EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
14. september 2023(*)
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Lennundussektor – Tegevusabi, mida Saksamaa Liitvabariik andis Frankfurt-Hahni lennujaamale – ELTL artikkel 108 – Otsus jätta ametlik uurimismenetlus algatamata – Tühistamishagi – Huvitatud poole staatus – Menetlusõiguste kaitse
Kohtuasjas C‑466/21 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 29. juulil 2021 esitatud apellatsioonkaebus,
Land Rheinland-Pfalz, esindajad: Rechtsanwälte R. van der Hout ja C. Wagner,
apellant,
teised menetlusosalised:
Deutsche Lufthansa AG, asukoht Köln (Saksamaa), esindaja: Rechtsanwalt A. Martin-Ehlers,
hageja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Georgieva ja T. Maxian Rusche,
kostja esimeses kohtuastmes,
Saksamaa Liitvabariik,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos (ettekandja) ning kohtunikud L. S. Rossi, J.‑C. Bonichot, S. Rodin ja O. Spineanu‑Matei,
kohtujurist: P. Pikamäe,
kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck,
arvestades kirjalikku menetlust ja 30. novembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 9. märtsi 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Land Rheinland-Pfalz (Rheinland-Pfalzi liidumaa, Saksamaa; edaspidi „liidumaa“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. mai 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑218/18, EU:T:2021:282) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus tühistas komisjoni 31. juuli 2017. aasta otsuse C(2017) 5289 (final), mis puudutab riigiabi SA.47969 (2017/N), mida Saksamaa andis tegevusabina Frankfurt-Hahni lennujaamale (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
2 Euroopa Komisjon palub vastuapellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsus samuti tühistada.
3 Deutsche Lufthansa AG (edaspidi „DLH“) palub oma vastuapellatsioonkaebuses tühistada see kohtuotsus osas, milles Üldkohus lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi ainsa väite esimese osa teise etteheite.
Õiguslik raamistik
Määrus (EL) 2015/1589
4 Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artiklis 1 on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
h) „huvitatud pool“ – mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud.“
5 Selle määruse artiklis 4 on ette nähtud:
„[…]
3. Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 reguleerimisalasse, otsustab ta, et nimetatud meede sobib siseturuga kokku („vastuväidete esitamata jätmise otsus“). Otsuses tuleb täpsustada, millist ELi toimimise lepingu erandit on kohaldatud.
4. Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, otsustab ta algatada ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse („ametliku uurimismenetluse algatamise otsus“).
[…]“.
Määrus (EL) nr 651/2014
6 Komisjoni 17. juuni 2014. aasta määruse (EL) nr 651/2014 [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT 2014, L 187, lk 1) (muudetud komisjoni 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1084 (ELT 2017, L 156, lk 1)) (edaspidi „määrus 651/2014“), artiklis 56a on sätestatud:
„1. Lennujaamadele antav investeeringuteks ettenähtud abi peab olema aluslepingu artikli 107 lõike 3 tähenduses siseturuga kokkusobiv ja see vabastatakse aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohasest teavitamiskohustusest, kui täidetud on käesoleva artikli lõigetes 3–14 ja I peatükis sätestatud tingimused.
2. Lennujaamadele antav tegevusabi peab olema aluslepingu artikli 107 lõike 3 tähenduses siseturuga kokkusobiv ja see vabastatakse aluslepingu artikli 108 lõike 3 kohasest teavitamiskohustusest, kui täidetud on käesoleva artikli lõigetes 3, 4, 10 ja 15–18 ning I peatükis sätestatud tingimused.
[…]
6. Investeeringuteks ettenähtud abi ei anta lennujaamale, mis asub 100 kilomeetri või 60‑minutise auto-, bussi-, rongi- või kiirrongisõidu kaugusel lennujaamast, kust toimuvad regulaarlennud [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2008. aasta] määruse (EÜ) nr 1008/2008 [ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta] (ELT 2008, L 293, lk 3)] artikli 2 lõike 16 tähenduses.
7. Lõikeid 5 ja 6 ei kohaldata lennujaamadele, mille keskmine reisijate arv aastas abi tegeliku andmise aastale eelnenud kahel majandusaastal on kuni 200 000 reisijat, tingimusel et investeeringuteks ettenähtud abi tulemusel ei ületa lennujaama keskmine eeldatav reisijate arv aastas abi andmisele järgneval kahel majandusaastal 200 000 reisijat. Sellistele lennujaamadele antav investeeringuteks ettenähtud abi on kooskõlas kas lõikega 11 või lõigetega 13 ja 14.
8. Lõiget 6 ei kohaldata, kui investeeringuteks ettenähtud abi antaks lennujaamale, mis asub 100 kilomeetri kaugusel olemasolevatest lennujaamadest, kust toimuvad regulaarlennud määruse (EÜ) nr 1008/2008 artikli 2 punkti 16 tähenduses, tingimusel et marsruut, mis tuleb läbida nende olemasolevate lennujaamade ja abi saava lennujaama vahel eeldab kas laevasõitu, mis kestab vähemalt 90 minutit, või lendu.
[…]“.
Lennundusvaldkonnas antava riigiabi suunised
7 Suunised lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta (ELT 2014, C 99, lk 3; edaspidi „lennundusele antava riigiabi suunised“) näevad punktis 25 ette:
„25. Käesolevates suunistes kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
12) „lennujaama teeninduspiirkond“ – geograafiline turupiir, mis asub harilikult umbes 100 km pikkuse või ühetunnise auto-, bussi-, rongi- või kiirrongisõidu raadiuses. Konkreetse lennujaama teeninduspiirkond võib olla aga erinev ja selle puhul tuleb arvesse võtta iga konkreetse lennujaama eripära. Teeninduspiirkonna suurus ja kuju varieerub lennujaamade lõikes, sõltudes lennujaama eriomadustest, sealhulgas selle ärimudelist, asukohast ja teenindatavatest sihtkohtadest;
[…]“.
8 Lennundusele antava riigiabi suuniste jao 5.1.2 „Lennujaamadele antav tegevusabi“ punktides 114, 115, 131 ja 132 on ette nähtud:
„114. Sellest hoolimata ei aita kahjumlike lennujaamade tegevuse dubleerimine kaasa ühistes huvides oleva eesmärgi saavutamisele. Kui lennujaam asub samas teeninduspiirkonnas kui teine kasutamata võimsusega lennujaam, tuleb äriplaanis adekvaatsete reisi- ja kaubaliikluse prognooside põhjal kindlaks teha tõenäoline mõju kõnealuses teeninduspiirkonnas asuvate teiste lennujaamade liiklusele.
115. Seega kui samas teeninduspiirkonnas asub veel üks lennujaam, on komisjonil kahtlusi kahjumliku lennujaama väljavaadetes katta üleminekuperioodi lõpuks tegevuskulud täielikult.
[…]
131. Tegevusabi siseturuga kokkusobivuse hindamisel võtab komisjon arvesse konkurentsimoonutusi ja mõju kaubandusele. Kui lennujaam asub samas teeninduspiirkonnas kui teine kasutamata võimsusega lennujaam, tuleb äriplaanis adekvaatsete reisi- ja kaubaliikluse prognooside põhjal kindlaks teha tõenäoline mõju kõnealuses teeninduspiirkonnas asuvate teiste lennujaamade liiklusele.
132. Samas teeninduspiirkonnas asuvale lennujaamale antav tegevusabi loetakse siseturuga kokkusobivaks vaid juhul, kui liikmesriik tõendab, et kõik selle teeninduspiirkonna lennujaamad suudavad katta üleminekuperioodi lõpuks tegevuskulud täielikult.“
Vaidluse taust
9 Saksamaa Liitvabariik teatas 7. aprillil 2017. aastal komisjonile kavatsusest anda Frankfurt-Hahni lennujaamale aastatel 2018–2022 järjestikuste osamaksetena tegevusabi, kuna viimane tegutses kahjumlikult (edaspidi „kõnealune abi“). Lennujaama käitab Flughafen Frankfurt-Hahn GmbH (edaspidi „FFHG“).
10 Vaidlusaluse otsusega otsustas komisjon sisuliselt, et ELTL artikli 108 lõikes 2 nimetatud ametlikku uurimismenetlust ei ole vaja algatada, sest hoolimata sellest, et tegemist oli riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, oli see abi nimetatud artikli lõike 3 punkti c kohaselt siseturuga kokkusobiv. Komisjon põhjendas oma otsust eelkõige väitega, et abi saajaks oleva Frankfurt-Hahni lennujaama teeninduspiirkonnas ei olnud muid lennujaamu.
11 Enne vaidlusaluse otsuse tegemist tegi komisjon veel kaks otsust meetmete kohta, mida Saksamaa Liitvabariik võttis Frankurt-Hahni lennujaama ja Ryanairi kasuks, neist esimene on 1. oktoobri 2014. aasta otsus (EL) 2016/788 riigiabi SA.32833 (11/C) (ex 11/NN) kohta, mida Saksamaa andis seoses 2009.–2011. aastal kehtestatud Frankfurt Hahni lennujaama rahastamise korraga (ELT 2016, L 134, lk 1), mille peale esitatud tühistamishagi jättis Üldkohus 17. mai 2019. aasta kohtumäärusega Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑764/15, EU:T:2019:349) rahuldamata, ning teine on 1. oktoobri 2014. aasta otsus (EL) 2016/789 Saksamaa antud riigiabi SA.21121 (C 29/08) (ex NN 54/07) kohta, mis on seotud Frankfurt Hahni lennujaama rahastamisega ning Frankfurt Hahni ja Ryanairi vaheliste finantssuhetega (ELT 2016, L 134, lk 46), mille peale esitatud tühistamishagi jättis Üldkohus rahuldamata 12. aprilli 2019. aasta kohtuotsusega Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑492/15, EU:T:2019:252). Euroopa Kohus jättis eelnimetatud kohtumääruse ja kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebused vastavalt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsusega Deutsche Lufthansa vs. komisjon (C‑453/19 P, EU:C:2021:608) ja 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsusega Deutsche Lufthansa vs. komisjon (C‑594/19 P, EU:C:2022:40) rahuldamata.
12 Lisaks sellele algatas komisjon 26. oktoobril 2018. aastal DLH kaebuse alusel, mis registreeriti numbriga SA.43260, ametliku uurimismenetluse seoses muude Frankfurt‑Hahni lennujaama ja Ryanairi kasuks võetud meetmetega. See otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 13. septembril 2019 (ELT 2019, C 310, lk 5; edaspidi „otsus Hahn IV“).
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
13 Lennuettevõtja DLH esitas hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. märtsil 2018, hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.
14 DLH esitas Üldkohtus sisuliselt üheainsa väite, mis jaguneb kolmeks osaks, millest esimese kohaselt ei võtnud komisjon arvesse talle lahendamiseks antud juhtumi olulisi asjaolusid, teise kohaselt ei võtnud komisjon arvesse muud abi, mis oli Frankfurt-Hahni lennujaamale juba antud, ja kolmanda kohaselt tegi komisjon hindamisvigu.
15 Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus kõigepealt, et DLH hagi on vastuvõetav. Sisulistes küsimustes otsustas Üldkohus, et Frankfurt-Hahni lennujaama teeninduspiirkonna osas ei võtnud komisjon nõuetekohaselt arvesse kõiki kriteeriume, mida ta peab lennundusele antava riigiabi suuniste alusel hindama, ning järelikult ei võimaldanud uurimise „ebapiisavus ja puudulikkus“ nimetatud institutsioonil ületada kõiki kahtlusi kõnealuse abi siseturuga kokkusobivuse kohta. Lükates tagasi kõik ülejäänud DLH esitatud etteheited, nõustus Üldkohus seega osaliselt DLH esimeses kohtuastmes esitatud hagis esitatud ainsa väite kolmanda osaga ja tühistas sel põhjusel vaidlusaluse otsuse.
Poolte nõuded
Apellatsioonkaebuse nõuded
16 Liidumaa palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi lõplikult rahuldamata ning
– mõista esimese kohtuastme ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.
17 DLH palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning
– mõista kohtukulud välja liidumaalt.
18 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning
– mõista esimese kohtuastme ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.
DLH esitatud vastuapellatsioonkaebuse nõuded
19 DLH palub vastuapellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus lükkas tagasi tema ainsa väite esimese osa teise etteheite, ja
– mõista kohtukulud välja liidumaalt.
20 Liidumaa palub Euroopa Kohtul:
– jätta DLH vastuapellatsioonkaebus rahuldamata,
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi „lõplikult rahuldamata“ ning
– mõista esimese kohtuastme ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.
21 Komisjon palub:
– jätta DLH vastuapellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning
– mõista esimese kohtuastme ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.
Komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebuse nõuded
22 Komisjon palub oma vastuapellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning
– mõista esimese kohtuastme ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.
23 DLH palub Euroopa Kohtul:
– jätta komisjoni vastuapellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
24 Liidumaa palub Euroopa Kohtul:
– rahuldada komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebus;
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi „lõplikult rahuldamata“ ning
– mõista esimese kohtuastme ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja DLH‑lt.
Taotlus peatada vaidlustatud kohtuotsuse täitmine
25 Liidumaa palus 10. septembril 2021 esitatud taotluses Euroopa Kohtul peatada vaidlustatud kohtuotsuse täitmine.
26 Euroopa Kohtu asepresident jättis 30. novembri 2021. aasta kohtumäärusega Land Rheinland-Pfalz vs. Deutsche Lufthansa (C‑466/21 P‑R, EU:C:2021:972) selle taotluse rahuldamata.
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
27 Pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist taotles DLH Euroopa Kohtu kantseleisse 6. aprillil 2023 ja 11. juulil 2023 esitatud kahes dokumendis Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel menetluse suulise osa uuendamist.
28 DLH väitis oma taotluse põhjenduseks, et esinesid uued asjaolud, millest ta ei olnud enne kohtujuristi ettepaneku lugemist teadlik. Esiteks on tegemist liidumaa esitatud menetlusdokumendiga pooleli olevas menetluses, mis puudutab tema vastu algatatud kohtuvaidlust Landgericht Kölnis (Kölni esimese astme kohus, Saksamaa) seoses otsuses Hahn IV käsitletavatele meetmetele vastavate summade tagasinõudmisega. DLH märkis nimelt, et selles dokumendis väidab liidumaa, et Ryanair on temaga konkurentsisuhetes. Teiseks väidab DLH, et on olemas Oberlandesgericht Koblenzi (Koblenzi kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa) otsus, mille kohaselt kujutas Frankfurt-Hahni lennujaamale antud abi endast ristsubsideerimist Ryanairi kasuks, mis annab tunnistust sellest, et see abi puudutab DLHd otseselt ja isiklikult.
29 Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige siis, kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus tema lahendile.
30 Käesolevas asjas ei nähtu DLH esitatud nõuetest siiski ühtegi uut asjaolu, millel võiks olla otsustav tähtsus Euroopa Kohtu tehtavale lahendile.
31 Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et puudub alus menetluse suulise osa uuendamiseks.
Apellatsioonkaebuse ja komisjoni vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavus
Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
Poolte argumendid
32 DLH leiab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna esiteks on liidumaa esitatud dokument tema esindaja volikirja olemasolu tõendamiseks liiga vana ja üldine ning see ei sisalda mingit teavet esindatava isiku kohta, isegi kui see on liidumaa nimel allkirjastatud. Teiseks leiab DLH, et vaidlustatud kohtuotsus puudutab liidumaad otseselt üksnes tema kohustuse tõttu nõuda tagasi FFHG‑le juba antud abi osamaksed ja mitte enam maksta viimasele neid osamakseid tulevikus. Liidumaa aga keeldus sellise kohustuse täitmisest. Apellatsioonkaebuse esitamine on seega kuritarvitav. Kolmandaks ei too vaidlustatud kohtuotsus kaasa liidumaa õigusliku olukorra muutust, kuna tegelikult püüab viimane kaitsta FFHG uute aktsionäride ja Ryanairi huve. Neljandaks puudub liidumaal põhjendatud huvi, kuna vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine ei too talle mingit kasu.
33 Viimasena väitis DLH oma vasturepliigis ja Euroopa Kohtu istungil, et ühelt poolt eirati apellatsioonkaebuses Üldkohtu 17. mai 2019. aasta kohtumääruse Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑764/15, EU:T:2019:349) seadusjõudu, ja teiselt poolt ei ole liidumaal enam põhjendatud huvi, kuna FFHG praegune majanduslik olukord ei võimalda tal saada kõnealuse abi ülejäänud summat.
34 Liidumaa ja komisjon väidavad, et DLH argumendid tuleb tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
35 Mis puudutab esiteks DLH vasturepliigis ja Euroopa Kohtu istungil esitatud argumenti, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu osas, milles sellega seatakse kahtluse alla 14. detsembri 2017. aasta kohtumääruse Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑764/15, EU:T:2017:933) seadusjõud, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 127 kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.
36 Järelikult, kuna DLH ei esitanud oma vastuses apellatsioonkaebusele argumenti 14. detsembri 2017. aasta kohtumääruse Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑764/15, EU:T:2017:933) seadusjõu kohta ja kuna see argument ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, tuleb asuda seisukohale, et see argument on esitatud hilinenult ja tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
37 Teiseks tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teisest lõigust, et menetlusse astujad, kes ei ole liikmesriigid ega Euroopa Liidu institutsioonid, võivad Üldkohtu otsuse edasi kaevata, kui see otsus neid otseselt mõjutab.
38 Käesolevas asjas tõendab Üldkohtus menetlusse astunud liidumaa õiguslikult piisavalt, et vaidlustatud kohtuotsus puudutab teda otseselt.
39 Nagu nimelt liidumaa oma apellatsioonkaebuses märgib, on ta selle kohtuotsuse tulemusel esiteks kohustatud tagasi nõudma kõnealuse abi need osad, mis on FFHG‑le juba antud, ja teiseks on tal keelatud teha selle abi uusi osamakseid tulevikus.
40 Seda järeldust ei muuda DLH argument, mille ta esitas Euroopa Kohtu istungil ja mille kohaselt ei oleks FFHG maksejõuetusmenetlust arvestades olnud viimasel igal juhul enam võimalik saada kõnealuse abi ülejäänud osamakseid. Nimelt, isegi kui eeldada, et see on nii, kohustab vaidlustatud kohtuotsus liidumaad alati nõudma igal juhul tagasi need abi osamaksed, mille ta on FFHG‑le juba välja maksnud.
41 Lisaks ei saa asjaolu, et liidumaa ei võtnud kõiki vaidlustatud kohtuotsuses kehtestatud meetmeid – isegi kui eeldada, et see asjaolu on tõendatud – muuta käesoleva kohtuotsuse punktides 39 ja 40 esitatud järeldusi, millest piisab tõendamaks, et vaidlustatud kohtuotsus puudutab liidumaad otseselt ja et ta võib seega esitada nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, ilma et oleks vaja lisaks uurida, kas sellel poolel on põhjendatud huvi.
42 Kolmandaks on liidumaa esindaja volituses sõnaselgelt märgitud, et ta võib esindada liidumaad liidu kohtutes riigiabi puudutavates vaidlustes. Lisaks ei väida DLH ega tõenda ammugi, et kuigi see volitus anti 7. juunil 2019, ei ole see enam kehtiv. Seega vastab nimetatud volitus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis b sätestatud tingimustele (vt selle kohta 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus mobile.de vs. EUIPO, C‑418/16 P, EU:C:2018:128, punktid 34 ja 39).
43 Sellest järeldub, et liidumaa apellatsioonkaebus on vastuvõetav.
Komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavus
Poolte argumendid
44 DLH väidab, et komisjoni vastuapellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna esiteks ei ole selles märgitud kuupäeva, millal liidumaa apellatsioonkaebus sellele institutsioonile kätte toimetati, erinevalt sellest, mis on ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 177 lõike 1 punktis b.
45 Teiseks rikub komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebus selle kodukorra artikli 178 lõike 3 teist lauset, sest see on suures osas identne dokumendiga, mille see institutsioon esitas apellatsioonkaebusele vastuseks.
46 Kolmandaks on vastuapellatsioonkaebus vastuvõetamatu, sest apellatsioonkaebus on ise vastuvõetamatu.
47 Neljandaks on vastuapellatsioonkaebuse esitamine kuritarvitav, kuna komisjon ei ole algatanud Saksamaa Liitvabariigi suhtes ühtegi rikkumismenetlust, samas kui DLH teatas talle, et pärast otsuse Hahn IV vastuvõtmist ei nõudnud FFHG ega liidumaa Ryanairilt tagasi asjaomast abi selleks, et kanda vastavad summad üle blokeeritud kontole.
48 Komisjon ja liidumaa väidavad, et DLH argumendid tuleb tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
49 Esiteks, mis puudutab DLH argumenti, mille kohaselt on komisjoni vastuapellatsioonkaebus vastuvõetamatu, sest ka liidumaa apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, siis piisab, kui märkida, et see argument tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 35–43 tehtud järeldusi arvestades tagasi lükata.
50 Teiseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu kodukorra artiklite 172 ja 174 kohaselt võivad Üldkohtu kohtuasja pooled, kellel on huvi, et apellatsioonkaebus rahuldataks või jäetaks rahuldamata, esitada vastuse apellatsioonkaebusele, milles nõutakse apellatsioonkaebuse täielikku või osalist rahuldamist või rahuldamata jätmist. Pooled võivad ka kodukorra artikli 176 ja artikli 178 lõigete 1 ja 3 alusel eraldi dokumendina vastusest apellatsioonkaebusele esitada vastuapellatsioonkaebuse, milles võib nõuda Üldkohtu otsuse täielikku või osalist tühistamist väidete ja argumentide põhjal, mis erinevad apellatsioonkaebuse vastuses esitatutest (7. detsembri 2017. aasta kohtumäärus Eurallumina vs. komisjon, C‑323/16 P, EU:C:2017:952, punkt 30, ja 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 47).
51 Nendest sätetest koostoimes ilmneb, et vastuses apellatsioonkaebusele ei saa taotleda Üldkohtu otsuse tühistamist põhjustel, mis on erinevad ja sõltumatud apellatsioonkaebuses esitatust, ning neid põhjendusi saab esitada üksnes vastuapellatsioonkaebuses (3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 48). Lisaks tuleneb sellest, et vastuapellatsioonkaebus peab üldjuhul sisaldama väiteid ja argumente, mis on erinevad ja sõltumatud nendest, mis on esitatud vastuses apellatsioonkaebusele, mille on esitanud sama pool.
52 Käesoleval juhul kattub mitu komisjoni vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidet osaliselt argumentidega, mille komisjon esitas liidumaa apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud vastuses.
53 Tuleb siiski märkida, et vastuapellatsioonkaebuses palub komisjon ise tühistada vaidlustatud kohtuotsuse, esitades väited, mis on osaliselt sõltumatud ja erinevad apellatsioonkaebuses esitatud väidetest. Käesoleva kohtuotsuse punktis 50 viidatud normide kohaselt ei olnud sellist nõuet ja neid väiteid võimalik esitada apellatsioonkaebuse vastuses ning seega esitas komisjon vastuapellatsioonkaebuse vastavuses nende normidega. Neil asjaoludel ei saa talle ette heita, et ta esitas oma vastuapellatsioonkaebuses kõik väited, mille ta esitas vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise nõude põhjendamiseks, sealhulgas need, mille ta esitas ka vastuses apellatsioonkaebusele, selle asemel, et jagada oma väiteid vastuapellatsioonkaebuse ja vastuse vahel, riskides kahjustada tema arutluskäigu järjepidevust (vt selle kohta 7. detsembri 2017. aasta kohtumäärus Eurallumina vs. komisjon, C‑323/16 P, EU:C:2017:952, punkt 31).
54 Kolmandaks tuleb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 177 lõike 1 punkti b kohaselt vastuapellatsioonkaebuses märkida kuupäev, mil apellatsioonkaebus toimetati kätte poolele, kes selle vastuapellatsioonkaebuse esitas. DLH märgib aga, et komisjoni käesolevas kohtuasjas esitatud vastuapellatsioonkaebuses sellist märget ei ole.
55 Kuigi sellist märget vastuapellatsioonkaebuses tõepoolest ei ole, on siiski selge, et kuupäev, mil apellatsioonkaebus komisjonile kätte toimetati, st 5. august 2021, on sõnaselgelt mainitud vastuses apellatsioonkaebusele, mille komisjon esitas ning mis on DLH‑le ja liidumaale kätte toimetatud. Lisaks ei ole vaidlustatud seda, et komisjon esitas vastuapellatsioonkaebuse ette nähtud tähtaja jooksul.
56 Sellest tulenevalt ei kujuta asjaolu, et komisjon jättis oma vastuapellatsioonkaebuses märkimata Euroopa Kohtu kodukorra artikli 177 lõike 1 punktis b ette nähtud märke, endast rikkumist, mis võiks kaasa tuua vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse, kuna teistel menetlusosalistel oli võimalik kontrollida, kas vastuapellatsioonkaebus esitati kahe kuu jooksul alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest.
57 Erinevalt sellest, mida väidab DLH apellatsioonkaebusele esitatud vasturepliigis, ei muuda seda järeldust asjaolu, et vastuses, mille komisjon esitas apellatsioonkaebusele, nõutakse vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, mitte apellatsioonkaebuse täielikku või osalist rahuldamist või rahuldamata jätmist, nagu näeb ette Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 174. Selline eeskirjade eiramine toob kaasa üksnes selle nõude vastuvõetamatuse, millega komisjon taotleb oma vastuses vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist (vt selle kohta 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 21).
58 Viimaseks, isegi kui eeldada, et see on tõendatud, ei muuda asjaolu, et liidumaa ei võtnud vajalikke meetmeid vaidlustatud kohtuotsuse või otsuse Hahn IV täitmiseks, komisjoni vastuapellatsioonkaebust, milles paluti see kohtuotsus tühistada.
59 Järelikult on komisjoni vastuapellatsioonkaebus vastuvõetav.
Apellatsioonkaebuse ja komisjoni vastuapellatsioonkaebuse põhjendatus
Sissejuhatavad märkused
60 Liidumaa esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks viis väidet, millest esimene puudutab ELTL artikli 263 neljanda lõigu rikkumist ja põhjenduse puudumist, teine õigusnormi rikkumist Frankfurt-Hahni lennujaama teeninduspiirkonna hindamisel, kolmas ne ultra petita-põhimõtte rikkumist, neljas nende tingimuste eiramist, mille korral komisjon võib jätta ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamata, ning viies ELTL artikli 264 rikkumist.
61 Komisjon esitab oma vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks kuus väidet, millest esimese kohaselt on rikutud ELTL artiklit 263, teise kohaselt on rikutud tõendamiskoormist reguleerivaid norme, kohustust vastata poolte esitatud argumentidele ja pooled ära kuulata; kolmanda väite kohaselt on kohaldatud vale kriteeriumi analüüsimaks, kas komisjoni otsused jätta algatamata ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus on kehtivad, neljanda kohaselt on vääralt tõlgendatud lennundusele antava riigiabi suuniseid, viienda kohaselt on rikutud tõendamiskoormist reguleerivaid norme ja kuuenda kohaselt on rikutud Üldkohtu kodukorda, omal algatusel uurimine on olnud väär ja tõendit on moonutatud.
Väited, et DLH‑l puudub hagi esitamise õigus
Poolte argumendid
– Apellatsioonkaebuses esitatud esimene väide
62 Esimese väitega heidab liidumaa Üldkohtule ette ELTL artikli 263 neljanda lõigu ja põhjendamiskohustuse rikkumist.
63 Esimese väite teises osas nendib liidumaa konkreetsemalt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62 ja 86, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi kui terviku analüüsist tuleneb, et DLH heidab talle ette oma menetlusõiguste rikkumist. Nimelt piirdus DLH hagiavalduses väitega, et komisjon on teinud vigu kõnealuse abi heaks kiitmisel. Piirdudes tõdemusega, et väide sellise rikkumise kohta tuleneb nimetatud hagiavalduse kui terviku analüüsist, rikkus Üldkohus ka oma põhjendamiskohustust.
64 Komisjon leiab esiteks, et Üldkohus moonutas hagiavalduse enda sisu või vähemalt tõlgendas seda õiguslikult vääralt, leides, et see sisaldab ühte väidet, mille kohaselt on rikutud DLH menetlusõigusi, kuigi tegelikult sisaldab see mitut väidet. Teiseks on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59, 62 ja 86 antud Üldkohtu seisukoht, mille kohaselt piisab sellest, kui menetlusõiguste rikkumine tuuakse välja hagiga või hagiavaldusega tervikuna, ELTL artikli 263 neljanda lõiguga vastuolus.
65 DLH vastab, et esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse punktis 55 ja sellele järgnevates punktides väitis ta sõnaselgelt, et rikutud on tema menetlusõigusi, kusjuures seda aspekti on mainitud isegi tema esimeses kohtuastmes esitatud hagi esemes ja selle põhjendamiseks esitatud väidetes, nagu nähtub hagiavalduse punktist 14.
– Komisjoni vastuapellatsioonkaebuse teine väide
66 Vastuapellatsioonkaebuse teises väites leiab komisjon, keda toetab liidumaa, et Üldkohus eiras tõendamiskoormist reguleerivaid norme ning oma kohustust vastata poolte esitatud argumentidele ja pooled ära kuulata.
67 Teise väite esimeses osas väidab komisjon, et DLH ei ole Üldkohtus kordagi viidanud sellele, et Frankfurt-Hahni lennujaam ja Maini-äärse Frankfurdi lennujaam konkureerivad omavahel, ega sellele, et esimesele antud abi võib kuidagi mõjutada teist.
68 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 on Üldkohus seega rikkunud õigusnormi, kuna ta viitab väitele, mida DLH Üldkohtus esitanud ei ole ja mille õigsust ta igal juhul ei analüüsinud.
69 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–54 järeldas Üldkohus, et Ryanair avaldas DLH‑le konkurentsisurvet, mis väheneks juhul, kui FFHG‑le kõnealust abi ei anta, ilma et ta oleks analüüsinud DLH ja komisjoni esitatud tõendeid, mis rikub ka tõendamiskoormist reguleerivaid norme.
70 DLH vastas, et esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses tõendas ta, et kaks asjaomast lennujaama konkureerivad omavahel. Selline konkurentsiolukord põhineb juba hagiavalduse punktides 43 ja 117 ning järgmistes punktides mainitud asjaolul, et nende lennujaamade teeninduspiirkond kattub. Lisaks väitis ta hagiavalduse punktis 43, et nende lennujaamade vahel esineb konkurents seoses neist väljuvate lennuliinidega.
71 Lisaks ei saa komisjon tema sõnul vaidlustada Üldkohtu tuvastatud asjaolu, et Maini-äärse Frankfurti ja Frankfurt-Hahni lennujaam konkureerivad omavahel, kuna vastuapellatsioonkaebuses saab esitada üksnes õigusväiteid.
72 Teise võimalusena on DLH tõendanud, et Frankfurt-Hahni lennujaam avaldas konkurentsisurvet Maini-äärse Frankfurdi lennujaamale, mille tulemusel võimaldas viimane Ryanairil avada baasi 2017. aasta märtsis.
73 Vastuapellatsioonkaebuse teise väite teises osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52 ja 53, et Ryanairi pakutavate ja Frankfurt-Hahni lennujaamast väljuvate lendude ning DLH pakutavate Maini-äärse Frankfurdi lennujaamast väljuvate sama sihtkoha lendude puhul olid Ryanair ja DLH konkurendid. Komisjon väitis aga Üldkohtus, et lennud, mida DLH teenindas Maini-äärse Frankfurdi lennujaamast, olid seotud „premium-klassi lendude“ ja transiitreisijatega, samas kui Ryanair teenindas odavlennuettevõtjana „otselende“. Komisjon on lisaks tõendanud, et DLH esitatud väidetavad tõendid ei sisaldanud mingit teavet reisijate arvu ja hindade muutumise kohta ning esines tõsiseid kahtlusi küsimuses, milliseid lennuliine DLH tegelikult teenindas ja millistel kuupäevadel. Kuna need komisjoni argumendid on kohtuasja lahendamisel olulise tähtsusega, oleks Üldkohus pidanud neile vastama.
74 DLH vastas, et Üldkohtul ei ole mingit kohustust võtta arvesse talle esitatud argumente, vaid üksnes kohustus tagada, et järgitaks õigust olla ära kuulatud.
Euroopa Kohtu hinnang
75 Kuna vaidlusalune otsus on adresseeritud Saksamaa Liitvabariigile, mitte DLH‑le, siis tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus on ette nähtud kaks olukorda, milles füüsilisele või juriidilisele isikule on antud õigus esitada hagi liidu akti peale, mille adressaat ta ei ole. Esiteks võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiseks võib niisugune isik esitada hagi halduse üldakti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, juhul kui see akt puudutab teda otseselt (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
76 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33 leidis Üldkohus, et kuna vaidlusalune otsus puudutas individuaalset abi, siis oli välistatud, et see otsus on halduse üldakt. Pealegi ei ole seda järeldust käesolevates apellatsioonkaebustes vaidlustatud.
77 Seejärel, küsimuse puhul, kas vaidlusalune otsus puudutab DLH‑d „otseselt ja isiklikult“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, ei saa väita, et see neid isiklikult puudutab, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste või faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223, ja 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 51).
78 Kuna esimeses kohtuastmes esitatud hagi puudutab komisjoni otsust riigiabi valdkonnas, tuleb samuti märkida, et ELTL artiklis 108 sätestatud riigiabi järelevalvemenetluses tuleb eristada esiteks esialgse uurimise etappi selle artikli lõike 3 alusel, mille eesmärk on pelgalt võimaldada komisjonil esmase arvamuse kujundamist kõnealuse abi osalise või täieliku kokkusobivuse küsimuses, ja teiseks nimetatud artikli lõikes 2 nimetatud uurimise etappi. Ainult selle uurimise raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida juhtumi kõigi asjaolude kohta täielikku teavet, näeb EL toimimise leping ette komisjoni kohustuse küsida asjasse puutuvatelt isikutelt selgitusi (vt eelkõige 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 94, ja 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 52).
79 Sellest tuleneb – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 õigesti märkis –, et juhul, kui komisjon tuvastab ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust algatamata nimetatud artikli lõike 3 alusel vastu võetud otsuses, et abi on siseturuga kokkusobiv, saavad õigustatud isikute menetluslikud tagatised olla kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada see otsus liidu kohtus. Seetõttu tunnistab see kohus vastuvõetavaks hagi, milles palutakse niisugune otsus tühistada, kui selle esitab ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses asjasse puutuv isik, kes soovib nimetatud hagi esitamisega kaitsta talle viimati nimetatud sättest tulenevaid menetlusõigusi (vt eelkõige 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneva mõiste „asjasse puutuv isik“ määratluse kodifitseeris liidu seadusandja nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punktis h, mida hiljem asendas määruse 2015/1589 artikli 1 punkt h. Viimati nimetatud sättes on analoogne mõiste „huvitatud pool“ määratletud kui „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“ (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 58).
81 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlusalune otsus võeti vastu ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimismenetluse lõpus, millele on viidatud määruse 2015/1589 artikli 4 lõikes 3, ja seega ilma, et algatataks ELTL artikli 108 lõikes 2 ja selle määruse artikli 4 lõikes 4 ette nähtud ametlik uurimismenetlus.
82 Seega leidis Üldkohus õigesti, et DLH esitatud hagi võib pidada vastuvõetavaks, kui lennuettevõtja on esiteks tõendanud, et ta on „huvitatud pool“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses, ja teiseks väitnud, et tema menetlusõigusi on rikutud.
83 Liidumaa ja komisjon leiavad siiski, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32–64 vääralt, et mõlemad tingimused on käesolevas asjas täidetud.
– DLH „huvitatud poole“ staatus
84 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39–56 leidis Üldkohus sisuliselt, et DLH on „huvitatud pool“ määruse (EL) 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses.
85 Sellega seoses tuleb esiteks silmas pidada, et kuigi mõiste „huvitatud pool“ selle sätte tähenduses hõlmab eelkõige abisaajaga konkureerivaid ettevõtjaid, puudutab see mõiste siiski määramata hulka adressaate, nagu ka Üldkohus õigesti välja tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 63, ja 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 59).
86 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ettevõtja, kes ei ole abisaaja otsene konkurent, võib sellegipoolest kvalifitseerida huvitatud pooleks määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses juhul, kui ta väidab, et abi andmine võib tema huve mõjutada, mis tähendab, et sellel ettevõtjal tuleb õiguslikult piisavalt tõendada, et abi võib konkreetselt mõjutada tema seisundit. Seega ei eelda „huvitatud poole“ staatus tingimata konkurentsisuhet (vt selle kohta eelkõige 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 64 ja 65; 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Ja zum Nürburgring vs. komisjon, C‑647/19 P, EU:C:2021:666, punkt 58, ning 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 60).
87 Teiseks tuleb rõhutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 leidis Üldkohus, et kõnealuse abi andmine võib konkreetselt mõjutada DLH olukorda esiteks seoses Maini-äärse Frankfurdi lennujaama toimimisega, mis on tema esimene „sõlmlennujaam“, ja teiseks seoses DLH sellest lennujaamast väljuvate lendude sihtkohtade konkurentsiga.
88 Täpsemalt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 esiteks, et kõnealune abi võis mõjutada Maini-äärse Frankfurdi lennujaama konkurentsiolukorda.
89 Ent nagu komisjon oma vastuapellatsioonkaebuse teise väite esimeses osas õigesti märgib, ei nähtu esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldusest, et DLH on sellise argumendi esitanud, et põhjendada oma õigust esitada hagi. Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 86, peab üksnes hageja tõendama, et kõnealusel abimeetmel võib olla konkreetne mõju tema olukorrale.
90 Järelikult on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 rikutud õigusnormi.
91 Teiseks rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–54, et võimaldades FFHG‑l tegevust jätkata, andis kõnealuse abi andmine Ryanairile võimaluse säilitada Frankfurt-Hahni lennujaamast DLH‑le konkurentsisurve. Selline järeldus põhineb asjaolul, et need kaks lennuettevõtjat on konkurendid, kuna nad pakuvad lende samadesse sihtkohtadesse Frankfurt-Hahni ja Maini-äärse Frankfurdi lennujaamast, kusjuures seda asjaolu kinnitab – nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 – sihtkohtade loetelu, mille DLH esitas oma menetlusdokumentides ja Üldkohtu istungil.
92 Nii nähtub punktist 51 sõnaselgelt, et Üldkohus võttis DLH esitatud tõendeid arvesse. Seevastu, nagu märgib komisjon oma vastuapellatsioonkaebuse teise väite teises osas, ei nähtu vaidlustatud kohtuotsuse ühestki punktist, et Üldkohus võttis arvesse argumente, mille ta esitas eelkõige Üldkohtule esitatud vasturepliigi punktides 33–40 ja mille eesmärk oli seada kahtluse alla DLH esitatud tõendite asjakohasus selle lennuettevõtja ja Ryanairi vahelise konkurentsisuhte olemasolu hindamisel.
93 Esiteks tuleb märkida, et apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida eelkõige seda, kas Üldkohus on õiguslikult piisavalt vastanud kõigile hageja esitatud argumentidele, ning teiseks seda, et väide, mille kohaselt ei ole Üldkohus vastanud esimeses kohtuastmes toodud argumentidele, viitab sisuliselt sellele, et rikutud on põhjendamiskohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, ning Üldkohtu kodukorra artiklist 117 (vt selle kohta 20. mai 2010. aasta kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 29; 29. septembri 2022. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. CRU, C‑202/21 P, EU:C:2022:734, punkt 106, ja 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60, punkt 118).
94 Tõepoolest ei tule Üldkohtus esitada ammendavat ning üksikasjalikku ülevaadet menetluspoolte kõigist arutluskäikudest, mistõttu võib Üldkohtu põhjendus olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab asjasse puutuvatel isikutel teada saada põhjused, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt teavet oma kontrolli teostamiseks (9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 96, ning 1. detsembri 2022. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Vincenti, C‑653/20 P, EU:C:2022:945, punkt 47).
95 Kuna käesolevas asjas oli komisjoni esitatud andmete eesmärk vaielda vastu DLH esitatud andmete asjakohasusele, oleks Üldkohus pidanud oma põhjendamiskohustuse täitmiseks esitama põhjused, miks ta leidis, et need tõendid ei saanud seada kahtluse alla tema hinnangut, mis põhines DLH esitatud tõenditel ja mille kohaselt tegutsesid see lennuettevõtja ja Ryanair samal reisijate lennutranspordi turul ja olid seega konkurendid.
96 Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja põhjendamiskohustust, kui ta otsustas, et DLH on „huvitatud pool“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses.
97 Järelikult tuleb komisjoni teise väite esimese ja teise osaga nõustuda.
– DLH viide oma menetlusõiguste rikkumisele
98 Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 esitatud Üldkohtu kinnitus, et DLH tugines esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses oma menetlusõiguste rikkumisele, põhineb Üldkohtu järeldustel selle kohtuotsuse punktides 62 ja 63.
99 Sellega seoses leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 62, et „hagi kui terviku analüüsist [tuleneb]“, et DLH esitatud hagi „puudutab vastuväidete esitamata jätmise otsuse tühistamist, seades kahtluse alla asjaolu, et [see] otsus jättis kõnealuse abi täielikult kontrollimata, mis [kahjustas] [DLHd] seetõttu, et ta [oli] huvitatud pool ning [rikkus] tema õigust olla ära kuulatud ja tema menetlusõigusi“.
100 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 täpsustas Üldkohus samuti, et „seoses […] hagiga, millega vaidlustatakse ametlikku menetlust algatamata tehtud otsuse õiguspärasus, [tuleb] analüüsida kõiki argumente, mis [DLH] ainsas väites esitas, et hinnata, kas need [võivad] kindlaks teha tõsised raskused, mille esinemisel oleks komisjon pidanud nimetatud menetluse algatama“.
101 Teiseks tuleb märkida, et liidu kohtu ülesanne ei ole tõlgendada apellandi hagi, milles vaidlustatakse üksnes abi hindamise otsuse kui sellise põhjendatus, niimoodi, et sellega soovitakse tegelikult kaitsta apellandile ELTL artikli 108 lõikest 2 tulenevaid menetluslikke õigusi, kui ta ei ole sõnaselgelt esitanud seda eesmärki taotlevat väidet, sest vastasel juhul muutuks hagi ese (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Ja zum Nürburgring vs. komisjon, C‑647/19 P, EU:C:2021:666, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).
102 Samas on vastuvõetavad hageja argumendid, mille eesmärk on konkreetselt tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse, kui hagis, mille põhjendamiseks need argumendid on esitatud, taotletakse tõepoolest sellise menetluse algatamata jätmise otsuse tühistamist, ja kui hagiavalduse enda sõnastuse kohaselt väidab hageja, et uurimismenetluse algatamata jätmine takistas tal kasutada menetluslikke tagatisi, millele tal on õigus (vt selle kohta 22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Belgia vs. Deutsche Post ja DHL International, C‑148/09 P, EU:C:2011:603, punktid 61–63).
103 Esiteks vastab käesolevas asjas tõele, nagu rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et hagis, mille DLH talle esitas, palus viimane tühistada komisjoni otsuse jätta ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus algatamata.
104 Samas tuleb teiseks rõhutada, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 98 märkis, rikkus Üldkohus oma põhjendamiskohustust, kui ta piirdus kohtuotsuse punktis 62 kinnitusega, et DLH viide oma menetlusõiguste rikkumisele tulenes esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse analüüsist tervikuna. Üldkohus oleks seevastu pidanud sõnaselgelt viitama hagiavalduse nendele punktidele, millele ta tugines sellise hinnangu andmisel, et võimaldada pooltel – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 94 – saada teada põhjused, miks ta nii otsustas, ja Euroopa Kohtul kontrolli teostada.
105 Kolmandaks, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 97, oli Üldkohus veel kohustatud analüüsima, milliste DLH etteheidetega sooviti konkreetselt tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.
106 Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu aga, et Üldkohus oleks seda analüüsinud. Vastupidi, selle kohtuotsuse punktist 63 tuleneb, et Üldkohtu arvates oli ta – kuna esimeses kohtuastmes esitatud hagi eesmärk oli vaidlustada komisjoni keeldumine algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus – kohustatud analüüsima kõiki DLH esitatud argumente, et hinnata, kas need võimaldasid tuvastada tõsiseid raskusi, mille tõttu oleks komisjon pidanud algatama sellise menetluse, ilma et ta oleks varem kontrollinud, kas iga argumendi eesmärk oli konkreetselt tõendada selliste raskuste olemasolu.
107 Sellest järeldub, et Üldkohtu hinnang, mille kohaselt oli DLH tuginenud oma menetlusõiguste rikkumisele, rikub õigusnorme ja see hinnang ei ole põhjendatud.
108 Järelikult tuleb liidumaa apellatsioonkaebuse esimese väite teise osaga nõustuda.
109 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ja ilma et oleks vaja teha otsust liidumaa apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osa, komisjoni vastuapellatsioonkaebuse esimese väite ja teise väite kolmanda osa kohta, millega vaidlustatakse hagi vastuvõetavus muudel põhjustel, ning apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuste muude väidete kohta, mille eesmärk on seada kahtluse alla Üldkohtu arutluskäik sisulistes küsimustes ja eelkõige DLH vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta, mis puudutavad Üldkohtu kasutatud mõiste „terviklik stsenaarium“ kooskõla ELTL artikliga 107, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.
Hagimenetlus Üldkohtus
110 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
111 Käesoleval juhul see nii ei ole.
112 Võttes arvesse mitut õigusnormi rikkumist ja põhjenduse puudumist, eeldab esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetavuse ja vajaduse korral selle hagi põhjendatuse hindamine faktiliste asjaolude hindamist, mis nõuaksid, et Euroopa Kohus võtaks täiendavaid menetlust korraldavaid või uurimismeetmeid.
113 Seetõttu tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse ja otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. mai 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑218/18, EU:T:2021:282).
2. Saata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule.
3. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Allkirjad