EUROOPA KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
14. september 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Valikuline kohtualluvus – Kohtualluvus tarbijalepingute puhul – Artikli 18 lõige 1 – Mõiste „teine lepingupool“ – Artikkel 63 – Juriidilise isiku alaline asukoht – Määrus (EÜ) nr 593/2008 – Lepingulistele võlasuhetele kohaldatav õigus – Kohaldatava õiguse valik – Artikkel 3 – Valikuvabadus – Artikkel 6 – Tarbijalepingud – Piirid – Tarbijaleping, mis käsitleb külaliskorterite punktisüsteemi alusel osaajalise kasutamise õigusi
Kohtuasjas C‑821/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Juzgado de Primera Instancia n° 2 de Fuengirola (Fuengirola esimese astme kohus nr 2, Hispaania) 3. detsembri 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. detsembril 2021, menetluses
NM
versus
Club La Costa (UK) plc, sucursal en España,
CLC Resort Management Ltd,
Midmark 2 Ltd,
CLC Resort Development Ltd,
European Resorts & Hotels SL,
EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president M. L. Arastey Sahún ning kohtunikud F. Biltgen (ettekandja) ja J. Passer,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– NM, esindaja: abogada M. P. Maciá García,
– Midmark 2 Ltd, esindajad: abogados M.‑D. Gómez Dabic ja J. M. Macías Castaño,
– Club La Costa (UK) plc, sucursal en España, esindaja: abogado J. Martínez-Echevarría Maldonado,
– Hispaania valitsus, esindaja: A. Ballesteros Panizo,
– Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castilla Contreras, S. Noë ja W. Wils,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1; edaspidi „Brüsseli Ia määrus“) artikli 18 lõiget 1 ja artikli 63 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELT 2008, L 177, lk 6; edaspidi „Rooma I määrus“) artiklit 3 ja artikli 6 lõikeid 1 ja 3.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt NMi ja teiselt poolt Club La Costa (UK) plc, sucursal en España, CLC Resort Management Ltd, Midmark 2 Ltd, CLC Resort Development Ltd ja European Resorts & Hotels SLi vahel nõude üle tuvastada kinnisasjade osaajalise kasutamise lepingu tühisus ja kohustada maksma tagasi teatav summa.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Brüsseli Ia määrus
3 Brüsseli Ia määruse põhjendustes 15, 21 ja 34 on märgitud:
„(15) Kohtualluvuse eeskirjad peaksid olema hästi prognoositavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga. Seepärast peaks alati olema tagatud kohtualluvus kostja alalise elukoha alusel, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida vastuolulist kohtualluvust, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt kindlaks määratud.
[…]
(21) Harmoonilise õigusemõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust vähendada miinimumini ja tagada, et eri liikmesriikides ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. […]
[…]
(34) Tuleks tagada [27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga], [nõukogu 22. detsembri 2000. aasta] määruse (EÜ) nr 44/2001 [kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42)] ja käesoleva määruse vaheline järjepidevus ning selleks tuleks ette näha üleminekusätted. Järjepidevust on vaja ka Euroopa Liidu Kohtu tõlgendustes [selle] konventsiooni ja seda asendavate määruste kohta.“
4 Kõnealuse määruse artikli 7 punkt 5 on sõnastatud nii:
„Isiku vastu, kelle alaline elukoht [asukoht] on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:
[…]
5) filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tuleneva vaidluse puhul selle paiga kohtutesse, kus filiaal, esindus või muu üksus asub“.
5 Määruse artiklis 17 on sätestatud:
„1. Asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:
[…]
c) muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.
2. Kui tarbija sõlmib lepingu poolega, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kuid kellel on filiaal, esindus või muu üksus mõnes liikmesriigis, loetakse see liikmesriik nimetatud filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tulenevate vaidluste puhul tema alaliseks elukohaks.
[…]“.
6 Määruse artikli 18 lõikes 1 on ette nähtud:
„Tarbija võib algatada menetluse teise lepingupoole vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud poole alaline elukoht, või, olenemata teise poole alalisest elukohast, selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht.“
7 Brüsseli Ia määruse artiklis 19 on sätestatud:
„Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel:
1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket,
2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või
3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline elukoht [asukoht] või peamine elukoht [asukoht] oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega.“
8 Määruse artikli 24 punktis 1 on sätestatud:
„Poolte alalisest elukohast olenemata allub asi erandlikult järgmistele liikmesriigi kohtutele:
1) menetluste puhul, mille esemeks on kinnisasjaõigus või kinnisasja üür või rent, selle liikmesriigi kohtutele, kus asjaomane asi asub.
Kui menetluse esemeks on kinnisasja üürimine ajutiseks isiklikuks kasutuseks maksimaalselt kuueks järjestikuseks kuuks, on pädevad siiski ka selle liikmesriigi kohtud, kus on kostja alaline elukoht, tingimusel et üürnik on füüsiline isik ning nii üürileandja kui ka üürniku alaline elukoht on samas liikmesriigis“.
9 Määruse artikli 25 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. […]“.
10 Sama määruse artikkel 63 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesoleva määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduse alaline asukoht seal, kus on tema:
a) põhikirjajärgne asukoht,
b) juhatuse asukoht või
c) peamine äritegevuse koht.
2. Iirimaal, Küprosel ja Ühendkuningriigis tähendab „põhikirjajärgne asukoht“ registrijärgset asukohta või kui sellist asukohta ei ole, siis asutamise kohta, või kui ka sellist kohta ei ole, siis kohta, mille õiguse alusel asutamine toimus.
[…]“.
Rooma I määrus
11 Rooma I määruse põhjendused 6, 7, 23 ja 27 on sõnastatud järgmiselt:
„(6) Selleks et muuta kohtuvaidluste tulemused prognoositavaks, parandada õiguskindlust ja kohtuotsuste vaba liikumist, loob siseturu nõuetekohane toimimine vajaduse selle järele, et liikmesriikide rahvusvahelise eraõiguse normid sisaldaksid samu pidemeid kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks, olenemata sellest, millises riigis on kohtule hagi esitatud.
(7) Käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas [määrusega nr 44/2001] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta [(„Rooma II“) (ELT 2007, L 199, lk 40)].
[…]
(23) Kui leping on sõlmitud nõrgema poolega, siis tuleks seda poolt kaitsta rahvusvahelise eraõiguse normidega, mis on tema huvide suhtes soodsamad kui üldnormid.
[…]
(27) Tarbijalepingute puhul tuleks teha mitmeid erandeid kohaldatava õiguse valiku üldnormist. Ühe sellise erandi alusel ei tuleks üldnormi kohaldada lepingute suhtes, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, välja arvatud lepingud, mille esemeks on kinnisasja osaajaline kasutusõigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 1994. aasta direktiivi 94/47/EÜ (ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte) [(EÜT 1994, L 280, lk 83; ELT eriväljaanne 13/13, lk 315)] tähenduses.“
12 Kõnealuse määruse artikli 1 „Sisuline reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Käesolevat määrust kohaldatakse seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades.
Määrust ei kohaldata eelkõige maksu-, tolli- ega haldusasjadele.“
13 Määruse artiklis 2 „Üldine kohaldatavus“ on sätestatud:
„Käesolevas määruses nimetatud mis tahes õigust kohaldatakse, olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte.“
14 Sama määruse artiklis 3 „Valikuvabadus“ on ette nähtud:
„1. Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.
2. Pooled võivad igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas käesoleva artikli alusel tehtud valiku või muude käesoleva määruse sätete alusel. Pärast lepingu sõlmimist kohaldatavas õiguses tehtud muudatused ei piira artikli 11 kohast lepingu vormilist kehtivust ega kahjusta kolmandate isikute õigusi.
3. Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks valiti, ei piira poolte valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda.
4. Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad ühes või mitmes liikmesriigis, ei piira poolte otsus kohaldada muud õigust kui liikmesriigi õigust selliste ühenduse õiguse sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda, rakendades neid vajaduse korral kohtu asukoha liikmesriigi õigusesse üle võetud kujul.
5. Poolte nõusoleku olemasolu ja kehtivus kohaldatava õiguse valiku suhtes määratakse kindlaks artiklite 10, 11 ja 13 kohaselt.“
15 Rooma I määruse artiklis 4 „Valiku puudumisel kohaldatav õigus“ on sätestatud:
„1. Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud vastavalt artiklile 3 ning ilma et see piiraks artiklite 5 kuni 8 kohaldamist, määratakse lepingute suhtes kohaldatav õigus kindlaks järgmiselt:
[…]
b) teenuse osutamise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on teenuse osutaja harilik viibimiskoht;
c) leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või [kinnisasja üür või rent], on reguleeritud kinnisasja asukohariigi õigusega;
d) olenemata punktist c on kinnisasja kasutamise leping, mis on sõlmitud kinnisasja ajutiseks isiklikuks kasutamiseks maksimaalselt kuueks järjestikuseks kuuks, reguleeritud selle riigi õigusega, kus on kasutusse andja harilik viibimiskoht, tingimusel et kasutaja on füüsiline isik ja tema harilik viibimiskoht on samas riigis;
[…]
2. Juhul kui leping ei ole hõlmatud lõikega 1 või kui lepingu elemendid on hõlmatud rohkem kui ühe lõike 1 punktiga a kuni h, reguleeritakse lepingut selle riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku soorituse täitja harilik viibimiskoht.
3. Juhul kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb selgelt, et leping on oluliselt tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 1 või 2 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.
4. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 1 või 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, millega leping on kõige tihedamalt seotud.“ [täpsustatud sõnastus]
16 Määruse artiklis 6 on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja“), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja
a) teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või
b) kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik,
ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.
2. Olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel.
3. Kui lõike 1 punktide a ja b nõuded ei ole täidetud, määratakse tarbija ja kutseala esindaja vahelisele lepingule kohaldatav õigus kindlaks vastavalt artiklitele 3 ja 4.
4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata järgmiste lepingute suhtes:
a) teenuse osutamise leping, kui tarbijale tuleb teenust osutada üksnes väljaspool tarbija hariliku viibimiskoha riiki;
[…]
c) leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, välja arvatud lepingud, mille esemeks on [kinnisasja üür või rent] direktiivi [94/47] tähenduses;
[…]“. [täpsustatud sõnastus]
17 Määruse artikkel 9 „Üldist kehtivust omavad sätted“ on sõnastatud nii:
„1. Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav käesoleva määruse alusel.
2. Käesolevas määruses ei piira miski kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist.
3. Kohaldada võidakse selle riigi õiguse üldist kehtivust omavaid sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, niivõrd kuivõrd need üldist kehtivust omavad sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks. Nende sätete kohaldamise üle otsustamisel võetakse arvesse nende laadi ja otstarvet ning tagajärgi, mille nende kohaldamine või kohaldamata jätmine kaasa tooks.“
18 Määruse artiklis 24 „Seos Rooma konventsiooniga“ on ette nähtud:
„1. Käesolev määrus asendab liikmesriikides Rooma konventsiooni, välja arvatud nende liikmesriikide territooriumide puhul, mis kuuluvad nimetatud konventsiooni territoriaalsesse reguleerimisalasse, kuid mis jäävad väljapoole käesoleva määruse reguleerimisala vastavalt [EÜ] artiklile 299.
2. Niivõrd, kuivõrd käesolev määrus asendab Rooma konventsiooni sätted, käsitatakse mis tahes viidet nimetatud konventsioonile viitena käesolevale määrusele.“
19 Rooma I määruse artiklis 28 „Ajaline kohaldatavus“ on sätestatud:
„Käesolevat määrust kohaldatakse lepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009.“
Direktiiv 93/13/EMÜ
20 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artiklis 3 on sätestatud:
„1. Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.
2. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.
Asjaolu, et tingimuse teatavad aspektid või üks konkreetne tingimus on eraldi kokku lepitud, ei välista käesoleva artikli kohaldamist lepingu ülejäänud osa suhtes, kui lepingu üldhinnangu põhjal selgub, et leping on ikkagi eelnevalt koostatud tüüpleping.
Kui müüja või teenuste osutaja väidab, et tüüptingimus on eraldi kokku lepitud, langeb selle tõendamiskohustus temale.
3. Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.“
Hispaania õigus
21 Põhikohtuasjas on kohaldatav 15. detsembri 1998. aasta seadus 42/1998 turismikinnisvara osaajaga kasutamise õiguste ja maksumeetmete kohta (Ley 42/1998 sobre derechos de aprovechamiento por turno de bienes inmuebles de uso turístico y normas tributarias; BOE nr 300, 16.12.1998, lk 42076).
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
22 Ühendkuningriigis elav Ühendkuningriigi tarbija NM sõlmis 6. oktoobril 2018 Ühendkuningriigis asuva Club La Costa (UK) Hispaania filiaali (edaspidi „Club La Costa“) kaudu lepingu turistidele mõeldud külaliskorterite osaajalise kasutamise õiguste kohta (edaspidi „vaidlusalune leping“), mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selle ese ei ole kinnisasjaõigus ega üüri- või rendiõigus.
23 NM esitas hagi selle äriühingu ja teiste samasse kontserni kuuluvate äriühingute vastu, kellega ta oli samuti sõlminud lepingud, kuid kes ei olnud selle lepingu pooleks.
24 Kõik põhikohtuasja kostjatest äriühingud asuvad Ühendkuningriigis, välja arvatud Hispaanias asuv European Resorts & Hotels. Lisaks täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Club La Costa äritegevus on suunatud nii Hispaaniasse kui ka muudesse riikidesse, muu hulgas Ühendkuningriiki.
25 Vaidlusalune leping sisaldab tingimust, mis näeb muu hulgas ette, et see kuulub Inglismaa ja Walesi kohtute erandlikku kohtualluvusse ja et kohaldatav õigus on Inglismaa ja Walesi õigus.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et liidu õiguse tõlgendamine on asjakohane selleks, et teha tema menetluses oleva vaidluse raames – mis käsitleb selle lepingu kehtivust või tühisust – kindlaks, kas Hispaania kohtud on pädevad kõnealust vaidlust lahendama, ning jaatava vastuse korral, millise õiguse alusel tuleb hinnata lepingu kehtivust või tühisust.
27 Niisuguste lepingute puhul nagu vaidlusalune leping on Hispaania kohtud aga asunud üksteisest erinevatele seisukohtadele.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab esiteks, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktis 1 ette nähtud erandlikku kohtualluvust ei saa kohaldada, sest vaidlusaluse lepingu eseme eriomane konfiguratsioon välistab kinnisasjaõiguse tekkimise või kinnisasja üüri- või rendilepingu olemasolu, ning teiseks, et seda lepingut tuleb pidada „tarbijalepinguks“ sama määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses. Ta järeldab sellest, et on võimalik kohaldada nimetatud määruse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud kohtualluvuse eeskirja, mis annab tarbijale võimaluse lisaks tema alalise elukoha kohtule pöörduda selle liikmesriigi kohtutesse, kus on „teise lepingupoole“ alaline elu- või asukoht.
29 Hispaania kohtupraktikas leidub erinevaid tõlgendusi mitte ainult mõiste „teine lepingupool“ puhul, vaid ka seoses teise lepingupoole alalise elu- või asukoha kindlaksmääramisega vastavalt Brüsseli Ia määruse artiklile 62, mis viitab selle kohtu asukohariigi õigusele, kelle poole on pöördutud, või kui „teine lepingupool“ on juriidiline isik, siis vastavalt kõnealuse määruse artiklile 63, milles on juriidilise isiku alaline asukoht kindlaks määratud kui tema põhikirjajärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamise äritegevuse koht. Täpsemalt tuleb Ühendkuningriigi puhul mõista „põhikirjajärgse asukohana“ registered office’it (registrijärgne asukoht) või kui seda ei ole, siis place of incorporation’it (juriidilise isiku asutamise koht), või kui ka sellist kohta ei ole, siis kohta, mille õiguse alusel formation (asutamine) toimus.
30 Kohtupraktikas esineva esimese tõlgenduse kohaselt on vaatamata sellele, et tarbija võib Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõike 1 alusel valida pädeva kohtu, võimatu tunnustada tarbija õigust seda valikut laiendada, esitades hagi isiku vastu, kes ei ole lepingupool, tarbijale endale sobivasse kohtusse. Järelikult tuleb välistada Hispaania kohtute rahvusvaheline kohtualluvus juhul, kui tarbija alaline elukoht ei ole Hispaanias ja kõigi kostjateks olevate juriidiliste isikute alaline asukoht on Ühendkuningriigis. Sama kehtib juhul, kui teatud äriühingute asukoht on Hispaanias, kuid nad ei ole asjasse puutuva lepingu pooled, või kui hagi on esitatud äriühingute vastu, kelle asukoht on Hispaanias ja kes on sõlminud muid lepinguid, mis on kõrvallepingud selle lepingu suhtes, mille tühistamist nõutakse.
31 Seevastu kohtupraktikas esineva teise tõlgenduse kohaselt ei võeta arvesse „teist lepingupoolt“ ja seda, kuidas määrata kindlaks tema alalist elu- või asukohta. Selle tõlgenduse järgi loob Brüsseli Ia määruse artikli 63 lõige 2 faktilise eelduse, mistõttu „teine lepingupool“ peab tõendama, et tema äritegevuse koht vastab tema registrijärgsele asukohale, sest vastupidisel juhul, kui tuvastatakse, et kontsern, kuhu see „teine lepingupool“ kuulub, tegutseb Hispaanias, on põhjendatud Hispaania kohtute rahvusvaheline kohtualluvus.
32 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei ole niisugune tõlgendus aga vastuolus mitte ainult Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõike 1 sõnastusega, vaid ka nimetatud sätte eesmärgi või ülesehitusega, mis võimaldab tarbijal tõepoolest jätta kostja alalise elu- või asukoha järgne üldine kohtualluvus kasutamata, minemata siiski nii kaugele, et lubada tarbijal määrata kindlaks kostja alaline elu- või asukoht nii, et mõistest „alaline elukoht“ saaks kõrvale kalduda, kui see alaline elu- või asukoht langeb kokku hageja omaga.
33 Kohaldatava õiguse kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt Rooma I määruse üldsätetele, st selle artikli 3 lõikele 1, kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust või kui valikut ei ole tehtud, siis kohaldatakse õigust, mis määratakse kindlaks sama määruse artikli 4 lõigetes 1 ja 3 sätestatud erinevate kriteeriumide alusel, mida olenevalt olukorrast täiendab artikli 4 lõikes 4 sätestatud kriteerium, milles viidatakse selle riigi õigusele, millega leping on kõige tihedamalt seotud. Lisaks üldsätetele sisaldab nimetatud määrus erisätteid, muu hulgas neid, mida kohaldatakse tarbijalepingute suhtes.
34 Nimetatud kohtu sõnul kehtestab Rooma I määruse artikkel 6 järgmise korra: pooled võivad valida vaidlusalusele lepingule kohaldatava õiguse, kuid tingimusel, et see valik ei või tarbijat ilma jätta kaitsest, mis on talle tagatud selle õiguse imperatiivsete sätete alusel, mis oleksid olnud kohaldatavad valiku puudumisel, see tähendab niisuguse riigi õiguse kohaselt, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et teine lepingupool vastab teatavatele tingimustele, mis on ette nähtud tema tegevuse teostamise kohta. Muudel juhtudel kohaldatakse selle määruse artiklites 3 ja 4 sätestatud üldkriteeriume.
35 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ei saa asuda seisukohale, et Inglismaa ja Walesi õiguse kohaldamist ette nägeva lepingutingimuse eesmärk on hoida kõrvale kõnealuse korra – mis oleks kohaldatav selle lepingutingimuse puudumisel – mis tahes kaitsenormist, sest ka see kord kuulub samuti kõnealuse õiguse kohaldamisalasse.
36 Mõni liikmesriigi kohus leiab siiski, et niisugune kohaldatavat õigust ette nägev klausel on tühine, sest tegemist on „eelnevalt koostatud tüüptingimuste osaga, mille sõnastusest nähtub, et selle on kehtestanud ettevõtja, kes on selle ka formuleerinud“, ning see ei tulene poolte vahel vabalt kokku lepitud kokkuleppest. Rooma I määruse artikli 3 lõike 1 sätetega ega Euroopa Kohtu praktikaga ei ole aga vastuolus see, kui lepingute tüüptingimused on rohkem või vähem standardsed.
37 Peale selle on need liikmesriigi kohtud seisukohal, et kuna Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 eesmärk on kaitsta tarbijaid, mitte teisi lepingupooli, ei saa viimased tugineda kõnealusele sättele, kui tarbija seda ei tee, ning seega tuleb kohaldada selle määruse artikli 6 lõiget 3, mis viitab sama määruse artiklites 3 ja 4 sätestatud üldnormidele.
38 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul eiraks niisugune tõlgendus aga Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt on liidu õiguse õigusmõisted autonoomsed ja neid tuleb tõlgendada liidu õigusele omaste põhimõtete kohaselt.
39 Neil asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia n° 2 de Fuengirola (Fuengirola esimese astme kohus nr 2, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [Brüsseli Ia] määruse artikli 18 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvate tarbijalepingute puhul on selle määrusega kooskõlas tõlgendada selles sättes kasutatud väljendit „teine lepingupool“ nii, et see hõlmab üksnes lepingu allkirjastanud isikut, mistõttu see ei saa hõlmata teisi füüsilisi või juriidilisi isikuid peale nende, kes on lepingu tegelikult allkirjastanud?
2. Kui väljendit „teine lepingupool“ tõlgendatakse nii, et see hõlmab üksnes isikut, kes on tegelikult lepingu sõlminud, siis kas juhul, kui nii tarbija alaline elukoht kui ka teise lepingupoole asukoht on väljaspool Hispaaniat, on [Brüsseli Ia] määruse artikli 18 lõikega 1 kooskõlas tõlgendada Hispaania kohtute rahvusvahelist kohtualluvust nii, et seda ei saa kindlaks määrata selle järgi, et ettevõtjate kontserni, kuhu kuulub „teine lepingupool“, kuulub äriühinguid, kelle asukoht on Hispaanias ja kes lepingu sõlmimises ei osalenud või kes sõlmisid teisi lepinguid, mis erinevad sellest, mida palutakse tühistada?
3. Kas juhul, kui [Brüsseli Ia] määruse artikli 18 lõikes 1 nimetatud „teine lepingupool“ tõendab, et tema asukoht on Ühendkuningriigis selle määruse artikli 63 lõike 2 tähenduses, on selle sättega kooskõlas tõlgendada [seda] nii, et selliselt määratud asukoht piiritleb kohtumenetluse algatamise valikuvõimalust, mida võib artikli 18 lõike 1 alusel kasutada? Ja kas lisaks sellele on [artikli 63 lõikega 2] kooskõlas tõlgendada [seda] nii, et see ei piirdu pelgalt „faktilise eelduse“ kehtestamisega, ja et see eeldus ei ole ümber lükatud, kui „teine lepingupool“ tegutseb väljaspool oma alalise elu- või asukohajärgset territooriumi, ning et „teine lepingupool“ ei ole kohustatud tõendama, et tema [artikli 63 lõike 2] alusel määratud asukohale vastab koht, kus ta tegutseb?
Rooma I määruse kohta:
4. Kas tarbijalepingute puhul, mille suhtes kohaldatakse Rooma I määrust, on selle määruse artikliga 3 kooskõlas tõlgendada [seda] nii, et poolte allkirjastatud lepingu „tüüptingimustes“ või eraldi dokumendis, millele lepingus sõnaselgelt viidatakse ja mille tarbijale üleandmist tõendatakse, sõnastatud kohaldatava õiguse kindlaksmääramise tingimused on kehtivad ja kohaldatavad?
5. Kas tarbijalepingute puhul, millele kohaldatakse Rooma I määrust, on selle määruse artikli 6 lõikega 1 kooskõlas tõlgendada [seda] nii, et kõnealusele sättele võib tugineda nii tarbija kui ka teine lepingupool?
6. Kas tarbijalepingute puhul, millele kohaldatakse Rooma I määrust, on selle määruse artikli 6 lõikega 1 kooskõlas tõlgendada [seda] nii, et kui selles ette nähtud tingimused on täidetud, kohaldatakse selles sättes osutatud õigust igal juhul prioriteetsena artikli 6 lõikes 3 sätestatud õiguse ees, isegi kui viimati nimetatud õigus võib konkreetsel juhul osutuda tarbijale soodsamaks?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene ja teine küsimus
40 Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud väljendi „teine lepingupool“ all peetakse silmas üksnes füüsilist või juriidilist isikut, kes on kõnealuse lepingu pool, või hõlmab see väljend ka muid isikuid, kes ei ole küll selle lepingu osalised, kuid kes on selle isikuga seotud.
41 Kõigepealt tuleb märkida, et kuna Brüsseli Ia määruse põhjendusest 34 nähtub, et selle määrusega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse määrus nr 44/2001, mis omakorda asendas 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga, siis kehtib tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud viimasena nimetatud õigusaktide sätetele, ka Brüsseli Ia määruse suhtes, kui neid sätteid võib pidada „samaväärseks“ (20. mai 2021. aasta kohtuotsus CNP, C‑913/19, EU:C:2021:399, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Samuti väärib meelde tuletamist, et Brüsseli Ia määruse tarbijalepinguid käsitlevad kohtualluvuse sätted, mis sisalduvad määruse artiklites 17–19, võimaldavad tarbijal valida, kas ta esitab hagi enda alalise elukoha kohtule või selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil on lepingu teise poole alaline elu- või asukoht (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 54).
43 Nende eeskirjade eesmärk on tagada tarbija kui teisest lepingupoolest, kes on müüja või teenuse osutaja, majanduslikult nõrgemal positsioonil olevaks ja õiguslikult vähem kogenumaks peetava lepingupoole piisav kaitse, et tarbijat ei heidutataks hagi esitamisest seetõttu, et ta peab selle esitama niisuguse riigi kohtule, kus on tema lepingupartneri harilik asukoht (vt selle kohta 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Gruber, C‑464/01, EU:C:2005:32, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Brüsseli Ia määruse artikkel 17 on nende eeskirjade kohaldamise tingimuseks seadnud selle, et tarbija oleks lepingu sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis kutse- või äritegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub niisuguse tegevuse raamesse.
45 Kuivõrd samad eeskirjad kujutavad endast erandit nii määruse artikli 4 lõikes 1 ette nähtud kohtualluvuse kindlaksmääramise üldreeglist, mille kohaselt tuleb hagi esitada kostja alalise elu- või asukoha liikmesriigi kohtusse, kui ka sama määruse artikli 7 punktis 1 ette nähtud reeglist, mis puudutab valikulist kohtualluvust lepingutega seotud asjades, tuleb neid eeskirju tingimata tõlgendada kitsalt ja nii, et tõlgendus ei lähe kaugemale nendega ette nähtud juhtudest (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Kerr, C‑25/18, EU:C:2019:376, punkt 22 ja 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 55 ning seal viidatud kohtupraktika).
46 Ühtlasi tuleb Brüsseli Ia määruses kasutatud mõisteid, eelkõige neid, mis sisalduvad määruse artikli 18 lõikes 1, tõlgendada autonoomselt, tuginedes peamiselt selle määruse ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada määruse ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides (28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 22).
47 Käesoleval juhul käsitleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus seda, kas käesoleva kohtuotsuse punktis 44 nimetatud tingimusi võib pidada täidetuks isiku puhul, kes küll ei ole seotud konkreetse tarbija sõlmitud lepinguga, kuid on tarbijaga muul viisil seotud.
48 Olgu märgitud, et Brüsseli Ia määruse artiklites 17–19 sisalduvate kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisel tarbijalepingute suhtes on määrava tähtsusega, et vaidluse pooled oleksid ka kõne all oleva lepingu pooled (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 58).
49 Nendes artiklites 17–19 on otsesõnu nimetatud „lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud“, „tarbijaga lepingu sõlminud poolt“, „teist lepingupoolt“ või ka kohtualluvuskokkuleppeid, „mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool“ (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 59).
50 Need kasutatud väljendid räägivad tõlgenduse kasuks, mille järgi võib tarbija artiklite 17–19 kohaldamisel esitada hagi ainult enda lepingupoole vastu (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 60).
51 Niisiis on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõikes 1 seoses tarbijalepingutega kehtestatud kohtualluvuse eeskirjad on vastavalt selle sätte sõnastusele kohaldatavad ainult hagi suhtes, mille tarbija esitab teise lepinguosalise vastu, mis tähendab tingimata, et tarbijal peab olema sõlmitud leping asjaomase ettevõtjaga (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Tõlgendus, mille järgi kohaldatakse Brüsseli Ia määruse artiklites 17–19 tarbijalepingute suhtes ette nähtud kohtualluvuse eeskirju ka olukorras, kus tarbija ja ettevõtja vahel puudub leping, ei oleks kooskõlas selle määruse põhjenduses 15 toodud eesmärgiga tagada, et kohtualluvuse määramise eeskirjad oleksid hästi prognoositavad (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 62).
53 Nimelt tasakaalustab tarbija võimalust esitada ettevõtja vastu hagi selle paiga kohtusse, kus on tarbija alalise elukoht, nõue, et nende vahel on sõlmitud leping, millest nimetatud prognoositavus kostja jaoks tulenebki (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 63).
54 Peale selle, isegi kui Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõikes 1 kasutatud mõistet „teine lepingupool“ tuleb tõlgendada nii, et selle mõistega on hõlmatud ka niisuguse ettevõtja, kellega tarbija antud lepingu sõlmis, lepingupartner, kelle asukoht on tarbija alalise elukoha liikmesriigis (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Maletic, C‑478/12, EU:C:2013:735, punkt 32), lähtus see tõlgendus siiski konkreetsetest asjaoludest, mille kohaselt oli tarbija juba algusest peale lahutamatult seotud kahe teise lepingupartneriga (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Primera Air Scandinavia, C‑215/18, EU:C:2020:235, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et vaidlusalune leping, mille tühisuse tuvastamist põhikohtuasja hageja taotleb, on sõlmitud üheainsa äriühinguga, nimelt Club La Costaga; seejuures olid teised põhikohtuasja kostjad selle hagejaga sõlmitud muude lepingute pooled, mistõttu ei saa nad kuuluda mõiste „teine lepingupool“ alla Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses.
56 Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust selle kohta, kuidas mõjutab „teise lepingupoole“ kuulumine kontserni kohtualluvuse olemasolu Brüsseli Ia määruse sätete alusel, mis käsitlevad kohtualluvust tarbijalepingute puhul, siis tuleb märkida, et välja arvatud määruse artikli 17 lõige 2, mis näeb ette alternatiivse seotuse kriteeriumi juhuks, kui tarbijaga lepingu sõlminud poole alaline asukoht ei ole liikmesriigi territooriumil, kuid tal on filiaal, esindus või muu üksus liikmesriigis, ei sisalda kõnealuse määruse artiklid 17–19 ühtegi elementi, mis võimaldaks järeldada, et on olemas äriühingute kontserni kuulumisel põhinev seotuse kriteerium.
57 Lisaks läheks artiklite 17–19 tõlgendus, mis võimaldaks arvesse võtta tarbija lepingupartneri kuulumist kontserni ja lubaks tarbijal esitada hagi selle liikmesriigi kohtusse, kus on iga sellesse kontserni kuuluva äriühingu asukoht, ilmselgelt vastuollu Brüsseli Ia määruses ette nähtud kohtualluvuse eeskirjade prognoositavuse eesmärkidega ning oleks seega vastuolus õiguskindluse põhimõttega.
58 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sättes kasutatud väljendi „teine lepingupool“ all peetakse silmas üksnes füüsilist või juriidilist isikut, kes on kõnealuse lepingu pool, ja see väljend ei hõlma muid isikuid, kes ei ole selle lepingu osalised, isegi kui nad on nimetatud isikuga seotud.
Kolmas küsimus
59 Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 63 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud „teise lepingupoole“ alalise asukoha kindlaksmääramine sama määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses piirab valikut, mida tarbija võib artikli 18 lõike 1 alusel kasutada. Lisaks soovib ta teada, milline on tõendamiskoormis selle alalise elu- või asukoha kindlaksmääramisel.
60 Kõigepealt tuleb rõhutada, et erinevalt füüsiliste isikute alalisest elukohast – mille kohta on Brüsseli Ia määruse artiklis 62 otsesõnu märgitud, et see tuleb kindlaks määrata selle kohtu asukohariigi õiguse alusel, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud – määratakse äriühingute ja juriidiliste isikute alaline asukoht niisuguse täpsustuse puudumisel kindlaks liidu õiguse autonoomse tõlgenduse alusel.
61 Nimelt nähtub määruse põhjendusest 15, et juriidilise isiku alaline asukoht peab olema autonoomselt kindlaks määratud, selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida vastuolulist kohtualluvust.
62 Niisiis on nimetatud määruse artikli 63 lõike 1 punktides a–c sätestatud kolm kriteeriumi, mis võimaldavad määrata äriühingu või juriidilise isiku alalise asukoha, täpsemalt on nendeks tema põhikirjajärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine äritegevuse koht.
63 Kuna artiklis 63 ei ole nende kolme kriteeriumi vahel nähtud ette hierarhiat, peab tarbija tegema nende hulgast valiku, et määrata kindlaks kohus, kellele asi Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõike 1 alusel allub.
64 Võttes arvesse eesmärki, mida taotletakse kõnealuses määruses ette nähtud kohtualluvuse eeskirjadega tarbijalepingute valdkonnas ja mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 43 ning mis seisneb tarbijale kui majanduslikult nõrgemal positsioonil olevale ja õiguslikult vähem kogenumale lepingupoolele piisava kaitse tagamises, ei saa äriühingute ja juriidiliste isikute alalise asukoha kindlaksmääramist selle määruse artikli 63 alusel pidada niisuguseks, mis piirab neid kahte kohtualluvust, mille vahel on tarbijal sama määruse artikli 18 lõike 1 alusel võimalik valida.
65 Veel olgu lisatud, et mis puudutab Brüsseli Ia määruse artikli 63 lõike 1 punktis a kasutatud mõistet „põhikirjajärgne asukoht“, siis selle artikli lõikes 2 on kõnealust mõistet täpsustatud, nimelt nii, et Iirimaal, Küprosel ja Ühendkuningriigis tähendab „põhikirjajärgne asukoht“ registrijärgset asukohta (registered office) või kui sellist asukohta ei ole, siis juriidilise isiku asutamise kohta (place of incorporation), või kui ka sellist kohta ei ole, siis kohta, mille õiguse alusel äriühingu asutamine (formation) toimus.
66 Kui lähtuda tõigast, et Brüsseli Ia määruse artikkel 63 peaks andma äriühingute ja juriidiliste isikute alalise asukoha autonoomse määratluse, et suurendada ühiseeskirjade läbipaistvust ja tagada nende ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides, ei saa samuti nõustuda sellega, et artikli 63 lõikes 2 toodud täpsustused on pelgalt faktilised eeldused, mille saab ümber lükata vastupidiste tõenditega, sest vastasel juhul kahjustataks määruses ette nähtud kohtualluvuse eeskirjade prognoositavuse eesmärki.
67 Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 63 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et sama määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses „teise lepingupoole“, keda on nimetatud esimesena mainitud sättes, alalise asukoha kindlaksmääramine ei kujuta endast piirangut valikule, mida tarbija võib artikli 18 lõike 1 alusel teha. Mõiste „põhikirjajärgne asukoht“ kohta artikli 63 lõikes 2 antud täpsustused on autonoomsed määratlused.
Neljas küsimus
68 Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Rooma I määruse artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui kohaldatava õiguse valimise klausel esineb lepingu tüüptingimustes või eraldi dokumendis, millele lepingus sõnaselgelt viidatakse ja mis on tarbijale üle antud.
69 Väärib märkimist, et Rooma I määruse II peatükis on ette nähtud ühtsed eeskirjad, milles on sätestatud põhimõte, et esmajoones on tähtis lepingupoolte tahe.
70 Rooma I määruse artiklis 3 sätestatud üldreegli kohaselt kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust. Nimetatud artikli lõike 1 kohaselt tuleb valik teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest.
71 Kohaldatava õiguse valiku tingimustega seoses tuleb tõdeda, et tarbija jaoks on direktiiviga 93/13 loodud eriline kaitse, mis lähtub eeldusest, et tarbija on ettevõtjaga võrreldes nõrgemal positsioonil nii läbirääkimiste võime kui ka teadmiste poolest, mis viib selleni, et tarbija nõustub ettevõtja eelnevalt koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (vt selle kohta 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Van Hove, C‑96/14, EU:C:2015:262, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Kõnealuses kontekstis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et ettevõtja müügilepingu tüüptingimustes sisalduv kohaldatava õiguse valiku klausel, milles ei ole eraldi kokku lepitud ja mille kohaselt kohaldatakse selle lepingu suhtes ettevõtja asukohaliikmesriigi õigust, on ebaõiglane direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui see on seda tarbijat eksitav, jättes talle mulje, et lepingule on kohaldatav ainult mainitud liikmesriigi õigus, teavitamata tarbijat asjaolust, et tarbijal on Rooma I määruse artikli 6 lõike 2 alusel õigus tugineda ka kaitsele, mis on talle tagatud selle õiguse imperatiivsete sätetega, mis oleks kohaldatav kõnealuse klausli puudumisel (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Verein für Konsumenteninformation, C‑191/15, EU:C:2016:612, punkt 71), täpsemalt selle riigi õiguse sätetega, kus on tema harilik viibimiskoht.
73 Rooma I määruse artikli 6 lõikes 2 on nimelt sätestatud, et tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingu pooled võivad valida lepingu suhtes kohaldatava õiguse, täpsustades siiski, et niisugune valik ei või põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud niisuguste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav sama määruse artikli 6 lõike 1 alusel; viimases on ette nähtud, et niisugune leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht (vt selle kohta 10. veebruari 2022. aasta kohtuotsus ShareWood Switzerland, C‑595/20, EU:C:2022:86, punktid 15 ja 16).
74 Järelikult on kohaldatava õiguse valiku klausel, milles ei ole eraldi kokku lepitud, kehtiv üksnes siis, kui see ei ole tarbijat eksitav, jättes talle mulje, et lepingule on kohaldatav ainult see õigus, teavitamata tarbijat asjaolust, et tal on Rooma I määruse artikli 6 lõike 2 alusel õigus tugineda ka kaitsele, mis on talle tagatud selle õiguse imperatiivsete sätetega, mis oleks kohaldatav kõnealuse klausli puudumisel, täpsemalt selle riigi õiguse sätetega, kus on tarbija harilik viibimiskoht.
75 Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et vaidlusaluses lepingus on varem koostatud tingimusega ette nähtud, et kohaldatav on Inglismaa ja Walesi õigus, mis näib seega langevat kokku põhikohtuasja hageja hariliku viibimiskoha riigi õigusega, milleks on samuti Inglismaa ja Walesi õigus.
76 Eeltoodut arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et Rooma I määruse artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui kohaldatava õiguse valimise klausel esineb lepingu tüüptingimustes või eraldi dokumendis, millele lepingus sõnaselgelt viidatakse ja mis on tarbijale üle antud, tingimusel et kõnealuses klauslis on tarbijat teavitatud asjaolust, et talle on selle määruse artikli 6 lõike 2 alusel tagatud igal juhul kaitse, mis on ette nähtud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, kus on tema harilik viibimiskoht.
Viies ja kuues küsimus
77 Viienda ja kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Rooma I määruse artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui tarbijalepingule kohaldatava õiguse valimise klausel tunnistatakse kehtetuks, võivad esiteks selle lepingu mõlemad pooled, sealhulgas ettevõtja, tugineda kõnealusele sättele, et määrata kindlaks lepingule kohaldatav õigus, ja teiseks kohaldatakse niisugusel viisil kindlaks määratud õigust isegi siis, kui sama artikli 6 lõikes 3 silmas peetud õigus, see tähendab kõnealuse määruse artiklite 3 ja 4 alusel sama lepingu suhtes kohaldatav õigus, võib olla tarbijale soodsam.
78 Siinkohal tuleb tõdeda, et Rooma I määruse artikkel 6 ei ole mitte üksnes erijuhte kindlaksmäärav, vaid ka ammendav, mistõttu kõnealuses artiklis ette nähtud kollisiooninorme ei saa muuta ega täiendada selle määruse muude kollisiooninormidega, välja arvatud juhul, kui selles artiklis sisalduv erisäte neile otsesõnu viitab (vt analoogia alusel 20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus ROI Land Investments, C‑604/20, EU:C:2022:807, punktid 40 ja 41).
79 Nagu nähtub Rooma I määruse põhjendusest 23, on vaja kaitsta lepingu poolt, keda peetakse nõrgemaks, rahvusvahelise eraõiguse kollisiooninormidega, mis on tema huvide suhtes soodsamad kui üldnormid.
80 Lisaks ja võttes arvesse asjaolu, et selle määruse artiklis 6 sätestatud eeskirjad on mõeldud kaitsma tarbijat, ei ole tähtsust sellel, kumb neist kahest lepingupoolest neile tugineb, mistõttu võib nendele normidele tugineda ka ettevõtja.
81 Niisiis on Rooma I määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud, et leping, mille tarbija on sõlminud isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal, on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et samas sättes ette nähtud tingimused on täidetud.
82 Veel tuleb märkida, et Rooma I määruse artikli 6 lõikes 2 on sõnaselgelt ette nähtud, et lepingu pooled võivad vastavalt määruse artiklile 3 valida lepingu suhtes kohaldatava õiguse, juhul kui niisugune valik ei põhjusta tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav määruse artikli 6 lõike 1 alusel.
83 Ainult juhul, kui asjaomane leping ei vasta Rooma I määruse artikli 6 lõike 1 punktis a või b sätestatud tingimustele, on selle määruse artikli 6 lõikes 3 täpsustatud, et lepingu suhtes kohaldatav õigus määratakse kindlaks vastavalt määruse artiklitele 3 ja 4, ning niisugusel juhul võib kohus, kelle poole on pöördutud, eelkõige ise kõnealuse õiguse kindlaks määrata, võttes arvesse riiki, millega leping on kõige tihedamalt seotud.
84 Sellest tuleneb, et kui tarbijaleping vastab nendele tingimustele ja pooled ei ole lepingu suhtes kohaldatavat õigust nõuetekohaselt valinud, tuleb see õigus kindlaks määrata vastavalt Rooma I määruse artikli 6 lõikele 1.
85 Kuna artiklis 6 sätestatud kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eeskirjad reguleerivad erijuhte ja on ammendavad, ei saa ühtki muud õigust kohaldada, isegi kui see muu õigus, mis on eeskätt kindlaks määratud selle määruse artiklis 4 ette nähtud seotuse kriteeriumide alusel, on tarbijale soodsam.
86 Vastupidine tõlgendus, mille kohaselt oleks tarbijalepingule kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks võimalik kõrvale kalduda Rooma I määruses ette nähtud kollisiooninormidest põhjusel, et mõni teine õigus oleks tarbijale soodsam, kahjustaks paratamatult oluliselt üldist nõuet, et kohaldatav õigus peab olema prognoositav, ja seega õiguskindluse põhimõtet tarbijatega seotud lepingulistes suhetes (vt analoogia alusel 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Schlecker, C‑64/12, EU:C:2013:551, punkt 35).
87 Määrates kohaldatavaks selle riigi õiguse, kus on tarbija harilik viibimiskoht, leidis liidu seadusandja, et see õigus pakub tarbijale piisavat kaitset, ilma et see kindlaksmääramine peaks samas tingimata viima tarbija jaoks kõige soodsama õiguse kohaldamiseni kõikidel juhtudel (vt analoogia alusel 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Schlecker, C‑64/12, EU:C:2013:551, punkt 34).
88 Eeltoodut arvestades tuleb viiendale ja kuuendale küsimusele vastata, et Rooma I määruse artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui tarbijalepingu puhul on täidetud selles sättes ette nähtud tingimused ja kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole nõuetekohaselt valitud, tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata vastavalt kõnealusele sättele, millele võivad tugineda mõlemad lepingupooled, sealhulgas ettevõtja, ja seda hoolimata asjaolust, et sama lepingu suhtes selle määruse artiklite 3 ja 4 alusel kohaldatav õigus võib olla tarbijale soodsam.
Kohtukulud
89 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 18 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
sättes kasutatud väljendi „teine lepingupool“ all peetakse silmas üksnes füüsilist või juriidilist isikut, kes on kõnealuse lepingu pool, ja see väljend ei hõlma muid isikuid, kes ei ole selle lepingu osalised, isegi kui nad on nimetatud isikuga seotud.
2. Määruse nr 1215/2012 artikli 63 lõikeid 1 ja 2
tuleb tõlgendada nii, et
sama määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses „teise lepingupoole“, keda on nimetatud esimesena mainitud sättes, alalise asukoha kindlaksmääramine ei kujuta endast piirangut valikule, mida tarbija võib artikli 18 lõike 1 alusel teha. Mõiste „põhikirjajärgne asukoht“ kohta artikli 63 lõikes 2 antud täpsustused on autonoomsed määratlused.
3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) artiklit 3
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus, kui kohaldatava õiguse valimise klausel esineb lepingu tüüptingimustes või eraldi dokumendis, millele lepingus sõnaselgelt viidatakse ja mis on tarbijale üle antud, tingimusel et kõnealuses klauslis on tarbijat teavitatud asjaolust, et talle on selle määruse artikli 6 lõike 2 alusel tagatud igal juhul kaitse, mis on ette nähtud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, kus on tema harilik viibimiskoht.
4. Määruse nr 593/2008 artikli 6 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
kui tarbijalepingu puhul on täidetud selles sättes ette nähtud tingimused ja kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole nõuetekohaselt valitud, tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata vastavalt kõnealusele sättele, millele võivad tugineda mõlemad lepingupooled, sealhulgas ettevõtja, ja seda hoolimata asjaolust, et sama lepingu suhtes selle määruse artiklite 3 ja 4 alusel kohaldatav õigus võib olla tarbijale soodsam.
Allkirjad