EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
11. jaanuar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Ühine kalanduspoliitika – Kalavarude säilitamine – Šotimaast läände jäävate vete ja Keldi mere tursavarude, Iiri mere merlangivarude ja Keldi mere lõunaosa atlandi merilestavarude lubatud kogupüük (TAC) – Määrus (EL) 2020/123 – IA lisa – Nullmäärast suurem lubatud kogupüük – Kohaldamisperioodi lõppemine – Kehtivuse hindamine – Määrus (EL) nr 1380/2013 – Artikli 2 lõike 2 teine lõik – Eesmärk saavutada maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kasutamise määr kõikidele varudele hiljemalt 2020. aastaks – Artiklid 2, 3, 9, 10, 15 ja 16 – Sotsiaal-majanduslikud ja tööhõivealased eesmärgid – Parimad kättesaadavad teaduslikud nõuanded – Lossimiskohustus – Segapüük – Püüki piiravad liigid – Määrus (EL) 2019/472 – Artiklid 1–5, 8 ja 10 – Sihtvarud – Kaaspüük – Parandusmeetmed – Kaalutlusõigus
Kohtuasjas C‑330/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel High Courti (kõrge kohus, Iirimaa) 7. aprilli 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. mail 2022, menetluses
Friends of the Irish Environment CLG
versus
Minister for Agriculture, Food and the Marine,
Ireland,
Attorney General,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president E. Regan, kohtunikud Z. Csehi, M. Ilešič, I. Jarukaitis ja D. Gratsias (ettekandja),
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikku menetlust ja 16. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Friends of the Irish Environment CLG, esindajad: J. Devlin, SC, J. Kenny, BL, ja solicitor F. Logue,
– Minister for Agriculture, Food and the Marine, Ireland ja Attorney General, esindajad: M. Browne, A. Joyce, M. Lane ja M. Tierney, keda abistasid D. Browne, BL, ja C. Toland, SC,
– Euroopa Parlament, esindajad: I. Anagnostopoulou, E. Ni Chaoimh ja I. Terwinghe,
– Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Naert, A. Nowak-Salles ja P. Pecheux,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Dawes ja A. Stobiecka-Kuik,
olles 15. juuni 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 27. jaanuari 2020. aasta määruse (EL) 2020/123, millega määratakse 2020. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ning liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu (ELT 2020, L 25, lk 1), IA lisa kehtivust – võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 (ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT 2013, L 354, lk 22)) artikli 2 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 3 punkte c ja d koostoimes määruse nr 1380/2013 artiklitega 9, 10, 15 ja 16 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2019. aasta määruse (EL) 2019/472 (millega kehtestatakse läänepiirkonna vetes ja sellega piirnevates vetes püütavate kalavarude majandamise ja nende kalavarude püügi mitmeaastane kava ning millega muudetakse määrusi (EL) 2016/1139 ja (EL) 2018/973 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008 (ELT 2019, L 83, lk 1)) artiklitega 1–5, 8 ja 10 –, kuivõrd nimetatud lisas määrati 2020. aastaks kindlaks tursa (Gadus morhua) lubatud kogupüük (TAC) esiteks 6.a püügipiirkonnas ning 5.b püügipiirkonna Euroopa Liidu ja rahvusvahelistes vetes ida pool 12°00′ W (COD/5BE6A) ning teiseks 7.b, 7.c, 7.e–k ja 8–10 püügipiirkonnas ja Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee (CECAF) 34.1.1 püügipiirkonna liidu vetes (COD/7XAD34), merlangi (Merlangius merlangus) lubatud kogupüük (TAC) 7.a püügipiirkonnas (WHG/07A) ja atlandi merilesta (Pleuronectes platessa) lubatud kogupüük (TAC) 7.h, 7.j ja 7.k piirkonnas (PLE/7HJK) (edaspidi „vaidlusalune lubatud kogupüük (TAC)“).
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt keskkonnavaldkonnas tegutseva valitsusvälise organisatsiooni Friends of the Irish Environment CLG (edaspidi „FIE“) ning teiselt poolt Minister for Agriculture, Food and the Marine’i (põllumajandus-, toidu- ja merendusminister, Iirimaa), Irelandi (Iirimaa) ja Attorney Generali (peaprokurör, Iirimaa) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas 2020. aasta aprilli, mai ja juuni kohta kõnealuse ministri esitatud kalavarude majandamise teatised 15, 16, 19, 20, 23 ja 24 on õiguspärased.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
3 Montego Bays 10. detsembril 1982 alla kirjutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (edaspidi „mereõiguse konventsioon“) artiklis 61 „Bioloogiliste ressursside kaitse“ on sätestatud mere bioloogiliste ressursside kaitse üldpõhimõtted.
4 Piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitse ja majandamise suhtes kohaldatakse neid üldpõhimõtteid New Yorgis 4. augustil 1995 alla kirjutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkuleppega (edaspidi „kalavarude kokkulepe“) ja eeskätt selle artikliga 5.
Liidu õigus
Määrus nr 1380/2013
5 Määruse nr 1380/2013 põhjendustes 5–8 on märgitud:
„(5) Liit on [mereõiguse konventsiooni] ja [kalavarude kokkuleppe] […] osaline.
(6) Nimetatud rahvusvahelised õigusaktid sätestavad peamiselt kaitsekohustused, sealhulgas kaitse- ja majandamismeetmete võtmise kohustused, mille eesmärk on säilitada või taastada mereressursid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel […] [ja] kohustused, mis on seotud ettevaatusprintsiibi ulatusliku kohaldamisega kalavarude kaitse, majandamise ja kasutamise suhtes […]. Ühine kalanduspoliitika peaks seetõttu toetama nimetatud rahvusvaheliste õigusaktidega liidule pandud rahvusvaheliste kohustuste täitmist. […]
(7) Johannesburgis 2002. aastal peetud säästva arengu tippkohtumisel kohustusid liit ja selle liikmesriigid võitlema mitmete kalavarude jätkuva vähenemise vastu. Seetõttu tuleks liidul täiustada oma ühist kalanduspoliitikat kalavarude kasutamise tasemete kohandamise kaudu, tagamaks et mere bioloogiliste ressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid mõistliku aja jooksul maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust tasemest kõrgemal. Sellised kalavarude kasutamise tasemed tuleks saavutada 2015. aastaks. Kalavarude kasutamise tasemete hilisemat saavutamist tuleks lubada ainult juhul, kui nende saavutamine 2015. aastaks seaks tõsiselt ohtu asjaomaste kalalaevastike sotsiaalse ja majandusliku jätkusuutlikkuse. Pärast 2015. aastat tuleks kõnealused tasemed saavutada nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt 2020. aastaks. Kui teaduslik teave ei ole nimetatud tasemete määratlemiseks piisav, võib kaaluda ligikaudseid parameetreid.
(8) Segapüügi maksimaalset jätkusuutlikku saagikust puudutavaid majandamisotsuseid tehes tuleks arvestada, et segapüügi puhul on raske korraga püüda kõiki varusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, eriti siis, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et nn püüki piiravate liikide nähtust on väga raske vältida kasutatavate püügivahendite selektiivsuse suurendamisega. Sellistel juhtudel tuleks sobiva kalastussuremuse kohta paluda nõuandeid asjakohastelt teadusasutustelt.“
6 Määruse artikli 2 „Eesmärgid“ lõigetes 1–3 ja 5 on ette nähtud:
„1. Ühine kalanduspoliitika tagab selle, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning neid majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega.
2. Ühises kalanduspoliitikas kohaldatakse kalapüügi majandamise suhtes ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi ning ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeid.
Selleks, et saavutada eesmärk järk-järgult taastada ja hoida kalavarude populatsioonide biomass maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel, saavutatakse maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kasutamise määr võimaluse korral 2015. aastaks ning seejärel järk-järgult, laienedes kõikidele varudele hiljemalt 2020. aastaks.
3. Ühises kalanduspoliitikas rakendatakse kalapüügi majandamise suhtes ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, et viia püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile miinimumini […]
[…]
5. Ühise kalanduspoliitikaga eelkõige:
a) kaotatakse järg-järgult tagasiheide, igal üksikjuhul eraldi ja võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, vältides ja vähendades võimalikult palju soovimatut saaki ja ning tagades järk-järgult saagi lossimise;
[…]
c) luuakse tingimused majanduslikult elujõulisemale ja konkurentsivõimelisemale kalapüügi- ja kalatöötlemissektorile ning maismaal toimuvale kalapüügiga seotud tegevusele;
[…]
f) toetatakse rahuldava elatustaseme saavutamist nende hulgas, kes sõltuvad püügitegevusest, pidades silmas rannapüüki ja sotsiaal-majanduslikke aspekte;
[…]“.
7 Määruse artiklis 3 „Hea valitsemistava põhimõtted“ on sätestatud:
„Ühises kalanduspoliitikas juhindutakse järgmistest hea valitsemistava põhimõtetest:
[…]
c) meetmete võtmine parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal;
d) pikaajaline perspektiiv;
[…]“.
8 Sama määruse artikli 4 „Mõisted“ lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
7) „maksimaalne jätkusuutlik saagikus“ – kõrgeim teoreetiline tasakaalustatud saak, mida saab kalavarust püsivalt keskmiselt välja püüda olemasolevate keskmiste keskkonnatingimuste juures ilma taastootmisprotsessi märkimisväärselt mõjutamata;
[…]
14) „varu“ – mere bioloogiline ressurss teataval majandamisalal;
[…]
36) „segapüük“ – püük, milles leidub rohkem kui ühte liiki kalu ning need erinevad liigid püütakse tõenäoliselt sama püügioperatsiooni käigus;
[…]“.
9 Määruse nr 1380/2013 artikli 6 „Üldsätted“ lõikes 2 on ette nähtud:
„[…] Kaitsemeetmete vastuvõtmisel võetakse arvesse kättesaadavaid teadus-, tehnilisi ja majandusnõuandeid […]“.
10 Määruse artikli 9 „Mitmeaastaste kavade põhimõtted ja eesmärgid“ lõiked 1–3 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Esmajärjekorras võetakse vastu mitmeaastased kavad, mis põhinevad teadus-, tehnika- ja majandusnõuannetel ning sisaldavad kalavarude taastamiseks ja säilitamiseks kaitsemeetmeid, mis on kõrgemal maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust tasemest vastavalt artikli 2 lõikele 2.
2. Kui artikli 2 lõikes 2 osutatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamisega seotud eesmärke ei ole ebapiisavate andmete tõttu võimalik kindlaks määrata, nähakse mitmeaastaste kavadega ette ettevaatusprintsiibil põhinevale lähenemisviisile tuginevad meetmed, mis tagavad vähemalt asjaomaste varude samaväärse kaitsetaseme.
3. Mitmeaastased kavad hõlmavad […]:
[…]
b) segapüügi puhul või kui varude dünaamikad on omavahel seotud, mitme varu koospüüki asjaomases geograafilises piirkonnas […]
[…]
5. Mitmeaastased kavad võivad sisaldada konkreetseid ökosüsteemipõhisel lähenemisviisil põhinevaid kaitse-eesmärke ja -meetmeid, mis käsitlevad segapüügi eriprobleeme kavaga hõlmatud ja mitme varuga seotud artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamisel siis, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et püügi selektiivsust ei õnnestu suurendada. […]“.
11 Määruse artikli 10 „Mitmeaastaste kavade sisu“ lõikes 1 on sätestatud:
„Vajaduse korral ja ELi toimimise lepingu kohaseid vastavaid pädevusi piiramata, hõlmab mitmeaastane kava:
[…]
b) eesmärke, mis on kooskõlas artiklis 2 sätestatud eesmärkidega ja artiklite 6 ja 9 asjakohaste sätetega;
c) koguseliselt väljendatud eesmärke, näiteks kalastussuremuse määrasid ja/või kudekarja biomassi;
[…]“.
12 Määruse artikli 15 „Lossimiskohustus“ lõigetes 1 ja 9 on sätestatud:
„1. Kogu nende liikide saak, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme […] ning mis on püütud liidu vetes või liidu kalalaevadega liidu vetest väljaspool asuvates vetes, mis ei kuulu kolmandate riikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla […] tuleb tuua kalalaeva pardale ja seal hoida, dokumenteerida, lossida ning asjakohasel juhul arvestada kvootidest maha […] kusjuures järgitakse järgmist ajaraamistikku:
[…]
d) hiljemalt 1. jaanuarist 2017 püükimääratlevad liigid ja hiljemalt 1. jaanuarist 2019 kõik muud liigid […]
[…]
9. Lossimiskohustusega varude suhtes võivad liikmesriigid kasutada paindlikku ühest aastast teise ülekandmist kuni 10% lubatud lossitavast kogusest. Sellel eesmärgil võib liikmesriik lubada lossida täiendavaid koguseid varust, mille suhtes kohaldatakse lossimiskohustust, tingimusel et sellised kogused ei ületa 10% kõnealusele liikmesriigile eraldatud kvoodist. […]“.
13 Määruse nr 1380/2013 artikli 16 „Kalapüügivõimalused“ lõiked 2 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:
„2. Kalavarule lossimiskohustuse kehtestamise korral võetakse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse muutust, mis tuleneb kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt lossimisele ning kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisest vastavalt saagile, tuginedes asjaolule, et esimesel ja järgnevatel aastatel ei ole kõnealuse varu tagasiheide enam lubatud.
[…]
4. Kalapüügivõimalused määratakse kindlaks kooskõlas artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärkidega ja need järgivad artikli 9 lõike 2 ja artikli 10 lõike 1 punktide b ja c kohaseid koguseliselt väljendatud eesmärke, ajaraamistikku ja marginaale.“
Määrus 2019/472
14 Määruse 2019/472 artikli 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:
„1. Käesoleva määrusega kehtestatakse läänepiirkonna vete põhjalähedaste […] järgmist liiki kalavarude majandamise ja nende püügi mitmeaastane kava […]:
[…]
4. Käesolevat määrust kohaldatakse ka kaaspüügiliikide suhtes, kui läänepiirkonna vetes püütakse lõikes 1 loetletud liiki kalavarusid. […]“.
15 Sama määruse artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse […] järgmisi mõisteid:
1) „läänepiirkonna veed“ – loodepiirkonna veed ([Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES)] alapiirkonnad 5 (välja arvatud rajoon 5a ja rajooni 5b puhul üksnes liidu veed), 6 ja 7) ja edelapiirkonna veed (ICESi alapiirkonnad 8, 9 ja 10 (Assooride saari ümbritsevad veed), ja CECAFi püügipiirkon[d] 34.1.1 […] (Madeira ja Kanaari saari ümbritsevad veed));
2) „FMSY-vahemik“ – väärtuste vahemik, mis põhineb parimatel olemasolevatel teadusnõuannetel, eelkõige ICESi […] teadusnõuannetel, ja mille puhul kõik sellesse vahemikku jäävad kalastussuremuse tasemed tagavad püügitava arvesse võttes ja praegustes keskmistes keskkonnatingimustes pikaajalises perspektiivis maksimaalse jätkusuutliku saagikuse, mõjutamata oluliselt asjaomaste kalavarude taastootmist. […]
[…]
8) „Blim“ – kudekarja biomassi piirväärtus, mis on esitatud parimates olemasolevates teadusnõuannetes, eelkõige ICESi või samalaadse sõltumatu ja liidu või rahvusvahelisel tasandil tunnustatud teadusasutuse poolt, ning millest väiksemate kalavarude korral võib kalavarude paljunemisvõime langeda;
[…]“.
16 Määruse artikli 3 „Eesmärgid“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kava aitab saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke, mis on loetletud määruse [nr 1380/2013] artiklis 2, eelkõige kohaldades kalavarude majandamisel ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi, ning selle eesmärk on tagada, et mere elusressursside kasutamisel taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel.“
17 Sama määruse artikli 4 „Sihttasemed“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Artikli 1 lõikes 1 loetletud kalavarude puhul tuleb kalastussuremuse sihttasemeni, mis vastab artiklis 2 määratletud FMSY-vahemikele, jõuda võimalikult kiiresti ja järk-järgult aastaks 2020, misjärel tuleb seda kooskõlas käesoleva artikliga hoida FMSY-vahemikes.“
18 Määruse 2019/472 artikli 5 „Kaaspüügivarude majandamine“ lõigetes 1–3 on sätestatud:
„1. Artikli 1 lõikes 4 osutatud kalavarude majandamise meetmed, sealhulgas vajaduse korral asjaomased kalapüügivõimalused, kehtestatakse parimaid olemasolevaid teadusnõuandeid arvesse võttes ja kooskõlas artiklis 3 sätestatud eesmärkidega.
2. Piisavate teadusandmete puudumisel majandatakse artikli 1 lõikes 4 osutatud kalavarusid, rakendades […] ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemist kalavarude majandamisele […].
3. Määruse [nr 1380/2013] artikli 9 lõike 5 kohaselt võetakse mitme liigiga püügipiirkondade majandamisel käesoleva määruse artikli 1 lõikes 4 osutatud kalavarude puhul arvesse, et segapüügi korral on raske püüda kõiki liike korraga maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, eriti olukordades, kus see viib ennatliku püügikeeluni.“
19 Määruse 2019/472 artikli 8 „Kaitsemeetmed“ lõikes 2 on sätestatud, et kui eelkõige kalavaru kudekarja biomass on väiksem kui Blim, võetakse täiendavaid parandusmeetmeid, ja eelkõige võib nende parandusmeetmetega asjaomase kalavaru või funktsionaalse üksuse sihtpüügi peatada ja kalapüügivõimalusi vastavalt vähendada.
20 Sama määruse artikli 10 „Püügivõimalused“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid võtavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste jaotamisel vastavalt määruse [nr 1380/2013] artiklile 17 arvesse segapüügis osalevate laevade saagi tõenäolist koostist.“
Määrus 2020/123
21 Määruse 2020/123 põhjendustes 7, 8, 16, 18 ja 26 on märgitud:
„(7) Teatavaid kalavarusid ei tohi ICESi teadusliku nõuande kohaselt püüda. Kui kõnealuste kalavarude lubatud kogupüük kehtestatakse vastavalt teaduslikule nõuandele, võib kogu saagi, sealhulgas nende varude kaaspüügi täieliku lossimiskohustuse rakendamine tekitada segapüügi puhul püüki piiravate liikide probleemi. Selleks et saavutada õige tasakaal kalapüügi jätkumise vahel, arvestades võimalikke ränki sotsiaalmajanduslikke tagajärgi, ning selle vahel, et vaja on saavutada kõnealuste kalavarude hea bioloogiline seisund, kuigi segapüügi puhul on raske korraga püüda kõiki varusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MSY) tasemel, on asjakohane kehtestada kõnealuste kalavarude jaoks konkreetne kaaspüügi lubatud kogupüük. Kõnealuste lubatud kogupüükide tase peaks aitama vähendada kõnealuste kalavarude kalastussuremust ning pakkuma stiimuleid selektiivsuse suurendamiseks ja soovimatu saagi vältimiseks. Selleks et tagada võimalikult suures ulatuses püügivõimaluste kasutamine segapüügi korral kooskõlas määruse [nr 1380/2013] artikli 16 lõikega 2, on asjakohane luua kvootide vahetamiseks kvoodireserv nende liikmesriikide jaoks, kellel ei ole kvoote oma vältimatu kaaspüügi katmiseks.
(8) Selleks et vähendada nende kalavarude püüki, mille puhul on kehtestatud kaaspüügi lubatud kogupüük, tuleks kalapüügipiirkondades, kus kõnealuseid kalavarusid püütakse, kehtestada kalapüügivõimalused tasemel, mis aitab taastada ohustatud varude biomassi kestlikku taset. Samuti tuleks kehtestada kalapüügivõimalustega lahutamatult seotud tehnilised ja kontrollimeetmed, millega hoitakse ära ebaseaduslikku vette tagasilaskmist.
[…]
(16) Vastavalt läänepiirkonna vete mitmeaastase kava artiklile 8, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et kõnealuse kava artikli 1 lõikes 1 osutatud mis tahes kalavaru kudekarja biomass on väiksem kui Blim, tuleb võtta täiendavaid heastamismeetmeid, et tagada asjaomase kalavaru kiire taastumine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. Eelkõige võivad kõnealused heastamismeetmed hõlmata asjaomase kalavaru sihtpüügi peatamist ning püügivõimaluste piisavat vähendamist selliste kalavarude puhul ja/või muude kalavarude puhul, mille püügiga piirkonnas kaasneb tursa või merlangi kaaspüük.
(17) Oma nõuandes osutas ICES asjaolule, et Keldi mere tursa ja merlangi varud on väiksemad kui Blim. Seetõttu tuleks nende varude suhtes võtta täiendavaid heastamismeetmeid. […] Keldi mere merlangi osas peaksid need meetmed seisnema püügivahendite omaduste tehnilises muutmises eesmärgiga suurendada merlangi kaaspüüki, mis on funktsionaalselt seotud kalapüügivõimalustega püügipiirkondades, kus kõnealuseid kalavarusid püütakse.
(18) 2019. aastal võeti meetmeid Keldi mere tursa püügivõimaluste parandamiseks. Sel puhul reserveeriti selle kalavaru lubatud kogupüük üksnes kaaspüügile. Kuna varud on väiksemad kui Blim, tuleks siiski võtta täiendavaid parandusmeetmeid, et viia varud kõrgemale maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust tasemest kooskõlas läänepiirkonna vete mitmeaastase kava artikli 8 lõikega 2. Sellised meetmed parandaksid selektiivsust, muutes tursa väiksema kaaspüügi tasemega püügivahendite kasutamise kohustuslikuks nendes piirkondades, kus tursapüük on märkimisväärne, vähendades seeläbi kõnealuse varu kalastussuremust segapüügil. Tuleks kehtestada lubatud kogupüügi tase, et vältida püügi enneaegset lõpetamist 2020. aasta alguses. Lisaks peaks lubatud kogupüük võimaldama vältida võimalikku tagasiheidet, mis võiks kahjustada andmete kogumist ja kalavaru teaduslikku hindamist. 805 tonnise lubatud kogupüügi kehtestamine tagaks varu kudekarja biomassi märkimisväärse suurenemise 2020. aastal vähemalt 100% võrra, et tagada varu kiire taastumine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikule tasemele (Btrigger).
[…]
(26) [V]õttes arvesse, et varude […] COD/5BE6A, […] WHG/07A ja PLE/7HJK biomass on väiksem kui Blim ning et 2020. aastal on lubatud ainult kaaspüük ja teaduslik püük, on liikmesriigid kohustunud 2020. aastal mitte kohaldama nende varude suhtes määruse [nr 1380/2013] artikli 15 lõiget 9, nii et 2020. aasta püük ei ületaks kehtestatud lubatud kogupüüki.“
22 Määruse 2020/123 artikli 5 „Lubatud kogupüük ja selle jaotamine“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liidu kalalaevadele liidu vetes või teatavates vetes väljaspool liitu lubatud kogupüük, selle jaotus liikmesriikide vahel ning asjakohasel juhul sellega funktsionaalselt seotud tingimused on esitatud I lisas.“
23 Määruse artikli 8 „Kvootide vahetamise mehhanism lubatud kogupüükide puhul vältimatu kaaspüügi korral seoses lossimiskohustusega“ lõigetes 1–3 on ette nähtud:
„1. Selleks et võtta arvesse lossimiskohustuse kehtestamist ja teha kvoodid kättesaadavaks nende liikmesriikide jaoks, kellel teatavate kaaspüükide jaoks kvoote ei ole, kohaldatakse IA lisas kindlaks määratud lubatud kogupüükide suhtes käesoleva artikli lõigetes 2–5 kindlaks määratud kvootide vahetamise mehhanismi.
2. Igale liikmesriigile eraldatud kvootidest tehakse 6% tursa lubatud kogupüügist Keldi meres ja Šotimaast läände jäävates vetes, merlangi lubatud kogupüügist Iiri meres ning atlandi merilesta lubatud kogupüügist ICESi 7.h, 7.j ja 7.k rajoonis […] kättesaadavaks kvootide vahetamise reservi jaoks, mis avatakse 1. jaanuarist 2020. Ilma kvootideta liikmesriikidel on kvoodireservile ainujuurdepääs kuni 31. märtsini 2020.
3. Reservist võetud koguseid ei või vahetada ega järgmisesse aastasse üle kanda. Kõik kasutamata kogused antakse pärast 31. märtsi 2020 tagasi neile liikmesriikidele, kes algselt kvootide vahetamise reservi panustasid.“
24 Nimetatud määruse artiklis 13 „Heastamismeetmed seoses tursa ja merlangiga Keldi meres“ on kehtestatud rida meetmeid, mille eesmärk on suurendada mitmes Keldi mere piirkonnas laevade poolt, mille saagist vähemalt 20% moodustab kilttursk, kasutatavate põhjatraalide ja nootade selektiivsust. Neil laevadel on keelatud püüda neis piirkondades, välja arvatud juhul, kui nad kasutavad selles artiklis loetletud püügivahendeid, millel on teatavad tehnilised omadused, eelkõige noodapära miinimumsuuruse nõuded. Neid eeskirju ei kohaldata siiski laevade suhtes, mille tursa kaaspüük ei ole kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) hinnangul suurem kui 1,5%. Lisaks selles artiklis loetletud püügivahenditele võivad liidu laevad kasutada mõnda väga selektiivset alternatiivset püügivahendit, mille tehnilised omadused võimaldavad vastavalt STECFi poolt hinnatud teadusuuringule püüda turska alla 1% ulatuses saagist.
25 Määruse 2020/123 IA lisas on kehtestatud vaidlusalune lubatud kogupüük (TAC) liidus: vastavalt 1279 tonni turska (Gadus morhua) 6.a püügipiirkonnas ning 5.b püügipiirkonna Euroopa Liidu ja rahvusvahelistes vetes ida pool 12°00′ W (COD/5BE6A); 805 tonni turska 7.b, 7.c, 7.e–k ja 8–10 püügipiirkonnas ning CECAFi 34.1.1 püügipiirkonna liidu vetes (COD/7XAD34); 721 tonni merlangi (Merlangius merlangus) 7.a püügipiirkonnas (WHG/07A) ja 67 tonni atlandi merilesta (Pleuronectes platessa) 7.h, 7.j ja 7.k piirkonnas (PLE/7HJK). Kõnealuses IA lisas on täpsustatud, et lubatud kogupüük hõlmab üksnes tursa, merlangi ja atlandi merilesta kaaspüüki muude liikide püügi puhul ning et igale liikmesriigile eraldatud kvoodi all ei ole nende liikide sihtpüük lubatud.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
26 Pärast määruse 2020/123 vastuvõtmist väljastas põllumajandus-, toidu- ja merendusminister muu hulgas 2020. aasta aprilli kohta kalavarude majandamise teatised 15 ja 16, 2020. aasta mai kohta kalavarude majandamise teatised 19 ja 20 ning 2020. aasta juuni kohta kalavarude majandamise teatised 23 ja 24. Nendes teatistes kehtestatakse vaidlusaluse lubatud kogupüügiga (TAC) hõlmatud kalavarudele nullist suuremad püügipiirangud üksnes kaaspüügina.
27 FIE palus 17. juunil 2020 High Courtile (kõrge kohus, Iirimaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, esitatud kaebuses eelkõige, et viimane esitaks Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse määruse 2020/123 kehtivuse kohta ja teeks certiorari-määruse, et sisuliselt tühistada eespool nimetatud kalavarude majandamise teatised.
28 Selle kaebuse raames väidab FIE, et määrus 2020/123 on õigusvastane, kuna Euroopa Liidu Nõukogu ei võtnud vaidlusaluse lubatud kogupüügi nullist suurema määra kehtestamisel arvesse ICESi nõuandeid, milles soovitati maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks näha Šotimaast läände jäävate vete ja Keldi mere tursavarude, Iiri mere merlangivarude ja Keldi mere lõunaosa atlandi merilestavarude – mille suhtes vaidlusalust lubatud kogupüüki kohaldatakse – puhul ette nullpüük. Seda tehes rikkus nõukogu määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõiget 2, mis näeb eelkõige ette, et maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kalavarude kasutamise määr saavutatakse kõikidele varudele hiljemalt 2020. aastaks.
29 Põhikohtuasja vastustajad esitavad vastuväite, et nimetatud kaebus on hüpoteetiline, kuna määrus 2020/123 ei ole enam kehtiv ja see on asendatud määrustega, milles kinnitatakse lubatud kogupüük 2021. ja 2022. aastaks. Seetõttu leiavad nad, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei peaks ei eelotsuse küsimust esitama ega seda kaebust läbi vaatama.
30 Sisulistes küsimustes väidavad vastustajad, et määrust nr 1380/2013 tuleb tõlgendada koostoimes määrusega 2019/472 ning et sellest tuleneb, et määruse 2020/123 vastuvõtmiseks pidi nõukogu andma keerulise hinnangu küsimusele, mis sisaldas mitut arvessevõetavat parameetrit, nagu kavandatud meetmete sotsiaal-majanduslik mõju ning segapüügiga kaasnevad raskused, mis tulenevad asjaolust, et konkreetset liiki võib püüda kaaspüügina muude liikide püügi käigus.
31 Esimesena leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta peab talle esitatud kaebuse läbi vaatama. Sellega seoses leiab ta eelkõige esiteks, et vastupidisel juhul takistaks määruse 2020/123 ja kõnealuste kalavarude majandamise teatiste piiratud kehtivusaeg nende vaidlustamist Iiri kohtutes, ning teiseks, et käesoleval juhul kerkiv küsimus võib tekkida tulevikus analoogseid määrusi puudutavates vaidlustes.
32 Teisena leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 22. oktoobri 1987. aasta kohtuotsuses Foto-Frost (314/85, EU:C:1987:452) kindlaks määratud kriteeriume arvestades on ta kohustatud esitama eelotsusetaotluse.
33 Kõigepealt märgib ta, et peamine õigusküsimus, mis tuleb käesoleval juhul lahendada, on see, kas määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõikes 2 nimetatud eesmärk väljendub üldises vältimatus kohustuses, mida nõukogu peab 2020. aasta lubatud kogupüügi kindlaksmääramisel järgima, või on – nagu väidavad põhikohtuasja vastustajad – tegemist vaid ühe eesmärgiga teiste seas, mida nõukogu peab arvesse võtma samamoodi nagu suurt hulka nii teaduslikke kui majanduslikke aspekte.
34 Seejärel märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta jagab põhikohtuasja vastustajate seisukohta, et nõukogu pidi lubatud kogupüügi kehtestamisel arvesse võtma teatud hulka aspekte, millel on majanduslik mõju eelkõige kalapüügist saadavast tulust sõltuvatele rannikukogukondadele, nagu kaaspüük segapüügi raames ja „püüki piiravate liikide“ nähtus ning lossimiskohustuse kohaldamine kõikidele püütud liikidele, sealhulgas neile, mis ei ole püügitegevusega seotud.
35 Ta leiab siiski, et ICESi 2019. aasta nõuanded, milles soovitati käesoleva kohtuotsuse punktis 28 nimetatud kalavarude nullpüüki, et tagada maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kalavarude kasutamise määr 2020. aastaks, kujutavad endast parimaid olemasolevaid teadusnõuandeid määruse 2020/123 vastuvõtmise ajal.
36 Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõige 2 ei sisalda ühtegi erinormi ega erandit kaaspüügi kohta. Ta järeldab sellest, et asjaomane säte kohustas nõukogu määrama lubatud kogupüügi vastavalt käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud ICESi nõuannetele, eesmärgiga tagada maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kalavarude kasutamise määr 2020. aastaks.
37 Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et vaidlusaluseid lubatud kogupüüke ei saa põhjendada argumendiga, mis puudutab nende minimaalset mõju, kuna nagu nähtub talle esitatud tõenditest, moodustas see lubatud kogupüük igas asjaomases piirkonnas vastavalt 62% ja 54% tursa kudekarja biomassist ning 52% merlangi kudekarja biomassist.
38 Lõpuks leiab ta, et määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõike 2 eesmärk ei ole „lihtsalt ambitsioonikas eesmärk“, vaid vastupidi ühise kalanduspoliitika keskne eesmärk, mis on väga tähtsal kohal. Niisiis on selle eesmärgi järgimine kohustuslik mitmeaastaste kavade ja kalapüügivõimaluste puhul, mis on ette nähtud vastavalt selle määruse artiklis 9 ja artikli 16 lõikes 4.
39 Kõiki neid kaalutlusi arvestades on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tõsiseid kahtlusi määruse 2020/123 kehtivuses.
40 Neil asjaoludel otsustas High Court (kõrge kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas olukorras, kus [määrus 2020/123] on asendatud ja/või riigisisesed rakendusmeetmed ei ole enam kehtivad, on eelotsusetaotluse esitamine vajalik?
2. Kas [määruse 2020/123] IA lisa on kehtetu, arvestades [määruse nr 1380/2013] sihte ja eesmärke ning konkreetselt [selle] määruse artikli 2 lõikeid 1 ja 2, sh artikli 2 lõike 2 teise lause eesmärki ning [selle] määruse artikli 3 punktides c ja d kehtestatud hea halduse põhimõtet (sh ulatuses, milles see on kohaldatav kalavarudele, mille puhul on nõutav ettevaatusprintsiibil põhinev lähenemisviis), tõlgendatuna koostoimes [nimetatud] määruse artiklitega 9, 10, 15 ja 16 ning põhjendustega ja [määruse 2019/472] artiklitega 1, 2, 3, 4, 5, 8 ja 10, osas, milles [määrusega 2020/123] kehtestatud lubatud kogupüük (TAC) ei järgi maksimaalse jätkusuutliku saagikusega seotud nullpüüki soovitavat nõuannet, mille [ICES] on teatud liikide kohta andnud?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Vastuvõetavus
41 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas käesolev eelotsusetaotlus, mis puudutab määruse 2020/123 kehtivust, on vajalik, kui see määrus ja selle riigisisesed rakendusmeetmed, mis on põhikohtuasjas kõne all, ei ole enam kohaldatavad. Seega palub ta sisuliselt Euroopa Kohtul teha otsus selle taotluse vastuvõetavuse kohta.
42 Sellega seoses väidavad põhikohtuasja vastustajad, et nimetatud taotlus on vastuvõetamatu. Esiteks on nad seisukohal, et arvestades määruse 2020/123 kohaldamisaja lõppu ning põhikohtuasjas kõne all olevaid kalavarude majandamise teatiseid, on selles kohtuasjas tõstatatud küsimused hüpoteetilised Euroopa Kohtu praktika tähenduses. Teiseks väidavad nad, et nendele küsimustele vastates hindaks Euroopa Kohus määruse 2020/123 kehtivust pärast ELTL artiklis 263 ette nähtud kahekuulist tähtaega ning et tema käsutuses ei oleks kõiki neid vastamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid, mis oleksid talle kättesaadavad selle artikli alusel esitatud taotluse raames.
43 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et juhul kui liikmesriigi kohtus kerkib küsimus liidu institutsioonide õigusakti kehtivusest, on selle kohtu ülesanne hinnata, kas asjas otsuse tegemiseks on kõnealuse küsimuse kohta vaja eelotsust, ning seejärel taotleda Euroopa Kohtult sellekohast eelotsust. Järelikult on juhtudel, kui liikmesriigi kohtu esitatud küsimused puudutavad liidu õigusnormi kehtivust, Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Euroopa Kohus võib seega keelduda kehtivuse hindamist puudutavale liikmesriigi kohtu eelotsuse küsimusele vastamast vaid juhul, kui ei ole järgitud eelkõige Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõudeid eelotsusetaotluse sisu kohta või kui on ilmne, et liidu õigusnormi kehtivuse hindamine, mida liikmesriigi kohus taotleb, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui probleem on hüpoteetiline (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Arvestades eelkõige lojaalset koostööd, mille vaimus tuleb eelotsusemenetlust läbi viia, ja kooskõlas nimetatud määruse artikli 94 punktiga c, tuleb liikmesriigi kohtul oma eelotsusetaotluses esitada täpsed põhjused, miks ta pidas vajalikuks tõstatada liidu õigusnormide kehtivuse küsimuse, ning kehtetuse alused, millega tema arvates tuleb arvestada (vt selle kohta 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus IATA ja ELFAA, C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 31, ja 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Pillbox 38, C‑477/14, EU:C:2016:324, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud kohtupraktika).
46 Selle kohta, nagu nähtub eelotsusetaotluse põhjendustest, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus riigisisesest kohtupraktikast lähtudes, et tema ülesanne on põhikohtuasjas esitatud kaebus läbi vaadata, hoolimata asjaolust, et määrus 2020/123 ja selle kaebuse raames vaidlustatud kalavarude majandamise teatised ei ole enam kohaldatavad. Eelkõige leiab ta, et nende aktide ajutisuse tõttu ei ole võimalik neid vaidlustada nende piiratud kehtivusaja jooksul.
47 Esimesena tuleb aga märkida, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole seada kahtluse alla hinnangut, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on andnud põhikohtuasja kaebuse vastuvõetavusele, mis eelotsusemenetluses kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse. Käesoleval juhul lükkas eelotsusetaotluse esitanud kohus tagasi põhikohtuasja vastustajate poolt tema menetluses esitatud vastuvõetamatuse vastuväited, mis puudutasid nimetatud kaebuse hüpoteetilisust riigisisese õiguse tähenduses. Pealegi ei takista asjaolu, et põhikohtuasja esemeks olevate kalavarude majandamise teatiste kohaldamisaeg on möödunud, Euroopa Kohtul teha otsust eelotsuse küsimuse kohta, kui niisugune kaebus on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud ja kui küsimus on objektiivselt vajalik selle vaidluse lahendamiseks, millega eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole on õiguspäraselt pöördutud (vt selle kohta 10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punktid 30 ja 31 ning seal viidatud kohtupraktika).
48 Teisena, mis puudutab vaidlusaluse lubatud kogupüügi kohaldamisaja lõppu, siis piisab, kui märkida esiteks, et põhikohtuasjas vaidlustatud kalavarude majandamise teatised võeti vastu nende lubatud kogupüükide alusel, teiseks, et lubatud kogupüük kehtis nende teatiste vastuvõtmise kuupäeval, ning kolmandaks, et nimetatud kaebuse põhjenduseks viidatakse täiendavalt nende kehtetusele. Siit järeldub, et asjaomase lubatud kogupüügi kohaldamisaja möödumine ei muuda vastuvõetamatuks küsimust lubatud kogupüügi kehtivusest, kuna see küsimus on objektiivselt vajalik selle vaidluse lahendamiseks, millega eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole on õiguspäraselt pöördutud.
49 Neid kaalutlusi ei saa kahtluse alla seada põhikohtuasja vastustajate argumendid, mille kohaselt Euroopa Kohus hindaks määruse 2020/123 kehtivust seega pärast ELTL artiklis 263 ette nähtud kahekuulist tähtaega ja ilma, et tema käsutuses oleks kõiki neid vastamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid, mis tal tühistamishagi raames oleksid.
50 Nimelt piisab, kui märkida, et ühelt poolt ELTL artiklites 263 ja 277 ning teiselt poolt ELTL artiklis 267 sätestatud õiguskaitsevahendite ja menetluste täielikule süsteemile on omane, et liikmesriigi kohtus algatatud kohtuasja raames peab pooltel olema õigus vaidlustada niisuguste liidu õigusaktides sisalduvate sätete seaduslikkus, mis on nende suhtes vastu võetud riigisisese otsuse või akti aluseks, tuginedes nende kehtetusele, ning suunata nimetatud kohut, kes ei ole ise pädev niisuguste sätete kehtetust tuvastama, esitama Euroopa Kohtule sellekohane eelotsuse küsimus, välja arvatud juhul, kui neil oli vähimagi kahtluseta õigus esitada nende sätete vaidlustamiseks hagi ELTL artikli 263 alusel ja nad ei kasutanud seda õigust ettenähtud tähtaja jooksul (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punktid 66 ja 67 ning seal viidatud kohtupraktika). Siiski ei ilmne, et FIE-l oleks olnud vähimagi kahtluseta õigus esitada vaidlusaluse lubatud kogupüügi peale tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel, millele põhikohtuasja vastustajad vastu ei vaidle.
51 Kolmandana, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 35–38, esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses nõutud täpsusega põhjused, miks tal on tõsiseid kahtlusi vaidlusaluse lubatud kogupüügi kehtivuse suhtes, kuna see ei ole kooskõlas ICESi nõuannetega, milles soovitatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 28 nimetatud kalavarude puhul nullpüüki. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud Euroopa Kohtule vajaliku teabe põhjuste kohta, miks ta peab eelotsusetaotlust tema menetluses oleva vaidluse lahendamisel asjakohaseks.
52 Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.
Teine küsimus
53 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse 2020/123 IA lisa on kehtiv osas, milles määrati 2020. aastaks vaidlusalune lubatud kogupüük suuremaks kui nullmäär, mida soovitati ICESi 2019. aasta nõuannetes Šotimaast läände jäävate vete ja Keldi mere tursavarude, Iiri mere merlangivarude ja Keldi mere lõunaosa atlandi merilestavarude puhul (edaspidi „ICESi nullpüüki soovitav nõuanne“), arvestades ühise kalanduspoliitika eesmärke, millele on viidatud määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõigetes 1 ja 2, eelkõige selle määruse artikli 2 lõike 2 teises lõigus, ning selle poliitika hea valitsemistava põhimõtteid, eelkõige neid, mis on sätestatud selle määruse artikli 3 punktides c ja d, ning võttes arvesse sama määruse artikleid 9, 10, 15 ja 16 ning määruse 2019/472 artikleid 1–5, 8 ja 10.
54 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 35, 36 ja 38, põhinevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused vaidlusaluse lubatud kogupüügi kehtivuse osas peamiselt kahel kaalutlusel. Ühelt poolt leiab ta, et määrust nr 1380/2013 ja määrust 2019/472 tuleb tõlgendada nii, et määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõige 2 paneb nõukogule selge ja eranditeta kohustuse kehtestada vaidlusalune lubatud kogupüük parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete alusel, et saavutada maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kasutamise määr kõikidele varudele, sealhulgas lubatud kogupüügiga hõlmatud kalavarudele, hiljemalt 2020. aastaks. Teiselt poolt leiab ta, et ICESi nullpüüki soovitavad nõuanded on käesoleval juhul parimad kättesaadavad teaduslikud nõuanded eelkõige määruse nr 1380/2013 artikli 3 punkti c tähenduses.
55 Seega peab Euroopa Kohus analüüsima esiteks seda, mil määral oli nõukogu kaalutlusõigus vaidlusaluse lubatud kogupüügi kindlaksmääramisel piiratud määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõike 2 teises lõigus sätestatud eesmärgiga ja ICESi nullpüüki soovitava nõuandega, ning teiseks seda, kas nõukogu on käesoleval juhul ületanud oma kaalutlusõiguse piire.
Nõukogu kaalutlusõiguse piirid vaidlusaluse lubatud kogupüügi kehtestamisel
56 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et nagu tuleneb ELTL artikli 43 lõikest 2, peavad Euroopa Parlament ja nõukogu kehtestama seadusandliku tavamenetluse kohaselt muu hulgas „ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks vajalikud sätted“, samas kui ELTL artikli 43 lõike 3 kohaselt võtab nõukogu Euroopa Komisjoni ettepaneku põhjal vastu „meetmed hindade ja maksude, toetuste ja koguseliste piirangute kehtestamise ning kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta“.
57 Samuti tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb poliitilisi valikuid hõlmavad meetmed, mis on ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks sobiva laadi tõttu liidu seadusandja pädevuses, vastu võtta ELTL artikli 43 lõike 2 alusel, samas kui kalapüügivõimaluste kehtestamist ja eraldamist käsitlevate meetmete vastuvõtmine vastavalt ELTL artikli 43 lõikele 3 niisugust hinnangut ei nõua, kuna niisugused meetmed on peaasjalikult tehnilist laadi ning need võetakse sama artikli 43 lõike 2 alusel kehtestatud sätete rakendamiseks (vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus parlament ja komisjon vs. nõukogu, C‑103/12 ja C‑165/12, EU:C:2014:2400, punkt 50, ning 1. detsembri 2015. aasta kohtuotsus parlament ja komisjon vs. nõukogu, C‑124/13 et C‑125/13, EU:C:2015:790, punktid 48 ja 50).
58 Lisaks on selle kohtupraktika kohaselt ELTL artikli 43 lõigetel 2 ja 3 erinev eesmärk ning kummalgi on konkreetne kohaldamisala, nii et neid saab kasutada eraldi alusena ühise kalanduspoliitika raames meetmete võtmiseks, kusjuures juhul, kui nõukogu võtab õigusakte vastu ELTL artikli 43 lõike 3 alusel, peab ta järgima oma pädevuse piire ning vajaduse korral ka liidu seadusandja poolt ELTL artikli 43 lõike 2 alusel juba kehtestatud õiguslikku raamistikku (vt selle kohta 1. detsembri 2015. aasta kohtuotsus parlament ja komisjon vs. nõukogu, C‑124/13 ja C‑125/13, EU:C:2015:790, punkt 58).
59 Käesoleval juhul koosneb liidu seadusandja kehtestatud asjakohane õiguslik raamistik ühelt poolt määrusest nr 1380/2013, millega kehtestatakse ühise kalanduspoliitika üldine raamistik, ja teiselt poolt määrusest 2019/472, millega kehtestatakse läänepiirkonna vetes ja sellega piirnevates vetes püütavate kalavarude majandamise ja nende kalavarude püügi mitmeaastane kava (edaspidi „läänepiirkonna vete mitmeaastane kava“). Mis puudutab viimasena nimetatud määruse kohaldamisala, siis on selle määruse artikli 1 lõigetes 1 ja 4 ette nähtud, et see hõlmab nii lõikes 1 loetletud varusid kui ka kaaspüüki, mis saadakse läänepiirkonna vetes nimetatud varusid püüdes. Nagu aga nähtub määruse 2020/123 IA lisa sõnastusest, kohaldatakse vaidlusalust lubatud kogupüüki üksnes nendele kaaspüügivarudele, mis paiknevad määruse 2019/472 artikli 1 lõikes 1 loetletud kalavarude püügipiirkondades. Seega on nõukogu ülesanne seda lubatud kogupüüki kindlaks määrates järgida lisaks määruse nr 1380/2013 sätetele ka määruse 2019/472 sätteid.
60 Mis esimesena puudutab määrust nr 1380/2013, siis tuleb märkida, et selle artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud põhimõte, et ühises kalanduspoliitikas „kohaldatakse kalapüügi majandamise suhtes ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi“, ning selles on märgitud, et selle poliitika „eesmärk on tagada, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeid“.
61 Nimelt, nagu on märgitud selle määruse põhjenduses 6, peab ühine kalanduspoliitika toetama nende kohustuste täitmist, mis on liidule kalavarude kaitse, majandamise ja kasutamise valdkonnas pandud mereõiguse konventsiooniga ning kalavarude kokkuleppega, mille osaline ta on.
62 Täpsemalt, nagu nähtub selle määruse põhjendusest 7 ja nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 25 ja 26 sisuliselt rõhutas, on määruse vastuvõtmise eesmärk võidelda „mitmete kalavarude jätkuva vähenemise“ vastu ja „täiustada“ ühist kalanduspoliitikat, suunates see ümber püügitegevuse pikaajalisele jätkusuutlikkusele, eelkõige kalavarude kasutamise tasemete „kohandamise“ kaudu, saavutamaks eesmärk taastada ja hoida püütavate liikide populatsioonid „mõistliku aja jooksul“ maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikust tasemest kõrgemal.
63 Täpsemalt „selleks, et saavutada [see] eesmärk“, on määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõike 2 teises lõigus ette nähtud, et „saavutatakse maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kasutamise määr võimaluse korral 2015. aastaks ning seejärel järk-järgult, laienedes kõikidele varudele hiljemalt 2020. aastaks“.
64 Kõnealuse sätte sõnastusest nähtub, et kuigi on olemas teatav mänguruum niisuguse kasutamise taseme kehtestamisel, mis võimaldab saavutada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse ajavahemikul 2015–2020, lõpeb selle eesmärgi saavutamise tähtaeg seevastu põhimõtteliselt 2020. aastal, nagu rõhutavad väljendid „hiljemalt“ ja „kõik varud“, ja seda kõigil ühise kalanduspoliitikaga hõlmatud majandamisaladel esinevate bioloogiliste ressursside puhul vastavalt kõnealuse määruse artikli 4 punktis 14 sätestatud mõiste „varu“ määratlusele.
65 Kuid esiteks tuleb nimetatud sätet tõlgendada tervikuna koostoimes määruse nr 1380/2013 artikliga 2, mille lõikes 1 on nõutud, et ühine kalanduspoliitika tagaks selle, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning neid majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega. Viimati nimetatud eesmärkide hulgas on selle määruse artikli 2 lõike 5 punktides c ja f toodud eesmärk luua tingimused majanduslikult elujõulisemale ja konkurentsivõimelisemale kalapüügi- ja kalatöötlemissektorile ning maismaal toimuvale kalapüügiga seotud tegevusele, ning eesmärk toetada rahuldava elatustaseme saavutamist nende hulgas, kes sõltuvad püügitegevusest, pidades silmas rannapüüki ja sotsiaal-majanduslikke aspekte.
66 Lisaks tuleneb veel samast artiklist 2 tervikuna, et püügitegevuse keskkonna seisukohast pikaajaline jätkusuutlikkus ei tähenda mitte ainult seda, et kehtestatakse liikide püügimäärad, mis võimaldavad saavutada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse, vaid ka vastavalt selle lõikele 3 viia püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile miinimumini ja eelkõige, nagu on märgitud selle määruse lõike 5 punktis a, kaotada järg-järgult tagasiheide, igal üksikjuhul eraldi ja võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, vältides ja vähendades võimalikult palju soovimatut saaki ja ning tagades järk-järgult saagi lossimise.
67 Teiseks tuleb märkida, et määruse nr 1380/2013 artikli 10 lõike 1 punktide b ja c kohaselt hõlmab mitmeaastane kava eelkõige eesmärke, mis on kooskõlas muu hulgas selle määruse artiklis 2 sätestatud eesmärkidega ja artikli 9 asjakohaste sätetega, ning koguseliselt väljendatud eesmärke, näiteks kalastussuremuse määrasid.
68 Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud määruse artikli 9 lõikes 5 on sätestatud, et sama määruse artikli 9 lõike 1 alusel vastu võetud mitmeaastased kavad võivad sisaldada konkreetseid ökosüsteemipõhisel lähenemisviisil põhinevaid kaitse-eesmärke ja -meetmeid, mis käsitlevad segapüügi eriprobleeme kavaga hõlmatud ja mitme varuga seotud ning määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamisel siis, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et püügi selektiivsust ei õnnestu suurendada.
69 Seda artikli 9 lõiget 5 tuleb tõlgendada koostoimes selle määruse põhjendusega 8, milles on märgitud, et „segapüügi maksimaalset jätkusuutlikku saagikust puudutavaid majandamisotsuseid tehes tuleks arvestada, et segapüügi puhul on raske korraga püüda kõiki varusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, eriti siis, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et nn püüki piiravate liikide nähtust on väga raske vältida kasutatavate püügivahendite selektiivsuse suurendamisega“. Asjaolu, et liidu seadusandja pidas vajalikuks teha need täpsustused kohe pärast seda, kui ta oli selle määruse põhjenduses 7 sätestanud eesmärgi taastada kõikide varude maksimaalne jätkusuutlik saagikus hiljemalt 2020. aastaks, rõhutab tema kavatsust mitte välistada võimalust seda eesmärki kohandada juhul, kui seda ei ole võimalik samal ajal saavutada kõikide segapüügi kalavarude puhul.
70 Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 8 sisuliselt märkis, võib määruse nr 1380/2013 artikli 4 punkti 36 tähenduses segapüügi ehk püügi puhul, kus eri liike püütakse tõenäoliselt sama püügioperatsiooni käigus, nullmääraga või kõige kiiremini ammenduva kvoodiga kalavaru „piirata“ püüki, tekitades kalalaevadele kohustuse lõpetada igasugune tegevus aegsasti enne seda, kui teiste liikide, eelkõige nende püügitegevusega seotud sihtliikide jaoks eraldatud kvoot on täis püütud. Seda nähtust rõhutab selle määruse artiklis 15 kehtestatud lossimiskohustus, mille kohaselt tuleb kogu püütud saak pardal hoida, dokumenteerida ning asjakohasel juhul kvootidest maha arvestada ning mis vastavalt selle artikli lõikes 1 kindlaks määratud ajakavale on täielikult kohaldatav hiljemalt 1. jaanuarist 2019. Lisaks, nagu on rõhutatud nimetatud määruse põhjenduses 8, ei saa püüki piiravate liikide nähtust alati vältida kasutatavate püügivahendite selektiivsuse suurendamisega.
71 Seega tuleneb määruse nr 1380/2013 artikli 9 lõikest 5 koostoimes selle määruse põhjendusega 8, et liidu seadusandja soovis näha mitmeaastaste kavade raames ette võimaluse kohandada nimetatud määruse artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärke, eelkõige selle lõike 2 teises lõigus sätestatud eesmärki, et võtta arvesse seda, kui raske on segapüügi puhul korraga püüda kõiki varusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, võttes arvesse nn püüki piiravate liikide nähtust, kui kasutatavate püügivahendite selektiivsuse suurendamine ei võimalda seda nähtust vältida.
72 Teisena on sellega seoses liidu seadusandja kehtestanud määruse 2019/472 raames selle määruse artiklites 4 ja 5 ühelt poolt sihtvarudele ja teiselt poolt kaaspüügivarudele diferentseeritud majandamiskava, mille eesmärk on vastavalt määruse nr 1380/2013 artikli 9 lõikele 5 võtta arvesse segapüügi eriprobleeme.
73 Nimelt, ühelt poolt määratakse määruse 2019/472 artikli 4 lõikes 1 kindlaks sihtvarude kalastussuremuse sihttase, mis vastab FMSY‑vahemikele selle määruse artikli 2 punkti 2 tähenduses ehk väärtuste vahemikule, „mis põhineb parimatel olemasolevatel teadusnõuannetel […] ja mille puhul kõik sellesse vahemikku jäävad kalastussuremuse tasemed tagavad […] pikaajalises perspektiivis maksimaalse jätkusuutliku saagikuse“, ning sätestatakse, et selle sihttasemeni tuleb jõuda võimalikult kiiresti ja järk-järgult, laienedes kõikidele varudele hiljemalt 2020. aastaks. Seega täpsustab see sihttase läänepoolsete vete mitmeaastase kavaga hõlmatud sihtvarude puhul määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõike 2 teises lõigus sätestatud eesmärki saavutada maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kasutamise määr kõikidele varudele hiljemalt 2020. aastaks.
74 Teiselt poolt on määruse 2019/472 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud, et kaaspüügivarude majandamise meetmed, sealhulgas vajaduse korral asjaomased kalapüügivõimalused, kehtestatakse „parimaid olemasolevaid teadusnõuandeid arvesse võttes“ ning et need on kooskõlas selle määruse artiklis 3 sätestatud eesmärkidega, mis võtavad üldiselt üle määruse nr 1380/2013 artiklis 2 sätestatud keskkonna seisukohast pikaajalise jätkusuutlikuse eesmärgi. Lisaks on määruse 2019/472 artikli 5 lõikes 3 sätestatud, et vastavalt määruse nr 1380/2013 artikli 9 lõikele 5 võetakse mitme liigiga püügipiirkondade majandamisel kaaspüügivarude puhul arvesse, et segapüügi korral on raske püüda kõiki liike korraga maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, „eriti olukordades, kus see viib ennatliku püügikeeluni“.
75 Sellest tuleb järeldada, et määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõike 2 teises lõigus sätestatud maksimaalne tähtaeg, mille jooksul on võimalik saavutada maksimaalne jätkusuutlik saagikus, kehtib rangelt ja eranditult määruse 2019/472 artikli 1 lõikes 1 loetletud sihtvarude suhtes. Sellegipoolest on nõukogul viimati nimetatud määruse kohaldamisalasse kuuluvate kaaspüügivarude majandamisel ja eelkõige nende varude püügivõimaluste määratlemisel kaalutlusõigus, võttes arvesse kõigi korraga püütud liikide puhul niisuguste kasutamise määrade kehtestamisest tulenevaid raskusi, eriti olukordades, kus see viib ennatliku püügikeeluni, mis on tingitud käesoleva kohtuotsuse punktis 70 kirjeldatud püüki piiravate liikide nähtusest.
76 Määruse 2019/472 artiklite 4 ja 5 niisugust tõlgendust kinnitab selle määruse üldine ülesehitus ja ettevalmistavad dokumendid.
77 Mis puudutab nimetatud määruse üldist ülesehitust, siis tuleb märkida, et see määrus näeb ette muud meetmed, mille eesmärk on võtta arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 71 nimetatud segapüügi eriprobleeme, mis täiendavad artiklites 4 ja 5 kehtestatud erinevat sihtvarude ja kaaspüügivarude majandamise korda. Seega, esiteks juhul, kui selle kalavaru paljunemisvõime on ohus, nähakse sama määruse artikli 8 lõikes 2 eelkõige ette võimalus võtta parandusmeede selle kalavaru sihtpüügi peatamiseks, millega kaasneb kalapüügivõimaluste asjakohane vähendamine. Niisugusel juhul võib asjaomast kalavaru püüda üksnes kaaspüügina. Teiseks on määruse 2019/472 artikli 10 lõikes 1 kehtestatud liikmesriikidele kohustus võtta nõukogu poolt neile eraldatud kalapüügivõimaluste jaotamisel arvesse segapüügis osalevate laevade saagi tõenäolist koostist.
78 Mis puudutab selle määruse ettevalmistavaid dokumente, siis seletuskirjas ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (millega kehtestatakse läänepiirkonna vetes ja sellega piirnevates vetes püütavate kalavarude majandamise ja nende kalavarude püügi mitmeaastane kava ning millega muudetakse määrust (EL) 2016/1139 (millega kehtestatakse Läänemere varude püügi mitmeaastane kava) ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007 ja (EÜ) nr 1300/2008 (COM(2018) 149 (final))), mis päädis määruse 2019/472 vastuvõtmisega, rõhutab Euroopa Komisjon eelkõige „kvootide alakasutamise ohtu läänepiirkonna vetes toimuva segapüügi puhul“, mis tuleneb lossimiskohustuse täieliku kohaldamise korral tekkivast püüki piiravate liikide nähtusest. Seetõttu täpsustab ta, et läänepiirkonna vete mitmeaastase kava raames „tuleks kalavarusid, mis määravad kindlaks kalurite käitumise ja millel on majanduslik tähtsus, majandada vastavalt FMSY‑vahemikele“ ning et „peaaegu 95% läänepiirkonna vetes koguselistest lossimistest hallatakse vastavalt maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele“, kuna „muid lossimisi, st peamiselt kaaspüügivarusid, tuleb majandada vastavalt ettevaatusprintsiibile“.
79 Kõigest eeltoodust tuleneb, et kuna vaidlusalust lubatud kogupüüki kohaldatakse üksnes kaaspüügivarudele, siis oli nõukogul kaalutlusõigus otsustada, kas lubatud kogupüüki on võimalik kehtestada tasemel, mis võimaldab saavutada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse, ning kas seega tuleb järgida ICESi nullpüüki soovitavat nõuannet.
80 Siiski tuleb märkida, et kui nõukogu määrab kindlaks lubatud kogupüügi ja eraldab liikmesriikidele kalapüügivõimalused, peab ta hindama keerulist majanduslikku olukorda, milleks tal on põhimõtteliselt ulatuslik kaalutlusõigus, mis ei puuduta mitte ainult vastuvõetavate sätete laadi ja ulatuse kindlaksmääramist, vaid teataval määral ka lähteandmete tuvastamist. Niisuguse pädevuse kasutamist kontrollides peab kohus piirduma uurimisega, kas seda pädevust kasutades on tehtud ilmne viga või kuritarvitatud võimu või kas kõnealune ametiasutus on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (vt selle kohta 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑128/15, EU:C:2017:3, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega peab Euroopa Kohus kontrollima, ega nõukogu ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire.
Küsimus sellest, kas nõukogu on ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire
81 Esiteks, nagu määruse 2020/123 põhjendusest 7 otsesõnu nähtub, tõdes nõukogu, et kui vaidlusalune lubatud kogupüük kehtestatakse vastavalt ICESi nullpüüki soovitavas nõuandes märgitud tasemele, võib kogu saagi, sealhulgas nende varude kaaspüügi täieliku lossimiskohustuse rakendamine tekitada segapüügi puhul püüki piiravate liikide probleemi. Just seetõttu leidis nõukogu selle põhjenduse 7 sõnastuse kohaselt, et „[s]elleks et saavutada õige tasakaal kalapüügi jätkumise vahel, arvestades võimalikke ränki sotsiaalmajanduslikke tagajärgi, ning selle vahel, et vaja on saavutada kõnealuste kalavarude hea bioloogiline seisund, kuigi segapüügi puhul on raske korraga püüda kõiki varusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MSY) tasemel“, on asjakohane kehtestada kõnealuste kalavarude jaoks konkreetne kaaspüügi lubatud kogupüük ja kinnitada see tasemel, mis „peaks aitama vähendada kõnealuste kalavarude kalastussuremust ning pakkuma stiimuleid selektiivsuse suurendamiseks ja soovimatu saagi vältimiseks“.
82 Selle kaalutluse puhul aga ei ole tehtud ilmset hindamisviga.
83 Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud järelduse aluseks on ICESi 2019. aasta novembri nõuanne, milles ta hindas 2020. aastal püütava kaaspüügi tõenäolist taset nende varude puhul, mille kohta oli ta väljastanud nullpüüki soovitavad nõuanded, juhul kui sihtvarusid puudutav lubatud kogupüük vastab sihtvarude kohta antud nõuannetele. Selles nõuandes hindas aga ICES seda tõenäolist kaaspüüki nullist märkimisväärselt suuremates kogustes, st 1279 tonnile esimese vaidlusaluse lubatud kogupüügiga hõlmatud tursavaru puhul; 1606–1854 tonnile sama liigi varu puhul, mis on hõlmatud teise lubatud kogupüügiga, olenevalt kilttursa püügimahust; 901–917 tonnile merlangi puhul, vastavalt norra salehomaari püügimahule, ning teaduslike andmete puudumisel ligikaudu 100 tonnile atlandi merilesta puhul, lähtudes hiljutiste lossimiste mahust. Seega võis nimetatud nõuandest järeldada, et nende varude suhtes lubatud kogupüügi nullmäära kehtestamine võib viia nende kalavarudega seotud sihtvarude ennatliku püügikeeluni ning seega kahjustada asjaomaste kalalaevastike majanduslikku elujõulisust ja sellest tegevusest sõltuvate isikute elatustaset.
84 Teiseks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 81, nähtub määruse 2020/123 põhjendusest 7, et vaidlusalune lubatud kogupüük kehtestati selleks, et saavutada tasakaal kalapüügi jätkumise ning selle vahel, et saavutada kõnealuste kalavarude hea bioloogiline seisund. Eelkõige on põhjenduses 7 märgitud, et lubatud kogupüük kehtestatakse tasemel, mis aitab vähendada kõnealuste kalavarude kalastussuremust ning pakub stiimuleid selektiivsuse suurendamiseks ja soovimatu saagi vältimiseks.
85 Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et nõukogu määras vaidlusaluse lubatud kogupüügi kindlaks kas Šotimaast läände jäävate vete tursavarude lubatud kogupüügi puhul ICESi esitatud hinnangulise kaaspüügi tasemel või muu vaidlusaluse lubatud kogupüügi puhul sellest hinnangust madalamal tasemel. Need meetmed ajendasid seega kalalaevu sihtvarude püügil niisugust kaaspüüki piirama, et vältida ennatlikku püügikeeldu asjaomastes püügipiirkondades.
86 Teiselt poolt tugines nõukogu ICESi 2019. aasta novembri nõuandele, et kehtestada kolm vaidlusalust lubatud kogupüüki, et võimaldada asjaomaste kalavarude biomassi suurenemist ligikaudu 10–100%, kuna ICESi teaduslike andmete puudumisel põhines Keldi mere lõunaosa atlandi merilestavarude lubatud kogupüük ettevaatusprintsiibil. Vaatamata aga eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud arvandmetele, mida komisjon ja nõukogu kohtuistungil kinnitasid ja millest ilmneb, kui märkimisväärse osa vaidlusalusest tursa- ja merlangivarude biomassist moodustavad nende varude suhtes kohaldatav vaidlusalune lubatud kogupüük, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37, ei ilmne Euroopa Kohtule esitatud tõenditest kogumis, et lubatud kogupüügi tasemed oleksid ilmselgelt vastuolus nõukogu eesmärgiga taastada ohustatud kalavarude biomassi kestlik tase, nagu nähtub määruse 2020/123 põhjendusest 8, võttes arvesse määruse nr 1380/2013 artikli 3 punktis d sätestatud pikaajalist perspektiivi. Lisaks põhinevad need tasemed kas vastavalt selle määruse artikli 3 punktile c ja määruse 2019/472 artikli 5 lõikele 1 „parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel“, käesoleval juhul käesoleva kohtuotsuse punktis 83 viidatud ICESi nõuandel, või ettevaatusprintsiibil, mida niisuguste nõuannete puudumisel nõuab selle määruse artikli 5 lõige 2.
87 Kolmandaks nähtub määrusest 2020/123, et lisaks vaidlusalusele lubatud kogupüügile on võetud mitu parandusmeedet, et piirata kaaspüüki nende kalavarude puhul, mida ICESi nullpüüki soovitav nõuanne puudutab.
88 Esimesena tuleb märkida, et selleks, et võtta arvesse lossimiskohustuse kehtestamist, näeb selle määruse artikkel 8 ette, et vaidlusaluse lubatud kogupüügi suhtes kohaldatakse kvootide vahetamise mehhanismi, mille eesmärk on teha teatud liikmesriikidele eraldatud püügikvootidest teatav osa kättesaadavaks liikmesriikide jaoks, kellel neid kvoote ei ole, et katta viimasena nimetatud liikmesriikide vältimatut kaaspüüki. Nagu on märgitud nimetatud määruse põhjenduses 7, tagab see mehhanism, et liikmesriikidele eraldatud püügivõimalusi kasutatakse kooskõlas määruse nr 1380/2013 artikli 16 lõikega 2, milles on sätestatud, et kui kõnealuse varu tagasiheide ei ole lubatud, ei ole nende püügivõimaluste eesmärk enam kajastada lossimist, vaid saaki.
89 Teisena olgu märgitud, et nagu nähtub määruse 2020/123 põhjendusest 8, on selleks, et vähendada nende kalavarude püüki, mille puhul on nõukogu kehtestanud kaaspüügi lubatud kogupüügi – mille hulka kuulub ka vaidlusalune lubatud kogupüük –, tuleks mitme liigiga kalapüügipiirkondades, kus kõnealuseid kalavarusid püütakse, kehtestada kalapüügivõimalused tasemel, mis aitab taastada ohustatud varude biomassi kestlikku taset. Seega, nagu komisjon sisuliselt märgib, on kilttursa sihtpüügist põhjustatud surve vähendamiseks Keldi mere tursavarule nimetatud määruse IA lisas määratud vastavate piirkondade kilttursa sihtvaru lubatud kogupüügi suuruseks 10 859 tonni, mitte 16 671 tonni, nagu ICES on soovitanud selle varu jaoks.
90 Kolmandana, nagu on kirjas nimetatud määruse põhjendustes 16–18, lähtudes ICESi nõuannetest, milles hinnati, et Keldi mere tursavarude tase on väiksem kui Blim määruse 2019/472 artikli 2 lõike 8 tähenduses, see tähendab väiksem kui kudekarja biomassi piirväärtus, millest väiksemate kalavarude korral võib kalavarude paljunemisvõime langeda, peatatakse esiteks selle kalavaru sihtpüük vastavalt sama määruse artikli 8 lõikele 2 ja teiseks on määruse 2020/123 artiklis 13 ette nähtud meetmed, millega kehtestatakse selles piirkonnas kasutatavatele püügivahenditele eriomadused, et suurendada nende selektiivsust nende varude suhtes.
91 Neljandana, nagu on märgitud selle määruse põhjenduses 26, on liikmesriigid selleks, et 2020. aasta püük ei ületaks kehtestatud lubatud kogupüüki, võtnud endale kohustuse mitte kohaldada eelkõige Šotimaast läände jäävate vete tursavarude, Iiri mere merlangivarude ja Keldi mere lõunaosa atlandi merilestavarude suhtes määruse nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 9 ette nähtud paindlikkust, mis võimaldab neil lubada lossimiskohustusega varude täiendavate koguste lossimist kuni 10% ulatuses lubatud lossitavast kogusest, mis arvatakse maha nende tulevastest kvootidest.
92 Järelikult kehtestati vaidlusalune lubatud kogupüük parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal tasemel, mis ei ole ilmselgelt sobimatu, et ühitada segapüügi eesmärki asjaomaste kalavarude hea bioloogilise seisundi taastamisega. Lisaks kaasnesid nendega parandusmeetmed, mis on asjakohased, et piirata 2020. aastal lubatud kogupüügiga hõlmatud kalavarude kaaspüüki ja sellest tulenevalt kõnealuse segapüügi mõju nendele kalavarudele. Seega tuleb asuda seisukohale, et nimetatud lubatud kogupüüki vastu võttes ei ületanud nõukogu ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire, mis on määratletud määruses nr 1380/2013, eelkõige selle määruse artikli 2 lõike 2 teises lõigus, artikli 3 punktides c ja d ning artikli 9 lõikes 5, samuti määruse 2019/472 artiklis 5 ja eelkõige selle lõikes 3.
93 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et teise küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse 2020/123 IA lisa kehtivust osas, milles selle lisaga määrati 2020. aastaks kindlaks vaidlusalune lubatud kogupüük.
Kohtukulud
94 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
Teise küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada nõukogu 27. jaanuari 2020. aasta määruse (EL) 2020/123, millega määratakse 2020. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ning liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu, IA lisa kehtivust osas, milles selle lisaga määrati 2020. aastaks kindlaks tursa (Gadus morhua) lubatud kogupüük (TAC) esiteks 6.a püügipiirkonnas ning 5.b püügipiirkonna Euroopa Liidu ja rahvusvahelistes vetes ida pool 12°00′ W (COD/5BE6A) ning teiseks 7.b, 7.c, 7.e–k ja 8–10 püügipiirkonnas ja Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitee (CECAF) 34.1.1 püügipiirkonna liidu vetes (COD/7XAD34), merlangi (Merlangius merlangus) lubatud kogupüük (TAC) 7.a püügipiirkonnas (WHG/07A) ja atlandi merilesta (Pleuronectes platessa) lubatud kogupüük (TAC) 7.h, 7.j ja 7.k piirkonnas (PLE/7HJK).
Allkirjad