EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
7. detsember 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43/EMÜ – Artikli 6 lõige 3 – Mõiste „kava või projekt“ kaitsealal – Sekkumine metsas, et tagada metsa tuleohutus – Vajadus enne hinnata selle sekkumise tagajärgi asjaomasele alale
Kohtuasjas C‑434/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel administratīvā rajona tiesa, Rīgas tiesu namsi (rajooni halduskohtu Riia kohtumaja, Läti) 30. juuni 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. juunil 2022, menetluses
„Latvijas valsts meži“ AS
versus
Dabas aizsardzības pārvalde,
Vides pārraudzības valsts birojs,
menetluses osales:
Valsts meža dienests,
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: J.‑C. Bonichot (ettekandja) koja presidendi ülesannetes ning kohtunikud S. Rodin ja L. S. Rossi,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– „Latvijas valsts meži“ AS, esindaja: M. Gūtmanis,
– Dabas aizsardzības pārvalde, esindaja: A. Svilāns,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Hermes ja I. Naglis,
olles 13. juuli 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102; edaspidi „elupaigadirektiiv“) artikli 6 lõiget 3.
2 Taotlus on esitatud äriühingu „Latvijas valsts meži“ AS ja Dabas aizsardzības pārvalde (keskkonnaamet, Läti) Kuramaa teenistuse vahelises kohtuvaidluses keskkonnaameti peadirektori 22. märtsi 2021. aasta otsuse üle, millega kohustati seda äriühingut võtma eri meetmeid, et piirata puude langetamise negatiivseid tagajärgi Lätis asuva Ances purvi un meži (Ance sood ja metsad) ühenduse tähtsusega erikaitsealal (Natura 2000).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Elupaigadirektiiv
3 Elupaigadirektiivi artikli 1 punktis l on erikaitseala määratletud kui „ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud“.
4 Erikaitsealade määramine on ette nähtud elupaigadirektiivi artikli 4 lõikes 4:
„Kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis ala on I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist.“
5 Natura 2000 alade kaitset reguleerib eelkõige direktiivi artikkel 6, mis näeb ette:
„1. Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele.
2. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.
3. Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.
4. Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab [Euroopa K]omisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.
Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.“
Keskkonnamõju hindamise direktiiv
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1; edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv“) artikli 1 lõike 2 punktis a on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „projekt“:
– ehitiste või muude käitiste püstitamine või kavade teostamine,
– muu sekkumine looduskeskkonda ja maastikku, kaasa arvatud maavarade kaevandamine“.
Läti õigus
Erikaitsealade seadus
7 Elupaigadirektiiv võeti Läti õigusesse üle 2. märtsi 1993. aasta erikaitsealade seadusega (likums „Par īpaši aizsargājamām dabas teritorijām“, Latvijas Vēstnesis, 1993, nr 5).
8 Selle seaduse §‑s 15 „Kaitsealade kaitse- ja kasutuseeskirjad“ on sätestatud:
„(1) Kaitsealade jaoks võib kehtestada kaitse- ja kasutuseeskirjad, et tagada nende kaitse ja kaitsta nende loodusväärtust.
(2) Kaitsealade suhtes kohaldatakse üldiseid kaitse- ja kasutuseeskirju; spetsiifilisi kaitse- ja kasutuseeskirju ning looduskaitsekavasid“.
9 Nimetatud seaduse §‑s 43 „Ühenduse tähtsusega erikaitsealad“ on ette nähtud:
„[…]
(4) keskkonnamõju hindamise nõue kehtib igasuguse kavandatava tegevuse ja kõikide planeerimisdokumentide suhtes (välja arvatud kaitsealade looduskaitsekavad ja nendes kavandatud tegevus, mis on vajalik erikaitsealuste liikide elupaikade, erikaitsealuste piiratud kasutusega elupaikade või erikaitsealuste biotoopide haldamiseks või taastamiseks ning kaitsealade looduskaitsekavades ette nähtud avalikkusele juurdepääsetava teadus- ja loodusturismitaristu loomiseks), mis võivad eraldi või koos muu kavandatava tegevuse või muude planeerimisdokumentidega avaldada ühenduse tähtsusega kaitsealale (Natura 2000) olulist mõju. […]“.
Tuleohutuse ja tuletõrje seadus
10 24. oktoobri 2002. aasta tuleohutuse ja tuletõrje seaduse (Ugunsdrošības un ugunsdzēsības likums, Latvijas Vēstnesis, 2002, nr 165) § 101 lõikes 1 on ette nähtud, et metsaomanik või -valdaja on kohustatud tagama metsade tuleohutusnõuete täitmise.
11 Selle seaduse §‑s 12 on sätestatud, et ministrite nõukogu kehtestab nõuded, mida füüsilised ja juriidilised isikud peavad täitma tulekahju ennetamiseks ja tõhusaks kustutamiseks ning selle tagajärgede leevendamiseks, sõltumata omandivormist ja asjaomase kinnisvara asukohast.
Määrus nr 238
12 Ministrite nõukogu 19. aprilli 2016. aasta määruse nr 238 „Tulekahju ennetamine“ (Ministru kabineta noteikumi Nr. 238 „Ugunsdrošības noteikumi“, Latvijas Vēstnesis, 2016, nr 78; edaspidi „määrus nr 238“) punktis 1 on märgitud, et sellega kehtestatakse riskiennetusnõuded, mida füüsilised ja juriidilised isikud peavad täitma tulekahju ennetamiseks, tulekahju tõhusaks kustutamiseks ning selle tagajärgede leevendamiseks, sõltumata omandivormist ja asjaomase kinnisvara asukohast.
13 Määruse punktis 2.71 on täpsustatud, et metsade tuleohutustaristu hõlmab järgmist: teed metsaalal, tuletõkestusvööndid, mineraliseeritud tuletõkestusribad, loodusrajad, juurdepääsuga „tuletõrje veevõtukohad“ ja tuletõrje valvetornid.
14 Sama määruse punktis 417.3 on sätestatud, et iga aasta 1. maiks koristab asjaomase metsaala eest vastutav isik teed ja looduslikud rajad, mida saab kasutada tuletõrjeks, igasugusest rägast, mis võib raskendada tuletõrjesõidukite liikumist.
15 Määruse nr 238 punktis 417.4 on ette nähtud, et iga aasta 1. maiks viib metsaala eest vastutav isik „tuletõrje veevõtukohtadele“ juurdepääsu võimaldavad teed ja rajad sõidukorda ning hoiab need sellisena, et tagada tuletõrjesõidukite juurdepääs.
16 Määruse punktis 418 on sätestatud, et kui metsaala eest vastutav isik haldab mitut kõrvuti asuvat metsamaatükki, mis moodustavad koos üle 5000 hektari suuruse ala, koostab ta tuleohutuskava kogu selle ala kohta ja rakendab seda. Kavale lisatakse selle metsaala kartograafilised kaardid.
Määrus nr 478
17 Ministrite nõukogu 16. augusti 2017. aasta määruse nr 478, millega kehtestatakse looduskaitseala „Ance sood ja metsad“ spetsiifilised kaitse- ja kasutuseeskirjad (Ministru kabineta noteikumi Nr. 478 Dabas lieguma „Ances purvi un meži“ individuālie aizsardzības un izmantošanas noteikumi, Latvijas Vēstnesis, 2017, nr 164; edaspidi „määrus nr 478“), punkt 2 näeb ette, et see looduskaitseala luuakse eesmärgiga tagada seda ala iseloomustavate rannamadalike ja -luidete maastiku kaitse ning kaitsta Läti Vabariigi ja Euroopa Liidu tähtsusega erikaitsealuseid biotoope ja liike.
18 Määruse punktis 11 on ette nähtud:
„Metsaaladel on keelatud:
[…] 11.2. langetada selliseid kuivanud puid ja vedada välja murdunud puid, surnud puid või nende osi, mille läbimõõt kõige jämedamas kohas ületab 25 cm, kui nende kogumaht on alla 20 kuupmeetri metsahektari kohta, järgmiste eranditega:
11.2.1. ohtlike puude langetamine ja väljavedu, jättes puud puistusse;
11.2.2. nimetatud tegevus liidu prioriteetsetes metsabiotoopides: siirdesoo- ja rabametsades (91D0*), soostuvates ja soolehtmetsades (9080*), lammi- lodumetsades (91E0*) ning vanades või looduslikes boreaalsetes metsades (9010*), kus on keelatud selliste kuivanud puude langetamine ja murdunud puude, surnud puude või nende osade väljavedu, mille läbimõõt kõige jämedamas kohas ületab 25 cm. […]“.
19 Määruse punktis 23.3.3 on sätestatud, et metsandustegevus on 1. veebruarist kuni 31. juulini hooajalisel looduskaitsealal keelatud, välja arvatud metsakaitse- ja tuleohutusmeetmed.
20 Looduskaitseala „Ance sood ja metsad“ suhtes kohaldatakse kaitsekorralduskava (2016.–2028. aasta kava; edaspidi „kaitsekorralduskava“), mis on heaks kiidetud keskkonnakaitse- ja regionaalarenguministri 28. aprilli 2016. aasta määrusega nr 105 (vides aizsardzības un reģionālās attīstības ministra rīkojums Nr. 105).
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
21 Asjaomane looduskaitseala on ühenduse tähtsusega erikaitseala (Natura 2000), mis asub Ventspilsi (Läti) omavalitsusüksuse territooriumil. Erikaitseala on 9822 hektari suurune ning see loodi selleks, et säilitada ja hallata Lätis ja liidus kaitstavaid haruldasi biotoope ning looma- ja taimeliikide elupaiku ning piirkonnale iseloomulikku rannamadalike ja -luidete maastikku.
22 Keskkonnaameti Kuramaa teenistuse ametnikud kontrollisid 7. ja 14. jaanuaril 2021 asjaomast looduskaitseala ning tuvastasid, et põhikohtuasja kaebaja oli lasknud sel alal umbes 17 kilomeetri ulatuses loodusradade ääres puid langetada.
23 Keskkonnaamet leidis, et asjaomast meedet ei ole ette nähtud ei kaitsekorralduskavas ega dekreedis nr 478 ning et selle keskkonnamõju oleks tulnud enne hinnata.
24 Keskkonnaamet kohustas 15. jaanuari 2021. aasta otsusega põhikohtuasja kaebajat piirama asjaomasel looduskaitsealal toimunud tegevuse negatiivseid tagajärgi ja jätma puistutesse langetatud männid, mille läbimõõt kõige jämedamas kohas ületab 25 cm, et neist saaks lagunemise tulemusel sel alal erikaitsealuste putukaliikide, eeskätt tundrasiku (Tragosoma depsarium) ja hiidsiku (Ergates faber) arengu jaoks sobiv toitekeskkond. Keskkonnaamet kohustas põhikohtuasja kaebajat lisaks taastama surnud puidu koguse kaitstud esmatähtsas biotoobis 9010* „vanad või looduslikud boreaalsed metsad“ põhjusel, et see ei olnud piisav.
25 Põhikohtuasja kaebaja vaidlustas selle otsuse. Keskkonnaameti peadirektor jättis otsuse aga 22. märtsi 2021. aasta otsusega (edaspidi „põhikohtuasjas vaidlusalune otsus“) muutmata.
26 Põhikohtuasja kaebaja esitas põhikohtuasjas vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes kaebuse administratīvā rajona tiesa, Rīgas tiesu namsile (rajooni halduskohtu Riia kohtumaja, Läti), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
27 Ta väitis, et tegevus, mida talle ette heidetakse, on kohustuslik metsade tuleohutust käsitlevate riigisiseste õigusnormide alusel, mis nõuavad metsateede ja loodusradade korrashoidu, sealhulgas puude langetamist Valsts meža dienestsi (Läti riigimetsaamet) väljastatud lubade alusel; et selle tegevuse suhtes ei kohaldata elupaigadirektiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud hindamismenetlust ning et see viidi läbi kooskõlas kaitsekorralduskava ja määrusega nr 478.
28 Põhikohtuasja kaebaja väidab lisaks, et põhikohtuasjas vaidlusaluse otsusega nõutud meetmetel on negatiivsed tagajärjed tuleohutusele ja tuletõrjele asjaomasel looduskaitsealal. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul jõudis metsaamet samale järeldusele.
29 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ta peab kindlaks tegema, kas põhikohtuasja kaebaja tegevus on selline, mille suhtes kohaldatakse ühenduse tähtsusega erikaitsealadel (Natura 2000) kavandatud kavade ja projektide mõju hindamise menetlust, nagu see on ette nähtud elupaigadirektiivi artikli 6 lõikes 3.
30 Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõigepealt tuleb tal hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olev tegevus kujutab endast „kava“ või „projekti“ selle direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses, kuna selle sätte alusel tuleb asjakohaselt hinnata üksnes selliste „kavade“ ja „projektide“ tagajärgi, mis võivad avaldada erikaitsealale mõju.
31 Kui asjaomased tööd tuleb niimoodi kvalifitseerida, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul ka küsimus, kas need tööd on otseselt seotud asjaomase looduskaitseala kaitsekorraldusega või selleks vajalikud, kuna nende eesmärk on kaitsta seda looduskaitseala tulekahjuohu eest. Elupaigadirektiivi 6 lõike 3 kohaselt ei nõuta nimelt asjaomasele alale kaasnevate tagajärgede hindamist kavade või projektide puhul, mis on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või on selleks otseselt vajalikud.
32 Isegi kui seotus ala kaitsekorraldusega või vajalikkus selleks puudub, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kõnealuse tegevuse tagajärgede hindamine on siiski nõutav, arvestades sellega, et tegevus on metsade tuleohutust käsitlevate riigisiseste õigusnormide alusel kohustuslik.
33 Neil asjaoludel otsustas administratīvā rajona tiesa, Rīgas tiesu nams (rajooni halduskohtu Riia kohtumaja) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas mõiste „projekt“ [keskkonnamõju hindamise direktiivi] artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses hõlmab ka tegevust metsaalal selleks, et tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid sellel alal vastavalt metsade tuleohutust käsitlevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud nõuetele?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas tuleb asuda seisukohale, et tegevus metsaalal selleks, et tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid sellel alal vastavalt metsade tuleohutust käsitlevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud nõuetele, kujutab endast [elupaigadirektiivi] artikli 6 lõike 3 tähenduses projekti, mis on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või on selleks otseselt vajalik, mistõttu sellise tegevuse puhul ei ole vaja läbi viia ühenduse tähtsusega erikaitsealade (Natura 2000) puhul ette nähtud hindamismenetlust?
3. Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas [elupaigadirektiivi] artikli 6 lõikest 3 tuleneb kohustus hinnata ka neid kavasid ja projekte (tegevust), mis ei ole otseselt seotud asjaomase erikaitseala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalikud, kuid mis tõenäoliselt avaldavad ühenduse tähtsusega kaitsealadele (Natura 2000) olulist mõju, kuid mis viiakse siiski ellu riigisiseseid õigusnorme järgides selleks, et tagada metsade tuleohutust käsitlevate nõuete täitmine?
4. Kui vastus kolmandale eelotsuse küsimusele on jaatav, siis kas seda tegevust võib jätkata ja selle võib lõpule viia enne tagantjärele läbiviidavat ühenduse tähtsusega erikaitsealade (Natura 2000) hindamist?
5. Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, siis kas pädevad asutused on võimalike kahjulike tagajärgede heastamiseks kohustatud nõudma kahju hüvitamist ja võtma meetmeid, kui ühenduse tähtsusega erikaitsealade (Natura 2000) hindamise käigus tagajärgede kahjulikkust ei hinnatud?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
34 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „projekt“ selle sätte tähenduses hõlmab ka tegevust erikaitsealaks määratud metsaalal selleks, et tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid sellel alal vastavalt metsade tuleohutust käsitlevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud nõuetele.
35 Kõigepealt tuleb meenutada, et see säte näeb ette, et erikaitsealadel elupaigadirektiivi artikli 1 punkti l tähenduses tuleb „[i]ga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, […] asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab“.
36 Esiteks tuleb märkida, et elupaigadirektiivis ei ole mõistet „projekt“ määratletud. Seevastu on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punktis a, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses sõnaselgelt viitab, antud sellele määratlus, mille kohaselt hõlmab „projekt“ viimati nimetatud direktiivi tähenduses ehitiste või muude käitiste püstitamist või kavade teostamist ning muud sekkumist looduskeskkonda ja maastikku, kaasa arvatud maavarade kaevandamine.
37 Euroopa Kohus on aga otsustanud, et mõiste „projekt“ elupaigadirektiivi tähenduses hõlmab mõistet „projekt“ keskkonnamõju hindamise direktiivi tähenduses, mistõttu juhul, kui tegevus kuulub keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisalasse, peab see seda enam kuuluma elupaigadirektiivi kohaldamisalasse (9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Friends of the Irish Environment, C‑254/19, EU:C:2020:680, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Teiseks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et „projekt“ keskkonnamõju hindamise direktiivi tähenduses eeldab selliste tööde tegemist või sellist sekkumist, mis muudavad asjaomase ala tegelikkust füüsiliselt (vt selle kohta 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Brussels Hoofdstedelijk Gewest jt, C‑275/09, EU:C:2011:154, punkt 24). Käesoleval juhul seisnes põhikohtuasjas kõne all olev tegevus puude langetamises selleks, et tagada asjaomast looduskaitseala läbivate loodusradade korrashoid. Järelikult vastab see mõiste „projekt“ keskkonnamõju hindamise direktiivi tähenduses sisulisele kriteeriumile.
39 Seda mõistet ei piira samas ükski õiguslik kriteerium. Seetõttu ei saa asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olevad raietööd olid väidetavalt kohustuslikud metsade tuleohutust käsitlevate riigisiseste õigusnormide alusel, seada kahtluse alla nende tööde kvalifitseerimist „projektiks“ keskkonnamõju hindamise direktiivi tähenduses.
40 Eeltoodust tuleneb, et need raietööd kujutavad endast „projekti“ keskkonnamõju hindamise direktiivi tähenduses ja seega „projekti“ elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses.
41 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „projekt“ selle sätte tähenduses hõlmab tegevust erikaitsealaks määratud metsaalal selleks, et tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid sellel alal vastavalt metsade tuleohutust käsitlevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud nõuetele, kui see tegevus muudab asjaomase ala füüsilist tegelikkust.
Teine küsimus
42 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tegevus erikaitsealaks määratud metsaalal eesmärgiga tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid sellel alal vastavalt metsade tuleohutust käsitlevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud nõuetele, kujutab endast projekti, „mis [on] otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või [on] selleks otseselt vajalik“ selle sätte tähenduses, ja seetõttu ei ole vaja hinnata selle tagajärgi asjaomasele alale.
43 Elupaigadirektiivi artikli 6 lõikest 3 tuleneb nimelt, et kui põhikohtuasjas kõne all olevad tööd, mis tehti kooskõlas metsade tuleohutust käsitlevate riigisiseste õigusnormidega, on otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalikud, ei olnud vaja hinnata nende tagajärgi sellele alale.
44 Esiteks tuleneb elupaigadirektiivi artikli 1 punktist l, et erikaitseala määratakse eesmärgiga säilitada või taastada looduslike elupaikade või looduslike liikide soodsat kaitsestaatust. Selleks kehtestavad liikmesriigid elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 1 alusel vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate direktiivi I lisa looduslike elupaigatüüpide ja direktiivi II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele.
45 Eeltoodust tuleneb, et elupaigadirektiivi artikli 6 lõikes 1 nimetatud kaitsemeetmed peavad olema otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalikud selle direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses.
46 Teiseks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 37, võivad tuleohutus- ja tuletõrjemeetmed olla seotud kaitseala kaitsekorraldusega või selleks vajalikud. Eelotsusetaotluse kohaselt sisaldavad nii kaitsekorralduskava kui ka määrus nr 478 pealegi kaudseid viiteid vajadusele rakendada asjaomasel alal metsa tuleohutusmeetmeid.
47 Kõik meetmed, mille eesmärk on tagada metsa tuleohutus erikaitsealal, ei ole siiski otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalikud. Lisaks peavad need meetmed olema vajalikud selleks, et säilitada või taastada kaitstavate elupaikade või liikide soodsat kaitsestaatust, ning nende eesmärkidega proportsionaalsed, mis eeldab, et need on asjaomasele alale kohandatud ja võimaldavad neid eesmärke saavutada.
48 Mis puudutab käesoleval juhul raietöid loodusradade sõidukorras hoidmiseks kaitsealal, siis tuleb hinnata, kas need tööd mõjutavad teatavaid kaitse-eesmärke, ja kui see on nii, siis kas oht, et ala kannatab tulevikus tulekahju tõttu kahju, õigustab neid töid, võttes arvesse kõiki selle ala omadusi.
49 Selline hindamine nõuab elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt tuleohutuse tagamiseks kavandatud meetmete tagajärgede asjakohast hindamist.
50 Teisiti on see vaid juhul, kui need meetmed kuuluvad juba elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 1 alusel võetud meetmete hulka, mis on seetõttu otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalikud.
51 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tegevus erikaitsealaks määratud metsaalal eesmärgiga tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid sellel alal vastavalt metsade tuleohutust käsitlevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud nõuetele, ei ole ainuüksi sellest eesmärgist tulenevalt otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalik ning seetõttu ei ole see sel alusel vabastatud sellega asjaomasele alale kaasnevate tagajärgede hindamisest, välja arvatud juhul, kui need meetmed kuuluvad elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 1 alusel juba võetud kaitsemeetmete hulka.
Kolmas küsimus
52 Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab hindama selles sättes silmas peetud kavasid ja projekte ka siis, kui nende elluviimist nõuavad metsa tuleohutust käsitlevad riigisisesed õigusnormid.
53 Esimesena tuleb meenutada, et iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega alale; see nõue eeldab, et selgitatakse välja kõik asjaomase kava või projekti tagajärjed alale, neid hinnatakse ja võetakse arvesse. Sellist kava või projekti tuleb niimoodi hinnata, kui on tõenäoline või esineb risk, et see avaldab asjaomasele alale olulist mõju; see tingimus tuleb ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt lugeda täidetuks niipea, kui, lähtudes kõige parematest selle valdkonna alastest teaduslikest teadmistest, ei saa välistada sellele alale olulise kahjustava mõju avaldamise tõenäolisust või ohtu, võttes arvesse eeskätt selle ala omadusi ning spetsiifilisi keskkonnatingimusi (vt selle kohta 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus AquaPri, C‑278/21, EU:C:2022:864, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olev projekt võib avaldada asjaomasele alale olulist mõju, võttes arvesse – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 45 –, et metsade tuleohutust käsitlevad riigisisesed õigusnormid ei saa vabastada kava või projekti elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 3 nõuete järgimisest.
54 Samas tuleb teisena rõhutada, et riigisisesest õigusest tulenev kohustus võtta teatavad metsade tuleohutus- ja tuletõrjemeetmed ei ole vastuolus elupaigadirektiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud kohustusega, mille kohaselt tuleb enne hinnata nende meetmete tagajärgi asjaomasele alale, kui need võivad avaldada erikaitsealale olulist mõju.
55 Ühelt poolt võimaldab see hindamine vastupidi kindlaks määrata nende meetmete rakendamise korra, mis on kõige sobivamad nende looduslike elupaikade või liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks, mille jaoks asjaomane erikaitseala on kehtestatud.
56 Teiselt poolt, isegi kui hindamise tulemusel jõutakse järeldusele, et kavandatavatel meetmetel on alale negatiivsed tagajärjed, ja isegi kui alternatiivsed lahendused puuduvad, on elupaigadirektiivi artikli 6 lõikes 4 ette nähtud, et neid meetmeid võib siiski üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel kohaldada, tingimusel et liikmesriik võtab kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse (vt selle kohta 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża laas), C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 190).
57 Kolmandana ja igal juhul tuleb märkida, et Euroopa Kohus otsustas, et elupaigadirektiivi artikli 6 lõige 3 ei võimalda liikmesriigil kehtestada riigisiseseid norme, mis üldiselt vabastavad teatud liiki kavad või projektid kohustusest hinnata nende tagajärgi asjaomasele alale (22. juuni 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Slovakkia (metsise kaitse), C‑661/20, EU:C:2022:496, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Võimalus vabastada teatav tegevus kehtivate riigisiseste õigusnormidega üldiselt sellega asjaomasele kaitsealale kaasnevate tagajärgede hindamisest kahjustaks nimelt ala terviklikkust.
59 Lisaks tuleb märkida, et käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et metsade tuleohutust käsitlevad riigisisesed õigusnormid sellist võimalust ette ei näe.
60 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab hindama selles sättes silmas peetud kavasid ja projekte ka siis, kui nende elluviimist nõuavad metsade tuleohutust käsitlevad riigisisesed õigusnormid.
Neljas küsimus
61 Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tegevust erikaitsealaks määratud metsaalal selleks, et tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid, võib jätkata ja selle võib lõpule viia enne tagajärgede hindamist, mis on selles sättes ette nähtud.
62 Elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 3 teises lauses on sätestatud, et „[p]ädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist“. Seega ei tohi erikaitsealal ühtegi kava ega projekti ellu viia enne, kui on hinnatud selle tagajärgi asjaomasele alale.
63 Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud elupaigadirektiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud hindamismenetluse eelnevat laadi (7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, C‑127/02, EU:C:2004:482, punkt 34; 11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Sweetman jt, C‑258/11, EU:C:2013:220, punkt 28, ning 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Orleans jt, C‑387/15 ja C‑388/15, EU:C:2016:583, punkt 43).
64 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 märkis, on pealegi tingimata vajalik, et kava või projekti tagajärgede hindamine toimuks enne selle elluviimist. Ühelt poolt ei võimaldaks tagantjärele hindamine vältida ala kaitsestaatuse kahjustamist. Teiselt poolt oleks ala algsest seisukorrast eelneva ülevaate puudumisel nende tagajärgede ulatust sageli raske hinnata.
65 Seega ei luba elupaigadirektiiv viia kava või projekti ellu erikaitsealal ega ammugi mitte seda jätkata ja see lõpule viia enne, kui on asjakohaselt hinnatud selle tagajärgi asjaomasele alale.
66 Seda keeldu kohaldatakse tegevusele erikaitsealaks määratud metsaalal selleks, et tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid; see tegevus kujutab endast elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses projekti, nagu nähtub Euroopa Kohtu vastusest esimesele küsimusele.
67 Seevastu ei kohaldata seda keeldu elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 1 alusel vastu võetud ala kaitsemeetmete raames toimuva tegevuse suhtes. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 52 ja 53, tuleb sellist tegevust pidada sel alusel ala kaitsekorraldusega otseselt seotuks või selleks otseselt vajalikuks.
68 Seega, kui ala kaitsemeetmetes on elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 1 alusel juba ette nähtud metsade tuleohutustaristu korrashoid, ei tule seda tegevust hinnata vastavalt selle direktiivi artikli 6 lõikele 3.
69 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 57 märkis, tuleb erandina käsitleda ka olukorda, kus tegelik või vahetu oht nõuab ala kaitseks vajalike meetmete viivitamatut võtmist. Sellisel juhul ei pruugi nende meetmetega alale kaasnevate tagajärgede eelnev hindamine teenida selle menetluse eesmärki, milleks on ala säilimine, vaid võib vastupidi seda hoopis kahjustada.
70 Nii võib see olla eelkõige juhul, kui metsade tuleohutuse ja tuletõrje eesmärgil võetakse kiireloomulised meetmed. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevate tööde tegemine, ilma et enne oleks hinnatud nende tagajärgi asjaomasele looduskaitsealale, võis olla sel alusel õigustatud.
71 Esitatud kaalutlustega arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tegevust erikaitsealaks määratud metsas eesmärgiga tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid, on keelatud alustada ning – veelgi enam – jätkata ja lõpule viia enne, kui on lõpule viidud selles sättes ette nähtud menetlus selle tagajärgede hindamiseks, välja arvatud juhul, kui see tegevus on üks elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 1 alusel juba vastu võetud asjaomase ala kaitsemeetmetest või kui selle ala säilimist ohustav tegelik või vahetu oht nõuab selle tegevuse viivitamatult teostamist.
Viies küsimus
72 Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab pädevaid asutusi võtma meetmeid selles sättes ette nähtud eelneva hindamiseta tehtud tööde võimalike oluliste tagajärgede heastamiseks ja nõudma töödest tuleneva kahju hüvitamist.
73 Kõigepealt tuleb uurida, kas viies küsimus niisugusena, nagu see on sõnastatud, on põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik.
74 Põhikohtuasjas vaidlusaluse otsusega kohustas keskkonnaameti peadirektor nimelt põhikohtuasja kaebajat esiteks jätma kohapeale maha langetatud männid, mille kännu läbimõõt ületab 25 cm, ja teiseks taastama surnud puidu koguse, mida ta pidas ebapiisavaks, kaitstud esmatähtsas biotoobis 9010* „vanad või looduslikud boreaalsed metsad“.
75 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 69 ja 72 märkis, on esimese ettekirjutuse eesmärk takistada elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 rikkudes tehtud tööde jätkamist ning teine on meeldetuletus määruse nr 478 punkti 11.2 kohta, mis kohustab loobuma surnud puidu äravedamisest, kui seda ei ole piisavalt.
76 Teisisõnu ei näi põhikohtuasjas vaidlusaluse otsuse eesmärk olevat heastada põhikohtuasja kaebaja tehtud tööde tagajärgi ega nõuda temalt töödega tekitatud kahju hüvitamist.
77 Tuleb siiski märkida, et üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust.
78 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et nagu ülejäänud küsimused, käsitleb ka viies küsimus elupaigadirektiivi artikli 6 lõike 3 tõlgendamist ega ole ilmne, et see ei ole põhikohtuasja lahendamiseks vajalik. Seega on Euroopa Kohus pädev sellele vastama.
79 Esiteks tuleb tõdeda, et elupaigadirektiiv, eelkõige selle artikli 6 lõige 3, ei sisalda sätteid, mis käsitleksid tagajärgi, mis tulenevad kava või projekti tagajärgede eelneva hindamise kohustuse rikkumisest (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen, C‑411/17, EU:C:2019:622, punkt 169).
80 Direktiivi artikli 6 lõige 2 kohustab liikmesriike üksnes võtma „vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada [selle] direktiivi eesmärkide täitmist“.
81 ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt on liikmesriigid siiski kohustatud kõrvaldama liidu õiguse rikkumise õigusvastased tagajärjed (16. detsembri 1960. aasta kohtuotsus Humblet vs. Belgia riik, 6/60‑IMM, EU:C:1960:48, lk 1146, ja 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Wells, C‑201/02, EU:C:2004:12, punkt 64). See kohustus on igal asjaomase liikmesriigi organil ja eelkõige liikmesriigi ametiasutustel, kes on oma pädevuse piires kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et heastada kava või projekti keskkonnamõju hindamata jätmine (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 75). See kohustus on ka asjaomasele liikmesriigile kuuluvatel ettevõtetel (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 91).
82 Selle põhimõtte kohaselt on asjaomane liikmesriik kohustatud hüvitama ka kogu kahju, mis on tekkinud kava või projekti keskkonnamõju hindamata jätmise tõttu (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Wells, C‑201/02, EU:C:2004:12, punkt 66).
83 Seevastu ei saa ainuüksi lojaalse koostöö põhimõttest, mis on siduv ainuüksi liikmesriikidele ja nende organitele, tuleneda eraõiguslikele isikutele kohustust hüvitada kahju, mis on erikaitsealal keskkonnale tekitatud töödega, mida nad on teinud ilma, et nende tagajärgi oleks vastavalt elupaigadirektiivi artikli 6 lõikele 3 asjakohaselt hinnatud.
84 Kuna elupaigadirektiiv ei sisalda ühtegi sätet keskkonnakahju hüvitamise kohta ja kuna igal juhul ei saa eraõiguslikele isikutele ainuüksi sellest direktiivist tuleneda mingit kohustust, siis saab põhikohtuasjas kõne all oleva kahju laadse kahju hüvitamise kohustus tuleneda üksnes Läti õigusest.
85 Tuleb lisada, et juhul kui selline kohustus on Läti õiguses ette nähtud – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, on liikmesriigi pädevad asutused kohustatud seda kohaldama.
86 Järelikult ei saa elupaigadirektiivi artikli 6 lõige 3 koostoimes lojaalse koostöö põhimõttega kohustada pädevaid asutusi nõudma eraõiguslikelt isikutelt sellise kahju hüvitamist.
87 Järelikult ei kohusta see säte põhikohtuasja kaebajat hüvitama kahju, mille põhjustasid tööd, mida ta tegi, ilma et nende tagajärgi oleks enne asjakohaselt hinnatud, ning seega võimaldab see säte pädevatel asutustel kohustada teda kahju hüvitama üksnes juhul – mida kohtujurist käsitleb oma ettepaneku punktis 73 –, mil põhikohtuasja kaebaja tuleb samastada asjaomase liikmesriigi organiga. Seevastu juhul, kui põhikohtuasja kaebaja on eraõiguslik isik, ei saa need asutused nõuda temalt viidatud kahju hüvitamist üksnes nimetatud sätte ja lojaalse koostöö põhimõtte alusel.
88 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viiendale küsimusele vastata, et elupaigadirektiivi artikli 6 lõiget 3 koostoimes lojaalse koostöö põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et see kohustab asjaomast liikmesriiki, eeskätt selle pädevaid asutusi, võtma meetmeid selles sättes ette nähtud eelneva asjakohase hindamiseta tehtud tööde võimalike oluliste tagajärgede keskkonnale heastamiseks ja hüvitama neist töödest tuleneva kahju. Seevastu ei kohusta see säte liikmesriiki nõudma eraõiguslikelt isikutelt niisuguse kahju hüvitamist juhul, kui selle põhjustamine on neile süüks pandav.
Kohtukulud
89 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
1. Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „projekt“ selle sätte tähenduses hõlmab tegevust erikaitsealaks määratud metsaalal selleks, et tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid sellel alal vastavalt metsade tuleohutust käsitlevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud nõuetele, kui see tegevus muudab asjaomase ala füüsilist tegelikkust.
2. Direktiivi 92/43 artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tegevus erikaitsealaks määratud metsaalal eesmärgiga tagada metsade tuleohutustaristu korrashoid sellel alal vastavalt metsade tuleohutust käsitlevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud nõuetele, ei ole ainuüksi sellest eesmärgist tulenevalt otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalik ning seetõttu ei ole see sel alusel vabastatud sellega asjaomasele alale kaasnevate tagajärgede hindamisest, välja arvatud juhul, kui need meetmed kuuluvad direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel juba võetud kaitsemeetmete hulka.
3. Direktiivi 92/43 artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab hindama selles sättes silmas peetud kavasid ja projekte ka siis, kui nende elluviimist nõuavad metsa tuleohutust käsitlevad riigisisesed õigusnormid.
4. Direktiivi 92/43 artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tegevust erikaitsealaks määratud metsas eesmärgiga tagada metsa tuleohutustaristu korrashoid, on keelatud alustada ning – veelgi enam – jätkata ja lõpule viia enne, kui on lõpule viidud selles sättes ette nähtud menetlus selle tagajärgede hindamiseks, välja arvatud juhul, kui see tegevus on üks direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel juba vastu võetud asjaomase ala kaitsemeetmetest või kui selle ala säilimist ohustav tegelik või vahetu oht nõuab selle tegevuse viivitamatult teostamist.
5. Direktiivi 92/43 artikli 6 lõiget 3 koostoimes lojaalse koostöö põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et see kohustab asjaomast liikmesriiki, eeskätt selle pädevaid asutusi, võtma meetmeid selles sättes ette nähtud eelneva asjakohase hindamiseta tehtud tööde võimalike oluliste tagajärgede keskkonnale heastamiseks ja hüvitama neist töödest tuleneva kahju. Seevastu ei kohusta see säte liikmesriiki nõudma eraõiguslikelt isikutelt niisuguse kahju hüvitamist juhul, kui selle põhjustamine on neile süüks pandav.
Allkirjad