Kohtuasi C‑207/16

Menetlus, mille algatamist taotles Ministerio Fiscal

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Audiencia Provincial de Tarragona)

Eelotsusetaotlus – Elektrooniline side – Isikuandmete töötlemine – Direktiiv 2002/58/EÜ – Artiklid 1 ja 3 – Kohaldamisala – Elektroonilise side konfidentsiaalsus – Kaitse – Artikkel 5 ja artikli 15 lõige 1 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 7 ja 8 – Elektroonilise side teenuste osutamisel töödeldavad andmed – Liikmesriigi asutuste juurdepääs andmetele seoses uurimisega – Kuritegude raskusaste, millest alates on andmetele juurdepääs põhjendatud

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 2. oktoobri 2018. aasta otsus

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Isikuandmete töötlemine ja eraelu kaitse elektroonilise side sektoris – Direktiiv 2002/58 – Kohaldamisala – Riigivõimuorgani taotlus, mis on esitatud kriminaalmenetluse raames eesmärgiga saada juurdepääs elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavatele andmetele – Hõlmamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46, artikli 2 punkt b, ja direktiiv 2002/58, muudetud direktiiviga 2009/136, põhjendus 15 ja artikli 1 lõiked 1 ja 3, ning artikli 2 esimene lõik ja teise lõigu punkt b)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Isikuandmete töötlemine ja eraelu kaitse elektroonilise side sektoris – Direktiiv 2002/58 – Liikmesriikide õigus piirata teatavate õiguste ja kohustuste ulatust – Kitsas tõlgendamine – Eesmärgid, millega võib põhjendada sellise piirangu kohaldamist – Ammendavus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/58, muudetud direktiiviga 2009/136, artikli 15 lõige 1)

3.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Isikuandmete töötlemine ja eraelu kaitse elektroonilise side sektoris – Direktiiv 2002/58 – Liikmesriikide õigus piirata teatavate õiguste ja kohustuste ulatust – Avaliku võimu juurdepääs andmetele, millega saab tuvastada nende SIM-kaartide omanikke, mis avati varastatud mobiiltelefonis – Õiguse eraelu austamisele ja isikuandmete kaitsele riive – Raske kuriteo puudumine – Põhjendamine kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärgiga

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7 ja 8; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/58, muudetud direktiiviga 2009/136, artikli 15 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 32 ja 38–42)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 52)

3.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ, artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 tõlgendada nii, et avaliku võimu juurdepääs andmetele, milleks on perekonnanimi, eesnimi ja vajaduse korral ka aadress, millega saab identifitseerida varastatud mobiiltelefonis avatud SIM-kaartide omanikke, kujutab endast nimetatud isikutele harta viidatud artiklitega tagatud põhiõiguste riivet, mis ei ole aga nii raske, et sellist juurdepääsu tuleks kuritegude ennetamisel, uurimisel, avastamisel ja menetlemisel piirata võitlusega raske kuritegevuse vastu.

Põhikohtuasjas esitatud taotluse, mille abil kriminaalpolitsei soovib saada kriminaalasja uurimisel kohtu luba juurdepääsuks elektroonilise side teenuste osutajate säilitatavatele isikuandmetele, ainus eesmärk on tuvastada nende SIM-kaartide omanikke, mis on avatud 12 päeva pikkuse ajavahemiku jooksul varastatud mobiiltelefoni IMEI koodiga seadmes. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, sooviti selle taotlusega saada juurdepääsu üksnes nendele SIM-kaartidele vastavatele telefoninumbritele ning nende kaartide omanike identiteeti puudutavatele andmetele, milleks on nende perekonnanimi, eesnimi ja vajaduse korral ka aadress. Kui neid andmeid ei võrrelda SIM-kaartidelt lähtuva side andmetega ja asukohaandmetega, ei saa nende abil teada SIM-kaardilt või SIM-kaartidelt lähtuva side kuupäeva, kellaaega, kestust ega adressaati, samuti side toimumise kohta ega side sagedust teatavate isikutega asjaomase ajavahemiku vältel. Need andmed ei võimalda seega teha täpseid järeldusi selliste isikute eraelu kohta, kelle andmetele juurdepääsu sooviti. Sellistel asjaoludel ei saa juurdepääsu ainult nendele andmetele, mille suhtes esitati põhikohtuasjas vaidlusalune taotlus, pidada nende isikute põhiõiguste „raskeks“ riiveks, kelle andmetele juurdepääsu sooviti.

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 53–57, saab nendele andmetele juurdepääsuga kaasnevat riivet põhjendada üldiselt „kuritegude“ ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärgiga, millele viitab direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 esimene lause, ilma et oleks vaja neid kuritegusid kvalifitseerida „raskeks“.

(vt punktid 59–63 ja resolutsioon)