EUROOPA KOHTU OTSUS
14. juuli 1994(*)
Tarbija kaitsmine väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral – Sätted, millele saab tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses
Kohtuasjas C-91/92,
mille esemeks on Euroopa Kohtule EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Giudice conciliatore di Firenze (Itaalia) taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas vaidluses järgmiste poolte vahel:
Paola Faccini Dori
ja
Recreb Srl,
eelotsuse tegemiseks nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L 372, lk 31) tõlgendamise kohta,
EUROOPA KOHUS,
koosseisus: president O. Due, kodade esimehed G. F. Mancini, J. C. Moitinho de Almeida, M. Diez de Velasco ja D. A. O. Edward, kohtunikud C. N. Kakouris, R. Joliet (ettekandja), F. A. Schockweiler, G. C. Rodríguez Iglesias, F. Grévisse, M. Zuleeg, P. J. G. Kapteyn ja J. L. Murray,
kohtujurist: C. O. Lenz,
kohtusekretär: kohtusekretäri asetäitja H. von Holstein,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– P. Faccini Dori, esindajad: advokaat Vinicio Premuroso, Milano, ning advokaadid Annalisa Premuroso ja Paolo Soldani Benzi, Firenze,
– Recreb Srl, esindajad: advokaat Michele Trovato, Rooma, ja nõustaja Anna Rita Alessandro, Firenze,
– Saksamaa valitsus, esindajad: liitvabariigi majandusministeeriumi Ministerialrat Ernst Röder ja sama ministeeriumi Regierungsdirektor Claus-Dieter Quassowski,
– Kreeka valitsus, riikliku õigusnõukogu abiõigusnõunik Vasileios Kontolaimos ja riikliku õigusnõukogu volitatud esindaja Panagiotis Athanasoulis,
– Itaalia valitsus, välisministeeriumi diplomaatiliste erimeelsuste osakonna juhataja professor Luigi Ferrari Bravo, keda abistas avvocato dello Stato Marcello Conti,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: õigustalituse ametnik Lucio Gussetti,
arvestades Euroopa Kohtu kirjaliku küsimuse vastuseid, mille esitasid:
– Saksamaa valitsus, esindajad: Ernst Röder ja Claus-Dieter Quassowski,
– Prantsuse valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna juhataja Jean-Pierre Puissochet ja sama ministeeriumi nõunik Catherine de Salins,
arvestades kohtuistungi ettekannet,
olles 16. märtsi 1993. aasta kohtuistungil ära kuulanud Taani valitsuse (esindaja: välisministeeriumi õigusnõunik Jørgen Molde), Saksamaa valitsuse (esindajad: Ernst Röder ja Claus-Dieter Quassowski), Kreeka valitsuse (esindajad: Vasileios Kontolaimos ja Panagiotis Athanasoulis), Prantsuse valitsuse (esindaja: Catherine de Salins), Itaalia valitsuse (esindaja: professor Luigi Ferrari Bravo, keda abistas avvocato dello Stato Ivo Braguglia), Madalmaade valitsuse (esindaja: välisministeeriumi abiõigusnõunik Ton Heukels), Ühendkuningriigi valitsuse (esindaja: J. E. Collins, keda abistas barrister Derrick Wyatt) ja komisjoni (esindaja: Lucio Gussetti) suulised märkused,
olles 9. veebruari 1994. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Giudice conciliatore di Firenze (Itaalia) esitas 24. jaanuari 1992. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 18. märtsil, EMÜ asutamislepingu artikli 177 alusel küsimuse, mis puudutas esiteks nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L 372, lk 3; edaspidi „direktiiv”) tõlgendamist ning teiseks võimalust ettevõtja ja tarbija vahelises vaidluses sellele direktiivile tugineda.
2 See küsimus kerkis vaidluses Paola Faccini Dori, elukoht Monza (Itaalia), ja Recreb Srl’i (edaspidi „Recreb”) vahel.
3 Eelotsusetaotlusest nähtub, et 19. jaanuaril 1989 sõlmis äriühing Interdiffusion Srl Milano (Itaalia) keskraudteejaamas, st väljaspool oma äriruume, P. Faccini Doriga lepingu inglise keele kaugõppekursuse kohta, ilma et viimane oleks eelnevalt selleks soovi avaldanud.
4 Mõned päevad hiljem teatas P. Faccini Dori 23. jaanuari 1989. aasta tähitud kirjaga nimetatud äriühingule oma tellimuse tühistamisest. Viimane vastas talle 3. juunil 1989, et on loovutanud oma nõude Recrebile. P. Faccini Dori kinnitas 24. juunil 1989 Recrebile kirjalikult, et ta on loobunud oma tellimusest, tuginedes eelkõige direktiivis ette nähtud loobumisõigusele.
5 Nagu direktiivi põhjendustest nähtub, on direktiivi eesmärk parandada tarbijakaitset ja kaotada erinevused kaitset käsitlevates siseriiklikes õigusaktides, mis võivad mõjutada ühisturu toimimist. Direktiivi neljandas põhjenduses on selgitatud, et väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud lepingute tunnusjooneks on asjaolu, et läbirääkimised lepingu sõlmimiseks algatab üldjuhul ettevõtja ning tarbija ei ole nendeks valmistunud ega tea neid oodata. Tarbijal puudub sageli võimalus pakkumise kvaliteeti ja hinda muude pakkumistega võrrelda. Sama põhjenduse kohaselt ei esine ootamatust mitte ainult koduukselepingute, vaid ka väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud muude lepinguliikide puhul. Seega on direktiivi eesmärk, nagu selgub selle viiendast põhjendusest, anda tarbijale õigus vähemalt seitsme päeva jooksul leping tühistada, et võimaldada tal hinnata lepingust tulenevaid kohustusi.
6 Recreb pöördus 30. juunil 1989 Giudice conciliatore di Firenze poole nõudega mõista tema kasuks P. Faccini Dorilt välja kokkulepitud summa koos intresside ja kohtukuludega.
7 Kohus mõistis 20. novembril 1989 välja kuulutatud määrusega P. Faccini Dorilt need summad välja. Viimane esitas nimetatud määruse peale samale kohtule kaebuse. Ta väitis uuesti, et taganes lepingust direktiivis sätestatud tingimustel.
8 Siiski on selge, et asjaolude asetleidmise hetkel ei olnud Itaalias direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud ühtki meedet, samas kui ülevõtmiseks kehtestatud tähtaeg lõppes 23. detsembril 1987. Itaalia võttis direktiivi üle alles 15. jaanuari 1992. aasta seadusandliku dekreediga nr 50 (GURI, regulaarne lisa nr 27, 3.2.1992, lk 24), mis jõustus 3. märtsil 1992.
9 Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatas küsimuse, kas ta võib direktiivi sätteid kohaldada vaatamata sellele, et Itaalia ei olnud seda asjaolude asetleidmise hetkeks üle võtnud.
10 Seepärast esitas ta Euroopa Kohtule järgmiselt sõnastatud eelotsuse küsimuse:
„Kas ühenduse 20. detsembri 1985. aasta direktiivi tuleb pidada piisavalt täpseks ja üksikasjalikuks ning kui see on nii, siis kas sellel võib olla õigusmõju üksikisikute ja Itaalia riigi vahelistes suhetes ning üksikisikute omavahelistes suhetes ajavahemiku jooksul, mis jääb liikmesriikidele direktiivi ülevõtmiseks antud 24-kuulise tähtaja lõppemise ja selle kuupäeva vahele, mil Itaalia riik direktiivi üle võttis?”
11 Tuleb märkida, et direktiiv kohustab liikmesriike vastu võtma teatud õigusnorme ettevõtjate ja tarbijate vaheliste õigussuhete reguleerimiseks. Võttes arvesse vaidluse laadi, milles tarbija vastandub ettevõtjale, tõstatab liikmesriigi kohtu esitatud küsimus kaks probleemi, mida tuleb vaadelda eraldi. Esiteks seisneb küsimus selles, kas taganemisõigust käsitlevad direktiivi sätted on tingimusteta ja piisavalt täpsed. Teiseks tuleb selgitada, kas juhul, kui direktiivi ülevõtmiseks ei ole meetmeid võetud, võib eraõiguslik isik tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses direktiivile, mis kohustab liikmesriike vastu võtma teatud õigusnorme nende isikute vaheliste suhete reguleerimiseks.
Taganemisõigust käsitlevate direktiivi sätete tingimusteta ja piisavalt täpne olemus
12 Direktiivi artikli 1 lõike 1 põhjal kohaldatakse direktiivi lepingute suhtes, mille alusel ettevõtja tarnib tarbijale kaupa või osutab teenuseid ning mis on sõlmitud ettevõtja korraldatud ringsõidu ajal väljaspool ettevõtja äriruume või ettevõtja külastuse ajal tarbija koju või tema töökohta, kusjuures külastus ei toimu viimase selgesti väljendatud kutsel.
13 Artikkel 2 omakorda täpsustab, et „tarbija” on füüsiline isik, kes direktiivis käsitletud tehingutes toimib eesmärkidel, mida ei saa lugeda seotuks tema majandus- või kutsetegevusega, ja „ettevõtja” on füüsiline või juriidiline isik, kes kõnealuses tehingus toimib oma majandus- või kutsetegevuse raames.
14 Need sätted on piisavalt täpsed, et võimaldada siseriiklikul kohtul kindlaks teha, kes on kohustatud isikud ja kes on soodustatud isikud. Selles osas ei ole vaja mingeid erilisi rakendusmeetmeid. Liikmesriigi kohus võib piirduda sellega, et kontrollib, kas leping on sõlmitud direktiivis kirjeldatud asjaoludel ja kas see on sõlmitud ettevõtja ja tarbija vahel, nagu direktiiv neid määratleb.
15 Niisugustel asjaoludel lepingu sõlminud tarbija kaitseks näeb direktiivi artikkel 4 ette, et ettevõtja peab andma tarbijale kirjalikult teada, et tal on õigus leping tühistada, ning esitama selle isiku nime ja aadressi, kelle poole kõnealust õigust kasutades pöörduda. Samas on lisatud, et artikli 1 lõikega 1 sätestatud juhul antakse see teave tarbijale lepingu sõlmimise ajal. Viimaks on täpsustatud, et liikmesriigid on kohustatud tagama, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed juhtudeks, kui nimetatud teavet ei esitata.
16 Lisaks sätestab direktiivi artikli 5 lõige 1, et tarbijal peab olema õigus loobuda võetud kohustusest, saates asjakohase teate vähemalt seitsme päeva jooksul alates hetkest, mil ettevõtja teda siseriiklike õigusaktidega sätestatud alustel ja korras tema õigustest teavitas. Lõige 2 täpsustab, et taganemisest teatamine vabastab tarbija kõigist lepinguga seotud kohustustest.
17 Kahtlemata jätavad artiklid 4 ja 5 liikmesriikidele teatud kaalutlusruumi selles osas, mis puudutab tarbijate kaitset juhul, kui ettevõtja ei anna vajalikku teavet, samuti taganemise tähtaja määramise ning korra osas. See asjaolu ei mõjuta siiski põhikohtuasjas arutusel olevate direktiivi sätete täpset ja tingimusteta olemust. See kaalutlusruum nimelt ei välista, et võidakse kindlaks määrata minimaalsed õigused. Selles küsimuses selgub artikli 5 sõnastusest, et taganemisest tuleb teatada vähemalt seitsme päeva jooksul alates hetkest, mil tarbija sai kätte teabe, mida ettevõtja on kohustatud andma. Seega on võimalik määrata kindlaks minimaalne kaitse, mis tuleb igal juhul tagada.
18 Seega tuleb esimese tõstatatud probleemi osas liikmesriigi kohtule vastata, et direktiivi artikli 1 lõige 1, artikkel 2 ja artikkel 5 on tingimusteta ning määravad piisavalt täpselt kindlaks soodustatud isikud ja minimaalse tähtaja, mille jooksul tuleb taganemisest teatada.
Taganemisõigust käsitlevatele direktiivi sätetele tuginemine vaidluses tarbija ja ettevõtja vahel
19 Liikmesriigi kohtu tõstatatud teine probleem puudutab täpsemalt küsimust, kas juhul, kui ettenähtud tähtaja jooksul ei ole võetud meetmeid direktiivi ülevõtmiseks, saavad tarbijad kasutada ettevõtja vastu väidet, et neil on direktiivi enda alusel õigus taganeda ettevõtjaga sõlmitud lepingust, ning leida sellele õigusele kaitset liikmesriigi kohtus.
20 Euroopa Kohus on alates 26. veebruari 1986. aasta otsusest kohtuasjas 152/84: Marshall (EKL 1986, lk 723, punkt 48) väljakujunenud kohtupraktikas märkinud, et direktiiv ise ei saa luua kohustusi üksikisikule ja seega ei saa suhetes üksikisikuga ka direktiivile endale tugineda.
21 Liikmesriigi kohus märkis, et tingimusteta ja piisavalt täpsete, kuid ülevõtmata direktiivide õigusmõju piiramine nende rakendamisega vaid riigiasutuste ja üksikisikute vahelistes suhetes viib selleni, et normatiivaktil on selline iseloom ainult teatud õigussubjektide vahelistes suhetes, samal ajal kui riik on Itaalia õiguskorras nagu ka iga teise kaasaegse riigi seaduslikkuse põhimõttel rajanevas õiguskorras samasugune õigussubjekt nagu kõik teised. Kui direktiivile saab tugineda vaid suhetes riigiga, oleks see võrdväärne sanktsiooniga selle eest, et direktiivi ülevõtmiseks ei ole võetud seadusandlikke meetmeid, nagu oleks tegemist puhtalt eraviisilise suhtega.
22 Selles osas piisab, kui märkida, et nagu selgub eespool viidatud 26. veebruari 1986. aasta kohtuotsusest Marshall (punktid 48 ja 49), rajaneb kohtupraktika, mis käsitleb võimalust tugineda suhetes riigiasutustega mõnele direktiivile, viimasele artikliga 189 omistatud siduval iseloomul, kusjuures see on siduv vaid „iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud”. Niisuguse kohtupraktika eesmärk on hoida ära see, et „riik saaks ühenduse õiguse rikkumisest kasu”.
23 Ei saa tõesti lubada, et riik, kellele ühenduse seadusandja on teinud kohustuseks võtta vastu teatud õigusnormid, mille eesmärk on reguleerida riigi – või riigiasutuste – suhteid üksikisikutega ja anda neile teatud õigusi, saab oma kohustuste täitmata jätmisele tugineda selleks, et jätta üksikisikud nendest õigustest ilma. Nii leidiski Euroopa Kohus, et suhetes riigiga (või riigiasutustega) saab tugineda riigihankelepingute sõlmimist käsitlevate direktiivide (vt 22. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 103/88: Fratelli Costanzo, EKL 1989, lk 1839) ja käibemaksu ühtlustamist käsitlevate direktiivide (vt 19. jaanuari 1982. aasta otsus kohtuasjas 8/81: Becker, EKL 1982, lk 53) teatud sätetele.
24 Selle kohtupraktika laiendamine üksikisikutevahelistele suhetele tähendaks, et ühendusele antakse õigus kehtestada vahetu õigusmõjuga kohustusi üksikisikutele, kuigi tal on selline pädevus vaid valdkondades, kus talle on antud õigus vastu võtta määrusi.
25 Siit järeldub, et kui ettenähtud tähtaja jooksul ei ole võetud meetmeid direktiivi ülevõtmiseks, ei saa tarbija kasutada ettevõtja vastu väidet, et tal on direktiivi enda alusel õigus taganeda ettevõtjaga sõlmitud lepingust, ega leida sellele õigusele kaitset liikmesriigi kohtus.
26 Lisaks tuleb meenutada, et alates 10. aprilli 1984. aasta otsusest kohtuasjas 14/83: Von Colson ja Kamann (EKL 1984, lk 1891, punkt 26) väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lasuvad direktiivist tulenev liikmesriikide kohustus saavutada direktiivis ette nähtud tulemus, samuti asutamislepingu artiklis 5 sätestatud liikmesriikide kohustus võtta kõik üld- ja erimeetmed eelnimetatud kohustuse täitmiseks kõikidel liikmesriikide ametiasutustel, kaasa arvatud kohtutel nende pädevuse piires. Nagu selgub Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. aasta otsusest kohtuasjas C‑106/89: Marleasing (EKL 1990, lk I-4135, punkt 8) ja 16. detsembri 1993. aasta otsusest kohtuasjas C‑334/92: Wagner Miret (EKL 1993, lk I-6911, punkt 20), peab siseriiklik kohus tõlgendama siseriiklikku õigust, olgu siis tegemist enne või pärast direktiivi kehtestatud õigusnormidega, direktiivi sõnastust ja eesmärki silmas pidades, et saavutada direktiivis ja asutamislepingu artikli 189 kolmandas lõigus sätestatud tulemus.
27 Juhul kui direktiiviga ettenähtud tulemust ei ole tõlgendamise teel võimalik saavutada, tuleb ühtlasi meenutada, et 19. novembri 1991. aasta otsuse liidetud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90: Francovich jt (EKL 1991, lk I-5357, punkt 39) kohaselt paneb ühenduse õigus liikmesriikidele kohustuse hüvitada kahju, mis nad on direktiivi üle võtmata jätmisega üksikisikutele tekitanud, kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks peab direktiivi eesmärk hõlmama õiguste andmist üksikisikutele. Teine tingimus on, et direktiivi sätete põhjal on võimalik piiritleda nende õiguste sisu. Viimane tingimus on põhjuslik seos riigi kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel.
28 Väljaspool äriruume sõlmitud lepingute direktiiv on vaieldamatult vastu võetud selleks, et anda õigusi üksikisikutele, ning sama ilmselge on see, et nende õiguste minimaalse sisu saab kindlaks teha ainult direktiivi sätete põhjal (vt punkt 17 eespool).
29 Niipea, kui on tegemist kahjuga ning kui see kahju tekkis, sest liikmesriik rikkus talle pandud kohustust, on liikmesriigi kohtu ülesanne vastutust käsitleva siseriikliku õiguse alusel tagada kahju kandnud tarbijate õigus hüvitisele.
30 Liikmesriigi kohtu tõstatatud teisele probleemile tuleb eelnevaid kaalutlusi arvestades vastata, et kui ettenähtud tähtaja jooksul ei ole võetud meetmeid direktiivi ülevõtmiseks, ei saa tarbija kasutada ettevõtja vastu väidet, et tal on direktiivi enda alusel õigus taganeda ettevõtjaga sõlmitud lepingust, ega leida sellele õigusele kaitset liikmesriigi kohtus. Liikmesriigi kohus on siiski kohustatud tõlgendama nii enne kui ka pärast direktiivi kehtestatud siseriiklikke õigusnorme, pidades nii palju kui võimalik silmas direktiivi sõnastust ja eesmärki.
Kohtukulud
31 Euroopa Kohtule oma märkusi esitanud Taani valitsuse, Saksamaa valitsuse, Kreeka valitsuse, Prantsuse valitsuse, Itaalia valitsuse, Madalmaade valitsuse ja Ühendkuningriigi valitsuse ning Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse nimetatud kohus.
Esitatud põhjendustest lähtudes
EUROOPA KOHUS,
vastuseks Giudice conciliatore di Firenze 24. jaanuari 1992. aasta määrusega esitatud küsimusele, otsustab:
1. Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral artikli 1 lõige 1, artikkel 2 ja artikkel 5 on tingimusteta ning määravad piisavalt täpselt kindlaks soodustatud isikud ja minimaalse tähtaja, mille jooksul tuleb taganemisest teatada.
2. Kui ettenähtud tähtaja jooksul ei ole võetud meetmeid direktiivi ülevõtmiseks, ei saa tarbija kasutada ettevõtja vastu väidet, et tal on direktiivi enda alusel õigus taganeda ettevõtjaga sõlmitud lepingust, ega leida sellele õigusele kaitset liikmesriigi kohtus. Liikmesriigi kohus on siiski kohustatud tõlgendama nii enne kui ka pärast direktiivi kehtestatud siseriiklikke õigusnorme, pidades nii palju kui võimalik silmas selle direktiivi sõnastust ja eesmärki.
Due | Mancini | Moitinho de Almeida |
Diez de Velasco | Edward | Kakouris |
Joliet | Schockweiler | Rodríguez Iglesias |
Murray
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. juulil 1994 Luxembourgis.