Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 11. jaanuaril 2024(1)
Kohtuasi C‑632/22
AB Volvo
versus
Transsaqui SL,
huvitatud isik:
Ministerio Fiscal
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Veokite kartell – Kahju hüvitamise hagi – Menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamine emaettevõtja tütarettevõtjale – Määrus (EÜ) nr 1393/2007
1. Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus), annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada määruse (EÜ) nr 1393/2007(2) kohaldamisala olukorras, kus hageja kavatseb kätte toimetada menetluse algatamist käsitleva dokumendi selle äriühingu tütarettevõtjale, kelle vastu ta on esitamas kahju hüvitamise hagi.
2. Põhiküsimus seisneb selles, kas emaettevõtja vastu menetluse algatamist käsitlevad dokumendid võib kätte toimetada tema tütarettevõtjale, arvestades Euroopa Kohtu otsust Sumal,(3) milles Euroopa Kohus leidis, et seoses Euroopa Komisjoni poolt sanktsioneeritud veokikartelliga võib eraõigusliku kahju hüvitamise hagi esitada nii emaettevõtja kui ka tema tütarettevõtjate vastu.
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu õigus
3. Määruse nr 1393/2007 artikli 1 „Reguleerimisala“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades, kui kohtu- või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise. See ei laiene eelkõige maksu-, tolli- või haldusasjadele ega ka riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).“
Hispaania õigus
4. Hispaania põhiseaduse artikkel 24 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Igaühel on oma õiguste ja õiguspäraste huvide teostamisel õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, ilma et nad võiksid mingil juhul jääda kaitseta.
2. Samuti on kõikidel õigus seaduses eelnevalt kindlaks määratud tavakohtule, kaitsele ja advokaadi abile, nende vastu esitatud süüdistustest teavitamisele, avalikule kohtumenetlusele õigustamatute viivitusteta ja kõigi tagatistega, kasutada enda kaitseks asjakohaseid tõendusvahendeid, õigus mitte anda avaldusi iseenda vastu, ennast mitte süüdi tunnistada ja õigus süütuse presumptsioonile.“
5. 7. jaanuari 2000. aasta seaduse 1/2000 tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta (Ley 1/2000, de Enjuiciamiento Civil)(4) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikkel 155 „Kohtudokumentide kättetoimetamine pooltele, kes ei ole veel kohtusse ilmunud või esindajat nimetanud. Elu- või asukoht“ sätestab:
„1. Kui pooltel ei ole esindajat või kui tegemist on esmakordse kohtudokumendi või kohtukutse kättetoimetamisega kostjale, toimub kättetoimetamine üleandmisega vaidluse poolte elu- või asukohas.
[…]
3. Kohtudokumentide kättetoimetamise kohaks võib määrata kohaliku omavalitsusüksuse registrisse kantud või muul otstarbel ametlikult registreeritud alalise elu- või asukoha, samuti ametlikus registris või kutseliitude väljaannetes märgitud elu- või asukoha, kui tegemist on vastavalt ettevõtjate või muude üksuste ja isikutega, kes tegutsevad kutsealal, kus kutseliitu kuulumine on kohustuslik. Elu‑ või asukohaks võib sel eesmärgil määrata ka koha, kus isik tegeleb kutsetegevusega või töötab, v.a juhutöö koha.
[…]
Kui hagi esitatakse juriidilise isiku vastu, võib kohtudokumendid kätte toimetada ka sellise isiku elukohas, kes on äriühingu nõukogu või juhatuse liige või volitatud esindaja või ametlikku registrisse kantud mis tahes ühenduse nõukogu esimees, juhatuse liige või juhataja.“
Põhikohtuasja faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
6. Aastal 2008 ostis äriühing Transsaqui SL kaks Volvo veokit.
7. Komisjon võttis 19. juulil 2016 vastu otsuse, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 ja EMP 2. mai 1992. aasta lepingu(5) artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid) (teatavaks tehtud numbri C(2016) 4673 all) (edaspidi „komisjoni 19. juuli 2016. aasta otsus“).(6) Volvo oli üks selle otsuse adressaatidest. Selles otsuses tuvastas komisjon, et mitu veokitootjat, sealhulgas Volvo, olid osalenud kartellikokkuleppes, mis kujutas endast ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühte ja vältavat rikkumist. Leiti, et otsuse adressaadid olid osalenud kartelli tegevuses ja/või vastutavad selle eest. Kartelli tegevus hõlmas kokkuleppeid ja/või kooskõlastatud tegevust hinnastamise ja brutohinna tõstmise kohta, et ühtlustada brutohindu Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ning EURO 3–6 standardiga nõutava heitekontrolli tehnoloogia kasutuselevõtuga seotud kulude ajastamist ja ülekandmist. Volvo puhul tuvastati rikkumise kestus 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011.
8. Transsaqui esitas 12. juulil 2018 Volvo vastu hagi Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valenciale (Valencia kaubanduskohus nr 1, Hispaania) nõudega hüvitada kahju, mis oli tingitud temalt küsitud ülemäärasest hinnast seoses komisjoni 19. juuli 2016. aasta otsuses tuvastatud veoautode kartelliga. Nõutud summa oli 24 420,69 eurot, mis vastas ülemäära küsitud hinnale. Hagi õigusliku alusena tugines Transsaqui 3. juuli 2007. aasta seaduse 15/2007 konkurentsi kaitse kohta (Ley 15/2007 de Defensa de la Competencia)(7) artiklitele 72 ja 76, komisjoni 19. juuli 2016. aasta otsusele ja direktiivile 2014/104/EL.(8)
9. Hoolimata asjaolust, et Volvo asukoht on Göteborgis (Rootsi), märkis Transsaqui Volvo kohtukutse kättetoimetamise aadressiks kostja vastuse esitamisel selle äriühingu Hispaanias asuva tütarettevõtja Volvo Group España, SAU aadressi Madridis (Hispaania).
10. Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) võttis hagi menetlusse, mille järel saadeti hagiavalduse ja sellele lisatud dokumentide ärakirjad tähitud kirjaga Volvo Group España tegevuskoha aadressile Madridis. Postisaadetise vastuvõtmisest keelduti aga käsitsi kirjutatud teatega, milles oli märgitud Volvo aadress Rootsis. Seda arvesse võttes kuulas Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) Transsaqui ära, et viimane saaks esitada selles küsimuses oma arvamuse. Transsaqui väitis, et Volvo Group España teguviis, mis seisnes Volvo vastu esitatud hagile kostja vastuse saamiseks saadetud kohtukutse vastuvõtmisest keeldumises, oli lihtsalt pahauskne manööver menetluse venitamiseks, kuna viimasele kuulub 100% osalus esimese kapitalis, mistõttu need kaks ettevõtjat on konkurentsiõiguse tähenduses üks ettevõtja.
11. Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) määras 22. mai 2019. aasta määrusega, et Volvole kui kostjale tuleb kohtudokumendid vastavalt „ettevõtjate ühtsuse põhimõttele“ kätte toimetada tema tütarettevõtja Volvo Group España tegevuskoha aadressil. Selleks saatis ta Madridi kohtutele õigusalase koostöö taotluse. Madridi kohtute kaudu püüti 5. septembril 2019 asjaomasel aadressil kohtudokumente kätte toimetada, kuid advokaat, kes nimetas end Volvo Group España seaduslikuks esindajaks, keeldus kättetoimetamisest, märkides, et kohtudokumendid tuleb kätte toimetada Rootsis asuvas Volvo kontoris. Madridi kohtute teine katse kõnealuse tütarettevõtja tegevuskohas Madridis kohtudokumente kätte toimetada oli edukas. Dokumendid võttis vastu isik, kes teatas, et ta töötab õigusosakonnas.
12. Kuna Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) leidis, et dokument on nõuetekohaselt kätte toimetatud, ja kuna Volvo, kellele dokumendid kätte toimetati, ei astunud ettenähtud tähtpäevaks menetlusse, otsustati läbi viia tagaseljamenetlus ja menetlust jätkati. Sellekohast otsust püüti Volvole kätte toimetada tema tütarettevõtja Volvo Group España tegevuskoha aadressil, kuid nimetatud äriühing keeldus uuesti kättetoimetamisest põhjendusel, et see ei olnud õige aadress. Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) tegi 26. veebruaril 2020 kohtuotsuse, millega rahuldas Transsaqui hagi, mõistes Volvolt Transsaqui kasuks välja kahjuhüvitise summas 24 420,69 eurot koos seadusjärgse intressiga ning kohtukulud.
13. Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) teatas sellest kohtuotsusest Volvole tähitud kirjaga, mis saadeti tütarettevõtja tegevuskohta Madridis ja mille võttis vastu sellel aadressil viibinud isik, kes allkirjastas 10. märtsil 2020 vastuvõtuteatise. Kuna kohtuotsus oli jõustunud, määrati kohtukulud kindlaks Transsaqui esitatud dokumentide põhjal. Kohus toimetas selle kohta Volvole seisukohtade esitamiseks kätte teate Madridis asuvale aadressile, kus allkirjastati kättetoimetamise kinnitus. Kuna kostja ei olnud kohtukulusid ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud, mõistis kohus need kulud välja summas 8310,64 eurot ja edastas oma määruse Volvole tähitud kirjaga, mis saadeti tütarettevõtja tegevuskohta Madridis, kus allkirjastati vastuvõtuteatis. Transsaqui taotlusel pöörati kohtuotsus täitmisele ja Volvo vara suhtes anti maksekäsk, mis toimetati kätte tütarettevõtja Volvo Group España asukohas Madridis 17. märtsil 2021.
14. Vastuseks igale kättetoimetamise katsele selgitas Volvo Group España Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valenciale (Valencia kaubanduskohus nr 1) saadetud järjestikustes kirjades, miks ta keeldus Volvole adresseeritud dokumente ja teateid vastu võtmast, nimelt oli põhjuseks see, et viimase registreeritud asukoht on Rootsis. Ta väitis muu hulgas esiteks, et kuigi Volvo Group España ja Volvo kuuluvad samasse kontserni, on kumbki eraldi juriidiline isik ja esimene ei ole teise juhatuse liige ega ole volitatud viimase nimel kättetoimetamist vastu võtma; teiseks, tuleb vastavalt Hispaania menetlusõigusele menetlusdokument kostjale kätte toimetada tema asukohas ning Hispaania kohtud on veokite kartellikokkuleppega seotud menetlustes otsustanud, et vaatamata sidemetele äriühingute vahel, on õige kohtukutse kätte toimetada kostjast emaettevõtja asukohta teises liikmesriigis, mitte tütarettevõtja asukohta Hispaanias; kolmandaks, kui kostjaks oleva äriühingu asukoht on teises Euroopa Liidu liikmesriigis, tuleb kohtukutse kätte toimetada määruses (EÜ) nr 1393/2007 ette nähtud korras, ja neljandaks ei saa hageja kohtudokumentide kättetoimetamist reguleerivatest õigusnormidest mööda hiilida, kasutades alternatiivseid aadresse, mis ei kuulu kostjale, kuna vastasel juhul oleks see alus kohtuotsuse teistmiseks.
15. Volvo esitas 15. juunil 2021 Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, teistmisavalduse Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Valencia (Valencia kaubanduskohus nr 1) jõustunud tagaseljaotsuse peale, millega mõisteti temalt konkurentsiõiguse rikkumise eest välja hüvitis Transsaqui kasuks. Volvo väitis, et ta esitas selle taotluse seaduses ette nähtud kolmekuulise tähtaja jooksul alates kuupäevast, mil ta sai teada teistmise alusest, kuivõrd ta sai tema kahjuks tehtud kohtuotsusest „kaudselt teadlikuks“ ajal, mil 17. märtsil 2021 toimetati tema tütarettevõtja tegevuskoha aadressile Hispaanias kätte kohtuotsuse täitmisele pööramise määrused.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 101 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus kohtukutse kättetoimetamine emaettevõtjale, kelle registrijärgne asukoht on teises liikmesriigis, selle äriühingu tütarettevõtja tegevuskohas.
17. Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 7. oktoobri 2022. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. oktoobril 2022, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 koostoimes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 101 võib eelotsusetaotluses kirjeldatud veoautode kartelli puudutava vaidluse asjaoludel tõlgendada nii, et kohtukutse emaettevõtjale, kelle vastu on esitatud konkurentsi piirava tegevusega tekitatud kahju hüvitamise hagi, loetakse õigesti kätte toimetatuks, kui kohtudokument on kätte toimetatud (või seda on püütud kätte toimetada) äriühingu tütarettevõtja asukohta riigis, kus toimub kohtumenetlus, ja emaettevõtja, kelle asukoht on teises liikmesriigis, jättis kostjana menetlusse astumata ning tema suhtes viiakse läbi tagaseljamenetlus?
2. Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas harta artikli 47 selline tõlgendus on kooskõlas harta artikliga 53, arvestades Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) praktikat, mis käsitleb teises liikmesriigis asuvatele emaettevõtjatele kohtudokumentide kättetoimetamist kohtuvaidlustes veoautode kartelli üle?“
18. Kirjalikud seisukohad esitasid Volvo, Transsaqui, Tšehhi ja Hispaania valitsus ning komisjon. Kohtuistungil, mis toimus 18. oktoobril 2023, osalesid Volvo, Transsaqui, Hispaania valitsus ja komisjon.
Hinnang
Esimene küsimus
19. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 101 ja harta artikli 47 kohaselt on õiguspärane toimetada ühes liikmesriigis asuvale emaettevõtjale adresseeritud õigusdokumente kätte selle äriühingu tütarettevõtjale teises liikmesriigis.
Sissejuhatavad märkused
20. Eelotsusetaotluses sisalduvate andmete põhjal kuulub liikmesriigi kohtus menetletav kohtuasi määruse nr 1215/2012(9) kohaldamisalasse. Selle määruse sätete kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline asukoht on liikmesriigis, põhimõtteliselt selle liikmesriigi kohtutesse.(10) Siiski võib nende vastu esitada hagi teise liikmesriigi kohtusse, muu hulgas lepinguvälise kahju korral. Sellisel juhul võib esitada hagi ühes liikmesriigis alaliselt elava isiku vastu selle teise liikmesriigi kohtutele, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud.(11)
21. Transsaqui asukoht on Hispaanias. Veokid hangiti Hispaanias, kus tekkis kahju. Vastavalt Euroopa Kohtu kinnistunud praktikale tuleneb sellest, et Hispaania kohtud on määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 alusel pädevad lahendama Rootsis asuva äriühingu vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi, kui kahjustav sündmus on toimunud kohas, kus neil on kohtualluvus.
Määrus nr 1393/2007
22. Kuigi põhikohtuasja pooled ei ole asja alluvust Hispaania kohtutele vaidlustanud, on nad eriarvamusel selles, kas menetluse algatamist käsitlev dokument tuli määruse nr 1393/2007 sätete kohaselt edastada kättetoimetamiseks Hispaaniast Rootsi.
23. Volvo väidab, et menetluse algatamist käsitlev dokument tuli kätte toimetada vastavalt sellele määrusele ning Transsaqui ei saa kõrvale hoida menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamist reguleerivatest sätetest, kasutades alternatiivseid aadresse, mis ei ole Volvoga seotud. Transsaqui väidab, et Volvo tegutseb menetluses pahauskselt ning et Volvo ja tema Hispaania tütarettevõtja moodustavad konkurentsiõiguse tähenduses ühe majandusüksuse, kuigi nad on erinevad juriidilised isikud, ning väidab viimasena veel, et ta ei oleks võimeline hagi esitama, kui temalt nõutakse rootsi keelde tõlkimise kulude tasumist.
24. Seda vaidlust arvestades tuleb enne nende kahe sätte juurde asumist, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimeses küsimuses sõnaselgelt viitab,(12) kindlaks teha, kas määruse nr 1393/2007 sätted on käesolevas kohtuasjas kohaldatavad.
– Kohaldamisala
25. Siseturu korrakohaseks toimimiseks on vaja teataval määral reguleerida ja ühtlustada rahvusvahelist tsiviilkohtumenetlust, mistõttu on liidu seadusandja(13) järk-järgult vastu võtnud raamistiku, mis reguleerib tsiviilkohtumenetluse koordineerimist liikmesriikide vahel(14) ning õigusalast koostööd. Dokumentide kättetoimetamiseks edastamine liikmesriikide vahel kuulub viimati nimetatud kategooriasse. Selleks(15) on määruses nr 1393/2007 sätestatud vastav mehhanism kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kättetoimetamiseks tsiviil- ja kaubandusasjades liikmesriikide vahel.
26. Määruse nr 1393/2007 kohaselt on kohtudokumentide kättetoimetamiseks kaks peamist võimalust: i) otse kättetoimetamine, mis tähendab, et nõuet esitav pool võib dokumendi kätte toimetada otse adressaadile volitatud isikute kaudu liikmesriigis, kus kättetoimetamine toimub; ning ii) edastamine pädevate asutuste kaudu, mille puhul võib nõuet esitav pool dokumendi edastada selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus kättetoimetamine toimub. Seejärel toimetavad pädevad asutused dokumendi adressaadile kätte vastavalt selle liikmesriigi õigusele.
27. Määruse nr 1393/2007 puhul loetakse selles reguleeritavaks põhiküsimuseks viis, kuidas dokumendid kättetoimetamiseks edastatakse.
28. Küsimus, kas ja millal dokumendid kättetoimetamiseks edastatakse, on selgelt keerulisem. Määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et seda kohaldatakse „tsiviil- ja kaubandusasjades, kui kohtu- või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise“.(16) See tekitab küsimuse, milline õigus otsustab, kas dokumendid tuleb kätte toimetada välismaal: kas määrus ise või riigisisene õigus?
29. Määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõike 1 sellist sõnastust võib mõista nii, et määruse nr 1393/2007 kohaldamisala määratakse kindlaks üksnes riigisisese õigusega,(17) mis tähendab, et liikmesriikidel on õigus otsustada, kas ja millal dokumendid kättetoimetamiseks edastatakse.
30. Euroopa Kohus on seni otsustanud teisiti.
31. Kohtuotsuses Alder(18) pidi Euroopa Kohus hindama, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed menetlusnormid, mis nägid ette, et kättetoimetatuks loetakse kohtutoimikusse (mis asub liikmesriigis A) lisatud kohtudokumendid, mis on adresseeritud (liikmesriigist A) teises liikmesriigis (liikmesriik B) peamist või alalist elu- või asukohta omavale isikule, kui kõnealune isik ei ole määranud dokumente vastu võtma volitatud isikut, kelle elukoht on liikmesriigis (liikmesriik A), kus kohtumenetlus toimub.
32. Euroopa Kohus lükkas kohtuotsuses Alder(19) tagasi argumendi, et määruse nr 1393/2007 kohaldamisala kindlaksmääramine on riigisisese menetlusõiguse ülesanne. Ta leidis, et asjaomased menetlusnormid olid määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõikega 1 vastuolus. Euroopa Kohus järeldas seda sisuliselt määruse nr 1393/2007 sätete ja preambuli süstemaatilisest tõlgendamisest koos a contrario põhjendusega: kuna ainult määruse artikli 1 lõige 2(20) ja põhjendus 8(21) viitavad sõnaselgelt olukorrale, kus määrust ei kohaldata, kohaldatakse seda kõikidel muudel juhtudel. Eelkõige nõustus Euroopa Kohus sõnaselgelt kohtujurist Boti ettepanekuga(22) ja otsustas, et peale kahe eespool nimetatud olukorra(23) „kuulub kohtudokumentide kättetoimetamine teistel juhtudel, kui kohtudokumendi adressaat elab välismaal, vaieldamatult määruse nr 1393/2007 kohaldamisalasse ning seega peab see määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt toimuma määruses ettenähtud viisil.“(24)
33. Otsustava tähtsusega on Euroopa Kohtu sedastus, et „kui jätta siseriikliku seadusandja määratleda, millisel juhul on taolise vajadusega tegemist, takistaks see määruse nr 1393/2007 ühetaolist kohaldamist, kuna ei ole välistatud, et liikmesriigid näevad selles osas ette erinevad lahendused“.(25)
34. Minu hinnangul vastab Euroopa Kohtu tõlgendus määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõikele 1 täielikult nii sujuvale koostööle tsiviil- ja kaubandusasjades kui ka siseturgu käsitlevate sätete mõttele.(26)
35. Seega võib kindlalt eeldada, et määruse nr 1393/2007 aluseks on üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb dokumendid, mis on adresseeritud kostjale, kelle alaline elukoht on menetluse algatamise liikmesriigist erinevas liikmesriigis, tingimata kätte toimetada kostja liikmesriigis. See põhimõte kinnitab ka kogu liidu tsiviilmenetlusõiguse süsteemi loogikat, mille puhul on kesksel kohal alalise elukoha mõiste.
36. Lisaks märgin veel, et see põhimõte ei tähenda, et kõnealune määrus hõlmaks kõiki kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kättetoimetamise aspekte piiriüleses kontekstis. Kindlasti on teatavad kättetoimetamise aspektid reguleeritud riigisisese õigusega.(27) See ei muuda siiski asjaolu, et riigisisene õigus ei saa muuta olukordi, mille puhul dokumendi kättetoimetamine isikule, kelle alaline elukoht on teises liikmesriigis, kuulub määruse kohaldamisalasse.
– Järeldused seoses käesoleva kohtuasjaga
37. Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis tähendab eeltoodud põhjendus, et määruse nr 1393/2007 sätted on kohaldatavad.
38. Vaidlust ei ole selles, et Volvo alaline asukoht(28) on muus liikmesriigis (Rootsi) kui see, kus tema vastu hagi esitati (Hispaania). Lisaks on selge, et Volvo ja tema tütarettevõtjad on erinevad juriidilised isikud. Lisaks ei ole Volvo määranud oma tütarettevõtjat oma volitatud esindajaks Hispaanias õigusdokumentide kättetoimetamisel.
39. Järelikult tuleb asjaomased kohtudokumendid kätte toimetada vastavalt määruse nr 1393/2007 sätetele. Selleks et tagada tõhus ja kiire kohtumenetlus ning korrakohane õigusemõistmine, on määrusega nr 1393/2007 kehtestatud kohtu- ja kohtuväliste dokumentide vahetu edastamise põhimõte liikmesriikide määratud asutuste vahel.
40. Sellega seoses, nagu rõhutab komisjon, on õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele üks põhielemente põhimõte, mille kohaselt on isikul, kelle vastu algatatakse tsiviilkohtumenetlus, õigus saada menetluse algatamist käsitlev dokument isiklikult kätte piisavalt aegsasti, et tal oleks võimalik ennast kaitsta. Nii määruse nr 1215/2012 artikkel 28 kui ka määruse nr 1393/2007 artikkel 19 tagavad kohtusse ilmumata jätnud kostjate õigused. Sellises olukorras peab eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatama, kuni on kindlaks tehtud, et dokument toimetati kostjale kätte vastavalt määrusele nr 1393/2007.
41. Sellest järeldub, et teises liikmesriigis (Rootsi) asuval emaettevõtjal on õigus jätta kohtusse ilmumata, kui menetluse algatamist käsitlev dokument toimetati kätte tema teises liikmesriigis (Hispaania) asuva tütarettevõtja asukohas. Samamoodi ei saa (Hispaanias asuvalt) tütarettevõtjalt nõuda menetluse algatamist käsitleva dokumendi vastuvõtmist, mis on adresseeritud teises liikmesriigis (Rootsi) asuvale emaettevõtjale.
ELTL artikkel 101 ja harta artikkel 47
42. Järgmisena analüüsin, kas ELTL artikkel 101 ja harta artikkel 47 seavad selle esialgse järelduse kahtluse alla.
43. Volvo väidab, et konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagid kuuluvad täielikult määruse nr 1393/2007 esemelisse kohaldamisalasse ning selle kohaldamist õiguskaitsevahenditele konkurentsi valdkonnas üldiselt või komisjoni 19. juuli 2016. aasta otsusega seotud õiguskaitsevahenditele ei saa harta artikli 47 ja ELTL artikli 101 alusel välistada.
44. Tšehhi valitsus ja komisjon jagavad sisuliselt seda hinnangut.
45. Seevastu Transsaqui järeldab kohtuotsusest Sumal, et Euroopa Kohtu kohtupraktikast tulenev mõiste „majandusüksus või ettevõtja“ on kohaldatav ka menetluse valdkonnas, sest Euroopa Kohus leidis selles otsuses, et seoses kartelliga võib hagi esitada tütarettevõtja vastu.
46. Seda kohtuotsust arvestades leiab Transsaqui, et kuna tütarettevõtja vastu võib esitada hagi ja ta võib olla koos oma emaettevõtjaga solidaarselt vastutav kartelli raames põhjustatud kahju eest, kuna nad moodustavad ühe ettevõtja, siis peab sellel tütarettevõtjal olema võimalik olla ka ettevõtjale kättetoimetatava kohtukutse adressaat.
47. Transsaqui lisab, et käesoleval juhul ei oleks menetlusökonoomia kaalutlustel mõtet kätte toimetada kohtukutset Rootsis, kui kogu kohtuasja aluseks olnud tehing, st veokite müük, toimus Hispaanias.
48. Transsaqui leiab, et harta artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 101 võib tõlgendada nii, et emaettevõtjale, kelle vastu esitatakse kartelliga tekitatud kahju hüvitamise hagi, on kohtukutse nõuetekohaselt kätte toimetatud, kui menetluse algatamist käsitlev dokument toimetati kätte tema tütarettevõtja aadressil, kelle asukoht on hagi esitamise riigis, ning emaettevõtja, kelle asukoht on teises liikmesriigis, ei ilmunud kohtusse ja menetlus toimus tagaselja.
49. Kohtuotsuses Sumal leidis Euroopa Kohus, et kahju hüvitamise hagi raames, mis põhineb ELTL artikli 101 rikkumisel, mille komisjon on otsuses tuvastanud, võib õigussubjekti, keda ei ole selles otsuses konkurentsiõiguse rikkumise toimepanijana nimetatud, siiski pidada sel alusel vastutavaks teise õigussubjekti rikkumise eest, kui need isikud kuuluvad mõlemad samasse majandusüksusse ja moodustavad seega ettevõtja, kes on ELTL artikli 101 tähenduses rikkumise toime pannud.(29) Sellega seoses juhtis Euroopa Kohus tähelepanu asjaolule, et küsimust, kuidas määrata kindlaks üksus, kes on kohustatud ELTL artikli 101 rikkumisega tekitatud kahju hüvitama, reguleerib otseselt liidu õigus(30) ning ELTL artiklis 101 kasutatud mõiste „ettevõtja“ on liidu õiguse autonoomne mõiste.(31)
50. Minu hinnangul ei sea ELTL artikkel 101 ega harta artikkel 47 kahtluse alla määrusest nr 1393/2007 tulenevat aluspõhimõtet, mille kohaselt tuleb teises liikmesriigis asuvale kostjale adresseeritud dokumendid kätte toimetada selles liikmesriigis. Teisisõnu ei saa ega tuleks käesolevas asjas jätta kohaldamata määruse nr 1393/2007 sätteid. Kohtuotsusest Sumal ei leia sellele mingit toetust.
51. Esiteks keskendub Euroopa Kohtu põhjenduskäik kohtuotsuses Sumal üksnes materiaalõiguslikele kaalutlustele. Sellega seoses on tavapärane näha ette teatav paindlikkus, et konkurentsivastase käitumise ohvrid saaksid taotleda asjakohast hüvitust. On väga oluline, et isik teaks, kelle poole ta saab kahju hüvitamise nõudmiseks pöörduda. Selles kontekstis ei võimalda mõiste „majandusüksus“ kostjal näiteks kanda emaettevõtja kapitali üle tütarettevõtjasse ja vastupidi. Võttes aluseks „sama majandusüksuse“ ühtlustas Euroopa Kohus õigusliku tegelikkuse majandusliku tegelikkusega. Seevastu menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise viisi reguleerivate eeskirjade puhul tuleks vältida igasugust ebaselgust. On see ju tsiviilkohtumenetluses kaitseõiguse põhimõttelise tähtsusega küsimus.
52. Teiseks on kõigi kohtudokumendi kättetoimetamist reguleerivate nõuete korrektne järgimine tundlik küsimus, eriti kui võtta arvesse kättetoimetamisest tulenevaid menetluslikke tagajärgi. Näiteks tsiviilkohtumenetlus loetakse tavaliselt õiguslikult ja vormiliselt käimasolevaks kohe, kui menetluse algatamist käsitlev dokument on kätte toimetatud. Seevastu kättetoimetamata jätmine või vead kättetoimetamisel võivad olla põhjuseks keelduda kohtuotsuse tunnustamisest(32) või täitmisest.(33) Üldisemalt on kohtudokumendi nõuetekohane kättetoimetamine õiglase menetluse küsimus.
53. Kolmandaks võib määruse nr 1393/2007 sätete leevendamine, võimaldades dokumendi kättetoimetamist teisele (juriidilisele) isikule (käesoleval juhul tütarettevõtjale), viia lõpuks vastastikuse usalduse puudumiseni õigusalase koostöö suhtes. Vastastikune usaldus tähendab ja põhineb eeldusel, et menetlusnõudeid, eelkõige neid, mis tulenevad otseselt liidu õigusest (käesoleval juhul määrus nr 1393/2007), on menetluse algatamisel järgitud ja et need on täidetud. Nimetatud määruse sätetele ELTL artikli 101 ja harta artikli 47 koosmõjus tõlgendamise lisamine ei teeniks minu arvates õigusalast koostööd, vaid oleks väike, kuid oluline samm selle de facto kaotamise teel.
54. Lõpuks sooviksin käsitleda dokumentide tõlkimise küsimust, mis kerkis esile kohtuistungil. Transsaqui väitis, et dokumendi kättetoimetamine Volvole Rootsis – vastavalt määrusele nr 1393/2007 – tekitaks sellisele väikesele ettevõtjale nagu Transaqui märkimisväärseid raskusi. Täpsemalt väitis ta, et Volvo ei nõustuks hispaania keeles koostatud dokumentide vastuvõtmisega. Minu arvates on see teema puhtalt hüpoteetiline järgmistel põhjustel. Esiteks ei püütud põhikohtuasjas isegi menetluse algatamist käsitlevat dokumenti vastavalt määrusele Rootsis kätte toimetada. Teiseks ei esita eelotsusetaotluse esitanud kohus – isegi kaudselt – ühtegi küsimust määruse nr 1393/2007 tõlgendamise kohta. Neil asjaoludel on mis tahes kaalutlused selle kohta, kas selle määruse kohaldamine oleks võinud takistada Transsaqui võimalust pöörduda kohtusse selles konkreetses menetluses, puhtalt oletuslikku laadi. Lõpuks leian, et need kaalutlused ei puuduta Euroopa Kohtule esitatud küsimuste esemeks olevat õiguslikku põhiprobleemi.
55. Kokkuvõttes ei näe ma käesolevas asjas mingit võimalust ELTL artikli 101 ja harta artikli 47 kohaldamiseks.
Direktiiv 2014/104
56. Kui ELTL artikkel 101 ei mõjuta käesolevat kohtuasja, siis kehtib sama järelikult ka madalama taseme õigusakti – direktiivi 2014/104 sätete kohta.
57. Täielikkuse huvides tuleb siiski rõhutada, et direktiiv 2014/104 ei käsitle kohtukutse või kohtudokumentide kättetoimetamise küsimust. Nii on selle direktiivi põhjenduses 11 õigusliku tautoloogiani selges sõnastuses märgitud, et asjakohase liidu õiguse puudumisel reguleeritakse kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide eeskirjade ja menetlustega ning sellised eeskirjad ja menetlused peavad olema kooskõlas tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega.
58. Arvestades aga, et käesolevas asjas vaidluse all olevale olukorrale on kohaldatav liidu menetlusõigus määruse nr 1393/2007 kujul, ei ole selles osas mingit ruumi riigisisesele menetlusautonoomiale ning tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetele. Viide riigisisesele õigusele direktiivis 2014/104 ei saa kaasa tuua selliste liidu õigusega kehtestatud põhimõtete muutmist nagu määruses nr 1393/2007 sisalduv üldpõhimõte, mille kohaselt dokumendid, mis on adresseeritud kostjale, kelle alaline elukoht on teises liikmesriigis kui menetluse algatamise liikmesriik, tuleb imperatiivselt kätte toimetada kostja liikmesriigis.
Lõppmärkused
59. Lõpuks tahaksin märkida, et minu meelest oli Euroopa Kohus käesolevast probleemist teadlik juba kohtuotsuses Sumal. Viidatud kohtuasjas tehtud ettepanekus möönab kohtujurist Pitruzzella, kelle ettepanekut Euroopa Kohus sisuliselt järgis, sõnaselgelt, et „hoiab see, kui kannatanule antakse võimalus esitada hagi tema enda liikmesriigis asuva tütarettevõtja vastu, ära praktilised raskused kohtukutse kättetoimetamisega välismaal ning kohtuotsuse täitmisega“.(34) Ma võin selle avaldusega ainult nõustuda. Lihtsalt öeldes on hagejatel võimalus esitada hagi emaettevõtja, tütarettevõtja või mõlema vastu. Samas puudub valik igas neist olukordadest kohaldatavate menetlusnormide osas. Hageja ei või oma soovide kohaselt valida üksikuid õigusi näiteks nii, et ta esitab hagi tütarettevõtja vastu ja toimetab menetluse algatamist käsitleva dokumendi kätte emaettevõtjale või vastupidi. Nende olukordade erinev sisu ei mõjuta menetlust.
Pakutav vastus
60. Seetõttu teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus ühes liikmesriigis asuvale emaettevõtjale adresseeritud õigusdokumentide kättetoimetamine selle äriühingu teises liikmesriigis asuvale tütarettevõtjale. ELTL artikkel 101 ja harta artikkel 47 seda järeldust ei muuda.
Teine eelotsuse küsimus
61. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, tuleb harta artiklit 53 tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil nõuda menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamist selle äriühingu registreeritud asukohas, kellele dokument on adresseeritud, mitte selle äriühingu tütarettevõtja aadressil.
62. Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata. See küsimus põhineb eeldusel, et kui harta artikkel 47 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 101 muudaksid määruses nr 1393/2007 sätestatud dokumentide kättetoimetamise eeskirju, siis kas Tribunal Constitucional (konstitutsioonikohus) praktikat peetaks liidu õigusega vastuolus olevaks. Ühest küljest näib vastus olevat ilmselge, arvestades liidu õiguse esimuse põhimõtet. Teisest küljest oleks aga raske seda küsimust selgelt lahendada, kui ei ole täpselt teada kõnealuse kohtupraktika kontekst ega selle vastuvõtmiseni viinud põhjused, eelkõige seoses põhiõiguste kaitsega riigisisese õiguse alusel.
63. Kuna ma ei sea liikmesriigi kohtupraktikat, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, seoses ELTL artikliga 101 ja harta artikliga 47 kahtluse alla, ei ole vaja seda kohtupraktikat harta artikli 53 alusel hinnata ega tasakaalustada võimalikke vastuolus olevaid põhiõigusi. Teisisõnu käsitlevad ja tasakaalustavad määruse nr 1393/2007 sätted käesoleva asja puhul igakülgselt eri poolte võimalikke konkureerivaid õigusi ja huve.
Ettepanek
64. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine“), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000, artikli 1 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus ühes liikmesriigis asuvale emaettevõtjale adresseeritud õigusdokumentide kättetoimetamine selle äriühingu teises liikmesriigis asuvale tütarettevõtjale.
ELTL artikkel 101 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 seda järeldust ei muuda.