ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

22. mai 2014

Kohtuasi T‑406/12 P

BG

versus

Euroopa Ombudsman

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Teenistusest vabastamise karistus pensioniõiguste kaotuseta – Eeluurimise toimumine liikmesriigi kohtus teenistusest vabastamise otsuse tegemise hetkel – Võrdne kohtlemine – Keeld üles öelda töölepingut rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 17. juuli 2012. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑54/11: BG vs. Euroopa Ombudsman selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.

Otsus:      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta BG kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Ombudsmani kohtukulud käesolevas kohtuastmes.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus – Väited ja argumendid, mida kaebuses ei esitatud, kuid mis on viimasega vahetult seotud – Vastuvõetavus – Sisulise või formaalse õiguspärasuse väide – Tingimus, mis ei ole vastuvõetavaks tunnistamiseks piisav

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus – Väited ja argumendid, mida kaebuses ei esitatud, kuid millega vaidlustatakse vastuses kaebusele toodud põhjenduse põhjendatus – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarkaristus – Proportsionaalsuse põhimõte – Mõiste – Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 86)

4.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarkaristus – Kergendav asjaolu – Süütegu, mis ei hõlma korduvat tegevust või käitumist – Väljaarvamine

(Personalieeskirjad, IX lisa artikli 10 punkt h)

1.      Ametnike hagides peavad liidu kohtule esitatavad nõuded sisaldama ainult vaidluspunkte, mis tuginevad kaebusega samale alusele, kuigi tuleb täpsustada, et neid vaidluspunkte võib liidu kohtus edasi arendada väidete ja argumentidega, mida tingimata kaebuses ei esitatud, kuid mis on sellega vahetult seotud.

Selleks et hinnata, kas vaidluspunktid põhinevad samal alusel kui alus, millel põhinevad kaebuses esitatud vaidluspunktid, ei saa liidu kohus tugineda üksnes asjaolule, et väitega vaidlustatakse vaidlustatud akti sisulise või teise võimalusena formaalne õiguspärasus.

Hagiavalduse ja kaebuse vastavuse põhimõtte vastupidine tõlgendus võimaldaks hagejal tõstatada esimest korda liidu kohtus väite, millel ei ole mingit seost kaebuses esitatud väidetega, kuna need väited koosvõetuna puudutavad kas asjaomase akti sisemist või formaalset õiguspärasust. Neil asjaoludel oleks ametisse nimetavale asutusele kaebuse raames teada ainult osa administratsioonile etteheidetavatest väidetest. Kuna ametisse nimetaval asutusel ei oleks võimalik piisavalt täpselt saada teada huvitatud isiku etteheiteid või soove, ei saaks nimetatud asutus seega püüda vaidlust kompromissiga lahendada.

Pealegi asjaolu, et hagiavalduses ja kaebuses sisalduvate väidetega vaidlustatakse akti sisemine või teise võimalusena formaalne õiguspärasus, ei võimaldaks iseenesest tuvastada, et neid väiteid võib pidada väideteks, mis on otseselt seotud. Mõisted „sisemine õiguspärasus” ja „formaalne õiguspärasus” on nimelt liiga laiad ja abstraktsed arvestades asjaomase vaidluspunkti täpset eset, et tagada, et selline seos võiks olla üksnes ühte või teist nendest mõistetest puudutavate väidete vahel.

(vt punktid 31 ja 33–35)

Viide:

Üldkohus: 25. oktoober 2013, kohtuasi T‑476/11 P: komisjon vs. Moschonaki (punktid 73, 75, 77–79 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Kui kaebaja saab teada teda kahjustava akti põhjendusest vastusest tema kaebusele või juhul, kui selle vastuse põhjendus muudab või täiendab sisuliselt selles aktis sisalduvat põhjendust, tuleb pidada vastuvõetavaks kõiki väited, mis on esitatud esimest korda hagiavalduse raames ja mille eesmärk on vaidlustada kaebusele antud vastuses toodud põhjenduse põhjendatust, kuna sellistes juhtudel ei saa huvitatud isik olla täpselt ja lõplikult teadlik põhjendustest, mis on teda kahjustava akti aluseks.

Seda erandit kaebuse ja hagiavalduse vastavuse reeglist tuleb siiski tõlgendada kitsalt.

Seda ei saa kohaldada juhul, kui vastus kaebusele ei sisalda vaidlusaluse otsuse esialgse põhjendusega võrreldes ei sisulist muudatust ega sisulist täiendust, millest huvitatud isik oleks saanud teada esimest korda kaebusele antud vastuse lugemisel, vaid tegemist on teabega, mis ei ole seotud vaidlusalust otsuse aluseks olnud põhjenduse kui sellisega.

Isegi kui eeldada, et huvitatud isikut teavitati sellest informatsioonist vastuses kaebusele, oleks ta pidanud esitama täiendava kaebuse, et saada teavet asjaomase informatsiooni tõelisuse, olude ja üksikasjade kohta, selle asemel pöörduda otse liidu kohtu poole.

(vt punktid 40–42)

Viited:

Üldkohus: 28. mai 1998, liidetud kohtuasjad T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑239 ja II‑745, punktid 73 ja 74); eespool viidatud kohtuasi komisjon vs. Moschonaki (punkt 86).

3.      Selleks et hinnata distsiplinaarkarituse proportsionaalsust võrreldes etteheidetavate tegude tõsidusega, peab liidu kohus võtma arvesse asjaolu, et karistus määratakse kindlaks üldise hinnangu põhjal, mille ametisse nimetav asutus annab iga üksikjuhtumi kõikidele konkreetsetele faktilistele ja muudele asjaoludele, kusjuures personalieeskirjades ei ole nähtud ette kindlat suhet selles toodud karistuste ja ametnike toime pandavate erinevat liiki rikkumiste vahel ega ole täpsustatud, missugust osa peab karistuse valikul etendama raskendavate või kergendavate asjaolude esinemine. Esimese astme kohtu analüüsimine peab piirduma seega küsimusega, kas ametisse nimetava asutuse poolt raskendavate ja kergendavate asjaolude kaalumine toimus proportsionaalselt, kusjuures tuleb täpsustada, et seda analüüsi tehes ei saa kohus asendada ametisse nimetavat asutust osas, mis puudutab viimase sellekohaseid väärtusotsustusi.

(vt punkt 64)

Viide:

Üldkohus: 30. mai 2002, kohtuasi T‑197/00: Onidi vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑69 ja II‑325, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Kuigi personalieeskirjade IX lisa artikli 10 punkti h alusel võib ametniku poolt süüteo kordamine õigustada karistuse karmistamist, ei saa teo kordamise puudumine seevastu kujutada endast kergendavat asjaolu, sest põhimõtteliselt on ametnik kohustatud hoiduma igasugusest käitumisest, mis võib tema ametikoha väärikust kahjustada.

(vt punkt 75)