ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
25. september 2014(*)
Õigus tutvuda dokumentidega – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Saksamaa poolt EU Pilot menetluse raames esitatud dokument – Artikli 4 lõiked 4 ja 5 – Artikli 4 lõike 2 kolmas taane – Keeldumine võimaldamast dokumentidega tutvuda – Oluliste menetlusnormide rikkumine – Konkreetse ja individuaalse uurimise kohustus – Dokumentidega osaline tutvumine – Ülekaalukas üldine huvi
Kohtuasjas T‑669/11,
Darius Nicolai Spirlea ja Mihaela Spirlea, elukoht Capezzano Pianore (Itaalia), esindajad advokaadid V. Foerster ja T. Pahl ning hiljem advokaadid V. Foerster ja E. George,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Costa de Oliveira ja H. Kraemer,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 9. novembri 2011. aasta otsus, millega keelduti võimaldamast hagejatel tutvuda märkustega, mille Saksamaa Liitvabariik esitas 7. juulil 2011 EU Pilot menetluse 2070/11/SNCO raames komisjonile,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees D. Gratsias, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja C. Wetter,
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. märtsi 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
Õigus tutvuda dokumentidega
1 ELTL artikli 15 lõige 3 näeb ette:
„Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus pääseda ligi liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes andmekandjal säilitatavatele dokumentidele põhimõtete ning tingimuste alusel, mis määratletakse kooskõlas käesoleva lõikega.
Euroopa Parlament ja nõukogu määravad määruste abil seadusandliku tavamenetluse kohaselt kindlaks dokumentidele ligipääsu reguleerivad üldpõhimõtted ja piirangud, lähtudes avalikest ja erahuvidest.
Iga institutsioon, organ või asutus tagab oma töö läbipaistvuse ja täpsustab oma kodukorras konkreetsed sätted ligipääsu kohta tema dokumentidele vastavalt teises lõigus osutatud määrusele. […]”
2 Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 42 „Õigus tutvuda dokumentidega” sätestab:
„Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega.”
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) määratleb ELTL artiklis 15 ette nähtud nende institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse suhtes kohaldatavad põhimõtted, tingimused ja piirangud.
4 Määruse nr 1049/2001 põhjendustes 4 ja 11on märgitud:
„(4) „Käesoleva määruse eesmärk on rakendada võimalikult täieulatuslikult ellu avalikkuse õigus juurde pääseda dokumentidele ning sätestada sellise juurdepääsu üldpõhimõtted ja piirangud vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 255 lõikele 2.
[…]
(11) Põhimõtteliselt peaksid kõik institutsioonide dokumendid olema üldsusele kättesaadavad. Tuleks siiski teha erandeid, et kaitsta teatavaid üldisi ja erahuve. Institutsioonidel peaks olema õigus kaitsta vajaduse korral oma sisemisi nõupidamisi ja arutelusid, et tagada võime täita oma ülesandeid. Erandite hindamisel peaksid institutsioonid kõigil liidu tegevusaladel võtma arvesse ühenduse õigusaktides sisalduvaid põhimõtteid isikuandmete kaitse kohta.”
5 Määruse nr 1049/2001 artikkel 1 sätestab:
„Käesoleva määruse eesmärk on:
a) määrata kindlaks põhimõtted, tingimused ning üldiste või erahuvidega põhjendatud piirangud, mis reguleerivad EÜ asutamislepingu artiklis 255 ette nähtud juurdepääsuõigust Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni (edaspidi „institutsioonid”) dokumentidele, nõnda et neile dokumentidele oleks tagatud võimalikult laiaulatuslik juurdepääs;
b) kehtestada eeskirjad, mis tagavad selle õiguse võimalikult hõlpsalt kasutamise, ning
c) soodustada head haldustava dokumentidele juurdepääsu tagamisel.”
6 Määruse nr 1049/2001 artikkel 2 näeb ette:
„1. Kõigil liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid.
[…]
3. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades.
[…]”
7 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 2 sätestab:
„Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:
[…]
– kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki,
välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.”
8 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 4–6 on ette nähtud:
„4. Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.
5. Liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.
6. Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.”
EU Pilot menetlus
9 EU Pilot menetlus on Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vaheline koostöömenetlus, mis võimaldab kontrollida, kas EL õigust liikmesriikides järgitakse ja õigesti kohaldatakse. Selle eesmärk on kõrvaldada EL õiguse võimalikud rikkumised tõhusalt ning vältides võimaluste piires liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ametlikku algatamist ELTL artikli 258 alusel.
10 EU Pilot menetluse korralduslikku külge kirjeldati esialgu komisjoni 5. septembri 2007. aasta teatises „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine” (KOM(2007) 502 (lõplik)). Eeskätt näeb selle teatise punkt 2.2 „Töömeetodite täiustamine” ette järgmist:
„[…] Kõik komisjonile saadetud päringud ja kaebused, mis seavad kahtluse alla ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise, registreeritakse ja neid võetakse arvesse […]. Kui küsimus nõuab liikmesriigi selgitust asjaolude või õigusliku seisukoha kohta, edastatakse see asjaomasele liikmesriigile. [L]iikmesriikidele [antakse] lühike tähtaeg, mille jooksul nad saavad asjaomastele kodanikele või ettevõtjatele vahetult anda vajalikke selgitusi, teavet ja lahendusi ning teavitada komisjoni. Kui küsimuse raames rikutakse ühenduse õigust, peaksid liikmesriigid määratud tähtaja jooksul küsimuse lahendama või välja pakkuma meetmeid olukorra parandamiseks. Kui ühtegi lahendust ei pakuta, võtaks komisjon kooskõlas olemasoleva praktikaga täiendavaid meetmeid, sealhulgas rikkumismenetluste kaudu. […] Juhtumi tulemus registreeritakse, et oleks võimalik anda aru tulemuste ja järelmeetmete kohta, kaasa arvatud rikkumismenetluse registreerimine ja algatamine. Aruandes määrataks kindlaks lahenduseta jäänud küsimuste maht, laad ja tõsidus, tuues välja, kas on vaja täiendavaid vaidluste lahendamise mehhanisme või spetsiifilisi valdkondlikke algatusi. Kõik need meetmed peaksid aitama kaasa rikkumismenetluste arvu vähendamisele ja parandatud tõhususele nende haldamisel. Komisjon soovitab katseprojekti, mis hõlmaks mõningaid liikmesriike 2008. aastal. Kõnealust projekti võiks pärast esimest tegevusaastat laiendada kõikidele liikmesriikidele. […]”
Kohtuvaidluse taust
11 Hagejad Darius Nicolai Spirlea ja Mihaela Spirlea on lapsevanemad, kelle laps suri 2010. aasta augustis väidetavalt autoloogsete tüvirakkude abil toimuva ravi tagajärjel, mida talle anti Düsseldorfis (Saksamaa) asuvas erakliinikus (edaspidi „erakliinik”).
12 Hagejad esitasid Euroopa Komisjoni terviseküsimuste peadirektoraadile 8. märtsi 2011. aasta kirjaga kaebuse, milles väitsid sisuliselt, et erakliinikul oli võimalik raviteenuseid osutada Saksamaa ametiasutuste tegevusetuse tõttu, kes rikkusid seeläbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1394/2007 uudsete ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta (ELT L 324, lk 121).
13 Komisjon algatas selle kaebuse alusel EU Pilot menetluse 2070/11/SNCO ja võttis ühendust Saksamaa ametiasutustega, et kontrollida, kas hagejate poolt kaebuses seoses erakliiniku tegevusega kirjeldatud sündmused võivad kujutada endast määruse nr 1394/2007 rikkumist.
14 Komisjon saatis 10. mail ja 10. oktoobril 2011 Saksamaa Liitvabariigile kaks teabenõuet, millele viimane vastas vastavalt 7. juulil ja 4. novembril 2011.
15 Hagejad taotlesid 11. augustil 2011 määruse nr 1019/2001 alusel võimalust tutvuda kaebuse läbivaatamist käsitleva teabega. Eeskätt palusid nad luba tutvuda Saksamaa Liitvabariigi poolt 7. juulil 2011 esitatud märkustega (edaspidi „vaidlusalune dokument”).
16 Komisjon teavitas Saksamaa ametiasutusi 12. augustil 2011 hagejate poolt esitatud vaidlusaluse dokumendiga tutvumise taotlusest.
17 Saksamaa Liitvabariik teavitas 19. augustil 2011 komisjoni sellest, et ta ei ole nõus vaidlusaluse dokumendiga tutvumise võimaldamisega ja seda esiteks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandas taandes ette nähtud rahvusvaheliste suhete kaitseks ette nähtud erandiga ning teiseks sama määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud uurimise eesmärgi kaitseks ette nähtud erandiga.
18 Komisjon keeldus 22. septembril 2011 võimaldamast hagejatel tutvuda vaidlusaluse dokumendiga.
19 Hagejad esitasid 27. septembril 2011 komisjonile kordustaotluse määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel.
20 Komisjon kinnitas 9. novembril 2011 oma eelmist otsust, keeldudes võimaldamast hagejatel tutvuda vaidlusaluse dokumendiga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel koostoimes sama määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taandega (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
21 Komisjon selgitas esiteks, et Saksamaa ametiasutustega toimunud konsultatsiooni raames väljendasid viimased oma nõustumatust selle dokumendi avalikustamisega; Saksamaa ametiasutused viitasid eeskätt määruses nr 1049/2001 uurimise kaitseks ette nähtud erandile. Ta lisas, et kuna see põhjendus näis esmapilgul olevat arvestatav, siis pidi ta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel keelduma võimaldamast tutvuda vaidlusaluse dokumendiga. Lisaks sellele oli ta seisukohal, et määruse nr 1049/2011 artikli 4 lõike 6 kohane vaidlusaluse dokumendiga osaline tutvumine ei ole käesoleval juhul võimalik. Lõpuks tuvastas komisjon, et ei esine mingit sellist ülekaalukat üldist huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses, mis õigustaks asjaomase dokumendi avalikustamist.
22 Komisjon teavitas 27. septembril 2012 hagejaid sellest, et EU Pilot menetlus 2070/11/SNCO oli lõplikult lõpetatud.
Menetlus ja poolte nõuded
23 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. detsembril 2011.
24 Üldkohtu liikmete osalise asendamise tõttu määrati ettekandja-kohtunik kaheksanda koja koosseisu, kellele määrati seega ümber käesolev kohtuasi.
25 Üldkohus käskis 3. veebruari 2014. aasta määrusega oma kodukorra artikli 65 punkti b, artikli 66 lõike 1 ja artikli 67 lõike 3 kolmanda lõigu alusel komisjonil esitada vaidlusalune dokument, nähes samas ette, et seda dokumenti ei edastata käesoleva menetluse raames hagejatele. Komisjon täitis selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.
26 Kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus 4. veebruaril 2014 hagejatel ja komisjonil esitada oma seisukohad selle kohta, millised tagajärjed on käesoleva kohtuvaidluse lahendile Euroopa Kohtu 21. juuni 2012. aasta otsusel kohtuasjas C‑135/11 P: IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon. Pooled täitsid selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.
27 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada suulise menetluse.
28 Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 6. märtsi 2014. aasta kohtuistungil.
29 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
30 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuna rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
31 Hagejad esitavad sisuliselt kolm väidet, mis on järgmised: rikutud on olulisi menetlusnorme ja põhjendamiskohustust; rikutud on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lauseosa ja rikutud on sama määruse artikli 4 lõiget 6.
Esimene väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme ja põhjendamiskohustust
Poolte argumendid
32 Hagejad heidavad komisjonile sisuliselt ette seda, et ta asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et ainuüksi Saksamaa Liitvabariigi nõustumatusest vaidlusaluse dokumendi avalikustamisega piisab, et keelduda rahuldamast nende määruse nr 1049/2001 alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotlust. Nad väidavad selles osas, et komisjon pani nende dokumentidega tutvumise taotluse läbivaatamisel toime mitu eksimust ega põhjendanud piisavalt vaidlustatud otsust.
33 Esiteks väidavad hagejat, et kui tegemist on liikmesriigist pärineva dokumendiga tutvumise taotlusega – nagu see on käesolevas kohtuasjas – jätab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 4 komisjonile kaalutlusruumi küsimuses, kas kohaldada selle sama sätte lõigetes 1 ja 2 ette nähtud erandeid või mitte. Nii ei ole komisjon kohustatud konsulteerima dokumentidega tutvumist puudutavas osas kohe asjaomase liikmesriigiga, kui on selge, et asjaomane dokument tuleb avalikustada. Hagejad märgivad, et käesolevas kohtuasjas ei võimalda ükski vaidlustatud otsuse element asuda seisukohale, et komisjon oleks nende esitatud dokumentidega tutvumise taotluse raames sellist kaalutlusõigust kasutanud.
34 Järgmiseks väidavad hagejad, et isegi pärast Saksamaa Liitvabariigiga konsulteerimist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel oleks komisjon pidanud põhjalikult analüüsima küsimust, kas liikmesriigi poolt vaidlusaluse dokumendi avalikustamise vastu esitatud asjaolud ja põhjendused olid arvestatavad. Hagejad väidavad, et komisjon mitte ainult ei pea kontrollima, kas asjaomane liikmesriik on oma nõustumatust nõuetekohaselt põhjendanud, vaid tegema ka kindlaks, kas esitatud põhjendused vastavad määruse nr 10149/2001 artiklis 4 ette nähtud eranditele ning konkreetselt hindama seda, kas viidatud erandid ja põhjused on vaidlusaluse dokumendi suhtes kohaldatavad.
35 Lisaks heidavad hagejad komisjonile ette seda, et ta kutsus Saksamaa Liitvabariiki üles tuginema eranditele, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artiklis 4. Nad leiavad nimelt, et komisjon käskis otseselt liikmesriigil selleks, et hagejad ei saaks vaidlusaluse dokumendiga tutvuda, avaldada oma nõustumatust, ning et ta isegi nõustas seda liikmesriiki määruse nr 1049/2001 eranditele tuginemise viisi puudutavas osas. Selline käitumine on aga nende arvates vastuolus asjaomase määruse eesmärgiga, milleks on Euroopa Liidu institutsioonide otsuste läbipaistvus ja objektiivsus.
36 Lisaks väidavad hagejad, et komisjon rikkus poolte võrdsuse põhimõtet ja õigust olla ära kuulatud menetluse raames, mille käigus vaidlustatud otsus vastu võeti. Nad märgivad nimelt, et Saksamaa Liitvabariiki teavitati põhjendustest, mis hagejad olid esitanud oma dokumentidega tutvumise taotluse toetuseks, samas kui hagejaid ei teavitatud põhjendustest, mille alusel see liikmesriik ei olnud nõus vaidlusaluse dokumendi avalikustamisega. Hagejad leiavad, et neil asjaoludel ei olnud neil võimalik võtta seisukohta selle liikmesriigi nõustumatuse põhjendatuse kohta määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandeid arvestades. Lõpetuseks on nad seisukohal, et kuna nad on menetluse pooled selle määruse tähenduses, siis oleks neil pidanud olema võimalik tutvuda Saksamaa Liitvabariigi vastusega.
37 Viimaseks väidavad hagejad, et komisjon laiendas ekslikult määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 kohaldamisala „Saksamaa ametiasutustele”, samas kui selle artikli raames on komisjonile õigustatud vastama üksnes „Saksamaa Liitvabariik”.
38 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
39 Esimese väite raames esitavad hagejad sisuliselt kaks etteheidet: et on rikutud olulisi menetlusnorme, nagu need tulenevad eeskätt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetest 4 ja 5, ja et on rikutud põhjendamiskohustust.
– Sissejuhatavad märkused
40 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et määruse nr 1049/2001 eesmärk on – nagu märgitud selle põhjenduses 4 ja artiklis 1 – anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide dokumentidele (Euroopa Kohtu 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑39/05 P ja C‑52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EKL 2008, lk I‑4723, punkt 33, ja Üldkohtu 3. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑63/10: Jurašinović vs. nõukogu, punkt 28). Selle määruse artikli 2 lõike 3 kohaselt hõlmab see õigus mitte ainult institutsiooni koostatud dokumente, vaid ka kolmandatelt isikutelt, kelle hulka kuuluvad liikmesriigid, saadud dokumente, nagu seda sõnaselgelt täpsustab sama määruse artikli 3 punkt b.
41 Kuid sellise dokumentidega tutvumise õiguse suhtes kehtivad sellegipoolest teatavad avalikel või erahuvidel põhinevad piirid (Euroopa Kohtu 1. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑266/05 P: Sison vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑1233, punkt 62, ja eespool viidatud kohtuotsus Jurašinović vs. nõukogu, punkt 29). Eeskätt sätestab määruse nr 10149/2001 artikli 4 lõige 5, et liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avalikustaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta (eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 50).
42 Käesolevas kohtuasjas kasutas Saksamaa Liitvabariik võimalust, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 5, ja palus komisjonil jätta avalikustamata märkused, mis ta viimasele saatis 7. juulil 2011 EU Pilot menetluse 2070/11/SNCO raames. See liikmesriik põhistas oma nõustumatust eeskätt uurimisega seonduva erandiga, mis on ette nähtud selle määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes. Seetõttu põhistas komisjon vaidlustatud otsuses oma vaidlusaluse dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumist nõustumatusega, mida Saksamaa ametiasutused väljendasid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel.
43 Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohtul on juba olnud juhust täpsustada liikmesriigi poolt selle sätte alusel väljendatud nõustumatuse ulatust 18. detsembri 2007. aasta otsuses kohtuasjas C‑64/05 P: Rootsi vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑11389) ja eespool viidatud kohtuotsuses IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon).
44 Euroopa Kohus on selles osas toonitanud, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 on menetlusnorm, kuna see piirdub asjaomase liikmesriigi eelneva nõusoleku nõude kehtestamisega juhul, kui riik on vastavasisulise konkreetse taotluse esitanud, ja et see käsitleb liidu otsuse vastuvõtmise protsessi (eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punktid 78 ja 81, ja eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 53).
45 Erinevalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 4, mis annab kolmandatele isikutele neilt saadud dokumentide puhul üksnes õiguse sellele, et asjaomane institutsioon nendega konsulteerib mõne artikli 4 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud erandi kohaldamise küsimuses, seab selle artikli lõige 5 liikmesriigi eelneva nõusoleku temalt pärineva dokumendi avalikustamise eeltingimuseks, kui asjaomane riik seda taotleb (eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 54).
46 Euroopa Kohus on nii sedastanud, et kui liikmesriik on kasutanud talle määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 antud võimalust taotleda, et sellest riigist pärinevat konkreetset dokumenti ei avalikustataks ilma tema eelneva nõusolekuta, on institutsioonil selle dokumendi võimalikuks avalikustamiseks vaja hankida asjaomase liikmesriigi eelnev nõusolek (eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 50, ja eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 55).
47 Sellest järeldub a contrario, et kui institutsioonil puudub asjaomase liikmesriigi nõusolek, ei ole tal õigust asjaomast dokumenti avalikustada (eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 44, ja eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 56).
48 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 ei anna asjaomasele liikmesriigile siiski üldist ja tingimusteta vetoõigust, mis võimaldaks tal puht meelevaldselt ja vajaduseta oma otsust põhistada vastustada institutsiooni valduses oleva mis tahes dokumendi avalikustamist ainuüksi põhjusel, et dokument pärineb sellelt liikmesriigilt (eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 58, ja eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 57).
49 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 asjaomasele liikmesriigile antud õiguse teostamine on nimelt piiratud sama artikli lõigetes 1–3 loetletud sisuliste eranditega, kusjuures selles osas tunnustatakse lihtsalt liikmesriigi õigust osaleda institutsiooni otsuse tegemisel. Asjaomase liikmesriigi eelnev nõusolek, mida on mainitud selles artiklis, ei ole seega mitte meelevaldne vetoõigus, vaid viis nõustuda, et ei ole põhjust kohaldada sama artikli lõigetes 1–3 ette nähtud erandeid. Nimetatud artikliga selliselt ette nähtud otsustamisprotsessis on seega nõutav, et institutsioon ja asjaomane liikmesriik jääksid lõigetes 1–3 ette nähtud sisuliste erandite juurde (eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punktid 76 ja 83, ja eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 58).
50 Sellest järeldub, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 lubab asjaomasel liikmesriigil temalt pärinevate dokumentide avalikustamist vastustada üksnes selle artikli lõigetes 1–3 ette nähtud sisuliste erandite alusel ja oma sellekohast seisukohta nõuetekohaselt põhistades (eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 99, ja eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 59).
51 Mis puudutab käesoleval juhul määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 ulatust institutsiooni seisukohast, kellele esitati dokumendiga tutvumise taotlus, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba sedastanud, et asjaomase liikmesriigi sekkumine ei mõjuta seda, et otsus, mille institutsioon taotlejale hiljem saadab vastuseks institutsioonile esitatud taotlusele tutvuda tema valduses oleva dokumendiga, on taotleja suhtes oma olemuselt liidu akt (eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 94, ja eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 60).
52 Institutsioon, kellele esitati dokumendiga tutvumise taotlus, on seega dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduva otsuse tegijana vastutav otsuse seaduslikkuse eest. Nii on Euroopa Kohus leidnud, et see institutsioon ei saa arvestada liikmesriigi väljendatud nõustumatust temalt pärineva dokumendi avalikustamisega, kui nõustumatus on täiesti põhistamata või kui põhjendused, millele liikmesriik tugineb asjaomase dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumiseks, ei seondu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 loetletud eranditega (eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 88, ja eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 61).
53 Sellest järeldub, et enne seda, kui asjaomane institutsioon keeldub võimaldamast tutvuda liikmesriigist pärineva dokumendiga, on ta kohustatud kontrollima, kas liikmesriigi nõustumatus tugineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud sisulistele eranditele ja kas liikmesriik on oma sellekohast seisukohta nõuetekohaselt põhistanud. Seega peab nimetatud institutsioon dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduva otsuse vastuvõtmise protsessi raames jõudma veendumusele, et sellised põhjendused on olemas, ja esitama need otsuses, mille ta menetluse tulemusena vastu võtab (eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 99, ja eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 62).
54 Seevastu ei ole kohtupraktika kohaselt dokumentidega tutvumise taotluse saanud institutsiooni ülesanne anda ammendav hinnang asjaomase liikmesriigi nõustumatust väljendavale otsusele, teostades kontrolli, mis läheb kaugemale lihtsalt selle kontrollimisest, kas on esitatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud eranditega seonduvad põhjendused (eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 63).
55 Ammendava hinnangu nõudmine võib nimelt päädida sellega, et kui hinnang on kord antud, võib dokumendiga tutvumise taotluse saanud institutsioon ekslikult edastada taotlejale asjassepuutuva dokumendi hoolimata nõustumatusest, mis on käesoleva kohtuotsuse punktide 52 ja 53 tähenduses nõuetekohaselt põhistatud ja mida on avaldanud liikmesriik, kust dokument pärineb (eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 64).
56 Nendest põhimõtetest lähtudes tuleb analüüsida kahte etteheidet, mille hagejad esitasid esimese väite raames.
– Oluliste menetlusnormide väidetav rikkumine
57 Etteheite raames, et on rikutud olulisi menetlusnorme, väidavad hagejad esiteks, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et komisjon peab enne asjaomase liikmesriigiga konsulteerimist sama artikli lõike 5 tähenduses kontrollima oma kaalutlusruumist lähtudes, kas selles määruses ette nähtud eranditega arvestades tuleb dokument, millega tutvumise võimalust taotletakse, avalikustada või avalikustamata jätta.
58 Selles osas tuleb märkida, et selle väite eesmärk on seada kahtluse alla komisjoni poolt nii vaidlustatud otsuses kui ka Üldkohtule esitatud dokumentides väljendatud seisukoht, mille kohaselt ta küsib juhul, kui dokumentidega tutvumise taotlus puudutab liikmesriigilt pärinevat dokumenti, järgmiseks selle avalikustamiseks nimetatud riigilt nõusolekut.
59 Hagejad arvustavad õigustatult komisjoni sellist seisukohta, sest määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 4 näeb ette, et kolmandate isikute, sealhulgas liikmesriikide (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 40) dokumentide puhul konsulteerib dokumendiga tutvumise taotluse saanud institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada mõnda selle artikli lõikes 1 või 2 ette nähtud erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avalikustada või jätta avalikustamata.
60 Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on oma praktikas sedastanud, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 4 tuleneb, et kui asjaomane institutsioon leiab, et on ilmne, et sama artikli lõikes 1 ja 2 ette nähtud erandite põhjal tuleb keelduda võimaldamast tutvuda liikmesriigist pärit dokumendiga, keeldub ta võimaldamast taotlejal dokumendiga tutvuda, ilma et ta peaks selleks konsulteerima liikmesriigiga, kust dokument pärineb, ja seda olenemata sellest, kas liikmesriik on varem määruse artikli 4 lõike 5 alusel taotluse esitanud või mitte (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 68).
61 Seega, nagu seda väidavad hagejad, ei ole komisjon juhul, kui liikmesriigist pärit dokument, millega tutvumise võimalust taotletakse, ei seondu mitte mingil moel määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud eranditega, kohustatud asjaomase liikmesriigiga konsulteerima ning peaks vaidlusaluse dokumendi otse avalikustama või avalikustamata jätma ilma liikmesriigi nõusolekuta. Selles osas on oluline rõhutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 48 viidatud kohtupraktika kohaselt ei ole liikmesriikidel üldist ja tingimusteta vetoõigust, mis võimaldaks neil vastustada institutsiooni valduses oleva mis tahes dokumendi avalikustamist ainuüksi põhjusel, et dokument pärineb neilt endilt.
62 Käesolevas kohtuasjas ei saa komisjonile siiski süüks panna mitte mingit määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 4 rikkumist, sest – nagu komisjon märgib vaidlustatud otsuses – vaidlusalune dokument seondub EU Pilot menetlusega ning Saksamaa Liitvabariigil oli seega võimalik tugineda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandile.
63 Selles osas tuleb kohe alustuseks märkida, et hagejad ei vaidlusta asjaolu, et vaidlusalune dokument seondub „uurimisega” määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandi tähenduses.
64 Igal juhul nähtub 5. septembri 2007. aasta teatisest (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 10), et EU Pilot menetluse eesmärk on kontrollida, kas EL õigust liikmesriikides järgitakse ja õigesti kohaldatakse. Sel eesmärgil kasutab komisjon tavaliselt teabe‑ ja informatsiooninõudeid, mis esitatakse nii asjaomastele liikmesriikidele kui ka kodanikele ja ettevõtetele. Eeskätt uuris komisjon EU Pilot menetluse 2070/11/SNCO raames, kas asjaolud, mida hagejad kirjeldasid oma kaebuses, võivad tõepoolest kujutada endast määruse nr 1394/2007 rikkumist Saksamaa Liitvabariigi poolt. Komisjon saatis selleks esiteks teabenõuded nimetatud liikmesriigile. Seejärel hindas ta saadud vastuseid. Lõpetuseks esitas ta oma järeldused, olgugi et esialgsed, hagejatele saadetud aruande raames.
65 Sellest nähtub, et vastupidi hagejate väidetele täitis komisjon tal määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel lasuvad kohustused konsulteerides Saksamaa Liitvabariigiga küsimuses, kas viimase arvates olid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud erandid hagejate dokumentidega tutvumise taotluse suhtes kohaldavad. Lisaks sellele tuleb asuda seisukohale, et komisjoni otsus dokumentidega tutvumise taotluse kohta sõltus otsusest, mille tegid Saksamaa ametiasutused vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise protsessi raames (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, punkt 56).
66 Teiseks heidavad hagejad komisjonile ette seda, et ta käskis Saksamaa Liitvabariigil mitte nõustuda vaidlusaluse dokumendi avalikustamisega. Tuleb aga tuvastada, et see väide ei pea paika. Nimelt, nagu tuleneb komisjoni 12. augusti 2011. aasta kirjast (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 16), teavitas komisjon Saksamaa Liitvabariiki hagejate poolt esitatud vaidlusaluse dokumendiga tutvumise taotlusest, piirdudes seejuures palvega esitada oma seisukoht vaidlusaluse dokumendi avalikustamist puudutavas osas. Vastupidi hageja väidetele ei saa selles näha üleskutset avaldada nõustumatust nende dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamisega, vaid selle eesmärk on pigem täita kohustus, mis komisjonil on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 4 alusel ja mis seisneb asjaomasest taotlusest puudutatud liikmesriigiga konsulteerimises.
67 Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon toimis ekslikult, kui ta pöördus „Saksamaa Liitvabariigi” asemel „Saksamaa ametiasutuste” poole. Selles osas piisab märkusest, et nimetatud väide tuleneb ekslikust arusaamast vaidlustatud otsuse sõnastusest. Nimelt kasutas komisjon oma otsust põhistades väljendit „Saksamaa ametiasutused” samasisulisena väljendiga „Saksamaa Liitvabariik”. Kuivõrd mõlema väljendiga peetakse käesolevas kohtuasjas silmas asjaomast liikmesriiki, kust pärines dokumentidega tutvumise taotluse esemeks olev dokument, määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 tähenduses, siis ei saa komisjonile ette heita mitte mingit nimetatud artikli rikkumist. Tuleb meenutada, et selles artiklis peetakse silmas kõiki liikmesriikidest pärinevaid dokumente, mis liikmesriigid institutsioonile edastavad, ja seda olenemata sellest, kes on asjaomases riigis vastavalt siseriiklikule pädevuse jaotusele konkreetselt nende autor (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, punkt 61).
68 Neljandaks heidavad hagejad komisjonile ette sisuliselt seda, et ta rikkus poolte võrdsuse põhimõtet ega võimaldanud neil tutvuda Saksamaa Liitvabariigi arvamusega pärast määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kohast konsulteerimist.
69 Selles osas tuleb komisjoniga nõustudes esiteks märkida, et komisjoni ülesanne ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 kohaldamise raames lahendada poolte võrdsuse põhimõttest lähtudes vaidlus dokumendiga tutvumise taotluse esitaja ja liikmesriigi vahel, kust asjaomane dokument pärineb. Käesolevas kohtuasjas on komisjoni kui vaidlusaluse dokumendiga tutvumise õiguse andmise üle otsustamiseks pädeva institutsiooni ülesanne just nimelt analüüsida, kas Saksamaa Liitvabariik on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandeid arvestades esitanud põhjused, mis võivad esmapilgul õigustada dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist.
70 Järgmiseks ja vastupidi hagejate väidetele tuleb nentida, et vaidlustatud otsuses ei piirdunud komisjon ainuüksi Saksamaa Liitvabariigi poolt hagejate dokumentidega tutvumise taotluse kohta esitatud seisukoha kirjeldamisega, vaid ta tsiteeris lisaks teatavaid lõike sellest arvamusest, mille Saksamaa Liitvabariik talle konsulteerimise tulemusel esitas (vaidlustatud otsuse 3. osa). Eeskätt tsiteeriti lõike, kus Saksamaa Liitvabariik selgitas sisuliselt seda, et tema arvates peab EU Pilot menetlus toimuma komisjoni ja liikmesriigi vahelise vastastikuse usalduse õhkkonnas, mis võimaldab neil alustada läbirääkimiste ja kompromissi leidmise protsessi, et lahendada kiirelt ja täielikult vaidlusküsimus. Nendest tsitaatidest nähtub lisaks, et Saksamaa Liitvabariigi arvates oleks vaidlusaluse dokumendi avalikustamise ainus tagajärg olnud tema ja komisjoni vahelise lojaalse koostöö kahjustamine, samas kui selle jätkumine oli algatatud uurimise raames vajalik.
71 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et komisjon võimaldas hagejatel teada saada, millistel põhjendustel ei olnud Saksamaa Liitvabariik nõus vaidlusaluse dokumendi avalikustamisega.
72 Lisaks tuleb kõrvale heita hagejate argument, mille kohaselt sisuliselt komisjon rikkus nende õigust olla ära kuulatud, sest ta ei andnud neile võimalust esitada oma märkused Saksamaa Liitvabariigi vastuse kohta.
73 Selles osas tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 raames on ette nähtud, et pärast seda, kui institutsioon, kellele on esitatud teatava dokumendiga tutvumise taotlus, on teinud esimese keelduva otsuse, võivad taotluse esitajad selle määruse artikli 7 lõike 2 alusel esitada kordustaotluse. Seda võimalust kasutades säilib neil võimalus esitada vajaduse korral oma märkused asjaomase institutsiooni võetud seisukoha ümberlükkamiseks. Eeskätt, kui liikmesriik on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 alusel avaldanud oma nõustumatust taotletud dokumentide avalikustamisega, tuginedes selleks sama sätte lõigetes 1 ja 2 ette nähtud eranditele, on taotluse esitajatel kordustaotluse esitamise teel võimalus avaldada arvamust selle liikmesriigi esitatud põhjenduste kohta.
74 Käesolevas kohtuasjas esitasid hagejad aga pärast komisjoni 22. septembri 2011. aasta otsust, millega jäeti rahuldamata hagejate poolt vaidlusaluse dokumendiga tutvumiseks esitatud taotlus (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 18), komisjonile kordustaotluse määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 19). Seega tuleb asuda seisukohale, et vastupidi nende väidetele oli neil võimalik vaidlustada nii komisjoni toimingud seoses määruse artikli 4 lõike 5 alusel Saksamaa Liitvabariigiga konsulteerimist puudutavas osas kui ka selle liikmesriigi seisukoht, et nende taotlus tuleb jätta rahuldamata. Lisaks on oluline rõhutada, et komisjon vastas oma põhjendustes konkreetselt hagejate poolt kordustaotluses esitatud väidetele ja märkustele (vaidlustatud otsuse 4. osa).
75 Viiendaks, hagejad heidavad küll komisjonile ette, et ta ei määratlenud nõuetekohaselt nende dokumentidega tutvumise taotluse esemeks olevat dokumenti; tuvastada tuleb aga hoopis vastupidi, et komisjon viitas nii Saksamaa Liitvabariigi seisukohta küsides kui ka vaidlustatud otsuses nimetatud dokumendile õigesti, st nii, et tegu on vastusega, mille see liikmesriik esitas komisjonile 7. juulil 2011 vastusena nõudele, mille komisjon esitas EU Pilot menetluse 2070/11/SNCO raames. Seetõttu tuleb hagejate argument tagasi lükata.
76 Eelnevast tulenevalt ning arvestades asjaoluga, et komisjon on täitnud kohustused, mis tulenevad vastavalt Euroopa Kohtu praktikast tulenevale tõlgendusele eeskätt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetest 4 ja 5, ei saa hagejad väita, et komisjon rikkus nende dokumentidega tutvumise taotluse läbivaatamisel olulisi menetlusnorme.
77 Esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.
– Põhjendamiskohustuse väidetav rikkumine
78 Seoses etteheitega, et on rikutud põhjendamiskohustust, esitavad hagejad rea argumente, millega heidavad komisjonile ette seda, et ta piirdus Saksamaa Liitvabariigi poolt dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamisest keeldumise põhistamiseks esitatud põhjenduste pealiskaudse kontrollimisega. Nad väidavad, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjon kohustatud selliseid põhjendusi konkreetselt ja individuaalselt uurima ning dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise korral seletama, mis põhjusel võiks vaidlusaluse dokumendiga tutvumise võimaldamine kahjustada selle sättega kaitstavat huvi, millele Saksamaa Liitvabariik viitab, st määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane.
79 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et selle etteheitega tõstatavad hagejad küsimuse sellest, millist laadi ja kui põhjalik peab olema kontroll, ning sellest, millise põhjenduse peab komisjon esitama, kui ta otsustab tugineda määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud eranditele.
80 Hagejad väidavad selles osas õigustatult, et Euroopa Kohus on kehtestanud põhimõtte, et sellise dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumise õigustamiseks, mille avalikustamist taotleti, ei piisa sellest, et kõnealune dokument seondub ühe määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud tegevusega. Asjaomane institutsioon peab lisaks esitama ka selgitused selle kohta, kuidas kõnealuse dokumendiga tutvumine võiks konkreetselt ja tegelikult kahjustada huvi, mis on kaitstud selles artiklis ette nähtud erandiga (Euroopa Kohtu 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑139/07 P: komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, EKL 2010, lk I‑5885, punkt 53; 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I‑8533, punkt 72, ja 14. novembri 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/11 P ja C‑605/11 P: LPN vs. komisjon, punkt 44).
81 Tuleb aga märkida, et konkreetse ja individuaalse uurimise kohustus, mis tuleneb eespool viidatud kohtupraktikas kehtestatud läbipaistvuse põhimõttest, ei ole kohaldatav juhul, kui dokumentidega tutvumise taotluse ese on dokument, mille on esitanud liikmesriik määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 tähenduses.
82 Nimelt, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 53 ja 55, nägi Euroopa Kohus ette, et komisjon peab dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduva otsuse vastuvõtmise protsessi raames lihtsalt jõudma veendumusele, et esiteks põhistas asjaomane liikmesriik oma nõustumatust määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud sisuliste eranditega ja teiseks, et ta on oma vastavasisulist seisukohta nõuetekohaselt põhjendanud.
83 Pealegi täpsustas Euroopa Kohus sellistele argumentidele vastates, mis sarnanevad käesolevas kohtuasjas hagejate esitatud argumentidega, et dokumendiga tutvumise taotluse saanud institutsiooni ülesanne ei ole anda ammendav hinnang asjaomase liikmesriigi nõustumatust väljendavale otsusele, teostades kontrolli, mis läheb kaugemale lihtsalt selle kontrollimisest, kas on esitatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud eranditega seonduvad põhjendused.
84 Käesoleva kohtuasja puhul tuleb tuvastada, et komisjon kontrollis seda, kas Saksamaa Liitvabariigi nõustumatus seondus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud sisuliste eranditega ning seda, kas nõustumatus oli selles osas nõuetekohaselt põhjendatud. Komisjon märkis pealegi kohe alustuseks, et Saksamaa ametiasutused olid avaldanud oma nõustumatust vaidlusaluse dokumendi avalikustamisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandi alusel, mis seondub uurimise eesmärgi kaitsega. Komisjon tsiteeris sellega seoses isegi Saksamaa Liitvabariigi vastust. Seejärel märkis ta, et Saksamaa Liitvabariigi esitatud selgitused näisid esmapilgul olevat põhjendatud, nagu seda nõuab komisjoni sõnul Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Rootsi vs. komisjon. Lõpetuseks vastas ta argumentidele, mille hagejad esitasid Saksamaa ametiasutustega konsulteerimise küsimuses oma 27. septembri 2011. aasta kordustaotluses (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 19).
85 Sellest nähtub, et komisjon täitis oma hoolsa uurimise kohustuse põhjalikkusega, mis on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 raames nõutav Euroopa Kohtu praktika kohaselt, ning samuti põhjendamiskohustuse.
86 Teine etteheide tuleb seega kõrvale heita.
87 Eelnevaga arvestades tuleb esimene väide täies ulatuses tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lauseosa
Poolte argumendid
88 Hagejad väidavad esimese võimalusena, et komisjon ei põhjendanud piisavalt oma otsust seoses väitega, et puudub ülekaalukas üldine huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses. Teise võimalusena väidavad hagejad, et komisjon ei kaalunud õigesti käesoleva kohtuasja vastandlikke huvisid ning vaidlustavad seega järelduse, et vaidlusaluse dokumendi avalikustamist ei õigustanud ükski EU Pilot menetlusega seotud huvist ülekaalukam huvi. Nad väidavad sisuliselt, et tervise kaitse eesmärk peaks olema ülimuslikum komisjoni konkreetsest huvist oma uurimist jätkata.
89 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
90 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et isegi juhul, kui – nagu käesolevas kohtuasjas – komisjon tugineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 5, et keelduda võimaldamast tutvuda taotletud dokumentidega, ei ole välistatud võimalus tõendada, et esineb ülekaalukas üldine huvi asjaomaste dokumentide avalikustamise vastu sama määruse artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses. Nimelt, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktikast, on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 ette nähtud otsustamisprotsessis nõutav, et institutsioon ja asjaomane liikmesriik jääksid selle määruse artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud sisuliste erandite juurde; see aga tähendab vältimatult ka artikli 4 lõike 2 viimase lauseosaga arvestamist.
91 Kohtupraktika kohaselt peab aga esitama konkreetselt asjaolud, mis õigustavad asjaomaste dokumentide avalikustamist, see, kes ülekaaluka üldise huvi olemasolule tugineb (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑477/10 P: komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 68, eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 62; Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 103, ja LPN vs. komisjon, punkt 94).
92 Olgu märgitud, et vaid üldist laadi kaalutluste esitamine ei ole piisav tuvastamaks, et teatav ülekaalukas üldine huvi on ülimuslik põhjuste suhtes, mis õigustavad kõnealuste dokumentide avalikustamisest keeldumist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus LPN vs. komisjon, punkt 93).
93 Lisaks ei pea ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada dokumendi avalikustamist, tingimata erinema põhimõtetest, mis on määruse nr 1049/2001 aluseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punktid 74 ja 75, ja LPN vs. komisjon, punkt 92).
94 Käesoleva kohtuasjaga seoses tuleb esile tuua asjaolu, et vaidlustatud otsuses asus komisjon seisukohale, et ükski ülekaalukas üldine huvi ei õigusta dokumentide avalikustamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses, sest kõige parem viis üldiste huvide teenimiseks on sel juhul Saksamaa Liitvabariigi suhtes algatatud EU Pilot menetluse lõpuleviimine. Komisjon, kes kordas selles osas sisuliselt Saksamaa ametiasutuste poolt nende 19. augusti 2011. aasta kirjas esitatud põhjendusi (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 18 ja vaidlustatud otsuse punktid 3 ja 6), oli seisukohal, et see võimaldab välja selgitada, kas liidu õigust oli tõepoolest rikutud, arvestades asjaoludega, mida hagejad oma kaebuses Saksamaa ametiasutustele ette heitsid.
95 Komisjoni selline hinnang ei ole mingil moel ekslik.
96 Esiteks tuleb nimelt asuda seisukohale, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 97, põhjendas komisjon oma järeldust, et ülekaalukas huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses ei saanud käesolevas kohtuasjas õigustada vaidlusaluse dokumendi avalikustamist. Seega ei saa olla tulemuslik hagejate argument, et vaidlustatud otsus ei ole selles osas põhjendatud.
97 Teiseks tuleb märkida, et hagejad on esitanud vaid üldised väited rahvatervise kaitsmise vajaduse ja selle kohta, et erakliinikus osutatud raviteenused põhjustasid mitme patsiendi surma Saksamaal, esitamata konkreetseid põhjuseid, mis õigustaksid käesolevas kohtuasjas vaidlusaluse dokumendi avalikustamist. Eeskätt ei selgita nad, kuidas teeniks selle dokumendi, st Saksamaa Liitvabariigi vastuse komisjoni poolt kõne all oleva EU Pilot menetluse raames esitatud küsimustele hagejatele endile edastamine rahvatervise kaitsmise huvi. Selles osas tuleb aga rõhutada, et nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 91 ja 92 viidatud kohtupraktikast, on asi nii, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandi kohaldamisel lasub tõendamiskoormis küll sellele erandile tugineval institutsioonil, kuid selle määruse artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa kohaldamisel lasub tõendamiskoormis seevastu neil, kes väidavad, et esineb ülekaalukas üldine huvi selle sätte viimase lauseosa tähenduses.
98 Kolmandaks, isegi eeldusel, et tuleks möönda üldiste väidete tervise kaitse üldise huvi olemasolu kohta paikapidavust, ei võimalda taotletud dokumentide avalikustamine käesolevas kohtuasjas seda huvi teenida. Nimelt tuleb nentida, et hagejate pädevuses ei ole kindlaks teha, millises ulatuses pidasid Saksamaa ametiasutused kinni liidu õigusest, eeskätt määrusest nr 1394/2007, arvestades hagejate kaebuses kirjeldatud faktilise raamistikuga. Vastupidi, tuleb kinnitada komisjoni hinnangut, et üldine huvi selle vastu, et komisjon ise selgitab välja, kas Saksamaa Liitvabariik järgis liidu õigust, vastab kõige tõhusamale viisile kaitsta rahvatervist.
99 Neljandaks väidavad hagejad, et vaidlusalune dokument saaks olla aluseks lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagile, mille nad võiksid Saksamaa kohtutele esitada. Sisuliselt esitasid hagejad oma taotluse selleks, et saada enda käsutusse tõendid oma lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi toetuseks, kasutades selleks ära komisjoni ja viimasele kui EL lepingu valvurile kuuluvat uurimispädevust. Kuid hagejate huvi esitada siseriiklikule kohtule tõendeid ei saa käsitada „ülekaaluka üldise huvina” määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses; tegemist on hoopis erahuviga (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 86). Sellega arvestades ei ole mõeldav, et komisjoni kasutatakse ära selleks, et pääseda ligi tõenditele, mida muul moel ei ole võimalik kätte saada.
100 Selles osas tuleb märkida, et isegi kui asjaolud, mille tõttu hagejad palusid alustada kohtumenetlust Saksamaa ja Euroopa kohtutes, on ilmselgelt õnnetud ning kahetsetavad, rõhutas komisjon siiski õigustatult, et hagejad peavad pöörduma kohtusse selliste õiguskaitsevahenditega ning selliseid tõendite kogumise vahendeid kasutades, millele neil on siseriikliku õiguse kohaselt õigus.
101 Viiendaks heidavad hagejad komisjonile ette seda, et ta ei võimaldanud neil vaidlusaluse dokumendiga tutvuda viidatud üldise huviga arvestades isegi mitte pärast EU Pilot menetluse 2070/11/SNCO lõpetamist.
102 Selles osas piisab sellest, kui tuletada meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi korral vaidlustatud akti õiguspärasust hinnata nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis olid olemas vastava akti vastuvõtmise kuupäeval (vt Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑432/07: Prantsusmaa vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
103 Tuleb aga tõdeda, et EU Pilot menetlus 2070/11/SNCO lõpetati pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Seega tuleb hagejate argument kõrvale heita.
104 Igal juhul ei saa välistada, et – nagu tuleneb esiteks eespool viidatud kohtuotsuse LPN vs. komisjon punktist 12 ja teiseks komisjoni poolt kohtuistungil esitatud teabest – hagejatele võidakse anda võimalus tutvuda käesolevas kohtuasjas kõne all olevate dokumentidega kas täies ulatuses või osaliselt, sest määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand ei ole pärast seda, kui komisjon otsustab kaebuse järjeta jätta, enam kohaldatav; seda tingimusel, et nende dokumentide suhtes ei ole kohaldatav mõni muu selles määruses ette nähtud erand. Kuid see hüpotees on mõeldav ainult juhul, kui komisjonile esitatakse uus dokumentidega tutvumise taotlus.
105 Eelnevast järeldub, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa kohaldamisel ei rikkunud komisjon käesolevas kohtuasjas põhjendamiskohustust ega pannud toime hindamisviga.
106 Teine väide tuleb seega tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6
Poolte argumendid
107 Hagejad väidavad, et komisjon eiras hagejate õigust tutvuda vaidlusaluse dokumendiga osaliselt.
108 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
109 Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse ka Üldkohtu menetluse suhtes, ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb igas hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. See teave peab olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks ette valmistada oma kaitse ja Üldkohus saaks teostada oma kohtulikku kontrolli. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad hagi aluseks olevad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist (Üldkohtu 28. aprilli 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑85/92: De Hoe vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑523, punkt 20, ja 11. juuli 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑294/04: Internationaler Hilsfonds vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2719, punkt 23).
110 Käesolevas kohtuasjas tuleb nentida, et ehkki hagiavalduses sisaldub abstraktne viide sellele, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6 (vt eeskätt hagiavalduse punkt 91), ei ole hagejad esitanud sellise väite põhistamiseks ühtegi argumenti. Nimelt piirduvad nad väitega, et „komisjon oleks pidanud täpselt ära märkima dokumendi autori, mahu, lisad, numbri jne, et oleks võimalik aru saada, millise dokumendiga on tegu”, ning et „[o]lukorras, kus „Saksamaa ametiasutuste” [vaidlusalust dokumenti] ei ole sel moel kindlaks tehtud, […] ei ole tegu võrdse menetlusega”.
111 Kuna sellistel väidetel ei ole mingit seost määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 kohaldamisega käesoleva kohtuasja suhtes, vaid pigem on need seotud põhjendamiskohustusega, mida käsitletakse käesoleva kohtuotsuse punktides 78–86, siis tuleb neid väiteid käsitada asjakohatutena praegu uuritava väite seisukohast.
112 Lisaks tuleb asuda seisukohale, et argumente, mille hagejad esitasid repliigis, ei ole samuti võimalik hinnata; seda eeskätt seetõttu, et need põhinevad vaidlustatud otsuse sellistel elementidel, mis olid hagiavalduse esitamise kuupäeval teada (vt selle kohta Üldkohtu 21. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑474/08: Umbach vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 60).
113 Järelikult tuleb kolmas väide vastuvõetamatuna kõrvale heita.
114 Hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
115 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
116 Käesoleva asja asjaoludega arvestades tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. septembril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad