EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
19. oktoober 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Transport – Määrus (EÜ) nr 1370/2007 – Avaliku reisijateveoteenuse osutamine raudteel ja maanteel – Kohaldamisala – Artikli 1 lõige 2 – Köisteed – Avaliku teenindamise otselepingu sõlmimine kohaliku pädeva asutuse poolt sõltuva teenusepakkujaga – Äririski üleminek – Avaliku teenindamise kohustuste täitmise hüvitamine
Kohtuasjas C‑186/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 7. märtsi 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. märtsil 2022, menetluses
Sad Trasporto Locale SpA
versus
Provincia autonoma di Bolzano,
menetluses osales:
Strutture Trasporto Alto Adige SpA A. G.,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president E. Regan (ettekandja), kohtunikud Z. Csehi, M. Ilešič, I. Jarukaitis ja D. Gratsias,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: ametnik C. Di Bella,
arvestades kirjalikku menetlust ja 30. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Sad Trasporto Locale SpA, esindajad: avvocati G. Greco ja A. Sandulli,
– Provincia autonoma di Bolzano, esindajad: avvocati L. Fadanelli, P. Mantini, P. Pignatta, L. Plancker ja A. Roilo,
– Strutture Trasporto Alto Adige SpA A.G., esindaja: avvocato P. Mantini,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara, P. Messina ja F. Tomat,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT 2007, L 315, lk 1), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta määrusega (EL) 2016/2338 (ELT 2016, L 354, lk 22) (edaspidi „määrus nr 1370/2007“), artikli 1 lõiget 2 ja ELTL artikli 107 lõiget 1.
2 Taotlus on esitatud Sad Trasporto Locale SpA ja Provincia autonoma di Bolzano (Bolzano autonoomne provints, Itaalia) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Strutture Trasporto Alto Adige SpA A. G‑le (edaspidi „STA“) teatud rööbasteede ja köissõidukite avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks kontsessiooni korras otselepingu sõlmimist sõltuva teenusepakkujaga.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus nr 1370/2007
3 Määruse nr 1370/2007 põhjendused 33 ja 36 on sõnastatud järgmiselt:
„(33) Euroopa Ühenduste Kohus osutas [24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415)] […] punktid[es] 87–95, et avaliku teenindamise hüvitis ei ole eelis [ELTL] artikli [107] tähenduses, tingimusel, et täidetud on neli kumulatiivset tingimust. Kui nimetatud tingimused ei ole täidetud, kuid täidetud on [ELTL] artikli [107] lõikega 1 sätestatud üldised kohaldatavuse tingimused, on avaliku teenindamise hüvitis riigiabi, mille suhtes kehtivad [ELTL] artiklid [93, 106, 107 ja 108].
[…]
(36) […] Iga avalike reisijateveoteenuste osutamisega seoses antud hüvitis, mis ei ole hõlmatud käesoleva uue määrusega ning mida võiks käsitleda riigiabina [ELTL] artikli [107] lõike 1 tähenduses, peaks olema vastavuses [ELTL] artiklite [93, 106, 107 ja 108] sätetega, sealhulgas kõik [Euroopa Liidu Kohtu] asjaomased tõlgendused ning eelkõige [24. juuli 2003. aasta kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415)]. Selliseid juhtumeid läbi vaadates peaks [Euroopa K]omisjon seega kohaldama põhimõtteid, mis on sarnased käesoleva määrusega sätestatud põhimõtetega või vajadusel üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonda käsitlevate muude õigusaktidega.“
4 Direktiivi artikli 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Käesoleva määruse eesmärgiks on määratleda, kuidas pädevad asutused võivad kooskõlas ühenduse õiguse eeskirjadega sekkuda avaliku reisijateveo valdkonda, et tagada üldhuviteenuste osutamine, mis oleksid muu hulgas mitmekesisemad, turvalisemad, parema kvaliteediga või odavamad kui üksnes turuseaduste poolt reguleeritud teenused.
Selleks sätestatakse käesoleva määrusega tingimused, mille kohaselt pädevad asutused hüvitavad transpordiettevõtjale, kellele nad avaliku teenindamise kohustuseks teevad või kellega lepingu sõlmivad, sellega kaasnevad kulud ja/või annavad neile avaliku teenindamise kohustuse eest ainuõigused.
2. Käesolevat määrust kohaldatakse riigisisestele ja rahvusvahelistele avalikele reisijateveoteenustele raudteel ja muudel rööbasteedel ning maanteel, välja arvatud teenuste puhul, mida osutatakse peamiselt nende ajaloolise huviväärsuse või turismiväärtuse tõttu. Liikmesriigid võivad käesolevat määrust kohaldada avalikule reisijateveole siseveeteedel ja riikide territoriaalvetes, ilma et see piiraks nõukogu 7. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3577/92 (teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž)) [(EÜT 1992, L 364, lk 7; ELT eriväljaanne 06/02, lk 10)] kohaldamist.
[…]“.
5 Nimetatud määruse artikli 2 „Mõisted“ punktid a, e, h, i, j ja aa sätestavad:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „avalik reisijatevedu“ – üldist majandushuvi pakkuvad reisijateveoteenused, mida osutatakse avalikkusele mittediskrimineerivalt ja pidevalt;
[…]
e) „avaliku teenindamise kohustus“ – pädeva asutuse määratletud või kindlaksmääratud nõue üldist huvi pakkuva avaliku reisijateveoteenuse osutamise tagamiseks, mida teenusepakkuja oma majanduslikest huvidest lähtuvalt ilma hüvituseta ei osutaks, või ei osutaks samas mahus või samadel tingimustel;
[…]
h) „otselepingu sõlmimine“ – avaliku teenuse lepingu sõlmimine konkreetse avaliku teenuse pakkujaga ilma eelneva võistleva pakkumismenetluseta;
i) „avaliku teenindamise leping“ – üks või mitu õiguslikult siduvat õigusakti, mis kinnitavad kokkulepet pädeva asutuse ja avaliku teenuse osutaja vahel, mille kohaselt avaliku teenuse osutajale tehakse ülesandeks avaliku teenindamise kohustusest tulenevate avaliku reisijateveoteenuste haldamine ja osutamine; liikmesriigi õigussüsteemist olenevalt võib lepinguks olla ka pädeva asutuse poolt vastuvõetud otsus:
– eraldiseisva õigusakti või eeskirja kujul, või
– nii, et see otsus sisaldab tingimusi, mille korral pädev asutus võib osutada teenuseid ise või teha see ülesandeks sõltuvale teenusepakkujale;
j) „sõltuv teenusepakkuja“ – õiguslikult eraldiseisev üksus, kelle üle kohalik pädev asutus, või pädevate asutuste rühma korral vähemalt üks kohalik pädev asutus, teostab kontrolli, mis on sarnane tema enda osakondade üle teostatava kontrolliga;
[…]
aa) „avaliku raudtee-reisijateveoteenuse osutamine“ – avalik reisijatevedu raudteel, v.a reisijatevedu muudel rööbasteedel, nagu metroo ja trammid.“
6 Määruse artikli 5 „Avaliku teenindamise lepingute sõlmimine“ lõige 2 näeb ette:
„Kui see ei ole siseriikliku õigusega keelatud, võib iga kohalik pädev asutus, olenemata sellest, kas tegemist on avalikku integreeritud reisijateveoteenust osutava üksiku asutuse või asutuste rühmaga, otsustada, kas osutada avalikku reisijateveoteenust ise või sõlmida avaliku teenindamise otselepingud õiguslikult eraldiseisva üksusega, kelle üle kohalik pädev asutus või asutuste rühma korral vähemalt üks kohalik pädev asutus teostab kontrolli, mis on sarnane tema enda osakondade üle teostatava kontrolliga.
[…]“.
Määrus (EL) 2016/424
7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määruse (EL) 2016/424, mis käsitleb köisteid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/9/EÜ (ELT 2016, L 81, lk 1), artikli 3 punktides 1, 7 ja 9 on ette nähtud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „köistee“ – infrastruktuurist ja alamsüsteemidest koosnev kogu püsivalt paigaldatud süsteem, mis on projekteeritud, ehitatud, monteeritud ja kasutusele võetud reisijate vedamiseks ning mille puhul jõuülekanne toimub piki liikumissuunda paigaldatud trosside abil;
[…]
7) „köissõiduk“ – transpordivahend sellisel köisteel, mille puhul transpordivahend ripub ühe või mitme trossi küljes, mida mööda seda liigutatakse;
[…]
9) „köisraudtee“ – köistee, mille puhul veetakse transpordivahendit ühe või mitme trossi küljes rööbastel, mis võivad asuda maapinnal või on toetatud püsitarinditega.“
Itaalia õigus
8 18. aprilli 2016. aasta seadusandliku dekreedi nr 50 – riigihankeseadustik (Decreto legislativo n. 50 – Codice dei contratti pubblici) (GURI nr 91, 19.4.2016 – regulaarne lisa nr 10) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 192 lõikes 2 on sätestatud:
„Et sõlmida sisetehing, mille ese on turul konkurentsi tingimustes pakutavad teenused, hindavad hankijad eelnevalt, kas sõltuvate üksuste pakkumus on majanduslikult sobiv, võttes arvesse teenuse sisu ja väärtust ning näidates lepingu sõlmimise otsuses ära, mis põhjustel ei kasutata turu võimalusi ning mis kasu saab avalikkus eelnevalt kindlaks määratud haldamisvormist, ning seda ka teenuse universaalsuse ja ühiskondlikkuse, tõhususe, ökonoomsuse ja kvaliteedi ning avalike vahendite optimaalse kasutamise eesmärkide seisukohast.“
9 18. oktoobri 2012. aasta dekreetseaduse nr 179 „Muud kiireloomulised meetmed riigi majanduskasvu suurendamiseks“ (decreto‑legge n. 179/2012 – Ulteriori misure urgenti per la crescita del Paese (GURI nr 245, 19.10.2012 – regulaarne lisa nr 194), mille muudetud redaktsioon kinnitati seadusena 17. detsembri 2012. aasta seadusega nr 221 (legge n. 221) (GURI nr 294, 18.12.2012 – regulaarne lisa nr 208) artikli 34 lõige 20 sätestab:
„Selleks et tagada Euroopa Liidu õiguse järgimine, ettevõtjate võrdne kohtlemine, haldamise majanduslikkus ja asjakohane teave asjaomastele üksustele, sõlmitakse kohalike majandushuvi pakkuvate avalike teenuste osutamise leping vastava teate alusel, mis on avaldatud hankemenetlust läbiviiva üksuse veebilehel; teates on esitatud põhjendused ja selles märgitakse, et tingimused, mis on ELi õiguses ette nähtud valitud hankemenetluse vormi jaoks, on täidetud; selles on määratletud avalike ja universaalteenuste osutamise kohustuste täpne sisu ning vajaduse korral nimetatud rahaline hüvitis.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
10 Põhikohtuasja vastustaja, Bolzano autonoomne provints, sõlmis 30. detsembri 1991. aasta ja 15. juuni 2001. aasta otsustega – mille kehtivust pikendati mitu korda ning viimasel korral kuni 19. märtsini 2021 – põhikohtuasja kaebaja, Sad Trasporto Locale SpAga nimetatud provintsi kohaliku ühistranspordi teenuste, mis hõlmasid köisraudteid, köissõidukeid ja trammi, osutamise lepingud.
11 16. märtsi 2021. aasta otsusega nr 243 sõlmis põhikohtuasja vastustaja määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 alusel eelnimetatud veoteenuste osutamiseks ajavahemikul 19. maist 2021 kuni 30. aprillini 2030 sisetehingu korras lepingu äriühinguga STA, milles ta on ainuaktsionär ja kes on seega õiguslikult eraldiseisev, kuid kes tegutseb peamiselt koos temaga ja opereerib üksnes Bolzano autonoomse provintsi territooriumil.
12 Köisraudtee- ja trammivedu moodustavad suurema osa selliselt korraldatud veoteenustest, köissõidukivedu moodustab aga 47% üldisest teenusest, mille osutamiseks on STAga sõlmitud otseleping.
13 Selle otsusega nr 243 kiitis põhikohtuasja vastustaja heaks avaliku teenindamise lepingu, mis näeb ette STA‑le lepingulise tasu maksmise põhikohtuasja vastustaja arvelt ning STA ja tema vahelist suhet puudutava majandus- ja finantsplaani, millest tuleneb, et piletitulu läheb põhikohtuasja vastustajale, kuid kui tulu peaks tekkima muust äritegevusest, mis on põhiteenuse suhtes kõrvaltegevus, läheb see STA‑le.
14 Otsusega nr 244, mis võeti vastu samal päeval kui otsus nr 243, pani põhikohtuasja vastustaja põhikohtuasja kaebajale kohustuse jätkata veoteenuse osutamist seni, kuni STA selle üle võtab.
15 Põhikohtuasja kaebaja esitas Tribunale Regionale di Giustizia Amministrativa del Trentino Alto Adigele, Sezione autonoma di Bolzanole (Trentino-Alto Adige maakonna halduskohus, Bolzano autonoomne osakond, Itaalia) kaebuse, milles palus tühistada otsused nr 243 ja 244 ning nendega seotud aktid, sealhulgas sisetehingu sõlmimise aruanne, asjaomane teenuste osutamise leping ning sellele vastav majandus- ja finantsplaan.
16 Sellega seoses väitis põhikohtuasja kaebaja, et need otsused on õigusvastased, kuna määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõiked 2–6 ei ole põhikohtuasjas käsitletavate avaliku teenindamise lepingute suhtes kohaldatavad, kuna see artikkel puudutab üksnes avaliku reisijateveoteenuse osutamise lepinguid raudteel või muudel rööbasteedel. Põhikohtuasja vaidluse ese on aga teenusleping, mis ühelt poolt ei ole kontsessiooni vormis ja teiselt poolt puudutab köissõidukiveo teenust. Järelikult tuleb see vaidlus lahendada vastavalt riigihangete seadustikule, eelkõige selle artikli 192 lõikele 2, mis seab sisetehingu sõlmimise sõltuvusse konkreetsetest tingimustest, eelkõige täpsustatud põhjendusest, mis puudutab hankemenetluse läbiviimise võimatust ja selle tõendamist, mis kasu saab avalikkus sellest lepingust, kuid need tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud.
17 Menetluse käigus tõstatas põhikohtuasja kaebaja määruse nr 1370/2007 põhjendusele 33 viidates küsimuse, kas põhikohtuasjas kõne all oleva avaliku teenindamise lepingu raames makstav hüvitis on kooskõlas EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevate sätetega, väites eelkõige, et STA‑le makstava hüvitise suurust ei määratud kindlaks selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks oma teenuse osutamise kohustuste täitmiseks kandnud.
18 Kuna Tribunale Regionale di Giustizia Amministrativa del Trentino Alto Adige, Sezione autonoma di Bolzano (Trentino-Alto Adige maakonna halduskohus, Bolzano autonoomne osakond) jättis põhikohtuasja kaebaja kaebuse rahuldamata, esitas viimane eelotsusetaotluse esitanud kohtule Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Sellel kohtul on kahtlusi seoses määruse nr 1370/2007 ja EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevate sätete tõlgendamisega.
19 Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas köissõidukivedu kuulub selle määruse kohaldamisalasse, nagu see on määratletud selle määruse artikli 1 lõikes 2, ning teiseks, kas selle hindamisel, kas põhikohtuasjas kõne all olevas avaliku reisijateveoteenuse osutamise lepingus ette nähtud hüvitis kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mille suhtes kehtib ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud eelneva teatamise kohustus, oli selle hüvitise arvutamise metoodika kooskõlas 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tulenevas kohtupraktikas esile toodud neljanda tingimusega.
20 Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [määruse nr 1370/2007] artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et seda määrust ei kohaldata riigisisese ja rahvusvahelise avaliku mitmeliigilise reisijateveoteenuse osutamise suhtes, kui esiteks sõlmitakse selle avaliku veoteenuse osutamise kohta üks terviklik leping ning teenust osutatakse nii trammiga, köisraudteel kui ka köissõidukiga, ja teiseks moodustab sellest teenusest, mille osutajaga sõlmitakse selle kohta üks terviklik leping, üle 50% vedu rööbasteedel?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav: kas [määruse nr 1370/2007] artikli 5 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nende kohaselt tuleb sõltuva teenusepakkujaga sõlmitud avaliku teenindamise otselepingu korral, mis hõlmab reisijate vedu trammiga, kontrollida lepingu õiguslikku vormi, millest tulenevalt jäävad selle määruse artikli 5 lõike 2 kohaldamisalast välja aktid, mis ei ole teenuste kontsessioonilepingu vormis?
3. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, küsitakse ka: kas [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta] direktiivi 2014/23/EL [kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT 2014, L 94, lk 1)] artikli 5 lõike 1 punkti b ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et teenuste osutamisega seotud äririski üleminek lepingu sõlminud teenuseosutajale tuleb välistada, kui sõlmitav leping: a) põhineb kogumaksumusel ning tulu jääb lepingu kohaselt hankijale; b) näeb ette, et teenuseosutaja ainus tegevustulu on [hankija] makstav tasu, mille suurus vastab osutatud teenuse mahule (välistades seega nõudlusega seotud riski); c) jätab hankija kanda nõudlusega seotud äririski (mis tuleneb tasude vähenemisest, kui teenuse maht väheneb varem kindlaksmääratud piirest rohkem), õigusliku riski (seoses õigus- või haldusnormide muutmisega ning viivitustega lubade ja/või tunnistuste väljastamisel pädevate isikute poolt), finantsriski (seoses tasude maksmata jätmise või hilinenud maksmisega, samuti tasude kohandamata jätmisega) ning vääramatu jõu riski (seoses teenuse osutamise tingimuste ettenägematu muutumisega); ning d) kannab lepingu sõlminud teenuseosutajale üle pakkumisega seotud äririski (mis tuleneb selliste tegurite kulude kõikumisest, mida teenuseosutaja ei kontrolli – energia, toorained, vahendid), töösuhetega seotud riski (mis tuleneb tööjõukulu muutumisest kollektiivlepingute alusel), juhtimisega seotud riski (mis tuleneb tegevuskulude negatiivsest dünaamikast valeprognooside tõttu) ning sotsiaalse ja keskkondliku riski (mis tuleneb lepingu täitmisel tekkivatest õnnetusjuhtumitest teenuse osutamiseks vajaliku varaga)?
4. Lõpuks küsitakse: kas ELTL artikli 107 lõiget 1 ja ELTL artikli 108 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui pädev kohalik asutus otsustab sõlmida avaliku reisijateveoteenuse osutamise otselepingu sõltuva teenusepakkujaga, siis avaliku teenindamise kohustuse eest makstav hüvitis kujutab endast riigiabi, mida tuleb ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt eelnevalt kontrollida, kui see hüvitis arvutatakse käitamiskulude põhjal, mis on küll seotud teenuse osutamisel prognoositavalt tekkivate vajadustega, kuid esiteks määratakse need kulud kindlaks senise teenuseosutaja – kes on lepingu pikendamise tulemusel olnud kontsessionäär üle kümne aasta – varasema teenuse osutamise kulude põhjal, ning teiseks tuginetakse nende kindlaksmääramisel kuludele või tasudele, mis on samuti seotud varasema lepinguga või igal juhul standardsete turuparameetritega, mis kehtivad selle sektori ettevõtjate kohta üldiselt?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
21 Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1370/2007 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on selle määruse kohaldamine avaliku mitmeliigilise reisijateveoteenuse osutamise lepingu suhtes, mis hõlmab vedu trammiga, köisraudteel ja köissõidukiga, vastuolus isegi sellises kontekstis, kus vedu rööbasteedel moodustab suurema osa lepingu alusel osutatavatest veoteenustest.
22 Kõigepealt tuleb ühelt poolt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei või liidu õiguse sätte tõlgendus võtta kõnealuse sätte selgelt ja täpselt sõnastuselt kogu selle soovitavat toimet. Seega ei saa Euroopa Kohus juhul, kui liidu õigusnormi tähendus on sätte sõnastuse järgi üheselt mõistetav, sellest sõnastusest kõrvale kalduda (vt selle kohta 20. septembri 2022. aasta kohtuotsus VD ja SR, C‑339/20 ja C‑397/20, EU:C:2022:703, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Teiselt poolt vabastab määruse nr 1370/2007 artikkel 9 selle määruse alusel makstud hüvitised ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud eelneva teatamise kohustusest. Seega üldnormi leevendusena, millena teatamiskohustus on käsitatav, tuleb nimetatud määruse sätteid ja määruses ette nähtud tingimusi tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Dilly’s Wellnesshotel, C‑493/14, EU:C:2016:577, punkt 37, ja 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punkt 60).
24 Määruse nr 1370/2007 artikli 1 lõike 2 sõnastuses, milles on määratletud selle määruse kohaldamisala, on sätestatud, et seda määrust kohaldatakse riigisisestele ja rahvusvahelistele avalikele reisijateveoteenustele raudteel ja muudel rööbasteedel ning maanteel, välja arvatud teenuste puhul, mida osutatakse peamiselt nende ajaloolise huviväärsuse või turismiväärtuse tõttu. Samuti on täpsustatud, et liikmesriigid võivad seda määrust kohaldada avalikule reisijateveole siseveeteedel.
25 Esiteks tuleb aga tõdeda, et määruses nr 1370/2007 ei ole määratletud mõistet „reisijatevedu raudteel ja muudel rööbasteedel“. Võttes aga arvesse nende tavapärast tähendust tavakeeles, tähendab seadusandja valik kasutada neid mõisteid seda, et ta soovis hõlmata transpordiliike, mida iseloomustab sõidukite liikumine ühest või mitmest paralleelsest rööpast koosneval teel.
26 Järelikult ei kohaldata neid mõisteid sellisele transpordivahendile nagu köissõiduk. Nimelt on köissõiduk määruse 2016/424 artikli 3 punktis 7 määratletud kui transpordivahend sellisel köisteel, mille puhul transpordivahend ripub ühe või mitme trossi küljes, mida mööda seda liigutatakse.
27 Teiseks ei kuulu see transpordiliik samal põhjusel ka maantee- või siseveetranspordi alla, millele on samuti viidatud määruse nr 1370/2007 artikli 1 lõikes 2.
28 Kolmandaks ei sisalda määrus nr 1370/2007 ühtegi sätet, mille eesmärk oleks kohaldada seda määrust segalepingutele, mis hõlmavad muid transpordiliike kui need, mida on nimetatud selle määruse artikli 1 lõikes 2, sealhulgas kontekstis, kus vedu rööbasteedel moodustab üle 50% asjaomase lepingu esemest.
29 Neljandaks tuleb märkida, et määruse nr 1370/2007 artikli 1 lõikes 2 on liikmesriikidele ette nähtud võimalus kohaldada seda määrust avalikule reisijateveole siseveeteedel. Seega, kuna määruse nr 1370/2007 artikli 1 lõikes 2 on sõnaselgelt ette nähtud võimalus laiendada selle määruse kohaldamisala, ilma et selles sättes oleks mainitud köissõidukivedu, tuleb asuda seisukohale, et see transpordivahend ei saa olla sellise võimaluse ese.
30 Käesoleva kohtuotsuse punktis 23 esitatud põhjustel tuleb aga selle määruse artikli 1 lõiget 2, mis määrab kindlaks määruse kohaldamisala, tõlgendada kitsalt.
31 Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1370/2007 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et seda määrust ei kohaldata avaliku mitmeliigilise reisijateveoteenuse osutamise lepingu suhtes, mis hõlmab vedu trammiga, köisraudteel ja köissõidukiga, isegi mitte sellises kontekstis, kus vedu rööbasteedel moodustab suurema osa lepingu alusel osutatavatest veoteenustest.
Teine ja kolmas küsimus
32 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.
Neljas küsimus
33 Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et „riigiabiks“ selle sätte tähenduses tuleb pidada avaliku teenindamise kohustuste eest makstavat hüvitist, mida pädev kohalik asutus maksab sõltuvale teenusepakkujale avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks sõlmitud otselepingu raames ja mis arvutatakse käitamiskulude põhjal, mis ühelt poolt määratakse kindlaks senise teenuseosutaja varasema teenuse osutamise kulude põhjal, ning mille kindlaksmääramisel teiselt poolt tuginetakse kuludele või tasudele, mis on samuti seotud varasema lepinguga või igal juhul standardsete turuparameetritega, mis kehtivad asjaomase sektori ettevõtjate kohta üldiselt.
34 Nagu nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, on see küsimus esitatud kontekstis, kus uuele ettevõtjale makstava hüvitise süsteem on kindlaks määratud eelkõige sektori ühtsete võrdlusparameetrite alusel ning võrdluse alusel kuludega, mis tulenevad simuleeritud hankemenetlust puudutavast majandus- ja finantsplaanist, mis omakorda põhineb senise teenuseosutaja tulemiaruandel mõne varasema aasta kohta.
35 Kõigepealt tuleb meenutada, et nagu nähtub määruse nr 1370/2007 põhjendusest 36, tuleb juhul, kui hüvitist makstakse seoses avaliku reisijateveoteenuse osutamisega, mis ei ole hõlmatud kõnealuse määrusega, uurida, kas see hüvitis kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, millisel juhul kehtib hüvitise suhtes ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustus.
36 Samas tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et riigiabiks loetakse sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaav ettevõtja ei oleks saanud tavalistes turutingimustes, st ilma riigi sekkumiseta (vt selle kohta 27. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Sātiņi-S, C‑238/20, EU:C:2022:57, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) kohaselt ei kvalifitseerita avaliku teenindamise hüvitist siiski riigiabiks, kui kumulatiivselt on täidetud neli tingimust. Esiteks peab avaliku teenindamise kohustuste täitmisel osutatud teenuse eest hüvitist saavale ettevõtjale olema tegelikult tehtud ülesandeks avaliku teenindamise kohustuste täitmine ja need kohustused peavad olema täpselt määratletud. Teiseks peavad hüvitise suuruse arvutamise parameetrid olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kehtestatud. Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuste täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit. Järelikult neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustusi täitvat ettevõtjat ei ole valitud avalikus hankemenetluses, tuleb sobiva hüvitise tase kindlaks määrata selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja vajatava avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit (vt 24. juuli 2003. aasta kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415, punktid 89, 90, 92 ja 93).
38 Konkreetsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma neljanda küsimusega teada, kas avaliku reisijateveoteenuse osutamise lepingu raames makstav hüvitis vastab käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis osutatud neljandale tingimusele juhul, kui see arvutatakse, võttes arvesse endise teenuseosutaja kulusid ja tasusid ning standardseid turuparameetreid, mis kehtivad asjaomase sektori ettevõtjate kohta üldiselt. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb nimelt selles, kas need kriteeriumid on sobiv alus keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja vajatava avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja kulude arvutamiseks.
39 Mis selles osas puudutab esiteks „standardseid turuparameetreid“, siis tuleb märkida, et üks lähenemisviis, mida võib kasutada, et hinnata, kas see neljas tingimus on täidetud, võib seisneda selles, et avaliku teenindamise lepingu sõlminud ettevõtjale makstava hüvitise arvutamisel võetakse aluseks nende ettevõtjate kulude keskmine, kes juba mitu aastat osutavad konkurentsile avatud turul teenust, mis on igas suhtes võrreldav põhikohtuasjas kõne all oleva avaliku teenusega; tulu, mida need ettevõtjad saavad avaliku teenuse osutamisest, ja olenevalt olukorrast kasum, mida nad sellelt teenuselt on saanud. Nimelt võib eeldada, et selline arvutus võimaldab kindlaks määrata kulud, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja vajatava avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks sel eesmärgil kandnud, võttes arvesse sellega seotud tulu ja mõistlikku kasumit, mida see ettevõtja võis selle tegevusega seoses oodata.
40 Kuid selleks, et niisugune lähenemine oleks asjakohane, tuleb kõigepealt veenduda, et selliselt arvesse võetud turul tegutsevate ettevõtjate arv on piisavalt suur, mistõttu tulenevalt sellest, et konkreetse ettevõtja konkreetset olukorda ei või kaaluda ebaproportsionaalselt, võib sellist keskmist pidada statistiliselt tugevaks ja seega 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) esile toodud neljandas tingimuses ette nähtud standardit esindavaks.
41 Edasi tuleb märkida, et arvutamisel võib arvesse võtta üksnes neid ettevõtjaid, kes on võimelised viivitamata täitma asjaomaseid avaliku teenuse osutamise kohustusi ja keda võib seega pidada vajatava avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatuks.
42 Lõpuks, kuigi mitmeliigilise avaliku reisijateveoteenuse osutamise lepingu kontekstis peab nende ettevõtjate pakutav teenus olema võrreldav asjaomase avaliku teenusega, ei välista see nõue seda, et kõigepealt arvutatakse selle mitmeliigilise transporditeenuse iga elemendi jaoks keskmise, hästi korraldatud juhtimise ja vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja kantud kulud eraldi ning seejärel need kulud liidetakse tingimusel, et vajaduse korral võetakse nõuetekohaselt arvesse nende elementide integreeritud haldamisest tulenevat võimalikku selgelt tuvastatavat sünergiat.
43 Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus neid elemente arvestades kindlaks tegema, kas käesoleval juhul rakendatud standardsed turuparameetrid vastavad sellele metoodikale.
44 Mis teiseks puudutab küsimust, kas endise teenuseosutaja osutatud teenuse kulusid võib arvesse võtta, siis tuleb märkida, et „keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja vajalike vahenditega varustatud ettevõtja“ kriteerium ei välista iseenesest arvutust, mis põhineb senise teenuseosutaja varasema teenuse osutamise kuludel või mis on seotud eelmise lepingu sõlmimisega, kuid seda siiski tingimusel, et senist teenuseosutajat võib selleks tavapäraselt kasutatavate raamatupidamis- ja finantsanalüüsimeetodite alusel pidada keskmise suurusega ja hästi korraldatud juhtimisega ettevõtjaks.
45 Seega tuleb neljandale küsimusele vastata, et ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et „riigiabiks“ selle sätte tähenduses ei tule pidada avaliku teenindamise kohustuste eest makstavat hüvitist, mida pädev kohalik asutus maksab sõltuvale teenusepakkujale avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks sõlmitud otselepingu sõlmimise raames ja mis arvutatakse käitamiskulude põhjal, mis ühelt poolt arvutatakse senise teenuseosutaja varasema teenuse osutamise kulude põhjal, ning mille kindlaksmääramisel teiselt poolt tuginetakse kuludele või tasudele, mis on samuti seotud varasema lepinguga või igal juhul standardsete turuparameetritega, mis kehtivad asjaomase sektori ettevõtjate kohta üldiselt, kui nende elementide põhjal saab kindlaks määrata kulud, mis väljendavad kulusid, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjasse puutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud.
Kohtukulud
46 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta määrusega (EL) 2016/2338, artikli 1 lõiget 2
tuleb tõlgendada nii, et
seda määrust ei kohaldata avaliku mitmeliigilise reisijateveoteenuse osutamise lepingu suhtes, mis hõlmab vedu trammiga, köisraudteel ja köissõidukiga, isegi mitte sellises kontekstis, kus vedu rööbasteedel moodustab suurema osa lepingu alusel osutatavatest veoteenustest.
2. ELTL artikli 107 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
„riigiabiks“ selle sätte tähenduses ei tule pidada avaliku teenindamise kohustuste eest makstavat hüvitist, mida pädev kohalik asutus maksab sõltuvale teenusepakkujale avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks sõlmitud otselepingu raames ja mis arvutatakse käitamiskulude põhjal, mis ühelt poolt arvutatakse senise teenuseosutaja varasema teenuse osutamise kulude põhjal, ning mille kindlaksmääramisel teiselt poolt tuginetakse kuludele või tasudele, mis on samuti seotud varasema lepinguga või igal juhul standardsete turuparameetritega, mis kehtivad asjaomase sektori ettevõtjate kohta üldiselt, kui nende elementide põhjal saab kindlaks määrata kulud, mis väljendavad kulusid, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjasse puutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud.
Allkirjad