EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (täiskogu)
24. juuni 2008(*)
Avalik teenistus – EKP personal – Töötasu – Konsulteerimine EKP personalikomiteega – Töötasude iga‑aastase kohandamise arvutamise meetod – Ühenduse kohtu otsuse täitmine – Tagasiulatuv jõud
Kohtuasjas F‑15/05,
mille ese on EÜ asutamislepingule lisatud protokolli Euroopa keskpankade süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta artikli 36 lõike 2 alusel esitatud hagi,
Carlos Andres, Euroopa Keskpanga personali liige, elukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa), ja veel 8 hagejat, kelle nimed on toodud lisas, esindajad: advokaadid G. Vandersanden ja L. Levi,
hagejad,
versus
Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: C. Zilioli ja K. Sugar, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu),
koosseisus: president P. Mahoney, kodade esimehed H. Kreppel (ettekandja) ja S. Van Raepenbusch, kohtunikud I. Boruta, H. Kanninen, H. Tagaras ja S. Gervasoni,
kohtusekretär: W. Hakenberg,
arvestades kirjalikus menetluses ja 22. mai 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtusse 21. märtsil 2005 faksiga saadetud hagiavalduses (originaal esitati sama aasta 23. märtsil) paluvad hagejad eelkõige esiteks tühistada nende 2004. aasta juulikuu palgateatised, sest teatistel on toodud palgatõusud, mis määrati kindlaks väidetavalt õigusvastase töötasude iga‑aastase kohandamise meetodi kohaselt ja seda tõusu ei kohaldata tagasiulatuvalt aastate 2001, 2002 ja 2003 suhtes, ning teiseks mõista välja kahjuhüvitised.
Õiguslik raamistik
2 EÜ asutamislepingule lisatud protokolli Euroopa keskpankade süsteemi ja Euroopa Keskpanga (EKP) põhikirja kohta (edaspidi „EKPS-i põhikiri”) artikkel 36 on järgmine:
„Personal
36.1. Juhatuse ettepaneku põhjal kehtestab EKP nõukogu EKP personali teenistustingimused.
36.2. Euroopa [Ühenduste] Kohus on pädev lahendama kõiki vaidlusi EKP ja tema töötajate vahel neis piirides ja tingimustel, mis on sätestatud teenistustingimustes.”
3 EKPS-i põhikirja artikli 36 lõike 1 alusel võttis EKP nõukogu 9. juunil 1998 vastu EKP personali teenistustingimused (EKP 9. juuni 1998. aasta otsus, millega võeti vastu EKP personali teenistustingimused, muudetud 31. märtsil 1999, EÜT L 125, lk 32, ja 5. juulil 2001, EÜT L 201, lk 25; edaspidi „teenistustingimused”).
4 Teenistustingimuste artiklis 42 on täpsustatud EKPS-i põhikirja artikli 36 lõiget 2:
„Pärast kõikide institutsioonisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist on Euroopa [...] Kohus pädev tegema otsuse kõikide vaidluste kohta EKP ja tema personali liikme või endise liikme vahel, kelle suhtes kohaldatakse käesolevaid teenistustingimusi.
See pädevus on piiratud meetme või otsuse õiguspärasuse analüüsimisega, välja arvatud kui vaidlus on rahalist laadi; niisugusel juhul on Euroopa Kohtul täielik pädevus.” [Siin ja edaspidi on osundatud teenistustingimusi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
5 Töösuhete osas näeb teenistustingimuste artikkel 9 eelkõige ette:
„a. EKP ja tema töötajate vahelisi töösuhteid reguleerivad töölepingud, mis sõlmitakse kooskõlas käesolevate teenistustingimustega. Nende teenistustingimuste rakendamist puudutavaid üksikeeskirju täpsustavad [EKP] personalieeskirjad, mille võtab vastu juhatus.
[...]
c. Teenistustingimuste suhtes ei kohaldata ühtegi siseriiklikku eriseadust. EKP kohaldab i) liikmesriikide õigussüsteemide ühiseid üldpõhimõtteid, ii) ühenduse (EÜ) õiguse üldpõhimõtteid ja iii) (EÜ) määrustes ja direktiivides sisalduvaid liikmesriikidele suunatud sotsiaalpoliitikat puudutavaid õigusnorme. Iga kord kui tekib vajadus, rakendab EKP nimetatud õigusakte. Seejuures arvestab EKP sotsiaalpoliitika valdkonda puudutavate (EÜ) soovitustega. Käesolevates teenistustingimustes sätestatud õiguste ja kohustuste tõlgendamisel võtab EKP vastavalt arvesse asjakohaseid ühenduse institutsioonide personali suhtes kohaldatavate määruste, eeskirjade ja kohtupraktika põhimõtteid.”
6 Töötasude kohandamise osas näeb teenistustingimuste artikkel 13 ette:
„Nõukogu võtab juhatuse ettepanekul vastu töötasu üldised kohandamised, mis jõustuvad iga aasta 1. juulil.”
7 Personali esindamise osas sätestavad teenistustingimuste üheksandas osas „Personali esindamine” paiknevad artiklid 45 ja 46 järgmist:
„45. Personalikomitee, mille liikmed valitakse salajasel hääletusel, esindab kõikide personali liikmete üldisi huve töölepingute, personali suhtes kohaldatavate õigusnormide, töötasude, EKP-s kehtivate teenistus-, töö-, tervishoiu- ja turvalisust puudutavate tingimuste osas, sotsiaalkindlustuskaitse ja pensioniskeemide valdkonnas.
46. Personalikomiteega konsulteeritakse enne iga muudatust käesolevates teenistustingimustes, personalieeskirjades või kõikides nendega seonduvates küsimustes, nagu need on määratletud eespool artiklis 45.”
8 Teenistustingimuste artiklit 46 täpsustavad EKP personalieeskirjad (European Central Bank Staff Rules), millega kehtestatakse eelkõige EKP ja personalikomitee vahelise konsulteerimismenetluse üksikasjalikud eeskirjad (artikkel 9.2).
9 17. juunil 2003 allkirjastati vastastikuse mõistmise memorandum EKP juhatuse ja personalikomitee suhete kohta (Memorandum of Understanding on Relations between Executive Board and the Staff Committee of the ECB, edaspidi „memorandum”), millega määrati täpsemalt kindlaks nende suhete kontekst ja järgitav menetlus.
10 Selle preambulis on nähtud ette, et „tuleb teha pingutusi kogu asjakohase teabe edastamiseks ja dialoogi loomiseks nii varases etapis kui võimalik, kui ei ole muid tähtsamaid kaalutlusi, mis sunnivad toimima teisiti” („efforts shall be made to provide all relevant information and to initiate a dialogue at the earliest possible time in so far as there are no overriding reasons for not doing so”). [Siin ja edaspidi on osundatud memorandumit tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
11 Memorandumi artiklis 6 on kehtestatud konsulteerimistaotluse esitamise kord:
„Kui president algatab konsulteerimismenetluse, esitab tema või tema esindaja personalikomiteele kirjaliku konsulteerimistaotluse koos täieliku teabega, st teabega, mis võimaldab personalikomiteel tutvuda küsimusega, mille asjus konsulteeritakse, ja seda analüüsida, kui ei ole muid tähtsamaid kaalutlusi, mis sunnivad toimima teisiti. [...]”
12 Memorandumi artiklis 15 on nähtud ette lihtsustatud konsulteerimismenetlus:
„Dialoogi osapooled võivad põhjustel, mida üks neist peab selgitama, leppida kokku menetluses, mille eesmärk on vähendada arvamusvahetuste arvu mingis konkreetses küsimuses. Niisugusel juhul määravad pooled vastastikusel kokkuleppel kindlaks ad hoc ajakava.”
13 Teenistustingimuste artikli 13 alusel on EKP juhatus välja töötanud meetodi töötasu üldiste kohandamiste elluviimiseks (General Salary Adjustment – GSA, edaspidi „arvutusmeetod”). Põhimõtteliselt on selle aluseks töötasude kohandamiste konkreetne hindamine organisatsioonides, kust EKP personali põhiliselt värvatakse, näiteks riikide keskpangad (edaspidi „võrdlusorganisatsioonid”), selleks et EKP personali töötasud oleksid vastavuses nende organisatsioonide töötasude tasemega. EKP nõukogu võttis arvutusmeetodi aastate 1999–2001 osas vastu 20. juunil 1999 (edaspidi „1999.–2001. aasta arvutusmeetod”). Hiljem muutis nõukogu seda redaktsiooni aastate 2002–2004 jaoks (edaspidi „2002.–2004. aasta arvutusmeetod”).
14 1999.–2001. aasta arvutusmeetodi kohaselt võetakse iga võrdlusorganisatsiooni töötajate töötasude (protsentides väljendatud) kohandamisel selle töötajate arvu arvesse järgmiselt:
„– [i]ga‑aastane üldine töötasude kohandamine põhineb nominaalpalkade keskmisel muutusel viieteistkümnes [riiklikus keskpangas ja Rahvusvaheliste Arvelduste Pangas (BIS)] kui keskpankade „keskpangas”;
– [v]õetakse arvesse iga‑aastaseid kohandamisi võrdlusorganisatsioonides jooksva kalendriaasta osas;
– [n]ominaalpalga muutusi kaalutakse[; k]aalumine toimub vastavalt igas võrdlusorganisatsioonis töötavate isikute arvule;
– [...]”.
15 Järelikult ei tehtud 1999.–2001. aasta arvutusmeetodis mingit vahet erinevate võrdlusorganisatsioonide vahel ega olnud ette nähtud mingit korrigeerimisvõimalust.
16 Seevastu 2002.–2004. aasta arvutusmeetodis järgiti küll samu põhimõtteid, kuid arvesse võeti kahte võrdlusorganisatsioonide rühma ja iga‑aastase kohandamise arvutamisel võeti mõlemat arvesse 50% ulatuses:
„– iga‑aastane üldine töötasude kohandamine põhineb nominaalpalkade keskmisel muutusel järgmistes organisatsioonides:
– 1) [v]iisteist [riiklikku keskpanka] ja BIS;
– 2) Euroopa ühenduste institutsioonid ja asutused (nimelt Euroopa [Ühenduste] Komisjon ja selle asutused, Euroopa Liidu Nõukogu, [Euroopa P]arlament, Euroopa Kohus, [Euroopa Ühenduste] Kontrollikoda, [Euroopa] Majandus‑ ja Sotsiaalkomitee, [Euroopa Liidu] Regioonide Komitee);
[k]oordineeritud organisatsioonid (nimelt [Põhja‑Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO)], [Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD)], Euroopa Kosmoseagentuur, Euroopa Keskmise Pikkusega Ilmateadete Keskus, Euroopa Nõukogu, Lääne-Euroopa Liit);
Euroopa Investeerimispank;
– nominaalpalkade muutusi kaalutakse vastavalt igas võrdlusorganisatsioonis töötavate isikute arvule;
– mõlemat võrdlusrühma (punktid 1 ja 2 eespool) võetakse arvesse 50% ulatuses.”
17 Lisaks nähti 2002.–2004. aasta arvutusmeetodis ette süsteem, mis nägi ette kohandamiste korrigeerimise hiljem saadud andmete põhjal:
„Arvesse võetakse iga‑aastaseid kohandamisi (kui need on kättesaadavad) võrdlusorganisatsioonides jooksva kalendriaasta osas. Kui jooksva aasta kohta ei ole kohandamist puudutavad andmed kättesaadavad, kasutatakse eelmise aasta andmeid ning kui andmed saadakse, korrigeeritakse kättesaadavate andmete ja tegelike andmete vahet järgmisel perioodil.”
18 Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2004. aasta otsuses EKP/2004/3 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele (ELT L 80, lk 42; ELT eriväljaanne 01/05, lk 51), mille artikli 2 lõige 1 sätestab, et igal liidu kodanikul on „õigus juurdepääsule EKP dokumentidele, võttes arvesse käesolevas otsuses määratletud tingimusi ja piiranguid”, on artikli 4 lõikes 1 ette nähtud, et EKP keeldub juurdepääsu võimaldamisest dokumentidele, mille avalikustamine võiks kahjustada avalike huvide, üksikisiku eraelu ja puutumatuse ning vastava ühenduse seadusega kaitstud teabe konfidentsiaalsuse kaitset. Niisuguse erandi kohaldamise osas on selle otsuse artikli 4 lõikes 4 sätestatud:
„Kolmandate isikute dokumentide osas peab EKP konsulteerima asjaomase kolmanda isikuga, andmaks hinnangu erandi kohaldatavuse kohta käesolevast artiklist, kui ei ole ilmne, kas dokument avalikustatakse või mitte.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
19 Hagejad sõlmisid EKP-ga töölepingud, mis nägid eelkõige ette, et teenistustingimused ja nende muudatused on nende lepingute lahutamatu osa.
20 Esimese Astme Kohtu 20. novembri 2003. aasta otsusega kohtuasjas T‑63/02: Cerafogli ja Poloni vs. Euroopa Keskpank (EKL 2003, lk II‑4929) tühistati otsused, mis olid toodud EKP personali hulka kuuluvatele hagejatele 13. juulil 2001 saadetud palgateatistel 2001. aasta juulikuu kohta, sest EKP ei olnud enne töötasude kohandamist 2001. aasta osas konsulteerinud personalikomiteega.
21 16. detsembril 2003 saatis EKP kõikidele oma personali liikmetele memorandumi, milles ta teatas, et Esimese Astme Kohtu otsuse tulemusena asutakse personalikomiteega konsulteerima selle suhtes, mis puudutab arvutusmeetodi rakendamist aastate 2001, 2002 ja 2003 osas. Selles memorandumis oli eelkõige märgitud järgmist:
„Juhtkond asub nüüd personalikomiteega konsulteerima selle suhtes, mis puudutab meetodite rakendamist aastate 2001, 2002 ja 2003 osas. Juhime siiski tähelepanu, et miski [Esimese Astme K]ohtu otsuses ei anna konsulteerimise raames alust arvata, et mõne aasta osas tuleb arvutusi muuta.” [Mitteametlik tõlge]
22 9. jaanuari 2004. aasta teatega algatas EKP konsulteerimismenetluse, edastades personalikomiteele loetelud andmetega, mille võrdlusorganisatsioonid olid aastate 2001, 2002 ja 2003 kohta edastanud.
23 Personalikomitee vastas sellele 25. märtsil 2004, tõstatades mitu küsimust, mis käsitlesid EKP edastatud andmeid, ning paludes kohaldada EKP töötajate töötasude kohandamise lõpliku arvutuse tulemust aastate 2001, 2002 ja 2003 osas tagasiulatuvalt, eelkõige erinevuste tõttu, mida personalikomitee täheldas EKP poolt 9. jaanuaril 2004 edastatud andmete ja võrdlusorganisatsioonide personalikomiteedelt saadud sama laadi andmete vahel. Personalikomitee soovis, et kõiki neid erinevusi arvesse võttes tõstetaks töötasusid.
24 Seejärel toimus terve rida „tehnilisi” ja „ad hoc” koosolekuid personalikomitee ja EKP esindajate osavõtul. Eelkõige tuleb välja tuua 30. märtsil 2004 toimunud tehniline koosolek, millel personalikomitee esindajad (nende hulgas hageja M. Concetta Cerafogli) edastasid kõikide nende dokumentide ärakirjad, mis komitee oli saanud võrdlusorganisatsioonide personalikomiteedelt eelmiste aastate kohta. Töötasude kohandamist aastate 2001–2003 osas käsitleti samuti tehnilisel koosolekul 11. mail 2004. EKP esindaja Kelly esitas mõne riigi keskpanka puudutavad arvandmed ning selgitas, et on vaja arutada, kuidas need jagunevad 2001., 2002. ja 2003. aasta lõikes, täpsustades, et kui need arvandmed näitavad erinevust, on kohandamine tõenäoline. Personalikomitee esindajate (kelle hulgas oli hageja O. Seigneur) küsimusele tagasiulatuva kohandamise kohta vastas EKP esindaja, et eelistab kohandamise jõustumist 2004. aastal. Teised ad hoc koosolekud töötasude kohandamise küsimuses leidsid aset 1. juunil 2004 EKP esindaja Kelly, personalikomitee voliniku van de Velde ning selle komitee asevoliniku van der Arki osavõtul ning 9. juunil 2004 kahe EKP esindaja, Baaki ja Kelly ning kahe 1. juunil 2004 kohal olnud personalikomitee liikme osavõtul. Nii 2004. aasta 1. ja 9. juuni koosolekute kui ka teiste koosolekute laadi, osavõtjaid ja sisu puudutav on siiani mitmes mõttes vaieldav.
25 Personalikomitee väljendas 3. juuni 2004. aasta teates soovi, et töötasude kohandamise tõenäoline tulemus, milleni aastate 2001–2003 osas konsulteerimismenetluse lõpul jõutakse, jõustuks samal ajal 2004. aasta kohandamisega (st 1. juulist 2004, nagu on ette nähtud teenistustingimuste artiklis 13).
26 Mis puudutab ühte 14. juunil 2004 toimunud koosolekut, siis ka selle ettevalmistamist ja kulgu kirjeldavad pooled erinevalt. Hagejad väidavad, et personalikomitee sai mõned olulised statistilised andmed alles koosolekul ning selle liikmetel ei olnud 9. jaanuari 2004. aasta teatega alanud konsulteerimismenetluse ühelgi hetkel juurdepääsu kõikidele dokumentidele, millega võrdlusorganisatsioonid edastasid töötasude tõusumäärad ja töötajate arvud (edaspidi „algandmed”). EKP kinnitab seevastu, et edastas kõnesolevad statistilised andmed juba reedel, 11. juunil 2004 ning näitas algandmeid personalikomitee volinikule van de Veldele ja ühele tema asetäitjale, van der Arkile kuupäeval, mida ta ei ole suutnud täpsustada. Väidet, et just personalikomitee tegi EKP-le ettepaneku, et tema volinikul ja ühel asevolinikul võiks olla niisugune juurdepääs algandmetele, kinnitab asevolinik van der Arki 1. juuni 2004. aasta e‑kiri. Lisaks tõendab selle juurdepääsu võimaldamist kirjalik avaldus, mis kannab 13. juuni 2005. aasta kuupäeva ja millele on teiste hulgas alla kirjutanud personalikomitee kaks kõnesolevat esindajat.
27 Personalikomitee, mida esindasid tema volinik ja üks asevolinik, saatis halduse peadirektoraadi peadirektorile 14. juunil 2004 kirja, milles ta kirjutas:
„Hiljuti sai personalikomitee inimressursside direktoraadilt parandatud arvandmed töötasude üldise kohandamise kohta 2001.–2003. aasta osas.
Me lootsime 2001.–2003. aasta osas töötasude üldist kohandamist käsitleva konsulteerimise aegsasti lõpetada, et oleks võimalik töötasude üldist kohandamist arvutada 2004. aasta osas. Kuigi meie edastasime oma tulemused 25. märtsil, saime parandatud arvandmete tabeli inimressursside direktoraadilt alles hiljuti. Me kohtusime inimressursside direktoraadi asjaomaste liikmetega, et neid arvandmeid mõista ja selgitada. On jäänud lahkarvamused mõne erinevuse osas, mida ei suudeta veel selgitada ning mis puudutavad Belgiat (2001), [Deutsche] Bundesbanki (2001 ja 2002) ja komisjoni [...] (2002). Pärast meie 25. märtsi 2004. aasta kirja on saadud uusi andmeid Iirimaa ja EIP kohta. Täiendav teave, mille on meile edastanud meie ametikaaslased Banca d’Italia’st, sisaldab andmeid, millel ei ole seost töötasude üldise kohandamisega.
Neid erinevusi ei ole võimalik lahendada, tõtates ette ajakavast, mille juhatus on 2004. aasta kohandamiseks välja pakkunud. Inimressursside direktoraat on sellegipoolest juba kinnitanud, et talle edastatud parandatud andmed näitavad 0,9‑protsendilist kumulatiivset mõju perioodil 2001[–]2003, mida võeti 2004. aasta arvutuses juba 0,6% ulatuses arvesse.
Kuna erinevus, mis veel jääb, väljendub juhul, kui see kinnitust leiab, lõpptulemuse vähesel määral suurenemises, teeme ettepaneku, et 0,3‑protsendiline erinevus (0,9%–0,6%), mille mõlemad pooled on juba heaks kiitnud, lisatakse töötasude üldise kohandamise perioodi tulemusele 2004. aastal ja et igasugune erinevus, mis veel jääb, kompenseeritakse 2005. aastal, kui lõplikud arvandmed on vastastikusel kokkuleppel kinnitatud.”
28 Järgmisel päeval, 15. juunil 2004 kiitis EKP juhatus heaks EKP presidendi ettepaneku, milles nähti ette 3,5‑protsendiline tõus, mis koosneb 3,2‑protsendilisest tõusust 2004. aasta osas ning ainult ühest täiendavast 0,3‑protsendilisest kohandamisest ajavahemiku 2001–2003 osas, ning otsustas esitada selle ettepaneku nõukogule vastuvõtmiseks. Määr 3,2% sisaldab 2003. aastal puudunud, kuid 2004. aastal kättesaadavaks tehtud andmete alusel saadud 0,6%.
29 Samal päeval ehk 15. juunil 2004 valis EKP personal uue personalikomitee.
30 25. juuni 2004. aasta kirjas, mis saadeti EKP asepresidendile, leidis uus personalikomitee, et aastaid 2001–2003 puudutavat konsulteerimismenetlust ei lõpetatud 14. juuni 2004. aasta kirjaga. Seepärast palus ta vastata endise personalikomitee 25. märtsi 2004. aasta kirjale, et konsulteerimismenetlus vastaks memorandumile, mis näeb ette ka teise konsulteerimisetapi.
31 Nõukogu võttis juhatuse 15. juuni 2004. aasta ettepaneku oma 1. juuli 2004. aasta koosolekul vastu.
32 Halduse peadirektoraadi inimressursside direktoraadi direktor informeeris 1. juuli 2004. aasta teatega kõiki personali liikmeid, et nõukogu on teinud otsuse tõsta töötasusid 3,5%, kusjuures see tõus jõustub alates 1. juulist 2004.
33 Halduse peadirektoraadi inimressursside direktoraadi direktor vastas 7. juuli 2004. aasta kirjaga uuele personalikomiteele töötasude kohandamise kohta aastate 2001–2003 osas järgmist:
– ta viitas 9. jaanuari 2004. aasta kirjale (millega algatati konsulteerimismenetlus) ning personalikomitee 14. ja 25. juuni 2004. aasta kirjadele;
– ta rõhutas, et „edastatud [t]eavet [...] kontrolliti ja see kinnitas, et kõnesoleval perioodil saadi 0,3% väiksemat tasu, sest mõned võrdlusorganisatsioonid edastasid vigaseid andmeid[; j]ärelikult nõustus nõukogu kohaldama 2004. aasta töötasude üldise kohandamise protsendi suhtes erakorralist 0,3‑protsendilist lisa, mis andis tulemuseks 3,5‑protsendilise kogutõusu, mis jõustub alates 1. juulist 2004”;
– ta kinnitas, et konsulteerimismenetlus jätkub („see arvamusvahetus ei ole läbi”), kuid selle tulemused ilmnevad järgmisel kohandamisperioodil („[k]uigi on kindel, et kõik erinevused, mis veel jäävad, kompenseeritakse järgmisel töötasude kohandamise perioodil, soovitan teil asja hoolika läbivaatamise huvides esitada oma kommentaarid enne, kui möödub 20 tööpäeva pikkune tähtaeg, mida hakatakse arvestama käesoleva kirja saamisest”).
34 Palgateatised, millel oli näidatud 0,3‑protsendiline tõus aastate 2001–2003 osas ja 3,2‑protsendiline tõus 2004. aasta osas, saadeti hagejatele 2004. aasta juuli keskpaigas.
35 Personalikomitee vastas EKP 7. juuli 2004. aasta kirjale 4. augustil 2004. Tuginedes osaliselt muudele andmetele kui need, mille oli edastanud endine personalikomitee, kinnitas uus personalikomitee, et ta ei suuda mõista, kuidas määr 0,3% saadi. Need uue personalikomitee tuvastatud erinevused tulenevad tema meelest tõenäoliselt sellest, et „[endine personalikomitee] ja juhtkond tõlgendasid andmeid valesti”.
36 Vastuseks personalikomitee 4. augusti 2004. aasta teatele esitas halduse peadirektoraadi inimressursside direktoraadi direktor 23. septembri 2004. aasta teatega info ja täpsustused kolme punkti kohta, mida tuli personalikomitee 14. juuni 2004. aasta kirja järgi veel selgitada ja mis puudutasid töötasude kohandamisi aastate 2001–2003 osas seoses Banque nationale de Belgique’i, Deutsche Bundesbanki ja komisjoni andmetega. Ta luges konsulteerimismenetluse lõpetatuks.
37 Personalikomitee palus oma 6. oktoobri 2004. aasta teatega, mille ta saatis halduse peadirektoraadi inimressursside direktoraadi direktorile, tal eelkõige oma 23. septembri 2004. aasta teade tagasi võtta ja saata uus kiri, milles vastatakse personalikomitee 25. märtsi, 25. juuni ja 4. augusti 2004. aasta kirjades esitatud küsimustele, millele ei olnud antud rahuldavat vastust. Muidu asub personalikomitee seisukohale, et konsulteerimist töötasude üldise kohandamise kohta aastate 2001–2003 osas ei toimunud.
38 EKP vastas personalikomitee 6. oktoobri 2004. aasta teatele 23. veebruaril 2005. Personalikomitee reageeris EKP 23. veebruari 2005. aasta kirjale 28. veebruari 2005. aasta teatega. Peamiselt nende kahe kirja ja nendes sisalduvate vastavate ettepanekutega püüdsidki EKP ja personalikomitee oma lahkhelile pooltevahelise kokkuleppega lõppu teha. Põhimõtteks, millel kavandatav pooltevaheline kokkulepe rajanes, oli kompenseerida personalikomitee välja toodud erinevuste arvesse võtmata jätmine nii, et aastate 2001–2003 töötasude kohandamise arvutamise osas antakse täiendavaid puhkepäevi. Kuna EKP ei jõudnud personalikomiteega kokkuleppele, võttis EKP oma 7. märtsi 2005. aasta teates tagasi seisukoha, et konsulteerimine on lõppenud.
39 EKP personali liikmed, sealhulgas hagejad, esitasid 2004. aasta 10. ja 14. septembri vahelisel ajal oma 2004. aasta juulikuu palgateatiste läbivaatamise taotlused (administrative reviews). Nendes kirjades, mis põhinesid ühisel mudelil, palusid hagejad eelkõige:
– vaadata nende 2004. aasta juulikuu palgateatised läbi nii, et nendel kajastuks 2004. aasta juulis tasutavas summas tagasiulatuvalt töötasude kohandamise läbivaatamise tulemus aastate 2001–2003 osas;
– vaadata nende 2004. aasta juulikuu palgateatised läbi nii, et nendel kajastuks kogu 2001., 2002. ja 2003. aasta töötasude kohandamise läbivaatamisest tulenev jääk niisugusena, nagu selle arvutas personalikomitee (2,67%), kusjuures maksed tuleb teha tagasiulatuvalt;
– juhul kui EKP jätab personalikomitee sellesisulise taotluse rahuldamata, edastada algandmed, mille võrdlusorganisatsioonid EKP-le saatsid ja mis tõendaksid, et EKP tehtud arvutused on vastavuses edastatud algandmetega.
40 EKP vastas läbivaatamistaotlustele 9. detsembril 2004. Ka tema vastused olid koostatud ühise mudeli järgi, välja arvatud see, mille sai P. Poloni ja mis on erinev, sest tema esitas läbivaatamistaotluse väidetavalt liiga hilja.
41 Hagejad esitasid 9., 10. ja 13. detsembri 2004. aasta kirjadega institutsioonisisesed vaided (grievance procedures).
42 Institutsioonisisesed vaided jäeti rahuldamata 6. jaanuari 2005. aasta kirjadega, millest teatati hagejatele sama aasta 10. jaanuaril.
Menetlus ja poolte nõuded
43 Käesolev hagi registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri all T‑131/05.
44 15. detsembri 2005. aasta määrusega saatis Esimese Astme Kohus nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 3 alusel käesoleva kohtuasja edasi Avaliku Teenistuse Kohtule. Hagi registreeriti selle kohtu kantseleis numbri all F‑15/05.
45 Olles konsulteerinud pooltega, otsustas Avaliku Teenistuse Kohus saata asja edasi täiskogule.
46 Hagejad paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning järelikult:
– tühistada nende 2004. aasta juulikuu palgateatised;
– tühistada vajalikus ulatuses nende esitatud 9. detsembri 2004. aasta läbivaatamistaotluste ja 6. jaanuari 2005. aasta institutsioonisiseste vaiete rahuldamata jätmise otsused;
– kohustada EKP-d esitama oma „haldustoimik”;
– mõista EKP-lt välja hüvitised neile tekitatud kahju eest, st esiteks 5000 eurot hageja kohta alates 2001. aasta 1. juulist ostujõu languse tõttu, ning teiseks maksmata jäänud töötasud, mille summa vastab 1,86‑protsendilisele töötasude tõusule ajavahemikul 2001. aasta 1. juulist kuni 2002. aasta 30. juunini, 0,92‑protsendilisele tõusule 2002. aasta 1. juulist kuni 2003. aasta 30. juunini ja 2,09‑protsendilisele tõusule 2003. aasta 1. juulist kuni 2004. aasta 30. juunini, millele lisandub intress, mida hakatakse arvestama alates nende töötasude maksetähtpäevadest ja arvestatakse kuni tegeliku tasumise päevani ning mis arvutatakse EKP poolt oma põhilistele refinantseerimistehingutele kõnesoleval perioodil kohaldatavas määras, mida suurendatakse kahe protsendipunkti võrra;
– mõista kõik kohtukulud välja EKP-lt.
47 EKP palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada käesolev hagi vastuvõetamatuks Paolo Poloni osas;
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– teha kohtukulude osas õiglane otsus.
48 Esimese Astme Kohtu kodukorra, mida otsuse 2004/752 artikli 3 lõike 4 kohaselt kohaldatakse mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtu suhtes kuni viimase oma kodukorra jõustumiseni, artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Avaliku Teenistuse Kohus pooltel vastata kirjalikele küsimustele ja edastada talle dokumente, sealhulgas algandmete toimik. Pooled täitsid need palved selleks ettenähtud tähtaja jooksul.
49 Mis puudutab hagejate taotlust, et EKP esitaks „haldustoimiku”, siis tuleb tõdeda, et neil oli olemas juurdepääs algandmete toimikule. Seega ei ole vaja selle nõude kohta otsust teha, kuna hagejad ei ole näidanud, milliste muude dokumentidega oleks olnud asjakohane tutvuda.
50 Avaliku Teenistuse Kohtu algatatud katse saavutada pooltevaheline kokkulepe ei andnud tulemusi.
Õiguslik käsitlus
1. Tühistamisnõuded
51 Isegi kui tühistamisnõuded on vormiliselt suunatud ka otsuste vastu, millega jäeti rahuldamata läbivaatustaotlused, ning otsuste vastu, mis tehti 6. jaanuaril 2005 ja millega jäeti rahuldamata hagejate 9., 10. ja 13. detsembril 2004 esitatud institutsioonisisesed vaided, tuleb neid nõudeid EKP suhtes mutatis mutandis kohaldatava väljakujunenud kohtupraktika kohaselt käsitleda nii, et need on suunatud otsuste vastu, millega EKP kehtestas hagejate töötasu, nimelt otsuste vastu, mis kajastuvad 2004. aasta juulikuu palgateatistel (vt eelkõige Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, EKL 1989, lk 23, punkt 8).
52 Hagejad esitavad oma hagi põhjendamiseks kolm väidet, mille kohaselt rikuti sisuliselt kohustust konsulteerida personalikomiteega personali töölepingutingimustes tehtud muudatuste osas, nimelt aastate 2001–2003 töötasude kohandamise osas, rikuti arvutusmeetodit ja ei kohaldatud tagasiulatuvalt korrigeerimisi, mis tuli töötasude üldises kohandamises teha.
Esimene väide, et rikuti personalikomiteega konsulteerimise kohustust
Poolte argumendid
53 Oma esimese väitega heidavad hagejad EKP-le sisuliselt ette, et töötasude kohandamisel aastate 2001–2003 osas rikkus ta personalikomiteega konsulteerimise menetlust. See väide koosneb neljast osast, mille kohaselt rikuti väidetavalt teenistustingimuste artikleid 45 ja 46, memorandumi artiklit 9, hea halduse põhimõtet ja heausksuse kohustust.
54 Selles osas kinnitavad hagejad, et personalikomiteele ei edastatud kunagi algandmeid, mille võrdlusorganisatsioonid pidid EKP-le edastama ja mille alusel viimane oma arvutused arvutusmeetodeid aastate 2001, 2002 ja 2003 osas kasutades tegi. Lisaks leiavad nad, et EKP ei järginud oma kohustust konsulteerida personalikomiteega niisugusena, nagu see tuleneb teenistustingimuste artiklitest 45 ja 46 ning memorandumist, sest ta ei teavitanud seda komiteed õigeaegselt, ta ei pidanud õigesti oma tehnilisi koosolekuid ja pidas õigusvastaselt ad hoc koosolekuid, ta vastas ebapiisavalt personalikomitee küsimustele ning konsulteerimismenetlust ei lõpetatud 2004. aasta juulikuu palgateatiste edastamise ajal.
55 Tuginedes muu hulgas Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑186/01: Robert vs. parlament (EKL AT 2003, lk I‑A‑131 ja II‑631, punkt 64), vaidlustab EKP esimese väite vastuvõetavuse. Nimelt ei esitanud hagejad seda väidet kohtueelses menetluses.
56 Sisu osas toob EKP välja talle edastatud algandmete „eriti range konfidentsiaalsuse” ning nendib, et halduse peadirektoraadi inimressursside direktoraat andis personalikomitee liikmetele siiski võimaluse veenduda „voliniku [...] ja asevoliniku [...] vahendusel” EKP esitatud tabelite asjakohasuses, võimaldades neil nimetatud dokumentidega oma ruumides tutvuda ning tagades nii nõutava läbipaistvuse konsulteerimise raames, neid dokumente kirjalikult avalikustamata. Seda kinnitab endise personalikomitee viie liikme avaldus.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
57 Esimese väite nelja osa tuleb analüüsida koos, sest need on seotud ning hagejad esitasid nende põhjendamiseks samad argumendid.
58 Teenistustingimuste artikli 46 kohaselt tuleb personalikomiteega konsulteerida enne „iga muudatust [nendes] teenistustingimustes, personalieeskirjades või kõikides nendega seonduvates küsimustes niisugustena, nagu need on määratletud [teenistustingimuste] artiklis 45”. Nende küsimuste hulgas on töötasu puudutavad küsimused.
59 Eelkõige nendel sätetel põhinevas memorandumis on täpsustatud personalikomitee õigust temaga konsulteerimisele ja nähtud konkreetselt ette järgitav menetlus, mis algab EKP kohustusega esitada täielik teave (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 10 ja 11).
60 Tuleb meenutada, et töötajate õigus sellele, et neid teavitatakse ja nendega konsulteeritakse, on „tööõiguse üldpõhimõte” (Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑192/99: Dunnett jt vs. EIP, EKL 2001, lk II‑813, punkt 105), millest peab memorandumi asjakohaste sätete tõlgendamisel lähtuma.
61 Hagejad esitavad selles küsimuses mitu väidet, näitamaks, et EKP ei järginud õigesti teenistustingimuste ja memorandumi asjakohastes sätetes nõutud konsulteerimismenetlust.
– Väide, et EKP edastatud teave oli ebatäielik
62 Hagejad heidavad EKP-le ette, et see ei edastanud „täielikku teavet”, sest kõikidele personalikomitee liikmetele ei tagatud juurdepääsu algandmetele nende väidetava konfidentsiaalsuse tõttu.
63 Selles küsimuses tuleb meenutada, et memorandumi artikli 6 kohaselt tuleb konsulteerimistaotlus saata „koos täieliku teabega”, mis võimaldab personalikomiteel „tutvuda küsimusega, mille asjus konsulteeritakse, ja seda analüüsida, kui ei ole muid tähtsamaid kaalutlusi, mis sunnivad toimima teisiti”.
64 Selle teavitamiskohustuse ulatust tuleb käesoleval juhul hinnata lähtudes nende algandmete laadist, mis on küll EKP valduses, kuid ei pärine temalt endalt. Toimikust ilmneb aga, et asjaolude asetleidmise hetkel edastasid võrdlusorganisatsioonid andmeid üldiselt ainult veendumuses, et neid ei avalikustata laialdaselt, vaid kasutatakse üksnes EKP personali töötasude iga‑aastaseks kohandamiseks.
65 Selles olukorras ei saa EKP-le ette heita, et see järgis „autorile esitamise põhimõtet”, mis on kehtestatud otsuse EKP/2004/3 artikli 4 lõikega 4, jättes algandmed edastamata kõikidele personalikomitee liikmetele.
66 Seda järeldust ei kummuta argument, et EKP teeb juba alates 2006. aastast algandmed kõikidele personalikomitee liikmetele kättesaadavaks samal ajal töötasude kohandamise arvandmete arvutusega. Nimelt nõustusid võrdlusorganisatsioonid EKP vastavasisulise algatuse tulemusena oma andmete laialdasema avalikustamisega pelgalt vaidluse asjaolude asetleidmisele järgnevate aastate osas.
67 Seevastu nähtub toimikust esiteks, et personalikomitee volinikul ja selle komitee asevolinikel oli tõesti juurdepääs algandmetele. Personalikomitee tegi ise ettepaneku, et nendel kahel volinikul võiks olla niisugune juurdepääs. Seda kinnitab asevoliniku van der Arki 1. juuni 2004. aasta e‑kiri.
68 Lisaks valis volinikud ja andis neile nõuetekohased volitused personalikomitee ise ning EKP juhtkond ei „valinud” neid privilegeeritud suhtluspartneriteks. Tulemused, mille kohaselt valiti personalikomitee volinikuks Van de Velde ja tema asetäitjateks Van Damme ja van der Ark, edastati juhtkonnale 17. veebruari 2003. aasta teatega. Seega tuleb volinikke pidada personalikomiteelt endalt aastate 2001, 2002 ja 2003 töötasude kohandamise osas konsulteerimiseks nõuetekohased volitused saanud esindajateks.
69 Niisiis tuleb asuda seisukohale, et nende esindajate vahendusel tutvus EKP personalikomitee kui organ algandmetega (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 24. oktoobri 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑27/00: EKP personalikomitee jt vs. EKP, EKL AT 2000, lk I‑A‑217 ja II‑987, punkt 25).
70 Lisaks oli personalikomiteele edastatud teave sisuliselt piisav, sest komiteel oli võimalus kõikide võrdlusorganisatsioonide puhul kõiki asjakohaseid andmeid kontrollida ja võrrelda neid andmetega, mis olid tema valduses ning mille olid kogunud ja edastanud võrdlusorganisatsioonide personali esindajad.
71 Personalikomitee ei teinud konsulteerimismenetluse vältel mingit kriitikat ega väljendanud kahtlust algandmete edastamise osas. Eelkõige ei ole 14. juuni 2004. aasta teates viidatud sellele, et algandmetele ei olnud juurdepääsu.
72 Sellest järeldub, et väide, mille kohaselt oli EKP edastatud teave ebatäielik, tuleb tagasi lükata.
– Väide, et teavet ei saadud õigeaegselt
73 Hagejad heidavad EKP-le ette, et see ei edastanud vajalikku teavet õigeaegselt. Eelkõige jäi hiljaks info, mis anti reedel, 11. juunil ja esmaspäeval, 14. juunil 2004.
74 Selles küsimuses tuleb märkida, et memorandumi preambulis on nõutud, et kogu asjakohane teave edastataks nii vara kui võimalik. Muidugi ei edastanud EKP esindaja reedel, 11. juunil ja esmaspäeval, 14. juunil 2004 esitatud konsolideeritud tabeleid personalikomiteele nii, et see oleks võimaldanud kõiki asjaomaseid statistilisi andmeid põhjalikult analüüsida. Selleks et personalikomitee oleks saanud teha oma otsuse 14. juunil 2004, mis oli viimane tööpäev (enne EKP juhatuse koosolekut 15. juunil 2004), võimaldamaks aastate 2001–2003 osas töötasude „spetsiaalse” kohandamise asetleidmist juba 1. juulil 2004, samal ajal tavapärase kohandamisega 2004. aasta osas, ei jäänud piisavalt aega mõningate andmete osas, mille suhtes säilisid erinevused, vajaliku kontrolli teostamiseks ning seejärel EKP-ga dialoogi pidamiseks.
75 Tuleb siiski esiteks tõdeda, et personalikomitee väljendas ise 3. juunil 2004 kirjalikult soovi, et võimalik töötasude „spetsiaalne” kohandamine aastate 2001–2003 osas jõustuks 2004. aasta tavapärase kohandamise ajal, ja nõustus seega teadlikult niisuguse ajanappusega, sest EKP pidi teenistuseeskirjade artikli 13 kohaselt kohandama töötasud 2004. aasta osas jõustumisega 1. juulil, ning teiseks, et EKP ja personalikomitee arutasid suure osa asjakohaste andmete üle 2004. aasta jaanuarist kuni juunini korrapäraselt toimuvatel ja ad hoc tehnilistel koosolekutel sedamööda, kuidas need andmed saadi. Koondtabel, mille EKP esitas 11. juunil 2004, ei kujutanud endast esimest tutvustust, vaid selle pideva töö tulemust, mida EKP esindajad, eelkõige Kelly, ja personalikomitee esindajad ühiselt tegid. Saanud nimetatud koondtabeli, kohtus personalikomitee oma 14. juuni 2004. aasta teate sõnastuse kohaselt inimressursside direktoraadi esindajatega, et parandatud arvandmeid mõista ja selgitada, ning jõudis järeldusele, et lahkarvamused on veel jäänud ainult mõne üksiku (kolme) erinevuse osas, mis võivad lõpptulemust ainult vähesel määral mõjutada. Seepärast „tegigi” personalikomitee EKP-le nimetatud teates „ettepaneku”, et „0,3‑protsendiline erinevus [...], mille mõlemad pooled on juba heaks kiitnud, lisatakse töötasude üldise kohandamise perioodi tulemusele 2004. aastal ja et igasugune erinevus, mis veel jääb, kompenseeritakse 2005. aastal, kui lõplikud arvandmed on vastastikusel kokkuleppel kinnitatud”.
76 Sellest järeldub, et väide, mille kohaselt ei edastatud teavet õigeaegselt, tuleb tagasi lükata.
– Väide, et koosolekud toimusid õigusvastaselt
77 Hagejad kritiseerivad seda, et väljaspool memorandumis ette nähtud ametliku menetluse raamistikku korraldati „poolametlikke” konsulteerimiskoosolekuid personalikomitee volinike ja mitte personalikomitee täiskogu osavõtul ning seda selle komitee teadmata.
78 Volinikud olid siiski esindajad, kes olid konsulteerimiseks nõuetekohased volitused saanud personalikomiteelt endalt (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 68).
79 Memorandumis on muide ette nähtud tehnilised koosolekud ja lihtsustatud konsulteerimismenetlus. Mis puudutab ad hoc koosolekuid, siis memorandum ei välista sugugi niisuguste koosolekute pidamist, kuna selle artikkel 15 näeb sõnaselgelt ette lihtsustatud konsulteerimismenetluse. See artikkel võimaldab pooltel vähendada arvamusvahetuste arvu ja kalduda nõnda ka kõrvale memorandumis ette nähtud tähtaegadest, leppides sobival viisil kokku lühemates tähtaegades; protokolli koostamine on EKP personalieeskirjades ette nähtud ainult presidentide osavõtul toimuvate koosolekute puhul.
80 Lisaks nähtub toimikust, et personalikomitee, kelle volitused hõlmasid aastaid 2002–2004, ja EKP vahelised suhted põhinesid tugeval vastastikusel usaldusel ja avatud suhtlemisel, mis võib õigustada mõne koosoleku suhtelist ebaametlikkust.
81 Lõpuks tuleb lisada, et „spetsiaalne” konsulteerimismenetlus, mida aastate 2001–2003 töötasude kohandamise puhul järgiti, lepiti EKP ja personalikomitee vahel kokku eelkõige seepärast, et viimane avaldas oma 3. juuni 2004. aasta teates selleks soovi. Teda hoiti kursis tema volinike ja EKP esindajate osavõtul toimunud koosolekute tulemustega, nagu näitavad personalikomitee institutsioonisisesed teated ja e‑kirjad, mis on poolte kirjalikele menetlusdokumentidele lisatud. Pealegi tuleb tähelepanu pöörata personalikomitee 14. juuni 2004. aasta teatele, milles viidatakse menetluse elementidele, tegemata nende kohta mingit kriitikat, nõutakse põhimõtteliselt konsulteerimismenetluse lõpetamist (välja arvatud kolmes küsimuses, mis tuleb lahendada, vt käesoleva kohtuotsuse punkt 27) ning mida tuleb mõista nii, et selles leitakse, et käesoleval juhul järgitud konsulteerimismenetlus oli õiguspärane.
82 Järelikult tuleb väide, et koosolekud toimusid õigusvastaselt, tagasi lükata.
– Väide, et personalikomitee küsimustele antud vastused olid ebapiisavad
83 Hagejad heidavad EKP-le ette, et see ei vastanud ametlikult ja kirjalikult personalikomitee 25. märtsi 2004. aasta kirjale.
84 Selles osas tuleb tõdeda, et küsimusi, mis personalikomitee oma 25. märtsi 2004. aasta kirjas tõstatas, analüüsiti 2004. aasta aprillist kuni juunini toimunud konsulteerimiskoosolekutel. Seega puudub esitatud väitel faktiline alus.
– Väide, et kiirustati kuritahtlikult
85 Kohtuistungil heitsid hagejad EKP-le ette, et viimane sundis personalikomiteele peale kiireloomulise olukorra ja pani komitee fakti ette.
86 Sõltumata sellest, kas see väide on vastuvõetav, ei ole nimetatud etteheide, mis kattub suures osas väitega, et teavet ei edastatud õigeaegselt (vt käesoleva otsuse punktid 73–76), põhjendatud, sest just personalikomitee ise palus EKP-l 3. juunil 2004, st vähem kui kaks nädalat enne EKP juhatuse koosolekut, kus pidi tehtama otsus 2004. aasta kohustusliku kohandamise kohta, arvestada selle kohandamise puhul aastaid 2001–2003 puudutava „spetsiaalse” konsulteerimise tulemusi. Oma 14. juuni 2004. aasta teates märgib personalikomitee, et ta oli tõesti kursis ajakavaga, mille EKP juhatus oli töötasude kohandamise kinnitamiseks 2004. aasta osas ette näinud.
87 Mis puudutab ülejäänut, siis nendele väidetele peab vastama käesoleva kohtuotsuse punktides 74–76 esitatud kaalutlustega.
88 Järelikult tuleb väide, et kiirustati kuritahtlikult, tagasi lükata.
– Väide, et konsulteerimismenetlus ei olnud 2004. aasta juulikuu palgateatiste edastamise ajal lõpetatud
89 Hagejad heidavad EKP-le ette, et see ei lõpetanud aastaid 2001–2003 puudutavat konsulteerimismenetlust enne, kui tegi otsuse selle ajavahemiku töötasude kohandamise kohta.
90 Selles küsimuses tuleb märkida, et 14. juuni 2004. aasta teates tegi personalikomitee ise vaikimisi EKP juhtkonnale ettepaneku konsulteerimismenetlus lõpetada, kuid analüüsida siiski veel kolme konkreetset lahendamata küsimust, mis käsitlevad Banque nationale de Belgique’ilt, Deutsche Bundesbankilt ja komisjonilt saadud andmeid, kusjuures seda analüüsimist tuleb edasi lükata, et kaasata selle tulemus järgmise aasta (2005) konsulteerimisprotsessi tulemusse.
91 Samas teates „tegi” personalikomitee nimelt „ettepaneku” lisada 2004. aasta osas tavapärase kohandamise tulemustele „0,3‑protsendiline erinevus [...], mille mõlemad pooled on juba heaks kiitnud” aastaid 2001–2003 käsitleva „spetsiaalse” konsulteerimise raames, lükates samal ajal kolme küsimuse – mida on konkreetselt mainitud – analüüsimise edasi 2005. aasta töötasude kohandamise perioodini. Isegi kui neid küsimusi ei olnud konsulteerimise lõppedes veel lahendatud, tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et need arvati aastaid 2001–2003 käsitlevast konsulteerimisest välja ning igal juhul võisid need personalikomitee enda sõnul aastate 2001–2003 töötasude kohandamise lõpptulemusele ainult vähesel määral mõju avaldada.
92 Hinnangut, mille kohaselt mainiti personalikomitee 14. juuni 2004. aasta teates selle komitee ja EKP kokkulepet, et „spetsiaalse” konsulteerimise käigus suudetakse jõuda konkreetsete tulemusteni („0,3‑protsendiline erinevus [...], mille mõlemad pooled on juba heaks kiitnud”), välja arvatud kolm lahendamata küsimust, mis võivad seda tulemust vähesel määral mõjutada, kinnitavad lisaks sõnaselgelt mõned endise personalikomitee liikmed, nagu nähtub viie liikme 13. juuni 2005. aasta avaldusest. Veel kinnitavad seda kokkulepet personalikomitee komiteesisesed dokumendid, mille hagejad ise esitasid.
93 Vastavalt memorandumi artiklile 15 oli personalikomiteel õigus anda oma nõusolek lihtsustatud konsulteerimiseks, kaasa arvatud selle lõpetamishetk (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 81).
94 Mis puudutab personalikomitee voliniku van de Velde ja selle komitee asevoliniku van der Arki rolli, kes mõlemad on 14. juuni 2004. aasta teatele alla kirjutanud, siis tuleb rõhutada, et personalikomiteed esindasid nõuetekohaselt tema volinikud, edastamaks seda teadet tema nimel EKP-le (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 68). Lisaks kinnitab personalikomitee 14. juuni 2004. aasta koosoleku protokoll, mille hagejad ise esitasid, et see teade peegeldab komitee liikmete enamiku seisukohta.
95 EKP juhatus kiitis 15. juunil 2004 heaks presidendi ettepaneku, mille kohaselt suurendatakse konsulteerimismenetluse tulemusena spetsiaalse kohandamise korras töötasusid aastate 2001–2003 osas 0,3% võrra.
96 Sellest järeldub, et personalikomitee andis oma nõusoleku konsulteerimismenetlus lõpetada ja suurendada töötasusid aastate 2001–2003 osas 0,3%, mis pidi välja makstama alates 2004. aasta juulikuust.
97 Seda tõdemust ei lükka ümber hagejate argument, mis põhineb uue personalikomitee 25. juuni 2004. aasta kirjal. Seda kirja võib pidada komitee ühepoolseks katseks lõpetatud konsulteerimismenetlus uuesti algatada. EKP ei nõustunud siiski uue personalikomitee taotlusega tulla tagasi ettepaneku juurde, mida väljendas endine personalikomitee konsulteerimise lõpetamise osas. Nõnda võttis nõukogu 1. juulil 2004 vastu EKP presidendi ettepaneku, mille juhatus oli 15. juunil 2004 heaks kiitnud ja mis põhineb konsulteerimise tulemusel, nagu see nähtub personalikomitee 14. juuni 2004. aasta teatest.
98 EKP 7. juuli 2004. aasta kirjalik vastus personalikomiteele, milles mainitakse, et „juhtkond arvab endiselt, et see arvamusvahetus ei ole läbi” ja „kõik erinevused, mis veel jäävad, kompenseeritakse järgmisel töötasude kohandamise perioodil”, ei kujuta siinkohal endast kinnitust, et EKP jaoks oli konsulteerimine töötasude kohandamiseks aastate 2001–2003 osas ikka veel avatud, vaatamata nõukogu heakskiidule, millega kinnitati töötasude 0,3‑protsendiline tõus, mille kohta mõlemad pooled andsid oma nõusoleku. Kontekstis, kus personalikomitee ja EKP vahetasid kirju, mis käsitlesid „spetsiaalset” kohandamist aastate 2001–2003 osas, tuleb seda vastust mõista kui viidet kolmele väiksemale küsimusele, mille endine personalikomitee jättis oma 14. juuni 2004. aasta kirjas konkreetselt analüüsimiseks järgmisel kohandamisperioodil, st 2005. aastal.
99 Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et hagejate poolt oma väidete põhjendamiseks esitatu ei võimalda isegi koosvõetuna järeldada, et tegemist oli nende nõuete rikkumisega, mis iseloomustavad enne aastate 2001–2003 töötasude kohandamise osas otsuse tegemist personalikomiteega konsulteerimise menetlust. Järelikult, ja ilma et oleks vaja teha otsust esimese väite vastuvõetavuse kohta, tuleb see väide oma erinevates osades tagasi lükata.
Teine väide, et rikuti arvutusmeetodit, tehti ilmne hindamisviga ja rikuti põhjendamiskohustust
Poolte argumendid
100 Selles väitega kritiseerivad hagejad sisuliselt seda, et EKP lähtus ilmselgelt vigastest andmetest ning rikkus nõnda aastaid 2001–2003 puudutava töötasude kohandamise puhul arvutusmeetodeid ja põhjendamiskohustust.
101 Hagejate meelest sisaldavad tabelid, mille EKP konsulteerimismenetluse algul, st 9. jaanuaril 2004 koostas, ilmseid vigu ning näitavad, et arvutusmeetodit rakendati valesti. Eelkõige kujutab endast ilmset viga see, et soodustust, mis seisneb selles, et Banque de France’i personali tööaega vähendati, võeti arvesse alles alates 2002. aastast, sest Banque de France’i personalile kohaldati juba alates 2001. aasta veebruarist 19. jaanuari 2000. aasta seadust nr 2000‑37 kokkulepitud tööaja vähendamise kohta (edaspidi „tööaja vähendamise seadus”). Ilmset hindamisviga kujutab endast ka asjaolu, et EKP ei võtnud arvesse andmeid, mis käsitlesid Deutsche Bundesbanki endisel Ida‑Saksamaal töötava personali töötasu spetsiaalset suurendamist selle panga poolt.
102 EKP rõhutab, et nende arvesse võtmisele kuuluvate algandmete asjakohasuse ja õigsuse osas ning nende kogumiseks ja edastamiseks kulutatud aja osas sõltub ta täielikult võrdlusorganisatsioonidest. Tuleb arvestada, et algandmed ei koosne ühest parameetrist, vaid hõlmavad paljusid tegureid, näiteks töötajate arv, töönädala pikkus, puhkepäevade arv, töötajate staatus (avalik teenistus või erasektor) jne. Niisuguses olukorras võib ta ainult loota, et talle edastatud andmed on õiged ja asjakohased. Üksnes ilmse vea korral oli tal kohustus võtta ühendust ekslikud andmed saatnud võrdlusorganisatsiooniga, et kontrollida nende õigsust. Käesoleval juhul ei olnud aga võrdlusorganisatsioonide edastatud algandmetes mingit ilmset viga.
103 EKP nõustub, et personalikomitee tõstatas oma 25. märtsi 2004. aasta kirjas Banque de France’i personali tööaja vähendamise arvessevõtmise küsimuse, kuid kinnitab, et see küsimus lahendati konsulteerimise käigus personalikomitee kasuks ning „14. juuni 2004. aasta kokkuleppes” seda enam ei mainita. Mis puudutab Deutsche Bundesbanki, siis EKP ei ole kindel, kas seda väidetavat ilmset viga käsitlev väide on Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c kehtestatud eeskirjade seisukohast vastuvõetav või põhjendatud ning viitab „14. juuni 2004. aasta kokkuleppele”, milles nähakse ette, et neid andmeid arutatakse hiljem. Lõpuks ei mõista ta, kuidas saaks see aastate 2001–2003 töötasude kohandamist mõjutada.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
104 Isegi kui hagejad tuginevad oma teise väite põhjendamiseks „põhjendamiskohustuse rikkumisele”, käsitlevad nende argumendid eranditult vaidlustatud otsuste sisemist ja mitte vormilist õiguspärasust.
105 Oma hagiavalduses kaebavad hagejad nimelt ainult „ilmse vea” üle, mis tõi väidetavalt kaasa arvutusmeetodi rikkumise, ning seda kahel põhjusel:
– esiteks ei võtnud EKP õigesti arvesse töötasudega seotud mõju, mida Banque de France’i töötajate tööaja vähendamine arvutusmeetoditele avaldab;
– teiseks jättis EKP arvesse võtmata endisel Ida‑Saksamaal töötava Deutsche Bundesbanki personali töötasu spetsiaalse suurendamise mõju EKP personali töötasudele.
106 Selleks et vastata nende kahele väitele, mille hagejad ainsana esitasid, tuleb analüüsida, kas EKP tegi ilmseid hindamisvigu, lähtudes tabelite koostamisel, mida nõuti nominaalpalkade keskmise muutuse kindlaksmääramiseks vastavalt arvutusmeetodile, nimetatud algandmetest, mille olid edastanud Banque de France ja Deutsche Bundesbank.
107 Banque de France’i osas ei esita hagejad teavet, mis tõendaks, et EKP oleks pidanud tegema vajalikud järeldused tööaja vähendamise seaduse kohaldamisest Banque de France’i kogu personali suhtes alates 2001. aastast. Seevastu esitavad nad kolm dokumenti pealkirjaga „kohaldamisteated”, mis on saadud sellelt pangalt ja käsitlevad „ettevõttesisest kokkulepet juhtivtöötajate tööaja kestuse, korraldamise ja sisustamise kohta”, mis pärinevad 13. veebruarist, 6. aprillist ja 6. juunist 2001 ning mis puudutavad ainult seda töötajate kategooriat. Nendes teadetes esitatud teave langeb kokku Banque de France’i edastatud teabega, sest viimane teavitas EKP-d, et sellesse töötajate kategooriasse kuulub ainult 1000–1100 isikut, samal ajal kui ettevõttesisene kokkulepe, mida kohaldatakse kogu personali suhtes (umbes 15 000 inimest) jõustus alles 1. jaanuaril 2002. Simulatsioonide kohaselt, mille EKP viis personalikomitee esindajate juuresolekul läbi ning mida hagejad ei ole tõsiselt vaidlustanud, ei olnud Banque de France’i juhtivtöötajate töötasu suurendamistel tööaja vähendamise seaduse kohaldamise tulemusena märkimisväärset positiivset mõju EKP personali töötasude kohandamise lõpptulemusele 2001. aasta osas.
108 Deutsche Bundesbanki olukorra puhul tuleb eristada kahte aspekti. Mis puudutab esiteks endisel Ida‑Saksamaal töötava personali töötasu spetsiaalset suurendamist, siis nimetatud pank teatas EKP-le, et seisukoht, mida personalikomitee selle spetsiaalse suurendamise mõju kohta algul avaldas, on vale. Personalikomitee nõustus seejärel selle selgitusega ega lisanud Deutsche Bundesbanki endisel Ida‑Saksamaal töötava personali töötasude küsimust oma 14. juuni 2004. aasta kirjas nende hulka, mis tuleb veel lahendada. See probleem lahendati seega konsulteerimismenetluse jooksul enne selle menetluse lõpetamist 14. juunil 2004. Teiseks viitab Deutsche Bundesbanki puudutav kahtlus, mida on personalikomitee 14. juuni 2004. aasta teates mainitud kui küsimust, mis tuleb veel lahendada, ühele teisele küsimusele, nimelt aastate 2001 ja 2002 üldise töötasude tõusu protsendile. Seda kahtlust analüüsiti 2004. aasta septembris ja see tõstatati seega 2005. aasta töötasude kohandamise raames, nagu personalikomitee ja EKP kokku leppisid.
109 Kui 14. juunil 2004 olid mõlemad läbirääkimiste pooled pärast Banque de France’ilt ja Deutsche Bundesbankilt saadud andmete kontrollimist nõus asuma seisukohale, et kavandatava töötasude kohandamise puhul on neid küsimusi õigesti arvesse võetud, on raske kindlaks teha ilmset viga, mille EKP selles osas tegi, kui arvestada, et hagejate selle kohta esitatud väited on ebatäpsed ning nad ei ole nende põhjendamiseks esitanud piisavalt tõendeid.
110 Sellest järeldub, et hagejad ei ole tõendanud ei arvutusmeetodi rikkumist ega ka seda, et EKP tegi Banque de France’ilt ja Deutsche Bundesbankilt saadud algandmete analüüsimisel ilmse vea.
111 Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et töötasude üldises kohandamises tegemisele kuuluvaid korrigeerimisi ei kohaldatud tagasiulatuvalt
Poolte argumendid
112 Kolmas väide koosneb kolmest osast, mille kohaselt rikuti õiguspärasuse põhimõtet, eirati arvutusmeetodi põhimõtteid ja rikuti õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Hagejad kritiseerivad väite kolme osaga sisuliselt asjaolu, et EKP ei kohaldanud arvutusmeetodit tagasiulatuvalt, kuigi pidi seda tegema.
113 Selleks et selgitada, millel töötasude suurendamise tagasiulatuv jõud põhineb, viitavad hagejad peamiselt õiguspärasuse põhimõttele, mille tõttu peab haldusasutus nende arvates oma tegevuse ja otsused määratlema vastavalt tema suhtes kohaldatavale õigusele ning taastama õiguspärasuse, kui õigusakte on eiratud. Kui tegemist on vigaste andmetega, peab asutus taastama õiguspärasuse ab initio, st tagasiulatuvalt.
114 Hagejad märgivad selles osas, et võrdlusorganisatsioonid korrigeerivad töötasusid tagasiulatuvalt, kui seda on vaja teha. Nad toovad näiteks ühenduse seadusandja nõukogu, kes võttis vastu 5. detsembri 2003. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2148/2003, millega korrigeeritakse alates 1. juulist 2002 Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione, ning Banca d’Italia töötajad, kelle töötasusid suurendati ajavahemikul 2002–2003 täiendavalt 2004. aasta oktoobris tehtud otsuse tulemusena. EKP peaks kohaldama sama põhimõtet ja oma muutmisotsuste puhul tunnustama tagasiulatuvat jõudu.
115 Lisaks heidavad hagejad EKP-le ette, et see ei täitnud kohustust, mille ta võttis kogu personalile adresseeritud 16. detsembri 2003. aasta memorandumis. Seda kohustust tuleb hinnata, lähtudes EKP muudest avaldustest ja eelkõige nendest, mis olid toodud „7. juuli 1999. aasta” teates (hagejad viitavad tegelikult 7. mai 1999. aasta teatele), milles on mainitud, et arvutusmeetodi eesmärk on võimaldada EKP‑l pidada sammu nende asutuste töötasude tasemega, kust ta peamiselt töötajaid värbab, milleks on võrdlusorganisatsioonid.
116 EKP rõhutab, et vaidlusalused palgatõusud on lihtsalt tema „vabatahtliku kohustuse” tulemus – hinnang, mille hagejad ise olukorrale andsid. Niisuguse kohustuse elluviimisel ei saa seega tekkida õigusnormidel põhinevaid kohustusi. Ta viitab Euroopa Kohtu praktikale, nimelt 3. märtsi 1999. aasta määrusele kohtuasjas C‑315/97 P: Echauz Brigaldi jt vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑1287, punkt 11), millega jäeti muutmata Esimese Astme Kohtu 9. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑156/95: Echauz Brigaldi jt vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑171 ja II‑509), milles viimane sedastas, et soodustus, mille institutsioon on oma ametnikele heast tahtest ja mitte personalieeskirjades sätestatud kohustuse tõttu andnud, ei kohusta teisi institutsioone oma ametnikke samamoodi kohtlema. Esimese Astme Kohus tõdes seega, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.
117 Lisaks eitab EKP hagejate puhul igasugust „õiguspärast ootust”, sest personalikomiteega konsulteerimine ei tähenda, et viimase arvamus on siduv. EKP rõhutab ka, et 2004. aasta juulis tehtud otsus töötasu tõsta on vabatahtlik toiming ega saa seega tekitada kohusust anda selle konsulteerimise tulemuseks olevatele töötasu kohandamistele tagasiulatuv jõud.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
118 Selle väitega püüavad hagejad teada anda, et EKP käitus valesti, kui ta ei tõstnud tagasiulatuvalt nende töötasusid aastate 2001–2003 osas – aastad, mida 16. detsembri 2003. aasta memorandumi kohaselt algatatud konsulteerimine puudutas.
119 Kolmanda väite kolme osa tuleb analüüsida koos, kuna need on seotud ja hagejad esitasid nende põhjendamiseks samad argumendid.
120 Järelikult tuleb teha kindlaks, kas 16. detsembri 2003. aasta memorandumi kohaselt algatatud personalikomiteega konsulteerimise ning selle konsulteerimise tulemuste suhtes aastatel 2001–2003 kehtiva arvutusmeetodi kohaldamise tagajärjeks oleks pidanud olema – nagu väidavad hagejad – konsulteerimise tulemuseks oleva palgatõusu summa tagasiulatuv väljamaksmine kõikide asjaomaste aastate eest.
121 Kohe alguses tuleb rõhutada, et täitmaks eespool nimetatud kohtuotsust Cerafogli ja Poloni vs. EKP, milles EKP personali töötasude kohandamise menetlus tunnistati 2001. aasta osas õigusvastaseks, oli EKP Esimese Astme Kohtu leitud vea parandamiseks kohustatud nimetatud aasta osas töötasude kohandamise puhul konsulteerima personalikomiteega õiguspäraselt ja sobival viisil. Oma laadilt oli niisugune meede kindlasti üldine meede, kuna seda ei saa pidada üksnes M. Concetta Cerafogli ja P. Poloni olukorda puudutavaks,.
122 Tuleb lisada, et EKP laiendas konsulteerimist aastatele 2002 ja 2003 kohustuse tulemusena, mis ta oli kogu personali suhtes võtnud oma 16. detsembri 2003. aasta memorandumiga „Esimese Astme Kohtu otsus, mis käsitleb 2001. aasta töötasude kohandamist”. Nagu ta kohtuistungil tunnistas ja vastupidi sellele, mida ta väitis oma kirjalikes menetlusdokumentides, eeldas see kohustust kohaldada kehtivat arvutusmeetodit laiendatud konsulteerimise tulemusele.
123 Pooled on siiski eriarvamusel rahaliste tagajärgede osas, mida see konsulteerimine ja kohustus kohaldada arvutusmeetodit selle konsulteerimise tulemusele võivad kaasa tuua. Hagejad väidavad, et eespool viidatud kohtuotsuse Cerafogli ja Poloni vs. EKP järgimiseks pidi EKP laiendama konsulteerimise tulemuseks olevaid võimalikke palgatõuse kogu personalile, EKP aga eitab nimetatud kohtuotsuse niisugust mõju.
124 Käesoleval juhul ei ole tarvis teha otsust küsimuse kohta, kas EKP pidi EÜ artikli 233 kohaselt laiendama selle konsulteerimise tulemuseks olevaid võimalikke palgatõuse – ka kohtuotsuse tegemisele eelneva ajavahemiku osas – kogu EKP personalile ning seda eelkõige kritiseeritud õigusvastase käitumise laadi tõttu. Piisab, kui tõdeda, et ka EKP ise leidis, et ta peab asetuma siduvasse raamistikku, mida kohaldatakse kogu personali, mitte ainult M. Concetta Cerafogli ja P. Poloni suhtes ning mis käsitleb kolme kõnesolevat aastat, nii konsulteerimist, töötasude kohandamise menetluse ettevalmistavat etappi kui ka sellele menetlusele järgnevaid etappe, sealhulgas lõppetappi, mis seisneb iga personali liikme töötasu kohandamises.
125 Neil tingimustel tuleb kontrollida, kuidas töötasude kohandamise arvutusmeetodit aastatele 2001–2003 kohaldati.
126 Kõigepealt tuleb meenutada arvutusmeetodi põhilisi elemente ning erinevusi 1999.–2001. aasta arvutusmeetodi ja 2002.–2004. aasta arvutusmeetodi vahel (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 13–17).
127 Sisuliselt seisnes arvutusmeetod võrdlusorganisatsioonide edastatud algandmete usaldusel põhinevas kasutamises, ilma et EKP oleks saanud neid põhjalikult kontrollida.
128 Lisaks ei näinud 1999.–2001. aasta arvutusmeetod ette mingit võimalust arvutusmeetodi abil saadud tulemusi korrigeerida ja kuigi 2002.–2004. aasta arvutusmeetod nägi niisuguste korrigeerimiste võimaluse ette, oli see võimalus kahel viisil piiratud. Esiteks võimaldas see arvutusmeetod korrigeerimisi teha ainult siis, kui töötasude tavapärasel kohandamise kuupäeval andmed puuduvad, ehk teha korrigeerimisi andmete alusel, mille võrdlusorganisatsioonid olid edastanud hilinemisega, ning mitte siis, kui edastatud ja kohandamisel arvesse võetud andmetes avastatakse hiljem vigu. Teisalt ei ole nii tehtud korrigeerimised tagasiulatuvad. Järelikult jõustuvad sellel viimasel tähtpäeval üksnes korrigeerimised, mis tehti andmete põhjal, mis esialgu puudusid, kuid saadi viimase kohandamise ja järgmise aasta kohandamise vahelisel ajal; seega sai seda korrigeerimisvõimalust esimest korda kasutada alles 1. juulil 2003 ning seda 2002. aastat puudutavate andmete puhul, mida hilinemisega edastamise tõttu ei saanud 1. juulil 2002 otsustatud kohandamise arvutamisel arvesse võtta.
129 Lisaks tuleb tunnistada, et uus konsulteerimine personalikomiteega, mis põhineb algse konsulteerimise hetkel olemas olnud teabel ja mille puhul jäetakse kõrvale hiljem saadud info, nimelt korrigeeritud andmed, oleks olnud kunstlik.
130 Ka 2002. aasta puhul tuleb võtta arvesse, et keeruline oli kohaldada seda aastat puudutavate andmete põhjal, mis saadi 2004. aastal, 0,4‑protsendilist töötasu vähendamist, mis tulenes korrigeeritud ja EKP poolt konsulteerimismenetluse ajal koostatud tabelitesse lisatud andmete põhjal tehtud arvutustest.
131 Eeldusel, et need toimingud olid võimalikud, ei olnud EKP palgateatiste koostamise süsteem lisaks tema sõnul võimeline tegema tagasiulatuvalt uut töötasude arvutust alates 2001. aastast – asjaolu, millega nõustus ka personalikomitee oma 4. augusti 2004. aasta teates.
132 Kohtupraktikast ilmneb, et kui tühistava kohtuotsuse täitmisel esineb erilisi raskusi, võib asjaomane institutsioon teha ükskõik missuguse otsuse, mis õiglaselt hüvitab tühistatud otsusega asjaomastele isikutele põhjustatud ebasoodsa olukorra. Juhtkond võib seejuures astuda nendega dialoogi, et püüda jõuda kokkuleppele, mis tagab neile õiglase hüvitise õigusvastase olukorra eest, mille ohvrid nad olid (Esimese Astme Kohtu 26. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑91/95: De Nil ja Impens vs. nõukogu, EKL AT 1996, lk I‑A‑327 ja II‑959, punkt 34; 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑81/96: Apostolidis jt vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑207 ja II‑607, punkt 42, ja 10. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑177/97: Simon vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑75 ja II‑319, punkt 23).
133 Käesoleval juhul valis EKP kõiki käesoleva kohtuotsuse punktides 126–131 nimetatud tegureid arvestades lihtsustatud lähenemise, nimelt konsulteerimismenetluse tulemusena tuvastatud aastate 2001–2003 töötasude kohandamise kumuleeritud tulemuse väljamaksmise kuupäeval, mil jõustub töötasude kohandamine 2004. aasta osas, st 1. juulil 2004. Personalikomitee nõustus selle lahendusega vaikimisi oma 14. juuni 2004. aasta teates, milles ta ei korranud oma 25. märtsi 2004. aasta teates sõnastatud ja mitmel tehnilisel koosolekul uuesti tõstatatud tagasiulatuva väljamaksmise taotlust.
134 Kumuleeritud tulemus, millele EKP nii jõudis, on tema ja personalikomitee vahelise kompromisslahenduse vili, kusjuures see lahendus võimaldas arvutusmeetodit lihtsustatult kohandada ja kombineerida. Nimetatud kompromisslahendus koosnes mitmest elemendist:
– esiteks 2001. aasta osas sellisest võimalusest võtta arvesse korrigeeritud andmeid, kui need saadi, mida ei olnud ette nähtud 1999.–2001. aasta, vaid ainult 2002.–2004. aasta arvutusmeetodis;
– teiseks – nagu nägi ette 2002.–2004. aasta arvutusmeetod – kõikide asjakohaste andmete arvessevõtmisest selle aasta osas, mille töötasusid tuli kohandada, ning mitte ainult selle aasta osas, mille jooksul need saadi;
– kolmandaks võimalusest mitte piirata „korrigeeritud” andmete arvessevõtmist järgmise aasta makses, st nende andmete kasutamist, mida ei olnud saadud või mis olid ebatäielikud selle aasta osas, mille töötasusid tuli kohandada;
– neljandaks 0,3‑protsendilise tõusu summa väljamaksmisest alates 1. juulist 2004, kusjuures see summa kujutas endast nende muutuste kumuleeritud tulemust, mis arvutati aastate 2001–2003 osas täpsete andmete põhjal, milles personalikomitee ja EKP kokku leppisid (+0,3% 2001. aasta osas, –0,4% 2002. aasta osas ja +0,4% 2003. aasta osas, st kokku 0,3%).
135 Sellest järeldub, et kuigi EKP ei andnud konsulteerimise tulemuseks olevale töötasude kohandamisele hagejate nõutud tagasiulatuvat jõudu, kasutas ta vastukaaluks esiteks 2001. aasta osas (ülespoole) korrigeeritud andmeid, mis kohaldades tookord kehtivaid eeskirju, ei oleks olnud siis võimalik, ning teiseks laiendas ta konsulteerimist 2002. ja 2003. aastale ning selle konsulteerimise tulemusi kogu personalile, vastupidi seisukohale, et neid sai kohaldada üksnes isikutele, kes olid eespool viidatud kohtuasjas Cerafogli ja Poloni vs. EKP hagejad. EKP valis niisiis lahenduse, mis ei olnud ainult tasakaalustatud, vaid millel oli ka struktuuriline mõju palgaastmestikele ja pensionidele.
136 Võttes arvesse äsja mainitud erilisi raskusi eespool viidatud kohtuotsuse Cerafogli ja Poloni vs. EKP täitmisel, tuleb tõdeda, et otsust, mis tehti aastate 2001–2003 töötasude kohandamise osas konsulteerimismenetluse tulemuste alusel, tuleb pidada mõistlikuks ja õiglaseks lahenduseks punktis 132 viidatud kohtupraktika tähenduses.
137 Hagejate esitatud argumendid ei lükka seda tõdemust ümber.
138 Mis puudutab esiteks argumenti, et mõned võrdlusorganisatsioonid on teinud tagasiulatuvalt korrigeerimisi, siis tuleb tõdeda, et niisugune praktika vastab täielikult 2002.–2004. aasta arvutusmeetodis ette nähtud mehhanismile, st töötasude korrigeerimisele tegelike algandmete põhjal aastal, mis järgneb aastale, mil töötasu maksmise kohustus tekkis. Igal juhul ei too mõne võrdlusorganisatsiooni tagasiulatuvad korrigeerimised EKP-le kaasa kohustust teha töötasude kohandamisi tagasiulatuvalt, kuna selline praktika on isegi juhul, kui see põhineb siseriiklikel või ühenduse õigusaktidel, siduv ainult nendele organisatsioonidele, mitte EKP suhtes.
139 Vastupidi hagejate väitele täitis EKP teiseks sellega, et valis käesoleval juhul kogu personali suhtes õiglase lahenduse, 16. detsembri 2003. aasta memorandumiga võetud kohustust teha Esimese Astme Kohtu otsusest vajalikud järeldused.
140 Seega tuleb kolmas väide tagasi lükata. Tühistamisnõuded tuleb niisiis põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
2. Kahju hüvitamise nõuded
Poolte argumendid
141 Hagejad rõhutavad, et väidetavad vead tekitasid neile kahju, sest nad ei saanud alates 1. juulist 2001, 2002 ja 2003 töötasu, mida neil on õigus saada, st töötasu, mis määrati kindlaks vastavalt arvutusmeetodile ja õiguspäraselt läbi viidud konsulteerimise tulemusena. Nad ei ole võimelised arvutama täpselt oma kahju summat, kuid teevad ettepaneku määrata selleks ex aequo ja bono ning esialgu 5000 eurot hageja kohta.
142 EKP väidab, et ta tõendas, et tema käitumine ei olnud õigusvastane. Järelikult on kahju hüvitamise nõue õiguslikult puudulik. Rahalisest küljest sai 0,3‑protsendiline palgatõus, mille EKP määras, hagejatele osaks mitte õigusnormidest tulenevate kohustuse alusel, vaid tänu personalipoliitikat käsitlevale otsusele.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
143 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb nõuded hüvitada varaline või mittevaraline kahju jätta rahuldamata, kui need on tihedalt seotud tühistamisnõuetega, mis jäeti ise põhjendamatuse tõttu rahuldamata (vt Esimese Astme Kohtu 25. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑72/01: Pyres vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑169 ja II‑861, punkt 85 ja viidatud kohtupraktika).
144 Kuna käesoleval juhul ei toonud 2004. aasta juulikuu palgateatiste tühistamise nõuete põhjendamiseks esitatud väidete analüüs välja mingit õigusvastast käitumist, mille EKP oleks toime pannud, ega seega mingit viga, mis tooks kaasa tema vastutuse, tuleb põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata ka nõuded hüvitada kahju, mis hagejatele väidetava õigusvastase käitumise tulemusena väidetavalt tekitati.
3. Üldised järeldused
145 Esitatud põhjendustest tuleneb, et tühistamis‑ ja kahju hüvitamise nõuded ei ole põhjendatud ning et puudub vajadus teha otsust nõuete kohta esitada haldustoimik. Järelikult tuleb hagi jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja teha otsust selle vastuvõetavuse kohta, sest EKP esitas mitu vastuvõetamatuse vastuväidet, mille kohaselt esitati liiga hilja läbivaatamise taotlused ning samuti P. Poloni vaie, mille EKP sai kätte 14. detsembril 2004, pärast seda, kui oli möödunud kahekuuline tähtaeg, mis EKP sõnul lõppes 13. detsembril 2004.
Kohtukulud
146 Kodukorra artikli 122 kohaselt kohaldatakse selle II jaotise 8. peatükki, mis käsitleb kohtukulusid, ainult nende kohtuasjade suhtes, mis algatati Avaliku Teenistuse Kohtus alates nimetatud kodukorra jõustumisest, mis toimus 1. novembril 2007. Kohtuasjade suhtes, mis olid selles kohtus pooleli enne seda kuupäeva, kohaldatakse edasi mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra vastavaid sätteid.
147 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 88 alusel kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes ise oma kohtukulud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Mahoney | Kreppel | Van Raepenbusch |
Boruta | Kanninen Tagaras | Gervasoni |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. juunil 2008 Luxembourgis.
Käesoleva otsuse tekstid ning selles viidatud ühenduse kohtute otsuste tekstid, mida ei ole veel kohtulahendite kogumikus avaldatud, on kättesaadaval Euroopa Kohtu veebilehel www.curia.europa.eu
Lisa
Maria Concetta Cerafogli, Euroopa Keskpanga personali liige, elukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa),
Marion Kotowski, Euroopa Keskpanga personali liige, elukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa),
Emmanuel Larue, Euroopa Keskpanga personali liige, elukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa),
Paolo Poloni, Euroopa Keskpanga personali liige, elukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa),
Olivier Seigneur, Euroopa Keskpanga personali liige, elukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa),
Ali Shikhane, Euroopa Keskpanga personali liige, elukoht Hünfelden-Nauheim (Saksamaa),
Luca Tagliaretti, Euroopa Keskpanga personali liige, elukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa),
Louisa Vegh, Euroopa Keskpanga personali liige, elukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa),
Sisukord
Õiguslik raamistik
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Tühistamisnõuded
Esimene väide, et rikuti personalikomiteega konsulteerimise kohustust
Poolte argumendid
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
– Väide, et EKP edastatud teave oli ebatäielik
– Väide, et teavet ei saadud õigeaegselt
– Väide, et koosolekud toimusid õigusvastaselt
– Väide, et personalikomitee küsimustele antud vastused olid ebapiisavad
– Väide, et kiirustati kuritahtlikult
– Väide, et konsulteerimismenetlus ei olnud 2004. aasta juulikuu palgateatiste edastamise ajal lõpetatud
Teine väide, et rikuti arvutusmeetodit, tehti ilmne hindamisviga ja rikuti põhjendamiskohustust
Poolte argumendid
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
Kolmas väide, et töötasude üldises kohandamises tegemisele kuuluvaid korrigeerimisi ei kohaldatud tagasiulatuvalt
Poolte argumendid
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
2. Kahju hüvitamise nõuded
Poolte argumendid
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
3. Üldised järeldused
Kohtukulud