ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS

(apellatsioonikoda)

2. aprill 2009

Kohtuasi T‑473/07 P

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Michael Berrisford

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2005. aasta edutamine – Personalieeskirjade artikkel 45 – Teenete võrdlev hindamine – Kohustus võtta arvesse, et asjaomane ametnik on „edutamata”

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmas koda) 10. oktoobri 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑107/06: Berrisford vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), milles palutakse see otsus tühistada.

Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja ühtlasi mõista Michael Berrisfordi kohtukulud käesolevas kohtuastmes välja komisjonilt.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Väited – Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Vastuvõetamatus – Selle vaidlustamine, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud – Vastuvõetavus

(EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 138 lõike 1 punkt c)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Asjaolud, mida tuleb arvesse võtta

(Personalieeskirjad, artikli 45 lõige 1)

1.      EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikest 1 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 punktist c tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle otsuse vaidlustatavad osad, mille tühistamist taotletakse, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õigusväited. Nii ei vasta põhjendamisnõuetele apellatsioonkaebus, mis piirdub esimeses kohtuastmes esitatud väidete ja argumentide – kaasa arvatud need, mis põhinesid esimese astme kohtu poolt sõnaselgelt tagasi lükatud asjaoludel – kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega. Tegelikult on selline apellatsioonkaebus nõue, millega taotletakse pelgalt Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi uuesti läbivaatamist, mis ei kuulu aga apellatsioonikohtu pädevusse. Sellegipoolest võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke asjaolusid apellatsioonimenetluses uuesti arutada juhul, kui apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustab selle, kuidas esimese astme kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud. Kui apellatsioonkaebuse esitajal ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses selliselt tugineda esimese kohtuastmes juba kasutatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte.

(vt punkt 37)

Viited: Euroopa Kohus, 4. oktoober 2007, kohtuotsus C‑320/05 P: Olsen vs. komisjon, (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 48–50 ja seal viidatud kohtupraktika)

2.      Edutamiseks kandideerivate ametnike teenete võrdleval hindamisel tuleb ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul võtta arvesse asjaolu, et kandidaat on eelmise edutamise raames edutamiseks esitatud või isegi olnud enim edutamist väärivate ametnike nimekirjas, tingimusel et ta ei ole vahepeal teeneid kaotanud. Nimelt, kui administratsioonil on lai hindamispädevus nagu on ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul edutamise raames, on ta kohustatud hoolsalt ja erapooletult kontrollima kõiki juhtumi asjakohaseid asjaolusid. Niisugusel juhul piisab selle tõendamisest, et antud asjaolu on asjakohane, et järeldada, et administratsioonil lasub kohustus seda asjaolu hindamisel arvesse võtta, kusjuures asjakohasust tuleb hinnata tema laia hindamispädevuse kasutamist piiritlevate normide sõnastuse, eesmärgi ja konteksti põhjal.

Kui nii tunnistatakse teenena asjakohaseks see, et asjaomane ametnik on „edutamata”, ei mõjuta see siiski võimalikke praktilisi tagajärgi, mis tulenevad kohustusest seda omadust arvesse võtta, ja eelkõige seda, kui tähtsaks tuleb ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul seda omadust oma laia hindamispädevuse kasutamisel igal konkreetsel teenete võrdlemise juhul pidada. Selle ainsaks mõjuks on kohustada ametisse nimetavat asutust või ametiisikut mitte jätma asjaomase ametniku „edutamata” jäämist niisuguses kontekstis kõrvale või tähelepanuta.

(vt punktid 42 ja 43)

Viited: Euroopa Kohus, 21. november 1991, kohtuotsus C‑269/90: Technische Universität München (EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14)