Kohtuasi T‑296/11
Cementos Portland Valderrivas, SA
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Haldusmenetlus – Teabe nõudmise otsus – Nõutud teabe vajalikkus – Piisavalt veenvad kaudsed tõendid – Kohtulik kontroll – Proportsionaalsus
Üldkohtu otsus (seitsmes koda), 14. märts 2014 ?II – 0000
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (seitsmes koda), 14. märts 2014
1. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Eeluurimise staadium pärast vastuväidetest teatamist – Liidu õiguse niisuguse üldpõhimõtte järgimine, millega nähakse ette kaitse avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest – Komisjoni kohustus omada piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mis võimaldavad kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist – Kaudsete tõendite piisavalt veenva laadi hindamine
(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 3)
2. Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Viide nõude õiguslikule alusele ja eesmärgile – Vajaliku seose nõue taotletud teabe ja uuritava rikkumise vahel – Komisjoni kaalutlusruum – Kohtulik kontroll – Ulatus
(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 3)
3. Kohtumenetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Ülevaade fakti- ja õigusväidetest – Vastuvõetamatus
(Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)
4. Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Komisjoni pädevus – Piir – Vajaliku seose nõue taotletud teabe ja uuritava rikkumise vahel – Taotletud teabe avalikkus
(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 1)
5. Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Komisjoni pädevus – Pädevus esitada nõue, mis tähendab, et nõutud andmed tuleb viia teatud vormi – Piirid
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 18)
6. Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Komisjoni pädevus – Piir – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Ettevõtjale määratud vastamistähtaeg – Proportsionaalsuse hindamine
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 3)
1. Määruse nr 1/2003 alusel läbi viidava haldusmenetluse eeluurimise staadiumis komisjoni tehtud menetlustoimingud, eelkõige kontrollimeetmed ja teabenõuded lähtuvad oma olemuselt eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ja võivad kahtlustatava ettevõtja olukorda oluliselt mõjutada. Seega on oluline vältida, et kaitseõigusi haldusmenetluse selles staadiumis pöördumatult ei kahjustataks, sest tehtavatel menetlustoimingutel võib olla määrav tähtsus tõendite kogumisel ettevõtjate õigusvastase tegevuse kohta, mis võib kaasa tuua nende vastutuse.
Selles osas ei saa komisjonilt siiski nõuda, et ta esitaks eeluurimise staadiumis lisaks eeldusele, mille kohaselt rikkumine on toime pandud ja mida ta kavatseb kontrollida, kaudsed tõendid, st asjaolud, millest tulenevalt ta kaalub võimalust, et ELTL artiklit 101 on rikutud. Nimelt seaks selline kohustus kahtluse alla tasakaalu, mille kohtupraktika näeb ette uurimise tõhususe säilitamise ja asjassepuutuva ettevõtja kaitseõiguste tagamise vahel.
Siiski ei saa sellest järeldada, et komisjoni valduses ei võiks olla tõendeid, millest tulenevalt ta kaalub võimalust, et ELTL artiklit 101 on rikutud, enne kui ta teeb otsuse vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikele 3.
Nõue kaitsta iga isiku – nii füüsilise kui juriidilise – privaatsfääri avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest on liidu õiguse üldpõhimõte. Selle üldpõhimõtte järgimiseks peab teabe nõudmise otsuse eesmärk olema koguda dokumente, mis on vajalikud selliste konkreetsete faktiliste ja õiguslike olukordade tegelikkusele vastavuse ja ulatuse kontrollimiseks, mille kohta komisjonil on juba teavet ja mis kujutavad endast piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mis võimaldavad kahtlustada konkurentsieeskirjade rikkumist.
Selles osas tuleb nende kaudsete tõendite piisavalt veenva laadi hindamisel arvesse võtta asjaolu, et vaidlustatud otsus on tehtud eeluurimise staadiumis, mis peab võimaldama komisjonil koguda kõik asjakohased tõendid võimaliku konkurentsieeskirjade rikkumise asetleidmise kohta ja võtta esialgne seisukoht menetluse suuna ja edasise kulgemise kohta. Selleks võib komisjon saata määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel teabenõudeid või viia läbi sama määruse artikli 20 kohaseid kontrolle. Järelikult ei saa selles staadiumis panna komisjonile enne teabe nõudmise otsuse vastuvõtmist kohustust, et tema valduses oleksid rikkumise asetleidmist kinnitavad tõendid. Seega on selleks, et komisjonil oleks õigus määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel tehtud otsusega nõuda täiendava teabe esitamist, piisav, et tekiks mõistlik kahtlus eelduseks, et rikkumine on toime pandud.
(vt punktid 35, 37–40 ja 43)
2. Komisjonil määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel lasuv kohustus märkida teabenõude õiguslik alus ja eesmärk on põhimõtteline kohustus, selleks et mitte üksnes näidata asjaomastelt ettevõtjatelt nõutud teabe põhjendatust, vaid anda ka neile võimalus aru saada nende koostöökohustuse ulatusest, tagades samas nende kaitseõigused. Sellest tuleneb, et komisjon võib nõuda üksnes sellise teabe esitamist, mis võimaldab tal kontrollida eeldust, mille kohaselt rikkumine on toime pandud ning millega – olles ära toodud teabenõudes – põhjendatakse uurimise läbiviimist.
Võttes arvesse komisjoni ulatuslikku uurimis‑ ja kontrollipädevust, on viimase pädevuses hinnata selle teabe vajalikkust, mida ta asjaomastelt ettevõtjatelt nõuab. Mis puudutab kontrolli, mida Üldkohus teostab komisjoni kõnealuse hinnangu üle, siis tuleb mõistet „vajalik teave” tõlgendada neist eesmärkidest lähtuvalt, mille jaoks kõnealune uurimispädevus on komisjonile antud. Teabe nõudmise ja eeldatava rikkumise vahelise seose nõue on täidetud, kui selles menetlusstaadiumis võib nimetatud nõuet pidada õiguspäraselt seotuks eeldatava rikkumisega, nii et komisjon võib mõistlikult eeldada, et dokument aitab tal teha kindlaks väidetava rikkumise olemasolu.
(vt punktid 36 ja 66)
3. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 64)
4. Niisugune teave, nagu täpse aadressiga seotud postiindeksid, kui see on komisjonile kättesaadav, ilma et selle esitamist oleks olnud vajalik nõuda, on sellise info loogiline täiendamine, mis on olemas üksnes ettevõtjal. Järelikult ei saa teabe võimalik avalikkus välistada teabe lugemist vajalikuks määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 1 tähenduses.
(vt punktid 74 ja 75)
5. Kuna määruse nr 1/2003 artikli 18 tähenduses „teabe” esitamisena tuleb mõista mitte üksnes dokumentide edastamist, vaid ka kohustust vastata neid dokumente puudutavatele küsimustele, ei ole komisjon piiratud üksnes nõudega esitada olemas olevad andmed, ilma et asjaomane ettevõtja peaks kuidagi tegutsema. Komisjonil on järelikult õigus esitada ettevõtjale küsimusi, mis tähendab, et nõutud andmed tuleb viia teatud vormi.
Siiski tuleb selle õiguse teostamisel järgida vähemalt kahte põhimõtet. Esiteks ei või ettevõtjale esitatud küsimused sundida rikkumise toimepanekut tunnistama. Teiseks ei või nendele küsimustele vastamine kujutada endast kohustust, mis on uurimise vajadustega võrreldes ebaproportsionaalne.
(vt punktid 80 ja 81)
6. Komisjoni poolt ettevõtjale adresseeritud teabenõuded peavad järgima proportsionaalsuse põhimõtet ning ettevõtjale pandud teabe esitamise kohustus ei või olla viimase suhtes ebaproportsionaalne võrreldes uurimise vajadustega.
Selleks et hinnata, kas koormus, mis kaasneb küsimustele komisjoni määratud tähtaja jooksul vastamise kohustusega, võib olla ebaproportsionaalne, tuleb arvesse võtta asjaolu, et oli oht, et hagejale kui määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel teabe nõudmise otsuse adressaadile määratakse mitte ainult trahv või karistusmakse vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punkti b ja artikli 24 lõike 1 punkti d alusel, kui esitatakse ebatäielikku teavet või esitatakse teavet hilinenult või kui teavet ei esitata, vaid ka trahv määruse artikli 23 lõike 1 punkti b alusel, kui esitatakse teavet, mille komisjon kvalifitseerib ebaõigeks või „eksitavaks”.
Sellest järeldub, et teabe nõudmise otsuses antud tähtaja mõistlikkuse hindamine on erilise tähtsusega. Nimelt peab kõnealune tähtaeg võimaldama adressaadil sisuliselt anda vastuse, vaid ka kontrollida, et edastatud teave oleks täielik, täpne ja ei oleks eksitav.
(vt punktid 86, 96 ja 97)