19. augustil 2013 esitatud hagi – Giant (China) versus nõukogu

(Kohtuasi T-425/13)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Giant (China) Co. Ltd (Kunshan, Hiina) (esindaja: advokaat P. De Baere)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada nõukogu 29. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 502/2013, millega muudetakse pärast määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 3 kohast vahepealset läbivaatamist rakendusmäärust (EL) nr 990/2011, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT L 153, lk 17), hagejat puudutavas osas; ja

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjendamiseks esitab hageja kaheksa väidet.

Esimese väite kohaselt on nõukogu kohaldanud õiguslikult väära kriteeriumi tuvastamaks, et Jinshan ja Giant China moodustavad ühe majandusüksuse, rikkudes seeläbi määruse (EÜ) nr 1225/2009 (algmäärus) artikli 9 lõiget 5.

Teise väite kohaselt on nõukogu teinud ilmse hindamisvea, kuna leidis, et Giant China ja Jinshani kontserni äriühingutel on tihedad majandus- ja struktuurilised sidemed.

Kolmanda väite kohaselt on nõukogu rikkunud algmääruse artiklit 18, kuna nõudis ebavajaliku teabe esitamist, mille esitamist ei saanud Giant China poolt mõistlikult eeldada.

Neljanda väite kohaselt on nõukogu teinud ilmse hindamisvea, kuna leidis, et Giant China ei ole väitnud, et Jinshani puudutava teabe saamine oli ebamõistlikult koormav.

Viienda väite kohaselt on nõukogu teinud ilmse hindamisvea, kuna leidis, et hageja esitatud tõendeid ei saanud kontrollida.

Kuuenda väite kohaselt on komisjon ja nõukogu rikkunud Giant China kaitseõigusi, nõudes teavet, mida tal oli võimatu esitada ning jättes arvestamata muud esitatud tõendid.

Seitsmenda väite kohaselt on nõukogu teinud ilmse hindamisvea, kuna leidis, et Giant Chinale individuaalse tollimaksu kehtestamine oleks kaasa toonud kõrvalehoidmise.

Kaheksanda väite kohaselt kohaldas nõukogu hageja juhtumi puhul kõrvalehoidmise ohtu hinnates teistsugust kriteeriumi kui muude tootjate puhul, rikkudes seeläbi diskrimineerimise keelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid.