ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
13. märts 2013(*)
Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri – Täiendav pensioniskeem – Otsused, millega jäetakse rahuldamata taotlused kohaldada enne 2009. aastal täiendava pensioniskeemi muutmist kehtinud sätteid – Õigusvastasuse väide – Omandatud õigused – Õiguspärane ootus – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine
Liidetud kohtuasjades T‑229/11 ja T‑276/11,
Lord Inglewood, elukoht Penrith (Ühendkuningriik), ja teised kümme hagejat, kelle nimed on esitatud lisas, esindajad: advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.‑N. Louis, É. Marchal ja D. Abreu Caldas,
hagejad kohtuasjas T‑229/11,
Marie-Arlette Carlotti, elukoht Marseille (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.‑N. Louis, É. Marchal ja D. Abreu Caldas,
hageja kohtuasjas T‑276/11,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: N. Lorenz, M. Windisch ja K. Pocheć,
kostja,
mille ese on nõuded tühistada Euroopa Parlamendi otsused, millega keelduti hagejatele maksmast täiendavat vabatahtlikku pensioni ennetähtaegselt, nende 60‑aastaseks saamisel või osaliselt ühekordse väljamaksena,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. novembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Euroopa Parlamendi juhatus (edaspidi „juhatus”) on parlamendi juhtorgan. Parlamendi kodukorra käesolevas kohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (ELT 2005, L 44, lk 1) artikli 22 „Juhatuse ülesanded” lõike 2 kohaselt võtab juhatus vastu otsuseid muu hulgas parlamendiliikmeid puudutavates rahalistes, organisatsioonilistes ja haldusküsimustes.
2 Sellel alusel võttis juhatus vastu parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja (edaspidi „kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri”).
3 Juhatus võttis 12. juunil 1990 vastu parlamendiliikmete täiendavat (vabatahtlikku) pensioniskeemi reguleeriva eeskirja (edaspidi „12. juuni 1990. aasta eeskiri”), mis sisaldub kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VII lisas.
4 12. juuni 1990. aasta eeskirja 2009. aasta märtsis kohaldatavas redaktsioonis oli ette nähtud:
„Artikkel 1
1. Kuni parlamendiliikmete ühtse põhimääruse vastuvõtmiseni ning sõltumata I ja II lisas ette nähtud pensioniõigustest, on igal Euroopa Parlamendi liikmel, kes on teinud vähemalt kahe aasta jooksul sissemakseid vabatahtlikku pensioniskeemi, õigus oma volituste lõppemisel alates 60‑aastaseks saamise kuule järgneva kuu esimesest päevast saada eluaegset pensioni.
[…]
Artikkel 2
1. Pensioni summa on 3,5% iga ametis oldud täisaasta kohta 40%‑st Euroopa Ühenduste Kohtu kohtuniku põhipalgast ning 1/12 sellest summast iga tervikliku kuu kohta.
2. Pensioni maksimumsumma on 70% (ja miinimumsumma 10,5%) 40%‑st Euroopa Ühenduste Kohtu kohtuniku põhipalgast.
3. Pension arvutatakse ja makstakse välja eurodes.
Artikkel 3
Endine parlamendiliige või parlamendiliige, kes lahkub ametist enne 60‑aastaseks saamist, võib taotleda, et tema vanaduspension makstaks välja ühekordse maksena kohe tema ametist lahkumisel või mis tahes hetkel ametist lahkumise ja 60‑aastaseks saamise vahel, tingimusel et ta on vähemalt 50‑aastane. Viimasel juhul on pension võrdne summaga, mis arvutatakse artikli 2 lõike 1 alusel ja mida korrutatakse koefitsiendiga, mis arvutatakse lähtuvalt parlamendiliikme vanusest hetkel, mil ta hakkab pensionit saama, vastavalt järgmisele tabelile […]
Artikkel 4 (osa pensioni ühekordse väljamaksena maksmine)
1. Parlamendiliikmele, kes on liitunud või on olnud liitunud vabatahtliku pensioniskeemiga, võib kuni 25% artikli 2 lõike 1 põhjal arvutatud pensionist maksta ühekordse väljamaksena.
2. Selline valik tuleb teha enne kuupäeva, mil pensionit maksma hakatakse, ning otsust ei saa hiljem muuta.
3. Kui ei ületata lõikes 1 osutatud maksimumsummat, ei kahjusta ega alanda selline ühekordne väljamakse pensioniskeemiga liitunud parlamendiliikme üleelanud abikaasa või ülalpeetavate laste pensioniõigusi.
4. Ühekordse väljamakse suurus arvutatakse lähtuvalt parlamendiliikme vanusest pensionimaksete alustamise kuupäeval järgmise tabeli alusel […]
5. Ühekordne väljamakse arvutatakse ja tehakse eurodes. Makse tehakse enne esimest pensionimakset.
[…]”.
5 Täiendav pensionifond on loodud parlamendi kvestorite poolt koos mittetulundusühingu „Pensionifond – Euroopa Parlamendi liikmed” (edaspidi „mittetulundusühing”) asutamisega, kes omakorda asutas Luksemburgi õiguse alusel muutuva põhikapitaliga investeerimisühingu nimega „Pensionifond – Euroopa Parlamendi liikmed, muutuva põhikapitaliga investeerimisühing” (edaspidi „SICAV”), kellele tehti ülesandeks investeeringute tehniline haldamine.
6 Parlamendiliikmete põhimäärus võeti vastu Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsusega 2005/684/EÜ, Euratom (ELT 2005, L 262, lk 1) ning see jõustus parlamendi seitsmenda koosseisu ametiaja esimesel päeval 14. juulil 2009.
7 Parlamendiliikmete põhimäärusega kehtestati parlamendiliikmete jaoks lõplik pensioniskeem, mille kohaselt on neil sissemakseid tegemata õigus pärast 63. eluaasta täitumist vanaduspensionile.
8 Parlamendiliikmete põhimääruses on ette nähtud täiendava pensioniskeemi suhtes kohaldatavad üleminekumeetmed. Põhimääruse artiklis 27 on selle kohta sätestatud:
„1. Euroopa Parlamendi loodud vabatahtlik pensionifond kehtib pärast käesoleva põhimääruse jõustumist edasi nende parlamendiliikmete või endiste parlamendiliikmete jaoks, kes on kõnealuses fondis juba omandanud õigusi või ooteõigusi.
2. Omandatud õigused ja ooteõigused säilivad täies ulatuses. Parlament võib määrata kindlaks eeldused ja tingimused uute õiguste või ooteõiguste omandamiseks.
3. Parlamendiliikmed, kes saavad [põhimääruses ette nähtud] palka […], ei saa enam omandada uusi õigusi või ooteõigusi vabatahtlikus pensionifondis.
4. Fondi ei saa kasutada parlamendiliikmed, kes valitakse parlamenti esmakordselt pärast käesoleva põhimääruse jõustumist.
[…]”.
9 Juhatus võttis 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsustega vastu parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmed (ELT 2009, C 159, lk 1; edaspidi „rakendusmeetmed”). Artikli 73 kohaselt jõustusid rakendusmeetmed parlamendiliikmete põhimääruse jõustumise päeval ehk 14. juulil 2009.
10 Rakendusmeetmete artiklis 74 on sätestatud, et kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri tunnistatakse kehtetuks parlamendiliikmete põhimääruse jõustumise päeval, kui IV jaotise üleminekusätetest ei tulene teisiti.
11 Rakendusmeetmete artiklis 76 „Täiendav pension” on sätestatud:
„1. Parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VII lisa alusel määratud täiendava (vabatahtliku) vanaduspensioni maksmist jätkatakse nimetatud lisa alusel isikutele, kellele maksti seda enne põhimääruse jõustumise kuupäeva.
2. Enne põhimääruse jõustumise kuupäeva eelnimetatud VII lisa alusel omandatud pensioniõigused säilivad vastavalt nimetatud lisas sätestatud tingimustele.
3. Pärast põhimääruse jõustumise kuupäeva võivad vastavalt eelnimetatud VII lisale uusi õigusi omandada 2009. aastal valitud parlamendiliikmed,
a) kes olid parlamendiliikmed mõnel varasemal ametiajal ja
b) kes on juba omandanud või omandamas õigusi täiendava pensioniskeemi alusel ning
c) kelle suhtes on nende valimisriik vastu võtnud erandkorra kooskõlas põhimääruse artikliga 29 või kes vastavalt põhimääruse artiklile 25 on ise otsustanud siseriikliku skeemi kasuks ja
d) kellel ei ole Euroopa Parlamendi liikme mandaadi täitmise alusel õigust riiklikule või Euroopa pensionile.
4. Parlamendiliikme sissemaksed täiendavatesse pensionifondidesse tehakse nende isiklikest vahenditest.”
12 Olles täheldanud, et täiendava pensionifondi rahaline olukord on halvenenud, otsustas juhatus 9. märtsil 2009:
– „moodustada töögrupi […], kes olukorra hindamiseks kohtub pensionifondi nõukogu liikmetega;
– […] ettevaatusabinõuna viivitamata peatada võimalus kohaldada kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VII lisa artikleid 3 ja 4;
– […] juhatus vaatab need ettevaatusabinõud töögrupi tuvastatud asjaolusid ning arutelude tulemusi ja tehtud järeldusi arvestades järgmisel koosolekul uuesti läbi.”
13 Juhatus otsustas 1. aprillil 2009 muuta 12. juuni 1990. aasta eeskirja (edaspidi „1. aprilli 2009. aasta otsus”). Muudatused hõlmavad muu hulgas järgmisi meetmeid:
– alates parlamendi seitsmenda koosseisu ametiaja esimesest päevast – s.o 14. juulist 2009 – tõstetakse vanaduspensioniiga 60. eluaastalt 63. eluaastale (12. juuni 1990. aasta eeskirja artikkel 1);
– tunnistatakse kehtetuks võimalus maksta üks osa pensioniõigusi ühekordse väljamaksena ja see jõustub viivitamata (12. juuni 1990. aasta eeskirja artikkel 3);
– tunnistatakse kehtetuks võimalus jääda alates 50. eluaastast ennetähtaegsele pensionile ja see jõustub viivitamata (12. juuni 1990. aasta eeskirja artikkel 4).
14 Meetmete põhjendamiseks viitas juhatus 1. aprilli 2009. aasta otsuse põhjendustes 1 ja 2 pensionifondi olukorra järsule halvenemisele, mis on aset leidnud praeguse finants‑ ja majanduskriisi mõjul, ning prognoos, mille kohaselt pärast parlamendiliikmete põhimääruse jõustumist 2009. aasta juulis võivad kindlustatud isikute sissemaksete lõpetamise ja madala investeeringutasuvuse tõttu muutuda fondi käsutuses olevad likviidsed varad alates 2010. aastast ebapiisavaks, et täita pensionide maksmise kohustusi. Pensionifond võib seega olla sunnitud varad realiseerima, mistõttu tuleb võtta meetmeid, et fondi varade likviidsust maksimaalselt säilitada.
Vaidluse taust
15 Hagejad Lord Inglewood ja kümme ülejäänud hagejat, kelle nimed on esitatud lisas, ning Marie-Arlette Carlotti olid parlamendi liikmed. Parlamendiliikmetena liitusid nad täiendava pensioniskeemiga ja tegid pensionifondi erinevate ajavahemike vältel enne 2009. aasta juulit sissemakseid.
16 Hagiavaldustes, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 19. mail ja 10. augustil 2009, esitasid hagejad nõude tühistada 9. märtsi 2009. aasta otsus (vt eespool punkt 12) ja 1. aprilli 2009. aasta otsus. Üldkohus jättis 15. detsembri 2010. aasta määrusega liidetud kohtuasjades T‑219/09 ja T‑326/09: Albertini jt vs. parlament (EKL 2010, lk II‑5935) hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, eelkõige põhjendusel et 1. aprilli 2009. aasta otsus kui üldkohaldatav akt ei puudutanud hagejaid isiklikult.
17 Parlamendile 20. jaanuaril ja 15. märtsil 2011 saadetud kirjades palusid hagejad, et neile makstaks pensioni täiendava pensioniskeemi alusel vastavalt enne 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmist kehtinud õigusnormidele.
18 Täpsemalt palusid Georges Berthu, Guy Bono, Marie-Arlette Carlotti, Brendan Donnelly, Catherine Guy-Quint, William Richard Inglewood, Nicole Thomas-Mauro, Gary Titley, Vincenzo Viola ja Maartje van Putten, et neile makstaks pensioni 60‑aastaselt. David Robert Bowe ja Christine Margaret Oddy palusid, et neile makstaks ennetähtaegset pensioni (D. R. Bowe’le alates 56. eluaastast ja C. M. Oddyle alates konkreetselt täpsustamata hetkest). Lisaks palus D. R. Bowe ka, et talle makstaks täiendavat pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena. B. Donnelly, W. R. Inglewood, C. M. Oddy ja G. Titley märkisid, et nad kavatsevad samuti paluda, et nende pensioni makstaks osaliselt ühekordse väljamaksena, ilma et nad selles staadiumis oleksid niisuguse taotluse sõnaselgelt esitanud.
19 Hagejatele anti 10. veebruarist kuni 28. märtsini 2011 parlamendi saadetud kirjades teada, et nende taotlused jäeti rahuldamata (edaspidi „vaidlustatud otsused”). Parlamendiliikmete töötasu ja sotsiaalsete õigustega tegeleva parlamendi talituse juhataja märkis nendes kirjades muu hulgas, et 1. aprilli 2009. aasta otsusega tõsteti endiste parlamendiliikmete vanaduspensioniiga 60. eluaastalt 63. eluaastale ning võimalus maksta osa pensioniõigustest ühekordse väljamaksena tunnistati kehtetuks.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hagejad esitasid hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 20. aprillil ja 31. mail 2011.
21 Olles kohtuasja pooled ära kuulanud, otsustas Üldkohtu neljanda koja esimees 15. septembri 2011. aasta määrusega käesolevad kohtuasjad kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides liita.
22 Üldkohtu võetud menetlust korraldava meetme tulemusel esitasid hagejad 5. oktoobril ja parlament 17. oktoobril 2012 teatud dokumente ning vastasid Üldkohtu küsimustele.
23 Menetlust korraldava meetme raames esitas Üldkohus 29. oktoobril 2012 parlamendile küsimusi suulise vastuse saamiseks kohtuistungil.
24 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tunnistada 1. aprilli 2009. aasta otsus õigusvastaseks;
– tühistada vaidlustatud otsused;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
25 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagid rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
26 Hagide põhjendamiseks esitavad hagejad 1. aprilli 2009. aasta otsuse kohta õigusvastasuse väite ning viis väidet, mis sisuliselt toetavad õigusvastasuse väidet ja mis puudutavad esiteks nende omandatud õiguste ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist, teiseks proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kolmandaks kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 29 rikkumist, neljandaks ilmset hindamisviga ning viiendaks lepingute täitmisel hea usu põhimõtte rikkumist.
27 Selle kohta tuleb märkida, et vaidlustatud otsuste otsustuslik sisu, mis seisneb selles, et hagejatele keeldutakse täiendavat pensioni maksmast nende 60‑aastaseks saamisel, ennetähtaegselt või osaliselt ühekordse väljamaksena, on kindlaks määratud 1. aprilli 2009. aasta otsusega, millega tunnistati need võimalused kehtetuks. Järelikult on vaidlustatud otsused selle otsusega seotud ning hagi on võimalik rahuldada vaid juhul, kui õigusvastasuse väide on põhjendatud. Kui aga 1. aprilli 2009. aasta otsuse õigusvastasust ei tuvastata, tuleb hagid rahuldamata jätta.
Esimene väide, et on rikutud omandatud õigusi ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
28 Hagejate esimene väide koosneb kahest osast, millest esimene puudutab nende omandatud õiguste rikkumist ning teine õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.
Esimene väiteosa, mis puudutab hagejate omandatud õiguste rikkumist
29 Hagejad viitavad liidu kohtupraktikale, mille kohaselt ei ole üldjuhul võimalik omandatud õigusi kahtluse alla seada. Nad leiavad, et vanaduspensioniea tõstmine 63. eluaastale rikub parlamendiliikmete põhimääruse artikli 27 lõiget 2 (vt eespool punkt 8). Nad on seisukohal, et nad olid 1. aprilliks 2009 omandanud õiguse täiendavale pensionile. Niisugune õigus tekib nimelt miinimumperioodi vältel sissemaksete tegemise tulemusel ning seega tuleb selle õiguse kasutamise kord kindlaks määrata lähtuvalt väljamaksete tegemist reguleerivatest normidest, mis tulenevad 12. juuni 1990. aasta eeskirjast kõnealusel kuupäeval kehtinud redaktsioonis. Repliigi staadiumis lisavad hagejad, et vastavalt Üldkohtu 18. oktoobri 2011. aasta otsusele kohtuasjas T‑439/09: Purvis vs. parlament (EKL 2011, lk II‑7231) on 1. aprilli 2009. aasta otsus kohaldatav kaheksa hageja suhtes, kelle parlamendiliikme volitused lõppesid 2009. aastaks, kuna nad olid volituste lõppemise ajaks juba omandanud õiguse pensionile.
30 Parlament väidab sisuliselt, et õiguse täiendavale pensionile omandamise tingimused, mis on ette nähtud 12. juuni 1990. aasta eeskirjas, on kumulatiivsed ning et alles viimase tingimuse täitmine on pensioniõiguse tekkimise aluseks olev asjaolu.
31 Kuna hagejad väidavad, et 1. aprilli 2009. aasta otsus rikkus nende omandatud õigusi, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas nad olid kõnealuse otsuse jõustumise kuupäevaks tõepoolest omandanud õiguse täiendavale pensionile.
32 Selle kohta tuleb märkida, et 1. aprilli 2009. aasta otsus on üldkohaldatav ja seega õigustloov, kuna see on kohaldatav kõigile täiendava pensioniskeemiga juba liitunud või tulevikus liituda võivate parlamendiliikmete suhtes (eespool punktis 16 viidatud kohtumäärus Albertini jt vs. parlament, punkt 42). Üldkohaldatava aktina, mis ei ole suunatud konkreetsele adressaadile, ei olnud vaja kõnealust otsust isiklikult teatavaks teha, vaid selleks, et see jõustuks, tuli otsus avaldada. Nimelt Euroopa Liidu õiguskorra aluspõhimõtte kohaselt ei saa avaliku võimu õigusakti õigussubjektide suhtes kohaldada enne, kui neil on olnud võimalus õigusaktiga tutvuda (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 15).
33 Kuna tegemist ei olnud õigusaktiga, mille avaldamine Euroopa Liidu Teatajas oli EÜ artiklis 254 ette nähtud, tuleb mis tahes muud tõhusat avaldamise viisi pidada piisavaks. Nagu parlament väidab, kuna 1. aprilli 2009. aasta otsus oli tema sisemist korraldust reguleeriv akt, tuleb nõustuda sellega, et see tehakse huvitatud isikutele teatavaks institutsioonis niisuguste meetmete jaoks kehtestatud normide alusel. Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja lisa muudatuse võib ametisolevatele parlamendiliikmetele teatavaks teha parlamendi sisesuhtluse tavapäraseid viise kasutades ning et seda ei pea asjaomastele parlamendiliikmetele isiklikult teatavaks tegema väljastusteatega saadetud kirjas (Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑470/00 P: parlament vs. Ripa di Meana jt, EKL 2004, lk I‑4167, punktid 67 ja 70).
34 Selles suhtes tuleb asuda seisukohale, et parlamendi siseveebis avaldamine vastavalt parlamendi tavalisele praktikale oli ametisolevate parlamendiliikmete jaoks piisav. Seevastu, kuna endistel parlamendiliikmetel ei ole enam juurdepääsu parlamendi siseveebile, oli nende jaoks vajalik avaldamine internetis. Seega tuleb kontrollida, millal niisugune avaldamine käesoleval juhul toimus.
35 Vastuseks Üldkohtu küsimustele märkis parlament esiteks, et juhatuse 1. aprilli 2009. aasta koosoleku protokoll, mis sisaldab 1. aprilli 2009. aasta otsust, avaldati tema veebilehel kõigis keeleversioonides 11. mail 2009. Teiseks märkis parlament, et kõnealune otsus oli tema veebilehel kättesaadav alates 12. või 13. maist 2009, välja arvatud selle taani- ja slovakikeelne versioon, mis olid kättesaadavad alles alates 27. maist 2009. Seda teavet, mida kinnitavad ekraanipildid, mis tõendavad, et asjaomased dokumendid loodi või neid muudeti märgitud kuupäevadel, ei ole hagejad vaidlustanud.
36 Seetõttu tuleb tagasi lükata hagejate argument, et 1. aprilli 2009. aasta otsust ei saa nende suhtes kohaldada, kuna seda ei ole nõuetekohaselt teatavaks tehtud.
37 Üldkohus leiab, et parlament on seega õiguslikult piisavalt tõendanud, et 1. aprilli 2009. aasta otsus avaldati tema siseveebis 11. mail 2009 ning tema veebilehel olenevalt keeleversioonidest 13. ja 27. mail 2009. Üldkohaldatava aktina pidi see otsus aga jõustuma samal hetkel kõigi õigussubjektide jaoks, kelle õiguslikku olukorda see mõjutab, seda nii õiguskindluse kui ka võrdse kohtlemise põhimõttega seotud põhjustel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑221/09: AJD Tuna, EKL 2011, lk I‑1655, punkt 113). Lisaks, kuna õigussubjekti võimalus aktiga tutvuda on selle kohaldatavuse eeltingimus, nagu on märgitud eespool punktis 32, tuleb aluseks võtta kuupäev, mil see võimalus tekkis asjaomastest õigussubjektidest viimasel.
38 Seetõttu tuleb tõdeda, et arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid ja eelkõige seda, et teatud isikutel, keda 1. aprilli 2009. aasta otsus puudutas, ei olnud enam juurdepääsu parlamendisisestele suhtlusvahenditele, jõustus kõnealune otsus kõigi täiendava pensioniskeemiga liitunud isikute suhtes 27. mail 2009. Järelikult tuleb hagejate omandatud õiguste esinemist kontrollida selle kuupäeva seisuga.
39 Selles suhtes tuleb vahet teha ühelt poolt õigusel täiendavale „tavalisele” pensionile alates 60. eluaastast ning teiselt poolt õigusel ennetähtaegsele täiendavale pensionile alates 50. eluaastast ja õigusel saada pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena.
– Õigus täiendavale pensionile alates 60. eluaastast
40 Vastavalt 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõikele 1 (vt eespool punkt 4) „on igal Euroopa Parlamendi liikmel, kes on teinud vähemalt kahe aasta jooksul sissemakseid [täiendavasse] pensioniskeemi, õigus oma volituste lõppemisel alates 60‑aastaseks saamise kuule järgneva kuu esimesest päevast saada eluaegset pensioni”. Sellest sõnastusest ilmneb selgelt, et täiendavale pensionile õiguse omandamiseks peab parlamendiliige kumulatiivselt vastama kõigile nimetatud tingimustele ehk esiteks peab ta olema teinud täiendavasse pensioniskeemi sissemakseid vähemalt kahe aasta jooksul, teiseks peavad tema volitused olema lõppenud ning kolmandaks peab ta olema 60‑aastane. Järelikult see, kui parlamendiliige või endine parlamendiliige täidab viimase neist tingimustest – ükskõik, milline neist tingimustest on viimane –, kujutab endast asjaolu, mille alusel tekib tal õigus täiendavale pensionile.
41 Seda järeldust ei sea kahtluse alla eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament. Hagejad viitavad eelkõige selle kohtuotsuse punktile 37, mille sisu on järgmine:
„Üldkohus leiab, et lähtuda tuleb 14. juulist 2009 [kui hageja pensioniõigusele kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel asjakohasest kuupäevast]. 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõike 1 kohaselt tekib õigus täiendavale pensionile parlamendiliikme volituste lõppemise päeval […]; seda asjaolu pooled ei vaidlusta. Hageja volitused lõppesid sel kuupäeval. […] Järelikult tuleb hageja pensioniõiguste omandamise kuupäeva ehk 14. juulit 2009 pidada käesolevas asjas kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel asjakohaseks kuupäevaks.”
42 Kuigi selles suhtes vastab tõele, et selle punkti teine lause on sõnastatud nii, et kontekstist väljavõetuna võib sellest tõepoolest jääda mulje, et ainult parlamendiliikme volituste lõppemine on asjaolu, mille alusel tekib õigus täiendavale pensionile, ilmneb siiski kontekstist ja sama kohtuotsuse muudest punktidest, et selles lauses ei ole esitatud üldpõhimõtet, vaid selles on silmas peetud üksnes lahendatud kohtuasja konkreetseid asjaolusid, milles hageja parlamendiliikme volituste lõppemine oli 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõikes 1 sätestatute hulgas viimane tingimus, mille hageja täitis.
43 Nimelt esiteks tugineb eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuse Purvis vs. parlament punkti 37 teine lause – selle sõnastust tsiteerimata – 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõikele 1, milles, nagu eespool punktis 40 märgitud, on sätestatud kolm kumulatiivset tingimust selleks, et omandada õigus täiendavale pensionile.
44 Teiseks on eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuse Purvis vs. parlament punkti 38 teises lauses tõdetud, et 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et parlamendiliikmed omandavad automaatselt pensioniõigused, „kui [selles] esitatud tingimused on täidetud”. Kui ainult volituste lõppemise tingimus oleks määrav, puuduks selles lauses „tingimuste” mitmuses nimetamisel mõte.
45 Kolmandaks on eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuse Purvis vs. parlament punkti 50 esimeses lauses täpsustatud, et „parlamendiliikmed [saavad] õiguse täiendavale pensionile pensioniea saabumisel, mis 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 järgi on 60 eluaastat”. Asjaolu, et selles lauses on omakorda mainitud kõnealuses sättes nimetatud tingimustest ainult ühte, mis on eespool nimetatust erinev, tuleneb sellest, et see lause on seotud kõnealuses kohtuasjas hageja esitatud konkreetse argumendi ümberlükkamisega, mis põhineb vanust käsitleval arutluskäigul. Nii illustreerib see koostoimes sama kohtuotsuse punkti 37 teise lausega seda, et asjaolu, et 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõikes 1 sätestatud pensioniõiguse saamise tingimustest ühte on nimetatud eraldi, ei tähenda, et see on teistest olulisem või lausa määrava tähtsusega.
46 Pealegi tuginesid hagejad ise oma hagiavaldustes – mis on esitatud enne eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuse Purvis vs. parlament kuulutamist – asjaolule, et nad kõik vastavad 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõikes 1 nimetatute hulgast ühele teisele eraldi tingimusele, milleks on sissemaksete tegemise miinimumperiood, ning väitsid, et nad on ainuüksi seetõttu omandanud õiguse pensionile sõltumata oma vanusest ja nende parlamendiliikme volituste lõppemise kuupäevast. See arutluskäik, milles on sissemaksete tegemise miinimumperioodi täitumine segi aetud pensioniõiguse omandamise kuupäevaga, on üksnes täiendav näide selle kohta, et pensioniõiguse saab omandada alles hetkel, mil on kumulatiivselt täidetud kõik artikli 1 lõikest 1 tulenevad tingimused.
47 Järelikult, kuna ükski hagejatest ei olnud 27. maiks 2009 saanud 60‑aastaseks, ei olnud nad selleks kuupäevaks veel omandanud õigust täiendavale pensionile.
– Õigus ennetähtaegsele täiendavale pensionile alates 50. eluaastast ning õigus saada osa täiendavast pensionist ühekordse väljamaksena
48 Erinevalt õigusest täiendavale „tavalisele” pensionile, mille asjaomane parlamendiliige omandab automaatselt hetkel, mil ta vastab 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõikes 1 sätestatud õiguslikele tingimustele (vt eespool punkt 44), eeldas ennetähtaegse pensioni saamise õiguse omandamine vastavalt selle eeskirja endise artikli 3 esimesele lausele veel, et huvitatud isik on saanud 50‑aastaseks ja on esitanud vastavasisulise sõnaselge taotluse.
49 Kuigi vastab tõele, et enamikul hagejatest – nimelt G. Berthul, D. R. Bowe’il, B. Donnelly’l, W. R. Inglewoodil, C. M. Oddy’l, N. Thomas-Maurol, V. Violal ja M. Van Puttenil, kelle kõigi volitused olid 27. maiks 2009 lõppenud ja kes olid üle 50 aasta vanad – oli õigus enne 1. aprilli 2009. aasta otsuse jõustumist 27. mail 2009 taotleda ennetähtaegset täiendavat pensioni, ei olnud ükski neist selleks kuupäevaks vastavat taotlust esitanud. Järelikult ei saanud nad omandada õigust ennetähtaegsele pensionile.
50 Mis puudutab õigust saada osa täiendavast pensionist ühekordse väljamaksena, siis oli tegemist üksnes pensioni väljamaksmise viisi puudutava valikuvõimalusega, mille kasuks skeemiga liitunud parlamendiliikmed võisid otsustada. Selle valiku kasuks otsustamine eeldas seega, et pensioniõigus oli juba olemas. Nagu aga eespool selgus, ei olnud hagejad 27. maiks 2009 omandanud õigust täiendavale pensionile ega õigust ennetähtaegsele täiendavale pensionile. Järelikult ei saanud see, et tunnistati kehtetuks võimalus saada osa pensionist ühekordse väljamaksena, mõjutada hagejate omandatud õigusi.
51 Hagejate ülejäänud argumendid ei võimalda seda järeldust kahtluse alla seada.
52 Esiteks tuginevad hagejad parlamendiliikmete põhimääruse artikli 27 lõikele 2, mis käsitleb täiendava pensioniskeemi alusel omandatud õiguste kaitset (vt eespool punkt 8), ning parlamendi peasekretäri 24. novembri 2005. aasta märgukirjale, milles on sellele sättele viidatud.
53 Siinkohal piisab märkimisest, et kuna parlamendiliikmete põhimäärus jõustus alles 14. juulil 2009, nagu hagejad ise oma hagiavaldustes rõhutavad, ei olnud see artikkel kohaldatav 1. aprilli 2009. aasta otsuse suhtes, mis jõustus varem. Lisaks, nagu on tõdetud eespool punktides 47, 49 ja 50, ei saanud hagejad kõnealuse otsuse jõustumise ajaks 27. mail 2009 olla omandanud mingit kaitstavat õigust. Järelikult ei saa hagejad parlamendiliikmete põhimääruse artikli 27 lõikele 2 tugineda.
54 Teiseks väidavad hagejad repliigi staadiumis, et parlamendiliikme ülesannete täitmise eripära arvestades tuleb parlamendiliikme järjestikuste mandaatide korral iga mandaati käsitada eraldiseisvana, mistõttu iga mandaadi lõppedes omandatakse selle mandaadiga seotud pensioniõigused.
55 Etteheide põhineb kaudselt, kuid vältimatult järeldusel, mille hagejad teevad eespool punktis 29 viidatud kohtuotsusest Purvis vs. parlament ja mille kohaselt õigus täiendavale pensionile omandatakse parlamendiliikme volituste lõppemise hetkel, sõltumata teistest 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõikes 1 sätestatud tingimustest (vt eespool punkt 29). Nimelt, ainult sellisel juhul ning täpsemalt juhul, kui jätta tähelepanuta tavapärane pensioniiga 60 aastat, oleksid hagejad võinud oma iga järjestikuse mandaadi lõppedes automaatselt omandada eraldi pensioniõiguse sissemaksete eest, mis nad olid iga mandaadi ajal teinud.
56 Nagu aga eespool punktis 40 tõdeti, tekib õigus täiendavale pensionile alles hetkel, mil asjaomane parlamendiliige täidab 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõikes 1 sätestatud kumulatiivsetest tingimustest viimase, ükskõik, milline see neist on. Käesolevate kohtuasjade kõikide hagejate puhul on viimane tingimus vanus, kuna nad kõik on teinud sissemakseid miinimumperioodi vältel, nende kõigi volitused on lõppenud ning ükski neist ei ole veel jõudnud pensioniikka (60 aastat 14. juuliks 2009, 63 aastat pärast seda kuupäeva). Järelikult, isegi kui oletada, et pensioniõigust tuleb arvutada hagejate iga järjestikuse mandaadi kohta eraldi, nagu hagejad väidavad, ei võimaldaks see tõdeda, et nad on pensioniõiguse omandanud enne 1. aprilli 2009. aasta otsuse jõustumist.
57 Seetõttu tuleb käesolev etteheide tulemusetuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida, kas see on vastuvõetamatu või põhjendamatu, nagu parlament väidab.
58 Kolmandaks esitavad hagejad argumendi üleminekumeetmete lubamatu puudumise kohta. Sellega seoses piisab siinkohal märkimisest, et see argument ei ole omandatud õiguste rikkumist puudutava väite raames asjakohane. Seega analüüsitakse seda teise väite läbivaatamisel.
59 Eeltoodust lähtudes tuleb tagasi lükata esimese väite esimene osa, mis puudutab omandatud õiguste rikkumist.
Teine väiteosa, mis puudutab õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist
– Etteheide, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet
60 Õiguskindluse põhimõtte rikkumisega seoses esitavad hagejad kolm põhiargumenti. Esiteks väidavad nad, et juhatus rikkus 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmisega „täiendava pensioni lepingul” põhinevat õiguskindlust ning lepingute järjepidevuse põhimõtet. Teiseks puudus juhatusel hagejate hinnangul pädevus muuta 12. juuni 1990. aasta eeskirja. Kolmandaks on vaidlustatud otsustel tagasiulatuv mõju.
61 Esiteks piisab selles suhtes märkimisest, et Üldkohus on juba leidnud, et täiendav pensioniskeem on üksnes avaliku võimu eesõigus, mille teostamine on parlamendi pädevuses, et tal oleks võimalik täita aluslepingutega talle pandud ülesandeid. Järelikult, sellest skeemist parlamendile ja skeemiga liitunud parlamendiliikmetele tulenevad õigused ja kohustused kuuluvad neid ühendava õigusnormidest tuleneva õigussuhte raamidesse ega ole seega lepingulised, vaid kuuluvad avaliku õiguse kohaldamisalasse, ning seda järeldust ei sea kahtluse alla see, et asjaomane isik on kõnealuse skeemiga vabatahtlikult liitunud (vt selle kohta eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punktid 58–62).
62 Teiseks on Üldkohus tuvastanud, et juhatus oli 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmiseks pädev (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punktid 63 ja 64).
63 Kolmandaks on Üldkohus sisuliselt tuvastanud, et 1. aprilli 2009. aasta otsuse tagajärjed ei tekkinud enne selle jõustumist, kuna see puudutab üksnes parlamendiliikmeid, kes ei olnud selleks kuupäevaks veel omandanud õigust täiendavale pensionile, ning et otsusel ei ole seega tagasiulatuvat jõudu (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punktid 65 ja 66).
64 Järelikult tuleb etteheide õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.
– Etteheide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
65 Hagejad rõhutavad, et nad liitusid täiendava pensioniskeemiga vastavalt tingimustele, mis olid selged ja eelnevalt kindlaksmääratud, ning et juhatuse taotletav eesmärk ei saa olla ülimuslik nende huvi suhtes säilitada nende omandatud õigused. Pealegi tugevdasid õiguspärast ootust näidisarvutused, mis mittetulundusühing tegi 27. aprillil 2001 enne 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmist kehtinud normide alusel. Lisaks tunnistas parlament juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuses, et tema kohustus on tagada see, et täiendava pensioniskeemiga liitunud isikute suhtes võetud kohustusi täidetakse, ning seda sõltumata fondide olukorrast.
66 Piisab, kui siinkohal märkida, et Üldkohus on juba leidnud, et parlament ei andnud kinnitusi, mis oleksid võinud täiendava pensioniskeemiga liitunud parlamendiliikmetel tekitada õiguspärase ootuse, et selle skeemi tingimusi tulevikus ei muudeta (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punkt 70), et 27. aprillil 2001 mittetulundusühingu esitatud prognoosid ei pärine parlamendilt (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punkt 71) ning et juhatuse poolt oma 1. aprilli 2009. aasta koosolekul parlamendi nimel võetud kohustusega tagada pensioniskeemiga liitunud parlamendiliikmete õigus saada täiendavat pensioni, mille saamise nõue pärast fondi ammendumist säilib, soovitakse üksnes tõenäolisel juhul, kui pensionifond on ammendunud enne liikmete kogutud kõikide pensioniõiguste väljamaksmist, tagada parlamendiliikmete omandatud pensioniõigused (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punkt 73). Ent nagu eespool punktides 47, 49 ja 50 märgitud, ei olnud hagejad 27. maiks 2009 pensioniõigusi omandanud.
67 Järelikult tuleb etteheide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, ning seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet
Etteheide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet
68 Hagejad väidavad, et 1. aprilli 2009. aasta otsus kahjustab nende huve ebaproportsionaalselt. Kohustuslikes pensioniskeemides täheldatud suundumus anda pensioniõigus alates 63. eluaastast ei ole käesolevas asjas käsitletava vabatahtliku pensioniskeemi puhul asjakohane. Lisaks peavad nad ebaproportsionaalseks seda, et kaotatud on kõik „väljamakse tegemise eriviisid”, mis olid ette nähtud 12. juuni 1990. aasta eeskirja endistes artiklites 3 ja 4. Täpsemalt oleks selle valikuvõimaluse kaotamise asemel olnud võimalik pensioniõigustest ühekordse väljamaksena makstavat osa vähendada, ilma et see oleks kaasa toonud probleeme fondi rahastamisel.
69 Parlament vaidleb nendele argumentidele vastu.
70 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele on ühenduse õigusnormide õiguspärasuse eelduseks tingimus, et nendega rakendatavad meetmed on asjaomaste õigusnormide õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning juhul kui on valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb reeglina valida kõige vähem koormav meede (Üldkohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑162/94: NMB France jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑427, punkt 69).
71 Peale selle tuleb märkida, et seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus, kui ta korraldab sotsiaalkindlustussüsteemi (Üldkohtu 29. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑135/05: Campoli vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑297 ja II‑A‑2‑1527, punktid 71 ja 72, ning Avaliku Teenistuse Kohtu 19. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑54/06: Davis jt vs. nõukogu, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑165 ja II‑A‑1‑911, punkt 65), mille hulka kuulub ka käesolevas kohtuasjas kõne all olev täiendav pensioniskeem. Niisuguses valdkonnas saab võetud meetme õiguspärasust mõjutada üksnes see, kui meede on pädeva institutsiooni taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu (vt eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus NMB France jt vs. komisjon, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus Campoli vs. komisjon, punkt 143).
72 Lõpuks tuleb akti õiguspärasust hinnata selle akti vastuvõtmise hetkel esinenud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvestades (vt Üldkohtu presidendi 30. oktoobri 2003. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑125/03 R ja T‑253/03 R: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4771, punkt 69 ja seal viidatud kohtpraktika; vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑449/98 P: IECC vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑3875, punkt 87, ning Üldkohtu 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑296/97: Alitalia vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3871, punkt 86). Seega ei saa täiendava pensionifondi varade olukorra võimaliku hilisema muutumisega positiivses suunas arvestada juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse raames võetud meetmete proportsionaalsuse hindamisel.
– Taotletava eesmärgi õiguspärasus
73 Mis puudutab 1. aprilli 2009. aasta otsusega taotletava eesmärgi õiguspärasust, siis esitas juhatus selle otsuse vastuvõtmisel neli eesmärki, mida soovitakse saavutada:
– tagada, et parlamendiliikmed, kes on teinud vabatahtlikku täiendavasse pensionskeemi sissemakseid, saavad selle skeemi alusel täiendavat pensioni;
– vältida võimalikult suures ulatuses igasugust finantsmõju Euroopa maksumaksjatele;
– tagada kõigi kulude õiglane jaotamine ning võtta nõuetekohaselt arvesse vajadust selgitada otsuseid avalikkusele;
– säilitada võimalikult suures ulatuses pensionifondi likviidsus.
74 Tuleb asuda seisukohale, et parlament võis neid eesmärke täiendava pensioniskeemi reguleerimise pädevust teostades (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punktid 63 ja 64) õiguspäraselt taotleda. Täpsemalt tuleb selle kohta märkida, et täiendav pensioniskeem põhineb kindlustusmatemaatilisel arvutusel, mille raames kindlustatud isikute ja parlamendi aastaste sissemaksete kogusumma peab üldjuhul katma samal aastal omandatud pensioniõiguste kogusumma, kusjuures kindlustatud isiku sissemakse võrdub kolmandikuga ja parlamendi sissemakse kahe kolmandikuga (vt selle kohta eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punkt 45). Kui sellises süsteemis ilmneb, et prognoos fondi varade tootlikkuse kohta, mille alusel sissemaksete suurus kindlaks määrati, oli liiga optimistlik, tuleb sellest järeldada, et kindlustatud isikute ja parlamendi sissemaksed minevikus olid vastavate pensioniõiguste rahastamiseks tegelikult liiga väikesed. Skeemi tasakaalu taastamiseks on seega üldjuhul põhjendatud nii kindlustatud isikute kui ka parlamendi kaasamine.
75 Selles kontekstis tuleb tagasi lükata hagejate argument, et kohustuslike pensioniskeemide suhtes kehtivad kaalutlused ei ole asjakohased vabatahtlikus täiendavas pensioniskeemis vanaduspensioniea tõstmise põhjendamiseks. Vastab küll tõele, et 1. aprilli 2009. aasta otsuse põhjendusest 3 nähtub, et 63 eluaastat kui uus pensioniiga näib olevat valitud lähtuvalt parlamendiliikmete põhimääruse artiklis 14 ette nähtud vanaduspensionieast. Sellele vaatamata, nagu ilmneb selle otsuse põhjendustest 1 ja 2 ning kõigist selle vastuvõtmise asjaoludest, oli täiendavas pensioniskeemis vanaduspensioniea tõstmise otsus peamiselt põhjendatud täiendava pensionifondi raske rahalise olukorraga ja eelkõige prognoositava terava likviidsuskriisi tekkimisega lähiajal, mitte sooviga juhinduda teistes skeemides ette nähtud teatud pensionieast. Seetõttu tuleb kõnealune argument tagasi lükata.
– Võetud meetmete võime saavutada soovitud eesmärk
76 Mis puudutab võetud meetmete võimet saavutada soovitud eesmärk, siis tuleb kõigepealt meenutada pensionifondi majanduslikku olukorda 2009. aasta alguses, nagu seda on kirjeldatud eelkõige juhatuse liikmetele parlamendi peasekretäri esitatud 1. aprilli 2009. aasta märgukirja punktides 4–6 ning 1. aprilli 2009. aasta otsuse põhjendustes 1 ja 2. Seda olukorda iseloomustas järsk halvenemine, mis leidis aset eelkõige praeguse finants‑ ja majanduskriisi mõjul, ning prognoos, mille kohaselt pärast parlamendiliikmete põhimääruse jõustumist 2009. aasta juulis võisid nende kindlustatud isikute sissemaksete lõpetamise, keda ei valita parlamenti tagasi, ja madala investeeringutasuvuse tõttu muutuda fondi käsutuses olevad likviidsed varad ebapiisavaks, et täita pensionide maksmise kohustusi.
77 Täpsemalt langes fondi varade väärtus alates 2006. aasta lõpust kuni 2009. aasta alguseni 28,3%, nagu nähtub järgmisest tabelist:
| | 31.12.2006 | 30.6.2007 | 30.6.2008 | 30.9.2008 | 31.12.2008 | 28.2.2009 |
Varade väärtus (EUR) | 202 153 585 | 218 083 135 | 189 406 299 | 180 628 488 | 159 047 636 | 144 973 916 |
78 Samamoodi ulatus maksmisele kuuluvate pensionide kaetuse määr, mis oli 92% 30. juunil 2007, 31. detsembril 2008 kõigest 63%‑ni.
79 Parlamendi peasekretäri 1. aprilli 2009. aasta märgukirjas hinnati maksmisele kuuluvate pensionide igakuiseks kuluks alates 2009. aasta augustist miljon eurot. Samuti prognoositi, et alates 2010. aastast on fondi likviidne vara pensionide maksmise kohustuse täitmiseks ebapiisav ning et seetõttu peab ta pensionide maksmiseks varasid realiseerima. 28. veebruari 2009. aasta seisuga pensionifondi likviidsust puudutavatest aruannetest nähtub nimelt, et mittetulundusühingu ja SICAV‑i likviidsed varad kokku, see tähendab ilma lisakuludeta kohe kasutada olevad varad jooksvate kohustuste täitmiseks, olid sel kuupäeval ligikaudu 5 miljonit eurot. Parlamendi peasekretäri 1. aprilli 2009. aasta märgukirja kohaselt prognoositi fondi kogu vara ammendumist aastaks 2023.
80 Prognoosid koostati parlamendi poolt 1. aprillil 2009 tehtud eelnevate simulatsioonide alusel, milles võeti arvesse parlamendi tellitud sõltumatut kindlustusmatemaatilist uurimust, milles hinnati fondi olukorda 30. juuni 2007. aasta seisuga (edaspidi „algne uurimus”), ning selle 31. detsembril 2008 ja 28. veebruaril 2009 ajakohastatud versioone. Simulatsioonides prognoositi, et 105 täiendava pensioniskeemiga liitunud parlamendiliiget taotlevad pensioni 2009. aasta teises pooles. Selle arvu kindlakstegemisel võeti arvesse üksnes kindlustatud isikuid, kes pidid saama 60‑aastaseks 2009. aasta teisel poolaastal, ning lähtuti parlamendiliikmete vahetumise keskmisest määrast, milleks oli 50%. Kui kõik need 105 parlamendiliiget oleksid taotlenud 25% oma täiendavast pensionist ühekordse väljamaksena, oleks see fondi jaoks tähendanud ligikaudu 7 900 000 euro suurust täiendavat kulu, mis oleks sundinud fondi osa oma varadest realiseerima hinnaga, mis oleks majanduskriisi tõttu olnud oluliselt madalam, arvestades kasutada olevaid väheseid likviidseid varasid. Seevastu ei võetud simulatsioonides arvesse endisi parlamendiliikmeid, kes võivad taotleda ennetähtaegset pensioni alates 50. eluaastast, kuna seda võimalust kasutati minevikus üksnes harva.
81 Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes ilmneb, et 1. aprilli 2009. aasta otsusega võidi saavutada mitu eespool punktis 73 nimetatud eesmärki või vähemalt nende saavutamist edendada.
82 Nimelt, nii vanaduspensioniea tõstmine kolme aasta võrra kui ka võimaluse saada pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena kaotamise ja ennetähtaegse pensioni kaotamise tulemusel lükati edasi makseid, mida pensionifond oleks muidu olnud sunnitud alates 2009. aasta teisest poolest tegema. Seega võisid need meetmed võimaldada vältida pensionifondi likviiduskriisi lähitulevikus, väärtpaberite realiseerimist ebasoodsatel tingimustel ning olulist saamata jäänud tulu, saavutades seeläbi eespool punktis 73 nimetatutest neljanda eesmärgi.
83 Peale selle ei puudunud vanaduspensioniea tõstmisel erinevalt kahest ülejäänud meetmest mõju nende pensionide kindlustusmatemaatilisele väärtusele, mida asjaomased kindlustatud isikud võisid eeldada saavat, kuna pensioni saamise kogukestus vähenes kolme aasta võrra, samas kui tulevaste pensionäride saadav igakuine summa jäi samaks. Nii võis see meede lisaks võimaldada suurendada ka maksmisele kuuluvate pensionide kaetuse määra võrreldes eespool punktis 78 märgitud arvudega, edendades seeläbi eespool punktis 73 nimetatutest esimest, teist ja kolmandat eesmärki.
84 Hagejad ei ole üldiselt eitanud pensionifondi rasket majanduslikku olukorda, mida on kirjeldatud eespool punktides 76–79, kuid nad on esitanud kaks argumenti, millega nad soovivad kahtluse alla seada prognoositud puudujäägi ulatuse ja likviidse vara väärtuse, mille juhatus tuvastas.
85 Esiteks viitavad hagejad eespool punktis 80 viidatud algse uurimuse ühele lõigule. Sellest lõigust ilmneb sisuliselt, et kindlustatud isiku otsusel saada pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena peaaegu puudub kindlustusmatemaatiline mõju ning see ei tekita seega defitsiiti pensionifondi rahastamisel.
86 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Üldkohus on juba tuvastanud, et algne uurimus põhines eelkõige prognoosil, mille kohaselt fondi varade iga-aastane tasuvus on 6,99% ning mis põhines enne 30. juunit 2007 toimunud arengust lähtuval nägemusel, samas kui tegelik areng oli alates 30. juunist 2007 kuni 28. veebruarini 2009 pidevalt negatiivne. Üldkohus järeldas sellest, et kõnealuse uurimuse järeldused ei ole asjakohased seoses täiendava pensionifondi rahalise olukorraga juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmise ajal (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punktid 103 ja 104).
87 Teiseks puudutab algse uurimuse lõik, millele hagejad viitasid, igal juhul ainult pensioni ühe osa maksmist ühekordse väljamaksena, mitte ennetähtaegset pensioni ega vanaduspensioniea tõstmist.
88 Seega tuleb tagasi lükata argument, mis käsitleb algse uurimuse teatavat lõiku.
89 Teiseks väidavad hagejad, et pensionifondi likviidsete varade väärtus oli 28. veebruaril 2009 ligikaudu 8 miljonit eurot, mitte ligikaudu 5 miljonit eurot, nagu väidab parlament (vt eespool punkt 79). Nad väidavad sellega seoses, et juhatus tegi ilmse hindamisvea. Hagejad tuginevad märtsis 2011 toimunud elektronkirjavahetusele. Esimese elektronkirja saatis 30. märtsil 2011 pensionifondi investeerimiskomitee liige pensionifondi haldajale ning see sisaldas muu hulgas järgmist lõiku:
„Likviidsete varade kogutase oli 2009. aasta veebruari lõpus ligikaudu 8 miljonit eurot:
Likviidsed varad Sicav 6 885 045 eurot (sealhulgas 3 869 848 eurot (paketi 2009 02 27 NAV lk 11))
Mittetulundusühingu likviidsed varad 1 172 163 eurot.”
90 Siinkohal tuleb märkida, et Üldkohus on juba otsustanud, et eespool viidatud 30. märtsi 2011. aasta elektronkirjas nimetatud likviidsete varade väärtus summas 8 miljonit eurot põhineb kahtlemata sellel, et on segi aetud ühelt poolt ilma lisakuludeta kohe kasutada olevad likviidsed varad ja teiselt poolt sularahas investeerimiskontodele paigutatud varad, mis ei ole ilma lisakuludeta kohe kasutatavad (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punkt 111).
91 Järelikult tuleb kõnealust elektronkirjavahetust käsitlev argument, nagu ka väidetavat ilmset hindamisviga puudutav etteheide tagasi lükata.
– Kõige vähem koormava meetme valimine
92 Mis puudutab kõige vähem koormava meetme valikut, siis väidavad hagejad esiteks, et on ebaproportsionaalne kaotada igasugune võimalus täiendava pensioniskeemiga liitunud isikutel saada üks osa oma pensionist ühekordse väljamaksena, kuigi oleks olnud võimalik piirata pensioni määra, mida võib ennetähtaegselt või kindlasummalisena välja maksta.
93 Ühelt poolt tuleb märkida, et eespool punktis 79 toodud ligikaudsed arvutused eeldasid, et kõik 105 endist parlamendiliiget, kes on liitunud täiendava pensioniskeemiga ja kes võivad pensioni taotleda 2009. aasta teises pooles, valivad võimaluse, et maksimaalne määr ehk 25% nende pensionist makstakse neile ühekordse väljamaksena. Seega vastab tõele, et need arvud vastasid halvimale võimalikule olukorrale ning et oli tõenäoline, et fondi tegelikud kulud kujunevad 2009. aasta teises pooles madalamaks. Sellist võimalust ei saanud siiski mingil juhul välistada.
94 Teiselt poolt, nagu on märgitud eespool punktis 80, ei võetud nendes arvutustes arvesse võimalikke ennetähtaegse pensioni taotlusi, jättes seega tähelepanuta pensionifondi jaoks esineva finantsriski, mis on küll piiratud, kuid tegelik. Sellega seoses on sobilik rõhutada, et pensionifondi majanduslikus olukorras, nagu seda on eespool kirjeldatud, tuli võtta ettevaatlik hoiak, mis säilitas maksimaalselt fondi lühiajalisi likviidseid varasid. Lisaks tuleb selles kontekstis märkida, et ühekordse väljamaksena maksmise kaotamine kui ka ennetähtaegse pensioni kaotamine olid meetmed, millel puudus kindlustusmatemaatiline mõju. Järelikult tuleb nende valikuvõimaluste kaotamine kvalifitseerida täiendava pensioniskeemiga liitunud isikute jaoks vähekoormavaks meetmeks.
95 Sellest nähtub, et pensioni ühekordse väljamaksena maksmise võimaluse kaotamist ega ka ennetähtaegse pensioni kaotamist ei saa pidada eespool punktis 71 viidatud kohtupraktika tähenduses ilmselgelt sobimatuks, et saavutada 1. aprilli 2009. aasta otsusega taotletavad eesmärgid, mis on loetletud eespool punktis 73. Järelikult järgiti nende meetmetega proportsionaalsuse põhimõtet.
96 Teiseks väidavad hagejad, et selleks, et vanaduspensioniea tõstmine kolme aasta võrra oleks proportsionaalne, tuleks kohaldada üleminekumeetmeid.
97 Esiteks tuleb selle kohta märkida, et 1. aprilli 2009. aasta otsuses oli üleminekumeede ette nähtud. Nimelt, kuigi vanaduspensioniiga tõsteti alates parlamendi seitsmenda koosseisu ametiaja esimesest päevast – s.o 14. juulist 2009 – põhimõtteliselt 63. eluaastale, võisid kindlustatud isikud, kes olid selleks kuupäevaks 60‑aastased, veel taotleda pensioni kolme kuu jooksul. Hagejad nõuavad seega täiendavaid üleminekusätteid endiste parlamendiliikmete jaoks, kes ei olnud 14. juuliks 2009 veel 60‑aastased.
98 Teiseks tuleb meenutada, nagu eespool punktis 74 märgitud, et kui fondipõhises pensioniskeemis ilmneb, et prognoos fondi varade tootlikkuse kohta, mille alusel sissemaksete suurus kindlaks määrati, oli liiga optimistlik, tuleb sellest järeldada, et minevikus tehtud sissemaksed olid vastavate pensioniõiguste rahastamiseks tegelikult liiga väikesed ning seega on skeemi tasakaalu taastamiseks üldjuhul põhjendatud nii kindlustatud isikute kui ka parlamendi kaasamine.
99 Mis puudutab käesoleval juhul parlamendi panust, siis tuleb rõhutada, et 1. aprilli 2009. aasta otsuses esiteks loobus ta 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud juhtudel, kus kindlustatud isik otsustab skeemist lahkuda ja lasta endale oma sissemaksed tagastada, sätetest, mille kohaselt parlamendile tagastatakse tema osamaksed, mis nüüd jäävad seega niisugustel juhtudel pensionifondi, ning teiseks tagas ta täiendava pensioniskeemiga liitunud parlamendiliikmete õiguse saada pensioni isegi juhul, kui pensionifond ammendub.
100 Sellega seoses ei ole oluline, kas parlamendi niisuguse kohustuse võtmine toimus juba enne 1. aprilli 2009. aasta otsust, nagu hagejad kohtuistungil väitsid. Nimelt, isegi kui oletada, et see oli nii, tuleb arvesse võtta asjaolu, et vaatamata kõnealuses otsuses võetud meetmetele oli ikkagi ette näha, et pensionifond ammendub enneaegselt.
101 Nii nähtub algsest uurimusest, et pensionifond peab täiendava pensioniskeemi alusel makseid tegema kuni 2088. aastani. Seevastu täiendava pensionifondi aktuaari aruandes, mis on koostatud 2010. aasta aprillis ja milles on arvesse võetud olukorda 31. detsembri 2009. aasta seisuga ning mille järeldusi ei ole pooled kahtluse alla seadnud, on jõutud järeldusele, et arvestades 1. aprilli 2009. aasta otsuses võetud meetmeid, lükkus fondi ammendumise kuupäev edasi üksnes kolm aastat, s.o kuni aastani 2026, ning seda eelkõige tänu erandlikule 17% suurusele tootlikkusele 2009. aastal.
102 Järelikult kannab parlament väga tõenäoliselt kõik pensionifondi kulud ajavahemikus 2026–2088.
103 Mis puudutab kindlustatud isikute panust täiendavasse pensioniskeemi, siis on juba eespool punktis 94 märgitud, et ennetähtaegse pensioni ja pensioni ühekordse väljamaksena maksmise võimaluse kaotamisel puudus kindlustusmatemaatiline mõju. Järelikult oli vanaduspensioniea tõstmine ainus meede, mis mõjutas nende pensionide väärtust, mida kindlustatud isikud võisid eeldada saavat, ja mille võib seega kvalifitseerida kindlustatud isikute ooteõigusi mõjutavaks.
104 Kolmandaks tuleb sarnaselt parlamendiga märkida, et igasugune üleminekumeetmete vastuvõtmine oleks seadnud ohtu 1. aprilli 2009. aasta otsuse eesmärkide edendamise. See vastab tõele eriti vanaduspensioniea tõstmise suhtes, mille tulemusel lükati kolme aasta võrra edasi täiendava pensioni maksmise algust kõikide kindlustatud isikute puhul, kes ei olnud enam parlamendi liikmed ja kes ei olnud 14. juuliks 2009 saanud veel 60‑aastaseks, ning millega seeläbi aidati kaasa fondi likviidsuse säilimisele. Kindlustatud isikute jaoks üleminekumeetmete võtmine oleks nimelt muutnud varasemaks kuupäeva, mil neil on võimalik täiendava pensioni maksmist taotleda.
105 Selles kontekstis tuleb samuti arvesse võtta asjaolu, et parlamendiliikmete täiendav pensioniskeem oli 2009. aastal määratud kadumisele. Nimelt esiteks ei saa parlamendiliikmete põhimääruse artikli 27 lõike 4 kohaselt (vt eespool punkt 8) enam pärast kuuenda koosseisu ametiaja lõppemist 13. juulil 2009 uued isikud skeemiga liituda. Teiseks ei pidanud pensionifond alates samast kuupäevast enam saama sissemakseid suurelt hulgalt kindlustatud isikutelt, keda parlamenti tagasi ei valitud. Lõpuks võisid eespool punktis 97 nimetatud erandsätte kohaselt kindlustatud isikute hulgast, keda parlamenti tagasi ei valitud, need, kes olid vähemalt 60‑aastased, taotleda pensioni saamist alates 14. juulist 2009.
106 Seetõttu ei olnud võimalik parlamendiliikmete täiendava pensioniskeemi tasakaalu taastada järk-järgult mitme aasta vältel, nähes ette soodsamad üleminekumeetmed. Vastupidi, oli vältimatult vajalik võtta meetmed, mis tagavad kohe likviidsete varade piisava taseme säilimise, et vältida pensionifondi varade igasugust enneaegset realiseerimist. Niisugustel asjaoludel oleks igasugune täiendav vastutulek 60. eluaastale lähenevatele kindlustatud isikutele võinud ohustada 1. aprilli 2009. aasta otsusega taotletavate eesmärkide saavutamist. Seega, kuna vähem koormavate meetmete võtmine ei oleks olnud piisav eespool punktis 73 nimetatud erinevate eesmärkide edendamiseks samas ulatuses, oli põhjendatud selliste meetmete vastuvõtmine, mis mõjutavad pensioni ooteõigusi, see tähendab vanaduspensioniea tõstmine, ilma et oleks ette nähtud üleminekumeetmeid 14. juuli 2009. aasta seisuga 60. eluaastale lähenevate kindlustatud isikute jaoks.
107 Sellega seoses tuleb lisada, et vanaduspensioniea tõstmine ei läinud kaugemale sellest, mis oli kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalik, nagu nõuab eespool punktis 70 viidatud kohtupraktika. Nagu eespool punktides 100 ja 101 on märgitud, lükkas meede fondi enneaegse ammendumise kuupäeva üksnes edasi ning pensionifondi enneaegne ammendumine jäi ikkagi prognoositavaks. Seetõttu ei saavutatud täielikult eesmärki „vältida võimalikult suures ulatuses igasugust finantsmõju Euroopa maksumaksjatele”. Seda enam ei saa 1. aprilli 2009. aasta otsusega võetud meetmeid seega kvalifitseerida eespool punktis 73 nimetatud eesmärkide seisukohast ilmselgelt sobimatuks eespool punktis 71 viidatud kohtupraktika tähenduses.
108 Lõpuks väidavad hagejad kolmandaks, et üleminekumeetmete puudumist ei saa proportsionaalsuse põhimõtet järgides põhjendada 1. aprilli 2009. aasta otsusega taotletava eesmärgiga, kuna otsus ei sisalda mingeid asjakohaseid põhjendusi, mis võimaldaksid kontrollida, kas niisugused meetmed oleksid kõnealuse eesmärgi ohtu seadnud. Hagejad lisasid kohtuistungil, et mittetulundusühingu haldusnõukogu liikmetega ei konsulteeritud enne otsuse vastuvõtmist. Selles suhtes tuleb märkida, et kuigi vastab tõele, et 1. aprilli 2009. aasta otsuse põhjendused 1 ja 2 on üksnes lühike kokkuvõte pensionifondi rahalisest olukorrast, on nendes siiski selgelt esile toodud vajadus säilitada võimalikult suures ulatuses fondi likviidsus. Nagu nähtub eespool punktides 104–106 esitatud kaalutlustest, põhjendab just kõnealune vajadus seda, miks juhatus jättis 1. aprilli 2009. aasta otsusele täiendavad üleminekumeetmed lisamata. Peale selle, enne kõnealuse otsuse vastuvõtmist arutati pensionifondi rahalise olukorra ja selle parandamiseks kavandatud meetmete küsimust ammendavalt fondi juhtkonna ja mittetulundusühingu esindajatega peetud paljudel koosolekutel, millest viimane toimus 31. märtsil 2009. Neil asjaoludel ei saa hagejad tulemuslikult väita, et üleminekumeetmete puudumist ei ole asjakohaselt põhjendatud.
109 Seetõttu tuleb tagasi lükata etteheide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.
Etteheide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
110 Hagejad väidavad, et 1. aprilli 2009. aasta otsus on diskrimineeriv, kuna sellega tõstetakse pensioniiga üleminekumeetmeid sätestamata. Sellega seoses toovad hagejad esile kaks näidet, mis puudutavad ühenduse pensioniskeemide muutmist, mille jaoks Euroopa Liidu Nõukogu nägi ette üleminekumeetmed. Lisaks diskrimineeritakse parlamendiliikmeid, kes saavad 60‑aastaseks pärast 14. juulit 2009 ja kelle omandatud õigustele kohaldatakse kõiki 1. aprilli 2009. aasta otsusest tulenevaid piiranguid, võrreldes nendega, kes said 60‑aastaseks enne 14. juulit 2009 ja kes hakkasid täiendavat pensioni saama kohe 60‑aastaselt. Parlamendiliikmed, kes said 60‑aastaseks enne 14. juulit 2009, ei ole aga omandatud õiguste ja õiguspärase ootuse poolest eristatavad noorematest parlamendiliikmetest ning eelkõige neist, kes selleks kuupäevaks vastasid ennetähtaegse pensioni saamise tingimustele või kes olid peaaegu 60‑aastased.
111 Parlament vaidleb nendele argumentidele vastu.
112 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt esineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist siis, kui kaht isikute gruppi, kelle faktiline ja õiguslik olukord ei ole oluliselt erinev, koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühtemoodi (Üldkohtu 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑100/92: La Pietra vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑83 ja II‑275, punkt 50, ning 16. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑66/95: Kuchlenz-Winter vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑637, punkt 55; vt selle kohta ka Üldkohtu 13. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑251/02: E vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑359 ja II‑1643, punkt 123).
113 Valdkonnas, milles seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus, piirdub kohus võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgmise kontrollimisel kindlakstegemisega, kas asjaomase institutsiooni tegevusega ei ole kaasnenud meelevaldset või ilmselgelt sobimatut vahetegemist (vt eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Campoli vs. komisjon, punkt 97, ning eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Davis jt vs. nõukogu, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
114 Käesoleval juhul võrdlevad hagejad esiteks täiendava pensioniskeemi muudatust muudatusega, mis tehti liidu ametnike pensioniskeemi nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), jõustumisega, ning muudatusega, mis tehti Euroopa Komisjoni ning liidu kohtute liikmete pensioniskeemi nõukogu 30. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1292/2004, millega muudetakse määruseid nr 422/67/EMÜ ja nr 5/67/Euratom komisjoni presidendi ja liikmete ning Euroopa Kohtu presidendi, kohtunike, kohtujuristide ja kohtusekretäri ning Esimese Astme Kohtu presidendi, liikmete ja kohtusekretäri rahaliste tasude kindlaksmääramise kohta (ELT L 243, lk 23; ELT eriväljaanne 01/05, lk 116), jõustumisega. Nende eesmärk on sel viisil tõendada, et neile oleks tulnud kohaldada üleminekumeetmeid, nagu seda tehti nendes määrustes viidatud isikute suhtes.
115 Mis puudutab esiteks enne 1. maid 2004 ametisse asunud komisjoni ja liidu kohtute liikmete jaoks määruses nr 1292/2004 ette nähtud üleminekusätteid, siis tuleb tõdeda, et neid ei saa käesolevas asjas võrdlusalusena kasutada, kuna need ei puuduta vanaduspensioniea tõstmist, vaid ainult pensioniõiguste aastakoefitsiendi vähendamist.
116 Mis puudutab teiseks liidu ametnike pensioniskeemi muutmist, siis kehtis vanaduspensioniea tõstmine 60. eluaastalt 63. eluaastani määrusega nr 723/2004 sellisel kujul ametnikele, kes olid 1. maiks 2004 juba teenistuses, üksnes tingimusel, et nad ei olnud veel saanud 30‑aastaseks. Sel kuupäeval ametis olnud 30–49‑aastaste ametnike puhul kehtestati vanaduspensioniea skaala vastavalt vanusele vahemikus 62 aastat ja 8 kuud ning 60 aastat ja 2 kuud. Viimaseks jäi 1. mail 2004 ametis olnud vähemalt 50‑aastaste või vähemalt 20‑aastase staažiga ametnike vanaduspensionieaks 60 eluaastat.
117 Määruses nr 723/2004 vastu võetud üleminekumeetmed seisnesid seega sisuliselt esiteks muudatuste jõustumise ajal ametis olnud teatud ametnike vabastamises ning teiseks muudatuste järkjärgulises kohaldamises olenevalt muudatuste jõustumise ajal ametis olnud ametnike vanusest.
118 Selles kontekstis tuleb esiteks siiski märkida, et vanaduspension, mida liidu ametnik võib eeldada saavat, on enamikul juhtudel kõige suurem osa sissetulekust, mida tal on vanaduses oma kutsetegevusest tulenevalt õigus saada, või ka selle ainus koostisosa. Seevastu parlamendiliikme mandaat ei ole üldjuhul isiku ainus kutsetegevus. Seega ollakse parlamendiliige tavaliselt pärast või enne muid kutsetegevuse perioode või isegi samal ajal sellise tegevusega. Järelikult on vaidlusaluse skeemi kohaselt saadav täiendav pension üldjuhul üksnes osa sissetulekust, mida endised parlamendiliikmed vanaduses saavad, kuna tavaliselt on nad omandanud ka muid pensioniõigusi oma muude kutsetegevuste tulemusel. Sellest tulenevalt ei saa täiendava pensioniskeemi muudatus mõjutada kindlustatud isikuid samamoodi, nagu mõjutab liidu ametnikke nende pensioniskeemi muutmine.
119 Teiseks põhines liidu ametnike pensioniskeemi muudatus, mis tehti määrusega nr 723/2004, teistsugustel põhjendustel kui need, millele on 1. aprilli 2009. aasta otsuses viidatud seoses parlamendiliikmete täiendava pensioniskeemi muutmisega.
120 Nimelt, mis puudutab vanaduspensioniea tõstmist liidu ametnike pensioniskeemi raames, siis on määruse nr 723/2004 põhjenduses 29 märgitud, et „[d]emograafilised muutused ja asjaomase elanikkonna muutuv vanusestruktuur koormavad ühenduse pensioniskeemi üha enam ning tingivad pensioniea tõstmise ja pensioniõiguste iga-aastase kasvuprotsendi vähendamise tingimusel, et juba ametis olevate ametnike suhtes kohaldatakse siiski üleminekumeetmeid”. Sellest põhjendusest ilmneb selgelt, et ametnike vanaduspensioniea tõstmine ning pensioniõiguste aastakoefitsiendi vähendamine kujutasid endast pensioniskeemi kohandamist järkjärguliste demograafiliste muutustega, mitte reageerimist selle skeemi teravale kriisile. Niisuguses olukorras oli võimalik või isegi vajalik näha ette üleminekumeetmed muudatuste jõustumise ajal ametis olnud ametnike jaoks.
121 Seevastu, nagu juba eespool punktis 75 märgitud, ilmneb 1. aprilli 2009. aasta otsuse põhjendustest 1 ja 2 ning kõigist selle vastuvõtmise asjaoludest, et see otsus – ja eelkõige otsus tõsta täiendavas pensioniskeemis vanaduspensioniiga – oli peamiselt põhjendatud täiendava pensionifondi peatse likviidsuskriisiga. Kriis ei tulenenud järkjärgulistest demograafilistest muutustest, vaid esiteks fondi varade väärtust tunduvalt vähendanud finantskriisiga kaasnenud mõjust ning teiseks tasakaalu puudumisest skeemi sissemaksetest saadava tulu vähenemise, mille tingis uute liitujate puudumine alates 2009. aastal alanud seitsmenda koosseisu ametiajast, ning kulutuste vahel, mis suurenesid suure hulga tagasi valimata jäänud parlamendiliikmete peatse pensionilemineku tõttu. Sellega seoses tuleb rõhutada, et tasakaalu puudumine oli täiendavale pensioniskeemile omane seetõttu, et tegemist oli üleminekuolukorraga, mille tulemusel pidi skeem järk-järgult kaduma alates parlamendiliikmete põhimääruse jõustumisest seitsmenda koosseisu ametiaja alguses 14. juulil 2009.
122 Vastupidi liidu ametnike pensioniskeemi olukorrale 2004. aastal iseloomustas täiendava pensionifondi olukorda 2009. aasta alguses eriline kiireloomulisus, mis põhjendas täiendava pensioniskeemiga liitunud isikute jaoks mõeldud üleminekumeetmete piiramist range miinimumiga. Selles suhtes tuleb lisada, et kuna alates 14. juulist 2009 ei olnud enam täiendava pensioniskeemiga uusi liitujaid, puudutasid 1. aprilli 2009. aasta otsuses võetud meetmed tegelikult üksnes selleks kuupäevaks skeemiga juba liitunud parlamendiliikmeid. Neil asjaoludel oleks endistele skeemiga liitunud isikutele mõeldud selliste täiendavate üleminekumeetmete võtmine, mis oleksid võrreldavad ametnikele määruses nr 723/2004 ettenähtuga, muutnud võetud meetmed täiesti mõttetuks.
123 Sellest järeldub, et kuna täiendava pensioniskeemi muudatused olid põhjendatud tulenevalt 2009. aasta alguses seoses likviidsuse ja pensioniõiguste kaetuse määraga valitsenud eriti kiireloomulisest olukorrast, ei ole hagejate olukord sarnane nende liidu ametnike olukorraga, keda määrusega nr 723/2004 nende pensioniskeemi tehtud muudatused puudutasid.
124 Järelikult, kuna ühelt poolt parlamendiliikmed ning teiselt poolt liidu ametnikud on oluliselt erinevas faktilises ja õiguslikus olukorras, võis neid seoses üleminekumeetmete võtmisega kohelda erinevalt.
125 Teiseks võrdlevad hagejad ühelt poolt 14. juuliks 2009 juba 60‑aastaseks saanud parlamendiliikmeid, kes said pensioni 60‑aastaselt, teiselt poolt nendega, kes said 60‑aastaseks pärast seda kuupäeva ja kellel oli võimalik pensioni saada alles 63‑aastaselt. Kui esimene rühm võis täiendavat pensioni saada alates 1. augustist 2009, pidi teine rühm ootama vähemalt 1. augustini 2012. Väike vanusevahe võis seega kaasa tuua täiendava pensioni saamise edasilükkumise kolme aasta võrra ning seda sajakonna kindlustatud isiku jaoks täiendava pensioniskeemiga liitunud rohkem kui 1000‑st isikust, nagu on märkinud pooled.
126 Selline olukord tuleneb 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõigete 1 ja 1a koostoimest, nii nagu neid sätteid on muudetud 1. aprilli 2009. aasta otsusega. Selle otsusega kehtestati nimelt tähtaeg, s.o 14. juuli 2009, vanaduspensioniea 63. eluaastale tõstmise jõustumiseks, mistõttu selleks kuupäevaks 60‑aastaseks saanud kindlustatud isikud, keda seitsmenda koosseisu ametiajaks parlamendiliikmena (tagasi) ei valitud, võisid täiendavat pensioni saada alates 14. juulist 2009.
127 Parlament märkis kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimusele, et kuigi vastab tõele, et 1. aprilli 2009. aasta otsusega võetud meetmete negatiivsed tagajärjed mõjutavad seega ainult 10% täiendava pensioniskeemiga liitunutest, pidas ta seda meedet siiski vähem koormavaks võrreldes meetmetega, mis mõjutaksid pensioni igakuist suurust, milleks oleks näiteks igakuiste pensionide suuruse üldine vähendamine, mis oleks mõjutanud kõiki kindlustatud isikuid, sealhulgas neid, kes täiendavat pensioni juba saavad.
128 Sellega seoses tuleb esiteks rõhutada, et kindlustatud isikud, kes 1. aprilli 2009. aasta otsuse jõustumise kuupäeval juba said täiendavat pensioni, olid selleks kuupäevaks juba täielikult omandanud täiendava pensioni õigused, samas kui nii ei olnud see hagejate puhul, nagu on tuvastatud eespool punktis 47.
129 Järelikult, kuna ühelt poolt hagejad ja teiselt poolt 1. aprilli 2009. aasta otsuse jõustumise kuupäeval juba täiendavat pensioni saanud kindlustatud isikud on oluliselt erinevas faktilises ja õiguslikus olukorras, võis neid kohelda erinevalt.
130 Mis puudutab teiseks üleminekumeedet, mis oli ette nähtud nende kindlustatud isikute jaoks, kes said 60‑aastaseks ajavahemikus 1. aprilli 2009. aasta otsuse jõustumisest 27. mail 2009 kuni kuuenda koosseisu ametiaja lõpuni 13. juulil 2009 (vt eespool punkt 97), siis tuleb märkida, et õigusnormide muutmise korral on tavapärane või isegi vajalik määrata kindlaks tähtpäev, millest alates on uued õigusnormid olemasolevatele faktilistele olukordadele kohaldatavad. Sellise tähtpäeva kehtestamine on seega üldjuhul õiguspärane, kuigi selle vältimatu tagajärg on see, et käsitletakse erinevalt olukordi, mis ajaliselt erinevad üksteisest vaid vähesel määral.
131 Lisaks tuleb märkida, et viimased kindlustatud isikud, kes võisid täiendavat pensioni saada 60‑aastaselt, erinevad hagejatest, kes pidid ootama 63‑aastaseks saamiseni, selle poolest, et nad olid enne kuuenda koosseisu ametiaja lõppu 13. juulil 2009 juba vanaduspensioniikka jõudnud. Seega vastasid nad kõigile täiendava pensioni saamiseks 12. juuni 1990. aasta eeskirja artikli 1 lõikes 1 sätestatud tingimustele, välja arvatud üksnes volituste lõppemise tingimusele, mis ei olnud täidetud nende puhul, kes kuuenda koosseisu ametiaja vältel olid parlamendiliikmed. Seevastu hagejad ei olnud õigusnormide muutmise kuupäevaks ehk 14. juuliks 2009 sel ajal kehtinud normide kohaselt veel jõudnud vanaduspensioniikka.
132 Ent nagu parlament õigesti märkis: 1. aprilli 2009. aasta otsuses aluseks võetud vanuse kriteerium mitte üksnes põhineb objektiivsel, mõistlikul ja seadusandja tahtest sõltumatul asjaolul, vaid on ka igale pensioniskeemile omane kui element, mis määrab ära pensionile saatmise ja pensioni maksmise hetke. Järelikult ei saa niisugust kriteeriumi pensioniskeemi muutmise kontekstis iseenesest pidada diskrimineerivaks ega ebaproportsionaalseks.
133 Neil asjaoludel ei saa hagejate erinevat kohtlemist võrreldes 14. juuliks 2009 juba 60‑aastaseks saanud parlamendiliikmetega kvalifitseerida meelevaldseks ega ilmselgelt sobimatuks eespool punktis 113 viidatud kohtupraktika tähenduses.
134 Järelikult tuleb tagasi lükata etteheide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, ning samuti teine väide tervikuna.
Kolmas väide, et on rikutud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklit 29
135 Hagejad kinnitavad, et juhatus rikkus kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklit 29, kuna ta ei konsulteerinud parlamendi peasekretäri ning parlamendi kvestoritega enne 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmist.
136 Parlament vaidleb nendele argumentidele vastu.
137 Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohtu on juba leidnud esiteks, et kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklis 29 on silmas peetud üksnes selle eeskirja tõlgendamist ja kohaldamist, mitte muutmist, ning teiseks, et vastavalt parlamendi kodukorra sätetele on kvestoritel juhatuse koosolekutel nõuandev hääl (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Purvis vs. parlament, punktid 120–122).
138 Kuivõrd hagejad lisasid repliigi staadiumis, et kohustuslikku konsulteerimist kvestoritega ei saa pidada nõuetekohaselt teostatuks seeläbi, et neil on juhatuse koosolekutel nõuandev hääl, mis oleks vastuolus parlamendi väljakujunenud praktikaga ja võtaks kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklilt 29 igasuguse kasuliku mõju, tuleb esiteks tõdeda, et nagu nähtub sõnadest „[e]namgi veel”, millega algab eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuse Purvis vs. parlament punkt 122, kasutas Üldkohus üksnes täiendavalt argumenti, mis puudutas parlamendi kodukorra kohaselt kvestorite osalemist juhatuse koosolekutel. Nimelt ainuüksi argumendist, mille kohaselt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikkel 29 ei hõlma kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja muutmist, piisas täielikult, et lükata tagasi väide selle sätte rikkumise kohta.
139 Teiseks, kuigi hagejad tuginevad parlamendi väljakujunenud praktikale, ei ole nad täpsustanud, milles see praktika seisneb, ega ka esitanud tõendeid selle olemasolu kohta.
140 Kolmandaks väidavad hagejad, et kui kvestoritega oleks ametlikult konsulteeritud, oleksid viimased küsinud õigustalituse ja kindlustusmatemaatika ekspertide arvamust, nagu nad tegid 1999. aastal 12. juuni 1990. aasta eeskirja muutmisel. Jättes kõrvale asjaolu, et see argument põhineb hagejate poolsel lihtsal oletusel kvestorite võimalike algatuste kohta, ei ole nende viide kvestorite kaasatusele 1999. aastal aset leidnud sündmustesse vastavuses toimiku sisuga. Nimelt, nagu ilmneb kvestorite 29. augustil 1998. aasta märgukirjast juhatusele, mille hagejad on esitanud, analüüsis õigustalitus toona muudatusi mitte kvestorite, vaid juhatuse palvel.
141 Järelikult tuleb hagejate kolmas väide tagasi lükata.
Neljas väide, et on tehtud ilmne hindamisviga
142 Hagejad väidavad, et põhjendus, mis on 1. aprilli 2009. aasta otsuse põhjenduses 3 esitatud selleks, et tõsta täiendava pensioni õiguse omandamise iga 63. eluaastale, ning mis puudutab vanaduspensionide valdkonna arengut liikmesriikides, on õigusvastane ning et pensioni saamise õiguse omandamise ea tõstmine rikub parlamendiliikmete põhimääruse artikli 27 lõiget 2.
143 Parlament vaidleb nendele argumentidele vastu.
144 Mis puudutab esiteks parlamendiliikmete põhimääruse artikli 27 lõike 2 väidetavat rikkumist, siis on eespool punktis 53 tõdetud, et põhimäärus ei olnud 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmise ajaks veel jõustunud ning järelikult ei saanud see otsus põhimääruse sätteid rikkuda.
145 Mis puudutab teiseks argumenti 1. aprilli 2009. aasta otsuse põhjenduses 3 esitatud põhjenduse kohta, siis on eespool punktis 75 tõdetud, et täiendavas pensioniskeemis vanaduspensioniea tõstmise otsus oli peamiselt põhjendatud täiendava pensionifondi raske rahalise olukorraga. Kuna see põhjendus on vanaduspensioniea tõstmiseks piisav, nagu leiti eespool punktides 70–109, ei saa see, kas juhatus esitas täiendavaid põhjendusi õiguspäraselt, käesoleva vaidluse lahendust mõjutada. Sellest lähtuvalt tuleb see argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
146 Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.
Viies väide, et lepingute täitmisel on rikutud heausksust
147 Hagejad tuginevad lepingulisele suhtele nende ja parlamendi vahel ning väidavad selle alusel, et 1. aprilli 2009. aasta otsus on ühepoolne ja on käsitatav lepingu ülesütlemisena.
148 Siinkohal piisab meenutamisest, et täiendavast pensioniskeemist parlamendile ja skeemiga liitunud isikutele tulenevad õigused ja kohustused kuuluvad neid ühendava õigusnormidest tuleneva õigussuhte raamidesse ega ole seega lepingulised, nagu on märgitud eespool punktis 61 viitega eespool punktis 29 viidatud kohtuotsuses Purvis vs. parlament tehtud järeldustele.
149 Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.
150 Kuna kõik väited, mis hagejad esitasid 1. aprilli 2009. aasta otsuse õigusvastasuse väite põhjendamiseks, tuli tagasi lükata, tuleb ka õigusvastasuse väide tagasi lükata. Järelikult oli 1. aprilli 2009. aasta otsus vaidlustatud otsuste kehtiv alus. Seega tuleb vastavalt eespool punktis 27 märgitule hagid tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
151 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt parlamendi nõudele välja hagejatelt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagid rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Lord Inglewoodilt ja ülejäänud kümnelt hagejalt, kelle nimed on esitatud lisas, ning Marie-Arlette Carlottilt.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. märtsil 2013 Luxembourgis.
Allkirjad
Lisa
Georges Berthu, elukoht Longré (Prantsusmaa),
Guy Bono, elukoht Saint-Martin-de-Crau (Prantsusmaa),
David Robert Bowe, elukoht Leeds (Ühendkuningriik),
Brendan Donnelly, elukoht London (Ühendkuningriik),
Catherine Guy-Quint, elukoht Cournon d’Auvergne (Prantsusmaa),
Christine Margaret Oddy, elukoht Coventry (Ühendkuningriik),
Nicole Thomas-Mauro, elukoht Épernay (Prantsusmaa),
Gary Titley, elukoht Bolton (Ühendkuningriik),
Maartje van Putten, elukoht Amsterdam (Madalmaad),
Vincenzo Viola, elukoht Palermo (Itaalia).
Sisukord
Õiguslik raamistik
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Esimene väide, et on rikutud omandatud õigusi ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
Esimene väiteosa, mis puudutab hagejate omandatud õiguste rikkumist
– Õigus täiendavale pensionile alates 60. eluaastast
– Õigus ennetähtaegsele täiendavale pensionile alates 50. eluaastast ning õigus saada osa täiendavast pensionist ühekordse väljamaksena
Teine väiteosa, mis puudutab õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist
– Etteheide, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet
– Etteheide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
Teine väide, et on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet
Etteheide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet
– Taotletava eesmärgi õiguspärasus
– Võetud meetmete võime saavutada soovitud eesmärk
– Kõige vähem koormava meetme valimine
Etteheide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
Kolmas väide, et on rikutud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklit 29
Neljas väide, et on tehtud ilmne hindamisviga
Viies väide, et lepingute täitmisel on rikutud heausksust
Kohtukulud