivitusega, hõlbustaks see ilmselgelt põhjendamatute hagide esitamist, mille ainus eesmärk on viivitada trahvi tasumisega (eespool viidatud kohtuotsus AEG vs. komisjon, punkt 141).

397    Selles kontekstis tuleb tõdeda, et olukorras, kus komisjon kohaldas 7,5% suurust intressimäära, mis koosneb intressimäärast, mida kohaldas Euroopa Keskpank oma eküü-tehingutele selle kuu esimesel tööpäeval, mil tehti kõnealune otsus, ning mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, ei ületanud komisjon oma kaalutlusruumi, mis on tal viivitusintressi määra kehtestamisel.

398    Selles osas on tarvilik meenutada, et kuigi intressimäär ei tohi olla nii kõrge, et see kohustaks ettevõtjat tasuma trahvi kohe, isegi kui viimane leiab, et tal on komisjoni otsuse kehtivuse vaidlustamiseks head põhjused, võib komisjon siiski lähtepunktina võtta määra, mis ületab turul keskmisele laenusaajale pakutavat intressimäära, niivõrd kui see on vajalik viivitamise ärahoidmiseks (kohtujurist Fennelly ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Compagnie maritime belge jt vs. komisjon, punkt 190).

399    Kuna komisjon ei ole teinud viivitusintressi määra kindlaksmääramisel hindamisviga, tuleb väide selle liiga kõrge määra kohta tagasi lükata.

400    Kõigest eelnevast lähtudes tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata.

 Kohtukulud

401    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele mõista välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja hagejalt.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. märtsil 2002 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

H. Jung       P. Mengozzi

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Põhiküsimus

I –  Esimene väide, et asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisel on tehtud faktivigu

A –  Hüvitiste mehhanism Taani kartellis

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Vältava kartellikokkuleppe olemasolu alates 1990. aastast kuni 1996. aastani

1.  Kartellis osalemine väljaspool Taani turgu ajavahemikus 1990–1993

–  Poolte argumendid

–  Esimese Astme Kohtu hinnang

2.  Kartellis osalemise peatamine 1993. aastal ja kartellis osalemine alates 1994. aastast

–  Poolte argumendid

–  Esimese Astme Kohtu hinnang

3.  Hagejale süüks pandava rikkumise kestus ja vältav iseloom

–  Poolte argumendid

–  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Osalemine üle-euroopalises kartellis Itaalia turul

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

D –  Kvaliteedinorme puudutav koostöö

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

E –  Kooskõlastatud tegevus Powerpipe’i vastu

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

F –  ABB avaldatud surve

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

II –  Teine väide, et on rikutud kaitseõigusi

A –  Õigus toimikuga tutvuda

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Õiguse olla ärakuulatud rikkumine uute tõendite esitamise osas

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Õiguse olla ärakuulatud rikkumine suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta kohaldamise osas

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

III –  Kolmas väide, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud üldpõhimõtteid ja on tehtud faktivigu

A –  Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumine

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

B –  Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

C –  Võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine ja suuniste õiguspärasus

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

–  Väide suuniste õigusvastasuse kohta

–  Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

–  Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

D –  Rikkumise kestuse väär hindamine

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

E –  Raskendavate asjaolude väär kohaldamine

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

F –  Kergendavate asjaolude arvesse võtmata jätmine

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

G –  Koostööteatise väär kohaldamine

1.  Poolte argumendid

2.  Esimese Astme Kohtu hinnang

IV –  Neljas väide, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud põhjendamiskohustust

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

V –  Viies väide, et trahvi intressimäär on liiga kõrge

A –  Poolte argumendid

B –  Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.