Kohtuasi C‑109/20
Republiken Polen
versus
PL Holdings Sàrl
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Högsta domstolen)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 26. oktoobri 2021. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Ühelt poolt Belgia Kuningriigi valitsuse ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi valitsuse ning teiselt poolt Poola Rahvavabariigi valitsuse vahel 19. mail 1987 allakirjutatud leping investeeringute vastastikuse soodustamise ja kaitse kohta – Vahekohtumenetlus – Vaidlus liikmesriigi investori ja teise liikmesriigi vahel – Selles lepingus ette nähtud vahekohtuklausel, mis on liidu õigusega vastuolus – Tühisus – Ad hoc vahekohtukokkulepe vaidluse poolte vahel – Osalemine vahekohtumenetluses – Teise liikmesriigi vaikimisi tehtud tahteavaldus vahekohtukokkuleppe sõlmimiseks – Õigusvastasus
1. Rahvusvahelised lepingud – Liikmesriikide lepingud – Liikmesriigi liiduga ühinemisest varasemad lepingud – Kahepoolne investeerimisleping ühelt poolt Belgia Kuningriigi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi ning teiselt poolt Poola Rahvavabariigi vahel – Selle lepingu mõju pärast liiduga ühinemist – Säte, mis võimaldab ühe liikmesriigi investoril pöörduda vahekohtusse vaidluse korral teise liikmesriigiga – Liidu õigusega vastuolus olev vahekohtuklausel – Lubamatus
(ELL artikli 4 lõike 3 esimene lõik ja artikli 19 lõike 1 teine lõik; ELTL artiklid 267 ja 344; Euroopa Liidu liikmesriikide vaheliste kahepoolsete investeerimislepingute lõpetamise leping, artikli 4 lõige 1)
(vt punktid 44–46)
2. Rahvusvahelised lepingud – Liikmesriikide lepingud – Liikmesriigi liiduga ühinemisest varasemad lepingud – Kahepoolne investeerimisleping ühelt poolt Belgia Kuningriigi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi ning teiselt poolt Poola Rahvavabariigi vahel – Selle lepingu mõju pärast liiduga ühinemist – Vaidlus liikmesriigi investori ja teise liikmesriigi vahel – Ad hoc vahekohtukokkuleppe sõlmimine vaidluse poolte vahel – Vahekohtukokkulepe, mis on sama sisuga kui kahepoolses lepingus ette nähtud vahekohtuklausel, mis on tunnistatud kehtetuks selle vastuolu tõttu liidu õigusega – Lubamatus
(ELL artikli 4 lõige 3; ELTL artiklid 267 ja 344; Euroopa Liidu liikmesriikide vaheliste kahepoolsete investeerimislepingute lõpetamise leping, artikli 7 punkt b)
(vt punktid 47–56 ja resolutsioon)
Kokkuvõte
Liidu õigus keelab liikmesriigil sõlmida vahekohtukokkulepet, mis on sisult identne liikmesriikidevahelises kahepoolses investeerimislepingus sisalduva tühise vahekohtuklausliga
Liikmesriigi kohus peab niisuguse vahekohtukokkuleppe alusel tehtud vahekohtuotsuse seega tühistama.
Luksemburgi õiguse alusel asutatud äriühingu PL Holdingsile ühes Poola pangas kuuluvatest aktsiatest tulenev hääleõigus peatati 2013. aastal ja tehti kohustuslikuks nende aktsiate sundmüük. Kuna PL Holdings ei nõustunud Komisja Nadzoru Finansowego (Poola finantsinspektsioon) otsusega, otsustas ta algatada Poola vastu vahekohtumenetluse. Selleks pöördus PL Holdings ühelt poolt Belgia ja Luksemburgi ning teiselt poolt Poola vahel 1987. aastal sõlmitud kahepoolsele investeerimislepingule(1) tuginedes vahekohtusse, mis on ette nähtud selles lepingus sisalduvas vahekohtuklauslis(2).
Vahekohus tunnistas ennast 28. juuni ja 28. septembri 2017. aasta otsusega pädevaks lahendama kõnealust vaidlust, tuvastas, et Poola rikkus kahepoolsest investeerimislepingust tulenevaid kohustusi ja mõistis temalt PL Holdingsile välja kahjuhüvitise.
Kaebus, mille Poola esitas vahekohtuotsuste tühistamise nõudes Svea hovrättile (Svea apellatsioonikohus, Rootsi), jäeti rahuldamata. See kohus leidis eelkõige, et kuigi kahepoolses investeerimislepingus sisalduv vahekohtuklausel, mille kohaselt peab seda lepingut puudutava vaidluse lahendama vahekohus, on tühine, ei takista selline tühisus liikmesriigil ja teise liikmesriigi investoril hilisemas staadiumis sõlmida vaidluse lahendamiseks ad hoc vahekohtukokkulepet.
Lahendades apellatsioonikohtu otsuse peale esitatud kaebust, otsustas Högsta domstolen (Rootsi kõrgeim kohus) paluda Euroopa Kohtul selgitada, kas ELTL artiklid 267 ja 344 takistavad vaidluse pooltel sõlmida ad hoc vahekohtukokkulepet, kui kokkulepe on sisult identne kahepoolses investeerimislepingus ette nähtud vahekohtuklausliga, mis on liidu õigusega vastuolus.
Euroopa Kohtu suurkoda arendas edasi oma kohtuotsusest Achmea(3) tulenevat kohtupraktikat ja leidis, et liidu õigus keelab liikmesriigil sellist vahekohtukokkulepet sõlmida.
Euroopa Kohtu hinnang
Esiteks kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsusele Achmea tuginedes, et kahepoolses investeerimislepingus sisalduv vahekohtuklausel, mille kohaselt ühe liikmesriigi investor võib vaidluse korral, mis puudutab selle kahepoolse investeerimislepingu sõlminud teises liikmesriigis tehtud investeeringuid, algatada viimati mainitud liikmesriigi vastu menetluse vahekohtus, mille pädevusega see liikmesriik on kohustunud nõustuma, on liidu õigusega vastuolus. See klausel võib nimelt lisaks liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse põhimõttele kahtluse alla seada ka liidu õiguse olemuse säilimise, mis on tagatud ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetlusega. Seetõttu ei ole kõnealune klausel kooskõlas ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega ja kahjustab liidu õiguse autonoomiat, mida on tunnustatud muu hulgas ELTL artiklis 344.
Teiseks tõdes Euroopa Kohus, et kui lubada liikmesriigil anda vaidlus, mis võib puudutada liidu õiguse kohaldamist või tõlgendamist, lahendamiseks vahekohtule, millel on samad tunnused nagu vahekohtul, mis on ette nähtud sellises vahekohtuklauslis, mis on liidu õigusega vastuolu tõttu tühine, selle klausliga samasisulise ad hoc vahekohtukokkuleppe sõlmimise teel, tooks see tegelikult kaasa kõrvalehoidmise kohustustest, mis tulenevad sellele liikmesriigile aluslepingutest ja eriti eespool viidatud artiklitest.
Nimelt tekitaks kõigepealt selline ad hoc vahekohtukokkulepe vaidluse suhtes, mille raames kokkulepe sõlmiti, samu tagajärgi nagu need, mis tulenevad kõnealusest vahekohtuklauslist. Kokkuleppe mõte oleks just asendada see klausel, et säilitada selle tagajärjed selle tühisusest hoolimata.
Seejärel ei ole asjaomase liikmesriigi kohustuste täitmisest kõrvalehoidmise tagajärjed vähem tõsised põhjusel, et tegemist on üksikjuhtumiga. Sellist õiguslikku lähenemisviisi võidaks nimelt kasutada arvukates vaidlustes, mis võivad puudutada liidu õiguse kohaldamist ja tõlgendamist, kahjustades seega korduvalt liidu õiguse autonoomiat.
Lisaks võiks iga vahekohtumenetluse algatamise taotlust, mis esitatakse liikmesriigile tühise vahekohtuklausli alusel, käsitada vahekohtusse pöördumise ettepanekuna ja seda riiki võiks seega pidada ettepanekuga nõustunuks ainuüksi seetõttu, et ta ei esitanud ad hoc vahekohtukokkuleppe olemasolu eitamiseks konkreetseid argumente. Niisuguse olukorra tagajärjel jääks aga kehtima selle liikmesriigi poolt liidu õigust rikkudes võetud ja seega tühine kohustus nõustuda selle vahekohtu pädevusega, kelle poole on pöördutud.
Lõpetuseks tuleneb nii kohtuotsusest Achmea kui ka liidu õiguse esimuse põhimõttest ja lojaalse koostöö põhimõttest, et lisaks sellele, et liikmesriigid ei või võtta endale kohustust jätta liidu kohtusüsteemist välja vaidlused, mis võivad puudutada liidu õiguse kohaldamist ja tõlgendamist, on liikmesriigid juhul, kui niisugune vaidlus on antud lahendamiseks vahekohtule tulenevalt selle õigusega vastuolus olevast kohustusest, kohustatud vaidlustama vahekohtuklausli või selle ad hoc vahekohtukokkuleppe kehtivuse, mille alusel vahekohtu poole pöörduti(4).
Seega oleks liikmesriigi mis tahes katse kõrvaldada vahekohtuklausli tühisus teise liikmesriigi investoriga lepingu sõlmimise teel vastuolus kohustusega vaidlustada vahekohtuklausli kehtivus ja võiks seega muuta selle lepingu aluse enda õigusvastaseks, kuna see oleks vastuolus liidu õiguskorda reguleerivate sätete ja aluspõhimõtetega.
Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus peab tühistama vahekohtuotsuse, mis on tehtud liidu õigust rikkuva vahekohtukokkuleppe alusel.