ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

29. aprill 2015(*)

Lepinguväline vastutus – Avaliku konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja haldamise kohta esitatud kaebuse menetlemine ombudsmani poolt – Uurimisvolitused – Hoolsuskohustus – Võimaluse kaotamine – Mittevaraline kahju

Kohtuasjas T‑217/11,

Claire Staelen, elukoht Bridel (Luksemburg), esindajad: advokaadid L. Levi, M. Vandenbussche ja A. Blot, hiljem F. Wies ja A. Hertzog ning lõpuks V. Olona,

hageja,

versus

Euroopa Ombudsman, esindaja: G. Grill, keda abistasid advokaadid D. Waelbroeck ja A. Duron,

kostja,

mille ese on nõue hüvitada kahju, mis hagejal väidetavalt tekkis avaliku konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, kuhu hageja oli kantud konkursi edukalt läbinud isikuna, ebaõige haldamise kohta esitatud kaebuse menetlemisest Euroopa Ombudsmani poolt,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president M. Prek, kohtunikud I. Labucka ja V. Kreuschitz (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 9. aprilli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

I –  Ombudsmanile kaebuse esitamisele eelnenud asjaolud

1        2. märtsil 1999 avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 60 A, lk 10) konkursiteade, mis puudutas muu hulgas katsetel põhineva avaliku konkursi korraldamist, et koostada prantsuskeelsete administraatorite töölevõtmiseks sobivate kandidaatide nimekiri (EUR/A/151/98) (edaspidi „konkurss EUR/A/151/98”). Konkursi korraldajad olid parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Hageja kandideeris sellel konkursil.

2        Hageja C. Staelen töötas 11. novembrist 1999 kuni 27. novembrini 2000 Euroopa Parlamendis A‑kategooria abiteenistujana. 27. novembril 2000 sõlmiti temaga ajutise teenistuja leping ning ta määrati palgaastme A 7 järku 3 ja hiljem sama palgaastme järku 4. Tema leping parlamendiga lõppes 26. novembril 2003. Sellest kuupäevast alates on ta töötu.

3        8. ja 9. juunil 2000 osales hageja konkursi EUR/A/151/98 kirjalikel katsetel.

4        26. oktoobril 2000 teatas konkursi EUR/A/151/98 komisjoni esimees hagejale, et kuna ta sai kirjalikul katsel ainult 17 punkti, aga selle katse läbimiseks nõutav miinimumpunktisumma on 20, ei lubata teda konkursi järgmistele katsetele. 12. jaanuaril 2001 koostati konkursi tulemusena sobivate kandidaatide loetelu.

5        Pärast hageja kaebuse rahuldamata jätmist esitas hageja 30. jaanuaril 2001 26. oktoobri 2000. aasta otsuse peale Üldkohtule hagi.

6        Üldkohus tühistas 5. märtsil 2003 konkursi EUR/A/151/98 komisjoni 26. oktoobri 2000. aasta otsuse, milles hagejat ei lubatud katsetele, mis järgnesid kirjalikule katsele (kohtuotsus, 5.3.2003, Staelen vs. parlament, T‑24/01, EKL AT, EUT:2003:52).

7        Parlament korraldas 22. märtsil 2004 eespool punktis 6 viidatud kohtuotsuse Staelen vs. parlament (EUT:2003:52) täitmiseks suulised katsed, kus hageja osales ainsa kandidaadina.

8        Hageja esitas 22. juulil 2004 kaebuse, et talle tehtaks teatavaks tulemused, mis ta konkursil EUR/A/151/98 saavutas.

9        Parlament teatas 18. augustil 2004 hagejale, et tema nime sobivate kandidaatide nimekirjas ei ole, kuna tema punktide kogusumma oli väiksem kui sobivate kandidaatide nimekirja viimasel kohal oleval kandidaadil.

10      Pärast kaebuse rahuldamata jätmist esitas hageja 19. jaanuaril 2005 Üldkohtule 18. augusti 2004. aasta otsuse peale tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõude.

11      19. mail 2005 teatas parlament hagejale, et ta otsustas kanda hageja konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja ja et see nimekiri kehtib kuni 1. juunini 2007.

12      Üldkohus otsustas 18. oktoobri 2006. aasta määruses Staelen vs. parlament (T‑32/05, EU:T:2006:328), et 19. jaanuaril 2005 esitatud tühistamishagi üle otsuse tegemise vajadus on ära langenud, ja jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

13      Kuna hagejale ei pakutud ühtegi ametikohta, kirjutas ta töökoha leidmiseks mitmele Euroopa Liidu institutsioonile, sealhulgas parlamendile ning Euroopa Majandus‑ ja Sotsiaalkomiteele. Kõik taotlused lükati tagasi.

II –  Ombudsmanile esitatud kaebus

14      14. novembril 2006 esitas hageja ombudsmanile kaebuse parlamendi haldusomavoli kohta konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja haldamisel (edaspidi „kaebus”).

15      Ombudsman teatas 30. jaanuaril 2007 hagejale, et tema kaebus vaadatakse läbi ning parlamendil on palutud esitada oma arvamus esiteks hageja toimiku haldamise kohta pärast tema nime kandmist konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja ja teiseks hageja taotluse kohta kohelda teda liidu institutsioonide vabade ametikohtade täitmisel õiglaselt.

16      Parlament esitas 20. märtsil 2007 ombudsmanile palutud arvamuse.

17      Ombudsman teatas 3. mail 2007 parlamendile, et ta peab vajalikuks uurida tema toimikuid, et muu hulgas selgitada välja, kas ja kuidas anti teistele liidu institutsioonidele teada parlamendi otsusest kanda hageja nimi konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja.

18      Hageja esitas 11. mail 2007 ombudsmanile oma märkused parlamendi arvamuse kohta, mis ta kaebusega seoses andis.

19      15. mail 2007 palus hageja parlamendil konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivust pikendada. Taotluse koopia edastati samal päeval ombudsmanile. Ombudsmani talitused kontrollisid samal päeval parlamendi toimikuid. Need toimikud sisaldasid kaheksat konfidentsiaalset dokumenti.

20      16. mail 2007 koostas ombudsman „aruande toimikute kontrollimise kohta Euroopa Ombudsmani poolt” (edaspidi „kontrolliaruanne”). Aruandes oli kirjas, et ombudsmani esindajad said kaheksa konfidentsiaalse dokumendi koopiad, millest ühte kirjeldati järgmiselt: „Euroopa Personalivaliku Ameti edastatud nn pooling‑dokument, milles on näidatud, kui palju on erinevate [liidu] institutsioonide korraldatud kõikide konkursside tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjades kandidaate”.

21      Ombudsman edastas 24. mail 2007 hagejale ja parlamendile kontrolliaruande.

22      24. mai 2007. aasta kirjas, mille koopia saadeti samal päeval hagejale, tegi ombudsman parlamendile ettepaneku konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivust pikendada, et oleks võimalik teha sõbralik lahend, juhul kui tuvastatakse haldusomavoli. Parlament teatas 31. mail 2007 ombudsmanile, et ta pikendas nimekirja kehtivust 31. augustini 2007. 6. juunil 2007 anti hagejale teada, et parlamendi peasekretär on palunud alustada menetlust nimekirja kehtivuse pikendamiseks kuni 31. augustini 2007. Parlament andis hagejale 17. juulil 2007 teada, et parlament otsustas pikendada nimekirja kehtivust kuni 31. augustini 2007.

23      Hageja saatis 28. augustil 2007 ombudsmanile e‑kirja, milles ta märkis, et konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja – kuhu oli kantud tema nimi – kehtivust pikendati vaid kolme kuu võtta, ehkki esialgu konkursi edukalt läbinud isikute puhul oli kõnealuse nimekirja kehtivusaeg pikem. Ombudsman vastas hageja e‑kirjale 29. augusti 2007. aasta e‑kirjaga.

24      Parlament teatas hagejale 15. oktoobril 2007, et kui ta soovib, säilitatakse tema kandideerimistoimikut pärast konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse kaotamist veel kaks ja pool aastat. Hageja vastas 19. oktoobril 2007, et nimekirja kehtivuse pikendamine vaid kolme kuu võrra annab tunnistust tema diskrimineerimisest.

25      Ombudsman edastas 22. oktoobril 2007 hagejale kaebuse alusel tehtud otsuse (edaspidi „22. oktoobri 2007. aasta otsus”). Ombudsman jõudis selles otsuses järeldusele, et parlamendi haldusomavoli puudub. Ta märkis sellise järelduse põhjendamiseks muu hulgas, et 15. mail 2007 kontrollitud parlamendi toimikute põhjal selgus, et alates 2005. aasta maist oli parlament tööle võtnud üksnes konkreetses valdkonnas spetsialiseerunud prantsuskeelseid administraatoreid. Ta märkis veel, et kontrolli käigus tuli ilmsiks, et hageja kandidatuur tehti teatavaks kõikides parlamendi peadirektoraatides (vt otsuse punkt 2.4). Seejärel esitas ta järgmised selgitused: „kontroll kinnitas, mida parlament oli oma arvamuses juba öelnud, nimelt et [konkursi EUR/A/151/98] tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekiri, mis näitas [hageja] reservis olekut, tehti teistele [liidu] institutsioonidele kättesaadavaks” ning „kontroll kinnitas samuti, et tema elulookirjeldus saadeti tema kohta teavet palunud teenistusüksusele, s.o nõukogule” (vt otsuse punkt 2.5). Nimekirja kehtivuse pikendamise kohta märkis ombudsman lõpetuseks, et selles küsimuses on pädeval haldusasutusel kaalutlusõigus ning kiitis parlamenti selle eest, et viimane väljendas oma valmisolekut nimekirja kehtivust pikendada (vt otsuse punkt 2.6).

III –  Ombudsmani omaalgatuslik uurimine

26      Pärast 22. oktoobri 2007. aasta otsust saatis hageja ombudsmanile mitu kirja, milles ta viitas ombudsmani eksimustele seoses sellega, et ombudsman lõpetas konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja suhtes uurimise ning et nimekiri jäeti ametlikult avaldamata ja institutsioonide vahel levitamata (vt muu hulgas 24. jaanuari, 14. juuli ja 1. augusti 2008. aasta kirjad). Hageja palus ombudsmanil neil asjaoludel uurimise taas avada. Ombudsman kinnitas 1. ja 21. juulil ning 1. oktoobril 2008 saadetud vastustes oma järeldust, milleni ta 22. oktoobri 2007. aasta otsuses jõudis. 8. oktoobri 2008. aasta kirjas tegi hageja sellele kirjavahetusele lõpu ja ütles, et ombudsman talle enam ei kirjutaks.

27      Parlamendiliige P. pöördus 5. novembril 2009 ombudsmani poole, et paluda tal 22. oktoobri 2007. aasta otsus uuesti üle vaadata. 4. märtsil 2010 saatis P. ombudsmanile meeldetuletuskirja.

28      Ombudsman vastas 10. märtsil 2010 P. kirjadele, vabandades ühtlasi vastusega hilinemise pärast, ja kinnitas oma järeldust, et kaebuse menetlemisel ei esinenud parlamendi haldusomavoli. Ta kordas eeskätt, et tema teostatud kontroll kinnitas, et asjaomane sobivate kandidaatide nimekiri tehti teistele liidu institutsioonidele kättesaadavaks ja ametisse nimetaval asutusel on sobivate kandidaatide nimekirja kehtivusaja kohta tehtud otsuse suhtes kaalutlusõigus.

29      P. pöördus 14. aprillil 2010 ombudsmani poole ja palus edastada ombudsmani märkused 17. märtsi 2010. aasta kirja sisu kohta, mille pensionil olev parlamendi ametnik ja hageja endine kolleeg W. oli ombudsmanile esitanud ning millest ta lisas koopia. Kõnealune kiri sisaldas küsimusi ombudsmani uurimise kohta ja erinevaid süüdistusi tema vastu.

30      1. juuni 2010. aasta kirjas süüdistas P. ombudsmani teatavates eksimustes ja eelkõige selles, et ta moonutas faktilisi asjaolusid, kinnitades, et konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekiri, kuhu hageja nimi oli kantud, tehti teistele institutsioonidele kättesaadavaks. Ta rõhutas lisaks, et ombudsmani tegevusega on hagejale on tekitatud tõsist kahju ja ta loodab seega, et ombudsman teeb kahju hüvitamiseks konkreetsed ettepanekud.

31      Ombudsman vastas 11. juunil 2010 P. kirjale, vabandades ühtlasi vastusega hilinemise pärast, ning märkis, et 14. aprilli ja 1. juuni 2010. aasta kirjade sisu vaadatakse kiiresti põhjalikult läbi ja et juhtumiga tegeleb teine ametnik, kellel on kohustus läbivaatamise tulemused enne 2010. aasta juuni lõppu teatavaks teha.

32      29. juunil 2010 tegi ombudsman P‑le teatavaks tema 14. aprilli ja 1. juuni 2010 kirjade läbivaatamise tulemused. Ta tunnistas esiteks, et otsuse punkti 2.5 esimene lause on vigane osas, milles ta märkis, et „parlament oli oma arvamuses juba öelnud”, et konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekiri, kuhu oli kantud hageja nimi, tehti teistele liidu institutsioonidele kättesaadavaks. Ta vabandas selle pärast hageja ja P. ees. Teiseks selgitas ta, et järeldus, mille kohaselt nimekiri, millest nähtus, et hageja on reservi arvatud, oli saadetud teistele liidu institutsioonidele, tugines nn pooling‑dokumendil. Ta avaldas kahetsust, et ta sellele asjaolule varem piisavalt tähelepanu ei juhtinud. Lisaks möönis ta, et kõnesolevas dokumendis ei olnud kirjas, mis kuupäeval parlament asjassepuutuva teabe EPSO‑le või teistele institutsioonidele edastas, kuigi faktiliste asjaolude kronoloogia oli sobivate kandidaatide nimekirja 1. juunil 2007 kehtivuse kaotamise seisukohast määrava tähtsusega. Ta märkis, et on seega otsustanud alustada omaalgatuslikku uurimist, et kontrollida, kas esines parlamendi haldusomavoli.

33      Sama kuupäevaga kirjas teatas ombudsman parlamendile, et 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.5 on viga ning ta on selle parandanud ja teinud otsuse alustada omaalgatuslikku uurimist, et kontrollida, kas hageja olukorra hindamisel oli tegemist on parlamendi haldusomavoliga. Sellega seoses palus ta parlamendil esitada oma arvamuse ja täiendavad selgitused mitme küsimuse kohta. Nii palus ta parlamendil: täpsustada, mil viisil informeeris ta EPSO‑t, nõukogu ja teisi liidu institutsioone ja organeid sellest, et hageja nimi on kantud konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja; selgitada, miks ta ei vastanud hageja 15. mai 2007. aasta taotlusele nimekirja kehtivusaja pikendamiseks; täpsustada, kas ta konsulteeris enne asjaomase nimekirja pikendamise üle otsustamist nõukoguga, ja kui ta seda ei teinud, siis millistel põhjustel, ning selgitada asjaolu, miks hageja oli kantud nimekirja ainult kaheks aastaks ja kolmeks kuuks, samas kui teised kandidaadid olid kantud samasse nimekirja ligi kuueks ja pooleks aastaks.

34      Ombudsman kohtus 5. juulil 2010 P‑ga. Kohtumisel edastas P. ombudsmanile koopia kirjast, mille W. oli 30. juunil 2010 talle saatnud ja milles ta märkis, et hageja on kaotanud igasuguse usu ombudsmani suutlikkusse asja objektiivselt menetleda ja viimane peaks viivitamata oma uurimise lõpetama. Samal päeval toimus toimiku eest vastutava ombudsmani ametniku ja W. kohtumine, mille käigus viimane kinnitas, et hageja kahtlustab ombudsmani ja parlamendi vahelist kokkumängu.

35      12. juulil 2010 teatas W. ombudsmanile, et hageja on uue uurimise vastu, kuna tal on kahtlusi, et ombudsman ja parlament omavahel kokku mängivad. Ombudsman sai koopia dokumendist, mis sisaldas hageja üksikasjalikke seisukohti uue uurimise kohta. Hageja märkis selles dokumendis, et tema võimalik nõustumine uue uurimise läbiviimisega sõltub ombudsmani vastustest tema kahtlustele.

36      Ombudsman vastas 19. juulil 2010 W‑le saadetud kirjas küsimustele, mis olid tõstatatud dokumendis, mis sisaldas hageja üksikasjalikke seisukohti uue uurimise kohta. Ta kinnitas, et mingit kokkumängu ei ole ja tal oleks hea meel, kui hageja omaalgatusliku uurimisega nõustuks.

37      W. vastas 26. juulil 2010, et tema ja hageja kordavad varem esitatud süüdistusi ja laiendavad neid. Ta selgitas, et hageja ei tagane oma vastuväidetest ombudsmani uuele uurimisele.

38      Ombudsman vastas 8. septembril 2010 W. 26. juuli 2010. aasta kirjale, märkides muu hulgas, et igale W. ja hageja esitatud argumentidele vastamine ei ole vajalik, kuna näib, et nad on otsustanud oma väidetega teiste organite poole pöörduda.

39      Parlament andis 15. novembril 2010 ombudsmani 29. juuni 2010. aasta kirjas esitatud küsimuste kohta arvamuse. Ta märkis oma arvamuses, et vastavalt asjaomases valdkonnas kehtivale poliitikale hävitati kõik hagejaga seotud andmed kaks ja pool aastat pärast konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse lõppemist, s.o 2010. aasta märtsis. Seega ei ole tal võimalik oma vastuseid dokumenteerida, nagu ta tavaliselt teeb, ja on sunnitud tuginema nende ametnike meenutustele, kes sel ajal antud juhtumiga tegelesid. Vastuseks ombudsmani küsimustele kinnitas parlament muu hulgas, et EPSO‑t, nõukogu ja teisi liidu institutsioone ja organeid teavitati õigel ajal hageja nime asjaomasesse nimekirja kandmisest, enne nimekirja kehtivuse pikendamist konsulteeriti nõukoguga ja potentsiaalselt huvitatud institutsioonidel oli hagejaga kontakteerumiseks pikem tähtaeg kui teiste kandidaatide puhul, kes olid samasse nimekirja kantud.

40      Ombudsman esitas 22. novembril 2010 parlamendile uued küsimused ja informeeris sellest P‑d samal päeval kirjaga, mille koopia saadeti hagejale. Lisaks märkis ta selles kirjas, et kui hageja oma vastuseisust omaalgatuslikule uurimisele ei tagane, teeb ta oma analüüsi üksnes selle teabe alusel, mis tal juba on ja mille parlament peaks talle veel edastama.

41      Parlament kinnitas ombudsmani uutele küsimustele 24. jaanuaril 2011 antud vastuses, et hageja toimik on täielikult hävitatud ning parlamendi käsutuses ei ole enam kirju ega e‑kirju, milles ta andis teistele liidu institutsioonidele ja organitele teada hageja nime kandmisest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja.

42      Ombudsman tegi 31. märtsil 2011 omaalgatusliku uurimise lõpetamise kohta otsuse (edaspidi „31. märtsi 2011. aasta otsus”). Ta jõudis selles otsuses järeldusele, et hageja 15. mai 2007. aasta kirja menetlemise ja tema nime konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas oleku aja osas ei olnud parlamendi haldusomavoli. Ta leidis samuti, et pooleliolevat uurimist ei ole põhjust jätkata, kuna hageja on sellele vastu ja asjas puudub ülekaalukas üldine huvi.

 Menetlus ja poolte nõuded

43      Üldkohtu kantseleisse 20. aprillil 2011 esitatud hagiavalduses esitas hageja käesolevas asjas kahju hüvitamise nõude.

44      Hageja palub Üldkohtul:

–        mõista ombudsmanilt hageja kasuks välja 559 382,13 eurot minevikus tekitatud varalise kahju hüvitamiseks, millele lisandub Euroopa Keskpanga määra kohaselt arvutatud viivisintress, mida suurendatakse kahe protsendipunkti võrra;

–        mõista ombudsmanilt hageja kasuks välja ühenduse pensionikassasse makstavad pensionimaksed, mis on arvutatud hageja põhipalga alusel ajavahemikus juuni 2005 kuni aprill 2011, milleks on 482 225,97 eurot;

–        mõista ombudsmanilt hageja kasuks välja alates maist 2011 kuni märtsini 2026 igakuiselt netosummad, mis vastavad tegevusüksuse AD ametnike palgale, mida makstakse palgaastme AD 9 järgu 2 teisel aastal, võttes arvesse selle palgaastme ametniku tavapärast karjääri, ning millele lisanduvad pensionikassasse ning haigekassasse hageja eest tehtavad maksed;

–        mõista ombudsmanilt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 50 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja ombudsmanilt.

45      Ombudsman palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

46      Hageja palus repliigis Üldkohtul anda menetlust korraldavate meetmete ja menetlustoimingute raames korralduse:

–        teha ombudsmanile ülesandeks esitada kontrollitoimikus sisalduvad dokumendid ning 24. mai ja 31. mai 2007. aasta e‑kirjad, mis puudutavad konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, kuhu oli kantud hageja nimi, kehtivuse pikendamist;

–        kutsuda hagiavalduse esitamise ajaks kohale Euroopa Ombudsman N. Diamandouros;

–        kuulata ära ombudsmani teenistuses töötavad A. ja B. ning parlamendi teenistuses töötavad C., P., H. ja S., et selgitada nende toimikute sisu, mis parlamendi teenistujad ombudsmani esindajatele 15. mai 2007. aasta kontrollkäigu ajal esitasid.

47      Hageja palus 25. aprilli 2012. aasta kirjas Üldkohtult luba esitada käesolevas asjas uute tõenditena dokumendid, mis olid kogutud Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses olevas kohtuasjas F‑9/12: Staelen vs. parlament. Esimese koja president rahuldas selle taotluse 23. mai 2012. aasta otsusega. Esimese koja presidendi 19. juuni 2012. aasta otsusega lisati kohtutoimikusse kõnealuses taotluses nimetatud dokumendid ja koos nende dokumentidega esitatud 6. juuni 2012. aasta kiri, välja arvatud parlamendi kostja vastus kohtuasjas F‑9/12.

48      Hageja esitas 23. oktoobril 2012 Üldkohtule taotluse paluda parlamendil ja ombudsmanil esitada kaks e‑kirja, mis puudutavad ombudsmani 2007. aasta mai kontrollkäigust alates tema käes olnud teatavate dokumentide koopiate edastamist parlamendile. Ombudsman täitis selle palve ja esitas kõnealused e‑kirjad Üldkohtu kantseleile. Esimese koja presidendi 21. novembri 2012. aasta otsusega lisati need e‑kirjad kohtutoimikusse.

49      Hageja esitas 19. detsembri 2012. aasta kirjas Üldkohtu kantseleile uued tõendid ja palus võtta menetlust korraldavad meetmed, viidates hiljuti toimunud arengule kohtuasjas F‑9/12. Esimese koja presidendi 24. jaanuari 2013. aasta otsusega lisati asjaomane kiri ja selle lisad kohtutoimikusse.

50      Avaliku Teenistuse Kohus tegi 11. juulil 2013 kohtuasjas F‑9/12 otsuse, milles mõistis parlamendilt esiteks välja hüvitise varalise kahju eest, mille suuruseks hinnati ex aequo et bono 10 000 eurot, kuna parlamendi tegevuse tõttu kaotas hageja sobivate kandidaatide nimekirja kandmisega kaasnevad võimalused, ja teiseks hüvitise mittevaralise kahju eest, mille suuruseks määrati ex aequo et bono 5000 eurot (kohtuotsus, 11.7.2013, CC vs. parlament, F‑9/12, EKL AT, EU:F:2013:116, punktid 124 ja 128).

51      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu 17. septembri 2013. aasta otsusega (ELT C 313, lk 2) muudeti, määrati ettekandja‑kohtunik neljandasse kotta ja kohtuasi määrati seega sellele kojale.

52      Hageja esitas 28. augustil 2013 eespool punktis 50 viidatud kohtuotsuse (EU:F:2013:116) peale apellatsioonkaebuse (vt kohtuasi T‑457/13 P).

53      6. novembril 2013 palus hageja menetlustoimingute raames kutsuda kohale pärast N. Diamandourost Euroopa Ombudsmani ametikohale asunud E. O’Reilly, kuna oli oluline teada saada, milline on tema seisukoht eelkäija poolt toime pandud eksimuste kohta ja mil määral ta need omaks võtab või neist taganeb.

54      Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) paluda pooltel vastata teatud kirjalikele küsimustele ja avada suulise menetluse. Pooled vastasid nendele küsimustele määratud tähtaja jooksul. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 9. aprilli 2014. aasta kohtuistungil.

 Õiguslik käsitlus

I –  Vastuvõetavus

55      Sissejuhatuseks meenutab Üldkohus, et ta on vastavalt ELTL artiklile 268 ja artikli 340 teisele lõigule pädev läbi vaatama ombudsmani vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet (kohtuotsused, 23.3.2004, ombudsman vs. Lamberts, C‑234/02 P, EKL, EU:C:2004:174; 10.4.2002, Lamberts vs. ombudsman, T‑209/00, EKL, EU:T:2002:94, punkt 52, ja 24.9.2008, M vs. ombudsman, T‑412/05, EU:T:2008:397, punkt 39).

56      Euroopa Ombudsman siiski kahtleb, kas hagejal on põhjendatud huvi, kuna ta väidab käesolevas hagis, et ombudsmani algatatud uurimine oli ebapiisav, samas kui ta oli kindlalt selle uurimise vastu. Peale selle märgib ombudsman, et küsimuse kohta, millal ja kuidas parlament andis teistele institutsioonidele, organitele ja asutustele teada, et hageja nimi on kantud konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, ei tehtud ühtegi lõplikku otsust. Tema hinnangul saab ta selles küsimuses oma menetluse veel taastada. Seetõttu näib talle käesolev hagi enneaegne.

57      Hageja leiab, et tal on põhjendatud huvi, kuna mõlemad ombudsmani läbi viidud uurimised lõpetati otsusega, milles tuvastati parlamendi haldusomavoli puudumine.

58      Üldkohus leiab, et asjaolu, et hageja oli ombudsmani omaalgatusliku uurimise vastu, ei saa tema põhjendatud huvi käesolevas asjas kahtluse alla seada. Isegi kui uurimine toimus ilma hageja nõusoleku või toetuseta, on tal siiski põhjendatud huvi nõuda talle uurimise järel või uurimise ajal väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist, kuna käesoleval juhul ei saa hageja käitumine selle menetlusega seoses mõjutada hagi vastuvõetavuse hindamist.

59      Lisaks tuleb meenutada, et kahju hüvitamise nõue on EL toimimise lepingus kehtestatud kui iseseisev õiguskaitsevahend, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis konkreetne eesmärk ja mille kasutamine sõltub tema eripärast tulenevatest tingimustest (kohtuotsus, 28.4.1971, Lütticke vs. komisjon, 4/69, EKL, EU:C:1971:40, punkt 6, ja kohtumäärus, 21.6.1993, Van Parijs jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑257/93, EKL, EU:C:1993:249, punkt 14). Kui tühistamishagi ja tegevusetushagi on mõeldud selleks, et reageerida õiguslikult siduva akti ebaseaduslikkusele või selle akti puudumisele, siis kahju hüvitamise nõude eesmärk on hüvitada kahju, mis tuleneb sellisest õiguslikult siduvast või mittesiduvast aktist või ebaseaduslikust käitumisest, mida saab omistada ühenduse institutsioonile või organile (vt selle kohta kohtuotsused, 10.7.1985, CMC jt vs. komisjon, 118/83, EKL, EU:C:1985:308, punktid 29–31; 15.9.1994, KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, C‑146/91, EKL, EU:C:1994:329, punkt 26, 15.6.1999, Ismeri Europa vs. kontrollikoda, T‑277/97, EKL, EU:T:1999:124, punkt 61).

60      Käesoleva kahju hüvitamise nõude vastuvõetavust ei saa seega mõjutada asjaolu, et ombudsman ei olnud veel teinud lõplikku otsust teatavates küsimustes, mis puudutasid tema omaalgatuslikku uurimist.

61      Järelikult tuleb hagi vastuvõetavaks tunnistada.

II –  Sisulised küsimused

A –  Sissejuhatus

62      Hageja väidab, et käesolevas asjas on täidetud tingimused liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks. Ombudsmani tegevuse õigusvastasuse kohta esitab hageja oma hagi põhjendamiseks neli väidet.

63      Hageja esimese väite kohaselt on ombudsman rikkunud Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsuse 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta (EÜT L 113, lk 15; ELT eriväljaanne 01/01, lk 283) artikli 3 lõiget 1 ning otsuse 94/262 alusel ombudsmani vastu võetud rakendussätete (edaspidi „rakendussätted”) artikleid 5 ja 9.2, kuna ta ei teostanud kaebuse alusel ega omaalgatusliku uurimise käigus kõiki uurimisi, et tuvastada parlamendi haldusomavoli hageja toimiku haldamisel.

64      Teises väites osutab hageja, et ombudsman tegi mitu ilmset hindamisviga, millega ta põhjustas hagejale kahju nii tema kaebuse põhjendatuse kontrollimise käigus kui ka pärast seda.

65      Kolmandas väites leiab hageja, et ombudsman ei olnud hageja kaebuse läbivaatamisel ja pärast seda erapooletu, heausklik, objektiivne ega sõltumatu ning kuritarvitas oma võimu.

66      Neljandas väites osutab hageja, et ombudsman rikkus kaebuse alusel algatatud uurimise raames hoolsuskohustust, hea halduse põhimõtet, mõistliku menetlusaja põhimõtet, Euroopa Parlamendi 6. septembri 2001. aasta resolutsiooni alusel vastu võetud Euroopa hea halduse tava eeskirja (EÜT C 72, lk 331, edaspidi „hea halduse tava eeskiri”) artikleid 14 ja 17 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41.

67      Ombudsman vaidleb kõigile neljale väitele vastu ja leiab, et hageja hagi tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

B –  Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimist käsitlev kohtupraktika

68      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab selleks, et liidul tekiks ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses lepinguväline vastutus oma organite õigusvastase tegevuse eest, olema täidetud kogum tingimusi: institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjusliku seose olemasolu väidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt selle kohta kohtuotsused, 29.9.1982, Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, EKL, EU:C:1982:318, punkt 16; 9.11.2006, Agraz jt vs. komisjon, C‑243/05 P, EKL, EU:C:2006:708, punkt 26, 2.3.2010, Arcelor vs. parlament ja nõukogu, T‑16/04, EKL, EU:T:2010:54, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, kui üks neist tingimustest ei ole täidetud (vt kohtuotsus Arcelor vs. parlament ja nõukogu, punkt 68 eespool, EU:T:2010:54, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

70      Institutsiooni õigusvastast tegevust puudutava tingimusega seoses on nõutud, et oleks tõendatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (kohtuotsused, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EKL, EU:C:2000:361, punktid 42 ja 43, ning 9.9.2008, FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EKL, EU:C:2008:476, punkt 173). Seega võib liidu lepinguväline vastutus tekkida üksnes institutsiooni sellisest eksimusest, mille tagajärg on niisugune piisavalt selge rikkumine.

71      Et teha kindlaks, kas on täidetud nõue, mille kohaselt rikkumine peab olema piisavalt selge, on otsustav kriteerium asjaolu, et asjassepuutuv institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Vaid siis, kui sellel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusõigus, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine (vt kohtuotsused, 10.12.2002, komisjon vs. Camar ja Tico, C‑312/00 P, EKL, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Arcelor vs. parlament ja nõukogu, punkt 68 eespool, EU:T:2010:54, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega mängib asjaomase institutsiooni kaalutlusõigus olulist rolli, et tuvastada niisuguse piisavalt selge rikkumise esinemine (vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.2005, komisjon vs. CEVA ja Pfizer, C‑198/03 P, EKL, EU:C:2005:445, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Niisiis, juhul kui ombudsmanil on kaalutlusõigus, võib liidu õiguse piisavalt selgeks rikkumiseks, millega kaasneb liidu vastutus, olla üksnes ilmselge ja oluline kaalutlusõiguse piiride ületamine. Seevastu juhul, kui ombudsmanil on oma ülesannete täitmisel vaid märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusõigus, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine (vt selle kohta kohtuotsus M vs. ombudsman, punkt 55 eespool, EU:T:2008:397, punkt 143).

73      Kohtupraktikast ilmneb, et nõue, mille kohaselt peab õigusnorm andma üksikisikutele õigusi, on täidetud siis, kui õigusnormist tulenevad eelised, mida võib pidada omandatud õiguseks, kui õigusnorm kaitseb üksikisikute õigusi või kui sellega luuakse üksikisikutele selliseid õigusi, mille sisu saab täpselt kindlaks määrata (vt kohtuotsus, 19.10.2005, Cofradía de pescadores „San Pedro de Bermeo” jt vs. nõukogu, T‑415/03, EKL, EU:T:2005:365, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika). Veel tuleneb kohtupraktikast, et see tingimus on täidetud, kui rikutud õigusnorm, mis põhiliselt kaitseb küll üldist huvi, tagab ka asjassepuutuvate isikute üksikhuvide kaitse (vt kohtuotsus, 16.5.2013, Gap granen & producten vs. komisjon, T‑437/10, EU:T:2013:248, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

74      Käesoleval juhul on seega vaja kontrollida, kas ombudsman pani hageja kaebuse menetlemise ja sellele järgnenud omaalgatusliku uurimise käigus toime väidetavad rikkumised. Kui ombudsman need rikkumised toime pani, on vaja kontrollida, kas nende tagajärg oli üksikisikule õigusi andvate õigusnormide piisavalt selge rikkumine.

C –  Väidetavad rikkumised

1.     Õigusvastane tegevus, mis tuleneb otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1, rakendussätete artiklite 5 ja 9.2 ning hoolsuskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumisest

a)     Sissejuhatavad märkused

75      Hageja väidab esimese väite raames, et ombudsman rikkus otsuse 94/292 artikli 3 lõiget 1 ning rakendussätete artikleid 5 ja 9.2, kuna ta ei teostanud kaebuse menetlemise ega omaalgatusliku uurimise käigus kõiki vajalikke uurimisi, et tuvastada ja välja selgitada haldusomavoli juhtumid, millest hageja oli teatanud. Neljanda väite esimeses väiteosas tugineb ta samadel põhjustel hoolsuskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumisele. Neid väiteid tuleb käsitleda koos.

76      Esmalt olgu märgitud, et nagu on varem juba sedastatud, on ombudsmanil kaebuste põhjendatuse ja kaebuste edasise menetlemisega seoses ulatuslik kaalutlusõigus ning tal ei ole sellega seonduvalt mingisugust tulemuse saavutamise kohustust (vt selle kohta kohtuotsused ombudsman vs. Lamberts, punkt 55 eespool, EU:C:2004:174, punktid 50 ja 52, ning M vs. ombudsman, punkt 55 eespool, EU:T:2008:397, punkt 143). Seega võib liidu õiguse piisavalt selgeks rikkumiseks, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse, olla üksnes ilmselge ja oluline kaalutlusõiguse piiride ületamine kaebuste põhjendatuse ja kaebuste menetlemisega seoses. Sama kehtib juhul, kui ombudsman hindab, kas on tegemist haldusomavoli juhtumiga, mille kohta ta on alustanud omal algatusel uurimise.

77      Lisaks tuleb ombudsmani uurimisvolituste kohta meenutada, et vastavalt otsuse 94/262 artikli 3 lõikele 1 teostab ombudsman kaebuse alusel või omal algatusel kõik uurimised, „mida ta peab õigustatuks” liidu institutsioonide ja organite tegevuses kahtlustatava haldusomavoli väljaselgitamiseks. Rakendussätete artiklis 4.1 on ette nähtud, et ombudsman otsustab, kas menetlemiseks vastuvõetud kaebuse puhul on uurimise algatamiseks piisavalt alust. Lisaks on rakendussätete artiklis 5 määratletud ombudsmani uurimisvolitused ning sätestatud, et ombudsman „võib” muu hulgas nõuda, et liidu institutsioonid ja organid edastaksid talle teavet, või kontrollida asjaomaste institutsioonide või organite toimikut. Rakendussätete artikli 9.2 kohaselt on ombudsmanil omaalgatuslike uurimiste korral samad uurimisvolitused.

78      Seega on ombudsmanil vastavalt otsuse 94/262 artikli 3 lõikele 1 ning rakendussätete artiklitele 4.1, 5 ja 9.2 kaalutlusõigus ka nii läbiviidavate uurimiste algatamise ja ulatuse osas kui ka kaebuse menetlemise või tema algatusel alustatud uurimise käigus kasutatavate uurimisvahendite osas.

79      Siit järeldub, et eespool punktis 70 ja sellele järgnevates punktides viidatud kohtupraktikast lähtudes võib piisavalt selgeks rikkumiseks, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse, olla otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1 ning rakendussätete artiklite 4.1, 5 ja 9.2 alusel antud uurimisvolituse piiride üksnes ilmselge ja oluline ületamine.

80      Ombudsman peab talle uurimiseks antud kaalutlusõigust siiski teostama liidu ülimuslikke õigusnorme järgides.

81      Põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud õigus heale haldusele ja selle artikli lõikes 1 on ette nähtud, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul. Harta artikli 41 lõikes 2 on täpsustatud, et see õigus kätkeb muu hulgas igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada, igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti‑ ja ärisaladusega seotud õigustatud huve, ning asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.

82      Sõna „muu hulgas” viimati osutatud sättes näitab, et õigus heale haldusele ei piirdu kolme eespool nimetatud tagatisega. Sama võib välja lugeda ka selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), milles on täpsustatud, et artikkel 41 põhineb õigusriigi põhimõttele vastava liidu eksisteerimisel, mille iseloomulikud omadused loodi kohtupraktikaga, mis sätestab muu hulgas hea halduse kui üldise õiguspõhimõtte.

83      Selgitustes põhiõiguste harta kohta viidatakse muu hulgas kohtupraktikale, mille kohaselt juhul, kui liidu institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus, on liidu õiguskorra kohaselt haldusmenetlustes ette nähtud tagatiste järgimise kontrollimine põhjapaneva tähtsusega. Nende tagatiste hulka kuulub hoolsuskohustus, see tähendab pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsused, 21.11.1991, Technische Universität München, C‑269/90, EKL, EU:C:1991:438, punkt 14; 6.11.2008, Madalmaad vs. komisjon, C‑405/07 P, EKL, EU:C:2008:613, punkt 56, ja 9.9.2011, Dow AgroSciences jt vs. komisjon, T‑475/07, EKL, EU:T:2011:445, punkt 154).

84      Siinkohal tuleb rõhutada, et pädeva institutsiooni kohustus hoolikalt uurida tema ulatusliku kaalutlusõiguse teostamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid ja selle kohustuse kontrollimine liidu kohtu poolt on seda olulisem, kui pidada silmas, et selle hindamispädevuse üle teostatav kohtulik kontroll piirdub üksnes põhiküsimusega, mis ei lähe kaugemale ilmse vea tuvastamisest. Seega on pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid vajalik eeldus selleks, et liidu kohus saaks kontrollida, kas faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub kaalutlusõiguse teostamine, olid olemas (vt selle kohta kohtuotsused, 15.10.2009, Enviro Tech (Europe), C‑425/08, EKL, EU:C:2009:635, punktid 47 ja 62; 11.9.2002, Pfizer Animal Health vs. nõukogu, T‑13/99, EKL, EU:T:2002:209, punktid 166 ja 171, ja 16.9.2013, ATC jt vs. komisjon, T‑333/10, EKL, EU:T:2013:451, punkt 84).

85      Seega ei vabasta kaalutlusõigus, mis ombudsmanile on otsuse 94/262 ja rakendussätete alusel antud seoses tema ülesannete täitmisel võetavate uurimismeetmetega, teda hoolsuskohustuse järgimisest. Siit järeldub, et kuigi ombudsman on vaba otsustama, kas ta alustab uurimist, ja uurimise kasuks otsustamise korral võib ta võtta kõik uurimismeetmed, mida ta põhjendatuks peab, on ta siiski kohustatud tagama, et ta on pärast nende uurimismeetmete võtmist hoolikalt ja erapooletult uurinud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, et otsustada, kas haldusomavoli juhtumi kohta esitatud väide on põhjendatud, ja kuidas seda väidet edasi menetleda (vt analoogia alusel seoses komisjoni kohustusega vaadata läbi kaebus, kohtuotsus, 17.5.2001, IECC vs. komisjon, C‑450/98 P, EKL, EU:C:2001:276, punkt 57). Hoolsuskohustuse järgimine ombudsmani poolt tema pädevuse teostamisel on seda olulisem, et talle on ELTL artikli 228 lõike 1 ja otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1 alusel antud konkreetne ülesanne üldistes huvides ja asjassepuutuva kodaniku huvides tuvastada haldusomavoli juhtumid ja püüda need kõrvaldada.

86      Ombudsmanil ei ole seega kaalutlusõigust selle üle, kas konkreetsel juhul on hoolsuskohustust järgitud. Järelikult piisab juba hoolsuskohustuse rikkumisest, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine eespool punktis 70 viidatud kohtupraktika mõttes (vt selle kohta kohtuotsus, 11.7.2007, Schneider Electric vs. komisjon, T‑351/03, EKL, EU:T:2007:212, punktid 117 ja 118).

87      Siiski tuleb ka rõhutada, et kõik ombudsmani toime pandud rikkumised ei kujuta endast – eespool punktis 83 määratletud – hoolsuskohustuse rikkumist. Üksnes selline rikkumine, mille ombudsman on toime pannud oma uurimisvolituste kasutamisel, mille tõttu ei olnud tal võimalik hoolikalt ja erapooletult uurida kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, et otsustada, kas liidu institutsiooni, organi või asutuse haldusomavoli juhtumi kohta esitatud väide on põhjendatud, ja kuidas seda väidet edasi menetleda, võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse põhjusel, et on rikutud hoolsuskohustust (vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.2001, Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, T‑198/95, T‑171/96, T‑230/97, T‑174/98 ja T‑225/99, EKL, EU:T:2001:184, punkt 144).

88      Teiseks, mis puudutab nõuet, mille kohaselt peab väidetavalt rikutud õigusnorm andma üksikisikutele õigusi, siis tuleb meenutada, et kohtupraktikas on täpsustatud, et kaitsva laadiga seotud tingimus on täidetud, kui rikutud õigusnorm, mis põhiliselt kaitseb küll üldist huvi, tagab ka asjassepuutuvate isikute üksikhuvide kaitse (vt eespool punkt 71). Mis puudutab hoolsuskohustust või õigust heale haldusele, siis nimetatud kohustus ja õigus on selgelt üksikisikuid kaitsva laadiga (vt selle kohta kohtuotsused, 18.9.1995, Nölle vs. nõukogu ja komisjon, T‑167/94, EKL, EU:T:1995:169, punkt 76, ja 9.7.1999, New Europe Consulting ja Brown vs. komisjon, T‑231/97, EKL, EU:T:1999:146, punkt 39). Sama võib öelda ombudsmani uurimisi reguleerivate eeskirjade kohta, kuivõrd nende eeskirjade kohaselt on üksikisikul võimalus esitada haldusomavoli juhtumite kohta kaebusi ja saada nende juhtumite suhtes läbi viidud uurimiste kohta ombudsmanilt teavet (vt selle kohta kohtuotsus, ombudsman vs. Lamberts, punkt 55 eespool, EU:C:2004:174, punkt 56).

b)     Õigusvastane tegevus, mis tuleneb otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1, rakendussätete artiklite 5 ja 9.2 ning hoolsuskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumisest 22. oktoobri 2007. aasta otsusega seotud uurimiste käigus

–       Sissejuhatus

89      Hageja esimese väite esimese osa kohaselt pani ombudsman 22. oktoobri 2007. aasta otsusega päädinud kaebuse läbivaatamisel toime rikkumised.

–       Õigusvastase tegevuse olemasolu

90      Esiteks heidab hageja ombudsmanile ette, et ta ei nõudnud parlamendilt teatud dokumente, mis olid viimase käsutuses ja mida ombudsman endale ei saanud. Selle väite hindamiseks tuleb meelde tuletada järgmised faktilised asjaolud.

91      Pärast kaebuse saamist otsustas ombudsman 30. juunil 2007 uurida järgmisi väiteid ja taotlusi: „[p]arlament ei menetlenud [hageja] taotlust nõuetekohaselt pärast seda, kui ta oli kantud konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja]”, ja „[hagejat] tuleb ühenduste institutsioonide vabade ametikohtade täitmisel õiglaselt kohelda”.

92      Ombudsman otsustas selle uurimise raames kontrollida parlamendi toimikuid seoses järgmiste küsimustega:

„1)      selgitada välja, kas pärast [hageja] nime lisamist [konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide] nimekirja (17. mail 2005) võttis parlament tööle ametniku või ajutise teenistujana prantsuse keele administraatoreid, kelle nimi on kantud mõnesse muusse [sobivate kandidaatide] nimekirja;

2)      kui see nii oli, siis selgitada välja, kas [hageja] toimikut võeti arvesse (ja millisel määral); sellega seoses soovin ma muu hulgas tutvuda asjakohaste põhjendatud otsustega, mis puudutavad selliste valikute tegemist (sh avaldamise teated);

3)      selgitada välja, kas ühenduse teisi institutsioone teavitati parlamendi otsusest kanda [hageja] [konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide] nimekirja pärast seda, kui nimikiri oli ammendunud (kõik nimekirja kantud kandidaadid olid tööle võetud), ja millisel moel seda tehti;

4)      parlament näib väitvat, et [sobivate kandidaatide] nimekiri, kuhu [hageja] oli kantud (mai 2005), saadeti kõikidele peadirektoraatidele ja tema nimi oli ka kehtivate nimekirjade kokkuvõttes, mis igal aastal peadirektoraatidele saadetakse”.

93      Kontrolliaruandest nähtub, et parlamendi esindajad esitasid kõikide kontrolli jaoks ette valmistatud „toimikutes” sisalduvate dokumentide kohta märkused. Aruandesse ei ole neid märkusi siiski lisatud. Lisaks sisaldasid kõnealused „toimikud” järgmisi dokumente:

1)      nende isikute nimekiri, kelle on parlament alates 1. maist 2005 administraatorina tööle võtnud;

2)      EPSO edastatud pooling‑dokument, milles on näidatud, kui palju on kandidaatide erinevate liidu institutsioonide korraldatud konkursside [sobivate kandidaatide] nimekirjas;

3)      parlamendilt nõukogule saadetud e‑kiri, millele oli lisatud [hageja] elulookirjeldus ja kandideerimisavaldus;

4)      loetelu kõigist töölevõtmistest parlamendis alates maist 2005 (palgaaste AD 5);

5)      loetelu kõigist töölevõtmistest parlamendis alates maist 2005 (kõrgem palgaaste);

6)      loetelu kõigist prantsuse keelt kõnelevate isikute töölevõtmistest parlamendis alates maist 2005 (palgaaste AD 5);

7)      dokument „EP konkursside [sobivate kandidaatide] nimekirjade seis”;

8)      parlamendis alalistel ametikohtadel töötavate ajutiste teenistujate nimekiri.”

94      Kõiki neid dokumente käsitleti haldusmenetluses konfidentsiaalsena. Vasturepliigis esitas ombudsman siiski koopia EPSO 14. mai 2007. aasta dokumendist „konkursi edukalt läbinud kandidaatide ühine reserv” (14. mai 2007. aasta pooling‑dokument), mille teatavad konfidentsiaalsed lõigud olid ära kustutatud. Selles dokumendis on konkursi EUR/A/151/98 kohta pealkirja „Administraator (Prantsusmaa)” all märgitud, et sobivate kandidaatide nimekiri koostati 12. jaanuaril 2000 ja selles nimekirjas on veel ainult üks isik. Peale selle sai hageja Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses olevas kohtuasjas F‑9/12 parlamendilt kõik eelnimetatud „toimikutes” sisalduvad dokumendid. 6. juunil 2012 esitas hageja need dokumendid käesolevas asjas.

95      Hageja märgib, et eespool punktis 92 ombudsmani esitatud kolme esimest küsimust puudutava päringu peale ei saadetud ombudsmanile teavituskirja hageja nime kandmise kohta konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja. Ta heidab ombudsmanile ette, et viimane neid parlamendilt ei nõudnud.

96      Sellega seoses tuleb märkida, et ombudsman ei palunud sõnaselgelt võimalust nende teavituskirjadega tutvuda. Ta soovis välja selgitada, „kas ühenduse teisi institutsioone teavitati parlamendi otsusest kanda [hageja nimi] [konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide] nimekirja pärast seda, kui nimikiri oli ammendunud (kui kõik nimekirja kantud kandidaadid olid tööle võetud), ja millisel moel seda tehti”. Parlamendil oli seega mis tahes viisil võimalik tõendada, et ta teavitas teisi institutsioone oma otsusest hageja sobivate kandidaatide nimekirja kanda. Seetõttu ei saa ombudsmanile ette heita, et ta ei nõudnud konkreetselt neid teavituskirju. Järelikult tuleb hageja väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

97      Samuti heidab hageja ombudsmanile ette, et viimane ei saanud enda käsutusse avaldamise teateid, mida ta parlamendilt palus.

98      Sellega seoses olgu märgitud, et ombudsmani 30. juunil 2007 võetud uurimismeetmete punktis 2 (vt eespool punkt 92) märkis ombudsman, et ainult juhul, kui parlament on võtnud pärast hageja nime lisamist konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja tööle ametniku või ajutise teenistujana prantsuse keele administraatoreid, kelle nimi on kantud mõnesse muusse sobivate kandidaatide nimekirja, tahab ta tutvuda asjakohaste põhjendatud otsustega, mis puudutavad selliste valikute tegemist, sealhulgas avaldamise teateid. Järelikult, kuna parlament ei võtnud tööle prantsuse keele administraatoreid – nagu hageja –, muutus teine uurimismeede sisutuks.

99      Vaidlus puudub selles, et kontrollimise käigus andis parlament ombudsmanile esiteks nende isikute nimekirja, kelle parlament on alates 1. maist 2005 administraatorina tööle võtnud, teiseks loetelu kõigist töölevõtmistest parlamendis alates maist 2005 (palgaaste AD 5), kolmandaks loetelu kõigist töölevõtmistest parlamendis alates maist 2005 (kõrgem palgaaste) ning neljandaks loetelu kõigist prantsuse keelt kõnelevate isikute töölevõtmistest parlamendis alates maist 2005 (palgaaste AD 5). Hageja esitas need nimekirjad käesolevas asjas 6. juunil 2012. Nende nimekirjade alusel tegi ombudsman 22. oktoobri 2007. aasta otsuses järelduse, et alates maist 2005 võttis parlament tööle üksnes konkreetse pädevusega prantsuse keele administraatoreid. Hageja ei ole pärast nende nimekirjade esitamist väitnud ega tõendanud, et ombudsmani järeldus oli . Seega ei saa ombudsmanile ette heita, et ta ei nõudnud asjaomaseid avaldamisteateid.

100    Teiseks leiab hageja, et 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.5 sisalduv hinnang on antud lõpetatud uurimise alusel, ilma et oleks läbi viidud vajalikke kontrolle, ning on ebaõige.

101    Sellega seoses olgu märgitud, et 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.5 leidis ombudsman järgmist:

„Lisaks, kontroll kinnitas, mida parlament oli oma arvamuses juba öelnud, nimelt et sobivate kandidaatide nimekiri, mis näitas, et [hageja] on reservi arvatud, tehti teistele ühenduse institutsioonidele kättesaadavaks. Kontroll kinnitas samuti, et hageja elulookirjeldus saadeti tema kohta teavet palunud teenistusüksusele, s.o nõukogule […]”.

102    Kõigepealt heidab hageja ombudsmanile ette, et viimane kinnitas ekslikult, et parlament oli oma 22. märtsi 2007. aasta arvamuses märkinud, et sobivate kandidaatide nimekiri, kuhu hageja nimi oli kantud, oli tehtud teistele institutsioonidele kättesaadavaks. See etteheide on põhjendatud. Parlament ei olnud tõepoolest kõnealuses arvamuses märkinud, et sobivate kandidaatide nimekiri tehti teistele institutsioonidele kättesaadavaks. Ombudsman möönab seda fakti ja tunnistab sellega seoses tehtud viga. Selle vea tõttu moonutati dokumendi sisu, mille puhul on tegemist hooletusega toimiku uurimisel ja eelkõige sellise asjaolu arvessevõtmisel, mida ombudsman ise tähtsaks pidas.

103    Edasi heidab hageja ombudsmanile ette uurimise lõpetamist hoolimata asjaolust, et uurimistoimik ei sisaldanud ühtegi tõendit selle kohta, et asjaomane nimekiri oli tehtud teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele kättesaadavaks. Hageja leiab, et 14. mai 2007. aasta pooling‑dokument, millele ombudsman tugines, ei võimaldanud tõendada, et sobivate kandidaatide nimekiri oli enne seda kuupäeva teistele institutsioonidele kättesaadavaks tehtud.

104    Sellega seoses olgu meenutatud, et ombudsman oli otsustanud kontrollida parlamendi toimikuid muu hulgas selleks, et „selgitada välja, kas ühenduse teisi institutsioone teavitati parlamendi otsusest kanda [hageja nimi] [konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide] nimekirja pärast seda, kui nimikiri oli ammendunud (kõik nimekirja kantud kandidaadid olid tööle võetud), ja millisel moel seda tehti” (vt eespool punkt 92). Lisaks kinnitasid pooled kohtuistungil, et hageja nimi oli kantud sellesse nimekirja 17. mail 2005. Nagu hageja kaebuses märgib, olid kõik teised konkursi EUR/A/151/98 sobivad kandidaadid tööle võetud. Niisiis oli ombudsmani eesmärk välja selgitada, kas teisi liidu institutsioone, organeid ja asutusi teavitati parlamendi 17. mai 2005. aasta otsusest kanda hageja nimi samasse nimekirja ja millisel moel seda tehti.

105    Vastuseks sellele küsimusele esitas parlament ombudsmanile 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendis sisalduva nimekirja. Sellest nimekirjast nähtub, et 14. mail 2007 oli konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas veel ainult üks kandidaat. Kuna kõik teised nimetatud konkursi kandidaadid olid enne 17. maid 2005 tööle võetud, pidi ombudsman selle dokumendi põhjal järeldama, et 14. mail 2007 oli hageja ainus kandidaat, kelle nimi oli veel kõnealuses nimekirjas. Tõepoolest, kui teised liidu institutsioonid, organid ja asutused võisid 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendiga tutvuda, oli neil võimalus teada saada vähemalt 14. mail 2007, et hageja oli viimane konkursi edukalt läbinud isik, kelle nimi oli kõnealusesse sobivate kandidaatide loetellu kantud.

106    Kuid nagu ombudsman kostja vastuses tunnistab, ei ole 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendi põhjal võimalik välja selgitada, millal ja kuidas parlament teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele hageja nime kandmisest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja teatas.

107    Ombudsman märkis kontrolli teostamise otsuses sõnaselgelt, et ta soovib kontrollida parlamendi toimikut, et selgitada välja, kas teisi liidu institutsioone, organeid ja asutusi informeeriti parlamendi otsusest kanda hageja nimi konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja pärast selle nimekirja ammendumist ja millisel moel seda tehti.

108    Ühtlasi on vastus küsimusele, millal ja kuidas informeeriti teisi liidu institutsioone, organeid ja asutusi hageja nime kandmisest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, ombudsmani uurimises üheks oluliseks asjaoluks, et selgitada välja, kas parlament oli pärast hageja nimekirja kandmist hageja toimiku menetlemisel haldusomavoli juhtumi eest vastutav. Nimelt, kui võtta arvesse, et asjaomane nimekiri kehtis esialgu kuni 1. juunini 2007 ja nimekirja teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele edastamine parlamendi poolt oleks suurendanud hageja töölesaamise võimalusi, siis võis selle nimekirja teistele institutsioonidele, organitele ja asutustele parlamendi poolt võimalikult kiiresti edastamata jätmine pärast hageja nime 17. mail 2005 nimekirja kandmist olla haldusomavoli juhtum, ja seda hoolimata sõnaselgest sättest kohaldatavas õiguslikus raamistikus, kus niisugune teavitamine on ette nähtud.

109    Järelikult, kuna ombudsman ei kontrollinud oma uurimise raames küsimust, millal ja kuidas parlament teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele hageja nime kandmisest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja teatas, rikkus ta hoolsuskohustust selle hindamisel, kas ja kuidas informeeriti teisi liidu institutsioone, organeid ja asutusi hageja nime kõnealusesse nimekirja kandmisest 17. mai 2005 ja 14. mai 2007 vahelisel ajal, s.o suurem osa sellest ajavahemikust, mil nimekiri kehtis.

110    Ombudsmani erinevad argumendid seda järeldust ümber ei lükka.

111    Argumendi kohta, et kontrolliaruanne ei tarvitse sisaldada ammendavat loetelu kõikidest toimikus sisalduvatest dokumentidest, vaid selles loetletakse üksnes dokumendid, millest ombudsmani esindajad said koopiad, tuleb tõdeda, et ombudsman ei märkinud oma 22. oktoobri 2007. aasta otsuses, et ta oli teisi dokumente nõudnud, ega esitanud nende kohta teavet. Ombudsman ei esitanud neid dokumente ka menetluse käigus, kuigi tal lasub tõendamiskoormis, sest ta tugineb nendele oma otsuse põhjendamiseks. Peale selle möönab ombudsman, et muid dokumente toimik ei sisaldanud, kuna ta leiab kostja vastuses, et „nende kirjade ja e‑kirjade puudumist parlamendi toimikus, millega teisi institutsioone informeeriti, võib selgitada asjaoluga, see informatsioon edastati suuliselt”. Seega ei lükka ombudsmani argument ümber järeldust, et tal ei olnud pärast uurimist kõiki asjas tähtsust omavaid andmeid, et saaks nõuetekohaselt hinnata, kas tegemist on haldusomavoli juhtumiga.

112    Argumendi kohta, et EPSO andis hagejale 26. aprilli 2007. aasta kirjas teada, et „EPSO ja erinevates institutsioonides töölevõtmise eest vastutavate isikutega toimuvate regulaarsete kohtumiste käigus vahetavad institutsioonid süstemaatiliselt teavet oma sobivate kandidaatide nimekirjade seisu kohta ja teevad tihti konkursi edukalt läbinud isikud teistele institutsioonidele teatavaks”, tuleb märkida, et 22. oktoobri 2007. aasta otsuses ombudsman sellise praktika kohta teavet ei esitanud. Samuti ei ole sellest väitest võimalik järeldada, millal teisi liidu institutsioone, organeid ja asutusi hageja nime kandmisest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja informeeriti. Seega, isegi kui niisugune suuliselt teabe vahetamise praktika leiab kinnitust, ei saanud ombudsman tugineda vaid sellele asjaolule, et teha järeldust, et parlament informeeris teisi liidu institutsioone, organeid ja asutusi hageja reservis olekust õigel ajal.

113    Lisaks eelnevale tuleb erinevate nn pooling‑dokumentide alusel, mille ombudsman lisas oma vastusele Üldkohtu kirjalikule küsimusele, märkida, et teave konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud isikute nimede selle konkursi sobivate kandidaatide nimekirja kandmise kohta, mis edastati EPSO koostatud pooling‑dokumentides, ei ole täiesti usaldusväärne. On selge, et hageja nimi kanti kõnealusesse nimekirja 17. mail 2005 ja parlamendi dokumentidest, mille ombudsman menetluse käigus esitas, nähtub, et kõik esialgu konkursi edukalt läbinud 22 isikut võeti tööle enne 31. detsembrit 2002, välja arvatud üks, kes võeti tööle 1. juunil 2003. Hoolimata asjaolust, et 2003. aasta veebruaris oli vaid üks konkursi edukalt läbinud isik, kelle nimi oli veel nimekirjas, ilmneb EPSO 3. veebruari 2003. aasta dokumendist, et sellel kuupäeval oli nimekirjas veel kuue isiku nimi, kes olid konkursi edukalt läbinud. Samuti ei oleks 2005. aasta jaanuaris pidanud enam nimekirjas olema ühtegi konkursi edukalt läbinud isiku nime. Siiski oli EPSO 26. jaanuari 2005. aasta dokumendi järgi sellel kuupäeval nimekirjas veel kahe isiku nimi, kes olid konkursi edukalt läbinud. Lisaks oleks pärast 17. maid 2005 pidanud nimekirjas olema veel ainult hageja nimi. EPSO 12. detsembri 2005. aasta dokumendist aga ilmneb, et samas nimekirjas oli veel kahe isiku nimi, kes olid konkursi edukalt läbinud.

114    Kolmandaks ei nõustu hageja 22. oktoobri 2007. aasta otsuse, millega kaebuse alusel algatatud uurimine lõpetati, punktis 1.1 antud hinnanguga. Ta leiab, et ombudsman jättis ekslikult uurimata parlamendi vastuolulise tegevuse, kes ühelt poolt lükkas omal algatusel esitatud kandideerimisavaldused tagasi ja teiselt poolt märkis, et ta võib saata omal algatusel esitatud kandideerimisavaldused kõigile institutsioonidele.

115    Selle väitega seoses tuleb meenutada järgmisi asjaolusid.

116    Otsuse 94/262 artikli 2 lõike 4 kohaselt peavad ombudsmanile kaebuse esitamisele eelnema asjakohased haldusmenetlused asjaomastes institutsioonides ja organites.

117    Käesoleval juhul märkis parlament 5. jaanuari 2006. aasta kirjas vastuseks hageja poolt parlamendile saadetud infonõudes vabade ametikohtade täitmisel rakendatava korra kohta, et vabade ametikohtade täitmise puhul tuleb kontrollida järjestikku kõigepealt teisele ametikohale üleviimise või asjaomase institutsiooni sees edutamise teel ametisse nimetamise võimalusi ja seejärel üleviimistaotluste esitamise või sisekonkursi korraldamise võimalusi ning alles pärast nimetatud võimaluste ammendumist võib tutvuda avaliku konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjaga. Lisaks märkis parlament, et avaliku konkursi edukalt läbinud isikute kandideerimisavaldused vabadele ametikohtadele, mis olid kokkuvõttes näidatud, lükati automaatselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

118    Hageja märkis kaebuses, et „ta pöördus parlamendi poole, et teada saada, millist menetlust tuleb ametisse nimetamiseks järgida” ja „parlament vastas talle, et kui ta kandideerib vabale ametikohale, lükatakse tema kandideerimisavaldus automaatselt tagasi, kuna eelisõigus on ametnikel ja sisekonkursi edukalt läbinutel (vt parlamendi 5. jaanuari 2006. aasta kiri, 3. lisa)”. Seejärel kaebas ta, et talle ei pakutud ühtegi ametikoha ja ta on veendunud, et ta parlament tahab talle kätte maksta.

119    Parlament leidis kaebuse alusel antud arvamuses, et hagejal oli võimalus saata omal algatusel kandideerimisavaldusi kõikidele institutsioonidele.

120    Lõpetuseks, ombudsman leidis 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 1.1 järgmist:

„[Hageja] tõi oma märkustes esile, et üks parlamendi ametnik informeeris teda asjaolust, et tal ei ole lubatud parlamendi vabale ametikohale kandideerida […]. Ombudsman märgib, et kuna seda märkust tuleb käsitleda uue väitena, ei eelnenud sellele asjakohast menetlust parlamendis […]. Sel põhjusel ei vaata ombudsman seda käesoleva otsuse raames läbi”.

121    Neist asjaoludest lähtudes tuleb märkida, et parlamendi väidetav vastuoluline tegevus on tuletatav parlamendi võetud seisukohast pärast hageja kaebuse esitamist. Seega ei saanud hageja oma kaebuses parlamendi sellisest tegevusest teatada ega veelgi vähem võtta asjakohaseid meetmeid parlamendis enne sellest tegevusest kaebuses teatamist vastavalt otsuse 94/262 artikli 2 lõikele 4. Niisugust järeldust kinnitab asjaolu, et ei parlamendile 14. novembril 2006 edastatud kaebuses ega ombudsmanile esitatud kaebuses ei seadnud hageja kahtluse alla Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) käesolevas asjas kehtiva redaktsiooni artikli 29 – mille kohaselt võivad institutsioonid tutvuda avaliku konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjaga alles pärast, kui võimalused teisele ametikohale üleviimiseks, asjaomase institutsiooni sees edutamise teel ametisse nimetamiseks, üleviimistaotluste esitamiseks või sisekonkursi korraldamiseks on ammendunud – kohaldamist parlamendi poolt.

122    Järelikult leidis ombudsman 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 1.1 õigesti, et väidetav vastuolulisus, millele hageja viitas, oli uus väide, millele ei eelnenud asjakohane menetlus parlamendis. Seega ei saa vastuolulisuse uurimata jätmine olla otsuse 94/262, rakendussätete ja hoolsuskohustuse rikkumine.

123    Neljandaks heidab hageja ombudsmanile ette, et viimane kiitis parlamenti selle eest, et ta pikendas hageja nime sisaldava sobivate kandidaatide nimekirja kehtivust, tundmata muret selle üle, et hageja pikendamise taotlusele ei vastatud ega konsulteeritud vajaduse korral nõukoguga.

124    Sellega seoses olgu meenutatud, et hageja nime sisaldava sobivate kandidaatide nimekiri kaotas kehtivuse 1. juunil 2007. 15. mail 2007 palus hageja parlamendi peasekretäril nimekirja kehtivust pikendada. Parlamendi teenistused vastasid sellele kirjale 6. juunil 2007. Nad märkisid, et parlamendi peasekretär on palunud ombudsmani taotluse alusel alustada menetlust konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse pikendamiseks kuni 31. augustini 2007. 17. juulil 2007 andis parlamendi peasekretär hagejale teada, et ombudsmani taotluse alusel ja hageja toimiku ombudsmani poolt läbivaatamise tulemusi oodates on parlamendi peasekretär otsustanud pikendada nimekirja kehtivust kuni 31. augustini 2007. Ombudsman märkis 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.6:

„Lõpetuseks, mis puudutab [hageja] 21. mai 2007. aasta kirja, milles ta teatas, et ta pöördus 15. mail 2007 parlamendi peasekretäri poole, et paluda [konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud] sobivate kandidaatide nimekirja kehtivust pikendada, siis tuletas ombudsman meelde, et ühes varasemas kaebuses oli ta asunud seisukohale, et sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse lõppkuupäeva määramine ametisse nimetava asutuse poolt on administratsiooni kaalutlusõiguse alla kuuluv otsus. Sellega seonduvalt kiitis ombudsman parlamenti, kes väljendas oma valmisolekut sobivate kandidaatide nimekirja kehtivust pikendada, et ombudsman saaks käesolevas asjas oma uurimise edukalt läbi viia.”

125    Parlamendi 6. juuni 2007. aasta kirja sisu arvestades ei ole päris õige väita, et parlament ei vastanud otseselt sobivate kandidaatide nimekirja pikendamise taotlusele, mille hageja 15. mai 2007. aasta kirjas esitas. Nimelt ilmneb parlamendi 6. juuni 2007. aasta kirjast selgelt, et sellega vastatakse hageja 15. mai 2007. aasta kirjale. Asjaolu, et sellest parlamendi kirjast ilmneb ka, et menetlust sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse pikendamiseks kuni 31. augustini 2007 alustati ombudsmani taotluse alusel, ei tähenda seda, et parlament hageja pikendamise taotlusele ei vastanud. Parlamendi kirja tuleb käsitada vastusena nii hageja kui ka ombudsmani taotlustele kehtivusaega pikendada. Üldkohus märgib, et igal juhul ei olnud kaebuses tõstatatud küsimust, kas parlament kasutas haldusomavoli, kui ta ei vastanud sõnaselgelt hageja taotlusele viimase nime sisaldava sobivate kandidaatide nimekirja kehtivust pikendada. Seetõttu ei saa ombudsmanile ette heita, et ta neid küsimusi kaebuse alusel ei uurinud. Kõigele lisaks ei ole asjaolu, et parlament pikendas sobivate kandidaatide nimekirja kuni ombudsman on oma uurimise lõpetanud, hea halduse nõuetest lähtudes taunitav.

126    Lisaks viitab hageja sobivate kandidaatide nimekirja pikendamisele ilma nõukoguga konsulteerimata. Samas ei selgita ta seda väidet piisavalt. See väide ei ole mingil juhul kaebuse ese. Seega ei saa ombudsmanile ette heita, et ta seda küsimust kaebuse alusel ei uurinud.

127    Viiendaks heidab hageja ombudsmanile ette, et ta ei uurinud kaebuse alusel nõuetekohaselt küsimust, kas hagejat diskrimineeriti võrreldes teiste konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud isikutega seetõttu, et hageja nimi oli asjaomase konkursi sobivate kandidaatide nimekirjas lühemat aega kui teiste konkursi edukalt läbinud isiku nimed.

128    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja ei väitnud kaebuses, et teda on diskrimineeritud seetõttu, et tema nimi oli konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas lühemat aega kui teiste sama konkursi edukalt läbinud isiku nimed. Ta väitis, et pärast tema nime kõnealusesse nimekirja kandmist ei pakkunud ükski institutsioon talle töökohta, ning ta oli arvamusel, et parlament tahab talle parlamendi vastu hagi esitamise tõttu kätte maksta. Ta selgitas lisaks, et tema eesmärk on „ametisse nimetamine või vähemalt osaleda ausalt vabade ametikohtade täitmisel ja seda kõikides Euroopa institutsioonides”. Peale selle palus ta ombudsmanil algatada uurimise „haldusomavoli tuvastamiseks, mis puudutab [tema] toimiku haldamist konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjaga seoses”.

129    Ombudsman palus oma 30. jaanuari 2007. aasta kirjas parlamendil saata talle arvamus järgmise väite ja taotluse kohta: „[Hageja] leiab, et parlament ei hallanud tema toimikut pärast tema nime [lisamist konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja] nõuetekohaselt” ning „[hageja] palub, et teda koheldaks ühenduse institutsioonide vabade ametikohtade täitmisel õiglaselt”.

130    Parlament leidis oma arvamuses, et hageja ei ole tõendanud faktilisi asjaolusid, mille alusel võiks eeldada, et teda on konkursi EUR/A/151/98 teiste edukalt läbinud isikutega võrreldes otseselt või kaudselt diskrimineeritud. Parlamendi arvamuse kohta esitatud märkustes hageja sellele hinnangule vastu ei vaielnud. Ka ombudsmani kontrollid ei käsitlenud eespool punktis 127 hageja väidetud diskrimineerimist (eespool punkt 92).

131    Hageja märkis tema toimiku eest ombudsmani juures vastutavale isikule saadetud 28. augusti 2007. aasta e‑kirjas järgmist:

„Nagu Te teate, nõustus parlament konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja pikendama üksnes Teie taotluse alusel (kuna minu taotlus jäeti vaikimisi rahuldamata). Nimekirja pikendati ainult kolme kuu võrra (millest kaks kuud langes puhkuste perioodile), kuigi mulle näib, et algset nimekirja pikendati kauemaks ajaks. Parlamendi sõnul oli sellise kehtivusaja eesmärk vaid see, et Teil oleks võimalik oma uurimine lõpule viia.”

132    Neid asjaolusid arvesse võttes ei saa hageja ombudsmanile ette heita, et ta ei uurinud kaebuse alusel küsimust, kas hagejat diskrimineeriti võrreldes teiste konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud isikutega seetõttu, et hageja nimi oli selle konkursi sobivate kandidaatide nimekirjas lühemat aega kui teiste konkursi edukalt läbinud isiku nimed. Nimelt ei ole kaebuses sellist väidet esitatud. Seda kinnitab asjaolu, et parlamendi arvamusele antud vastuses ei vaidlustanud hageja parlamendi hinnangut, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud faktilisi asjaolusid, mille alusel võiks eeldada, et teda on asjaomase konkursi teiste edukalt läbinud isikutega võrreldes otseselt või kaudselt diskrimineeritud.

133    Mis puudutab veel hageja väidet, et konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja pikendati ainult kolme kuu võrra, samas kui algset sobivate kandidaatide nimekirja pikendati kauemaks ajaks (vt 28. augusti 2007. aasta e‑kiri, mis on esitatud eespool punktis 131) ning avaliku konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse kauemaks ajaks pikendamine on tava (vt 19. oktoobri 2007. aasta kiri), siis tuleb märkida, et kuna hageja nime sisaldava sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse pikendamise otsuse tegi parlament juunis 2007, ei saanud see otsus olla kaebuse ese. Seega ei saa ombudsmanile ette heita, et ta seda küsimust kaebuse alusel ei uurinud. Lisaks näib, et neid küsimusi, mille hageja eespool viidatud kirjades ombudsmanile esitas, ei ole parlamendile esitatud. Kõigele lisaks on tõendamata hageja ebamäärased väited, mille kohaselt pikendati asjaomase konkursi esialgu edukalt läbinud isikute nimekirja kehtivust kauemaks ajaks ning avaliku konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja pikendamine kehtivuse pikendamine kauemaks ajaks on tava. Seega ei saa ombudsmanile ette heita, et ta neid väiteid konkreetselt ei uurinud. Järelikult tuleb eespool punktis 127 hooletuse kohta esitatud väide tagasi lükata.

134    Kuuendaks leiab hageja, et kontrollitoimik ei sisaldanud ühtegi tõendit selle kohta, et sobivate kandidaatide nimekiri, kuhu hageja nimi oli kantud, edastati kõikidele parlamendi peadirektoraatidele, mistõttu ombudsman lähtus ekslikult üksnes parlamendi sellekohastest väidetest.

135    Parlament märkis oma 20. märtsi 2007. aasta arvamuses, et sobivate kandidaatide nimekirjad saadeti kõikidele parlamendi peadirektoraatidele ning igal aastal saadetakse peadirektoraatidele kehtivate nimekirjade kokkuvõtted ja nimekirja kantud konkursi edukalt läbinud isikute arv. Lisaks osutas ombudsman uurimise käigus, et ta soovib kontrollida parlamendi toimikuid seoses asjaoluga, et „parlament näib väitvat, et sobivate kandidaatide nimekiri, kuhu [hageja nimi] oli kantud (mai 2005), saadeti kõikidele peadirektoraatidele ja tema nimi oli ka kehtivate nimekirjade kokkuvõttes, mis igal aastal peadirektoraatidele saadetakse”.

136    Parlamendi 20. märtsi 2007. aasta arvamuse kohta esitatud märkustes leidis hageja, et parlament ei esitanud ühtegi asjaolu, mis oleks kinnitanud tema väiteid konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja parlamendi peadirektoraatidele edastamise kohta.

137    Peale selle selgitas ombudsman 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.4, et „parlamendi toimiku kontroll näitas, et […] [hageja] kandidatuur tehti teatavaks kõikides parlamendi peadirektoraatides”.

138    Neist asjaoludest lähtudes tuleb märkida, et 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.4 esitatud ombudsmani väites, mis on toodud eespool punktis 137, ei ole viidatud ühelegi konkreetsele dokumendile, mis seda kinnitaks, ja seda vaatamata asjaolule, et hageja oli parlamendi arvamuse kohta esitatud märkustes rõhutanud, et parlamendi seisukohta peab olema tõenditega kinnitatud.

139    Ombudsman ei esitanud Üldkohtule edastatud menetlusdokumentides ühtegi sellekohast tõendit. Ta üksnes rõhutas, et kontrolli puudutavas kirjas seisis selgelt, et kontrolli alla võeti kehtivad nimekirjad, mis igal aastal peadirektoraatidele saadetakse, ning 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.4 toodud järeldus tehti kontrolli tulemuste alusel, mille kohaselt „jääb seega kõigest sellest mulje, et ombudsmani esindajad nägid kontrollimise käigus dokumente, mis kinnitavad, et parlament informeeris oma teenistusüksusi asjaolust, et hageja nimi on asjassepuutuvasse sobivate kandidaatide nimekirja kantud”.

140    Ülaltoodud järeldustest lähtudes tuleb tõdeda, et ombudsman rikkus hoolsuskohustust, uurides, kas hageja nime kandmine konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja tehti kõikidele parlamendi peadirektoraatidele teatavaks. Nimelt tõendab hoolsuse puudumist asjaomasel uurimisel tõik, et ombudsman on võimeline tõendama 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.4 antud hinnangut üksnes oletuse alusel, mis tugineb dokumentidel, mille olemust ega sisu ei ole ta aga suuteline selgitama.

–       Piisavalt selge rikkumise esinemine

141    Eeltoodust ilmneb, et ombudsman pani kaebuse läbivaatamisel toime kolm rikkumist.

142    Esiteks moonutas ombudsman parlamendi arvamuse sisu (vt eespool punkt 102). Moonutamine on tingitud hoolsuse puudumisest toimiku kontrollimisel, mille näol on tegemist liidu õiguse piisavalt selge rikkumisega, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse. Nimelt ei ole ombudsmanil dokumendi sisu arvessevõtmisel kaalutlusõigust.

143    Teiseks rikkus ombudsman hoolsuskohustust, kui ta kontrollis hageja nime sobivate kandidaatide nimekirja kandmist puudutava teabe edastamist parlamendi poolt teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutusele. Nimelt ei ole ta tõendanud, et ta oleks uurinud ja tema käsutuses oleks olnud olulisi asjaolusid tuvastamaks, millal ja kuidas kõnealune sobivate kandidaatide nimekiri 17. mai 2005 ja 14. mai 2007 vahelisel ajal teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele edastati (vt eespool punkt 109). Eespool punktis 86 esitatud kohtupraktika järgi on selline hoolsuskohustuse rikkumine piisavalt selge rikkumine, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse.

144    Kolmandaks rikkus ombudsman hoolsuskohustust, kui ta kontrollis hageja sobivate kandidaatide nimekirja lisamist puudutava teabe edastamist parlamendi poolt oma peadirektoraatidele (vt punkt 140 eespool). Nimelt ei ole ta tõendanud, et ta oleks uurinud ja tema käsutuses oleks olnud niisuguse teavitamise hindamiseks olulisi asjaolusid. Eespool punktis 86 esitatud kohtupraktika järgi on selline hoolsuse puudumine piisavalt selge rikkumine, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse.

145    Kui eespool punktides 142–144 tuvastatud rikkumised võivad kaasa tuua liidu vastutuse, ei mõjuta selliste rikkumiste aluseks olnud faktiliste asjaolude ümberkvalifitseerimine nii, et seda käsitatakse ka otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1 ning rakendussätete artiklite 5 ja 9.2 rikkumisena, liidu vastutuseni viia võivate rikkumiste tuvastamist.

–       Järeldus

146    Eelnevast lähtudes tuleb asuda seisukohale, et ombudsman rikkus kaebuse läbivaatamisel hoolsuskohustust kolmel korral ja nende rikkumistega võib kaasneda liidu vastutus.

c)     Õigusvastane tegevus, mis tuleneb otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1, rakendussätete artiklite 5 ja 9.2 ning hoolsuskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumisest seoses 31. märtsi 2001. aasta otsusega

147    Hageja väidab esimese väite teises osas, et ombudsman tegi omaalgatusliku uurimise käigus mitu viga, mis toob kaasa liidu vastutuse.

148    Esiteks heidab hageja ombudsmanile ette, et ta ei kontrollinud, kas on õige parlamendi väide parlamendi ametliku dokumendiregistri sisu kohta.

149    Täpsemalt märkis ombudsman 31. märtsi 2011. aasta otsuse punktides 77 ja 87, et parlament kinnitas, et institutsioonide kirjavahetus, mis puudutab konkreetset kandidaati, ei ole reeglina ametlikus registris registreeritud. Ombudsman leidis, et selle informatsiooni tõelevastavuses ei ole põhjust kahelda.

150    Hageja on seisukohal, et ombudsman ei võinud sellist parlamendi väidet ilma kontrollimata usaldusväärseks pidada, kuna tema arvates kantakse kogu institutsioonide ametlik kirjavahetus tavaliselt ametlikku dokumendiregistrisse ja kõikidel kirjad, mis ta parlamendilt sai, oli ametlikule registrile vastav number, mitte asutusesisene number.

151    Sellega seoses leiab Üldkohus, et asjaolu, et kõikidel kirjadel, mis hageja parlamendilt sai, oli ametlik registreerimisnumber, ei saa iseenesest seada kahtluse alla, kas on õige parlamendi väide, et ühte kandidaati puudutav institutsioonide kirjavahetus ei ole ametlikus dokumendiregistris registreeritud. Nimelt on institutsioonide ja kandidaadi kirjavahetus ametlikku laadi, samas kui institutsioonide kirjavahetus, mis puudutab ühte kandidaati, ei pruugi seda tingimata olla. Peale selle ei olnud ombudsmani omaalgatusliku uurimise eesmärk kirjavahetuse registri nõuetekohane pidamine parlamendi poolt, vaid hageja nime sisaldava sobivate kandidaatide nimekirja teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele edastamine parlamendi poolt. Uurimise sellist eesmärki arvestades oli parlamendi väide, et ametlikus dokumendiregistris ei ole mingisugust jälge konkreetset kandidaati puudutava institutsioonide kirjavahetuse kohta, teda potentsiaalselt kahjustav, mis suurendab selle väite usutavust. Neist asjaoludest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole esitanud piisavalt asjaolusid, mis tõendaksid, et ombudsman rikkus hoolsuskohustust, pidades usaldusväärseks parlamendi väidet, et parlamendi ja institutsioonide kirjavahetust, mis puudutab hagejat, ei registreeritud parlamendi ametlikus dokumendiregistris.

152    Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et parlamendi praktika jätta hagejat puudutav institutsioonide kirjavahetus registreerimata, võib olla hea halduse tava eeskirja artikliga 24 vastuolus. Nimelt ei hõlmanud käesolevas asjas ombudsmani uurimine nimetatud praktika ja asjaomase eeskirja kooskõla ning hageja ei esitanud ombudsmanile selle kohta kaebust. Lisaks ei saa kooskõla puudutav küsimus seada kahtluse alla parlamendi väidet, et asjassepuutuvat kirjavahetust ei kantud registrisse.

153    Teiseks heidab hageja ombudsmanile ette, et ta keeldus pärast omaalgatusliku uurimise alustamist uurimast parlamendilt saadud informatsiooni alusel teisi institutsioone seoses hageja nime konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kandmisega. Sellega seoses tuleb märkida, et asjas on tuvastatud, et hageja oli ombudsmani omaalgatusliku uurimise ajal selle uurimise vastu.

154    Lisaks leidis ombudsman 31. märtsi 2011. aasta otsuses kõigepealt, et uurimine tuleb lõpetada, kuna hageja ei ole uurimisega nõus. Ta leidis seejärel, et omaalgatusliku uurimise korral on tal õigus uurida omal algatusel ilma hageja nõusolekuta, kui ülekaalukas avalik huvi seda nõuab. Ta leidis, et käesoleval juhul ülekaalukas avalik huvi siiski puudub, kuna ta alustas omaalgatuslikku uurimist peaasjalikult hageja huvides. Neid asjaolusid arvestades oli ta arvamusel, et hageja seisukoht takistab edasist uurimist ja ta ei pea uurimist jätkama.

155    31. märtsi 2011. aasta otsuses esitatud põhjendustest lähtudes tuleb esmalt märkida, et ombudsman ei ole kohustatud omaalgatusliku uurimise korral omal algatusel uurimist lõpetama, kui isik, keda see uurimine puudub, on selle vastu. Nagu hageja märgib, ei tulene ühestki otsuse 94/262 ega rakendussätete sättest, et ombudsman peab saama liidu institutsiooni või organi juures uurimise teostamiseks kaebaja nõusoleku. Samuti ei pane ükski säte ombudsmanile kohustust uurida omal algatusel üksnes juhul, kui ülekaalukas avalik huvi seda õigustab.

156    Uurimise hoolsalt läbiviimise kohustusest tingituna peab ta siiski uurimistoimingute tegemisel võtma arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Üks selline asjaolu on asjassepuutuvate isikute suhtumine ja avalik huvi uurimise vastu. Ombudsmanil on nende asjaolude hindamisel kaalutlusõigus, et otsustada, kas jätkata uurimist või mitte.

157    Käesoleval juhul ei eita hageja, et ta oli ombudsmani omaalgatusliku uurimise vastu ja et kõnealusel uurimisel puudub konkreetne avalik huvi, mis seda õigustaks. Üldkohus leiab, et ombudsman ei ületanud ilmselgelt ega oluliselt uurimisel kaalutlusõiguse piire, kui ta tugines omaalgatusliku uurimise lõpetamiseks hageja vastuseisule uurimismeetmete võtmisele. Kuid, kuna ombudsman lõpetas omaalgatusliku uurimise ilma, et ta oleks hinnanud, kas parlament kasutas hageja nime kandmisest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja oma teenistusüksustele ning teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele teatamisel haldusomavoli, loobus ta selle uurimise kaudu teatavate vigade heastamisest, mis ta oli kaebuse alusel uurimises ja 22. oktoobri 2007. aasta otsuses teinud. Seega ei saa ombudsman tugineda omaalgatuslikule uurimisele, et liit vabaneks vastutusest vigade eest, mis ombudsman kaebuse alusel uurimise käigus tegi.

158    Mis puudutab ombudsmanile tehtud etteheidet, et ta ei uurinud, miks parlament nõukoguga ei konsulteerinud, (vt 31. märtsi 2011. aasta otsus punkt 96), võib ombudsman ka konsulteerimata jätmist põhjendada hageja vastuseisuga vastavatele uurimismeetmetele.

159    Üldkohus leiab lõpetuseks, et isegi kui peaks leitama, et ombudsman keeldus ekslikult uurimisest, kuna hageja oli uurimise vastu, ei saa hageja igal juhul vastavalt nemini licet venire contra factum proprium’i põhimõttele tugineda lisaks sellele veale, et nõuda liidult kahju hüvitamist. Nimelt tuleb sedastada, et hageja ei saa endale vastu rääkimata nõuda kahjuhüvitist ombudsmani omaalgatusliku uurimise läbiviimata jätmise eest, kui ta ise oli selle uurimise vastu. Selline hinnang ei muuda asjaolu, et ombudsmanil ei ole võimalik tugineda omaalgatuslikule uurimisele, et liit vabaneks vastutusest rikkumiste eest, mille ombudsman kaebuse alusel uurimise käigus ja 22. oktoobri 2007. aasta otsuses toime pani.

160    Eeltoodud põhjustel tuleb kõik hageja esimese väite teises osas esitatud argumendid tagasi lükata.

d)     Järeldus

161    Esimese väite analüüsi põhjal tuleb asuda seisukohale, et ombudsman pani toime kolm rikkumist, millega võib kaasneda liidu vastutus, nagu eespool punktis 146 kokkuvõtlikult leiti.

2.     Ilmsetest hindamisvigadest tulenevad rikkumised

 Sissejuhatus

162    Teises väites leiab hageja sisuliselt, et ombudsman tegi 22. oktoobri 2007. aasta ja 31. märtsi 2011. aasta otsusega seoses ilmsed hindamisvead, mis toob kaasa liidu vastutuse. Ombudsman väidab, et ta ei ole hindamisviga teinud.

 22. oktoobri 2007. aasta otsuses parlamendi arvamuse tsiteerimine

163    Hageja kvalifitseerib eespool punktis 102 esitatud väite ümber ilmseks hindamisveaks. Eespool punktides 102 ja 142 toodud põhjustel toob selline rikkumine kaasa liidu vastutuse.

 22. oktoobri 2007. aasta otsuse parandamine

164    Hageja leiab, et ombudsman tegi vea, manipuleeris faktiliste asjaoludega ja moonutas neid ning pani toime võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises seisneva süüteo, kui ta tegi 29. juunil 2010 paranduse 22. oktoobri 2007. aasta dokumenti, ilma et ta oleks seda parandust avaldanud.

165    Nendest väidetest lähtudes rõhutab Üldkohus kõigepealt, et kuigi ta on pädev hindama, kas institutsioonide teatud toimingud võivad kaasa tuua liidu vastutuse, ei ole ta pädev nende toimingute alusel tuvastama süütegu. Seega ei ole vastuvõetav väide, et Üldkohus tuvastaks, et ombudsman on toime pannud võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises seisneva süüteo.

166    Seejärel märgib Üldkohus, et ombudsman osutas oma 29. juuni 2010. aasta otsuses, mis saadeti parlamendile ja millest hageja sai koopia, et ta peab 22. oktoobri 2007. aasta otsuses paranduse tegema, kuna otsuse punktis 2.5 on viga, mis moonutab parlamendi arvamuse sisu (vt eespool punkt 102). Niisiis oli paranduse tegemise vajadus 29. juuni 2010. aasta otsuses hagejale ja parlamendile selgelt teatavaks tehtud. Hageja ei saa seega tugineda põhjendamatule manipulatsioonile või 22. oktoobri 2007. aasta otsuse võltsimisele.

167    Ombudsman tegi paranduse avalikuks ja avaldas 22. oktoobri 2007. aasta otsuse parandatud redaktsiooni, mis sisaldab 29. juuni 2010. aasta otsusega tehtud parandust. 22. oktoobri 2007. aasta otsuse parandatud redaktsioon asendas 22. oktoobri 2007. aasta esialgse vigase otsuse. Hagejale anti seega asjaomasest parandusest täiesti läbipaistvalt teada.

168    Järelikult ei kujutanud paranduse avaldamata jätmine endast viga ega veel vähem 22. oktoobri 2007. aasta otsuse võltsimist. Seega tuleb hageja esitatud väide tagasi lükata.

 Sobivate kandidaatide nimekirja teistele institutsioonidele teatavaks tegemine

169    Esiteks heidab hageja ombudsmanile sisuliselt ette, et ta ei tunnistanud haldusomavoliks asjaolu, et parlament ei avaldanud Euroopa Liidu Teatajas hageja kui konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud isiku nime, kuigi parlament oli 25. veebruaril 2003 heaks kiitnud ombudsmani soovituse avalikustada konkursi edukalt läbinud isikute nimed.

170    Sellega seoses olgu märgitud, et avaldamata jätmist hageja oma kaebuses otsesõnu ei nimetanud. Seega ei saanud ombudsmanil olla kaebuse alusel kohustust parlamendi võimalikku haldusomavoli uurida.

171    Lisaks esitas ombudsman Üldkohtu kirjaliku küsimuse peale soovituse, mille ta oli saatnud 11. detsembril 2002 parlamendile ja mis puudutas konkursi edukalt läbinud isikute nimede avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, ning parlamendi presidendi 25. veebruari 2003. aasta kirja, milles see soovitus heaks kiideti. Soovitusest nähtub, et see puudutab soovituse vastuvõtmisele järgnevaid konkursse ning kandidaatidele tuleb konkursiteates teada anda, et konkursi edukalt läbinud isikute nimed avaldatakse.

172    Kuna teave konkursi kohta, millest hageja osa võttis, avaldati 2. märtsil 1999 ehk enne seda, kui parlament soovituse heaks kiitis, ja konkursi EUR/A/151/98 kohta avaldatud teates ei olnud täpsustatud, et konkursi edukalt läbinud isikute nimed avaldatakse, ei oleks saanud ombudsman parlamendile ette heita, et viimane ei pidanud kinni tema soovitusest, mille parlament oli 25. veebruaril 2003 heaks kiitnud. Kui ombudsman oleks võtnud seisukoha, et parlament kasutas haldusomavoli, kui ta ei avaldanud hageja nime Euroopa Liidu Teatajas pärast hageja kandmist konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, ei oleks ta kinni pidanud ühest soovituses esitatud nõudest, et kõikidele kandidaatidele tuleb konkursiteates anda teada, et konkursi edukalt läbinud isikute nimed avaldatakse.

173    Lõpetuseks lisab Üldkohus, et ülejäänud 22 isiku, kes konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbisid, nimesid Euroopa Liidu Teatajas ei avaldatud. Hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti, miks tema peaks saama suuremat tähelepanu kui teised 22 konkursi edukalt läbinud isikut. Neil asjaoludel tuleneb nii võrdse kohtlemise põhimõttest kui ka õiglasest kohtlemisest, mida hageja ise kaebuses nõudis, et nii nagu teiste sama konkursi edukalt läbinud isikute puhul, ei avaldatud ka Euroopa Liidu Teatajas selle konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, kuhu oli kantud hageja nimi.

174    Eeltoodud põhjustel leiab Üldkohus, et ombudsman leidis õigesti, et parlament ei kasutanud haldusomavoli, kui ta ei avaldanud Euroopa Liidu Teatajas hageja kui konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud isiku nime.

175    Teiseks leiab hageja, et ombudsman tegi mitu viga, kui ta tugines 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendile, et tõendada, et teistel liidu institutsioonidel ja organitel oli juurdepääs hageja reservis olekut puudutavale teabele.

176    Esmalt leiab hageja, et ombudsman tegi vea, kui ta ei kontrollinud, kas on põhjendatud parlamendi väide, et 14. mai 2007. aasta pooling‑dokument on konfidentsiaalne. Hageja hinnangul ei olnud see dokument konfidentsiaalne.

177    Sellega seoses tuleb märkida, et ombudsmanil oli seoses uurimisega juurdepääs 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendile tervikuna (vt kontrolliaruanne). Parlament nõudis siiski, et seda dokumenti käsitletaks konfidentsiaalsena, millega ombudsman ka nõustus. Hagejal ei olnud seega sellele dokumendile juurdepääsu haldusmenetluses, mille tulemusena tehti 22. oktoobri 2007. aasta ja 31. märtsi 2011. aasta otsused. Ombudsman esitas siiski käesolevas menetluses ühe versiooni 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendist, mille teatud osad olid kustutatud.

178    Rakendussätete artikli 13.3 kohaselt puudub kaebajal juurdepääs dokumentidele või teabele, mille ombudsman on institutsioonidelt uurimise käigus saanud, kui need on märgitud ombudsmanile esitamisel konfidentsiaalseks. Rakendussätete artiklis 10.1 on ette nähtud, et kui kaebaja seda taotleb, käsitleb ombudsman kaebust konfidentsiaalsena. Rakendussätetes ei ole ette nähtud erandit või erimenetlust konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste põhjendatuse kontrollimiseks.

179    Eeltoodust lähtudes ei ole ombudsmanil kohustust seada kahtluse alla institutsioonide teatavate dokumentide või teabe kaebaja suhtes konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusi ning samamoodi ei ole ombudsmanil kohustust seada kahtluse alla kaebaja kaebuse konfidentsiaalsena käsitlemise taotlust.

180    Seega ei teinud ombudsman viga, kui ta ei seadnud parlamendi dokumentide konfidentsiaalsena käsitlemise taotlust kahtluse alla.

181    Siiski juhul, kui ombudsman rajab otsuses oma hinnangu konfidentsiaalsetele andmetele ja kaebaja vaidlustab selle otsuse õiguspärasuse liidu kohtus, ei või ombudsman õiguspäraselt esitada kaebaja väidete vastu põhjendusi, mis tuginevad konfidentsiaalsetel andmetel, millega kaebajal ega kohtul ei ole olnud võimalik tutvuda. Nimelt, kui ombudsman keeldub konfidentsiaalsuse tõttu kõikide andmete või nendest osa teatavakstegemisest, kontrollib liidu kohus vaidlustatud otsuse õiguspärasust üksnes teatavaks tehtud andmete põhjal (vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EKL, EU:C:2013:518, punkt 127).

182    Edasi leiab hageja sisuliselt, et ombudsman tegi vea, kui ta tugines 22. oktoobri 2007. aasta otsuse põhjenduses 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendile, kuna see dokument ei tõendanud, et dokumendis sisalduvad andmed oleks enne või pärast 14. maid 2007 tehtud teatavaks kõikidele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele.

183    Selle väitega hageja üksnes kordab eespool punktis 103 väidetud rikkumist, mille ta kvalifitseerib ümber hindamisveaks. Eespool punktis 104 ja sellele järgnevates punktides esitatud põhjustel tuleb tõdeda, et ombudsman pani toime rikkumise, kui ta pidas 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendi alusel tõendatuks, et parlament informeeris nõuetekohaselt teisi liidu institutsioone, organeid ja asutusi hageja nime konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kandmisest.

184    Kolmandaks heidab hageja ombudsmanile ette, et ombudsman üritas ekslikult teistelt liidu institutsioonidelt, organitelt ja asutustelt kontrollida, kas neile edastati konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekiri, samas kui tal endal ei olnud institutsioonina teavet.

185    Kaebuse alusel algatatud uurimisega seoses ei saa asuda seisukohale, et ombudsman tegi vea, kui ta viis parlamendis läbi uurimise konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja edastamise kohta teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele. Nimelt tuleb esiteks märkida, et kaebuse alusel läbiviidavad uurimised ja teave ametnike teenistusüksustesse töölevõtmise kohta on ombudsmani kaks eraldi ülesannet ning ta ei pea otsima seost uurimise aluseks oleva kaebuse ja töölevõtmiseks vajaliku teabe, s.o käesoleval juhul hageja nime kandmisest konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja teatamata jätmise vahel. Teiseks tuleb meenutada, et ombudsmanil on igal juhul kaalutlusruum selles osas, kuidas ta kavatseb uurimist läbi viia, ning kui ta otsustab teostada uurimist kõigepealt parlamendis, ei ületa ta kaalutlusruumi piire.

186    Ombudsmani omaalgatusliku uurimisega seoses ei saa ombudsmanile ette heita, et ta teostas uurimist, ilma et ta oleks kõigepealt kontrollinud, kas parlament on talle kui liidu organile edastanud teavet selle kohta, et hageja nimi on kantud konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja. Nimelt, lisaks asjaolule, et ombudsmanil on oma uurimise korraldamisel kaalutlusruum ja ta võib seega valida, millist asjakohast aspekti soovib ta esimesena kontrollida, tuleb märkida, et isegi kui ombudsman oleks sellise teabe saanud, ei oleks see tingimata olnud piisav tõendamaks, et ka teised liidu institutsioonid, organid ja asutused said sama teabe. Seega ei ole eespool punktis 184 esitatud hageja väide põhjendatud.

187    Neljandaks leiab hageja, et asjaolu, et ombudsman märkis 22. oktoobri 2007. aasta otsuses, et kontrolli tulemusena leidis hageja elulookirjelduse nõukogule saatmine kinnitust, jättes aga sealjuures täpsustamata, et elulookirjeldus saadeti pärast hageja taotluse esitamist, tõendab, et nõukogul ei olnud konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kohta teavet, ehkki ta oli konkursi kaaskorraldaja. Ta väidab, et samuti näitab asjaolu, et Euroopa Kontrollikoda vastas tema kandideerimistaotlusele eitavalt, et kontrollikojal ei olnud nimekirja kohta teavet. Peale selle viitab ta 2007. aastal toimunud kirjavahetusele EPSO‑ga ning leiab, et selle põhjal ei ole võimalik järeldada, et tema nimi kanti EPSO nimekirja enne 26. aprilli 2007. Ta heidab ombudsmanile ette, et ta ei vastandanud EPSO‑lt saadud teavet ja parlamendi väiteid, mille aluseks on 14. mai 2007. aasta pooling‑dokument.

188    Need hageja kaalutlused põhjendavad tema väidet, mille kohaselt puuduvad tõendid selle kohta, et hageja nime kandmine konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja oleks teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele teatavaks tehtud, mistõttu on ombudsmani vastav hinnang 22. oktoobri 2007. aasta otsuses ebaõige. Kuna Üldkohus tuvastas ombudsmani sellekohase rikkumise (vt eespool punkt 104 ja sellele järgnevad punktid), ei muuda need kaalutlused vaidluse tulemust. Üldkohus märgib siiski, et asjaolu, et nõukogu palus pärast hagejalt taotluse saamist tema elulookirjeldust, ei tõenda, et hageja nime sisaldav sobivate kandidaatide nimekiri oleks tehtud nõukogule kättesaadavaks. Asjaolu, et kontrollikoda vastas hageja taotlusele, et tal ei ole tema taotlusele vastavaid vabasid ametikohti, ei tõenda samuti, et hageja nime sisaldav sobivate kandidaatide nimekiri oleks kontrollikojale kättesaadavaks tehtud.

189    Viiendaks, seoses hageja väitega, et ombudsman tegi vea, kui ta ei uurinud konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja edastamist omaalgatusliku uurimise käigus, tuleb märkida, et see langeb kokku eespool punktis 153 ja sellele järgnevates punktides analüüsitud väitega.

 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punkt 2.2

190    Hageja leiab, et ombudsman tegi vea, kui ta märkis 1. oktoobri 2008. aasta kirjas, et ta kinnitab „uuesti, et otsuse punkti 2.2 aluseks on parlamendi 20. märtsi 2007. aasta arvamuses esitatud seisukoht, mille kohaselt saadeti konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekiri kõikidele peadirektoraatidele”. Nimelt on ta arvamusel, et sel moel viitas ombudsman asjaolule, et ta ei tuginenud oma järelduse tegemisel uurimistoimikule, vaid üksnes parlamendi ühepoolsetele väidetele.

191    Selle hageja väitega ei saa nõustuda, sest nagu ombudsman 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.2 märgib, tõi ta parlamendi seisukoha üksnes esile. Ta ei andnud sellele seisukohale kõnealuses küsimuses hinnangut. Mis aga puudutab hageja etteheidet, et konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja saatmine kõikidele parlamendi peadirektoraatidele ei ole tõendatud, siis tuleb märkida, et see väide langeb kokku eespool punktis 134 ja sellele järgnevates punktides analüüsitud väitega ning hageja osutas õigesti, et nimekirja saatmine ei ole tõendatud.

 Sobivate kandidaatide nimekirja kehtivusaeg

192    Esiteks leiab hageja, et ombudsman tegi vea, kui ta leidis 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.6, et konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse lõppkuupäeva määramine kuulub ametisse nimetava asutuse kaalutlusõiguse alla. Hageja hinnangul personalieeskirjad ametisse nimetavale asutusele sellist õigust ei anna.

193    Sellega seoses on Üldkohus seisukohal, et personalieeskirjade artiklite 29 ja 30 koostoimest tuleneb, et konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivusaja määrab kindlaks ametisse nimetav asutus. Ametisse nimetaval asutusel on sellega seoses ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamisel tuleb järgida selliseid üldpõhimõtteid nagu võrdse kohtlemise põhimõte ja põhjendamiskohustus. Seega ei teinud ombudsman viga, kui ta leidis, et nimekirja kehtivuse lõppkuupäeva määramine on administratsiooni kaalutlusõiguse alla kuuluv otsus.

194    Teiseks, mis puudutab hageja etteheidet, et ombudsman tegi vea, kui ta ei tuvastanud, et parlamendi otsus hageja nime sisaldava sobivate kandidaatide nimekirja pikendada oli põhjendamata, siis tuleb märkida, et parlament selgitas 17. juuli 2007. aasta kirjas, et nimekirja pikendati selleks, et ombudsman saaks oma uurimise lõpetada. Seega tuleb hageja väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

195    Kolmandaks, mis puudutab hageja etteheidet, et ombudsman tegi vea, kui ta ei uurinud pärast hageja nime konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas hoidmise pikendamist, kas hagejat on teiste konkursi edukalt läbinud isikutega võrreldes nende nimede asjaomases nimekirjas hoidmise osas diskrimineeritud, siis tuleb märkida, et see väide esitati juba esimese väite raames. Punktis 127 ja järgmistes punktides esitatud põhjustel tuleb see väide tagasi lükata.

196    Neljandaks leiab hageja, et ombudsman tegi vea, kui ta ei vastanud tema 19. oktoobri 2007. aasta kirjale, milles hageja andis talle teada, et „konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse pikendamine ainult kolme kuu võrra (millest kaks kuud langes puhkuste perioodile) kinnitab tema diskrimineerimist, mille all on ta kannatanud juba mitu aastat, kuna tavaliselt pikendatakse avaliku konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kauemaks ajaks, et sellest saaksid kasu nii konkursi edukalt läbinud isikud kui ka erinevad institutsioonid”. Üldkohus leiab sellega seoses kõigepealt, et kuna kõnesoleva kirja koostamise kuupäev ja 22. oktoobri 2007. aasta otsuse tegemise kuupäev on lähestikku, ei saa täie kindlusega väita, et ombudsman võis sellest kirjast enne otsuse tegemist teadlik olla. Lisaks, kuna kirjas tõstatatud diskrimineerimise küsimus on seotud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivusaja pikendamisega, saab sellise küsimuse õiguspäraselt formuleerida alles pärast seda, kui hageja nime sisaldava nimekirja kehtivust on tegelikult pikendatud (vt eespool punkt 132). Niisiis on tegemist uue väitega, mis võib õigustada uue kaebuse esitamist, mitte aga kaebuse alusel uurimise eesmärgi laiendamist. Ombudsman ei teinud seega viga, kui ta ei uurinud kaebuse alusel väidetavat diskrimineerimist.

197    Viiendaks leiab hageja, et ombudsman tegi 31. märtsi 2011. aasta otsuses vea, kui ta leidis, et parlament ei diskrimineerinud hagejat võrreldes teiste konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud isikutega selle konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivusaja kindlaksmääramisel. Ta on seisukohal, et erinevalt teistest kandidaatidest, kelle nimed kanti 2007. aastal kehtivuse kaotanud nimekirja 2001. aastal, kanti tema nimi sellesse nimekirja alles 2005. aastal.

198    Sellega seoses olgu meenutatud, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud (kohtuotsused, 19.10.1977, Ruckdeschel jt, 117/76 ja 16/77, EKL, EU:C:1977:160, punkt 7; 16.10.1980, Hochstrass vs. Euroopa Kohus, 147/79, EKL, EU:C:1980:238, punkt 7, 26.9.1990, Beltrante jt vs. nõukogu, T‑48/89, EKL, EU:T:1990:50, punkt 34). Sellest tulenevalt on diskrimineerimiskeelu põhimõtet rikutud siis, kui kaht isikute gruppi, kelle faktiline ja õiguslik olukord ei ole oluliselt erinev, koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühtemoodi (kohtuotsus, 16.4.1997, Kuchlenz‑Winter vs. komisjon, T‑66/95, EKL, EU:T:1997:56, punkt 55). Et erinev kohtlemine oleks diskrimineerimiskeelu üldpõhimõttega kooskõlas, peab see erinevus olema erineva kohtlemise eesmärgi seisukohast objektiivse, mõistliku ja proportsionaalse kriteeriumi alusel põhjendatud (kohtuotsus, 2.3.2004, Di Marzio vs. komisjon, T‑14/03, EKL AT, EU:T:2004:59, punkt 83).

199    Käesolevas asjas koostati konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud kandidaatide nimekiri 12. jaanuaril 2001. Selles nimekirjas oli esialgu nende 22 isiku nimed, kes olid konkursi edukalt läbinud. Nagu eespool punktis 113 märgitud, võeti kõik esialgu konkursi edukalt läbinud 22 isikut võeti tööle enne 31. detsembrit 2002, välja arvatud üks, kes võeti tööle 1. juunil 2003. Seega olid esialgu konkursi edukalt läbinud kandidaate nimed asjaomases sobivate kandidaatide nimekirjas vähemalt kaks aastat, neli kuud ja 20 päeva.

200    Hageja ei olnud esialgu nende konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud isikute hulgas, kelle nimed olid kantud nimetatud konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, mis koostati 12. jaanuaril 2001, ning vaidlustas nimekirja kandmata jätmise tulemuslikult Üldkohtus (kohtuotsus Staelen vs. parlament, punkt 6 eespool, EU:T:2003:52). Hageja nimi kanti asjaomasesse nimekirja 17. mail 2005. Parlament informeeris 19. mai 2005. aasta kirjas hagejat, et tema nimi on nimekirja kantud, et ta on ainus konkursi edukalt läbinud isik, kelle nimi on veel nimekirjas, ja et kõnealune nimekiri jääb kehtima kuni 1. juunini 2007. 6. juunil 2007 informeeriti aga hagejat, et parlamendi peasekretär on palunud algatada menetluse selle nimekirja kehtivuse pikendamiseks kuni 31. augustini 2007. 17. juulil 2007 informeeriti hagejat, et otsus pikendada nimekirja kehtivust kuni 31. augustini 2007 on vastu võetud. Seega oli hageja nimi sobivate kandidaatide nimekirjas kaks aastat, kolm kuud ja 14 päeva.

201    Järelikult oli hageja nimi konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas lühemat aega kui teiste konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud kandidaatide nimed.

202    Ombudsman leidis 31. märtsi 2011. aasta otsuses, et haldusomavoli puudus seoses hageja väidetud erinevusega konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivusaja osas, mille jooksul oli nimekirjas hageja nimi ja mille jooksul olid nimekirjas teiste sama konkursi edukalt läbinud isikute nimed, kuna parlament oli ombudsmanile selgitanud, et teised konkursi edukalt läbinud isikud võeti tööle kahe aasta vältel pärast konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja avaldamist, samas kui hageja nimi oli nimekirjas veidi üle kahe aasta, st kauem kui teiste konkursi edukalt läbinud isikute nimed, ning et selline parlamendi selgitus on veenev.

203    Eespool punktides 199–201 esitatud asjaoludest lähtudes oli parlamendi selgitus ekslik ja ombudsman ei saanud selle selgituse alusel asuda seisukohale, et parlamendi haldusomavoli puudus.

204    Asjaolu, et uurimise käigus ombudsmanile institutsiooni poolt antud selgitus võib näida veenvana, ei vabasta ombudsmani kohustusest tagada, et selgituse aluseks olevad asjaolud on tõendatud, juhul kui ta teeb ainult selle selgituse alusel järelduse, et asjassepuutuva institutsiooni haldusomavoli puudus.

205    Sellest tulenevalt ei näidanud ombudsman parlamendi haldusomavoli puudumise tuvastamisel üles kogu vajalikku hoolsust, kui ta toetus parlamendi selgitustele konkursi EUR/A/151/98 esialgu edukalt läbinud 22 isiku töölevõtmise kohta, ilma et tal oleks olnud tõendavaid andmeid iga asjaomase isiku töölevõtmise aja kohta, ning need selgitused osutusid põhjendamatuks. Hoolsuse puudumine võib kaasa tuua liidu vastutuse ombudsmani tegevuse eest (vt eespool punktid 84–86).

 Hageja toimiku hävitamine

206    Hageja leiab sisuliselt, et ombudsman tegi uurimise käigus vea, kui ta aktsepteeris hageja toimiku hävitamist parlamendi poolt ja arvas, et puudub vajadus kontrollida, kas parlamendil oli õigus hävitada mitte ainult toimikus olevad isiklikud andmed, vaid ühtlasi ka terve toimik.

207    Sellega seoses olgu märgitud, et hageja sai 15. oktoobril 2007 parlamendi personaliküsimuste peadirektoraadi peadirektori kirja, milles öeldi, et konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekiri kaotas kehtivuse 31. augustil 2007 ja kui hageja soovib, säilitatakse tema kandideerimistaotlust kaks ja pool aastat juhuks, kui konkursiga seoses tekib vaidlus. Vastavalt personalieeskirjade III lisa artiklitele 2 ja 4, millest lähtudes konkurss EUR/A/151/98 korraldati, sisaldab kandideerimistaotlus blanketti, mille peavad täitma kõik isikud, kes soovivad konkursil kandideerida, ning sellele on lisatud täiendavaid dokumente ja lisateavet. 19. oktoobril 2007 teavitas hageja ombudsmani 15. oktoobri 2007. aasta kirja sisust. Märtsis 2010 hävitas parlament kogu hageja toimiku, mis seda konkurssi puudutas, st mitte ainult kandideerimistaotluse, vaid ka toimiku, mis sisaldas kõiki pärast konkursile lubamist lisatud dokumente. 29. juulil 2010 alustas ombudsman omaalgatuslikku uurimist. Lõpetuseks, 31. märtsi 2011. aasta otsuse punktis 86 leidis ombudsman järgmist:

„Parlament oli seisukohal, et toimiku hävitamine vastab tema üldisele poliitikale selle valdkonnas ja see oli vajalik isikuandmete kaitset käsitlevatest eeskirjadest tulenevate üldiste kohustuste täitmiseks. Ta esitas koopia asjaomastest eeskirjadest, millest ilmneb, et ebaõnnestunud kandidaatide kohta käivad andmed tuleb hävitada kaks ja pool aastat pärast seda, kui reservnimekiri on kaotanud kehtivuse. Lisaks selgitas parlament, miks ta ei hävitanud ainult asjaomase kandidaadi isikuandmeid toimikus, vaid hävitas kogu toimiku. Ombudsman leiab, et viis, kuidas parlament hageja toimikut käsitles, tundub olevat kooskõlas sellistel juhtudel rakendatava üldise lähenemisega, nimelt hävitada asjassepuutuvad dokumendid kaks ja pool aastat pärast reservnimekirja kehtivuse kaotamist. Ta on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole vaja hinnata, kas parlament tegutses nõuetekohaselt, kui ta hävitas mitte ainult kaebaja isikuandmed, vaid ka toimiku tervikuna. Käesoleva asja jaoks omab tähtsust vaid parlamendilt saadud teave, et tal ei ole ühtegi koopiat varem olemas olnud kirjadest ja e‑kirjadest, milles anti teistele liidu institutsioonidele ja organitele teada, et hageja nimi on kantud asjaomasesse reservnimekirja. Miski ei viita sellele, et parlament oleks hävitanud kõnealuse toimiku tõendite kõrvaldamiseks.”

208    Esiteks heidab hageja ombudsmanile ette, et ta aktsepteeris hageja toimiku hävitamist parlamendi poolt, kuna hageja hinnangul muudab hävitamine ombudsmani omaalgatusliku uurimise tulemusetuks.

209    Sellega seoses olgu märgitud, et toimikumaterjalidest ei ilmne käesolevas asjas, et hageja ise oli toimiku hävitamise vastu, kuigi tal oli selleks võimalus. Lisaks anti ombudsmanile 19. oktoobri 2007. aasta kirjas teada üksnes hageja kandideerimistaotluse hävitamisest, mitte kogu toimiku hävitamisest. Kandideerimistaotluse sisu arvestades ei ole hageja näidanud, kuidas võis see olla vajalik konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele edastamise tõendamiseks. Võttes arvesse kandideerimistaotluse sisu, selle vajalikkuse tõendamata jätmist hageja poolt ja seda, et asjas ei ole tuvastatud, et ombudsman teadis kogu hageja toimiku hävitamisest, mitte ainult kandideerimistaotluse hävitamisest, ei saa ombudsmanile ette heita, et ta hävitamist aktsepteeris.

210    Peale selle ei ole hageja igal juhul tõendanud, et tema nime konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kandmisest liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele teatamist oli teoreetiliselt võimalik tõendada ainult tema toimikuga. Nagu ombudsman märgib, oli ka teisi infoallikaid, näiteks nõukogu. Samas oli hageja vastu sellele, et ombudsman teostab uurimist teistes liidu institutsioonides, organites ja asutustes (vt eespool punktid 153 ja sellele järgnevad punktid). Võttes arvesse ombudsmani kaalutlusruumi oma uurimise korraldamisel ja teisi võimalikke infoallikaid, ei ole ombudsmani vastuseisu puudumine hageja toimiku hävitamisele parlamendi poolt piisav, et tõendada ombudsmani õigusvastast tegevust.

211    Teiseks leiab hageja, et ombudsman tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et puudub vajadus kontrollida, kas parlamendil oli õigus hävitada kogu tema toimik, kuigi oli selge, et hävitamine oli ebaseaduslik.

212    Ombudsmani omaalgatusliku uurimise eesmärki arvestades ei teinud ombudsman viga, kui ta leidis, et hageja kogu toimiku hävitamist parlamendi poolt ei ole vaja uurida. Nimelt, nagu 31. märtsi 2011. aasta otsuse punktist 43 nähtub, oli omaalgatusliku uurimise eesmärk uurida teiste liidu institutsioonide, organite ja asutuste informeerimist hageja nime kandmisest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, selle nimekirja kehtivust ning hageja ja teiste sama konkursi edukalt läbinud isikute võrdset kohtlemist asjaomase nimekirjaga seoses.

213    Seetõttu võis ombudsman õiguspäraselt jätta omaalgatusliku uurimise raames uurimata, kas parlamendil oli õigus hävitada hageja toimik tervikuna.

214    Lisaks, mis puudutab hageja konkreetset etteheidet, et ombudsman ei uurinud hageja isikuandmete õigusvastast hävitamist, siis tuleb märkida, et nagu viitab ombudsman vasturepliigis, ei esitanud hageja sellekohast väidet hagiavalduses. Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koosmõjus artikli 48 lõikega 2 nähtub, et hagiavalduses tuleb märkida vaidluse ese ja ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide või argument, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on selle väitega otsene seos (vt kohtuotsus, 14.3.2007, Aluminium Silicon Mill Products vs. nõukogu, T‑107/04, EKL, EU:T:2007:85, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul ei täienda kõnealune väide varem esitatud väidet. Seega tuleb see väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

215    Peale selle ei ole hageja igal juhul esitanud ombudsmani läbi viidud uurimise käigus käesolevas asjas ombudsmanile ühtegi niisugust kaebust. 19. oktoobri 2007. aasta kirjas ei väljendanud hageja vastuseisu oma kandideerimistaotluse hävitamisele, millest parlament 15. oktoobri 2007. aasta kirjas teada andis. Samuti ei kaevanud hageja niisuguse õigusvastasuse üle ei pärast 22. oktoobri 2007. aasta otsust ega ombudsmani omaalgatusliku menetluse käigus. Seetõttu ei saa ombudsmanil ette heita, et ta seda küsimust ei uurinud.

 Vastus 15. mai 2007. aasta kirjale

216    Hageja heidab ombudsmanile ette, et ta jättis tähelepanuta asjaolu, et parlament ei vastanud tema 15. mai 2007. aasta kirjale, milles ta palus sobivate kandidaatide nimekirja kehtivust pikendada.

217    Sellega seos piisab, kui märkida, et parlament osutas 6. juuni 2007. aasta kirjas selgelt, et see kiri on vastus hageja 15. mai 2007. aasta kirjale. Peale selle käsitles ombudsman 31. märtsi 2011. aasta otsuse punktis 81 selgelt 15. mai 2007. aasta kirjale vastamise küsimust. Seega ei saa talle ette heita, et ta jättis 15. mai 2007. aasta kirjale parlamendi poolt vastuse andmisega seotud teema tähelepanuta. Veel tuleb rõhutada, et hageja taotlus rahuldati ja tehti otsus pikendada sobivate kandidaatide nimekirja kuni 31. augustini 2007.

218    Järelikult tuleb väide, mille kohaselt ei võtnud ombudsman arvesse asjaolu, et parlament hageja 15. mai 2007. aasta kirjale ei vastanud, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Hageja ametisse nimetamisele parlamendi vastuseisu uurimata jätmine

219    Hageja heidab ombudsmanile ette, ta ei uurinud parlamendi vastuseisu hageja ametisse nimetamisele.

220    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja osutas kaebuses, et kuna ta oli ainus konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud kandidaat, kelle nimi oli sobivate kandidaatide nimekirjas ja keda ei olnud veel tööle võetud, järeldas ta, et parlament käitus tema suhtes kättemaksuhimuliselt. Ta selgitas, et teistes liidu institutsioonides töötavad sõbrad, kelle nimesid ei saanud ta konfidentsiaalsuse tõttu avalikustada, kinnitasid tema kahtlusi.

221    Ombudsman otsustas uurida kaebuse alusel hageja toimiku menetlemist pärast tema nime kandmist konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja ja kas hagejat koheldi liidu institutsioonides ametikohtade täitmisel õiglaselt.

222    Selline lähenemine ei ole õigusvastane. Nimelt, kuivõrd väide parlamendi kättemaksuhimulise käitumise kohta põhineb oletusel ja identifitseerimata allikatest pärit väidetel, oli oluline uurida niisuguse oletuse ja niisuguste väidete aluseks olevad asjaolusid. Ombudsman tegi seda siis, kui ta määratles kaebuse alusel uurimise eesmärgi.

 Järeldus

223    Teise väite analüüsist tuleneb, et lisaks esimese väite raames tuvastatud rikkumistele ei näidanud ombudsman üles hoolsust, kui ta tugines konkursi edukalt läbinud isikute sobivate kandidaatide nimekirjas oleku kestuse osas pelgalt parlamendi väitele (vt eespool punkt 205). Hoolsuse puudumise tõttu luges ombudsman ekslikult teatud faktilised asjaolud tõendatuks ja tegi seega eksliku järelduse, et parlamendi haldusomavoli puudub.

3.     Erapooletuse, objektiivsuse ja sõltumatuse puudumisest ning ombudsmani pahausksusest ja võimu kuritarvitamisest tulenevad rikkumised

224    Kolmanda väite raames väidab hageja, et käesolevas asjas kõne all olevate uurimiste käigus ei ole ombudsman tegutsenud erapooletult, objektiivselt ja sõltumatult, on olnud pahauskne ja kuritarvitanud võimu.

225    Esiteks kahtleb hageja parlamendi ja ombudsmani 15. mai 2006. aasta koostöökokkuleppes (edaspidi „koostöökokkulepe”) ja selle kokkuleppe mõjus kaebuse sõltumatule ja objektiivsele menetlemisele.

226    Üldkohus leiab sellega seoses, et hageja ei selgita piisavalt oma väite ulatust. Üksnes kahtluse püstitamine ei ole piisav selgitamaks, miks ta on arvamusel, et ombudsman ei ole parlamendist sõltumatu.

227    Hageja ainus piisavalt selge väide, mis on seotud koostöökokkuleppega, on see, et ombudsmanil puudus nõutud sõltumatus, kuna vastavalt asjaomasele leppele abistas parlamendi õigustalitus teda oma ülesannete täitmisel.

228    Koostöökokkuleppe artiklis 8 on tõesti ette nähtud, et ombudsman ja parlament võivad teha õigusvaldkonnas koostööd. Hageja ei ole aga esitanud ühtegi algset tõendit selle kohta, et ombudsman oleks seda võimalust käesoleval juhul kasutanud. Eeskätt ei ole ta kuidagi tõendanud, et ombudsman kasutas oma uurimisülesannete täitmisel parlamendi õigustalituse abi. Seega tuleb hageja väide, et ombudsmanil ei olnud asjaomase koostöökokkuleppe tõttu nõutud sõltumatust, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

229    Teiseks leiab hageja, et ombudsmani pahausksus ja tema soov kaitsta parlamenti ilmneb nii 1. oktoobri 2008. aasta kirjast kui ka 10. märtsi 2010. aasta kirjast, milles tsiteeritakse 22. oktoobri 2007. aasta kirja punkti 2.5, millest on välja jäetud ekslik lõik, mille kohaselt parlament oli juba oma arvamuses öelnud, et sobivate kandidaatide nimekiri, mis näitas hageja reservis olekut, tehti teistele institutsioonidele kättesaadavaks.

230    Sellega seoses olgu meenutatud, et ombudsman märkis 22. oktoobri 2007. aasta otsuses ebaõigesti, et parlamendi arvamusest ilmneb, et hageja nime sisaldav sobivate kandidaatide nimekiri tehti teistele institutsioonidele kättesaadavaks (eespool punkt 102). 1. oktoobri 2008. aasta ja 10. märtsi 2010. aasta kirjadest välja jäetud tekst, millele hageja viitab, ei olnud siiski varjatud väljajätmine, sest väljajäetud tekst oli viidetes asendatud mõttepunktidega. Lisaks meenutas ombudsman nendes kirjades 22. oktoobri 2007. aasta otsuse punktis 2.5 antud hinnangu sisu, mis lähtub kontrollist, mitte parlamendi arvamusest. Neid asjaolusid arvestades ei tõenda väljajäetud tekst, millele hageja viitab, et ombudsman oli pahauskne või erapoolik.

231    Kolmandaks leiab hageja, et subjektiivsust ja kokkumängu tõendab asjaolu, et ombudsman ei nõudnud kunagi parlamendilt tõendit selle kohta, et hageja nime sisaldav sobivate kandidaatide nimekiri oli tehtud teistele liidu institutsioonidele kättesaadavaks, ning ombudsman piirdus 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendiga. Siiski ei näita asjaolu, et ombudsman ei viinud oma uurimist seoses kõnealuse nimekirja teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele edastamise tõendamisega läbi nõuetekohaselt (vt eespool punkt 103), iseenesest subjektiivsust või parlamendi ja ombudsmani kokkumängu. Nimelt, hageja ei ole tõendanud, et selline eksimus oli tahtlik. Sama hinnangu võib anda ka ombudsmani eksimusele kõnealuse nimekirja teistele parlamendi peadirektoraatidele kättesaadavaks tegemise kohta tõendite puudumise tõttu.

232    Neljandaks ei eksinud ombudsman eespool punktides 168 ja 179 esitatud põhjustel, kui ta ei avaldanud 22. oktoobri 2007. aasta otsuse parandust ja tugines parlamendi teatavate dokumentide konfidentsiaalsusele. Seega ei saa nendele asjaoludele tuginedes tõendada, et ombudsman oli mingil moel erapoolik või mängis parlamendiga kokku.

233    Viiendaks väidab hageja, et ombudsmani pahatahtlikkust tõendab asjaolu, et ta jättis tähelepanuta tema, P. ja W. arupärimised ja alustas uut uurimist alles kolm aastat hiljem. Ei ole siiski õige asuda seisukohale, et ombudsman jättis need arupärimised tähelepanuta, kuna ta alustas nende alusel omaalgatuslikku uurimist. Ning isegi kui peaks leitama, et uurimist ei alustatud mõistliku aja jooksul, ei tõenda see järeldus piisavalt, et ombudsman tegutses pahauskselt.

234    Kuuendaks leiab hageja, et ombudsman teadis, et otsus alustada uut uurimist 2010. aasta juulis on määratud ebaõnnestumisele, kuna ta teadis, et parlament oli 2010. aasta märtsis hävitanud kõik hageja toimikuga seotud andmed. Hageja hinnangul oli uus uurimine vaid katse varjata ilmselget hooletust esimese uurimise läbiviimisel ja näitas ombudsmani selget erapoolikust parlamendi suhtes.

235    Need väited on alusetud. Nimelt ei ole hageja eespool punktis 206 ja sellele järgnevates punktides esitatud põhjustel tõendanud ei seda, et ombudsman teadis, et parlament on hävitanud kogu hageja toimiku, ega seda, et ombudsmani omaalgatuslik uurimine on määratud ebaõnnestumisele. Seetõttu ei ole nende asjaolude alusel võimalik tuvastada tahet varjata ilmselget hooletust ega tõendada ombudsmani erapoolikust parlamendi suhtes.

236    Seitsmendaks leiab hageja, et ombudsman tegutses pahauskselt ja üritas varjata rikkumist, kui ta leidis 31. märtsi 2011. aasta otsuses, et parlamendi haldusomavoli puudub, pidades usaldusväärseks parlamendi väiteid ja keeldudes küsimast omal algatusel teavet teistelt institutsioonidelt ja organitelt. Üldkohus leiab siinkohal, et asjaolu, et ombudsman pidas ekslikult usaldusväärseks parlamendi väiteid, ei tõenda käesolevas asjas õiguslikult piisavalt, et ombudsman oli pahauskne või et ta tahtis oma rikkumist varjata. Samuti ei tõenda ombudsmani pahausksust või tema mis tahes rikkumise varjamist, et ta keeldus käesolevas asjas jätkamast omaalgatuslikku uurimist pärast seda, kui hageja keeldus uurimiseks koostööd tegema (vt eespool punkt 153 ja sellele järgnevad punktid).

237    Kaheksandaks leiab hageja, et asjaolu, et ta sai nädal enne 22. oktoobri 2007. aasta otsust kirja, milles talle anti teada tema kandideerimistaotlusega seotud andmete hävitamise üksikasjadest, viitab sellele, et parlament teadis enne teda nimetatud otsusest. Üldkohus leiab, et niisuguste spekulatsioonide alusel ei ole võimalik teha kindlaks, et parlament ja ombudsman omavahel kokku mängisid.

238    Üheksandaks väidab hageja, et ombudsman tegutses vastuoluliselt, kuna ühelt poolt nõustus ta viivitamata sellega, et EPSO haldab hageja nime sisaldavat sobivate kandidaatide nimekirja oma andmebaasis, ja teiselt poolt keeldus ta selle nimekirja Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest, kuna avaldamist puudutav norm ei ole tagasiulatuvalt kohaldatav. Üldkohus leiab sellega seoses, et hageja ei ole piisavalt selgitanud, miks ta leiab, et selline lähenemine on vastuoluline. Isegi kui selline lähenemine peakski vastuoluliseks osutuma, ei ole see igal juhul piisav tõendamaks, et parlament ja ombudsman omavahel kokku mängisid.

239    Kümnendaks kordab hageja oma väiteid, mis on seotud konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivusajaga, nimelt esiteks, et ombudsman kiitis parlamenti nimekirja pikendamise eest, ilma et ta oleks võtnud arvesse hageja esitatud pikendamise taotlusele parlamendi vastuse andmata jätmist, ja teiseks, et ombudsman ei uurinud hageja olukorra ja teiste konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud isikute olukorra erinevat käsitlemist, millest saab järeldada, et ombudsman oli pahauskne või erapoolik. Neist väidetest lähtudes tuleb meenutada, et eespool punktis 125 ja sellele järgnevates punktides väidab hageja ekslikult, et parlament ei vastanud talle. Peale selle ei piisa seoses diskrimineerimisega eksimusest (vt eespool punkt 197 ja sellele järgnevad punktid), et tõendada ombudsmani pahausksust või erapoolikust.

240    Üheteistkümnendaks peab hageja väga kahtlaseks, et ombudsman ei esita kirja, mille ta 24. mail 2007 parlamendile saatis, ja parlamendi 31. mai 2007. aasta vastust, mis puudutavad konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, kuhu oli kantud hageja nimi, kehtivusaja pikendamist. Kuna ombudsman esitas need dokumendid vasturepliigis, on see väide alusetu.

241    Muu hulgas leiab hageja, et ombudsmani pahausksust ja kokkumängu parlamendiga tõendab asjaolu, et 31. mai 2011. aasta otsuses moonutas ombudsman parlamendi 6. juuni 2007. aasta kirja sisu, kui ta kinnitas, et parlament oli teda informeerinud otsusest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivust pikendada.

242    Sellega seoses tuleb märkida, et 6. juuni 2007. aasta kirjas märkis parlamendi esindaja, et hageja 15. mai 2007. aasta kiri, milles ta taotles konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse pikendamist, edastati talle vastamiseks ja ta tegeles sellega väga tähelepanelikult. Lisaks märkis parlamendi esindaja hagejale, et ombudsmani taotluse alusel ja toimiku ombudsmani poolt läbivaatamise tulemusi oodates on parlamendi peasekretär palunud oma talitustel „alustada menetlus [sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse] pikendamiseks kuni 31. augustini 2007”.

243    Lisaks leidis ombudsman 31. märtsi 2011. aasta otsuses järgmist:

„Küsimuse kohta, kas parlament oleks pidanud andma kaebaja 15. mai 2007. aasta kirjale selge vastuse, tuleb meenutada, et kaebaja oli palunud kirjas parlamendil asjaomase nimekirja kehtivust pikendada. Ombudsman leiab, et ilmselgelt on parlament vastavalt heale haldusele kohustatud sellele kirjale vastama. [Kaebuses] esitatud seisukohtade põhjalik analüüs näitab siiski, et selline vastus saadeti. 6. juuni 2007. aasta kirjas andis parlament kaebajale teada, et ta on otsustanud ombudsmani taotluse alusel pikendada reservnimekirja kehtivust kuni 31. augustini 2007. Kaebaja saatis selle kirja koopia 8. juunil 2007 ombudsmanile. Seega ei ole juhtumi selles küsimuses haldusomavoli tuvastatav.”

244    Eeltoodut arvestades on selge, et parlamendi 6. juuni 2007. aasta kiri on vastus 15. mai 2007. aasta kirjale. Seejärel olgu märgitud, et hagejale anti kirjas teada, et alustatakse menetlust konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivuse pikendamiseks kuni 31. augustini 2007. Kuna algatus tuli parlamendi peasekretärilt, algatus nõudis pikendamiseks parlamendi heakskiitu ja see edastati hagejale, pidi viimane teada saama, et nimekirja kehtivust pikendatakse kuni 31. augustini 2007. Seega ei tõenda see kiri, et ombudsman oleks olnud pahauskne või oleks parlamendiga kokku mänginud.

245    Kaheteistkümnendaks leiab hageja, et asjaolu, et ombudsman vastas 1. juulil 2008 – ehk peatselt pärast seda, kui hageja oli 6. mail 2008 pöördunud eesistujariigi Prantsusmaa poole – hageja 19. oktoobri 2007. aasta ja 24. juuni 2008. aasta kirjades esitatud kaebustele ombudsmani vastu, tõendab, et ombudsman ja parlament, kellele eesistujariik Prantsusmaa oli väidetavalt küsimusi esitanud, mängisid omavahel kokku. See väide on alusetu. Nimelt kinnitas hageja kohtuistungil, et see asjaolu ei tõenda niisugust kokkumängu. Peale selle ei tõenda ombudsmani vastuse andmine hageja kirjadele peatselt pärast parlamendile küsimuste esitamist, mida hageja peab üksnes tõenäoliseks, et ombudsman ja parlament omavahel kokku mängisid.

246    Järelikult ei ole hageja esitatud erinevate asjaoludega eraldi või koos võetuna võimalik tõendada, et ombudsman oli pahauskne, erapoolik või lähenes asjale subjektiivselt. Samamoodi ei ole hageja erinevate argumentidega eraldi või koos võetuna võimalik tõendada, et ombudsman ja parlament omavahel kokku mängisid.

247    Võimu kuritarvitamise kohta esitatud hageja väitega seoses tuleb meenutada, et võimu kuritarvitamise mõiste on liidu õiguses täpselt piiritletud ja selle all on silmas peetud olukorda, kus haldusasutus kasutab oma volitusi mõnel muul eesmärgil kui see, milleks need talle on antud. Otsuse puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid juhul, kui objektiivsetest, asjakohastest ja kooskõlas olevatest andmetest nähtub, et otsus on vastu võetud muudel eesmärkidel kui need, milleks see peaks mõeldud olema (kohtuotsused, 25.6.1997, Itaalia vs. komisjon, C‑285/94, EKL, EU:C:1997:313, punkt 52, ja 12.4.2013, Du Pont de Nemours (Prantsusmaa) jt vs. komisjon, T‑31/07, EU:T:2013:167, punkt 334).

248    Ühegi hageja eespool esitatud argumendi alusel ei ole objektiivsetest, asjakohastest ja kooskõlas olevatest andmetest lähtudes võimalik tuvastada, et ombudsman tegi oma otsused selleks, et varjata tema enda ja parlamendi poolt väidetavalt toime pandud rikkumisi konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja haldamisel.

249    Järelikult tuleb hageja kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

4.     Õigusvastane tegevus, mis tuleneb hoolsuskohustuse, hea halduse põhimõtte, mõistliku aja põhimõtte, hea halduse tava eeskirja artiklite 14 ja 17 ning põhiõiguste harta artikli 41 rikkumisest

a)     Sissejuhatus

250    Neljanda väite raames väidab hageja, et ombudsman rikkus käesolevate uurimiste käigus hoolsuskohustust, hea halduse põhimõtet, mõistliku aja põhimõtet, hea halduse tava eeskirja artikleid 14 ja 17 ning põhiõiguste harta artiklit 41.

251    Käesoleva väite raames esitatud hageja argumendid, mis puudutavad ombudsmani hooletust asjaomastes uurimistes, eksimuste varjamist ja väidetava konfidentsiaalsuse kontrollimist, kattuvad esimese kolme väite raames esitatud argumentidega. Järelikult tuleb viidata nende väidete raames asjaomastele argumentidele antud hinnangule.

b)     Mõistlik aeg

252    Mõistliku aja põhimõtte väidetava rikkumise kohta olgu meenutatud, et vastavalt põhiõiguste harta artiklile 41 on igaühel õigus sellele, et liidu institutsioonid ja organid käsitleksid tema küsimusi mõistliku aja jooksul. Muu hulgas on kohus leidnud, et kui menetluse kestust ei ole liidu õigusnormiga sätestatud, siis tuleb seda, kas aeg, mis institutsioonil kulus vaidlusaluse akti võtmiseks, on „mõistlik”, hinnata kõigi asjale omaste asjaolude alusel, võttes eelkõige arvesse vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, asja keerukust ning poolte käitumist. Niisiis seda, kas tegemist on mõistliku ajaga, ei tule kindlaks teha lähtuvalt täpsest, abstraktselt määratletud ajalisest piirist, vaid seda tuleb hinnata iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtuvalt (vt kohtuotsus, 16.9.2013, De Nicola vs. EIP, T‑264/11 P, EKL AT, EU:T:2013:461, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

253    Käesolevas asjas leiab hageja, et ombudsman rikkus oma kohustust menetleda juhtumit mõistliku aja jooksul esiteks seetõttu, et ta tunnistas alles ligikaudu kolm aastat hiljem, et mõni asjaolu vajab veel selgitamist, ja teiseks, et tal kulus toimiku lõplikuks sulgemiseks rohkem kui neli aastat. Lisaks heidab ta ombudsmanile ette, et viimane vastas mitmele kirjale ebamõistliku aja jooksul.

254    Neist argumentidest lähtudes tuleb teha vahet esiteks perioodil, mis jääb 22. oktoobri 2007. aasta otsuse vastuvõtmise ja ombudsmani omaalgatusliku menetluse vahele, mille jooksul pöördus taotleja korduvalt nõudmistega ombudsmani poole (edaspidi „esimene periood”), ja teiseks perioodil, mis jääb 29. juunil 2010 omaalgatusliku menetluse alustamise ja uurimise lõpetanud 31. märtsi 2011. aasta otsuse vastuvõtmise vahele (edaspidi „teine periood”). Nimelt tuleb hinnata, kas ombudsman pidas kinni mõistlikust ajast, mitte erinevates aktides poolte esitatud põhjenduste põhjendatuse alusel, vaid selle alusel, kuidas viidi läbi menetlused, mis lõppesid nende vastuvõtmisega.

255    Esimene periood ei ole seotud menetlusega selle otseses tähenduses, vaid hageja poolt ombudsmanile esitatud nõudmistega, millele ombudsman pidi vastama mõistliku aja jooksul. Seevastu teine periood on konkreetselt seotud uurimismenetlusega, mis lõppes otsuse tegemisega.

256    Esimesel perioodil palus hageja 24. jaanuaril 2008 uurimise taasavamist, kuna ombudsman ei vastanud 22. oktoobri 2007. aasta otsuses hageja 19. oktoobri 2007. aasta kirjas esitatud asjaoludele ega võtnud neid arvesse. Ombudsman vastas nendele kirjadele 1. juulil 2008, lükates uurimise taasavamise taotluse tagasi. Seega vastas ombudsman vastavalt kaheksa ja viis kuud pärast hageja kirjade saatmist, ilma et ta oleks vastamisega hilinemise põhjendamiseks ühtegi konkreetset asjaolu esitanud. Nagu ombudsman tunnistab, ei ole sellised ajavahemikud mõistlikud. Nimelt ei õigusta käesolevas asjas antud vastus, millega menetluse taasavamise taotlus tagasi lükati, niisuguse ajavahemiku möödumist.

257    14. juulil 2008 palus hageja ombudsmanilt teatavaid dokumente, mis puudutasid tema nime konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas avaldamist. Ombudsman vastas sellele kirjale 21. juulil 2008. See vastamisaeg on mõistlik.

258    1. augustil 2008 saatis hageja ombudsmanile kirja, milles ta vastas tema 21. juuli 2008. aasta kirjale. Ombudsman vastas sellele kirjale 1. oktoobril 2008. See vastamisaeg on mõistlik.

259    Hageja vastas ombudsmani 1. oktoobri 2008. aasta kirjale 8. oktoobril 2008. Hageja kirja lõpus on sõnad „ma palun mulle mitte enam kirjutada”. Kirja sisu arvestades ei või ombudsmanile ette heita, et ta ei soovinud sellele vastata.

260    Mis puudutab P. esitatud kirjadele vastamist, siis ei saa hageja tugineda vastamise võimalikule ebamõistlikule ajavahemikule, kuna ta ei olnud nende vastuste adressaat.

261    Teise perioodi kohta ei saa öelda, et 29. juuni 2010, mil ombudsmani omaalgatuslik menetlus algas, ja 31. märtsi 2011, mil tehti otsus uurimine lõpetada, vahele jäänud ajavahemik oli ebamõistlik, kuna nende kuupäevade vahele jäi vähem kui üks aasta.

262    Hageja etteheite kohta, et ombudsman esitas talle alles 3. mail 2007 parlamendi märkused, mis ta oli saanud 20. märtsil 2007, märgib ombudsman õigesti, et ta ei piirdunud 3. mai 2007. aasta kirjas üksnes parlamendi arvamuse edastamisega. Ta informeeris ka hagejat oma otsusest alustada uurimist, milleks tuleb läbi viia analüüs. Seega ei ole niisugune ajavahemik ebamõistlik.

c)     Hea halduse tava eeskirjast kinnipidamine

263    Hageja väite kohta, et on rikutud hea halduse tava eeskirja artikleid 14 ja 17, tuleb märkida, et hea halduse tava eeskiri ei ole õigustloov akt, vaid parlamendi resolutsioon, millega muudetakse ombudsmani poolt talle esitatud eelnõu ja milles palutakse komisjonil esitada selles küsimuses õigusakti ettepanek (vt kohtuotsus, 11.5.2010, PC‑Ware Information Technologies vs. komisjon, T‑121/08, EKL, EU:T:2010:183, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks on ombudsman kõnealuse eeskirja sissejuhatuses maininud, et see ei ole õiguslikult siduv dokument.

264    Niisiis ei olnud ombudsmani eesmärk hea halduse tava eeskirja vastuvõtmisega kehtestada üksikisikutele õigusi andvad õigusnormid. Järelikult ei ole nende normide järgimata jätmine üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse. Kõnealuse eeskirja sätted võivad kaasa tuua liidu vastutuse ainult siis, kui need sätted väljendavad põhiõigust heale haldusele, mis on kehtestatud põhiõiguste harta artiklis 41.

265    Seoses hageja argumendiga, et ombudsman jättis sageli mitme kuu jooksul hageja kirjadele vastamata ega saatnud kättesaamist kinnitavat teatist ja rikkus seega hea halduse tava eeskirja artikleid 14 ja 17, leiab Üldkohus, et see argument tuleb tagasi lükata, kuna see on täpsustamata. Nimelt ei ole hageja täpsustanud, milliste kirjade osas ei ole kättesaamist kinnitavat teatist esitatud või millistele kirjadele ei ole vastatud. Mis puudutab veel hea halduse tava eeskirja artiklis 14 sätestatud reeglit, et iga institutsioonile saabunud kirja kohta saadetakse kahe nädala jooksul kättesaamist kinnitav teatis, siis leiab Üldkohus, et tegemist on üksnes vorminõudega, mida ei ole põhiõiguste harta artiklis 41 sõnaselgelt ette nähtud. Järelikult ei ole selle nõude täitmata jätmine üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, mis võib kaasa tuua liidu vastutuse.

266    Hageja viidatud reegli kohta, mis on sätestatud hea halduse tava eeskirja artiklis 17 ja mille kohaselt ametnik tagab, et iga institutsioonile saadetud taotluse või kaebuse kohta tehakse otsus mõistliku aja jooksul, viivitamata ning igal juhul kahe kuu jooksul alates pöördumise kättesaamise kuupäevast, leiab Üldkohus, et kahekuuline tähtaeg ei ole imperatiivne tähtaeg. Kaebuse läbivaatamisel mõistlikust ajast kinnipidamist, mis on sätestatud põhiõiguste hartas, tuleb hinnata juhtumi asjaolude alusel. Kaebuse läbivaatamisel mõistlikust tähtajast kinnipidamist on juba analüüsitud eespool punktis 252 ja sellele järgnevates punktides.

267    Eeltoodud põhjustel tuleb hea halduse tava eeskirja artiklitele14 ja 17 tuginevad hageja argumendid tagasi lükata.

d)     Toimikule juurdepääsu puudumine

268    Hageja väite kohta, et „ombudsmani suhtumine kogu menetluse jooksul kujutab endast samuti põhiõiguste harta artikli 41 rikkumist […] kuna […] puudus juurdepääs toimikule, puudus läbipaistvus”, leiab Üldkohus, et hageja ei ole oma argumenti piisavalt täpsustanud. Ta ei ole selgitanud, kuidas rikkus ombudsman käesolevas asjas toimikule juurdepääsu ja läbipaistvust puudutavaid kohustusi. Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.

e)     Järeldus

269    Eeltoodust lähtudes ja jättes arvesse võtmata eelmistes väidetes esitatud argumentidega kattuvad argumendid, on eksimusena käsitletav üksnes eespool punktis 256 osutatud kirjadele ebamõistlik vastamisaeg. Kuna hagejal on õigus oma taotluste mõistliku aja jooksul läbivaatamisele, on mõistliku aja järgimata jätmine üksikisikule õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, mis toob kaasa liidu vastutuse.

D –  Kahju ja põhjuslik seos

a)     Sissejuhatavad kaalutlused

270    Hageja väidab, et talle tekkis ombudsmani eksimuste tõttu nii varaline kui ka mittevaraline kahju.

271    Varalise kahju kohta väidab hageja sisuliselt, et ta kaotas ombudsmani eksimuste tõttu tõsiselt võetava võimaluse ametnikuna tööle saada. Seetõttu nõuab hageja „kogu töötasu” maksmist koos pensioniõigustega alates juunist 2005 kuni 31. märtsini 2026, st alates tema nime kandmisest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kuni üldise pensioniea saabumiseni, või vähemalt nimetatud summa osalist maksmist, arvestades kaotatud võimalust. Võimaluse kaotamisega seoses leiab hageja, et Üldkohus saab kohaldada koefitsienti, mis väljendab ametisse nimetamise võimaluse kaotust, võttes eelkõige arvesse asjaolu, et hageja oli ainus sobivate kandidaatide nimekirja alles jäänud kandidaat. Hageja hinnangul on minevikus tekitatud kahju suurus 559 382,13 eurot. Tuleviku osas palub ta Üldkohtul mõista ombudsmanilt tema kasuks välja alates maist 2011 kuni märtsini 2026 igakuiselt netosummad või vähemalt osa nendest summadest, mis vastavad tegevusüksuse AD ametnike palgale, mida makstakse palgaastme AD 9 järgu 2 teisel aastal, võttes arvesse selle palgaastme ametniku tavapärast karjääri, ning millele lisanduvad pensionikassasse ning haigekassasse hageja eest tehtavad maksed.

272    Mittevaralise kahju kohta leiab hageja, et talle tekkis kahju parlamendi ahistamise ja ombudsmani – kelle ülesanne peaks olema kodanike õigusi kaitsta – ilmse hooletuse tõttu. Ta on seisukohal, et ombudsmani juures algatatud menetlus osutus aja, energia ja raha raiskamiseks. Ta märgib lisaks, et ta on kaotanud selle, aluslepinguga tema abistamiseks loodud organi vastu igasuguse usalduse viimase suhtumise tõttu, mis tekitas talle mittevaralist kahju. Pelgad vabandused ei korva ombudsmani eksimustega tekitatud psühholoogilist kahju ja ombudsmani omaalgatusliku uurimisega ei olnud võimalik mingil viisil võimalik heastada 22. oktoobri 2007. aasta otsuses tehtud vigu. Seetõttu hindab hageja ex aequo et bono mittevaralise kahju suuruseks 50 000 eurot. Ombudsman ei nõustu ühegi hageja esitatud argumendiga.

273    Nende argumentide hindamiseks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liit vastutav ainult siis, kui hagejal on tõepoolest tekkinud tegelik ja kindel kahju (kohtuotsused, 27.1.1982, De Franceschi vs. nõukogu ja komisjon, 51/81, EU:C:1982:20, punkt 9, ja 16.1.1996, Candiotte vs. nõukogu, T‑108/94, EKL, EU:T:1996:5, punkt 54).

274    Hageja kohustus on esitada liidu kohtule tõendid sellise kahju olemasolu ja ulatuse kohta (vt selle kohta kohtuotsused, 21.5.1976, Roquette frères vs. komisjon, 26/74, EKL, EU:C:1976:69, lk 677, punktid 22–24; 9.1.1996, Koelman vs. komisjon, T‑575/93, EKL, EU:T:1996:1, punkt 97, ja 28.4.1998, Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon, T‑184/95, EKL, EU:T:1998:74, punkt 60). Peale selle on leitud, et kahju hüvitamise hagi ei saa jätta rahuldamata juhul, kui vaatamata sellele, et kahju täpne suurus ei ole kindel, on see selge ja majanduslikult määratletav (vt selle kohta kohtuotsus Agraz jt vs. komisjon, punkt 68 eespool, EU:C:2006:708, punkt 42).

275    Lisaks on kahju hüvitamise hagi kontekstis leitud, et eeldatakse põhjuslikku seost juhul, kui institutsioonile etteheidetava käitumise ja viidatud kahju vahel on piisavalt otsene põhjuslik seos, mida peab tõendama hageja. Seega peab etteheidetav käitumine olema kahju tekkimise määrav põhjus (vt kohtuotsus, 18.10.2009, Arizmendi jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑440/03, T‑121/04, T‑171/04, T‑208/04, T‑365/04 ja T‑484/04, EKL, EU:T:2009:530, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

b)     Varaline kahju ning põhjuslik seoses selle kahju ja ombudsmani toime pandud rikkumiste vahel

276    Kõigepealt tuleb jätta rahuldamata hageja nõue mõista liidult välja hüvitis ombudsmani toime pandud rikkumiste eest osas, milles nõutakse kogu töötasu maksmist, mille hageja oleks töölesaamise korral saanud koos pensioniõigustega alates 2005. aasta juunist, mil tema nimi kanti konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja.

277    Nimelt ei anna hageja nime kandmine konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja talle õigust olla tööle võetud. Sellist õigust takistab institutsioonidele konkursi edukalt läbinud isikutele töölevõtmise valdkonnas antud kaalutlusõigus. Järelikult ei saa kahju, mis on tekkinud eksimuse tõttu seoses isiku nime kandmisega konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, vastata selle õiguse kaotamise tagajärjel saamata jäänud tulule (vt selle kohta kohtuotsus, 21.2.2008, komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EKL, EU:C:2008:107, punkt 65).

278    Siit järeldub, et ombudsmani toime pandud rikkumisi ei saa pidada rikkumisteks, mis on põhjustanud kahju, mis on võrdväärne sellisel isikul tekkinud kahjuga, kellel on õigus olla tööle võetud.

279    Edasi leiab Üldkohus hageja väidetud töölesaamise võimaluse kaotamise kohta, et see nõue ei ole vastuvõetamatu piisavalt täpsustamata jätmise tõttu, nagu väidab ombudsman.

280    Nimelt, kuigi Euroopa Kohus on möönnud, et on väga keeruline, kui mitte võimatu määratleda meetodit, mis võimaldab täpselt arvuliselt kindlaks määrata institutsiooni töölesaamise võimalust ja seega hinnata võimaluse kaotusest tulenevat kahju (kohtuotsus komisjon vs. Girardot, punkt 277 eespool, EU:C:2008:107, punkt 60), ei ole ta sellest järeldanud, et kahju hüvitamise nõue võimaluse kaotamise eest tuleks automaatselt vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Käesolevas asjas esitas hageja piisavalt täpse meetodi võimaluse kaotamise arvutamiseks. Nimelt palus ta kohtuotsuses Girardot esitatud seisukohtadele viidates kohaldada koefitsienti, mille aluseks on töötasu summa, mille ta oleks saanud, kui ta oleks 2005. aasta juunis võetud tööle palgaastme AD 8 järku 4 ja ta oleks töötanud kuni 2026. aastani, võttes arvesse ametniku tavapärast karjääri, ja millele lisanduvad pensionikassasse ning haigekassasse hageja eest tehtavad maksed, ning võttes arvesse asjaolu, et ta oli konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas veel ainus kandidaat.

281    Siiski tuleb hageja esitatud kahju hüvitamise nõue töölesaamise võimaluse kaotamise eest rahuldamata jätta, kuna väidetud kahju ja ombudsmani toime pandud rikkumiste vahel ei ole piisavalt otsest seost.

282    Nimelt ei tähenda see, et ombudsman moonutas 22. oktoobri 2006. aasta otsuses parlamendi arvamuse sisu (eespool punkt 102), et hageja kaotas töölesaamise võimaluse. Kuigi ombudsman tõdes, et parlament ei märkinud oma arvamuses, et hageja nime sisaldav sobivate kandidaatide nimekiri tehti teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele kättesaadavaks, ei tulenenud sellest ei ombudsmani järeldust, et nimekirja ei tehtud teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele kättesaadavaks, ega hageja töölesaamise võimaluse kaotust.

283    Ombudsmani hoolsuskohustuse rikkumise kohta tuleb sedastada, et määrav põhjus hageja töölesaamise võimaluse potentsiaalseks kaotamiseks on parlamendi, mitte ombudsmani tegevus. Nimelt kaotab hageja potentsiaalselt töölesaamise võimaluse üksnes juhul, kui parlament ei ole esiteks informeerinud oma peadirektoraate ning teisi liidu institutsioone, organeid ja asutusi hageja nime kandmisest konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja, ja teiseks ei ole hoidnud hageja nime selles nimekirjas sama kaua kui hoiti nimekirjas teiste sama konkursi edukalt läbinud isikute nimesid.

284    Kui ombudsman oleks tõdenud, et parlament rikkus hea halduse kohustust, kuna ta ei teinud oma peadirektoraatidele ning teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele õigel ajal teatavaks hageja nime kandmist konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja ja kuna ta ei hoidnud hagejat sobivate kandidaatide nimekirjas sama kaua kui teisi konkursi edukalt läbinud isikuid, oleks ombudsman pidanud tegema parlamendiga koostööd, et leida sõbralik lahend haldusomavoli kõrvaldamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Kui sõbralikku lahendit ei ole võimalik leida või see osutub edutuks, võib ombudsman esitada kriitilise märkuse või koostada soovitusettepanekutega ettekande, mille järel võib ta esitada spetsiaalse ettekande koos soovitustega (vt otsuse 94/262 artikli 3 lõiked 5–7 ja rakendussätete artiklis 6–8).

285    Nagu hageja on tunnistanud, ei ole ükski nimetatud meetmetest, mis ombudsman parlamendi suhtes võtab, õiguslikult siduv. See, et koostöö tulemusena jõutakse sõbraliku lahendini, sõltub nii ombudsmanist kui ka parlamendist. Niisiis, kuna meetmed, mis ombudsman võib parlamendi suhtes võtta, ei ole siduvad, ei saa neid meetmeid pidada hageja töölesaamise võimaluse kaotamises seisneva kahju määravaks põhjuseks (vt selle kohta analoogia alusel, kohtuotsus Arizmendi jt vs. nõukogu ja komisjon, punkt 275 eespool, EU:T:2009:530, punkt 93).

286    Eelnevat hinnangut ei sea kahtluse alla hageja argument, et parlament järgib alati ombudsmani soovitusi ja keeldumise korral oleks see olnud parlamendi vastu kahju hüvitamise nõude alus. Hageja ei ole oma väidet soovituste järgimise kohta tõendanud. Isegi kui see olekski tõendatud, ei tekita see piisavalt otsest põhjuslikku seost ombudsmani toime pandud rikkumiste ja hageja töölesaamise võimaluse kaotamise vahel. Lisaks ei muuda asjaomaseid soovitusi siduvaks asjaolu, et parlamendi keeldumine soovitusi järgida võib olla kahju hüvitamise nõude alus.

287    Mis puudutab lõpetuseks mõistlikust ajast kinni pidamata jätmist ombudsmani poolt (vt punktid 252 ja sellele järgnevad punktid), siis tuleb sedastada, et ombudsmani hilinenud vastused teatavatele hageja kirjadele ei saa olla määrav põhjus hageja töölesaamise võimaluse kaotamiseks. Nimelt ei ole vastuste saatmisega hilinemise ja hageja ametnikuna töölesaamise võimaluse kaotamise vahel piisavalt otsest seost. Ei saa eeldada, et mõistliku aja jooksul antud vastus oleks sisult erinev ja ametniku suhtes soodsam.

c)     Mittevaraline kahju ning põhjuslik seos mittevaralise kahju ja ombudsmani toime pandud rikkumiste vahel

288    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja väidetav ahistamine parlamendi poolt ei ole ombudsmani toime pandud rikkumine, mistõttu ei saa sellel põhjusel mittevaralist kahju hüvitada käesolevas asjas, mis on seotud ainult ombudsmani tegevusest tuleneva liidu vastutusega.

289    Peale selle puudutab hageja väide, et ombudsmani toime pandud rikkumiste tõttu „pidi ta raha kulutama”, varalist kahju. Tuleb siiski tõdeda, et see väide on liiga ebamäärane, et oleks võimalik tuvastada, kas see kahju on tegelik ja kindel, mistõttu ei oma see väide käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust.

290    Mis puudutab seejärel hageja hinnangut, et ombudsmani toime pandud rikkumised tekitasid aja ja energia raiskamise tunde ja põhjustasid usalduse kaotuse selle organi vastu, siis tuleb märkida, et on selge, et parlamendi arvamuse sisu moonutamine ja hoolsuse puudumine 22. oktoobri 2007. aasta otsusega seotud uurimisülesannete täitmisel mõjutasid paratamatult hageja usaldust selle organi vastu, mis on loodud liidu institutsioonide haldusomavoli vastu võitlemiseks. Samamoodi riivas ombudsmani omaalgatusliku uurimise raames paratamatult hageja usaldust ombudsmani ametikohustuste täitmise vastu viimase hooletus oma uurimisülesannete täitmisel, et selgitada välja, kas hageja nime ja teiste konkursi edukalt läbinud isikute nimede konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas oleku aja osas leidis aset diskrimineerimine. Usalduse riivet suurendas veel ebamõistlik vastamisaeg teatavatele hageja kirjadele, milles nõuti uurimise taasavamist, kuna 22. oktoobri 2007. aasta otsus oli ekslik. Niisugused eksimused tekitasid samuti paratamatult hagejas tunde, et ta raiskas parlamendi haldusomavolist hageja nime kõnealusesse nimekirja kandmisel ombudsmanile teatamisega oma aega ja energiat.

291    Ombudsman heastas oma toime pandud rikkumised teatavate omapoolsete toimingutega. Nii parandas ombudsman 29. juunil 2010 22. oktoobri 2007. aasta otsuses parlamendi arvamuse, mida oli ekslikult kajastatud (vt eespool punkt 166). Ombudsman vabandas vastustega hilinemise ja tehtud vigade pärast. Peale selle alustas ta uut omaalgatuslikku uurimist.

292    Eespool punktis 291 osutatud ombudsmani toimingutest ei piisa siiski käesolevas asjas selleks, et hüvitada täielikult mittevaraline kahju, mis rikkumistega oli põhjustatud. Nimelt algatas ombudsman omaalgatusliku uurimise alles pärast seda, kui hageja oli teatanud vigadest 22. oktoobri 2007. aasta otsuses, ja alles pärast parlamendiliikme sekkumist. Mis puudutab iseäranis asjaolu, et ombudsman moonutas nimetatud otsuses parlamendi arvamuse sisu, siis tuleb sedastada, et hageja teatas sellest oma 1. augusti 2008. aasta kirjas ja esialgu ombudsman seda moonutust ei kõrvaldanud (vt 1. oktoobri 2008. aasta kiri). Alles pärast P. 1. juuni 2010. aasta kirja ja rohkem kui poolteist aastat pärast seda, kui hageja oli moonutamisest teatanud, tunnistas ombudsman viga ja parandas selle. Neil asjaoludel ei saa ombudsmani vabandused ja vea parandamine täielikult korvata hagejal tekkinud mittevaralist kahju, mis moonutamisega põhjustati. Lisaks ei saanud ombudsmani omaalgatuslik uurimine heastada täielikult mittevaralist kahju, mis ombudsmani hooletusega oli kaebuse alusel läbi viidavate uurimiste käigus põhjustatud, kuna tema läbi viidud uurimine hageja nime sisaldava sobivate kandidaatide nimekirja parlamendi peadirektoraatidele ning teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele saatmise kohta ei olnud edukas. Asjaolu, et hageja oli omaalgatusliku uurimise vastu, ei sea kahtluse alla hageja usalduse kaotust, mille põhjustas ombudsmani hooletu uurimine kaebuse alusel. Vastupidi, hageja vastuseisu põhjuseks ombudsmani omaalgatuslikule uurimisele oli usalduse kaotus. Lõpetuseks ei saa ombudsmani vabandused täielikult heastada mittevaralist kahju, mis on seotud hageja usalduse kaotusega, mille põhjustas ombudsmani hooletus, kui ta uuris kaebuse alusel küsimust, mis puudutas hageja nime ja teiste konkursi EUR/A/151/98 edukalt läbinud isikute nimede selle konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas oleku aega.

293    Ombudsmani toime pandud rikkumised on ka määrav põhjus, miks hageja kaotas ombudsmani institutsiooni vastu usalduse ja tundis, et kaebus oli aja ja energia raiskamine. Seega on vastavalt eespool punktis 275 esitatud kohtupraktikale asjaomaste rikkumiste ja väidetava mittevaralise kahju vahel põhjuslik seos.

294    Lõpetuseks tuleb ombudsmani toime pandud rikkumiste tõttu hagejal tekkinud mittevaralise kahju suuruseks hinnata ex aequo et bono 7000 eurot.

III –  Menetlust korraldavate meetmete ja menetlustoimingute taotlused ning uute väidete esitamine

A –  Repliigis esitatud taotlused

295    Nagu eespool punktis 46 ja sellele järgnevate punktides märgitud, palus hageja anda Üldkohtul korraldus teatavate menetlust korraldavate meetmete võtmiseks ja menetlustoimingute tegemiseks.

296    Esiteks tuleb kontrollitoimikus sisalduvate dokumentide esitamise taotluse kohta märkida, et hageja esitas need dokumendid Üldkohtule pärast seda, kui tal oli olnud võimalus tutvuda asjaomaste dokumentidega kohtuasjas F‑9/12 (vt hageja 25. aprilli ja 6. juuni 2012. aasta kirjad). Esimese koja president nõustus nende dokumentide toimikusse lisamisega tingimusel, et dokumendid tunnistatakse vastuvõetavaks ja asjassepuutuvaks (vt 23. mai ja 19. juuni 2012. aasta otsused).

297    Üldkohus leiab, et dokumendid on vastuvõetavad ja käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad (vt punkt 94 ja sellele järgnevad punktid). Seega on repliigis esitatud menetlust korraldavate meetmete taotluse alus ära langenud, nagu hageja 25. aprilli 2012. aasta kirjas tunnistas. Menetlust korraldavate meetmete taotluse ese on veel ainult see osa 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendist, mida hoitakse konfidentsiaalsena. Sellega seoses leiab Üldkohus, et selle dokumendi teatavate lõikude konfidentsiaalsena hoidmise põhjendatusest sõltumata ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks vaja tutvuda kogu dokumendiga.

298    Teiseks on ära langenud alus taotlusel esitada 24. ja 31. mai 2007. aasta e‑kirjad, mis puudutavad konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja kehtivusaega, kuna need kirjad on repliigile lisatud.

299    Kolmandaks, mis puudutab taotlust endise ombudsmani N. Diamandourose ning hageja toimiku eest vastutavate ombudsmani ja parlamendi teenistujate kohalekutsumiseks (vt eespool punkt 46), siis on Üldkohtu hinnangul käesolevas asjas esitatud tõendid piisavalt selged, et vastata hageja mitmesugustele väidetele. Järelikult ei ole vaja neid isikuid ära kuulata.

B –  Pärast vasturepliiki esitatud taotlused

1.     Sissejuhatus

300    Pärast vasturepliiki taotles hageja 25. aprillil, 6. juunil, 23. oktoobril ja 19. detsembril 2012 ning 6. novembril 2013 võimalust esitada oma hagi põhjendamiseks uued tõendid ja argumendid. Mõningates neist kirjades taotles ta Üldkohtult ka uute menetlust korraldavate meetmete võtmist ja menetlustoimingute tegemist.

301    Täpsemalt esitas ta 25. aprilli ja 6. juuni 2012. aasta kirjades kolm uut väidet.

302    Esiteks leidis hageja, et asjaolu, et parlamendi õigustalituse töötajale saadeti koopia e‑kirjast, mille parlament saatis nõukogule 21. veebruaril 2006, kinnitas, et parlament soovis hagejale kahju tekitada, nagu ta oma kaebuses väitis. Hageja sõnul takistas asjaolu, et ei uuritud põhjuseid, miks saadeti õigustalituse töötajale koopia kõnealusest e‑kirjast, tõe väljaselgitamist. Ta märkis lisaks, et ombudsman ei taotlenud selle e‑kirja konfidentsiaalsuse tühistamist.

303    Teiseks leidis hageja, et parlamendi vastuväitest kohtuasjas F‑9/12 ilmneb, et hageja toimikut ei hävitatud mitte 2010. aasta märtsis, vaid 2010. aasta juulis, st pärast ombudsmani omaalgatusliku uurimise alustamist 20. juunil 2010. Ta järeldas sellest, et parlament hävitas tema toimiku tahtlikult.

304    Kolmandaks leidis hageja, et muret tekitav on asjaolu, et ombudsman ja parlament kustutasid 14. juuni 2007. aasta pooling‑dokumendis spetsialiseerunud ja mittespetsialiseerunud administraatorite töölevõtmise konkursside tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjad. Ta on arvamusel, et parlament tõlgendas konfidentsiaalsuse mõistet väga erapoolikult, sest prantsuse keelt mittekõnelevate isikute töölevõtmise konkursi tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja ei kustutatud. Ta on siiski veendunud, et administraatorite järgi oli vajadus olemas.

305    23. oktoobri 2012. aasta kirjas palus hageja Üldkohtul menetlust korraldavate meetmete ja menetlustoimingute raames teha parlamendile ülesandeks esitada parlamendi 30. juunil 2011 saadetud taotlus ombudsmanile ja ombudsmanil esitada tema 1. juulil 2011 saadetud vastus parlamendile, mida on kirjendatud registrites, mis puudutavad nende dokumentide saatmist, mis olid ombudsmani käsutuses pärast 2007. aasta mais parlamendis läbi viidud kontrolli.

306    19. detsembril 2012 esitas hageja hagi põhjendamiseks uued tõendid, mis ta oli saanud pärast parlamendi ja nõukogu vastuseid Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele kohtuasjas F‑9/12. Nende tõendite alusel sõnastas hageja järgmised väited.

307    Esiteks kordab hageja väidet, mille kohaselt hävitati tema toimik pärast ombudsmani omaalgatusliku uurimise alustamist. Tema hinnangul varjas ombudsman tõde, kui ta vaikis maha parlamendi vale konkursitoimiku hävitamise kohta. Lisaks väitis hageja, et ombudsman ei uurinud hageja toimiku ebaseaduslikku hävitamist parlamendi poolt.

308    Teiseks heidab hageja ombudsmanile ette, et viimane ei võtnud seisukohta, et parlament kasutas haldusomavoli, ehkki parlament ei esitanud asjaomast sobivate kandidaatide nimekirja 2005. aasta juuni seisuga ega koopiat kõnealuse nimekirja avaldamise teadetest.

309    Kolmandaks leiab hageja, et teda ei informeeritud 2005. aasta juuni ja 2007. aasta augusti vahelisel ajal palgaastme A 7 üldiste administraatorite vabade ametikohtade arvust ega nende ajutiste teenistujate arvust, kellel oli hagejaga sama profiili liik ja kes nimetati sel ajavahemikul liidu institutsioonides, organites ja asutustes ametisse. Hageja arvates oleks niisugune informatsioon tõendanud, et tal olid kõik võimalused tööle saada, mida ombudsmani hoolsa uurimisega oleks saanud tõendada. Seega palus ta Üldkohtul võtta uue menetlust korraldava meetme, et teada saada, kui palju oli 2005. aasta juuni ja 2007. augusti vahelisel ajal parlamendis üldiste administraatorite vabasid ametikohti, kui palju oli sel ajavahemikul tööle võetud sarnase profiiliga ajutisi teenistujaid ja lepingulisi töötajaid ja milline oli tööle võetud isikute kodakondsus.

310    19. detsembri 2012. aasta kirjas taotles hageja ka uute menetlust korraldavate meetmete võtmist: esiteks teha nõukogule ülesandeks esitada koopiad e‑kirjadest, mis ta 9. veebruaril 2006 ja 23. jaanuaril 2007 oli nõukogule saatnud, ja teiseks teha nõukogule ja parlamendile ülesandeks esitada koopia e‑kirjast, mille nõukogu oli E. vahendusel parlamendile saatnud ja milles paluti hageja elulookirjeldust ja kandideerimisavaldust, ning kõik nõukogu poolt parlamendile esitatud taotlused võimaliku kirjavahetuse kohta, mis puudutavad hagejat ja tema kandidatuuri.

311    6. novembril 2013 taotles hageja uue ombudsmani E. O’Reilly kohalekutsumist, et teada saada, milline on tema seisukoht eelkäija poolt toime pandud eksimuste kohta ja mil määral ta need omaks võtab või neist taganeb.

2.     Hinnang

a)     Parlamendi õigustalituse töötaja osalus

312    Hageja väite kohta, et 21. veebruari 2006. aasta e‑kiri tõendab esialgu parlamendi vastuseisu hageja töölevõtmisele, leiab Üldkohus, et võttes arvesse kaebust, 22. oktoobri 2007. aasta otsust ja asjaolu, et hageja sai 21. veebruari 2006. aasta e‑kirjast teada pärast vasturepliigi esitamist, on see uus väide vastuvõetav.

313    Seevastu asjaolu, et parlamendi õigustalituse töötajale saadeti koopia e‑kirjast, millega parlamendi ametnik edastas 21. veebruaril 2006 hageja elulookirjelduse ja kandideerimisavalduse nõukogu vastutavale isikule, ei tõenda algselt, et parlament takistas hageja ametisse nimetamist. Nimelt ei tõenda see asjaolu, et parlament oleks olnud hageja kandidatuuri suhtes mingil moel erapoolik. Õigustalituse töötajale koopia saatmist võib selgitada see, et administratsiooni tahe oli tagada menetluste õiguspärasus, kaasates asjaomase institutsiooni õigustalituse. Kohaldatud menetluste õiguspärasuse kontrollimine on üks õigustalituse ülesannetest, mis õigusaktist tulenevad.

314    Mis puudutab arvamust Euroopa Parlamendi andmekaitseametniku 13. märtsil 2008 saadud eelkontrolliteate kohta, millele hageja viitab, siis see on siinkohal asjassepuutumatu, kuna arvamus anti pärast kõnesolevat e‑kirja ning hageja elulookirjelduse ja kandideerimistaotluse saatmist parlamendi õigustalitusele võib õigustada õigustalituse ülesannetega, mis õigusaktist tulenevad.

315    Mis puudutab lõpetuseks hageja märkust, et ombudsman ei taotlenud kordagi asjaomase dokumendi konfidentsiaalsuse tühistamist, siis leiab Üldkohus, et kuna hageja ei ole selgitanud, mis põhjusel oleks ombudsman pidanud konfidentsiaalsuse tühistamist taotlema, on see märkus käesoleval juhul asjassepuutumatu.

b)     Parlamendi toimiku hävitamine

316    Hageja väidab, et parlament hävitas teadlikult tema toimiku pärast 29. juunit 2010, kui ombudsman alustas omaalgatuslikku uurimist. Ta tugineb oma väites parlamendi ja ombudsmani vahel 30. juunil ja 1. juulil 2011 saadetud e‑kirjadele, käesolevas asjas kostja vastuse juurde kuuluvale lisale, milles on loetletud kaebust puudutavas ombudsmani toimikus olevad dokumendid, ning asjaolule, et parlament märkis oma vastuväites kohtuasjas F‑9/12, et hageja toimik hävitati 2010. aasta juulis.

317    Sellega seoses tuleb märkida, et ombudsman esitas 30. juuni ja 1. juuli 2011. aasta e‑kirjad, mistõttu on menetlust korraldava meetme võtmise taotlus selles osas alusetu.

318    Lisaks on ombudsman käesolevas asjas märkinud, et parlament hävitas hageja toimiku 2010. aasta märtsis, st enne omaalgatusliku uurimise alustamist.

319    Menetlust korraldavate meetmete kohta esitatud seisukohtades kohtuasjas F‑9/12 märkis parlament, et ta märkis vale hageja toimiku hävitamise kuupäeva. Ta parandas selle kuupäeva ja kinnitas, et hageja toimik hävitati 2010. aasta märtsis.

320    Vastupidi hageja väidetele ei nähtu 30. juuni ja 1. juuli 2011. aasta e‑kirjadest ka, et hageja toimik oli ikka veel parlamendi käsutuses. Vastupidi, parlamendi esindaja palus 30. juuni 2011. aasta e‑kirjas pärast seda, kui ta oli teatanud, et hageja toimik on hävitatud, koopiat ombudsmani toimikumaterjalidest, mis vastavad parlamendi toimikumaterjalidele, millest ombudsman oli kontrolli käigus koopia saanud.

321    Lõpetuseks, kuigi viide „Toimiku kontrollimise käigus saadud konfidentsiaalsed dokumendid” esines kaebust puudutavas ombudsmani toimikus sisalduvate dokumentide loetelus ajaliselt 1. juuni ja 10. juuni 2010 vahel, ei tõenda see asjaolu, et parlament ei hävitanud neid dokumente 2010. aasta märtsis. Nimelt ilmneb 10. juunil 2010 toimikule lisatud märkusest, et selle aja, mil ombudsman sai pärast parlamendi toimikute kontrollimist kätte asjaomased dokumendid, ja nende dokumentide ombudsmani toimikus registreerimise vahel oli ajaline nihe.

322    Eeltoodust lähtudes ei ole hageja tõendanud, et parlament hävitas tema toimiku pärast ombudsmani omaalgatusliku uurimise alustamist. Lisaks ei eksinud ombudsman punktis 209 ja sellele järgnevates punktides toodud põhjustel, kui ta ei uurinud hageja toimiku hävitamist parlamendi poolt.

c)     Vabad ametikohad aastatel 2005–2007

323    Selleks et tõendada, et hagejal olid kõik võimalused 2005. aasta juuni ja 2007. aasta augusti vahelisel ajal tööle saada, kui parlament ei oleks tema ametisse nimetamist takistanud, palus hageja esitada palgaastme A 7 üldiste administraatorite vabade ametikohtade loetelu 2005. aasta juuni ja 2007. aasta augusti vahelisel ajal, hageja profiiliga ajutiste teenistuja arvu, kes olid kõnealusel perioodil ametisse nimetatud, ja tööle võetud isikute kodakondsuse.

324    Üldkohus leiab, et see taotlus tuleb tagasi lükata, kuna ombudsman ei olnud seisukohal, et hagejal ei olnud mingit võimalust tööle saada. Nimelt, isegi kui ombudsman oleks leidnud, et hagejal ei ole mingit võimalust tööle saada, ei oleks ta uurinud, kas hageja kandmise kohta konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja levitati informatsiooni.

d)     14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendist välja jäetud tekst

325    14. mai 2007. aasta pooling‑dokument sisaldab teavet parlamendi ja teiste liidu institutsioonide kohta. Andmed, mida hoiti konfidentsiaalsena ombudsmani poolt Üldkohtule saadetud versioonis, olid konfidentsiaalsed parlamendi nõudmisel ja need puudutasid teisi liidu institutsioone. Vastupidi hageja väidetele ei ole andmete avalikustamata jätmine ei muret tekitav ega konfidentsiaalsuse erapoolik tõlgendamine parlamendi poolt. Nimelt ei ole parlament kohustatud avaldama teiste institutsioonide andmeid ilma neilt nõusolekut saamata.

326    Lisaks ei ilmne 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendist mingil moel, kas prantsuse keele administraatorite jaoks oli teisi vabu ametikohti, nagu hageja tundub eeldavat. Nimelt on selles nimekirjas mainitud isikud, kelle nimi on kantud sobivate kandidaatide nimekirja, mitte aga see, kas institutsioonides on vabu ametikohti.

327    Neid asjaolusid arvestades tuleb hageja 25. aprilli ja 6. juuni 2012. aasta kirjades esitatud väited 14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendi teatavate lõikude konfidentsiaalsuse kohta tagasi lükata.

e)     2005. aasta juuni seisuga sobivate kandidaatide nimekirja ja avaldamise teadete esitamata jätmine parlamendi poolt

328    Väite kohta, et sobivate kandidaatide nimekirja, kuhu oli kantud hageja nimi, üldse ei koostatud, tuleb märkida, et parlamendi peasekretär andis hagejale 19. mai 2005. aasta kirjas teada, et tema nimi on nüüd kantud konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirja. Peale selle esitas hageja ise käesolevas menetluses koopia parlamendi personaliküsimuste peadirektori 17. mai 2005. aasta otsusest, milles märgiti, et hageja nimi on kõnealusesse nimekirja kantud. Järlikult on õiguslikult piisavalt tõendatud, et parlament tõepoolest tõendas selle nimekirja olemasolu.

329    Mis puudutab väidet, et ombudsman ei tuvastanud parlamendi haldusomavoli, kuna ta ei olnud suuteline esitama koopiat hageja nime sisaldava sobivate kandidaatide nimekirja avaldamise teadetest, siis tuleb märkida, et tegemist on uue väitega, millega ei täiendata olemasolevat väidet või mis põhineb uuel asjaolul. Seega on see väide vastuvõetamatu. Osas, milles hageja väites osutatakse asjaolule, et avaldamise teadete olemasolu on kontrollimata jäetud, tuleb viidata punktis 97 ja sellele järgnevates punktides antud hinnangule.

f)     E. saadetud e‑kirja esitamise taotlemine

330    Hageja palub esitada E. saadetud e‑kirja, millele parlament vastas 21. juunil 2006, kuna see kiri sisaldab teavet, mis kinnitab asjaomase sobivate kandidaatide nimekirja edastamata jätmist parlamendi poolt. Ta leiab sisuliselt, et selle kirjaga on võimalik potentsiaalselt tõendada, et nõukogu sai hageja kandidatuurist teada ise, mitte asjaomase nimekirja parlamendi poolt edastamise kaudu.

331    Sellega seoses olgu meenutatud, et 21. veebruari 2006. aasta e‑kirjast nähtub, et parlamendi teenistuja edastas hageja elulookirjelduse ja kandideerimistaotluse nõukogu teenistujale E. palvel. 21. veebruari 2006. aasta e‑kiri kuulus nende dokumentide hulka, mis sisaldusid ombudsmani kontrollkäigu jaoks ettevalmistatud „toimikutes” (vt eespool punkt 93 ja hageja 6. juuni 2012. aasta kiri). Ombudsman märkis 22. oktoobri 2007. aasta otsuses, et kontrollkäik kinnitas, et hageja elulookirjeldus oli saadetud tema kohta informatsiooni taotlenud „teenistusüksusele”, st nõukogule.

332    Käesolevas asjas on aga piisavalt tõendatud, et ombudsman ei suutnud tõendada 22. oktoobri 2007. aasta otsuses sisalduvaid väiteid, et teistele liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele anti piisavat teavet hageja nime kohta konkursi EUR/A/151/98 tulemusena koostatud sobivate kandidaatide nimekirjas pärast tema nime nimekirja kandmist. 21. veebruari 2006. aasta e‑kiri seda järeldust ei kummuta. Seega ei ole taotletud dokumendi esitamine käesolevas asjas vajalik.

333    Ka 9. veebruari 2006 ja 23. jaanuari 2007 e‑kirjade esitamise taotlus käsitleb sama küsimust. Järelikult ei kuulu eespool punktis 332 esitatud põhjustel hageja taotlus rahuldamisele.

g)     E. O’Reilly kohalekutsumise taotlus

334    Taotlus teha menetlustoiming E. O’Reilly kohalekutsumiseks tuleb tagasi lükata. Nimelt leiab Üldkohus, et käesolevas asjas esitatud tõendid on hageja hagi põhjendatuse hindamiseks piisavad.

 Järeldus

335    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb käesolev hagi osaliselt rahuldada.

336    Nimelt pani ombudsman toime rikkumised nii hageja kaebuse alusel läbi viidud uurimise käigus, mis päädis 22. oktoobri 2007. aasta otsusega, kui ka omaalgatusliku uurimise käigus, mis päädis 31. märtsi 2011. aasta otsusega. Need rikkumised, milleks oli faktilise asjaolu moonutamine, hooletus teatavate uurimisülesannete täitmisel ja mõistlikust ajast kinnipidamata jätmine, on piisavalt selged, et liidul tekiks vastutus. Rikkumised ei põhjustanud mitte varalist kahju, nagu hageja väitis, vaid mittevaralist kahju, mis on ex aequo et bono hinnates 7000 eurot.

337    Jätta hageja hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 Kohtukulud

338    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus määrata kulude jaotuse, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

339    Käesolevas asjas rahuldati osa nõudeid ombudsmani ja osa nõudeid hageja kasuks. Seega tuleb jätta pool hageja kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja pool ombudsmani kohtukuludest ning jätta pool ombudsmani kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja pool hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Mõista Euroopa Ombudsmanilt Claire Staeleni kasuks välja hüvitis 7000 eurot.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta pool ombudsmani kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja pool C. Staeleni kohtukuludest.

4.      Jätta pool C. Staeleni kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja pool ombudsmani kohtukuludest.

Prek Labucka Kreuschitz

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. aprillil 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

I –  Ombudsmanile kaebuse esitamisele eelnenud asjaolud

II –  Ombudsmanile esitatud kaebus

III –  Ombudsmani omaalgatuslik uurimine

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I –  Vastuvõetavus

II –  Sisulised küsimused

A –  Sissejuhatus

B –  Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimist käsitlev kohtupraktika

C –  Väidetavad rikkumised

1.  Õigusvastane tegevus, mis tuleneb otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1, rakendussätete artiklite 5 ja 9.2 ning hoolsuskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumisest

a)  Sissejuhatavad märkused

b)  Õigusvastane tegevus, mis tuleneb otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1, rakendussätete artiklite 5 ja 9.2 ning hoolsuskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumisest 22. oktoobri 2007. aasta otsusega seotud uurimiste käigus

–  Sissejuhatus

–  Õigusvastase tegevuse olemasolu

–  Piisavalt selge rikkumise esinemine

–  Järeldus

c)  Õigusvastane tegevus, mis tuleneb otsuse 94/262 artikli 3 lõike 1, rakendussätete artiklite 5 ja 9.2 ning hoolsuskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumisest seoses 31. märtsi 2001. aasta otsusega

d)  Järeldus

2.  Ilmsetest hindamisvigadest tulenevad rikkumised

Sissejuhatus

22. oktoobri 2007. aasta otsuses parlamendi arvamuse tsiteerimine

22. oktoobri 2007. aasta otsuse parandamine

Sobivate kandidaatide nimekirja teistele institutsioonidele teatavaks tegemine

22. oktoobri 2007. aasta otsuse punkt 2.2

Sobivate kandidaatide nimekirja kehtivusaeg

Hageja toimiku hävitamine

Vastus 15. mai 2007. aasta kirjale

Hageja ametisse nimetamisele parlamendi vastuseisu uurimata jätmine

Järeldus

3.  Erapooletuse, objektiivsuse ja sõltumatuse puudumisest ning ombudsmani pahausksusest ja võimu kuritarvitamisest tulenevad rikkumised

4.  Õigusvastane tegevus, mis tuleneb hoolsuskohustuse, hea halduse põhimõtte, mõistliku aja põhimõtte, hea halduse tava eeskirja artiklite 14 ja 17 ning põhiõiguste harta artikli 41 rikkumisest

a)  Sissejuhatus

b)  Mõistlik aeg

c)  Hea halduse tava eeskirjast kinnipidamine

d)  Toimikule juurdepääsu puudumine

e)  Järeldus

D –  Kahju ja põhjuslik seos

a)  Sissejuhatavad kaalutlused

b)  Varaline kahju ning põhjuslik seoses selle kahju ja ombudsmani toime pandud rikkumiste vahel

c)  Mittevaraline kahju ning põhjuslik seos mittevaralise kahju ja ombudsmani toime pandud rikkumiste vahel

III –  Menetlust korraldavate meetmete ja menetlustoimingute taotlused ning uute väidete esitamine

A –  Repliigis esitatud taotlused

B –  Pärast vasturepliiki esitatud taotlused

1.  Sissejuhatus

2.  Hinnang

a)  Parlamendi õigustalituse töötaja osalus

b)  Parlamendi toimiku hävitamine

c)  Vabad ametikohad aastatel 2005–2007

d)  14. mai 2007. aasta pooling‑dokumendist välja jäetud tekst

e)  2005. aasta juuni seisuga sobivate kandidaatide nimekirja ja avaldamise teadete esitamata jätmine parlamendi poolt

f)  E. saadetud e‑kirja esitamise taotlemine

g)  E. O’Reilly kohalekutsumise taotlus

Järeldus

Kohtukulud

*Kohtumenetluse keel: prantsuse.