EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
11. jaanuar 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Energeetika – Direktiiv 2010/30/EL – Energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamine märgistuses ja ühtses tootekirjelduses – Kõnealust direktiivi täiendav komisjoni delegeeritud määrus – Tolmuimejate energiamärgistus – Tühistamine – Kahju hüvitamise hagi – Liidu lepinguväline vastutus – Nõue, et esineks isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Kaalutlusõiguse piiride ilmselge ja raske ületamine – Asjakohased asjaolud kaalutlusõiguse puudumise korral
Kohtuasjas C‑122/22 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 18. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebus,
Dyson Ltd, asukoht Malmesbury (Ühendkuningriik),
Dyson Technology Ltd, asukoht Malmesbury,
Dyson Operations Pte Ltd, asukoht Singapur (Singapur),
Dyson Manufacturing Sdn Bhd, asukoht Senai (Malaisia),
Dyson Spain SLU, asukoht Madrid (Hispaania),
Dyson Austria GmbH, asukoht Viin (Austria),
Dyson sp. z o.o., asukoht Varssavi (Poola),
Dyson Ireland Ltd, asukoht Dublin (Iirimaa),
Dyson GmbH, asukoht Köln (Saksamaa),
Dyson SAS, asukoht Pariis (Prantsusmaa),
Dyson Srl, asukoht Milano (Itaalia),
Dyson Sweden AB, asukoht Stockholm (Rootsi),
Dyson Denmark ApS, asukoht Kopenhaagen (Taani),
Dyson Finland Oy, asukoht Helsingi (Soome),
Dyson BV, asukoht Amsterdam (Madalmaad),
esindajad: avocats ja solicitors E. Batchelor, M. Healy ja T. Selwyn Sharpe,
apellandid,
teine menetlusosaline:
Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑F. Brakeland, B. De Meester ja K. Talabér-Ritz,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu-Matei (ettekandja), J.‑C. Bonichot, S. Rodin ja L. S. Rossi,
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: ametnik R. Stefanova-Kamisheva,
arvestades kirjalikku menetlust ja 20. aprilli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 6. juuli 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Dyson Ltd ja 14 teist apellanti paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 8. detsembri 2021. aasta otsuse Dyson jt vs. komisjon (T‑127/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:870), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi nõudega hüvitada kahju, mis neile väidetavalt tekitati sellega, et Euroopa Komisjon võttis vastu 3. mai 2013. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 665/2013, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/30/EL seoses tolmuimejate energiamärgistusega (ELT 2013, L 192, lk 1; edaspidi „vaidlusalune määrus“).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses (ELT 2010, L 153, lk 1) tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT 2017, L 198, lk 1). Selle direktiivi põhjendustes 5 ja 8 on märgitud:
„(5) Täpne, asjakohane ja võrreldav teave energiamõjuga toodete energiatarbimise kohta peaks mõjutama lõpptarbijat valima tooteid, mis kasutamisel tarbivad vähem energiat ja muid olulisi ressursse või mis kaudselt tingivad väiksema energiatarbimise, ajendades sellega tootjaid võtma meetmeid nende toodete energia- ja muude oluliste ressursside tarbimise vähendamiseks. Samuti peaks see kaudselt soodustama kõnealuste toodete tõhusat kasutamist, et aidata kaasa ELi 20% energiatõhususe eesmärgi saavutamisele. Sellise teabe puudumisel ei piisa kõnealuste toodete mõistliku energiakasutuse ja muude oluliste ressursside kasutuse soodustamiseks ainult turujõududest.
[…]
(8) Teabel on turujõudude toimimisel keskne koht ja seepärast tuleb kehtestada kõikide sama liiki toodete jaoks ühtne märgistus, mis annab potentsiaalsetele ostjatele standarditud lisateavet kõnealuste toodetega seotud kulude kohta energia- ja muude oluliste ressursside tarbimise seisukohast, ja võtta meetmeid, et tagada selline teave ka nendele potentsiaalsetele lõpptarbijatele, kellel ei ole võimalust toodet ja seega ka selle märgist vahetult näha. Selleks et märgistus oleks tõhus ja otstarbekas, peaks märgis olema lõpptarbijatele kergesti äratuntav, lihtne ja kokkuvõtlik. Selleks tuleks märgistuse praegune kujundus säilitada alusena, mille põhjal teavitada lõpptarbijaid toodete energiatõhususest. Toodete energiatarbimist ja muud asjakohast teavet tuleks mõõta vastavalt ühtlustatud standarditele ja meetoditele.“
3 Selle direktiivi artikli 1 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse raamistik selliste siseriiklike meetmete ühtlustamiseks, mis käsitlevad lõpptarbija teavitamist energia- ja vajaduse korral muude oluliste ressursside tarbimisest energiamõjuga toodete kasutamisel ja sellega seotud lisateabe andmist eelkõige märgistamise ja ühtse tootekirjelduse kaudu, võimaldades ühtlasi lõpptarbijatel valida tõhusamaid tooteid.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste energiamõjuga toodete suhtes, mille kasutamine avaldab olulist otsest või kaudset mõju energia- ja vajaduse korral muude oluliste ressursside tarbimisele.“
4 Selle direktiivi artikli 5 punktide a ja b kohaselt tagavad liikmesriigid, et „tarnijad, kes lasevad turule või võtavad kasutusele delegeeritud õigusaktiga hõlmatud tooteid, varustavad need käesoleva direktiivi ja delegeeritud õigusakti kohase märgistuse ja tootekirjeldusega“ ja tarnijad „koostavad piisava tehnilise dokumentatsiooni, mis võimaldab hinnata märgistuses ja tootekirjelduses sisalduva teabe täpsust“.
5 Direktiivi 2010/30 artiklis 10 „Delegeeritud õigusaktid“ on sätestatud:
„1. Komisjon sätestab kooskõlas käesoleva artikliga iga tooteliigi kohta märgistuse ja tootekirjelduse üksikasjad delegeeritud õigusaktidega vastavalt artiklitele 11, 12 ja 13.
Kui toode vastab lõikes 2 loetletud kriteeriumidele, on see vastavalt lõikele 4 hõlmatud delegeeritud õigusaktiga.
Delegeeritud õigusaktide sätted, mis käsitlevad märgistuses või tootekirjelduses teabe esitamist energia- ja muude oluliste ressursside tarbimise kohta toote kasutamisel, võimaldavad lõpptarbijatel teha teadlikumaid ostuotsuseid ja turujärelevalveasutustel kontrollida, kas tooted on kooskõlas esitatud teabega.
[…]
4. Delegeeritud õigusaktis määratakse eelkõige kindlaks:
[…]
b) artikli 1 lõikes 1 osutatud teabe saamiseks kasutatavad mõõtestandardid ja -meetodid;
[…]
i) märgistel ja tootekirjeldustes esitatud teabe täpsus;
j) delegeeritud õigusakti hindamise ja võimaliku läbivaatamise kuupäev, võttes arvesse tehnoloogia arengu kiirust.“
6 Selle direktiivi artikli 11 „Delegeeritud volituste rakendamine“ lõikes 1 on täpsustatud:
„Komisjonile antakse viieks aastaks alates 19. juunist 2010 õigus võtta vastu artiklis 10 osutatud delegeeritud õigusakte. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt kuus kuud enne viieaastase ajavahemiku lõppu. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või [Euroopa Liidu N]õukogu selle kooskõlas artikliga 12 tagasi võtab.“
Vaidluse taust
7 Komisjonile direktiiviga 2010/30 antud volituse alusel võttis komisjon vastu vaidlusaluse määruse, millega rakendatakse seda direktiivi seoses tolmuimejate energiamärgistusega. Seda tehes võttis ta kasutusele katsemeetodi, mis võimaldab mõõta muu hulgas tolmuimejate energiatõhusust ja tolmukogumismäära, kusjuures katse viiakse läbi tühja tolmukogumisanumaga eri pindadel korraldatavate tolmukogumiskatsete alguses (edaspidi „tühja tolmukogumisanumaga katse“).
8 Esimene apellant toodab spetsiaalse konstruktsiooniga nn tsüklontolmuimejaid, mis on energiatõhusamad kui muud tüüpi tolmuimejad. Seda energiatõhusust alahinnati komisjoni kasutusele võetud katsemeetodi tõttu, kuna see meetod ei võimaldanud arvesse võtta muud tüüpi tolmuimejate töövõime vähenemist nende tolmukogumisanuma täitumisel. Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2013 saabunud hagiavalduses palus apellant see määrus tühistada, väites eelkõige, et komisjonil puudub pädevus sellise katsemeetodi kehtestamiseks. Ta väitis selle kohta, et see meetod ei võtnud arvesse tolmuimeja tõhusust „kasutamisel“, nagu nõudis direktiivi 2010/30 artikli 10 lõige 1. See hagi jäeti rahuldamata 11. novembri 2015. aasta kohtuotsusega Dyson vs. komisjon (T‑544/13, EU:T:2015:836).
9 Esimese apellandi apellatsioonkaebuse alusel tühistati see kohtuotsus 11. mai 2017. aasta kohtuotsusega Dyson vs. komisjon (C‑44/16 P, edaspidi „apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus“, EU:C:2017:357) ja kohtuasi saadeti Üldkohtule tagasi, et ta teeks otsuse tühistamishagi teatud osade kohta, st esiteks esimese väite esimese osa kohta, mille kohaselt puudus komisjonil pädevus kehtestada tema poolt kasutusele võetud katsemeetod, ja teiseks kolmanda väite kohta, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.
10 8. novembri 2018. aasta kohtuotsuses Dyson vs. komisjon (T‑544/13 RENV, edaspidi „tühistav kohtuotsus“, EU:T:2018:761), mis on jõustunud, leidis Üldkohus, et komisjon eiras direktiiviga 2010/30 antud volituse olulist elementi, nimelt et tarbijatele antav teave peab puudutama seadmete energiatõhusust „kasutamisel“. Seetõttu tühistas ta vaidlusaluse määruse kolmandat väidet analüüsimata.
Hagimenetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
11 Esimene apellant ja teised apellandid, kes on majanduslikult seotud, esitasid Üldkohtu kantseleisse 21. veebruaril 2019 saabunud hagiavaldusega hagi, milles nad palusid hüvitada kahju, mida nad väidetavalt kandsid vaidlusaluse määruse õigusvastasuse tõttu. Nad väitsid sisuliselt, et komisjon pani toime mitu isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist, mis toob kaasa liidu lepinguvälise vastutuse, nimelt direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1, võrdse kohtlemise põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja hoolsuskohustuse ning lõpuks kutse- ja ettevõtlusvabaduse rikkumise.
12 Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega apellantide hagi rahuldamata ja mõistis neilt välja kohtukulud, leides, et ükski väidetav õigusvastasus, niivõrd kui seda peeti tõendatuks, ei kujuta endast kõnealuse õigusnormi piisavalt selget rikkumist.
13 Esiteks, mis puudutab komisjonile direktiivi 2010/30 artikli 10 lõikega 1 antud volituse rikkumist, siis tõdes Üldkohus kõigepealt, et komisjonil ei olnud mingit kaalutlusruumi, kuid märkis, et sellest järeldusest ei piisa, et tuvastada selle sätte piisavalt selge rikkumine, leides, et lisaks tuleb arvesse võtta lahendatavate olukordade keerukust, raskusi õigusaktide kohaldamisel või tõlgendamisel, rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning tehtud vea tahtlikkust või lubamatust (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 36–38). Analüüsides konteksti, milles õigusvastasus nendes erinevates aspektides toime pandi, tuvastas Üldkohus järjestikku, et direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 ja üldisemalt selle direktiivi kui terviku selguse ja täpsuse astet arvestades esinesid raskused õigusaktide kohaldamisel või tõlgendamisel (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 45 ja 97) ning et mitu asjaolu tõendavad, et viga on vabandatav ning lahendatavad probleemid on tehniliselt keerukad (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 97). Nende asjaolude põhjal leidis ta, et tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas ametiasutus võis leida, et tema puhul esineb risk, kui ta võtab kasutusele tühja tolmukogumisanumaga katsemeetodi asemel täis tolmukogumisanuma kasutamisel põhineva katsemeetodi, mille kohaselt katset jätkatakse seni, kuni tolmukogumisanum on täidetud teatud tasemeni, ning et komisjon ei ole seega ilmselgelt ja raskelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 97).
14 Teiseks, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist seoses erinevate asjaomaste ettevõtjate toodetud tolmuimejate tüübiga, siis leidis Üldkohus, et põhjendatud kahtlustest Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) vastu võetud ühtlustatud standardi EN 60312‑1:2013 (edaspidi „CENELECi standard“) punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi teadusliku kehtivuse ja täpsuse osas piisas järeldamaks, et sõltumata mis tahes objektiivsetest erinevustest „tsüklontolmuimejate“ ja muud tüüpi tolmuimejate vahel, ei ole komisjon ilmselgelt ja raskelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire ega rikkunud piisavalt selgelt võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta võttis kasutusele tühja kogumisanumaga katsemeetodi (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 110 ja 111).
15 Kolmandaks, mis puudutab hea halduse põhimõtte ja hoolsuskohustuse rikkumist, siis leidis Üldkohus, et komisjon ei rikkunud viimast põhimõtet, et ei ole tõendatud, et ta rikkus erapooletuse kohustust või kuritarvitas menetlust, ega lõpuks tõendatud ka seda, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 117), ning igal juhul, et komisjon ei ületanud ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire ega pannud toime hea halduse põhimõtte piisavalt selget rikkumist põhjustel, mis olid analoogsed kahe esimese väidetava rikkumisega esitatud põhjustega (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 118).
16 Lõpuks, neljandaks, mis puudutab kutse- ja ettevõtlusvabaduse rikkumist, siis leidis Üldkohus, et ei ole tõendatud ettevõtlusvabaduse või omandiõiguse rikkumist (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 130) ning et ülejäänud osas, kuna apellantide argumendid on sisuliselt identsed nendega, mille nad esitasid kolme ülejäänud väidetava rikkumise kohta, tuleb need samadel põhjustel tagasi lükata osas, mis puudutab CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi kasutusele võtmata jätmise valiku õiguspärasust (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 131).
Menetlus Euroopa Kohtus ja apellatsioonkaebuse poolte nõuded
17 Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tuvastada, et komisjon on toime pannud liidu õiguse piisavalt selge rikkumise;
– ülejäänud osas saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ja
– mõista Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluse kulud välja komisjonilt.
18 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
Apellatsioonkaebus
19 Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitavad apellandid seitse väidet.
20 Neli esimest väidet puudutavad Üldkohtu hinnangut, mille kohaselt direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 rikkumine ei kujuta endast isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist. Viies kuni seitsmes väide puudutavad Üldkohtu hinnanguid, mille kohaselt väidetavad võrdse kohtlemise põhimõtte, hea halduse põhimõtte, hoolsuskohustuse ja ettevõtlusvabaduse rikkumised ei olnud piisavalt selged.
Esimene väide, et direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 väidetava rikkumise hindamisel puudub mõiste „piisavalt selge rikkumine“ analüüsimisel põhjendus, on rikutud kohtuotsuse seadusjõudu ja tehtud meetodiviga
21 Esimene väide koosneb sisuliselt kahest osast, millest esimene puudutab apellantide väitele vastamata jätmist ja tühistava kohtuotsuse seadusjõu rikkumist ning teine mõiste „piisavalt selge rikkumine“ eiramist ja põhjenduse puudumist.
Esimene väiteosa
– Poolte argumendid
22 Esimese väite esimeses osas, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 52 vastu, väidavad apellandid esiteks, et Üldkohus jättis tegemata otsuse nende kahju hüvitamise hagi põhjendamiseks esitatud väite kohta, mille kohaselt ei võinud komisjon kasutusele võtta tühja tolmukogumisanumaga katsemeetodit, rikkumata seejuures direktiivis 2010/30 sisalduva volitusakti olulist elementi, ning et sellest rikkumisest piisab, et tuvastada isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumine, mis toob kaasa liidu vastutuse.
23 Nimelt leidis Üldkohus, et selle väite üle otsustamiseks oli apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punkti 68 arvestades vaja kindlaks teha, kas komisjon võis CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi tagasi lükata kahtluste tõttu, mis puudutasid selle meetodi abil saadud tulemuste teaduslikku kehtivust ja nende põhjal tarbijatele esitatud teabe õigsust, ilma et ta oleks ilmselgelt ja oluliselt rikkunud oma sellekohase kaalutlusõiguse piire. Apellantide sõnul puudutas see väide üksnes komisjoni võimatust võtta kasutusele tühja tolmukogumisanumaga katsemeetod.
24 Teiseks eiras Üldkohus tühistava kohtuotsuse seadusjõudu. Nimelt leidis Üldkohus selles kohtuotsuses, milles tehti just järeldused apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktist 68, et tühja tolmukogumisanumaga katse valimine kujutab iseenesest direktiivi 2010/30 olulise elemendi rikkumist ning et seetõttu ei olnud tal vaja teha otsust teaduslikult kehtivate täis tolmukogumisanumaga katsemeetodite olemasolu kohta.
25 Komisjon vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
26 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 36–38 tõdes Üldkohus, et „komisjonil ei olnud mingit kaalutlusruumi, mis võimaldaks tal ületada volitusaktiga talle antud volitust, kuna tema delegeeritud pädevus peab igal juhul järgima volitusakti olulisi elemente“, et „kaalutlusruumi puudumine ei ole siiski piisav järeldamaks, et tegemist on liidu õiguse piisavalt selge rikkumisega“, aga et tuleb kindlaks teha, kas komisjon „on piisavalt selgelt rikkunud kohustust järgida volitusakti olulist elementi, milleks on direktiivi 2010/30 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud nõue, [ja selleks] võtta arvesse lahendatavate olukordade keerukust, raskusi õigusaktide kohaldamisel või tõlgendamisel, rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning tehtud vea tahtlikkust või vabandamatust“.
27 Selles kontekstis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, et „[v]aid komisjoni sellekohase kaalutlusõiguse piiride ilmselge ja raske rikkumine võib kaasa tuua liidu vastutuse“, kus sõna „sellekohane“ viitab asjaolule, et komisjon otsustas „lükata CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi kasutamise tagasi, võttes arvesse kahtlusi saadud tulemuste teadusliku kehtivuse ja tarbijatele esitatud teabe täpsuse suhtes“.
28 Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 52 kuulub seega analüüsi juurde, mille Üldkohus viis läbi selle kohtuotsuse punktis 38 ja sellele järgnevates punktides, et teha kindlaks, kas komisjon rikkus piisavalt selgelt kohustust järgida volitusakti olulist elementi, mille kohaselt pidi tarbijatele antav teave puudutama seadmete energiatõhusust „kasutamisel“, ning täpsemalt selle kohtuotsuse punktis 46 ja sellele järgnevates punktides antud hinnangu juurde lahendatava olukorra keerukusele ning komisjoni tehtud vea tahtlikkusele või lubamatusele. Järelikult ei saa punkti 52 mõista nii, et sellega tunnistatakse kaalutlusruumi olemasolu, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 sõnaselgelt välistas, vaid see kujutab endast lähtepunkti komisjoni nende hinnangute analüüsimisel, mille tulemusena võttis komisjon täis tolmukogumisanumaga katsemeetodi asemel kasutusele tühja tolmukogumisanuma katsemeetodi ning pani seega toime tühistavas kohtuotsuses tuvastatud õigusvastasuse.
29 Sellega seoses leidis Üldkohus, et selle õigusvastasuse saab kvalifitseerida piisavalt selgeks rikkumiseks üksnes siis, kui kõigi olukorda iseloomustavate asjaolude analüüsimisel tuvastatakse, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, arvestades kaalutlusõigust, mis tal tavaliselt on olukorras, kus ta peab tegema tehnilist laadi analüüsid ja valikud.
30 Selle analüüsi tulemusel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97, et arvestades eelkõige lahendatavate probleemide tehnilist keerukust, „ei ole komisjon ilmselgelt ja raskelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire“, ning kohtuotsuse punktis 99, et täidetud ei ole liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus, et õigusnormi rikkumine peab olema piisavalt selge.
31 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb esiteks, et Üldkohus vastas väitele, mille kohaselt sellest, et komisjon rikkus volitusakti olulist elementi, milleks on keeld võtta kasutusele tühja tolmukogumisanumaga katsemeetod, piisab, et tegemist oleks „piisavalt selge rikkumisega“, vaieldes vastu vastupidise hinnanguga ja esitades selle hinnangu põhjused. Järelikult ei rikkunud Üldkohus selles osas oma põhjendamiskohustust.
32 Teiseks ei rikkunud Üldkohus tühistava kohtuotsuse seadusjõudu, kui ta analüüsis selle vea faktilisi asjaolusid, mille komisjon tegi, eirates volitusakti olulist elementi, milleks oli direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus sisalduv kriteerium, mis puudutab „teabe esitamist […] tarbimise kohta toote kasutamisel“, et teha kindlaks, kas see viga kujutab endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.
33 Nimelt nõustus Üldkohus oma arutluskäigu eeldusena sellest kohtuotsusest tuleneva järeldusega, et komisjonil ei olnud mingit kaalutlusruumi, mis võimaldaks tal ületada talle antud volitusi, andes ülejäänud osas mõiste „piisavalt selge rikkumine“ kohta hinnangu, mis on erinev sellest, mis tehti talle varem teada olnud tühistamishagi raames.
34 Seega tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väiteosa
– Poolte argumendid
35 Apellandid väidavad kõigepealt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et oluline on teada, kas komisjon rikkus ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire, kui ta eelistas tühja tolmukogumisanumaga katsemeetodi asemel kasutada täis tolmukogumisanuma kasutamisel põhinevat katsemeetodit. Sellest kaalutlusest tuleneb, et selleks, et hinnata, kas komisjoni eksimus on vabandatav, leidis Üldkohus, et tegemist oli alternatiiviga, mis seisnes CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi või tühja tolmukogumisanumaga katsemeetodi valimises. Apellandid rõhutavad, et sellist valikut ei olnud, kuna komisjon ei saanud viimati nimetatud meetodit kasutada. Nimelt oleks komisjon võinud kasutada mis tahes muud täis tolmukogumisanumaga katsemeetodit või teha ettepaneku direktiivi 2010/30 muutmiseks, mille eesmärk on kaotada tingimus, mille kohaselt peab teave kajastama toote tarbimist „kasutamisel“.
36 Seejärel väidavad nad, et vaidlustatud kohtuotsus on puudulikult põhjendatud, kuna Üldkohus leidis, et CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi teadusliku kehtivuse küsimus oli otsustav, esitamata rohkem selgitusi ning kuigi komisjon ei tõendanud, et ta kahtles selle kehtivuses käsitletud asjaolude asetleidmise ajal.
37 Lõpuks väidavad apellandid, et tõendeid on moonutatud ja rikutud on tõendamiskoormist käsitlevaid norme, viidates neljanda väite raames selle kohta esitatud kaalutlustele.
38 Komisjon vaidleb nende etteheidete põhjendatusele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
39 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 ja sellele järgnevates punktides analüüsis Üldkohus hinnangu raames – kas liidu õiguse rikkumist, mille tõttu vaidlusalune määrus tühistati, võis kvalifitseerida piisavalt selgeks, arvestades lahendatava olukorra keerukust ja tehtud vea tahtlikkust või vabandamatust – konteksti, milles komisjon tegi vea – mis seisnes selles, et ta võttis täis tolmukogumisanumaga katsemeetodi asemel kasutusele tühja tolmukogumisanumaga katsemeetodi –, võttes arvesse vaidlusaluse määruse ettevalmistamise ja vastuvõtmisega seotud konkreetseid asjaolusid, eelkõige mis puudutab katsemeetodi kehtestamiseks tehtud töid, st asjaolusid, mida komisjon Üldkohtu hinnangul tegelikult arvesse võttis. Selle kohtuotsuse punktis 82 ei püüdnud Üldkohus seega koostada ammendavat tabelit komisjoni käsutuses olevatest võimalustest, vaid piirdus selle hindamisega, kas komisjon on vaidlusaluse määruse vastuvõtmise konkreetses kontekstis toime pannud asjaomase õigusnormi piisavalt selge rikkumise.
40 Esimene etteheide, milles heidetakse Üldkohtule ette seda, et ta leidis, et komisjonil oli valik kahe alternatiivi vahel, põhineb seega vaidlustatud kohtuotsuse ebatäpsel tõlgendusel.
41 Mis puudutab teist etteheidet, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et „see, kas CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetod on teaduslikult ja tehniliselt põhjendatud, ei ole käesoleval juhul asjakohane“. Seega heidavad apellandid talle põhjendamatult ette, et ta ei põhjendanud piisavalt väidet, et selle katsemeetodi teadusliku kehtivuse küsimus oli otsustava tähtsusega.
42 Lõpuks tuleb tõdeda, et apellantide etteheidetele, mis puudutavad tõendite moonutamist ja tõendamiskoormist käsitlevate normide rikkumist, ei ole käesoleva väite raames esitatud täpsustusi, mis on vajalikud nende põhjendatuse hindamiseks.
43 Eeltoodust tuleneb, et esimese väite teine osa ning järelikult esimene väide tervikuna tuleb tagasi lükata.
Teine väide, et direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 väidetava rikkumise hindamisel on eiratud mõistet „piisavalt selge rikkumine“
Poolte argumendid
44 Teises väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei otsustanud, et asjaolu – et rikutud õigusnorm ei anna komisjonile mingit kaalutlusruumi – oli olulise tähtsusega ja otsustav, et järeldada piisavalt selge rikkumise olemasolu. Nad põhjendavad seda väidet viie kontekstiga seotud asjaoluga, mida nad peavad ainsateks määravateks asjaoludeks, nimelt, et esiteks oli kriteerium – mille kohaselt peab teave puudutama toote tarbimist selle kasutamisel ja mis oli sõnastatud eesmärgiga piirata komisjoni kaalutlusõigust – direktiivi 2010/30 oluline element, teiseks on direktiiviga taotletav keskkonnakaitse eesmärk oluline, kolmandaks on nimetatud kriteerium oluline selle eesmärgi saavutamiseks, neljandaks oli komisjon teadlik kasutusele võetud katsemeetodi eksitavast laadist ning viiendaks ei olnud tootjatel võimalik täiendada energiamärgiste abil esitatud teavet muu teabega.
45 Isegi kui eeldada, et arvesse võis võtta ka muid asjaolusid, nagu tõlgendamisraskused või õiguslik keerukus, oleks Üldkohus igal juhul pidanud neid kaaluma, arvestades sellise kriteeriumi järgimata jätmist – mis ei jäta mingit kaalutlusruumi –, mida ei saanud asendada muude kaalutlustega.
46 Komisjon vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
47 Olgu meelde tuletatud, et ELTL artikli 340 teise lõigu kohaselt kuulub liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks vajalike tingimuste hulka ka nõue, et esineks isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Niisugune rikkumine on tuvastatud juhul, kui asjaomane institutsioon on ilmselgelt ja raskelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Seega eeldab sellise ületamise tuvastamine sellise rikkumise tuvastamist, mida tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan ei oleks analoogsetel asjaoludel toime pannud (10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 43).
50 Selleks et teha kindlaks, kas liidu õigusnormi rikkumist tuleb pidada piisavalt selgeks, tuleb lähtuda valdkonnast, tingimustest ja kontekstist, milles institutsioon asub (vt selle kohta 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Sellega seoses tuleb arvesse võtta eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning kaalutlusruumi ulatust, mille see õigusnorm liidu ametiasutusele annab (30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika), lahendatava olukorra keerukust, raskusi õigusaktide kohaldamisel või tõlgendamisel (19. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs. komisjon, C‑282/05 P, EU:C:2007:226, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika) ning asjaolu, kas võimalik õigusnormi rikkumine on vabandatav või mitte (4. detsembri 2003. aasta kohtuotsus Evans, C‑63/01, EU:C:2003:650, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 91 märkis, tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 48–51 meenutatud Euroopa Kohtu praktikast, et rikutud õigusnormiga liidu ametiasutusele jäetud kaalutlusruumi ulatus on vaid üks asjaoludest, mida tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas asutus on toime pannud selle õigusnormi piisavalt selge rikkumise. Kuigi tegemist on asjakohase asjaoluga, mida tuleb igal juhul analüüsida, ei tähenda rikutud sättega jäetud kaalutlusruumi puudumine tingimata seda, et selle rikkumine oleks piisavalt selge.
53 Olenevalt iga kohtuasja asjaoludest võib arvesse võtta muid asjaolusid, arvestades tuvastatud rikkumise toimepanemise konteksti. Seega ei pruugi sellise õigusnormi rikkumine, mis ei jäta asjaomasele ametiasutusele mingit kaalutlusruumi, asjaolusid arvestades osutuda ilmseks ja seega piisavalt selgeks, eelkõige juhul, kui see on toime pandud õigusnormi vabandatava rikkumise tõttu, arvestades raskusi seda normi sisaldava teksti tõlgendamisel.
54 Järelikult, kuigi teatud olukordades võib liidu õiguse vähimgi rikkumine viia piisavalt selge rikkumise tuvastamiseni, kui rikutud õigusnorm jätab rikkumise toime pannud liidu ametiasutusele vaid piiratud või olematu kaalutlusruumi, saab selline järeldus tuleneda üksnes kõigist selle rikkumisega seotud asjaoludest, kui nende analüüsimisel ei ilmne ühtegi muud asjakohast asjaolu, mille tõttu oleks välistatud, et seda kaalutlusõiguse piiri on ületatud ilmselgelt ja raskelt.
55 Nagu on märgitud Üldkohtu kohtuotsuse punktis 22, tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses kõigepealt kindlaks, kas komisjonil on kaalutlusruum küsimuses, kas on täidetud kriteerium, mille kohaselt peab teave puudutama tarbimist toote kasutamisel, ning tõdes selle kohtuotsuse punktis 36, et see ei olnud nii. Seejärel leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37 ja 38 sisuliselt, et sellest järeldusest iseenesest ei piisa, et tuvastada rikutud õigusnormi piisavalt selge rikkumine, ning tõi esile hulga asjaolusid, mida ta pidas sellise rikkumise olemasolu üle otsustamisel asjakohaseks, st lahendatavate olukordade keerukus, raskused õigusaktide kohaldamisel või tõlgendamisel, rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse aste ning tehtud vea tahtlikkus või vabandamatus. Seejärel võttis Üldkohus arvesse käesoleva juhtumi asjaolusid, enne kui ta jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 järeldusele, et komisjon ei ole ilmselgelt ja raskelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire.
56 Käesoleva kohtuotsuse punktides 53–55 esitatud kaalutlustest tuleneb, et nii toimides ei rikkunud Üldkohus õigusnormi.
57 Lisaks tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 54, et piisavalt selge rikkumise olemasolu hindamiseks asjakohaste asjaolude kindlaksmääramine kuulub hindamise alla, mida saab vaidlustada üksnes apellatsioonkaebuse raames, mis käsitleb moonutamist, välja arvatud õigusnormide rikkumise korral. Käesoleva väite raames piirduvad apellandid aga sellega, et vaidlevad kaudselt vastu Üldkohtu arvesse võetud asjaoludele muude asjaoludega, mis nende arvates olid määrava tähtsusega.
58 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on eiratud mõistet „piisavalt selge rikkumine“ ja rikutud kohtuotsuse seadusjõudu, kuna õiguslik keerukus puudub
Poolte argumendid
59 See väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 42–43 ja 45. Esimese väiteosa kohaselt on sisuliselt eiratud mõistet liidu õigusnormi „piisavalt selge rikkumine“, kuna võeti arvesse vaidlusaluse määruse vastuvõtmisest hilisemaid asjaolusid, ning teise osa kohaselt on rikutud tühistava kohtuotsuse seadusjõudu.
60 Esimesena väidavad apellandid, et Üldkohus ei saanud viidata vaidlusaluse määrusega seotud tühistamismenetluse käigule, et hinnata raskuste esinemist selle määruse vastuvõtmist reguleerivate õigusaktide kohaldamisel või tõlgendamisel. Lisaks vaidlustavad nad viisi, kuidas ta seda hindas.
61 Nad on seisukohal, et esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta võttis arvesse muid asjaolusid kui need, milles komisjon vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal tegutses, kuna hilisematest asjaoludest ei saa tuletada mingit järeldust. Teiseks ei toonud asjaolu, et apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses saatis Euroopa Kohus tühistamishagi läbivaatamise Üldkohtule tagasi, ilmsiks mingit õiguslikku keerukust, kuna Üldkohus lihtsalt leidis tühistavas kohtuotsuses, et tühja tolmukogumisanumaga katsemeetodi valik on vastuolus volitusaktiga ja et väidetav võimatus kasutada täis tolmukogumisanumaga katsemeetodit ei oma selles osas tähtsust.
62 Teisena ei ole apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuse punktis 68 märgitud, et tühistamishagi lahendamiseks osas, milles see põhineb direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 rikkumisel, tuleb leida tasakaal kohustuse kasutada tegelikke kasutustingimusi kajastavat katsemeetodit ja kohustuse teha kindlaks testi tulemused vahel. Tühistavast kohtuotsusest tuleneb vastupidi, et need kaks kohustust olid kumulatiivsed. Üldkohtu hinnang, mille kohaselt esinesid selle direktiivi asjakohaste sätete keerukuse ja ebatäpsusega seotud tõlgendamisraskused, põhineb seega tühistava kohtuotsuse seadusjõu eiramisel ja apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse vääral tõlgendamisel.
63 Komisjon vaidleb vastu selle väite kahe osa põhjendatusele.
Euroopa Kohtu hinnang
64 Mis puudutab kolmanda väite esimest osa, siis tuleb meelde tuletada, et asjaomase institutsiooni poolt toime pandud liidu õigusnormi rikkumise selguse astet, mis on rikkumisega lahutamatult seotud, ei saa hinnata muu ajahetke alusel kui rikkumise toimepanemise hetk. Sellest järeldub, et „piisavalt selge rikkumise“ olemasolu tuleb tingimata hinnata lähtuvalt asjaoludest, milles institutsioon sel konkreetsel hetkel tegutses (10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punktid 45 ja 46).
65 Kuigi seda, kas liidu õigusnormi rikkumist kujutava akti vastuvõtmist reguleerivate õigusaktide kohaldamisel ja tõlgendamisel on või ei ole raskusi, tuleb hinnata asjaomase õigusnormi teksti alusel ja asetades end vaidlusaluse akti vastuvõtmise hetke, ei takista miski seda siiski tegemast viitega asjakohastele kohtupraktika osadele, kuna neis sisalduvad andmed (vt analoogia alusel 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 59). Vajaduse korral võib tegemist olla asjaomase akti vastuvõtmisest hilisemates otsustes sisalduvate andmetega, olenemata sellest, kas nendest võib ilmneda raskuste puudumine selle teksti tõlgendamisel, mida see akt eiras – näiteks otsuses, millega tuvastatakse, et tekst on selge akt –, või vastupidi selliste raskuste olemasolu – näiteks otsuses, millega selgitatakse nimetatud teksti ulatust, või lahknevates otsustes selle kohta, kuidas seda akti tõlgendada.
66 Käesolevas asjas olid sellised kohtupraktika osad olemas, kuna direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmas lõik oli vaidlusaluse määruse tühistamise menetluses määrav säte.
67 Järelikult võis Üldkohus õigusnormi rikkumata pidada asjakohaseks viidata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40–45 sisuliselt tühistamismenetluses tehtud otsustele, mille tegi Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse alusel ning seejärel Üldkohus asja uuel arutamisel, ning seega ka apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse põhjendustele, mis puudutavad kohtuasja tagasisaatmist Üldkohtusse, et otsustada, kas direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmanda lõigu järgimine tõstatas keerulisi küsimusi ja raskusi kohaldamisel või tõlgendamisel, arvestades eelkõige selle sätte selguse ja täpsuse astet seoses väljendi „kasutamisel“ ulatusega.
68 Seega tuleb kolmanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
69 Mis puudutab selle väite teist osa, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41–44 analüüsis Üldkohus tühistava kohtuotsuse põhjendusi apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsusest lähtudes. Sellega seoses rõhutas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, et apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsusest tuleneb, et tuleb leida tasakaal ühelt poolt kohustuse võtta kasutusele arvutusmeetod – mis võimaldab mõõta tolmuimejate energiatõhusust tegelikele kasutustingimustele võimalikult sarnastes tingimustes, mis nõuab, et tolmuimeja tolmukogumisanum oleks teataval tasemel täidetud – ja teiselt poolt nõuete vahel, mis on seotud saadud tulemuste teadusliku kehtivuse ja tarbijatele esitatud teabe täpsusega, mistõttu oli vaja saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, et teha otsus asjaomase sätte rikkumise kohta. Seejärel tõdes ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43 ja 44, et tühistavas kohtuotsuses tõlgendas Üldkohus apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse põhjendusi nii, et see kohustus ja need nõuded on kaks kumulatiivset tingimust, mistõttu esimese tingimuse täitmata jätmisest piisas, et tuvastada selle sätte rikkumine ja seega vaidlusalune määrus tühistada.
70 Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, et need põhjendused näitavad, et direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kohaldamine tolmuimejate konkreetsel juhtumil võis tekitada teatavaid erinevusi hindamisel, mis viitavad tõlgendamisraskustele selle sätte ja üldisemalt direktiivi 2010/30 kui terviku selguse ja täpsuse astme osas.
71 Nii toimides ei eiranud Üldkohus tühistava kohtuotsuse seadusjõudu. Nimelt ei tuginenud Üldkohus oma hinnangus ainult sellele kohtuotsusele, vaid selles esitatud arutluskäigu ja apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses esitatud arutluskäigu võrdlusele. Apellantide argument, et vastupidi Üldkohtu seisukohale ilmneb vaidlusalust määrust tühistavast kohtuotsusest, et õiguslik kontekst ei ole keerukas, tuleb samal põhjusel tagasi lükata, kuna kritiseeritav hinnang ei puuduta mitte selle kohtuotsuse enda analüüsi, vaid selle võrdlust apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsusega. Lisaks tuleb rõhutada, et Üldkohtu analüüsid ühelt poolt tühistavas kohtuotsuses ja teiselt poolt vaidlustatud kohtuotsuses kahju hüvitamise hagi raames on erinevat laadi. Tühistavas kohtuotsuses tuli tal nimelt otsustada üksnes liidu õigusnormi rikkumise olemasolu üle, mitte „piisavalt selge rikkumise“ olemasolu üle.
72 Järelikult tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ka kolmanda väite teine osa ja seega kolmas väide tervikuna.
Neljas väide, et mis puudutab lahendatavate olukordade keerukuse hindamiskriteeriumi, on mitmes aspektis eiratud mõistet „piisavalt selge rikkumine“
73 Neljas väide, mis koosneb sisuliselt kaheksast osast, käsitleb lahendatavate olukordade keerukuse hindamiskriteeriumi puudutava liidu õigusnormi mõiste „piisavalt selge rikkumine“ eiramist mitmes aspektis.
Neljanda väite esimene osa
– Poolte argumendid
74 Apellandid leiavad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, et CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi teadusliku kehtivuse küsimus on õigusliku raamistiku keerukuse hindamisel asjakohane. Nimelt, kuna oli tõendatud, et komisjon eiras direktiivi 2010/30 olulist elementi, ei olnud õiguslikult asjakohane veel analüüsida, kas komisjonil olid selle meetodi osas põhjendatud kahtlused. Üldkohtu arutluskäik on selles osas ka ekslik osas, milles ta leidis, et komisjonil oli alternatiiv, mis seisnes valikus õigusvastase katsemeetodi, kuna see viiakse läbi tühja tolmukogumisanumaga, ja CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi vahel.
75 Komisjon vaidleb selle väiteosa põhjendatusele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
76 Tuleb märkida, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 51 meelde tuletatud kohtupraktikale on lahendatava olukorra keerukus asjakohane asjaolu selle kindlaksmääramisel, kas liidu õigusnormi rikkumist saab kvalifitseerida piisavalt selgeks rikkumiseks.
77 Pealegi tuleb esiteks rõhutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 märkis Üldkohus sõnaselgelt, et apellantide arutluskäigu üle otsustamiseks oli vaja kindlaks teha, kas komisjon võis lükata CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi kasutamise tagasi, võttes arvesse kahtlusi saadud tulemuste teaduslikus kehtivuses ja tarbijatele esitatud teabe õigsuses. Nimelt nähtub selle kohtuotsuse punktidest 46, 47, 49 ja 50, et apellandid väitsid, et täis tolmukogumisanumaga katsemeetodi kasutamine ei olnud eriti keeruline ning et CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetod oli teaduslikult kehtiv, eelkõige seoses meetmete täpsuse, usaldusväärsuse ja korratavuse nõuetega.
78 Teiseks nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, eelkõige selle punktidest 19–42, 68, 70 ja 83, et CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi abil tehtud mõõtmiste korratavuse küsimus, mis on seotud saadud tulemuste teadusliku kehtivusega ja tarbijatele esitatud teabe täpsusega, oli oluline tegur tühistamishagi menetluses nii enne kui ka pärast seda, kui selles kohtuotsuses selgitati direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus sisalduva sõna „kasutamisel“ ulatust. Seda küsimust arutati Üldkohtus hagi esimeses etapis ning kohtuotsuse punktidest 68 ja 70 nähtub, et see on endiselt asjakohane.
79 Seega ei teinud Üldkohus viga, kui ta analüüsis lahendatava olukorra keerukust ja võttis seda selle küsimuse raames arvesse.
80 Ülejäänud osas tuleneb esimesele väitele antud vastusest, et apellantide etteheide selle kohta, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et komisjonil oli alternatiiv, põhineb vaidlustatud kohtuotsuse ebatäpsel tõlgendusel.
81 Seega tuleb neljanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljanda väite teine ja neljas osa
– Poolte argumendid
82 Neljanda väite teises osas väidavad apellandid, et tõendeid on moonutatud, rikutud on tõendamiskoormist käsitlevaid norme ning puuduvad põhjendused. Nad väidavad, et komisjon ei ole tõendanud, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal oli tal kahtlusi saadud tulemuste teadusliku kehtivuse ja tarbijatele CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodiga esitatud teabe õigsuse suhtes. Järelikult ei saanud Üldkohus vastavate tõendite puudumisel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 selliste kahtluste olemasolule tugineda. Talle heidetakse ette ka seda, et ta ei märkinud põhjust, miks lahendatava olukorra keerukuse hindamine sõltub küsimusest, „kas komisjon on ühe täidetuse viisi teadusliku kehtivuse tagasi lükanud“.
83 Neljanda väiteosa raames, mida tuleb analüüsida koos teise väiteosaga, väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 pidas Üldkohus vaidlusaluse määruse artiklit 7 asjakohaseks asjaoluks. Esimeses etteheites viitavad nad selle artikli moonutamisele, kuna see ei sisalda komisjoni „avaldust“ selle kohta, et CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodit ei kasutatud kahtluste tõttu selle teaduslikus kehtivuses. Vastupidi, nimetatud artikkel kinnitab, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal ei olnud komisjon veel uurinud võimalust kasutada täis tolmukogumisanumaga mõõtmismeetodeid.
84 Teise etteheitega väidavad apellandid, et võttes arvesse nimetatud artiklit 7, tegi Üldkohus otsuse ultra petita ja rikkus nende kaitseõigusi, kuna puudusid tõendid selle kohta, et komisjon hindas seda katsemeetodit.
85 Komisjon vaidleb vastu nendes kahes väiteosas esitatud etteheidete põhjendatusele.
– Euroopa Kohtu hinnang
86 Neljanda väite teise osa kohta tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 märkis Üldkohus järgmist:
„[Vaidlustatud] määruse artiklist 7 tuleneb, et komisjon leidis tehniliste teadmiste taset arvestades, et [CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud] katsemeetodit ei saa direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 4 punkti b alusel kasutusele võtta. Sellist välistust tuleb tõlgendada nii, et komisjon leidis vaikimisi, et see katsemeetod ei kujuta endast tolmuimejate energiatõhususe hindamiseks usaldusväärset, täpset ja korratavat mõõtmis- ja arvutusmeetodit [vaidlusaluse] määruse artikli 5 tähenduses. Komisjon eelistas seega valida tühja tolmukogumisanuma kasutamisel põhineva katsemeetodi, mis vaatamata sellele, et see kajastab kitsamat kasutusvalikut kui täis tolmukogumisanuma kasutamisel põhinev meetod, vastab usaldusväärsuse, täpsuse ja korratavuse kriteeriumidele.“
87 Nende kaalutlustega märkis Üldkohus esiteks täpselt, millistele vaidlusalusest määrusest endast tulenevatele asjaoludele ta rajas oma järelduse, et komisjonil oli kahtlusi CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi suhtes, kusjuures nende asjaolude arvessevõtmine ei kujuta endast tõendamiskoormist käsitlevate normide rikkumist. Teiseks põhjendas ta samuti seda järeldust ja tõi esile, milline tähtsus omistati konteksti asjaoludele, mille tõttu komisjon selle meetodi tagasi lükkas, et hinnata lahendatava olukorra keerukust, kuna selle otsuse tulemusel võeti kasutusele meetod, mis osutus õigusvastaseks.
88 Neljanda väiteosa esimeses etteheites väidavad apellandid siiski, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 esitatud kaalutlused lähtuvad vaidlusaluse määruse artikli 7 moonutamisest.
89 See artikkel, millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60, oli sõnastatud järgmiselt:
„Tehnika arengu arvessevõtmiseks vaatab komisjon käesoleva määruse läbi hiljemalt viis aastat pärast selle jõustumist. Läbivaatamisel hinnatakse eelkõige […] kas aastase energiatarbimise ning tolmueemalduse ja tolmutagastuse määramiseks on mõistlik kasutada mõõtmismeetodeid, mis põhinevad pigem osaliselt täidetud, mitte tühjal tolmukogumisanumal.“
90 Esiteks tuleb märkida, et nimetatud punktis 60 ei soovinud Üldkohus selle sätte sõnastust ümber sõnastada, vaid teha sellest järeldusi, nagu näitavad sõnad „tuleneb [vaidlusaluse] määruse artiklist 7“.
91 Teiseks järgneb see punkt mitmesugustele järeldustele direktiivi 2010/30, vaidlusaluse määruse ja CENELECi standardi Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kohta, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktides 55–58 ning mille hulka kuuluvad järgnevad kaalutlused, nagu nähtub sõnastusest „[s]elle kohta“, millega algab nimetatud kohtuotsuse punkt 59.
92 Nii märkis Üldkohus esiteks, et direktiiv 2010/30 kohustas komisjoni kasutama ühtlustatud mõõtmisstandardeid ja -meetodeid, et määrata kindlaks selliste asjakohaste näitajate arvutamise meetodid nagu energiatarbimine (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 55). Teiseks viitas ta vaidlusaluse määruse erinevatele osadele, nimelt põhjendusele 4 ja artiklile 5 „Mõõtmismeetodid“, märkides, et „nõutav teave tuleb saada usaldusväärsete, täpsete ja korratavate mõõtmis‑ ja arvutusmeetodite abil, mille puhul võetakse arvesse tänapäeva tasemele vastavaid tunnustatud mõõtmis‑ ja arvutusmeetodeid, nagu on sätestatud VI lisas“. Ta tuletas täpsemalt meelde, et selle lisa punktis 1 on selle kohta silmas peetud ühtlustatud standardeid, mille viitenumbrid on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, ning need standardid peavad olema kooskõlas selles lisas esitatud tehniliste mõistete, tingimuste, valemite ja näitajatega (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 56). Lõpuks ja kolmandaks märkis Üldkohus, et viited CENELECi standardile avaldati Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises, milles oli täpsustatud, et selle standardi punkt 5.9 jäeti asjaomasest tsitaadist välja, millest tulenevalt määrati vaidlusaluse määruse VI lisa kohaldamisel tolmuimejate tolmukogumistõhususe ja aastase energiatarbimise arvutamise ühtlustatud standard kindlaks tühja tolmukogumisanumaga katsete põhjal (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 57 ja 58).
93 Kõigist käesoleva kohtuotsuse punktides 90–92 mainitud asjaoludest tuleneb, et Üldkohtu poolt vaidlusaluse määruse artiklist 7 tehtud järeldused, mis on asetatud konteksti ja mida Üldkohus on selgitanud, ei ole selle artikli sõnastusega vastuolus.
94 Mis puudutab apellantide väidet, et vaidlusaluse määruse artiklit 7 võib mõista nii, et komisjon ei analüüsinud CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodit vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal, vaid kavatses seda teha hiljem, siis tuleb meelde tuletada, et asjaolu, et Üldkohtule esitatud toimiku tõendeid saaks hinnata teisiti hinnangust, millest Üldkohus lähtus, ei ole piisav, et tõendada, et Üldkohtu hinnang tuleneb materjali moonutamisest (vt selle kohta 29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. ANKO, C‑78/14 P, EU:C:2015:732, punkt 55). Lisaks tuleb märkida, et selles artiklis sõnade „läbivaatamine“ ja „tehnika arengu arvessevõtmine“ kasutamine muudab apellantide pakutud tõlgenduse ebatõenäoliseks, kuid vastupidi kinnitab Üldkohtu tõlgendust.
95 Lõpuks tuleb tagasi lükata etteheide, mille kohaselt tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 esitatud kaalutlustega otsuse ultra petita ja rikkus apellantide kaitseõigusi, kuna nende kaalutlustega piirdus Üldkohus talle esitatud toimiku ühe dokumendi ulatuse hindamisega. Nimelt tuleb tõdeda, et vaidlusalune määrus oli tingimata Üldkohtule esitatud kahju hüvitamise hagi keskne dokument ja kuulus ilmselgelt toimikusse, et apellandid olid sellest teadlikud ja et neil oli võimalik selle kohta oma seisukoht esitada. Järelikult pidi Üldkohus seda määrust arvesse võtma ja vajaduse korral tegema sellest järeldused, mida ta pidas vajalikuks, et hinnata poolte vastavate väidete asjakohasust lahendatava olukorra keerukust puudutava faktilise olukorra kohta.
96 Seega tuleb neljanda väite teine ja neljas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljanda väite kolmas osa
– Poolte argumendid
97 Neljanda väite kolmandas osas vaidlustavad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 53 lõpus esitatud seisukoha, mille kohaselt oli komisjonil alates 19. juunist 2010 aega viis aastat, et võtta vastu direktiivis 2010/30 ette nähtud delegeeritud õigusaktid vastavalt selle direktiivi artikli 11 lõikele 1.
98 Esiteks väidavad apellandid, et Üldkohus võttis seda sätet ekslikult arvesse õigusliku keerukuse hindamisel, kuna ta leidis, et sellest tulenev „ajaline surve“ võib õigustada vaidlusaluse määruse vastuvõtmist, kehtestades tühja tolmukogumisanumaga katsemeetodi, kuigi nimetatud säte ei kehtestanud komisjonile mingit kohustuslikku tähtaega.
99 Teiseks leidis Üldkohus ekslikult, et see viieaastane ajavahemik, mis komisjonil vaidlusaluse määruse vastuvõtmiseks oli, mõjutas komisjoni tegevust, kuna selle kohta puuduvad igasugused tõendid.
100 Komisjon vaidleb selle väiteosa põhjendatusele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
101 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 piirdus Üldkohus direktiivi 2010/30 preambuli ja resolutsiooni teatud sätete, sealhulgas artikli 11 lõike 1 sisu meelde tuletamisega, ilma et ta oleks sellest midagi tuletanud.
102 Üldkohtule tehtud etteheide, et nii toimides leidis ta, et see artikkel tekitab „ajalist survet“ komisjonile, kohustades teda võtma vaidlusaluse määruse vastu teatud tähtaja jooksul, põhineb seega selle punkti ebatäpsel tõlgendusel.
103 Lisaks, kuivõrd võib asuda seisukohale, et apellandid peavad silmas ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 esitatud kaalutlusi, siis tuleb tõdeda, et selle punkti sõnastusest endast tuleneb, et need kaalutlused esitati ammendavuse huvides pärast seda, kui Üldkohus oli selle kohtuotsuse punktis 94 järeldanud kogu arutluskäigu põhjal – mis eelnes komisjoni hinnangule, ületamata ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire –, et CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetod ei olnud sobiv, et tagada tarbijatele esitatud teabe teaduslikku kehtivust ja täpsust ning kasutada alternatiivselt sobivat katsemeetodit, mis vastaks teabe kehtivuse ja täpsuse kriteeriumidele.
104 Igal juhul oli Üldkohtul õigus lähtuda nendest kaalutlustest, kuna sõltumata õigusnormi rikkumisest, mille ta pani toime seoses direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmandas lõigus sätestatud tingimusega, võis komisjon asuda seisukohale, et ta on kohustatud tolmuimejate valdkonda reguleerima. Nimelt nägi selle lõike teine lõik ette, et iga toode, mis vastab selle artikli lõikes 2 loetletud kriteeriumidele ja mille hulka kuulusid ka seda liiki tooted, on hõlmatud komisjoni delegeeritud õigusaktiga.
105 Seega tuleb neljanda väite kolmas osa tagasi lükata.
Neljanda väite viies osa
– Poolte argumendid
106 Neljanda väite viies osa koosneb kahest etteheitest. Esimeses etteheites väidavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 nende argumenti komisjoni poolt CENELECile antud volituse kohta. Teises etteheites väidavad nad, Üldkohus ei ole põhjendanud selle kohtuotsuse punktis 68 esitatud seisukohta, mille kohaselt oleks energiatõhususe arvutamiseks täis tolmukogumisanuma kasutamisel põhineva tolmukogumistõhususe katsemeetodi kasutamine tekitanud raskusi, ega andnud neile võimalust selle kohta oma seisukohta väljendada.
107 Komisjon vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
108 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 viitas Üldkohus lõpparuandeks kvalifitseeritud CENELECi aruandele, milles see organ märkis, et komisjon otsustas vaidlusaluse määruse rakendamiseks mitte vastu võtta vaiba või kõva põrandapinna tolmukogumistõhususe menetlust. Üldkohus märkis, et kuigi see organ mainis, et see menetlus on osa CENELECi standardist, puudutas see menetlus selle standardi erinevaid punkte, mis ei kuulu selle määruse VI lisa punktis 1 nimetatud ühtlustatud standardite hulka. Ta järeldas sellest, et apellantide argumendid nende punktide kohta ei ole asjakohased, et teha kindlaks, kas komisjon võis CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi kasutamise tagasi lükata, rikkumata ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire.
109 Esimeses etteheites väidavad apellandid sisuliselt, et nii toimides tõlgendas Üldkohus vääralt apellantide esitatud argumenti, mille nad määratlesid kui „ainus argument, mille Dyson esitas volituse M353 kohta“.
110 Tuleb tõdeda, et apellandid ei täpsusta oma menetlusdokumentide lõiku või lõike, mida Üldkohus väidetavalt moonutas, ning need ei võimalda seega Euroopa Kohtul analüüsida nende väidete põhjendatust.
111 Seega tuleb esimene etteheide vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.
112 Teises etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus ei põhjendanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 esitatud hinnangut, mille kohaselt tekitab raskusi tolmuimejate tolmukogumistõhususe katsemeetodi väljatöötamine, mis põhineb täis tolmukogumisanuma kasutamisel energiatõhususe arvutamisel.
113 Tuleb siiski märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 märkis Üldkohus, et „üks [CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud] katsemeetodiga lahutamatult seotud raskustest on vajadus enne määratleda, mida kujutab endast täis tolmukogumisanum“, ning selle kohtuotsuse punktis 73, et see meetod „hõlmab kolme võimalikku määratlust selle kohta, mida võib mõista „täis kogumisanuma“ all“. Seejärel viitas ta sama kohtuotsuse punktides 75–79 Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) tööde protokollidele ja CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi kirjeldusele eelnevale märkusele, mis on vaidlusaluse määruse vastuvõtmisele eelnevad dokumendid, mille kohta Üldkohus leidis, et need toetavad komisjoni väidet, et täis tolmukogumisanuma kolme võimaliku määratluse kasutamine ei taga tulemuste ühtsust ja võrreldavust, kuna see võib hõlmata erinevaid täituvustasemeid olenevalt tolmuimejatest.
114 Nende kaalutlustega põhjendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 esitatud seisukohta õiguslikult piisavalt.
115 Lisaks ei väida apellandid, et Üldkohus tugines tõenditele, mis ei sisaldunud talle esitatud toimikus ja mille kohta nad ei saanud seisukohta võtta.
116 Sellest tuleneb, et teine etteheide tuleb põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata, mistõttu tuleb viies väiteosa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljanda väite kuues osa
117 Neljanda väite kuues osa koosneb seitsmest etteheitest.
118 Esimeses etteheites heidavad apellandid Üldkohtule ette esiteks seda, et viimane moonutas CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodit, kui ta kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73, et see sisaldab kolme võimalikku määratlust selle kohta, mida tuleb mõista mõiste „täis kogumisanum“ all. Nad väidavad, et see meetod sisaldab ühte määratlust, millele on lisatud kolm tingimust.
119 Teiseks leiavad nad, et Üldkohus ei saanud asuda seisukohale, et komisjonil oli alus see meetod tagasi lükata põhjusel, et see sisaldas kolme pidepunkti, samas kui komisjoni 8. juuli 2013. aasta määruses (EL) nr 666/2013, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/125/EÜ seoses tolmuimejate ökodisaini nõuetega (ELT 2013, L 192, lk 24), oli ette nähtud, et tolmuimejate ajami tööea katsed viiakse läbi 50% täitunud tolmukogumisanumaga, mis oli sama meetodi üks variant, ilma et komisjon oleks seadnud kahtluse alla selle teaduslikku kehtivust.
120 Komisjon vaidleb vastu selle etteheite põhjendatusele.
121 Tuleb tõdeda, et CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi moonutamise etteheide põhineb vaidlustatud kohtuotsuse asjaomase lõigu osalisel lugemisel.
122 Esimese sammuna märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72, et see meetod seisneb tolmukogumistõhususe mõõtmises vastavalt katsetolmu kogumisele, kuni on täidetud üks kolmest ettenähtud tingimusest, st kui tolmuimeja näitaja näitab, et tolmukogumisanum tuleb tühjendada või asendada, kui seadme sees täheldatud rõhk on võrreldes katse alguses registreeritud rõhuga vähenenud 40% või kui seadmesse lastud katsetolmu kogus on 100 grammi liitri kohta tolmupaagi „kasutatavast maksimummahust“. Alles teise sammuna selgitas ta selle kohtuotsuse punktis 73, et see meetod „sisalda[s] seega kolme võimalikku määratlust selle kohta, mida võib mõista „täis kogumisanuma“ all“. Seda väljendile „võimalikud määratlused“ tuginevat selgitust ei saa aga samastada tõlgendusega, mis on ilmselgelt vastuolus nimetatud standardi punkti 5.9 asjaomase lõiguga.
123 Mis puudutab teist argumenti, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 märkis Üldkohus, et vaidlusaluses määruses ja määruses nr 666/2013 käsitletud meetmete liigid ei ole võrreldavad, kuna erinevalt energiatõhususe meetmetest ei olnud teises määruses ette nähtud ajamite vastupidavuse katse jaoks vaja analüüsida tolmukogumistõhususe ja energiatarbimise vahelist suhet.
124 Esimene etteheide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
125 Teises etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus moonutas CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi kirjeldusele eelnevat märkust erinevate kaalutlustega, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktides 76–79.
126 Komisjon vaidleb vastu selle etteheite põhjendatusele.
127 Apellandid märgivad, et asjaomane märkus ei sisalda erinevaid asjaolusid, mida on korratud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 78 sellega seotud kaalutlustes. Nagu nähtub nende punktide lugemisest, ei soovinud Üldkohus neis taasesitada, isegi ümber sõnastades, selle märkuse lõike, vaid märkis ära märkuse eseme ning tegi nendest lõikudest teatud praktilised järeldused selle meetodi kasulikkuse kohta muid – enne kindlaks tehtud – asjaolusid silmas pidades. Lisaks ei ületanud Üldkohus nende kaalutlustega ilmselgelt selle märkuse mõistliku hindamise piire.
128 Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 79, siis apellandid piirduvad sellega, et esitavad ebatäpse oletuse, et Üldkohus võis selles väljendada, et CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetod on kehtetu, samas kui ta lihtsalt sõnastas ümber asjaomase märkuse lõigu, tegemata sellest järeldusi.
129 Seetõttu tuleb teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
130 Kolmandas etteheites väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 moonutas Üldkohus ettevõtja AEA Energy & Environment 2009. aasta veebruari aruannet „Report to the Commission, Preparatory studies for Eco-Design Requirements of EUPs (II), Lot 17 Vacuum Cleaners“.
131 Komisjon vaidleb vastu selle etteheite põhjendatusele.
132 Tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 leidis Üldkohus lahendatava olukorra keerukuse ja komisjoni vea tahtlikkuse või lubamatuse analüüsimisel, et on oluline teada, kas komisjon rikkus ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire, kui ta eelistas täis tolmukogumisanumaga katsemeetodi asemel tühja tolmukogumisanumaga katsemeetodit. Üldkohus leidis samuti selle kohtuotsuse eelmistes punktides esitatud asjaolusid arvestades, et kuigi CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetod võimaldab hinnata tolmuimejate tõhusust tingimustes, mis on lähemal tavapärastele kasutustingimustele kui tühja tolmukogumisanuma kasutamise tingimused, tekitas see meetod ebakindlust tarbijatele esitatava teabe täpsuse osas. Nimetatud kohtuotsuse punktis 83 lisas ta, et seda järeldust toetavad muud asjaolud, mida ta loetles ja kommenteeris kohtuotsuse punktides 84–91.
133 Sellest tuleneb, et neid muid asjaolusid puudutavad kaalutlused, sealhulgas need, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85, on esitatud ammendavuse huvides.
134 Kolmas etteheide tuleb seega tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
135 Neljandas etteheites väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised.
136 Nad väidavad, et Üldkohus leidis selle kohtuotsuse punktides 76–79, et komisjonil oli kahtlusi CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi teadusliku kehtivuse osas, mis on vastuolus nimetatud kohtuotsuse punktides 81 ja 82 esitatud seisukohtadega, mille kohaselt esiteks „tuleneb standardimisprotsessi laadist, et asjaolu, et ühtlustatud standardisse on lisatud katsemeetod nagu CENELECi standard, võimaldab eeldada, et see meetod on teaduslikult ja tehniliselt kehtiv“, ning teiseks „küsimus, kas [CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud] katsemeetod on teaduslikult ja tehniliselt põhjendatud, ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna komisjon ei ole [vaidlusaluse] määruse vastuvõtmisel neid asjaolusid vaidlustanud“.
137 Komisjon vaidleb vastu selle etteheite põhjendatusele.
138 Tuleb tõdeda, et see etteheide põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel. Nimelt ei ole selle otsuse punktide 76–79 ulatus selline, nagu apellandid neile omistavad, vaid Üldkohus piirdus sellega, et analüüsis CENELECi koostatud märkuse sisu seoses raskustega määrata kindlaks tolmuimeja tolmukogumisanuma täituvuse tase, mida saaks kasutada võrdlustasemena tolmuimeja tõhususe mõõtmisel, nagu on tuvastatud nimetatud kohtuotsuse punktides 72 ja 73.
139 Neljas etteheide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
140 Viiendas etteheites väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75 ja 87 võttis Üldkohus õigusvastaselt arvesse dokumente, mille kohta komisjon möönis, et need ei olnud asjaomaste õigusnormide väljatöötamise eest vastutavate komisjonitalituste valduses. Nad viitavad sellega seoses komisjoni poolt Üldkohtu menetluses esitatud vastuse punktidele 5–15.
141 Komisjon vaidleb vastu selle etteheite põhjendatusele.
142 Üldkohtu menetluses esitatud kostja vastuse punktis 15 märkis komisjon, et „[e]eltoodud asjaolud viisid [vaidlusaluse] määruse vastuvõtmiseni“. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75 ja 87 nimetatud dokumendid ei kuulu nende asjaolude hulka.
143 Siiski tuleb tõdeda, et vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei tähenda selle menetlusdokumendi punktis 15 esitatud seisukoht, et komisjoni talitused olid vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal teadlikud üksnes selle menetlusdokumendi eelmistes punktides mainitud asjaoludest. Näiteks ei saa asuda seisukohale, et komisjon ei olnud teadlik tema läbi viidud mõjuanalüüsist ega selle määruse vastuvõtmiseks korraldatud konsultatsioonidest, kuigi seda analüüsi ega neid konsultatsioone ei ole nende märkuste asjaomases lõigus mainitud.
144 Viies etteheide, mis põhineb seega ebatäpsel eeldusel, tuleb järelikult põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
145 Kuuendas etteheites väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–91 võttis Üldkohus arvesse asjassepuutumatuid asjaolusid, kuna need olid vaidlusaluse määruse vastuvõtmisest hilisemad.
146 Komisjon vaidleb vastu selle etteheite põhjendatusele.
147 Tuleb tõdeda, et see etteheide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse ammendavuse huvides esitatud põhjendusi – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 132 ja 133 –, mille Üldkohus esitas üksnes selleks, et kinnitada kaalutlusi, mis ta oli eelnevalt esitanud asjaolude põhjal, mis puudutavad asjaolusid, milles komisjon vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal tegutses.
148 Järelikult tuleb kuues etteheide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
149 Seitsmendas ja viimases etteheites heidavad apellandid Üldkohtule ette tõendite moonutamist ja vastuolulisi põhjendusi, kui Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et vaidlusaluse määruse vastuvõtmise ajal analüüsis komisjon CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi teaduslikku kehtivust ja lükkas selle tagasi. Esiteks ei toeta seda tõdemust ükski tõend. Teiseks leidis Üldkohus sama punkti alguses, et komisjon ei vaidlustanud selle meetodi teaduslikku kehtivust.
150 Komisjon vaidleb vastu selle etteheite põhjendatusele.
151 Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 82 on sõnastatud järgmiselt:
„[…] küsimus, kas CENELECi standardi punktis 5.9 nimetatud katsemeetod on teaduslikult ja tehniliselt põhjendatud, ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna komisjon ei vaidlustanud neid elemente [vaidlusaluse] määruse vastuvõtmisel, vaid leidis sisuliselt, et see katsemeetod ei olnud sobiv tolmuimejate energiatõhususe hindamiseks usaldusväärsuse, täpsuse ja korratavuse kriteeriumide seisukohast. […]“.
152 Tuleb tõdeda, et nende väidetega ei leidnud Üldkohus, et komisjon oleks selle meetodi teadusliku kehtivuse tagasi lükanud, mistõttu põhineb apellantide etteheide valel eeldusel.
153 Järelikult ei ole seitsmes etteheide põhjendatud ja tuleb seega tagasi lükata, nagu ka neljanda väite kuues osa tervikuna.
Neljanda väite seitsmes osa
– Poolte argumendid
154 Neljanda väite seitsmendas osas, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 92, väidavad apellandid, et Üldkohus tegi otsuse ultra petita, kui ta leidis, et tolmuimejate märgistamise eeskirjad ei ole võrreldavad muude kodumasinate märgistamist käsitlevate õigusnormidega, mis muutis lahendatava olukorra keerulisemaks, samas kui komisjon ei ole väitnud, et täidetuse modelleerimisel esines raskusi ainult tolmuimejatel. Lisaks ei põhjendanud Üldkohus seda hinnangut ega võimaldanud apellantidel selles küsimuses oma arvamust avaldada.
155 Komisjon vaidleb selle väiteosa põhjendatusele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
156 Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 92 on sõnastatud järgmiselt:
„Need tolmuimejate tehnikale ja kasutusviisile omased raskused võimaldavad samuti tagasi lükata apellantide argumendid, et komisjon ei seisnud silmitsi keerulise olukorraga, kuna tal oli juba olnud võimalus kehtestada energiamärgistuse jaoks katsestandardid, mis kajastavad selliste majapidamises kasutatavate elektriseadmete nagu ahjud, pesumasinad, kuivatid ja veesoojendid tavapäraseid kasutustingimusi.“
157 Üldkohtu kasutatud sõnastusest tuleneb esiteks, et selles punktis esitatud kaalutlustega soovis ta vastata apellantide argumendile, ja teiseks, et ta viitas kõigile eespool esitatud järeldustele tolmuimejate eripärade kohta teiste selles punktis nimetatud toodetega võrreldes, eelkõige mis puudutab tolmukogumisanuma täidetuse varieeruvust ja sellise katsemeetodi väljatöötamise keerukust, mis võtaks seda arvesse, olles seejuures korratav.
158 Nii toimides ei teinud Üldkohus otsust ultra petita ega rikkunud apellantide kaitseõigusi. Lisaks põhjendas ta õiguslikult piisavalt nende argumendi tagasilükkamist.
159 Seega tuleb neljanda väite seitsmes osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljanda väite kaheksas osa
– Poolte argumendid
160 Neljanda väite kaheksanda ja viimase osa kohaselt ei vastatud apellantide argumendile, et komisjon võttis määruse nr 666/2013 raames kasutusele CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi, samas kui ta oli selle meetodi vaidlusaluses määruses tagasi lükanud. Apellandid väitsid sellega seoses, et need kaks määrust seavad katsemeetodid sõltuvusse samast teadusliku kehtivuse nõudest, mistõttu võttes määruse nr 666/2013 raames kasutusele CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetodi, tunnustas komisjon nende teaduslikku kehtivust. Üldkohus piirdus aga tõdemusega, et võttes arvesse energiatõhususe meetmete ja säästlikkuse testide vahelisi erinevusi, ei olnud apellantidel alust tugineda analoogiale nende määruste vahel, ega vastanud seega nende argumendile.
161 Komisjon vaidleb selle väiteosa põhjendatusele vastu.
– Euroopa Kohtu hinnang
162 Tuleb meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 leidis Üldkohus, et vastupidi apellantide väidetele ei ole küsimus, kas CENELECi standardi punktis 5.9 ette nähtud katsemeetod oli teaduslikult põhjendatud, käesoleval juhul asjakohane. Nende kaalutlustega vastas Üldkohus igal juhul apellantide argumendile, mille nad esitasid apellatsioonkaebuse raames.
163 Järelikult tuleb ka neljanda väite kaheksas osa ja seega see väide tervikuna tagasi lükata.
Viies kuni seitsmes väide, et võrdse kohtlemise põhimõtte, hea halduse põhimõtte, hoolsuskohustuse ja ettevõtlusvabaduse väidetava rikkumise hindamisel on eiratud mõistet „piisavalt selge rikkumine“
Poolte argumendid
164 Viiendas kuni seitsmendas väites kritiseerivad apellandid Üldkohtu hinnangut, mille kohaselt nende kahju hüvitamise hagi põhjendamiseks esitatud väited muude rikkumiste kohta peale direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumise ei kujuta endast „piisavalt selgeid rikkumisi“. Need muud rikkumised on vastavalt võrdse kohtlemise põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja hoolsuskohustuse rikkumine ning ettevõtlusvabaduse rikkumine.
165 Komisjon vaidleb nende väidete põhjendatusele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
166 Kahju hüvitamise hagi kolm väidet, mis puudutavad võrdsuse ja hea halduse põhimõtete, hoolsuskohustuse ja ettevõtlusvabaduse väidetavat rikkumist, nagu neid on kirjeldatud vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 102 ja 109, punktis 113 ja punktis 120, põhinesid peamiselt asjaolul, et komisjon oli direktiivi 2010/30 olulist elementi rikkudes otsustanud kasutada tühja, mitte täis tolmukogumisanumaga katsemeetodit, ning need muud rikkumised olid selle direktiivi artikli 10 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumise tagajärjed. Need tulenevad seega samast kontekstist kui viimati nimetatud sätte rikkumine.
167 Vastuses kõigile kolmele väitele viitas Üldkohus eelkõige oma hinnangule direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumise kohta tervikuna või osaliselt, mille tulemusel ta järeldas, et see ei kujuta endast liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist, mida käesoleva apellatsioonkaebuse nelja esimese väite raames edutult kritiseeritakse.
168 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 50 ja 51, sõltub isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumise tuvastamine rikkumise toimepanemise konteksti arvestades asjakohastest asjaoludest.
169 Kuna aga asjaolud, millele tugineti kahju hüvitamise hagi väidete põhjendamiseks, mida apellatsioonkaebuse viies kuni seitsmes väide puudutasid, vastavad vaidlusaluse määruse raames komisjoni tehtud õigusvastasele valikule, on käesolevas asjas komisjonile kahju hüvitamise hagis ette heidetud erinevate rikkumiste faktiline kontekst sisuliselt sama. Sellest tuleneb, et käesolevates väidetes kritiseeritud Üldkohtu hinnangud, mille kohaselt komisjonile ette heidetud muud rikkumised peale direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumise, mis tulenevad viimati nimetatud rikkumisest, ei olnud samuti piisavalt selged, on igal juhul õiguslikult piisavalt põhjendatud järeldusega, et direktiivi 2010/30 artikli 10 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumine ei olnud piisavalt selge.
170 Järelikult tuleb viies kuni seitsmes väide tagasi lükata.
171 Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
172 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus.
173 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellandid on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on palunud kohtukulud neilt välja mõista, siis tuleb käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kulud neilt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta Dyson Ltd ja 14 teise apellandi kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Allkirjad