EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
26. aprill 2007(*)
Tööstus- ja kaubandusomand – Kaubamärgiõigus – Ravimid – Paralleelne import – Kaubamärgiga tähistatud toote ümberpakendamine
Kohtuasjas C‑348/04,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division’i) (Ühendkuningriik) 17. juuni 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. augustil 2004, menetluses
Boehringer Ingelheim KG,
Boehringer Ingelheim Pharma GmbH & Co. KG
versus
Swingward Ltd
ja
Boehringer Ingelheim KG,
Boehringer Ingelheim Pharma GmbH & Co. KG
versus
Dowelhurst Ltd
ja
Glaxo Group Ltd,
versus
Swingward Ltd
ja
Glaxo Group Ltd
The Wellcome Foundation Ltd
versus
Dowelhurst Ltd
ja
SmithKline Beecham plc,
Beecham Group plc,
SmithKline & French Laboratories Ltd
versus
Dowelhurst Ltd
ja
Eli Lilly and Co.
versus
Dowelhurst Ltd,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud J. Klučka, J. Makarczyk, G. Arestis ja L. Bay Larsen (ettekandja),
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik K. Sztranc-Sławiczek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. jaanuari 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Boehringer Ingelheim KG ja Boehringer Ingelheim Pharma GmbH & Co. KG, esindajad: solicitor R. Subiotto ning legal adviser E. Gonzalez Diaz ja legal adviser I. McGrath,
– Eli Lilly and Co., esindajad: S. Thorley, QC, ja G. Hobbs, QC, ning barrister G. Pritchard,
– Glaxo Group Ltd, The Wellcome Foundation Ltd, SmithKline Beecham plc, Beecham Group plc ja SmithKline & French Laboratories Ltd, esindajad: M. Silverleaf, QC, ja barrister R. Hacon,
– Swingward Ltd ja Dowelhurst Ltd, esindajad: N. Green, QC, ja R. Arnold, QC, keda volitas solicitor C. Tunstall,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. Rasmussen ja M. Shotter,
olles 6. aprilli 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92), muudetud 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „direktiiv 89/104”).
2 Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses ühelt poolt ravimitootjate Boehringer Ingelheim KG, Boehringer Ingelheim Pharma GmbH & Co. KG, Glaxo Group Ltd, The Wellcome Foundation Ltd, SmithKline Beecham plc, Beecham Group plc, SmithKline and French Laboratories Ltd ja Eli Lilly and Co. (edaspidi koos „Boehringer Ingelheim jt”) ja teiselt poolt nende toodete paralleelimportijate ja turustajate Swingward Ltd (edaspidi „Swingward”) ning Dowelhurst Ltd (edaspidi „Dowelhurst”) vahel seoses Boehringer Ingelheim jt toodetud ravimitega, mida Swingward ja Dowelhurst Ühendkuningriiki paralleelselt importisid ja pärast ümberpakendamist ja uue sildiga varustamist turustasid.
Ühenduse õigus
3 Vastavalt EÜ artiklile 28 on keelatud liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed. EÜ artikli 30 kohaselt on impordi suhtes kehtestatud keelud või piirangud siiski lubatud, kui need on õigustatud tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks tingimusel, et need ei kujuta endast suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist.
4 Direktiivi 89/104 artikkel 7 pealkirjaga „Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine” sätestab:
1. „Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamine seoses kaupadega, mille on kõnealuse kaubamärgi all ühenduse turule viinud kaubamärgi omanik või mis on seal turule viidud tema loaga.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui omanikul on õiguslik [alus] vastu [seista] kaupade [hilisemale] turustamisele, eriti kui kaupade [seisukord] on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.” [täpsustatud tõlge]
5 Vastavalt Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 65 lõikele 2 koos selle XVII lisa punktiga 4, muudeti nimetatud lepingu jaoks direktiivi 89/104 artikli 7 lõiget 1 nii, et sõna „ühenduse” asendati sõnaga „lepinguosalise.”
Põhikohtuasjad, eelotsusemenetlus kohtuasjas C‑143/00 ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused käesolevas kohtuasjas
6 Boehringer Ingelheim jt turustasid põhikohtuasjades kõne all olevaid ravimeid erinevate kaubamärkide all ühenduses, kust Swingward ja Dowelhurst neid ostsid ning Ühendkuningriiki importisid. Ravimite turustamiseks selle liikmesriigi territooriumil muutsid viimati nimetatud äriühingud mõningal määral nende pakendeid ning neile lisatud teabelehti.
7 Tehtud muudatused olid erinevate juhtude puhul erinevad. Mõnel juhul kinnitati algupärasele pakendile silt sellise olulise teabega nagu paralleelimportija nimi ja tema paralleelse impordi loa number. Seega jäi pakendil nähtavaks lisaks ingliskeelsele ka muukeelne teave ning kaubamärki ei kaetud kinni. Teisel juhul pakiti toode ümber paralleelimportija kujundatud pakenditesse, millele trükiti tootja kaubamärk. Muudel juhtudel pakiti toode ümber paralleelimportija kujundatud pakenditesse, millel ei olnud tootja kaubamärki, vaid toote üldnimetus. Sellisel juhul oli karbis sisalduv anum tähistatud algupärase kaubamärgiga, kuid sellele oli toote üldnimetuse ja tootja nime ning paralleelse impordi loa omaniku nime märkimiseks kinnitatud kleebis.
8 Boehringer Ingelheim jt olid nende muudatuste vastu ning esitasid seetõttu High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisionile (Ühendkuningriik) hagid kaubamärgiõiguse rikkumise kohta.
9 Leides, et põhikohtuasjade lahendus sõltub ühenduse õiguse tõlgendusest, otsustas viimati nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas kaubamärgi omanik võib tugineda oma kaubamärgist tulenevatele õigustele selleks, et lõpetada või takistada oma kauba, mis pärineb ühest liikmesriigist ja mille sihtkohaks on teine liikmesriik, importi või vastu seista nende turustamisele või reklaamile, kui see import, turustamine või reklaam ei mõjuta – vähemalt mitte oluliselt – tema õiguste spetsiifilist eset?
2. Kas vastus eelmisele küsimusele on teistsugune, kui kaubamärgi omanik väidab põhjuse olevat selles, et importija või järgnev turustaja kasutab tema kaubamärki viisil, mis ei ole vajalik, kuigi see ei mõjuta kaubamärgi spetsiifilist eset?
3. Kui kaubamärgi omaniku kauba importija või selle imporditud kauba turustaja peab tõendama, et omaniku kaubamärgi kasutamine on tema jaoks „vajalik”, siis kas see tingimus on täidetud, kui ta tõendab, et kaubamärgi kasutamine on mõistlikult tarvilik selleks, et ta pääseks ligi (a) ainult ühele osale nende kaupade turust või (b) nende kaupade kogu turule; või kas see tingimus nõuab, et selle kaubamärgi kasutamine oleks oluline selleks, et neid kaupu saaks turule viia, ja juhul kui ükski nendest lahendustest ei ole õige, siis mida tähendab „vajalik”?
4. Kui esmapilgul on kaubamärgi omanikul õigus tugineda oma siseriiklikele kaubamärgiõigustele kaupadel või nendega seoses oma kaubamärgi igasuguse kasutamise vastu, mis ei ole vajalik, siis kas selle õiguse kasutamine selleks, et takistada või välistada tema enda kaupade paralleelset importi, mis ei mõjuta kaubamärgi spetsiifilist eset või selle põhiülesannet, kujutab endast selle õiguse kuritarvitamist ning kaubanduse varjatud piiramist EÜ artikli 30 teise lause mõttes?
5. Kui importija või isik, kes turustab imporditud kaupu, kavatseb neil kaupadel või nendega seoses kasutada kaubamärgi omaniku kaubamärki ja kui selle kasutamine ei mõjuta sel hetkel ega tulevikus kaubamärgi spetsiifilist eset, kas ta peab sellele vaatamata teavitama kaubamärgi omanikku eelnevalt oma kavatsusest seda kaubamärki kasutada?
6. Kas see, kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, tähendab, et kui importija või turustaja ei teavita kaubamärgi omanikku kirjeldatud viisil, annab see viimasele õiguse kaupade importi või hilisemat turustamist piirata või takistada isegi siis, kui see import või hilisem turustamine ei mõjuta kaubamärgi spetsiifilist eset?
7. Kui importija või isik, kes turustab imporditud kaupu, peab kaubamärgi omanikku eelnevalt teavitama kaubamärgi sellisest kasutamisest, mis kaubamärgi spetsiifilist eset ei mõjuta, siis
a) kas seda tingimust kohaldatakse seda tüüpi kaubamärkide iga kasutusviisi, kaasa arvatud uue sildiga varustamise ja ümberpakendamise suhtes, või kui seda tuleb kohaldada nendest kasutusviisidest vaid mõnede suhtes, siis milliste?
b) kas kaubamärgi omanikku peab teavitama importija või turustaja, või piisab sellest, et omanik selle teabe saab?
c) kui palju aega enne kasutamist peab teavitamine toimuma?
8. Kas liikmesriigi kohus võib kaubamärgiõiguse omaniku nõudel kohaldada esialgset õiguskaitset, määrata hüvitise või varude üleandmise või teisi meetmeid seoses imporditud kaupadega, nende pakendamisega või nende kohta tehtud reklaamiga, kui need meetmed a) lõpetavad kaubamärgi omaniku poolt või tema nõusolekul ühenduse turule viidud kaupade vaba liikumise või takistavad seda, aga (b) nende eesmärk ei ole takistada õiguste spetsiifilise eseme mõjutamist ning need ei aita seda mõjutamist takistada?”
10 Nimetatud eelotsusetaotluse alusel tehti 23. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑143/00: Boehringer Ingelheim jt (EKL 2002, lk I‑3759), milles Euroopa Kohus sedastas:
„1. […] esimese direktiivi 89/104 […] artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kaubamärgi omanik võib tugineda oma kaubamärgiõigusele paralleelimportija poolse ravimite ümberpakendamise takistamiseks, välja arvatud siis, kui selle õiguse kasutamine aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele.
2. Ravimite ümberpakendamine pakendite vahetamise teel on Euroopa Kohtu praktika kohaselt objektiivselt vajalik, kui tuleb tõdeda, et ilma selleta takistab tegelikku ligipääsu asjaomasele turule või selle turu olulisele osale märkimisväärse osa tarbijate tugev vastumeelsus uue sildiga varustatud ravimite suhtes.
3. Paralleelimportija peab igal juhul selleks, et tal oleks õigus kaubamärgiga tähistatud ravimeid ümber pakendada, täitma eelneva teatamise kohustust. Kui paralleelimportija seda kohustust ei täida, võib kaubamärgi omanik ümberpakendatud ravimi turustamisele vastu seista. Paralleelimportija peab ise kaubamärgi omanikule kavatsetud ümberpakendamisest teatama. Vaidlustamise puhul hindab siseriiklik kohus kõigi asjaomaste asjaolude põhjal, kas kaubamärgi omanikule oli jäetud mõistlik tähtaeg ümberpakendamise plaanile reageerida.”
11 High Court of Justice kohaldas eespool viidatud kohtuotsust Boehringer Ingelheim jt ning langetas otsused põhikohtuasja hagejate kasuks.
12 Nimetatud siseriikliku kohtu otsuste peale esitati aga eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebus ning viimane jõudis 5. märtsi 2004. aasta otsuses teatavate järeldusteni, mis erinevad High Court of Justice’i järeldustest.
13 Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„Ümberpakendatud tooted
1. Kui paralleelimportija müüb ühes liikmesriigis teisest liikmesriigist imporditud ravimit, mis on algupärases sisepakendis, kuid uues välispakendis, millele on trükitud kiri importiva liikmesriigi keeles („ümberpakendatud toode”), siis:
a) kas importija on kohustatud tõendama, et uus pakend vastab kõigile Euroopa Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑247/93, C‑429/93 ja C‑436/93: Bristol-Myers Squibb [jt] [(EKL 1996, lk I‑3457)] ette nähtud tingimustele, või peab kaubamärgi omanik tõendama, et neid tingimusi ei ole täidetud, või on tõendamiskoormis erinevate tingimuste puhul erinev, ning kui jah, siis mil viisil?
b) kas Euroopa Kohtu eespool viidatud 11. juuli 1996. aasta otsuses kohtuasjas Bristol-Myers Squibb [jt] ette nähtud esimene tingimus, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu 12. oktoobri 1999. aasta otsuses kohtuasjas C‑379/97: […] Upjohn […] [(EKL 1999, lk I‑6927)] ning Euroopa Kohtu eespool viidatud 23. aprilli 2002. aasta otsuses [Boehringer Ingelheim jt], nimelt et tuleb tõendada, et toote ümberpakendamine on vajalik selleks, et toote tegelik turulepääs ei oleks takistatud, kehtib üksnes välispakendi vahetamise teel ümberpakendamise kohta (nagu on sedastanud [Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni] kohus kohtuasjas E‑3/02: Paranova vs. Merck) või kehtib see ka välispakendi vahetamise teel ümberpakendamise spetsiifilise viisi ja stiili suhtes, mida importija kasutas, ning kui jah, siis kuidas?
c) kas eespool viidatud kohtuasjas [Bristol-Myers Squibb jt] ette nähtud neljandat tingimust, nimelt seda, mille kohaselt ümberpakendatud toote esitus ei või olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi või kaubamärgi omaniku mainet, rikutakse üksnes juhul, kui pakend on katkine, halva kvaliteediga või määrdunud, või laieneb see tingimus kõigele, mis kahjustab kaubamärgi mainet?
d) kui vastus küsimusele 1c on selline, et neljanda tingimuse rikkumisega on tegemist kõige sellise puhul, mis kahjustab kaubamärgi mainet ja kui kas i) kaubamärki ei ole uuele väliskarbile märgitud (de-branding) või ii) paralleelimportija märgib karbile kas oma logo või kasutab oma kujundust (house-style) või kasutab paljude erinevate toodete jaoks mõeldud oma kujundust (co-branding), siis kas sellise karpide kujundamisega kahjustatakse kaubamärgi mainet või kas sel juhul on tegemist faktiküsimusega, mida hindab siseriiklik kohus?
e) kui vastus küsimusele 1d on selline, et tegemist on faktiküsimusega, siis kellel lasub tõendamiskoormis?
Uue sildiga varustatud tooted
2. Kui paralleelimportija turustab ühes liikmesriigis teisest liikmesriigist imporditud ravimit selle algupärases sise- ja välispakendis, millele ta on kinnitanud importiva liikmesriigi keeles trükitud täiendava sildi („uue sildiga varustatud toode”):
a) siis kas eespool viidatud kohtuasjas [Bristol-Myers Squibb jt] kehtestatud viis tingimust üldse kohalduvad?
b) kui vastus küsimusele 2a on jaatav, siis kas importija peab tõendama, et ümberpakendamine uue sildiga varustamise teel vastab kõigile eespool viidatud kohtuasjas Bristol-Myers Squibb [jt] kehtestatud tingimustele või peab kaubamärgi omanik tõendama, et neid tingimusi ei ole täidetud, või on tõendamiskoormis erinevate tingimuste puhul erinev?
c) kui vastus küsimusele 2a on jaatav, siis kas eespool viidatud kohtuasjas Bristol-Myers Squibb [jt] ette nähtud esimene tingimus, nagu seda on tõlgendatud eespool viidatud kohtuasjades […] Upjohn […] ja [Boehringer Ingelheim jt], nimelt et tuleb tõendada, et toote ümberpakendamine on vajalik selleks, et toote tegelik turulepääs ei oleks takistatud, kehtib üksnes uue sildiga varustamise fakti suhtes või kehtib see ka selle spetsiifilise viisi ja stiili suhtes, mida paralleelimportija selleks kasutas?
d) kui vastus küsimusele 2a on jaatav, siis kas eespool viidatud kohtuasjas [Bristol-Myers Squibb jt] ette nähtud neljandat tingimust, mille kohaselt ümberpakendatud toote esitus ei või olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi või kaubamärgi omaniku mainet, rikutakse ainult juhul, kui pakend on katkine, halva kvaliteediga või määrdunud, või laieneb see tingimus kõigele, mis kahjustab kaubamärgi mainet?
e) kui vastus küsimusele 2a on jaatav ning küsimusele 2d antud vastuse kohaselt rikutakse neljandat tingimust kõigega, mis kahjustab kaubamärgi mainet, siis kas kaubamärgi mainet kahjustab see, kui i) lisasilt on paigutatud nii, et see varjab kas täielikult või osaliselt ühe omaniku kaubamärkidest või ii) lisasildil ei ole mainitud, et kõnealune kaubamärk kuulub selle kaubamärgi omanikule või iii) paralleelimportija nimi on trükitud suurtähtedega?
Teade
3. Kui paralleelimportija ei ole ümberpakendatud toote kohta teadet edastanud, nagu nõuab eespool viidatud kohtuasjas Bristol-Myers Squibb [jt] ette nähtud viies tingimus, ning on järelikult üksnes sel põhjusel omaniku kaubamärgiõigusi rikkunud, siis:
a) kas iga järgnev selle toote importimise juhtum on rikkumine või rikub importija kaubamärgiõigusi vaid hetkeni, mil nende omanik saab tootest teadlikuks ning kohaldatav etteteatamistähtaeg on lõppenud?
b) kas kaubamärgi omanik võib importija poolt toime pandud rikkumisjuhtumite korral nõuda rahalist hüvitist (s.t. kahju hüvitamist või rikkumisega saadud kasu üleandmist) samal alusel kui võltsitud kaupade puhul?
c) kas importija poolt kaubamärgi omanikule selliste rikkumisjuhtumite korral rahalise hüvitise maksmise suhtes kehtib proportsionaalsuse põhimõte?
d) kui ei, siis mille alusel tuleks selline hüvitis kindlaks määrata, arvestades, et kõnealuseid tooteid viis [Euroopa Majanduspiirkonnas] turule kaubamärgi omanik või tehti seda tema nõusolekul?”
Esialgsed märkused
14 On oluline meelde tuletada, et kaubamärgi spetsiifiliseks esemeks on tagada selle kaubamärgiga tähistatud toote päritolu ning et toote ümberpakendamisega kolmanda isiku poolt ilma kaubamärgi omaniku loata võib kaasneda tõeline oht sellele päritolutagatisele (vt eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punkt 29).
15 Euroopa Kohtu praktika kohaselt mõjutab kaubamärgi spetsiifilist eset sellega tähistatud ravimite ümberpakendamine iseenesest, ilma et peaks sealjuures tuvastama paralleelimportija poolse ümberpakendamise konkreetseid tagajärgi (vt eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punkt 30).
16 Direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 2 alusel ei või lubada kaubamärgi omaniku vastuseisu ümberpakendamisele, mis on erand kaupade vabast liikumisest, kui tema poolt selle õiguse kasutamine kujutab endast liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist EÜ artikli 30 teise lause mõttes (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punktid 18 ja 31).
17 Kui kaubamärgi omanik kasutab oma õigust seista vastu ümberpakendamisele, kujutab see endast sellist varjatud piiramist viimati nimetatud sätte mõttes juhul, kui see aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele ja kui ümberpakendamine toimub lisaks selliselt, et kaubamärgi omaniku seaduslikud huvid on kaitstud, mis tähendab eelkõige seda, et ümberpakendamine ei mõjuta ravimi algset seisukorda ega ole selline, mis kahjustaks kaubamärgi mainet (vt eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punkt 32).
18 Kaubamärgi omaniku vastuseis ravimite ümberpakendamisele aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele juhul, kui ravimite ümberpakendamine on vajalik paralleelselt imporditud toote turustamiseks importivas riigis (eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punkt 33).
19 Seega tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kaubamärgi omanik võib keelata kaubamärgiga tähistatud ravimi igasuguse ümberpakendamisega kaasnevad muudatused – mis võivad juba oma olemusest tulenevalt seada ohtu selle ravimi algse seisukorra –, välja arvatud juhul, kui ümberpakendamine on vajalik paralleelselt imporditud toodete turustamiseks ning sellele lisaks on kaubamärgi omaniku seaduslikud huvid kaitstud (eespool viidatud kohtuotsused Bristol-Myers Squibb jt, punkt 57, ja Boehringer Ingelheim jt, punkt 34).
20 Samuti tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab paralleelimportija, kes pakendab kaubamärgiga tähistatud ravimid ümber, kaubamärgi omanikku eelnevalt ümberpakendatud ravimite turule viimisest teavitama. Lisaks peab ta kaubamärgi omaniku nõudel esitama talle enne turule viimist ümberpakendatud toote näidise. Viimati nimetatud tingimus võimaldab kaubamärgi omanikul veenduda selles, et toodet ei ole ümber pakendatud nii, et see mõjutab otseselt või kaudselt toote algset seisukorda ja et ümberpakendamise järgne esitus ei ole selline, mis võiks kahjustada kaubamärgi mainet. Samuti võimaldab see tingimus kaubamärgi omanikul end paremini võltsijate tegevuse eest kaitsta (eespool viidatud kohtuotsused Bristol-Myers Squibb jt, punkt 78, ja Boehringer Ingelheim jt, punkt 61).
21 Seetõttu sedastas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Bristol-Myers Squibb jt punktis 79:
„[…] direktiivi [89/104] artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et juhul kui importija pakendas ravimi ümber ja tähistas selle uuesti kaubamärgiga, võib kaubamärgi omanik õigustatult vastu seista selle hilisemale turustamisele, välja arvatud kui
– tõendatakse, et see, kui kaubamärgi omanik kasutab oma kaubamärgiõigust selleks, et vastu seista ümberpakendatud toodete turustamisele selle kaubamärgi all, aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele. See on nii eelkõige juhul, kui kaubamärgi omanik on viinud sama ravimi erinevates liikmesriikides ringlusse erinevates pakendites ja ümberpakendamine importija poolt on ühelt poolt vajalik toote turustamiseks importivas liikmesriigis ning on teisalt läbi viidud selliselt, et see ei mõjuta toote algset seisukorda. […]
– tõendatakse, et ümberpakendamine ei mõjuta pakendis sisalduva toote algset seisukorda. […]
– uuel pakendil märgitakse selgelt toote ümberpakendaja ja tootja nimed […]
– ümberpakendatud toote esitus ei ole selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet. Seega ei või pakend olla katkine, halva kvaliteediga või määrdunud ja
– importija teavitab enne ümberpakendatud toote turule viimist kaubamärgi omanikku ja esitab talle tema nõudel ümberpakendatud toote näidise.”
Küsimus 2a „ümberpakendamise” mõiste kohta
22 Esmalt tuleb vastata küsimusele 2a.
23 Euroopa Kohus tõi eespool viidatud kohtuotsuse Boehringer Ingelheim jt punktis 6 esile asjaolu, et ravimite importimiseks Ühendkuningriiki muudeti teataval määral igat põhikohtuasjas kõnealuse ravimi pakendit ning sellele lisatud teabelehte.
24 Viidatud kohtuotsuse punktis 7 on sedastatud, et viis, mil erinevate kõnealuste ravimite pakendit muudeti, erinevate juhtude puhul varieerub. Mõnel juhul kinnitati algupärasele pakendile silt sellise olulise teabega nagu paralleelimportija nimi ja tema paralleelse impordi loa number. Seega jääb pakendil nähtavaks lisaks ingliskeelsele ka muukeelne teave ning kaubamärki ei kaeta kinni. Teisel juhul pakiti toode ümber paralleelimportija kujundatud pakenditesse, millele trükiti kaubamärk. Muudel juhtudel pakiti toode ümber pakenditesse, mille kujundas paralleelimportija ning millel puudus kaubamärk. Selle asemel trükiti karbile toote üldnimetus. Karbis sisalduv anum on tähistatud algupärase kaubamärgiga, kuid sellele oli toote üldnimetuse ja tootja nime ning paralleelse impordi loa omaniku nime märkimiseks kinnitatud kleebis. Kõigil ümberpakendamise juhtudel sisaldavad karbid patsientidele mõeldud teabelehte, mis on koostatud inglise keeles ning millel on kõnealune kaubamärk.
25 Samuti tuleb märkida, et kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, käsitles High Court of Justice’i esitatud seitsmes küsimus sõnaselgelt seda, kas eelneva teavitamise tingimust, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, kohaldatakse kaubamärgi kõigi kasutusviiside suhtes, kaasa arvatud toote uue sildiga varustamine, või kas seda kohaldatakse vaid teatavate kasutusviiside suhtes.
26 Eespool viidatud kohtuotsuse Boehringer Ingelheim jt punktis 55 nentis Euroopa Kohus, et oma viienda kuni seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada täpsustusi selle tingimuse osas, mille kohaselt peab paralleelimportija kaubamärgi omanikule eelnevalt ümberpakendatud toote turule viimisest teatama.
27 Viidatud kohtuotsuse punktis 68 tõdetakse, et paralleelimportija peab igal juhul selleks, et tal oleks õigus kaubamärgiga tähistatud ravimeid ümber pakendada, täitma eelneva teatamise kohustuse.
28 Eeltoodust järeldub, et eespool viidatud kohtuotsuses Boehringer Ingelheim jt luges Euroopa Kohus ümberpakendamise mõiste alla uue sildiga varustamise, mis oli kahtlemata üks kõnealuste ravimite pakendite vaidlusaluseid muutmisviise, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldas.
29 Sellega seoses tuleb märkida, et kaubamärgiga tähistatud ravimite varustamine uue sildiga mõjutab sarnaselt nende uue pakendiga kaubamärgi spetsiifilist eset, ilma et peaks sealjuures tuvastama paralleelimportija poolse toimingu konkreetseid tagajärgi.
30 Nimelt põhjustab kaubamärgiga tähistatud ravimi igasuguse uue pakendi või sildiga kaasnev muudatus juba oma olemusest tulenevalt tõelist ohtu päritolutagatisele, mida soovitakse kaubamärgiga anda. Seetõttu võib kaubamärgi omanik keelata sellise muudatuse, välja arvatud juhul, kui uus pakend või uus silt on vajalik paralleelselt imporditud toodete turustamiseks ning sellele lisaks on kaubamärgi omaniku seaduslikud huvid kaitstud.
31 Sellest tuleneb, et eespool viidatud kohtuotsuses Bristol-Myers Squibb jt direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 2 tõlgendamise kohta ette nähtud viit tingimust, mis sel juhul, kui need on täidetud, ei luba kaubamärgi omanikul importija poolt ümberpakendatud ravimi hilisemale turustamisele õiguspäraselt vastu seista, kohaldatakse ka siis, kui ümberpakendamine seisneb sildi kinnitamises algupärasele pakendile.
32 Seetõttu tuleb küsimusele 2a vastata, et direktiivi 89/104 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib õigustatult vastu seista teisest liikmesriigist algupärases sise- ja välispakendis, millele importija on kinnitanud välise lisasildi, imporditud ravimi hilisemale turustamisele, välja arvatud kui:
– tõendatakse, et see, kui kaubamärgi omanik kasutab oma kaubamärgiõigust selleks, et vastu seista uue sildiga varustatud toote turustamisele selle kaubamärgi all, aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele;
– tõendatakse, et uue sildiga varustamine ei mõjuta pakendis sisalduva toote algset seisukorda;
– pakendil märgitakse selgelt toote sildiga varustanud isiku ja tootja nimed;
– uue sildiga varustatud toote esitus ei ole selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet, st pakend ei või olla katkine, halva kvaliteediga või määrdunud ja
– importija teavitab enne uue sildiga toote turule viimist kaubamärgi omanikku ja esitab talle tema nõudel selle toote näidise.
Küsimused 1b ja 2c, mis käsitlevad ümberpakendamise vajalikkuse tingimuse kohaldamist ümberpakendamise viisi ja stiili suhtes
33 Nagu nähtub küsimuse 2a kohta sedastatust, võib kaubamärgi omanik õigustatult vastu seista ravimi täiendavale turustamisele, kui paralleelimportija on kasutanud selle toote jaoks uut pakendit, millele on uuesti märgitud ka kaubamärk, või on kinnitanud toote pakendile sildi, välja arvatud siis, kui on täidetud viis tingimust, millega on tõendatud, et kui kaubamärgi omanik kasutab kaubamärgiõigust, et vastu seista selliselt ümberpakendatud toodete turustamisele, aitab see kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele.
34 Boehringer Ingelheim jt kohtuotsuse kohaselt tuleb nõuet, mille kohaselt peab ümberpakendamine olema vajalik toote turustamiseks importivas liikmesriigis, kohaldada ka viisi ja stiili suhtes, mida paralleelimportija ümberpakendamisel kasutab. Swingward ja Dowelhurst ning Euroopa Ühenduste Komisjon väidavad vastupidi, et see nõue puudutab ainuüksi ümberpakendamise fakti ja mitte selle teostamise viisi ega stiili.
35 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 19 on märgitud, võib kaubamärgi omanik keelata kaubamärgiga tähistatud ravimi igasuguse ümberpakendamisega kaasnevad muudatused, välja arvatud juhul, kui ümberpakendamine on vajalik paralleelselt imporditud toodete turustamiseks ning kaubamärgi omaniku seaduslikud huvid on sellele lisaks kaitstud.
36 Vajalikkuse tingimus on täidetud siis, kui importiva liikmesriigi õigusnormid või tava takistavad selle riigi turul nimetatud toodete turustamist samas pakendis, milles neid turustatakse eksportivas liikmesriigis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Upjohn, punktid 37–39 ja 43).
37 Seevastu ei ole vajalikkuse tingimus täidetud juhul, kui toote ümberpakendamise põhjuseks on ainult paralleelimportija eesmärk saada majanduslikku kasu (vt eespool viidatud kohtuotsus Upjohn, punkt 44).
38 Seega puudutab nimetatud tingimus vaid toote ümberpakendamise fakti, sealhulgas valikut uue pakendi või uue sildi vahel, mis on ette võetud selleks, et võimaldada selle toote turustamist importiva riigi turul, ja mitte ümberpakendamise viisi ja stiili (vt ka EFTA kohtu 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas E‑3/02: Paranova vs. Merck, Report of the EFTA Court, 2004, lk 1, punktid 41–45).
39 Järelikult tuleb küsimustele 1b ja 2c vastata, et tingimus, mille kohaselt ravimi ümberpakendamine kas uude pakendisse, millele on uuesti märgitud ka kaubamärk, või selle toote pakendile uue sildi kinnitamine peab olema vajalik toote hilisemaks turustamiseks importivas liikmesriigis ja mis on üks neist tingimustest, mis täidetuna takistab kaubamärgi omanikku vastavalt direktiivi 89/104 artikli 7 lõikele 2 turustamisele vastu seismast, puudutab vaid ümberpakendamise fakti ja mitte selle teostamise viisi või stiili.
Küsimused 1c ja 2d tingimuse kohta, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi mainet
40 Käesoleva kohtuotsuse punktidest 21 ja 32 nähtub, et direktiivi 89/104 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib õigustatult vastu seista ravimi täiendavale turustamisele, kui paralleelimportija on kasutanud selle toote jaoks uut pakendit, millele on uuesti trükitud ka kaubamärk, või on kinnitanud toote pakendile sildi, välja arvatud siis, kui on täidetud viis tingimust, sealhulgas ka tingimus, et ümberpakendatud toote esitus ei või olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet. Seega ei või pakend või silt olla katkine, halva kvaliteediga või määrdunud.
41 Tuleb märkida, nagu väidavad ka Boehringer Ingelheim jt ning komisjon, et selle tingimuse kohaldamist, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet, ei saa piirata ainuüksi juhtudega, mil pakend on katkine, halva kvaliteediga või määrdunud.
42 Nimelt kui Euroopa Kohus sedastas eespool viidatud kohtuotsuse Bristol-Myers Squibb jt punktis 76, et katkine, halva kvaliteediga või määrdunud pakend võib kahjustada kaubamärgi mainet, tõi ta vaid esile mõne võimaliku juhu, mil ümberpakendatud toote sobimatu esitus võib kaubamärgi ja selle omaniku mainet kahjustada.
43 Nii võib ümberpakendatud ravimi esitus olla sobimatu ja sellega kahjustada kaubamärgi mainet näiteks juhul, kui ravimi pakend või silt ei ole küll katkine, halva kvaliteediga või määrdunud, aga on selline, et mõjutab kaubamärgi väärtust, kahjustades selle tootega kaasnevat tõsiseltvõetavuse ja kvaliteedi imagot ning usaldust, mis asjaomasel avalikkusel selle suhtes on (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Bristol-Myers Squibb jt, punkt 76, ja 4. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑337/95: Parfums Christian Dior, EKL 1997, lk I‑6013, punkt 45).
44 Seetõttu tuleb küsimustele 1c ja 2d vastata, et tingimus, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet ja mis on vajalik tingimus selleks, et kaubamärgi omanik ei saaks vastavalt direktiivi 89/104 artikli 7 lõikele 2 õigustatult vastu seista ravimi hilisemale turustamisele, kui paralleelimportija on kasutanud selle toote jaoks uut pakendit, millele on uuesti trükitud ka kaubamärk, või on kinnitanud toote pakendile sildi, ei ole piiratud ainuüksi juhtudega, mil pakend on katkine, halva kvaliteediga või määrdunud.
Küsimused 1d ja 2e asjaolude kohta, mis võivad kaubamärgi mainet kahjustada
45 Nagu komisjon oma kirjalikes märkustes õigesti väidab, siis asjaolu, et paralleelimportija ei märgi kaubamärki uuele väliskarbile (de-branding), märgib karbile kas oma logo või kasutab oma kujundust (house-style) või kasutab paljude erinevate toodete jaoks mõeldud oma kujundust (co-branding), nagu ka see, kui lisasilt on paigutatud nii, et see varjab kas täielikult või osaliselt omaniku kaubamärki või lisasildil ei ole mainitud, et kõnealune kaubamärk kuulub kaubamärgi omanikule või paralleelimportija nimi on trükitud suurtähtedega, võib põhimõtteliselt kahjustada kaubamärgi mainet.
46 Ometi, nii nagu küsimus selle kohta, kas reklaam võib tekitada mulje, et edasimüüja ja kaubamärgi omaniku vahel on ärisuhe, ja kujutada endast seetõttu õiguslikku alust direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 2 mõttes (vt 23. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑63/97: BMW, EKL 1999, lk I‑905, punktid 51 ja 55), kui ka küsimus selle kohta, kas käesoleva otsuse eelmises punktis kirjeldatud asjaolud võivad kaubamärgi mainet kahjustada, on faktiküsimus, mille lahendab iga üksiku juhu asjaolusid arvestades siseriiklik kohus.
47 Seetõttu tuleb küsimustele 1d ja 2e vastata, et küsimus, kas asjaolu, et paralleelimportija
– ei märgi kaubamärki toote uuele väliskarbile (de-branding) või
– märgib pakendile kas oma logo või kasutab oma kujundust (house-style) või kasutab paljude erinevate toodete jaoks mõeldud oma kujundust (co-branding) või
– paigutab pakendile lisasildi nii, et see varjab kas täielikult või osaliselt omaniku kaubamärki või
– ei maini lisasildil, et kõnealune kaubamärk kuulub kaubamärgi omanikule või
– trükib paralleelimportija nime suurtähtedega,
võib kaubamärgi mainet kahjustada, on faktiküsimus, mille lahendab iga üksiku juhu asjaolusid arvestades siseriiklik kohus.
Küsimused 1a ja 1e ning 2b tõendamiskoormise kohta
48 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 2 ja 8 on mainitud, on põhikohtuasjade poolteks ühelt poolt ravimitootjad ja teiselt poolt ravimite paralleelimportijad ning turustajad, kelle vastu esimesed esitasid hagi nende kaubamärgiõiguste rikkumise tõttu, sest kõnealused importijad olid tootjate toodetud ravimeid Ühendkuningriiki paralleelselt importinud ja seal neid pärast ümberpakendamist ja uue sildiga varustamist turustanud.
49 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 15 on meenutatud, mõjutab kaubamärgi spetsiifilist eset sellega tähistatud ravimite ümberpakendamine iseenesest, ilma et peaks sealjuures tuvastama paralleelimportija poolse ümberpakendamise konkreetseid tagajärgi.
50 Käesoleva kohtuotsuse punktidest 31–33 nähtub eelkõige, et kaubamärgi omanik võib direktiivi 89/104 artikli 7 lõike 2 alusel õigustatult vastu seista ravimi hilisemale turustamisele, kui paralleelimportija on ravimi ümberpakendanud, kasutades uut pakendit, millele on uuesti trükitud ka kaubamärk, või on kinnitanud toote algupärasele pakendile sildi, välja arvatud juhul, kui on täidetud käesoleva kohtuotsuse punktis 32 toodud tingimused.
51 Kui nende tingimuste, mis täidetuna takistavad kaubamärgi omanikku ümberpakendatud ravimite turustamisele õigustatult vastu seismast, täitmise tõendamise kohustusele kohaldatakse liikmesriikide õigust, võib selle tagajärg olla kaubamärgi omanike varieeruv kaitse sõltuvalt asjaomasest seadusest. Sel juhul ei saavutataks direktiivi 89/104 põhjenduses 9 „äärmiselt oluliseks” loetud eesmärki tagada „kõigi liikmesriikide õigussüsteemides samasugune kaitse” (vt selle kohta 18. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑405/03: Class International, EKL 2005, lk I‑8735, punkt 73).
52 Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et kui sellistes olukordades nagu põhikohtuasjades on tõendatud, et paralleelselt imporditud ravimid on ümber pakendatud, peavad paralleelimportijad tõendama, et on täidetud käesoleva kohtuotsuse punktis 32 toodud tingimused, mis täidetuna takistavad kaubamärgi omanikku nende ravimite hilisemale turustamisele õigustatult vastu seismast (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Class International, punkt 74).
53 Tingimuse puhul, mille kohaselt tuleb tõendada, et ümberpakendamine ei mõjuta pakendis oleva toote algset seisukorda, piisab siiski, et paralleelimportija esitab tõendid, mille alusel võib mõistlikult eeldada, et see tingimus on täidetud. Seda enam kehtib see ka tingimuse osas, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet. Kui importija esitab tõendid viimati nimetatud tingimuse täitmise kohta, tuleb kaubamärgi omanikul, kes saab kõige paremini hinnata seda, kas ümberpakendamine võib tema ja ta kaubamärgi mainet kahjustada, esimesel võimalusel tõendada, et neile on kahju tekkinud.
54 Järelikult tuleb küsimustele 1a ja 1e ning 2b vastata, et sellistes olukordades nagu põhikohtuasjades peavad paralleelimportijad tõendama, et on täidetud tingimused, mille kohaselt:
– see, kui kaubamärgi omanik kasutab oma kaubamärgiõigust selleks, et vastu seista ümberpakendatud toodete turustamisele selle kaubamärgi all, aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele;
– ümberpakendamine ei mõjuta pakendis sisalduva toote algset seisukorda;
– uuel pakendil on toote ümberpakendaja ja tootja nimed selgelt märgitud;
– ümberpakendatud toote esitus ei või olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet, st pakend ei või olla katkine, halva kvaliteediga või määrdunud;
– importija teavitab enne ümberpakendatud toote turule viimist kaubamärgi omanikku ja esitab talle tema nõudel ümberpakendatud toote näidise,
ja mis täidetuna takistavad kaubamärgi omanikku ümberpakendatud ravimite hilisemale turustamisele õigustatult vastu seismast.
Tingimuse puhul, mille kohaselt tuleb tõendada, et ümberpakendamine ei mõjuta pakendis oleva toote algset seisukorda, piisab, et paralleelimportija esitab tõendid, mille alusel võib mõistlikult eeldada, et see tingimus on täidetud. Seda enam kehtib see ka tingimuse osas, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet. Kui importija esitab tõendid viimati nimetatud tingimuse täitmise kohta, tuleb kaubamärgi omanikul, kes saab kõige paremini hinnata seda, kas ümberpakendamine võib tema ja ta kaubamärgi mainet kahjustada, tõendada, et neile on kahju tekkinud.
Küsimus 3 eelnevalt teavitamata jätmise tagajärgede kohta
55 Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab paralleelimportija igal juhul selleks, et tal oleks õigus kaubamärgiga tähistatud ravimeid ümber pakendada, täitma eelneva teatamise kohustuse. Kui paralleelimportija seda kohustust ei täida, võib kaubamärgi omanik ümberpakendatud ravimi turustamisele vastu seista. Paralleelimportija peab ise kaubamärgi omanikule kavatsetud ümberpakendamisest teatama. Ei ole piisav, kui kaubamärgi omanikku teavitavad teised allikad, nagu näiteks ametiasutus, kes annab importijale paralleelse impordi loa (eespool viidatud kohtuotsus Boehringer Ingelheim jt, punktid 63 ja 64).
56 Sellest järeldub, et kui paralleelimportija jättis kaubamärgi omanikule ümberpakendatud ravimist eelnevalt teatamata, rikub ta kaubamärgi omaniku õigusi selle ravimi iga järgneva impordi korral seni, kuni ta ei ole sellest omanikule teatanud.
57 Küsimuse osas, kas kaubamärgi omanikul on paralleelimportija poolt toime pandud rikkumise tõttu õigus rahalisele hüvitisele samal alusel kui võltsitud kaupade puhul, väidavad Boehringer Ingelheim jt, et eelnevalt teatamata jätmise puhul tuleb määrata sama sanktsioon, mis võltsitud kaupade turustamise puhul. Swingward ja Dowelhurst leiavad, et eelnevalt teatamata jätmine ei anna alust selliseks rahaliseks hüvitiseks, mida arvestatakse samamoodi nagu juhul, kui kaupu oleks võltsitud. Komisjon märgib, et eelnevalt teatamata jätmise kompensatsioon tuleks arvestada rahalise hüvitamise viise käsitlevate siseriiklike põhimõtete alusel, kui need ei ole vastuolus ühenduse õiguse ja rahvusvahelise õigusega, ning eelkõige, kui need on kooskõlas võrdväärsuse, kasuliku mõju ja proportsionaalsuse põhimõtetega.
58 Sellega seoses tuleb meenutada, et liikmesriigid peavad neile EÜ artikli 249 kolmanda lõiguga antud tegutsemisvabaduse raames valima kõige sobivamad vormid ja meetmed, et tagada direktiivide kasulik mõju, arvestades nende eesmärki (vt 8. aprilli 1976. aasta otsus kohtuasjas 48/75: Royer, EKL 1976, lk 497, punkt 75, 12. septembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑58/95, C‑75/95, C‑112/95, C‑119/95, C‑123/95, C‑135/95, C‑140/95, C‑141/95, C‑154/95 ja C‑157/95: Gallotti jt, EKL 1996, lk I‑4345, punkt 14, ning 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I‑6057, punkt 93).
59 Seega juhul, kui – nagu ka põhikohtuasjas – ühenduse õigusega ei ole ette nähtud konkreetseid sanktsioone juhtudeks, kui on tuvastatud kuritarvitamisi, peavad siseriiklikud ametiasutused võtma vastu asjakohased meetmed olukorra lahendamiseks, kusjuures need meetmed ei pea olema mitte üksnes proportsionaalsed, vaid ka piisavalt tõhusad ja hoiatava mõjuga, et tagada direktiivi 89/104 täielik toime (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 94).
60 Tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 21, piisab eespool viidatud kohtuotsuse Bristol-Myers Squibb jt punktis 79 toodud tingimustest ühe täitmata jätmisest selleks, et kaubamärgi omanik võiks ümberpakendatud ravimite hilisemale turustamisele õigustatult vastu seista.
61 Sellest järeldub, et kaubamärgi omaniku õigus seada keeld selliste ravimite paralleelimportijale, mis küll ei ole võltsitud, kuid mida turustati, täitmata kaubamärgi omaniku eelneva teavitamise kohustust, ei erine õigusest, mis on kaubamärgi omanikul seoses võltsitud kaupadega.
62 Kummalgi kirjeldatud juhul ei oleks neid kaupu tohtinud asjaomasel turul turustada.
63 Siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt on kaubamärgi omanikul juhul, kui paralleelimportija turustas kaupu, mis ei olnud võltsitud, ilma kaubamärgi omanikku eelnevalt teavitamata, õigus saada rahalist hüvitist samadel alustel kui võltsimisjuhtumi puhul, ei näi iseenesest ka olevat vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Siiski peab siseriiklik kohus määrama rahalise hüvitise suuruse juhtumipõhiselt, võttes eelkõige arvesse kaubamärgiõiguse omanikule paralleelimportija poolse rikkumisega põhjustatud kahju ulatust ja järgides proportsionaalsuse põhimõtet.
64 Arvestades eeltoodut, tuleb kolmandale küsimusele vastata, et kui paralleelimportija jättis kaubamärgi omanikule ümberpakendatud ravimist eelnevalt teatamata, rikub ta kaubamärgi omaniku õigusi selle toote iga järgneva impordi korral seni, kuni ta pole sellest kaubamärgi omanikule teatanud. Nimetatud rikkumise sanktsioon ei pea olema mitte üksnes proportsionaalne, vaid ka piisavalt tõhus ja hoiatava mõjuga, et tagada direktiivi 89/104 täielik toime. Siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt on sellise rikkumise korral kaubamärgi omanikul õigus saada rahalist hüvitist samadel alustel kui võltsimisjuhtumi puhul, ei näi iseenesest olevat vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Siiski peab siseriiklik kohus määrama rahalise hüvitise suuruse juhtumipõhiselt, võttes eelkõige arvesse kaubamärgiõiguse omanikule paralleelimportija poolse rikkumisega põhjustatud kahju ulatust ja järgides proportsionaalsuse põhimõtet.
Kohtukulud
65 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kohtukulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, muudetud 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga, artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib õigustatult vastu seista teisest liikmesriigist algupärases sise- ja välispakendis, millele importija on kinnitanud välise lisasildi, imporditud ravimi hilisemale turustamisele, välja arvatud kui:
– tõendatakse, et see, kui kaubamärgi omanik kasutab oma kaubamärgiõigust selleks, et vastu seista uue sildiga varustatud toote turustamisele selle kaubamärgi all, aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele;
– tõendatakse, et uue sildiga varustamine ei mõjuta pakendis sisalduva toote algset seisukorda;
– pakendil märgitakse selgelt toote sildiga varustanud isiku ja tootja nimed;
– uue sildiga varustatud toote esitus ei ole selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet, st pakend ei või olla katkine, halva kvaliteediga või määrdunud ja
– importija teavitab enne uue sildiga toote turule viimist kaubamärgi omanikku ja esitab talle tema nõudel selle toote näidise.
2. Tingimus, mille kohaselt ravimi ümberpakendamine kas uude pakendisse, millele on uuesti märgitud ka kaubamärk, või selle toote pakendile uue sildi kinnitamine peab olema vajalik toote hilisemaks turustamiseks importivas liikmesriigis ja mis on üks neist tingimustest, mis täidetuna takistab kaubamärgi omanikku vastavalt direktiivi 89/104, muudetud Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga, artikli 7 lõikele 2 turustamisele vastu seismast, puudutab vaid ümberpakendamise fakti ja mitte selle teostamise viisi või stiili.
3. Tingimus, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet ja mis on vajalik tingimus selleks, et kaubamärgi omanik ei saaks vastavalt direktiivi 89/104, muudetud Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga, artikli 7 lõikele 2 õigustatult vastu seista ravimi hilisemale turustamisele, kui paralleelimportija on kasutanud selle toote jaoks uut pakendit, millele on uuesti trükitud ka kaubamärk, või on kinnitanud toote pakendile sildi, ei ole piiratud ainuüksi juhtudega, mil pakend on katkine, halva kvaliteediga või määrdunud.
4. Küsimus, kas asjaolu, et paralleelimportija:
– ei märgi kaubamärki toote uuele väliskarbile (de-branding) või
– märgib pakendile kas oma logo või kasutab oma kujundust (house-style) või kasutab paljude erinevate toodete jaoks mõeldud oma kujundust (co-branding) või
– paigutab pakendile lisasildi nii, et see varjab kas täielikult või osaliselt omaniku kaubamärki või
– ei maini lisasildil, et kõnealune kaubamärk kuulub kaubamärgi omanikule või
– trükib paralleelimportija nime suurtähtedega,
võib kaubamärgi mainet kahjustada, on faktiküsimus, mille lahendab iga üksiku juhu asjaolusid arvestades siseriiklik kohus.
5. Sellistes olukordades nagu põhikohtuasjades peavad paralleelimportijad tõendama, et on täidetud tingimused, mille kohaselt:
– see, kui kaubamärgi omanik kasutab oma kaubamärgiõigust selleks, et vastu seista ümberpakendatud toodete turustamisele selle kaubamärgi all, aitab kaasa liikmesriikide turgude kunstlikule eraldamisele;
– ümberpakendamine ei mõjuta pakendis sisalduva toote algset seisukorda;
– pakendil on toote ümberpakendaja ja tootja nimed selgelt märgitud;
– ümberpakendatud toote esitus ei või olla selline, mis võib kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet, st pakend ei või olla katkine, halva kvaliteediga või määrdunud;
– importija teavitab enne ümberpakendatud toote turule viimist kaubamärgi omanikku ja esitab talle tema nõudel ümberpakendatud toote näidise,
ja mis täidetuna takistavad kaubamärgi omanikku ümberpakendatud ravimite hilisemale turustamisele õigustatult vastu seismast.
Tingimuse puhul, mille kohaselt tuleb tõendada, et ümberpakendamine ei mõjuta pakendis oleva toote algset seisukorda, piisab, et paralleelimportija esitab tõendid, mille alusel võib mõistlikult eeldada, et see tingimus on täidetud. Seda enam kehtib see ka tingimuse osas, mille kohaselt ei või ümberpakendatud toote esitus olla selline, mis võiks kahjustada kaubamärgi ja selle omaniku mainet. Kui importija esitab tõendid viimati nimetatud tingimuse täitmise kohta, tuleb kaubamärgi omanikul, kes saab kõige paremini hinnata seda, kas ümberpakendamine võib tema ja ta kaubamärgi mainet kahjustada, esimesel võimalusel tõendada, et neile on kahju tekkinud.
6. Kui paralleelimportija jättis kaubamärgi omanikule ümberpakendatud ravimist eelnevalt teatamata, rikub ta kaubamärgi omaniku õigusi selle toote iga järgneva impordi korral seni, kuni ta pole sellest kaubamärgi omanikule teatanud. Nimetatud rikkumise sanktsioon ei pea olema mitte üksnes proportsionaalne, vaid ka piisavalt tõhus ja hoiatava mõjuga, et tagada direktiivi 89/104 täielik toime. Siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt on sellise rikkumise korral kaubamärgi omanikul õigus saada rahalist hüvitist samadel alustel kui võltsimisjuhtumi puhul, ei näi iseenesest olevat vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Siiski peab siseriiklik kohus määrama rahalise hüvitise suuruse juhtumipõhiselt, võttes eelkõige arvesse kaubamärgiõiguse omanikule paralleelimportija poolse rikkumisega põhjustatud kahju ulatust ja järgides proportsionaalsuse põhimõtet.
Allkirjad