Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 11. jaanuaril 2024(1)
Kohtuasi C‑808/21
Euroopa Komisjon
versus
Tšehhi Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Liidu kodakondsus – ELTL artikkel 22 – Õigus hääletada ja kandideerida elukohaliikmesriigis kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel – Tšehhi Vabariigis elavad liidu kodanikud, kellel ei ole Tšehhi kodakondsust – Erakonda astumise õiguse puudumine – Kandideerimine kohalikel või Euroopa Parlamendi valimistel liikmesriigi kodanike jaoks ette nähtutest teistsugustel tingimustel – ELL artikkel 10 – Demokraatia põhimõte – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 12, 39 ja 40 – Põhjendus – ELL artikli 4 lõige 2
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. EL toimimise leping
2. Harta
3. Direktiiv 93/109/EÜ
4. Direktiiv 94/80/EÜ
B. Tšehhi õigus
1. Erakonnaseadus
2. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus
3. Euroopa Parlamendi valimise seadus
III. Kohtueelne menetlus
IV. Poolte nõuded
V. Analüüs
A. Tšehhi Vabariigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide
1. Poolte argumendid
2. Hinnang
B. Sisu
1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi alus
a) Poolte argumendid
1) Komisjon
2) Tšehhi Vabariik
b) Hinnang
2. Valimisõiguste teostamise piirangu esinemine
a) Poolte argumendid
1) Komisjon
2) Tšehhi Vabariik
b) Hinnang
3. Erakonda astumise piirangu põhjendatus
a) Poolte argumendid
1) Komisjon
2) Tšehhi Vabariik
3) Menetlusse astuja Poola Vabariik
b) Hinnang
VI. Kohtukulud
VII. Ettepanek
VIII. I lisa: erakondade rahastamise eeskirjad, mille esitas komisjon
IX. II lisa: Tšehhi Vabariigi esitatud teave, mis puudutab Euroopa Parlamendi valimiste ja kohaliku omavalitsuse valimiste nimekirjade koosseisu ning neil valimistel valitud kandidaate
I. Sissejuhatus
1. ELTL artikli 258 alusel esitatud ELTL artiklile 22 tugineva hagiga palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Tšehhi Vabariik on rikkunud viimati nimetatud sättest tulenevaid kohustusi sisuliselt sel põhjusel, et ta ei ole neile Euroopa Liidu kodanikele, kellel pole Tšehhi kodakondsust, ent kes elavad Tšehhi Vabariigi territooriumil(2), andnud õigust kuuluda erakonda, mistõttu on nende võimalus kohalikel või Euroopa Parlamendi valimistel valituks osutuda väiksem kui Tšehhi kodanikel(3).
2. Käesolevas ettepanekus selgitan, miks ei saa nõustuda Tšehhi Vabariigi arvamusega, et piirduda tuleb ELTL artikli 22 grammatilise tõlgendamisega selliselt, et see säte reguleerib üksnes neid õigusnormides sätestatud tingimusi, millest sõltub õigus kandideerida, ning miks, vastupidi, tuleb sellest sättest tulenevate kohustuste teleoloogilise ja kontekstist lähtuva analüüsi pinnalt teha järeldus, et kandideerimisõiguse tegeliku teostamise piiramist puudutav komisjoni etteheide on põhjendatud.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. EL toimimise leping
3. ELTL artikkel 20 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolevaga kehtestatakse liidu kodakondsus. Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.
2. Liidu kodanikel on asutamislepingutes sätestatud õigused ja kohustused. Neil on muu hulgas:
[…]
b) õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ja elukohajärgse liikmesriigi kohaliku omavalitsuse valimistel selle riigi kodanikega võrdsetel tingimustel;
[…]
Nimetatud õigusi kasutatakse vastavalt tingimustele ja piirangutele, mis on kindlaks määratud aluslepingutega ning nende rakendamiseks vastuvõetud meetmetega.“
4. ELTL artiklis 22 on sätestatud:
„1. Igal liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, on selles liikmesriigis kohalikel valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Seda õigust kasutatakse vastavalt nõukogu poolt pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga seadusandliku erimenetluse kohaselt ühehäälselt vastuvõetud üksikasjalikule korrale; nimetatud korras võib ette näha erandeid, kui neid õigustavad liikmesriigi eriomased probleemid.
2. Ilma et see piiraks artikli 223 lõike 1 ja selle rakendamiseks vastuvõetud sätete kohaldamist, on igal liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, selles liikmesriigis Euroopa Parlamendi valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Seda õigust kasutatakse vastavalt nõukogu poolt pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga seadusandliku erimenetluse kohaselt ühehäälselt vastuvõetud üksikasjalikule korrale; nimetatud korras võib ette näha erandeid, kui neid õigustavad liikmesriigi eriomased probleemid.“
2. Harta
5. Euroopa Liidu põhiõiguste harta(4) artikkel 12 „Kogunemis- ja ühinemisvabadus“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Igaühel on õigus rahumeelselt koguneda ning moodustada ühinguid kõigil tasanditel, eelkõige poliitika, ametiühingute ja kodanikuühiskonna valdkonnas; see kätkeb igaühe õigust oma huvide kaitseks ametiühinguid luua ja neisse astuda.
2. Liidu tasandi poliitilised erakonnad toetavad liidu kodanike poliitilise tahte väljendamist.“
3. Direktiiv 93/109/EÜ
6. Nõukogu 6. detsembri 1993. aasta direktiivi 93/109/EÜ, millega sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel(5), neljandas põhjenduses on märgitud:
„EÜ asutamislepingu artikli 8b lõige 2 käsitleb ainult võimalust kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ega piira EÜ asutamislepingu artikli 138 lõike 3 kohaldamist, millega nähakse ette nendeks valimisteks ühtse menetluse kehtestamine kõikides liikmesriikides; selle peamine eesmärk on kaotada kodakondsusnõue, mis praegu nende õiguste kasutamiseks peab enamikus liikmesriikides täidetud olema“.
7. Selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiiviga sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad selles riigis kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel.“
4. Direktiiv 94/80/EÜ
8. Nõukogu 19. detsembri 1994. aasta direktiivi 94/80/EÜ, millega sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida liikmesriigi kohalikel valimistel(6), viiendas põhjenduses on märgitud:
„artikli 8b lõike 1 eesmärk on tagada, et kõik liidu kodanikud hoolimata sellest, kas nad on elukohaliikmesriigi kodanikud või mitte, saaksid selles riigis samadel tingimustel õiguse hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel; mittekodanike suhtes kohaldatavad, sealhulgas elamisperioodi ja elukohatõendiga seotud tingimused peaksid olema samasugused kui vajaduse korral asjaomaste liikmesriikide kodanike suhtes kohaldatavad tingimused; mittekodanikele ei tohi esitada eritingimusi, kui kodanike ja mittekodanike erinev kohtlemine ei ole erandlikult põhjendatud viimati nimetatutele omaste asjaoludega, mis eristavad neid esimesena nimetatutest“.
9. Selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiiviga sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida liikmesriigi kohalikel valimistel.“
B. Tšehhi õigus
1. Erakonnaseadus
10. 2. oktoobri 1991. aasta seaduse nr 424/1991 erakondade ja poliitiliste liikumistega ühinemise kohta (zákon č. 424/1991 Sb. o sdružování v politických stranách a v politických hnutích), mida on hiljem muudetud(7), § 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Kodanikel on õigus ühineda erakondade ja poliitiliste liikumistega (edaspidi „erakonnad ja liikumised“). Selle õiguse teostamine võimaldab kodanikel osaleda ühiskonna poliitilises elus, eelkõige seadusandlike organite ning piirkondlike ja kohalike omavalitsusorganite moodustamises […]“.
11. Selle seaduse § 2 lõikes 3 on sätestatud:
„Erakonna või liikumise liikmeks võib astuda iga 18aastaseks saanud kodanik; isik võib siiski astuda ainult ühe erakonna või liikumise liikmeks.“
2. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus
12. 6. detsembri 2001. aasta seaduse nr 491/2001 kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ja teatavate seaduste muutmise kohta (zákon č. 491/2001 Sb., o volbách do zastupitelstev obcí a o změně některých zákonů), mida on muudetud(8), § 20 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva seaduse kohaselt võivad valimiserakondadeks olla registreeritud erakonnad ja poliitilised liikumised […], mille tegevus ei ole peatatud, samuti selliste erakondade, üksikkandidaatide, üksikkandidaatide ühenduste või erakondade või poliitiliste liikumiste ja üksikkandidaatide ühenduste valimisliidud.“
3. Euroopa Parlamendi valimise seadus
13. 18. veebruari 2003. aasta seaduse nr 62/2003 Euroopa Parlamendi valimise ja teatavate seaduste muutmise kohta (zákon č. 62/2003 Sb., o volbách do Evropského parlamentu a o změně některých zákonů)(9) § 21 lõikes 1 on sätestatud:
„Euroopa Parlamendi valimistel võivad kandidaatide nimekirju esitada registreeritud erakonnad ja poliitilised liikumised, mille tegevus ei ole peatatud […], samuti nende valimisliidud […]“.
14. Selle seaduse § 22 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„(2) Kandidaatide nimekirjale tuleb lisada kandidaadi kodakondsust kinnitav dokument ning kandidaadi allkirjastatud avaldus, et ta nõustub kandideerima, et talle ei ole teada kandideerimise takistusi, või kui on, siis saavad need Euroopa Parlamendi valimiste päevaks kõrvaldatud, ning et ta ei ole taotlenud enda kandmist mõnesse teise Euroopa Parlamendi valimiste kandidaatide nimekirja, sealhulgas mõnes teises liikmesriigis. Kandidaat märgib oma avalduses ka oma elukoha, või kui tegemist on teise liikmesriigi kodanikuga, siis oma alalise viibimiskoha ning sünniaja. Kandidaadi avaldus tuleb koostada tšehhi keeles või mõnes […] liidu töökeeles vastavalt §‑le 4.
(3) Kui kandidaat on mõne teise liikmesriigi kodanik, märgib ta oma avalduses lisaks lõikes 2 sätestatud andmetele oma sünnikoha ja oma viimase elukoha päritoluliikmesriigis, ta lisab avalduse, milles märgib, et päritoluliikmesriigis ei ole temalt kandideerimisõigust ära võetud, ning lisab kandidaatide nimekirjale lõike 2 esimeses lauses osutatud dokumendid.“
III. Kohtueelne menetlus
15. Komisjon hindas 2010. aastal EU Piloti menetluses 1300/10/JUST, kas ELTL artikliga 22 on kooskõlas see, et erakonda võivad astuda üksnes Tšehhi kodanikud.
16. Kuna Tšehhi Vabariigilt saadud teave ei hajutanud komisjoni kahtlust, et see liikmesriik on ELTL artiklist 22 tulenevaid liikmesriigi kohustusi rikkunud, saatis komisjon talle 22. novembril 2012. aastal ametliku kirja. Sellele vastuseks esitatud 22. jaanuari 2013. aasta seisukohtades leidis see liikmesriik, et mingisugust liidu õiguse rikkumist ei esine, kuna ta ei nõustunud sellele artiklile ja eelkõige seal sisalduvale väljendile „samadel tingimustel“ antud tõlgendusega. Ta leidis, et nimetatud artiklist ei tulene liikmesriikidele kohustust anda teiste liikmesriikide kodanikele võimalus saada erakonna liikmeks ja erakonda asutada.
17. Komisjon andis 22. aprillil 2014. aastal põhjendatud arvamuse, milles jäi seisukohale, et Tšehhi Vabariik on rikkunud ELTL artiklist 22 tulenevaid kohustusi, jättes „liikuvad“ liidu kodanikud ilma õigusest asutada erakonda või poliitilist liikumist ning õigusest mõne erakonna või poliitilise liikumise liikmeks saada.
18. 20. juuni 2014. aasta vastuses märkis Tšehhi Vabariik, et tema võetud meetmeid tuleb pidada proportsionaalseteks ja seega liidu õigusega kooskõlas olevateks.
19. Euroopa Komisjoni õigusvolinik palus 2. detsembri 2020. aasta kirjas Tšehhi Vabariigil teatada oma seisukoha võimalikust muutumisest või „liikuvate“ liidu kodanike asjaomaste õiguste tagamiseks vastu võetud seadusemuudatustest.
20. Saamata sellele kirjale vastust, esitas komisjon käesoleva hagi, määratledes selle esemena vaid piirangu, mille kohaselt võivad erakonna liikmeks olla üksnes Tšehhi kodanikud. Komisjon täpsustas, et mis puudutab menetluse varasemates etappides esile kerkinud küsimust „liikuvate“ liidu kodanike õigusest erakonda asutada, siis selles osas jätab ta endale võimaluse tõstatada see eraldiseisvas menetluses.
IV. Poolte nõuded
21. Hagis palub komisjon Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et „kuna Tšehhi Vabariik on jätnud liidu kodanikud, kellel pole Tšehhi kodakondsust, ent kes elavad Tšehhi Vabariigi territooriumil, ilma õigusest saada erakonna või poliitilise liikumise liikmeks[(10)], on [see liikmesriik] rikkunud [ELTL] artiklist 22 tulenevaid kohustusi“, ning
– mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt.
22. Tšehhi Vabariik palub esimese võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ning teise võimalusena jätta see põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Samuti palub ta mõista kohtukulud välja komisjonilt.
23. Euroopa Kohtu presidendi 19. mai 2022. aasta otsusega lubati Poola Vabariigil astuda menetlusse Tšehhi Vabariigi nõuete toetuseks.
24. Menetlusse astuja seisukohtades esitas Poola Vabariik oma seisukohad, mis puudutasid ELTL artiklis 22 sätestatud õiguste teostamist, liidu kodanike valimisõigust Euroopa Parlamendi valimistel ja kohalikel valimistel vastavalt Tšehhi õigusele ning ELTL artiklist 22 ja erakonna „liikmesusest“ tuletatud volitusi.
25. Komisjon esitas nende kolme argumentide rühma kohta oma märkused, jäädes kokkuvõttes hagis esitatud nõuete juurde.
V. Analüüs
26. Tšehhi Vabariigi vastu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mille aluseks on ELTL artikkel 22 ja mis puudutab liikmesriigi õigusnorme, mille kohaselt on erakonda astumise õigus antud üksnes Tšehhi kodanikele, põhjendab komisjon sellega, et nimetatud liikmesriik on rikkunud eeltoodud sätet, eirates kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, millest tuleneb talle kohustus tagada „liikuvatele“ liidu kodanikele õigus kandideerida kohalikel või Euroopa Parlamendi valimistel samadel tingimustel, mida kohaldatakse Tšehhi kodanike suhtes.
27. Komisjon rõhutab erakonda astumise võimaluse olulisust valimistel ning osutab eelkõige sellele, et harta artikli 12 lõikes 2 on sätestatud, et liidu tasandil toetavad poliitilised erakonnad liidu kodanike poliitilise tahte väljendamist.
A. Tšehhi Vabariigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide
1. Poolte argumendid
28. Tšehhi Vabariik leiab, et kuigi formaalselt tugineb komisjon oma hagis ELTL artiklile 22, on ta hagiavalduse tekstis siiski osutanud mitme teise liidu õiguse sätte rikkumisele.
29. Liikmesriik leiab, et olemata esitanud argumente, mis puudutaksid ELTL artiklit 22, millega vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale(11) lihtsalt kohaldatakse kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet valimis- ja kandideerimisõiguse suhtes, on komisjon tegelikult väitnud, et erakonda astumise õigusega seoses on rikutud seda ELTL artiklis 18 sõnastatud põhimõtet ning harta artikli 12 lõiget 1.
30. Neil asjaoludel ei ole hagi alus arusaadav ning erineb sellest, mida käsitleti kohtueelses menetluses. Seetõttu on Euroopa Kohtul oht teha otsus ultra petita.
31. Komisjoni hinnangul nähtub nii tema hagiavaldusest kui ka nõuetest, et Tšehhi õigusnormid, mille kohaselt on erakonda astumise õigus antud üksnes Tšehhi kodanikele, on vastuolus ELTL artikliga 22 ning vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale on tal õigus aluslepingute sätete ja põhiõiguste õigusliku konteksti arvesse võtmiseks käsitleda ka teisi liidu esmase õiguse norme, eelkõige harta sätteid(12).
2. Hinnang
32. Tšehhi Vabariik leiab, et hagiavalduse põhjendustest tulenevad erinevad hagi alused, mis on vastuolus hagi nõuetega.
33. Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud(13), et:
– vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 120 punktile c ja seda sätet käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale tuleb igas hagiavalduses, millega algatatakse menetlus, märkida vaidluse ese, väited ja argumendid, millele tuginetakse, ning esitada nende väidete kokkuvõte. See teave peab olema esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et võimaldada kostjal kaitset ette valmistada ning Euroopa Kohtul kontrolli teostada. Sellest tuleneb, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millel hagiavaldus põhineb, peavad ilmnema ühtselt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast ning nõuded peavad olema esitatud üheselt mõistetavalt, et vältida Euroopa Kohtu otsuse ultra petita tegemist või selles mõne väite kohta seisukoha võtmata jätmist, ning
– ELTL artikli 258 alusel esitatud hagis tuleb väited esitada sidusalt ja täpselt selleks, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru liidu õiguse väidetava rikkumise ulatusest, mis on vajalik tingimus selleks, et nimetatud riik saaks tulemuslikult esitada oma vastuväited ja Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas väidetav rikkumine on toimunud.
34. Käesoleval juhul ilmneb hagiavalduse põhjendustest üheselt mõistetavalt ja kooskõlas põhjendatud arvamusega, et hagi aluseks oleva ELTL artikli 22 tõlgendamisel tuleb see asetada konteksti ja võtta arvesse selle seoseid hartaga ning eelkõige harta artikli 12 lõikega 1.
35. Seejuures leiab komisjon, et võttes arvesse erakondade keskset ja põhimõttelise tähtsusega rolli liikmesriikide valimissüsteemide ja poliitilises elus osalemise seisukohast, ei saa väita, et liidu kodanik saab oma elukohaliikmesriigis valimistel kandideerida selle riigi kodanikega samadel tingimustel, kui ta ei saa kõnealuses riigis kandideerida mõne erakonna liikmena, kuna selline olukord mõjutab negatiivselt tema võimalusi valituks osutuda.
36. Niisiis ei järeldu sellest, et oleks tuginetud harta artikli 12 lõike 1 rikkumisele(14).
37. Pealegi näib Tšehhi Vabariigi osutatud mitmetimõistetavus olevat seotud tema enda analüüsiga, mis puudutab liikmesriigi kohustuste rikkumise alust, milleks tema hinnangul peaks olema ELTL artikkel 18. Seega on tegemist kaitseväitega, mille see riik tulemuslikult esitada sai ning mida tuleb käsitleda hagi sisulisel läbivaatamisel, mitte selle vastuvõetavuse hindamise etapis.
38. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
B. Sisu
1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi alus
a) Poolte argumendid
1) Komisjon
39. Komisjon juhib tähelepanu sellele, et ELTL artikli 20 lõike 2 punkt b ja artikkel 22 nõuavad konkreetselt, et „liikuvad“ liidu kodanikud saaksid kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida selle liikmesriigi kodanikega „samadel tingimustel“(15). Ta tunnistab, et ELTL artiklis 22 ei ole täpsustatud, millistel erinevatel konkreetsetel viisidel võrdne kohtlemine tagada tuleb, ent leiab, et seal on sätestatud üldine ja üldkehtiv võrdse kohtlemise kohustus. Olukorras, kus nõuete ammendavat loetelu ja sealhulgas erakonda astumist puudutavat nõuet sõnastatud pole, peavad liikmesriigid sellest kohustusest tulenevalt tagama, et olemasolevad normid võimaldavad liidu kodanikel kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel hääletada ja kandideerida nende oma kodanikega samadel tingimustel.
40. Asumaks seisukohale, et kõnealune kohustus on tõesti täidetud, on vaja hinnata, kas liikmesriigis esineb õiguslikke või faktilisi takistusi, mis muudavad mõne liikmesriigi õiguse kohaselt formaalselt olemasoleva kandideerimise võimaluse kasutamise „liikuvate“ liidu kodanike jaoks võimatuks või keeruliseks(16).
41. Komisjon tugineb ka Euroopa Kohtu kohtupraktikale, millest tuleneb esiteks, et kuigi liikmesriikide pädevuses on reguleerida neid Euroopa Parlamendi valimistega seotud aspekte, mis liidu tasandil ühtlustatud ei ole, peavad nad seda tehes järgima liidu õigust(17). Teiseks saab aluslepingutega tagatud põhivabaduste teostamist piirata võiv liikmesriigi meede liidu õiguse seisukohast avaliku huviga põhjendatav olla ainult siis, kui see on kooskõlas liidu õigusega tagatud põhiõigustega(18).
42. Seejuures leiab ta, et erakonna asutamise õiguse ja erakonda astumise õiguse teostamise piirangud piiravad selgelt põhiõigust ühinemisvabadusele, mis on sõnastatud harta artikli 12 lõikes 1, mille sõnastus vastab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 11(19).
43. Komisjon leiab nimelt, et võttes arvesse erakondade keskset ja põhimõttelise tähtsusega rolli liikmesriikide valimissüsteemides, ei saa asuda seisukohale, et liidu kodanik saab oma elukohaliikmesriigis valimistel kandideerida selle riigi kodanikega samadel tingimustel, kui ta ei saa kõnealuses riigis kandideerida mõne erakonna liikmena.
44. Ta leiab, et:
– kõigis liikmesriikides on erakonnad poliitilises elus osalemise esmatähtsaks vormiks ja valimistel kandideeritakse kõige sagedamini erakondade kaudu ning
– erakondade tähtsust on tunnustatud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas(20) ning rõhutatud erakondade tegevuse reguleerimist käsitlevates Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu“ (Veneetsia komisjon) suunistes(21).
45. Komisjon lisab, et käesoleval juhul ei esine neid EIÕK artikli 11 lõikes 2 sätestatud põhjusi, millega saab ühinemisvabaduse piiramist põhjendada ja millest tuleb lähtuda vastavalt harta artikli 52 lõikele 3.
46. Vastuseks argumentidele, mis puudutavad ELTL artikli 22 piiratud ulatust, mis on seotud liikmesriikide pädevusega poliitilise tegevuse valdkonnas(22), leiab komisjon esmalt, et ELTL artiklist 22 tuleneva kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu ulatus ei piirdu üksnes kõnealuste valimisõiguste haldus- või menetluslikke küsimusi reguleerivate direktiivide 93/109 ja 94/80 kohaldamisalaga. See kohaldamisala ei saa olla aluseks või põhjuseks esmase õiguse ulatuse kitsendaval tõlgendamisel(23). Pealegi sunniks selline arutluskäik esiteks aktsepteerima diskrimineerimist seoses muude õigusnormidega, nagu need, mis puudutavad valimiskampaaniat, näiteks koosolekuid ja reklaamplakateid. Teisalt ei saa Tšehhi Vabariik kohtuotsusest Eman ja Sevinger(24) järeldada, et seal käsitletakse teiste liikmesriikide kodanike valimisõigusi.
47. Teiseks ei nõustu komisjon sellega, et teiste liikmesriikide kodanike poliitilise tegevuse piiramine võib olla lubatav vastavalt EIÕK artiklile 16,(25) ning rõhutab, et nüüd tuleb arvestada liidu kodakondsuse kontseptsiooni ja sellega seotud õigustega. Seejuures märgib ta, et ei vaidle vastu sellele, et liikmesriigid võivad võtta meetmeid, et piirata „liikuvate“ liidu kodanike osalemist riigi seadusandliku organi valimistel, küll aga tugineb ta sellele, et võetud meetmed ei või ulatuda nii kaugele, et need kodanikud ei saa enam samadel tingimustel osaleda kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel. Samuti märgib ta, et erinevalt Tšehhi Vabariigist ja veel ühest liikmesriigist ei ole ükski teine liikmesriik sellist piirangut ette näinud.
48. Kolmandaks, mis puudutab erakondade üleriigilisest tähtsusest tingitud liikmesuse piirangu põhiseaduslikku aspekti, mida Tšehhi Vabariik põhjendab viitega ühele Nejvyšší správní soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) kohtuotsusele(26), siis märgib komisjon, et selle kohtuotsuse punktis 9 on sõnaselgelt märgitud, et menetluse esemeks oli asjaomase erakonna põhikirja muutmise otsus, mitte aga „[…] liidu kodanike õiguste väidetav piiramine seoses Euroopa Parlamendi valimistel ja kohalikel valimistel osalemise tingimustega“. Lisaks sellele, mis puudutab Nejvyšší správní soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) poolt Tšehhi põhiseadusliku korra osaks olevale põhiõiguste ja ‑vabaduste hartale (Listina základních práv a svobod) antud tõlgendust, mille kohaselt on Tšehhi kodanikeks mitteolevate isikute ühinemine keelatud, märgib komisjon, et Ústavní soud (konstitutsioonikohus, Tšehhi Vabariik) ei ole sellise tõlgenduse osas oma seisukohta võtnud ning selle kohta on esitatud erinevaid õiguslikke arvamusi(27).
2) Tšehhi Vabariik
49. Selle liikmesriigi hinnangul ELTL artikkel 22 erakonda astumise küsimust ei reguleeri. Esimesena tugineb ta selle sätte kujunemisloole ja sisu muutumatusele(28). Alates sellest, kui see säte Maastrichti lepinguga muudetud EÜ artiklisse 8b esimest korda lisati, kuni Lissaboni lepinguni, mille tulemusel sisaldub see ELTL artiklis 22, on „liikuvate“ liidu kodanike valimisõigused olnud sätestatud samas sõnastuses.
50. Teisena väidab Tšehhi Vabariik, et tema tõlgendus järeldub ELTL artikli 22 sõnastusest ja liidu seadusandja kavatsusest, mis väljendub ühemõtteliselt direktiivide 93/109 ja 94/80 põhjendustes(29). Eesmärk on kaotada kõik kodakondsust puudutavad tingimused hääletamis- ja kandideerimisõiguse teostamisel, ilma et see puudutaks muid aspekte, sealhulgas erakonna liikmeks astumise tingimusi(30). Lisaks sellele on liidu seadusandja sõnaselgelt märkinud, et selles valdkonnas tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega.
51. Kolmandana rõhutab Tšehhi Vabariik, et liidu seadusandja on ELTL artiklis 22 täpsustanud, et kõnealuseid hääletamis- ja kandideerimisõigusi kasutatakse „vastavalt nõukogu poolt […] vastuvõetud üksikasjalikule korrale“(31). Tegemist ongi aga just direktiivides 93/109 ja 94/80 sätestatud üksikasjaliku korraga, kus ei ole mingisugust vihjet võimalusele, et ELTL artiklis 22 sätestatud õigustel võiks olla mis tahes mõju erakonda astumise tingimustele.
52. Neljandana on ELTL artikli 22 ja liidu rakendusaktide õigusnormide selline piiratud ulatus täielikult kooskõlas ka ELL artikli 4 lõikega 2(32), mille kohaselt austab liit liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele. Erakondade tegevust puudutav regulatsioon on aga nende struktuuride nurgakivi(33) ning ka EIÕK artikkel 16 lubab konventsiooniosalistel seada piiranguid välismaalaste poliitilisele tegevusele. ELTL artikli 22 näol on selles osas tegemist erandiga, mida ei saa tõlgendada laiendavalt nii, et see hõlmab kogu poliitilist tegevust(34). Ei ole asjakohane viidata sellele – nagu komisjon teeb –, kui paljud liikmesriigid sellist seisukohta ei jaga.
53. Lisaks sellele tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et erakondadel on põhimõtteline tähtsus riigi tasandil toimuvate valimiste seisukohast. See pole aga see tasand, mille suhtes liidu õigus kohaldub, nagu komisjon isegi tunnistab.
54. Viimaks on liikmesriikide õigus lubada üksnes oma kodanikel osaleda üleriigilise poliitilise tegevuse põhilisel platvormil ehk erakondade tegevuses otseselt seotud võimalusega piirata kandideerimist seadusandliku kogu valimistel, mida komisjon möönab, ning direktiivi 94/80 artikli 5 lõikest 3 tuleneva võimalusega välistada „liikuvate“ liidu kodanike asumine kohalike omavalitsuste täitevorganite ametikohtadele.
55. Vasturepliigis täiendab Tšehhi Vabariik oma argumentatsiooni, mille kohaselt peaks käesoleva hagi materiaalõiguslikuks aluseks olema ELTL artikkel 18(35). Esiteks järeldab ta kohtuotsusest Eman ja Sevinger(36), et see artikkel kuulub võimaliku kodakondsuse alusel diskrimineerimisega seoses kohaldamisele näiteks sellistes liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes nagu valimisreklaam.
56. Teiseks leiab Tšehhi Vabariik, et Euroopa Kohtu kohtupraktikast tuleneb, et valimaks, kas kohaldatavaks liidu õiguse sätteks on säte, milles on ette nähtud üldine diskrimineerimise keeld või mõni esmase õiguse erisäte, on ennekõike vaja teada, kas asjaomane isik on omandanud mingisuguse „staatuse“(37), mida käsitletakse mõnes erisättes(38), näiteks töötaja staatuse ELTL artikli 45 tähenduses või asutatud isiku staatuse ELTL artikli 49 tähenduses.
57. Tšehhi Vabariigi hinnangul kuulub ELTL artikkel 22 seega „liikuva“ liidu kodaniku suhtes kohaldamisele üksnes siis, kui ta omandab teatavatel valimistel valija või kandidaadi staatuse. Kandidaadi staatus ei saa sõltuda erakonda astumisest, kuna see ei taga seda, et asjaomane isik kandidaatide nimekirja kantakse(39).
b) Hinnang
58. Käesolev hagi puudutab seda, kuidas mõjutab kohaliku omavalitsuse ja Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õigust õigus astuda erakonda, mida Tšehhi seaduse kohaselt „liikuvatele“ liidu kodanikele antud ei ole. Kas sellest keelust tingituna ei saa need kodanikud – nagu komisjon leiab – teostada neil valimistel oma kandideerimisõigust Tšehhi kodanikega „samadel tingimustel“ ELTL artikli 22 tähenduses?
59. Liidu õiguse praeguses seisus kuulub erakonda astumise reguleerimine liikmesriikide pädevusse. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et oma pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid järgima neile liidu õigusest tulenevaid kohustusi(40).
60. Seega tuleb kindlaks teha, millised nõuded komisjoni osutatud ELTL artiklist 22 tulenevad.
61. Sätte sõnastuse kohaselt piirdub ELTL artikli 22 kohaldamisala üksnes seal nimetatud valimistega ehk kohalike valimistega (lõige 1) ja Euroopa Parlamendi valimistega (lõige 2) ning sellest kohaldamisalast jäävad välja seadusandliku organi valimised ja presidendivalimised.
62. Käesoleva hagiga palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, kas ELTL artiklis 22 sätestatud võrdsuse põhimõtet tuleb mõista nii, et see hõlmab kõiki tingimusi, millistel iga „liikuv“ liidu kodanik valimistel oma kandidatuuri üles seada saab, või puudutab see üksnes neid õigusnormides sätestatud tingimusi, millest sõltub õigus kandideerida.
63. Seega tuleb kindlaks teha, milline kaalutlusõigus on liikmesriikidel tulenevalt sellest, et Euroopa Parlamendi valimistel(41) ning kohalikel valimistel hääletamis- ja kandideerimisõiguse teostamise üksikasjalik kord on kehtestatud direktiivides 93/109 ja 94/80.
64. Tšehhi Vabariigi argument, mis lähtub ELTL artikli 22 grammatilisest tõlgendusest, mille kohaselt piiravad need direktiivid selles sättes sõnastatud võrdsuse põhimõtet, tuleb kohe tagasi lükata – nagu komisjon õigesti leiab – põhjusel, mis tuleneb normide hierarhiast, mille kohaselt ei saa teisene õigus aluslepinguga antud õigust piirata(42).
65. Seega on kõnealustes direktiivides määratletud üksnes minimaalne raamistik, milles on konkretiseeritud hääletamis- ja kandideerimisõiguse teostamisega seotud võrdsuse põhimõtet(43).
66. Eelkõige näitavad aga ELTL artikli 22 kujunemislugu ning seda sätet ümbritseva õigusliku raamistiku areng alates Lissaboni lepingust väga selgelt, et kõnealuse sätte tõlgendamisel tuleb arvesse võtta kahte sammast, millele see tugineb, ehk liidu kodakondsust ja esindusdemokraatiat.
67. Mis puudutab esimesena liidu kodakondsust, siis on komisjon õigesti leidnud, et kohaldamisele kuulub ELTL artikli 20 lõike 2 punkt b, kus on sätestatud, et muude õiguste hulgas annab see kodakondsus(44) õiguse hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ja elukohajärgse liikmesriigi kohaliku omavalitsuse valimistel selle riigi kodanikega võrdsetel tingimustel.
68. See seos kodakondsusega sisaldub esmases õiguses alates 7. veebruaril 1992. aastal allkirjastatud Maastrichti lepingust(45). Algusest peale on see olnud seotud õigusega liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada(46) ning kõigi liikumisvabaduste osaks oleva kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega.
69. Erilise mõõtme omandas see seos siiski muudatustega, mis tehti Lissaboni lepinguga tulenevalt liikmesriikide tahtest anda kodakondsusele oluliselt suurem tähtsus. Nimelt, esiteks lisati EL lepingusse II jaotis „Sätted demokraatia põhimõtete kohta“, mis sisaldab artiklit 9, kus on sätestatud, et „[l]iit järgib kogu oma tegevuses oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid, organid ja asutused kodanikke võrdselt. Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust“. Liidu kodakondsusega seotud õigused on paigutatud ELTL artiklitesse 20–24, mis vastavad EÜ artiklitele 17–21. „Liikuvate“ liidu kodanike õigused Euroopa Parlamendi valimistel ja kohalikel valimistel on sätestatud ELTL artikli 20 lõike 2 punktis b ja artiklis 22.
70. Teiseks on kõiki neid õigusi nimetatud ka harta(47) V jaotises „Kodanike õigused“. „Liikuvate“ liidu kodanike õigusi Euroopa Parlamendi valimistel ja kohalikel valimistel on üldises sõnastuses käsitletud harta artiklites 39(48) ja 40(49).
71. Seega tuleb Lissaboni lepingu jõustumisega ELTL artiklis 22 sätestatud liidu kodanike valimisõigusi käsitleda kui põhiõigusi ja liikmesriikide kodanike põhistaatusega lahutamatult seotud võrdse kohtlemise põhimõtte väljendust(50).
72. Nende kordamisega EL lepingus ja hartas on loodud ka side teiste seal sõnastatud õiguste või põhimõtetega, nagu võrdsus ja demokraatia, mis on liikmesriikide ühised väärtused, millel liit rajaneb(51).
73. Teisena, mis puudutab demokraatlikke põhimõtteid, siis alates Lissaboni lepingust on ELL artikli 10 lõikes 1 sätestatud, et „[l]iit toimib esindusdemokraatia alusel“,(52) ning selle lõigetes 2 ja 3 tunnustatakse Euroopa kodanike õigust olla otseselt esindatud Euroopa Parlamendis ja osaleda liidu demokraatias.
74. Seega, kuna vähemalt Euroopa Parlamendi valimiste osas on Lissaboni lepingus liidu kodakondsusega seotud hääletamis- ja kandideerimisõigused seotud liidu demokraatlike põhimõtetega, on selgelt väljendatud eesmärki tagada „liikuvate“ liidu kodanike tõhus esindatus.
75. Komisjon leiab õigesti, et selline esindatus on seotud „liikuvate“ liidu kodanike kohanemisega nende elukohaliikmesriigis, mida rõhutatakse direktiivide 93/109 ja 94/80 põhjendustes(53). Konkreetsemalt kohalikul tasandil on neile kodanikele poliitiliste õiguste andmise eesmärk julgustada kaasama ühiskonda kõnealuseid kodanikke, kes on otsustanud elada liikmesriigis, mille kodakondsust neil ei ole. Sellest vaatenurgast tuleb esile tuua ka eelviidatud põhjendustes osutatud eesmärk ehk eesmärk „vältida igasugust vastandamist riigi kodakondsusega ja kodakondsuseta kandidaatide nimekirjade vahel“.
76. Seetõttu saab komisjon aluslepingutes sõnastatud liidu kodakondsusega seotud õiguste ja demokraatlike põhimõtete konteksti asetatud ELTL artiklile 22 tuginedes minu arvates põhjendatult väita, et liidu kodanikele võrdsete valimisõiguste tagamine peab tähendama üldist kohustust mitte pärssida erinevate tegurite kaudu valimistel osalemist, ning seda ilma, et selleks oleks vaja kehtestada mingisugust näitlikku või lausa ammendavat kriteeriumide loetelu(54).
77. Teisisõnu tuleb ELTL artiklit 22 mõista nii, et igasugune direktiivides 93/109 ja 94/80 määratletud piiridest väljapoole jääv kodakondsusest tingitud piirang valimisõiguste teostamisel on käsitatav diskrimineerimisena aluslepingute kohaldamisel(55), mis on keelatud.
78. Kuivõrd vaidlusaluste riigisiseste meetmete hindamisel tuleb lähtuda neist EL toimimise lepingus sätestatud diskrimineerimise keeldu käsitlevatest erinormidest, siis ei ole Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika(56) kohaselt kohaldatav selle lepingu artikkel 18, millele tugineb Tšehhi Vabariik. Lisaks sellele ei ole ELTL artikli 22 sätete rakendamiseks vaja otsida mingisugust „eristaatust“, kuna valimisi puudutavate õiguste võrdsus tuleneb liidu kodaniku staatusest(57).
79. Neil asjaoludel tuleb järgmisena kontrollida komisjoni analüüsi, mille kohaselt piirab erakonda astumise võimaluse puudumine nende õiguste teostamist.
80. Käesoleval juhul on pooled ühel meelel selles, et võimalus pääseda kohalikul või Euroopa tasandil valitavasse ametisse sõltub sellest, mil määral osalevad „liikuvad“ liidu kodanikud demokraatlikus elus seal liikmesriigis, kus nad kandideerivad, olgu siis erakonnas või iseseisvalt.
81. Sarnaselt komisjonile, kes tugineb Veneetsia komisjoni suunistele(58), mille osas Tšehhi Vabariik vastuväiteid esitanud ei ole, leian siiski, et võimalus kasutada vahendeid, mis on erakondadel, on üks oluline element, mis soodustab kohalikel või Euroopa Parlamendi valimistel(59) kandideerimist.
82. Pealegi on erakondadel, nagu komisjon Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes väitis, liikmesriikides poliitiliste õiguste teostamisel esmatähtis roll(60). Liidu tasandil on seda rolli selgelt tunnustatud ELL artikli 10 lõikes 4(61), millele vastab harta artikli 12 lõige 2(62).
83. Harta nimetatud artiklil on nimelt ilmselge seos harta artiklitega 39 ja 40(63). Neil asjaoludel ja juba esitatud põhjustel(64) ning rangelt ELL artikli 5 lõikes 2 sätestatud pädevuse andmise põhimõtet järgides peab iga liikmesriik ELTL artikliga 22 antud õiguste teostamise tagamiseks neid sätteid järgima.
84. Jagan seega komisjoni arvamust, et tema poolt ELTL artikli 22 alusel esitatud hagi lahendamisel tuleb silmas pidada õigust ühinemisvabadusele, mis on sõnastatud harta artikli 12 lõikes 1 koosmõjus selle artikliga 11(65), mis puudutab sõnavabadust. Need vabadused on erilise kaitse all, kuna neil on esmatähtis roll kodanike osalemises demokraatias(66). Euroopa erakondade osas väljendub see seos harta artikli 12 lõikes 2.
85. Nimetatud õigus ühinemisvabadusele vastab EIÕK artikli 11 lõikega 1 tagatud õigusele ning vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 tuleb sellele seega omistada viimati nimetatuga samasugune tähendus ja ulatus(67).
86. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast tuleneb, et õigus ühinemisvabadusele on üks demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna põhialuseid, kuna see võimaldab kodanikel ühist huvi pakkuvates valdkondades kollektiivselt tegutseda ja seeläbi avaliku elu nõuetekohasesse toimimisse panustada(68).
87. Niisiis tuleb ka neist EL lepingu ja harta sätetest lähtudes hinnata, kas see, et „liikuvatel“ liidu kodanikel ei ole Tšehhi Vabariigis võimalik erakonda astuda, muudab – nagu komisjon leiab – nende kodanike jaoks Tšehhi kodanikega võrreldes kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise tingimused ebavõrdseks eelkõige seeläbi, et vähendab märkimisväärselt nende võimalust valituks osutuda.
2. Valimisõiguste teostamise piirangu esinemine
a) Poolte argumendid
1) Komisjon
88. Komisjon rõhutab konkreetselt kolme liiki eeliseid, mille erakonda astumine valimistel kandideerimise seisukohast annab.
89. Esiteks saavad etableerunud erakonda astunud kandidaadid ära kasutada selle erakonnaga seotud traditsioone, kuvandit ja ühiskondlik-organisatsioonilisi struktuure. Komisjon rõhutab, et individuaalse sideme puudumise korral piisab teatavate poliitiliste väärtuste või lähenemisviiside iseloomustamiseks üksnes erakonna nimest.
90. Teiseks saavad need kandidaadid kasutada erakondade valimisaparaati ja ressursse. Erakonnad toetavad valimistel üles seatud kandidaate tänu oma kogemusele, infrastruktuurile ja erilistele tegutsemisviisidele (näiteks võrgustikud, ajakirjandus, kommunikatsioonisüsteemid).
91. Kolmandaks saavad erakonnad poliitikas tunnustatud osalejatena liikmesriigi õiguse kohaselt sageli eriõigusi, nagu rahalised soodustused, eriline maksustamiskord ja meediakanalitesse pääsemise võimalused. Seoses rahastamisega Tšehhi Vabariigis osutab komisjon mitmele erakondi puudutavale sättele(69).
92. Seetõttu peavad „liikuvad“ liidu kodanikud, kes on sunnitud Tšehhi Vabariigis kandideerima valimistel üksikkandidaatidena, komisjoni hinnangul erinevalt etableerunud erakondade liikmeks olevatest kodanikest kujundama omaenda poliitilise identiteedi ja seda tutvustama, arendama valimiskampaania läbi viimiseks välja oma organisatsiooni ja leidma ise ilma eriliste eesõigusteta rahastuse ja meediakanalitesse pääsemise võimalused.
93. Lisaks sellele rõhutab see institutsioon mitmeid raskusi seoses üksikkandidaate puudutavate nimekirjadega. Ta täpsustab, et üksnes nemad peavad kohalikel valimistel esitama oma kandidatuuri toetavate valijate allkirjastatud toetuskirja. Nende allkirjade hulk sõltub sellest, kui suur on kohalik omavalitsus, kus kandidaat kandideerib(70).
94. Lisaks sellele leiab komisjon, et mõne erakonna kandidaatide nimekirja kandmise korral on üksikkandidaadid vaieldamatult nõrgemas positsioonis võrreldes selle erakonna liikmetest kandidaatidega, kuivõrd nende erakonna nimekirja kandmine ja nende koht selles nimekirjas sõltub selle erakonna otsusest ilma, et neil oleks selle erakonna sees mis tahes mõjuvõimu.
95. Samuti rõhutab ta, et arvesse tuleb võtta seda, et kandidaatide nimekirjades ja valimissedelitel märgitakse ära, et isik kandideerib erakonna nimekirjas üksikkandidaadina või „märgistamata kandidaadina“. Neil tingimustel on poliitiliste prioriteetide või suunitluste valiku osas üksikkandidaatide usaldusväärsus väiksem kui erakonna liikmel, kes võib valijate ees tugineda oma aktiivsele rollile selles erakonnas(71).
96. Viimaks toob komisjon ära Tšehhi Vabariigi ombudsmani büroo (český úřad ombudsmana) tõdemuse, et „liikuvad“ liidu kodanikud on valimistel ebasoodsamas olukorras, ning arvamuse, et viimased kannatavad Euroopa Parlamendi valimistel otsese diskrimineerimise all, kuna kandidaate esitavad üksnes erakonnad(72).
97. Repliigis lükkab komisjon ümber kõik valimispraktikat puudutavad argumendid. Esimesena osutab ta sellele, et erinev kohtlemine tuleneb kõnealusest seadusest, mille kohaselt võib Tšehhi kodanik otsustada, kas astuda erakonda ja esindada seda erakonda valimistel või jääda sõltumatuks ja võtta vastu võimalik pakkumine lasta end kanda „liikmeks mitteoleva“ kandidaadina mõne seda sooviva erakonna nimekirja, samas kui „liikuval“ liidu kodanikul seda võimalust ei ole ning tema saab end üles seada üksnes üksikkandidaadina või loota, et talle teeb pakkumise erakond, mille liikmeks ta sooviks astuda, et ta panustaks sellesse „liikmeks mitteoleva“ kandidaadina.
98. Teisena leiab ta tõendamiskoormise osas, et sellise de jure diskrimineerimise korral nagu see, millele käesoleval juhul osutatakse, ei ole liidu õiguse rikkumise tuvastamiseks vaja esitada Euroopa Kohtule statistilisi andmeid „liikuvate“ liidu kodanike kohta, kellele selline otsene diskrimineerimine praktikas kahju põhjustanud on. Ta lisab, et on praktiliselt võimatu kokku lugeda neid olukordi, kus „liikuvad“ liidu kodanikud on erakonda astumise võimaluse puudumise tõttu valimistel kandideerimisest loobunud(73).
99. Kolmandana leiab komisjon, et Tšehhi Vabariigi esitatud statistilised andmed(74) ei ole de jure diskrimineerimise esinemise korral asjasse puutuvad. Osas, milles need sellega ebamääraselt ja kaudselt seotud on, kinnitavad need pigem komisjoni seisukohta. Sellega seoses tõdeb ta, et see statistika puudutab üldiselt „poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevaid isikuid“, ilma et oleks võimalik tuvastada, kui palju on nende hulgas selliseid „liikuvaid“ liidu kodanikke, kelle olukorda käsitletakse käesolevas hagis. Lisaks sellele teeb ta nende andmete üksikasjaliku analüüsi pinnalt Euroopa Parlamendi valimistega seoses põhiliselt järgmised tähelepanekud:
– peaaegu kaks kolmandikku kandidaatidest kandideerisid erakonna raames;
– kolmedel Euroopa Parlamendi valimistel neljast on valituks osutunute suhtarv üksikkandidaatide puhul väiksem kui erakonna liikmete puhul ning
– Euroopa Parlamenti valitud üksikkandidaatideks on väga sageli erakordselt tuntud ja populaarsed isikud(75).
100. Kohalike valimiste osas nõustub komisjon sellega, et valijate valiku määrab lihtsamalt ära isikute tuntus kohalikus kogukonnas. Tema hinnangul kinnitab see siiski, et „liikuvatel“ liidu kodanikel on suurema valituks osutumise võimaluse saamiseks veelgi enam vaja erakonda astuda.
2) Tšehhi Vabariik
101. Olles eelnevalt uuesti märkinud, et käesolev hagi ei puuduta valimisõiguste teostamise õigusnormidest tulenevaid tingimusi, rõhutab see liikmesriik kõigepealt, et kõiki neid eeliseid, mida komisjon oma hagiavalduses üksikasjalikult käsitlenud on, saavad kasutada ka erakonna liikmeks mitteolevad isikud, kui nad on kantud ükskõik millise erakonna kandidaatide nimekirja, ning et tegemist on Tšehhi Vabariigi territooriumil tavapärase praktikaga(76).
102. Seejärel märgib Tšehhi Vabariik, et komisjoni väidetud rikkumine põhineb arvamustel ja tõendamata väidetel(77). Lisaks sellele ei ole komisjon arvesse võtnud juba kohtueelses menetluses antud selgitusi reaalse olukorra kohta kohapeal, kuigi need kinnitavad, et komisjon leiab ekslikult, et üksikkandidaadid on vaieldamatult halvas olukorras.
103. Ta esitab mitmesuguseid konkreetseid andmeid põhjendamaks väidet, et Tšehhi Vabariigis kandideerivad „poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevad isikud“ pidevalt suurte erakondade nimekirjade eesotsas ning osutuvad sageli valituks ja asuvad seejärel olulistele ametikohtadele neis institutsioonides, kuhu nad valiti(78). Liikmesriik järeldab sellest, et kandidaadi edu valimistel ei sõltu sellest, kas ta on erakonna liige, vaid pigem sellistest teguritest nagu tema arvamused ja isiksuseomadused.
b) Hinnang
104. Tšehhi Vabariik, keda toetab Poola Vabariik, leiab, et komisjon ei ole esitanud tõendeid vaidlusaluste seadusesätete tegeliku mõju kohta „liikuvate“ liidu kodanike kandideerimisõigusele.
105. Euroopa Kohus on aga leidnud, et liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist võib siiski juhul, kui rikkumine tuleneb seadusandliku või muu regulatiivse meetme vastuvõtmisest, mille olemasolu ja kohaldamist ei ole eitatud, tõendada selle meetme sätete õigusliku analüüsiga(79).
106. Käesoleval juhul on komisjoni poolt Tšehhi Vabariigile ette heidetava rikkumise algpõhjuseks teatava seadusandliku meetme vastuvõtmine, kusjuures see liikmesriik ei vaidlusta ei selle meetme olemasolu ega rakendamist, ning hagiavaldus sisaldab vastavate sätete õiguslikku analüüsi.
107. Pealegi on tegemist hinnangu andmisega sellele, kuivõrd on neil õigusnormidel valimistel kandideerimist pärssiv mõju, mis ei ole mõõdetav.
108. Seega ei ole põhjendatud Tšehhi Vabariigi etteheide, et komisjon ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et seadusel, mis lubab erakonda astuda üksnes Tšehhi kodanikel, on praktiline mõju „liikuvate“ liidu kodanike valimisõigustele.
109. Kõnealuse Tšehhi seaduse puhul, mille kohaselt võivad erakonda astuda üksnes Tšehhi kodanikud, tuleneb valimisõigustega seotud ebavõrdne kohtlemine minu arvates lihtsalt sellest, et viimased saavad kohalikel või Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimiseks valida, kas teha seda erakonna liikmena või üksikkandidaadina, samas kui „liikuvad“ liidu kodanikud saavad kasutada ainult viimati nimetatud võimalust. Nagu aga eespool märgitud, annab erakonda pääsemine võimaluse demokraatlikus elus osalemiseks oma valimisõigusi tõhusamalt teostada.
110. Ükski Tšehhi Vabariigi kirjeldatud leevendusmeede seda hinnangut muuta ei saa. Eelkõige see, et „liikuvatel“ liidu kodanikel võidakse lubada kandideerida mõne erakonna nimekirjas, ei saa nende tegutsemisvõime piiramist kompenseerida, kuna nad peavad selleks vastama konkreetsetele kriteeriumidele, nagu need, millele on osutanud komisjon.
111. Pealegi, isegi kui käesoleva hagi lahendamisel oleks võimalik tugineda sellistele valituks osutunud kandidaate puudutavatele üksikasjalikele arvandmetele nagu need, mille Tšehhi Vabariik esitas(80), olen komisjoni eeskujul arvamusel, et need andmed ei kinnita „liikuvate“ liidu kodanike võrdset kohtlemist. Sellest statistikast ilmnevad tõepoolest teatavad kohapealse tegeliku olukorraga seotud asjaolud, mis on iseloomulikud kohalikele valimistele. Sellest ei saa siiski teha asjasse puutuvaid järeldusi „liikuvate“ liidu kodanike olukorra kohta, mis on käesoleva hagi ese. Esiteks ilmneb toodud näidetest, et need erakonna liikmeks mitteolevad kandidaadid, kes Euroopa Parlamenti valitakse, on valdavalt (või ainult) Tšehhi kodanikud. Teiseks tuleb arvesse võtta eelkõige kandidaatide nimekirja registreerimisega seotud raskusi, mis tuleb erakonda mittekuulumise korral ületada ja mis tulenevad otseselt sellistest seaduse sätetest, mida komisjoni viidatud autorid peavad „diskrimineerivateks“(81).
112. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et komisjon on piisavalt tõendanud, et „liikuvate“ liidu kodanike puhul esineb valimisõiguste teostamise piirang, mida samasuguses olukorras olevate liikmesriigi kodanike puhul ei esine.
113. Sellest tuleneb, et võttes oma pädevust teostades vastu vaidlusalused riigisisesed sätted, ei täitnud Tšehhi Vabariik nõudeid, mis tulevad liidu õigusest ehk ELTL artiklist 22, mida tuleb vaadata koosmõjus harta artiklitega 12, 39 ja 40.
3. Erakonda astumise piirangu põhjendatus
a) Poolte argumendid
1) Komisjon
114. Esimesena on komisjon arvamusel, et tagasi tuleb lükata Tšehhi Vabariigi argument, mille kohaselt on „liikuvatele“ liidu kodanikele seatud erakonda astumise piirang põhjendatav vajadusega kaitsta liikmesriigi poliitikat nende kodanike „sekkumise“ eest, mis kaasneks nende astumisega erakonda, kus tehakse seadusandliku organi valimise seisukohast olulisi otsuseid(82).
115. Ta leiab, et see põhjendus on otseses vastuolus kodakondsust puudutavate aluslepingu sätete vaimu ja eesmärgiga. Seal sõnastatud poliitiliste õiguste eesmärk ongi tagada see, et „liikuvad“ liidu kodanikud saaksid oma elukohaliikmesriigiga lõimuda ning seal kohalike ja Euroopa Parlamendi valimiste raames aktiivset poliitilist rolli mängida.
116. Sellega seoses rõhutab komisjon, et võrdse kohtlemise tagamise kohustus, mis on sätestatud ELTL artikli 20 lõike 2 punktis b ja artiklis 22, mida tuleb tõlgendada, lähtudes harta artiklitest 11 ja 12, mis tagavad erakondadesse kuulumise, ei takista kuidagi liikmesriikidel näha ette seda, et seadusandliku organi või piirkondlike omavalitsuste valimistel võivad kandideerida üksnes isikud, kellel on vastuvõtva liikmesriigi kodakondsus.
117. Teisena, vastuseks ELL artikli 4 lõike 2 pinnalt esitatud argumendile, mis puudutab rahvusliku identiteedi kaitset, kuna erakondade tegevus ja omavaheline vaba konkureerimine on reguleeritud põhiseadusega (Ústava), juhib komisjon tähelepanu sellele, et seda sätet tuleb tõlgendada kooskõlas aluslepingute muude sätetega, mida liikmesriigid on kohustatud liiduga ühinedes järgima, sealhulgas ELTL artikliga 22, mis seadusandliku organi valimiste suhtes kohaldamisele ei kuulu(83). Seega ei saa asuda seisukohale, et „liikuvate“ liidu kodanike valimisõigused on vastuolus rahvusliku identiteedi austamise põhimõttega.
118. Kolmandana, mis puudutab Tšehhi Vabariigi vastuväidet, et komisjon ei ole täpsustanud, millise vähem piirava meetmega oleks võimalik taotletav eesmärk saavutada, siis kahtleb komisjon selles, et liikmesriik saab põhjendada riigisisest meedet, mis ELTL artikli 20 lõike 2 punkti b ja artikli 22 nõudeid eirab ja isikuid otseselt kodakondsuse alusel diskrimineerib. Pealegi on liikmesriigi ülesanne põhjendada oma meetmete proportsionaalsust(84).
119. Lisaks sellele märgib komisjon, et kohtueelses menetluses ei tõendanud Tšehhi Vabariik – eelkõige konkreetsetel asjaoludel –, et esineb mingisugune konkreetne avalik huvi „liikuvate“ liidu kodanike erakonda astumise keelamiseks. Komisjon järeldab sellest, et selle keelu puhul ei ole selgitatud ei taotletavat eesmärki, vajalikkust ega proportsionaalsust.
120. Mis puudutab Tšehhi Vabariigi osutatud „erakonna liikmete võrdsuse aluspõhimõtet“, siis leiab komisjon oma repliigis, et vale ja vastuoluline on käsitada ebaproportsionaalse diskrimineerimisena seda, kui nähakse ette liidu kodanike osalemine erakondades sel tasemel, mis vastab liidu õiguse kohaselt nende poliitilistele õigustele, ning piiratakse näiteks nende osalemist mõnede erakonna otsuste tegemises, ning vastupidi proportsionaalse diskrimineerimisena ELi „liikuvatele“ kodanikele erakonda astumise täielikku keelamist.
2) Tšehhi Vabariik
121. Ta esitab järgmised kolm argumenti: „Esiteks soovitakse liikmesriigi õigusnormidega saavutada legitiimset eesmärki jätta riigi tasandi poliitilise tegevuse peamisel platvormil osalemise võimalus üksnes Tšehhi kodanikele, mis on täielikult kooskõlas ELL artikli 4 lõikega 2. Seda tunnistas põhjendatud avamuses pealegi sisuliselt ka komisjon […]. Teiseks on erakonda astumise võimaldamine ainult Tšehhi kodanikele sobiv meede selle eesmärgi saavutamiseks, kuna seeläbi nimetatud eesmärk otseselt saavutatakse. Kolmandaks on kõnealused liikmesriigi õigusnormid proportsionaalsed. Need ei kahjusta ELTL artikli 22 kohaste valimisõiguste olemust, kuna need ei muuda kuidagi „liikuvate“ liidu kodanike täielikke aktiivseid ega passiivseid valimisõigusi […] ning võimaldavad praktikas nende õiguste täielikku teostamist […]. Seeläbi on kõnealused õigusnormid täielikult kooskõlas komisjoni viidatud kohtupraktikaga […]“(85).
122. Tšehhi Vabariik täpsustab, et osutatud legitiimset eesmärki ei saa saavutada mõne vähem piirava meetmega, kuna pole mõeldav, et „liikuvatel“ liidu kodanikel oleks lubatud astuda erakonda selleks, et võtta osa ühest poliitilise tegevuse marginaalse tähtsusega osast, mis piirdub kohalike või Euroopa Parlamendi valimistega. Ta leiab, et sellekohased õigusnormid oleksid vastuolus erakonna liikmete võrdse kohtlemise aluspõhimõttega. Pealegi ei annaks see neile kodanikele erakonnas tugevat positsiooni, mida komisjon ekslikult vajalikuks peab. Ta märgib, et see institutsioon ise ei ole suutnud näidata, millist meedet saaks selles osas pidada vähem piiravaks.
3) Menetlusse astuja Poola Vabariik
123. Mis puudutab komisjoni pakutud võimalust piirata „liikuvate“ liidu kodanike tegevusvälja erakondades, siis leiab Poola Vabariik, et erakonna „liikmesus“ hõlmab palju mitmekesisemaid tegevusi kui teatavatele valimistele eelnevad tegevused. Need on seotud liikmesriigi poliitika mõjutamisega, sealhulgas valdkondades, mis jäävad liikmesriikide ainupädevusse. Liikmesriikidel ei ole aga mingit kohustust anda neile kodanikele võimalust mõjutada erakondade süsteemi kaudu parlamendi- või presidendivalimiste tulemusi.
b) Hinnang
124. Tšehhi Vabariigi argumentide tõttu tuleb täpsustada, millistel tingimustel saab ELTL artiklis 22 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte piiramine põhjendatud olla.
125. Nimetatud liikmesriik osutab ELL artikli 4 lõikele 2 ning väidab sisuliselt, et kui liidu õigust tõlgendada nii, nagu komisjon seda teeb, tooks see kaasa „liikuvate“ liidu kodanike osalemise avalikus elus erineval tasandil sellest, mida liikmesriigid on lubanud, ning konkreetselt annaks neile erakondade kaudu võimaluse saada teatav kaal riigi tasandi otsuste tegemisel.
126. Tuleb tähele panna, et ELL artikli 4 lõike 2 kohaselt austab liit liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele.
127. On tõsi, et erakondade osalusel toimuva liikmesriigi poliitilise elu korraldus on osa rahvuslikust identiteedist ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses. Selle identiteedi austamine väljendub selles, et „liikuvatel“ liidu kodanikel võimaldatakse osaleda üksnes Euroopa Parlamendi valimistel ja kohalikel valimistel ning seejuures ei ole eesmärgiks liikmesriikide valimiskorralduse ühtlustamine(86). Samuti on liidu seadusandja arvesse võtnud neil valimistel lihtsustatud osalemise võimaldamise mõju elukohaliikmesriigi poliitilise elu tasakaalule, nähes ette, et liikmesriigid võivad oma kodanike kasuks kehtestada piiritletud(87) üleminekumeetmeid.
128. Mis puudutab „liikuvate“ liidu kodanike erakondadesse astumise mõju liikmesriigi tasandil tulenevalt selle potentsiaalsetest tagajärgedest neis erakondades, siis märgin, et kõigi poolte arvates on see erakondade pädevusse kuuluv küsimus. Nimelt võivad erakonnad vabalt määratleda, kuidas oma tegevus korraldada ja kuidas oma kandidaadid välja valida(88). Toon esile, et Tšehhi Vabariik on piirdunud tõendamata väitega, et „liikuvatest“ liidu kodanikest erakonda astujate tegevusvälja ei ole võimalik piirata ainult teatavate valimistega.
129. Seetõttu jagan komisjoni seisukohta, et see, kui „liikuvatel“ liidu kodanikel lubatakse astuda erakonda selleks, et tagada neile võimalus kohaliku omavalitsuse ja Euroopa Parlamendi valimistel oma õigusi reaalselt teostada, ei saa Tšehhi Vabariigi rahvuslikku identiteeti kahjustada.
130. Pealegi, kui selline kahjustamine ka ilmneks, tuleks ELL artikli 4 lõike 2 tõlgendamisel arvesse võtta sellega samasse järku kuuluvaid sätteid(89).
131. Seega ei saa ELL artikli 4 lõige 2 vabastada liikmesriike kohustusest austada põhiõigusi, mis on sõnastatud hartas(90) ja mille hulgas on ka demokraatia põhimõte ja võrdsuse põhimõte, mis väljendub ELTL artiklis 22(91) ning mille annab liidu kodakondsus, teostamaks õigust kandideerida kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel. Need põhimõtted on osa liidu alusväärtustest(92).
132. Lisaks sellele tuleb vaidlustatud riigisiseste õigusnormide proportsionaalsust puudutavatest Tšehhi Vabariigi argumentidest tingituna lisada, et ELTL artiklist 22 tulenevate õiguste piirangu põhjendust saab hinnata ainult selles sättes ette nähtud tingimuste põhjal.
133. Harta artiklites 39 ja 40 sõnastatud valimisõigusi on nimelt käsitletud EL toimimise lepingu erisätetes ehk artiklis 22. Ainsad korralduslikud täpsustused, mis nende õiguste teostamise osas on nimetatud artiklis viidatud teiseses õiguses(93) sätestatud, puudutavad hääletamise ja kandideerimise suhtes õigusnormides sätestatud tingimusi(94).
134. Kõigil neil kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et komisjoni hagi on põhjendatud.
VI. Kohtukulud
135. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Euroopa Kohus peaks minu arvates komisjoni nõuded rahuldama, tuleb kohtukulud välja mõista Tšehhi Vabariigilt.
136. Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1 jäävad Poola Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
VII. Ettepanek
137. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Kuna Tšehhi Vabariik on jätnud liidu kodanikud, kellel pole Tšehhi kodakondsust, ent kes elavad Tšehhi Vabariigis, ilma õigusest saada erakonna või poliitilise liikumise liikmeks, on see liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklist 22.
2. Mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt.
3. Jätta Poola Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
VIII. I lisa: erakondade rahastamise eeskirjad, mille esitas komisjon
1. Erakonnad, kes on saanud Euroopa Parlamendi valimistel vähemalt 1% häältest, saavad valimiskulude katteks 30 Tšehhi krooni (CZK) (umbes 1,20 eurot) iga hääle kohta (Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 65).
2. Erakonnad, kes saavad Tšehhi Vabariigi parlamendi esindajatekoja (Poslanecká sněmovna) valimistel vähemalt 1,5% häältest, saavad valimiskulude katteks 100 Tšehhi krooni (umbes 4 eurot) iga hääle kohta (seaduse nr 247/1995 Tšehhi Vabariigi parlamendi valimise seaduse ja teatavate seaduste muutmise ja täiendamise kohta § 85).
3. Erakonnad, kes said Tšehhi Vabariigi parlamendi esindajatekoja viimastel valimistel vähemalt 3% häältest, saavad ka iga-aastase riigi toetuse, mille suurus on 6 000 000 Tšehhi krooni (umbes 245 430 eurot) erakonna või liikumise kohta, ning samal ajal saab erakond või liikumine 200 000 Tšehhi krooni (umbes 8180 eurot) aastas iga täiendava 0,1% häälte kohta (erakonnaseaduse § 20 lõige 6).
4. Toetus ei suurene, kui erakond või liikumine saab enam kui 5% häältest ja erakond või liikumine saab 10 000 000 Tšehhi krooni (umbes 409 000 eurot) (erakonnaseaduse § 20 lõige 6).
5. Erakonnad saavad ka iga-aastast toetust, mille suurus on 900 000 Tšehhi krooni (umbes 36 800 eurot) iga esindajatekoja või senati saadiku mandaadi kohta ning 250 000 Tšehhi krooni (umbes 10 200 eurot) iga piirkonnavolikogu saadiku ja Praha linnavolikogu saadiku mandaadi kohta (erakonnaseaduse § 20 lõige 7).
6. Teatavatel tingimustel saavad erakonnad ja poliitilised liikumised iga-aastast toetust poliitika instituudi tegevuse toetamiseks kuni 10% ulatuses sellise erakonna või liikumise tegevustoetuse kogusummast (erakonnaseaduse § 20 lõiked 5 ja 8).
IX. II lisa: Tšehhi Vabariigi esitatud teave, mis puudutab Euroopa Parlamendi valimiste ja kohaliku omavalitsuse valimiste nimekirjade koosseisu ning neil valimistel valitud kandidaate
Tšehhi Vabariigis on Euroopa Parlamendi valimised toimunud 2004., 2009., 2014. ja 2019. aastal.
1. Erakondade või valimisliitude nimekirjades olevate poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevate kandidaatide suhtarv oli järgmine:
a) 2004. aastal oli poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevaid kandidaate 37,22%;
b) 2009. aastal oli poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevaid kandidaate 38,28%;
c) 2014. aastal oli poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevaid kandidaate 30,27%;
d) 2019. aastal oli poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevaid kandidaate 33,89%.
2. Valituks osutusid:
a) 2004. aastal seitse poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevat kandidaati ehk 29,17% Tšehhi Vabariigist valitud isikutest;
b) 2009. aastal üks poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolev kandidaat ehk 4,55% Tšehhi Vabariigist valitud isikutest;
c) 2014. aastal kaheksa poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevat kandidaati ehk 38,10% Tšehhi Vabariigist valitud isikutest ning
d) 2019. aastal neli poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevat kandidaati ehk 19,05% Tšehhi Vabariigist valitud isikutest.
3. Poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevad kandidaadid olid sageli kandidaatide nimekirjade eesotsas, sealhulgas suurte erakondade puhul. Konkreetselt:
a) 2004. aastal olid need kolm saadikut, kes valiti Euroopa Parlamendi erakonna Sdružení nezávislých a evropští demokraté (sõltumatute kandidaatide ja Euroopa demokraatide liit) (SNK) nimekirjast, sealhulgas nimekirjas esimesel kohal olnud J. Zieleniec ja nimekirjas teisel kohal olnud J. Hybášková ning ka V. Remek, kes oli teisel kohal erakonna Komunistická strana Čech a Moravy (Čechy ja Morava kommunistlik partei) (KSČM) kandidaatide nimekirjas;
b) 2009. aastal oli see V. Remek, kes oli KSČMi kandidaatide nimekirjas teisel kohal;
c) 2014. aastal olid need erakonna TOP 09 a Starostové (TOP 09 ja linnapead) esinumber L. Niedermayer ja selles nimekirjas teisel kohal olnud J. Pospíšil, Tšehhi Vabariigi toonase kõige tugevama valitsuserakonna Česká strana sociálně demokratická (Tšehhi sotsiaaldemokraatlik erakond) (ČSSD) nimekirja esinumber J. Keller ning ka neli saadikut, kes valiti toona tugevuselt teise valitsuserakonna ANO nimekirjast ja kelle hulgas oli Pavel Telička, kes hiljem valiti Euroopa Parlamendi asepresidendiks, ning
d) 2019. aastal olid need kolm Euroopa Parlamenti valitud saadikut, kes olid kolmel esimesel kohal ANO nimekirjas, nende hulgas esinumber Dita Charanzová, kes hiljem valiti Euroopa Parlamendi asepresidendiks.
4. 2004. aastal valiti Tšehhi Vabariigis Euroopa Parlamenti Saksamaa kodanik F. Stros.
5. Kohalike omavalitsuste (kommuunid, alevid, linnad) valimised toimusid 2006., 2010., 2014. ja 2018. aastal.
1. Poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevate kandidaatide suhtarv kandidaatide ja valituks osutunute hulgas oli järgmine:
a) 2006. aastal 79,85% kandidaatidest ja 84,51% valituks osutunutest;
b) 2010. aastal 81,25% kandidaatidest ja 86,15% valituks osutunutest;
c) 2014. aastal 84,13% kandidaatidest ja 88,30% valituks osutunutest ning
d) 2018. aastal 84,97% kandidaatidest ja 89,96% valituks osutunutest.
2. Poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevate kandidaatide ja valituks osutunute suur osakaal on täheldatav ka suurte erakondade nimekirjade puhul. Näiteks 2018. aasta kohalike omavalitsuste valimistel:
a) moodustasid Tšehhi vanima ja kohaliku tasandi poliitikas tugevalt kanda kinnitanud erakonna ČSSD kandidaatide nimekirjas 54,58% poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevad isikud ning 57,31% neist nimekirjadest valituks osutunud kandidaatidest olid poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevad isikud;
b) moodustasid kohaliku tasandi poliitikas tugevalt kanda kinnitanud traditsioonilise konservatiivse erakonna Občanská demokratická strana (kodanikudemokraatia erakond) (ODS) nimekirjades poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevad isikud 59,47% ning 52,93% neist nimekirjadest valituks osutunud kandidaatidest olid poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevad isikud ning
c) moodustasid traditsioonilise erakonna Křesťanská a demokratická unie – Československá strana lidová (kristlik-demokraatlik liit – Tšehhi rahvapartei) (KDU-ČSL) nimekirjades poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevad isikud 73,62% kandidaatidest ning 72,49% neist nimekirjadest valituks osutunud kandidaatidest olid poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevad isikud.
3. Mis puudutab Tšehhi suuri linnasid, siis Prahas valiti poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolev kandidaat Bohuslav Svoboda 2010. aastal tolleaegse Tšehhi Vabariigi tugevaima valitsuserakonna ODSi nimekirja esinumbriks; temast sai seejärel Praha linnapea. 2014. aastal valiti ANO nimekirja esinumbrina kandideerinud poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolev Adriana Krnáčová Praha linnapeaks ning ANO nimekirja esinumbrina kandideerinud poliitiliste ühenduste liikmeks mitteolevast Tomáš Macurast sai Tšehhi Vabariigi suuruselt kolmanda linna Ostrava linnapea.