15. septembril 2010 esitatud hagi - voestalpine ja voestalpine Austria Draht versus komisjon
(kohtuasi T-418/10)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Hagejad: voestalpine AG (Linz, Austria), voestalpine Austria Draht GmbH (Bruck an der Mur, Austria) (Esindajad: Rechtsanwalt A. Ablasser Neuhuber ja Rechtsanwalt G. Fussenegger)
Kostja: Euroopa Komisjon
Hageja nõuded
tühistada komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsus K(2010) 4387 lõplik ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (asi COMP/38.344 - Pingestusteras) hagejat puudutavas osas;
teise võimalusena vähendada otsuse artiklis 2 hagejatele määratud trahvi;
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Hagejad vaidlustavad komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 4387 lõplik (asi COMP/38.344 - Pingestusteras). Vaidlustatud otsuses määrati hagejatele ja teistele ettevõtjatele trahvid ELTL artikli 101 ning EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest. Komisjoni arvates osalesid hagejad jätkuvas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses pingestusterase sektoris siseturul ja EMP-s.
Oma hagi toetuseks esitavad hagejad kolm väidet.
Esiteks väidavad hagejad, et nad ei ole rikkunud ELTL artiklit 101. Sellega seoses märgivad nad, et komisjon pani neile kartellikokkuleppes üksnes kaubandusagendi vahendusel Itaalias osalemist ekslikult süüks, kuna see kaubandusagent ei esindanud üleüldse hagejaid "Itaalia klubi" koosolekutel, kuna mitte-ainuõigusliku kaubandusagendi tegevust ei saa majandusüksuse puudumise tõttu omistada hagejatele, kuna mitte-ainuõigusliku kaubandusagendi tegevuse automaatne omistamine kostja poolt on vastuolus Üldkohtu praktikaga ning kuna hagejaid ei olnud üleüldse teadlikud kaubandusagendi tegevusest. Teise võimalusena leiavad hagejad, et hagejate puhul on rikkumise kestus kindlaks määratud valesti.
Teiseks vaidlevad hagejad vastu sellele, et nad osalesid ühes, kompleksses ja jätkuvas rikkumises. Selles osas väidavad nad eelkõige, et "Itaalia klubis" toime pandud rikkumist tuleb eristada vaidlustatud otsuses toodud teistest rikkumistest. Lisaks leiavad nad, et nad ei osalenud ühes, kompleksses ja jätkuvas rikkumises, kuna nad ei olnud teadlikud tervikplaanist, nad ei saanud seda plaani mõistlikult ette näha ning nad ei olnud valmis sellest tulenevat riski jagama.
Viimaks oma kolmandas väites märgivad hagejad, et trahv on arvutatud valesti. Selles kontekstis väidavad nad, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon määras neile ebaproportsionaalse trahvi seoses tekkinud uute (ja ettenägematute) õiguslike küsimustega ning sama trahvi pelgalt selle eest, et nad olid teadlikud teiste ettevõtjate toime pandud rikkumistest. Lisaks leiavad hagejad, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta
1, kaitseõigusi ning õigust ausale menetlusele.