EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
11. jaanuar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Intellektuaal- ja tööstusomand – Inimtervishoius kasutatav ravim – Täiendava kaitse tunnistus – Direktiiv 2004/48/EÜ – Artikli 9 lõige 7 – Toodete turuleviimine täiendava kaitse tunnistusest tulenevaid õigusi rikkudes – Täiendava kaitse tunnistuse alusel määratud ajutised meetmed – Täiendava kaitse tunnistuse hilisem tühistamine ja meetmete tühistamine – Tagajärjed – Õigus saada ajutiste meetmetega tekitatud kahju eest kohast hüvitist – Kõnealuste meetmete taotleja vastutus nendega tekitatud kahju eest – Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette mittesüülise vastutuse
Kohtuasjas C‑473/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel markkinaoikeuse (kaubanduskohus, Soome) 14. juuli 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. juulil 2022, menetluses
Mylan AB
versus
Gilead Sciences Finland Oy,
Gilead Biopharmaceutics Ireland UC,
Gilead Sciences Inc.,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president K. Jürimäe (ettekandja), kohtunikud N. Piçarra, M. Safjan, N. Jääskinen ja M. Gavalec,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Mylan AB, esindajad: asianajajat A. Jäälinoja ja B. Rapinoja,
– Gilead Sciences Finland Oy, Gilead Biopharmaceutics Ireland UC ja Gilead Sciences Inc., esindajad: asianajajat R. Hilli ja M. Segercrantz,
– Soome valitsus, esindaja: M. Pere,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. M. Hoogveld,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. L. Kalėda, P.‑J. Loewenthal, J. Ringborg, J. Samnadda ja I. Söderlund,
olles 21. septembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) artikli 9 lõike 7 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt Mylan AB ning teiselt poolt Gilead Sciences Finland Oy, Gilead Biopharmaceutics Ireland UC ja Gilead Sciences Inc-i (edaspidi koos „Gilead jt“) vahelises kohtuvaidluses selle kahju hüvitamise üle, mida Mylan kandis tema suhtes Gileadi jt taotlusel võetud ajutise meetme tõttu, mis hiljem tühistati.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
3 Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPS-leping“), mis sisaldub 15. aprillil 1994 Marrakechis alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1C ja mis kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), preambuli esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:
„soovides vähendada moonutusi ja takistusi rahvusvahelises kaubanduses ja arvestades vajadust edendada tõhusat, nõuetekohast intellektuaalomandi õiguste kaitset, samuti tagada, et intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks rakendatavad meetmed ja menetlus ise ei muutuks tõkkeks seaduslikule kaubandusele“.
4 TRIPS-lepingu artikli 1 „Kohustuste iseloom ja ulatus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmed jõustavad käesoleva lepingu sätted. Liikmed võivad rakendada, kuid ei ole kohustatud rakendama oma seadustes ulatuslikumat kaitset, kui nõuab käesolev leping, tingimusel et selline kaitse ei ole vastuolus käesoleva lepingu sätetega. Liikmetel on õigus valida sobiv meetod käesoleva lepingu sätete rakendamiseks oma õigussüsteemis ja -praktikas.“
5 Lepingu artikli 50 „Ajutised meetmed“ lõikes 7 on ette nähtud:
„Kui ajutised meetmed tühistatakse või kui nad muutuvad kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu, või kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandiõigust pole rikutud ega pole seda ähvardanud rikkumise oht, on kohtuorganitel õigus kostja nõudel kohustada hageja maksma kostjale kohast hüvitist nende meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.“
Liidu õigus
6 Direktiivi 2004/48 põhjendustes 4, 5, 7, 8, 10 ja 22 on märgitud:
„(4) Rahvusvahelisel tasandil seob kõiki liikmesriike ja [Euroopa] ühendust ennast nende pädevusse kuuluvate küsimustega [TRIPS-leping].
(5) TRIPS-leping sisaldab eraldi sätteid intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta, mis on ühtsete standarditena kohaldatavad rahvusvahelisel tasandil ning on rakendatud kõigis liikmesriikides. Direktiiv ei mõjuta liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi, kaasa arvatud TRIPS-lepinguga seonduvaid kohustusi.
[…]
(7) [Euroopa] Komisjoni selles küsimuses peetud konsultatsioonidest selgub, et vaatamata TRIPS-lepingule on liikmesriikides intellektuaalomandi õiguste jõustamise vahendites siiski suuri erinevusi. Näiteks ajutiste meetmete rakendamise kord, mida kasutatakse eriti tõendite säilitamisel ja kahjutasu arvestamisel, või kohtulike tõkendite rakendamise kord varieerub liikmesriigiti märkimisväärselt. […]
(8) Erinevused liikmesriikide intellektuaalomandi õiguste jõustamisvahendite süsteemide vahel toovad kahju siseturu nõuetekohasele tegutsemisele ning on võimatu tagada, et intellektuaalomandi õigused ühenduses tervikuna on samaväärsel tasemel kaitstud. […]
[…]
(10) Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase.
[…]
(22) Rikkumiste viivitamatuks lõpetamiseks on oluline sätestada ajutised meetmed, ootamata kohtuasja sisulist otsustamist, jälgides samal ajal kaitse õigusi ja tagades ajutiste meetmete proportsionaalsuse vastavalt kõnealuse kohtuasja iseärasustele ning andes vajalikud garantiid kostjale põhjendamatu kahjunõudega tekitatud kulude ja kahju hüvitamiseks. Sellised meetmed on õigustatud juhul, kui mis tahes viivitus võib põhjustada korvamatut kahju intellektuaalomandi õiguse omanikule.“
7 Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:
„Käesolev direktiiv käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid. Käesolevas direktiivis sisaldab mõiste „intellektuaalomandi õigused“ tööstusomandi õigusi.“
8 Direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 3 on sätestatud:
„Käesolev direktiiv ei mõjuta:
[…]
b) liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi ja eriti TRIPS-lepingut, sealhulgas kriminaalmenetlusi ja karistusi sisaldavaid kohustusi;
[…]“.
9 Direktiivi 2004/48 II peatükki „Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid“ kuuluvad selle direktiivi artiklid 3–15. Artiklis 3 „Üldised kohustused“ on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Menetlused, protseduurid ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.
2. Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“
10 Direktiivi artikkel 7 „Tõendusmaterjali säilitamise meetmed“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid tagavad, et ka enne kohtuasja sisulise menetlemise alustamist võivad pädevad kohtuasutused osapoole palvel, kes on esitanud piisavaid tõendeid, et tema intellektuaalomandi õigust on rikutud või rikutakse, nõuda kiireid ja tõhusaid ajutisi meetmeid väidetava rikkumise olulise tõendusmaterjali säilitamiseks, mis on kaitse all konfidentsiaalse teabena. Nimetatud meetmed võivad sisaldada detailset kirjeldust koos näidiste või ilma nendeta või õigusi rikkuva kauba füüsilist arestimist ning sobivatel juhtudel õigusi rikkuva kauba tootmise ja/või levitamisega seonduvat materjali, seadmeid ja dokumente. Kõnealused meetmed võetakse vajaduse korral tarvitusele vastaspoolt ära kuulamata, eriti sellistel juhtudel, kui mis tahes viivitus võib põhjustada õiguste valdajale korvamatut kahju või on tõendusmaterjali hävitamise põhjendatud oht.
[…]
4. Kui ajutised meetmed tühistatakse või kui nad muutuvad kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu või kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandi õigust ei ole rikutud ega seda ei ole ähvardanud rikkumise oht, on kohtuasutustel õigus kostja nõudel kohustada hagejat maksma kostjale kohast hüvitist nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.
[…]“.
11 Direktiivi 2004/48 artiklis 9 „Ajutised ja ennetavad meetmed“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kohtuasutused võivad hageja palvel:
a) esitada väidetava rikkuja vastu ennetava kohtuliku tõkendi, et vältida mis tahes peatset intellektuaalomandi õiguste rikkumist või määrata esialgsel alusel ning asjakohastel juhtudel korduv rahaline trahv, kui seda on kajastatud siseriiklikes õigusaktides ning kui intellektuaalomandi õiguste väidetavad rikkumised korduvad, või muuta nimetatud korduvad rikkumised garantiide andmiseks kavatsusega tagada õiguste valdajale kahjude hüvitamine; vahendaja suhtes, kelle teenuseid kasutab kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel, võib samadel tingimustel esitada ennetava kohtuliku tõkendi; [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta] direktiiv 2001/29/EÜ [autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230)] hõlmab kohtulikud tõkendid vahendajate suhtes, kelle teenuseid kasutab kolmas osapool autoriõiguste või sellega kaasnevate õiguste rikkumisel;
b) nõuda intellektuaalomandi õiguste rikkumises kahtlustatavate kaupade konfiskeerimist või tarnimise lõpetamist, et ennetada nimetatud kaupade levitamist turustuskanalites.
2. Kommertseesmärgil toime pandud rikkumiste puhul tagavad liikmesriigid, et kui kahju saanud osapool näitab kahjude sissenõudmist ohustavaid asjaolusid, võivad kohtuasutused nõuda väidetava rikkuja kinnis- ja vallasvara ennetavat konfiskeerimist, sealhulgas ka rikkuja pangakonto ja muu vara külmutamist. Sel eesmärgil võivad pädevad kohtuasutused nõuda panga-, finants- ja äridokumentide esitamist või vastavat ligipääsu olulisele teabele.
3. Vastavalt lõigetes 1 ja 2 viidatud meetmetele on kohtuasutustel volitused nõuda hagejalt kättesaadava tõendusmaterjali esitamist piisava kinnituse saamiseks, et hageja on õiguste valdaja ning et hageja õigusi rikutakse või et on sellise rikkumise otsene oht.
4. Liikmesriigid tagavad, et [lõigetes] 1 ja 2 kirjeldatud meetmed võetakse vastavatel juhtudel kasutusele ilma kostjat ära kuulamata, eriti kui mis tahes viivitus võib õiguste valdajale põhjustada korvamatut kahju. Sellisel juhul teavitatakse osapooli viivitamatult hiljemalt pärast meetmete jõustumist.
Asja uuesti läbivaatamine, mille käigus on õigus anda seletusi, toimub kostja nõudmisel, et otsustada mõistliku ajavahemiku jooksul pärast meetmetest teatamist, kas nimetatud meetmeid tuleb muuta, tühistada või kinnitada.
5. Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud ajutised meetmed tühistatakse või ei jõustu muul põhjusel kostja nõudmisel, kui hageja ei algata mõistliku ajavahemiku jooksul, mis otsustatakse meetmeid nõudva pädeva kohtuorgani poolt, kui liikmesriigi seadus seda lubab, või vastava otsuse puudumisel ajavahemiku jooksul, mis ei ületa 20 tööpäeva või 31 kalendripäeva, olenevalt sellest, kumb saabub varem, menetlust, mis viib kohtuasja kohta sisulise otsuse langetamiseni pädeva kohtuasutuse ees.
6. Pädevad kohtuasutused võivad muuta [lõigetes] 1 ja 2 kirjeldatud ajutised meetmed hageja kohustuseks esitada piisavad tagatised või võrdväärne garantii, mis tagab kostjale tekitatud kahju hüvitamise, nagu on sätestatud lõikes 7.
7. Kui ajutised meetmed tühistatakse või kui need muutuvad kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu või kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandi õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht, on kohtuasutustel õigus kostja nõudel kohustada hageja maksma kostjale kohast hüvitist nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.“
Soome õigus
12 Kohtumenetluse seadustiku (oikeudenkäymiskaari) 7. peatükki kuulub artikkel 11, mille kohaselt peab hageja, kelle taotluse alusel kohaldati põhjendamatult hagi tagamise meedet, hüvitama kostjale hagi tagamise meetme ja selle kohaldamisega tekitatud kahju ja sellega seotud kulud.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
13 Patentti– ja rekisterihallitus (patendi- ja registreerimisamet, Soome) andis Soome Vabariigis kinnitatud Euroopa patendi nr EP 0 915 894 (edaspidi „vaidlusalune aluspatent“) alusel 3. detsembril 2009 Gileadile jt välja täiendava kaitse tunnistuse nr 266 „Tenofoviirdisoproksiil ja selle soolad, hüdraadid, tautomeerid ja solvaadid kombinatsioonis emtritsitabiiniga“ (edaspidi „vaidlusalune täiendava kaitse tunnistus“) retroviirusevastase ravimi kohta, mis on näidustatud inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) raviks.
14 Mylan esitas 2017. aasta kevadel Soome kahe ravipiirkonna hankemenetluses oma geneerilise ravimi „EMTRICITABINE/TENOFOVIR DISOPROXIL MYLAN 200 mg/245 mg, õhukese polümeerkattega tablett“ (edaspidi „vaidlusalune geneeriline ravim“) pakkumuse. Tema pakkumus tunnistati neis kahes hankemenetluses edukaks.
15 Euroopa patendi nr EP 0 915 894 kehtivus lõppes 25. juulil 2017.
16 Gilead jt esitasid 15. septembril 2017 markkinaoikeusele (kaubanduskohus, Soome) Mylani vastu hagi, tuginedes täiendava kaitse tunnistusest tulenevate õiguste rikkumisele. Ühtlasi esitasid Gilead jt taotluse kohaldada Mylani suhtes hagi tagamise meetmeid. Mylan esitas vastuväited rikkumise tuvastamise hagile ja hagi tagamise meetmete kohaldamise taotlusele. Samuti esitas ta 30. novembril 2017 samale kohtule kõnealuse täiendava kaitse tunnistuse kehtetuks tunnistamise hagi.
17 Markkinaoikeus (kaubanduskohus) rahuldas 21. detsembri 2017. aasta kohtumäärusega Gileadi jt taotluse kohaldada kõnealuse täiendava kaitse tunnistuse alusel hagi tagamise meetmeid ning keelas Mylanil kõnealuse täiendava kaitse tunnistuse kehtivusaja jooksul kõnealust geneerilist ravimit pakkuda, turule viia ja kasutada ning kõnealust geneerilist ravimit sel otstarbel importida, toota ja vallata, nähes ette, et keelu rikkumise korral võidakse määrata 500 000 euro suurune rahatrahv. Peale selle määras markkinaoikeus, et kõnealune kohtumäärus jääb jõusse kuni asjas sisulise otsuse tegemiseni või hagi tagamisega seoses vastupidise otsuse tegemiseni.
18 Nimetatud hagi tagamise meede tunnistati hiljem Mylani taotlusel Korkein oikeuse (Soome kõrgeim kohus) 11. aprilli 2019. aasta määrusega kehtetuks.
19 Markkinaoikeus (kaubanduskohus) tühistas 25. septembri 2019. aasta kohtuotsusega kõnealuse täiendava kaitse tunnistuse. Selle kohtuotsuse peale esitati apellatsioonkaebus Korkein oikeusele (kõrgeim kohus), kes jättis 13. novembri 2020. aasta kohtumäärusega rahuldamata Gileadi jt kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse, millega eelnimetatud kohtuotsus lõplikult jõustus.
20 Kohtumenetluse seadustiku 7. peatüki § 11 alusel, millega võeti Soome õigusesse üle direktiivi 2004/48 artikli 9 lõige 7, palus Mylan markkinaoikeusel (kaubanduskohus), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus, mõista Gileadilt jt tema kasuks välja kahjuhüvitis summas 2 367 854,99 eurot ja sellele lisanduv viivis kahju eest, mis tekkis hagi tagamise meetmete tõttu, mis asjatult määrati kõnealuse täiendava kaitse tunnistuse alusel, mis hiljem tühistati.
21 Mylani sõnul ei anna asjaomase artikli 9 lõike 7 tõlgendus, mille Euroopa Kohus andis 12. septembri 2019. aasta kohtuotsuses Bayer Pharma (C‑688/17, edaspidi „kohtuotsus Bayer Pharma“, EU:C:2019:722), alust järeldada, et Soome õiguses ette nähtud mittesüülise vastutuse põhimõtte kohaldamine on selle direktiiviga vastuolus. Gilead jt väidavad vastupidi, et kohtuotsuses Bayer Pharma on sellele sättele antud tõlgendus, millega on vastuolus see, kui hüvitamiskohustust saab kohaldada ainuüksi põhjusel, et asjaomane täiendava kaitse tunnistus, mille rikkumise põhjendusel tehti määrus hagi tagamise meetmete kohaldamise kohta, hiljem tühistati.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Soome kohtupraktika ja õigusteooria kohaselt näeb kohtumenetluse seadustiku 7. peatüki § 11 ette mittesüülise, st objektiivse vastutuse. Sellest tulenevalt peab iga isik, kelle taotlusel määratakse hagi tagamise meede, juhul kui hagi tagamise meetme aluseks olnud intellektuaalomandi õigus hiljem tühistatakse, maksma kahjuhüvitise.
23 Samas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Soome väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib isegi selle sättega hõlmatud juhtudel hüvitise summat vähendada põhjusel, et kostja ise on teinud kahju tekkimise võimalikuks või ei ole võtnud mõistlikke meetmeid kahju ärahoidmiseks või piiramiseks ning on seega aidanud kahju tekkimisele kaasa.
24 Lisaks toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja, et hagi tagamise meetme määramisel võetakse arvesse ka mittesüülise vastutuse põhimõtet, nagu see on sätestatud Soome õiguskorras. Selleks et niisugust meedet saaks kohaldada, tuleb hinnata tõenäosust, et asjaomase meetme aluseks olev intellektuaalomandi õigus võidakse võimaliku kehtetuks tunnistamise hagi tulemusel tühistada. Mis puudutab vastavatel juhtudel tekkivat kahju, siis tuleb kaaluda ühelt poolt kahju, mille tekitab hagi tagamise meetme kohaldamine isikule, kelle suhtes see meede on suunatud, ja teiselt poolt kahju, mis tekiks hagejal juhul, kui hagi tagamise meedet ei kohaldataks.
25 Võttes aga arvesse tõlgendust, mille Euroopa Kohus andis kohtuotsuses Bayer Pharma, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski selgitada, kas mittesüülisel vastutusel põhinevat hüvitamissüsteemi saab käsitada nii, et see on direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikega 7 kooskõlas.
26 Neil asjaoludel otsustas markkinaoikeus (kaubanduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Soomes kehtiv mittesüülisel vastutusel põhinev kahju hüvitamise süsteem on kooskõlas [direktiivi 2004/48] artikli 9 lõikega 7?
2. Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis millist liiki vastutusel põhineb sel juhul [direktiivi 2004/48] artikli 9 lõike 7 kohane kahju hüvitamise kohustus? Kas tuleb eeldada, et selle vastutuse puhul on tegemist süülise vastutuse teatava vormiga, õiguse kuritarvitamisel põhineva vastutuse teatava vormiga või vastutusega muul alusel?
3. Seoses teise küsimusega, milliseid asjaolusid tuleb vastutuse olemasolu hindamisel arvesse võtta?
4. Eelkõige seoses kolmanda küsimusega, kas hindamisel tuleb tugineda üksnes hagi tagamise meetme taotlemise ajal teadaolevatele asjaoludele või võib arvesse võtta näiteks seda, et intellektuaalomandiõigus, mille väidetava rikkumise alusel hagi tagamise meedet kohaldati, on hiljem pärast selle meetme kohaldamist algusest peale tühiseks tunnistatud, ja kui jah, siis milline tähtsus tuleks viimati nimetatud asjaolule omistada?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
27 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2004/48 artikli 9 lõiget 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette selle sätte tähenduses ajutise meetmega tekitatud mis tahes kahju hüvitamise mehhanismi, mis põhineb nende meetmete taotleja mittesüülise vastutuse regulatsioonil, mille raames on kohtul siiski õigus kohandada kahjutasu summat, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, sealhulgas kostja võimalikku osalust kahju tekkimises.
28 Direktiivi 2004/48 artikli 9 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud, et intellektuaalomandi õiguse omaja võib taotleda pädevatelt kohtuasutustelt selles sättes loetletud eri ajutiste meetmete võtmist muu hulgas rikkumise viivitamatuks lõpetamiseks, ootamata kohtuasja sisulist otsustamist. Nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 22, tuleb need ajutised meetmed siiski võtta kaitseõigusi järgides, tagades ajutiste meetmete proportsionaalsuse vastavalt kõnealuse kohtuasja iseärasustele ning andes vajalikud garantiid kostjale põhjendamatu kahjunõudega tekitatud kulude ja kahju hüvitamiseks.
29 Sellega seoses on direktiivi artikli 9 lõikes 7 ette nähtud, et kui ajutised meetmed tunnistatakse kehtetuks või kui need muutuvad kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu või kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandi õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht, on kohtuasutustel õigus kostja nõudel kohustada hagejat maksma kostjale kohast hüvitist nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.
30 Seega nähtub selle sätte sõnastusest selgesti, et kohus, kellele on selline taotlus esitatud, peab kontrollima, kas nimetatud sättes ette nähtud kolm tingimust on täidetud. Esiteks peab ta kontrollima, kas ajutised meetmed on tunnistatud kehtetuks või need on muutunud kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu või kas hageja intellektuaalomandi õigusi on rikutud või neid on ähvardanud rikkumise oht. Teiseks peab ta hindama kahju olemasolu. Kolmandaks peab ta kindlaks tegema, kas niisuguse kahju ja nende meetmete vahel on põhjuslik seos.
31 Tuleb siiski tõdeda, et samas sättes ei ole nende tingimuste hulgas mainitud ajutiste meetmete kohaldamist taotleva isiku süüd.
32 Selleks et kindlaks teha, kas direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikega 7 on pandud liikmesriikidele kohustus kehtestada ajutiste meetmete taotleja suhtes konkreetse vastutuse regulatsioon, tuleb arvesse võtta selle sätte konteksti, vastava õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on, ning selle õigusakti tekkelugu.
33 Siinkohal olgu meelde tuletatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kõnealuse direktiivi sätetega soovitud reguleerida kõiki intellektuaalomandi õigustega seotud aspekte, vaid üksnes neid, mis on lahutamatult seotud esiteks nende õiguste järgimise tagamisega ja teiseks nende õiguste rikkumisega, nähes intellektuaalomandi õiguste rikkumiste ennetamiseks, tõkestamiseks või heastamiseks ette kohustuse kehtestada tõhusad õiguskaitsevahendid. Liidu seadusandja tegi nimetatud direktiivi vastuvõtmisel valiku ühtlustada intellektuaalomandi õiguste järgimise tagamist üldjuhul vaid minimaalselt (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Koch Media, C‑559/20, EU:C:2022:317, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).
34 Mis puutub konkreetsemalt õigusesse saada kostjale ajutiste meetmetega tekitatud kahju eest hüvitist, siis vastab kõnealuse direktiivi artikli 9 lõike 7 sõnastus sisuliselt TRIPS-lepingu artikli 50 lõike 7 sõnastusele. Nimetatud lepingu artikli 1 lõikes 1 on aga sõnaselgelt ette nähtud, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmetel on õigus valida sobiv meetod lepingu sätete rakendamiseks oma õigussüsteemis ja -praktikas.
35 Korrates direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 TRIPS-lepingu artikli 50 lõike 7 väga laia sõnastust, väljendas liidu seadusandja seega oma tahet esiteks mitte ühtlustada kostjale hüvitise maksmise eeskirju rohkem, kui on kõnealuses lepingus nõutud, ja teiseks jätta liikmesriikidele hageja vastutuse regulatsiooni konkreetseks rakendamiseks kaalutlusruum.
36 Sellest järeldub, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõiget 7 koostoimes TRIPS-lepingu artikli 50 lõikega 7 tuleb tõlgendada nii, et selles on sätestatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise miinimumstandard, jättes samas põhimõtteliselt liikmesriikidele kaalutlusruumi, mis võimaldab neil vastavalt vajadusele valida mittesüülise vastutuse süsteemi või süülise vastutuse süsteemi.
37 On tõsi, et kohtuotsuses Bayer Pharma otsustas Euroopa Kohus, et kõnealuse direktiivi artikli 9 lõikega 7 ei ole põhimõtteliselt vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad hüvitise maksmise kostjale, kelle suhtes on võetud ajutised meetmed, kui ta ei ole käitunud viisil, mida võib üldjuhul eeldada igalt isikult, kes soovib kahju vältida või piirata, isegi kui patent, mille alusel need meetmed olid võetud, on hiljem tühistatud. Euroopa Kohus on siiski sõnaselgelt märkinud, et sellised õigusnormid on nimetatud sättega kooskõlas üksnes tingimusel, et kohus saab sellisele keelduvale otsusele jõudmiseks võtta arvesse kõiki kohtuasja asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsus Bayer Pharma, punkt 71).
38 Arvestades aga spetsiifilist olukorda, millele viidates Euroopa Kohus selles kohtuotsuses vastas, ei saa aga sellest kohtuotsusest järeldada, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 on nähtud kostjale hüvitise maksmine ette üksnes juhul, kui ajutiste meetmete taotlejal on tuvastatud süü. Nagu nähtub kohtuotsuse Bayer Pharma punktist 51, soovis Euroopa Kohus vastavale kohtuasutusele üksnes meelde tuletada, et tema ülesanne on hinnata tema menetluses oleva kohtuasja konkreetseid asjaolusid, et otsustada, kas hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis, mis peab olema „kohane“, st nimetatud asjaolusid arvestades õigustatud.
39 Kuigi pädevate liikmesriigi kohtute pädevus sellist hüvitist välja mõista sõltub rangelt direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 sätestatud tingimustest, ei tähenda asjaolu, et need tingimused on täidetud, konkreetsel juhul seda, et liikmesriigi pädevad kohtud oleksid konkreetses asjas automaatselt ja igal juhul kohustatud mõistma hagejalt välja igasuguse kahju, mis kostjale nende meetmete tõttu on tekkinud (vt selle kohta kohtuotsus Bayer Pharma, punkt 52).
40 Sellest järeldub, et kui liikmesriigid võtavad direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 üle, peavad nad võtma arvesse nõuet, et kohtul peab olema võimalik arvesse võtta kõiki tema menetluses oleva kohtuasja asjaolusid, sealhulgas poolte käitumist (vt selle kohta kohtuotsus Bayer Pharma, punkt 71) ja seda sõltumata kehtestatud vastutuse süsteemist.
41 Kaalutlusruumi, mis liikmesriikidel selle sätte ülevõtmisel on, piiravad ka direktiivi 2004/48 artiklis 3 sätestatud nõuded. Nimelt peavad liikmesriikide poolt selle direktiivi alusel intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks ette nähtud meetmed olema selle artikli 3 kohaselt õiglased, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele, mille kaitsmine on vastavalt TRIPS-lepingu preambuli esimesele lõigule üks selle lepingu eesmärkidest, ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.
42 Selleks et teha kindlaks, kas mittesüülise vastutuse süsteem on direktiivi 2004/48 artikli 3 nõuetega kooskõlas, tuleb see asetada direktiivi artiklis 9 ette nähtud ajutiste meetmete konteksti ja analüüsida, kas nende kombinatsioonist tulenev süsteem on õiglane ja proportsionaalne ning kas see ei loo tõkkeid seaduslikule kaubandusele, jäädes samas hoiatavaks.
43 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide kohaselt peab hageja, kelle taotlusel on kohaldatud ajutist meedet asjatult või põhjendamatult, hüvitama kostjale ajutise meetme ja selle kohaldamisega tekitatud kahju ning sellega seotud kulud. Seega ei ole selliste õigusnormide raames tema vastutuse tekkimiseks vaja, et tuvastatakse taotleja süü. Sellest järeldub, et iga isik, kes taotleb ajutist meedet, on kohustatud maksma selle meetmega tekitatud kahju hüvitamiseks hüvitist, kui intellektuaalomandi õigus, mille alusel see meede võeti, tunnistatakse hiljem tühiseks. Samas võib liikmesriigi kohtupraktika kohaselt hüvitise summat vähendada, kui kostja ise tegi kahju tekkimise võimalikuks või ei võtnud mõistlikke meetmeid kahju vältimiseks või piiramiseks ja aitas seega selle tekkimisele kaasa.
44 Mis puudutab esiteks sellise ajutiste meetmete süsteemi proportsionaalsust ja õiglast laadi, mille osa on mittesüüline vastutus, et tagada hüvitise maksmine kostjale, kellele on tekitatud põhjendamatute ajutiste meetmetega kahju, siis tuleb tõdeda, et direktiivis 2004/48 nägi liidu seadusandja ette õiguslikud vahendid, mis tervikuna võimaldavad vähendada ohtu, et kostja kannab ajutiste meetmete tõttu kahju, ja seega võimaldavad teda kaitsta (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Phoenix Contact, C‑44/21, EU:C:2022:309, punkt 44). Seda tehes soovis liidu seadusandja tagada tasakaalu intellektuaalomandi õiguste kaitse kõrge taseme ning kostja õiguste ja vabaduste vahel.
45 Nimelt nähtub direktiivis 2004/48 sätestatud meetmetest, menetlustest ja õiguskaitsevahenditest, et õiguskaitsevahendeid, mille eesmärk on tagada intellektuaalomandi õiguste kaitse, täiendavad kahju hüvitamise menetlused, mis on nendega tihedalt seotud. Nii on ühelt poolt selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 ja artikli 9 lõikes 1 ette nähtud kaitsemeetmed ja ajutised meetmed, mille eesmärk on eelkõige vältida mis tahes peatset intellektuaalomandi õiguse rikkumist, mille hulka kuulub muu hulgas nende toodete konfiskeerimine, millega seoses kahtlustatakse intellektuaalomandi õiguste rikkumist. Teiselt poolt on käesoleva kohtuotsuse punktis 44 kirjeldatud tasakaalu tagamiseks direktiivi artikli 7 lõikes 4 ja artikli 9 lõikes 7 ette nähtud meetmed, mis võimaldavad kostjal nõuda kahju hüvitamist juhul, kui hiljem selgub, et intellektuaalomandi õigusi ei ole rikutud ja neid ei ole ähvardanud rikkumise oht. Nagu ilmneb sama direktiivi põhjendusest 22, kujutavad need kahju hüvitamise meetmed endast tagatist, mida seadusandja pidas vajalikuks anda vastukaaluks tema sätestatud kiiretele ja tõhusatele ajutistele meetmetele (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 74).
46 Ei saa väita, et selline mittesüülise vastutuse mehhanism, nagu on kõne all põhikohtuasjas, seaks kahtluse alla eelmises punktis kirjeldatud tasakaalu, mille tulemusel intellektuaalomandi õiguse omaja hoidub kohtusse pöördumast ja sellele õigusele tuginemast. Nimelt on ajutiste meetmete eesmärk vältida mis tahes peatset intellektuaalomandi õiguste rikkumist või takistada oletatavat edasist rikkumist. Kui aga lõpuks selgub, et niisugust õigust ei ole rikutud, kaob ajutiste meetmete võtmiseks alus, ning see üldjuhul kohustab hagejat hüvitama nende põhjendamatute meetmetega tekitatud kahju. Viimasega seoses tuleb siiski märkida, et selline mittesüülise vastutuse mehhanism, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille raames võib asja menetlev kohus võtta arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, sealhulgas kostja võimalikku osalust kahju tekitamises, võimaldab eelkõige kahju hüvitamise summat kohandada ja seeläbi vähendada igasugust hoiatavat mõju intellektuaalomandi õiguse omajale.
47 Asjaolu, et hageja peab hindama nende meetmete kohaldamise riski, vastab riskile, mida kostja võtab, kui ta otsustab turustada tooteid, millega võidakse rikkuda intellektuaalomandist tulenevat õigust. Seega näib hageja võetaval riskil põhinev mittesüülise vastutuse mehhanism olevat proportsionaalne liidu seadusandja eesmärgiga tagada intellektuaalomandi õiguste järgimine, vähendades samas üldiselt ohtu, et kostjal tekib ajutiste meetmete tõttu kahju.
48 Pealegi näib sellise mittesüülise vastutuse mehhanismiga, nagu on kõne all põhikohtuasjas, hageja ja kostja õiguste tasakaal olevat igati tagatud. Nimelt on asjaolu, et kostja ei pea tõendama hageja süüd, vastukaaluks asjaolule, et hageja taotlusel on määratud sellised meetmed ilma, et ta oleks pidanud vastavalt direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikele 3 võimalikku rikkumist lõplikkult tõendama.
49 Mis puudutab teiseks seda, et tõkked seaduslikule kaubandusele puuduvad, siis tuleb märkida, et intellektuaalomandi õiguse kehtivuse eeldamine võimaldab selle omajal pöörduda kohtusse ja taotleda ajutiste meetmete kohaldamist enne mis tahes sisulise menetluse algatamist. Viimane peab siiski esitama direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 5 ette nähtud tähtaja jooksul õiguste rikkumise hagi, kusjuures selle hagiga kaasneb üldjuhul kostja esitatav hagi või vastuhagi vastava õiguse tühisuse tuvastamise nõudes. Kui nende menetluste tulemusel tühistatakse ajutiste meetmete aluseks olnud intellektuaalomandi õigus tagasiulatuvalt, nagu see on põhikohtuasjas, tuleb seega tõdeda, et kostja toimingute puhul, mida need meetmed takistavad, oli tegemist täielikult seadusliku kaubandusega ja neid ei oleks tohtinud takistada. Samuti ei saa sellisel juhul tugineda intellektuaalomandi õiguste kaitse kõrgele tasemele, mida liidu seadusandja soovis saavutada, sest tagasiulatuvalt tühistatud intellektuaalomandi õigust käsitatakse nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud. Sellest järeldub, et ajutiste meetmete süsteem, mis hõlmab niisugust mittesüülise vastutuse süsteemi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei loo tõkkeid seaduslikule kaubandusele.
50 Mis puudutab kolmandaks niisuguse ajutiste meetmete süsteemi hoiatavat mõju, nagu on ette nähtud direktiivi 2004/48 artiklis 9, mis hõlmab mittesüülise vastutuse süsteemi, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 43, siis tuleb märkida, et kuna kohus, kellele on esitatud kahju hüvitamise nõue, võib kahjuhüvitise summa kindlaksmääramisel arvesse võtta kõiki kohtuasja asjaolusid, sealhulgas kostja käitumist, siis ei saa selline mittesüülise vastutuse süsteem seada ajutiste meetmete süsteemi hoiatavat mõju kahtluse alla. Õigus hüvitisele piirdub rangelt kostjale tekitatud kahjuga, mis on põhjustatud kõnealuse intellektuaalomandi õiguse omaja taotletud põhjendamatute ajutiste meetmete võtmisest. Seda silmas pidades ei saa kõnealuse direktiivi artikli 9 lõikes 7 ette nähtud hüvitise saamise õigusele tugineda selleks, et katta see osa kahjust, mis tuleneb kostja käitumisest ja mis võis tingida ajutiste meetmetega algul tekitatud kahju suurenemise.
51 Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõiget 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette selle sätte tähenduses ajutise meetmega tekitatud mis tahes kahju hüvitamise mehhanismi, mis põhineb nende meetmete taotleja mittesüülise vastutuse regulatsioonil, mille raames on kohtul õigus kohandada kahjutasu summat, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, sealhulgas kostja võimalikku osalemist kahju tekkimises.
Teine kuni neljas küsimus
52 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust ja kuna teine kuni neljas küsimus on esitatud ainult juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, ei ole neile küsimustele vaja vastata.
Kohtukulud
53 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 9 lõiget 7
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette selle sätte tähenduses ajutise meetmega tekitatud mis tahes kahju hüvitamise mehhanismi, mis põhineb nende meetmete taotleja mittesüülise vastutuse regulatsioonil, mille raames on kohtul õigus kohandada kahjutasu summat, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, sealhulgas kostja võimalikku osalemist kahju tekkimises.
Allkirjad