Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 11. jaanuaril 2024(1)

Kohtuasi C‑48/22 P

Google LLC,

Alphabet, Inc.

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Internetis osutatavad üldotsingu teenused – Kaupade spetsialiseeritud otsing internetis – Otsus, milles tuvastatakse ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumine – Kuritarvitamine võimendusega – Kaupade või teenuste omadustel põhinev konkurents – Erinev kohtlemine oma hinnavõrdlusvahendile eelise andmise tõttu – Omaenda spetsialiseeritud otsingu teenuse tulemuste eelistatud esitamine – Potentsiaalne väljatõrjuv mõju – Faktilisele olukorrale vastupidise stsenaariumi analüüs – Hüpoteetiline sama tõhus konkurent

I.      Sissejuhatus

1.        Google LLC ja Alphabet Inc-i (edaspidi „apellandid“) apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu 10. novembri 2021. aasta otsuse Google ja Alphabet vs. komisjon (Google Shopping)(2) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) peale. Selles kohtuotsuses jättis Üldkohus sisuliselt rahuldamata apellantide hagi Euroopa Komisjoni 27. juuni 2017. aasta otsuse Google Search (Shopping)(3) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) peale. Seal oli komisjon tuvastanud, et Google oli ELTL artikli 102 tähenduses kuritarvitanud oma valitsevat seisundit erinevatel internetis osutatavate üldotsingu teenuste ja kaupade spetsialiseeritud otsingu riigisisestel turgudel. Kuritarvitamine seisnes eelkõige selles, et Google seadis oma üldisel tulemustelehel otsingutulemuste esitamisel konkureerivad hinnavõrdlusvahendid tema enda hinnavõrdlusvahendiga võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Apellandid olid oma hagis palunud tühistada vaidlusalune otsus ja teise võimalusena vähendada neile selle otsusega määratud trahvi.

2.        Siinkohal tõstatatud õiguslikud küsimused ELTL artikli 102 kohta on suure õigusliku ja praktilise tähtsusega.

3.        Esiteks tuleb selgitada, millistel tingimustel kaldub olukord – kus turgu valitseva seisundiga ettevõtja kohtleb konkurente erinevalt, eelkõige sellega, et ta eelistab digitaalsetel turgudel oma tooteid ja teenuseid – kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi (tavapärastest) vahenditest ja seega saab seda kvalifitseerida kuritarvitamiseks. Eriti vaieldav on küsimus, kas sel eesmärgil on kohaldatavad mh 26. novembri 1998. aasta kohtuotsuses Bronner(4) (edaspidi „Bronneri kohtuotsus“) tunnustatud ranged kriteeriumid, mille kohaselt käsitatakse kuritarvitamisena „esmatähtsale vahendile“ juurdepääsu andmisest keeldumist.

4.        Teiseks tuleb täpsustada lisakriteeriume, mis võimaldavad tuvastada ELTL artikliga 102 vastuolus oleva tegevuse. See hõlmab küsimust, kas ja mil viisil peab komisjon vastupidise stsenaariumi analüüsiga tõendama, et sellel tegevusel on vähemalt potentsiaalne väljatõrjuv mõju. Lisaks tuleb selgitada, kas sellise väljatõrjuva mõju tõendamiseks on olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas, vajalik, et komisjon uuriks sama tõhusa või tõhusa konkurendi kriteeriumi(5).

II.    Faktilised asjaolud

A.      Vaidluse taust

5.        Vaidluse tausta on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–20 ja selle saab kokku võtta järgmiselt.

6.        Google on Mountain View’s Californias (Ameerika Ühendriigid) asuv äriühing, kes pakub kogu maailmas mh erinevaid otsingufunktsioone internetis. Kõige tuntum neist on üldotsingumootor, mis on kättesaadav internetiaadressil www.google.com või samalaadsetel internetiaadressidel, millel on riigi laiend. Alphabet, mis asub samuti Mountain View’s, on alates 2. oktoobrist 2015 Google’i ainuomanik ja selle kontserni emaettevõtja, kuhu kuulub ka Google.

7.        Internetikasutajad saavad Google’i veebisaidil otsingusõnade sisestamisega alustada otsinguprotsessi. Otsingutulemused sorteeritakse eri kriteeriumide alusel ja eri algoritme kasutades, misjärel need esitatakse.

8.        Käesoleval juhul on tähtis teha eelkõige vahet internetis osutatava üldotsingu ja spetsialiseeritud otsingu vahel. Üldotsingu esemeks võivad olla otsingueesmärgid ja -sõnad. Spetsialiseeritud otsinguga järgitakse seevastu konkreetset otsingueesmärki seoses kaupade, teenuste, sisu või teabega. Kasutajate sisestatud otsingusõnade alusel teeb Google üldotsingu, spetsialiseeritud otsingu või kahe otsingu kombinatsiooni ning esitab kasutajatele tulemused algoritme kasutades.

9.        Google konkureeris põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal teiste üldotsingumootorite operaatoritega, nagu Altavista, Yahoo, Bing või Qwant, kes osaliselt pakkusid ka spetsialiseeritud otsingu teenuseid (edaspidi „interneti otsingumootorid“). Lisaks olid olemas hindade võrdlemiseks mõeldud spetsiifiliste otsingumootorite operaatorid, nagu Bestlist, Nextag, IdealPrice, Twenga, Kelkoo või Prix.net (edaspidi „hinnavõrdlusteenused“).

10.      Vaidlusaluse otsuse ja vaidlustatud kohtuotsuse ese on kaupade otsing ja sellise otsingu tulemuste esitamine Google’i üldotsingu tulemuste veebisaidil. Vastusena kaubaotsingule kuvab interneti otsingumootor või hinnavõrdlusvahend tulemustena veebisaite, millel saab otsitavat toodet osta. Seejuures võib tegemist olla jaemüüjate või müügiplatvormide veebisaitidega, nagu eBay või Amazon.

11.      Google pakkus esimest korda 2002. aastal (Ameerika Ühendriikides) ja 2004. aastal (Euroopas) lisaks üldotsingule eraldi kaubaotsingut. Kasutades müüjate teabel põhinevat andmebaasi, nn kaupade registrit, sorteeriti ja kuvati otsingutulemused konkreetsete algoritmide abil olenevalt nende asjakohasusest. Seejuures oli tegemist muude otsingualgoritmidega kui need, mida kasutati crawling’uks nimetatud meetodiga internetis osutatava üldotsingu raames, et võtta veebisaitidelt välja teave, see indekseerida, panna see Google’i index web’i, sorteerida olenevalt asjakohasusest ja kuvada. Google võimaldas spetsialiseeritud kaubaotsingut kõigepealt eraldi veebilehel nimega Froogle.

12.      Google integreeris tulemused alates 2003. aastast (Ameerika Ühendriikides) ja alates 2005. aastast (Euroopas) spetsialiseeritud kaubaotsingu üldotsingu tulemustesse. Seejuures rühmitati ja esitati kaubaotsingu tulemused kuni 2007. aastani üldotsingu tulemustes visuaalselt esile tõstetud Product OneBoxis. See box sisaldas ka linke müüjate veebisaitidele ja Froogle’i tulemustelehele, kus oli suurem müüjate ja müügiplatvormide valik. Väljaspool Product OneBoxi asusid üldotsingu tulemustena ka teiste hinnavõrdlusvahendite veebisaidid.

13.      Aastal 2007 muutis Google enda andmetel kaubaotsingu tulemuste esitust üldotsingu tulemustes. Ta nimetas Froogle’i tulemustelehe ümber Product Searchiks ja Product OneBoxi Product Universaliks ning hiljem Shopping Unitsiks. Lisaks täiendas ta kaubaotsingu tulemusi fotode ja üksikasjalikuma teabega, eelkõige kaupade hinna ja klientide antud hinnangu kohta. Üldotsingu tulemused, mille hulgas kuvati ka teiste hinnavõrdlusvahendite saidid, sisaldasid seevastu endiselt ilma fotode ja tekstita lihtsat sinist linki. Süsteem nimega Universal Search võimaldas seada üldisel tulemustelehel Product OneBoxist ja Product Universalist pärinevad kaubad võrreldes üldotsingu tulemustega hierarhilisse järjekorda. Alates 2010. aasta septembrist võimaldas Google Euroopas asuvatel reklaamijatel ja internetikasutajatel tekstile klõpsates näha otsitavate kaupade fotosid ja pakutavaid hindu võrreldes esialgse tekstreklaamiga suurendatud formaadis.

14.      Lisaks sellele, et Google esitas visuaalselt erinevalt kaubaotsingu tulemused Product Universalis või Shopping Unitsis ja üldotsingu tulemused, rakendas ta – vaidlusaluses otsuses(6) esitatud järelduste kohaselt – alates 2011. aastast spetsiaalseid kohandamisalgoritme, eelkõige Panda-nimelist algoritmi. Seda kohaldati ainult üldotsingu tulemuste suhtes, et neid olenevalt asjakohasusest sorteerida, mitte aga Google’i hinnavõrdlusvahendite tulemuste suhtes, mis olid esitatud Product Universalis või Shopping Unitsis.

15.      Alates 2013. aastast esitas Google’i otsingumootor kaubaotsingu tulemused järgmiselt: Shopping Unitsis paiknes otsingusõna sisaldava pealkirja all link Google’i hinnavõrdlusvahendile ning kaupade piltide all lingid müüjate ja müügiplatvormide saitidele. Seda esitust toetas fotode, hindade ja klientide hinnangu kuvamine. Linke teistele hinnavõrdlusvahenditele seevastu ei kuvatud Shopping Unitsis, vaid need kuvati endiselt üksnes üldotsingu tulemuste vormis lihtsa sinise lingina.

16.      Komisjoni järelduste(7) kohaselt, mis on vaidlustatud kohtuotsuses kokkuvõtlikult esitatud – ja mida apellatsioonkaebuses enam ei vaidlustata – viis mh Panda-nimelise algoritmi kohaldamine selleni, et teiste hinnavõrdlusvahendite veebisaidid kuvati üldotsingu tulemustes sageli allpool, kuna need üksnes viitasid teiste müüjate ja müügiplatvormide veebisaitidele, ilma et neil oleks aga esitatud sisu. Google’i hinnavõrdlusvahendi suhtes neid algoritme aga ei kohaldatud hoolimata asjaolust, et sellel oli palju ühiseid omadusi konkureerivate hinnavõrdlusvahenditega, mille tõttu oleks selle tulemused tulnud üldistes tulemustes samamoodi allapoole paigutada. Nii ilmusid alates Product Universali kasutuselevõtmisest Google’i hinnavõrdlusvahendi tulemused enamikul juhtudel kas kõikide üldotsingu tulemuste kohal või esimeste üldiste tulemuste hulgas, seega väga nähtavas kohas, mille eesmärk oli Google’i ettevõttesisese e-kirja kohaselt „infovoogu tugevasti suurendada“. Teiste hinnavõrdlusvahendite juurde suunavate linkide silmatorkavus oli kõige suurem 2010. aasta lõpul ning vähenes pärast Panda algoritmi kasutuselevõttu Ühendkuningriigis, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias järsult ja oluliselt. Need hinnavõrdlusvahendid ilmusid endiselt lihtsa sinise lingina, st ilma piltide ning kaupu, hindu ja müüjat puudutava lisateabeta. Asjaolu, et Shopping Unitsi suhtes koos Google’i hinnavõrdlusvahendi tulemustega ei kohaldatud samu reastamissüsteeme, eelkõige Panda algoritmi, ning need esitati „box’is“ esile tõstetuna väga silmatorkaval kohal üldotsingu tulemustelehtede ülaosas, tõi rikkalikumate graafiliste omaduste tõttu, sh pildid ja dünaamiline teave, nagu Google oli kavandanud, kaasa internetikasutajate suurema klikkide arvu ja seega Google’i tulude kasvu.

17.      Kombinatsioon alates 2008. aastast praktiseeritud tegevusest, mis väidetavalt on viinud Google’i enda hinnavõrdlusvahendi tulemuste eelistatud esitamiseni üldisel tulemustelehel võrreldes konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemustega (edaspidi „etteheidetav tegevus“), on käesoleva menetluse ese.

B.      Haldusmenetlus ja vaidlusalune otsus

18.      Alates 2009. aastast sai komisjon mitu kaebust Google’i eespool kirjeldatud tegevuse kohta. 30. novembril 2010 algatas komisjon ametliku uurimismenetluse määruse (EÜ) nr 773/2004(8) artikli 2 lõike 1 alusel. Selle tulemusena võttis komisjon 13. märtsil 2013 vastu esialgse hinnangu määruse (EÜ) nr 1/2003(9) artikli 9 alusel. Google’i poolt selle hinnangu peale 2013. aasta aprillist kuni 2014. aasta jaanuarini esitatud ettepanekud kohustuste võtmiseks lükkas komisjon pärast kaebajate ärakuulamist tagasi. Komisjon jätkas 15. aprillil 2015 määruse nr 1/2003 artikli 7 lõikes 1 ettenähtud menetlust rikkumise tuvastamiseks ja võttis vastu Google’ile adresseeritud vastuväiteteatise. 14. juulil 2016 võttis komisjon vastu täiendava vastuväiteteatise.

19.      Haldusmenetluse läbiviimise üksikasjad on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 21–39.

20.      Komisjon tegi 27. juunil 2017 vaidlusaluse otsuse.

21.      Selles otsuses järeldatakse, et Google on ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 kohaselt kuritarvitanud internetis osutatavate üldotsingu teenuste ja kaupade spetsialiseeritud otsingu turgudel oma valitsevat seisundit. Kuritarvitamine seisneb selles, et Google esitas enda hinnavõrdlusvahendi tulemused oma üldotsingumootori tulemustes visuaalselt silmatorkavamalt kui konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemused ning kohaldas Panda algoritmi ainult viimaste suhtes. See tegevus suurendas infovoogu Google’i üldistelt tulemustelehtedelt tema hinnavõrdluse veebisaidile ja vähendas infovoogu konkureerivate hinnavõrdlusvahendite veebisaitidele. Sellel võis olla nii erinevatel internetis osutatavate üldotsingu teenuste kui ka spetsialiseeritud kaubaotsingu riigisisestel turgudel potentsiaalne konkurentsi piirav mõju. Geograafilises ja ajalises mõttes tuvastas komisjon sellise kuritarvitamise alates 2008. aasta jaanuarist erinevatel perioodidel kokku 13 EMP liikmesriigis, nimelt Belgias, Tšehhi Vabariigis, Taanis, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Madalmaades, Austrias, Poolas, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Norras.

22.      Komisjon põhjendab neid järeldusi vaidlusaluses otsuses sisuliselt järgmiselt.(10)

23.      Komisjon eristab kahte digitaalset turgu, nimelt internetis osutatavate üldotsingu teenuste turgu (edaspidi „üldotsinguteenuste turg“) ja internetis osutatavate spetsialiseeritud kaubaotsingu- ja hinnavõrdlusteenuste turgu (edaspidi „spetsialiseeritud kaubaotsingu turg“), mis mõlemad on riigisisese ulatusega.(11) Esimese turu kohta märgib ta, et veebisaitidel – „kahepoolsetel“ platvormidel – osutatavad üldotsingu teenused konkureerivad omavahel, et innustada võimalikult suurt hulka internetikasutajaid neid (tasuta) kasutama ja suurendada seeläbi reklaamijate nõudlust (tasulise) kaubanduslikul eesmärgil kasutamise järele.(12)

24.      Komisjon leiab, et riigisisestel üldotsingu turgudel eksisteerivad tõsised sisenemistõkked. Neile turgudele sisenemiseks on vajalikud märkimisväärsed investeeringud. Interneti otsingumootor saab hästi toimida ainult siis, kui piisavalt palju kasutajaid teeb suure arvu otsingupäringuid. Lisaks eeldab piisav rahastamine, et otsingumootori veebisaidil avaldatakse piisavalt tasulisi reklaame. Need kaks aspekti toovad kasu turuliidrile ja muudavad uute ettevõtjate jaoks sellele turule tuleku raskemaks.(13) Google’ile kuulub alates 2008. aastast turgu valitsev seisund kõigil riigisisestel üldotsingu turgudel EMPs, välja arvatud Tšehhi Vabariigis (seal alles alates 2011. aastast).(14)

25.      Kaupade spetsialiseeritud otsingu teenuste riigisiseste turgude kohta märgib komisjon, et hinnavõrdlusvahendi edu oleneb eelkõige infovoo genereeritud mahust, seega klikkide arvust, mida internetikasutajad asjaomasel veebisaidil teevad. Suur infovoog võimaldab hinnavõrdlusvahenditel veenda müüjaid andma neile rohkem andmeid oma kaupade kohta ning nii suurendada nende hinnavõrdluse pakkumist internetis, muuta selle alusel nende pakkumine müüjate, reklaamijate, internetikasutajate ja potentsiaalsete ostjate jaoks atraktiivsemaks ning seega suurendada nende tulusid.(15)

26.      Komisjoni sõnul vähendas etteheidetav tegevus Google’i üldistelt tulemustelehtedelt pärinevat infovoogu konkureerivatesse hinnavõrdlusvahenditesse ning vastavalt suurendas nendelt lehtedelt pärinevat infovoogu tema hinnavõrdlusvahendisse. Kümme esimest tulemust saavad ligikaudu 95% internetikasutajate klikkidest, millest enamiku klikke saavad kolm kuni viis esimest tulemust ning need tekitavad seega kõige suurema infovoo. Konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemuste paigutus allpool on nende jaoks väga ebasoodne,(16) mida ei saa tõhusalt asendada teiste infovoo allikatega.(17)

27.      Komisjoni hinnangul oli etteheidetaval tegevusel potentsiaalne konkurentsi piirav mõju riigisisestel üldotsingu ja spetsialiseeritud kaubaotsingu turgudel. Viimati nimetatud turgudel võib see tegevus viia selleni, et konkurendid lõpetavad oma tegevuse, sellel on negatiivne mõju uuendustele ning see vähendab tarbijate võimalusi kasutada kõige tõhusamaid teenuseid. See kahjustab nende turgude konkurentsistruktuuri. Üldotsingu turgudel kasutas Google spetsialiseeritud kaubaotsingu valdkonnas saadud lisatulu selleks, et tugevdada oma üldotsingut ja säilitada nii oma valitsev seisund neil turgudel.(18)

28.      Komisjon määras nende tegevuste eest Google’ile 2 424 495 000 euro suuruse trahvi, millest Alphabet on viimase ainuomanikuna solidaarselt vastutav 523 518 000 euro ulatuses.(19)

C.      Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

29.      Üldkohtule 11. septembril 2017 esitatud hagis palusid apellandid vaidlusaluse otsuse tühistada. Teise võimalusena palusid nad neile määratud trahv tühistada või seda vähendada.

30.      Üldkohtu menetlust on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 79–118.

31.      Selles menetluses rahuldati Bureau européen des unions de consommateurs’i (Euroopa Tarbijaliitude Amet; edaspidi „BEUC“), Infederation Ltd (edaspidi „Foundem“), Verband Deutscher Zeitschriftenverleger e. V. (edaspidi „VDZ“), BDZV – Bundesverband Digitalpublisher und Zeitungsverleger e. V. (edaspidi „BDZV“), Visual Meta GmbH, Twenga, EFTA järelevalveameti, Kelkoo ja Saksamaa Liitvabariigi avaldus menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. Computer & Communication Industry Associationile (edaspidi „CCIA“) anti luba astuda menetlusse apellantide nõuete toetuseks.

32.      Vaidlustatud kohtuotsusega tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse osas, milles komisjon oli tuvastanud ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumise, kuna Google on kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit 13 riigisisesel üldotsingu turul. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata ja kinnitas vaidlusaluses otsuses tehtud järeldust, et Google on kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit 13 riigisisesel kaupade spetsialiseeritud otsingu turul. Apellantidele komisjoni poolt määratud trahvi jättis Üldkohus oma täieliku pädevuse alusel tervikuna jõusse.

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

33.      Dokumendiga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 20. jaanuaril 2022, esitasid apellandid vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

34.      Dokumendiga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 2. veebruaril 2022, palusid apellandid, et nende apellatsioonkaebuse lisa 2, mis sisaldab vaidlusalust otsust nende hagiavalduse lisale 1 vastavas versioonis, käsitletaks menetlusse astujate suhtes konfidentsiaalsena. Esimeses kohtuastmes oli Üldkohus konfidentsiaalsena käsitlemisega juba nõustunud. Euroopa Kohtu president rahuldas selle taotluse 22. märtsi 2022. aasta määrusega.(20)

35.      Dokumendiga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 9. juunil 2022, taotles PriceRunner International AB (edaspidi „PriceRunner“) Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu alusel luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu president rahuldas selle taotluse 1. septembri 2022. aasta määrusega. Selles otsustati, et apellatsioonkaebuse lisa 2 PriceRunneri suhtes konfidentsiaalsena käsitamise küsimus lahendatakse hiljem ja talle anti luba esitada menetlusse astuja seisukohad.

36.      Dokumendiga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 17. juunil 2022, taotles FairSearch AISBL Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu alusel luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu president jättis 1. septembri 2022. aasta määrusega selle taotluse rahuldamata.

37.      Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        tühistada vaidlusalune otsus või teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule uue otsuse tegemiseks;

–        mõista apellatsioonimenetluse ja Üldkohtu menetlusega seotud kulud välja komisjonilt ning

–        mõista PriceRunnerilt välja tema menetlusse astumisega seotud kulud.

38.      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja apellantidelt.

39.      CCIA palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, tühistada vaidlusalune otsus või teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule uue otsuse tegemiseks ja mõista tema menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

40.      EFTA järelevalveamet palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

41.      BEUC palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista tema apellatsioonimenetluses menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja apellantidelt.

42.      Foundem palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata ning mõista tema menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja apellantidelt.

43.      Kelkoo palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus osas, milles see on suunatud Üldkohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vastu, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning mõista tema menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja apellantidelt.

44.      Ladenzeile (varem Visual Meta GmbH), BDZV ja VDZ paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ja mõista kohtukulud, sealhulgas nende menetlusse astumisega seotud kohtukulud, välja apellantidelt.

45.      Twenga palub Euroopa Kohtul apellantide väited tagasi lükata, jätta vaidlustatud kohtuotsus ja vaidlusalune otsus muutmata ning mõista kohtukulud välja apellantidelt.

46.      PriceRunner palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista tema menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja apellantidelt.

47.      Pooled esitasid 19. septembri 2023. aasta kohtuistungil suulised seisukohad ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele.

48.      Vastusena Euroopa Kohtu küsimusele loobusid apellandid, nagu on märgitud kohtuistungi protokollis, apellatsioonkaebusest osas, milles see oli suunatud vaidlustatud kohtuotsuse selle osa vastu, millega Üldkohus nende nõuded rahuldas (resolutsiooni punkt 1).

IV.    Hinnang

A.      Vastuvõetavus

49.      Foundemi ja Kelkoo nõudeid jätta apellatsioonkaebus (ilmselge) vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ei saa rahuldada. Nende kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil esitatud seisukohtades ei ole selle kohta esitatud veenvaid põhjendusi.

50.      Eelkõige ei vasta Foundemi argument, et apellatsioonkaebus põhineb oluliste faktiliste asjaolude eksitaval või ebatäielikul esitamisel või nende lubamatul ümberhindamisel, kohtupraktikas tunnustatud nõuetele apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse tuvastamiseks. See on nii vaid juhul, kui apellatsioonkaebuses taotletakse faktiliste asjaolude ja tõendite uuesti hindamist, mille puhul ei ole Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses põhimõtteliselt pädev.(21) See ei kehti aga ühegi selles apellatsioonkaebuses esitatud väite kohta. Lisaks ei nähtu ei Foundemi ega Kelkoo argumentidest selgelt, kas ja mil määral erineb Üldkohtu tuvastatud faktiliste asjaolude väidetav vaidlustamine apellatsioonkaebuses nende väidetavalt väärast õiguslikust hindamisest.

51.      Seega on apellatsioonkaebus vastuvõetav.

B.      Apellatsioonkaebuse väited

52.      Apellandid esitavad oma apellatsioonkaebuses neli väidet.

53.      Esimese väitega heidavad apellandid Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane jättis tähelepanuta asjaolu, et Google ei olnud kohustatud võimaldama konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele mittediskrimineerivat juurdepääsu oma otsinguteenusele, eelkõige kaupade otsinguks mõeldud „box’idele“.

54.      Teises väites heidavad apellandid ette, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi, kui ta nõustus vaidlusaluses otsuses esitatud järeldusega, et Google’i tegevus kaldus kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva tavapärase konkurentsi vahenditest.

55.      Kolmandas väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus etteheidetava tegevuse ja selle tõenäoliste tagajärgede vahelise põhjusliku seose hindamisel õigusnormi, eelkõige seetõttu, et ta ei kritiseerinud vastupidise stsenaariumi analüüsi puudumist vaidlusaluses otsuses.

56.      Neljandas väites heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei pea uurima, kas etteheidetav tegevus võis sama tõhusad konkurendid turult välja tõrjuda.

C.      Kuritarvitamine või kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahendid (apellatsioonkaebuse esimene ja teine väide)?

1.      Sissejuhatavad märkused

57.      Esimene ja teine väide puudutavad küsimust, kas Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta kinnitas, et etteheidetav tegevus kaldub kõrvale toodete omadustel põhineva tavapärase konkurentsi vahenditest ja kujutab endast kuritarvitamist ELTL artikli 102 tähenduses. Kui teine väide puudutab etteheiteid seoses kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi ja kuritarvitava tegevuse piiritlemisega üldiselt, siis apellatsioonkaebuse esimene väide puudutab konkreetset küsimust mh Bronneri kohtuotsuses(22) tunnustatud kriteeriumide (edaspidi „Bronneri kriteeriumid“) kohaldatavuse kohta.

58.      Euroopa Kohus on välja töötanud Bronneri kriteeriumid, et hinnata, kas turgu valitseva seisundiga ettevõtja keeldumine anda oma konkurentidele (mittediskrimineeriv) juurdepääs olulisele vaheteenusele, nt intellektuaalomandi õiguse kasutamise litsentsile või tema omanduses olevale taristule, on kuritarvitav. Selle kohtupraktika üle on juba pikka aega diskuteeritud märksõna „oluline vahend“ (essential facility) all.(23) Nagu näitab ka käesolev kohtuasi, on nende kriteeriumide kohaldamisala väga vaieldav. Nende kriteeriumide kohaldamine peaks minu arvates piirduma algselt tunnustatud juhtumitega, kus keeldutakse teenuse osutamisest või juurdepääsu andmisest. Kui sellist keeldumist – nagu käesolevas asjas – ei esine ja tegemist on üksnes ebamõistlike või diskrimineerivate teenuse osutamise või juurdepääsu andmise tingimustega, ei tule nende kohaldamine seetõttu kõne alla.

59.      Ma käsitlen – vastupidi järjekorrale, milles Üldkohus analüüsis viiendat väidet(24) – kõigepealt esimest (vt selle kohta allpool punkt 2) ja seejärel teist väidet (vt selle kohta allpool punkt 3), et kontrollida, kas Üldkohus kinnitas õigusnormi rikkumata, et etteheidetav käitumine kujutab endast kuritarvitamist.

2.      Bronneri kriteeriumide kohaldatavus (apellatsioonkaebuse esimene väide)

a)      Kokkuvõte esimeses väites esitatud etteheidetest

60.      Esimeses väites heidavad apellandid Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane eiras – rikkudes õigusnormi ja lubamatult asendades vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendused – Bronneri kriteeriume (esimene osa) ja tunnistas need kohaldamatuks (teine osa). Need kriteeriumid on aga kohaldatavad turgu valitseva seisundiga ettevõtja mis tahes kohustuse suhtes võimaldada konkurentidele juurdepääs esmatähtsale vahendile, ja põhimõtteliselt ebavõrdse kohtlemise kõigi vormide suhtes. Google’i üldisel tulemustelehel kuvatavad Shopping Units on tema välja töötatud eraldi taristu. Tema enda hinnavõrdlusvahendi tulemuste soodsam paigutus puudutab seega küsimust ebavõrdse, kuid kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsiga kooskõlas oleva juurdepääsu kohta Bronneri kohtuotsuse tähenduses. Vaidlusaluse otsuse alusel peab Google aga võimaldama konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele võrdse juurdepääsu Shopping Unitsile. Üldkohus lükkas selle argumendi ekslikult tagasi.

61.      Komisjon, keda toetavad tema nõuete toetuseks menetlusse astujad, vaidleb vastu sellele, et Üldkohus asendas vaidlusaluse otsuse põhjendused. Lisaks väidab ta sisuliselt, et Shopping Unitsi box’id ei kujuta endast eraldi taristut. Need on hoopis osa Google’i üldisest tulemustelehest, millele ta on konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele juba andnud juurdepääsu. Vaidlusaluses otsuses esitatud etteheide ei puuduta sisuliselt mitte eraldi taristule juurdepääsu andmise küsimust, vaid Google’i tegevust, mis seisneb oma üldisel tulemustelehel enda hinnavõrdlusvahendi tulemuste eelistatud esitamises võrreldes konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemustega, mis võib need turult välja tõrjuda. Bronneri kriteeriumid ei ole kohaldatavad üldiselt ega oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise juhtumi suhtes.

b)      Üldkohtu järeldused, millele on vastu vaieldud

62.      Esimene väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 212–249 esitatud seisukohti, milles viienda väite teisele osale vastates tehakse sisuliselt järgmised järeldused.

63.      Üldkohus viitab kõigepealt vaidlusaluse otsuse põhjendustele 649–651, mille kohaselt ei ole Bronneri kriteeriumid käsitletaval juhul kohaldatavad kolmel põhjusel. Esiteks kujutavad endast kuritarvitamised võimendusefektiga hästi välja kujunenud ja iseseisvaid kuritarvitamise vorme, mis kalduvad kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhinevast konkurentsist. Teiseks ei puuduta etteheidetav tegevus Google’i‑poolset passiivset keeldumist anda juurdepääs oma üldistele tulemustelehtedele, vaid aktiivset soosivat kohtlemist omaenese hinnavõrdlusvahendi edendamisega võrreldes konkureerivate hinnavõrdlusvahenditega. Kolmandaks ei olnud erinevalt kohtuasjast, milles tehti Bronneri kohtuotsus, käsitletaval juhul vaja, et kõnealune ettevõtja loovutaks kuritarvitamisele lõpu tegemiseks teatud vara või sõlmiks lepingud isikutega, keda ta ei ole valinud.(25)

64.      Pärast seda, kui Üldkohus oli esitanud Bronneri kriteeriumid, sealhulgas olulistele vahenditele juurdepääsu hädavajalikkuse kriteeriumi, et konkurentsi säilitada või võimaldada,(26) käsitleb ta seda, kas tingimused, mille korral võimaldab Google konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele juurdepääsu oma üldotsingu teenuse tulemustelehtedele, peavad vastama nendele kriteeriumidele.(27)

65.      Esiteks leiab Üldkohus mh vaidlusaluse otsuse osa 7.2.4.2 ning põhjenduste 662, 699 ja põhjenduse 770 punkti c kohta, et selle eesmärk on sisuliselt anda konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele Google’ üldotsingu teenuse tulemustelehtedele – olenemata tulemuste liigist – samasugune juurdepääs, nagu oli seni olnud Google’il.(28)

66.      Teiseks tõdeb Üldkohus vaidlusaluse otsuse põhjendusi 341, 342, 344 ja 649–652 arvestades sisuliselt, et komisjon ei tuginenud mitte Bronneri kriteeriumidele, vaid kohtupraktikale, mis käsitleb võimendusega kuritarvitamist, et tõendada võimendusega kuritarvitamist. Komisjon jõudis järeldusele, et Google võimendab oma valitsevat seisundit üldotsingu turul, et soodustada omaenese hinnavõrdlusvahendit hinnavõrdlusteenuste turul, kusjuures see soosiv kohtlemine viis potentsiaalse või tegeliku konkurentsi kõrvaldamiseni järgneval turul.(29) Üldkohus lisab, et „Google’i üldisel tulemustelehel on tunnuseid, mis muudavad selle sarnaseks esmatähtsa vahendiga […], sest praegu ei ole turul ühtegi kättesaadavat tegelikku ega potentsiaalset vahendit, mis võimaldaks selle turul majanduslikult elujõulisel viisil asendada“. Sellega seoses viitab ta vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 170–173 ja vaidlusaluse otsuse osale 7.2.4. Üldotsingu infovoog Google’i üldiselt tulemustelehelt moodustab suure osa infovoost konkureerivatesse hinnavõrdlusvahenditesse ning seda infovoogu ei saa tegelikult ja „majanduslikult elujõulisel viisil“ asendada teiste infovoo allikatega. Komisjon leidis, et Google’i infovoog on konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele „hädavajalik“.(30) Lõpuks järeldas komisjon vaidlusaluse otsuse osas 7.3, et etteheidetav tegevus „võib viia igasuguse konkurentsi potentsiaalse kadumiseni“.(31)

67.      Kolmandaks selgitab Üldkohus mõnevõrra laialivalguvalt, et kuigi etteheidetavad tegevused ei ole „juurdepääsuprobleemiga mitteseotud“, erinevad need siiski oma koosseisu tunnuste poolest juurdepääsu andmisest või teenuse osutamisest keeldumisest Bronneri kriteeriumide tähenduses. Neid kriteeriume ei tule seega sellise iseseisva tegevuse suhtes kohaldada, isegi kui sellel võib olla samasugune väljatõrjuv mõju.(32) Juurdepääsu andmisest „keeldumine“ eeldab esiteks, et see on sõnaselge, see tähendab, et on olemas „taotlus“ või igal juhul soov saada juurdepääs ning sellega seotud „keeldumine“. Teiseks peaks väljatõrjuv mõju tulenema peamiselt keeldumisest kui sellisest, mitte muust tegevusest, näiteks võimendusega kuritarvitamise vormis. Kui juurdepääsu andmisest ei ole sõnaselgelt keeldutud, ei saa sarnase mõjuga tegevusi, mis kujutavad – võttes arvesse nende koosseisu tunnuseid, mis kalduvad oma laadilt kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhinevast konkurentsist – endast iseseisvat ELTL artikli 102 rikkumist, seega hinnata sellise keeldumise puhul ette nähtud rangete kriteeriumide alusel.(33)

68.      Lisaks leiab Üldkohus, et kõik väljatõrjumisviisid või vähemalt enamik neist võivad endast kujutada kaudset keeldumist teenuse osutamisest, kuna need muudavad üldjuhul turulepääsu raskemaks. Sellegipoolest ei saa Bronneri kriteeriume kohaldada kõigi nende tegevuste suhtes. Seda seetõttu, et sellega eirataks ELTL artikli 102 sõnastust ja mõtet, mille ulatus ei saa olla piiratud kuritarvitamistega, mis puudutavad „hädavajalikke“ kaupu ja teenuseid selle kohtuotsuse tähenduses.(34) Lisaks ei ole teenusele juurdepääsu probleeme, nagu hinnakruvi efekti ja seotud müüki käsitlevas kohtupraktikas nõutud tõendamist, et hädavajalikkuse tingimus on täidetud.(35)

69.      Üldkohus leiab seega, et Bronneri kriteeriumid ei ole käesolevas asjas kohaldatavad.(36) Google’ile etteheidetav erinev kohtlemine võimendusefekti kasutades on kuritarvitamise iseseisev vorm.(37)

70.      Lõpuks lükkab Üldkohus tagasi mh Google’i argumendi, et turgu valitsevat seisundit kuritarvitava ettevõtja kohustus võõrandada varasid, sõlmida lepinguid või tagada juurdepääs oma teenusele mittediskrimineerivatel tingimustel ei tähenda siiski tingimata Bronneri kriteeriumide kohaldamist. Kuritarvitamise õigusliku kvalifitseerimise kriteeriumide ja korrektiivmeetmete vahel, mis võimaldavad seda parandada, ei saa olla automaatset seost. Seega ei ole kriteerium, et on vaja võõrandada varasid või sõlmida lepinguid, et rikkumine lõpetada, kohaldatav aktiivsete rikkumiste suhtes, mis erinevad – nagu käesolevas asjas – lihtsalt teenuse osutamisest keeldumisest.(38)

c)      Hinnang

1)      Erinev kohtlemine oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise kui kuritarvitamise iseseisva vormi tõttu?

71.      Üldkohtu – mõnevõrra laialivalguvad ja liiased – sedastused vaidlustatud kohtuotsuse punktis 212 ja sellele järgnevates punktides on uued osas, milles neis esimest korda kohtupraktikas sõnaselgelt kvalifitseeritakse erinev kohtlemine turgu valitseva seisundiga ettevõtja oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise vormis võimendusefekti kasutades kuritarvitamiseks ELTL artikli 102 tähenduses. Nagu ma allpool näitan, võib see tõlgendus siiski tugineda kriteeriumidele, mis on välja töötatud varasemas kohtupraktikas kuritarvitamise mõiste kohaldamiseks, ega näita seega õigusnormi rikkumist.

72.      Etteheidetav tegevus seisneb sisuliselt selles, et Google kasutas võimendusefekti abil oma – vaieldamatut – turgu valitsevat seisundit üldotsingu eelneval turul, et anda kaupade spetsialiseeritud otsingu järgneval turul – kus tal sellist seisundit ei olnud – oma hinnavõrdlusvahendile konkurentsieelis võrreldes konkureerivate hinnavõrdlusvahenditega. See eelis põhines tema enda hinnavõrdlusteenuse eelistatud esitamisel üldisel tulemustelehel internetikasutajate spetsialiseeritud kaubaotsingute tõttu. Erialgoritme, eelkõige Panda algoritmi kasutades esitas Google oma hinnavõrdlusvahendi tulemused oma üldisel tulemustelehel esimesel kohal ning tõstis need – koos pilkupüüdva visuaalse ja tekstilise teabega – Shopping Unitsis esile. Konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemused ilmusid sellel lehel seevastu vaid allpool sinise lingina. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et komisjon on tõendanud ja Üldkohus on kinnitanud, et sellel tegevusel oli püsiv mõju kasutajate käitumisele ja infovoole Google’i kasuks ja konkureerivate hinnavõrdlusvahendite kahjuks. Vaidlusaluse otsuse osades 7.1 ja 7.2 käsitatakse seda erinevat kohtlemist oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise tõttu kuritarvitamise iseseisva vormina.(39) See otsus põhineb mh kohtupraktikal, mis käsitleb võimendusefekti kasutamisest tulenevat kuritarvitamist.(40)

73.      Nagu ma allpool näitan, kujutab kõnealune etteheidetav tegevus endast erandit kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest, mida ei saa Bronneri kriteeriumide alusel kahtluse alla seada.

74.      Sel eesmärgil analüüsin ma kõigepealt õiguslikke kriteeriume, mis on kohtupraktikas välja töötatud seoses kuritarvitamise mõistega, mis on esitatud ELTL artiklis 102, ja konkreetselt konkurentide ebavõrdse kohtlemisega turgu valitseva ettevõtja poolt (vt selle kohta allpool jaotis 2). Seejärel käsitlen ma Google’i argumenti, et selline erinev kohtlemine võib kujutada endast kuritarvitamist ainult siis, kui Bronneri kriteeriumid on täidetud (vt selle kohta allpool jaotis 3). Seejärel uurin üksikasjalikult väiteid, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 212 ja sellele järgnevates punktides esitatud järelduste vastu (vt selle kohta allpool jaotis 4).

2)      Konkurentide erinevast kohtlemisest tuleneva kuritarvitamise hindamise üldised kriteeriumid

75.      Lähtekoht, mille alusel määratakse kindlaks asjakohased kriteeriumid kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest kõrvalekaldumise ja kuritarvitamise tuvastamiseks, on ELTL artikli 102 punkt c. See säte käsitleb sõnaselgelt erineva kohtlemise erijuhtumit turgu valitseva seisundiga ettevõtja poolt. Selle sätte kohaselt võib kuritarvitamine seisneda iseäranis „erinevate tingimuste rakendamises võrdväärsete tehingute puhul, pannes kaubanduspartnerid sellega ebasoodsasse konkurentsiolukorda“.

76.      Selle näitega on eelkõige mõeldud diskrimineerimist turgu valitseva seisundiga ettevõtja erinevate kaubanduspartnerite või konkurentide vahel.(41) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole aga selle sätte punktides a–d toodud loend turgu valitseva seisundi kuritarvitamise viisidest ammendav.(42) Seega on põhimõtteliselt võimalik kvalifitseerida kuritarvitamiseks selle konkreetse näitega sarnased erineva kohtlemise vormid, mis samuti kahjustavad konkurentsi.

77.      See eeldus on esiteks kooskõlas tunnustatud põhimõttega, mille kohaselt lasub turgu valitseva seisundiga ettevõtjal eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi siseturul.(43) Teiseks on turgu valitseva seisundi kuritarvitamise mõiste ELTL artikli 102 tähenduses – olgugi et ebamäärane – objektiivne mõiste, mille tingimusi tuleb igal konkreetsel juhul tõendada. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tegemist tegevusega, mis takistab turul, kus just turgu valitseva ettevõtja tegutsemise tulemusel on konkurents juba nõrgenenud, veel alles oleva konkurentsi säilitamist või tõhustamist, ja seda vahendite abil, mis erinevad vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis.(44) Hinnates küsimust, kas sellise ettevõtja tegevus on kuritarvitavat laadi või on kooskõlas kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditega, tuleb arvesse võtta kõiki konkreetseid asjaolusid.(45)

78.      Apellatsioonkaebuse esimese väite raames tekib seega küsimus, kas Google’ile etteheidetav erinev kohtlemine oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise tõttu on ELTL artikli 102 punktis c toodud standardnäitega võrreldav tegevus, mis seab konkureerivad hinnavõrdlusteenused ebasoodsasse konkurentsiolukorda viisil, mis kaldub kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest. Google märgib seevastu esimese väite raames, et sellele küsimusele saab jaatavalt vastata ainult siis, kui Bronneri kriteeriumid, mida tuleb tõlgendada kitsalt, kuid mis ei ole käesoleval juhul täidetud, on kumulatiivselt täidetud.

79.      See argument ei ole minu arvates põhjendatud.

80.      Bronneri kriteeriumid puudutavad üldjuhul olukorda, kus turgu valitseva seisundiga ettevõtja keeldub võimaldamast oma konkurentidel kasutada taristut, mille see ettevõtja on oma tegevuse tarbeks loonud ja mis talle kuulub. Kohtupraktikast tuleneb, et selline keeldumine kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist üksnes siis, kui esiteks võiks keeldumine taristut kasutada taotleja kõnealusel turul konkurentsist täiesti kõrvaldada, teiseks ei saaks seda objektiivselt põhjendada ja kolmandaks oleks taristu ise taotleja tegevuseks hädavajalik selles mõttes, et nimetatud taristule ei oleks ühtegi tegelikku ega potentsiaalset asendust.(46) Euroopa Kohus oli selliste erandlike asjaolude olemasolule viidates juba varem Magilli kohtuotsuses tunnustanud vastavaid kriteeriume juhul, kui intellektuaalomandi õiguse omanik keeldub teenuse osutamisest või litsentsi andmisest.(47)

81.      Kooskõlas Euroopa Kohtu senise praktikaga leian, et Bronneri kriteeriume tuleks kohaldada rangetel tingimustel ja ainult sarnastele juurdepääsu andmisest või teenuse osutamisest keeldumise juhtudele. See ei kehti aga sellist laadi tegevuse suhtes, mis ei ole, nagu ma allpool punktis 88 ja sellele järgnevates punktides näitan, sellise keeldumisega võrreldav, kuid mis kaldub siiski eelkõige oma ebasobiva ja diskrimineeriva iseloomu tõttu kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest.

82.      Järgmisena selgitan, miks võis Üldkohus lõppkokkuvõttes õigusnormi rikkumata asuda seisukohale, et need kriteeriumid ei ole käesolevas asjas kohaldatavad.

3)      Asjaolu, et ei esine juurdepääsu andmisest või teenuse osutamisest keeldumisest tulenevat kuritarvitamise erijuhtumit (Bronneri kriteeriumid)

83.      Nagu kohtupraktikas on tunnistatud, on Bronneri ranged kriteeriumid tingitud juurdepääsu andmisest või teenuse osutamisest keeldumise konkreetsetest asjaoludest ning nende kohaldamisala on nendega taotletavaid eesmärke arvestades väga piiratud.(48)

84.      Need kriteeriumid on oma olemuselt erandlikud ega ole sobivad üldiselt kuritarvitamise tuvastamiseks.(49) Nende eesmärk on luua sellise keeldumise konkreetsel juhul õiglane tasakaal ühelt poolt (intellektuaalse) omandiõiguse põhimõtteliselt ainuõigusliku kasutamise ja turgu valitseva seisundiga ettevõtja lepinguvabaduse ning teiselt poolt konkurentsi võimaldamise või säilitamise vahel.

85.      Nagu ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 217 märgib, kujutavad endast Bronneri ranged kriteeriumid, eelkõige hädavajalikkuse kriteerium ja igasuguse konkurentsi kõrvaldamise ohu kriteerium kahe eesmärgi vahelise konflikti konkreetset väljendust.(50)

86.      Esiteks võtavad need kriteeriumid arvesse vajadust kaitsta (turgu valitseva seisundiga) ettevõtja põhiseaduslikult tagatud õigust ja vabadust valida lepingupartnereid ja käsutada oma omandit. Seda seetõttu, et sellele ettevõtjale ELTL artikli 102 alusel kehtestatud kohustus anda oma konkurentidele juurdepääs või osutada neile teenust on seotud selle õiguse ja vabaduse rikkumisega ning see peab seetõttu olema hoolikalt läbimõeldud ja põhjendatud.(51)

87.      Teiseks võivad Bronneri kriteeriumidest vähem ranged kriteeriumid juurdepääsu andmisest või teenuse osutamisest keeldumisest tuleneva kuritarvituse tuvastamiseks omakorda liigselt kahjustada konkurentsi, sealhulgas tarbijate kahjuks. Ainult siis, kui ettevõtjal on lubatud tema arendatud taristuid või (intellektuaalset) omandiõigust ainuõiguse alusel ise kasutada, soodustatakse või säilitatakse tema algset stiimulit neisse investeerida.(52) Teisisõnu on see stiimul oluline liikumapanev jõud investeeringute ja uuenduste puhul, mis just järgib konkurentsi edendamise eesmärki. Siiski võib ELTL artikliga 102 kehtestatud kohustus anda juurdepääs või osutada teenuseid seda stiimulit nii turgu valitseva seisundiga ettevõtja kui ka tema konkurentide jaoks vähendada või selle lausa elimineerida. See võimaldaks konkurentidel osa saada turgu valitseva ettevõtja selliste investeeringute või uuenduste eelistest, ilma et nad peaksid ise investeerima konkureerivatesse seadmetesse. Selline käitumine, mida nimetatakse ka parasiitluseks (free riding), võib seega pikas perspektiivis mõjutada konkurentsi, sealhulgas tarbijate heaolu. Lühiajalises perspektiivis konkurentsi soodustamine, mis põhineb juurdepääsu andmise või teenuse osutamise kohustusel, ei saa sellist kahjustamist kompenseerida.(53) Seejuures tuleb arvestada ka seda, et ELTL artikli 102 peamine eesmärk on kaitsta konkurentsi tervikuna, sealhulgas tarbijate huve, kuid mitte üksikute konkurentide huve.(54)

88.      Bronneri kriteeriumide seda mõtet arvestades ei näe ma, et etteheidetava tegevuse konkurentsõiguse alusel kvalifitseerimise, nimelt oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise tõttu erineva kohtlemise suhtes tuleks kohaldada sama rangeid kriteeriume kuritarvitamise tuvastamiseks. Pealegi vähendaks see põhjendamatult ELTL artikli 102 kasulikku mõju.(55)

89.      Vastupidi sellele on Euroopa Kohus juba otsustanud, et need tingimused ei ole kohaldatavad, kui turgu valitseva seisundiga ettevõtja juba annab – erinevalt juhtumist, mis oli Bronneri kohtuotsuse ese – oma taristule juurdepääsu või on telekommunikatsioonisektoris kehtivate õigusnormide kohaselt koguni kohustatud seda andma, kuid näeb juurdepääsu suhtes ette ebamõistlikud tingimused. Selline tegevus võib seega kujutada endast iseseisvat kuritarvitamise vormi, kui see võib tekitada asjaomasel turul vähemalt potentsiaalset konkurentsivastast mõju või isegi väljatõrjuvat mõju. See on seda tõenäolisem, kui juurdepääs sellisele taristule, teatud teenusele või teatud sisendile on turgu valitseva seisundiga ettevõtja konkurentidel hädavajalik selleks, et nad saaksid järgneval turul kasumlikult tegutseda.(56)

90.      Oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmine, mida Google’ile ette heidetakse, kujutab endast minu arvates iseseisvat kuritarvitamise vormi, mis tuleneb konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele ebaõiglaste juurdepääsutingimuste kohaldamisest, tingimusel, et sellel on vähemalt potentsiaalne konkurentsivastane mõju (allpool punkt 159 jj). Kuritarvitamise sellise vormi suhtes ei ole Bronneri kriteeriumid kohaldatavad.

91.      Vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, ei ole käesolevas asjas tegemist juurdepääsu andmisest või teenuse osutamisest keeldumisega Bronneri kriteeriumide tähenduses. Samuti ei piira nende kriteeriumide kohaldamata jätmine põhjendamatult Google’i omandiõigust tema üldotsingu teenuse taristule ega lepinguvabadust, ja ammugi mitte tema valmidust teha investeeringuid või uuendusi. Vastupidi sellele väitsid komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astujad eelkõige kohtuistungil veenvalt, et nad ei ole kunagi palunud Google’il anda juurdepääsu Shopping Unitsi box’idele kui väidetavalt eraldi taristule või sõlmida vastav leping. Selle asemel nõudsid nad nende eemaldamist ja naasmist algse otsingutulemuste esitamise ja hierarhilisse järjekorda seadmise praktika juurde üksnes internetikasutajate sisestatud otsingukriteeriumide asjakohasuse alusel.

92.      Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 177 ja 178 õigusnormi rikkumata tõdeb, põhineb Google’i ärimudel pigem sellel, et pakkuda põhimõtteliselt avatud taristut, mis on loodud selleks, et meelitada ligi väga suurt hulka internetikasutajaid ja luua infovoog saavutamaks oma majanduslikuks eduks vajalik positiivne võrguefekt. Ta on seetõttu – oma ärimudeli loogikat järgides – konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele alati võimaldanud juurdepääsu oma üldisele tulemustelehele. Etteheidetava tegevusega esitas ta siiski selle tulemused, mh kasutades eriotstarbelisi algoritme, mis ei olnud tema enda hinnavõrdlusvahendi suhtes kohaldatavad, sellisel viisil ja sedavõrd allpool kuvatuna, et need ei pakkunud internetikasutajatele üldjuhul huvi. Niisugune erinev kohtlemine oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise tõttu põhines teisisõnu ebaõiglastel juurdepääsutingimustel eespool punktis 89 viidatud kohtupraktika tähenduses, mis mõjutas kasutajate käitumisele eksitavat mõju avaldades negatiivselt konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tegevuse kasumlikkust spetsialiseeritud kaubaotsingu teenuste järgneval turul. Nagu nii komisjon kui ka Üldkohus õigesti märgivad,(57) kasutati selle tegevuse puhul võimendusefekti, mis seisnes selles, et Google kasutas oma valitsevat seisundit internetis osutatavate üldotsingu teenuste turul, et saada konkurentsieeliseid spetsialiseeritud kaubaotsingu teenuste järgneval turul, kus tal (veel) sellist seisundit ei olnud.

93.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 212 ja sellele järgnevates punktides esitatud kaalutlustele ei saa seega lõppkokkuvõttes vastu vaielda.

94.      Nagu nähtub ka vaidlustatud kohtuotsuse punktist 234 ja sellele järgnevatest punktidest, kinnitab seda järeldust eelkõige varasem kohtupraktika, mis käsitleb ebaõiglasi juurdepääsu andmise või teenuse osutamise tingimusi, mis ühtlasi viivad turgu valitseva seisundiga ettevõtja ja tema konkurentide erineva kohtlemiseni.

95.      Käesoleval oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise juhtumil on eelkõige teatav sarnasus konkurentide hinnakruvi efektiga.(58) Neil juhtudel kasutab eelneval turul valitsevat seisundit omav vertikaalselt integreeritud telekommunikatsiooniettevõtja ära asjaolu, et tema konkurendid, kes tegutsevad järgneval turul, sõltuvad tema juurdepääsuteenustest – täpsemalt juurdepääsust kliendiliinidele – ja peavad selle eest tasu maksma. Oma hinnakujunduse ja privilegeeritud, eelkõige odavama juurdepääsu tõttu saab see ettevõtja pakkuda järgneval turul oma teenuste eest lõpptarbijatele madalamaid hindu, millega konkurendid ei saa, arvestades suuremaid juurdepääsukulusid sellel turul, ilma kahjumit kandmata konkureerida.(59) Selle tulemusel väheneb nende kasumimarginaal sedavõrd, et nad ei suuda enam tõhusalt tegutseda ja on lõpuks sunnitud turult lahkuma. Seejuures on konkreetselt tegemist turgu valitseva seisundiga ettevõtja kuritarvitava hinnakujundusega, mis põhineb lõppkokkuvõttes selle ettevõtja ja tema konkurentide erineval kohtlemisel seoses juurdepääsutingimustega eelnevas etapis osutatavale teenusele, mis on järgneval turul tegutsemiseks olulise tähtsusega.

96.      Isegi kui etteheidetav tegevus ei kujuta endast kuritarvitavat hinnakujundust, on see eespool kirjeldatud praktikaga täiesti võrreldav, nagu väidab ka komisjon. Nagu eespool punktis 72 märgitud, kasutas Google oma turgu valitsevat seisundit internetis osutatavate üldotsingu teenuste turul, et anda oma hinnavõrdlusvahendile spetsialiseeritud kaubaotsingu teenuste järgneval turul konkurentsieelis ja seada konkureerivad hinnavõrdlusvahendid ebasoodsamasse olukorda. Viimased sõltusid aga komisjoni ja Üldkohtu järelduste kohaselt – mida enam ei vaidlustata – Google’i üldiselt tulemustelehelt pärinevast infovoost, et olla majanduslikult elujõuline ja suuta sellele turule jääda.

97.      Pealegi ei põhinenud sellega kaasnev infovoo kõrvalesuunamine – nagu väidavad komisjon ja tema nõuete toetuseks menetlusse astujad – Google’i hinnavõrdlusvahendi paremal kvaliteedil. Selle asemel tulenes see üksnes Google’i üldise tulemustelehe kaudu toimuvast oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmisest ja võimendusefektist, seega tema turgu valitseva seisundi ärakasutamisest internetis osutatavate üldotsingu teenuste turul.(60) Seda kinnitab vaidlusaluse otsuse põhjenduses 343 mainitud asjaolu, et Google’i poolt algselt eraldi veebisaidil pakutav hinnavõrdlusteenus Froogle ei olnud edukas ning on tõendatud, et alles etteheidetav tegevus muutis seda olukorda. Samuti on selle otsuse põhjenduses 380 ja sellele järgnevates põhjendustes märgitud, et Google’i hinnavõrdlusvahendil oli palju ühiseid omadusi konkureerivate hinnavõrdlusvahenditega, mille tõttu oleks selle tulemused tulnud kohandamisalgoritmide kohaldamise korral üldistes tulemustes samamoodi allapoole paigutada.(61)

98.      Selline erinev kohtlemine oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise tõttu kujutab endast seega tegevust, mis kaldub kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest, ja on kuritarvitav, kuna see võib konkurentsi kahjustada (vt selle kohta allpool punkt 159 jj).

99.      Järgmiseks selgitan üksikasjalikult, miks apellatsioonkaebuse esimese väite raames esitatud etteheidetega Üldkohtu (ja komisjoni) kõnealuste kaalutluste kohta ei saa nõustuda.

4)      Apellatsioonkaebuse esimeses väites esitatud etteheited üksikasjalikult

i)      Esimese väite esimene osa

100. Esimese väite esimeses osas heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane asendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 224–228 lubamatult komisjoni põhjendused enda põhjendustega. Neis punktides eristas Üldkohus hoolimata tõendite puudumisest vaidlusaluses otsuses käesolevat kohtuasja vääralt juhtumist, mis oli mh Bronneri kohtuotsuse aluseks. Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta tunnistas, et Google peab võimaldama konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele mittediskrimineeriva juurdepääsu oma internetis osutatavale otsinguteenusele, eelkõige kaubaotsinguks mõeldud „box’idele“. Vaidlustatud väidetega asendas Üldkohus pealegi lubamatult selle otsuse põhjendused.

101. Leian, et esimese väite esimene osa on tervikuna põhjendamatu.

102. Üldkohus märgib vaidlustatud põhjendustes eelkõige, et esiteks on Google’i üldisel tulemustelehel tunnuseid, mis muudavad selle sarnaseks esmatähtsa vahendiga,(62)teiseks pidas komisjon sellel toodetud infovoogu konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele hädavajalikuks(63) ning kolmandaks võib komisjoni järelduse kohaselt etteheidetav tegevus viia igasuguse konkurentsi potentsiaalse kadumiseni.(64)

103. On tõsi, et järeldust, et Google’i üldisel tulemustelehel on tunnuseid, mis „muudavad selle sarnaseks esmatähtsa vahendiga“, ei ole vaidlusaluses otsuses sõna-sõnalt esitatud. Seejuures on siiski tegemist üksnes Üldkohtu poolt esialgu antud sõltumatu hinnanguga, mis puudutab olulisi põhjendusi, mille komisjon esitas selle otsuse põhjendustes 341–343, põhjenduses 444 ja sellele järgnevates põhjendustes ning eelkõige põhjenduses 539 ja sellele järgnevates põhjendustes kuritarvitava tegevuse olemasolu kohta. Seda hinnangut täpsustab Üldkohus seejärel punktides 225–227. Selles kontekstis tuleb tõlgendada ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 224 esitatud seisukohti. Nende kohaselt ei ole konkureerivate hinnavõrdlusvahendite jaoks majanduslikult elujõulist alternatiivi Google’i üldiselt tulemustelehelt pärinevale infovoole.(65) Seega ei saa Üldkohtu hinnangut, mille kohaselt läheneb selle tulemustelehe infovoog esmatähtsa vahendi või sisendi kvaliteedile, pidada vaidlusaluse otsuse põhjenduste lubamatuks asendamiseks.

104. Sama kehtib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 227 esitatud hinnangu kohta, mille kohaselt on Google’i üldiselt tulemustelehelt pärinev infovoog konkureerivate hinnavõrdlusvahendite jaoks „hädavajalik“. Seejuures ei ole – vastupidi apellantide vahendatud muljele – tegemist asendamatuse või hädavajalikkuse kriteeriumi (õigusnormi rikkudes) kohaldamisega Bronneri kohtuotsuse tähenduses.(66) Kui Üldkohus kasutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 227 ja punktis 234 (selle lõpuosas) mõistet „hädavajalik“, viitab ta pigem kriteeriumidele, millele tugineb eespool punktis 89 viidatud kohtupraktika, et tuvastada kuritarvitamine, mis seisneb ebamõistlikes teenuse osutamise tingimustes. Need tingimused võivad selle kohtupraktika kohaselt olla kuritarvitavad eelkõige siis, kui juurdepääs taristule, teenusele või sisendile on hädavajalik, et turgu valitseva seisundiga ettevõtja konkurendid saaksid järgneval turul kasumlikult tegutseda.

105. Nii toimides ei asendanud Üldkohus ka lubamatult vaidlusaluse otsuse põhjendusi. Esiteks viitab ka see otsus – kuigi mitte nii sõnaselgelt kui Üldkohus – sellele kohtupraktikale, et kvalifitseerida etteheidetav tegevus kuritarvitamiseks.(67) Teiseks on selle otsuse põhjenduses 542 ja sellele järgnevates põhjendustes üksikasjalikult selgitatud, miks ei olnud komisjoni arvates Google’i üldiselt tulemustelehelt pärinev infovoog konkureerivate hinnavõrdlusteenuste jaoks asendatav, seega oli „hädavajalik“. Sellele viitab Üldkohus muu hulgas ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 219.

106. Lõpuks ei ole ka esimese väite esimeses osas esitatud kolmas – ebapiisavalt põhjendatud – etteheide põhjendatud.

107. Selle etteheite kohaselt ei oleks Üldkohus võinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 228 asuda seisukohale, et komisjon järeldas vaidlusaluse otsuse osas 7.3, et etteheidetav tegevus „võib viia igasuguse konkurentsi potentsiaalse kadumiseni“. On tõsi, et see järeldus ei kajasta täpselt selle otsuse põhjenduse 589 ja sellele järgnevate põhjenduste sisu, milles on üksikasjalikult selgitatud põhjuseid, miks sellel tegevusel on potentsiaalne konkurentsivastane mõju kaupade spetsialiseeritud otsingu teenuste turgudel.(68) Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 594, millele Üldkohus sõnaselgelt viitab, on aga märgitud, et etteheidetav praktika võib viia konkureerivad hinnavõrdlusvahendid oma kaubaotsingu teenuse osutamise lõpetamiseni.(69) Olgugi et Üldkohus sõnastab selle väite mõnevõrra utreerides ümber, võib seda mõista konkurentsi potentsiaalse kadumise tähenduses. Seetõttu ei saa rääkida selle otsuse põhjenduste lubamatust asendamisest.

108. Osas, milles apellandid soovivad komisjonile ja Üldkohtule ette heita õigusnormi rikkumist Bronneri kriteeriumide kohaldamisel, siis selle etteheite põhjendamatuse tõttu tagasilükkamiseks piisab, kui märkida, et need kriteeriumid ei ole käesolevas asjas kohaldatavad (vt eespool punkt 75 jj).

109. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa tagasi lükata.

ii)    Esimese väite teine osa

110. Esimese väite teises osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 229–248 mitut õigusnormi. Neis punktides leidis Üldkohus ekslikult, et Bronneri kriteeriumid ei ole kohaldatavad, kuigi Google’ile kehtestati vaidlusaluse otsusega oma teenustele juurdepääsu andmise kohustus.

111. Esimeses etteheites väidavad apellandid, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 237–240 rikkunud õigusnormi, kui ta eristas tuvastatud erinevat kohtlemist teenustele juurdepääsu andmisest keeldumise juhtumist. Vastupidi selle kohtuotsuse punktis 239 esitatud oletusele kujutab etteheidetav teenusele juurdepääsu andmisest keeldumine endast sellise erineva kohtlemise erijuhtu. Shopping Unitsi box’id on Google’i välja töötatud eraldi vahend, mis võimaldas tema hinnavõrdlusvahendi tulemuste eelistatud esitamist, kuid ei olnud konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele kättesaadav. Viimastel oli üksnes vähem soodne juurdepääs Google’i üldisele tulemustelehele. Vastupidi sellele, mida on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 232, ei ole erinev kohtlemine seega tegevus, mis jääb väljapoole juurdepääsu andmisest keeldumise raamistikku. Selle suhtes oleks aga tulnud kohaldada Bronneri kriteeriume.

112. Arvestades minu eespool punktis 75 ja sellele järgnevates punktides esitatud märkusi, tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

113. Seal selgitasin ma, miks ei saa Bronneri kriteeriume kohaldada käesolevas asjas, kus on tegemist erineva kohtlemisega oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise tõttu. Seejuures just ei ole tegemist taristule, teenusele või sisendile juurdepääsu andmisest keeldumisega Bronneri kohtuotsuse tähenduses, vaid juhtumiga, kus ebaõiglased juurdepääsu andmise või teenuse osutamise tingimused kehtestatakse pärast seda, kui juurdepääs on juba antud.

114. Apellantide käsitusviis, mille kohaselt tehakse vahet juurdepääsul ühelt poolt Google’i üldisele tulemustelehele ja teiselt poolt seal asuvatele eraldi Shopping Unitsi box’idele, mis esitavad üksnes Google’i enda hinnavõrdlusvahendi tulemusi, on seevastu kunstlik või koguni meelevaldne. Eelkõige selgitasid seda veenvalt kohtuistungil VDZ, BDZV ja Ladenzeile.

115. Isegi kui need box’id on Google’i üldisel tulemustelehel esile tõstetud, ei kujuta need endast eraldi taristut tehnilisest seisukohast täiesti iseseisva tulemustelehe tähenduses, vaid need on Google’i poolt – erinevalt tema varasemast iseseisvast Froogle’i tooteotsingu teenusest – komisjoni ja Üldkohtu järelduste kohaselt, mida ei ole vaidlustatud(70) – sihipäraselt integreeritud tema üldotsingumootorisse ja selle toimimisse, et saada kasu võrguefektist kaupade spetsialiseeritud otsingu turul. Erialgoritmid, mille kasutamine viis selleni, et Shopping Unitsi box’id kuvasid ainult Google’i hinnavõrdlusvahendi tulemusi, aktiveeriti kasutajate otsingupäringutega tema üldotsingumootoris. Sellest tulenev konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemuste ebasoodsam kohtlemine puudutab seetõttu Google’i üldisele tulemustelehele juurdepääsu viisi, mitte aga juurdepääsu väidetavalt eraldi taristule Shopping Unitsi box’ide kujul. Nagu eespool punktis 90 juba märgitud, väitsid komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astujad eelkõige kohtuistungil usutavalt, et nad ei ole kunagi nõudnud juurdepääsu nendele box’idele, vaid on nõudnud hoopis nende kaotamist.

116. Seda arvestades ei saa eelkõige kritiseerida Üldkohtu järeldust, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240. Selle kohaselt ei olnud komisjon kohustatud tõendama, et Bronneri kriteeriumid olid täidetud, et tuvastada käesolevas asjas rikkumine. Üldkohus võis seal seega õigusnormi rikkumata järeldada, et etteheidetav tegevus seisneb võimendusefektiga kuritarvitamise iseseisvas vormis ning sisaldas „aktiivsust“, mis väljendub positiivsetes diskrimineerimistoimingutes, kui töödeldakse Google’i hinnavõrdlusvahendi tulemusi.

117. Teine etteheide on üksnes esimese etteheite muudetud vorm ja tuleb samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

118. Apellandid heidavad Üldkohtule ette, et Üldkohus on eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 219 ja 243 vastuvõetamatult ja õigusnormi rikkudes kirjeldanud vaidlusalust otsust nii, et see puudutab juurdepääsu andmise või teenuse osutamise tingimusi, mitte aga juurdepääsu eraldi taristule kui sellisele. Eespool punktides 113–116 esitatud põhjustel ei leia see etteheide siiski kinnitust.

119. Kolmandas etteheites vaidlustavad apellandid Üldkohtu kaalutlused, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 232 ja 233 ning milles Üldkohus eitas Bronneri kriteeriumide kohaldatavust ka põhjusel, et käesoleval juhul ei ole esitatud sõnaselget juurdepääsutaotlust ega juurdepääsu andmisest sõnaselgelt keeldutud.

120. Nende kaalutlustega viitab Üldkohus vähemalt kaudselt vaidlusaluse otsuse põhjendusele 651, mille kohaselt ei ole Bronneri kriteeriumid etteheidetava tegevuse suhtes kohaldatavad. Isegi kui viitel taotluse puudumisele ja juurdepääsu andmisest keeldumisele ei ole selle otsuse põhjendustes sõnaselget vastet ja see põhineb üsna formalistlikul käsitusviisil, ei ole see mingil juhul määrava tähtsusega Üldkohtu järelduse jaoks, mis iseenesest ei riku õigusnormi ja mille kohaselt oli komisjonil õigus käesolevas asjas Bronneri kriteeriumide kohaldamisest loobuda.

121. Kolmas etteheide on seetõttu tulemusetu ja tuleb samuti tagasi lükata.

122. Neljas etteheide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 240 vastu. Selles lükkas Üldkohus õigusnormi rikkudes tagasi teenuse osutamisest keeldumise väite, kuna tegemist ei olnud „passiivse“ tegevusega, vaid „aktiivse“ erineva kohtlemisega.

123. Kuna etteheidetav tegevus ei kujuta endast punktis 75 ja sellele järgnevates punktides nimetatud põhjustel mingil juhul juurdepääsu andmisest keeldumist Bronneri kriteeriumide tähenduses, vaid erinevat kohtlemist oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise tõttu, mis on lõppkokkuvõttes tingitud muu hulgas erialgoritmide kasutamisest, ei saa vastu vaielda Üldkohtu käsitusele, milles ta pidas seda vaidlusaluse otsuse põhjendusele 650 tuginedes „aktiivseks“ tegevuseks.

124. See etteheide on seetõttu tulemusetu ja tuleb samuti tagasi lükata.

125. Viiendas etteheites vaidlevad apellandid vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 246 esitatud kaalutlustele. Selles leidis Üldkohus vääralt, et rikkumise lõpetamiseks võetud meetmed ei ole etteheidetava kuritarvitamise õigusliku olemuse hindamisel olulised. Selline seos on nimelt loodud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 699 ja 700 seoses taristule juurdepääsu andmisest keeldumisega, mida komisjon ette heitis.

126. Nagu juba märgitud, põhineb see etteheide taas valel eeldusel, et etteheidetav tegevus on juurdepääsu andmisest või teenuse osutamisest keeldumine Bronneri kriteeriumide tähenduses.

127. Ka viies etteheide tuleb seetõttu tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

128. Järelikult tuleb ka esimese väite teine osa ja esimene väide tervikuna tagasi lükata.

3.      Üldine hinnang kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest kõrvalekaldumise olemasolu kohta (apellatsioonkaebuse teine väide)

a)      Teise väite ese

129. Teises väites leiavad apellandid, keda toetab CCIA, et Üldkohus on rikkunud mitut õigusnormi. Esiteks pidas Üldkohus vaidlusaluses otsuses sisalduvaid põhjendusi, mis puudutavad üksnes etteheidetava tegevuse väidetavat tõenäolist mõju, kuid mitte seda tegevust ennast, piisavaks järelduse tegemisel, et kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest on kõrvale kaldutud. Teiseks tugines Üldkohus sel eesmärgil lisapõhjendustele, mida selles otsuses ei olnud siiski esitatud. Kolmandaks ei toeta lisapõhjendused igal juhul Üldkohtu hinnangut. Lisaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta ei võtnud selles hinnangus arvesse Google’i esitatud aspekte konkurentsi soodustamise kohta, vaid analüüsis neid üksnes kui võimalikku põhjendust.

130. Komisjoni arvates on see argument vastuvõetamatu, kuna see on suunatud vaidlusaluse otsuse järelduste vastu, mis puudutavad etteheidetavat tegevust (esimene osa), millele apellandid Üldkohtus vastu ei vaielnud. Otsus põhjendab ka piisavalt seda, et see tegevus kaldus kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhinevast konkurentsist, kui hinnata seda majanduslikus kontekstis. Osas, milles apellandid vaidlevad vastu Üldkohtu täiendavatele kaalutlustele (teine osa), on see tulemusetu. Need kaalutlused ei asendanud vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendust, vaid üksnes selgitasid lisaks, miks kaldus etteheidetav tegevus kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest. Ka sisuliselt ei saa neid Üldkohtu kaalutlusi kritiseerida (kolmas osa).

131. Käsitlen kõigepealt teise väite esimese osa vastuvõetavust.

b)      Teise väite esimese osa vastuvõetavus

132. Teise väite esimene osa puudutab eelkõige viiendat väidet, mida Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 ja sellele järgnevates punktides pealkirja all „Kõnealused tegevused on kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsiga kooskõlas“ kõigepealt käsitlenud.

133. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 esitatud kokkuvõtte kohaselt märkisid apellandid selles väites sisuliselt, et etteheidetava tegevuse puhul oli tegelikult tegemist Google’i üldotsingu teenuse kvaliteedi parandamisega. Kuna komisjon ei ole nende paranduste juures tõendanud asjaolusid, mis kalduksid kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhinevast konkurentsist, ei ole tegemist kuritarvitamisega. Komisjon sundis Google’it hoopis tagama oma konkurentidele juurdepääs „esmatähtsale vahendile“, mis on neile hädavajalik, täitmata rangeid Bronneri kriteeriume. Lisaks märgib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122, et sellega seoses analüüsib ta argumenti, et Google’il ei olnud mingit konkurentsivastast eesmärki, kui ta hakkas kasutama asjaomaseid spetsialiseeritud tulemusi, sest need kujutasid endast tema otsinguteenuse kvalitatiivseid parandusi.(71)

134. Teise väite esimene osa on eelkõige suunatud vastusena viiendale väitele esitatud järelduste vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162 ja sellele järgnevates punktides. Seal esitab Üldkohus põhjendused, miks võis komisjon järeldada, et etteheidetav tegevus kaldus kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest. Vastupidi komisjoni arvamusele seati seega viiendas väites kahtluse alla järeldused alates vaidlusaluse otsuse 341. põhjendusest, mille kohaselt ei kuulu see tegevus kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi valdkonda. Teise väite esimene osa käsitleb seda küsimust uuesti.

135. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad juhul, kui apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, esimeses astmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Muidu kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte.(72)

136. Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb seetõttu tagasi lükata ja seega on teise väite esimene osa vastuvõetav.

c)      Teise väite esimese osa põhjendatus

137. Leian siiski, et teise väite esimene osa ei ole põhjendatud.

138. Vastupidi apellantide väitele ei leia kinnitust, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162 ja sellele järgnevates punktides esitatud argumendid puudutavad üksnes etteheidetava tegevuse tõenäolisi tagajärgi, mitte aga seda tegevust ennast. Selle asemel kvalifitseerib Üldkohus seal vaidlusaluse otsuse sisu arvestades seda tegevust kui sellist õiguslikult, et põhjendada seda, et see kaldub kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest ja vastab seega kuritarvitamise mõistele.

139. Nendes sedastustes tugineb Üldkohus eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendusele 344, milles komisjon tuvastab konkureerivate hinnavõrdlusvahendite erineva kohtlemise nii, et Google andis eelise oma hinnavõrdlusvahendile.(73) Lisaks viitab ta vaidlusaluses otsuses tehtud järeldustele, et erinev kohtlemine oli niisugune, et võis kaasa tuua turul konkurentsi nõrgenemise esiteks Google’i üldiselt tulemustelehelt pärineva infovoo olulisuse tõttu, teiseks kasutajate käitumise tõttu internetis otsingute tegemisel ja kolmandaks asjaolu tõttu, et kõrvalesuunatud infovoog sisaldas suures osas infovoogu konkureerivatesse hinnavõrdlusvahenditesse ning seda ei saanud tegelikult asendada muude infovoo allikatega.(74)

140. Üldkohus põhjendab seda üksikasjalikult allpool.

141. Ta tuletab kõigepealt meelde infovoo ja sellega seotud positiivse võrguefekti tähtsust hinnavõrdlusvahendi majanduslikule edule, nagu on kirjeldatud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 444–450; selle liikluse vähenemine võib seevastu viia langusspiraalini ja pikemas perspektiivis turult lahkumiseni.(75) Seejärel käsitleb Üldkohus kasutajate käitumise analüüsi, mis on esitatud selle otsuse põhjendustes 454–461 ja põhjenduses 535. Selle kohaselt keskenduvad kasutajad tavaliselt kolmele kuni viiele esimesele otsingutulemusele ega pööra tähelepanu või pööravad vähe tähelepanu järgmistele tulemustele ja eelkõige tulemustele, mis jäävad allapoole ekraani vahetult nähtavat osa (fold).(76) Lisaks tugineb Üldkohus vaidlusaluse otsuse osades 7.2.4.1 ja 7.2.4.2(77) esitatud järeldustele, mis puudutavad Google’i üldistelt tulemustelehtedelt kõrvalesuunatud infovoo mõju. See moodustab suure osa infovoost konkureerivatesse hinnavõrdlusteenustesse ning seda ei saa tegelikult asendada muude allikatega, sh tekstreklaamid, mobiilirakendused, vahetu infovoog, suunamised partnersaitidele, sotsiaalvõrgustikude või teised otsingumootorid.(78)

142. Üldkohtu järelduse kohaselt pidas komisjon, ilma et ta oleks õigusnormi rikkunud, Google’i üldistelt tulemustelehtedelt pärineva Google’i infovoo tähtsust ja asjaolu, et see ei olnud tegelikult asendatav, asjakohasteks asjaoludeks, mis võivad näidata, et eksisteeris praktika, mis ei kujutanud endast kaupade või teenuste omadustel põhinevat konkurentsi. Ta ei piirdunud selle tuvastamisega, et eksisteerib võimendusefekt, ning tugines selle efektiga kaasnenud Google’i tegevuse õiguslikul kvalifitseerimisel asjakohastele kriteeriumidele. Seega eeldusel, et komisjon on soosivat kohtlemist ja selle mõju nõuetekohaselt tõendanud, leidis komisjon õigesti, et see soosiv kohtlemine kaldub kaupade või teenuste omadustel põhinevast konkurentsist kõrvale.(79)

143. Need seisukohad näitavad, et Üldkohus käsitles põhjalikult küsimust, kas komisjon võis vaidlusaluses otsuses õiguspäraselt järeldada, et etteheidetav tegevus kui selline – ja mitte ainult selle mõju – oli kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditega vastuolus. Arvestades nii Google’i hinnavõrdlusteenuse kavandatud kui ka tegelikku soodustamist võrreldes konkureerivate hinnavõrdlusteenustega, oli see vastavalt komisjoni seisukohale nii, mida ka Üldkohus kinnitas. Komisjoni ja Üldkohtu arvates on seejuures tegemist komisjoni poolt põhjalikult kindlaks tehtud faktilistel asjaoludel ja kogutud tõenditel põhineva õigusliku kvalifikatsiooniga seoses küsimusega, kas Google järgis asjaomaste digitaalsete turgude toimimist arvestades kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahendeid või kuritarvitas neid.

144. See käsitusviis on kooskõlas kohtupraktikas tunnustatud nõuetega. Selle kohaselt tuleb tegevuse kuritarvitavat laadi hinnata ja tõendada kõiki asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid arvesse võttes.(80) Nagu komisjon mh vaidlustatud kohtuotsuse punktile 152 viidates märgib, tuleb lisaks küsimust, kas tegevus kaldub kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest, sisuliselt eristada küsimusest, kas see võib samuti konkurentsi piirata, isegi kui need kaks kriteeriumi on kuritarvitamise mõiste olulised tunnused.

145. Apellandid ei saa sellele tulemuslikult vastu väita, et Üldkohus on vaidlusaluse otsuse põhjendust 341 seoses CCIA etteheitega õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta kritiseerinud.(81) Üldkohtu hinnangul võib seda põhjendust – eraldi võetuna – vääriti mõista nii, et komisjon järeldas üksnes tema tuvastatud (potentsiaalsest) väljatõrjuvast mõjust, et etteheidetav tegevus kaldus kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhinevast konkurentsist. On tõsi, et selle hinnanguga ei saa ma, nagu on selgitatud eespool punktis 143, nõustuda. Nagu Üldkohus aga ise märgib, tuleb vaidlustatud otsuse põhjendust 341 tõlgendada koostoimes selle otsuse põhjendusega 342.(82) Selles viitas komisjon eespool punktides 139–141 kirjeldatud asjaoludele, et konkreetselt põhjendada kõrvalekaldumist kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest, mistõttu Üldkohus lükkas CCIA etteheite kokkuvõttes tagasi.(83) Apellantide argumendid on seega tulemusetud.

146. Teise väite esimene osa ei ole seetõttu tulemuslik ja tuleb tagasi lükata.

d)      Vaidlustatud kohtuotsuse lisapõhjendused (teise väite teine osa)

147. Teise väite teises osas heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane tugines kaupade või teenuste omadustel põhinevast konkurentsi vahenditest erandi tegemiseks lisapõhjendustele, mida vaidlusalune otsus ei sisalda. Selles osas rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta asendas komisjoni põhjendused enda omadega.

148. Need lisapõhjendused puudutavad esiteks „ülivalitsevate“ ettevõtjate rangema õigusliku hindamise kriteeriumi,(84) teiseks hinnangut, et arvestades Google’i otsingumootori põhimõtteliselt avatud taristut, on tegemist teatud kõrvalekaldega normist, kui oma hinnavõrdlusteenusele antakse võrreldes konkureerivate spetsialiseeritud tulemustega eelis,(85) ning kolmandaks hinnangut, et see tegevus on diskrimineeriv.(86)

149. Apellantidega tuleb nõustuda osas, milles Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 176–185 täiendavad kaalutlused, millel vähemalt osaliselt ei ole vastet vaidlusaluse otsuse põhjendustes.

150. Arvestades Google’i pakutud põhimõtteliselt avatud taristut, käsitab Üldkohus Google’i oma hinnavõrdlusteenusele võrreldes konkureerivate spetsialiseeritud tulemustega eelise andmist teatud kõrvalekaldena normist. Erinevat kohtlemist peab konkurentsiõiguse seisukohast õigustama see, kes on erineva kohtlemise allikas.(87) Seda näitab ka määrus (EL) 2015/2120,(88) millega kehtestatakse interneti universaalteenuse osutajatele üldine kohustus käsitleda igasugust andmeliiklust ühtmoodi, ilma diskrimineerimise, piirangute või sekkumiseta.(89) Asjaomase tegevuse kõrvalekaldumine kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest on seda ilmsem, et see toimub – pärast Froogle’i ebaedu kaupade spetsialiseeritud otsingu turul – turgu valitseva seisundiga ettevõtja Google’i tegevuse muutuse tagajärjel üldotsingu turul, kus tal on „ülivalitsev“ seisund. Arvestades seda seisundit, tema rolli sissepääsuna internetti ja väga suuri sisenemistõkkeid üldotsingu turul, oli Google’il keskmisest suurem kohustus mitte kahjustada oma tegevusega konkurentsi kaupade spetsialiseeritud otsingu sidusturul.(90)

151. Minu arvates on teise väite teine osa siiski tulemusetu. Seda seetõttu, et isegi kui Üldkohus sel viisil lubamatult osaliselt täiendas või isegi asendas vaidlusaluse otsuse põhjendused enda omadega,(91) olid selle kohtuotsuse punktis 162 ja sellele järgnevates punktides esitatud järeldused – nagu eespool punktis 138 ja sellele järgnevates punktides kirjeldatud – iseenesest piisavad, et jätta kritiseerimata vaidlusaluses otsuses tehtud järeldus, et etteheidetav käitumine kaldus kõrvale kaupade või teenuste omadustel põhineva konkurentsi vahenditest.(92)

152. Üldkohtu esitatud lisapõhjendused ei olnud seega – vähemalt selles kontekstis ja olenemata nende õiguslikust kvalifikatsioonist – vajalikud. Välja arvatud kaalutlus, et etteheidetav oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmine kujutab endast Google’i pakutud põhimõtteliselt avatud taristut arvestades teatud kõrvalekallet normist ja diskrimineerimist, ei leia muus osas kinnitust, et neid kaalutlusi ei ole sõnaselgelt esitatud vaidlusaluse otsuse põhjendustes.

153. See tuleneb järgmisest.

154. Nagu esiteks kinnitab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 180 sissejuhatava osa sõnastus,(93) seisneb – vaidlusaluses otsuses mainimata – määruse 2015/2120 hindamine üksnes täiendavate kaalutluste esitamises, mis ei toeta selle kohtuotsuse punktis 179 esitatud järeldust. Teiseks tugineb selle kohtuotsuse punktides 182 ja 183 esitatud viide Google’i „ülivalitsevale“ seisundile erinevatel (riigisisestel) üldotsingu turgudel vähemalt kaudselt selle otsuse põhjendustele 271–283, milles komisjon tuvastas enamasti oluliselt suuremad kui 90% turuosad. Kolmandaks põhineb selle kohtuotsuse punktides 181 ja 184 esitatud väide, et Google muutis oma tegevust neil turgudel pärast kaupade spetsialiseeritud otsingu teenuse Froogle’i lõpetamist, selle otsuse põhjendustes 343, 490 ja 491 esitatud järeldustel. Neljandaks korratakse selle kohtuotsuse punktis 184 esitatud märkustes üksnes põhjenduses 344 sisalduvaid järeldusi Google’i oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise kohta.(94)Viiendaks ja viimaseks viitab punkti 185 lõpuosas esitatud järeldus, et etteheidetav tegevus ei kujuta endast kaupade või teenuste omadustel põhinevat konkurentsi, üksnes punktides 170–173 esitatud põhikaalutlustele, mitte aga Üldkohtu täiendavatele kaalutlustele selle kohtuotsuse punktis 176 ja sellele järgnevates punktides, mida apellandid kritiseerisid.

155. Teise väite teine osa tuleb seetõttu samuti tagasi lükata.

156. Kuna apellantide etteheited teise osa kohta on tulemusetud, ei ole vaja hinnata teise väite kolmandat osa, seega küsimust, kas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 176 ja sellele järgnevates punktides esitatud täiendavate kaalutluste esitamisel on rikutud õigusnormi. See puudutab ka etteheidet, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei võtnud oma hinnangus arvesse Google’i esitatud aspekte konkurentsi soodustamise kohta, vaid analüüsis neid üksnes kui võimalikku põhjendust.

157. Kuivõrd need etteheited või kaalutlused puudutavad Bronneri kriteeriumide kohaldatavust, piisab nende tagasilükkamiseks üksnes viitest eespool punktis 83 ja sellele järgnevates punktides esitatud märkustele.

158. Järelikult tuleb teine väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

D.      Põhjuslik seos etteheidetava tegevuse ja potentsiaalse konkurentsi piirava mõju vahel – faktilisele olukorrale vastupidise stsenaariumi analüüsi tegemise nõue (apellatsioonkaebuse kolmas väide)?

1.      Kolmanda väite ese ja vastuvõetavus

159. Kolmandas väites heidavad apellandid ette, et Üldkohus on rikkunud mitut õigusnormi, kui ta ei kritiseerinud asjaolu, et vaidlusaluses otsuses oli jäetud tegemata vastupidise stsenaariumi analüüs. Ainult sellise analüüsiga saab tõendada, et väidetav potentsiaalne konkurentsivastane mõju tulenes peamiselt etteheidetavast tegevusest, mitte aga muudest asjaoludest.

160. See apellatsioonkaebuse väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 368 ja sellele järgnevates punktides esitatud järelduste vastu vastusena kolmanda väite esimesele osale. Üldkohus lükkab seal tagasi väited, et komisjon ei ole tõendanud, et etteheidetav tegevus tõi kaasa infovoo vähenemise konkureerivatesse hinnavõrdlusvahenditesse. Hagiavalduse kohaselt oli see vähenemine tingitud ainult mõjust, mida – vaieldamatult, kuid ilma et komisjon oleks seda kritiseerinud – avaldasid spetsiaalsed kohandamisalgoritmid. Nende eesmärk oli aga üksnes parandada otsingutulemuste kvaliteeti. Põhjuslik seos ühest küljest Google’i hinnavõrdlusvahendi etteheidetava soodustamise ja teisest küljest konkureerivate hinnavõrdlusvahendite väidetava väljatõrjumise vahel ei ole seega tõendatud. Komisjon oleks pidanud hoopis kindlaks tegema, kuidas oleks infovoog arenenud ilma Google’i hinnavõrdlusvahendi tulemuste eelistatud paigutuse ja esituseta Shopping Unitsis.

161. Kolmas väide jaguneb kolmeks osaks. Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 377–379, et vastupidise stsenaariumi analüüsi oleks pidanud tegema Google, mitte komisjon. Teiseks on Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 374 ja 376 rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et sellise analüüsi tegemisel tuleb välistada mõlemad etteheidetavat tegevust moodustavad elemendid. Kolmandaks rikkus Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 572 õigusnormi, kui ta hindas selle tegevuse mõju ja objektiivset õigustust.

162. Vastupidi sellele, mida väidab mõni komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuja, on selle väite esimene ja teine osa vastuvõetavad. Nende osadega ei taotleta faktiliste asjaolude või tõendite ümberhindamist Euroopa Kohtu poolt. Need seavad hoopis kahtluse alla nende kriteeriumide õiguspärasuse, mida Üldkohus kasutas, et kontrollida, kas ja mil viisil oleks komisjon pidanud tegema vastupidise stsenaariumi analüüsi, et tõendada põhjuslikku seost erinevatest elementidest koosneva tegevuse ja selle potentsiaalselt konkurentsi kahjustava mõju vahel.

2.      Kolmanda väite esimene osa

163. Esimeses osas heidavad apellandid komisjonile kõigepealt ette, et see tuvastas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 462 tegelikult, et etteheidetud tegevusel oli tegelik, mitte ainult potentsiaalne mõju konkurentsile. See tõi nimelt kaasa Google’i üldiselt tulemustelehelt pärineva infovoo vähenemise konkureerivatesse hinnavõrdlusvahenditesse. Sellele tugines ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 519. Komisjon oleks seetõttu pidanud tegema tegeliku mõju puhul vastupidise stsenaariumi analüüsi. Üldkohus ei oleks seega võinud lähtuda sellest, et komisjoni oletuse kohaselt avaldas see tegevus ainult potentsiaalset mõju.

164. Kolmanda väite esimene osa on minu arvates ilmselgelt põhjendamatu.

165. Esiteks tugineb Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67, 228, 450, 454, 519 ja 667 vaidlusaluse otsuse osale 7.3,(95) milles komisjon märkis, et etteheidetaval tegevusel on potentsiaalne konkurentsivastane mõju paljudel riigisisestel turgudel. Teiseks lähtub Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 438 ja sellele järgnevates punktides ning punktis 518 ja sellele järgnevates punktides samuti põhimõttest, et komisjon pidi turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamiseks üksnes tõendama, et kõnealusel tegevusel oli potentsiaalne mõju, mistõttu ei olnud tegeliku konkurentsi piirava mõju tõendamine vajalik. Pealegi ei vaidlustanud apellandid oma apellatsioonkaebuses neid järeldusi, mille Üldkohus esitas vastusena neljanda väite esimesele osale ja neljandale osale.

166. Seevastu puudutab vaidlusaluse otsuse põhjenduses 462 esitatud järeldus, millele apellandid viitavad, ainult Google’i üldiselt tulemustelehelt pärineva infovoo – nüüd vaieldamatut – tegelikku vähenemist konkureerivatesse hinnavõrdlusvahenditesse. Nagu komisjon õigesti märgib, ei ole apellatsioonkaebus samuti suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 401–422 esitatud järelduste vastu. Selle kohtuotsuse punktis 519 sisalduvat viidet ei saa seega ümber kvalifitseerida nii, et Üldkohus lähtus sellest, et komisjon soovis tõendada või pidi seda tegema, et etteheidetaval tegevusel oli tegelik mõju konkurentsile. Apellantide väide, et põhjusliku seose tõendamine oli tegeliku mõju puhul vajalik, on seega tulemusetu ja tuleb tagasi lükata.

167. Lisaks heidavad apellandid, keda toetab CCIA, Üldkohtule ette, et Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 377–379 tähelepanuta asjaolu, et komisjon oleks pidanud tegema vastupidise stsenaariumi analüüsi selle tegevuse väidetava tegelikult või potentsiaalselt konkurentsi piirava mõju suhtes ning seda vaidlusaluses otsuses põhjendama, ning et ta pööras selles osas tõendamiskoormise lubamatult ümber.

168. Tuleb tunnistada, et Üldkohtu sellekohased kaalutlused on raskesti mõistetavad. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 377 märgib ta, et ülesanne teha kindlaks faktilisele olukorrale vastupidine stsenaarium võib olla käesoleva kohtuasjaga sarnases olukorras problemaatiline ja isegi võimatu ülesanne, kui seda „tegelikkuses ei eksisteeri turu puhul, millel on algul omadused, mis on lähedased turule […], kus need tegevused ellu viidi“. Nimelt kajastaks usutav vastupidine stsenaarium põhimõtteliselt tegelikku olukorda, „mis on algul sarnane, kuid mille arengut ei mõjuta kõik asjaomased tegevused“. Lisaks märgib Üldkohus sisuliselt, et vastupidi olukorrale, mille puhul on võimalik võrrelda kahte tegelikku arengut, peab potentsiaalse mõju hindamine olema küll realistlik, kuid kirjeldama tõenäolist olukorda. Selle kohtuotsuse punktides 378 ja 379 lükkab Üldkohus tagasi argumendi, mille kohaselt on komisjon kohustatud vastuseks vastupidise stsenaariumi analüüsile, mille on esitanud asjaomane ettevõtja, iseenesest või süstemaatiliselt koostama vastupidise stsenaariumi. See viiks selleni, et talle pandaks – olematu – kohustus tõendada, et etteheidetaval tegevusel oli tegelik mõju. Lisaks peab asjaomase ettevõtja esitatud vastupidise stsenaariumi analüüs, mille eesmärk on vaielda vastu komisjoni hinnangule selle tegevuse potentsiaalse mõju kohta, võimaldama teha kindlaks kogu etteheidetava tegevuse mõju, mitte selle osalise mõju.

169. Neid järeldusi ei saa minu arvates mõista nii, et Üldkohus eitas põhimõtteliselt komisjoni kohustust esitada asjaomase tegevuse tegeliku või potentsiaalse mõju osas vastupidise stsenaariumi analüüs, samuti ei ole tõendamiskoormist lubamatult ümber pööratud asjaomase ettevõtja kahjuks. Selle asemel tuleb need järeldused asetada Üldkohtu poolt kolmanda väite esimesele osale antud vastuse üldisesse konteksti ja neid tuleb mõista ainult selles kontekstis.

170. Nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 372 ja 374, lükkab Üldkohus seal tagasi etteheite vastupidise stsenaariumi analüüsi puudumise kohta sisuliselt põhjendusega, et see argument ja selle toetuseks esitatud vastupidised stsenaariumid tähendavad kahest lahutamatust elemendist koosneva etteheidetava tegevus meelevaldset jagamist. Nende ühendatud elementide koosmõju – Google’i hinnavõrdlusvahendile eelise andmist ühest küljest sellega, et tema otsingutulemused kuvatakse esiletõstetult Shopping Unitsi box’ides, ja teisest küljest erialgoritmide kohaldamist konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemuste allapoole asetamiseks – ei saa nimelt hinnata üksteisest eraldi. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 376 järeldab Üldkohus seetõttu, et ainus vastupidine stsenaarium, millele Google oleks võinud tugineda, oleks niisugune stsenaarium, kus ellu ei viidud nende tegevuste ühtegi koostisosa, kuna vastasel korral võetaks nende ühendatud tegevuste koosmõju arvesse ainult osaliselt.

171. See näitab, et Üldkohtu vastus hagiavaldusele on esitatud peamiselt punktides 372–376, samal ajal kui vaidlustatud kohtuotsuse punktides 377–379 esitatud sedastustel, mis algavad sõnaga „[p]ealegi“, on komisjoni väitel üksnes lisafunktsioon või need on esitatud teise võimalusena.

172. Apellantide ja CCIAga tuleb siiski nõustuda selles, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 377 esitatud vahetegemine vastupidise stsenaariumi analüüside vahel olenevalt sellest, kas need puudutavad tegelikku või potentsiaalset mõju, ei leia kinnitust. Seda seetõttu, et mõlemal juhul tuleb ex post võrrelda tegelikku arengut minevikus, võttes arvesse rikkumist, hüpoteetilise arenguga, mille puhul rikkumist ei oleks olnud.(96) Pealegi ei ole arusaadav, miks – nagu Üldkohus võib-olla arvab – jõuaks komisjoni süstemaatiline kohustus koostada vastupidine stsenaarium üksnes potentsiaalse mõju korral välja selleni, et temalt nõutaks tõendite esitamist tegeliku mõju kohta.

173. Neist väidetest ei saa sellest hoolimata järeldada, et Üldkohtu arvates ei olnud komisjon kohustatud võtma arvesse ja vajaduse korral tagasi lükkama asjaomase ettevõtja vastuvõetava vastupidise stsenaariumi analüüsi, mis võib tema järeldused kahtluse alla seada. Vastupidi sellele hindas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 380 ja sellele järgnevates punktides üksikasjalikult küsimust, kas komisjonil oli õigus lükata tagasi Google’i poolt haldusmenetluses esitatud analüüsid(97) ning tuvastada põhjuslik seos talle ette heidetava tegevuse ja tema üldiselt tulemustelehelt pärineva infovoo vähenemise vahel konkureerivatesse hinnavõrdlusvahenditesse.(98)

174. Osas, mille apellandid vaidlevad konkreetselt vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 377–379 esitatud sedastustele, on nende argumendid seega tulemusetud ja tuleb tagasi lükata.

175. Küsimust, kas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 372–376 on rikutud õigusnormi ja siiski oli vaja teha vastupidise stsenaariumi analüüs selles tähenduses, nagu apellandid seda mõistavad, uurin ma kolmanda väite teise osa raames.

176. Kolmanda väite esimene osa tuleb seetõttu tagasi lükata.

3.      Kolmanda väite teine osa

177. Teises osas heidavad apellandid, keda toetab CCIA, Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis vääralt, et vastupidise stsenaariumi analüüs puudutab ainult Google’ile etteheidetava tegevuse kahe elemendi kombinatsiooni, mida on mainitud eespool punktis 170. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 374, 376 ja 525 on rikutud õigusnormi, kuna neis on vastupidise stsenaariumi analüüsi mõistet kahel põhjusel vääralt tõlgendatud. Esiteks piisab kuritarvituse eitamiseks sellest, kui jätta tähelepanuta ainult üks neist elementidest, nimelt paigutus ja kuvamine Shopping Unitsi box’ides. Teiseks kohaldas Üldkohus kriteeriumi, mis ei ole kooskõlas kohtupraktikas tunnustatud nõuetega, millele peab vastama realistlik, usutav või tõenäoline vastupidine stsenaarium. Selle kohtuotsuse punktis 376 esitatud nõue jätta tähelepanuta mõlemad elemendid, sealhulgas konkreetsed kohandamisalgoritmid, läheb kaugemale sellest, mis on vajalik, see on ebarealistlik ja ajab lubamatult segi selle kombineeritud käitumise õiguspärase ja lubamatu elemendi mõju.

178. Leian, et ka kolmanda väite teine osa ei ole põhjendatud.

179. Nagu nähtub Üldkohtu sedastustest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 372, 417, 419 ja 525, mida apellandid ei ole vaidlustanud, põhineb etteheidetav tegevus kahel lahutamatult ühendatud komponendil, nimelt esiteks konkreetsete kohandamisalgoritmide kohaldamisel, millega paigutatakse üksnes konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemused allapoole, ja teiseks üksnes Google’i hinnavõrdlusteenuse esiletõstetud kuvamisest Shopping Unitsi box’ides. Need kaks komponenti toimivad Google’i oma hinnavõrdlusteenusele eelise andmise eesmärgil koos. Seda seetõttu, et ainult oma kombinatsioonis mõjutavad need kasutajate käitumist sedavõrd, et infovoog suunatakse sellisel määral kõrvale oma hinnavõrdlusvahendisse.

180. Vastupidi apellantide väidetele ei saa seda lahutamatut seost etteheidetava tegevuse ja selle (tegeliku või potentsiaalse) mõju vahelise põhjusliku seosega seotud vastupidise stsenaariumi analüüsimiseks lahutada. Sellise toimimisviisi puhul ei arvestataks mõlema komponendi kombineeritud tehnilist ja majanduslikku mõju. See jätab eelkõige arvestamata nende ühise mõju kasutajate käitumisele. Kasutajate klikkide suurenenud arv Google’i hinnavõrdlusvahendi kasuks ei põhine nimelt mitte ainult tema otsingutulemuste eelistatud paigutusel ja kuvamisel Shopping Unitsi box’ides, vaid ka sellega paralleelselt toimuval, algoritmiga juhitaval konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemuste allapoole asetamisel ja vähem atraktiivsel kuvamisel, mis jätab need kasutajate tähelepanust ilma. Vastupidise stsenaariumi eraldi analüüs, mida toetavad apellandid, ei ole seega ei usutav ega realistlik, vaid on hoopis meelevaldne.(99)

181. Seega ei rikkunud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 372 õigusnormi, kui ta leidis, et „nende ühendatud tegevuste analüüsimisel ei saa isoleerida nende […] mõju teise aspekti mõjust“. Samuti ei ole rikutud õigusnormi selle kohtuotsuse punktis 376 esitatud hinnangus, mille kohaselt oleks ainus vastupidine stsenaarium, millele oleks võinud tugineda, niisugune stsenaarium, kus ellu ei viidud nende tegevuste ühtegi koostisosa, „kuna vastasel korral võetaks nende ühendatud tegevuste koosmõju arvesse ainult osaliselt“.

182. Apellandid ei saa vastu väita sellele, et komisjon ei kritiseerinud konkreetsete kohandamisalgoritmide kui selliste kohaldamist. Nagu Üldkohus õigesti leidis, on see ebaoluline. Seda seetõttu, et nende konkreetne kombinatsioon Google’i hinnavõrdlusteenuse kaubaotsingu tulemuste soodsama kuvamisega üleüldse alles võimaldas vaidlusaluses otsuses tuvastatud potentsiaalset kahjulikku mõju konkurentsile.(100)

183. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 372–376 esitatud järeldusi ei saa seega kritiseerida.

184. Seega tuleb ka kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

4.      Kolmanda väite kolmas osa

185. Esimese ja teise osa hindamisest tuleneb, et ka kolmanda väite kolmanda osaga ei saa nõustuda. Selle kohaselt rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 572 õigusnormi, kui ta hindas etteheidetava tegevuse tagajärgi ja objektiivset põhjendust.

186. Vastupidi, Üldkohus võis punktis 572 õigusnormi rikkumata järeldada oma sedastustest etteheidetava tegevuse kahe elemendi lahutamatuse kohta, et selle tegevuse potentsiaalset mõju konkurentsile ja tarbijate huvidele ei neutraliseeri võimalik suurem tõhusus, mis on seotud ainult ühega neist elementidest, nimelt konkreetsete kohandamisalgoritmidega. See kehtib olenemata sellest, kas konkreetne suurem tõhusus on konkreetsete kohandamisalgoritmide kohaldamisega tõendatud või mitte.(101)

187. Järelikult tuleb ka kolmas osa ja kolmas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

E.      Sama tõhusa konkurendi kriteeriumi kohaldatavus (apellatsioonkaebuse neljas väide)?

188. Neljandas väites heidavad apellandid ette, et Üldkohus ei kritiseerinud komisjoni selle eest, et viimane jättis hindamata etteheidetava tegevuse mõju sama tõhusatele konkurentidele. ELTL artikliga 102 järgitava eesmärgi kohaselt, mida on kohtupraktikas tunnustatud, on konkurentsi piirav mõju üldjuhul tõendatud ainult siis, kui see tegevus avaldab negatiivset mõju olemasolevatele või hüpoteetiliselt sama tõhusatele konkurentidele. Komisjon ei uurinud vaidlusaluses otsuses aga konkureerivate hinnavõrdlusteenuste tulemuslikkust ega võtnud arvesse sellist hüpoteetilist konkurenti. Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 538, et komisjon ei olnud hinnakonkurentsi puudumise tõttu kohustatud kohaldama sama tõhusa konkurendi kriteeriumi.

189. Komisjon, keda toetavad tema nõuete toetuseks menetlusse astujad, esitab selle kohta vastuväite, et hinnakonkurentsi puudumise tõttu ei olnud võrdlus olemasoleva või hüpoteetilise sama tõhusa konkurendiga vajalik. Kuna Google’it ei süüdistata hindadega seotud kuritarvitamises, ei pidanud ta sama tõhusa konkurendi kriteeriumi kohaldama. Selle asemel võib komisjon esitada tõendeid ükskõik millisel kujul esineva potentsiaalse mõju kohta konkurentsile, mida ta vaidlusaluses otsuses ka tegi.

190. Üldkohus käsitleb etteheidetava tegevuse konkurentsi piiravat mõju vaidlustatud kohtuotsuse punktis 518 ja sellele järgnevates punktides ning sama tõhusa konkurendi kriteeriumi selle kohtuotsuse punktides 538–543. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 527 kinnitab ta kõigepealt,(102) et komisjon leidis õigesti, et see tegevus tõi kaasa infovoo vähenemise konkureerivatesse hinnavõrdlusvahenditesse ja infovoo suurenemise Google’i enda hinnavõrdlusvahendisse ning kahjustas sellega suure hulga oma konkurentide olukorda sel määral, et võib asuda seisukohale, et eksisteeris konkurentsivastane mõju. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 538–541 leiab Üldkohus sisuliselt, et komisjon ei olnud kohustatud sel eesmärgil kohaldama sama tõhusa konkurendi kriteeriumi. See on asjakohane ainult hinnakonkurentsi puhul, mida käesoleval juhul ei esine. Komisjon pidi seega tõendama üksnes potentsiaalselt konkurentsi piiravat mõju, mis on tingitud etteheidetavast tegevusest.(103) Seejuures ei ole tähtis, kas Google’i otsingumootor oli tõhusam kui konkureerivate hinnavõrdlusvahendite oma.

191. Minu arvates ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta eitas komisjoni kohustust kohaldada sama tõhusa konkurendi kriteeriumi.

192. Tuleb esile tuua, et sama tõhusa konkurendi kriteerium seisneb üldjuhul selle kontrollimises, kas turgu valitseva seisundiga ettevõtja hinnastamistegevus ähvardab turult välja tõrjuda sama tõhusa konkurendi kui kõnealune ettevõtja.(104) Selleks tuleb läbi viia hindade ja kulude analüüs, mis põhineb üldiselt turgu valitseva seisundiga ettevõtja enda kulustruktuuril.(105)

193. On tõsi, et ELTL artikli 102 eesmärk ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tagada, et turgu valitseva seisundiga ettevõtjast vähem tõhusad konkurendid jääksid turule. Kaupade või teenuste omadustel põhinev konkurents, mis on selle sättega kaitstud, võib määratluse kohaselt viia selleni, et turult kaovad konkurendid või väheneb seal nende arv, kes on tarbijate jaoks hindade, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni seisukohast vähem tõhusad ja seega tarbijatele vähem huvipakkuvad.(106)

194. Seda kohtupraktikat ei või siiski valesti mõista nii, et vähem tõhusate, nimelt väiksemate konkurentide tegevus, kellel ei ole turgu valitseva seisundiga ettevõtja mastaabisäästu ja kes ei suuda seda kompenseerida, ei vääriks üldse kaitset või ei mängi tegeliku konkurentsi säilimisel mingit rolli.(107)

195. Vastupidi sellele võib olenevalt turustruktuurist, eelkõige suurte turulepääsu takistuste korral ka vähem tõhusa konkurendi olemasolu pingestada konkurentsisurvet sel turul ja sellega avaldada turgu valitseva seisundiga ettevõtja tegevusele sunnimõju.(108) See on nii seda enam, kui sellist turustruktuuri arvestades on ebatõenäoline, et mõni teine ettevõtja saab olla sama tõhus kui turgu valitsev ettevõtja. Kui lisaks sellele on turul turgu valitseva ettevõtja olemasolu arvestades konkurents sedavõrd nõrgestatud, et ka sama tõhusad ettevõtjad ei saa üldse turule tulla, ei või alahinnata isegi vähem tõhusatest ettevõtjatest konkurentsile lähtuvat survet. Seda seetõttu, et ka tema saab takistada, et turustruktuur ja klientide valikuvõimalused turgu valitseva ettevõtja ärikäitumise tõttu veelgi ei halveneks ning teenib seega ELTL artikliga 102 järgitavat konkurentsi säilitamise põhieesmärki.(109) Sellistel juhtudel on Euroopa Kohus loogiliselt välistanud sama tõhusa konkurendi kriteeriumi kohaldamise.(110)

196. Vastupidi apellantide väidetele ei ole sama tõhusa konkurendi kriteerium seega üldiselt kohaldatav, rääkimata sellest, et see oleks hädavajalik eeldus selle kindlakstegemiseks, kas turgu valitseva seisundiga ettevõtja tegevus on kooskõlas toodete omadustel põhineva konkurentsi vahenditega.(111) Seisukohta, et konkurentsiasutused ei ole põhimõtteliselt kohustatud seda kriteeriumi kohaldama, on ka Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud ja rõhutanud. Seda seetõttu, et see on vaid üks meetod, mis võimaldab hinnata, kas hinnapraktika võib avaldada väljatõrjuvat mõju.(112) Pealegi ei ole juhul, kui selle kohaldamine ei tule kõne alla, komisjon ega Üldkohus kohustatud hindama asjasse puutuva ettevõtja esitatud asjakohaseid argumente.(113)

197. Eelkõige ei või sama tõhusa konkurendi kriteeriumi kohaldada tegevuste suhtes, mis ei ole seotud hinnakonkurentsiga, mille jaoks see algselt vastavalt komisjoni teatisele prioriteetide kohta välja töötati.(114) Minu arvates tuleks kohtupraktikas selles osas ebaselgelt esitatud seisukohti selgitada või isegi parandada.(115)

198. Etteheidetaval tegevusel ei ole mingit seost hinnakonkurentsiga. Üldkohus tuvastas seetõttu õigusnormi rikkumata, et komisjon ei olnud kohustatud kohaldama sama tõhusa konkurendi kriteeriumi konkureerivatele hinnavõrdlusvahenditele või vastavatele hüpoteetilistele konkurentidele, et teha kindlaks, et sellel tegevusel oli nende suhtes potentsiaalne väljatõrjuv mõju.

199. Neljas väide ei ole seega põhjendatud ja tuleb samuti tagasi lükata.

F.      Vahejäreldus

200. Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebuse neli väidet ja seega apellatsioonkaebus tervikuna tuleb tagasi lükata.

V.      Kohtukulud

201. Järelikult otsustab Euroopa Kohus kodukorra artikli 184 lõike 2 kohaselt kohtukulude jaotamise.

202. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon ja tema nõuete toetuseks menetlusse astujad on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb apellantide kohtukulud jätta nende endi kanda ja mõista neilt välja nii apellatsioonimenetluse kui ka komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astujate kohtukulud.

203. Kodukorra artikli 140 lõigete 1 ja 2 kohaselt, mida samuti kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja EFTA järelevalveamet ise oma kohtukulud. Muu hulgas saab Euroopa Kohus kodukorra artikli 184 lõike 4 kohaselt välja mõista esimeses astmes menetlusse astuja kohtukulud üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas.

204. Järelikult tuleb EFTA järelevalveameti kohtukulud jätta tema enda kanda. Otsus Saksamaa Liitvabariigi, kes ei osalenud apellatsioonimenetluses, kohtukulude kohta ei ole vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 5 arvestades vajalik.

205. Kodukorra artikli 140 lõike 3 kohaselt, mida samuti kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, võib Euroopa Kohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Kuna CCIA on kohtuvaidluse kaotanud apellantide nõudeid toetanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda.

VI.    Ettepanek

206. Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Jätta Google LLC ja Alphabet Inc-i kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja komisjoni, Bureau européen des unions de consommateurs’i (BEUC), Infederation Ltd, Verband Deutscher Zeitschriftenverleger e. V, BDZV – Bundesverband Digitalpublisher und Zeitungsverleger e.V., Visual Meta GmbH, Twenga ja Kelkoo kohtukulud.

3.      Jätta EFTA järelevalveameti ning Computer & Communication Industry Associationi kohtukulud nende endi kanda.

1      Algkeel: saksa.

2      T‑612/17, EU:T:2021:763.

3      Otsus C(2017) 4444 (final), milles käsitletakse ELTL artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 kohast menetlust (juhtum AT.39740 – Google’i otsinguteenus (Google Shopping)).

4      C‑7/97, EU:C:1998:569, punkt 37 jj.

5      Inglise keeles „as-efficient-competitor-test“ või „AEC-test“.

6      Vt eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendus 356 jj ning vaidlustatud kohtuotsuse punktid 59 jj, 282 jj ning 369 jj.

7      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 59–62; vt ka vaidlusaluse otsuse põhjendus 371 jj.

8      Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus [ELTL] artiklite [101] ja [102] alusel menetluste läbiviimise kohta (ELT 2004, L 123, lk 18).

9      Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1).

10      Vt ka vaidlustatud kohtuotsuse punktid 40–78.

11      Vaidlusaluse otsuse põhjendus 154 jj.

12      Vt ka vaidlustatud kohtuotsuse punkt 43.

13      Vaidlusaluse otsuse põhjendused 254, 269, 270 ja 285 jj; vt ka vaidlustatud kohtuotsuse punktid 46 ja 47.

14      Vaidlusaluse otsuse põhjendus 264 jj; vaidlustatud kohtuotsuse punkt 54.

15      Vaidlusaluse otsuse põhjendus 444; vaidlustatud kohtuotsuse punkt 64.

16      Vaidlusaluse otsuse põhjendus 452 jj; vaidlustatud kohtuotsuse punkt 65.

17      Vaidlusaluse otsuse põhjendus 539 jj; vaidlustatud kohtuotsuse punkt 66.

18      Vaidlusaluse otsuse põhjendus 89 jj; vaidlustatud kohtuotsuse punkt 67.

19      Vaidlusaluse otsuse põhjendus 710 jj ja artikkel 2; vaidlustatud kohtuotsuse punkt 78.

20      Euroopa Kohtu presidendi 22. märtsi 2022. aasta määrus Google ja Alphabet vs. komisjon (C‑48/22 P, ei avaldata, EU:C:2022:207).

21      Vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon (C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 46) ning 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus DI vs. EKP (C‑513/21 P, EU:C:2023:500, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      26. novembri 1998. aasta kohtuotsus (C‑7/97, EU:C:1998:569, punkt 37 jj).

23      Vt hiljutine kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanek kohtuasjas Deutsche Telekom vs. komisjon ja Slovak Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P ja C‑165/19 P, EU:C:2020:678, punkt 56 jj) ning kohtujurist Rantose ettepanek kohtuasjas Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2022:537, punkt 55 jj).

24      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 136 jj.

25      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 212.

26      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 213–217.

27      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 218 jj.

28      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 219–222.

29      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 223.

30      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 224–227, milles on viidatud vaidlusaluse otsuse põhjendustele 285–305, 544, 568, 580 ja 588.

31      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 228, milles on viidatud vaidlusaluse otsuse põhjendusele 594.

32      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 229–231, milles on viidatud vaidlusaluse otsuse põhjendusele 649.

33      Vt selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktid 232 ja 233, mille ma parema arusaadavuse huvides ümber sõnastasin.

34      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 234, mis põhineb kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanekul kohtuasjades Deutsche Telekom vs. komisjon ja Slovak Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P ja C‑165/19 P, EU:C:2020:678, punktid 85–89).

35      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 235, milles on viidatud 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsusele TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2011:83, punktid 55–58), 10. juuli 2014. aasta kohtuotsusele Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 75) ning 17. septembri 2007. aasta kohtuotsusele Microsoft vs. komisjon (T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 961).

36      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 236, milles on viidatud 26. novembri 1998. aasta kohtuotsusele Bronner (C‑7/97, EU:C:1998:569, punktid 48 ja 49).

37      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 237–240, milles on viidatud mh kohtujurist Mazáki ettepanekule kohtuasjas TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2010:483, punkt 32) ning 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsusele Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P, EU:C:2021:238, punkt 45).

38      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 241–247.

39      Vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 331 jj, eelkõige põhjendus 334 ja põhjendus 341 jj.

40      14. novembri 1996. aasta kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon (C‑333/94 P, EU:C:1996:436, punkt 25).

41      Vt selle kohta 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus MEO – Serviços de Comunicações e Multimédia (C‑525/16, EU:C:2018:270, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud kohtupraktika). Vt ka kohtujurist Mazáki ettepanek kohtuasjas TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2010:483, punkt 32).

42      14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑280/08 P, EU:C:2010:603, punkt 172), 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2011:83, punkt 26) ja 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Towercast (C‑449/21, EU:C:2023:207, punkt 46).

43      Väljakujunenud kohtupraktika, vt nt 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 153) ning 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2023:12, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2023:12, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2023:12, punkt 78) ja 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations (C‑680/20, EU:C:2023:33, punktid 40 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

46      Vt selle kohta 26. novembri 1998. aasta kohtuotsus Bronner(C‑7/97, EU:C:1998:569, punkt 41), 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P, EU:C:2021:238, punkt 44) ja 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2023:12, punkt 79). Vt ka kohtujurist Rantose ettepanek kohtuasjas Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2022:537, punkt 61).

47      6. aprilli 1995. aasta kohtuotsus RTE ja ITP vs. komisjon (C‑241/91 P ja C‑242/91 P, EU:C:1995:98, punkt 50 jj). Vt ka 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus IMS Health (C‑418/01, EU:C:2004:257, punkt 35 jj).

48      Vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon(C‑152/19 P, EU:C:2021:238, punkt 45 jj) ning 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2023:12, punkt 78 jj).

49      Tabavalt on see sõnastatud kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanekus kohtuasjades Deutsche Telekom vs. komisjon ja Slovak Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P ja C‑165/19 P, EU:C:2020:678, punkt 63): „Bronneri tingimuste kohaselt sõltub kuritarvituse tuvastamine eriti range õigusliku standardi täitmisest. Mõnes mõttes kujutavad need endast ELTL artiklist 102 tuleneva reguleeriva raamistiku „tippu““.

50      Kokkuvõtvalt kohtujurist Rantose ettepanek kohtuasjas Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2022:537, punktid 63–65).

51      Vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P, EU:C:2021:238, punkt 46), kohtujurist Rantose ettepanek kohtuasjas Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2022:537, punkt 64).

52      Seda ka investeeringute või oskusteabe kinnihoidmiseks nimetatud probleemi kirjeldab komisjon täpsemalt vertikaalseid piiranguid käsitlevate suuniste põhjenduse 16 punktides e ja f (ELT 2022, C 248, lk 1).

53      Vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P, EU:C:2021:238, punkt 47), kohtujurist Rantose ettepanek kohtuasjas Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2022:537, punkt 65).

54      Vt selle kohta 12. mai 2022. aasta kohtuotsus Servizio Elettrico Nazionale jt (C‑377/20, EU:C:2022:379, punkt 73). Vt ka kohtujurist Rantose ettepanek kohtuasjas Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2022:537, punkt 65).

55      Vt 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2011:83, punkti 58 lõpuosa).

56      Vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P, EU:C:2021:238, punkt 50 jj) ning Slovak Telekom vs. komisjon (C‑165/19 P, EU:C:2021:239, punkt 50 jj). Vt ka 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2011:83, punktid 54–58 ja 70–72) ning 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punktid 75 ja 96).

57      Vaidlusaluse otsuse põhjendus 331 jj ja 652; vaidlustatud kohtuotsuse punktid 223 ja 237–240.

58      14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑280/08 P, EU:C:2010:603), 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2011:83), 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2014:2062), 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P, EU:C:2021:238) ning Slovak Telekom vs. komisjon (C‑165/19 P, EU:C:2021:239).

59      Vt 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑280/08 P, EU:C:2010:603, punkt 4), 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsustes Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P, EU:C:2021:238, punkt 16) ning Slovak Telekom vs. komisjon (C‑165/19 P, EU:C:2021:239, punkt 16) kirjeldatud olukorrad.

60      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 287 ja 288, mille kohaselt on niisugune erinev kohtlemine – mis ei ole kaugeltki neid kaht liiki internetitulemuste objektiivse erinevuse tulemus – tingitud Google’i otsusest kohelda konkureerivate hinnavõrdlusvahendite tulemusi ebasoodsamalt kui tema oma hinnavõrdlusvahendi tulemusi, kasutades nende puhul vähem silmatorkavat vormingut ja paigutust.

61      Vt ka vaidlustatud kohtuotsuse punkt 61.

62      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 224.

63      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 227.

64      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 228.

65      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 226, milles on viidatud vaidlusaluse otsuse põhjendustele 285–305, 544, 568, 580 ja 588.

66      Vt selle kohta ainult vaidlustatud kohtuotsuse punkt 239.

67      Vt vaidlusaluse otsuse põhjendus 335 jj, milles on viidatud hinnakruvi efekti esinemise juhtumeid käsitlevale kohtupraktikale.

68      See osa on ingliskeelses originaalversioonis pealkirjastatud järgmiselt: „The Conduct has potential anti-competitive effects on several markets“.

69      Ingliskeelne originaalversioon on sõnastatud järgmiselt: „[…] the Conduct is capable of leading competing comparison shopping services to cease providing their services“ (kohtujuristi kursiiv ainult siin).

70      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 333–335, milles on viidatud vaidlusaluse otsuse põhjendusele 414 ja sellele järgnevale põhjendusele, millega Üldkohus lükkas tagasi teise väite teise osa.

71      Vt ka vaidlustatud kohtuotsuse punktid 136, 139, 142–145 ja 158.

72      Vt selle kohta 3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon (C‑280/14 P, EU:C:2015:792, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 168.

74      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 169, milles on viidatud vaidlusaluse otsuse punktidele 7.2.2–7.2.4.

75      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 170 ja 171.

76      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 172.

77      Selle otsuse põhjendus 539 jj.

78      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 173.

79      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 174 ja 175 (kohtujuristi kursiiv ainult siin).

80      Vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2023:12, punkt 78) ning 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations (C‑680/20, EU:C:2023:33, punktid 40 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika). Samuti kohtujurist Rantose ettepanek kohtuasjas Lietuvos geležinkeliai vs. komisjon (C‑42/21 P, EU:C:2022:537, punkt 92).

81      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 195.

82      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 196.

83      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 197.

84      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 180, 182 ja 183.

85      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 176–184.

86      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 180; vt ka selle kohtuotsuse punktid 240 ja 279 jj.

87      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 176–179.

88      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrus, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT 2015, L 310, lk 1).

89      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 180.

90      Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 181–184.

91      Asendamise keelu kohta vt 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon (C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 56), 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon (C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 73) ning 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon (C‑321/21 P, EU:C:2023:713, punkt 105).

92      Vt ka eespool, punktid 83 jj.

93      „Pealegi võib märkida […]“. „It may be observed, for the sake of completeness […]“ ingliskeelses versioonis; veelgi selgemalt prantsuskeelses versioonis: „Il peut d’ailleurs être observé, à titre surabondant […]“.

94      Vt ka vaidlusaluse otsuse põhjendus 378 jj ning vaidlustatud kohtuotsuse punkt 168.

95      Selle otsuse põhjendus 589 jj.

96      ELTL artikli 101 rikkumise kohta vt 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 118–121), 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Budapest Bank jt (C‑228/18, EU:C:2020:265, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 18. novembri 2021. aasta kohtuotsus Visma Enterprise (C‑306/20, EU:C:2021:935, punkt 74). Vt ka minu ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Servier ja Servier Laboratories(C‑176/19 P, EU:C:2022:576, punkt 288 jj).

97      Vaidlusaluse otsuse osa 7.2.3.2 ja põhjendused 464 jj ning 523 jj.

98      Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkt 392.

99      Selliselt mõistetuna ei saa ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 377 esitatud seisukohta vaidlustada.

100      Selle otsuse põhjendused 344 jj ning 589 jj.

101      Vt selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktid 568, 577, 588 ja 590.

102      Viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 420, 506 ja 520–526 esitatud järeldustele.

103      Sellega seoses viitab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 441 esitatud järeldusele.

104      Vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Post Danmark (C‑23/14, EU:C:2015:651, punkt 53).

105      Vt 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Post Danmark (C‑23/14, EU:C:2015:651, punkt 54) ja 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations (C‑680/20, EU:C:2023:33, punkti 56 lõpuosa).

106      Vt selle kohta 27. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Post Danmark (C‑209/10, EU:C:2012:172, punktid 21 ja 22), 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 134) ning 12. mai 2022. aasta kohtuotsus Servizio Elettrico Nazionale jt (C‑377/20, EU:C:2022:379, punkt 45).

107      Vt siiski kohtujurist Rantose ettepanek kohtuasjas Servizio Elettrico Nazionale jt (C‑377/20, EU:C:2021:998, punkt 45), mille eesmärk on mõista seda kohtupraktikat nii, et see kaitseb ainult kõige edukamaid ettevõtjaid, kes saavad kasutada stiimulit konkurentsiks turul, mitte aga vähemsuutlikke ja vähem tõhusaid ettevõtjaid.

108      Vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Post Danmark (C‑23/14, EU:C:2015:651, punkt 60).

109      Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Post Danmark (C‑23/14, EU:C:2015:343, punktid 71 ja 73).

110      6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Post Danmark (C‑23/14, EU:C:2015:651, punkt 59) ning 12. mai 2022. aasta kohtuotsus Servizio Elettrico Nazionale jt (C‑377/20, EU:C:2022:379, punkt 101). Vt ka minu ettepanek kohtuasjas Post Danmark (C‑23/14, EU:C:2015:343, punktid 71–73).

111      12. mai 2022. aasta kohtuotsus Servizio Elettrico Nazionale jt (C‑377/20, EU:C:2022:379, punkt 82) ei võimalda teistsugust tõlgendust. Turult väljatõrjuva tegevuse hindamisel on Euroopa Kohus selles käsitanud sama tõhusa konkurendi kriteeriumi kriteeriumina, mis võimaldab kindlaks teha, kas turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevuse aluseks on tavapärase konkurentsi vahendite kasutamine või mitte ainult osas, kui see kontroll on teostatav (kohtujuristi kursiiv ainult siin).

112      6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Post Danmark (C‑23/14, EU:C:2015:651, punktid 57‑61), 12. mai 2022. aasta kohtuotsus Servizio Elettrico Nazionale jt (C‑377/20, EU:C:2022:379, punktid 81 ja 82) ning 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations (C‑680/20, EU:C:2023:33, punktid 56–58); vt ka minu ettepanek kohtuasjas Post Danmark (C‑23/14, EU:C:2015:343, punktid 61, 63 ja 71–74).

113      Vt a contrario 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 141).

114      Vt komisjoni teatise – Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta [ELTL] artikli [102] kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes – punkt 23 jj (ELT 2009, C 45, lk 7). Vt ka minu ettepanek kohtuasjas Post Danmark (C‑23/14, EU:C:2015:343, punktid 59 ja 60).

115      19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations (C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 59).