Kohtuasi C‑476/17
Pelham GmbH jt
versus
Ralf Hütter
ja
Florian Schneider-Esleben
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 29. juuli 2019. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Infoühiskond – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine – Helilõikude kopeerimine (sämplimine) – Artikli 2 punkt c – Fonogrammitootja – Reprodutseerimisõigus – „Osaline“ reprodutseerimine – Artikli 5 lõiked 2 ja 3 – Erandid ja piirangud – Ulatus – Artikli 5 lõike 3 punkt d – Tsiteerimine – Direktiiv 2006/115/EÜ – Artikli 9 lõike 1 punkt b – Levitamisõigus – Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 13 – Kunstivabadus
1. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimisõigus – Ulatus – Fonogrammilt võetud kasvõi väga lühikese helilõigu kasutamine kolmanda isiku poolt selleks, et see teise fonogrammi üle võtta – Hõlmamine – Erand
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 2 punkt c)
(vt punktid 27, 34, 35 ja 37–39 ning resolutsiooni punkt 1)
2. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2006/115 – Levitamisõigus – Koopia – Mõiste – Fonogramm, mis sisaldab teiselt fonogrammilt võetud helilõike – Välistamine – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/115, artikli 9 lõike 1 punkt b)
(vt punktid 47, 51, 52, 54 ja 55 ning resolutsiooni punkt 2)
3. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimisõigus – Erandid ja piirangud – Ulatus – Muu kui direktiivis ette nähtud erand või piirang – Välistamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 2 punkt c ja artikkel 5)
(vt punktid 58 ja 65 ning resolutsiooni punkt 3)
4. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimisõigus – Erandid ja piirangud – Mõiste „tsiteerimine“ – Olukord, kus tsiteeritud teost ei ole võimalik eristada – Välistamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 5 lõike 3 punkt d)
(vt punktid 72 ja 74 ning resolutsiooni punkt 4)
5. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimisõigus – Ulatus – Täielik ühtlustamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 2 punkt c)
(vt punktid 84–86 ja resolutsiooni punkt 5)
Kokkuvõte
Euroopa Kohtu suurkoda tõlgendas 29. juuli 2019. aasta kohtuotsuses Pelham jt (C‑476/17) fonogrammitootjale direktiividega 2001/29(1) ja 2006/115(2) antud ainuõigusi oma fonogrammi reprodutseerida ja levitada ning nende õiguste suhtes ette nähtud erandeid ja piiranguid seoses olukorraga, kus muusikateosest võetakse helilõik (sämpel) selleks, et kasutada seda uue muusikateose loomisel.
R. Hütter ja F. Schneider-Esleben (edaspidi „Hütter jt“) on ansambli Kraftwerk liikmed. Kraftwerk avaldas 1977. aastal fonogrammi, mis sisaldas muusikapala pealkirjaga „Metall auf Metall“. M. Pelham ja M. Haas on äriühingu Pelham poolt 1997. aastal toodetud fonogrammidel ilmunud muusikapala „Nur mir“ heliloojad. Hütter jt väitsid, et Pelham kopeeris muusikapalast „Metall auf Metall“ elektrooniliselt ligikaudu kahe sekundi pikkuse rütmiseeria lõigu (sämpli) ja kasutas seda lõiku järjestikku korrates muusikapalas „Nur mir“. Hütter jt leidsid, et Pelham on rikkunud neile fonogrammitootjatena kuuluvat autoriõigusega kaasnevat õigust.
Euroopa Kohus märkis selles kontekstis kõigepealt, et ka väga lühikese fonogrammilt võetud helilõigu reprodutseerimist tuleb põhimõtteliselt pidada selle fonogrammi „osaliseks“ reprodutseerimiseks ning selline reprodutseerimine on seega sellise fonogrammi tootjale direktiiviga 2001/29 antud ainuõigus.
Euroopa Kohus rõhutas siiski, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“) tagatud õigust intellektuaalomandile(3) tuleb kaaluda võrreldes teiste hartaga tagatud põhiõigustega, sealhulgas kunstivabadusega(4), mis sõnavabaduse(5) alla kuuluvana võimaldab osaleda mis tahes kultuurilise, poliitilise ja sotsiaalse teabe ja ideede avalikus vahetuses.
Nii otsustas Euroopa Kohus, et fonogrammitootjale antud ainuõigus lubada või keelata oma fonogrammi reprodutseerimist(6) võimaldab tal keelata kolmandal isikul kasutada tema fonogrammilt võetud kasvõi väga lühikest helilõiku selleks, et see lõik teise fonogrammi üle võtta, välja arvatud juhul, see lõik võetakse uude teosesse üle muudetud ja kuulamisel mitteäratuntaval kujul.
Järgmiseks täpsustas Euroopa Kohus selle ainuõiguse kohta veel, et direktiivi 2001/29 artikli 2 punkt c kujutab endast kõnealuse õiguse materiaalõigusliku sisu täieliku ühtlustamise meedet. Fonogrammitootjal liidus olev reprodutseerimise ainuõigus on nimelt direktiivis määratletud üheti mõistetaval viisil, ilma et sellele lisanduks ühtegi tingimust ja selle rakendamiseks või toimeks oleks vaja võtta mingeid akte.
Mis puudutab fonogrammitootjale antud ainuõigust teha oma fonogramm, sealhulgas selle „koopiad“(7) üldsusele kättesaadavaks, siis otsustas Euroopa Kohus, et mõistet „koopia“ – mida kasutatakse ka Genfi konventsioonis(8), millega antav tõlgendus peab kooskõlas olema – tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole hõlmatud fonogramm, mis küll sisaldab helilõike teiselt fonogrammilt, kuid ei hõlma kõiki sellele teisele fonogrammile salvestatud helisid ega olulist osa neist.
Arutades, kas on võimalik teha erand fonogrammitootja ainuõigusest oma fonogrammi reprodutseerida, otsustas Euroopa Kohus, et liikmesriik ei või selle õiguse suhtes lisaks direktiivis 2001/29(9) sätestatud eranditele või piirangutele näha oma riigisiseses õiguses ette veel muud erandit või piirangut. Ta rõhutas sellega seoses, et selles direktiivis ette nähtud erandite ja piirangute loetelu on ammendav.
Viimaseks otsustas Euroopa Kohus seoses direktiivis 2001/29 mainitud mõistega „tsiteerimine“(10), et see mõiste ei hõlma olukorda, kus tsiteeritud teost ei ole võimalik eristada. Kui aga uue muusikateose looja kasutab fonogrammilt võetud helilõiku (sämplit), mis võimaldab keskmisel kuulajal ära tunda teose, kust see lõik on võetud, võib selle helilõigu kasutamine olenevalt juhtumi asjaoludest kujutada endast „tsiteerimist“ direktiivi 2001/29 tähenduses, tõlgendatuna koostoimes harta artikliga 13, juhul kui selle kasutamise eesmärk on astuda dialoogi teosega, kust see helilõik on võetud, ja kui direktiivis 2001/29 ette nähtud tingimused on täidetud.