EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
27. oktoober 2009(*)
Hagi, mille eesmärk on lõpetada kahjulike mõjutuste levimine kinnisasjale või selle levimise oht, mis on tingitud teise liikmesriigi territooriumil asuva tuumaelektrijaama tegevusest – Kohtu asukohariigis halduskorras loa saanud rajatistest lähtuvate kahjulike mõjutuste ja ohu talumise kohustus – Teistes liikmesriikides väljastatud lubade arvestamata jätmine – Võrdne kohtlemine – Kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkondades
Kohtuasjas C‑115/08,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Landesgericht Linzi (Austria) 5. märtsi 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. märtsil 2008, menetluses
Land Oberösterreich
versus
ČEZ as,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed K. Lenaerts, J.‑C. Bonichot ja P. Lindh, kohtunikud C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Schiemann (ettekandja), P. Kūris, E. Juhász, G. Arestis ja L. Bay Larsen,
kohtujurist: M. Poiares Maduro,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. märtsi 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Land Oberösterreich, esindajad: Rechtsanwalt J. Hintermayr, Rechtsanwalt F. Haunschmidt, Rechtsanwalt G. Minichmayr, Rechtsanwalt P. Burgstaller, Rechtsanwalt G. Tusek ja Rechtsanwalt C. Hadeyer,
– ČEZ as, esindaja: Rechtsanwalt W. Moringer,
– Austria valitsus, esindajad: E. Riedl, C. Rauscher ja C. Pesendorfer,
– Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,
– Prantsuse valitsus, esindaja: A.‑L. During,
– Poola valitsus, esindajad: M. Dowgielewicz, M. Nowacki ja D. Krawczyk,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Traversa ja B. Schima,
olles 22. aprilli 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 10, 12, 28 ja 43 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Land Oberösterreichi (Ülem-Austria liidumaa) ja äriühingu ČEZ as (edaspidi „ČEZ”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab ioniseerivast kiirgusest tingitud kahjulike mõjutuste levimist Austrias asuvale ja selle liidumaa omandis olevale põllumajandusmaale või selle levimise ohtu, mida põhjustab Tšehhi Vabariigi territooriumil Temelínis asuva tuumaelektrijaama tegevus.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
Euratomi asutamisleping
3 EA artikli 1 teine lõik on sõnastatud järgmiselt:
„Ühenduse ülesanne on kaasa aidata elatustaseme tõstmisele liikmesriikides ja suhete arendamisele teiste riikidega, luues tuumatööstuse kiireks tekkeks ja arenguks vajalikud tingimused.”
4 EA artikkel 2 sätestab:
„Et seda ülesannet täita, peab ühendus käesoleva lepingu kohaselt:
[…]
b) kehtestama ühtsed ohutusnormid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ning tagama, et neid järgitaks;
c) soodustama investeerimist ja tagama tuumaenergeetika arenguks vajalike põhirajatiste püstitamise ühenduses, ergutades eriti ettevõtjate algatusi;
[…]”
5 EA artiklid 30–39 moodustavad Euratomi asutamislepingu II jaotises „Sätted tuumaenergiaalase arengu soodustamise kohta” 3. peatüki pealkirjaga „Tervisekaitse ja ohutus”.
6 EA artikkel 30 näeb ette:
„Ühenduse piires kehtestatakse põhistandardid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest.
Väljend „põhistandardid” tähendab:
a) suurimaid lubatud doose, mis tagavad piisava ohutuse;
b) suurimaid lubatud kiiritus- ja saastetasemeid;
[…]”
7 EA artikli 31 kohaselt:
„Komisjon töötab põhistandardid välja pärast seda, kui ta on saanud arvamuse eksperdirühmalt, kelle teadus- ja tehnikakomitee on määranud liikmesriikide teadusekspertide, eriti tervishoiuekspertide hulgast. [...]
Pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist kehtestab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega põhistandardid komisjoni ettepaneku põhjal, kes edastab nõukogule nimetatud komiteede arvamused.”
8 EA artikkel 32 sätestab:
„Komisjoni või liikmesriigi taotlusel võib põhistandardid uuesti läbi vaadata ja neid täiendada kooskõlas artiklis 31 sätestatud menetlusega.
Komisjon vaatab läbi iga liikmesriigi sellekohase taotluse.”
9 EA artikkel 33 näeb ette:
„Liikmesriigid kehtestavad põhistandardite järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid [...]
Komisjon esitab kohased soovitused selles valdkonnas kohaldatavate õigusaktide ühtlustamiseks liikmesriikides.
Selleks edastavad liikmesriigid komisjonile käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval kohaldatavad õigusaktid ja kõikide järgmiste samalaadsete õigusaktide eelnõud.
[...]”
10 EA artikkel 35 on sõnastatud järgmiselt:
„Iga liikmesriik loob vajalikud vahendid õhu, vee ja pinnase radioaktiivsustaseme pidevseireks ja põhistandardite järgimiseks.
Komisjonil on õigus juurde pääseda sellistele vahenditele; ta võib kontrollida nende tööd ja tõhusust.”
11 EA artiklis 36 on sätestatud:
„Asjaomased asutused edastavad perioodiliselt komisjonile teavet artiklis 35 nimetatud kontrollide kohta, et komisjon oleks teadlik elanikkonnale mõjuva radioaktiivsuse tasemest.”
12 EA artikkel 37 näeb ette:
„Kõik liikmesriigid annavad komisjonile mis tahes kujul radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanidega seotud üldandmeid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas sellise plaani ellurakendamise tagajärjel võib teise liikmesriigi vesi, pinnas või õhuruum radioaktiivselt saastuda.
Komisjon esitab oma arvamuse kuue kuu jooksul pärast artiklis 31 nimetatud eksperdirühmaga konsulteerimist.”
13 EA artikkel 38 sätestab:
„Komisjon esitab liikmesriikidele õhu, vee ja pinnase radioaktiivsustaseme kohta soovitusi.
Hädaolukordades annab komisjon direktiivi, millega kohustab asjaomast liikmesriiki võtma komisjoni poolt sätestatud ajavahemikus kõik vajalikud meetmed põhistandardite rikkumise vältimiseks ning õigusaktide järgimiseks.
Kui kõnealune riik sätestatud ajavahemiku jooksul komisjoni direktiivi ei järgi, võib komisjon või iga asjaomane liikmesriik artiklitest 141 ja 142 kõrvale kaldudes asja viivitamata Euroopa Kohtusse anda.”
14 EA artikkel 192 näeb ette järgmist:
„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest. Nad aitavad kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele.
Liikmesriigid hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada käesoleva lepingu eesmärkide saavutamist.”
Tuumaohutuse konventsioon
15 Euroopa Ühenduse ühinemine 17. juunil 1994 vastu võetud tuumaohutuse konventsiooniga on heaks kiidetud komisjoni 16. novembri 1999. aasta otsusega 1999/819/Euratom (EÜT L 318, lk 20; ELT eriväljaanne 15/04, lk 370). Selle konventsiooniga on ühinenud ka kõik liikmesriigid.
16 Nimetatud otsusele 1999/819 lisatud deklaratsiooni kolmas lõik, mida on muudetud komisjoni 29. aprilli 2004. aasta otsusega 2004/491/Euratom (ELT L 172, lk 7), näeb ette, et „[ü]hendus on koos [...] liikmesriikidega pädev konventsiooni artiklitega 7 ja 14–19 hõlmatud valdkondades vastavalt Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikli 2 punktile b ja II jaotise 3. peatüki „Tervisekaitse ja ohutus” asjaomastele artiklitele”.
17 Tuumaohutuse konventsiooni artikli 1 punkti ii kohaselt on selle konventsiooni eesmärk „kehtestada ja säilitada tuumarajatistes tõhus kaitse võimaliku kiirgusohu vastu, et kaitsta inimesi, ühiskonda ja keskkonda selliste rajatiste ioniseeriva kiirguse kahjustava mõju eest”.
18 Tuumaohutuse konventsiooni artiklis 7 on sätestatud:
„1. Iga konventsiooniosaline kehtestab õigusliku ja reguleeriva raamistiku ning säilitab seda tuumarajatiste ohutuse reguleerimiseks.
2. Õiguslik ja reguleeriv raamistik näeb ette:
i) kohaldatavate siseriiklike ohutusnõuete ja -eeskirjade kehtestamise;
ii) tuumarajatiste litsentsimise süsteemi ning litsentsita tuumarajatiste tegutsemise keelu;
iii) tuumarajatiste reguleerimisega seotud kontrolli- ja hindamissüsteemi, et tagada kohaldatavate määruste ja litsentside tingimuste järgimine;
iv) kohaldatavate määruste ning litsentside tingimuste jõustamise, sealhulgas nende peatamise, muutmise ja tühistamise.”
19 Sama konventsiooni artikli 8 lõige 1 sätestab:
„Iga konventsiooniosaline asutab või määrab reguleeriva organi, kellele usaldatakse artiklis 7 osutatud õigusliku ja reguleeriva raamistiku rakendamine ning kellele antakse määratud kohustuste täitmiseks piisavalt volitusi, pädevust ning inimressurssi ja rahalisi vahendeid.”
20 Nimetatud konventsiooni artiklis 14 „Ohutuse hindamine ja vastavustõendamine” on sätestatud:
„Iga konventsiooniosaline teeb vajalikud sammud tagamaks, et:
i) enne tuumarajatise ehitamist ja selle kasutuselevõtmist, samuti tuumarajatise eluea jooksul, viiakse läbi ulatuslikke ja korrapäraseid ohutushindamisi. Sellised hindamised peavad olema korralikult dokumenteeritud, neid tuleb praktilisi kogemusi ja uut märkimisväärset ohutusalast teavet arvesse võttes ajakohastada ning need tuleb reguleeriva organi järelevalve all läbi vaadata;
ii) selleks, et tuumarajatise seisund ja töötamine oleksid jätkuvalt kooskõlas projekti, kohaldatavate riiklike ohutusnõuete, kasutuspiiride ja tingimustega, viiakse läbi vastavustõendamisi analüüsimise, järelevalve, katsetamise ja kontrollimise teel.”
21 Tuumaohutuse konventsiooni artikkel 15 „Kiirguskaitse” näeb ette:
„Iga konventsiooniosaline võtab vajalikud sammud tagamaks, et tuumarajatise põhjustatud töötajate ja elanikkonna kiiritust hoitakse kõikides tööetappides nii madalal kui vähegi võimalik ning et ükski inimene ei saaks kiiritada suuremal määral, kui see riiklikes doosi piirmäärades ette nähtud.”
22 Osundatud konventsiooni artiklites 16–19, mille pealkirjad on vastavalt „Hädaolukorraks valmisolek”, „Asukoha kindlaksmääramine”, „Projekt ja ehitamine” ning „Tegevus”, on neis küsimustes sätestatud rida erinevaid kohustusi.
Direktiiv 96/29/Euratom
23 Nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiiv 96/29/Euratom, millega sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest (EÜT L 159, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 291), on vastu võetud EA artiklite 31 ja 32 alusel.
24 Nimetatud direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse iga tegevuse suhtes, millega kaasneb ioniseeriva kiirguse oht kas tehislikust kiirgusallikast või looduslikust kiirgusallikast, kui looduslikke radionukliide töödeldakse või on töödeldud nende radioaktiivsus-, lõhestuvus- või fertiilsusomaduste tõttu, ning need tegevused hõlmavad järgmist:
a) radioaktiivsete ainete tootmine, töötlemine, käitlemine, kasutamine, hoidmine, ladustamine, transport, ühendusse importimine ja sealt eksportimine ning lõpphoiustamine;
b) selliste elektriseadmete kasutamine, mis kiirgavad ioniseerivat kiirgust ja mille koostises on üle 5 kV potentsiaalivahega töötavad komponendid;
c) liikmesriigi poolt kindlaks määratud muu tegevus.”
25 Sama direktiivi artikli 4 „Loa andmine” lõike 1 punkt a näeb ette:
„Kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti, peavad liikmesriigid nõudma eelnevat luba järgmise tegevuse puhul:
a) kütusetsükliga seotud rajatiste kasutamine ja nende tegevuse lõpetamine [...]”
26 Direktiivi 96/29 artikli 6 lõige 3 sätestab:
„Peale selle peab iga liikmesriik tagama, et:
a) optimeerimispõhimõtte kohaselt oleks kokkupuude kiirgusega alati võimalikult vähene, arvestades majanduslikke ja sotsiaalseid tegureid;
b) kogu asjakohasest tegevusest saadavate dooside summa ei ületa käesolevas jaotises kiirgusega kokkupuutuvate töötajate, praktikantide, üliõpilaste ja elanike puhul kehtestatud doosi piirmäärasid, ilma et see piiraks artikli 12 kohaldamist.”
27 Nimetatud direktiivi artikkel 13 kehtestab doosi piirmäärad, mida tuleb järgida elanike puhul.
28 Sama direktiivi VIII jaotises „Elanikkonna kiirguskaitse tavatingimustes” sisaldub artikkel 43 „Peamised põhimõtted”, mille kohaselt:
„Liikmesriigid loovad vajalikud tingimused elanikkonna võimalikult ulatuslikuks kaitseks artiklis 6 sätestatud põhimõtete alusel ning elanikkonna kaitse põhimõtete kohaldamiseks.”
29 Direktiivi 96/29 artikkel 44 „Lubade andmise tingimused tegevuste puhul, millega kaasneb ioniseeriva kiirguse oht elanikkonnale” sätestab:
„Elanikkonna kaitse tavatingimustes tegevuste puhul, milleks on vaja eelnevat luba, hõlmab kõiki meetmeid ja uuringuid selliste tegurite tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks, mis võivad kiirgusega seotud tegevuse käigus põhjustada elanikkonnale sellise kokkupuuteohu, mida tuleb kiirguskaitse seisukohast arvesse võtta. Kaitsemeetmed hõlmavad järgmist:
a) kokkupuuteohuga seotud käitiste kavandamise läbivaatamine ja hindamine ning nende asukoha läbivaatamine ja hindamine kiirguskaitse seisukohalt;
b) uute käitiste kasutuselevõtmine tingimusel, et on tagatud piisav kaitse kiirgusega kokkupuute või käitisest väljapoole levida võiva radioaktiivse saastumise eest, võttes vajaduse korral arvesse demograafilisi, meteoroloogilisi, geoloogilisi, hüdroloogilisi ja ökoloogilisi tingimusi;
c) radioaktiivsete heitvete ärajuhtimiskavade läbivaatamine ja heakskiitmine.
Nende ülesannete täitmine toimub eeskirjade kohaselt, mille pädevad asutused on sätestanud vastavalt kokkupuuteohu ulatusele.”
30 Osundatud direktiivi artikkel 45 „Elanikkonna dooside hindamine” on sõnastatud järgmiselt:
„Pädevad asutused:
a) tagavad, et artiklis 44 osutatud tegevusest tulenevaid doose hinnatakse võimalikult realistlikult nii kogu elanikkonna puhul kui ka elanikkonna võrdlusrühmade puhul igal pool, kus sellised rühmad esinevad;
b) otsustavad hindamiste sageduse ja võtavad kõik vajalikud meetmed elanikkonna võrdlusrühmade kindlaksmääramiseks, võttes arvesse radioaktiivsete ainete tegelikke edasikandumisteid;
c) tagavad, et elanikkonna dooside hindamisel arvestatakse kiirgusohte ja see hõlmab järgmist:
– väliskiirgusest tulenevate dooside hindamine, vajaduse korral koos andmetega kõnealuse kiirguse kvaliteedi kohta,
– radionukliidide sissevõtu hindamine koos andmetega radionukliidide laadi ning vajaduse korral nende füüsikalise ja keemilise oleku kohta ning selliste radionukliidide aktiivsuse ja kontsentratsiooni kindlaksmääramine,
– elanikkonna võrdlusrühmade võimalike dooside hindamine ja nende rühmade tunnusjoonte kindlaksmääramine;
d) nõuavad arvestuse pidamist väliskiirgusega kokkupuute mõõtmiste, radionukliidide sissevõtu ja radioaktiivse saastatuse hindamiste ning võrdlusrühmade ja elanikkonna dooside hindamistulemuste kohta.”
31 Sama direktiivi artikkel 46 „Inspekteerimine” näeb ette:
„Liikmesriigid seavad elanikkonna tervise kaitseks sisse inspekteerimissüsteemi, et tagada käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud sätete järgimine ning algatada kiirguskaitsega seotud järelevalvemeetmed.”
32 Direktiivi 96/29 artikli 47 „Ettevõtjate kohustused” lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid nõuavad, et artiklis 2 nimetatud tegevuse eest vastutavad ettevõtjad järgivad selle käigus kiirguskaitse valdkonnas sätestatud elanikkonna tervisekaitse põhimõtteid ning võtavad oma käitistes eelkõige järgmisi meetmeid:
a) keskkonna ja elanikkonna optimaalse kaitse saavutamine ja säilitamine;
b) keskkonna ja elanikkonna kaitsmisel kasutatavate tehniliste vahendite tõhususe kontrollimine;
c) keskkonna ja elanikkonna kiirgusega kokkupuutumise ja radioaktiivse saastatuse mõõtmis- ja hindamisseadmete ja -menetluste kasutuselevõtu heakskiitmine kiirguskaitse järelevalve seisukohalt;
d) mõõtevahendite korrapärane kalibreerimine ning nende kasutuskõlblikkuse ja nõuetekohase kasutamise korrapärane kontrollimine.”
33 Nimetatud direktiivi artiklid 48–53 moodustavad direktiivi IX jaotise ja käsitlevad kiirgusavariide korral sekkumist.
34 Sama direktiivi artikkel 54 sätestab:
„Käesolevas direktiivis sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest, et tagada nende ühtne rakendamine liikmesriikides. Kui liikmesriik kavatseb kehtestada käesolevas direktiivis sätestatud doosi piirmääradest rangemad piirmäärad, teatab ta sellest komisjonile ja liikmesriikidele.”
35 Selge on see, et Austria Vabariik ei ole sellist teavet edastanud ei komisjonile ega teistele liikmesriikidele.
Siseriiklikud õigusnormid
36 Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch’i (Austria tsiviilseadustik, edaspidi „ABGB”) § 364 lõikes 2 on sätestatud:
„Kinnisasja omanikul on õigus keelata heitvee, suitsu, gaasi, soojuse, lõhna, müra, põrutuste ja muude seesuguste naaberkinnisasjalt tulevate kahjulike mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ületab kohalikes oludes väljakujunenud taset ja kahjustab oluliselt kinnisasja tavapärast kasutamist. Mõjutuste otsene suunamine on keelatud, välja arvatud erijuhtudel.”
37 ABGB §‑s 364a on sätestatud:
„Kui naaberkinnisasja kaevandusrajatised või rajatis, millele on halduskorras antud luba, põhjustavad siiski seda taset ületavaid mõjutusi, on omanikul kohtu korras õigus nõuda vaid kantud kahju hüvitamist, isegi kui see on tekkinud asjaoludel, mida ei võetud arvesse halduskorras loa andmisel.”
Põhikohtuasi ja sellega seotud asjaolud
38 Land Oberösterreich omab mitmeid kinnisasju, mida kasutatakse põllumajanduslikul otstarbel ja katsepõldudena ning millel paikneb põllumajanduskool. Need kinnisasjad asuvad ligikaudu 60 km kaugusel Temelini tuumaelektrijaamast, mis omakorda asub Tšehhi territooriumil 50 km kaugusel Austria piirist.
39 Seda jaama käitab elektriettevõtja ČEZ, Tšehhi õiguse alusel asutatud aktsiaselts, mille enamusosalus kuulub Tšehhi riigile.
40 Tšehhi ametiasutused andsid Temelíni tuumaelektrijaama ehitus- ja käitamisloa 1985. aastal ning see võeti katseliselt kasutusele 9. oktoobril 2000.
41 Land Oberösterreich ja teised eraõiguslikud kinnistuomanikud esitasid 2001. aastal Landesgericht Linzile ABGB § 364 lõike 2 alusel hagi, milles nõutakse, et ČEZ‑i kohustataks lõpetama sellest jõujaamast pärineda võiva ioniseeriva kiirguse tekitatud kahjulike mõjutuste levimise või kõrvaldama nende levimise ohu.
42 Land Oberösterreichi hinnangul kahjustab tuumaelektrijaama tavapärasel töötamisel tekkiv radioaktiivsus või igal juhul selle käitamise ja võimalike häiretega seotud saasteoht püsivalt talle kuuluvate kinnisasjade tavapärast kasutamist. Seega on täidetud kahjulike mõjutuste lõpetamist taotleva, võimalusel ennetava hagi esitamise tingimused.
43 Austria Vabariik ja Tšehhi Vabariik pidasid kõnealuse tuumaelektrijaama üle läbirääkimisi. Läbirääkimiste protokoll on alla kirjutatud 12. detsembril 2000 Melkis (Austria). Need kaks riiki kiitsid 29. novembril 2001 heaks dokumendi, mille pealkiri on „Melki protsessi otsused ja järelmeetmed” ja millele on viidatud Tšehhi Vabariigi ja Austria Vabariigi ühisdeklaratsioonis, mis käsitleb nende kahepoolset kokkulepet Temelíni tuumaelektrijaama kohta ja on lisatud kümne uue liikmesriigi, nende hulgas Tšehhi Vabariigi, Euroopa Liiduga ühinemise lepingule, mis on alla kirjutatud Ateenas 16. aprillil 2003 (ELT L 236, lk 17), ning selles deklaratsioonis kinnitavad mõlemad liikmesriigid kavatsust täita mainitud kokkulepete raames võetud kahepoolseid kohustusi.
44 Alates 2003. aastast töötab Temelíni tuumaelektrijaam täiel võimsusel.
45 Nagu nähtub komisjoni 6. novembri 2002 teatisest nõukogule ja Euroopa Parlamendile tuumaohutuse kohta Euroopa Liidus (KOM(2002) 605 (lõplik)), pöörati läbirääkimistel, mille tulemusena 2004. aastal ühinesid kümme uut liikmesriiki, tuumajõujaamade ohutusküsimustele erilist tähelepanu, kuna neid läbirääkimisi peeti pärast seda, kui Euroopa Ülemkogu võttis Kölnis 3. ja 4. juunil 1999 vastu resolutsioonid, mis nõudsid komisjonilt kõrgete ohutusstandardite rakendamise tagamist Kesk- ja Ida-Euroopas. Sellise hindamise tulemusena peeti mõnel juhul vajalikuks tuumareaktorite tegevuse lõpetamist, mõnel juhul anti aga soovitusi nende täiustamiseks, et viia need samasugusele ohutustasemele nagu on saavutatud Euroopa Liidus sarnaste reaktorite puhul, kusjuures nende soovituste tegeliku rakendamise üle teostasid järelevalvet komisjon ja nõukogu (vt eelkõige nimetatud teatise sissejuhatuse punkt 4 ja teatise punkti 1.1 alapunkt b ja punkt 3.2).
46 Kõrvuti Melki protsessiga, milles komisjon Tšehhi ja Austria ametiasutiste dialoogi hõlbustamiseks aktiivselt osales, hindasid komisjon ja nõukogu Temelíni tuumaelektrijaama ohutust samadel alustel nagu kandidaatriikide muid tuumarajatisi ning hindamise tulemused näitasid, et selle jõujaama ohutuse saab tehtud soovituste rakendamisega viia rahuldavale tasemele (vt nimetatud teatise punkti 1.1 alapunkt b).
47 Lisaks nähtub komisjoni teatisest, mis sisaldab kokkuvõtet Euratomi asutamislepingu II jaotise 3.–10. peatüki rakendamise käigus 2004. ja 2005. aastal läbi viidud tegevustest (KOM(2006) 395 (lõplik)), täpsemalt punktist 5.3.2, et pärast Tšehhi Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga viis komisjon Temelínis 2004. ja 2005. aastal läbi kontrolli EA artikli 35 alusel.
48 Samuti andis komisjon 24. novembril 2005 arvamuse, mis käsitleb Tšehhi Vabariigis asuvas Temelíni tuumaelektrijaamas tehtavatest muudatustest tulenevate radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kava kooskõlas Euratomi asutamislepingu artikliga 37 (ELT C 293, lk 40). Komisjon leidis selles arvamuses, et „[…] Temelíni tuumaelektrijaamas tehtavatest muudatustest tulenevate mis tahes liiki radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kava rakendamine ei tekita tavapärase töö käigus või üldandmetes käsitletud tüüpi ja ulatusega avarii korral tervise seisukohast märkimisväärset vee, pinnase või õhu radioaktiivset saastumist teises liikmesriigis”.
49 Temelíni tuumaelektrijaama kahte reaktorit kontrolliti 3. novembril 2006 ja anti lõplik kinnitus, et need vastavad kehtivatele eeskirjadele.
Eelotsuse küsimused
50 Landesgericht Linz selgitab, et ABGB § 364a, mis välistab kahjulike mõjutuste lõpetamist nõudva hagi esitamise rajatiste puhul, millel on halduskorras antud luba, on varasema kohtupraktika kohaselt kohaldatav ka rajatiste suhtes, millele on loa andnud välismaised ametiasutused, juhul kui asjassepuutuv kahjulik mõjutus on rahvusvahelise õiguse kohaselt lubatud ja päritoluriigis kehtivad sisuliselt samasugused loa andmise tingimused nagu Austrias.
51 Oberster Gerichtshof asus 4. aprilli 2006. aasta kohtuotsuses siiski seisukohale, et nimetatud § 364a kohaldamisalasse kuuluvad ainult Austria ametiasutuste antud load. Selle sätte aluseks on üksnes erinevate siseriiklike huvide kaalumine ja puudub põhjus, miks peaks Austria seadusandja koormama omandipiirangutega Austrias asuvaid kinnisasju üksnes välismaise rahvamajanduse ja välismaise avaliku huvi kaitseks.
52 Landesgericht Linzi arvates võib Oberster Gerichtshofi selline tõlgendus minna vastuollu ühenduse õigusega, kuna see tähendab rajatiste erinevat kohtlemist selle järgi, kas need on saanud Austria ametiasutuste antud loa või mõne teise liikmesriigi ametiasutuste väljastatud loa.
53 Täheldanud, et ei EÜ ega Euratomi asutamisleping ega neist tulenev teisene õigus ei sisalda nõudeid tuumaelektrijaamadele lubade andmise ning nende lubade tunnustamise kohta teistes liikmesriikides peale loa väljastanud riigi, tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas selline erinev kohtlemine on vastuolus EÜ artiklitega 10, 12, 28 või 43.
54 Neil asjaoludel otsustas Landesgericht Linz menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) Kas samaväärse toimega meetmega EÜ artikli 28 mõttes on tegemist, kui ettevõtja, kes käitab ühes liikmesriigis elektrijaama kooskõlas selle riigi õiguskorra ja asjaomaste ühenduse õigusnormidega ning toodab elektrit, mida ta tarnib erinevatele liikmesriikidele, on naaberliikmesriigi kohtu otsuse alusel, millega kohustatakse lõpetama kahjulike mõjutuste levitamine ja mis kuulub [nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42)] alusel kõikides liikmesriikides täitmisele, kohustatud sellest jaamast levida võivate kahjulike mõjutuste tõttu korraldama oma rajatise tegevuse teise liikmesriigi tehniliste ettekirjutuste järgi või – ümberkorraldamise võimatuse korral rajatise komplekssuse tõttu – koguni lõpetama selle rajatise käitamise ning kui selle naaberliikmesriigi kohus ei tohi selle riigi kõrgeima kohtu poolt siseriiklikele õigusnormidele antud tõlgenduse tõttu arvestada elektrijaamale tema asukohariigis antud käitamisluba, kuigi ta peaks arvestama samasugust negatoorhagi menetledes enda riigis rajatisele antud käitamisluba, mistõttu ei saaks selles liikmesriigis käitamisluba omava rajatise suhtes teha tema tegevust lõpetama kohustavat kohtuotsust?
b) Kas EÜ asutamislepingus sisalduvaid õigustusi tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik õigus ei tohi teha vahet selles liikmesriigis ja teises liikmesriigis välja antud käitamislubade vahel, kui sellega soovitakse kaitsta selle liikmesriigi, mitte aga teise liikmesriigi majandust, kuivõrd tegemist on puhtalt majandusliku põhjusega, mille kaitsmise vajadust põhivabaduste raames ei tunnustata?
c) Kas EÜ asutamislepingus sisalduvaid õigustusi ja nendega seotud proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õiguses selle liikmesriigi ja teise liikmesriigi käitamislubade vahel üldine vahetegemine on igal juhul lubamatu, kuna rajatise käitamise üle, millele on selle asukohaliikmesriigis antud luba, peab teise liikmesriigi kohus otsustama üksikjuhtude kaupa, arvestades selle rajatise käitamisest avalikule korrale, avalikule julgeolekule ja rahvatervisele või muudele tunnustatud olulisest üldisest huvist tulenevatele vajadustele lähtuvat tegelikku ohtu?
d) Kas tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest, mille järgimist tuleb õigustusi arvestades kontrollida, peavad liikmesriigi kohtud käsitlema rajatisele selle asukohariigis antud käitamisluba igal juhul nagu kohtu asukoha liikmesriigis antud käitamisluba, kui asukohaliikmesriigi käitamisluba on õiguslikult sisuliselt võrdväärne kohtu asukoha liikmesriigi käitamisloaga?
e) Kas eeltoodud küsimustele vastamisel on oluline, et asukohariigis käitamisloa saanud rajatis on tuumaelektrijaam, samas kui teises liikmesriigis, kus on esitatud negatoorhagi sellest jaamast levivate võimalike kahjulike mõjutuste lõpetamiseks, on seda liiki rajatiste käitamine per se keelatud, kuigi muude tuumatehnoloogiarajatiste käitamine on lubatud?
f) Kas sellist negatoorhagi menetlev liikmesriigi kohus on juhul, kui esimese küsimuse punktis a nimetatud siseriikliku õiguse tõlgendus on vastuolus EÜ artikliga 28, kohustatud tõlgendama siseriiklikku õigust ühenduse õigusele vastavalt nii, et väljend „rajatis, millele on halduskorras antud luba” hõlmab rajatisele nii selle liikmesriigi kui ka teiste liikmesriikide haldusasutuste antud käitamislubasid?
2. a) Kas EÜ artiklis 43 sätestatud keeluga piirata liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil on ühildatav see, et ettevõtja, kes käitab ühes liikmesriigis elektrijaama kooskõlas selle riigi õiguskorra ja asjaomaste ühenduse õigusnormidega ning toodab elektrit, mida ta tarnib erinevatele liikmesriikidele, on naaberliikmesriigi kohtu otsuse alusel, millega kohustatakse lõpetama kahjulike mõjutuste levitamine ja mis kuulub [määruse nr 44/2001] alusel kõikides liikmesriikides täitmisele, kohustatud sellest jaamast levida võivate kahjulike mõjutuste tõttu korraldama oma rajatise tegevuse teise liikmesriigi tehniliste ettekirjutuste järgi või – ümberkorraldamise võimatuse korral rajatise komplekssuse tõttu – koguni lõpetama selle rajatise käitamise ning kui selle naaberliikmesriigi kohus ei tohi selle riigi kõrgeima kohtu poolt siseriiklikele õigusnormidele antud tõlgenduse tõttu arvestada elektrijaamale tema asukohariigis antud käitamisluba, kuigi ta peaks arvestama samasugust negatoorhagi menetledes enda riigis rajatisele antud käitamisluba, mistõttu ei saaks selles liikmesriigis käitamisluba omava rajatise suhtes teha tema tegevust lõpetama kohustavat kohtuotsust?
b) Kas asutamisvabaduse piiramise õigustusi tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik õigus ei tohi teha vahet selles liikmesriigis ja teises liikmesriigis välja antud käitamislubade vahel, kui sellega soovitakse kaitsta selle liikmesriigi, mitte aga teise liikmesriigi, majandust, kuivõrd tegemist on puhtalt majandusliku põhjusega, mille kaitsmise vajadust põhivabaduste raames ei tunnustata?
c) Kas EÜ asutamislepingus sisalduvaid asutamisvabaduse piiranguid ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õiguses selle liikmesriigi ja teise liikmesriigi käitamislubade vahel üldine vahetegemine on igal juhul lubamatu, kuna rajatise käitamise üle, millele on selle asukohaliikmesriigis antud luba, peab teise liikmesriigi kohus otsustama üksikjuhtude kaupa, arvestades selle rajatise käitamisest avalikule korrale, avalikule julgeolekule ja rahvatervisele või muudele tunnustatud olulisest üldisest huvist tulenevatele vajadustele lähtuvat tegelikku ohtu?
d) Kas tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest, mille järgimist tuleb asutamisvabaduse piiramise õigustusi arvestades kontrollida, peavad liikmesriigi kohtud käsitlema rajatisele selle asukohariigis antud käitamisluba igal juhul nagu kohtu asukoha liikmesriigis antud käitamisluba, kui asukohaliikmesriigi käitamisluba on õiguslikult sisuliselt võrdväärne kohtu asukoha liikmesriigi käitamisloaga?
e) Kas eelmisele küsimusele vastamisel on ka asutamisvabaduse osas oluline, et asukohariigis käitamisloa saanud rajatis on tuumaelektrijaam, samas kui teises liikmesriigis, kus on esitatud negatoorhagi sellest jaamast levivate võimalike kahjulike mõjutuste lõpetamiseks, on seda liiki rajatiste käitamine per se keelatud, kuigi muude tuumatehnoloogiarajatiste käitamine on lubatud?
f) Kas sellist negatoorhagi menetlev liikmesriigi kohus on juhul, kui esimese küsimuse punktis a nimetatud siseriikliku õiguse tõlgendus on vastuolus EÜ artikliga 43, kohustatud tõlgendama siseriiklikku õigust ühenduse õigusele vastavalt nii, et väljend „rajatis, millele on halduskorras antud luba” hõlmab rajatisele nii selle liikmesriigi kui ka teiste liikmesriikide haldusasutuste antud käitamislubasid?
3. a) Kas EÜ artikliga 12 keelatud kaudse diskrimineerimisega kodakondsuse alusel on tegemist siis, kui ühe liikmesriigi kohtud arvestavad rajatisele selle liikmesriigi haldusasutuste antud luba rajatise vastu suunatud eraõigusliku negatoorhagi menetlemisel ja seetõttu on välistatud nõue, mis kohustab rajatise käitamise lõpetama või ümber korraldama [vastavalt kohtu asukoha liikmesriigi tehnilistele ettekirjutustele], samas kui need kohtud ei arvesta negatoorhagi menetlemisel teistes liikmesriikides asuvatele rajatistele nende asukoha liikmesriigi haldusasutuste antud käitamislubasid?
b) Kas selline diskrimineerimine kuulub asutamislepingu kohaldamisalasse, kuna see puudutab liikmesriigis asutamisõiguse kasutamise õiguslikke tingimusi selliseid rajatisi käitavate ettevõtjate jaoks ja õiguslikke tingimusi, mis kehtivad nende ettevõtjate suhtes elektri tootmisel ja teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse tarnimisel, ning seega esineb vähemalt kaudne side põhivabaduste teostamisega?
c) Kas selline diskrimineerimine võib olla õigustatud objektiivsetel põhjustel, kui liikmesriigi asjaomased kohtud ei teosta üksikjuhtude kaupa kontrolli asukohariigis rajatisele loa andmisel aluseks olevate asjaolude suhtes? Kas proportsionaalsuse põhimõttele vastab asukoha liikmesriigi loa arvestamine teise liikmesriigi kohtute poolt eeldusel, et see on õiguslikult sisuliselt võrdväärne kohtu asukoha liikmesriigi käitamisloaga?
d) Kas liikmesriigi kohtud on negatoorhagi lahendamisel kohustatud kolmanda küsimuse punktis a nimetatud siseriikliku õiguse tõlgenduse vastuolu korral EÜ artikliga 12 tõlgendama siseriiklikku õigust ühenduse õigusele vastavalt nii, et väljend „rajatis, millele on halduskorras antud luba” hõlmab rajatisele nii selle liikmesriigi kui ka teiste liikmesriikide haldusasutuste antud käitamislubasid?
4. a) Kas EÜ artiklis 10 sisalduv lojaalse koostöö põhimõte kehtib ühenduse õiguse kohaldamisel ka liikmesriikidevahelistes suhetes?
b) Kas lojaalse koostöö põhimõttest tuleneb, et liikmesriigid ei tohi muuta üksteisel riigivõimu teostamist raskemaks ega seda takistada ning kas see kehtib eelkõige nende territooriumil tuumarajatiste planeerimise, ehitamise ja käitamisega seotud otsuste suhtes?
c) Kas liikmesriigi kohtud on negatoorhagi lahendamisel kohustatud neljanda küsimuse punktis a nimetatud siseriikliku õiguse tõlgenduse vastuolu korral EÜ artikliga 10 tõlgendama siseriiklikku õigust ühenduse õigusele vastavalt nii, et väljend „rajatis, millele on halduskorras antud luba” hõlmab rajatisele nii selle liikmesriigi kui ka teiste liikmesriikide haldusasutuste antud käitamislubasid?”
Sissejuhatavad märkused
55 Austria valitsuse sõnul ei andnud eelotsusetaotluse esitanud kohus ABGB § 364a kohta täielikku ülevaadet. Kohtupraktikast nähtub, et ka Austrias antud load jäävad tegelikult selle sätte kohaldamisalast välja, kui need on antud sellises menetluses, milles naabrit ei tunnustata menetlusosalisena või kui tekivad tervisehäired või suur oht elule või tervisele. Seega ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud erinev kohtlemine leidnud tõendamist.
56 Land Oberösterreich märgib, et erinevalt sellest, mis nähtub eelotsusetaotlusest, võib ABGB §‑s 364a sisalduvat väljendit „rajatis, millele on halduskorras antud luba” kohaldada ka teise riigi ametiasutuste antud lubade suhtes. Nii on see juhul, kui kahjulik mõjutus on lubatud rahvusvahelise õigusega, kui asukohariigis kehtivad loa andmise tingimused on samasugused nagu kohtu asukoha liikmesriigis ja kui ohustatud vara omanik sai menetlusosalisena osa võtta loa andmise menetlusest. Antud juhul on selge, et Austria õiguse alusel ei saa tuumaelektrijaama jaoks luba anda, et ČEZ‑ile antud luba ei vasta praegu kehtivatele tehnilistele standarditele ega menetlusnõuetele ja et Land Oberösterreich ei ole saanud osaleda kõnealuse loa andmise menetluses.
57 Selles osas olgu siiski meenutatud, et Euroopa Kohus ei saa teha otsust siseriiklike õigusnormide tõlgendamise kohta, kuna nende tõlgendamine kuulub ju liikmesriigi kohtute ainupädevusse. Ühtlasi tuleb Euroopa Kohtul liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlust menetledes arvestada siseriikliku õiguse tõlgendust nii, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus talle on selgitanud (vt selle kohta eelkõige 2. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑360/06: Heinrich Bauer Verlag, EKL 2008, lk I‑7333, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).
Eelotsuse küsimused
Sissejuhatavad kaalutlused
58 Nagu nähtub juba eelotsuse küsimuste sõnastusest, on eelotsusetaotluse esitanud kohus need kirja pannud lähtudes eeldusest, et otsus, mille ta võib-olla peab tegema ja millega kohustatakse ČEZ‑i Temelíni tuumaelektrijaama tegevust ümber korraldama või isegi lõpetama, kui nõutavate ümberkorralduste tegemine on võimatu, on kõigis liikmesriikides täitmiseks kohustuslik kui otsus, mis on tehtud kooskõlas määruse nr 44/2001 sätetega.
59 Tšehhi valitsus esitab oma märkustes kaks vastuväidet sellele eeldusele.
60 Esiteks vaidlustab ta isegi määruse nr 44/2001 sätete kohaldatavuse kavandatava kohtulahendi suhtes. Nimetatud määruse artikli 66 lõige 1 välistab tõesti üldjuhul määruse kohaldamise kohtumenetluste suhtes, mis nagu põhikohtuasi on algatatud enne selle määruse jõustumist. Peale selle ei kuulu antud juhul kohaldamisele kumbki sama artikli lõikes 2 selles osas ette nähtud eranditest. Ühelt poolt ei ole ju menetlus põhikohtuasjas algatatud pärast 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32) jõustumist mõlemas asjaomases riigis, kuna Tšehhi Vabariik ei olnud algatamise ajal konventsiooniosaline. Teisalt ei tulene antud juhul ka Austria kohtute pädevus kohtualluvuse sätetest, mis olid kooskõlas selle määruse II peatükiga, vaid hoopis puhtalt siseriiklikust kohtualluvuse sättest, mis põhineb põhikohtuasja hageja asukohal.
61 Teiseks väidab Tšehhi valitsus, et isegi kui eeldada, et määruse nr 44/2001 sätted kuuluvad kohaldamisele, kohaldaksid Tšehhi kohtud antud juhul selle määruse artikli 34 punkti 1, mis näeb ette, et otsust ei tunnustata, kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse.
62 Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele allpool antavat vastust, ei ole siiski vaja võtta seisukohta Tšehhi valitsuse nende vastuväidete ega ka üldisemalt määruse nr 44/2001 sätete tõlgendamise osas.
Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus
63 Land Oberösterreich väidab, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud kahel põhjusel.
64 Ühelt poolt see, et need küsimused on liiga pikad ja sisaldavad hulgaliselt argumente ja faktilisi asjaolusid, muudab neile selge vastuse andmise võimatuks.
65 Euroopa Kohus leiab siiski, et nii eelotsusetaotluse põhjendustes kui ka eelotsuse küsimustes sisalduvad faktilised ja õiguslikud asjaolud on sellised, et tal on võimalik teostada talle antud pädevust.
66 Teisalt väidab Land Oberösterreich, et põhikohtuasjas arutusel oleva olukorra ja ühenduse õiguse vahel ei ole piisavaid seoseid, mistõttu eelotsuse küsimused on kunstlikud või hüpoteetilised.
67 Selle kohta tuleb rõhutada, et küsimus, kas selline olukord nagu põhikohtuasjas kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud ühenduse õiguse sätete kohaldamisalasse, on nende sätete tõlgendamisega seotud sisuline küsimus, mistõttu ei saa kahtlused, mis selles osas võivad tekkida, mõjutada eelotsuse küsimuste vastuvõetavust.
68 Eeltoodust tulenevalt on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
Tõlgendamist vajavate ühenduse õiguse sätete kindlakstegemine
69 Eelotsusetaotluse esitanud kohus avaldab oma otsuses kahtlust, kas ABGB § 364a on ühenduse õigusega kooskõlas, arvestades erinevat kohtlemist, mis selle sättega on kehtestatud ühelt poolt selliste ettevõtjate suhtes, kellele kuuluv rajatis on saanud halduskorras antud loa Austrias ja kelle vastu ei saa esitada vajaduse korral ennetavat hagi naaberkinnistutelt lähtuvate kahjulike mõjutuste lõpetamise nõudes, ja teiselt poolt selliste ettevõtjate suhtes nagu ČEZ, kellele kuuluv rajatis, antud juhul tuumaelektrijaam, on saanud loa, mille andsid teise liikmesriigi pädevad ametiasutused, ja kelle vastu on selline negatoorhagi esitatud.
70 Seoses sellega määrab eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt kindlaks neli EÜ asutamislepingu sätet, millega selline erinev kohtlemine võiks tema arvates vastuolus olla, nimelt vastavalt EÜ artiklid 10, 12, 28 ja 43.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
71 Ilma et see mõjutaks seisukohti, mida nad muu hulgas on avaldanud EÜ asutamislepingu ülalnimetatud nelja artikli kohta, väidavad ČEZ, Tšehhi, Prantsuse ja Poola valitsus ning komisjon, et asjassepuutuvad on ka Euratomi asutamislepingu ja selle alusel vastu võetud õigusaktide erinevad sätted, kui pidada silmas eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleeme.
72 Komisjon leiab, et põhikohtuasjas arutusel olev erinev kohtlemine on EÜ artikliga 12 keelatud, ja väidab seoses sellega, et mainitud artiklis sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld on üldpõhimõte, mida tuleb kohaldada ka Euratomi asutamislepingu raamides, või vähemalt asjaolu, et on tegu viimati nimetatud lepingu kohaldamisalasse kuuluva ettevõtjaga, osutab, et tema suhtes tuleks kohaldada EÜ artiklit 12. EA artiklid 30–32 ja direktiiv 96/29 ning EA artikkel 37 osutavad täpsemalt, et põhikohtuasjas käsitletav olukord kuulub Euratomi asutamislepingu kohaldamisalasse.
73 Kohtuistungil täpsustas komisjon selles küsimuses, et kui liikmesriik välistab ennetava negatoorhagi vastuvõetavuse juhul, kui häireid põhjustavaks tegevuseks on antud halduskorras luba, siis ei tohi see liikmesriik lubada niisugust hagi ka siis, kui on tegemist teises liikmesriigis asuva tuumaelektrijaama tegevusega seal halduskorras saadud loa alusel. Komisjoni sõnul ei saa selline erinev kohtlemine olla õigustatud, kuna Euratomi asutamislepingul põhineva õiguse alusel sellise loa saamine näitab, et tagatingimustes ioniseeriva kiirgusega kokkupuute piirmäärade järgimist on nõuetekohaselt kontrollitud ja selle üle teostatakse pidevalt järelevalvet.
74 Tšehhi valitsuse sõnul kuuluvad põhikohtuasjas kohaldamisele EA artiklid 30–39 ning tuumaohutuse konventsiooni artiklid 7, 8 ja 14. Kui Austria kohus kontrollib Temelíni tuumaelektrijaama käitamisluba, mille on andnud tuumaohutusnõukogu, st nimetatud konventsiooni artikli 8 kohaselt määratud Tšehhi riigiasutus, rikub see ülalmainitud sätteid ja eriti selle siseriikliku asutuse tunnustatud pädevust, selle tulemusena järelikult ka EA artiklit 192. Nimetatud sätete kogumist tuleneb liikmesriikide vastastikune kohustus usaldada nende väljastatud lubasid ja teostatavat järelevalvet.
75 ČEZ väitis kohtuistungil, et kui Austria kohus annab hinnangu pädeva Tšehhi ametiasutuse antud loa või Temelíni tuumaelektrijaama ohutuse kohta, võtab ta endale Tšehhi Vabariigi pädevuse, mida on tunnustatud tuumaohutuse konventsiooniga, ja rikub nii seda konventsiooni kui ka EA artiklis 192 sätestatud lojaalsuspõhimõtet.
76 Poola valitsus leiab, et EA artiklitega 30–39, direktiiviga 96/29, täpsemalt selle artikli 4 lõike 1 punktiga a ning artiklitega 13, 44 ja 45, ning tuumaohutuse konventsiooniga, täpsemalt selle artiklitega 7, 14 ja 15, on kehtestatud ioniseeriva kiirguse lubatud dooside piirmäära puudutav ühtne standard, mida peab järgima iga tuumaelektrijaam, et käitamisluba saada. Ühtlasi on nende sätetega ette nähtud korraliste ohutushindamiste ja vastavustõendamiste läbiviimine analüüsimise, järelevalve, katsetamise ja kontrollimise teel, samuti võimaldavad need nii komisjonil – tänu kohapeal läbiviidud kontrollimistele ja andmetele, mida talle tuleb edastada, – kui ka naaberliikmesriikidel – tänu lepingupoolte nõupidamistele ja teabe edastamisele – hinnata tuumaelektrijaamade tegevust. Neil asjaoludel peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus piirduma vaid selle kontrollimisega, kas ČEZ‑il on Temelíni tuumaelektrijaama käitamisluba, kuna vastasel korral rikub ta EA artiklit 192.
77 Suulise menetluse staadiumis menetlusse astunud Prantsuse valitsus selgitas, et käesolevas kohtuasjas tuleb arvestada EA artikleid 30–32, 33, 35, 37 ja 38, loetuna Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades, samuti direktiivi 96/29, mille eesmärk on täpsemalt määratleda raamistik, mis võimaldab kaitsta elanikkonda tuumarajatistega seotud ohu eest.
78 Nimetatud valitsus rõhutab muu hulgas, et ühinemisprotsessis on komisjon Temelíni tuumaelektrijaama tegevuse tingimusi põhjalikult kontrollinud ja selle tegevust ei ole seoses sellega küsitavaks peetud. Samuti viitab ta komisjoni läbiviidud kontrollile ja tema antud soodsale arvamusele, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktides 47 ja 48.
79 Sama valitsuse arvates on Euratomi asutamislepinguga kehtestatud raamistikuga vastuolus see, et liikmesriigi kohus võiks kohustada teises liikmesriigis tuumaelektrijaama käitavat ettevõtjat jaama tegevust ümber korraldama või tegevuse lõpetama vastavalt selle raamistikuga seotud õigusaktidest tulenevatele nõuetele.
80 Lisaks märkisid Prantsuse ja Poola valitsus kohtuistungil, et nad jagavad komisjoni seisukohta, et EÜ artiklis 12 sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld on üldpõhimõte, mis kuulub kohaldamisele ka Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkondades. Nende valitsuste hinnangul on seda keeldu antud juhul eiratud ABGB §‑st 364a tuleneva erineva kohtlemisega nende tuumaelektrijaamade osas, millele on antud luba mõnes teises liikmesriigis peale Austria Vabariigi, järgides nõudeid, mida on ühenduses miinimumtasandil ühtlustatud.
Euroopa Kohtu hinnang
81 Asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud ühenduse õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kõiki tõlgendamise elemente, mida ta saab kasutada menetletava kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimustes viitas või mitte (vt eelkõige 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑258/04: Ioannidis, EKL 2005, lk I‑8275, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑152/03: Ritter‑Coulais, EKL 2006, lk I‑1711, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud aspektide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need ühenduse õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt eelkõige 20. märtsi 1986. aasta otsus kohtuasjas 35/85: Tissier, EKL 1986, lk 1207, punkt 9).
82 Antud juhul tuleb alustuseks märkida, et põhikohtuasi puudutab sisuliselt küsimust, kas tootmistegevust, mis seisneb tuumaelektrijaama käitamises, saab jätkata, ja kui saab, siis millised on need tehnilised tingimused, mille järgimist võib sellelt jaamalt nõuda kahjulike mõjutuste või ohu tõttu, mis väidetavalt levisid teises liikmesriigis asuvatele kinnisasjadele tingituna nende võimalikust kokkupuutest jaamast lähtuva ioniseeriva kiirgusega.
83 Selline tootmistegevus kuulub juba oma otstarbe poolest määravas osas Euratomi asutamislepingu kohaldamisalasse ja on selge, et viimati nimetatud leping sisaldab muu hulgas nõudeid, mis reguleerivad täpsemalt elanikkonna ja keskkonna kaitset ioniseeriva kiirguse eest.
84 Lisaks tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtul on EÜ artikli 234 ja EA artikli 150 alusel sisuliselt samasugune pädevus EÜ ja Euratomi asutamislepingute asjassepuutuvate sätete tõlgendamiseks. Ka see asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus pöördus Euroopa Kohtu poole vormiliselt EÜ artikli 234 alusel ja esitas talle EÜ asutamislepingu tõlgendamise küsimused, ei takista Euroopa Kohtul selgitamast nimetatud kohtule kõiki elemente, mida ta saab kasutada menetletava kohtuasja lahendamisel, kaasa arvatud Euratomi asutamislepingu raamidesse kuuluvad seigad, mis nõuavad, et Euroopa Kohus lahendaks asja talle EA artikliga 150 antud volituste alusel (vt selle kohta 15. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 44/84: Hurd, EKL 1986, lk 29, punktid 1 ja 14).
85 Ühtlasi olgu meenutatud, et EÜ artikli 305 lõikes 2 on sõnaselgelt sätestatud, et EÜ asutamislepingu sätetega ei kalduta kõrvale Euratomi asutamislepingu sätetest.
86 Käesolevas asjas ilmneb, et Euratomi asutamislepingus ja mõnedes selle alusel vastu võetud õigusaktides sisalduvate põhimõtete ja erisätete uurimine võimaldab vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimustele, nagu seda on tehtud alljärgnevalt.
Kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkondades
Kas nimetatud põhimõte on olemas
87 Olgu meenutatud, et EÜ artikkel 12, millele on viidatud kolmandas eelotsuse küsimuses, keelab EÜ asutamislepingus käsitletud valdkondades igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel.
88 Kuigi Euratomi asutamisleping ei sisalda EÜ asutamislepingu nimetatud artiklile vastavat sõnaselget sätet, on Euroopa Kohus juba väga aegsasti rõhutanud, et EÜ artiklis 12 sätestatud põhimõte kuulub sellegipoolest ühenduse „põhimõtete” hulka ja et siseriiklike õigussubjektidega võrdse kohtlemise nõue on üks ühenduse õiguse alusnormidest (vt eelkõige 21. juuni 1974. aasta otsus kohtuasjas 2/74: Reyners, EKL 1974, lk 631, punktid 15 ja 24).
89 Osundatud artikkel 12, mis keelab igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel, on ju vaid üldise võrdsuspõhimõtte – mis omakorda on üks ühenduse õiguse aluspõhimõtetest – konkreetne väljendus (vt selle kohta eelkõige 8. oktoobri 1980. aasta otsus kohtuasjas 810/79: Überschär, EKL 1980, lk 2747, punkt 16, ja 19. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑224/00: komisjon vs. Itaalia, EKL 2002, lk I‑2965, punkt 14).
90 Eeltoodut arvestades ilmneb, et kui diskrimineerimine kodakondsuse alusel, mis EÜ asutamislepingus käsitletud valdkondades on keelatud EÜ artikliga 12, jääks seevastu lubatuks Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkondades, oleks see vastuolus nii asutamislepingute eesmärgi kui ka nende sidususega.
91 Nii tuleb tunnustada, et igasuguse diskrimineerimise keeld kodakondsuse alusel ühenduse õigusega reguleeritud valdkondades, kuigi see on sõnaselgelt sätestatud vaid EÜ artiklis 12, on üldpõhimõte, mis kuulub kohaldamisele ka Euratomi asutamislepingu raames.
Kas põhikohtuasjas esineb erinev kohtlemine kodakondsuse alusel Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkonnas
92 Esiteks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kodanike ja mittekodanike kohtlemise põhimõte keelab mitte ainult ilmselge diskrimineerimise kodakondsuse alusel või äriühingute puhul nende asukoha tõttu, vaid ka igasuguse varjatud diskrimineerimise, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje (vt eelkõige 13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑330/91: Commerzbank, EKL 1993, lk I‑4017, punkt 14, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 15).
93 Eelotsusetaotlusest nähtub selle kohta, et ABGB § 364a kohaselt ei saa ettevõtja vastu, kellele kuulub Austria territooriumil asuv tootmisrajatis, millele pädevad Austria ametiasutused on andnud halduskorras loa, üldjuhul esitada hagi ABGB § 364 lõike 2 alusel, nõudes selle rajatise tekitatud või tekkida võivate kahjulike mõjutuste naaberkinnisasjadele levimise lõpetamist. Sellisel juhul võib naaberkinnisasja omanik esitada vaid hagi rajatise naaberkinnisasjale tegelikult tekitatud kahju hüvitamise nõudes, isegi kui kahju on tekkinud asjaoludel, mida ei võetud arvesse halduskorras loa andmisel.
94 Seega ei tee ABGB § 364a mingit vahet selle järgi, milline on täpsemalt loa saanud rajatise tootmistegevus, ega asjaolude järgi, mida on loa andmise menetluses arvesse võetud.
95 Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab hoopis, et sellise ettevõtja vastu nagu ČEZ, kellele kuulub teise liikmesriigi territooriumil asuv tootmisrajatis, mille jaoks ta on selle liikmesriigi ametiasutustelt halduskorras saanud kõik nõutavad load, võib esitada negatoorhagi ABGB § 364 lõike 2 alusel, ilma et saaks kasutada ABGB §‑s 364a selle kohta ette nähtud erandit.
96 On selge, et ettevõtjad, kes käitavad rajatist, mis asub mõnes muus liikmesriigis peale Austria, on tavaliselt selles teises liikmesriigis asutatud äriühingud.
97 Sellest järeldub, et ABGB § 364 lõikega 2 ja §‑ga 364a kehtestatud erinev kohtlemine, mis on ebasoodus mõnes muus liikmesriigis peale Austria Vabariigi halduskorras loa saanud rajatistele, toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje nagu kodakondsusel põhinev erinev kohtlemine.
98 Kui erinev kohtlemine kodakondsuse alusel on kindlaks tehtud, tuleb teiseks välja selgitada, kas see kuulub antud juhul Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkonda.
99 Kuigi selles osas on täpselt teada, et Euratomi asutamisleping ei sisalda jaotist, mis käsitleks tuumaenergia tootmisrajatisi, leidub selle lepingu II jaotises „Sätted tuumaenergiaalase arengu soodustamise kohta” siiski 3. peatükk pealkirjaga „Tervisekaitse ja ohutus”, mille eesmärk on tagada rahvatervise kaitse tuumaenergeetikasektoris (vt eelkõige 29. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑62/88: Kreeka vs. nõukogu, EKL 1990, lk I‑1527, punkt 17).
100 Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nimetatud 3. peatüki sätteid tuleb tõlgendada laialt, kuna nii saab tagada nende kasuliku mõju (vt eelkõige 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑29/99: komisjon vs. nõukogu, EKL 2002, lk I‑11221, punkt 78). Nii on Euroopa Kohus osundanud, et kõnealune 3. peatükk rakendab EA artikli 2 lõike b, millega ühendusele on pandud kohustus „kehtesta[d]a ühtsed ohutusnormid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ning taga[d]a, et neid järgitaks”, ja leidnud eelkõige, et on selge, et ilma ohtlike kiirgusallikate järelevalveta ei ole sellist kaitset võimalik saavutada (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, punkt 76).
101 Eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. nõukogu punktis 72 tuvastas Euroopa Kohus, kes pidi lahendama küsimuse ühenduse pädevuse ulatuse kohta tuumaohutuse konventsiooni sõlmimiseks, et ühendusel on pädevus, mida ta jagab liikmesriikidega, võtta selle konventsiooni artikli 15 alusel vajalikke meetmeid, et hoida tuumarajatise põhjustatud töötajate ja elanikkonna kiiritus kõikides tööetappides nii madalal kui vähegi võimalik ning et ükski inimene ei saaks kiiritada suuremal määral, kui see on riiklikes doosi piirmäärades ette nähtud.
102 Sama kohtuotsuse komisjon vs. nõukogu punktis 82 tuletas Euroopa Kohus ühtlasi meelde, et tulenevalt tema varasemast kohtupraktikast ei tehta ühenduse pädevuse piiramiseks kunstlikku vahet elanikkonna tervise kaitse ja ioniseeriva kiirguse allikate ohutuse vahel. Ta järeldas sellest, et ühendusel on ka teatav välispädevus tuumaohutuse konventsiooni artiklites 7, 14 ja 16–19 käsitletavates valdkondades, mis puudutavad vastavalt tuumarajatiste ehitus‑ ja käitamislubade väljastamise korda, ohutuse hindamist ja vastavustõendamist, hädaolukorraks valmisolekut, asukoha kindlaksmääramist, rajatiste projekteerimist ja ehitamist ning nende käitamist.
103 Täpsemalt selgitas ta tuumaohutuse konventsiooni artikli 7 kohta, et kuigi Euratomi asutamislepinguga ei ole ühendusele antud volitusi tuumarajatiste ehitus‑ või käitamislubade väljastamiseks, on tal EA artiklite 30–32 alusel õigus vastu võtta normatiivakte, millega tervisekaitset silmas pidades kehtestatakse loasüsteem, mida tuleb kohaldada liikmesriikidel. Selline seadusandlik toiming on tegelikult EA artiklis 30 osutatud põhistandardeid täiendav meede (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, punktid 88 ja 89).
104 Tõlgendades muu hulgas EA artiklit 37 ehk sätet, mida tuleb kohaldada teise liikmesriigi vee, pinnase või õhuruumi radioaktiivse saastamise võimaluste ärahoidmiseks, leidis Euroopa Kohus, et seda artiklit tuleb nimelt tõlgendada nii, et komisjonile tuleb anda radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanidega seotud üldandmed enne seda, kui asjaomase liikmesriigi pädevad ametiasutused väljastavad jäätmete hoiustamise loa. Euroopa Kohus toonitas selles osas, milline suur tähtsus on suunistel, mida komisjon võib pärast ekspertrühmaga konsulteerimist asjaomasele liikmesriigile anda, ja et see liikmesriik peab saama neid suuniseid põhjalikult uurida sellistes tingimustes, kus komisjoni soovitusi saab veel enne loa andmist arvesse võtta (22. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 187/87: Land de Sarre jt, EKL 1988, lk 5013, punktid 12–16, ja 12. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑61/03: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2005, lk I‑2477, punkt 39).
105 Kõigest eeltoodust järeldub, et halduskorras tuumarajatiste ehitus‑ ja käitamislubade väljastamine kuulub Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkonda selles aspektis, mis puudutab elanikkonna tervise kaitset ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest.
106 Põhikohtuasja eesmärk ongi kindlaks teha, kas Temelíni tuumaelektrijaamast lähtuva praeguse või tulevase ioniseeriva kiirguse tekitatud või tulevikus tekkida võivate tagajärgede tõttu on põhjendatud, et hoolimata sellele jaamale juba väljastatud lubadest kohustatakse ČEZ‑i seda ümber korraldama või selle isegi sulgema, et selliseid tagajärgi või ohtu ennetada või tõkestada.
107 Sellest tulenevalt kuulub käesoleva kohtuotsuse punktis 97 sedastatud erinev kohtlemine, kui on tegu sellise hagiga nagu põhikohtuasjas, Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkonda.
Õigustatus
108 Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 107 tehtud järeldus piisav, et tuvastada mainitud siseriiklike sätete vastuolu kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeluga Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkonnas. Tuleb veel uurida, kas see, et ABGB § 364a alusel on välistatud teiste liikmesriikide – peale Austria Vabariigi – territooriumil asuvate tuumarajatiste jaoks halduskorras antud lubade arvessevõtmine ja et viimaste suhtes kohaldatakse ainult ABGB § 364 lõike 2 sätteid, võib olla põhjendatud objektiivsetel asjaoludel, mis ei sõltu kodakondsusest, ja kas selline erinev kohtlemine on antud juhul taotletava legitiimse eesmärgi suhtes proportsionaalne (vt selle kohta eelkõige seoses EÜ artikliga 12 eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 20; 5. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑164/07: Wood, EKL 2008, lk I‑4143, punkt 13, ja 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑524/06: Huber, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 75).
109 Esimese ja teise eelotsuse küsimuse punktis b tõusetuva küsimuse osas piisab ühelt poolt sellest, kui märkida, et Austria seadusandja tahet arvestada siseriiklike ettevõtjate huve teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate huvisid kõrvale jättes, ei saa pidada põhikohtuasjas arutusel olevatest õigusnormidest tuleneva erineva kohtlemise vastuvõetavaks põhjenduseks. Veel vähem saab nende huvidega õigustada kaupade vaba liikumise või teenuste osutamise vabaduse aluspõhimõtete riivet (vt eelkõige 28. aprilli 1998. aasta otsused kohtuasjas C‑120/95: Decker, EKL 1998, lk I‑1831, punkt 39, ja kohtuasjas C‑158/96: Kohll, EKL 1998, lk I‑1931, punkt 41), kuna puht majanduslike eesmärkidega ei saa õigustada kodakondsuse alusel diskrimineerimist Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkonnas.
110 Teisalt ei ilmne ka õigustuste osas, mis võivad tuleneda elu või tervise kaitsest ja millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, või siis keskkonna või omandiõiguse kaitsest, millele tugineb ka Land Oberösterreich, et need saaksid õigustada sellist erinevat kohtlemist nagu põhikohtuasjas Austria ametiasutuste poolt Austrias asuvate tootmisrajatiste jaoks halduskorras antud lubade ning teise liikmesriigi pädevate ametiasutuste poolt selles teises riigis asuva tuumaelektrijaama jaoks halduskorras antud lubade vahel.
111 Selles osas tuleb esiteks rõhutada, et nagu nähtub Euratomi asutamislepingu preambuli neljandast lõigust, püüdsid sellele lepingule allakirjutanud riigid „luua vajalikud ohutustingimused, et kõrvaldada elanikkonna elu ja tervist ohustavad tegurid”. EA artikli 2 punktis b on omakorda täpsustatud, et selle ülesande täitmiseks peab ühendus nimetatud lepingu kohaselt „kehtestama ühtsed ohutusnormid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ning tagama, et neid järgitaks”.
112 Need tingimused, mida on täpsustatud Euratomi asutamislepingu II jaotise 3. peatüki moodustavates artiklites 30–39, peavad tagama, nagu Euroopa Kohus on varem selgitanud, elanikkonna tervise järjepideva ja tõhusa kaitse ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest sõltumata sellest, milline on kiirguse allikas ja milline isikute ring kiirgusega kokku puutub (4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑70/88: parlament vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑4529, punktid 13 ja 14).
113 EA artiklitega 30 ja 31 on eelkõige ette nähtud, et ühendus kehtestab pärast teadusekspertide rühmalt arvamuse saamist põhistandardid kogu elanikkonna tervise kaitseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest.
114 Nagu nähtub EA artikli 33 esimesest lõigust, kehtestab iga liikmesriik ühenduse selliselt kehtestatud põhistandardite järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid. Sama artikli teine lõik annab siiski komisjonile õiguse esitada soovitused selles valdkonnas kohaldatavate õigusaktide ühtlustamiseks liikmesriikides. Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, võib sellist soovituste andmise pädevust teostada küsimustes, mis puudutavad tuumarajatise projekteerimise ja ehitamise ning käitamise neid aspekte, mis võimaldavad tagada põhistandardite järgimise. Lisaks on liikmesriigid omalt poolt kohustatud kaasa aitama nende soovituste väljatöötamisele, edastades EA artikli 33 kolmandas lõikes nimetatud teabe (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, punkt 105).
115 Need põhistandardid, mille koostamisel tuleb eeskätt lähtuda optimaalse kaitse põhimõttest (vt selle kohta 25. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑376/90: komisjon vs. Belgia, EKL 1992, lk I‑6153, punkt 27) ja mida on kiirguskaitsealast teadusarengut arvestades korduvalt muudetud, on kehtestatud direktiiviga 96/29.
116 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 23–34, leidub direktiivis 96/29 erinevaid sätteid lubade andmise, järelevalve, inspekteerimise ja kiirgusavariide korral sekkumise tingimuste kohta, mille liikmesriigid peavad kehtestama seoses tegevusega, millega kaasneb ioniseeriva kiirguse oht elanikkonnale.
117 Teiseks tuleb rõhutada, et Euratomi asutamislepinguga tervisekaitse küsimustes välja töötatud õiguslik normistik ei piirdu põhistandardite kehtestamise ettenägemisega, vaid sisaldab ka olulist osa, mis käsitleb järelevalvet nende standardite järgimise üle ning õhu, vee ja pinnase radioaktiivsuse kontrolli.
118 Euratomi asutamislepingu II jaotise 3. peatüki sätted moodustavad tegelikult sidusa terviku, millega antakse komisjonile küllaltki ulatuslikud volitused, et kaitsta elanikkonda ja keskkonda radioaktiivse saastuse ohu eest (vt eespool viidatud kohtuotsused Land de Sarre jt, punkt 11, ja komisjon vs. nõukogu, punkt 79).
119 Seda eesmärki taotlevad eriti EA artiklid 35–38, mis annavad – nagu Euroopa Kohus on varemgi selgitanud – komisjonile märkimisväärse ulatusega volitused (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 35).
120 Nii paneb EA artikkel 35 liikmesriikidele kohustuse luua vajalikud vahendid õhu, vee ja pinnase radioaktiivsustaseme pidevseireks ja põhistandardite järgmiseks.
121 Sama artikli 35 teise lõiguga on komisjonile antud õigus juurde pääseda sellistele kontrollivahenditele, et kontrollida nende tööd ja tõhusust. EA artikkel 36 sätestab lisaks pädevate siseriiklike asutuste kohustuse edastada perioodiliselt komisjonile teavet EA artiklis 35 nimetatud kontrollide kohta, et see institutsioon oleks teadlik elanikkonnale mõjuva radioaktiivsuse tasemest.
122 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 47, viis komisjon Temelínis 2004. ja 2005. aastal läbi kontrolli EA artikli 35 alusel.
123 Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 104, on EA artikli 37 eesmärk ära hoida teise liikmesriigi vee, pinnase või õhuruumi radioaktiivse saastamise võimalus. Selle artikli kohaselt tuleb radioaktiivsete jäätmete lõpphoiustamise plaanidega seotud üldandmed anda komisjonile enne seda, kui asjaomase liikmesriigi pädevad ametiasutused väljastavad jäätmete hoiustamise loa, et see liikmesriik saaks põhjalikult uurida suuniseid, mida komisjon võib pärast ekspertrühmaga konsulteerimist talle anda, tehes seda sellistes tingimustes, kus komisjoni soovitusi saab veel enne loa andmist arvesse võtta.
124 Euroopa Kohus on juba toonitanud, kui tähtis on neis asjus komisjoni roll, kellel ainsana on täielik ülevaade tuumaenergeetikasektoris kogu ühenduse territooriumil toimuvast arengust (eespool viidatud kohtuotsus Land de Sarre jt, punktid 12 ja 13).
125 Nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 48, andis komisjon EA artikli 37 alusel 24. novembri 2005. aasta kuupäevaga arvamuse, mille sõnastusest ilmneb selle institutsiooni järeldus, et Temelíni tuumaelektrijaamas tehtavatest muudatustest tulenevate mis tahes liiki radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kava rakendamine ei tekita tavapärase töö käigus või üldandmetes käsitletud tüüpi ja ulatusega avarii korral tervise seisukohast märkimisväärset vee, pinnase või õhu radioaktiivset saastumist teises liikmesriigis.
126 Lõpuks annab EA artikkel 38 komisjonile esiteks õiguse anda liikmesriikidele õhu, vee ja pinnase radioaktiivsustaseme kohta soovitusi ja teiseks õiguse anda hädaolukordades direktiivi, millega ta kohustab asjaomast liikmesriiki võtma komisjoni poolt sätestatud ajavahemikus kõik vajalikud meetmed põhistandardite rikkumise vältimiseks ning õigusaktide järgimiseks. Kui see liikmesriik sätestatud ajavahemiku jooksul komisjoni direktiivi ei järgi, võib komisjon või iga asjaomane liikmesriik EA artiklitest 141 ja 142 kõrvale kaldudes asja viivitamata Euroopa Kohtusse anda.
127 Kolmandaks olgu meenutatud, et nii Euroopa Aatomienergiaühendus kui ka selle liikmesriigid on ühinenud tuumaohutuse konventsiooniga, mille eesmärk selle konventsiooni artikli 1 punkti ii kohaselt on „kehtestada ja säilitada tuumarajatistes tõhus kaitse võimaliku kiirgusohu vastu, et kaitsta inimesi, ühiskonda ja keskkonda selliste rajatiste ioniseeriva kiirguse kahjustava mõju eest”.
128 Nimetatud konventsiooni artikkel 15 näeb selles osas ette, et iga konventsiooniosaline võtab vajalikud sammud tagamaks, et tuumarajatise põhjustatud töötajate ja elanikkonna kiiritust hoitakse kõikides tööetappides nii madalal kui vähegi võimalik.
129 Lisaks on selle konventsiooni preambuli punktis iii veel kord kinnitatud, et „vastutus tuumaohutuse eest lasub riigil, kelle jurisdiktsiooni alla tuumarajatis kuulub”, ning sama konventsiooni artikli 7 lõike 2 kohaselt on iga konventsiooniosaline kohustatud kehtestama õigusliku ja reguleeriva raamistiku, mis näeb ette tuumarajatiste litsentsimise süsteemi ning litsentsita tuumarajatiste tegutsemise keelu, tuumarajatiste reguleerimisega seotud kontrolli- ja hindamissüsteemi, et tagada kohaldatavate määruste ja litsentside tingimuste järgimine, ning kohaldatavate määruste ning litsentside tingimuste jõustamise.
130 Neljandaks olgu meenutatud, et nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 45 ja 46, uuris komisjon läbirääkimiste käigus, mille tulemusena 1. mail 2004 ühinesid Euroopa Liiduga kümme uut liikmesriiki, nende riikide tuumaelektrijaamade, muu hulgas Temelíni tuumaelektrijaama ohutusküsimusi, ning andis selle põhjal ühenduse soovitused jaamade täiustamiseks, et viia need samasugusele ohutustasemele nagu on saavutatud Euroopa Liidus sarnaste reaktorite puhul, kusjuures nende soovituste tegeliku rakendamise üle teostasid hiljem järelevalvet komisjon ja nõukogu.
131 Ühtlasi tuleb toonitada, et juhul kui Euratomi asutamislepingu alusel loodud kaitsesüsteemis tekib tõrge, on liikmesriikidel mitu erinevat võimalust taotleda selles osas vajalike paranduste tegemist.
132 Kõigepealt annab EA artikkel 32 igale liikmesriigile õiguse esitada taotlus, mille alusel vaadatakse põhistandardid uuesti läbi või neid täiendatakse kooskõlas EA artiklites 30 ja 31 sätestatud menetlusega, kusjuures komisjonil on sel juhul kohustus taotlust menetleda.
133 Peale selle võib EA artikli 142 kohaselt iga liikmesriik, kes on arvamusel, et teine liikmesriik ei ole täitnud Euratomi asutamislepingust tulenevat kohustust, anda asja Euroopa Kohtusse. EA artiklis 38 kirjeldatud hädaolukorras võib asja kohtusse anda lausa viivitamatult.
134 Viimaks näevad EA artiklid 145–149 sarnaselt EÜ asutamislepingu vastavate sätetega ette kohtuliku kontrolli mehhanismi, mis puudutab nii nõukogu või komisjoni õigusaktide seaduslikkust kui ka juhtumeid, mil vastav institutsioon on Euratomi asutamislepingut rikkudes toimingu tegemata jätnud.
135 Neil asjaoludel tuleb nentida, et kui liikmesriik on kehtestanud siseriikliku õigusnormi, mis nagu ABGB § 364a takistab – nagu on selgitanud eelotsusetaotluse esitanud kohus – negatoorhagi esitamist juhul, kui kahjulik mõjutus või selle väidetav oht lähtub tootmisrajatisest, millel on halduskorras antud luba, siis ei saa see liikmesriik selle sätte kohaldamisalast üldjuhul välja jätta teistes liikmesriikides asuvate tuumarajatiste jaoks antud lubasid, väites, et selline väljajätmine on õigustatud elu, rahvatervise, keskkonna või omandiõiguse kaitse vajadustega.
136 Sellise väljajätmisega on jäetud täiesti tähelepanuta asjaolu, et ühenduse õiguslik raamistik, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 111–134 ja mis hõlmab osaliselt neid lubasid, aitab olulisel määral konkreetselt kaasa selle kaitse tagamisele. Ka ei saa kõnealust väljajätmist pidada nimetatud kaitse-eesmärkidel vajalikuks, mistõttu seda ei saa pidada proportsionaalsuse nõudele vastavaks.
Kohustus tõlgendada siseriiklikku õigust viisil, mis tagab selle kooskõla ühenduse õigusega
137 Nagu nähtub eelkõige esimese küsimuse punktist f, teise küsimuse punktist f, kolmanda küsimuse punktist d ja neljanda küsimuse punktist c, tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul ühtlasi küsimus, millised tagajärjed võivad olla põhikohtuasjas arutusel olevate õigusnormide siseriiklikes kohtutes praegu järgitava tõlgenduse võimalikul vastuolul ühenduse õigusega.
138 Seoses sellega olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis käib küll EÜ artikli 10 kohta, kuid on kohaldatav ka EA artikli 192 suhtes, on neis artiklites sätestatud liikmesriikide kohustus võtta kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste täitmine, siduv liikmesriikide kõigile ametiasutustele, kaasa arvatud kohtud oma pädevuse piires. Samuti tuleb liikmesriigi kohtul asjassepuutuvat siseriiklikku seadust kohaldades tõlgendada seda võimalikult suures ulatuses viisil, mis on kooskõlas ühenduse õiguse nõuetega. Juhul kui selline kooskõlas rakendamine ei ole võimalik, on liikmesriigi kohus kohustatud kohaldama ühenduse õigust täiel määral ja kaitsma õigusi, mis see üksikisikutele annab, ning jätma vajaduse korral kohaldamata mis tahes sätte selles osas, milles selle kohaldamine antud juhtumi asjaoludel annab ühenduse õigusega vastuolus oleva tulemuse (vt eelkõige 4. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 157/86: Murphy jt, EKL 1988, lk 673, punkt 11, ja 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑262/97: Engelbrecht, EKL 2000, lk I‑7321, punktid 38–40).
139 Kõike eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeluga Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkondades on vastuolus liikmesriigi selliste õigusnormide kohaldamine, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mille alusel ettevõtja vastu, kes on halduskorras saanud nõutavad load teise liikmesriigi territooriumil asuva tuumaelektrijaama käitamiseks, võib esitada hagi sellest rajatisest lähtuvate kahjulike mõjutuste naaberkinnisasjadele levimise või kahjulike mõjutuste ohu lõpetamiseks, samas kui ettevõtjate vastu, kellele kuulub kohtu asukohariigis asuv tootmisrajatis, mille jaoks nad on seal halduskorras loa saanud, sellist hagi esitada ei saa ja nende vastu võib esitada vaid hagi naaberkinnisasjale tegelikult tekitatud kahju hüvitamise nõudes.
140 Samuti tuleb vastata, et liikmesriigi kohtul tuleb asjassepuutuvat siseriiklikku seadust kohaldades tõlgendada seda võimalikult suures ulatuses viisil, mis on kooskõlas ühenduse õiguse nõuetega. Juhul kui selline kooskõlas rakendamine ei ole võimalik, on liikmesriigi kohus kohustatud kohaldama ühenduse õigust täiel määral ja kaitsma õigusi, mis see üksikisikutele annab, ning jätma vajaduse korral kohaldamata mis tahes sätte selles osas, milles selle kohaldamine antud juhtumi asjaoludel annab ühenduse õigusega vastuolus oleva tulemuse.
Kohtukulud
141 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeluga Euratomi asutamislepingus käsitletud valdkondades on vastuolus liikmesriigi selliste õigusnormide kohaldamine, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mille alusel ettevõtja vastu, kes on halduskorras saanud nõutavad load teise liikmesriigi territooriumil asuva tuumaelektrijaama käitamiseks, võib esitada hagi sellest rajatisest lähtuvate kahjulike mõjutuste naaberkinnisasjadele levimise või kahjulike mõjutuste ohu lõpetamiseks, samas kui ettevõtjate vastu, kellele kuulub kohtu asukohariigis asuv tootmisrajatis, mille jaoks nad on seal halduskorras loa saanud, sellist hagi esitada ei saa ja nende vastu võib esitada vaid hagi naaberkinnisasjale tegelikult tekitatud kahju hüvitamise nõudes.
2. Liikmesriigi kohtul tuleb asjassepuutuvat siseriiklikku seadust kohaldades tõlgendada seda võimalikult suures ulatuses viisil, mis on kooskõlas ühenduse õiguse nõuetega. Juhul kui selline kooskõlas rakendamine ei ole võimalik, on liikmesriigi kohus kohustatud kohaldama ühenduse õigust täiel määral ja kaitsma õigusi, mis see üksikisikutele annab, ning jätma vajaduse korral kohaldamata mis tahes sätte selles osas, milles selle kohaldamine antud juhtumi asjaoludel annab ühenduse õigusega vastuolus oleva tulemuse.
Allkirjad