ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
25. märts 2015(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Hindamisviga – Omandiõigus – Õigus mainele – Proportsionaalsus
Kohtuasjas T‑563/12,
Central Bank of Iran, asukoht Teheran (Iraan), esindaja: barrister M. Lester,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja V. Piessevaux,
kostja,
mille ese on esiteks nõue tühistada nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsus 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 282, lk 58), osas, milles sellega jäeti pärast läbivaatamist hageja nimi nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), II lisas toodud loetellu, ning teiseks nõue tühistada nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 282, lk 16), osas, milles sellega jäeti pärast läbivaatamist hageja nimi nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), IX lisas toodud loetellu,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová (ettekandja) ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 30. septembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed
1 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et viimane lõpetaks tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelva kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelva levik”).
Hagejat puudutavad piiravad meetmed
2 Hageja, Central Bank of Iran, on Iraani Islamivabariigi keskpank.
3 ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 9. juunil 2010 vastu resolutsiooni S/RES/1929 (2010), millega laiendatakse ÜRO Julgeolekunõukogu varasemate resolutsioonidega – 27. detsembri 2006. aasta resolutsioon S/RES/1737 (2006), 24. märtsi 2007. aasta resolutsioon S/RES/1747 (2007) ja 3. märtsi 2008. aasta resolutsioon S/RES/1803 (2008) – kehtestatud piiravate meetmete kohaldamisala ning kehtestatakse Iraani vastu suunatud täiendavad piiravad meetmed.
4 Euroopa Ülemkogu võttis 17. juunil 2010 vastu Iraani Islamivabariiki puudutava deklaratsiooni, milles ta rõhutas oma süvenevat muret seoses Iraani tuumaprogrammiga ja toetas resolutsiooni S/RES/1929 vastuvõtmist. Viidates oma 11. detsembri 2009. aasta deklaratsioonile, kutsus Euroopa Ülemkogu Euroopa Liidu Nõukogu üles võtma piiravaid meetmeid resolutsioonis S/RES/1929 ette nähtud meetmete rakendamiseks. Vastavalt Euroopa Ülemkogu deklaratsioonile tuli piiravaid meetmeid kohaldada eelkõige muude isikute ja üksuste suhtes kui need, keda on nimetanud ÜRO Julgeolekunõukogu või ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni S/RES/1737 punkti 18 kohaselt moodustatud komitee, kasutades seejuures viimati nimetatutega samu kriteeriume.
5 Nõukogu väljendas 1. detsembril 2011 taas oma süvenevat muret seoses Iraani Islamivabariigi tuumaprogrammi iseloomuga ja eelkõige seoses Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) viimase aruande järeldustega, mis käsitlevad sõjalise tuumatehnoloogia väljatöötamist puudutavat tegevust Iraanis. Nimetatud muret silmas pidades ja kooskõlas Euroopa Ülemkogu 23. oktoobri 2011. aasta deklaratsiooniga leppis nõukogu kokku kehtivate sanktsioonide laiendamises, analüüsides tihedas koostöös rahvusvaheliste partneritega täiendavaid meetmeid, sealhulgas meetmeid, mille eesmärk on tõsiselt mõjutada Iraani Islamivabariigi finantssüsteemi.
6 Euroopa Ülemkogu kinnitas 9. detsembril 2011 nõukogu 1. detsembri 2011. aasta järeldused ja palus nõukogul jätkata esmajärjekorras Iraani Islamivabariigi vastu suunatud Euroopa Liidu piiravate meetmete ulatuse laiendamisega seotud tööd.
7 Nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsusega 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 19, lk 22), kanti hageja nimi nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), II lisas toodud loetellu.
8 Sellest tulenevalt kanti hageja nimi nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 54/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 19, lk 1), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1), VIII lisas toodud loetellu. Kanne jõustus 24. jaanuaril 2012. Selle tagajärjel eelkõige külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid.
9 Hageja nime kandmist eespool nimetatud loeteludesse põhjendati järgmiselt:
„Osalemine sanktsioonidest kõrvalehoidmisega seotud tegevuses.”
10 Nõukogu teatas hagejale 24. jaanuari 2012. aasta kirjas, mille hageja sai kätte 6. veebruaril 2012, et tema nimi on kantud otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/35) II lisas ja määruse nr 961/2010 (muudetud rakendusmäärusega nr 54/2012) VIII lisas toodud loeteludesse. Kirjale oli lisatud otsuse 2012/35 ja rakendusmääruse nr 54/2012 koopia.
11 Kui võeti vastu nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), kustutati hageja nimi määruse nr 961/2010 (muudetud rakendusmäärusega nr 54/2012) VIII lisas toodud loetelust ning selle asemel kanti hageja nimi eespool punktis 9 nimetatud põhjustega samadel põhjustel määruse nr 267/2012 (edaspidi nimetatakse määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetelu ja otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/35) II lisas toodud loetelu koos „vaidlusalused loetelud”) IX lisas toodud loetellu, mis jõustus 24. märtsil 2012.
12 Hageja eitas 26. märtsi 2012. aasta kirjas mis tahes isiklikku osalust sanktsioonidest kõrvalehoidmisega seotud tegevuses ja palus seejärel nõukogul läbi vaadata tema nime kandmine otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/35) II lisas ja määruse nr 961/2010 (muudetud rakendusmäärusega nr 54/2012) VIII lisas toodud loeteludesse. Samuti palus ta, et talle edastataks selle kande aluseks olevad tõendid.
13 Nõukogu teatas 2. augusti 2012. aasta kirjas hagejale, et ta plaanib täiendada põhjendusi, mille tõttu on hageja nimi kantud vaidlusalustesse loeteludesse, ning lisada viite asjaolule, et hageja toetab Iraani valitsust rahaliselt, mistõttu ta kuulub otsuse 2010/413 artikli 20 punkti c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d kohaldamisalasse.
14 Hageja heitis 7. oktoobri 2012. aasta kirjas nõukogule ette, et viimane ei ole täitnud temal lasuvat põhjendamiskohustust. Ta eitas mis tahes osalust Iraani Islamivabariigi vastu suunatud sanktsioonidest kõrvalehoidmisega seotud tegevuses ja Iraani valitsuse rahalist toetamist tuumarelva levikuga tegelemisel. Lõpuks palus ta veel kord nõukogu, et viimane edastaks talle tõendid, mille alusel on tema nimi kantud vaidlusalustesse loeteludesse.
15 Nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsusega 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 282, lk 58), täiendati põhjendusi, miks hageja nimi kanti otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/35) II lisas toodud loetellu, järgmiselt:
„Osalemine sanktsioonidest kõrvalehoidmisega seotud tegevuses. Annab finantstoetust Iraani valitsusele.”
16 Sellest tulenevalt täiendati nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT L 282, lk 16), eespool punktis 15 esitatud viisil põhjendusi, miks hageja nimi kanti määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetellu.
17 Hageja palus 28. novembri 2012. aasta kirjas nõukogult veel kord, et viimane edastaks talle tõendid, mille alusel on tema nimi kantud vaidlusalustesse loeteludesse.
18 Nõukogu teatas 10. detsembri 2012. aasta kirjas hagejale, et tema nimi kanti vaidlusalustesse loeteludesse ühe liikmesriigi saadetud loetellu kandmise ettepaneku alusel, kuid seda liikmesriiki ei saa nõukogu konfidentsiaalsuskaalutlustel nimetada. Ettepaneku sisu, nagu see oli nõukogu saatemärkustes (viitenumbriga 17576/12) lisatud nõukogu 10. detsembri 2012. aasta kirjale, oli sõnastatud järgmiselt:
„[Hageja] tegevus aitab kõrvale hoida Iraani vastu suunatud rahvusvahelistest sanktsioonidest.
See [hageja suhtes võetav piirav] meede võiks oluliselt suurendada diplomaatilist survet, mida Iraanile praegu avaldatakse.”
19 Hageja esitas hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. juunil 2012 ja milles ta sisuliselt nõuab esiteks otsuse 2012/35 ja teiseks määruse nr 267/2012 tühistamist osas, milles nendega pärast läbivaatamist kanti või jäeti hageja nimi nende kahe akti lisades toodud loeteludesse. Hagi registreeriti numbriga T‑262/12.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hageja käesolev hagiavaldus saabus Üldkohtu kantseleisse 26. detsembril 2012 kell 20.44 e‑curia rakenduse kaudu ning hageja nõuab selles otsuse 2012/635 ja rakendusmääruse nr 945/2012 tühistamist osas, milles nendega jäeti pärast läbivaatamist hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse. Kohtuasjade omavahelise seotuse tõttu määrati hagi Üldkohtu neljandale kojale. Hagi toetuseks esitas hageja R‑i ütlused; R on hageja asejuht valuutatehingute alal,.
21 Hageja esitas samal päeval kell 21.19 Üldkohtu kantseleisse e‑curia rakenduse kaudu menetlusdokumendi, millega ta muutis oma nõudeid kohtuasjas T‑262/12 nii, et neis käsitletaks ka otsust 2012/635 ja rakendusmäärust nr 945/2012 osas, milles nendega jäeti pärast läbivaatamist hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse. Selles menetlusdokumendis palus hageja Üldkohtult ühtlasi, et kui viimane leiab, et „[nõudeid muutva menetlusdokumendiga] muudetud hagi on täies ulatuses vastuvõetav, […] liidaks ta [kohtuasja T‑262/12 ja käesoleva kohtuasja] või […] käsitaks [neid kahte kohtuasja] ühe tühistamishagina”.
22 Nõukogu esitas 16. aprilli 2013. aasta dokumendiga käesolevas kohtuasjas kostja vastuse, milles ta väitis, et hagi on poolelioleva kohtuasja tõttu vastuvõetamatu.
23 Hageja esitas 21. juunil 2013 repliigi.
24 Nõukogu esitas 20. septembril 2013 vasturepliigi.
25 Kuna alates 23. septembrist 2013 muudeti Üldkohtu kodade koosseisu ja ettekandja-kohtunik määrati esimesse kotta, siis määrati ka käesolev kohtuasi sellele kojale.
26 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada suulise menetluse ja palus kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames vastata pooltel teatavatele küsimustele. Hageja ja nõukogu vastasid selleks ette nähtud tähtaja jooksul.
27 Üldkohus tühistas 18. septembri 2014. aasta otsusega Central Bank of Iran vs. nõukogu (T‑262/12, EU:T:2014:777) määruse nr 267/2012 osas, milles sellega kanti hageja nimi määruse IX lisas toodud loetellu, ning jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata. Mis puudutab nõudeid tühistada otsus 2012/635 ja rakendusmäärus nr 945/2012 osas, milles nendega jäeti pärast läbivaatamist hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse, siis jäeti hagi rahuldamata sel põhjusel, et need nõuded on poolelioleva kohtuasja tõttu vastuvõetamatud, sest esitatud oli käesolev hagi.
28 Hageja ja nõukogu kohtukõned ning vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 30. septembril 2014 toimunud kohtuistungil. Hageja täpsustas, et oma nõuetes kohtukulude kohta pidas ta silmas ainult käesoleva kohtuasjaga, mitte kohtuasjaga T‑262/12 seotud kulusid; see kanti kohtuistungi protokolli.
29 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada otsus 2012/635 ja määrus nr 945/2012 osas, milles nendega jäeti pärast läbivaatamist hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse (edaspidi „vaidlustatud aktid”);
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
30 Nõukogu palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Hagi vastuvõetamatuse vastuväide poolelioleva kohtuasja tõttu
31 Nõukogu palub jätta käesolevad nõuded läbi vaatamata, sest need on poolelioleva kohtuasja tõttu vastuvõetamatud. Menetlusdokumendis, millega hageja muutis kohtuasjas T‑262/12 esitatud hagi nõudeid, on hageja samu väiteid kasutades juba nõudnud vaidlustatud aktide tühistamist.
32 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb hiljem esitatud hagi, millel on juba menetluses oleva hagiga samad pooled, mis põhineb samadel väidetel ja milles taotletakse sama õigusakti tühistamist, jätta pooleliolevast kohtuasjast tingituna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (kohtuotsus, 16.9.2013, De Nicola vs. EIP, T‑618/11 P, EKL AT, EU:T:2013:479, punkt 98; vt selle kohta samuti kohtuotsus, 22.9.1988, Prantsusmaa vs. parlament, 358/85 ja 51/86, EKL, EU:C:1988:431, punkt 12).
33 Nõuete muutmine, mida tehakse sellistel asjaoludel nagu kohtuasjas T‑262/12 menetluse käigus Üldkohtu kantseleisse dokumendi esitamisega, kujutab endast menetlustoimingut, mis Üldkohtu hilisemat otsust vastuvõetavuse kohta mõjutamata võrdub hagiavalduse vormis hagi esitamisega (määrus, 21.6.2012, Hamas vs. nõukogu, T‑531/11, EU:T:2012:317, punkt 16).
34 Käesoleval juhul on tühistamisnõuete puhul, mis sisalduvad kohtuasjas T‑262/12 esitatud nõuete muutmist käsitlevas menetlusdokumendis (eespool punkt 21), ja nõuete puhul, mis sisalduvad käesoleva kohtuasja hagiavalduses (eespool punkt 20), tegemist samade pooltega, need põhinevad samadel väidetel ja nendega taotletakse samade õigusaktide, st otsuse 2012/635 ja rakendusmääruse nr 945/2012 tühistamist osas, milles nende õigusaktidega jäeti pärast läbivaatamist hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse.
35 Vastupidi nõukogu väitele, et käesolev hagi on poolelioleva kohtuasja tõttu vastuvõetamatu, ei saa asuda seisukohale, et kõnealune hagi esitati pärast selle menetlusdokumendi esitamist, millega muudeti nõudeid kohtuasjas T‑262/12. Käesoleva kohtuotsuse punktides 20 ja 21 mainitud esitamise kellaaegadest nähtub hoopis teisiti, et asjaomane menetlusdokument esitati pärast käesolevas kohtuasjas hagi esitamist.
36 Seega jäeti eespool punktis 27 viidatud kohtuasjas Central Bank of Iran vs. nõukogu (EU:T:2014:777) esitatud nõuded tühistada otsus 2012/635 ja rakendusmäärus nr 945/2012 osas, milles nendega jäeti pärast läbivaatamist hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse, läbi vaatamata põhjusel, et need nõuded olid poolelioleva kohtuasja tõttu vastuvõetamatud, sest esitatud oli käesolev hagi.
37 Sellest tulenevalt ei saa nõudeid tühistada otsus 2012/635 ja rakendusmäärus nr 945/2012 osas, milles nendega jäeti pärast läbivaatamist hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse, jätta läbi vaatamata põhjusel, et need nõuded on poolelioleva kohtuasja tõttu vastuvõetamatud.
38 Järelikult tuleb käesolev nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväide lükata põhjendamatuse tõttu tagasi.
Hagi vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt kõik hageja hagi põhjendamiseks esitatud väited põhinevad põhiõigustega seotud kaitsel ja tagatistel
39 Nõukogu väidab, et hagi on vastuvõetamatu, sest seda põhjendatakse väidetega, milles kõigis tugineb hageja põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele. Nõukogu aga leiab, et hageja kui Iraani Islamivabariigi keskpank on valitsusorganisatsioon, kes ei saa enda kaitseks tugineda kaitsele ja tagatistele, mis on seotud nende põhiõigustega, millele ta Üldkohtus viitab.
40 Hageja palub nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väite tagasi lükata, kuna hagejal on õigus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele, nagu on sedastatud eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses Central Bank of Iran vs. nõukogu (EU:T:2014:777).
41 Olgu märgitud, et vastupidi nõukogu väitele ei põhine kõik väited, mille hageja esitab käesoleva hagi põhjendamiseks, põhiõigustega seotud kaitsel ja tagatistel. Näiteks esimese väite kohaselt on tehtud hindamisviga. Järelikult ei ole käesolev vastuvõetamatuse väide faktiliselt põhjendatud.
42 Vastuväide ei ole ka õiguslikult põhjendatud, sest kohtupraktikas on leitud, et küsimus, kas hagejal on need õigused, millega ta teist, kolmandat ja neljandat väidet põhjendab, ei puuduta nende väidete ja seega neile tugineva hagi vastuvõetavust, vaid väidete põhjendatust (vt selle kohta kohtuotsus, 6.9.2013, Post Bank Iran vs. nõukogu, T‑13/11, EU:T:2013:402, punkt 54).
43 Järelikult tuleb käesolev nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Tagasilükkamine ei mõjuta nõukogu esitatud kaitseväidet arvestades selle küsimuse hindamist, kas hageja saab tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele, kuivõrd kõnealune hindamine tuleb vajaduse korral läbi viia sellele kaitsele ja neile tagatistele tuginevate väidete – käesoleval juhul teise, kolmanda ja neljanda väite – sisulise hindamise etapis (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktid 51–100 ja 112–120).
44 Eeltoodut arvesse võttes tuleb sedastada, et käesolev hagi on tervikuna vastuvõetav.
Sisulised küsimused
45 Hageja esitab vaidlustatud aktide tühistamise nõuete põhjendamiseks neli väidet. Esimese väite kohaselt tegi nõukogu hindamisvea, kui ta leidis vaidlustatud aktides, et täidetud on üks otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/35, hiljem otsusega 2012/635) artiklis 20 (edaspidi „otsuse 2010/413 artikkel 20”) ja määruse nr 267/2012 artiklis 23 ette nähtud kriteeriumidest, mille alusel kantakse isiku või üksuse nimi vaidlusalustesse loeteludesse. Teise väite kohaselt rikkus nõukogu põhjendamiskohustust, kuna ta ei põhjendanud vaidlustatud akte asjakohaselt ja piisavalt. Kolmanda väite kohaselt on rikutud kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kontrollile. Neljanda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja hageja põhiõigusi, eelkõige õigust tema omandi ja maine kaitsele.
46 Kõigepealt tuleb hinnata teist väidet, et rikutud on põhjendamiskohustust, ja käsitleda esiteks üldist küsimust, kas vastupidi nõukogu väidetele saab hageja, nagu ta on väitnud, tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele, ning teiseks küsimust, kas käesolevas asjas on võimalik konkreetselt tuvastada, et rikutud on põhjendamiskohustust.
Hageja õigus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele
47 Poolte argumendid on ära toodud eespool punktides 39 ja 40, mistõttu tuleb neile viidata.
48 Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejal on õigusvõime ja ta on seega Iraani riigist formaalselt eraldiseisev juriidiline isik.
49 Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse Central Bank of Iran vs. nõukogu (EU:T:2014:777) punktidest 67–71 nähtub, et liidu õigus ei sisalda niisugust normi, mis takistaks sellistel juriidilistel isikutel, kes on valitsusorganisatsioonid või riigiasutused, enda kasuks tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele. Nimetatud isikud võivad seega neile õigustele tugineda liidu kohtus niivõrd, kuivõrd need on ühildatavad juriidilise isiku olemusega (kohtuotsus, 6.9.2013, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EKL, EU:T:2013:397, punkt 70).
50 Seega võib hageja tugineda nende põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele, millele ta eelkõige teises väites viitab.
Teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
51 Hageja väidab, et nõukogu ei järginud tema poolt vastuvõetavate aktide põhjendamise kohustust, mis tuleneb ELTL artiklist 296, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas. Hageja sõnul ei märkinud nõukogu vaidlustatud aktides, millisele konkreetsele otsuse 2010/413 artiklis 20 ja määruse nr 267/2012 artiklis 23 sätestatud kriteeriumile ta tugines, kui ta jättis pärast läbivaatamist hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse. Väited, et ta „osale[s] sanktsioonidest kõrvalehoidmisega seotud tegevuses” ja „an[dis] finantstoetust Iraani valitsusele”, on ebamäärased ja neist ei nähtu konkreetselt, mida täpselt hagejale ette heidetakse. Neis sõnastatakse üldjoontes ümber teatavad eespool mainitud sätetes ette nähtud kriteeriumid. Kohtupraktikast ilmneb siiski, et koos vaidlustatud aktidega oleks tulnud hagejale edastada ka nende aktide spetsiifilised ja konkreetsed põhjused ning niisugust edastamata jätmist ei saa heastada käesoleva menetluse käigus. Hageja sõnul andis ta vaidlustatud akte vaidlustades oma parima, ilma et talle oleks teada olnud nende aktide täpsed põhjused. Esitatud põhjendused on tema arvates aga nii ebamäärased ja ebatäpsed, et ta sai vastata neile ainult üldiselt vastu vaieldes, nagu nähtub 26. märtsi ja 7. oktoobri 2012. aasta kirjadest ja R‑i ütlustest, mistõttu ei vasta need põhjendused kohtupraktika nõuetele. Lisaks ei põhjendanud nõukogu, miks ta ei võtnud arvesse hageja seletusi, millega ta väitis, et ta ei ole kunagi osalenud tuumarelva levitamises või sanktsioonidest kõrvalehoidmises, mida seejärel kinnitas R oma ütlustega.
52 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub teise väite tagasi lükata. Vaidlustatud aktide põhjendused võimaldasid hagejal mõista tema suhtes võetud piiravate meetmete ulatust ja põhjendused sisaldasid piisavalt teavet nende meetmete tõhusaks vaidlustamiseks. Käesolevas asjas on vaja, et vaidlustatud aktid oleksid piisavalt põhjendatud vähemalt ühe otsuse 2010/413 artiklis 20 ja määruse nr 267/2012 artiklis 23 sätestatud kriteeriumiga seoses.
53 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – mis kujutab endast kaitseõiguste tagamise põhimõtte osa – eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas õigusakt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (vt kohtuotsus, 15.11.2012, nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EKL, EU:C:2012:718, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meetme võtmine oli põhjendatud, ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (vt eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, EU:C:2012:718, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Nõukogu peab sellise õigusakti põhjendustes, millega on kehtestatud piiravad meetmed, määratlema spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb võtta sellised meetmed (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, EU:C:2012:718, punkt 52).
56 Otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 3 on nõukogule kehtestatud ka kohustus esitada selle otsuse artikli 20 lõike 1 punktide b ja c ning selle määruse artikli 23 lõigete 2 ja 3 kohaselt võetud piiravate meetmete individuaalsed ja konkreetsed põhjused ning teha need asjaomastele isikutele ja üksustele teatavaks (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 16.11.2011, Bank Melli Iran vs. nõukogu, C‑548/09 P, EKL, EU:C:2011:735, punkt 48). Kohtupraktika kohaselt peab nõukogu üldjuhul täitma oma põhjendamiskohustuse isikule isiklikult teatamisega ning ainult Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest ei piisa (vt selle kohta kohtuotsus, 13.9.2013, Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EKL, EU:T:2013:431, punktid 47 ja 48; vt selle kohta ka analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, EU:C:2011:735, punkt 52).
57 ELTL artiklis 296 ning otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 3 nõutud põhjendus peab olema kohandatud sätetele, mille alusel piiravad meetmed on vastu võetud. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna akti põhjenduse piisavust kontrollides tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjassepuutuvat valdkonda reguleerivaid õigusnorme (vt eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, EU:C:2012:718, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Eelkõige on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, EU:C:2012:718, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Käesolevas asjas nähtub toimiku materjalidest, et vaidlustatud aktid tuginevad järgmistele põhjendustele:
„Osalemine sanktsioonidest kõrvalehoidmisega seotud tegevuses. Annab finantstoetust Iraani valitsusele.”
60 Kostja vastuse punktidest 28 ja 29 nähtuvalt ei ole vastu vaieldud faktile, et enne käesoleva hagi esitamist 26. detsembril 2012 ei teavitanud nõukogu hagejat ühestki täiendavast põhjusest.
61 Nõukogu märkis kostja vastuse punktis 28, et „[eespool punktis 59 tsiteeritud] põhjenduses nimetatud asjaolu, nimelt „osalemine sanktsioonidest kõrvalehoidmisega seotud tegevuses”, vastab kahele [loetellu kandmise] kriteeriumile[, mis on eespool esitatud]” ning milleks on esiteks tuumarelva leviku „toetamine”, „nagu on sätestatud määruse […] nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis a ja otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis b”, ning teiseks isiku või üksuse – kelle nimi on kantud ühte nende isikute ja üksuste loeteludest, kelle suhtes kohaldatakse Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravaid meetmeid – „aitamine piiravaid meetmeid rikkuda või neist kõrvale hoida”, „nagu on sätestatud määruse […] nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis b ja otsuse [2010/413] artikli 20 lõike 1 punktis b”.
62 Nõukogu nentis ka kostja vastuse punktis 29, et „vaidlustatud [aktidega] lisatud täiendav põhjendus, nimelt et hageja „annab finantstoetust Iraani valitsusele”, vastab määruse […] nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d ja otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c nimetatud kriteeriumile […]”.
63 Sellega seoses olgu meenutatud, et määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktides a, b ja d ning otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktides b ja c on määratletud isiku või üksuse vaidlusalustesse loeteludesse kandmise alternatiivsed kriteeriumid.
64 Nendest kriteeriumidest näeb kõigepealt määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt a ette, et külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad isikutele, üksustele ja asutustele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad osalevad tuumarelva levikuga seotud tegevuses, on sellega otseselt seotud või toetavad seda, sealhulgas keelatud kaupade ja tehnoloogia hankimises osalemise kaudu (tuumarelva leviku toetamise kriteerium). Lisaks näeb määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt b ette, et külmutatakse kõik rahalised vahendid, mis kuuluvad isikutele, üksustele ja asutustele, kes on aidanud isikul, üksusel või asutusel, kelle nimi on kantud nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, rikkuda selle määruse, otsuse 2010/413 või ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide sätteid või nendest sätetest kõrvale hoida (piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks abi andmise kriteerium). Lõpuks näeb määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d ette, et külmutatakse kõik rahalised vahendid, mis kuuluvad isikutele, üksustele ja asutustele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on muud isikud, üksused või asutused, kes toetavad Iraani valitsust materiaalselt, logistiliselt või rahaliselt või on nendega seotud (Iraani valitsuse toetamise kriteerium).
65 Sarnaselt näeb otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b esiteks ette, et külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad isikutele ja üksustele, kes on kaasatud või otseselt seotud tuumarelva levikuga seotud tegevustega või kes neid tegevusi toetavad, sealhulgas olles seotud keelatud kaupade, seadmete, materjalide ja tehnoloogia hangetega (tuumarelva leviku toetamise kriteerium). Teiseks näeb see säte ette, et külmutatakse kõik rahalised vahendid, mis kuuluvad isikutele ja üksustele, kes on aidanud isikul või üksusel, kelle nimi on kantud nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravaid meetmeid, kõrvale hoida otsuse 2010/413 või ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide sätetest (piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks abi andmise kriteerium). Lisaks näeb otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt c eelkõige ette, et külmutatakse kõik rahalised vahendid, mis kuuluvad isikutele ja üksustele, kes toetavad Iraani valitsust (Iraani valitsuse toetamise kriteerium).
66 Kuna eespool punktis 63 on märgitud, et määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktides a, b ja d ning otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktides b ja c määratletud kriteeriumid on alternatiivsed, tuleb kõigepealt täpsustada, mil määral erineb neis sätetes Iraani valitsuse toetamise kriteerium tuumarelva leviku toetamise kriteeriumist. Sellega seoses olgu meenutatud, et viimati nimetatud kriteerium eeldab otsese või kaudse seose olemasolu asjassepuutuva isiku või üksuse tegevuse ja tuumarelva leviku vahel. Iraani valitsuse toetamise kriteerium, mis laiendab piiravate meetmete ulatust, et suurendada Iraani Islamivabariigile avaldatavat survet, hõlmab iseenesest asjassepuutuva isiku või üksuse kogu tegevust, mis olenemata otsese või kaudse seose olemasolust tuumarelva levikuga võib seetõttu, et see on kvantitatiivselt või kvalitatiivselt oluline, kõnealust levikut soodustada, kuivõrd Iraani valitsust toetatakse materiaalselt, logistiliselt või rahaliselt ressursside või vahenditega, mis võimaldab Iraani valitsusel jätkata tuumarelva levikuga seotud tegevust. Kohaldatavad õigusnormid eeldavad seega seose olemasolu Iraani valitsusele antava sellise toetuse ja tuumarelva levitamisega tegelemise vahel, sest nende normide eesmärk on jätta Iraani valitsus ilma oma tuluallikatest, et sundida teda piisavate finantsvahendite puudumisel lõpetama tuumarelva levikuga seotud programmi.
67 Seejärel tuleb meenutada, et lisaks võetud meetme õigusliku aluse märkimisele puudutab nõukogul lasuv põhjendamiskohustus just asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, et huvitatud isikute puhul on täidetud mõni loetellu kandmise kriteeriumidest (vt selle kohta kohtuotsus, 14.10.2009, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EKL, EU:T:2009:401, punkt 83).
68 Lõpuks olgu märgitud, et viite puudumine konkreetsele sättele ei saa olla oluline viga, kui õigusakti õiguslikku alust on võimalik kindlaks teha akti muude osade abil. Sellegipoolest on selline selge viide ilmtingimata vajalik juhul, kui selle puudumise korral jääks täpne õiguslik alus huvitatud isikute ja liidu kohtu jaoks ebaselgeks (kohtuotsus, 26.3.1987, komisjon vs. nõukogu, 45/86, EKL, EU:C:1987:163, punkt 9).
69 Järelikult tuleb kontrollida, kas vaidlustatud aktide põhjendustes viidatakse selgelt eespool punktides 64 ja 65 märgitud kolmele kriteeriumile või vähemalt mõnele neist ning kas vajaduse korral võib asuda seisukohale, et see põhjendus on piisav, et hageja saaks kontrollida vaidlustatud aktide põhjendatust ja kaitsta ennast Üldkohtust ning Üldkohus saaks teostada oma kontrolli.
70 Eespool punktis 59 esitatud põhjendustes ei ole selgelt märgitud, millise määruse nr 267/2012 artikli 23 lõikes 2 ja otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c sätestatud kriteeriumiga need on seotud. Kuna aga põhjendustes on viidatud „sanktsioonidest kõrvalehoidmisega seotud tegevus[ele]”, siis võib neid lihtsasti tõlgendada nii, et need on seotud piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks abi andmise kriteeriumiga. Peale selle, nagu nõukogu õigesti tähendab, vastab neis põhjendustes sisalduv viide asjaolule, et hageja „annab finantstoetust Iraani valitsusele”, Iraani valitsuse toetamise kriteeriumile, mis, nagu eespool punktis 66 tuvastatud, on tuumarelva leviku toetamise kriteeriumist eraldiseisev kriteerium.
71 Kuna aga puuduvad asjaolud, mis viitaksid hageja võimalikule „toetusele” tuumarelva levikuga seotud tegevusele või tema võimalikule „osalemisele” keelatud kaupade ja tehnoloogia hankimises, ei saa nõukogu sõnul eespool punktis 59 esitatud põhjendusi seostada tuumarelva leviku toetamise kriteeriumiga.
72 Tõepoolest väidab nõukogu kostja vastuse punktides 26–28, et hageja „toetus” tuumarelva levikuga seotud tegevusele või keelatud kaupade, seadmete, materjalide ja tehnoloogia hangetele tuleneb „vältimatult” „tema kui „Iraani valitsuse pankuri” positsioonist”, kuna ta „osutab pangateenust Iraani ministritele ja teistele valitsuse kontrolli all olevatele üksustele, sealhulgas [tuumarelva levikus] osalevatele üksustele” ning „ta on vältimatult osalenud [nimetatud leviku jaoks vajalike materjalide ja varustuse] hankimises” ja „Iraanist relvade ja muu materjali ebaseaduslikus ekspordis teistesse „paariariikidesse”[, võimaldades selliseid hankeid rahastada]”.
73 Selles osas tuleb märkida, et nõukogu viitab praktikas asjaoludele, mis eeldavad hageja tegevuse teatavat seotust Iraani Islamivabariigi tuumaalase tegevusega, kuid mida ei saa lihtsalt tuletada eespool punktis 59 esitatud põhjendustest ja mida ei saa seega võtta arvesse selle kindlaksmääramisel, millise loetellu kandmise kriteeriumiga peavad kõnealused põhjendused olema seotud.
74 Eeltoodud tähelepanekuid arvestades tuleb tõdeda, et seda, kas vaidlustatud aktid on piisavalt põhjendatud, saab hinnata üksnes piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks abi andmise kriteeriumi ja Iraani valitsuse toetamise kriteeriumi osas, millele nõukogu neis aktides kaudselt, kuid vältimatult viitab.
75 Selles osas, milles vaidlustatud aktid tuginevad piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks abi andmise kriteeriumile ning kuna neis aktides märgiti, et hageja „osale[s] sanktsioonidest kõrvalehoidmisega seotud tegevuses”, ei ole need aktid piisavalt põhjendatud, kuna nende põhjendus ei võimalda hagejal ja Üldkohtul mõista asjaolusid, mille tulemusel nõukogu leidis, et see kriteerium oli hageja puhul täidetud, ja mille tulemusel ta seega võttis vastu kõnealused aktid. See põhjendus on tegelikult kriteeriumi enda lihtne kordamine. See ei sisalda ühtki asjaolu, mis täpsustaks neid põhjusi, miks see kriteerium on hagejale kohaldatav. Nimetatud põhjenduses ei ole üldse täpsustatud nende isikute, üksuste või asutuste nimesid, kes on kantud loetellu, millega kaasnevad piiravad meetmed, ja kellel hageja on väidetavalt aidanud sanktsioonidest kõrvale hoida, samuti ei ole täpsustatud selle abi andmise aega, kohta ega viisi. Nõukogu ei viita ühelegi konkreetselt tuvastatavale tehingule ega konkreetsele abile. Kuna esitatud ei ole ka muid täpsustusi, ei piisa sellest põhjendusest selleks, et hagejal oleks võimalik kontrollida piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks abi andmise kriteeriumiga seoses vaidlustatud aktide põhjendatust ja kaitsta ennast Üldkohtus ning viimati nimetatul teostada oma kontrolli (vt selle kohta eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Central Bank of Iran vs. nõukogu, EU:T:2014:777, punkt 91).
76 Nõukogu viitas küll oma kirjalikes seisukohtades asjaolule, et vaidlustatud aktide põhjendus on selles osas tuletatav, ja märkis seejuures, et hagejapoolne „aitamine piiravaid meetmeid rikkuda või neist kõrvale hoida” tulenes „vältimatult” „tema kui „Iraani valitsuse pankuri” positsioonist”. Nõukogu sõnul „osutas” hageja selles positsioonis „pangateenust Iraani ministritele ja teistele valitsuse kontrolli all olevatele üksustele, sealhulgas [tuumarelva levikus] osalevatele üksustele”.
77 Sellega seoses tuleb siiski märkida, et põhjendus võib olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikul teada saada põhjused, miks kõnealused meetmed on võetud, ning annab pädevale kohtule piisavalt andmeid kontrolli teostamiseks (vt selle kohta kohtuotsus, 7.9.2004, Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EKL, EU:C:2004:6, punkt 372 ja seal viidatud kohtupraktika, ja kohtuotsus, 8.2.2007, Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EKL, EU:C:2007:88, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjendusi, mida ei ole selgelt väljendatud, võib seega arvesse võtta, kui need on nii huvitatud isikule kui ka pädevale kohtule ilmselged.
78 Käesolevas asjas ei ole aga ilmselge, et Iraani Islamivabariigi keskpangana aitas hageja vältimatult isikutel või üksustel, kes osalesid Iraani valitsuses või kes olid Iraani valitsuse kontrolli all ja kelle nimed olid kantud nende isikute ja üksuste loetellu, kellele kohaldatakse Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravaid meetmeid, rikkuda neid meetmeid või neist kõrvale hoida, osutades neile isikutele või üksustele niisuguseid pangateenuseid nagu rahaliste vahendite andmine. Kuigi on tõepoolest ilmne, et Iraani Islamivabariigi keskpanga ülesannete ja pädevuse tõttu annab hageja üldiselt Iraani valitsusele finantstoetust (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 108), ei tulene sellest vältimatult, et ta konkreetsel juhul annab sellist toetust isikutele või üksustele, kes selles valitsuses osalevad või on selle kontrolli all, sealhulgas neile, kelle nimed on kantud nende isikute ja üksuste loetellu, kellele kohaldatakse Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravaid meetmeid.
79 Seega ei saa nõukogu viidatud tuletatavat põhjendust arvesse võtta, et heastada puudust, mis seisneb selles, et seoses piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks abi andmise kriteeriumiga ei olnud piisavalt selget põhjendust.
80 Selles osas, milles vaidlustatud aktid tuginevad Iraani valitsuse toetamise kriteeriumile, tuleb sellele kriteeriumile eespool punktis 66 antud tõlgenduse kohaselt kontrollida, kas nõukogu viitas hageja tegevusele, millel sellisena ei ole mingit otsest ega kaudset seost tuumarelva levikuga, kuid mis siiski võib tuumarelva väljatöötamist soodustada, andes Iraani valitsusele selle tegevuse jätkamiseks ressursse või vahendeid.
81 Kuigi nõukogu oli seega Iraani valitsuse toetamise kriteeriumiga seoses kohustatud täpsustama ja konkreetselt nimetama ressursid või vahendid, mida hageja sellele valitsusele väidetavalt andis, ei pidanud nõukogu siiski vastupidi hageja väidetele põhjendama vaidlustatud akte seoses sellega, et Iraani valitsus võis neid ressursse või vahendeid kasutada selleks, et jätkata tuumarelva levikuga seotud tegevust.
82 Käesoleval juhul osutas nõukogu selgelt asjaolule, et hageja „annab finantstoetust Iraani valitsusele”, ning väitis kostja vastuse punktis 29, et „[s]eda põhjendust ei pea tõendama, sest on iseenesestmõistetav, et hageja kui Iraani valitsuse pank annab kõnealusele valitsusele finantstoetust”.
83 Õige on küll see, et seoses Iraani valitsuse toetamise kriteeriumiga ei viidanud nõukogu vaidlustatud aktide põhjenduses sõnaselgelt neile finantsteenustele, mida hageja Iraani Islamivabariigi keskpangana Iraani valitsusele osutab.
84 Käesolevas asjas oli hagejal siiski võimalik aru saada, et nõukogu viitas neile finantsteenustele, mida hageja Iraani Islamivabariigi keskpangana Iraani valitsusele osutas. See, et hageja seda mõistis, nähtub ka tema kirjalikest seisukohtadest. Hageja märgib nimelt R‑i ütlustele tuginedes hagiavalduse punktis 23, et „[Iraani] valitsus kuulub tema klientide hulka”, kuid täpsustab selle kohta, et „[p]eaaegu kõik keskpangad tegutsevad valitsuse pankuritena ja ainult sellega seoses annavad [nad] valitsusele „finantstoetust”, täpsemini osutavad finantsteenuseid”. Hageja kaitses end seega peamiselt väitega, nagu ta tegi seda 7. oktoobri 2012. aasta kirjas (eespool punkt 14), et ta ei ole andnud ühelegi institutsioonile (sealhulgas Iraani valitsusele) finantstoetust, et rahastada tuumarelva levikuga seotud tegevust.
85 Asjaolu, et nõukogu ei täpsustanud käesoleval juhul hageja ülesandeid ja pädevust Iraani Islamivabariigi keskpangana, ei ole määrava tähtsusega, kuna ülesanded ja pädevus on ette nähtud avalikult kättesaadavate õigusnormidega, mille puhul võib seega eeldada, et need on kõikidele teada. Nimelt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja ülesanded ja pädevus Iraani Islamivabariigi keskpangana on kindlaks määratud 9. juulil 1972 heaks kiidetud Iraani Islamivabariigi raha‑ ja pangaseaduse II osa 2. peatükis, nimelt seaduse artiklites 12 ja 13. Seega võib asuda seisukohale, et vaidlustatud aktide põhjendusega, et hageja „annab finantstoetust Iraani valitsusele”, viidatakse kaudselt, kuid vältimatult hageja ülesannetele ja pädevusele Iraani Islamivabariigi keskpangana, nii nagu need ülesanded ja see pädevus on kindlaks määratud selle seaduse II osa 2. peatükis, nimelt artiklites 12 ja 13.
86 Käesoleva asja asjaoludel ei pidanud nõukogu seega esitama selget põhjendust finantsteenuste kohta ja seega nende ressursside või finantsvahendite kohta, mida hageja Iraani Islamivabariigi keskpangana Iraani valitsusele väidetavalt andis.
87 Sel põhjusel võib asuda seisukohale, et mis puudutab Iraani valitsuse toetamise kriteeriumi, siis on vaidlustatud aktid kohtupraktikast tulenevaid nõudeid arvestades piisavalt põhjendatud.
88 Kuna Iraani valitsusele finantstoetuse andmisega seotud põhjendused annavad vaidlustatud aktidele autonoomse ja piisava põhjenduse ning kuna järelikult nende aktide toetuseks esitatud muute põhjenduste puudulikkus ei saa kaasa tuua aktide tühistamist, siis tuleb teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust, tagasi lükata.
89 Siiski tuleneb eeltoodust, et käesoleva hagi muude väidete hindamisel − esiteks kolmas väide, et rikutud on kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kontrollile, teiseks esimene väide, et tehtud on hindamisviga, ja kolmandaks neljas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet ja hageja põhiõigusi – saab arvesse võtta ainult Iraani valitsusele finantstoetuse andmisega seotud põhjendusi, kuna need annavad vaidlustatud aktidele autonoomse ja piisava põhjenduse.
Kolmas väide, et rikutud on kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kontrollile
90 Hageja heidab nõukogule ette, et viimane rikkus vaidlustatud aktide vastuvõtmisel kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kontrollile, nagu neid kohtupraktikas on tõlgendatud, sest ta ei esitanud hagejale vaidlustatud aktide aluseks olevaid tõendeid, jättes hageja ilma tegelikust võimalusest esitada nende tõendite kohta oma seisukoht. Hageja sõnul ei edastatud talle käesoleval juhul enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist ühtegi neid akte toetavat tõendit ning seda ei tehtud isegi pärast nende aktide vastuvõtmist, kuigi hageja seda korduvalt taotles, eelkõige 28. novembri 2012. aasta kirjas (eespool punkt 17). Asjaolu, et nõukogu järgis ühe liikmesriigi ettepanekut kanda hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse, ei mõjutanud tema kohustust veenduda selle ettepaneku põhjendatuses ja paluda vajaduse korral asjaomaselt liikmesriigilt ettepanekut õigustavate tõendite ja andmete esitamist. Igal juhul ei saa nõukogu püüda käesolevas menetluses seda tõendite edastamata jätmist heastada, ilma et ei kahjustataks hageja õigust tõhusale kohtulikule kontrollile. Nõukogu saatemärkustest viitenumbriga 17576/12 nähtub, et nõukogu ei võtnud vaidlustatud akte vastu tõendite tõttu, mis kinnitasid hageja osalemist tuumarelva levikuga seotud tegevuses või sanktsioonidest kõrvalehoidmises, vaid tegi seda üksnes õigusvastasel põhjendusel, et hageja nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse „võiks oluliselt suurendada diplomaatilist survet, mida Iraanile praegu avaldatakse”. Lisaks sellele ei kuulanud nõukogu teda ära ega võtnud arvesse faktilisi asjaolusid, mille hageja talle esitas.
91 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub lükata kolmanda väite tagasi põhjusel, et kui hagejal on kaitseõigused, siis on nendega käesoleval juhul ka arvestatud, kuna hagejat teavitati vaidlustatud aktidest, talle edastati nende aktide põhjenduste mõistmiseks piisavalt teavet ja tõendeid ning tal oli ka võimalus esitada nende kohta oma seisukohad. Selles osas, milles hageja heidab nõukogule ette, et viimane ei kontrollinud liikmesriigi ettepanekul vastu võetud vaidlustatud aktide põhjendatust, on tegemist väitega, mis seondub mõne muu kui käesolevas väites viidatud kohustuse rikkumisega, mistõttu tuleb see väide tulemusetuna tagasi lükata.
92 Tuleb märkida, et põhiõigus sellele, et piirava meetme võtmisele eelnevas menetluses järgitakse kaitseõigusi, on sõnaselgelt sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta – millele ELL artikli 6 lõikega 1 on antud samasugune õigusjõud nagu aluslepingutele – artikli 41 lõike 2 punktis a (vt eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, EU:T:2013:431, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab esiteks, et huvitatud isikule või üksusele tuleb teatavaks teha teda süüstavad tõendid, millel tema huve kahjustav õigusakt põhineb, ning teiseks tuleb huvitatud isikule või üksusele anda tegelik võimalus esitada nende tõendite kohta oma seisukoht (vt analoogia alusel kohtuotsus, 12.12.2006, Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 93).
94 Kui nõukogu võtab vastu otsuse, millega isiku või üksuse nimi jäetakse nende isikute või üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, peab ta siis, kui ta viitab otsuses, millega isiku või üksuse nimi jäetakse sellesse loetellu, uutele tõenditele, see tähendab tõenditele, mida ei olnud algses otsuses, millega isik või üksus sellesse loetellu kanti, austama selle isiku või üksuse õigust olla eelnevalt ära kuulatud (vt selle kohta kohtuotsus, 21.12.2011, Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EKL, EU:C:2011:853, punkt 62, ja eespool punkt 56 viidatud kohtuotsus, Makhlouf vs. nõukogu, EU:T:2013:431, punktid 42 ja 43).
95 Käesoleval juhul edastas nõukogu 2. augustil 2012 hagejale isiklikult vaidlustatud aktide põhjenduse, mille kohaselt hageja „an[dis] finantstoetust Iraani valitsusele”. Vaidlustatud aktide õiguspärasust tuleb hinnata selle põhjenduse, mida nõukogu kasutas, mitte nõukogu saatemärkustes (viitenumber 17576/12) sisalduva põhjenduse alusel, mida vaidlustatud aktidesse üle ei võetud.
96 Käesoleva kohtuotsuse punktist 87 nähtub, et Iraani valitsuse toetamise kriteeriumi puudutavas osas võis seda põhjendust pidada kohtupraktikast tulenevaid nõudeid arvestades piisavaks.
97 Peale selle ei pidanud nõukogu käesoleval juhul edastama hagejale selle põhjenduse aluseks olevaid dokumentaalseid tõendeid, kuna neid tõendeid, mis puudutasid finantsteenuseid, mida hageja Iraani Islamivabariigi keskpangana konkreetselt Iraani valitsusele osutas, võis pidada üldiselt teadaolevaks ja nende puhul võis eeldada, et Iraani valitsuse toetamise kriteeriumiga seoses sisalduvad need vaikimisi vaidlustatud aktide põhjenduses (vt eespool punkt 85). Teisisõnu ei pidanud nõukogu edastama hagejale neid dokumente endid, milles olid konkreetselt esitatud hageja ülesanded ja pädevus Iraani Islamivabariigi keskpangana.
98 Hagejal oli juba enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist võimalus vastu vaielda sellele põhjendusele ja selle aluseks olnud tõenditele. Näiteks eitas hageja 7. oktoobri 2012. aasta kirjas mis tahes institutsioonile (sealhulgas Iraani valitsusele) finantstoetuse andmist selleks, et rahastada tuumarelva levikuga seotud tegevust. Hagejal oli ka võimalus teostada tõhusalt oma kaebeõigust, kui ta väitis käesolevas menetluses, et ta „ei toeta valitsust finantsiliselt rohkem kui mis tahes muu riigi keskpank” ja et „veel vähem annab ta sellist liiki toetust nagu vaidlustatud aktides nimetatud, see tähendab toetust tuumarelva levikuga seotud tegevusele”.
99 Järelikult on vaidlustatud aktide vastuvõtmisel arvestatud hageja kaitseõigustega ja õigusega tõhusale kohtulikule kontrollile.
100 Seega tuleb kolmas väide, et rikutud on kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kontrollile, tagasi lükata.
Esimene väide, et tehtud on hindamisviga
101 Hageja väidab, et nõukogu tegi hindamisvea, kui jättis pärast läbivaatamist tema nime vaidlusalustesse loeteludesse, kuigi hageja ei vasta neile sisulistele kriteeriumidele, mis otsuse 2010/413 artikli 20 ja määruse nr 267/2012 artikli 23 kohaselt lubavad kanda tema nime kõnealustesse loeteludesse. Kuna vaidlustatud aktides ei ole sellekohaseid täpsustusi, siis on võimatu mõista, millise neis sätetes ette nähtud kriteeriumiga on seotud põhjendus, et hageja „an[dis] finantstoetust Iraani valitsusele”. See kujutab endast märkimisväärset takistust hageja kaebeõigusele ja asetab ta sellest vaatepunktist ebarahuldavasse ja ebasobivasse olukorda. Igal juhul tegi nõukogu hindamisvea, kui ta leidis, et käesoleval juhul on täidetud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d ette nähtud kriteerium, see tähendab Iraani valitsuse toetamise kriteerium. Nõukogu saatemärkustest (viitenumbriga 17576/12), mis on lisatud nõukogu 10. detsembri 2012. aasta kirjale, nähtub, et vaidlustatud aktide tegelikud põhjused seisnesid selles, et hageja nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse „võiks oluliselt suurendada diplomaatilist survet, mida Iraanile praegu avaldatakse”. Miski ei viita sellele, et nõukogu võttis vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal arvesse põhjendust, et hageja andis Iraani valitsusele finantstoetust, mistõttu on see põhjendus kohtupraktika kohaselt nende aktide põhjendamisel ebaoluline. Igal juhul on ainult väide, mille kohaselt hageja osutab valitsusele teatavaid teenuseid, ilma et oleks tõendatud võimalik seos nende teenuste ja tuumarelva leviku vahel, kohtupraktika kohaselt ebapiisav vaidlustatud aktide põhjendamiseks.
102 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub lükata hageja esimese väite tagasi sel põhjusel, et ta ei ole teinud hindamisviga, kuna otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktides b ja c ning määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktides a, b ja d sätestatud sisulised kriteeriumid olid hageja puhul täidetud. Vaidlustatud aktidega lisatud täiendav põhjendus, nimelt et hageja „annab finantstoetust Iraani valitsusele”, vastab otsuse artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse artikli 23 lõike 2 punktis d sätestatud kriteeriumile, mis puudutab Iraani valitsuse toetamist. Seda põhjendust tuleb arvesse võtta, sest seda on vaidlustatud aktides sõnaselgelt nimetatud.
103 Käesoleva kohtuotsuse punktidest 89 ja 95 nähtub, et käesoleva väite hindamisel ei tule vaidlustatud aktide õiguspärasust hinnata mitte nõukogu saatemärkustes (viitenumber 17576/12) sisalduva põhjenduse alusel, vaid lähtuvalt vaidlustatud aktide põhjendusest, et hageja „an[dis] finantstoetust Iraani valitsusele”, ning esimese väite hindamisel tuleb kontrollida, kas nende aktidega on tehtud hindamisviga seoses otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d sätestatud Iraani valitsuse toetamise kriteeriumi kohaldatavusega.
104 Käesoleva kohtuotsuse punktis 85 viidatud põhjustel võib selle põhjenduse põhjendatuse hindamisel arvesse võtta hageja ülesandeid ja pädevust Iraani Islamivabariigi keskpangana, nagu need on kindlaks määratud Iraani Islamivabariigi raha‑ ja pangaseaduse II osa 2. peatükis, milles on ette nähtud panga „Bank Markazi Iran” „ülesanded ja pädevus”, eelkõige selle seaduse artiklites 12 ja 13.
105 Iraani Islamivabariigi raha‑ ja pangaseaduse artiklis 12 on sätestatud, et:
„Bank Markazi Iran kui valitsuse pankur täidab järgmisi ülesandeid:
a) ministeeriumide, valitsusasutuste, valitsusega seotud asutuste, riigi omandis olevate äriühingute, omavalitsusüksuste ning samuti ühingute, mille kapitalist kuulub rohkem kui 50% ministeeriumidele, valitsusasutustele, valitsusega seotud asutustele, riigi omandis olevatele äriühingutele või kohalikele omavalitsusüksustele, kontode pidamine ning samuti nende kõikide pangatehingute haldamine Iraanis ja välismaal;
b) igat liiki riigivõlakirjade ja lühiajaliste riigikassa võlakirjade müümine ning valitsuse esindajana laenu põhiosa tagasimaksmine ja sellega seotud intressi maksmine koos õigusega anda see esindusõigus üle füüsilistele isikutele või teistele organisatsioonidele;
[…]
e) maksekokkulepete sõlmimine, et täita valuuta‑, finants‑, kaubandus‑ ja transiidilepinguid valitsuse ja välisriikide vahel.”
106 Iraani Islamivabariigi raha‑ ja pangaseaduse artiklis 13 on ka ette nähtud:
„Bank Markazi Iranil on järgmised volitused:
1. laenu ja krediidi andmine ministeeriumidele ja valitsusorganisatsioonidele, kui selleks on seaduslik luba;
2. valitsuse, ministeeriumide või valitsusorganisatsioonide võetud kohustuste tagamine, kui selleks on seaduslik luba;
3. piisava tagatise olemasolul laenu ja krediidi andmine riigi omandis olevatele äriühingutele, omavalitsusüksustele ja valitsusega või kohaliku omavalitsusega seotud organisatsioonidele ning neile antud laenu ja krediidi tagamine;
[…]
5. lühiajaliste riigikassa võlakirjade ja riigivõlakirjade ning välisriikide valitsuste ja akrediteeritud rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide emiteeritud võlakirjade ostmine ja müük […]”
107 Neist sätetest nähtub, et hageja ülesanne on muu hulgas pidada Iraani valitsuse kontosid, täita või sõlmida Iraani valitsuse nimel ja arvel finantstehinguid, anda talle laenu või krediiti, tagada tema kohustusi ja osta või müüa viimase emiteeritud võlakirju.
108 Hageja ülesannetest ja pädevusest Iraani Islamivabariigi keskpangana, nagu need on kindlaks määratud Iraani Islamivabariigi raha‑ ja pangaseaduse II osa 2. peatükis ja eelkõige selle seaduse artiklites 12 ja 13, nähtub, et hageja osutab Iraani valitsusele finantsteenuseid, mis võivad nende kvantitatiivse ja kvalitatiivse tähtsuse tõttu tuumarelva levikut soodustada, sest hageja toetab Iraani valitsust materiaalselt, rahaliselt ja logistiliselt ressursside või vahenditega, mis võimaldab Iraani valitsusel jätkata tuumarelva levikuga seotud tegevust.
109 Tõele vastab küll see, et hageja väitis esimest korda kohtuistungil, et tema pädevus anda laenu ja krediiti või valitsusele tagatisi sõltub sellistest tingimustest – näiteks seadusliku loa saamine –, mis ei olnud asjassepuutuval ajavahemikul kunagi täidetud, mistõttu ei ole hageja seda pädevust kasutanud ega andnud Iraani valitsusele tegelikult ühtegi ressurssi ega finantsvahendit. Sellest hoolimata peab hageja, kes esitab seega enda kaitseks väite, millega ta püüab temale seadusega antud pädevuse mõju selle konteksti asetamisega piirata, tõendama selle väite toetuseks esitatud asjaolusid. Käesolevas asjas ei ole hageja sellist tõendit esitanud. Igal juhul ei ole väide, mille hageja enda kaitseks esitas, kohaldatav kõikidele finantsteenustele, mida ta Iraani Islamivabariigi keskpangana Iraani valitsusele osutas, nagu kontode pidamine, finantstehingute täitmine ja sõlmimine või võlakirjade ostmine ja müümine. Peale selle, kuigi hageja eitas Iraani valitsuse käsutusse oma finantsressursside andmist, möönis ta siiski, et ta osutas valitsusele samamoodi finantsteenuseid, nagu iga riigi keskpank osutab selliseid teenuseid oma riigi valitsusele. Samas võivad need teenused nende kvantitatiivse ja kvalitatiivse tähtsuse tõttu toetada Iraani valitsust, võimaldades viimasel jätkata tuumarelva levikuga seotud tegevust.
110 Seega leidis nõukogu põhjendatult, et hageja „an[dis] finantstoetust Iraani valitsusele”, mistõttu otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d sätestatud Iraani valitsuse toetamise kriteerium, nagu seda on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktis 66, oli käesoleval juhul täidetud.
111 Seega tuleb esimene väide, et tehtud on hindamisviga, tagasi lükata.
Neljas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet ja hageja põhiõigusi, eelkõige õigust tema omandi ja maine kaitsele
112 Hageja väidab, et nõukogu rikkus vaidlustatud aktidega tema omandiõigust ja õigust maine austamisele ning proportsionaalsuse põhimõtet, kuna kahtlemata kahjustasid vaidlustatud aktid asjatult ja ebaproportsionaalselt tema vara ja mainet. Hageja sõnul kaasnevad käesoleval juhul vaidlustatud aktidega hageja varale ja mainele märkimisväärsed tagajärjed ning seoses hageja tegevusega Iraani Islamivabariigi keskpangana mõjutavad need kogu Iraani rahvast, nagu kinnitavad R‑i ütlused. Seega ei olnud vaidlustatud aktide vastuvõtmine kooskõlas liidu avalike avaldustega, milles märgitakse, et piiravad meetmed ei ole suunatud Iraani rahva vastu. Vaidlustatud aktid ei põhine hageja ja tuumarelva leviku vahelise seose tõendatusel, vaid üksnes asjaolul, et hageja nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse „võiks oluliselt suurendada diplomaatilist survet, mida Iraanile praegu avaldatakse”. Hageja arvates on selline põhjendus liiga üldine ega vasta nende liidu õigusaktidega, millega kehtestatakse Iraani Islamivabariigi suhtes piiravad meetmed, sätestatud eesmärgile võidelda tuumarelva levikuga ja eelkõige takistada selle rahastamist. Vaidlustatud aktide põhjendus on liiga üldine ja ebamäärane, et neid saaks tõhusalt vaidlustada. Hagejal puuduvad seega sobivad vahendid, et saavutada tema nime kustutamine vaidlusalustest loeteludest. Seega on vaidlustatud aktidega hageja arvates rikutud ka õiguskindluse ja ootuspärasuse põhimõtet.
113 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub lükata neljanda väite tagasi, kuna see on alusetu. Hageja põhivabaduste ja ‑õiguste riivamine on põhjendatud legitiimse eesmärgiga teha lõpp tuumarelva levikule ja selle rahastamisele, kusjuures see eesmärk ise on seotud üldise eesmärgiga säilitada rahvusvaheline rahu ja julgeolek ning viimati nimetatud eesmärki on Üldkohus tunnustanud kui liidu avaliku huvi eesmärki. Vaidlustatud aktid on kohaldatavad ainult väikesele osale hageja rahalistest vahenditest, mis asuvad peamiselt Iraanis või riikides, mis ei kuulu Euroopa Liitu. Peale selle näevad otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/35, hiljem otsusega 2012/635) artikli 20 lõiked 3–4a, 6 ja 7 ning määruse nr 267/2012 artiklid 24–27 ja 28 ette külmutatud rahaliste vahendite vabastamise, et võimaldada teatavate kulude kandmist. Need erandid, mis teatavatel juhtudel kehtivad konkreetselt hageja suhtes, leevendavad märgatavalt hageja suhtes võetud meetmeid.
114 Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt on majandustegevuse keelamise õiguspärasuse eeltingimus see, et keelavad meetmed on asjaomaste õigusnormidega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, arvestades et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb võtta kõige vähem piirav meede, ning tekitatud ebamugavused peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, EU:T:2013:397, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).
115 Peale selle nähtub kohtupraktikast, et põhiõigused, millele hageja viitab, see tähendab õigus omandile ja õigus mainele, ei ole absoluutsed õigused ja et nende teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on põhjendatud liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega. Igal majanduslikul või rahalisel piiraval meetmel on selle määratlusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad niisuguse isiku või üksuse omandiõigust ja õigust mainele, kelle suhtes meede on kohaldatav, tekitades nii sellele isikule või üksusele kahju. Kõnealuste piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide olulisuse tõttu on siiski puudutatud isikutele või üksustele tekitatud negatiivsed tagajärjed põhjendatud, isegi kui need on märkimisväärsed (vt selle kohta kohtuotsus 9.7.2009, Melli Bank vs. nõukogu, T‑246/08 ja T‑332/08, EKL, EU:T:2009:266, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).
116 Käesolevas asjas nähtub kohtuotsuse punktidest 88, 100 ja 110, et selles osas, milles vaidlustatud aktid tuginevad Iraani valitsuse toetamise kriteeriumile, ei ole nendega rikutud niisugust olulist menetlusnormi ega tehtud sellist hindamisviga, mille tõttu oleks nende tühistamine põhjendatud.
117 Seejärel ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 66, et selles osas, milles vaidlustatud aktid tuginevad Iraani valitsuse toetamise kriteeriumile, on need põhjendatud üldise huvi eesmärgiga jätta Iraani valitsus ilma kõikidest finantsressurssidest või ‑vahenditest, mis võimaldavad tal jätkata tuumarelva levikuga seotud tegevust, olenemata sellest, kas isikud või üksused, kes neid ressursse või vahendeid annavad, ise tuumarelva levikut toetavad.
118 Mis puudutab lõpuks hagejale tekitatud kahju, siis vastab tõele, et vaidlustatud aktidega riivatakse märkimisväärselt hageja omandiõigust, kuna ta ei saa kasutada talle kuuluvaid rahalisi vahendeid, mis asuvad liidu territooriumil või mida hoiavad liidu liikmesriikide kodanikud, või ta ei saa kanda tema rahalisi vahendeid liitu, välja arvatud juhul, kui selleks on spetsiaalne luba. Vaidlustatud aktidega kahjustatakse ka tõsiselt hageja mainet, sest talle kohaldatavad piiravad meetmed võivad tekitada tema partnerites ja klientides tema suhtes teatavat umbusku või teatavaid kahtlusi.
119 Hagejale vaidlustatud aktidega tekitatud ebamugavused ei ole siiski ebaproportsionaalsed, arvestades nendega taotletava eesmärgi – säilitada rahvusvaheline rahu ja julgeolek – tähtsust. Käesoleval juhul on see iseäranis nii seetõttu, et kõigepealt puudutavad vaidlustatud aktid ainult osa hageja varast. Seejärel näevad otsuse 2010/413 (muudetud otsusega 2012/35, hiljem otsusega 2012/635) artikli 20 lõiked 3–4a, 6 ja 7 ning määruse nr 267/2012 artiklid 24–27 ja 28 ette hageja külmutatud rahaliste vahendite vabastamise, et võimaldada tal teatavate, eelkõige oluliseks peetud kulude kandmist, või et ta saaks anda krediidi- või finantseerimisasutustele likviidsust kaubandustegevuse rahastamiseks, või et täita teatavaid konkreetseid kaubanduslepinguid. Lõpuks olgu märgitud, et nõukogu ei väida, et hageja osaleb ise tuumarelva levikus. Seega ei seostata hagejat isiklikult tegevusega, mis ohustab rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, mistõttu on tema suhtes tekitatav umbusk väiksem.
120 Neil asjaoludel tuleb neljas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet ja hageja põhiõigusi, eelkõige õigust tema omandi ja maine kaitsele, tagasi lükata.
121 Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
122 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt nõukogu nõuetele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Central Bank of Iranilt.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. märtsil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad