KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANTHONY MICHAEL COLLINS
esitatud 6. oktoobril 2022(1)
Kohtuasi C‑339/21
Colt Technology Services SpA,
Wind Tre SpA,
Telecom Italia SpA,
Vodafone Italia SpA
versus
Ministero della Giustizia,
Ministero dello Sviluppo Economico,
Ministero dell’Economia e delle Finanze,
Procura della Repubblica presso il Tribunale di Cagliari,
Procura della Repubblica presso il Tribunale di Roma,
Procura Generale della Repubblica presso Corte d’appello di Reggio Calabria,
Procura della Repubblica presso il Tribunale di Locri
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv (EL) 2018/1972 – Artikkel 13 – Üldloaga seotud tingimused – Diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõte – Seadusliku pealtkuulamise võimaldamine pädevate õigusasutuste korraldusel – Hüvitamine – Elektroonilise side teenuste osutajate kulude täielik hüvitamine
I. Sissejuhatus
1. Kas liikmesriigid on kohustatud täielikult hüvitama elektroonilise side teenuste osutajatele kulud, mis tekivad neile seetõttu, et nad võimaldavad pädevatel riigiasutustel elektroonilist sidet pealt kuulata? Seda küsides viitab Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivile (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik.(2)
II. Asjakohased õigusnormid
A. Euroopa Liidu õigus
2. Direktiivi 2018/1972 põhjendustes on muu hulgas ette nähtud järgmised eesmärgid:
„(5) Käesolev direktiiv loob õigusliku raamistiku selleks, et tagada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise vabadus, mida piiraksid vaid käesolevas direktiivis sätestatud tingimused ning piirangud, mis on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 52 lõikega 1, eelkõige avaliku korra ja julgeoleku ning rahvatervisega seotud meetmete osas, ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta („põhiõiguste harta“) artikli 52 lõikega 1.
(6) Käesolev direktiiv ei piira ühegi liikmesriigi võimalust võtta õigustatud vajalikke meetmeid selleks, et tagada oma oluliste turvalisusega seotud huvide kaitse, tagada avalik kord ja julgeolek ning võimaldada kriminaalkuritegude uurimist, avastamist ja nende eest vastutusele võtmist, võttes arvesse asjaolu, et põhiõiguste hartaga, eelkõige selle artiklitega 7, 8 ja 11 tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise piiramine, näiteks andmete töötlemise piiramine, tuleb näha ette seadusega, et järgida tuleb nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning et nende suhtes tuleb kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas põhiõiguste harta artikli 52 lõikega 1.“
3. Direktiivi 2018/1972 artikli 1 lõikes 3 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta:
[…]
c) liikmesriikide poolt avaliku korra, avaliku julgeoleku ja kaitse eesmärgil võetud meetmeid;
[…]“.
4. Direktiivi 2018/1972 artikli 13 „Üldloa ning raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõigustega seotud tingimused ja erikohustused“ lõikes 1 on sätestatud:
„Elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumise üldloale ning raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõigustele võib seada ainult I lisas loetletud tingimusi. Need tingimused peavad olema mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja läbipaistvad. […]“.
5. I lisa pealkiri on „Tingimused, mida võib siduda üldlubadega, raadiosageduste kasutusõigustega ja numeratsiooniressursside kasutusõigustega“. I lisa A osas, milles on „[ü]ldised tingimused, mida võib siduda üldloaga“, on ette nähtud:
„[…]
4. Pädevate siseriiklike asutuste võimalus seaduslikuks pealtkuulamiseks kooskõlas määrusega (EL) 2016/679 ja direktiiviga 2002/58/EÜ.
[…]“.
B. Itaalia õigus
6. Elektroonilise side seadustikku käsitleva 1. augusti 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 259 (decreto legislativo n 259 – Codice delle comunicazioni elletroniche; Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana nr 214, 15.9.2003; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 259/2003“) artiklis 96 „Kohustuslikud teenused“ on sätestatud:
„1. Kohtulikul eesmärgil osutatavad teenused, mida osutatakse pädeva kohtuasutuse pealtkuulamis- või teabenõude alusel, on operaatoritele kohustuslikud; teenuste osutamise aeg ja viis lepitakse kokku eespool nimetatud asutustega kuni lõikes 2 osutatud dekreedi vastuvõtmiseni.
2. Lõikes 1 ette nähtud kohustuslike teenuste eest makstava kindlasummalise aastatasu kehtestamiseks võtavad justiitsminister ja majandusarengu minister kooskõlastatult majandus- ja rahandusministriga hiljemalt 31. detsembril 2017 vastu dekreedi, millega vaadatakse üle hinnakiri, mis sisaldub sideministri 26. aprilli 2001. aasta dekreedis, mis on avaldatud 7. mai 2001. aasta Gazzetta ufficiale della Repubblica italianas [(Itaalia Vabariigi ametlik väljaanne)] nr 104. Dekreet:
a) näeb ette kohustuslike teenuste liigid ja määrab kindlaks nende eest makstava tasu, võttes arvesse kulude ja teenuste arengut, et saavutada kohaldatavate tasudega võrreldes vähemalt 50% kulude kokkuhoid. Tasu hõlmab kõikide selliste teenuste kulusid, mille konkreetne isik korraga aktiveerib või mida korraga kasutatakse;
b) määrab isikud, kes osutavad kohustuslikke pealtkuulamisteenuseid, sealhulgas teenusepakkujate hulgas, kelle taristud võimaldavad juurdepääsu võrgule või teabe- või sidesisu levitamist, ja isikud, kes pakuvad mis tahes alusel elektroonilise side teenuseid või rakendusi, isegi juhul, kui neid saab kasutada neile mittekuuluvate juurdepääsu- või edastusvõrkude abil;
c) määrab kindlaks kohustuslikke teenuseid osutavate isikute kohustused ja nende täitmise korra, sealhulgas haldusdokumentide edastamise ja haldamise ühtse andmetöötluskorra järgimise kohustuse, k.a nende teenuste eest maksmisele eelnevates etappides.
3. Kui lõikes 2 nimetatud dekreedis sisalduvaid kohustusi ei täideta, kohaldatakse artikli 32 lõikeid 2, 3, 4, 5 ja 6.
4. Kuni lõikes 2 nimetatud dekreedi vastuvõtmiseni väljastatakse teavet telefoniliikluse kohta tasuta. Mis puudutab selliseid kohtulikul eesmärgil osutatavaid teenuseid, mida ei ole esimeses lauses nimetatud, siis kehtib endiselt sideministri 26. aprilli 2001. aasta dekreediga, mis on avaldatud 7. mai 2001. aasta Gazzetta ufficiale della Repubblica italianas nr 104, kehtestatud hinnakiri.
5. Lõikes 2 nimetatud teenuste osutamiseks on operaatorid kohustatud pidama omavahel läbirääkimisi vastastikuse sidumise tingimuste üle, et tagada nende teenuste osutamine ja koostalitlusvõime. Minister võib sekkuda vajaduse korral omal algatusel või operaatorite kokkuleppe puudumise korral neist ühe taotlusel.“
7. Seadusandliku dekreedi nr 259/2003 artikli 96 lõike 2 kohaselt on justiitsministri ja majandusarengu ministri poolt majandus- ja rahandusministriga kooskõlastatult vastu võetud ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreediga, mis käsitleb seadusandliku dekreedi nr 259/2003 artikli 96 alusel sidevoogude pealtkuulamistoimingute eest telekommunikatsioonioperaatoritele makstava tasu ümberkorraldamist (decreto interministeriale del Ministro della giustizia e del Ministro dello sviluppo economico di concerto con il Ministro dell’economia e delle finanze – Disposizione di riordino delle spese per le prestazioni obbligatorie di cui all’articolo 96 del decreto legislativo n 259 del 2003; Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana nr 33, 9.2.2018; edaspidi „ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreet“), kehtestatud kohustuslike teenuste osutamise tingimused ja selle dekreedi lisas ette nähtud tasud, mida Itaalia ametiasutused maksavad seesuguste teenuste eest.
III. Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsusetaotlus
8. Colt Technology Services SpA, Wind Tre SpA, Telecom Italia SpA ja Vodafone Italia SpA on elektroonilise side teenuse osutajad, kes pakuvad Itaalias muu hulgas internetiteenust ning püsi‑ ja mobiilsideteenust. Eraldi kaebustega vaidlustasid nad ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreedi. Muu hulgas väitsid nad, et tasud, mida Itaalia ametiasutused peavad selle dekreedi kohaselt maksma, ei kata täielikult pädevate riigisiseste õigusasutuste määratud elektroonilise side jälitustoimingutega seotud kohustuslike teenuste osutamise maksumust.
9. Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) jättis Colt Technology Servicesi, Wind Tre, Telecom Italia ja Vodafone Italia kaebused rahuldamata. Seejärel esitasid need teenuseosutajad apellatsioonkaebused Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes liitis need apellatsiooniasjad.
10. Nendes apellatsiooniasjades otsuse tegemiseks esitas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 13. juulil 2020 Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ELTL artiklite 18, 26 ja 102 tõlgendamise kohta.
11. Euroopa Kohus jättis 26. novembril 2020 selle eelotsusetaotluse ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.(3) Euroopa Kohus asus seisukohale, et sisuliselt on eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdunud kaebajate poolt põhikohtuasjas esitatud argumentide kordamisega. Ta ei selgitanud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punkti c nõuete vastaselt ei seda, millistel põhjustel tõstatas ta ELTL artiklite 18, 26 ja 102 tõlgendamise küsimuse, ega seost nende sätete ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel.(4) Samuti märkis Euroopa Kohus, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib esitada uue eelotsusetaotluse, mis sisaldab teavet, mis võimaldab tal anda sellele tarviliku vastuse.(5)
12. Seoses sama kohtuasjaga esitas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 31. mail 2022 käesoleva eelotsusetaotluse. Ta märkis, et direktiivi 2018/1972 kohaselt võib elektroonilise side teenuste pakkumise üldloaga kaasneda kohustus osutada kohustuslikke teenuseid, nagu elektroonilise side pealtkuulamine õigusasutuste korraldusel. Kuigi direktiivi 2018/1972 artikli 13 kohaselt peavad üldloaga seotud tingimused olema mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja läbipaistvad, ei sisalda liidu õigus sõnaselget kohustust täielikult hüvitada elektroonilise side teenuste osutajatele kulud, mis tekivad, kui nad täidavad õigusasutuste korraldusi seoses niisuguse side pealtkuulamistoimingutega.
13. Nendel asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas ELTL artiklitega 18, 26, 49, 54 ja 55, [direktiivi 2018/1972] artiklitega 3 ja 13 ning […] harta artiklitega 16 ja 52 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis annavad haldusvõimule ülesande kehtestada kohtu nõudel tehtavate sidevoogude jälgimistoimingute eest telekommunikatsioonioperaatoritele makstav tasu, kuid ei nõua, et järgitaks operaatoritel konkreetsete toimingutega seoses tegelikult tekkinud ja nõuetekohaselt dokumenteeritud kulude täieliku hüvitamise põhimõtet, ning kohustavad haldusvõimu lisaks hoidma kulusid kokku võrreldes varasemate tasu arvutamise tingimustega?“
14. Colt Technology Services, Wind Tre, Telecom Italia, Vodafone Italia, Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil, mis peeti 18. mail 2022, esitasid menetlusosalised suulised seisukohad ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele.
IV. Hinnang
A. Direktiivi 2018/1972 kohaldamine
15. Euroopa Kohtu palvel piirdub käesolev ettepanek direktiivi 2018/1972 kohaldatavuse analüüsiga eelotsuse küsimuse kontekstis.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas direktiivi 2018/1972 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid on kohustatud täielikult hüvitama elektroonilise side teenuse osutajatele kulud, mis tekivad seoses kohustuslike elektroonilise side pealtkuulamistoimingutega pädevate riigisiseste õigusasutuste korraldusel.
17. Ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreedi vastuvõtmise ajal kehtis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv)(6) ning see oli nõuetekohaselt Itaalia õigusesse üle võetud. Direktiivi 2018/1972 artiklite 124 ja 126 kohaselt hakkas see direktiiv kehtima 20. detsembril 2018 ja selle liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtpäev oli 21. detsember 2020. Direktiivi 2018/1972 artikliga 125 tunnistati direktiiv 2002/20 alates 21. detsembrist 2020 kehtetuks. Eelotsusetaotluse kuupäeva seisuga oli direktiiv 2018/1972 jõustunud, selle liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaeg möödunud ja direktiiv 2002/20 kehtetuks tunnistatud. Käesoleva eelotsusetaotluse seisukohast olulised direktiivide 2002/20(7) ja 2018/1972 sätted on sisuliselt identsed. Kõikide käesoleva Euroopa Kohtu menetluse osaliste kirjalikes ja suulistes seisukohtades on viidatud direktiivi 2018/1972, mitte direktiivi 2002/20 sätetele. Lõpuks on ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuses palutud tõlgendada direktiivi 2018/1972 sätteid. Kõikidel nendel põhjustel on käesolevas ettepanekus tõlgendatud direktiivi 2018/1972 sätteid.
B. Poolte seisukohad
18. Colt Technology Services, Wind Tre, Telecom Italia ja Vodafone Italia märgivad, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus peaks saama jaatava vastuse. Nad väidavad, et ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreedis ette nähtud tasud on liialt madalad ja katavad kõigest väikese osa kuludest, mis neil tekivad seoses elektroonilise side pealtkuulamistoimingutega õigusasutuste korraldusel.
19. Samuti väidavad nad, et ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreet rikub direktiivi 2018/1972 artiklit 13, kuna see on diskrimineeriv ja ebaproportsionaalne ega ole läbipaistev. Esiteks diskrimineerib ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreet suuremaid elektroonilise side teenuste osutajaid, kes viivad tõenäolisemalt läbi rohkem pealtkuulamistoiminguid kui väiksemad samade teenuste osutajad. Samuti diskrimineerib see Itaalia elektroonilise side teenuse osutajaid, sest need, kelle asukoht on teistes liikmesriikides, ei pea pealtkuulamistoimingute kulusid kandma. Teiseks on ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreet vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, sest see sunnib elektroonilise side osutajatele peale suuri kulusid, mida ei ole võimalik tagasi saada. See võib mõjutada adekvaatset elektroonilise side teenuste osutamist üldiselt ja ohustada iseäranis teatavate elektroonilise side teenuste osutajate majanduslikku jätkusuutlikkust. Vodafone Italia väidab ka, et täieliku hüvituse puudumine võib vähendada elektroonilise side teenuste osutajate pakutavate teenuste kvaliteeti, mis oleks vastuolus üldiste huvidega. Kolmandaks on Wind Tre asunud seisukohale, et menetlus, milles võeti vastu ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreet, ei olnud läbipaistev.
20. Tuginedes analoogia alusel õigusnormidele, mis reguleerivad universaalteenuste osutamist, lisab Vodafone Italia, et direktiiviga 2018/1972 on kehtestatud põhimõte, mille kohaselt hüvitatakse kohustuslike teenuste, nagu õigusasutuste määratud elektroonilise side pealtkuulamistoimingud, osutamisel tekkinud kulud elektroonilise side teenuste osutajatele täielikult.
21. Itaalia valitsus leiab, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus peaks saama eitava vastuse. Ta märgib, et direktiiviga 2018/1972 on nõutud pelgalt seda, et elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumise üldloaga seotud tingimused oleksid mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja läbipaistvad. Sellega ei ole ette nähtud õigusasutuste määratud elektroonilise side pealtkuulamistoimingute täielikku hüvitamist. Kuigi see on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kindlaks määrata, väidab Itaalia valitsus, et eelotsusetaotlusest ei nähtu, et kulud, mida elektroonilise side teenuste osutajad kannavad seoses nende pealtkuulamistoimingute võimaldamisega, võivad ohustada nende rahalist jätkusuutlikkust. Väitel, et ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreet rikub proportsionaalsuse põhimõtet, ei ole faktilist alust.
22. Komisjon märgib, et direktiivi 2018/1972 artiklis 13 ei ole sõnaselgelt ette nähtud, et elektroonilise side teenuse osutajad saavad hüvitist kulude eest, mis neil tekivad üldloa raames kohustuslike teenuste osutamisel. Liikmesriikidel on teatav kaalutlusõigus reguleerida hüvitise saamise võimalust, tingimusel et nad austavad diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtteid.
23. Komisjon ei nõustu argumendiga, et täieliku hüvituse puudumine kujutab endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Selles osas, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet, märgib komisjon, et kuna kohaldatavates õigusaktides ei ole üldist täieliku hüvitamise kohustust ette nähtud, ei ole liidu õiguses üldist kohustust hüvitada ettevõtjatele täielikult kulud, mis on tekkinud üldistes huvides kehtestatud kohustuste tagajärjel. Samuti märgib komisjon, et isegi selles olukorras, kus võib olla asjakohane näha ette õiglast hüvitust, sest ettevõtjatele pandud kohustused ei ole nende majandustegevusele omased, ei ole kohustust maksta täielikku hüvitist. Täieliku hüvitamise kohustus võib koguni vähendada elektroonilise side teenuste osutajate huvi osutada kohustuslikke teenuseid tõhusalt.
C. Asjakohaste direktiivi 2018/1972 sätete analüüs
24. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätete sõnastust, vaid ka nende konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa need sätted on.(8)
25. Direktiivi 2018/1972 artikli 1 lõike 3 punktis c on sätestatud, et see direktiiv ei mõjuta liikmesriikide poolt muu hulgas avaliku korra ja avaliku julgeoleku eesmärgil võetavaid meetmeid. Järelikult võivad riigisisesed meetmed, mis muidu põhimõtteliselt ei oleks direktiiviga 2018/1972 lubatud, siiski olla põhjendatud, et kaitsta avalikku korda või avalikku julgeolekut.
26. Direktiivi 2018/1972 artikli 13 lõikes 1 on ette nähtud, et elektroonilise side teenuse pakkumise üldloale võib seada ainult I lisas loetletud tingimusi. Need tingimused peavad olema mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja läbipaistvad.
27. Direktiivi 2018/1972 I lisa A osas, milles on ette nähtud üldised tingimused, mida võib siduda üldloaga, sätestatud tingimus 4 lubab liikmesriikidel seada üldloa tingimuseks „[p]ädevate siseriiklike asutuste võimalus[e] seaduslikuks pealtkuulamiseks kooskõlas [andmekaitsenormidega]“.
28. Nende sätete tekstist nähtub, et liikmesriigid võivad kohustada elektroonilise side teenuste osutajaid võimaldama elektroonilise side pealtkuulamist, kui pädevad riigiasutused neile selleks korralduse annavad. Võttes arvesse direktiivi 2018/1972 artikli 13 lõiget 1 ja I lisa A osa tingimust 4, ei näi sama direktiivi artikli 1 lõike 3 punktis c sätestatud avaliku julgeolekuga seotud erand käesoleva eelotsusetaotluse seisukohast asjasse puutuvat. Direktiiv 2018/1972 ise lubab liikmesriikidel sõnaselgelt kohustada elektroonilise side teenuste pakkujaid võimaldama nende teenuste osutamise loa tingimusena elektroonilise side pealtkuulamist. Samuti ei kohusta see direktiiv liikmesriike sõnaselgelt hüvitama elektroonilise side teenuste pakkujatele kulusid, mis tekivad neile selle side pealtkuulamise võimaldamise tõttu.
29. Seda silmas pidades näib Euroopa Kohtu lahendada olevat kaks küsimust. Esiteks, milles seisneb „[p]ädevate siseriiklike asutuste võimalus seaduslikuks pealtkuulamiseks“? Teiseks, kas asjaolu, et elektroonilise side teenuste osutajatele ei hüvitata täielikult kulusid, mis tekivad neile sellest, et nad annavad pädevatele riigiasutustele võimaluse seaduslikuks pealtkuulamiseks, võib olla vastuolus diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtetega?
30. Esimese küsimusega seoses näib, et tingimust 4 saab tõlgendada kahel viisil. Esiteks võib väita, et „seadusliku pealtkuulamise võimaldamist“ tuleb tõlgendada nii, et elektroonilise side teenuste osutajad võivad olla kohustatud selle pealtkuulamise võimalikuks tegema, ilma et nad tingimata ise seda sidet pealt kuulaksid. Selle lähenemisviisi kohaselt võivad elektroonilise side teenuste osutajad olla kohustatud seadma sisse möödapääsmatult vajaliku tehnilise taristu ja inimressursid, et hõlbustada elektroonilise side pealtkuulamist pädevate riigiasutuste poolt. Kui kohustada elektroonilise side teenuste osutajaid ise pealt kuulama, nõuab see neilt rohkemat kui kõigest seadusliku pealtkuulamise võimaldamine, pannes neile seega koormuse, mis ulatub kaugemale sellest, mida võivad hõlmata üldloaga seotud tingimused.
31. Teine võimalus on tõlgendada tingimust 4 nii, et „seadusliku pealtkuulamise võimaldamist“ on kasutatud põhjusel, et vaid pädevatel riigiasutustel on volitus anda korraldus elektroonilist sidet seaduslikult pealt kuulata. Olenemata sellest, kuidas elektroonilise side teenuste osutajad on praktilises mõttes kaasatud, võivadki nad ainult seaduslikult võimaldada elektroonilise side pealtkuulamist, sest nad ise ei ole pädevad seda tegema. Tõlgendus, mille kohaselt pädevatel riigiasutustel on ainsana pädevus anda korraldus elektroonilist sidet seaduslikult pealt kuulata, on kooskõlas ka selle meetme eesmärkidega. Niisiis on lisa A osa tingimuses 4 ette nähtud, et riigi ametiasutused nõuavad elektroonilise side teenuste osutajatelt selle side seaduslikul pealtkuulamisel rohkem kui minimaalsel määral koostööd. Direktiivi 2018/1972 eri keeleversioonide ülevaatamine näib samuti toetavat arusaama, et seaduslik elektroonilise side pealtkuulamine on pädevate riigiasutuste õigus.(9)
32. Peale mõistega „seaduslik pealtkuulamine“ seotud kaalutluste on ka pragmaatilisi põhjusi toetada seisukohta, et direktiivi 2018/1972 I lisa A osa tingimust 4 tuleb käsitada nii, et see annab liikmesriikidele pädevuse kohustada elektroonilise side teenuste osutajaid nende teenuste osutamise loa tingimusena side pealtkuulamistoiminguteks. Selleks, et tagada vajaduse korral tõhus elektroonilise side pealtkuulamine, näib mõistlik, et liikmesriigid tuginevad elektroonilise side teenuste osutajatele, kes tunnevad oma taristut ja kelle personali on kõige parem nendes võrkudes side pealtkuulamiseks kasutada. Pealtkuulamise tõhusus võib kannatada, kui riigiasutused oleksid ise kohustatud kuulama pealt elektroonilist sidet, mis liigub eri telekommunikatsiooniteenuste osutajate võrkude kaudu, kasutades eri tehnilisi meetodeid ja taristuid.
33. Seepärast asun seisukohale, et direktiivi 2018/1972 I lisa A osa tingimus 4, mis lubab liikmesriikidel nõuda elektroonilise side teenuste osutajatelt, et nad võimaldaksid side seaduslikku pealtkuulamist, hõlmab nõuet, et need teenuseosutajad peavad pealtkuulamist läbi viima pädevate riigiasutuste juhiste kohaselt.
34. Asun nüüd käsitlema teist käesoleva ettepaneku punktis 29 sõnastatud küsimust.
35. Esiteks keelab liidu õigus aluslepingute reguleerimisalas igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse tõttu, ilma et see piiraks nendes sätestatud erinormide kohaldamist.(10) See keeld ei hõlma mitte ainult otsest diskrimineerimist kodakondsuse tõttu, vaid ka igasugust kaudset diskrimineerimist, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob kaasa samasuguse tagajärje.(11) Kohtupraktikas on ka märgitud, et diskrimineerimiskeelu üldpõhimõte keelab kohelda sarnaseid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi samamoodi.(12)
36. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 19 üksikasjalikumalt selgitatud, väidavad kaebajad põhikohtuasjas, et ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreet diskrimineerib nii suuremaid elektroonilise side teenuste osutajaid kui ka neid elektroonilise side teenuste osutajaid, kelle asukoht on Itaalias.
37. Näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et suuremad elektroonilise side teenuste osutajad kannatavad diskrimineerimise all ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreedi tõttu. Igal juhul, kuigi võib olla tuleb suurematel elektroonilise side teenuste osutajatel seetõttu, et neil on suurem klientuur, võimaldada side seaduslikku pealtkuulamist sagedamini kui neil, kel on vähem kliente, teenivad esimesena nimetatud teenuseosutajad tõenäoliselt rohkem tulu. Niivõrd, kui Euroopa Kohtu käsutuses olevate nappide tõendite põhjal saab kindlaks teha, näib olevat tõenäoline, et põhimõtteliselt võib seadusliku pealtkuulamise maksumuse finantsmõju suhe tuludega olla kõikide elektroonilise side teenuste osutajate jaoks ühesugune.
38. Mis puudutab väidetavat diskrimineerimist kodakondsuse tõttu, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikkel 18 ei käsitle Euroopa Liidu õiguse subjektideks olevate isikute ja ettevõtjate erinevat kohtlemist, mis tuleneb eri liikmesriikide seaduste erinevusest niivõrd, kui see puudutab kõiki liikmesriikide subjekte objektiivsete kriteeriumide alusel ja olenemata nende kodakondsusest.(13) Piisab märkimisest, et Itaalia elektroonilise side teenuste osutajad, nagu kaebajad põhikohtuasjas, ja elektroonilise side teenuste osutajad teistes liikmesriikides on kohustatud tegema koostööd oma asukohaterritooriumi pädevate riigiasutustega. Asjaolu, et elektroonilise side teenuste osutajad, kelle asukoht on teistes liikmesriikides, on harilikult kohustatud tegema koostööd oma asukohaterritooriumi riigiasutustega, mitte Itaalia õigusasutustega, ei kujuta endast diskrimineerimist.
39. Teiseks, kas asjaolu, et kohaldatavates riigisisestes õigusaktides on ette nähtud rahaline hüvitis seadusliku pealtkuulamise eest, kuid ei ole garanteeritud, et elektroonilise side teenuste osutajatele selle tegevuse tõttu tekkinud kulud hüvitatakse neile täielikult, on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, millele on viidatud direktiivi 2018/1972 artikli 13 lõikes 1? See küsimus näib olevat käesolevas kohtuasjas keskne.
40. Kõigepealt märgiksin, et proportsionaalsuse põhimõtet on kohtupraktikas käsitletud mitme eri nurga alt olenevalt kaalutavast teemast.
41. Küsimuses, kas niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all, on proportsionaalsed, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kes annab üldise hinnangu kõikide asjasse puutuvate faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, kindlaks teha, kas need õigusnormid sobivad nendega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ega ulatu kaugemale sellest, mida on vaja nende eesmärkide saavutamiseks, kuna neid ei ole võimalik saavutada vähem ulatuslike meetmetega. Euroopa Kohtu ülesanne on selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõiki liidu õiguse tõlgendamise aspekte, mis võimaldavad tal seda analüüsi teha.(14)
42. Sellega seoses on mul kaks tähelepanekut eelotsusetaotluse esitanud kohtu ees seisva ülesande kohta. Põhikohtuasja kaebajad on vaidlustanud ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreedi, millega Itaalia ametiasutused kehtestasid side kohustuslike jälitustoimingute eest makstavad tasud, mis kaebajate väitel olid madalamad kui nende jälitustoimingute läbiviimise maksumus. Selle dekreedi eesmärk näib olevat piirata selle tegevuse kulusid riigikassa seisukohast, jagades neid selles valdkonnas tegutsevate ettevõtjatega. See näib olevat üldist huvi teeniv õiguspärane eesmärk.(15) Pealegi ei ole ilmne, et ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreet on selle eesmärgi saavutamiseks sobimatu, ehkki lõpuks on see eelotsusetaotluse esitanud kohtu kindlaks teha.
43. Küsimuses, kas ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreet ulatub kaugemale sellest, mida on vaja nimetatud dekreediga taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, võib eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsida, kas elektroonilise side teenuste osutajatele selle dekreediga asetatud koormus on ilmselgelt liialdane. Sellega seoses täheldan, et seda rahalist koormust kvantifitseerida püüdnud põhikohtuasja kaebajad Telecom Italia ja Vodafone Italia viitasid tekkinud kuludele suurusjärgus 6–7 miljonit eurot, mida 2017. ja 2018. aastal saadud tasud ei korvanud. Kohtuistungil möönsid need kaks teenuseosutajat Euroopa Kohtu küsimustele vastates, et avalikult kättesaadavate majandusaasta aruannete andmetel ulatus samal ajavahemikul nende käive internetiteenuse ning püsi‑ ja mobiilsideteenuse osutamisest Itaalias mitme miljardi euroni. Nendel asjaoludel ei näi tõenäoline, et elektroonilise side teenuste osutajatele ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreediga asetatud koormus ohustaks nende teenuste osutamist või teenuseosutajate jätkusuutlikkust, nagu mõned on väitnud.
44. Kolmandaks nõuab läbipaistvuse põhimõte, et kõik mehhanismi tingimused ja üksikasjalikud eeskirjad oleksid sätestatud reeglite alusel, mis on piisavalt kättesaadavad, selged, täpsed ja üheselt mõistetavad, mistõttu see võimaldaks kõigil piisavalt teavitatud ning mõistlikult tähelepanelikel ettevõtjatel mõista nende täpset ulatust, neist ühtemoodi aru saada ja vältida omavoli ohtu. Need parameetrid tuleb kindlaks määrata objektiivsete kriteeriumide põhjal nii, et ettevõtjad saaksid arvutada oma tõenäolised kulud ja tulud.(16)
45. Kaebajad põhikohtuasjas ei väida, et hüvitise arvutamise metoodika põhines kriteeriumidel, mis ei olnud kättesaadavad, selged, täpsed, üheselt mõistetavad või ettearvatavad või mis olid ebamäärased. Õigupoolest näib, et ministrite 28. detsembri 2017. aasta dekreedi lisa, milles on ette nähtud tasud, mida Itaalia ametiasutused peavad igat liiki pealtkuulamistoimingute eest maksma, vastab nendele nõuetele. Tegelikult näib Wind Tre kritiseerivat asjaolu, et elektroonilise side teenuste osutajatel ei olnud võimalust väljendada oma muret menetluses, mille tulemusel võeti vastu selles lisas ette nähtud tasud. See on küll eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastada, kuid ei ole kaugeltki selge, et läbipaistvuse põhimõte kätkeb endas elektroonilise side teenuste osutajate õigust osaleda aktiivselt menetluses, milles vaidlusalused tasud kindlaks määrati.
46. Lõpuks täheldaksin täielikkuse huvides, et Vodafone Italia argument, mille kohaselt kehtib universaalteenuste osutamisega seotud kulude täieliku hüvitamise põhimõte, on ekslik. Käesolevas asjas vaidluse all olevad kohustuslikud teenused, nimelt elektroonilise side seaduslik pealtkuulamine, ei ole lõppkasutajatele osutatavad universaalteenused. Pigem on tegu abiga, mida osutatakse ametiasutustele, kui need täidavad oma kohustusi kaitsta üldisi huve, ja mida on liikmesriikidel pealegi sõnaselgelt lubatud kehtestada elektroonilise side teenuste osutamise lubade andmise tingimusena. Olenemata sellest, kas on olemas põhimõte, et universaalteenuste osutamine elektroonilise side teenuste osutajatele täielikult hüvitatakse – mis ei ole sugugi ilmne –,(17) ei ole ühtegi põhjust kohaldada niisugust põhimõtet analoogia alusel.
V. Ettepanek
47. Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik, tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt ei tule riigisiseste õigusnormidega ette näha, et elektroonilise side teenuste osutajatele hüvitatakse täielikult kulud, mida nad kannavad elektroonilise side pealtkuulamistoimingute võimaldamisel õigusasutuste korraldusel. Sama direktiivi artikli 13 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid rakendada selliste kulude hüvitamise mehhanismi tingimusel, et see mehhanism on mittediskrimineeriv, proportsionaalne ja läbipaistev.