ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
21. september 2016(*)
Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Teenuste hankelepinguga seotud hankemenetluse dokumendid – Juurdepääsust keeldumine – Eraelu puutumatuse ja isikupuutumuse kaitsega seotud erand – Ärihuve kaitsev erand – Otsustamisprotsessi kaitsev erand – Osaline juurdepääs – Ülekaalukas üldine huvi – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑363/14,
Secolux, Association pour le contrôle de la sécurité de la construction, asukoht Capellen (Luksemburg), esindajad: avocat N. Prüm‑Carré ja avocat E. Billot,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Buchet ja M. Konstantinidis,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 1. ja 14. aprilli 2014. aasta otsused, millega keeldutakse võimaldamast hagejale täielikku juurdepääsu teatavatele dokumentidele, mis puudutavad hankemenetlust viitenumbriga 02/2013/OIL ja käsitlevad Luxembourg’is asuvates erinevates hoonetes teostatavaid turvakontrolle (JO 2013/S 156-271471),
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud A. M. Collins (ettekandja) ja V. Valančius,
kohtusekretär: ametnik G. Predonzani,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 30. juunil 2016 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Komisjon avaldas 13. augustil 2013 Euroopa Liidu Teataja lisas (ELT 2013/S 156-271471) hanketeate, mis puudutab kaheks osaks jaotatud hankemenetlust viitenumbriga 02/2013/OIL ja käsitleb Luxembourg’is asuvates erinevates hoonetes teostatavaid turvakontrolle. 21. septembril 2013 avaldati parandusteade, millega lükati pakkumuste esitamise tähtaega 19. septembrilt 2013 edasi 8. oktoobrile 2013 (ELT 2013/S 184-316785).
2 Secolux, Association pour le contrôle de la sécurité de la construction, esitas 8. oktoobril 2013 pakkumuse hanke osale nr 1 ja pakkumuse hanke osale nr 2.
3 Komisjon teavitas 3. detsembril 2013 hagejat otsusest lükata tema pakkumused tagasi, kuna need ei olnud majanduslikult soodsaimad, ning samuti andis komisjon teada, et edukaks tunnistati teised pakkujad. Komisjon teavitas hagejat ka sellest, et mõlema kahe osaga seoses saadetakse talle tema kirjalikul taotlusel edukaks tunnistatud pakkumuse tunnusjooned ja eelised ning samuti eduka pakkuja nimi.
4 Hageja esitas 4. detsembri 2013. aasta kirjas sellesisulise taotluse.
5 Komisjon edastas hagejale 11. detsembril 2013 kõnealuse informatsiooni.
6 Hageja palus 18. detsembril 2013 täiendavat teavet, kuna edukate pakkujate pakkumustes nimetatud hinnad tundusid talle ebatavaliselt madalad. Hageja nõudis samuti nende pakkumustega seotud lepingute allkirjastamise edasilükkamist.
7 24. detsembril 2013 avaldati Euroopa Liidu Teataja lisas (ELT 2013/S 249-433951) kahe hankemenetluse osa suhtes lepingu sõlmimise teade.
8 Hageja nõudis 29. jaanuaril 2014 komisjonilt vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) koopiat dokumentidest, mis puudutavad hanke osa nr 1 hankemenetlust, sealhulgas esiteks hindamisaruannet ja teiseks edukaks tunnistatud pakkuja pakkumust või vähemalt tema hinnakirja.
9 Komisjon andis 30. jaanuaril 2014 hagejale teada, et kuna ta ei saanud ühtegi hankemenetlust puudutavat märkust kümnepäevalise tähtaja jooksul alates pakkumuse tagasilükkamise otsuse teatavakstegemisest, siis allkirjastas ta 16. detsembril 2013 lepingud. Komisjon edastas ka lisainfot erinevuste kohta hageja pakutud hindade ja eduka pakkuja pakutud hindade vahel.
10 Hageja esitas 3. veebruaril 2014 hagi, milles nõudis esiteks komisjoni otsuse, millega lükati tagasi hageja pakkumus hanke osa nr 1 kohta, tühistamist, ja teiseks selle otsuse tagajärjel väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist. Selle hagi tulemusel tehti 8. oktoobril 2015 otsus Secolux vs. komisjon (T‑90/14, ei avaldata, EU:T:2015:772).
11 Komisjon vastas dokumentidele juurdepääsu taotlusele 11. veebruaril 2014. Esiteks lubas ta osaliselt tutvuda hanke osa nr 1 käsitleva hindamisaruandega, kuid mitte selles esinevate isikuandmetega ja nende osadega, mis ei olnud dokumentidele juurdepääsu taotlusega hõlmatud, sest need puudutasid hanke osa nr 2. Samas ei täpsustanud komisjon, millistele osadele ei võimaldatud juurdepääsu erandi alusel ja millised osad jäid lihtsalt dokumentidele juurdepääsu taotluse kohaldamisalast välja. Teiseks keeldus komisjon võimaldamast juurdepääsu edukaks tunnistatud pakkuja pakkumusele ja tema hinnakirjale, põhjendusega, et need dokumendid sisaldavad selle ettevõtja tundlikku äriteavet.
12 Hageja esitas 3. märtsil 2014 esimese kordustaotluse dokumentidele juurdepääsuks. Ta nõudis eelkõige tutvumist hindamisaruande 6. jaoga „Vastavus hankedokumentidele“, mis sisaldas ühele pakkujale esitatud teatavaid küsimusi ning samuti küsimusi edukaks tunnistatud pakkuja pakkumuse või vähemalt tema hinnakirja kohta. Peale selle soovis ta tutvuda edukaks tunnistatud pakkujaga sõlmitud lepinguga.
13 Komisjon teatas hagejale 20. märtsil 2014, et tema taotlus võimaldada talle juurdepääs edukaks tunnistatud pakkujaga sõlmitud lepingule ei sisaldunud tema esialgu esitatud taotluses, mistõttu menetleti seda eraldi kui algset taotlust. Komisjon lubas tutvuda osaga lepingu tekstist, kuid ei võimaldanud isikuandmete kaitse tagamiseks juurdepääsu teatavatele osadele, ning keeldus täielikult juurdepääsu võimaldamisest lepingu lisadele I.A ja II (mis sisaldavad edukaks tunnistatud pakkuja hinnakirja ja pakkumust), et kaitsta edukaks tunnistatud pakkuja tundlikku äriteavet.
14 Komisjon võttis 1. aprillil 2014 vastu otsuse esimese kordustaotluse kohta (edaspidi „1. aprilli 2014. aasta otsus“), millega ta keeldus võimaldamast varem juba lubatud juurdepääsuga võrreldes täiendavat juurdepääsu. Selle otsuse kohaselt on keeldumine hindamisaruande, edukaks tunnistatud pakkuja pakkumuse ja tema hinnakirjaga seoses põhjendatud isikuandmete kaitsega [määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkt b], ärihuvide kaitsega [sama määruse artikli 4 lõike 2 esimene taane] ja otsustamisprotsessi kaitsega [sama määruse artikli 4 lõige 3]. Seoses hindamisaruandega ei täpsustanud komisjon enam selles etapis neid osi, mis olid hõlmatud isikuandmete erandiga, ja osi, mis puudutasid hanke osa nr 2 ja ei olnud seetõttu dokumentidele juurdepääsu taotlusega hõlmatud.
15 Hageja esitas 2. aprillil 2014 teise kordustaotluse, nõudes juurdepääsu kogu lepingule.
16 Komisjon võttis 14. aprillil 2014 vastu otsuse teise kordustaotluse kohta (edaspidi „14. aprilli 2014. aasta otsus“), millega ta keeldus võimaldamast varem juba lubatud juurdepääsuga võrreldes täiendavat juurdepääsu, tuues põhjenduseks samad põhjendused, mis olid esitatud 1. aprilli 2014. aasta otsuses.
Menetlus ja poolte nõuded
17 Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 2. juunil 2014 saabunud hagiavalduse, milles ta palus Üldkohtul:
– tühistada 1. aprilli 2014. aasta otsus ja 14. aprilli 2014. aasta otsus (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“);
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
18 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
19 Üldkohtu kodukorra artikli 91 punktis c ette nähtud menetlustoimingute raames ettekandja-kohtuniku ettepanekul palus Üldkohus esitada komisjonil täieliku koopia dokumentidest, millele juurdepääsu võimaldamisest oli keeldutud. Komisjon täitis selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul. Kodukorra artikli 104 kohaselt ei edastatud neid dokumente hagejale.
20 Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada menetluse suulise osa ning esitas kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmetena hagejale kirjalikult küsimusi, millele ta palus vastata enne kohtuistungit.
21 Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 30. juuni 2016. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
22 Oma hagi toetuseks esitab hageja kolm väidet: esiteks ei teinud komisjon otsust kõikide taotletud dokumentide kohta, teiseks on rikutud määruse nr 1049/2001 artiklit 4 ja kolmandaks on rikutud ELTL artiklit 296.
23 Kuivõrd hageja loobus esimesest väitest, ei ole seda vaja analüüsida.
Teine väide, et rikutud on määruse nr 1049/2001 artiklit 4
24 Teises väites väidab hageja, et vaidlustatud otsustega on rikutud määruse nr 1049/2001 artiklit 4. Väide jaguneb viide ossa, millest esimese osa kohaselt ei esine isikuandmete kahjustamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses, teise osa kohaselt ei kahjustata ärihuvide kaitset määruse artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses, kolmanda osa kohaselt ei kahjustata otsustamisprotsessi määruse artikli 4 lõike 3 tähenduses, neljanda osa kohaselt teenib avaldamine ülekaalukaid üldisi huve määruse artikli 4 tähenduses ning viienda osa kohaselt on rikutud määruse artikli 4 lõiget 6, kuna keelduti kõnealuste dokumentide osalisest avaldamisest.
Esimene väiteosa, et ei esine isikuandmete kahjustamist
25 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktist b nähtub, et institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega. Käesoleval juhul põhinevad asjakohased õigusaktid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusel nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102).
26 Kohtupraktikas on leitud, et analüüsides määruste nr 1049/2001 ja nr 45/2001 vahelisi seoseid, selleks et kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erandit konkreetsele juhtumile, tuleb täheldada, et nimetatud määrustel on erinevad eesmärgid. Esimene on suunatud avaliku võimu asutuste otsustamisprotsessi ja otsuste aluseks oleva teabe suurima võimaliku läbipaistvuse tagamisele. Selle määruse eesmärk on seega muuta dokumentidega tutvumise õiguse kasutamine võimalikult lihtsaks ja edendada head haldustava. Teise määruse eemärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi ning eelkõige isikute õigust eraelu puutumatusele (kohtuotsus, 29.6.2010, komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 49).
27 Määrused nr 45/2001 ja nr 1049/2001 võeti vastu väga lähestikku olevatel kuupäevadel. Neis määrustes ei ole sätteid, mis näeks sõnaselgelt ette neist ühe või teise ülimuslikkuse. Seega tuleb põhimõtteliselt tagada, et neid mõlemaid kohaldataks täielikult (kohtuotsus, 29.6.2010, komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 56).
28 Määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti a kohaselt tuleb „isikuandme[tena]“ mõista igasugust teavet üheselt identifitseeritud või identifitseeritava füüsilise isiku kohta. Identifitseeritav isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt kindlaks teha, eelkõige identifitseerimisnumbri abil või tema ühe või mitme füüsilise, psühholoogilise, psüühilise, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse omaduse kaudu.
29 Määruse nr 45/2001 põhjenduse 7 kohaselt kuuluvad kaitsmisele need isikud, kelle isikuandmeid ükskõik mis põhjustel töödeldakse liidu institutsioonides või asutustes, näiteks seetõttu, et nad nendes institutsioonides või asutustes töötavad.
30 Lisaks ei ole ühtki põhimõttelist põhjust, mis välistaks eraelu mõiste hulgast kutsealase tegevuse (kohtuotsused, 20.5.2003, Österreichischer Rundfunk jt, C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01, EU:C:2003:294, punkt 73, ja 8.11.2007, Bavarian Lager vs. komisjon, T‑194/04, EU:T:2007:334, punkt 114).
31 Käesolevas asjas ilmneb nii komisjoni kirjalikest seisukohtadest kui ka dokumentidest, mis ta edastas seoses Üldkohtu määratud menetlustoiminguga, et komisjon viitas isikuandmete kaitsele selleks, et keelduda juurdepääsu lubamisest teatavatele osadele, mis sisaldasid pakkujate töötajate ja valikukomisjoni liikmete perekonna- ja eesnimesid, nende allkirju ja ametikohti. Seega leidis komisjon õigesti, et need andmed kujutavad endast isikuandmeid.
32 1. aprilli 2014. aasta otsuses on märgitud, et määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b kohaselt edastatakse isikuandmeid sellistele vastuvõtjatele nagu hageja ainult siis, kui nad tõendavad andmete saamise vajalikkust ning ei ole alust karta andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamist.
33 Kuna hageja ei esitanud ühtegi selget ja õiguspärast veenvat argumenti, mis tõendaks nende isikuandmete edastamise vajadust, ei lubanud komisjon õigustatult juurdepääsu kõnealustele isikuandmetele (kohtuotsus, 29.6.2010, komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 78).
34 Hageja väitis esimest korda alles repliigis – viidates 9. septembri 2009. aasta kohtuotsusele Brink’s Security Luxembourg vs. komisjon (T‑437/05, EU:T:2009:318) ja eelkõige selle punktile 216 –, et komisjon oleks pidanud lubama talle juurdepääsu hindamisaruande sellele osale, mis sisaldas hindamiskomisjoni liikmete isikuandmeid.
35 Sellega seoses olgu märgitud, et hageja viidatud 9. septembri 2009. aasta kohtuotsus Brink’s Security Luxembourg vs. komisjon (T‑437/05, EU:T:2009:318) on tehtud varem kui 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, (C‑28/08 P, EU:C:2010:378). Kuid just viimati nimetatud kohtuotsuses täpsustas Euroopa Kohus reegleid, mille kohaselt liidu institutsioonid peavad hindama isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele juurdepääsu taotlusi. Kui hagejale esitati kohtuistungil seoses kohtupraktikaga küsimusi, siis tunnistas ta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Bavarian Lager (C‑28/08 P, EU:C:2010:378) esimust.
36 Selles kontekstis tuleb tõdeda, et isikuandmete edastamist taotlev isik peab tõendama andmete edastamise vajalikkust. Pärast selliste tõendite esitamist peab asjaomane institutsioon seega kontrollima, et ei ole alust karta andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamist (kohtuotsus, 16.7.2015, ClientEarth ja PAN Europe vs. Euroopa Toiduohutusamet, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 47).
37 Sellega seoses tuleb järeldada, et kuigi tagasilükatud pakkuja võib põhimõtteliselt esitada õiguspäraseid põhjendusi, et tutvuda konkreetse hankemenetluse valikukomisjoni liikmete nimedega, ei ole hageja enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist esitanud ühtegi seda taotlust põhjendavat argumenti. Ka isegi käesolevas menetluses ei ole hageja esitanud sellesisulist üksikasjalikku väidet. Neil asjaoludel tuleb hageja väide, mis puudutab juurdepääsu neile hindamisaruande osadele, mis sisaldavad valikukomisjoni liikmete isikuga seonduvaid isikuandmeid ning asuvad kuuenda lehekülje keskel ja hindamisaruande lisas nr 1, tagasi lükata.
38 Mis puudutab hindamisaruande muid avaldamata osi, sealhulgas ühele pakkujale esitatud küsimusi, mis asuvad aruande 6. jaos, st lehekülgedel 2, 3, 4, 5, kuuenda lehekülje alguses ja lõpus ning hindamisaruande lisas nr 2, siis tuleb täpsustada, et need puudutasid hanke osa nr 2, mis ei olnud dokumentidele juurdepääsu taotlusega hõlmatud. Kui ka komisjon oleks saanud teha hagejale 1. aprilli 2014. aasta otsuse mõistmise kergemaks sellega, et oleks täpsustanud hindamisaruande neid osi, mis kuulusid isikuandmete kaitse alla, ning hanke osa nr 2 puudutavaid osi, ei rikkunud ta siiski ühtegi õiguslikku kohustust, kui ta toimis nii, nagu ta käesoleval juhul seda tegi.
39 Eelnevat arvestades tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.
Teine väiteosa, et ei esine ärihuvide kaitse kahjustamist
40 Hageja väidab, et komisjon leidis ekslikult, et esineb ärihuvide kaitse kahjustamise oht määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses.
41 Kõigepealt tuleb märkida, et teise väite teise osa analüüsimisel tuleb ainult kontrollida, kas komisjon võis tugineda ärihuvide kaitsele, et keelduda lubamast juurdepääsu edukaks tunnistatud pakkuja pakkumusele, sealhulgas hinnakirjale ja lepingu I.A ja II lisadele. Nimelt nähtub Üldkohtu järeldusest teise väite esimese osa kohta, et komisjon toimis õiguspäraselt, kui ta lubas hindamisaruandega ja lepingu tekstiga tutvuda vaid osaliselt, sest teatavate osade avaldamine võis kahjustada isikuandmete kaitset, samas kui teised osad puudutasid hanke osa nr 2 ja ei olnud seega dokumentidele juurdepääsu taotlusega hõlmatud.
42 Komisjon tugines vaidlustatud otsustes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1, edaspidi „finantsmäärus“), artiklile 113.
43 Kohtupraktikast nähtub, et määruse nr 1049/2001 ja finantsmääruse eesmärgid on erinevad ja need ei sisalda sätteid, mis näeksid sõnaselgelt ette ühe prioriteedi teise suhtes. Seega tuleb tagada, et mõlema määruse kohaldamine oleks vastastikku kooskõlas ning järjepidev (kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 85).
44 Mis puudutab konkreetselt määruse nr 1049/2001 kohaldamist, siis on selle määrusega seatud eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega (kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 87).
45 Sellegipoolest võib seda õigust teatud avalikest või erahuvidest lähtudes piirata. Kuna need erandid kalduvad kõrvale põhimõttest, et üldsusel peab olema võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega, tuleb neid aga tõlgendada ja kohaldada kitsalt (kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punktid 88 ja 89).
46 Kui asjaomane institutsioon otsustab keelata juurdepääsu dokumendile, mille avalikustamise taotlus on talle esitatud, on ta üldjuhul kohustatud selgitama, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand, millele see institutsioon tugineb. Lisaks peab niisuguse kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav, mitte puhtalt hüpoteetiline. Asjaomane institutsioon võib siiski võtta selles osas aluseks teatud liiki dokumentidele kohaldatavad üldised eeldused, kuna ühelaadiliste dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi (kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 90).
47 Kohtupraktikast nähtub, et pakkujate poolt hankemenetluses esitatud pakkumused võivad kuuluda ärihuvide kaitseks ette nähtud erandi kohaldamisalasse eelkõige pakkumustes esinevate majanduslike ja tehniliste andmete tõttu (vt selle kohta kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 95).
48 Lisaks tuleb esile tuua, et pakkujate pakkumuste kaitsmine teiste pakkujate pilkude eest on ette nähtud finantsmääruse asjakohaste sätetega ja eelkõige selle artikli 113 lõikega 2, mis ei näe ette esitatud pakkumuste avalikustamist, sealhulgas ka mitte tagasilükatud pakkujate kirjalike taotluste alusel. Selline piirang on kooskõlas liidu riigihangete valdkonda reguleerivate õigusnormide eesmärgiga, mis põhineb ausal konkurentsil. Selle eesmärgi saavutamiseks on oluline, et hankijad ei avalda hankemenetluses saadud teavet, mille sisu võidakse kasutada konkurentsi kahjustamiseks, ei käimasolevas menetluses ega ka hilisemates hankemenetlustes (vt selle kohta kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 100).
49 Eespool toodust ilmneb, et kohtupraktika kohaselt on olemas üldine eeldus, et tutvumine teiste pakkujate pakkumustega kahjustab põhimõtteliselt ärihuvide kaitset (vt selle kohta kohtuotsus, 29.1.2013, Cosepuri vs. EFSA, T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38, punkt 101).
50 Siiski tuleb rõhutada, et eespool punktis 49 nimetatud üldine eeldus ei välista siiski õigust tõendada, et asjaomane dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avalikustamiseks esineb ülekaalukas üldine huvi (kohtuotsus, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 126).
51 Käesolevat juhtumit tuleb analüüsida neid põhimõtteid silmas pidades.
52 Esiteks tuleb märkida, et käesolevas asjas ei lubatud hagejale juurdepääsu eduka pakkuja pakkumusele, mille osaks on ka hinnakiri ja hinnakirja kokkuvõte. Peale selle koosneb I.A lisa, millega komisjon ei võimaldanud ka tervikuna tutvuda, samuti eduka pakkuja pakkumuse hinnakirjast. Lepingu II lisa, millele samuti ei võimaldatud juurdepääsu, sisaldab eduka pakkuja pakkumust. Tegemist on seega täpselt sama tüüpi dokumentidega nagu on käsitletud 29. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses Cosepuri vs. EFSA (T‑339/10 ja T‑532/10, EU:T:2013:38). Erinevalt hageja väidetest ei saa sellest kohtuotsusest järeldada, et see ei puuduta mitte taotlust tutvuda üksnes eduka pakkuja pakkumusega, vaid ainult taotlust tutvuda kõikide pakkujate pakkumustega.
53 Nimelt on ilmne, et käesoleva dokumentidele juurdepääsu taotlusega silmas peetud dokumendid võivad juba oma olemuse tõttu sisaldada eduka pakkuja konfidentsiaalseid majanduslikke ja tehnilisi andmeid, muu hulgas infot pakkuja oskuste ja töömeetodite, tema oskusteabe, sisemise korralduse, kulude ja pakutud hindade kohta.
54 Neil asjaoludel leidis komisjon vaidlustatud otsustes õigesti, et eduka pakkuja pakkumus, sealhulgas hinnakiri, hinnakirja sisaldav lepingu I.A lisa ja eduka pakkuja pakkumust sisaldav lepingu II lisa kuuluvad üldise eelduse alla, mille kohaselt nende avalikustamine kahjustaks põhimõtteliselt ärihuvide kaitset.
55 Peale selle tuleb rõhutada, et just selle tundliku äriteabe konfidentsiaalsena hoidmiseks ei näe finantsmääruse artikli 113 lõige 2 ette eduka pakkuja pakkumuse edastamist tagasilükatud pakkujatele ja sätestab lausa, et teatavad andmed võib jätta avaldamata, kui nende avaldamine kahjustaks õigustatud ärihuve või moonutaks ausat konkurentsi.
56 Teiseks tuleb tõdeda, et hageja ei ole üheski menetluse etapis esitanud ühtegi argumenti, mis näitaks, et taotletud dokumendid ei kuulu eespool mainitud eelduse alla.
57 Mis puudutab hinnakirja tervikuna, siis väidab hageja, et selle dokumendi avalikustamine ei kahjustaks eduka pakkuja ärihuve, sest lepingu sõlmimise teates oli märgitud tema pakkumise hinnatase. Selle argumendiga ei saa nõustuda, sest hinnakiri on palju detailsem dokument, milles on ükshaaval välja toodud pakutavate teenuste hinnad, samas kui lepingu sõlmimise teates piirdutakse sõlmitud lepingu üldsummaga.
58 Sama kehtib pakkumuse lisas oleva hinnakirja kokkuvõtte suhtes. See dokument sisaldab samuti teavet pakutavate teenuste hindade kohta, kusjuures see teave on üksikasjalikum, kui lepingu sõlmimise teates avaldatud teave. Niisiis kuulub hinnakirja kokkuvõte samuti eespool mainitud eelduse alla.
59 Seega võis komisjon õigustatult leida, et kõnealused dokumendid, see tähendab eduka pakkuja pakkumus koos hinnakirja, hinnakirja kokkuvõtte, lepingu I.A lisa ja II lisaga kuuluvad ärihuvide kaitse erandi alla, ilma et komisjonil oleks olnud vaja neid konkreetselt ja ühekaupa hinnata, nagu väidab hageja.
60 Mis puudutab hageja argumente, et väidetavalt esineb ülekaalukas üldine huvi, mille tõttu on avalikustamine põhjendatud, siis neid argumente analüüsitakse edaspidi neljanda väiteosa raames.
61 Seoses lõpuks hageja argumendiga, et teave, mille komisjon edastas talle edukaks tunnistatud pakkumuse hinna kohta, ei vasta finantsmääruse artikli 113 nõuetele, siis isegi kui pidada seda argumenti vastuvõetavaks, tuleb tõdeda, et vastupidi hageja väitele ei näe finantsmääruse artikli 113 lõige 2 ette kohustust edastada tagasilükatud pakkujale edukaks tunnistatud pakkumuse tunnusjoonte ja eelistega üksikasjalikku teavet hinna kohta.
62 Eespool toodut arvestades tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.
Kolmas väiteosa, et puudub otsustamisprotsessi kahjustamine
63 Hageja väidab, et komisjon tugines ekslikult otsustamisprotsessi kaitsmise erandile, et keelduda lubamast juurdepääsu teatavatele dokumentidele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 alusel.
64 Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib sama dokument kuuluda määrusega nr 1049/2001 ette nähtud ühe või mitme erandi kohaldamisalasse (kohtuotsus, 10.9.2008, Williams vs. komisjon, T‑42/05, ei avaldata, EU:T:2008:325, punkt 126). Samas nähtub eespool toodust, et komisjon ei eksinud, kui ta leidis kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 punkti b alusel, et hindamisaruande ja eduka pakkujaga sõlmitud lepingu teksti täies ulatuses avaldamine kahjustaks isikuandmete kaitset, ning et eduka pakkuja pakkumuse, sealhulgas hinnakirja ning lepingu I.A ja II lisa avaldamine kahjustaks ärihuvide kaitset vastavalt sama määruse artikli 4 lõike 2 esimesele taandele.
65 Kuivõrd Üldkohus leidis, et need erandid – mis hõlmavad dokumente, millega tutvumise võimaldamisest keelduti tervikuna, ja taotletud dokumentide konfidentsiaalseid osi – on põhjendatud, siis ei ole menetlusökonoomia põhjustel vaja analüüsida hageja väiteid, mis käsitlevad otsustamisprotsessi kaitsmisega seotud erandit, kuivõrd need väited on tulemusetud (vt selle kohta kohtumäärus, 27.11.2012, Steinberg vs. komisjon, T‑17/10, ei avaldata, EU:T:2012:625, punkt 89).
Neljas väiteosa, et avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve
66 Hageja väidab, et kuigi esineb ärihuvide kaitse kahjustamise oht, on avaldamine siiski õigustatud, sest teenib ülekaalukaid üldisi huve määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses.
67 Nagu eespool märgitud, tuleneb kohtupraktikast, et üldise eelduse kohaldamine – nagu käesolevas asjas ärihuvide kahjustamise eeldus – ei välista siiski õigust tõendada, et dokumendi avalikustamiseks esineb ülekaalukas üldine huvi (kohtuotsus, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 126).
68 Siiski on taotleja kohustus esitada konkreetselt asjaolud, millel rajaneb asjaomaste dokumentide avalikustamist õigustav ülekaalukas üldine huvi (kohtuotsused, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 94, ja 16.7.2015, ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 90).
69 Selles suhtes ei pea ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada dokumendi avalikustamist, tingimata erinema põhimõtetest, mis on määruse nr 1049/2001 lähtekohaks (kohtuotsused, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 92, ja 16.7.2015, ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 92).
70 Siiski ei saa aktsepteerida üldist laadi kaalutlusi, millega õigustatakse juurdepääsu taotletud dokumentidele (vt selle kohta kohtuotsused, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 93, ja 16.7.2015, ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 93).
71 Käesolevas asjas tuleb nentida, et hageja piirdus oma kordustaotlustes läbipaistvuse põhimõttele viitamisega, lisades, et lepingu sõlmimise teates märgitud summa ja eduka pakkuja pakkumuse summa vahel on vastuolu. Kordustaotluste kohaselt on taotletud dokumentide avalikustamine vajalik selleks, et hageja saaks kontrollida, millise summaga hankeleping sõlmiti.
72 Sellega seoses olgu meenutatud, et 1. aprilli 2014. aasta otsuse vastuvõtmise ajaks oli hageja juba esitanud hagi tema pakkumuse tagasilükkamise otsuse tühistamiseks. Nagu nähtub 8. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuse Secolux vs. komisjon (T‑90/14, ei avaldata, EU:T:2015:772) punktist 19, väitis hageja selles hagis muu hulgas, et väidetavalt esines rikkumine, mis seisnes selles, et leping sõlmiti kõrgema summaga, kui oli eduka pakkuja pakkumuses. Neil asjaoludel tuleb nentida, et hageja viidatud huvi ei ole mitte avalik huvi, vaid kujutab endast erahuvi.
73 Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et asjaolu, et taotletud dokumendid võiksid osutuda vajalikuks hageja kaitsmisel hagi raames, kujutab endast erahuvi. Järelikult, kuna hageja taotles kõnealustele dokumentidele juurdepääsu selleks, et paremini esitada oma argumente tühistamishagi raames, siis ei saa see kujutada endast ülekaalukat üldist huvi, mille tõttu avalikustamine oleks õigustatud (vt selle kohta kohtuotsused, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punktid 145 ja 146, ning 20.3.2014, Reagens vs. komisjon, T‑181/10, ei avaldata, EU:T:2014:139, punkt 142).
74 Hageja ei esita ühtegi teist üksikasjalikku argumenti, et toetada oma üldist tuginemist läbipaistvuse põhimõttele. Mis puudutab seega proportsionaalsuse põhimõtet ning võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, siis lisaks sellele, et hageja ei tuginenud nendele oma kordustaotlustes, et põhjendada ülekaaluka üldise huvi olemasolu, piirdub ta ka ainult nendele viitamisega, kuid ei esita ühtegi konkreetset argumenti. Samas ei saa nii üldised kaalutlused olla aktsepteeritavad taotletud dokumentidega tutvumise põhjendamiseks.
75 Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et hageja ei ole tõendanud sellise ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mille tõttu oleks õigustatud käsitletavate dokumentide avalikustamine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa alusel.
76 Seetõttu tuleb teise väite neljas osa tagasi lükata.
Viies väiteosa, mis käsitleb osalisest avalikustamisest keeldumist
77 Hageja väidab, et vaidlustatud otsustega rikutakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6, kuna otsustega keeldutakse võimaldamast osalist tutvumist teatavate taotletud dokumentidega. Hageja sõnul oleks komisjon pidanud iga dokumendi suhtes konkreetselt analüüsima neid põhjusi, miks osaline edastamine ei olnud võimalik.
78 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 kohaselt avalikustatakse juhul, kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, dokumendi ülejäänud osad.
79 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et komisjon lubas osaliselt tutvuda hindamisaruande ja eduka pakkujaga sõlmitud lepingu tekstiga, ilma et hageja oleks esitanud ühtegi argumenti, millest oleks võinud järeldada, et komisjon oleks pidanud võimaldama juurdepääsu nende dokumentide teistele osadele. Sellega seoses tuleb meenutada eespool punktis 38 märgitut, et komisjon ei võimaldanud tutvuda hindamisaruande 6. jaoga, sest see puudutas hanke osa nr 2, mis ei olnud taotlusega hõlmatud.
80 Mis puudutab teiseks eduka pakkuja pakkumust, sealhulgas hinnakirja selle täismahus või selle kokkuvõtet ning lepingu I.A ja II lisasid, siis tuleneb kohtupraktikast, et käesoleva kohtuotsuse punktides 52–54 nimetatud üldine eeldus tähendab, et sellega hõlmatud dokumendid jäävad nende sisu täieliku või osalise avalikustamise kohustuse alt välja (vt selle kohta kohtuotsus, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 133).
81 Seega tuleb teise väite viies osa tagasi lükata ja järelikult tuleb kogu teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 296
82 Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama asjassepuutuva akti laadile, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjusi ja liidu kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleksid toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust kõnealuse artikli nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada ka akti konteksti ja kõiki asjassepuutuvaid õigusnorme (kohtuotsused, 10.9.2008, Williams vs. komisjon, T‑42/05, EU:T:2008:325, punkt 94; 7.7.2011, Valero Jordana vs. komisjon, T‑161/04, ei avaldata, EU:T:2011:337, punkt 48, ja 15.7.2015, Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 136).
83 Mis puudutab dokumentidele juurdepääsu taotlust juhtudel, kui institutsioon selle juurdepääsu keelab, siis peab viimane igal üksikjuhul tema valduses oleva teabe põhjal tõendama, et dokumendid, mille avalikustamist taotletakse, kuuluvad tõepoolest määruses nr 1049/2001 loetletud erandite alla (kohtuotsused, 10.9.2008, Williams vs. komisjon, T‑42/05, EU:T:2008:325, punkt 95 ja 7.7.2011, Valero Jordana vs. komisjon, T‑161/04, ei avaldata, EU:T:2011:337, punkt 49). Kohtupraktika kohaselt peab seega dokumendile juurdepääsu keelanud institutsioon tooma põhjenduse, mis võimaldab aru saada ja kontrollida ühelt poolt, kas taotletud dokument kuulub tõesti erandis viidatud valdkonda ja teiselt poolt, kas selle erandiga seotud kaitse on tegelikult vajalik.
84 Käesolevat juhtumit tuleb hinnata neid põhimõtteid arvestades.
85 Mis puudutab esiteks väidet, et eraelu puutumatuse kaitsega seoses ei olnud vaidlustatud otsused põhjendatud, siis tuleb nentida, et vaidlustatud otsustes on õiguslikult piisavalt selgitatud põhjused, miks hindamisaruande ja eduka pakkuja allkirjastatud lepingu teatavaid osi ei saanud avalikustada isikuandmete kaitsmise tõttu.
86 Hageja argumendid, mis käsitlevad hindamisaruande 6. jagu, on faktiliselt põhjendamata, sest – nagu komisjon selgitas on kirjalikes seisukohtades ja nagu on leidnud Üldkohus seda dokumenti analüüsides – kõnealune jagu puudutab hanke osa nr 2, mis ei ole hõlmatud dokumentidele juurdepääsu taotlusega.
87 Nagu eespool punktis 38 märgitud, siis isegi kui komisjon oleks saanud teha hagejale vaidlustatud otsuste mõistmise kergemaks sellega, et oleks täpsustanud dokumentide neid osi, mis kuuluvad isikuandmete kaitse alla, ning hanke osa nr 2 puudutavaid osi, tuleb siiski tõdeda, et komisjon ei rikkunud põhjendamiskohustust, kui ta toimis nii, nagu ta käesoleval juhul seda tegi.
88 Samuti tuleb tagasi lükata hageja argument, mis puudutab eduka pakkuja pakkumust, sest sellele dokumendile juurdepääsu keelamisel ei tuginenud komisjon eraelu puutumatuse kaitsele.
89 Mis puudutab teiseks ärihuvide kaitset, siis vastupidi hageja väidetele on vaidlustatud otsused piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab eduka pakkuja pakkumuse, sealhulgas hinnakirja ning lepingu I.A ja II lisade avalikustamata jätmise üldise eelduse kohaldamist, et tagada kõnealune kaitse.
90 Kolmandaks ei ole käesoleva kohtuotsuse punktides 64 ja 65 nimetatud põhjustega samadel põhjustel käesoleva kohtuasja lahendamiseks vaja kontrollida väidet põhjenduse väidetava puudumise kohta seoses otsustamisprotsessi kaitsega, kuivõrd see väide on tulemusetu.
91 Mis puudutab neljandaks põhjendust ülekaaluka üldise huvi puudumise kohta, siis olgu märgitud, et hageja viitas oma kordustaotlustes ainult üldsõnaliselt läbipaistvuse põhimõttele, mainides muu hulgas tema huvi kontrollida, kas esineb vastuolu lepingu sõlmimise teate ja eduka pakkuja pakkumuse summa vahel. Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsustest, et komisjon märkis küll napisõnaliselt, kuid siiski selgelt, et hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis võiks tõendada avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi olemasolu. Samuti märkis komisjon täiendavalt, et ta ei ole suutnud tuvastada sellist avalikustamist õigustavat ülekaalukat üldist huvi. Lisaks tuleb sedastada, et komisjon märkis oma algsetes otsustes sellega seoses selgelt, et hageja huvi avalikustamise vastu on erahuvi. Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata argument, et ülekaaluka üldise huvi olemasoluga seoses ei ole vaidlustatud otsused põhjendatud.
92 Lõpuks tuleb seoses 14. aprilli 2014. aasta otsusega lisada, et lepingu I.A ja II lisa sisaldasid hinnakirja ja eduka pakkuja pakkumust. Sel põhjusel võis 14. aprilli 2014. aasta otsuses õigustatult viidata 1. aprilli 2014. aasta otsusele, milles oli juba käsitletud nende andmete edastamist.
93 Seega tuleb põhjendamiskohustuse rikkumisest tulenev kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
94 Järelikult tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
95 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Secolux, Association pour le contrôle de la sécurité de la construction’, kohtukulud tema enda kanda.
Frimodt Nielsen | Collins | Valančius |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad