KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 28. juulil 2016(1)
Kohtuasi C‑173/15
GE Healthcare GmbH
versus
Hauptzollamt Düsseldorf
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Düsseldorf (Düsseldorfi maksukohus, Saksamaa))
Eelotsusetaotlus – Tolliliit – Ühenduse tolliseadustik – Määrus (EMÜ) nr 2913/92 – Määrus (EMÜ) nr 2454/93 – Tolliväärtus – Kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu arvamine tolliväärtuse hulka – Kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu maksmine kauba müüja ja ostjaga seotud äriühingule – Kasutus- või litsentsitasu nii kaupade müügilt kui ka teenuste osutamiselt ja kaitstud nime kasutamise eest – Asjakohane osadeks jaotamine objektiivsete ning mõõdetavate andmete põhjal
I. Sissejuhatus
1. Kas kaubamärgi kasutus- ja litsentsitasu võib arvata importkauba tolliväärtuse hulka, kui selle tasu suurust ei olnud tollivõla tekkimise ajal teada? Kas jaatava vastuse korral kuulub see kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu tasumisele ja mis tingimustel, kui tasu ei ole seotud mitte ainult imporditud kaubaga ja kui nii ostja kui ka müüja kuuluvad samasse kontserni, kuhu ettevõtja, kellele seda kasutus- või litsentsitasu tuleb maksta?
2. Sellised ongi sisuliselt eelotsuse küsimused, mille Finanzgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi maksukohus, Saksamaa) on esitanud ning millega palutakse tõlgendada nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik(2), nõukogu 20. novembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1791/2006(3) muudetud redaktsioonis (edaspidi „tolliseadustik“)(4) ning komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrust (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92(5), komisjoni 23. oktoobri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1792/2006(6) muudetud redaktsioonis (edaspidi „rakendusmäärus“)(7).
3. Nende küsimuste kontekst on äriühingu GE Healthcare GmbH ning Hauptzollamt Düsseldorfi (Düsseldorfi peatolliamet) vaheline vaidlus, mille ese on GE Healthcare’i nõue tagastada talle imporditollimaks, kuna äriühing M-ile makstud kaubamärgi kasutustasu summat ei oleks tulnud lisada nende kaupade tolliväärtusele, mida GE Healthcare importis ühendusse kolmandates riikides asuvatelt müüjatelt, kes kuuluvad samasse kontserni, st kontserni General Electric (edaspidi „GE kontsern“).
4. Täpsemalt selgub kohtutoimikust, et äriühing, kelle üldõigusjärglane on GE Healthcare, sõlmis 1. jaanuaril 2003 samuti GE kontserni kuuluva äriühinguga M litsentsilepingu (trademark agreement). Äriühing M andis selle lepingu artikli II A. kohaselt GE Healthcare’ile tasulise lihtlitsentsi, mis tagas viimasele õiguse kasutada kontserni kaubamärki kolmandatele isikutele toodetud ja turustatud toodete ning osutatud teenuste märgistamiseks, järgides seejuures täpselt kvaliteedistandardeid(8). Kaubamärgi kasutamise eest iga aasta 31. detsembril maksmisele kuuluv litsentsitasu moodustas 0,95% GE Healthcare’i aastakäibest ja GE ärinime kasutamise eest makstav tasu 0,05% tema aastakäibest. Litsentsitasu suuruse arvutamise kohta oli lepingus muu hulgas sätestatud, kuidas pidi GE Healthcare äriühing M‑i hindadest teavitama, ja kuidas M võis neid arvutusi kontrollida.
5. Äriühing M andis GE Healthcare’ile ka tasuta lihtlitsentsi, mis tagas viimasele õiguse kasutada kaubamärki oma äranägemisel toodetel, mida ta kasutab katsetamiseks, kaubanäidiste, vanaraua või jäätmetega seoses. Samuti võis GE Healthcare kasutada kaubamärgiga tooteid litsentsitasu maksmata oma ärisuhetes (samasse kontserni kuuluvate) äriühingutega, kellel on õigus kasutada litsentsi samadel tingimustel nagu selle litsentsilepingu alusel.
6. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli äriühing M‑il litsentsilepingu alusel ulatuslik õigus teha järelevalvet ja kvaliteedistandardite rikkumise korral oli tal õigus leping lühikese etteteatamistähtajaga üles öelda.
7. Tollikontrolli käigus tuvastas Düsseldorfi peatolliamet 2007.–2009. aastasse jääva ajavahemiku kohta muu hulgas, et GE Healthcare oli saanud GE kontserni kuuluvatelt äriühingutelt kolmandatest riikidest pärit kaupa, kuid oli jätnud selle kauba tolliväärtuse deklaratsioonides litsentsitasu alusetult deklareerimata. Seega tegi Düsseldorfi peatolliamet otsuse, millega nõudis tasumata jäänud imporditollimaksud tagantjärele sisse.
8. Olles need maksud tasunud, esitas GE Healthcare tolliseadustiku artikli 236 alusel nende summade tagasimaksetaotluse. Taotlus põhines sellel, et litsentsilepingu alusel makstud litsentsitasu ei olnud selline litsentsitasu, mis oleks tulnud tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c kohaselt importkauba tolliväärtusele lisada. See litsentsitasu ei olnud GE Healthcare väitel seotud imporditud kaubaga ning nii või teisiti ei olnud tasu selle artikli tähenduses „kauba müügi tingimus“.
9. Kui Düsseldorfi peatolliamet jättis taotluse rahuldamata, kaebas GE Healthcare selle eelotsusetaotluse esitanud kohtule edasi.
10. Leides, et põhikohtuasja lahendamine oleneb tolliseadustiku ja rakendusmääruse sätete tõlgendamisest, otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas autori- ja litsentsitasu [tolliseadustiku] artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses saab arvata tolliväärtuse hulka, olgugi et lepingu sõlmimise ajal ega tollivõla tekkimise seisukohast määrava tähtsusega ajal, mis käesolevas vaidluses määratakse kindlaks [selle seadustiku] artikli 201 lõike 2 ja artikli 214 lõike 1 kohaselt, ei ole võimalik kindlaks teha, kas tekib litsentsitasu osas võlg?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav: kas kaubamärgi kasutamise eest makstav autori- või litsentsitasu tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses võib olla seotud imporditud kaubaga, olgugi et litsentsitasu makstakse ka teenuste osutamise ja ühise kontserni nime peamise koostisosa kasutamise eest?
3. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav: kas kaubamärgi kasutamise eest makstav autori- või litsentsitasu tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses saab olla kauba ühendusse eksportimiseks müümise tingimus tolliseadustiku artikli 32 lõike 5 punkti b tähenduses, olgugi et selle maksmist nõudis ettevõtja, kes on müüja ja ostjaga seotud, ja see on tasutud?
4. Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav ja selline kasutustasu, nagu on kõne all käesolevas asjas, on osaliselt seotud imporditud kaubaga ja osaliselt impordijärgsete teenustega: kas litsentsitasu asjakohane osadeks jaotamine ainult objektiivsete ning mõõdetavate andmete põhjal vastavalt [rakendusmääruse] artikli 158 lõikele 3 ning [rakendusmääruse] lisas 23 esitatud tõlgendusmärkusele tolliseadustiku artikli 32 lõike 2 kohta toob kaasa selle, et korrigeerida võib ainult tolliseadustiku artikli 29 alusel määratud tolliväärtust, või tuleb juhul, kui tolliseadustiku artikli 29 alusel ei ole võimalik tolliväärtust määrata, osadeks jaotamine vastavalt tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 158 lõikele 3 kõne alla ka tolliväärtuse määramisel tolliseadustiku artikli 31 alusel, kui vastasel korral jääksid kõnealused kulud arvesse võtmata?“
II. Menetlus Euroopa Kohtus
11. Nende küsimuste kohta esitasid kirjalikke seisukohti põhikohtuasja pooled, Saksamaa valitsus, Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon. Menetluse kirjaliku osa lõppedes leidis Euroopa Kohus, et tal on asja lahendamiseks piisavalt teavet, korraldamata kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, nagu on sätestatud tema kodukorra artikli 76 lõikes 2.
III. Kohtujuristi analüüs
A. Esialgsed kaalutlused
12. Tolliväärtuse määramist käsitlevate liidu õigusnormide eesmärk on kehtestada tolliväärtuse õiglane, ühetaoline ja erapooletu süsteem, mis välistab suvaliste ja fiktiivsete tolliväärtuste kasutamise.(9)
13. Tolliväärtus peab seega vastama imporditud kauba tegelikule majanduslikule väärtusele ja seetõttu hõlmama selle kauba kõiki elemente, millel on majanduslik väärtus.(10)
14. Niiviisi on imporditud kauba tolliväärtus tolliseadustiku artikli 29 kohaselt põhimõtteliselt selle kauba tehinguväärtus ehk ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud vastavalt eelkõige selle seadustiku artiklile 32.(11)
15. Tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktis c on täpsustatud, et tolliväärtuse määramisel „artikli 29 alusel“ tuleb imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavale hinnale lisada: „autori- ja litsentsitasu, mis on seotud selle kaubaga, mille väärtust määratakse, ja mida ostja peab selle kauba müügi tingimusena otseselt või kaudselt maksma, kui selline tasu ei ole arvestatud tegelikult makstud või makstava hinna sisse“.
16. Rakendusmääruse artikli 157 lõike 1 kohaselt tuleb „kasutus- ja litsentsitasude all“ tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c kohaldamisel eelkõige mõista tasu selliste õiguste kasutamise eest, mis on seotud „imporditud kauba ekspordiks müügiga (eelkõige kaubamärgid, registreeritud kavandid)“ või „imporditud kauba kasutamise või edasimüümisega (eelkõige autoriõigus või valmistamisprotsessid, mis on imporditud kauba lahutamatu osa).“
17. Rakendusmääruse artikli 157 lõigus 2 on tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c kohaldamise tingimusi täpsustatud selles suhtes, et tegelikult makstud või makstavale hinnale lisatakse kasutus- või litsentsitasu ainult siis, kui nimetatud tasu on esiteks „seotud kaubaga, mille väärtust määratakse,“ ja teiseks „kõnesoleva kauba müügitingimus“.
18. Järelikult peab selleks, et tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktis c nõutav ja kasutus- või litsentsitasu maksmisega seotud korrigeerimine oleks võimalik, olema täidetud kolm järgmist kumulatiivset tingimust, nimelt et kasutus- või litsentsitasu ei või olla arvestatud tegelikult makstud või makstava hinna sisse, et see peab olema imporditava kaubaga seotud, ning et ostja on kohustatud seda kasutus- või litsentsitasu imporditud kauba müügitingimusena maksma.
19. Esimest neist tingimustest eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused põhikohtuasjas ei puuduta. Ei ole nimelt vaidlust, et GE Healthcare ei arvanud kaubamärgi kasutus- või litsentsitasusid, mida puudutab tema ja äriühing M-i vahel sõlmitud litsentsileping, nende kaupade tolliväärtuse hulka, mida ta kolmandatest riikidest importis.(12)
20. Kaks ülejäänud tingimust, esiteks „seotus“ ehk suhe, mis peab kaubamärgi kasutus- või litsentsitasul imporditava kaubaga olema, ja teiseks see, et selle tasu maksmise kohustus oleks kauba „müügi tingimus“, on aga eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolme esimese küsimuse keskmes.
21. Kaks esimest eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust on sisuliselt selle kohta, kas kasutus- või litsentsitasu on imporditud kaubaga „seotud“ isegi siis, kui litsentsilepingu sõlmimise või tollivõla tekkimise ajal ei ole võimalik kindlaks teha, kas see tasu kuulub maksmisele, ning juhul, kui seda makstakse ka teenuste pealt, mida GE Healthcare teistele ettevõtjatele osutab, ja GE kontserni nime kasutamise eest. Kolmanda küsimusega, mis esitatakse juhuks, kui kahele esimesele küsimusele saadakse jaatav vastus, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kasutus- või litsentsitasu saab olla imporditava kauba „müügi tingimus“, olgugi et põhikohtuasjas nõudis selle maksmist ettevõtja, kes on nii ostja kui ka müüjaga seotud, ja see on makstud samale ettevõtjale. Nagu allpool põhjalikumalt selgitatakse, on selle küsimuse käsitlemiseks eelkõige vaja tõlgendada rakendusmääruse artiklit 160, mis täpsustab sisuliselt, et kui imporditud kauba ostja maksab kasutus- või litsentsitasu kolmandale isikule, ei loeta seda kasutus- või litsentsitasu kõnesoleva kauba müügitingimuseks, kui tasu maksmist ei nõua müüja või temaga seotud isik.
22. Ainult siis, kui ka kolmanda küsimuse vastus on jaatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma neljanda küsimusega teada, kas tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktile c vastav korrigeerimine – mis seisneb rakendusmääruse artikli 158 lõike 3 kohaselt selles, et litsentsitasu jaotatakse asjakohaselt osadeks, millest üks on seotud imporditud kaubaga ja teine GE Healthcare’i osutatavate teenustega – on võimalik ainult siis, kui tolliväärtuse saab kindlaks määrata tolliseadustiku artikli 29 kohaselt tehinguväärtuse põhjal, kuid mitte siis, kui tolliväärtus määratakse kindlaks selle seadustiku artiklis 31 ette nähtud täiendava meetodiga, millele ei ole kõnealuse seadustiku artiklis 32 sõnaselgelt viidatud.
23. Nüüd, kus need täpsustused on tehtud, võib asuda neid küsimusi järjest käsitlema.
B. Kaks esimest eelotsuse küsimust – kas kaubamärgi eest makstav kasutus- või litsentsitasu on imporditud kaubaga seotud?
24. Sisuliselt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, kas kasutus- või litsentsitasu on imporditud kaubaga tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses „seotud“ isegi siis, kui litsentsilepingu sõlmimise või tollivõla tekkimise ajal ei ole kindel, kas see tasu kuulub maksmisele. Järgmiseks kahtleb ta, kas kasutus- või litsentsitasud vastavad samale tingimusele ka siis, kui neid ei maksta mitte ainult imporditud kauba turustamise, vaid ka teenuste pealt, mida GE Healthcare teistele ettevõtjatele osutab, ja GE kontserni ärinime kasutamise eest.
25. Kui GE Healthcare on seisukohal, et need asjaolud välistavad võimaluse, et kasutus- või litsentsitasu saaks lugeda imporditud kaubaga seotuks ja seega ei ole tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktis c ette nähtud korrigeerimist vaja teha, siis teiste huvitatud poolte seisukoht on vastupidine.
26. Mina omalt poolt pean vajalikuks kõigepealt meenutada, et eelotsusemenetluse kontekstis tuleb põhikohtuasja faktilisi asjaolusid, eriti GE Healthcare’i ja äriühingu M vahelise litsentsilepingu tingimusi hinnata ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtul, mitte Euroopa Kohtul.
27. Selle kohta ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et selles lepingus on küll ette nähtud, et kui kaitstud kaubamärgiga imporditud kaupa turustatakse GE kontserni välistele kolmandatele isikutele, siis peab GE Healthcare maksma kasutus- või litsentsitasu, kuid viimane võib importida kaitstud kaubamärgiga kaupa ka ilma seda tasu maksmata, nimelt siis, kui seda kaupa kasutatakse proovimiseks, näidistena, vanaraua või jäätmetena, ja siis, kui seda kaupa müüakse teistele GE kontserni äriühingutele, kes on sarnaselt GE Healthcare’iga kohustatud kasutus- või litsentsitasu maksma. Lisaks ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu märkustest, et kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu suurus määratakse kindlaks GE Healthcare’i aastakäibe põhjal, mis hõlmab ka imporditud kaubaga seotud abiteenuseid, mida see äriühing osutab.
28. Need asjaolud äratavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul seega kahtlusi, kas kasutus- või litsentsitasul on kauba importimisega seos. Ühelt poolt paistab tasu maksmine tulenevat kauba kasutamisest, st selle importimisele järgnevast toimingust, mis leiab aset pärast tollivõla tekkimist ja kauba laskmist vabasse ringlusse. Teiselt poolt ei määrata maksmisele kuuluvat kasutus- ja litsentsitasu summat kindlaks iga imporditud kauba hinna põhjal.
29. Esimese aspekti kohta selgub kohtutoimikust, et kasutus- või litsentsitasu maksmise kohustus, mis tuleneb GE Healthcare’i imporditud kaubal oleva kaubamärgi kasutamisest, on litsentsilepingus ette nähtud, välja arvatud eespool punktis 27 nimetatud erijuhtudel, mis on sellest tasust vabastatud. Niiviisi on sellel kasutus- või litsentsitasul imporditud kaubaga seos olemas, olgugi et tasu täpset suurust ei ole litsentsilepingu sõlmimise ajaks ega hiljem, tollideklaratsiooni aktsepteerimise või tollivõla tekkimise ajaks kindlaks määratud.
30. Nagu Saksamaa valitsus ja komisjon õigesti märkisid, ei kuulu see, et imporditava kauba ostjal tasuda tuleva kasutus- või litsentsitasu suurus oleks juba tollivõla tekkimise ajaks kindlaks määratud, tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c kohaldamistingimuste hulka.
31. Rakendusmääruse sätted kinnitavad, et tasumisele kuuluva hinna korrigeerimine tagantjärele, pärast tollivõla tekkimist, on täiesti võimalik. Nii on rakendusmääruse artikli 156a lõikes 1 sätestatud, et toll võib asjaomase isiku taotluse korral lubada kuluelemente, mis tuleb lisada tegelikult makstud või makstavale hinnale, kuigi tollivõla tekkimise ajal pole need määratavad, määrata asjakohaste erikriteeriumide alusel. Peale selle lubab selle määruse artikkel 254 tollil deklarandi taotlusel aktsepteerida mittetäielikke vabasse ringlusse lubamise deklaratsioone, milles võib selle määruse artikli 257 kohaselt olla ajutisena määratud tolliväärtus. Seda deklaratsiooni võib sama määruse artiklites 256, 257 ja 259 ette nähtud tingimustel hiljem täiendada või asendada selle teise deklaratsiooniga.
32. Kui kasutus- või litsentsitasu ei saaks imporditud kaubaga üldse seotuks lugeda, kui selle tasu suurust ei ole tollivõla tekkimise ajaks kindlaks määratud, vähendaks selline olukord pealegi tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c kasulikku mõju. Nagu nimelt nähtub tolliseadustiku komitee (tolliväärtuse sektsiooni) kommentaari nr 3 kasutus- ja litsentsitasude mõju kohta tolliväärtusele punktist 14, arvutatakse kasutus- ja litsentsitasud üldjuhul pärast hinnatava kauba importi.(13) See asjaolu nõuab just seda, et tolliväärtuse lõplik kindlaksmääramine lükataks edasi – eriti rakendusmääruse artikli 257 kohaselt – või et tolliväärtust korrigeeritaks, nagu on ette nähtud selle määruse artiklis 156a.
33. Minu arvates järeldub sellest, et artikli 32 lõike 1 punktis c ei nõuta selleks, et imporditud kauba tolliväärtust saaks selle artikli alusel korrigeerida, et kasutus- või litsentsitasu suurus oleks hiljemalt tollivõla tekkimise ajaks kindlaks määratud.
34. Mis puutub teise aspekti, mis on seotud asjaoluga, et litsentsilepingu kohaselt määratakse maksmisele kuuluv kasutus- või litsentsitasude summa kindlaks iga imporditud kauba hinnast sõltumatult, ei saa minu arvates välistada, et kaubamärgi kasutus- või litsentsitasud on imporditava kaubaga mingis seoses või suhtes.
35. On tõsi, et rakendusmääruse artikli 161 teise lõigu kohaselt eeldatakse, et kui kasutus- või litsentsitasu suuruse arvutamisviis põhineb imporditud kauba hinnal, võib eeldada, et kõnealuse kasutus- või litsentsitasu maksmine on seotud selle kaubaga, mille väärtust määratakse.
36. See säte ei tähenda siiski, et sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, kus kasutus- või litsentsitasu ei määrata kindlaks iga imporditud kauba hinna põhjal, oleks igasugune suhe selle kasutus- või litsentsitasu ja imporditud kauba vahel välistatud.
37. Rakendusmääruse artikli 161 teisest lõigust ilmneb, et kasutus- või litsentsitasu maksmise „võib […] sellegipoolest seostada selle kaubaga, mille väärtust määratakse“, isegi kui selle kasutus- või litsentsitasu suuruse arvutamine „ei sõltu imporditud kauba hinnast“.
38. Käesolevas kohtuasjas käsitletaval juhul ei ole vaidlust, et maksmisele kuuluv kasutus- või litsentsitasu vastab sellele protsendile käibest, mis on saadud nende imporditud kaupade müügist, millel on litsentsilepingu esemest kaubamärk. Niisiis makstakse seda tasu imporditud kaubal oleva kaubamärgi kasutamise eest.
39. See olukord vastab kahele rakendusmääruse artiklis 159 loetletud kriteeriumile, mille eesmärk on täpsustada konkreetselt kaubamärkide kontekstis tingimust, et kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu maksmine oleks imporditava kaubaga „seotud“. Nii täpsustab see artikkel, et kaubamärgi kasutusõiguse puhul lisatakse kasutus- või litsentsitasu imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavale hinnale siis, „kui kasutus- või litsentsitasu on seotud kaubaga, mis müüakse edasi samas seisukorras või mis läbib impordijärgselt ainult vähese töötluse,“ ja kui „kaup turustatakse kaubamärgiga, mis on kinnitatud enne või pärast importimist ja mille eest tuleb maksta kasutus- või litsentsitasu“.
40. Kuna põhikohtuasjas see nii ongi, on kasutus- või litsentsitasu maksmine imporditud kaubaga, millel on kaitstud kaubamärk, eriti selle kauba müümisest saadava aastakasumiga seega selgelt „seotud“.(14)
41. Nagu Saksamaa valitsus on väitnud, ei tähenda asjaolu, et kasutus- või litsentsitasul võib olla osaliselt tegemist ka teenustega, mida osutatakse pärast selle kauba importimist, või väga väikeses ulatuses ka GE nime kasutamisega, seda, et kasutus- või litsentsitasul puuduks tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses igasugune seos imporditud kaubaga.
42. Nagu Saksamaa valitsus ja komisjon õigesti märkisid, näeb rakendusmäärus tegelikult ette sellise juhu, mille korral osutub vajalikuks kasutus- või litsentsitasu jaotamine osadeks, kuna see tasu on imporditud kaubaga ainult osaliselt seotud. Selle määruse artikli 158 lõikes 3 on nimelt sätestatud, et „kui kasutus- või litsentsitasu on osaliselt seotud imporditud kaubaga ja osaliselt ka sellele impordijärgselt lisatud koostisosade, impordijärgsete toimingute või teenustega, jaotatakse need kooskõlas [rakendusmääruse] lisas 23 esitatud tõlgendusmärkusega [tolli]seadustiku artikli 32 lõikele 2 vajaduse korral osadeks ainult objektiivsete ning mõõdetavate andmete põhjal“.
43. Seega eeldatakse rakendusmääruse artikli 158 lõikes 3, et tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktis c ette nähtud tingimus on täidetud isegi siis, kui kasutus- või litsentsitasu on imporditud kaubaga ainult osaliselt seotud. Sellisel hüpoteetilisel juhul korrigeeritakse selle kauba tolliväärtust objektiivsete ning mõõdetavate andmete põhjal, mis võimaldavad määrata kindlaks selle kasutus- või litsentsitasu osa, mis on seotud ainult imporditud kaubaga, jättes välja muud hilisemad tegurid või toimingud, sh teenuste osutamise, mis ei ole selle kauba importimisega seotud.
44. Järelikult on tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktis c ette nähtud tingimus, mille kohaselt peab kasutus- või litsentsitasu olema imporditud kaubaga seotud, täidetud isegi siis, kui see kasutus- või litsentsitasu on imporditud kaubaga ainult osaliselt seotud.
45. Seega soovitan vastata kahele esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt. Esiteks tuleb artikli 32 lõike 1 punkti c tõlgendada nii, et see säte ei nõua selleks, et kaubamärgiga imporditud kauba tolliväärtust saaks selle artikli alusel korrigeerida, et kasutus- või litsentsitasu suurus oleks juba tollivõla tekkimise ajaks kindlaks määratud. Teiseks võib tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c kohaselt lugeda kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu sama kaubamärgiga imporditud kaubaga selle artikli ja rakendusmääruse artikli 157 lõike 2 tähenduses „seotuks“ ka siis, kui see kasutus- või litsentsitasu on nimetatud kaubaga ainult osaliselt seotud.
C. Kolmas eelotsuse küsimus: kas kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu maksmine on imporditud kauba „müügi tingimus“?
46. Tingimusel, et kahele esimesele küsimusele saadakse jaatav vastus, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmanda küsimusega teada, kas kasutus- või litsentsitasu saab olla imporditava kauba „müügi tingimus“ tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses, olgugi et põhikohtuasjas nõudis selle maksmist ettevõtja, kes on seotud nii selle kauba ostja kui ka müüjaga, ja see tasu on makstud samale ettevõtjale.
47. Meenutan, et tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c kohaselt lisatakse kasutus- või litsentsitasu imporditud kauba tolliväärtusele ainult siis, kui ostja „peab“ seda kauba „müügi tingimusena“ otseselt või kaudselt maksma. Seda tingimust on korratud rakendusmääruse artikli 157 lõikes 2.
48. Ei tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkt c ega rakendusmääruse artikli 157 lõige 2 ei täpsusta aga, mida tuleb mõista imporditud kauba „müügi tingimuse“ all.
49. Tolliseadustiku komitee (tolliväärtuse sektsiooni) kommentaari nr 3 kasutus- ja litsentsitasude mõju kohta tolliväärtusele punktis 12 on märgitud, et tuleb leida vastus küsimusele, kas müüja oleks valmis müüma kaupa ilma kasutus- või litsentsitasu saamata. See tingimus võib olla sõnaselge või kaudne, ilma et see peaks olema tingimata litsentsilepingus sätestatud.
50. Nagu juba märgitud, on tolliseadustiku komitee arvamused ja järeldused hoolimata sellest, et need ei ole siduvad, siiski olulised vahendid selleks, et tagada tolliseadustiku ühetaoline kohaldamine liikmesriikide tollide poolt, ja neid võib sellisena lugeda kõnealuse seadustiku tõlgendamise asjakohasteks abivahenditeks.(15)
51. Minu arvates on nimelt täiesti õige pidada kasutus- või litsentsitasu maksmist imporditud kauba „müügi tingimuseks“, kui müüja (või temaga seotud isik) ei ole valmis kaupa müüma või ei saa seda müüa, kui kasutus- või litsentsitasu on maksmata, teisisõnu, kui ostjal ei ole võimalik imporditud kaupa ilma kasutus- või litsentsitasu maksmata omandada.(16)
52. Selle tingimuse täidetust tuleb hinnata eelotsusetaotluse esitanud kohtul, pidades silmas kõiki dokumente, eriti litsentsilepingut ja kauba müügilepinguid, ning põhikohtuasja asjaolusid.
53. Seoses sellega märgin, et kolmas eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus paistab lähtuvat eeldusest, et see tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktis c ja rakendusmääruse artikli 157 lõikes 2 sätestatud tingimus võiks olla a priori täidetud.
54. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski küsimus, kas põhikohtuasi, kus on tegemist kolmepoolse suhtega (litsentsisaajast ostja, müüja ja litsentsiandja) ühe ja sama kontserni piires, vastab rakendusmääruse artiklis 160 nimetatud tingimusele. Selles sättes on nimelt ette nähtud, et kui „ostja maksab litsentsitasu kolmandale isikule, on [rakendusmääruse] artikli 157 lõike 2 tingimused täitmata, kui tasu maksmist ei nõua müüja või temaga seotud isik“.(17)
55. Põhikohtuasjas ei ole vaidlust, et kasutus- või litsentsitasu saab sama üksus, kes nõuab GE Healthcare’ilt selle maksmist.
56. Rakendusmääruse artikli 160 tõlgendamise seisukohast on vaja teada, kas tasu saav „kolmas isik“ ja müüjaga „seotud isik“ võivad olla üks ja sama isik. Kui see praktikas nii on, siis võib tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktis c ja rakendusmääruse artikli 157 lõikes 2 sätestatud tingimuse, mille kohaselt peab kasutus- või litsentsitasu maksmine olema imporditud kauba „müügi tingimus“, täidetuks lugeda.
57. Peale põhikohtuasja kaebaja, kes tugineb põhiliselt rakendusmääruse artikli 160 saksa versioonile ning leiab kokkuvõttes, et seda artiklit saab kohaldada ainult neljapoolsete suhete suhtes, kus „kolmas isik“ on ostjast, müüjast ja müüjaga „seotud isikust“ eraldi isik, on kõik kirjalikke seisukohti esitanud pooled arvamusel, et ei tolliseadustik ega rakendusmäärus ei välista võimalust, et kasutus- või litsentsitasu saaja ning imporditud kauba müüjaga seotud isik on üks ja sama üksus või isik.
58. Seda seisukohta jagan ka mina.
59. Ma pean vajalikuks kõigepealt täpsustada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei küsi Euroopa Kohtult nende suhete laadi või sidemete tiheduse kohta, mis peavad müüja ja „temaga seotud“ isiku vahel olema. See kohus eeldab nimelt, et äriühing M on GE Healthcare’i imporditud kauba müüja(te)ga seotud asjaolu tõttu, et kõik need ettevõtjad on GE kontserni kuuluvad äriühingud, keda selle kontserni emaettevõtja otse või kaudselt kontrollib.
60. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud andmete põhjal tundub mulle, et see eeldus on õige. Rakendusmääruse artikli 143 lõike 1 punktist f, mis on tolliseadustikus ning rakendusmääruses kauba tolliväärtuse kohta sätestatud normide tõlgendamisel asjakohane, nähtub, et isikuid võib käsitada üksteisega seotuna, „kui kolmas isik kontrollib otseselt või kaudselt mõlemaid“.
61. Järgmiseks, nagu möönis Saksamaa valitsus, võib see, et rakendusmääruse artikli 160 saksa versioonis kõneldakse artikli teises osas justkui kolmandast isikust, kes ei ole ei müüja ega temaga seotud isik,(18) võimaldada põhikohtuasja kaebaja pooldatavat tõlgendust.
62. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ühes keeleversioonis kasutatud liidu sätte sõnastus olla siiski selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Liidu õigusnorme tuleb tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. Kui liidu õigusakti erinevates keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte on.(19)
63. Üheski teises rakendusemääruse artikli 160 keeleversioonis ei ole aga „kolmandat isikut“, kellele kasutus- või litsentsitasu makstakse, teist korda nimetatud.(20)
64. See ei ole siiski määrav. Ostjale langeva „tasu maksmise“ (inglise keeles that payment) kohustuse all peetakse ilmselt silmas ostja kohustust maksta „kolmandale isikule“ kasutus- või litsentsitasu.
65. See, et müüjaga seotud isik ei kvalifitseeru rakendusmääruse artikli 160 tähenduses „kolmandaks isikuks“, ei tähenda, et kasutus- või litsentsitasu maksmine ei oleks imporditud kauba „müügi tingimus“ tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses.
66. Oluline ei ole minu arvates niivõrd see, millisele isikule kasutus- või litsentsitasu makstakse, vaid nagu juba märgitud, küsimus, kas imporditud kauba ostjal on võimalik seda kaupa müüjalt saada, maksmata kasutus- või litsentsitasu. Teisisõnu, see, kas suhe on kolme- või neljapoolne, ei ole määrav, kui müüja või temaga seotud isik nõuavad imporditava kauba ostjalt ühel või teisel viisil kasutus- või litsentsitasu maksmist. Kokkuvõttes on tegemist küsimusega, kas müüjaga seotud isikul on õigus ostjat ja/või müüjat sundida või kontrollida, mille abil ta saab tagada, et litsentsilepingu esemest kaubamärgiga kaupa imporditaks ainult kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu makstes.
67. Kui ostja on kohustatud imporditud kauba müüjale kasutus- või litsentsitasu maksma, on tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses „müügi tingimuse“ kriteerium muidugi täidetud ning küsimust, kas rakendusmääruse artiklit 160 tuleb kohaldada, ei teki. Samamoodi võib siis, kui müüjaga seotud isikule tuleb kasutus- või litsentsitasu maksta, et müüja nõustuks kaupa ostjale tarnima, eeldada, et see maksmine on selle kauba „müügi tingimus“.
68. Põhikohtuasjas käsitletavas olukorras, kus omavahel seotud äriühingute rahvusvahelises kontsernis nõuab müüjaga seotud isik nähtavasti, et ostja oleks kohustatud maksma sellelesamale seotud isikule kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu, võib eeldada, et müüja tarnib kaitstud kaubamärgiga kaupa ostjale ainult sellepärast, et too peab selle müüjaga seotud isikule kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu maksma.
69. Sellist tõlgendust kinnitab tolliseadustiku komitee (tolliväärtuse sektsiooni) kommentaari nr 3 kasutus- ja litsentsitasude mõju kohta punkt 13, mille kohaselt võib kauba müüjat või temaga seotud isikut käsitada ostjalt kasutus- või litsentsitasu maksmist nõudvana, kui kaup ostetakse rahvusvahelise kontserni ühelt liikmelt ning kasutustasu tuleb maksta sama kontserni teisele liikmele.
70. Nagu Saksamaa ja Itaalia valitsus sisuliselt märkisid, võimaldab ainult selline tõlgendus tagada, et tütarettevõtjate suhted rahvusvahelises kontsernis, kus need tütarettevõtjad peavad strateegilise ärimudeli kohaselt järgima kontserni emaettevõtja kontsernisiseseid juhiseid, ei jääks tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c kohaldamisalast välja.
71. Kõnealusel juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitanud, et litsentsiandjast äriühingul M, kes on seotud GE kontserni kuuluvate müüjatega, on ulatuslik õigus teha GE Healthcare’i üle järelevalvet.
72. On tõsi, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas saab ostja ära kasutada teatavat konkurentsi kontserni kuuluvate müüjate vahel, kuna ta võib pöörduda kaitstud kaubamärgiga kauba importimiseks mitme tarnija poole.
73. Rakendusmääruse artikli 159 kolmanda taande kohaselt lisatakse kasutus- või litsentsitasu imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavale hinnale aga siis, kui „ostjal ei ole võimalik vabalt saada seda kaupa sellistelt hankijatelt, kes müüjaga seotud ei ole“.
74. See tingimus on minu arvates täidetud ja tolliväärtust tuleb tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c kohaselt korrigeerida, kui selgub – milles ma olen veendunud ja mis on eeldatav, kuid mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul, võttes arvesse kõiki toimikus olevaid dokumente –, et tarnijaid endid seovad kontsernisisesed juhised ning nad võivad ostjale kauba müüa ainult siis, kui too maksab kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu. Kui litsentsileping on sõlmitud kontserni kuuluva teise äriühinguga enne kaitstud kaubamärgiga kauba müüki, võib nimelt üldiselt eeldada, et selle kauba tarnijad lubavad neid ostjale müüa ainult sellepärast, et ostjat seob juba litsentsileping.
75. Põhikohtuasja kaebaja mainitud asjaolu, et kasutus- või litsentsitasu suurust ei olnud kauba importimise ja tollivõla tekkimise ajal teada, kuna see suurus sõltub käibest, mida GE Healthcare saab kaitstud kaubamärgiga importkauba müümisest kolmandatele isikutele, ei muuda seda, et kasutus- või litsentsitasu kuulub selle kauba pealt litsentsilepingu alusel maksmisele. Seega võib eeldada, et sama kontserni piires ei oleks kauba müüjal lubatud seda kaupa GE Healthcare’ile tarnida, kui see kasutus- või litsentsitasu jääks maksmata.
76. Viimaks, kui nõustuda rakendusmääruse artikli 160 sõnastusest tuleneva formaalse tõlgendusega, mida pooldab põhikohtuasja kaebaja, saaks tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c tähenduses „müügi tingimuseks“ lugeda ainult seda osa kasutus- või litsentsitasust, mida imporditava kauba ostja maksab kontsernivälisele kolmandale ettevõtjale. Mul on aga raske mõista, miks peaks identsetel asjaoludel leidma, et see tingimus on täitmata, üksnes põhjusel, et kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu makstakse sama kontserni piires.
77. Minu arvates jätaks selline rakendusmääruse artikli 160 formaalne tõlgendus tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c osaliselt kasulikust mõjust ilma. Selline tõlgendus mõjutaks nimelt ilma igasuguse majandusliku põhjenduseta viimati nimetatud artikli – ja ka üldisemalt tolliväärtuse alaste tolliseadustiku sätete – eesmärgi saavutamist, mis, nagu ma meenutan, seisneb tagamises, et imporditud kauba eest makstud või makstava hinna korrigeerimine võimaldaks kajastada selle kauba tegelikku väärtust, hõlmates selle kauba kõigi elementide majanduslikku väärtust.
78. Seega soovitan vastata kolmandale eelotsuse küsimusele nii, et tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punkti c ning rakendusmääruse artikleid 159 ja 160 tuleb tõlgendada selliselt, et kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu maksmine võib kujutada endast imporditud kauba „müügi tingimust“, kui ettevõtja, kellele kontserni piires seda kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu makstakse, on seotud nii selle kauba müüja kui ka ostjaga ning viimane on kohustatud seda kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu müüja nõudmisel või temaga seotud ettevõtja nõudmisel maksma, ilma et tal oleks võimalik saada sama kaupa teiselt tarnijalt, kes ei ole müüjaga seotud. Seda, kas need tingimused on põhikohtuasjas täidetud, tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
D. Neljas eelotsuse küsimus: kas tolliseadustiku artikli 32 alusel korrigeeritakse ainult selle seadustiku artikli 29 kohaselt kindlaks määratud tolliväärtust?
79. Oma neljanda küsimusega, mis on esitatud ainult juhuks, kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktile c vastav korrigeerimine – mis seisneb rakendusmääruse artikli 158 lõike 3 kohaselt selles, et litsentsitasu jaotatakse objektiivsete ning mõõdetavate andmete põhjal asjakohaselt osadeks, millest üks on seotud imporditud kaubaga ja teine osa GE Healthcare’i osutatavate teenustega – on võimalik ainult siis, kui tolliväärtuse saab kindlaks määrata tolliseadustiku artikli 29 kohaselt tehinguväärtuse põhjal, kuid mitte siis, kui tolliväärtus määratakse kindlaks selle seadustiku artiklis 31 ette nähtud täiendava meetodiga, millele ei ole sama seadustiku artiklis 32 sõnaselgelt viidatud.
80. Puhtalt eelotsusetaotluse alusel ei ole selle küsimuse lähtekohast ega Euroopa Kohtu vastuse tarvilikkusest kerge aru saada.
81. Toimikust ja huvitatud poolte seisukohtadest selgub aga Euroopa Kohtu vastuse andmiseks vajalikke andmeid. Nii selgub neist andmetest, et olles saanud 2009. maksuaasta kohta teada, et GE Healthcare’i käive jaguneb osaks, mis on seotud kaitstud kaubamärgiga importkaubaga, ja osaks, mis on seotud selle ettevõtja osutatud teenustega, sai Düsseldorfi peatolliamet tolliväärtust tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktile c korrigeerida (ning seega suurendada tehinguväärtust, nagu on ette nähtud selle seadustiku artiklis 29) osa võrra, mis vastab imporditud kauba müügi protsentuaalsele osakaalule käibest.
82. Mitmel varasemal maksuaastal ei saanud Düsseldorfi peatolliamet nähtavasti aga piisavalt teavet, mille põhjal ta oleks saanud tehinguväärtust niiviisi korrigeerida. Kuna Düsseldorfi peatolliamet ei saanud seega tugineda tolliseadustiku artiklile 29, ja nagu tundub, ka mitte selle seadustiku artiklis 30 kirjeldatud meetodile, kasutas ta nähtavasti täiendavat tolliväärtuse määramise meetodit, mis on ette nähtud selle seadustiku artiklis 31.
83. Kuna tolliseadustiku artikli 32 sissejuhatuses, mis puudutab korrigeerimist, kõneldakse sõnaselgelt ainult „tolliväärtuse määramisest [tolliseadustiku] artikli 29 alusel“, mitte selle seadustiku artikli 31 alusel, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus viimaks, kas see, et tehinguväärtust ei olnud võimalik kindlaks teha, kuna GE Healthcare ei andnud kõiki andmeid oma käibe jagunemise kohta kõnealustel maksuaastatel, takistab Düsseldorfi peatolliametit suurendamast kaitstud kaubamärgiga imporditud kauba tolliväärtust andmete põhjal, mis on tal 2009. maksuaasta kohta.
84. Olles teinud need täpsustused, pean ma vajalikuks meenutada, et pole vaidlust, et imporditud kauba tolliväärtus tuleb eelistatult määrata kindlaks tehinguväärtuse alusel, nagu on ette nähtud tolliseadustiku artiklis 29. Kui seda ei saa selle artikli alusel kindlaks määrata, määratakse tolliväärtus kindlaks selle seadustiku artikli 30 alusel. Juhul, kui imporditud kauba tolliväärtust ei ole võimalik kindlaks määrata ka selle artikli alusel, tuleb seda teha vastavalt tolliseadustiku artiklile 31. Seega on nende kolme sätte vahel subordinatiivne suhe.(21)
85. Täiendava meetodina võimaldab tolliseadustiku artikli 31 lõige 1 määrata imporditud kauba tolliväärtuse kindlaks „ühenduses kättesaadavate andmete alusel, kasutades meetodeid, mis on kooskõlas järgmiste põhimõtete ja üldsätetega“, nimelt „[…] [tolliseadustiku 3.] peatükk[, mis käsitleb kauba tolliväärtust]“.
86. See viide tolliseadustiku 3. peatükile näitab, et selle peatüki põhimõtteid ja üldsätteid, mille hulka kuulub seadustiku artikkel 32, saab kohaldada isegi juhul, kui tolliväärtus määratakse kindlaks tolliseadustiku artikli 31 lõike 1 alusel.
87. Seega tuleb selle sätte raames kasutada tolliväärtuse kindlaksmääramise meetodeid „põhjendatud paindlikkusega“, järgides eelkõige selle väärtuse määramist reguleerivaid põhimõtteid.(22)
88. See viide tolliseadustiku peatüki 3. peatüki põhimõtetele tähendab esiteks, et tolliväärtuse määramine välistab suvaliste ja fiktiivsete tolliväärtuste kasutamise,(23) mida on tolliseadustiku artikli 31 lõike 2 punktis f muide ka meenutatud.
89. Sellest vaatenurgast on minu meelest järelikult võimalik teha nii, nagu eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus, nimelt kohaldada analoogia alusel rakendusmääruse artikli 158 lõikes 3 ette nähtud jaotamist, mis näeb ette, et kui „kasutus- või litsentsitasu on osaliselt seotud imporditud kaubaga ja osaliselt ka […] teenustega, jaotatakse need […] vajaduse korral osadeks ainult objektiivsete ning mõõdetavate andmete põhjal“. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, on tema ülesanne kontrollida, kas leidub „objektiivseid ja mõõdetavaid andmeid“, mille alusel jaotada litsentsitasu osadeks analoogiliselt selle jaotusega, mis on ette nähtud tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 158 lõikes 3.
90. Teiseks peab tolliväärtuse määramine vastavalt tolliseadustiku artikli 31 lõikele 1 vastama ühtlasi ka põhimõttele, mille kohaselt peab see väärtus kajastama imporditud kauba tegelikku väärtust, võttes arvesse kõiki selle kauba osi, millel on majanduslik väärtus.
91. Juhul, kui ettevõtja jätab ühe või mitme maksuaasta andmed, mida on vaja kaitstud kaubamärgiga imporditava kauba tehinguväärtuse kindlaksmääramiseks, liikmesriigi tollile esitamata või esitab need ebatäielikult, on tollil õigus kasutada liikmesriigi kohtute järelevalve all tolliseadustiku artikli 31 lõikes 1 ette nähtud meetodit ning võtta arvesse ühenduses kättesaadavaid andmeid, mis on nende valduses, eriti andmeid selle ettevõtja teiste maksuaastate kohta. Neid andmeid võib põhimõtteliselt lugeda rakendusmääruse artikli 158 lõike 3 tähenduses „objektiivseks ja mõõdetavaks“ ning seega võimaldavad need selles artiklis ette nähtud jaotamist. Nagu komisjon ja Saksamaa valitsus on õigesti märkinud, lubaks teistsugune otsus ettevõtjal kasutada ebaõiglast eelist, saades kasu sellest, et ta ei andnud üle kõiki nõutud andmeid, mille põhjal saaks imporditud kauba tolliväärtuse õigesti kindlaks määrata.
92. Seega soovitan Euroopa Kohtul vastata nii, et tolliseadustiku artikli 32 lõike 1 punktile c vastav korrigeerimine ning rakendusmääruse artikli 158 lõikele 3 vastav kaubamärgi kasutus- ja litsentsitasu jaotamine objektiivsete ja mõõdetavate andmete põhjal osadeks, millest üks on seotud imporditud kaubaga ja teine osa importimise järel osutatavate teenustega, on võimalikud ka siis, kui kauba tolliväärtust ei saa kindlaks määrata tolliseadustiku artikli 29 kohaselt tehinguväärtuse põhjal, vaid ainult sama seadustiku artikli 31 lõikes 1 ette nähtud täiendava meetodiga.
IV. Ettepanek
93. Kõigist esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Finanzgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi maksukohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (nõukogu 20. novembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1791/2006 muudetud redaktsioonis) artikli 32 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see säte ei nõua selleks, et kaubamärgiga imporditud kauba tolliväärtust saaks selle artikli alusel korrigeerida, et kasutus- või litsentsitasu suurus oleks juba tollivõla tekkimise ajaks kindlaks määratud.
2. Määruse nr 2913/92 (määrusega nr 1791/2006 muudetud redaktsioonis) artikli 32 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt võib lugeda kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu selle kaubamärgiga imporditud kaubaga „seotuks“ samas artiklis ja komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruses (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92 (komisjoni 23. oktoobri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1792/2006 muudetud redaktsioonis) artikli 157 lõikes 2 kasutatud tähenduses ka siis, kui see kasutus- või litsentsitasu on nimetatud kaubaga ainult osaliselt seotud.
3. Määruse nr 2913/92 (määrusega nr 1791/2006 muudetud redaktsioonis) artikli 32 lõike 1 punkti c ning määruse nr 2454/93 (määrusega nr 1792/2006 muudetud redaktsioonis) artikleid 159 ja 160 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu maksmine võib kujutada endast imporditud kauba „müügi tingimust“, kui ettevõtja, kellele kontserni piires seda kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu makstakse, on seotud nii selle kauba müüja kui ka ostjaga ning kui viimane on kohustatud seda kaubamärgi kasutus- või litsentsitasu müüja nõudmisel või temaga seotud ettevõtja nõudmisel maksma, ilma et tal oleks võimalik saada sama kaupa teiselt tarnijalt, kes ei ole müüjaga seotud. Seda, kas need tingimused on põhikohtuasjas täidetud, tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
4. Määruse nr 2913/92 (määrusega nr 1791/2006 muudetud redaktsioonis) artikli 32 lõike 1 punktile c vastav korrigeerimine ning määruse nr 2454/93 (määrusega nr 1792/2006 muudetud redaktsioonis) artikli 158 lõikele 3 vastav kaubamärgi kasutus- ja litsentsitasu jaotamine objektiivsete ja mõõdetavate andmete põhjal osadeks, millest üks on seotud imporditud kaubaga ja teine osa importimise järel osutatavate teenustega, on võimalikud ka siis, kui kauba tolliväärtust ei saa kindlaks määrata määruse nr 2913/92 (määrusega nr 1791/2006 muudetud redaktsioonis) artikli 29 kohaselt tehinguväärtuse põhjal, vaid ainult määruse nr 2913/92 (määrusega nr 1791/2006 muudetud redaktsioonis) artikli 31 lõikes 1 ette nähtud täiendava meetodiga.