Catherine 21. veebruaril 2014 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 11. detsembri 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-117/11: Teughels versus komisjon

(kohtuasi T-131/14 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Catherine Teughels (Eppegem, Belgia) (esindaja: advokaat L. Vogel)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Nõuded

Apellant palub Üldkohtul:

tühistada tervikuna vaidlustatud kohtuotsus, mille 11. detsembril 2013 tegi Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus täiskoguna, mis tehti faksi teel teatavaks 11. detsembril 2013 ning millega jäeti rahuldamata apellandi 8. novembri 2011. aasta hagi;

tuues välja Avaliku Teenistuse Kohtule apellandi esitatud hagi sisu, tunnistada see hagi põhjendatuks ja seetõttu tühistada hagi esemeks olevad otsused;

mõista kohtukulud välja vastustajalt vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 2, sealhulgas menetlusega seotud vältimatud kulud ja eelkõige kulud seoses kohtudokumentide kättetoimetamisega, reisi- ja elamiskulud ning advokaaditasu vastavalt kodukorra artikli 91 punktile b.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kaks väidet.

Esimene väide, et on rikutud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõiget 2 ning XIII lisa artikli 26 lõikeid 1 ja 4, on eiratud omandatud õigusi ja rikutud õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet ja puudub põhjendus. Apellant väidab, et:

Avaliku Teenistuse Kohus omistas tagasiulatuva jõu 2011. aastal vastu võetud personalieeskirjade VIII lisa artiklite 11 ja 12 üldistele rakendussätetele pensioniõiguste ülekandmise kohta, kuna ta otsustas, et vastavate pensioniõigusliku staaži aastate arvu kindlaksmääramisel ühenduse pensioniskeemi kohaselt võrdväärselt apellandi Belgia pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatilise väärtusega võib ametisse nimetav asutus õiguspäraselt kohaldada 2011. aasta üldisi rakendussätteid põhjendusel, et nende sätete jõustumisel ei olnud apellandi olukord 2004. aasta üldiste rakendussätete alusel „täielikult väljakujunenud”, kuna ta ei kiitnud heaks talle eelnevalt esitatud arvutamise ettepanekut, ja seda isegi siis, kui pensioniõiguste ülekandmise taotlus esitati 2009. aasta novembris, apellandi õigused olid seega selleks kuupäevaks lõplikult väljakujunenud ja seetõttu tuli need õigused määratleda 2004. aasta üldiste rakendussätete kohaselt;Avaliku Teenistuse Kohus ei põhjendatud õiguslikult oma analüüsi ja ei selgitanud, miks personalieeskirjade sätted, mille apellant oma esimeses astmes esitatud hagiavalduses tõstatas, ja põhimõtted, millele ta viitas, tuleb käesolevas asjas tagasi lükata.

Teine väide, et on rikutud õiguskindluse ja patere legem quam ipse fecisti põhimõtet, on eiratud omandatud õigusi, puudub põhjendus ja on rikutud iga halduse üksikakti, konkreetselt apellandi kohta 29. juunil 2010 tehtud otsuse siduvust ja kohustuslikkust.

Apellant väidab, et:Avaliku Teenistus Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et apellandi olukord ei olnud täielikult välja kujunenud 2004. aasta üldiste rakendussätete raames, kui jõustusid 2011. aasta üdised rakendussätted, kuna apellant „ei kiitnud heaks ega keeldunud ametliku

lt ” talle 29. juunil 2010 tehtud arvutamise ettepanekust, samas kui see arvutamise ettepanek on tõeline haldusotsus, mis lõplikult mõjutab apellandi õigusi;administratsioon ei saa ühepoolselt piirata õigusi, mis tulenevad arvutamise ettepanekust, mis oli talle õiguslikult siduv;Avaliku Teenistuse Kohus rikkus põhimõtet, mille kohaselt komisjoni ühepoolse otsuse lõplikkus ja siduvus ei sõltu selle adressaadi

nõusolekust.