ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
19. jaanuar 2016(*)
Konkurents – Kartellid – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmete projektide turg – Otsus, mis on tehtud pärast algse otsuse osalist tühistamist Üldkohtu poolt – Trahvid – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine – Lähtesumma – Panuse suurus rikkumisse
Kohtuasjas T‑404/12,
Toshiba Corp., asukoht Tōkyō (Jaapan), esindajad: solicitor J. MacLennan ning advokaadid A. Schulz ja S. Sakellariou,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: N. Khan ja F. Ronkes Agerbeek,
kostja,
mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada komisjoni 27. juuni 2012. aasta otsus C (2012) 4381, millega muudetakse 24. jaanuari 2007. aasta otsust K(2006) 6762 (lõplik) [EÜ] artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta niivõrd, kuivõrd Mitsubishi Electric Corp. ja Toshiba Corp. olid selle adressaadid (juhtum COMP/39.966 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed – Trahvid), ja teise võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvi summat,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová (ettekandja) ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. aprilli 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Toshiba Corp. on Jaapani äriühing, mis tegutseb eri sektorites, eelkõige gaasisolatsiooniga jaotusseadmete (edaspidi „GIS”) valdkonnas. Oktoobrist 2002 kuni aprillini 2005 tegeles ta GIS‑ide alase tegevusega võrdsetes osades Mitsubishi Electric Corp‑iga (edaspidi „Melco”) ühiselt kontrollitava äriühingu TM T&D Corp. kaudu, mis lõpetati 2005. aastal.
2 24. jaanuaril 2007 võttis Euroopa Komisjon vastu otsuse K(2006) 6762 (lõplik), [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed) (edaspidi „2007. aasta otsus”).
3 Komisjon tuvastas 2007. aasta otsuses, et 15. aprillist 1988 kuni 11. maini 2004 pandi Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) GIS‑ide turul toime EÜ artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 üks ja vältav rikkumine, ja määras selle otsuse adressaatidele, kes olid Euroopa ja Jaapani GIS‑ide tootjad, trahvid, mille summa arvutati vastavalt metodoloogiale, mis on sätestatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „trahvide arvutamise suunised”) ja komisjoni teatises, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155).
4 2007. aasta otsuses tuvastatud rikkumine koosnes kolmest peamisest osast:
– Viinis 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkulepe (edaspidi „GQ kokkulepe”), mille eesmärk oli GIS projektide lepingute sõlmimine kokkulepitud tingimustel eesmärgiga säilitada kvoodid, mis suures osas väljendasid nende „väljakujunenud turuosasid”; kogu maailmas, välja arvatud Ühendriikides, Kanadas, Jaapanis ja 17 Lääne-Euroopa riigis kehtinud kokkuleppe aluseks oli „Jaapani ühiskvoodi” andmine Jaapani tootjatele ja „Euroopa ühiskvoodi” andmine Euroopa tootjatele;
– paralleelne kokkulepe (edaspidi „ühiskokkulepe”), mille kohaselt esiteks suunati GIS projektid Jaapanis ja kartelli Euroopa liikmete riikides vastavalt kas kartelli Jaapani või Euroopa liikmetele ja teiseks tuli GIS projektid teistes Euroopa riikides anda samuti Euroopa grupile ning Jaapani tootjad kohustusid Euroopas GIS projektide suhtes pakkumisi mitte tegema; samas tuli selle kohustuse vastutasuks Jaapani gruppi sellistest projektidest teavitada ja määrata GQ kokkuleppes ette nähtud „Euroopa ühiskvoodi” hulka;
– Viinis 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkulepe „E-Group Operation Agreement for GQ-Agreement” (edaspidi „EQ kokkulepe”), mille sõlmisid Euroopa tootjate grupi liikmed ja mille eesmärk oli omavahel ära jagada kõnealusele grupile GQ kokkuleppe alusel määratud GIS projektid.
5 Komisjon tuvastas 2007. aasta otsuse artiklis 1, et hageja osales rikkumises 15. aprillist 1988 kuni 11. maini 2004.
6 2007. aasta otsuse artiklis 1 märgitud rikkumise eest määrati hagejale 2007. aasta otsuse artiklis 2 trahv summas 90 900 000 eurot, millest 4 650 000 euro – mis vastas TM T&D toime pandud rikkumisele – tasumise eest vastutas ta solidaarselt Melcoga.
7 Hageja esitas 2007. aasta otsuse peale 18. aprillil 2007 hagi.
8 Üldkohus jättis 12. juuli 2011. aasta kohtuotsusega Toshiba vs. komisjon (T‑113/07, EKL, EU:T:2011:343) esiteks rahuldamata hageja nõude osas, milles viimane palus tühistada 2007. aasta otsuse artikli 1. Teiseks tühistas kohus 2007. aasta otsuse artikli 2 punktid h ja i hagejat puudutavas osas, põhjendades seda asjaoluga, et komisjon oli rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, valides trahvisumma arvutamisel hageja puhul võrdlusaastaks muu aasta kui see, mille ta oli valinud rikkumises osalenud Euroopa ettevõtjate puhul.
9 Hageja esitas 23. septembril 2011 eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) peale apellatsioonkaebuse.
10 15. veebruaril 2012 saatis komisjon hagejale asjaolusid käsitleva kirja, milles ta andis teada oma kavatsusest teha hageja suhtes uus trahvi määrav otsus (edaspidi „asjaolusid käsitlev kiri”). Komisjon esitas ülevaate faktilistest asjaoludest, mis olid tema hinnangul selle trahvisumma arvutamisel olulised, võttes arvesse eespool punktis 8 viidatud kohtuotsust Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343).
11 Hageja esitas asjaolusid käsitleva kirja kohta oma märkused 7. ja 23. märtsil 2012.
12 12. juunil 2012 toimus kohtumine hageja esindajate ja juhtumit menetlenud komisjoni ametnike vahel.
13 Komisjoni 27. juuni 2012. aasta otsusega C (2012) 4381, millega muudetakse 2007. aasta otsust niivõrd, kuivõrd Melco ja hageja olid selle adressaadid (juhtum COMP/39.966 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed – Trahvid) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), muudeti 2007. aasta otsuse artiklit 2 uute alapunktide h ja i lisamisega. Alapunktis h määrati hagejale trahv summas 4 650 000 eurot, mis kuulus tasumisele solidaarselt Melcoga. Alapunktis i määrati hagejale trahv summas 56 793 000 eurot, mille tasumise eest vastutas ta üksi.
14 Selleks et heastada eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) Üldkohtu poolt kritiseeritud ebavõrdset kohtlemist, lähtus komisjon vaidlustatud otsuses GIS‑ide kogukäibest aastal 2003. Osas, milles hageja ja Melco GIS‑ide alast tegevust viis kõnealusel aastal ellu TM T&D, võttis komisjon aluseks tema käibe aastal 2003 (vaidlustatud otsuse põhjendused 59 ja 60).
15 Seega esiteks, erineva kohtlemise raames, mille eesmärk oli näidata eri osalejate vastavaid osakaale kartellis, arvutas komisjon TM T&D turuosa 2003. aastal GIS‑ide osas (15–20%) ja paigutas ta teise kategooriasse vastavalt 2007. aasta otsuse põhjendustes 482–488 kehtestatud liigitusele. Sellest tulenevalt määrati TM T&D hüpoteetiliseks lähtesummaks 31 000 000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 61).
16 Teiseks, et näidata hageja ja Melco erinevat võimet panustada rikkumisse ajavahemikus, mis eelnes TM T&D asutamisele, jagati viimatinimetatu lähtesumma aktsionäride vahel ära vastavalt nende osale GIS‑ide müügis 2001. aastal, mis oli viimane terve aasta enne TM T&D asutamist. Sellest tulenevalt määrati hageja lähtesummaks 10 863 199 eurot ja Melco lähtesummaks 20 136 801 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 62 ja 63).
17 Kolmandaks, et tagada trahvi hoiatav mõju, kohaldas komisjon hageja suhtes hoiatamise kordajat 2, võttes aluseks tema käibe aastal 2005 (vaidlustatud otsuse põhjendused 69–71).
18 Neljandaks, et näidata rikkumise kestust TM T&D asutamisele eelnenud ajavahemikus, suurendati hageja lähtesummat 140% (vaidlustatud otsuse põhjendused 73–76).
19 Viiendaks, et näidata rikkumise kestust TM T&D tegutsemise ajal, määrati hagejale ja Melcole solidaarselt summa, mis moodustab 15% TM T&D hüpoteetilisest lähtesummast (vaidlustatud otsuse põhjendus 77).
20 Lõpuks, kuuendaks, korrutati solidaarselt tasumisele kuuluv trahvisumma hageja hoiatamise kordajaga ja selle korrutamise tulemusel saadud summa osa, mis ületas solidaarselt tasumisele kuuluvat trahvisummat, määrati talle individuaalselt (vaidlustatud otsuse põhjendus 78).
Menetlus ja poolte nõuded
21 Hageja esitas 12. septembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldusega käesoleva hagi.
22 Üldkohtu neljanda koja esimehe 2. mai 2013. aasta määrusega peatati menetlus kuni kohtuotsuse kuulutamiseni kohtuasjas C‑498/11 P, Toshiba Corp. vs. komisjon.
23 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ja ettekandja-kohtunik määrati esimese koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks viimati nimetatud kojale.
24 Euroopa Kohtu 19. detsembri 2013. aasta otsusega Siemens vs. komisjon (C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, EU:C:2013:866) jäeti hageja apellatsioonkaebus eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) peale rahuldamata. Seega jätkati menetlust käesolevas kohtuasjas.
25 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (esimene koda) 3. veebruaril 2015 avada suulise menetluse ja palus Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatud dokumendi ning esitas neile kirjalikud küsimused. Pooled täitsid Üldkohtu nõudmised.
26 Toimikusse lisatud 15. aprilli 2015. aasta kirjas esitas hageja oma märkused komisjoni vastuste kohta Üldkohtu esitatud küsimustele. Kirja lisana edastas ta Üldkohtule tema advokaatide poolt ette valmistatud kokkuvõtte 12. juuni 2012. aasta kohtumisest.
27 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 21. aprilli 2015. aasta kohtuistungil.
28 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena vähendada trahvisummat;
– mõista komisjonilt välja kohtukulud, sealhulgas kulud seoses pangagarantiiga.
29 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi osalise ilmselge vastuvõetamatuse ja osalise ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Peamine nõue tühistada vaidlustatud otsus
30 Hagiavalduses esitab hageja oma peamise nõude põhjendamiseks viis väidet. Esimene väide tugineb hea halduse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele. Teine tema kaitseõiguste rikkumisele. Kolmandas väites viidatakse võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele seoses trahvi lähtesummaga. Neljas väide tugineb põhjendamiskohustuse rikkumisele. Viies väide tugineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele seoses hageja vastutuse taseme kindlaksmääramisega võrreldes rikkumises osalenud Euroopa ettevõtjatega.
31 Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele teatas hageja, et tulenevalt eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuse Siemens vs. komisjon (EU:C:2013:866) kuulutamisest võtab ta oma esimese väite tagasi. Seega tuleb analüüsida vaid teist kuni viiendat väidet. Sellega seoses peab Üldkohus kohaseks analüüsida kõigepealt väiteid, mis puudutavad vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetlust ja selle otsuse põhjendatust, see tähendab teist ja neljandat väidet, ning seejärel kolmandat ja viiendat väidet, mis puudutavad trahvisumma arvutamise põhjendatust kõnealuses otsuses.
Teine väide, et rikutud on hageja kaitseõigusi
32 Hageja väidab, et komisjon rikkus tema kaitseõigusi, kuna esiteks ei saatnud ta uut vastuväiteteatist enne vaidlustatud otsuse tegemist ja teiseks ei käsitlenud ta asjaolusid käsitlevas kirjas kõiki määratud trahvi summa arvutamisel oluliseks peetud elemente.
33 Komisjon vaidleb hageja argumentide põhjendatusele vastu.
– Teise väite esimene osa, mis tugineb uue vastuväiteteatise puudumisele
34 Teise väite esimeses osas leiab hageja, et lihtsa asjaolusid käsitleva kirja asemel oleks komisjon pidanud talle enne vaidlustatud otsuse tegemist saatma hoopis uue vastuväiteteatise.
35 Hageja meenutab sellega seoses, et vastuväiteteatise puhul on tegemist „olulise menetlusliku kaitsega”, mis tagab komisjoni otsuse adressaadi õiguse olla ära kuulatud, ja ta väidab, et asjaolusid käsitlev kiri ei anna samu tagatisi, eelkõige kuna see ei võimalda taotleda kohtumist ärakuulamise eest vastutava ametnikuga, kes on toimikut menetlevatest ametnikest sõltumatu.
36 Hageja hinnangul väidab komisjon sellega seoses vääralt, et vastuväiteteatist on vaja vaid siis, kui esitatakse uusi vastuväiteid. Nimelt on kohtupraktika kohaselt vastuväiteteatis nõutav selleks, et anda asjaomasele ettevõtjale võimalus kaitsta end mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka uue trahvi määramise eest. Seda järeldust kinnitab nii komisjoni teatis, mis käsitleb [ELTL] artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid (ELT 2011, C 308, lk 6, edaspidi „parimaid tavasid käsitlev teatis”), kui ka komisjoni konkurentsivoliniku avaldused. Samamoodi järgiks uue vastuväiteteatise vastuvõtmine komisjoni otsustuspraktikat käesoleva juhtumiga sarnastes juhtumites, kus Euroopa Liidu kohus on otsuse tühistanud.
37 Hageja lisab, et kohtupraktika kohaselt peab tühistatud menetluse asendamiseks läbiviidav menetlus põhimõtteliselt jätkuma täpselt sealt punktist, kus õigusvastasus tuvastati. Käesoleval juhul seisneb 2007. aasta otsuse tühistamist õigustanud rikkumine materiaalõigusnormi rikkumises, mis tingimata mõjutas seda otsust ettevalmistavate meetmete õiguspärasust, mistõttu oleks tulnud esitada uus vastuväiteteatis.
38 Komisjon leiab, et kuna ta ei tuvastanud hageja suhtes uusi asjaolusid, ei olnud käesoleval juhul uus vastuväiteteatis vajalik.
39 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab vastuväiteteatis sisaldama piisavalt selgelt, kas või kokkuvõtlikult sõnastatud ülevaadet vastuväidetest, et huvitatud isikud saaksid tegelikult teada, millist käitumist komisjon neile ette heidab. Üksnes selle tingimuse täitmisel vastab vastuväiteteatis sellele liidu määrustega kehtestatud nõudele anda ettevõtjatele kogu vajalik teave, et nad saaksid end tõhusalt kaitsta enne, kui komisjon võtab vastu lõpliku otsuse (vt kohtuotsus, 15.3.2006, BASF vs. komisjon, T‑15/02, EKL, EU:T:2006:74, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Mis puudutab kaitseõiguste teostamist seoses trahvide määramisega, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui komisjon märgib vastuväiteteatises otseselt, et ta kavatseb uurida, kas asjassepuutuvatele ettevõtjatele tuleb trahve määrata, ja mainib peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille tõttu võidakse trahv määrata, näiteks väidetava rikkumise raskus ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime „tahtlikult või hooletusest”, täidab komisjon oma kohustust järgida ettevõtjate õigust olla ära kuulatud. Nii toimides annab komisjon neile ettevõtjatele piisavalt teavet, et nad saaksid end kaitsta mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka neile trahvi määramise asjaolu vastu (vt kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 39 eespool, EU:T:2006:74, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Seda arvestades, kui komisjon on teatanud need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille põhjal ta trahvide suurust arvutab, puudub tal kohustus täpsustada, kuidas ta kavatseb trahvide suuruse kindlaksmääramisel iga asjaolu arvestada. Andmete edastamine kavandatavate trahvide summa kohta oleks seni, kuni ettevõtjatele ei ole antud võimalust esitada oma märkusi nende vastu esitatud vastuväidetele, komisjoni otsuse sobimatu ennetamine (vt kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 39 eespool, EU:T:2006:74, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et 2007. aasta otsuse tegemisele eelnes 20. aprillil 2006 hagejale vastuväiteteatise saatmine (edaspidi „2006. aasta vastuväiteteatis”). Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsuses on sõnaselgelt öeldud, et tegemist on 2007. aasta otsust muutva otsusega, on selle otsuse vastuvõtmise menetlus 2007. aasta otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluse pikendus. Neil asjaoludel ja tingimusel, et seda ei sea kahtluse alla eespool punktis 8 viidatud kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343), võib selleks, et kontrollida, kas hageja kaitseõigusi järgiti menetluses, mis viis vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, lähtuda 2006. aasta vastuväiteteatise sisust.
43 Sellega seoses on 2006. aasta vastuväiteteatise punktis 9.2 komisjon sõnaselgelt öelnud, et ta kavatseb määrata kõnealuse dokumendi adressaatidele trahvid (põhjendus 408), ja täpsustanud nende trahvide summa kindlaksmääramisel oluliseks peetud tegureid (põhjendused 409–416), nende hulgas eelkõige rikkumise raskus, selle tahtlik ja kestev laad, kartelli saladuslikkus ja institutsioonilisus, selle geograafiline ulatus, erinevate ettevõtjate toime pandud rikkumise suhteline kaal seoses iseäranis sellega, mis puudutab nende osaluse kestust ja nende olulisust GIS‑ide turul, ning soov tagada trahvide hoiatav mõju.
44 Seega vastupidi sellele, mida hageja kohtuistungil väitis, täidab 2006. aasta vastuväiteteatis eespool punktis 40 viidatud kohtupraktikas kehtestatud kaitseõiguste järgimise nõudeid.
45 Lisaks, kuigi eespool punktis 8 viidatud kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) tühistas 2007. aasta otsuse osas, milles sellega määrati hagejale trahv, ei seadnud see kahtluse alla 2006. aasta vastuväiteteatises välja toodud, eespool punktis 43 kokkuvõtlikult esitatud ja trahvisumma arvutamisel arvesse võetud õiguslike ja faktiliste asjaolude tõepärasust, asjakohasust või põhjendatust.
46 Nimelt ei kritiseerinud Üldkohus ei komisjoni soovi tagada trahvide hoiatavat mõju ega tema otsust näidata erinevate ettevõtjate toime pandud rikkumise suhtelist kaalu seoses sellega, mis puudutab nende olulisust GIS‑ide turul, kui ta piirdus tõdemusega, et käesoleva asja asjaoludel ei ole põhjendatud, et selleks viimaseks aastaks loetakse erinevate ettevõtjate puhul erinevaid võrdlusaastaid.
47 Järelikult ei ole eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) järeldustega vastuolus see, kui kontrollides, kas hageja kaitseõigusi järgiti menetluses, milles tehti vaidlustatud otsus, võetakse arvesse 2006. aasta vastuväiteteatises toodud trahvisumma kindlaksmääramist puudutavaid andmeid.
48 Hageja teised argumendid, mis on esitatud teise väite esimese osa põhjendamiseks, seda järeldust kahtluse alla ei sea.
49 Niisiis viitab hageja kohtupraktikale, mille kohaselt on vastuväiteteatis nõutav selleks, et anda asjaomasele ettevõtjale võimalus kaitsta end mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka uue trahvi määramise eest, mida varasemas vastuväiteteatises mainitud ei olnud (kohtuotsus, 15.3.2000, Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EKL, EU:T:2000:77, punkt 480).
50 Kõnealune kohtupraktika käsitleb aga juhtumit, kus komisjon määras lõplikus otsuses trahvid samal ajal ettevõtjatele ja kutseala ühendustele, kuigi vastuväiteteatises oli viidatud üksnes komisjoni kavatsusele määrata trahvid ettevõtjatele. Seega rikuti asjaomaste kutseala ühenduste kaitseõigusi seetõttu, et neil ei palutud haldusmenetluses esitada oma märkusi komisjoni õiguse neile trahvi määrata võimaliku teostamise kohta (kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 49 eespool, EU:T:2000:77, punkt 480).
51 Seevastu käesolevas asjas oli 2006. aasta vastuväiteteatise põhjenduses 408 sõnaselgelt väljendatud komisjoni kavatsus määrata trahvid kõnealuse dokumendi adressaatidele, sealhulgas hagejale. Järelikult tehti eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon (EU:T:2000:77) hoopis teistel faktilistel asjaoludel ja seega ei saa see kinnitada hageja argumentide põhjendatust.
52 Samale järeldusele tuleb jõuda seoses väidetava komisjoni otsustuspraktikaga, mis hõlmab kolme otsust.
53 Nimelt, mis puudutab komisjoni 16. veebruari 1994. aasta otsust 94/215/ESTÜ, mis võeti uuesti vastu 8. novembril 2006 (juhtum COMP/38.907 – Terastalad), siis tuli uus vastuväiteteatis saata seetõttu, et varasem vastuväiteteatis oli saadetud TradeArbed SA‑le, samas kui lõplik trahv määrati tema emaettevõtjale Arbed SA. Mis puudutab komisjoni 21. jaanuari 1998. aasta otsust 98/247/ESTÜ, mis võeti uuesti vastu 20. detsembril 2006 (juhtum COMP/39.234 – Sulami lisamaks – otsuse uuesti vastu võtmine), siis seisnes õigusvastasus selles, et lõplikus otsuses omistati Thyssen Stahl AG kartellis osalemise eest vastutus ThyssenKrupp Stainless AG‑le, ilma et seda oleks saanud vastuväiteteatisest välja lugeda ja seega ilma, et ThyssenKrupp Stainless oleks saanud end sellega seoses kaitsta. Mis puudutab aga komisjoni 20. detsembri 2001. aasta otsust, mis võeti uuesti vastu 23. juunil 2010 (juhtum COMP/36.212 – Isekopeeruv paber), siis tulenes õigusvastasus hoopis sellest, et Bolloré SA ei saanud varasemast vastuväiteteatisest järeldada komisjoni kavatsust tugineda just tema, mitte aga üksnes tema tütarettevõtja Copigraphi otsesele seotusele kartellis.
54 Niisiis tulenes neil kolmel juhul uue vastuväiteteatise saatmine asjaolust, et komisjon oli otsustanud omistada ettevõtjatele vastutuse tegevuste eest, mida ei olnud varasemas vastuväiteteatises märgitud. Käesoleval juhul see nii ei ole ja pealegi ei ole hageja seda ka vaidlustanud.
55 Parimaid tavasid käsitleva teatise punktid, mis puudutavad vastuväiteteatise sisu seoses trahvide määramisega, on sõnastatud järgmiselt:
„84. Vastuväidetes märgitakse selgelt, kas komisjon kavatseb määrata ettevõtjatele trahve juhul, kui vastuväited jäävad jõusse (määruse (EÜ) nr 1/2003 artikkel 23). Sellisel juhul osutatakse vastuväidetes asjakohastele põhimõtetele, mis on esitatud trahvide määramist käsitlevates suunistes. Komisjon esitab vastuväidetes olulised faktid ja õiguslikud aspektid, mis võivad tuua kaasa trahvi määramise, näiteks rikkumise kestus ja raskusaste ning asjaolu, et rikkumine pandi toime tahtlikult või hooletuse tõttu. Vastuväidetes tuleb samuti märkida piisavalt täpselt, et teatavad asjaolud võivad olla raskendavateks ning nii palju kui võimalik ka kergendavateks tingimusteks.
85. Kuigi komisjonil ei ole sellega seoses mingeid õiguslikke kohustusi, püüab komisjon läbipaistvuse tagamiseks (ning olemasolevat teavet kasutades) hõlmata vastuväidetega muid täiendavaid küsimusi, mis on asjakohased trahvide hilisemal arvutamisel, sealhulgas arvesse võetavaid vastavaid müüginäitajaid ning aastat või aastaid, mis võetakse aluseks sellise müügi väärtuse leidmisel. Seda teavet võib pärast vastuväidete koostamist anda ka pooltele. Mõlemal juhul antakse pooltele võimalus märkusi esitada.”
56 Ent kõigepealt, nagu komisjongi väidab, sätestab parimaid tavasid käsitleva teatise punkt 7 sõnaselgelt, et „[selle] teatisega ei looda mingeid uusi õigusi ega kohustusi ega muudeta õigusi ega kohustusi, mis tulenevad [ELT] lepingust […], määrusest (EÜ) nr 1/2003, rakendamismäärusest ja Euroopa Liidu Kohtu praktikast”. Seega ei saa parimaid tavasid käsitlev teatis igal juhul teha erandit eespool punktides 39–41 viidatud kohtupraktikast.
57 Järgmiseks, sama tõdemus on seda enam kehtiv seoses parimaid tavasid käsitleva teatise punktis 85 nimetatud teabega, kuna komisjon on sõnaselgelt täpsustanud, et selle teabe märkimine vastuväiteteatises ei ole seadusest tulenev kohustus ja et ta võib selle asjaomastele ettevõtjatele igal juhul edastada ka hilisemas staadiumis.
58 Lõpuks on parimaid tavasid käsitleva teatise punktis 84 nimetatud teave kooskõlas ka eespool punktides 39–41 välja toodud kohtupraktikaga. Neil asjaoludel nähtub eespool punktides 43 ja 44 esitatud analüüsist, et 2006. aasta vastuväiteteatis vastab parimaid tavasid käsitleva teatise punktis 84 kehtestatud nõuetele.
59 Järelikult ei toeta parimaid tavasid käsitleva teatise analüüs hageja väiteid.
60 Sama kehtib ka konkurentsivoliniku 14. aprilli 2011. aasta avalduste kohta, millele hageja viitab. Nimelt esiteks ei ole sellised avaldused komisjonile konkurentsiõiguse normide rikkumise eest trahve määravate otsuste tegemisel siduvad. Teiseks väljendab kõnealuse komisjoni voliniku seisukohavõtt hageja esitatud kujul tulevikus võetavat poliitilist kohustust, mitte aga olemasolevat siduvat õigusnormi.
61 Hageja väidab samuti, et 2007. aasta otsuse tühistamist õigustanud rikkumine seisneb materiaalõigusnormi rikkumises, mis tingimata mõjutas seda otsust ettevalmistavate meetmete õiguspärasust, mistõttu oleks tema hinnangul tulnud esitada uus vastuväiteteatis.
62 Siiski ei täpsusta hageja, kuidas eespool punktis 8 viidatud kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) 2007. aasta otsuse ettevalmistavad meetmed õigusvastaseks muutis.
63 Lisaks sellele ja igal juhul, nagu eespool punktides 45 ja 46 on sisuliselt juba märgitud, ei puudutanud eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) Üldkohtu poolt esitatud kriitika ei hageja poolt toime pandud rikkumise faktilist tuvastamist ja õiguslikku hinnangut ega trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võetavate tegurite kindlakstegemist. Üldkohus kritiseeris üksnes näidisandmete valikut, mida üksikasjaliku arvutuse tegemiseks tuli kasutada ja mis on seetõttu ka ainus ettevalmistav meede, mille eespool punktis 8 viidatud kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) võib õigusvastaseks muuta. Eespool punktides 39–41 viidatud kohtupraktikast tuleneb aga, et seda arvutust ei pea vastuväiteteatises tegema, kuna oluliste tegurite äramärkimine on asjaomaste ettevõtjate kaitseõiguste seisukohalt piisav. Järelikult ei tõenda ettevalmistavate meetmetega seotud argument samuti seda, et käesoleval juhul oleks tulnud esitada uus vastuväiteteatis.
64 Kõike eeltoodut arvestades tuleb järeldada kõigepealt, et 2006. aasta vastuväiteteatises on hagejale antud kogu vajalik teave, et ta saaks end tõhusalt kaitsta ka seoses trahvi määramisega, seejärel, et eespool punktis 8 viidatud kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) ei mõjutanud selle teabe tõepärasust, asjakohasust või põhjendatust, ning lõpuks, et vaidlustatud otsuses ei esitanud komisjon hageja vastu uusi asjaolusid võrreldes nendega, mis olid välja toodud 2006. aasta vastuväiteteatises.
65 Neil asjaoludel ei olnud komisjon kohustatud hagejale uut vastuväiteteatist saatma, mis omakorda tähendab, et teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.
– Teine väiteosa, mis tugineb hageja õiguse olla ärakuulatud rikkumisele seoses täiendava summaga
66 Teise väite teises osas väidab hageja, et tema kaitseõigusi rikuti seetõttu, et asjaolusid käsitlev kiri ei käsitlenud kõiki määratud trahvi summa arvutamisel oluliseks peetud elemente, kuigi komisjon on kohustatud lisama sinna arvutamise metodoloogia kohta nii palju üksikasju kui võimalik.
67 Nimelt ei mainitud asjaolusid käsitlevas kirjas komisjoni kavatsust määrata täiendav trahv 4,65 miljonit eurot, mis tulenes hageja suhtes hoiatamise kordaja kohaldamisest eespool punktis 20 kirjeldatud TM T&D tegevusperioodi eest (edaspidi „täiendav summa”).
68 Seetõttu väidab hageja, et tal ei olnud võimalik esitada oma märkusi täiendava summa kohaldamise kohta, mida käsitleti vaidlustatud otsuse põhjenduses 78, mistõttu rikkuski komisjon tema kaitseõigusi.
69 Hageja leiab veel, et täiendava summa määramine lisaks TM T&D‑le määratud trahvile on väär.
70 Komisjon vaidleb hageja argumentide põhjendatusele vastu.
71 Seoses kaitseõiguste rikkumist puudutava etteheitega tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab nende õiguste järgimine, et huvitatud isikule antakse tegelik võimalus haldusmenetluses teha teatavaks oma seisukoht viidatud asjaolude ja olukordade asetleidmise ja asjakohasuse kohta, samuti dokumentide kohta, millele komisjon tugineb oma väidetes aluslepingu rikkumise esinemise suhtes (kohtuotsus, 7.1.2004, Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EKL, EU:C:2004:6, punkt 66).
72 Lisaks sellele on eespool punktis 40 juba meenutatud, et kui komisjon märgib vastuväiteteatises otseselt, et ta kavatseb uurida, kas asjassepuutuvatele ettevõtjatele tuleb trahve määrata, ja mainib peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille tõttu võidakse trahv määrata, täidab komisjon oma kohustust järgida ettevõtjate õigust olla ära kuulatud, kui ta annab neile ettevõtjatele piisavalt teavet, et nad saaksid end kaitsta mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka neile trahvi määramise asjaolu vastu (vt kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 39 eespool, EU:T:2006:74, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 78 sõnaselgelt, et täiendava summa eesmärk on tagada hagejale määratud trahvi hoiatav mõju. Nagu aga on tõdetud eespool punktis 43, on 2006. aasta vastuväiteteatise punktis 9.2 nõuetekohaselt viidatud soovile tagada trahvi hoiatav mõju, mida võib käesoleval juhul arvesse võtta (vt eespool punkt 42). Seega järgis komisjon seoses täiendava summaga nõudeid, mis on kehtestatud eespool punktides 40 ja 72 meenutatud kohtupraktikas.
74 Olenemata sellest järeldusest pidi komisjon pärast vastuväiteteatise saatmist eespool punktis 71 viidatud kohtupraktika kohaselt andma hagejale täiendavat teavet viisi kohta, kuidas ta oma soovi tagada trahvi hoiatav mõju ellu viib, selleks, et hagejal oleks tegelik võimalus esitada selle kohta oma seisukoht, kaasa arvatud seoses sellega, mis puudutab täiendavat summat.
75 Siiski, vastupidi sellele, mida annab mõista hageja, ja kuna asjaolusid käsitlev kiri ei ole eraldiseisev menetlusdokument, ei pea komisjon kõnealust teavet just selles dokumendis sõnaselgelt täpsustama. Pigem on oluline kontrollida, kas vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud kogu menetluse vältel oli hagejal võimalik nõuetekohaselt seda kavatsust mõista ja sellele vastata.
76 Esiteks tuleb siinkohal märkida, et käesolevas kontekstis tähtsust omav teave nähtub 2007. aasta otsusest. Nimelt määrab selle otsuse põhjendus 491 kindlaks hageja suhtes kohaldatava hoiatamise kordaja, samas kui põhjendus 503 näeb otsesõnu ette – vastupidi hageja poolt kohtuistungil väidetule –, et hagejale määratakse TM T&D tegevusperioodi eest selle sama kordaja alusel arvutatud täiendav summa. Neid kaalutlusi arvestades oli hagejal seega võimalik mõista, et komisjon kavatses trahvi hoiatava mõju tagada ka osas, mis puudutab TM T&D tegevusperioodi.
77 Teiseks ei võimalda miski eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) järeldada, et komisjoni otsus tagada hagejale määratud trahvi hoiatav mõju ka seoses TM T&D tegevusperioodiga on ebaseaduslik või sobimatu, kuna kõnealune kohtuotsus seda küsimust ei käsitlegi.
78 Kolmandaks märkis komisjon asjaolusid käsitleva kirja punktis 20, et uues otsuses, mis tuleb teha pärast eespool punktis 8 viidatud kohtuotsust Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343), ei kavatse ta hagejale uusi vastuväiteid esitada ja et uue trahvi aluseks võetakse 2007. aasta otsuses antud hinnang, järgides samas eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) ja 12. juuli 2011. aasta kohtuotsuses Mitsubishi Electric vs. komisjon (T‑133/07, EKL, EU:T:2011:345) välja toodud põhimõtteid. Asjaolusid käsitleva kirja punktides 22, 31 ja 32 meenutas komisjon oma kavatsust määrata trahvisumma kindlaks piisavalt kõrgel tasemel, et tagada selle hoiatav mõju, ja ta täpsustas, et ta võtab oma hinnangu aluseks hageja ja Melco kogukäibe. Asjaolusid käsitleva kirja punktides 21 ja 41 palus komisjon hagejal ja Melcol esitada oma märkused eelkõige selle kohta, mis puudutas arvutusmeetodit ja asjakohaseid näitajaid, ning andis neile selleks tähtaja.
79 Seega võis hageja asjaolusid käsitlevat kirja lugedes mõista esiteks, et niivõrd, kuivõrd 2007. aasta otsuses määratud trahvi summa arvutamise parameetrid olid kooskõlas eespool punktis 8 viidatud kohtuotsusega Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343), võetakse need tehtavasse otsusesse üle, ja teiseks, et need parameetrid hõlmasid soovi tagada trahvi hoiatav mõju. Kuna aga see sama soov oli viinud komisjoni 2007. aasta otsuses hagejale täiendava summa määramiseni TM T&D tegevusperioodi eest, oli hagejal võimalik mõista, et komisjon võib vaidlustatud otsuses määrata talle analoogse täiendava summa.
80 Hageja väidab sellega seoses, et asjaolusid käsitleva kirja punktides 31 ja 32 ei viidatud täiendava summa määramist puudutavas osas 2007. aasta otsusele, samas kui seda tehti seoses trahvisumma arvutamise muude aspektidega, muu hulgas punktides 26 ja 39.
81 Ilma et oleks vaja käsitleda selle argumendi vastuvõetavust, mille komisjon on vaidlustanud, piisab, kui märkida, nagu on välja toodud eespool punktides 78 ja 79, et asjaolu, mille kohaselt võeti tehtava otsuse aluseks nii palju kui võimalik 2007. aasta otsuses tuvastatud parameetrid, nähtus selgelt asjaolusid käsitlevast kirjast ja muu hulgas selle kirja punktist 20, hoolimata sellest, et kõnealuse kirja punktides 31 ja 32 sõnaselgelt 2007. aasta otsusele viidatud ei olnud.
82 Neljandaks, asjaolusid käsitleva kirja kohta esitatud märkuste punktides 21 ja 22 viitas hageja tema suhtes kohaldatavale hoiatamise kordajale, jättes vaidlustamata ajavahemiku, mille eest seda kordajat tuli kohaldada. Seega ei sisalda hageja märkused asjaolusid käsitleva kirja kohta ebakindlust selle ajavahemiku kindlaksmääramise suhtes.
83 Viiendaks ei ole pooled ühel meelel selles, kas 12. juuni 2012. aasta kohtumisel tõstatati TM T&D tegevusperioodi eest hoiatamise kordaja kohaldamise küsimus. Komisjon väidab, et seda tehti, tuginedes kohtumisel koostatud asutusesisesele protokollile. Hageja vaidleb komisjoni tõlgendusele vastu, viidates kokkuvõttele, mille koostasid pärast kohtumist tema advokaadid ja mis on lisatud tema 15. aprilli 2015. aasta kirjale.
84 Siinkohal tuleb märkida, et kuigi komisjoni asutusesisese protokolli kolmanda lehekülje teine taane sisaldab lõiku, mida võiks vajaduse korral tõlgendada nii, et see viitab hoiatamise kordaja kohaldamisele TM T&D tegevusperioodi eest, ei ole see lõik sõnastatud piisavalt selgelt, nagu komisjon ka ise on möönnud, mistõttu ei saa Üldkohus seda arvesse võtta.
85 Ent sõnaselgelt nähtub nii komisjoni asutusesisese protokolli muudest osadest, mis on sõnastatud selgelt ja täpselt, kui ka hageja advokaatide poolt koostatud kokkuvõttest, mida võib arvesse võtta kui reaktsiooni komisjoni väidetele, mis esitati vastuseks Üldkohtu küsimustele (vt selle kohta kohtuotsus, 14.4.2005, Gaki-Kakouri vs. Euroopa Kohus, C‑243/04 P, EU:C:2005:238, punkt 32), et komisjoni hinnangul ei tule muuta 2007. aasta otsuses sätestatud trahvisumma arvutamise parameetreid, mida Üldkohus ei kritiseerinud, ja et ainus metodoloogiline muudatus puudutab seega võrdlusaastat. Nagu on aga eespool punktides 76 ja 77 tuvastatud, kohaldas komisjon hoiatamise kordajat 2007. aasta otsuses TM T&D tegevusperioodi eest ilma, et Üldkohus oleks seda trahvisumma arvutamise elementi kritiseerinud.
86 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et 12. juuni 2012. aasta kohtumisel komisjoni väljendatud seisukoht, nagu see nähtub nii tema asutusesisesest protokollist kui ka hageja advokaatide koostatud kokkuvõttest, kinnitas muid olulisi elemente, millest tulenes, et ta kavatses TM T&D tegevusperioodi eest kohaldada hoiatamise kordajat ja seega määrata hagejale täiendava summa.
87 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hageja oli 2006. aasta vastuväiteteatisest saadik teadlik, et komisjon kavatses tagada määratud trahvi hoitava mõju. Igal juhul oli tal alates 2007. aasta otsusest võimalik mõista, et see kavatsus tähendas täiendava summa määramist TM T&D tegevusperioodi eest. Eespool punktis 8 viidatud kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) kõnealust kavatsust kahtluse alla ei seadnud ja seda kinnitati nii asjaolusid käsitlevas kirjas kui ka 12. juuni 2012. aasta kohtumisel.
88 Neil asjaoludel ei võimalda hageja argumendid tuvastada, et tema kaitseõigusi rikuti seoses komisjoni kavatsusega määrata talle täiendav summa. Seega tuleb teine väiteosa tagasi lükata osas, milles selles tuginetakse kõnealuste õiguste rikkumisele.
89 Kuna hageja väidab veel, et täiendav summa määrati vea tõttu, tuleb märkida, et tema argument on käesoleva väite raames tulemusetu, kuna selle eesmärk ei ole tõendada tema kaitseõiguste rikkumist.
90 Pealegi piirdub hageja igal juhul ainult selle märkimisega, et kuna vaidlustatud otsuses määrati „Toshibale” ja „TM T&D‑le” erinevad trahvid, ei võinud täiendavat summat lisaks teisele trahvile määrata, võttes arvesse, et TM T&D oli tema aktsionäridest eraldiseisev ja et tema käive ei olnud piisavalt suur, et õigustada hoiatamise kordaja kohaldamist. See argument lähtub aga väärast eeldusest, kuna vaidlustatud otsuses ei määratud „Toshibale” ja „TM T&D‑le” erinevaid trahve, vaid ainult üks trahv hagejale tema osalemise eest rikkumises. Lisaks ei tähenda asjaolu, et üks osa hagejale määratud trahvist vastab TM T&D tegevusperioodile, kuidagi, et seda sama trahviosa ei võiks täiendava summaga suurendada, et tagada hoiatav mõju hageja suhtes, kes vastutas TM T&D toime pandud rikkumise eest.
91 Eeltoodut arvestades tuleb teise väite teine osa ja järelikult see väide tervikuna tagasi lükata.
Neljas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
92 Neljandas väites väidab hageja, et komisjon ei põhjendanud õiguslikult piisavalt TM T&D lähtesummat, mida ta kasutas vaidlustatud otsuses selleks, et arvutada hageja trahvi lähtesumma, TM T&D tegevusperioodile vastav trahv ning täiendav summa. Hageja täpsustab sellega seoses, et alust, mille põhjal komisjon TM T&D 31 000 000 euro suuruse lähtesumma arvutas, ei olnud 2007. aasta otsuses selgitatud ja et vaidlustatud otsus võtab selle sama summa üle täiendavat selgitust esitamata. Seetõttu tegutses komisjon TM T&D lähtesummat kindlaks määrates meelevaldselt ja rikkus põhjendamiskohustust.
93 Komisjon vaidleb hageja argumentide põhjendatusele vastu.
94 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutavast põhjendusest selgelt ja üheselt nähtuma õigusakti vastu võtnud liidu institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab puudutatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta, ja liidu kohtul kontrolli teostada (vt analoogia alusel kohtuotsus, 18.9.2003, Volkswagen vs. komisjon, C‑338/00 P, EKL, EU:C:2003:473, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi vastavalt ELTL artiklile 296 on komisjon kohustatud esile tooma faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub otsuse põhjendatus, ja õiguslikud kaalutlused, mis viisid ta selle otsuse vastuvõtmiseni, ei nõua see säte, et ta käsitleks kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mida haldusmenetluses puudutati (vt analoogia alusel kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, viidatud eespool, C‑338/00 P, EU:C:2003:473, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjendamise nõuet tuleb hinnata koos konkreetse asja asjaoludega, nimelt akti sisu, esitatud põhjenduste olemuse ja huviga, mis võib olla adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks (vt kohtuotsus, 2.4.1998, komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EKL, EU:C:1998:154, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelnev kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav komisjoni otsuste suhtes, milles tuvastatakse Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumine.
95 Selles kontekstis tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses on sõnaselgelt öeldud, et tegemist on 2007. aasta otsust muutva otsusega osas, mis puudutab hagejale ja Melcole määratud trahve. Neil asjaoludel, niivõrd, kuivõrd eespool punktis 8 viidatud kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) 2007. aasta otsuse põhjendusi ei mõjuta ja kuivõrd need ei ole vaidlustatud otsuse sõnastusega vastuolus, võib neid käesoleva väite analüüsimisel arvesse võtta.
96 Sellega seoses järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 57–61, et kuna asjaomane rikkumine on väga raske, tuli rakendada erinevat kohtlemist, et näidata erinevate ettevõtjate ebavõrdset võimet tekitada konkurentsile märkimisväärset kahju. Komisjon leidis, et kõnealune erinev kohtlemine pidi aset leidma lähtesummade liigitamise kaudu vastavalt GIS‑ide ülemaailmsetele käivetele aastal 2003, mille esitasid erinevad rikkumises osalenud ettevõtjad. Viidates 2007. aasta otsuse põhjendustes 484–488 kehtestatud kategooriatele, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 61, et TM T&D GIS‑ide ülemaailmne käive asetas ta teise kategooriasse, mis tähendas, et tema hüpoteetiline lähtesumma oli 31 000 000 eurot.
97 2007. aasta otsuse põhjendus 483 täpsustab veel, et need kategooriad kehtestati nii, et ühes kategoorias asuvate ettevõtjate GIS‑ide turuosade suuruste vahelised erinevused oleks väiksemad kui erinevused võrreldes teistesse kategooriatesse paigutatud ettevõtjate turuosadega.
98 Selles kontekstis tuleneb pealegi trahvide arvutamise suuniste punktist 1A, et väga raskete rikkumiste puhul on võimalik lähtesumma suurem kui 20 000 000 eurot.
99 See teave on aga selline, mis võimaldab hagejal mõista hindamise aluseid, mis võimaldasid komisjonil mõõta hageja poolt toime pandud rikkumise raskust, mis tähendab, et komisjon täitis tal lasunud põhjendamiskohustuse ja et tal ei olnud kohustust esitada vaidlustatud otsuses üksikasjalikumat selgitust või arvandmeid TM T&D lähtesumma täpse arvutamise viisi kohta (vt selle kohta kohtuotsus, 29.4.2004, Tokai Carbon jt vs. komisjon, T‑236/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01, EKL, EU:T:2004:118, punkt 252).
100 Lisaks sellele, isegi kui komisjon ei ole vaidlustatud otsuses märkinud, miks ta valis teise kategooriasse liigitatud ettevõtjate, nende hulgas TM T&D jaoks täpselt 31 000 000 euro suuruse summa, ei saa seda komisjoni valikut pidada meelevaldseks ning see ei ületa selles valdkonnas komisjoni kaalutlusõiguse piire (vt analoogia alusel kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 99 eespool, EU:T:2004:118, punkt 224), juhul, kui ta tegutseb eespool punktides 96–98 meenutatud parameetrite piires.
101 Neil asjaoludel tuleb neljas väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et seoses trahvi lähtesummaga on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
102 Kolmandas väites väidab hageja, et arvutades talle määratud trahvi TM T&D lähtesumma alusel, mitte aga viimati nimetatu käibe alusel, rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet.
103 Hageja väidab sellega seoses, et selle asemel et määrata kindlaks TM T&D hüpoteetiline lähtesumma ja jagada see ära tema enda ja Melco vahel, oleks komisjon pidanud kõigepealt jagama nende kahe vahel ära TM T&D 2003. aasta käibe, seejärel arvutama nende ülemaailmsed turuosad aastal 2003, võttes aluseks nende vastavad osad TM T&D käibest, ning lõpuks liigitama nad sobivasse lähtesummade rühma, mis olid 2007. aasta otsuses kindlaks määratud ülemaailmsete turuosade alusel. Hageja väidab, et siis oleks teda koheldud samamoodi nagu Euroopa tootjaid.
104 Hageja põhjendab oma seisukohta nelja argumentide seeriaga.
105 Esiteks toob ta välja 2007. aasta otsuse, eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuse Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) ning vaidlustatud otsuse teatud lõigud, millest tulenevat, et trahvisummad tuli kindlaks määrata GIS‑ide müügiväärtuste põhjal aastal 2003.
106 Teiseks esitab hageja mitu argumenti, milles ta viitab sisuliselt sellele, et otsusel määrata lähtesumma kindlaks TM T&D‑le ning asjaolul, et trahvid määrati hagejale endale, puudub seos.
107 Kolmandaks kritiseerib hageja komisjoni järeldust vaidlustatud otsuse põhjenduses 66, mille kohaselt oleks hageja pakutud meetodi kasutamisel tulnud lähtuda tema virtuaalsest käibest aastal 2001.
108 Neljandaks keeldus komisjon hageja sõnul järgimast tema pakutud meetodit, esitamata sobivat põhjendust ja eelkõige märkimata põhjuseid, miks mainitud meetod oli vale või sobimatu.
109 Komisjon vaidleb hageja argumentide põhjendatusele vastu.
110 Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsinormidest kinnipidamisele (vt kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 99 eespool, EU:T:2004:118, punkt 216 ja seal viidatud kohtupraktika).
111 Komisjon määrab trahvisumma kindlaks rikkumise raskuse ja vajaduse korral kestuse alusel. Rikkumise raskusaste tuvastatakse selliste kriteeriumide alusel nagu juhtumi asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatava mõju ulatus. Samuti tuleb arvesse võtta objektiivseid elemente, nagu konkurentsivastaste tegude sisu ja kestus, nende arv ja intensiivsus, mõjutatud turu ulatus ja majanduspoliitika kahjustatus. Analüüsis tuleb samuti arvestada vastutavate ettevõtjate suhtelist olulisust ja turuosa ning rikkumise võimalikku kordamist (kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 71 eespool, EU:C:2004:6, punktid 89–91).
112 Kuid iga kord, kui komisjon kavatseb konkurentsiõiguse normide alusel trahve määrata, on ta kohustatud järgima õiguse üldpõhimõtteid, mille hulgas on ka võrdse kohtlemise põhimõte, nagu seda on tõlgendanud liidu kohtud (kohtuotsus, 27.9.2006, Archer Daniels Midland vs. komisjon, T‑59/02, EKL, EU:T:2006:272, punkt 315). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise või ka diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt kohtuotsus, 14.5.1998, BPB de Eendracht vs. komisjon, T‑311/94, EKL, EU:T:1998:93, punkt 309 ja seal viidatud kohtupraktika).
113 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et hageja ei vaidle vastu sellele, et võrdlusaastal ehk 2003. aastal ta ise GIS‑ide müüki ei kajastanud, kuna ta oli 2002. aastal oma tegevuse selles sektoris kandnud üle TM T&D‑le.
114 See asjaolu tähendab, et hageja trahvi ei saanud arvutada täpselt samamoodi kui 2007. aasta otsuse Euroopa adressaatide puhul ja et selles suhtes ei olnud tema olukord seega viimati mainitute olukorraga sarnane.
115 Seda arvestades toimis komisjon õigesti, kui ta otsustas kindlaks määrata TM T&D hüpoteetilise lähtesumma ja selle tema aktsionäride vahel ära jagada, selle asemel et jagada TM T&D aktsionäride vahel ära tema GIS‑ide ülemaailmne müügikäive ja määrata individuaalsed lähtesummad kindlaks vastavalt nende osadele kõnealuses müügis.
116 Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 2 ja 2007. aasta otsuse põhjendusest 61, oli TM T&D ühisettevõtja, kes vastutas eraldiseisvalt GIS‑ide tootmise ja müügi eest. Seega oli TM T&D oma aktsionäridest eraldiseisev üksus, olgugi et nad teda ühiselt kontrollisid.
117 See asjaolu nähtub muu hulgas 2007. aasta otsuse punktist 7.2.7, milles määratakse kindlaks otsuse adressaadid. Nimelt omistati kõnealuse otsuse põhjendustes 407 ja 435 vastutus „TM T&D poolt 1. oktoobrist 2002 kuni 11. maini 2004 toime pandud rikkumise” eest sõnaselgelt hagejale ja Melcole kui aktsionäridele.
118 Hageja argumendid ei saa seda järeldust kahtluse alla seada.
119 Nimelt, oma esimeses argumentide seerias, mis on välja toodud eespool punktis 105, väidab hageja, et 2007. aasta otsusest, eespool punktis 8 viidatud kohtuotsusest Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) ning vaidlustatud otsuse põhjendustest 59, 60, 62 ja 66 tuleneb, et trahvisummad oleks tulnud kindlaks määrata tema enda ja Melco individuaalsete GIS‑ide müügiväärtuste põhjal aastal 2003.
120 Ent vaidlustatud otsuse põhjendustest 59 ja 60 nähtub sisuliselt, et hageja puhul tuleb 2007. aasta otsuses järgitud üldreeglit, millele ka Üldkohus eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343) tähelepanu juhtis, see tähendab aasta 2003 kasutamist võrdlusaastana selleks, et määrata kindlaks müügiväärtused, kohaldada teatud erilisel viisil, kuna hageja ise GIS‑ide müüki ei kajastanud, võttes arvesse asjaolu, et ta oli oma tegevuse selles sektoris kandnud üle TM T&D‑le.
121 Seda tõlgendust kinnitavad nii vaidlustatud otsuse põhjendused 62 ja 66 kui ka eespool punktis 8 viidatud kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343), milles Üldkohus tõi sõnaselgelt välja vaidlustatud otsuses komisjoni järgitud meetodi kui sobiva näite.
122 Eespool punktis 106 välja toodud teises argumentide seerias väidab hageja, et komisjon viitab ekslikult „TM T&D osale rikkumises”, kuna komisjon ei pidanud kindlaks määrama mitte TM T&D trahvi, vaid tema emaettevõtjate oma. Seda arvestades moodustas TM T&D käive hageja ja Melco GIS‑ide käivete summa.
123 Ent alustuseks, nagu nähtub eespool punktist 117, on asjaolu, et komisjon viitas TM T&D poolt toime pandud rikkumisele, täielikult kooskõlas 2007. aasta otsuses tehtud järeldustega.
124 Järgmiseks, kuna TM T&D kujutas endast eraldiseisvat üksust, väidab hageja valesti, et TM T&D käibe moodustas lihtsalt tema aktsionäride GIS‑ide käivete summa.
125 Lõpuks, üldisemalt see asjaolu, et vaidlustatud otsuses määratud trahvid määrati üksnes hagejale ja Melcole, kuna TM T&D lõpetati aastal 2005, ei tähenda, et komisjon oli kohustatud viimati mainitu käibe kunstlikult eraldama, eirates tõsiasja, et ta tegutses võrdlusaastal turul oma aktsionäridest eraldiseisva ettevõtjana. Selline lähenemisviis kalduks nimelt kõrvale komisjoni tegelikust kavatsusest võtta trahvide summa kindlaksmääramisel aluseks käive, mis tekkis kõnealusel aastal.
126 Eespool punktis 107 välja toodud kolmanda argumentide seeria raames ei ole hageja nõus sellega, et tema poolt välja pakutud meetodi kasutamisel oleks tulnud lähtuda „virtuaalsest käibest aastal 2001”. Ta täpsustas, et tal oli 2001. aastal tegelik käive ja et igal juhul ei pidanud komisjon arvutama tema virtuaalset käivet aastal 2001, vaid aastal 2003 ja seejärel võrdlema seda teiste rikkumises osalenute tegelike käivetega.
127 Siinkohal tuleb möönda, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 66 viienda lause, mille kohaselt hagejate pakutud meetod „on sobimatu seetõttu, et see tähendaks Melco ja Toshiba 2001 aasta virtuaalsete käivete võrdlemist teiste ettevõtjate 2003. aasta käivetega” [mitteametlik tõlge], mõte ei ole täiesti selge, eelkõige kuna komisjon ei ole määratlenud mõistet „aasta 2001virtuaalne käive ”.
128 Ent vaidlustatud otsuse põhjenduse 66 kolmandas ja neljandas lauses selgitas komisjon, et hageja pakutud meetod ei võimaldaks näidata TM T&D kui rikkumises 2003. aastal osalenud üksuse kaalu hageja siseselt. Seega koostoimes viiendale lausele vahetult eelnevate lausete kontekstiga on põhjenduse 66 selles lauses öeldud, et komisjoni hinnangul oleks hageja poolt pakutud meetodi kasutamisel tulnud TM T&D käive kunstlikult eraldada, sõltumata sellest, et tegemist oli oma aktsionäridest eraldiseisva üksusega, selleks et määrata kindlaks viimati nimetatute virtuaalsed käibed. Nagu nähtub aga eespool punktidest 115–117 ja 123–125, on komisjoni järeldus põhjendatud.
129 Eespool punktis 108 kokku võetud neljandas argumentide seerias kaebab hageja selle üle, et komisjon ei põhjendanud tema pakutud meetodi kasutamata jätmist ega märkinud eelkõige põhjuseid, miks see meetod oli vale või sobimatu.
130 Kuna aga esiteks ei viita käesolev väide põhjendamiskohustuse rikkumisele, on hageja väide selles kontekstis tulemusetu.
131 Teiseks puudub kõnealusel väitel igal juhul ilmselgelt faktiline alus. Nimelt, nagu eespool punktides 127 ja 128 just märgitud sai, põhjendas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 66 seda, miks ta pidas hageja poolt pakutud meetodit sobimatuks.
132 Kõike eelnevat arvestades tuleb kolmas väide tagasi lükata.
Viies väide, et hageja vastutuse taseme kindlaksmääramisel võrreldes Euroopa ettevõtjatega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
133 Hageja väidab, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta ei võtnud trahvide lähtesumma kindlaksmääramisel arvesse tema vastutuse madalamat taset võrreldes Euroopa tootjatega. Ta selgitab sellega seoses hagiavalduses, et kui Euroopa ettevõtjad osalesid kahes rikkumises, see tähendab GIS projekte puudutanud ühiskokkuleppes ja nende jaotamises EMP‑s, osalesid Jaapani ettevõtjad, sealhulgas ka hageja, vaid ühiskokkuleppes.
134 Hageja väidab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb rikkumise raskusele hinnangu andmisel ja trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta asjaolu, et ettevõtja ei osalenud kõigis kartelli moodustavates osategudes. Trahvide arvutamise suuniste kohaldamise raames tuleb aga see hinnang tingimata anda lähtesumma kindlaksmääramise etapis, kuna ettevõtja, kes osales vaid ühes kartelli osateos, pani toime kergema rikkumise kui see, kes osales mitmes sama kartelli osateos.
135 Hageja täpsustab repliigis vastuseks komisjoni argumentidele, et viies väide ei puuduta ei ühe ja vältava rikkumise mõistet ega tema tegevuse raskust, mis on välja toodud eespool punktis 8 viidatud kohtuotsuses Toshiba vs. komisjon (EU:T:2011:343), vaid tema panust kartellis, mida tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta.
136 Komisjon vaidleb hageja argumentide põhjendatusele vastu. Ta väidab eelkõige, et 2007. aasta otsuses tuvastatud rikkumine oli üks ja vältav rikkumine ning et Jaapani ettevõtjate, sealhulgas ka hageja osalemine selles rikkumises ei olnud kergem kui Euroopa ettevõtjate puhul.
137 Kohtupraktikast tuleneb, et kui rikkumise panid toime mitu ettevõtjat, tuleb analüüsida nendest iga ettevõtja osavõtu suhtelist raskust (vt kohtuotsus, 8.7.1999, komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EKL, EU:C:1999:356, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika). Rikkumise raskuse hindamisel ja trahvi kindlaksmääramisel tuleb seega arvesse võtta asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist kartelli osategudest või et tal oli väike roll nendes osategudes, milles ta osales (kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, viidatud eespool, EU:C:1999:356, punkt 90).
138 Käesolevas asjas on esiteks juba eespool punktides 2–4 meenutatud, et 2007. aasta otsuses tuvastas komisjon ühe ja vältava rikkumise olemasolu, mis hõlmas ühiskokkulepet, GQ kokkulepet ja EQ kokkulepet. Seega väidab hageja vääralt, et Euroopa ettevõtjad osalesid kahes rikkumises, samas kui tema ise osales vaid ühesainsas.
139 Teiseks, vastupidi hageja väidetule ei ole tema panus rikkumisse väiksem asjaolu tõttu, et ta ei osalenud GIS projektide jagamises EMP‑s, mida reguleeris EQ kokkulepe.
140 Sellega seoses on tõepoolest tõsi, et Jaapani ja Euroopa tootjate osalemine 2007. aasta otsuses tuvastatud ja EMP‑d puudutanud kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes ei olnud samalaadne. Nimelt olid Jaapani tootjad, sealhulgas ka hageja võtnud endale ühiskokkuleppega kohustuse mitte tulla EMP turule ja nende osalus seisnes seega tegevusetuses. Euroopa ettevõtjad omakorda jagasid omavahel sellel turul aktiivses koostöös eri GIS projekte (vt selle kohta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, punkt 8 eespool, EU:T:2011:343, punkt 260).
141 Siiski tuleb märkida, et Jaapani ettevõtjate, sealhulgas ka hageja tegevusetus oli eeltingimus selleks, et Euroopa tootjad saaksid omavahel EMP GIS projekte ära jagada vastavalt selleks kokku lepitud reeglitele (vt selle kohta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, punkt 8 eespool, EU:T:2011:343, punkt 261). Seega täites oma ühiskokkuleppest tulenevaid kohustusi, andsid Jaapani tootjad vajaliku panuse kogu rikkumise toimimiseks tervikuna.
142 Seega tuleb järeldada, et hagejate panus rikkumisse sarnaneb Euroopa ettevõtjate omaga, mistõttu ei ole komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud.
143 Neil asjaoludel tuleb viies väide tagasi lükata.
144 Kuna kõik peamise nõude põhjendamiseks esitatud väited lükati tagasi, tuleb see nõue tervikuna rahuldamata jätta.
Teise võimalusena esitatud nõue, millega palutakse trahvisummat vähendada
145 Hageja palub Üldkohtul vähendada talle vaidlustatud otsuses määratud trahvi summat. Ta viitab sellega seoses asendusarvutusele, mille ta on hagiavaldusele lisanud.
146 Komisjon ei ole käesoleva nõude vastuvõetavusega nõus, väites, et selle põhjendamiseks ei ole esitatud ühtegi väidet.
147 Ilma, et oleks vaja võtta seisukohta komisjoni poolt esitatud vastuvõetamatuse vastuväite suhtes, tuleb märkida, et hageja esitatud asendusarvutust ei toeta ükski muu argument peale nende, mida on analüüsitud peamise nõude raames, ja et see seisneb peamiselt selle metodoloogia kohaldamises, mida hageja kolmanda väite raames kaitses. Seega, arvestades eeltoodud kaalutlusi ja asjaolu, et käesoleval juhul puuduvad muud tegurid, mille alusel tuleks hagejale määratud trahvisummat vähendada, ei tule Üldkohtu täieliku pädevuse teostamise raames hageja teisest nõuet rahuldada.
148 Seetõttu tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
149 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Toshiba Corp‑ilt.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. jaanuaril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Peamine nõue tühistada vaidlustatud otsus
Teine väide, et rikutud on hageja kaitseõigusi
– Teise väite esimene osa, mis tugineb uue vastuväiteteatise puudumisele
– Teine väiteosa, mis tugineb hageja õiguse olla ärakuulatud rikkumisele seoses täiendava summaga
Neljas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
Kolmas väide, et seoses trahvi lähtesummaga on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
Viies väide, et hageja vastutuse taseme kindlaksmääramisel võrreldes Euroopa ettevõtjatega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
Teise võimalusena esitatud nõue, millega palutakse trahvisummat vähendada
Kohtukulud