Kohtuasi C‑519/20
Landkreis Gifhorn
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover)
Euroopa Kohtu (viies koda) 10. märtsi 2022. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Sisserändepoliitika – Direktiiv 2008/115/EÜ – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Artikli 16 lõige 1 – Vahetu õigusmõju – Spetsiaalne kinnipidamisasutus – Mõiste – Kinnipidamine vanglas – Tingimused – Artikkel 18 – Eriolukord – Mõiste – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Tõhus kohtulik kontroll
1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Spetsiaalne kinnipidamisasutus – Mõiste – Vangla eraldi osakond – Spetsiaalsed hooned, mis on eraldatud hoonetest, kus hoitakse tavalisi vange – Hõlmamine – Tingimused – Vanglakeskkonnas kinnipidamise puudumine – Põhiõiguste ja selles direktiivis ette nähtud õiguste austamine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 6 ja artikli 52 lõige 3; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, põhjendus 3, artikli 15 lõige 1 ning artiklid 16 ja 17)
(vt punktid 35–38, 41–46 ja 57 ning resolutsiooni punkt 1)
2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Spetsiaalne kinnipidamisasutus – Kinnipidamiseks sobilikud koht ja tingimused – Liikmesriigi kohtu antav hinnang – Arvesse võetavad asjaolud
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 15 lõige 1 ja artikli 16 lõige 1)
(vt punktid 48–56)
3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Eriolukord – Vanglasse kinnipidamisele paigutamine või vanglas kinnipidamise pikendamine – Kohtulik kontroll – Ulatus – Sellise paigutamise või pikendamise tingimuste järgimise kontroll – Hõlmamine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikkel 18)
(vt punktid 63–65 ja 67 ning resolutsiooni punkt 2)
4. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Kohustus teostada kinnipidamist üldjuhul spetsiaalses kinnipidamisasutuses – Erand – Ajutine kinnipidamine vanglas – Eriolukord – Kolmandate riikide kodanikud, keda peetakse kinni tavalistest vangidest eraldatult – Lubatavus – Tingimused
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 6; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, põhjendused 13 ja 16, artiklid 15, 16 ja 17 ning artikli 18 lõiked 1 ja 2)
(vt punktid 69, 71–74, 78–98)
5. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad ajutist kinnipidamist vanglas, eraldi tavalistest vangidest – Direktiivis ette nähtud tingimuste järgimata jätmine – Liikmesriikide kohtute kohustused – Kohustus jätta kohaldamata kõik riigisisesed normid, mis on liidu õigusega vastuolus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 16 lõige 1 ja artikli 18 lõige 1)
(vt punktid 99, 100, 102 ja 103 ning resolutsiooni punkt 3)
Kokkuvõte
Saksamaal ebaseaduslikult elav Pakistani kodanik K paigutati augustis 2020 väljasaatmise eesmärgil kinnipidamisele Hannoveri (Saksamaa) vangla Langenhageni (Saksamaa) osakonda. Seda kinnipidamist, mida esialgu määrati kuni 2020. aasta septembri lõpuni, pikendati Amtsgericht Hannoveri (Hannoveri esimese astme kohus, Saksamaa) otsusega kuni 2020. aasta novembrini. K esitas selle otsuse peale viimati nimetatud kohtule kaebuse ja sellel kohtul on tekkinud kahtlus, kas K kinnipidamine on direktiiviga 2008/115(1) kehtestatud nõudeid arvestades seaduslik. Ta märkis, et teatud osal kõnealuse kinnipidamise ajast majutati Langenhageni osakonnas – küll eraldi hoonetes – nii väljasaatmise eesmärgil kinni peetud isikuid kui ka tavalisi vange. Nii süüdimõistetud isikute kui ka väljasaatmise eesmärgil kinnipeetud isikute eest kandsid hoolt samad vanglatöötajad. Lisaks, kuigi sellel osakonnal on oma direktor, on see halduslikult seotud Hannoveri vanglaga, mis on tervikuna justiitsministri järelevalve all.
Neid asjaolusid arvestades otsustaski Hannoveri esimese astme kohus esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused direktiivi 2008/115 kohta. Euroopa Kohtul paluti täpsustada tingimusi, millele kinnipidamisasutus peab vastama, et seda saaks pidada „spetsiaalseks kinnipidamisasutuseks“, mis on selle direktiivi kohaselt sobiv väljasaatmist ootavate kolmandate riikide kodanike kinnipidamiseks, ning samuti paluti täpsustada nõutavaid tingimusi ja kohtulikku kontrolli juhul, kui liikmesriik paigutab erandina need kodanikud kinnipidamiseks vanglasse.
Euroopa Kohtu hinnang
Esiteks märkis Euroopa Kohus seoses mõistega „spetsiaalne kinnipidamisasutus“ direktiivi 2008/115 artikli 16 lõike 1 tähenduses, et kinnipidamistingimustel nendes asutustes peavad olema teatavad erisused võrreldes vabadusekaotuslike karistuste tavaliste täitmistingimustega vanglates. Kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise eesmärk on nimelt üksnes tagasisaatmismenetluse tõhususe tagamine ja sellel ei ole mingit karistuslikku eesmärki. Seetõttu peavad kinnipidamistingimused niisuguses kinnipidamisasutuses olema sellised, et need väldiksid nii palju kui võimalik seda, et kinnipidamine sarnaneb karistuslikel eesmärkidel kinnipidamisele vanglakeskkonnas. Lisaks tuleb järgida nii Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“) tagatud õigusi kui ka direktiivi 2008/115 artikli 16 lõigetega 2–5 ja artikliga 17 kaitstud õigusi.
Mis puudutab kinnipidamiskoha ja ‑tingimuste hindamist konkreetsel juhul, siis märkis Euroopa Kohus, et see on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Samas täpsustas Euroopa Kohus muu hulgas, et kinnipidamiskoha halduslik seotus asutusega, mille vastutusalasse kuuluvad ka vanglad, ei ole piisav välistamaks, et tegemist on „spetsiaalse kinnipidamisasutusega“. Sama kehtib pelga asjaolu kohta, et üht eraldi osa sellest kompleksist, kus kolmandate riikide kodanikke väljasaatmise eesmärgil kinni peetakse, kasutatakse kriminaalkorras süüdimõistetud isikute kinnipidamiseks, tingimusel et tegelikkuses on tagatud eraldatus. Lisaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus pöörama erilist tähelepanu ka spetsiaalselt kolmandate riikide kodanike kinnipidamiseks ette nähtud ruumide sisseseadele, nende kinnipidamistingimusi täpsustavatele eeskirjadele ning nende töötajate konkreetsele kvalifikatsioonile ja ülesannetele, kes kinnipidamise läbiviimise ja kinnipidamisasutuse toimimise eest vastutavad.
Teiseks täpsustas Euroopa Kohus seda, millistel tingimustel võib liikmesriik ajutiselt ette näha kolmandate riikide kodanike väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise vanglas ja seega kalduda kõrvale põhimõttest, et kinnipidamine toimub spetsiaalses asutuses.
Ühest küljest võib niisugune erand olla õigustatud direktiivi 2008/115 artikli 18 lõike 1 alusel, kui liikmesriigilt ei saa mõistlikult oodata, et ta lõpetaks oma spetsiaalsete kinnipidamisasutuste mahutavusel lasuva ettenägematult suure koormuse, mis tuleneb erakordselt suurest arvust kolmandate riikide kodanikest, kelle suhtes on tehtud otsus nad väljasaatmise eesmärgil kinni pidada. Selles osas võib olla vajalik olukorra korrapärane läbivaatamine. Lisaks on selline kinnipidamine vanglas välistatud, kui see osutub vastuolus olevaks asjaomase kolmanda riigi kodaniku võimaliku haavatava olukorraga. Igal juhul on see välistatud ka siis, kui mõnes asjaomase liikmesriigi spetsiaalses kinnipidamisasutuses leidub vaba koht või kui on mõeldav kasutada mõnd leebemat sunnimeedet. Lõpuks tuleb märkida, et kinnipidamistingimused peavad nii palju kui võimalik erinema kriminaalkorras süüdimõistetute kinnipidamistingimustest.
Teisest küljest võib direktiivi 2008/115 artikli 16 lõike 1 teise lause kohaselt kinnipidamine vanglas olla erandkorras põhjendatud kõigi asjaomase liikmesriigi spetsiaalsete kinnipidamisasutuste mahutavuse ootamatu ja hetkelise täieliku ülekoormuse tõttu, tingimusel et kolmanda riigi kodanik eraldatakse tavalistest vangidest ja on ilmne, et ükski leebem sunnimeede ei ole piisav, et tagada kodaniku suhtes toimuva tagasisaatmismenetluse tõhusus. Igasugust kinnipidamist vanglas, mis põhineb sellel sättel, võib määrata ainult lühikeseks ajaks ja see lakkab olemast õigustatud, kui spetsiaalsete kinnipidamisasutuste ülekoormus kestab kauem kui mõni päev või kui see kordub süstemaatiliselt ja lühikeste ajavahemike järel. Lõpuks tuleb märkida, et hartaga tagatud põhiõigusi ning direktiivi 2008/115 artikli 16 lõigetega 2–5 ja artikliga 17 kaitstud õigusi tuleb austada kogu kinnipidamise vältel.
Kui eespool kirjeldatud hüpoteeside tingimused ei ole täidetud ja asjaomaseid liikmesriigi õigusnorme ei saa tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, paneb liidu õiguse esimuse põhimõte liikmesriigi kohtule kohustuse jätta need õigusnormid kohaldamata.
Viimasena analüüsis Euroopa Kohus kolmandaks seda, milline on liikmesriigi kohtu tehtava kohtuliku kontrolli ulatus, kui talle on esitatud taotlus pidada kolmanda riigi kodanikku väljasaatmise eesmärgil kinni vanglas või pikendada sellist kinnipidamist direktiivi 2008/115 artikli 18 alusel. Arvestades harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale kohtulikule kontrollile, peab see kohus saama kontrollida, kas nimetatud artiklis 18 ette nähtud tingimused on täidetud. Selleks peab ta saama langetada otsuse kõigi asjakohaste faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal ning tema pädevus ei tohi mingil juhul olla piiratud üksnes nende tõenditega, mida esitab asjaomane haldusasutus.