Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kuues koda)
4. juuli 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 181 – Institutsiooniline õigus – ELTL artikkel 263 – Tühistamishagi – Schengeni acquis’ sätete täielik kohaldamine Rumeenias – Vaidlustatava akti puudumine – Nõutava ühehäälsuse mittesaavutamine – Esimeses kohtuastmes esitatud hagi osaline ilmselge vastuvõetamatus – Taotlus anda tähtaeg hagi uuesti esitamiseks – Euroopa Liidu Üldkohtu osaline ilmselge pädevuse puudumine – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus
Kohtuasjas C‑787/23 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 18. detsembril 2023 esitatud apellatsioonkaebus,
Eugen Tomac, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: avocat R. Duta,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Liidu Nõukogu,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud P. G. Xuereb (ettekandja) ja A. Kumin,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 181 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,
on teinud järgmise
kohtumääruse
1 E. Tomac palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 26. oktoobri 2023. aasta määruse Tomac vs. nõukogu (T‑48/23, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2023:684), millega Üldkohus jättis läbi vaatamata E. Tomaci poolt ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, milles paluti esiteks tühistada Euroopa Liidu Nõukogu 8. detsembri 2022. aasta akt, millega jäeti vastu võtmata nõukogu otsuse eelnõu nr 15218/22 Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise kohta Bulgaarias ja Rumeenias (edaspidi „vaidlusalune akt“), ning teiseks juhul, kui ei tunnustata tema staatust „eelisseisundis hagejana“, määrata tähtaeg, mis võimaldaks sellist staatust omaval Euroopa Parlamendil, Euroopa Liidu institutsioonil või liikmesriigi institutsioonil hagi uuesti esitada.
Õiguslik raamistik
2 Lepingu Euroopa Liidu liikmesriikide ning Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia vahel Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemise kohta Euroopa Liiduga (ELT 2005, L 157, lk 11), mis allkirjastati 25. aprillil 2005 ja mis jõustus 1. jaanuaril 2007, artikli 2 lõike 2 kohaselt sellele lepingule lisatud Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimusi ja Euroopa Liidu aluslepingute kohandusi käsitleva akti (ELT 2005, L 157, lk 203; edaspidi „ühinemisakt“) artiklis 4 on sätestatud:
„1. Schengeni acquis’ sätted […] Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ kohta, ning Schengeni acquis’l põhinevad või sellega muul viisil seotud aktid, mis on loetletud II lisas, samuti muud samalaadsed aktid, mis on võetud vastu enne ühinemiskuupäeva, on Bulgaariale ja Rumeeniale siduvad ja neid kohaldatakse nimetatud riikides alates ühinemiskuupäevast.
2. Need Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ sätted ning Schengeni acquis’l põhinevad või sellega muul viisil seotud aktid, millele ei ole lõikes 1 osutatud, on Bulgaariale ja Rumeeniale siduvad alates ühinemiskuupäevast, kuid neid kohaldatakse kummaski nimetatud riigis üksnes nõukogu sellekohase Euroopa otsuse alusel, mis tehakse pärast Schengeni kehtiva hindamiskorra kohaselt toimunud kontrollimist, kas asjaomases riigis on kõnealuse acquis’ kõigi osade rakendamise tingimused täidetud.
Nõukogu teeb oma otsuse ühehäälselt pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga, kusjuures hääletamisel osalevad nõukogu liikmed, kes esindavad nende liikmesriikide valitsusi, mille suhtes on käesolevas lõikes osutatud sätted juba jõustunud, ning selle liikmesriigi valitsuse esindaja, mille suhtes nimetatud sätted jõustatakse. […]“.
Vaidluste taust
3 Üldkohus kirjeldas vaidluse tausta vaidlustatud kohtumääruse punktides 2–20 ja käesoleva menetluse tarvis võib selle kokku võtta järgmiselt.
4 Apellant on Rumeenia kodanikust Euroopa Parlamendi liige.
5 Pärast liiduga ühinemist 1. jaanuaril 2007 võttis Rumeenia aastatel 2009–2011 Schengeni hindamismenetluse raames rea meetmeid, et täita Schengeni acquis’ sätete täielikuks kohaldamiseks vajalikud kriteeriumid.
6 Nõukogu eesistujariik valmistas ette kaks otsuse eelnõud Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise kohta Rumeenias, misjärel võeti vastu mitu parlamendi resolutsiooni, milles väljendati toetust Rumeenia ühinemisele Schengeni alaga ja kutsuti nõukogu üles võtma selleks vajalikke meetmeid. Nende kahe eelnõu üle nõukogus siiski hääletust ei toimunud.
7 Nõukogu eesistujariik koostas ühinemisakti artikli 4 lõike 2 alusel 29. novembril 2022 nõukogu otsuse eelnõu nr 15218/22 Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise kohta Bulgaarias ja Rumeenias (edaspidi „eelnõu nr 15218/22“).
8 8. detsembril 2022 toimus nõukogu koosseisu „Justiits- ja siseküsimused“ (edaspidi „JHA“) istung, et teha otsus eelnõu nr 15218/22 kohta vastavalt selle istungi päevakorrapunkti 3 alapunktile a, milles oli ette nähtud, et otsuste vastuvõtmiseks võib osutuda vajalikuks liikmesriikide valitsuste esindajate hääletamine. Kuna ühehäälsust ei saavutatud, ei võetud seda eelnõud vastu.
9 Apellant küsis 15. detsembri 2022. aasta e-kirjas nõukogu peasekretariaadi JHA peadirektorilt, kas oleks võimalik edastada talle eelnõu nr 15218/22 üle toimunud hääletuse tulemused ning nõukogu 8. detsembri 2022. aasta koosoleku protokoll või sellega seotud aruanne.
10 Nõukogu peasekretariaadi JHA peadirektor vastas apellandile 16. detsembri 2022. aasta e-kirjaga, et sellel istungil ei võetud eelnõud nr 15218/22 tegelikult vastu ja vastavalt nõukogu kodukorra artiklitele 8 ja 9 ei ole hääletustulemused muu kui seadusandliku akti üle peetud üldsusele mitte avatud arutelude puhul avalikud. Ta lisas, et ka selle istungi protokolli ei avalikustatud.
Hagi menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
11 Apellant esitas Üldkohtu kantseleisse 6. veebruaril 2023 saabunud hagiavaldusega ELTL artikli 263 alusel hagi, milles palus vaidlusalune akt tühistada ja juhul, kui ei tunnustata tema staatust „eelisseisundis hagejana“, määrata tähtaeg, mis võimaldaks „hagi uuesti esitada“ sellist seisundit omava parlamendi, teise liidu institutsiooni või liikmesriigi institutsiooni nimel.
12 Üldkohus jättis 26. oktoobril 2023 oma kodukorra artikli 126 alusel menetlust jätkamata hagi osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata.
13 Esimese nõude kohta märkis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtumääruse punktis 31, et vaatamata Schengeni hindamismenetluse lõpetamisele ja mitme parlamendi resolutsiooni vastuvõtmisele ei saavutatud nõukogus eelnõu nr 15218/22 hääletamisel ühinemisakti artikli 4 lõikes 2 nõutavat asjaomaste liikmesriikide valitsuste esindajate ühehäälsust, ning teiseks vaidlustatud kohtumääruse punktis 32, et nimetatud akti artiklis 4 ei ole kehtestatud mingit tähtaega, mille möödumisel peab nõukogu otsus olema vastu võetud või see loetakse vastuvõetuks.
14 Üldkohus rõhutas nimetatud kohtumääruse punktis 33, et kõnealuse artikli sõnastusega – mis näeb sõnaselgelt ette mitmeetapilise menetluse, ilma et selleks oleks ette nähtud mingeid tähtaegu – oleks seega vastuolus, kui eelnevate etappide lõpetamisest tuleneks, et kaob nõukogu pädevus võtta selle artikli alusel vastu asjaomaste liikmesriikide valitsuste esindajate ühehäälne otsus.
15 Üldkohus lisas vaidlustatud kohtumääruse punktis 34, et nõukogule jääb endiselt võimalus võtta eelnõu nr 15218/22 uuesti ühe järgmise istungi päevakorda või nõukogu eesistujariigile võimalus koostada uus nõukogu otsuse eelnõu Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise kohta Rumeenias.
16 Nii järeldas Üldkohus selle kohtumääruse punktis 35, et eelnõu nr 15218/22 üle hääletamisel nõutava ühehäälsuse puudumisel ei ole nõukogu võtnud vastu mingit otsust ühinemisakti artikli 4 lõike 2 tähenduses ning et hääletus, millega kaasneb sellise eelnõu vastu võtmata jätmine, ei ole iseenesest samaväärne nõukogu keeldumisega võtta selline otsus vastu hiljem.
17 Seetõttu otsustas Üldkohus vaidlusaluse kohtumääruse punktis 36, et vaidlusalust akti ei saa pidada vaidlustatavaks aktiks ELTL artikli 263 tähenduses, ning lükkas oma kohtumääruse punktis 38 esimese nõude ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi.
18 Teise nõude kohta märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 39, et „eelisseisundis hagejatena“ tunnustatakse ainult liikmesriike, parlamenti, nõukogu või Euroopa Komisjoni, kuid apellandile ei saa käesolevas asjas seda seisundit anda.
19 Lisaks leidis Üldkohus selle kohtumääruse punktis 40, et tal ei ole mingit pädevust „kehtestada tähtaega“ parlamendile, teisele liidu institutsioonile või Rumeeniale tühistamishagi esitamiseks, täpsustades, et hagi esitamise tähtaeg on kehtestatud avalikes huvides ning ei pooltel ega kohtul ei ole õigust nende üle otsustada.
20 Seetõttu lükkas Üldkohus nimetatud kohtumääruse punktis 41 hageja teise nõude ilmselge pädevuse puudumise tõttu tagasi.
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
21 Apellant palub 18. detsembril 2023 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtumäärus ja saata kohtuasi tagasi uueks arutamiseks Üldkohtusse teises koosseisus, et see lahendaks tema nõude, ning teise võimalusena muuta seda kohtumäärust.
Apellatsioonkaebus
22 Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 181 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on tervikuna või osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt põhjendamatu, võib Euroopa Kohus ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist igal ajal jätta apellatsioonkaebuse põhistatud määrusega tervikuna või osaliselt rahuldamata.
23 Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.
24 Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud ELTL artiklit 263 ja teise kohaselt on Üldkohus rikkunud selliseid õiguse üldpõhimõtteid, nagu õiguskindluse, isikute ja kaupade vaba liikumise, diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise, „vastastikuse abi“ ja „vendluse“ ning liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõte, ning teinud ilmse hindamisvea.
Esimene väide
25 Mis puudutab apellatsioonkaebuse esimest väidet, siis tuleb kõigepealt märkida, et apellant piirdub väitega, et vaidlusalune akt on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses ja teda tuleb „tuletatult“ pidada „eelisseisundis hagejaks“, korrates sisuliselt tema poolt Üldkohtus esitatud argumente, kuid ta ei esita ühtegi argumenti, mis põhjendaks seda, et Üldkohus on selles osas õigusnormi rikkunud.
26 Tuleb aga meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb täpselt näidata kohtuotsuse, mille tühistamist nõutakse, vaidlustatavad osad, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid. Sellele nõudele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub üksnes Üldkohtule esitatud argumentidega ega sisalda argumentatsiooni, mis konkreetselt viitaks vaidlustatud otsuses väidetavalt sisalduvatele vigadele. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikult endast nõuet, millega soovitakse saavutada Üldkohtule juba esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse (10. septembri 2020. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, C‑386/19 P, EU:C:2020:691, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Järgmiseks, mis puudutab apellandi väidet, et vaidlusaluse akti ELTL artikli 263 tähenduses vaidlustatava aktina tunnustamata jätmine rikub ELL artikli 4 lõiget 2, siis tuleb tõdeda, et apellant ei selgita, kuidas see asjaolu kahjustab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ja nende rahvuslikku identiteeti.
28 Lõpuks, mis puudutab seda, et Üldkohus leidis ekslikult, et nõukogu ei ole kohustatud ELL artikli 3 lõigete 2 ja 3 ning ELL artikli 4 lõike 2 alusel tegema mõistliku aja jooksul ühinemisakti artikli 4 lõikes 2 nimetatud otsust, siis tuleb märkida, et need sätted ei näe nõukogule ette ühtegi sellist kohustust ning lisaks ei rikkunud Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 32 õigusnormi, kui ta leidis, et ühinemisakti artikkel 4 ei näe ette tähtaega, mille möödumisel peab nõukogu selle artikli lõike 2 alusel tehtav otsus olema vastu võetud või see loetakse vastuvõetuks.
29 Seega tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.
Teine väide
30 Apellatsioonkaebuse teises väites väidab apellant esiteks, et ühinemisakti artikli 4 lõikes 2 nimetatud otsuse vastu võtmata jätmine rikub teatavaid käesoleva määruse punktis 24 nimetatud õiguse üldpõhimõtteid.
31 Tuleb aga tõdeda, et esiteks ei ole apellant välja toonud vaidlustatud kohtumääruse põhjenduste punkte, mida ta käesoleva määruse punktis 24 nimetatud põhimõtete osas kritiseerib, ja teiseks ei esita ta ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla Üldkohtu järelduse vaidlustatud kohtumääruse punktis 35, et kuna eelnõu nr 15218/22 hääletamisel ei saavutatud nõutavat ühehäälsust, ei ole mingit ühinemisakti artikli 4 lõike 2 kohast nõukogu otsust vastu võetud. Seega osas, milles apellant väidab, et neid põhimõtteid on rikutud, on teine väide käesoleva kohtumääruse punktis 26 viidatud kohtupraktika kohaselt vastuvõetamatu.
32 Teiseks, mis puudutab Rumeenia väidetavat diskrimineerimist võrreldes Horvaatia Vabariigiga, siis tuleb tõdeda, et apellant ei selgita, kuidas selline erinev kohtlemine – eeldades selle tõendatust – võis mõjutada ühinemisakti artikli 4 lõike 2 kohase otsuse vastuvõtmist.
33 Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse teine väide samuti tagasi lükata.
34 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et apellatsioonkaebus tuleb jätta osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu tervikuna läbi vaatamata.
Kohtukulud
35 Vastavalt kodukorra artiklile 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, tehakse otsus kohtukulude kohta kohtumääruses.
36 Kuivõrd käesolev kohtumäärus on tehtud enne apellatsioonkaebuse kättetoimetamist menetluse teisele poolele ja seega enne, kui tal on saanud tekkida kohtukulusid, tuleb otsustada, et apellant kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) määrab:
1. Jätta apellatsioonkaebus osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Jätta E. Tomaci kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad